Eestis on Teise vabariigi 20. aastapäeva puhul tekkinud mitmeid diskussioone, et misasi on see eestlane. Analoogiline mõttestik on tihti üleval ka Itaalias, sest Itaalia riik, see on midagi kahtlustäratavat, ebaselget, noort; itaallane on seotud enam kodulinnaga kui riigiga, Itaalia poolsaare kõrgkultuur on kordi vanem kui riik või siis ka näiteks kristlik kirik… Ka sel aastal, kui möödus 150 aastat Itaalia ühendamisest, arutati tihti, et kas on üldse midagi, mis meid seob. Minu arvates, kuigi Itaalia on suur ja kirju, on nende 150 aastaga tekkinud siiski midagi, mis seob inimesi Palermost Torinoni, kõiki muid paiku nimetamata. Mis see täpselt on, seda on raske nimetada, kuid ühest aspektist tahaksin pisut kõnelda küll.

Kui miski on absoluutselt itaallaslik, siis väited “me ei ole tsiviliseeritud riik” ja “kõik teised Euroopas suudavad, ainult meie…” ja nii edasi ja nii edasi. Nende väidetega kipub aga olema nii nagu kõige muuga siin: keeruline ja mitte kunagi nagu esialgu paistab. Itaallased ei tunne valehäbi oma riigi kritiseerimise üle ning, lauaga lüües, iga viimase kui probleemi ja küsimuse kohta on kirjutatud vähemalt kümme raamatut, millest viis on väga head, kolm väljapaistvad ja üks geniaalne. Selle lõigu alguses mainitud laused on enesekriitika – “me ju tegelikult suudaksime paremini, miks me seda ei tee?”  Kuid nagu ma olen tähele pannud, sügav, faktidega toestatud kriitika tuleb peamiselt nendelt inimestelt, kes ei plaani siit  poolsaarelt mitte kuhugi minna vaid soovivad seda paremaks teha. Sest need, kellele ei meeldi, kes ei suuda, kelle isiklik elu on õnnelikum mujal, need lihtsalt lähevad (kuigi mõned tulevad mõnikord tagasi, sellest üks teine kord).

Ka meie siin blogis (või näiteks ka Eesti-Itaalia foorumis) kritiseerime Itaaliat küll ja veel, mitte küll nende raamatute tasemel, aga siiski samast põhimõttest lähtuvalt: see on riik, kus me elame ja on dovere civico probleeme näha. Kui midagi muuta suudame, siis saab veelgi parem, kasvõi omaenda ümbruses, kui muidu ei jaksa . See paik on siin tõesti väga segane, väga keeruline, suure hulga probleemidega, mis on erinevad kõigis regioonides, selle poolsaare segane õhkkond, miski, millele väljast vaadates üleüldse mingit nime ei saa anda. Aga see keerulisus, raskused, ebaselgus, bürokraatia, raskused töö leidmisel ja kõik muu ei peleta inimesi ära, sest siin on veel midagi kaunist, millest tahaks kinni hoida. Just selle kauni, ahhetamapaneva ja hingematva ning koduse ja südamessehaakiva pärast inimesed siin elavad, nii need, kes siin on sündinud kui ka need, kes on selle hiljem valinud.

Ma arvan, et ka Eestis ei ela inimesed mitte selle pärast, et nad on nii saamatud, et mujale ei pääse, vaid selle pärast, et nad hoolivad sellest riigist ja nad tahavad just seal ennast teostada, panustades niimoodi just tolle maalapi tulevikku, sellesse, et nende lastel oleks parem kui neil endal.

Ja tegelikult ei ole elu üldse nii tõsine. Tiriamo avanti, igaühel on oma tragöödiad, aga naeratame ikka. Elu tahab elamist ning probleemidega saab tegelikult hakkama. Sest ajapikku leiab ikka toredaid tuttavaid ning sõpru,  kui ise püüda ja tahta neid leida, settivad välja need riigi omapärad, millega on mõtet leppida ja ennast kohandada ja teised, millega tuleb võidelda. Mõned asjad on maailmas lihtsad ka ning elu nautimine ei ole sugugi mitte väheoluline nähtus. Ei ole vaja võtta kõike südamesse, protestantliku eetika kohaselt… Ja kui osutub, et riik, kus sa elad, on ikkagi, vaatamata pingutustele, võõras ja ebameeldiv, siis on kõige mõistlikum asi ära minna. Elu ei pea olema vaev ja kannatus ning kui inimese lemmikpaik, kultuur millest ta hoolib ja mida ta armastab on mujal, siis ei ole vajalik ennast päikese või kunsti või arhitektuuri või looduse pärast paigal hoida. Kuid see ei tähenda, et kõik peaksid samamoodi tundma. Ja see ei tähenda, et inimesed, kes maha jäävad oleksid kuidagi halvemad või saamatumad…

Ning lõpuks, illustratsiooniks ja emotsioonideks, paremaks seletuseks kui ma ise oskan anda, pisut muusikat (iga probleemi ja hetke kohta ajaloos on Itaalias mitte ainult 10 raamatut vaid ka 10 laulu, millest üks on geniaalne). Siin ta on, Giorgio Gaber – ma ei tunne end itaallasena.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Io G. G. sono nato e vivo a Milano.
Mina, G. G. olen sündinud ja elan Milanos

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
Aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage president,

non è per colpa mia
pole minu süü

ma questa nostra Patria
aga see meie isamaa

non so che cosa sia.
ei teagi, misasi see olema peaks

Può darsi che mi sbagli
Võib-olla, et ma eksin

che sia una bella idea
võib-olla on hea mõte

ma temo che diventi
kuid kardan, et see muutub

una brutta poesia.
halvaks luuleks.

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

non sento un gran bisogno
ma ei tunne suurt vajadust

dell’inno nazionale
riikliku hümni jaoks

di cui un po’ mi vergogno.
mida ma pisut häbenen.

In quanto ai calciatori
Või siis, kui jalgpallurite jaoks

non voglio giudicare
ei taha anda hinnanguid

i nostri non lo sanno
meie omad seda ei tunne

o hanno più pudore.
või on neil veel enam piinlik.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

se arrivo all’impudenza
mu otsekohesust

di dire che non sento
kui ütlen, et ma ei tunne

alcuna appartenenza.
mingit kuuluvust

E tranne Garibaldi
Ja kui välja arvata Garibaldi

e altri eroi gloriosi
ja teised kuulsad kangelased

non vedo alcun motivo
ei näe ma ühtki motiivi

per essere orgogliosi.
olemaks uhke.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ma ho in mente il fanatismo
aga mul mõlgub meeles fanatism

delle camicie nere
mustsärkide oma

al tempo del fascismo.
fašismi ajast.

Da cui un bel giorno nacque
Millest ühel kaunil päeval sündis

questa democrazia
see demokraatia

che a farle i complimenti
mille kiitmiseks

ci vuole fantasia.
on vaja fantaasiat.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Questo bel Paese
See kaunis maa

pieno di poesia
täis poeesiat

ha tante pretese
väga pretensioonikas

ma nel nostro mondo occidentale
ent meie läänemaailmas

è la periferia.
on vaid perifeeria

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ma questo nostro Stato
aga see meie riik

che voi rappresentate
keda teie esindate

mi sembra un po’ sfasciato.
näib pisut näo kaotanuna

E’ anche troppo chiaro
On ka liiga selge

agli occhi della gente
inimeste silmist

che tutto è calcolato
et kõik on välja rehkendet

e non funziona niente.
ja ei tööta miski.

Sarà che gli italiani
võib-olla kuna itaallased

per lunga tradizione
tänu kauasele praktikale

son troppo appassionati
on liiga vaimustatud

di ogni discussione.
igast arutelust.

Persino in parlamento
Isegi parlamendis

c’è un’aria incandescente
pragiseb õhk

si scannano su tutto
kõige peale hüpatakse kõrri

e poi non cambia niente.
ja pärast ei muutu midagi

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage president

dovete convenire
peate kinnitama

che i limiti che abbiamo
et need piirid mis meil on

ce li dobbiamo dire.
neid tuleb tunnistada

Ma a parte il disfattismo
Kuid peale allaandmise

noi siamo quel che siamo
me oleme kes me oleme

e abbiamo anche un passato
ja meil on ka minevik

che non dimentichiamo.
mida me ei unusta

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

ma forse noi italiani
aga äkki meie itaallased

per gli altri siamo solo
teiste jaoks oleme vaid

spaghetti e mandolini.
spaghetti ja mandoliinid.

Allora qui mi incazzo
Siin ma nüüd vihastan

son fiero e me ne vanto
olen uhke ja enesega rahul

gli sbatto sulla faccia
ning neile löön näkku

cos’è il Rinascimento.
misasi on renessanss

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Questo bel Paese
See kaunis maa

forse è poco saggio
ehk mitte väga arukas

ha le idee confuse
ning segaduses mõtetega

ma se fossi nato in altri luoghi
kuid kui oleksin sündunud mujal

poteva andarmi peggio.
oleks võinud minna hullemini.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ormai ne ho dette tante
olen juba maininud mitut

c’è un’altra osservazione
kuid on veel üks tähelepanek

che credo sia importante.
usun, et oluline.

Rispetto agli stranieri
Võrreldes välismaalastega

noi ci crediamo meno
me usume vähemasse

ma forse abbiam capito
võib-olla oleme mõistnud

che il mondo è un teatrino.
et maailm on jandilava.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

lo so che non gioite
tean, et te ei rõõmusta

se il grido “Italia, Italia”
kui hüüet “Itaalia, Itaalia”

c’è solo alle partite.
kuuleb vaid spordiväljakul.

Ma un po’ per non morire
Kuid pisut, et mitte surra

o forse un po’ per celia
või ehk veidi pilkena

abbiam fatto l’Europa
oleme teinud Euroopa

facciamo anche l’Italia.
teeme ka Itaalia.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo
aga õnneks või kahjuks

per fortuna o purtroppo
õnneks või kahjuks

per fortuna
õnneks

per fortuna lo sono.
õnneks ma olen seda.

“Kohus mõistab Harald Espenhahni süüdi,“ ütleb eesistuja Maria Iannibelli ühes Torino kohtusaalis 15. aprillil 2011 aastal. Mees mõistetakse süüdi tahtlikus tapmises, täpsemalt teos, mida Itaalia kohtusüsteemis nimetatakse „omicidio volontario con dolo eventuale“: tahtlik tapmine läbi eluohtliku olukorra tekitamise, kus tekitaja teab, et tema tegude tagajärjel võib keegi kaotada elu ning võtab tahtlikult seesuguse riski – „saagu, mis saab“ (erinevalt oludest, kus tekitaja küll näeb ette eluohtliku olukorra tekkimise võimalust, aga arvab, et ta suudab inimeste hukkumist vältida).

Harald Espenhahnile, Saksa tööstushiiglase ThyssenKrupp tegevdirektorile, mõistetakse seesuguse käitumise eest karistuseks kuusteist ja pool aastat vanglat, nii nagu küsitud prokuröri poolt. Nelisada pealtkuulajat, hukkunute omased, ajakirjanikud, teised linnaelanikud, kuulavad erutunud vaikuses järgnevaid nimesid: veel viiele ThyssenKrupi juhtivale ametnikule mõistetakse tapmise ja ohutusnõuete ignoreerimise eest vanglakaristused kümnest kuni 13 ja poole aastani. Kõik kuulutatakse süüdi 2007. aastal tehases toimunud plahvatuses, mis võttis seitsme töölise elu.

Kuritöö ja karistus

Too õnnetus, mis raputas kogu maad ja halvas tükiks ajaks pika töölisajalooga Torino, toimus peaaegu neli aastat tagasi 6. detsembri ööl. Tuleleegis hukkuvad seitse töölist: Antonio Schiavone, 36 aastane, kolme väikese lapse isa, 32-aastane Roberto Scola, 26-aastane Bruno Santino; 43 aastane Angelo Laurino; 26-aasatane Rosario Rodinò, 26-aastane Giuseppe De Masi ja nende vahetusevanem Rocco Marzo, 54 aastat. Kogu vahetus, peale ühe, läbi ime pääseb Antonio Boccuzzi, sest plahvatuse hetkel on tegevuses ühe veeanumaga ning kahveltõstuk päästab ta tule eest. Torino töölised, postfordistliku tootmise sümbolid, linna uhkus, olid järsku nõrgad ja haavatavad. Kurbus, pisarad, õudus, tardumus… Sellest päevast alates ei tooda vabrik enam midagi, muutub vaikivaks kolossiks, surma monumendiks.  Vaikib viies liin, kus plahvatus toimus, 200 meetri pikkune ja 9 meetri kõrgune, võeti kasutusse 1992:  kõige uuem, loodeti, et see töötab veel kaua (eriti arvestades, et esimene liin võeti kasutusse aastal 1934). ThyssenKrupp demonteerib teised teised tehaseinstallatsioonid ja kolib need Ternisse, 13 tuhande elanikuga „Itaalia Manchesteri“. Terni terasetehas töötab 1884 aastast saadik (2010 andis poolteist miljonit tonni seda sulamit); ThyssenKrupp saab enamusomanikuks 1990-te alguse privatiseerimislaines, ning ainuomanikuks sama kümnendi lõpus.

Vaikivasse leina lõikub järsku otsus anda kohtu alla ettevõtte juhid, kes teadsid, et tootmisliinidel ei ole tagatud piisav kaasaegsetele võimalustele vastav ohutus. See on Torinos paljudele valguskiir, mitu aastat jälgitakse südame põksudes kohtusüsteemi toimetamist. Kohus, mis õigust mõistab on Corte d’Assise: kohus kõige rängemate süütegude üle otsustamiseks, nagu verevalamised ja terrorism.  Kahest professionaalsest kohtunikust ning kuuest vandemehest, giudici popolari, koosnev kolleegium kuulutabki ettevõtte tööliste surma eest vastutavaks, karmide karistustega, nagu eelpool mainitud. Sellele otsusele järgnevad saalis aplausid, kallistused ja pisarad, seekord rõõmust: „oleme saanud õigluse“, ütlevad hukkunute omased. Süüdimõistev kohtuotsus kinnitab, et Saksa multinatsionaali tegevjuhid olid teadlikud võimalustest tõsisteks tööga seotud õnnetusteks Torino tootmisüksuses ja otsustasid riskida. Paar kuud varem pakuti neile automaatset tulekustutus- ja suitsudetektorite süsteemi, kuid, nagu leidsid süüdistajad, ThyssenKrupp eelistas majanduslikke huvisid inimeste huvidele. Magistraat Raffaele Guariniello kommenteerib, et see otsus on hoiatuseks kõigile suurkompaniidele; tööminister Maurizio Sacconi lisab: „tragöödia nõuab meilt märgatavalt laiemat preventsiooni.“

Magistraat Guariniello rõhutab, et dolo – kriminaalne tahtlus – ei ole mehhaaniliselt ülekantav iga tööõnnetusjuhtumi jaoks, niisuguse olukorra loomine ei olnud ka nende eesmärk. Kuid ta seletab ka, et magistraadid kasutasid uurimisel tööõnnetusjuhtumite jaoks uusi meetodeid, neid, mis on tüüpiliselt kasutatavad pigem organiseeritud kuritegevuse puhul. „Me ei teinud tavapärast menetlust, pigem uurimise, kus määravaks sai Guardia di Finanza (finantspolitsei) roll, uurisime isegi firmasisest e-mailivahetust. Meid ei peatanud tehase anomaaliad, ei, me püüdsime mõista, mis need anomaaliad tekitas.“

ThyssenKrupp ja töökohad

ThyssenKruppi advokaadid leiavad otsuse olevat „liialdatult karistavate aspektidega“. Kerge kõhklusega välistab kaitseadvokaat Ezio Audisio võimaluse, et kohtukolleegium oli mõjutatud liigsest meediatähelepanust, ohvrite perekondade vihast ja „vaenulikust õhkkonnast kohtualuste vastu“: „kohtunikud on eksperdid ja hästi ettevalmistatud“.  Siis lisab aga: „samas, muidugi, ühtegi meie argumenti ei võetud arvesse, justkui meid polekski kohal olnud.“ Thyssen Italia president Klaus Schmitz ütleb: „probleem on peamiselt selles, milline saab edaspidi olema seadusandlus tööohutuse osas. Me jääme Itaaliasse, aga pärast Torino kohtuotsuse poolt loodud situatsiooni on teie juures väga raske töötada“. Multinatsionaalile sekundeerib kohe Terni linnapea Leopoldo Di Girolamo: „see on karm kohtuotsus, tragöödiat ei paranda ebaõiglusega“. Provintsi president Feliciano Polli lisab: „protsessi tulemused teevad ebakindlaks, siin minnakse kaugemale vastutajate karistamisest“.

Metallitöötajate ametiühingu FIOMi juht Giorgio Cremaschi peab neid väljaütlemisi skandaaliks, häbiväärseks, ääretult kurvastavaks: „see on kohtuotsus, mis päästab mitmeid inimelusid“ kinnitab ta. „Globalisatsiooni nimel vaid tugevdatakse rahvusvaheliste suurkompaniide ähvardusilisab Cremaschi veel, kirjeldades avalike ametnike ja suurkompaniide omavahelist seost, tuues paralleeli ka Torino linnapea Chiamparino ja FIATi tegevjuhi Marchionne’ga. FIOMi provintsisekretär Alessandro Rampiconi on veendunud, et ThyssenKrupp ei lahku Ternist: „kohtuotsus on kohtuotsus, see põhineb faktidel ja dokumentidel ja seda tuleb täita ning austada ohvrite lähedasi. Muidugi, ettevõtte edasistele plaanidele ja investeeringutele ei tohi luua tagasilööke“.

Paljud juubeldavad. Võit töölistele ja pööre õigussüsteemis (tööga seotud õnnetusi toimub Itaalias omajagu). 12 Thysseni ekstöölist, keda õnnetusest saadik pole uuesti tööle võetud, nõuavad ka aktiivseid hõivepoliitikaid: „Regioon, provints ja comune on võitnud peaaegu kaks ja pool miljonit ThyssenKruppi protsessist: nüüd on nad kohustatud meid aitama tööd leida“. Kuid Ternis leidub ka märkimisväärne hulk töölisi, kes on pigem hoopis linnapeaga ühel nõul – karistamine oli õige, aga karistus liiga karm, ning põhjuseks tuuakse siingi hirm ettevõtte lahkumise ning töökohtade kaotuse pärast.

ThyssenKrupi lahkumine Ternist ei tundu praegusel hetkel muidugi liiga tõenäoline – vaatamata sellele, et seitsmekümnendate 8000 metallitöölisest on uueks sajandiks jäänud alles vaid umbkaudu 3000. Tootmise ümberpaigutamine on kulukas – mitte ainult otseste tehnoloogiliste kulude tõttu, vaid ka väljaõppinud töötajate puudumise tõttu. Terni on alati olnud see koht, kus toodetakse suuri ja keerukaid objekte, pisemate asjade valmistamine on pigem jäetud teistesse riikidesse; siinset rohkem kui saja-aastast kogemust on raske korvata (rääkimata võimalikust imagoloogilisest kahjust, mida niisugune käik looks). Sama kehtib ka tootmise kokkutõmbamise puhul, rääkimata Itaaliast ärakolimisest (seda viimast, nagu näha, ei kinnita praegu ka ThyssenKrupp ise) – see kõik ainult suurendab ThyssenKrupi otseseid kulusid kui üldtegutsemisviisedest tulenevat võimalikku laiemat majanduslikku kahju, mis lisandub juba niigi mainitud õnnetusest ja protsessist tulenevale kahjule. Seega, pigem võib Thysseni väljaütlemisi pigem vaadata kui lootust, et võib-olla apellatsiooni või kassatsioonikohus kergendavad mõnevõrra karistusi, kui reaalse kaaluga ähvardust töölistele.

Multinatsionaal teatab küll kohe pärast otsust, et „me ei ole absoluutselt rahul ja kindlasti apelleerime“, kuid ka siin on seesama majanduslik konks. Apellatsiooni puhul jääks Torino viies liin protsessi tõttu suletuks, teda ei saaks isegi kinnisvarana müüa – siin kõneleme rohkem kui sajast miljonist eurost, mis on külmutatud teadmata ajaks (pärast põlengut Krefeldis hindas kindlustusfirma Axa sedatüüpi liinide kindlustusmakse sajale miljonile eurole, siit umbkaudne hinnang). ThyssenKrupp peab valima raha ja oma juhtide tuleviku vahel, kui apellatsiooniteest loobutaks, siis viimased lõpetaksid väga kiiresti vanglas karme karistusi kandmas. Kui aga arvestada kõiki tekkinud lisakahjusid, siis ThyssenKrupi protsess võiks kesta veel aastaid.

Protsessid jätkuvad

Muidugi, sõltumata apellatsiooniotsusest pole Torino õnnetusega seotud kohtutee ettevõtte jaoks veel läbi. Prokuratuur on saanud ka loa süüdistusega jätkata ka insener Berardino Queto, ThyssenKrupi pikaaegse kaastöötaja (ja praeguse protsessi üks kaitse nõuandjatest), vastu. Teda süüdistatakse samuti tapmises ja ettevaatusabinõude tahtlikus kasutuselevõtmata jätmises; magistraadid nõuavad temal aru tulekahjuriski hindamise dokumendi kohta, mille insener paar aastat tagasi ettevõttele koostas. Torino esimese astme kohus annab selge signaali: ettevõtte tegevjuhid vastutavad töötingimuste eest nende käitistes, nad ohutustingimuste ignoreerimise tõttu tekkinud vigastuste põhjustajateks. Teised uurimissuunad sisaldavad endas valetunnistusi (kolme inimese osas), ASL-i liiga väheseid kontrolle, vastutust tööliste eest, kes kannatasid väga tõsise tragöödiajärgse emotsionaalse stressi all. ThyssenKruppile, süüdimõistva otsuse korral, võib lisanduda trahve maksmiseks. Kokku mõistetakse multinatsionaalilt välja üheksa ja pool miljonit eurot: tsiviilosaliste kasuks, protsessikuludeks, trahvisanktsioonideks – lisaks on Thyssen vahetult pärast õnnetust hukkunute perekondadele maksnud 12 970 000 eurole, seega kahjude kogusumma ületab 21 miljonit eurot. Kuid paljud võivad veel ette võtta tsiviilprotsessi: näiteks Torino linnavalitsus ja ainus ellujäänu Antonio Boccuzzi.

Esimest maid, töötajate püha, saab täna tähistada ühe suure võidu võrra enam ja lootes, et otsus ThyssenKrupi juhtide kohta paneb aluse tööseadusandluse revolutsioonile Euroopas. Mõnikord tõesti lähtutakse siin riigis oma imelisest konstitutsioonist. Antud juhul selle esimesest paragrahvist, mis ütleb: Itaalia on demokraatlik vabariik, rajatud tööle.

Autor: Oudekki Loone, Bologna





Sa saad selle
camerata Kesselring,
selle monumendi, mida ootad meilt, itaallasilt
kuid kivi, millest see ehitada
valime meie.
Mitte suitsevaist seinakividest
kaitsetuis külades, mida tabas su hävitustöö
Mitte mullast neis surnuaedades
kus meie noored kaaslased
häirimatult puhkavad.
Mitte mägede rüvetamata lumest,
mis kahel talvel sind trotsis,
mitte kevadest neis orgudes,
mis nägi sind põgenemas.
Ainult piinatute vaikusega,
mis on tugevam igast rahnust
Ainult kivise kokkuleppega,
mis sõlmitud vabade inimeste vahel,
kes omast tahtest tulid kokku,
väärikusest ja mitte vihast
otsustades lunastada
maailma häbi ja terrori.
Nende teede ääres, kust tahad tulla tagasi,
leiad sa meid oma postilt,
elavad ja surnud, sama pühendumusega
kinnitunud monumendi ümber
mida nimetatakse
ikka ja alati
RESISTENZA.
(Piero Calamandrei)

Itaaliablog soovib kõigile häid pühi Francesco Guccini lauluga “Jumal on surnud”.

Ho visto
Olen näinud

la gente della mia età andare via
minuvanuseid lahkumas

lungo le strade che non portano mai a niente,
mööda teid, mis ei vii kunagi kuhugi

cercare il sogno che conduce alla pazzia
otsimas unistusi, mis juhivad hullumeelsusse

nella ricerca di qualcosa che non trovano
otsimas midagi, mida ei nad leia

nel mondo che hanno già, dentro alle notti che dal vino son bagnate,
maailmas, mis neil juba on, öödes, mida kastab vein

dentro alle stanze da pastiglie trasformate,
tubades, mida moondavad tabletid

lungo alle nuvole di fumo del mondo fatto di città,
piki linnamaailma suitsupilvi

essere contro ad ingoiare la nostra stanca civiltà
vastustamas neeldumist meie väsinud tsivilisatsiooni

e un dio che è morto,
ja üks jumal on surnud

ai bordi delle strade dio è morto,
kõnniteeservadel jumal on surnud

nelle auto prese a rate dio è morto,
liisitud autodes jumal on surnud

nei miti dell’ estate dio è morto…
suvemüütides jumal on surnud…

Mi han detto
Mulle üteldi

che questa mia generazione ormai non crede
et see minu generatsioon enam ei usu

in ciò che spesso han mascherato con la fede,
sellesse, mis tihti on maskeeritud religiooniga

nei miti eterni della patria o dell’ eroe
igavestesse müütidesse isamaast või kangelasist

perché è venuto ormai il momento di negare
sest oleme jõudnud hetke, kus tuleb eitada

tutto ciò che è falsità, le fedi fatte di abitudine e paura,
kõike, mis on vale, uskumusi, mille loonud harjumus ja hirm

una politica che è solo far carriera,
poliitikat, mis on vaid karjääriks

il perbenismo interessato, la dignità fatta di vuoto,
huvitatud konformismi, uhkust ehitatud tühjusele

l’ ipocrisia di chi sta sempre con la ragione e mai col torto
nende silmakirjalikkust, valivad alati mõistlikkuse ja mitte eal kahtluse

e un dio che è morto,
ja üks jumal on surnud

nei campi di sterminio dio è morto,
gaasikambrites jumal on surnud

coi miti della razza dio è morto
rassimüütides jumal on surnud

con gli odi di partito dio è morto…
parteioodides jumal on surnud

Ma penso
Aga mina mõtlen

che questa mia generazione è preparata
et see minu generatsioon on valmis

a un mondo nuovo e a una speranza appena nata,
ühe uue maailma jaoks ja justsündinud lootuse jaoks

ad un futuro che ha già in mano,
tuleviku jaoks, mis on neil juba käes

a una rivolta senza armi,
relvadeta revolutsiooni jaoks

perché noi tutti ormai sappiamo
sest me kõik praegu juba teame

che se dio muore è per tre giorni e poi risorge,
et kui jumal ka sureb, siis kolmeks päevaks ja pärast tõuseb üles

in ciò che noi crediamo dio è risorto,
kõiges selles, mida me usume, jumal on üles tõusnud

in ciò che noi vogliamo dio è risorto,
kõiges selles, mida me tahame, jumal on üles tõusnud

nel mondo che faremo dio è risorto…
maailmas, mida me loome, jumal on üles tõusnud.

Täna ja homme toimub Itaalias metallitöötajate ja nende toetajate ülemaaline streik, seoses ümberkorraldustega FIATis, vaatamata need 14. jaanuaril justkui heaks kiitnud referendumile. Palusime ühel Itaalia suurima ametiühingu CGIL liikmel selle tagamaid pisut selgitada.

“Ei ole midagi hullemat kui jagada võrdselt ebavõrdsete vahel”, ütles kunagi don Milani rääkides õigusest haridusele, klassisuhetest ja erinevatest võimalustest.

Enne teda, pannes must valgele meie vabariigi reegleid, pidasid Itaalia põhiseaduse loojad hästi meeles, et Töö ja Kapitali vahel ei saa toetust jagada võrdselt ning ettevõtlusvabaduse kaitse ning inimeste – töötavate meeste ja naiste – väärikuse kaitse vajab vasturaskusi ning amortisaatoreid. Just sellest lähtus Itaalia (aga ka muu Euroopa) ühiskonna ülesehitamise idee, sellise ühiskonna, mis põhineks keynsiaanlikel poliitikatel, sotsiaalriigil, kollektiivlepingutel – tootmisvahekordadel ja tööstussuhetel –, vääramatutel õigustel.

FIATi tegevdirektor Marchionne ei ole avantürist, ta vastab teatud majandulikele huvidele ja nende huvidega seotud võimudelt küsib ta vahetuskaupa. Confindustria (Töösturite Liidu) ja valitsuse nõusolekul ning parlamendis istuvate opositsioonijõudude saalomonliku ränga vaikusega ning uuskorporatiivsete ametühingute entusiastliku heakskiiduga (kokteil, mis meenutab riigi fašismiaegset ülesehitust) purustab Marchionne sildu eelmise sajandi sotsiaalse mudeliga, üritab surmahoopi enne Pomiglianos ja siis Mirafioris. Teised töösturid toimivad järgemööda tema eeskujul. Vahetuskaup tehakse tootva maailma ja Töösturite Liiduga (loe: Emma Marcegaglia) kes ei pilguta silmagi kui Marchionne teatab Confindustriast välja astumisest.

Ettevõttega, mida ta juhatab, astub Marchionne välja ka ametühingusuhete mängumaalt, saavutab kokkuleppe mõnede ametühingutega lepingu suhtes, mis kärbib õigust haiguspuhkusele, kaotab pausiaja, viib sisse 120 kohustuslikku ületöötundi, kuuepäevase nädala ning töökorrad, mis võivad kesta kuni 10 tundi… Vahetuskaubaks uuskorporatiividega on Itaalia metallitööliste suurima ametühingu FIOM GILi välistamine, piirates streigiõigust. See Itaalia konstitutsiooniga tagatud õigus on nüüd vaid lepingule allakirjutanud ametühingutel.

Vahetus käib ka poliitilisel tasandil. Esimest korda ei pane valitsus kriisimomendil FIATi taskutesse uusi ressursse. Siiani oli skeemiks: mina teen ümberkorraldusi, päästan töökohad ja sina finantseerid mind. Berlusconi valitsus aplodeerib FIATi direktsiooni kaasaegsusele, aga kaasaegsus seisneb vaid selles, et kapitalile jäetakse ümberkorraldusel vabad käed, teades väga hästi, (Marchionne on seda mitu korda öelnud), et FIAT auto on valmis Itaaliast lahkuma. Jah just nii, sest avalikke rahastusi on juba kokku korjatud Mehhikos, Serbias, USAs läbi Chrysleri. Uued avalikud rahasummad on tulemas Kanadas, Brasiilias, Argetiinas, Poolas – teistes maades, kus FIAT toodab.

FIATi poolt välja mõeldud ning CISLi, UILi, UGLi ja FISMICi poolt alla kirjutatud referendum oli ebaseaduslik, väljapressiv ja petlik. Ebaseaduslik sellepärast, et ei ole võimalik küsida JAH või EI vääramatute õiguste kohta nagu õigus haiguslehele või streigivabadus, ei ole võimalik industriaalreferendumiga ümber kirjutada põhiseadust. Väljapressiv, kuna see põhineb sundvalikul, kus ühel pool on õigused ja palk ning teisel pool ähvardav mitte miski. Seda enam, et tegemist on kriisiperioodiga. Petlik selle pärast, et majanduslike ümberkorralduste plaan on esitatud ainult sõnades, praktiliselt olematu ning põhimõtteliselt ei keela miski Marchionne’i Itaalias autotootmist lõpetada nagu tal on ka mitmes avalikus väljaastumises huultelt lipsanud.

Aga arve loetakse kokku ja see referendum on toimunud. Võitis JAH. Küll väikese edumaaga (pooldajaid pisut alla 55%), aga võitis JAH. Üldist konsensust ei tulnud (nagu lepinguautorid ja sellele allakirjutanud lootsid, kui nad rääkisid võimalikust 80% poolthäältest). JAH võitis tänu teenistujatele (mis meenutab vägagi üht teist kurba sündmust Torinos 80ndatel, kui Valgekraede demonstratsioon tegi lõpu FIATi okupeerimisele). Need on teenistujad, kelle jaoks uus leping ei too kaasa mingit tingimuste halvenemist (421 jah, 20 ei). Järjekordne vahetuskaubahääl. Tööinimeste – teenistujate ja tööliste – vaheline ühtsus ja solidaarsus, ka see kuulub eelmisesse sajandisse. Di Vittorio ametühingu võidukäik oma erakordse intiutsiooniga tugevast kokkuhoiust lõuna talumeeste ning põhja oskustööliste vahel pärastsõjajärgsel perioodil tundub loona teiselt planeedilt. Töötajate ühtsus on täna end ohverdanud kasumi altarile.

Kui Marchionne’il oli võimalus meile peale suruda üks petlik referendum pannes läbikukkumise puhul kaalukausile FIATi Itaaliast lahkumist, siis võime ka meie küsida, et valitsus võtaks need sõnad enda kanda ning astuks mängu pannes lauale FIATi natsionaliseerimise hüpoteesi. Teame, et valitsus jätkab oma vaikimist. Kasvõi ainult selle pärast toimub 28. jaanuari ülemaaline streik

Mäng ei ole veel läbi, sest referendum ei võinud midagi kinnitada. Aga ta andis ühe vastuse, eriti poliitikale: töölisklass on ikka veel olemas ja tal oli julgust heita väljakutse Kapitalile riskides omaenda nahaga. Iga Ei nendel valimislehtedel räägib meile igast töömehest ja töönaisest, kes otsustas omal nahal riskida. Ka nende eest, kes hirmu pärast ei tõmmnud kriipsu Ei peale.

Autor: Stefano Rizzi, Gallarate

Riace väike comune Calabrias, raskel ‘ndrangheta käe all oleval territooriumil, keerulises reaalsuses, on vast kõige enam tuntud sealsest merest leitud imeliste antiiksete pronkskujude tõttu. Nendesamade, mis praegu Reggio Calabrias asuvad ja mille seesuguse rännaku kohta ütles kaunilt ajakirjanik Emanuele Rossi: “Riace ei nuta neid eriti taga, sest väikeses linnas on nüüd pronksivärvi nahaga uustulnukaid, keda võeti vastu külalislahkusega, mis on omane sellele Calabriale nurgale. Maale, kust on lahkunud paljud pagedes töötuse ja ‘ndrangheta eest, jättes maha eluasemed ja töökojad.” Sõjajärgsel perioodil vähenes Riace elanike arv praktiliselt poole võrra: 3000 elanikult langes arv nii 1700-ni.

Eelmisel aastal saigi Riace linnapea Domenico Lucano kolmanda koha ülemaailmsel linnapeade konkursil World Major Prize oskusliku ning hästi organiseeritud immigrantide integratsioonipoliitika eest. Esimese preemia osaliseks sai Mexico City linnapea Marcelo Ebrard ja “hõbemedali” Oklahoma City linnapea Mick Cornett.

Head uudised kipuvad Itaalia poliitika alaliselt keevasse katlasse ära kaduma, eriti eelmisel aastal, kus iga nädal tõi kaasa midagi raputavat. Ma ei taha aktsepteerida üleliigset huvi kõige negatiivse vastu, ehkki ma saan aru meedia, eriti siinse, toimemehhanismidest ning seetõttu räägin hea meelega Riacest täpsemalt, või õigemini, lasen sellest rääkida auhinnatul Domenico Lucanol endal:

“1998 saabus Riacesse erakordselt suur arv immigrante – meie 1700 elanikuga väikelinna tulid 300 kurdi Iraagist ja Türgist. Vanalinn oli praktiliselt agoonias. Nii otsustasimegi alustada integratsiooniprogrammi, mis põhineb. koostöö arengul põliselanikega. Praeguseks on elanikke 1800, kellest sadakond on sisserännanud. 2001. aastast osaleb Riace programmis, mis võtab vastu põgenikke Lampedusa ja Crotone immigratsioonikeskustest. Enamalt jaolt kurdid, eritrealased, nigeerlased, somaallased. Tegime regionaalse seaduse, mis annab toetusi projektidele, milles osalevad ka immigrandid. Tänu sellele restaureerime vanalinna ning anname uut lümfi käsitööle ja ettevõtlusele.

Võtsin telefonitoru kätte ja otsisin üles mahajäetud majade Lõuna- Ameerikasse, Austraaliasse, USAsse emigreerunud omanikud. Keegi neist ei ütelnud “ei”, et anda peavari neile, kes tulid siia õnne otsima , samuti nagu nad ise aastakümneid tagasi. Banca Etica (Eetilise Panga) abil restaureerisime vanu eluasemeid. Ehitati turismiküla-hotell-restoran “Riace Village”, kus pakutakse alternatiivi mereäärsele kommertsturismile – ökoloogilist puhkust, mis austab kohalikke traditsioone. Teeme sorteeritud prügi korjamist eeslitega.

Kohalike ja immigrantide paremaks “segunemiseks” tehakse käsitööettevõtteid, kus üks osaline on põliselanik ja teine sisserännanud. On saabunud ka vabatahtlikke ja kultuurivahendajaid. Avasime uue kooligi. 25st õpilasest 15 on välismaalased. See on situatsioon, mis tekitab pingeid mujal Itaalias, aga meie jaoks on see uhkuse asi. Kõik lapsed räägivad juba calabria murret: serblased, eritrealased, iraaklased. Kogu maailm ainsas klassis!

Integratsiooniprojektis osaleb ka maffiavastase preestri (ja maffia käe läbi elu kaotanud) don Puglisi poolt asutatud mittetulunduslik ühing “Città Futura”, kes organiseerib laboratooriume ja kultuuriringe, et tutvustada calabria noortele seda teistmoodi reaalsust, kus itaallannad ja rumeenlannad töötlevad samu tooteid ning kus afganistani põgenik teeb vaase, milles kasvavad Riace taimed.

Pingeid ei tekkkinud siin esiteks sellepärast, et resigneerumine ja stiimulite puudumne oli jõudnud tasandini, kus igasugune uus asi tekitas uusi võimalusi ning äratas uudishimu, mis oli kaduma läinud. Teiseks – meie territooriumil on veel värske emigratsiooniajalugu , aga ka tuhandete aastate vanune kultuur, mis on meid alati võõramaalstega kokkupuuteisse viinud. Kolmandaks – see integratsiooniprogramm oli väga intensiivne töö ja selle suurepärane mõju lokaalsele mikromajandusele on kõigile nähtav.”

Mimmo Lucano valiti linnapeaks juba teist korda: ta kuulub radikaalvasakpoolse partei Rifondazione Comunista ridadesse, kuid toetuse sai ta ka kodanikenimekirjadelt. Valimiskampaania käigus ähvardati teda korduvalt vägivallaga – kaks kuuli restorani Taverna delle Rose (mida administreerib Città Futura) ukse sees ja Lucano mürgitatud koerad – ning tema tagasivalimine oli kõike muud kui etteaimatav. Seda enam, et suured parem- ja vasakpoolsed parteid olid moodustanud temavastase valimiskartelli. Aga võit tuli. Vaid 49 häälega, aga siiski võit. Ja see oli suur asi.

“Alates teisest Berlusconi valitsusest esitasime avalduse, et võtta vastu poliitilise pagulase staatuse ja identifitseerimise ootel immigrante. Meil läheb vastuvõtt maksma vaid 20 eurot (pàevas) inimese kohta. Lampedusas ja teistes CPTdes (centro di permanenza temporanea, nüüdseks CIE – centri di identificazione ed espulsione) on maksumus immigrandi kohta 60- 70 eurot (päevas). Selle tõttu võime pakkuda vastuvõttu 200le inimesele. Samal ajal kui Milano linnapea Moratti pakus seda vaid 20le sisserännanule.

Inimlikud projektid on tihti hoopis odavamad kui vangilaagritele sarnanevad CPTd. Esimestele tuleb kasum inimlikus potentsiaalis, teistele sularahas… mis kindlasti ei haise kellegi rahakotti täites… Õnneks on huvitavad projektid ka nakatavad. Pärast Riacet on samale teelel asunud kaks teist Calabria comunet – Caulonia ja Stigliano.

Lihtne Itaalia, mis toimib.
Vaikselt.
‘ndrangheta pärusmaal.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Salvatore Cuffaro

Kassatsioonikohus mõistis raskendavatel asjaoludel maffia soodustamises süüdi Sitsiilia regiooni ekspresidendi Salvatore (Totò) Cuffaro, keda ootab nüüd 7 aastane vanglakaristus. See kohtusüsteemi viimase astme otsus paneb lõpp-punkti 5 aastat kestnud kprotsessile.

Cuffaro informeeris Brancaccio maffiabossi Giuseppe Guttadaurot, et viimase koju olid paigaldatud pealtkuulamis-seadmeid. Info pärines karabinjeeride eksmarssalilt (ja hiljem regiooni saadikuks valitud) Antonio Borzacchellilt. Süütõendeid Cuffaro vastu leidsid uurijad aga tänu tema kohtumistele ettevõtjaga tervishoiu alal, Michele Aielloga, mis toimusid ühe Bagheria kaupluse tagaruumides. Aiellot, süüalune samas protsessis, loetakse lähedaseks Novara vanglas viibivale boss Bernardo Provenzanole.

Täna hommikul palvetas Cuffaro Santa Maria della Minerva kirikus Pantheoni ligidal Roomas, kohutotsuse ootel. Salvatore Cuffaro, praegu saadik Ülemkojas, (valitud UDC – Unione dei Democratici Cristiani e di Centro – ridades, aga pärast üle läinud I Popolari di Italia Domani ridadesse) on süüalune veel teiseski kohtuprotsessis, ikka maffia soodustamise pärast.

Väike “televisoonipärl” aastast 1990, kui noor Cuffaro vaidleb tuliselt väljapaistvaima maffiavastase magistraadi Giovanni Falconega (tapetud 1992 aastal toimunud Capaci pommiplahvatuses)

 

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

This slideshow requires JavaScript.

Teine august 1980, 10:25 hommikul plahvatab Bologna raudteejaama ootesaalis pomm. 85 surnut, 200 vigastatut. Suurim rahuaegne verevalamine Itaalia ajaloos. Üks suurimaid mõistatusi kõigi massiliste verevalamiste – strage – hulgas. Sest nagu ka vaid pisut kuu aega varem toimunud Ustica katastroofi puhul – ka see oli seotud Bolognaga – ei tea me, kelle käed olid mõrvade taga. Kohus otsustas, et pommid pandi neofašistide Valerio Fioravanti ja Francesca Mambro kätega ning P2 eksjuht Licio Gelli, SISMI eksagent Francesco Pazienza ja militaarsalateenistuste ohvitserid Pietro Musumeci ja Giuseppe Belmonte on süüdi uuringute takistamises. Kuid miks, kelle suunitluselt, kellele see kasu tõi, seda me ei tea, meil on isegi vihjeid väga vähe, tõenditest rääkimata. P2, Banda della Magliana, Liibüa, Palestiina, Itaalia salateenistused… kõik käivad hüpoteesidest läbi ja kõigil on veidi loogilis-faktilist alust – aga küsimus: “miks” on ikka vastamata.

Seepärast ei julgenudki mitte ükski valitsuse esindaja sel aastal – esimest korda – Bolognasse tulla. Seni nad on välja vilistatud, sest neil pole olnud julgust anda ei tõendeid ei vihjeid. Sel aastal vähemalt mitte silmakirjalikkust. Seda enam, et ka Prodi valitsuse kehtestatud salastatusstatuut 30 aastaks saab nüüd läbi, nüüd pole isegi ametlikku udu millesse mattuda.

Kuid Bologna ei nõua 2. augustil mitte ainult tõde. Bologna mäletab hukkunuid: kaks 1980. aastal sündinud tütarlast loevad ette kõigi 85 nimed. Bologna mäletab kõiki neid, kes ennastsalgavalt töötasid inimeste päästmiseks, raudteejaama ehitamiseks… Seda kiirabiauto juhti, kes oli ametlikult puhkusel, aga töötas ööni, inimesi haiglasse viies, vaatamata väsimusele, kõiki neid, kes oma eraautodega appi ruttasid, kõiki, kes olid siis Bolognas ja sööstsid rusude vahelt inimesi otsima, koristama, oma linna haava siduma. Kõiki neid, kes olid ohvrite lähedaste kõrval, füüsiliselt või mõttes – ja kes me oleme siiamaani ohvrite lähedaste kõrval.

Allolev videomaterjal juhtunust, itaaliakeelsete kommentaaridega

Peppino ideede ja julgusega jätkame meie

Kui ma väike olin, siis oli 9. mai omamoodi päev – kooli polnud vaja minna, oli küll paraad, aga ka sealt sai kui hästi läks, minema hiilida. 9. mai oli Võidupüha, okupantide pidu. Ma ei vaevunudki läbi mõtlema selle päeva tähendust, mil leidis oma lõpu üks jälk ideoloogia, sest vaen fašismi võitjate vastu ei võimaldanud mul näha põhjuseid, miks ei peaks seda päeva kunagi ära unustama.

Ühes teises Euroopa otsas, ühel kaugel omapärasel saarel läks üks teine 9. mai teistmoodi ajalukku. Ei armeesid ega vallutatud linnu. Üks plahvatus, üks surnu – noor sitsiillane nimega Peppino Impastato.

Peppino sündis Cinisi külas, 30 km Palermost, 5.märtsil 1948 ühes maffiaperes. Juba noorukina tekkisid tal lahkarvamused isaga, kes oli seotud ühe mõjuka maffiabossi Gaetano Badalamenti’ga; pidevad riiud viisid varakult kodust lahkumiseni.

1965. aastal asutas ta sõpradega väikese ajalehe “L’idea socialista”, milles ta hakkas esile tooma kohalike omavalitsusjuhtide sidemeid maffiaga. Ta võttis aktiivselt osa nii 68. aasta tudengiliikumisest kui ka nende talumeeste võitlusest, kellelt võõrandati maad Palermo lennujaama laiendamise tarbeks. Taibates gramsciaanlikult, et ükski võitlus maffia erahuvide ei saa olla võidukas ilma kultuurilise vundamendita pani Peppino aluse grupile “Musica e cultura”, mille ümber kogunesid need Cinisi noored, keda Peppino aktiivsus oli nakatanud. Tehti muusikat ja vaidlusõhtuid, organiseeriti kinoklubi, korraldati liikuvaid fotonäitusi maffia majandusliku tegevuse kohta alates 50ndatest aastatest nagu näiteks kaevandused või ranniku tsementifitseerimine.

“Musica e cultura” oli noortele kodanikuaktiivsuse lahtimõtestamise paik, aken teistmoodi maailma, kus osalus ühiskonnas polnud mitte ainult kohustus, vaid olemise viis. Ja seda mitte ainult tõsimeelselt, vaid läbi naeratuste, koosolemise ning loovuse. 60-ndate lõpus ja 70-ndate alguses liikus ta vasakpoolsete parteide ja rühmituste vahel, otsides organiseeritud liikumist, millele kaudu endale väljenduskanal leida või lihtsalt natuke toetust.

Vaheldusid entusiasm ja pettumus, energilisus ja meeleheide. Julgete valikute taga pole mitte ainult kindlameelsed. 1977 a. asutas ta iseseiseva raadiojaama Radio Aut, mille kaudu avalikustas maffiabosside huvisid ning kuritegusid, naeris nende üle, nimetas nimesid, ka poliitikute omi. Üheks Peppino suurimaks satiiriobjektiks sai just don Tano Badalamenti…ning saadetel “Onda pazza” või “ Western a Mafiopoli” sai kuulajaid üsna palju, tihti salajagi. Satiir oli relv Peppino lihtsates kätes võimsa maffia vastu. Võib-olla üks mõjukamatest, sest kuidas teisiti nõrgendada võimu, kui mitte naeruvääristamise läbi.

Badalamenti rääkis Peppino isa Luigiga. Peppinost oli probleem saanud.

Seejärel lahkus isa Sitsiiliast ning sõitis Ühendriikidesse. Pere oli veendunud, et ta läks küsima sealsete maffiabosside kaitset pojale. Tagasi tulles aga jätkus tal veel vaid paar kuud elupäevi, sest Luigi Impastato sai surma jäädes auto alla. Raevunud ja meeleheitel Peppino ajas koduukselt minema ka kaastundeavaldajad: “Millise õigusega olete te siin, teie, kes te ta tapsite?”

Nüüd oli pere mures Peppino enda pärast.

Ta kandideeris ta end linnavalitsusse “Democrazia Proletaria” partei nimekirjas. 8.mail õhtupoolikul jõudis ühe Peppino sõbra Giuseppe Riccobono kõrvu hoiatus Cinisi kandis mitte ringi liikuda, sest midagi oli teoksil. Kohe meenus talle Peppino, kes oli koju läinud, puhkamaks pisut enne uut hilisõhtust kooksolekut.

Vaistliku hirmuga alustasid sõbrad noormehe otsingut, aga tulemusteta. Sünge aimdusega südames jäädi hommikut ootama. Kuni pommiplahvatus Palermo ja Trapani vahelisel raudteel selguse tõi… Ajalehed rääkisid 30 aastasest kandidaadist, kelle jäänused leiti pärast plahvatust. “Pole teada, kas tegemist on enesetapu või halvasti lõppenud Impastato poolt üritatud terrorismiaktiga,” võis lugeda leheveergudelt. Cinisi elanikud teadsid aga tõtt. Magistratuuril läheb aega aga 23 aastat, et tuvastada seda tõde tänu “pentitodele” ja et jõuda lõpliku kohtuotsuseni, mis tunnistab süüdi Gaetano Badalamenti kui Peppino Impastato mõrva käsuandja.

Nii surigi Peppino 9.mail.

Kehast järgi vaid tükid, mida sõbrad päev hiljem kilekotti kogusid.

Keegi aga ei oodanud, et matustele tuli terve rongkäigutäis inimesi igast Sitsiilia nurgast, lippude ja loosungitega “Peppino vive” (Peppino elab). Keegi ei oodanud, et mõni päev hiljem Cinisi valijad tema nime valimislehele kirjutasid ning et ta sümboolselt linnavalitsusse valiti.

Nüüd on sellest päevast mööda 32 aastat. Mu kätte satub noore saksa ajakirjaniku Saskia Schumacheri poolt kirjutatud kiri Peppinole:

“Kallis Giuseppe, kuulsin lugu sinust vaid aasta tagasi. Ehk sellepärast, et elasid minust tuhande kilomeetri kaugusel. Ehk sellepärast, et ma sinu keelt ei osanud. Ja ometi ristus su pilk minu omaga. See pilk, mis muutis mu vaadet Sitsiiliast./…/ Tea, et mu vaimusilmas moodustus kustutamatu pilt ööst 8. ja 9. mai vahel, nagu oleksin ma seal ise olnud, võimetu hetkede ees, mis igavikuks muutuvad./…/ Sa oled alatiseks 30 aastane. Sina oma mütsi ja salliga, sina oma sõpradega, sina oma õiglusjanuga. Hetkel, mil mõistsin su lootusi, sai sinu raevust minu oma. Peppino, sa võid minuga arvestada. Seda oleksin tahtnud sulle ütelda ööl, mil ma polnud veel sündinud. Oleksin tahtnud sulle järele joosta, et oma austust avaldada. Aga minu teekond algas alles aasta tagasi ja ma ei jõua sinuni kunagi. Sina aga jõudisd minuni.”

Saskia kirjutab praegu oma kaasmaalastele ‘ndranghetast, mis juba aastakümneid Saksamaal märkamatult juuri on ajanud ning mille ümber on ohtlikult vaikne.

Ka sellepärast on mul põhjust meelde tuletada 9. maid. Peppino Impastato surm, millest aastatega on saanud ühe idee, võib-olla tähtsaima idee, Võidupüha.

See oli vastutustunde metsik lahing käegalöömise vastu.

Tõe plahvatus vastu vaikuse müüri.

Ühiste huvide hääl vastu piiramatut ahnet individualismi.

Võit, mis on levinud emotsioonide kaudu üle Itaalia ,läbi aegade ja ka läbi eri kultuuride. Nad süütavad südameid aastakümnete tagant.

Nad lihtsalt ei sure kõige kiuste.

On üks sügava tähendusega sõna, mis on jõudnud meie päevini just Teisest Maailmasõjast, kui erinevate poliitiliste vaadetega inimesed ühinesid Itaalias fašisimi vastu ja millest sai partisaniliikumine nimega “la Resistenza” (vastupanu). Need olid Peppino taolised tavalised inimesed, kes samamoodi otsustasid oma elu kaalule panna. Vastutustundest.

Oli 12. jaanuar 2002, kui Francesco Saverio Borrelli, üks Mani Pulite magistraate lausus sõnad: “avaliku tahte ohtliku lagunemise ees, kodanikuteadvuse uppumise ees, moraaliküsimuse viimse pidepunkti kadumise ees, on kogukonnal kohustus vastu panna, vastu panna, vastu panna justkui loovutamatul Piave rindel”, andes sellega vastupanule, resistenzale uue täheduse, uue vastutuse.

Kui Salvatore Borsellino, maffia poolt tapetud magistraadi Paolo Borsellino vend, 28.jaanuaril 2009 piazza Farnesel peetud meeleavaldusel lõpetas oma kirgliku kõne poliitikute sidemetest mafiosodega hüüdega “Resistenza! Resistenza! Resistenza!”, siis nägin paljudel manifestantidel silmi liigutusest märjaks minemas ning teadlikku otsustavust pilgus.

Tänane uus Resistenza viib edasi ammu alustatud võitlust õigluse ja seaduslikkuse eest. Kahjuks on see ikka veel vajalik – teha see valik, kas käitume kui kodanikud või kui alamad, kes aktsepteerivad osavõtmatult võimu tegusid.

Ja kes oleks seda kõike aimanud 9. mail 1978 – päeval, mil Peppino surm jäi ühe Itaalia ajalugu märgistanud sünge kuriteo varju. Samal päeval leiti Aldo Moro surnukeha Rooma kesklinnas ühe auto pagasnikus. Kuritegu, mille kõik niidid on siiamaani lahti harutamata.

Ja see oli vaid üks suur kaotus. Võitluses, mis pole tegelikult kunagi lõppenud, aga mis on vahetanud strateegiaid. Üha enam on vaja neid, kes Peppino kombel kõva häälega meelde tuletaksid, et “me peame vastu hakkama, enne kui nende nägudega ära harjume. Seni kuni oleme veel võimelised märkama.”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Immigrantkaupmehed Brescias

Immigrantkaupmehed Brescias

Ta oleks tahtnud anonüümseks jääda, see Brescia provintsi ettevõtja, kes saatis Adro linnavalitsusele 10 000 suuruse pangatšeki. Summa oli mõeldud katmaks 24 pere – enamjaolt immigrantide – võlga koolisöökla eest tasumisel, kuna Adro linnapea Osar Lancini oli otsustanud nende lapsed toitlustusest ilma jätta. Tegemist polnud aga mitte “tavalise” heategevusega vaid protestiga linnavalitsuse ebatolerantse halduspoliitika vastu.

Kiri, mis saatis rahasummat, oli täis nördimust ning algas sõnadega: “Mina ei ole nõus. Olen ühe pooleteramehe poeg, kel polnud raha, aga kel oli lõputu väärikuse pagas. Mu žestil pole ehk oluline tähtsus, aga ma tahaksin sellega äratada oma kaaslinlaste südametunnistust.” Suurt poleemikat tekitanud kiri muidugi ei lasknud autoril oma nime peita, autor Silvano Lancini sotsiaalne tundlikkus ei ole Brescia provintsis, Lega Nordi (Põhjaliiga, Berlusconi koalitsioonipartner) kantsis, mitte eriti hinnas.

Nii kummaline kui see ka ei ole, on Lega Nord praeguse Itaalia kõige eakam partei, moodustatud aastal 1989. Tema eesmärgiks Põhja – Itaalia, piirkond, mida nad Padaniaks kutsuvad, iseseisvumine, lahkulöömine Itaaliast ning pääsemine Rooma keskvõimu “orjusest”. Tunnusmärgiks rohelised särgid ning keldi rituaaalid, eristamaks end lõuna-itaallastest ehk “terronedest” (maamatsidest): noid peetakse laiskvorstideks, kes söövad usina Põhja tööst saadud makse. Ei olnud harv näha nende kogunemistel viikinglike sarvekiivritega isendeid, kes uhkelt korrutasid oma liidri Umbero Bossi juhtlauset: Ce l’abbiamo duro” /”Meil on kõva” – ja nende kogunemistelt pärinevad ka ekstsessid, kus sümboolselt Itaalia lippu põletatakse.

Suutes mängida paljude põhjaitaallaste intuiivsele rahulolematusele ning Mani Pulite aegsele poliitilisele segadikule, suutsid nad kanda kinnitada peaaegu kõikjal Umbriast kõrgemal asuvates regioonides; oluline pööre riiklikul tasandil toimus aga 1994. aastal, mil Lega Nordist sai Berlusconi ustavaim koalitsioonikaaslane. Lauldes valijatele ikka sama refrääni Padania iseseisvusest, on nende positsioonid parlamenditoolidel istudes aga järjest mahenenud. Isesisvusest sai aastatega föderalism ja sellest omakorda maksuföderalism. Ehk mängivad rolli summad, mida “Roma ladrona”/”varga-Rooma” ka neile jagab?

Vaatamata sellele, et Lega Nordi esmaseks eesmärgiks on, et majanduslikult arenenuma Põhja-Itaalia maksud jääksid koha peal kulutada, toetasid nad sõber Berlusconi maksude alandamise programmi, tühistades kõige föderaalsema maksu – majamaksu (ICI) – mis oli linnavalitsuste suurimaks sissetulekuallikaks. Tulemuseks, et hiljuti protestisid Milanos paljud Põhja -Itaalia linnapead tühjade linnakassade pärast.

Raske aru saada nende vasturääkivast poliitikast, mis ühelt poolt “pühib Itaalia lipuga tagumikku” (U. Bossi väljend) ja teiselt poolt nõuab 2013 aasta poliitilisel valimisel endale peaministri kohta. Ühelt poolt räuskab lõuna onupojapoliitika vastu ja teiselt poolt kandideerib Umberto Bossi 20 aastase poeg Renzo, kel kulus 3 aastat keskkooli lõpueksamite andmiseks. Analoogne on situatsioon immigratsioonipoliitikaga: Lega Nord nõuab piinlikku regulaarsust ja seadulikkust sisserännanutelt, tehes dokumentideta maalviibimise isegi vanglaga karistatavaks kuriteoks, keelates illegaalidele ka esmase arstiabi või lükates merre kõik, kes veepiirile kummipaatidega nägu näitavad olenemata, kas tegemist on poliitilisete põgenike või eluohus olevatega. Peetakse sõda kebabi-müüjate ning burka vastu. Samas aga on ka nende seas rohkesti ettevõtjaid, kes suurema kasu huvides eeelistavad immigrandid “mustalt” ja väikse palga eest tööle võtta, jätmata eelneva poliitika ja seadustega teist valikut. Muuhulgas, mitte ainult ettevõtjad, Lega domineeritud regioonides on ka märkimisväärne hulk immigrantidest koduabilisi ja lapsehoidjaid. Max Frischi kommentaari seesuguse situatsiooni kohta – “ootasime töökäsi, aga tulid inimesed” Lega muidugi kuulda ei taha.

Nii nagu Põhja emigreerunud “terroned” on möödunud aastakümnete vältel sadade tuhendete kaupa aidanud üles ehitada jõukat Põhja-Itaaliat, nii nagu miljonid väljarännanud põhja-itaallased , kes USAs või Saksamaal põlatutena üritasid oma elujärge parandada, nii võiks olla ühel suurimal immigrandirahval natuke rohkem ühiskondlikku ettenägeliikust, et jõuda inimlike lahendusteni olukorras, kus majandus ei püsiks kaua üleval ilma immigrantide raskeid töid tegevate käteta. Aga mälu ei ole õnnetuseks kuigi pikk…

Nii ei olnudki vaja kaua oodata, et Adro 200 sööklaarvet regulaarselt tasuvat lapsevanemat heateo vastu häält tõstsid alla kirjutades vastupetitsioonile. “Meil on kõrini, et süüakse lumbarditest eeslite arvel. Kõigile on kriisiaeg ja me kõik peame kokku hoidma, et ots otsaga kokku tulla, aga teenuse eest maksta on kohustus.” Kuigi raha tuli annetaja taskust, ei meeldinud heategu paljudele, nähes selles paljusajatud assistentsialismi (heaoluriigi ärakasutamist) ning juhtides tähelepanu sellele, et annetus pole lahendus.

Lancini rõhutab oma kirjas, mis andis osale Itaaliast võimaluse üle pika aja taas heameelt tunda ja samas tekitas teises osas pahameelt, et ta pole kommunist, vaid et hääletas viimaste valimiste ajal PDLi kandidaadi Formigoni poolt, tõmmates aga mängu kõik poliitikud, riiklikud ja kohalikud unustamata preestreid. “Kus on selle partei sekretär, keda ma hääletasin ja kes tahab ned nimetada Armastuse Parteiks? [Vihje Berlusconile – K.K.] Kus on Lega Nordi liidrid, kes tahavad end kandideerida Itaaliat juhtima? Kus on Adro nõunikud? Kui nad tõepoolest föderalismi usuvad, tehku siis avalikuks oma viimase 10 aasta tuludeklaratsioonid. Lihtsalt selleks, et aru saada, mil kombel nad maksavad oma ilusaid maju ja kalleid asju. Ma ei tahaks olla see, kes makasab ka nende eest. Ma ei tahaks, et nende sissetulekud tuleneksid nende laste isade maksudest, kes töötavad tehases 1200 euro eest. Kus on mu kaaslinlased, kes ei küsi, kui palju raha ja kuidas kulutab seda linnavalitsus, et seda laste jaoks enam ei jätku? Kus on mu preestrid? Kas tõesti on nad nõus tegema rassismi vahetuskaubaks krutsifiksi kaitsmise eest?”

Kirja autor teatab, et ta teab väga hästi, et mitte-maksjate hulgas on ka neid kavalaid, kes olukorda ära kasutavad. “Aga ma tunnen väga palju kavalaid. Mõned neist on miljonärid ja tulevad teistele moraali lugema. Sellisel juhul, kahtluses, olema ma esimestega. Immigrantidelt nõuan ma austust meie tavade ja seaduste vastu, aga ma nõuan seda kindlameelselt ja viisakalt üritades olla esimene, kes nendest kinni peab. Hakata laste selga ei käi viisakuse alla.”

Korruptsioon riigiametnike seas pole tundmatu nähtus ka Põhja-Itaalias, kus hiljutigi on olnud areste altkäemaksude pärast või kohtuotsuseid juhtumite üle,kus linnakassadest on makstud seletamatuid summasid kummalistele “nõustajatele” või “ühingutele”. Pärast Tangentopolit on arenenud ka altkäemaksusüsteem. Raha ümbrikus on harv nähtus, parem on toimida legaalsete kanalite kaudu nagu konsultandid või alltöövõtajd. Jälgi jääb vähem,aga põhimõte on sama – käsi peseb kätt, mina aitan sind, sina mind. Ja kui kassa tühi, siis hakatakse laste toiduportse lugema…

“Ma tahan karjuda, et ma pole nõus,” jätkab Lancini oma kirjas. “Mõnikord kardan olla nagu need härramehed, kes kallites restoranides istudes immigrante sõimavad. Kahju vaid, et nende Mercedes on äsja albaanlase poolt puhtaks pestud ja nende toit egiptlase poolt valmistatud. Ah jaa, unustasin – mu ema eest hoolitseb ukrainlanna. Mu kaaslinlased on ammu unustanud, kust nad tulevad ja mul on häbi, et just minu kodulinn on muutunud sallivuse piiri nihutajaks, ikka sammuke aastas: enne kõigepealt pakume pearaha illegaalide ülesandmise eest, siis keeldume neile regionaalset abi andmast ja nüüd koolisööklaga. Kuidas on võimalik, et mu kaaslinlased ei mõista, kuhu me oleme minemas? Näen enda ümber murettekitavat sallimatust nende vastu, kes omavad vähem. Kahjuks on mul ebaterve harjumus lugeda ja ma tean väga hästi, et koonduslaagrid ei sündinud tühjale kohale, enne toimusid aastaid väikeseid samme kuristiku poole. Need on needsamad, inimesed, kes tulevikus hakkavad meie eest vanadekodudes hoolitsema. Aga oleme me kindlad, et nad on selleks ajaks tänase öra unustanud? Ja ärge tulge mulle ütlema, et küll meie eest hoolitsevad me endi lapsed, sest solidaarsust õpetame me neile praegu. Ka selle pärast pole ma nõus.”

Kuigi rahast jätkub vaid kooliaasta lõpuni ja sügisel võib taas esile kerkida sama probleem, on hetkel ära hoitud situatsioon, kus osad lastest on sunnitud söögivahetunnil klasskaaslastest eraldi olema. Ehk leitakse lahendus, mis ajaks asjad joonde vanematega ega langeks laste õlgadele. See tegu ja kiri aga andis paljudele mõtlemisainet, et millises ühiskonnas me siiski elada tahaksime.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.