You are currently browsing Itaaliablog’s articles.





Sa saad selle
camerata Kesselring,
selle monumendi, mida ootad meilt, itaallasilt
kuid kivi, millest see ehitada
valime meie.
Mitte suitsevaist seinakividest
kaitsetuis külades, mida tabas su hävitustöö
Mitte mullast neis surnuaedades
kus meie noored kaaslased
häirimatult puhkavad.
Mitte mägede rüvetamata lumest,
mis kahel talvel sind trotsis,
mitte kevadest neis orgudes,
mis nägi sind põgenemas.
Ainult piinatute vaikusega,
mis on tugevam igast rahnust
Ainult kivise kokkuleppega,
mis sõlmitud vabade inimeste vahel,
kes omast tahtest tulid kokku,
väärikusest ja mitte vihast
otsustades lunastada
maailma häbi ja terrori.
Nende teede ääres, kust tahad tulla tagasi,
leiad sa meid oma postilt,
elavad ja surnud, sama pühendumusega
kinnitunud monumendi ümber
mida nimetatakse
ikka ja alati
RESISTENZA.
(Piero Calamandrei)

Itaaliablog soovib kõigile häid pühi Francesco Guccini lauluga “Jumal on surnud”.

Ho visto
Olen näinud

la gente della mia età andare via
minuvanuseid lahkumas

lungo le strade che non portano mai a niente,
mööda teid, mis ei vii kunagi kuhugi

cercare il sogno che conduce alla pazzia
otsimas unistusi, mis juhivad hullumeelsusse

nella ricerca di qualcosa che non trovano
otsimas midagi, mida ei nad leia

nel mondo che hanno già, dentro alle notti che dal vino son bagnate,
maailmas, mis neil juba on, öödes, mida kastab vein

dentro alle stanze da pastiglie trasformate,
tubades, mida moondavad tabletid

lungo alle nuvole di fumo del mondo fatto di città,
piki linnamaailma suitsupilvi

essere contro ad ingoiare la nostra stanca civiltà
vastustamas neeldumist meie väsinud tsivilisatsiooni

e un dio che è morto,
ja üks jumal on surnud

ai bordi delle strade dio è morto,
kõnniteeservadel jumal on surnud

nelle auto prese a rate dio è morto,
liisitud autodes jumal on surnud

nei miti dell’ estate dio è morto…
suvemüütides jumal on surnud…

Mi han detto
Mulle üteldi

che questa mia generazione ormai non crede
et see minu generatsioon enam ei usu

in ciò che spesso han mascherato con la fede,
sellesse, mis tihti on maskeeritud religiooniga

nei miti eterni della patria o dell’ eroe
igavestesse müütidesse isamaast või kangelasist

perché è venuto ormai il momento di negare
sest oleme jõudnud hetke, kus tuleb eitada

tutto ciò che è falsità, le fedi fatte di abitudine e paura,
kõike, mis on vale, uskumusi, mille loonud harjumus ja hirm

una politica che è solo far carriera,
poliitikat, mis on vaid karjääriks

il perbenismo interessato, la dignità fatta di vuoto,
huvitatud konformismi, uhkust ehitatud tühjusele

l’ ipocrisia di chi sta sempre con la ragione e mai col torto
nende silmakirjalikkust, valivad alati mõistlikkuse ja mitte eal kahtluse

e un dio che è morto,
ja üks jumal on surnud

nei campi di sterminio dio è morto,
gaasikambrites jumal on surnud

coi miti della razza dio è morto
rassimüütides jumal on surnud

con gli odi di partito dio è morto…
parteioodides jumal on surnud

Ma penso
Aga mina mõtlen

che questa mia generazione è preparata
et see minu generatsioon on valmis

a un mondo nuovo e a una speranza appena nata,
ühe uue maailma jaoks ja justsündinud lootuse jaoks

ad un futuro che ha già in mano,
tuleviku jaoks, mis on neil juba käes

a una rivolta senza armi,
relvadeta revolutsiooni jaoks

perché noi tutti ormai sappiamo
sest me kõik praegu juba teame

che se dio muore è per tre giorni e poi risorge,
et kui jumal ka sureb, siis kolmeks päevaks ja pärast tõuseb üles

in ciò che noi crediamo dio è risorto,
kõiges selles, mida me usume, jumal on üles tõusnud

in ciò che noi vogliamo dio è risorto,
kõiges selles, mida me tahame, jumal on üles tõusnud

nel mondo che faremo dio è risorto…
maailmas, mida me loome, jumal on üles tõusnud.

Täna ja homme toimub Itaalias metallitöötajate ja nende toetajate ülemaaline streik, seoses ümberkorraldustega FIATis, vaatamata need 14. jaanuaril justkui heaks kiitnud referendumile. Palusime ühel Itaalia suurima ametiühingu CGIL liikmel selle tagamaid pisut selgitada.

“Ei ole midagi hullemat kui jagada võrdselt ebavõrdsete vahel”, ütles kunagi don Milani rääkides õigusest haridusele, klassisuhetest ja erinevatest võimalustest.

Enne teda, pannes must valgele meie vabariigi reegleid, pidasid Itaalia põhiseaduse loojad hästi meeles, et Töö ja Kapitali vahel ei saa toetust jagada võrdselt ning ettevõtlusvabaduse kaitse ning inimeste – töötavate meeste ja naiste – väärikuse kaitse vajab vasturaskusi ning amortisaatoreid. Just sellest lähtus Itaalia (aga ka muu Euroopa) ühiskonna ülesehitamise idee, sellise ühiskonna, mis põhineks keynsiaanlikel poliitikatel, sotsiaalriigil, kollektiivlepingutel – tootmisvahekordadel ja tööstussuhetel –, vääramatutel õigustel.

FIATi tegevdirektor Marchionne ei ole avantürist, ta vastab teatud majandulikele huvidele ja nende huvidega seotud võimudelt küsib ta vahetuskaupa. Confindustria (Töösturite Liidu) ja valitsuse nõusolekul ning parlamendis istuvate opositsioonijõudude saalomonliku ränga vaikusega ning uuskorporatiivsete ametühingute entusiastliku heakskiiduga (kokteil, mis meenutab riigi fašismiaegset ülesehitust) purustab Marchionne sildu eelmise sajandi sotsiaalse mudeliga, üritab surmahoopi enne Pomiglianos ja siis Mirafioris. Teised töösturid toimivad järgemööda tema eeskujul. Vahetuskaup tehakse tootva maailma ja Töösturite Liiduga (loe: Emma Marcegaglia) kes ei pilguta silmagi kui Marchionne teatab Confindustriast välja astumisest.

Ettevõttega, mida ta juhatab, astub Marchionne välja ka ametühingusuhete mängumaalt, saavutab kokkuleppe mõnede ametühingutega lepingu suhtes, mis kärbib õigust haiguspuhkusele, kaotab pausiaja, viib sisse 120 kohustuslikku ületöötundi, kuuepäevase nädala ning töökorrad, mis võivad kesta kuni 10 tundi… Vahetuskaubaks uuskorporatiividega on Itaalia metallitööliste suurima ametühingu FIOM GILi välistamine, piirates streigiõigust. See Itaalia konstitutsiooniga tagatud õigus on nüüd vaid lepingule allakirjutanud ametühingutel.

Vahetus käib ka poliitilisel tasandil. Esimest korda ei pane valitsus kriisimomendil FIATi taskutesse uusi ressursse. Siiani oli skeemiks: mina teen ümberkorraldusi, päästan töökohad ja sina finantseerid mind. Berlusconi valitsus aplodeerib FIATi direktsiooni kaasaegsusele, aga kaasaegsus seisneb vaid selles, et kapitalile jäetakse ümberkorraldusel vabad käed, teades väga hästi, (Marchionne on seda mitu korda öelnud), et FIAT auto on valmis Itaaliast lahkuma. Jah just nii, sest avalikke rahastusi on juba kokku korjatud Mehhikos, Serbias, USAs läbi Chrysleri. Uued avalikud rahasummad on tulemas Kanadas, Brasiilias, Argetiinas, Poolas – teistes maades, kus FIAT toodab.

FIATi poolt välja mõeldud ning CISLi, UILi, UGLi ja FISMICi poolt alla kirjutatud referendum oli ebaseaduslik, väljapressiv ja petlik. Ebaseaduslik sellepärast, et ei ole võimalik küsida JAH või EI vääramatute õiguste kohta nagu õigus haiguslehele või streigivabadus, ei ole võimalik industriaalreferendumiga ümber kirjutada põhiseadust. Väljapressiv, kuna see põhineb sundvalikul, kus ühel pool on õigused ja palk ning teisel pool ähvardav mitte miski. Seda enam, et tegemist on kriisiperioodiga. Petlik selle pärast, et majanduslike ümberkorralduste plaan on esitatud ainult sõnades, praktiliselt olematu ning põhimõtteliselt ei keela miski Marchionne’i Itaalias autotootmist lõpetada nagu tal on ka mitmes avalikus väljaastumises huultelt lipsanud.

Aga arve loetakse kokku ja see referendum on toimunud. Võitis JAH. Küll väikese edumaaga (pooldajaid pisut alla 55%), aga võitis JAH. Üldist konsensust ei tulnud (nagu lepinguautorid ja sellele allakirjutanud lootsid, kui nad rääkisid võimalikust 80% poolthäältest). JAH võitis tänu teenistujatele (mis meenutab vägagi üht teist kurba sündmust Torinos 80ndatel, kui Valgekraede demonstratsioon tegi lõpu FIATi okupeerimisele). Need on teenistujad, kelle jaoks uus leping ei too kaasa mingit tingimuste halvenemist (421 jah, 20 ei). Järjekordne vahetuskaubahääl. Tööinimeste – teenistujate ja tööliste – vaheline ühtsus ja solidaarsus, ka see kuulub eelmisesse sajandisse. Di Vittorio ametühingu võidukäik oma erakordse intiutsiooniga tugevast kokkuhoiust lõuna talumeeste ning põhja oskustööliste vahel pärastsõjajärgsel perioodil tundub loona teiselt planeedilt. Töötajate ühtsus on täna end ohverdanud kasumi altarile.

Kui Marchionne’il oli võimalus meile peale suruda üks petlik referendum pannes läbikukkumise puhul kaalukausile FIATi Itaaliast lahkumist, siis võime ka meie küsida, et valitsus võtaks need sõnad enda kanda ning astuks mängu pannes lauale FIATi natsionaliseerimise hüpoteesi. Teame, et valitsus jätkab oma vaikimist. Kasvõi ainult selle pärast toimub 28. jaanuari ülemaaline streik

Mäng ei ole veel läbi, sest referendum ei võinud midagi kinnitada. Aga ta andis ühe vastuse, eriti poliitikale: töölisklass on ikka veel olemas ja tal oli julgust heita väljakutse Kapitalile riskides omaenda nahaga. Iga Ei nendel valimislehtedel räägib meile igast töömehest ja töönaisest, kes otsustas omal nahal riskida. Ka nende eest, kes hirmu pärast ei tõmmnud kriipsu Ei peale.

Autor: Stefano Rizzi, Gallarate

This slideshow requires JavaScript.

Teine august 1980, 10:25 hommikul plahvatab Bologna raudteejaama ootesaalis pomm. 85 surnut, 200 vigastatut. Suurim rahuaegne verevalamine Itaalia ajaloos. Üks suurimaid mõistatusi kõigi massiliste verevalamiste – strage – hulgas. Sest nagu ka vaid pisut kuu aega varem toimunud Ustica katastroofi puhul – ka see oli seotud Bolognaga – ei tea me, kelle käed olid mõrvade taga. Kohus otsustas, et pommid pandi neofašistide Valerio Fioravanti ja Francesca Mambro kätega ning P2 eksjuht Licio Gelli, SISMI eksagent Francesco Pazienza ja militaarsalateenistuste ohvitserid Pietro Musumeci ja Giuseppe Belmonte on süüdi uuringute takistamises. Kuid miks, kelle suunitluselt, kellele see kasu tõi, seda me ei tea, meil on isegi vihjeid väga vähe, tõenditest rääkimata. P2, Banda della Magliana, Liibüa, Palestiina, Itaalia salateenistused… kõik käivad hüpoteesidest läbi ja kõigil on veidi loogilis-faktilist alust – aga küsimus: “miks” on ikka vastamata.

Seepärast ei julgenudki mitte ükski valitsuse esindaja sel aastal – esimest korda – Bolognasse tulla. Seni nad on välja vilistatud, sest neil pole olnud julgust anda ei tõendeid ei vihjeid. Sel aastal vähemalt mitte silmakirjalikkust. Seda enam, et ka Prodi valitsuse kehtestatud salastatusstatuut 30 aastaks saab nüüd läbi, nüüd pole isegi ametlikku udu millesse mattuda.

Kuid Bologna ei nõua 2. augustil mitte ainult tõde. Bologna mäletab hukkunuid: kaks 1980. aastal sündinud tütarlast loevad ette kõigi 85 nimed. Bologna mäletab kõiki neid, kes ennastsalgavalt töötasid inimeste päästmiseks, raudteejaama ehitamiseks… Seda kiirabiauto juhti, kes oli ametlikult puhkusel, aga töötas ööni, inimesi haiglasse viies, vaatamata väsimusele, kõiki neid, kes oma eraautodega appi ruttasid, kõiki, kes olid siis Bolognas ja sööstsid rusude vahelt inimesi otsima, koristama, oma linna haava siduma. Kõiki neid, kes olid ohvrite lähedaste kõrval, füüsiliselt või mõttes – ja kes me oleme siiamaani ohvrite lähedaste kõrval.

Allolev videomaterjal juhtunust, itaaliakeelsete kommentaaridega

“Mis suhe on praegusel finantskriisil organiseeritud kuritegevusega?”, küsiti läinud aasta oktoobrikuus toimunud Internatsionaali Festivalil Ferraras, kus erilise tähelepanu all oli ikka veel kestev finantskriis. Seda suhet aitasid paremini tõlgendada Loretta Napoleoni, Itaalia majandusteadlane ja islami terrorismi ekspert; Misha Glenny, inglise ajakirjanik ja raamatu “McMafia” autor; ning Roberto Saviano, kirjanik, “Gomorra” autor.

Nagu ütleb Loretta Napoleoni, kriis on loodud finantsturul ja põhjustatud suurte võlgadega pankade poolt. Kogu finantssüsteem plahvatas, sest turul puudus usaldus. Kriisi tähtsaim tagajärg finantsilisest seisukohast oli äkiline likviidsuse kadumine maailmaturult. Pangad ei laenanud enam üksteisele raha ja seesuguses globaalses majandussüsteemis nagu meie oma on sularaha liikumine pankade vahel väga oluline. Riik astus vahele ja keskpangad hakkasid pankadevahelisel turul mitmetele pankadele laenu andma järjest madalamate protsentidega, jõudes viimaks nullprotsendini. Sel hetkel otsustati likviidsust suurendada,  luua uut raha või siis ehk trükkida rahapabereid. Neisse raamidesse sobib kuritegevus suurepäraselt. Eelkõige seepärast, et organiseeritud kuritegevus tegutseb peamiselt sularahasüsteemides – näiteks rahapesus, millest 95% toimub sularahas.

Seega hetkel, mil maailmamajandus on meeleheitlikul rahaotsingul, tõusebki esile organiseeritud kuritegevus, kel on suurtes kogustes sularaha Kuritegelikel organisatsioonidel on võimalus selle raha abil anda laenu eriti keskmistele ja väikeettevõtetele – nendel teistsugune juurdepääs krediidini puudub. See osutub tihti päris tõeliseks liigkasuvõtmiseks, kuid võimaldab majandusse kapillaarselt sisse tungida. Tegemist pole mitte ainult Itaalia nähtusega, vaid globaalse ja ohtliku tendentsiga. Kahjuks on see üks krediidi negatiivsetest tagajärgedest, millele pole reaalset tähelepanu pööratud. Kriis oleks võinud viia uue seadusandluseni, mis oleks võinud vähendada aktiivsust maksuparadiisides. Praeguses pingeolukorras ei püütudki reformida süsteemi läbipaistvuse suunas, muutmata seda kriminaalsete organisatsioonide kasumi ümbertöötlemise vahendiks. Selle asemel kasutati kriisi selleks, et üha enam raha kokku kraapida. Nii keskendus arutelu maksuparadiisi üle põhiliselt maksudest kõrvalehoidmise teemale, mis on muidugi kuritegu, aga mis musta raha pesu ei puuduta – aga just see on tegelik probleem.

Roberto Saviano arvates tuleb mõistmaks kriisi ja tema suhet organiseeritud kuritegevusega, sammuke tagasi astuda. Veel 1990. aastate alguses oli NCO (Uus Organiseeitud Camorra) kõige verisem kogu maailmas. Cutolo investeerib aga rohkesti raha, toetudes poliitikale: ja NCO kukub plahvatuslikult kokku ning praeguseks loetakse organisatsiooni “väljasurnuks”. Siin tulebki mängu sularaha tähtsus, mis tähendab kuritegelikele organisatsioonidele vaid ühte: palkasid. Kui maksad peredele, ka neile, kelle liikmed vanglas, ja kui võtad palgale rohkesti inimesi, siis on organisatsiooni jalgealune tugev. Kui sul see võimalus puudub, kui sa palkadega hilined, siis lähevad vangide pereliikmed rahutuks, reedavad, lähevad teisele poole üle, hakkavad õigusorganitega koostööd tegema. Sularaha tähendab kindlust ja kontrolli. Aga sularaha on ka põhivahend kartelliloomiseks ja parajasti võimul olijate kukutamiseks.

Mitmed kartellid on edasi läinud. Nad ei armasta riskida narkoturul ja teevad äri seetõttu ainult tsemendiga. Kriis aga on jõudnud ka kinnisvarasektorisse ja nendelgi on sularahaga kitsas käes. Nüüd püütaksegi kiiresti kokaiini juurde tagasi pöörduda, sest miski muu ei too sisse rohkem sularaha, ka mitte väljapressimine. Tänapäeval on racketi mehhanismid muutunud üha rafineeritumaks: raha ei kanta enam üle ega laota väljapressijale otse peo peale. Nii tehakse vaid alamates klannides. Tegelikkuses on racket üks vastutasude ja privileegide süsteem: üks annab tööd klanni ettevõttele, kes transpordib mingit kaupa, ja vastutasuks sisestatakse see kaup kaubandusvõrku. Erinevalt kokaiinist, mille eest makstakse kohe, ei too racket suurt sularaha sisse. Kriis on organiseeritud kuritegevusele uskumatult soodsaks võimaluseks. Eelkõige seepärast, et klannidega seotud isikud on nõus töötama poole väiksema palga eest kui kaks aastat tagasi. See pole väike asi. Scampia kartellide narkodiilerid Napolis (alaealised või veel mitte pere-eas) töötasid 500 euro eest nädalas. Täna saavad nad poole sellest. Tuleb ette, et ka väikesed kartellid (või kartellid, kes tiirlevad väikeperdest moodustunud suurte kriminaalsete konglomeraatide ümber) suudavad narkootikumidega kaubitseda, sest nad maksavad väikest tasu. Lisaks kõigele alustab hetkel, mil ettevõtted jäävad kriisi kätte, organiseeritud kuritegevus oma majanduslikku mängu. Laenab sularaha, garanteerib kauba leviku, annab käsutusse omad müügiesindajad, eriti need, kes töötavad erikaubaga (nagu piim või liha). Kõik need elemendid alustavad otsesuhet ettevõttega, kuni nad ei muutu aktsionärideks või isegi omanikeks. Kui muutuvad omanikeks, siis võtavad nad palgalehele tegelikud omanikud. Nii juhtub, et ettevõte jääb endise omaniku administreerida ja on õnnelik, sest garanteeritud sissetulek on 3000 eurot kuus ja ettevõte kuulub klannile. See seletab, miks on kriis organiseeritud kuritegevusele erakordselt soodsaks võimaluseks ja avab talle mitmeid uksi.

Lõpuks tekitavad hämmastust mõne kuu tagused andmed ÜRO-lt (millest Itaalias vähe juttu) narkoäri rahade sisenemisest pankadesse. Sisenemine, mida ei uuritud mitte seetõttu, et selle ohtlikkus avalduks kohe, vaid seetõttu, et see on ohtlik pikas perspektiivis. Teiste sõnadega, kui organiseeritud kuritegevus siseneb täna eriti väikepankadesse, siis määravad nad tuleviku, mitte tänase päeva. Kui majanduses algab tõus, siis millist krediiti hakkavad andma need pankadesse sisenenud kapitalid? Milliseid ettevõtlusgruppe nad toetavad? Kas peaksime kuritegelike kartellide otsustavat tõusu ootama jääma?

Selle kriisi südametunnistusele jääb aga meedia – rahvusvahelise ja mitte – süstemaatiline, järjekindel tähelepanematus kuritegevuse probleemide osas. Kui seda oleks jälgitud teisiti, kui meedia oleks investeerinud operaatoritesse, kirjanikesse, reporteritesse, haritlastesse, sotsioloogidesse ja antropoloogidesse, siis ehk oleks meil olnud võimalus neid mehhanisme jälgida ning majanduse suunda ja rahanduse tukseid mõista.

Autor: Roberta Della Sala, Avellino

3. jaanuari varahommikul – umbes kell viis – plahavatas Reggio Calabria kohtumaja ees pomm, otse kesklinnas, piazza Castellol, samas majas, kus asub ka Üldprokuratuur. Kogu meedia kinnitab kohe võimuesindajate hinnangut: tegemist on ilmselt maffia käekirjaga. Poliitikud avaldavad solidaarsust. Siseminister Maroni kutsub kokku (järjekordse?) erakorralise tippkohtumise Reggio Calabria prefektuuris 7. jaanuariks (ning selle päeva hommikul leitakse Reggio Calabriast ka teine väike lõhkekeha). Kõik nagu tavaliselt. Selle sündmuse tagamaadest arutleb aga Roberto Saviano – kirjanik, keda  peaminister Berlusconi on süüdistanud paanika õhutamises ja “vihakliima” loomises tema maffiateemaliste meeldeavaldustega.

Kes räägib maffiast, kaitseb riiki. Kriminaalsed organisatsioonid on mõjukad: ainuüksi kokaiinikäive on klannidel 60 korda FIATi kogukäibest suurem. Campania ja Calabria tarnivad maailma suurimaid kokaiinivahendajaid. Arvestuste kohaselt käib ‘ndranghetast ja camorrast läbi umbes 600 tonni kokaiini: see on allapoole ümardatud number. Nagu ilmneb Nicola Gratteri uuringutest: ‘ndrangheta ostab kokaiini, makstes 2400 eurot kilost, ja müüb edasi hinnaga 60 eurot grammist, teenides 60 000 eurot. Seega, vähem kui 2400 euro suurune alginvesteering annab puhaskasu 57 600 eurot.

Piisab, kui korrutada see arv jaemüügi tonnidega, ja saab lihtsalt mõistetavaks, mäherdune hulk raha nende käsutuses on, arvestamata seejuures ehitusspekulatsiooni ning väljapressimist. Edasi võib võrrelda seda palju väiksemaid tulusid teenivate tippettevõtete tööstusliku kaaluga, mõistmaks kuritegelike organisatsioonide reaalset võimu Itaalias ning Euroopas.

Just niisuguseid sündmusi tunnistades nagu Reggio Calabria atentaat, on meil kohustus ja vajadus mõista. Teadmised võimaldavad taibata, mis on toimumas. Mitte rääkida sellest teost nagu episoodist, mis on leidnud aset kuskil mujal maailmas, mingis muus riigis, kus üks pomm või mõni surnu on igapäevane asi. Itaalia kriminaalsed organisatsioonid teavad väga hästi, mida nad mingit tegu toime pannes tahavad saavutada, nad saadavad signaali. Pommi ei pandud mitte ühe karabinjeeride kasarmu, mitte Maffiavastase Direktsiooni (Direzione Nazionale Antimafia), vaid Üldprokuratuuri ette. Seega, sõnum on suunatud Üldprokuratuurile (Procura Generale, üldnimetus Itaalia kohtusüsteemi kahe ülemise astme prokuratuuride jaoks Appellatsioonikohtu ja Kassatsioonikohtu omadele). Ja võib-olla, ehkki see on ainult hüpotees, Salvatore Di Landrole, kes vähem kui kuu aega tagasi asus üldprokuröri kohale. Sellest ajast peale pole kliima enam niisugune, millega Reggio ‘ndrinad on tuttavad. Asjad on muutumas ja see neile ei meeldi. Nad vahest eelistaksid, et teatud bürokraatlikud raskused ja teatud administreerimine (too mitte just eriti julge minevikust) jätkuks. Maffiad teavad, et Itaalia õigusmõistmine on keeruline ja tihti niivõrd aeglane, otsekui lõhuks laps kuue-aastaselt vaasi ja saaks kolmekümneselt kõrvakiilu.

Kui klannid tahaksid, võiksid nad lasta õhku terve Reggio Calabria. ‘ndranghetal on c3 ja c4 lõhkeained. Kümneid bazookasid. Misjaoks siis panna plahvatama üks käsitsi meisterdatud pomm Prokuratuuri ees, nagu oleks tegemist postitatud kirjaga? Ilmselt polnud vaja tugevat lööki, vaid heita esimene signaal, alustada “militaarset jõukatsumist”. Ka operatiivselt võis see olla üheainsa pere töö, mis koos teiste perede vaikiva heakskiiduga muutis teo kollektiivseks žestiks.

Nüüd tuleb valgustada Üldprokuratuuri iga sammu, olla nende kõrval, kes praegust muutust ellu viivad. Tuleb mõista, kas ‘ndrinad tahavad, et mingi rühm prokuratuuris oleks tugevam kui teine. Tuleb mõista, tuleb sellest rääkida, teha nähtavaks Calabria, teha nähtavaks dünaamikad, mis seovad omavahel ettevõtlust, kuritegevust, vabamüürlust ja poliitikat miljardites eurodes arveldavas võrgustikus, mis ei investeeri midagi Calabrias, vaid väljaspool. Montrealist Sydneyni. Tuleb tuua valguse kätte tavapärased idiootsused, mida hakatakse korrutama nende kohta, kes sellest kirjutavad, – et nad on “maffiavastased professionaalid”. Tuleb vastata, et tõeline probleem seisneb selles, et liiga palju on “maffiavastaseid diletante”.

Maffiad on tõstmas panust. Mitmes paigas on tunda tugevat pinget. Sellele on mitu põhjust, millest mainida tuleks mõningate tähtsate protsesside lõppastmeid. Näiteks kolmandas astmes olev kohtuprotsess “Spartacus”, mille lõplik otsus tehakse teatavaks lähipäevil. Casaleside klann võib pärast lõplikku süüdimõistmist asuda militaarsetele tegudele. Neil oli ju teatud garantii oma poliitiliste toetajate näol, kes oleksid ometigi pidanud nende kohtuprotsessidest huvituma. Määrates eluaegse vanglakaristuse, kardavad uurijad vastuseid. Meedia tähelepanu peaks olema maksimaalne, aga ei ole.

Eelmise aasta juunis arreteeriti Reggio Calabrias ühe ‘ndrinade legendaarse vastase karabinjeeride koloneli Valerio Giardina juhtimisel Pasquale Condello. See ajas rahutasakaalu lõhki. Pasquale Condellol, hüüdnimega “il supremo” (”ülim”), oli õnnestunud kõik ‘ndrinad rahujalale saada pärast kättemaksulainet De Stefano-Tegano ja Condello-Imerti perede vahel aastatel 1985–1991, mis maksis üle tuhandele inimesele elu. Condello ajas äri igal pool: ilma tema jaa- või ei-sõnata ei toimunud Reggio Calabrias miski. Seega tuleb, saamaks aru, kust tuli pomm, vaadata ka selle pere poole. Condello oskus oma äri vertikaalselt ja horisontaalselt laiendada tagas rahu. Oktoobri alguses õnnestus Condello perel saada Benedictus XVI-lt õnnitlussõnad, mis loeti ette Reggio Calabria katedraalis don Roberto Lodetti poolt Caterina Condello, Pasquale tütre ja Daniele Ionetti, klanni laekuri Alfredo Ionetti poja pulmatseremoonial. “Ebameeldiv ja laiduväärne”, ütles selle episoodi kohta vaimulik nädalaleht “l’Avvenire di Calabria”. Praktika näeb ette, et kui pruutpaar soovib paavsti telegrammi või pärgamenti, peavad nad esitama avalduse oma tuttavale kirikuõpetajale, kes annab selle edasi kuuria abielubüroole. Skandaalne pole mitte telegramm kui selline, vaid Reggio kuuria luba kasutada katedraali kahe võimsaima Calabria ‘ndrina võsukese abieluks. On väga raske uskuda, et nendele kahele perekonnanimele jäeti tähelepanu pööramata. Kas või juba seepärast, et Caterina Condello ja Daniele Ionetti on esimese astme nõod ning kanooniline õigus (art. 1091) lubab abielu veresugulaste vahel ainult pastori kirjaliku põhjendusega ja piiskopi allkirjaga.

Condello klann on Reggio Calabrias võimul olnud üle 25 aasta. Abielud peaksid kontrolli all olema ja preestrid peaksid tõepoolest huvituma abielude põhjustest. Aastal 2003 konfiskeeriti Alfredo Ionetti kodus Cesenas üks kiri, mille oli kirjutanud Ülima abikaasa Maria Morabito. Selles sõbrannale kirjutatud kirjas räägiti abielupaari teisest tütrest Angelast: ”Kallis Anna (…) minu tütar pidi maha jätma ühe ilusa poisi ainult sellepärast, et kunagi olid mõned ta sugulased mu mehe vaenlased (…) Ei olnud midagi teha, pidid lahku minema (…) Lootsin oma tütrele paremat tulevikku, nad oleksid hästi sobinud (…) aga eks peame oma risti kandma …”

Reggio pered elavad neist sidemeist ning tihti on esimesteks ohvriteks pereliikmed. Lõhkuda sellises kontekstis abielusakramendi kui mafioosode vahelise verelepingu roll on jõukohane ainult hulljulgetele preestritele. Õnneks neid leidub.

On väga olulne, et institutsioonid annaksid pärast Calabria atentaati tugeva vastuse. Seega oleks hea, kui siseminister Maroni teeks visiidi Reggio Calabriasse. Aga sedasama peaks tegema ka justiitsminister. Mafioosode sõnumitele peab vastama kohe ja kõval käel, eelkõige neist aru saades ja mitte käsitledes neid üldistatud rünnakuna institutsioonidele. Maffiad teavad, et ka suurim tragöödia ja suurim pidu ei kesta üle viie päeva. Seejärel tähelepanu hajub, pilliroog madaldub ja tõusuvesi ujutab taas kaldad üle. Tänane olukord sarnaneb ohtlikult ühe minevikuperioodiga Sitsiilias. See ei ole valitsus, mille prioriteediks on maffia vastustamine. See ei ole opositsioon, mille prioriteediks on maffia vastustamine. Vaatamata jõupingutustele arestide osas.

Üks näide: seadus telefonikõnede pealtkuulamise kohta. Võitluses maffia vastu on pealtkuulamine hädavajalik instrument. Nüüd on selle teostamine nii keeruliseks aetud ja veelgi võimatum on lasta pealtkuulamisel kesta ajaliselt niikaua, et jõutaks mingi tulemini. Õigusmehhanismi koormatakse taas aeglustava bürokraatiaga. Riskime sellega, et uurijate käest võetakse ainus töövahend, et mitte maha jääda kurjategijaist, kelle käsutuses on omakasu tagamiseks mis tahes moodne vahend. Kui magistraatidele kehtivad telefonikõnede pealtkuulamise suhtes hiiglaslikud piirangud, siis oleme olukorras, kus uusima tehnoloogiaga arsenali vastu tuleb sõda pidada musketite abil.

Teiseks probleemiks on iga seaduseelnõu, mille eesmärgiks on lühendada kohtuprotsessi kestust. Kaotati omaksvõtu kokkulepe, jõusse jäeti lühimenetlus. Mafioosole toob see tulu: igasuguste karistuse alanduste ja kohtunike valikuvabaduste vahel on võimalik, et mafiooso päästab oma naha 5-aastase vanglakaristusega, mis on talle ja tema võimule tühiasi. Enamgi veel, see on talle lausa kingitus. Niisugune situatsioon võib uue “lühikese kohtuprotsessi” seaduseelnõuga ainult halveneda.

See valitsus tegutseb eelkõige avaliku korra tasemel. Arestidega, mis muutuvad ainsaks tõendiks maffavastase võitluse tõhususest. Loomata vahendeid, millega rünnata kriminaalsete organisatsioonide õrnu kohti: nende majanduslikku jõudu. Muidugi, varasid konfiskeeritakse, aga need varad on üksnes tulem ettevõtlusest, mis jätkuvalt lokkab, ja majandulikust süsteemist, mida ei ole puudutatud. Seaduslikul tasandil oleks ränk viga mafioosodelt konfiskeeritud varasid müüki panna. Nad ostaksid need tagasi. Maksuamnestia on maffiale kingitus. Selline on paljude maffiavastaste uurijate hinnang. Tuleb muud teha. Seaduslikul tasandil tuleb teisiti tegutseda. Alguseks tuleb hakata tegema vahet reakuritegude ja organiseeritud kriminaalsuse vahel. Aga tuleb ka lõpetada nende “laimajateks” nimetamine, kes maffianähtustele valgust heidavad. Ka seepärast, et kahjuks ei jää Reggio episood viimaseks. See on alles algus.

Roberto Saviano artikli tõlkis Kristel Kaaber

Itaalia on suurte vastuolude maa ja seda oma aegade algusest peale. Itaalia on maa, kus iga naeratuse taga on tragöödia. Itaalia on maa, kus seesama naeratus paneb südamed sulama ning ilu ja viisakus ei ole väikekodanlikud omadused vaid kuuluvad kõigile. Taibukusest rääkimata. Uuel aastal püüab Itaaliablog kõiki lugejaid taas reele aidata viimase aja uperpallitava kiirusega toimuvate sündmuste osas ning selle maa suurt vastuolulisust ning imelist sügavust ikka edasi tutvustada. Seniks aga – head uut aastat Itaaliale, ja Sulle, me lugeja! Nüüd ja alati – me peame vastu!



Viva l’Italia
Elagu Itaalia!
Francesco De Gregori

Viva l’Italia, l’Italia liberata,
Elagu Itaalia, vabastatud Itaalia

l’Italia del valzer, l’Italia del caffè.
Valsi Itaalia ja kohvi Itaalia

L’Italia derubata e colpita al cuore,
Rüüstatud ja südamesse löödud Itaalia

viva l’Italia, l’Italia che non muore.
elagu Itaalia, Itaalia, kes ei sure

Viva l’Italia, presa a tradimento,
Elagu Itaalia, Itaalia reeturlikult võetud

l’Italia assassinata dai giornali e dal cemento,
Itaalia, mõrvatud ajalehtede ja tsemendi poolt

l’Italia con gli occhi asciutti nella notte scura,

Itaalia kuivade silmadega tumedas öös

viva l’Italia, l’Italia che non ha paura.

Elagu Itaalia, Itaalia, kes ei tunne hirmu

Viva l’Italia, l’Italia che è in mezzo al mare,
Elagu Itaalia, Itaalia keset merd,

l’Italia dimenticata e l’Italia da dimenticare,
Unustatud Itaalia ja Itaalia unustamiseks

l’Italia metà giardino e metà galera,
Itaalia poolenisti aed ja poolenisti vangla

viva l’Italia, l’Italia tutta intera.
Elagu Itaalia, kogu terviklik Itaalia

Viva l’Italia, l’Italia che lavora,
Elagu Itaalia, Itaalia, kes töötab

l’Italia che si dispera, l’Italia che si innamora,
Itaalia, kes ahastab, Itaalia, kes armub

l’Italia metà dovere e metà fortuna,
Itaalia, pooleldi kohustus ja pooleldi õnn

viva l’Italia, l’Italia sulla luna.
Elagu Itaalia, Itaalia kuu peal

Viva l’Italia, l’Italia del 12 dicembre,
Elagu Itaalia, 12. detsembri Itaalia

l’Italia con le bandiere, l’Italia nuda come sempre,
Itaalia lippudega, Itaalia alasti nagu ikka

l’Italia con gli occhi aperti nella notte triste,
Itaalia avatud silmil kurvas öös

viva l’Italia, l’Italia che resiste
Itaalia, kes peab vastu

Fotojahil eestlased ja eestlaste sõbradAlguses oli sõna ja riigi alguses oli konstitutsioon. Kui Itaalia konstitutsiooni ja lipu aastapäeva puhul Reggio Emilia – linna kus meie trikoloor üle kahesaja aasta tagasi sündis – jõeäärne park konstitutsiooniparagrahve täis riputati, siis tekkis kahjutunne, et need mitte Montecitoriol ei ole, siis ehk jääks mõni prügila rahvusparkidesse ehitamata, mõni 17. sajandi maja betoonjublakaga asendamata või ülikoolide eelarved kärpimata, kuna artikkel üheksa kõneleb sellest, kuidas Vabariik toetab kultuuri arengut ning teaduslikku ja tehnilist uurimistööd, kaitseb loodusmaastikku ja rahva ajaloolist ning kunstilist pärandit. Jah, selle koha peal tuleb nii selgelt meelde Friedrich Hölderini lause, mis on ka Castel Firmianos Messneri mäemuuseumis eksponeeritud: “mõistsin maailmaruumi vaikust, aga inimese sõna ei mõistnud eal”.

Kuna seda sõna on aga raske mõista, siis peabki hästi palju seletama, ühel hetkel ikka midagi koidab, nii nagu vabast tahtest tegutsevad korra valvurid ning karabinjeerid Roomas.

oudekki_reggioemilia

Põhisõna, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2008 (Autor: Oudekki)


katlin_bolzano

Sõnapilt, Castel Firmiano, Bolzano, Trentino-Alto Adige, 2008 (Autor: Kätlin)


sirje_roma

Sõnalend, Roma, Lazio, 2004 (Autor: Sirje)


Foto: Umberto e Mario Pizzi da Zagarolo (via Dagospia)



Usun, et praeguse aja itaallased on õnnetumad kui nood pärastsõjajärgsed. Usun, et selle rahvusliku inetuse on põhjustanud raha, mis on tunginud eluväärtuste esimesele kohale. Pean silmas, et tänased vaesed on samaväärsetes majanduslikes tingimustes vaesemad kui need vaesed, kes elasid 50 aastat tagasi.

Üks 1957 aasta roosa neorealismi film “Vaesed kuid ilusad” peaks täna nime kandma “Rikkad kuid koledad”. Tol ajal identifitseeriti end vaestega. Dino Risi film (stsenaariumi autoriks tihti ebaõiglaselt unustatud Pasquale Festa Campanile) räägib kahest vaesest nolgist, lapsepõlvesõbrast, kes armuvad samasse tüdrukusse, ühte õmblustöökoja müüjannasse, kes omakorda armub ühte kolmandasse. Üks poiss on vetelpäästja, teine töötab plaadipoes. Nagu tänapäevalgi, oli neorealismis, ka tolles roosas, tihti juttu rahast. Selle vahega, et rikkad olid siis kõrvalosades: itaallased samastasid end vaestega, võib-olla pisut naiivsetega, mõnikord pisisulidega, aga igal juhul “ilusatega”. Vaesed oli tol ajal “romantilised” kangelased. Võib-olla on see mage lohutus, aga siiski on siin mainimisväärne erinevus.

Vaene olla ei olnud häbiasi nagu tänapäeval, mil raha on poliitika, kultuuri ja vaba aja kuningas.

Tänase Itaalia film on “Rikkad kuid koledad”.  Pealkiri ja osatäitjaskond on pea peale pööratud. Vaesed pole enam isegi mitte kõrvalosades, nad on muutunud heal juhul statistideks. Peakangelasteks on rikkad, need kes ennast selleks peavad ja kõik, kes müüksid saatanale oma viimse hingeraasu, et omada tükike võimu, rikkust või “hetke” nähtavust televisoonis. Olla vaene ei ole enam ülev või boheemlaslik, ei ole ei mässumeelne ega poeetiline, ei ole ei õrn ega hoopleja, ei ole enam ei noorte ega vanade asi. Ei jäta enam, ka kinolinal mitte, lootuse illusiooni.

Itaalias, 50 aastat hiljem, on jälk olla vaene.

Usun, et selle maa vähk peitubki siin.

Pole juhus, et vaesed hääletavad massiliselt Itaalia kõige rikkamat meest.

Vasakpoolsed räägivad aeg-ajalt vaeste nimel. Vasakpoolsed ütlevad aeg-ajalt midagi “vasakpoolset”. Aga kunagi, mitte kunagi pole nad võimelised tegema mingit “vaskpoolset” žesti. Ka mitte nemad pole enam vaesed kuid ilusad.

Ma ei nuta taga ei talupoegliku Itaalia vaesust ega sõjajärgseid varemeid. Mul pole usku ei poliitilistesse ega religioossetesse ideoloogiatesse, mis eelmist sajandit veristasid. Aga ma eelistan jätkuvalt ilma rahata inimest rahale ilma inimeseta. On loomulik rikkust hinnata, aga ignoreerida sisemist ebamugavust, mille 50 aastat välist heaolu, meis,  itaallastes, on loonud, seda võib austalt nimetada  samaväärseks enesetapuga.

Pidurdamatu konsumerism on teinud meist rikkad kuid koledad ja selles veendumiseks piisab televiisori sisselülitamisest. Sama ilmselt pole üha kasvaval vaesusel enam ei väärikust, ei sõnaõigust ega esindajaid parlamendis. Taandada kogu asi häälteenamuseks Berlusconi poolt või vastu ei vii meid mitte kuhugi.

Võib juhtuda, et tuleb päev (aga seda ma ei soovi), kui nutame taga praeguseid hädasid.

See vähk tekitab juba metastaase meie lastes. Isade pahed, mida kunagi anti edasi verega läbi põlvkondade, nakatavad täna reaalajas ühe klikiga: ning juba nad ongi DNAs.

Viimasel ajal näen tihti unes seda, mis juhtub meie riigis tegelikult. Need “reaalsed unenäod” muutuvad koos ajalehtede esilehekülgedega, aga lõpp on neil ikka ühesugune. Üks lohutav hääleke ütleb mulle hommikul:” Nägid, see kõik oli ainult nali!” Nii ärkangi hommikul naeratusega huultel, aga pisab hetkest tõdemaks, et kõik on reaalne ja et nalja heitis unenägu.

Peaks ma end ravima? Võib-olla. Kui mul oleks mingi retsept, siis jagaksin seda tasuta, tõesõna. Kahjuks pole mul mingit ravimit. On selle eest kõva kahtlus, et ma pole ainus, kes niisuguste unenägude ja nende tagajärgede käes vaevleb. Kas lohutab teadmine, et “jagatud mure on pool muret”. Ei. Me ei saa ka langeda niipalju, et elada lootusega peaministri tagasiastumisele või Superenalotto võidule. Oleksin silmakirjalik eitades, et üks kahest või isegi mõlemad õnnekad juhtumid mu valu ei vähendaks.

Aga kardan, et eufooria möödudes leiakasime end uuesti kõrvalosades filmis “Rikkad kuid koledad”.

Itaalial on vaja uut filmi, uusi näitlejaid, aga eelkõige uusi tundeid, uusi kirgi ja uusi emotsioone. Olla sellest teadlik (ka kehvast stsenaariumist, mis me elusid juhib) oleks iseenesest juba suur võit. Kuidas ka ei lõpeks, see oleks lõpuks siiski meie film ja mitte üks pidev ülenämmutamine loost, mis meile ei kuulu ja mis meid ei innusta.

Ütleme ausalt, “Rikkad kuid koledad” on sitt film.

Diego Cugia facebookis ilmunud artikli tõlkis Kristel Kaaber

Organiseeritud kuritegevus laieneb uskumatu kiirusega igale kontinendile. Maffiad ründavad maailma kultuuripärandit: inimõigusi. Maffialik mentaliteet, erinevat maffiaorganisatsioonist, saadab illegaalseid ettevõtmisi kõigis meie igapäevastes tegevustes. Rita Atria, õigusorganitega koostöö tegija, kes tappis end 26. juulil 1992, olles vaid 17 aastat vana, ütes: “mina, kes ma olen hinganud maffiat, arvan, et seda ei saa võita enne kui me võidame selle maffia, mis on meie sees”.

Just niisugusest vaatenurgast lähtus Itaalias 23-25. oktoobrini peetud konverents ControMafie, tänu tunnistustele üle kogu maailma: kõnelejate hulgas olid Maria Del Pilar Silva Garay, Colombia inimõiguste kaitse advokaat, Xavier Plassat, domenikaanlane Brasiilia organisatsioonist Commissione Pastorale della Terra, Aljona Obezdchikova, Voroneži Noorte Inimõiguslaste Liikumisest ning paljud teised Mehhikost, Serbiast, Austriast, Ekuadorist, Rumeeniast, Argentiinast, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Bulgaariast ja Saksamaalt.

Colombias on mafiad organiseeritud viisil, mis ei kontrolli ainult riigi majandussfääri vaid ka poliitilist sfääri. Täidesaatev ja seadusandlik võim katavad illegaalseid tegevusi ning korra säilitamise nimel surutakse maha kõikvõimalik aktivism. Inimõiguste kaitsjaid nimetab too riik terroristideks ja mässajateks, neid toetavad ka strateegilised luureorganid, kelle ülesanne on neutraliseerida grupid, keda defineeritakse “ohuks riigile”. Salateenistused viivad seda eesmärki ellu, kasutades pealtkuulamisvõimalusi ja sisseimbumist – ja nad ei jälgi mitte ainult üksikuid inimõiguste aktiviste vaid ka magistraate ja ajakirjanikke. Colombia poliitiline süsteem lubab seesuguseid inimõiguste rikkumisi ja veel enam, otsib nendest oma võimule tuge.

Ka Venemaal on raske taibata, kust jookseb piir valitsuse tegevuste ja organiseeritud kuritegevuse tegevuste vahel. Kõige enam rikutud õigus Venemaal on arvatavasti üksikisiku kaitstus. Inimesed tulevad kokku, et meelt avaldada oma õiguste kaitseks ja politsei ründab neid. Korrakaitsjate teod on korraldatud ja organiseeritud aga läbi kriminaalsete rühmiteste. Agressioonid toimuvad ka blogijate vastu, ajakirjanike vastu, kõigi vastu, kes neid kuritegusid avalikustavad. Praegusel hetkel püüab Venemaa valitsus sulgeda ka Skype’i, üht vähestest sõnavabadust võimaldavatest kanalitest. Motivatsioon: “avaliku korra kaitse”

Need on vaid näited selleks, et mõista, millised sündmused leiavad aset tänu organiseeritud kuritegevus illegaalsetele tegevustele. Maffiad on muutunud, nad on arenenud. Nad on ristunud ja kasvanud transnatsionaalseteks. Nad omavad aina enam raha ning nad investeerivad igale poole maailmas, kus nad näevad võimalust rikastuda. Itaalia maffiad teevad uusi kokkuleppeid teistega, sellesama Vene maffiaga, Albaania omaga, Nigeeria omaga.

Kõik see, mis on õigusvastane, mis on maffialik, ei garanteeri inimõigusi. Vaadates organiseeritud kuritegevusele selle nurga alt, saab igaüks teha sammu, et maffiat hävitada: toetades inimõigusi, selline lähenemine võiks olla organiseeritud kuritegevusega võitlemise lipukiri igal maal. Colombias ja Venemaal, Itaalias ja Eestis.

Autor: Roberta Della Sala,  Avellino

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta