You are currently browsing the category archive for the ‘kodanikeühiskond’ category.

Vahel küsin endalt, milline ettekujutus on tegelikult eestlastel Itaaliast. Mu isiklikud suhted sünnnimaaga on liiga hõredad, et saada põhjalikumat pilti sellest pildist: niisama hõredad kui uudised eesti ajakirjanduses Itaaliast ja mis ei kirjelda kaugeltki seda kummalist kaane all podisevat poliitilist olukorda.

Loen välisuudistest artikleid, mis puudutavad Itaaliat, enamasti pühendatud Berlusconile ja tema kõmu tekitavatele väljaastumistele. Loen ka kommentaare, mis pole muidugi indikatiivsed, aga tundub, et eestlaste arvamused jagunevad kaheks: “lahe otsekohene vanamees” ja “kuidas saab nii hull inimene võimul olla”.

Itaalia elu ja poliitika aga on hoopis midagi rohkemat ning on aset leidmas tõsised nähtused, mis peaksid mõtlemisainet andma. Ja ei ole naljakad.

Õigupoolest ei lahatakse neid liiga vähe ka Itaalias. Igas normaalses demokraatlikus riigis tegeleb selliste asjadega iseseisev meedia. Siin aga on suur protsent meediakanalitest peaministri palgalehel, ülejäänud ajakirjanikud vaatavad ettevaatlikult oma seljataga oleva huvigrupi poole enne, kui otsustavad, millises kastmes kodanikke toimuvast informeerida. 7,4-protsendiline tööpuudus kuklas, on lihtinimesel keeruline orienteeruda faktide rägastikus ning kontestualiseerida toimuvat. Sedagi juhul, kui kriisiaegne ots-otsaga kokku tulemine pole energiat ära võtnud ja kui sotsiaalne kohusetunne pole lihtsama vastupanu teed minnes lõdvestava ning rohke meelelahutusmeedia sisse ära uppunud.

Millised on siis need mõtlemapanevad sündmused?

President Giorgio Napolitano on alla kirjutamas Berlsuconi valitsuse poolt välja töötatud maksuamnestiale (scudo fiscale), võimaldades taas sisse tuua välismaale viidud kapitalid. Praktiliselt maksuvabalt ning anonüümselt. Riigi kassasse läheb selle seaduse kohaselt ainult 5 % sissetoodud kapitalist. Ilmselt selleks, et 5% liiga range ei tunduks (!), lisati maksuamnestiale ka  Flerese muudatus, mis ei lase sissetoojat hiljem bilansivõltsimises ja muudes rahanduskuritegudessüüdistada. Niisuguse seandusandluse eest tänavad härra peaministrit muidugi mitte ainult maksudest kõrvalehiilijad, vaid ka relvade ja narkootikumidega kaubitsejad, tänab organiseeritud kuritegevus. Õigustuseks öeldakse, et riigi kassat on vaja kriisi ajal täita, aga selle sisse tulnud rahanatukese eest (võrreldes kapitalidega, mis siiski mingi kontrolli alt läbi ei lähe) muudetakse riik ebalegaalsuse ning ebamoraalsuse toetajaks.

Mis nime sellisele toimeviisile anda? Osade juristide meelest on see riiklik legaliseeritud musta raha pesu. Tere tulemast uude maksuparadiisi! Võib-olla võiks selguse mõttes “scudo fiscale” tõlkida “mafffiasõbralik maksupoliitika”?

Võib muidugi juhtuda, et härra president ei kirjuta sellele alla. Ehk paneb teda mõtlema avalik kiri 50 000 allkirjaga, mille hulgas ka minu oma. Aga see lootus on väike – siiamaani on allkirja saanud kõik Berlusconi valitsuse poolt vastu võetu, kaasa arvatud ilmselgelt põhiseadusevastane lodo Alfano, mis ei lase kohtu alla anda nelja riigi kõrgeimat poliitilist ametikohta, mida iganes nad siis ka ei sooritaks.

Veel vahejuhtumeid informatsiooni vallast – teatud ajakirjanikud on muutunud ebasoovitavateks. Vist pole kokkusattumus, et tegemist on uurivate ning analüüsivate ajakirjanikega – Milena Gabanelli ja Marco Travaglio. Gabanellil pandi küsimärgi alla riigitelevisiooni RAI poolt ära nö. seaduslik kate st. advokaadiabi juhul kui keegi saate kohtusse peaks kaebama. Kui võimsatele varba peale astud, nagu teeb seda Gabanelli oma saates Report, siis tuleb seda ikka ette. Ajakirjanik, kes kodanike huvides oma tööd teeb, peaks olema riigi st. kodanike televisiooni poolt toetatud. Tänaseks on Gabanelli siiski oma saatele juriidilise toetuse välja võideldud, aga ta väidab, et sellistes ebakindlates tingimustes on tõesti keeruline professionaalset taset üleval hoida.

Marco Travaglio aga oli juba ammu valitsuskoalistiooni sihikul. Pea iga ta etteaste ärritab ja sööb nende närve. Internetis nähtavat igaesmaspäevast “Passaparola”t vaatab protsentuaalselt väike hulk itaallasi (80%  siinsest rahvast ammutab väidetavalt infot televisiooni kaudu), aga “Annozeros” RAI kolmandal kanalil on oht , et tema sarkastilised ülikriitilised sõnavõtud jõuavad liiga paljudesse kõrvadesse. Miks peaks ühel ajakirjanikul laskma valitsusest halvasti rääkida, kui meil on “üle 150 aasta parim peaminister”? Nii saigi “Annozero”st ettekääne uueks omapäraseks manöövriks, et tugevdada kontrolli RAI üle.

Tants “Annozero” ümber

See algas juba eelmisel aastal , kui Agcom (Autorità per le garanzie nelle comunicazioni, Kommunikatsioonigarantiide amet) määras trahvi nii “Annozerole” kui “Che tempo che fa”le (praeguseks on “Annozero” pea kohal kaks trahvi – esimene ühe geisuudluse eest ja teine selle eest, et  Beppe Grillo kõne V-Dayl eetrisse andis). Kuidas trahvidega lõpeb on veel teadmata, kuna Rai kui väljaandja on otsised TARis, administratiivtribunalis, appelleerinud.

Uue hooaja alguses tõstis saatejuht Michele Santoro häält: paljudel tema kaastöötajatel puudus veel leping, kuigi eetrisse minemiseni olid jäänud vaid mõned päevad. Nende hulgas iseenestmõistetavalt Marco Travaglio. Vaidlused RAI tippjuhtidega läksid üsna kuumaks (pressikonverentsi saab näha “Annozero” saidilt). Ilmselt oleks tekitanud suurt kergendust Travaglio saatest välja jäämine, mille Santoro katogooriliselt välistas. Hooaja esimene saade oligi pealkirjaga “Farabutti”/”Lurjused” (tsiteerides peaministri sõnu ajakirjanike kohta) ning pühendatud pressivabadusele Itaalias. Lõpptulemusena läks saade eetrisse külalise rollis Travaglio sõnavõtuga Puglia ärimehe Tarantini tegevusest poliitkute ümber, mille keskel Berlusconi oma eskorttüdrukute skandaaliga.

“Berlusconi raevus“, ilmusid pealkirjad ajaleheveergudel. “”Annozero”on rämps, häbi, sigadus“, olid majandusarengu ministri Scajola sõnad pärast saadet ning avab uurimise saate üle. Ennekuulmatu teguviis ühe valitsuse poolt, kes taaskord näitab üles allergiat kriitika vastu nagu juhtus Daniele Luttazzi, Enzo Biagi, Sabina Guzzantiga. Scajola räägib endast kui “sovrintendente della comunicazione” (kommunikatsiooni superintendent), roll, mida põhikirja järgi ei eksisteeri.

RAI president Paolo Garimberti üritas meelede tuletada, et eksisteerib ka “telepuldi demokraatia”, mis võimaldab kanalit vahetada. Ja fakti, et suur osa itaallasi “Annozerot” rämpsuks ei pea, on tunnistamas 5,5 miljonit televaatajat (22% reitingut) – Annozero teeb kordades ära Berlusconi sülekoera Bruno Vespa juhitavale saatele Porta a Porta, mida kogu riigi ajakirjandus muidugi mainimata ei jäta.

RAI on kolme kanaliga Itaalia riigitelevisoon, mis allub Parlamendile.Vähemalt siiamaani. Nüüd, koos poleemikaga “Annozero” üle, võtab valitsus endale õigused, mis kuuluvad Järelvalve Komisjonile (Commisione di Vigilanza). RAI on olnud siiamaani parteide mängumaa, mis on järginud teatud istitutsioonilist etiketti, näiteks teatud ametikohad on opositsiooni nimetada. See oli mõeldud kontrolli laiemaks jaotamiseks, mis küll tihtipeale halvamaitseliseks tugitoolide müümiseks muutus. Usaldada riigitelevisioon lihtsalt oma ala parimatele asjatundjatele oli ja jääb ilmselt veel kauaks ainult unistuseks, aga vähemalt oli olemas püüe säilitada kõikide parteide (seega kõikide hääletavate kodanike poolt valitute) pluralismi. Selline peremehelikult ülbe käitumisviis aga, mida Scajola üles näitab, on vastuolus seadusega, mille kohaselt valitsus ei saa otsustada saadete sisu ja tegijate üle

Nii irooniline kui see ka pole, leian selles oma nooruse aegseid nõukogulikke noote.

Ajakirjanike vastulöök

Nõukogulik tundub mulle aga ka  jaht uuele itaalia ajalehele “Il Fatto Quotidiano”. Hommikul kell seitse kõik koopiad läbi müüdud (nagu siis kui “Noorust” sai taga aetud). See on uhiuus väljaanne peremeeste ja kaelarihmata, riikliku toetusrahata. Ainukeseks sissetulekuks lugejate huvi, mis oli alates esimesest numbrist väga suur. 30 000 aastatellimust juba enne kui leht trükivalgust nägi ja pärast esimest ilmumispäeva 23. septembril tuli 100 000 koopiat kahekordistada. Mõni ajalehekioski-omanik hõõruvat käsi ja lubavat igavesti Berlusconi poolt hääletada, kui selle režiim veel nii hästi müüvaid ajalehti esile kutsub.

Kohese edu tagasid kindlasti tuntud nimed – Antonio Padellaro (direktor), Marco Travaglio, Sandra Amurri, Peter Gomez, Marco Lillo, Furio Colombo, aga oma osa mängib ka vajadus tõeliste uudiste, tõeliste analüüside järele.

Meie poliitiliseks suunaks on põhiseadus,” ütleb direktor Antonio Padellaro ajalehte esitledes. “”Il Fatto” on opositsiooni ajaleht, loomulikult Berlusconile, sest ta on muutnud ühe suure demokraatia allakäinud sultanaadiks. Aga me ei kavatse teha hinnaalandusi PD juhtidele ning mitmevormilistele (sinistra multiforme) vasakpoolsetele, kes pole osanud mingit alternatiivi pakkuda. Ainult riiud ja ambivalentsus.  Vaatame, kas Di Pietrol õnnestub oma ümbertöötlemisest vabanedes tõepoolest midagi uut luua.

Põnev on ka see, et ka uut ajalehte ei peetud meedias eriti märkimisväärseks sündmuseks. Igal juhul on natuke lihtsam elu neil, kes nüüd trükisõnas leiavad artikleid, mida enne mööda Interneti välja tuhnima pidi. Pealekauba on see ajaleht “peavoolu” leht, mitte väikese grupi veidrike ettevõtmine, seda lehte võib rahus tänaval lugeda, ilma, et keegi saaks sind “äärmuslaseks” või “kommunistiks” tembeldada.

Väljaspoolt vaadates võib Berlusconi tunduda hullumeelse või laheda vanamehena, aga ta komejant varjab tihtipeale ära tema demokraatiat ja seaduslikkust uuristavad ettevõtmised. Klounaadsed ja mõistusevastased väljaastumised on kont, mida meediale järamiseks visatakse, samal ajal kui jääb hämarusse külmavärinaid esile kutsuva ratsionaalsusega toime pandud strateegia, mis kivi kivi järel tema unelmate Berlusconistanile vundamenti rajavad.

Kui me sellel sündida laseme

Sest kuigi ei ole opositsiooniparteid, on rahvatasandi opositsioon tugevnemas. Laupäeval kogunes Rooma ajakirjandusvabaduse eest demonstreerima umbes 300 000 inimest: ilma igasuguse parteide või ametiühingute abita ja organiseerimisteta. Meeleavaldus, mille toetuseks koguneti ka Pariisis ja Londonis.

(Meedia)vabaduse eest võitlejad on suutnud tähelepanu äratada ka Euroopas, Euroopa parlament kaalub resolutsiooni tegemist meediavabaduse rikkumise osas Itaalias: esimene selleteemaline plenaaristung on planeeritud 7. oktoobrile, hääletus peaks olema 22. oktoobril. Loodame, et ka Eesti esindajaid ei jäta Itaalias toimuv ükskõikseks: Berlusconi on hoiatav näide kõigile.

Kuid tema jalgealune on aina tulisem.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Istusime ühe centro sociale õuel ja rääkisime juttu, mina ja tema, kes mäletas omast kogemusest Itaalia seitsmekümnendaid, compagno kellega me oleme nii mõnelgi manifestatsioonil kõrvuti kõndinud. Ta kõneles järgmist.

Esimest korda käisin ma valimas kuskil kaheksakümnendate algupoolel, kohalikel valimistel. Berlinguer oli juba seisnud FIATi tööliste eest ja PCI (Itaalia kommunistlik partei) oli juba täielikult oma näo kaotanud ning Craxi korruptsioon oli täies jõus. Mu vanemad juba mõnda aega ei hääletanud PCI poolt – mida nad  kuni seitsmekümnendate teise pooleni olid eelistanud – sest nad lihtsalt ei suutnud. PCI, kes alati oli nõudnud, et rahvas tahaks seda, mida nemad ütlevad ja kui rahvas teisiti tahab, siis ta on “hullunud”. Hullujatega võib aga karmilt käituda, sellepärast kasutaski just PCI siinsamas Bolognas tudengiliikumiste vastu karmi jõudu.

Ma valisin Kristlike Demokraatide kandidaati. Mitte sellepärast, et DC-l oleks olnud kuidagi parem programm, mitte selle pärast, et kandidaat oleks olnud kuidagi eriti särav isiksus, aga selle pärast, et ükskõik kes oli parem kui PCI kandidaat. Paar kuud hiljem kuulsin ma aga esimest korda Stingi laulu “Russians” ja esimest korda ma mõtlesin, et äkki tõesti venelased armastavad oma lapsi – venelased tähenduses kõik inimesed NSVLis, sest meie jaoks olid nad kõik venelased. Autoritaarsed kommunistid.

Esimest korda ma mõtlesin, et äkki on nad nagu meie. Mina. Inimesed. Kes ei kirjuta pimesi alla kõigele, mida juht ütleb, kes  ei poolda  tingimata ametlikku kurssi, isegi siis, kui nende hääl on nõrk või kui seda ajutiselt pole kuulda. Või on maskeeritud. Ma hakkasin kahtlema.

Aastatega see kahtlus süvenes ja Berliini müüri langusega langes ka minu viimane antikommunistlik barjäär. Ma nägin, mis tuli välja raudse eesriide tagant, ma kuulasin inimesi teiselt poolt ja veendusin, et Stingil oli õigus. Igas ühiskonnas on alati neid, kes ei ole valmis võimu nimel kõike ohverdama. Neid kes ei mõtle nagu Simson, et suren mina, siis surgu ka vilistid, sest vilistid on vaenlased. Kes armastavad oma lapsi. Kes tahavad elada. Kes ei ole hall mass partei käes. Kellel on oma ideaalid.

How can I save my little boy from Oppenheimer’s deadly toy?

Üheksakümnendatel ma valisin juba programmi pärast Rifondazionet, siis kui Bertinotti seda veel üles ehitas. Enne kui ta selle taas sügavikku paiskas. Kuid sellepärast on mul väga lihtne mõista, miks inimesed valivad selliseid nagu Berlusconi – ja Laar – sest need ei lähe kunagi kommunistidega kaubale, kuna kommunistid on külm õudus, mitte inimesed.

Mina olen sellest vihkamiseringist õnneks välja astunud. Ma ei vali Berlusconit, sest tema poliitika on Itaaliale ohtlik. Praegu ma ei vali üldse kedagi, sest iga hinna eest antikommunistlikud valikud on loonud poliitilise klassi, mis on veel hullem, kui too kaheksakümnendate oma. Kuid ma kavatsen alati ühiskondlikus elus osaleda. Ja ma ei kavatse kaotada.

I love my children too.

Kui ei tule, Bruno Vespa oled!

14. juulil toimub Itaalias üks omapärane streik, mis ei tekita ehk suurt ühikondlikku ebamugavust, kuid annab tunnistust uut moodi sotsiaalsest mobilitatsioonist: sel päeval avaldavad streigiga liitunud blogid ühe protestiposti kaitsmaks oma väljendusvabadust.

10. juunil võttis Itaalia parlamendi alamkoda vastu justiitsminister Angelino Alfano nime kandva seaduseelnõu, mis sätestab uued reeglid telefonikõnede pealtkuulmiseks magistratuuri poolt (muutes need praktiliselt kasutuks), keelustab nende avaldamise meedias, samuti nagu igasuguse teabe andmise pooleliolevaist kohtuprotsessidest ja nende käigus kasutatavatest “avalikest” dokumentidest ning muu hulgas laiendab 1948. aasta ajakirjandusseaduse kõikidele informatsioonipaikadele: kohustuse parandada 48 tunni jooksul vaidlustatud fakte. Trahviks 7000 – 12000 eurot. On ilmne et ebamäärase väljendi “informatsioonilehekülg” alla on võimalik lahterdada igausuguseid inetrnetivorme – blogis, sotsiaalvõrgustikud, foorumid, You Tube’i videod ja praktikas paralüseeriks niisugune seadus informatsiooni liikuvuse Internetis.

Igale vaatlejale torkab silma suur veelahe teabes ning otsustustes nende vahel, kes jälgivad ainult uudistesaateid või loevad ajalehti ja need, kes hoiavad end kursis arvuti vahendusel (kahjuks ei saa Itaalia oma internetikasutajate arvu üle just uhkustada: 58.8% internetikasutajaid pole Euroopa Liidu ühe asutajariigi kohta just märkimisväärne tulemus).Itaalia anomaalses teabe- ja meediasüsteemis, mis on suure osas otseselt või kaudselt peaminister Silvio Berlusconi mõju all, on Internet muutunud asendamatuks iseseisva informatsiooni kanaliks. Internet on tänaseni garanteerinud ka nende siiski oluliste uudiste leviku, millele ülejäänud meedia millegipärast eriti tähelepanu ei anna Näiteks võib tuua kohtuprotsessi inglise advokaadi David Millsi üle, kelle süüdimõistmine korruptsioonis tõi kaasa sügavaid implikatsioone ka peaministrile ning oleks pidanud panema tõsise kahtluse alla Lodo Alfano, ühe seaduseelnõu, mis garanteerib immuunsuse riigi neljale kõrgemale ametikohale. Ajakirjanduselt, võimu kontrollija rolli täitjalt, oleks võinud oodata tugevat vastukaja – millegipärast hoidis see aga eemale igasugustest analüüsidest, andes juhtunust teada kõigest mõne sõnaga. Selle eest läks aga lainetama blogimaailm eesotsas suurimate ja tunnustatuimatega. Seesama on toimus ka vee privatiseerimise, L’Aquila maavärina käsitlemise ning paljude teiste sündmustega, mille puhul ametlike infokanalite töö märkimisväärselt soovida jättis.

Itaalia loetavaim blog oma 100 000 klikise päevakülastatavusega kuulub Beppe Grillole, kes väidab: “Ainuüksi retifikatsiooninõuete läbivaatamiseks peaksin tööle võtma 10 inimest ja võib-olla ei piisaks nendestki. Aasta jooksul peaksin ehk maksma miljoneid eurosid trahve. Sellist sõnavabadust lämmatavat seadust ei eksisteeri ei Birmas ega Hiinas. Kui seadus läbi läheb, siis on see itaalia blogimaailma surm.”

Streik toimub vaatamata president Napolitano ajutisele stopile, tänu millele lükati septembrikuusse elukutseliste ajakrjanike protest, mis oli samuti 14. juuliks määratud. Ka FNSI, itaalia ajakirjanike ametühing, astub vastu Alfano seaduseelnõule, mis esialgses variandis nägi ette isegi vanglakaristuse sedusest üle astuvatele ajakirjanikele ning teeb võimatuks igasuguse kohtukroonika, mis on oluline osa kodanike õigusest informatsioonile.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Madonna che piange

Madonna nutab

Inimene on lugusid rääkiv loom. Maailm on täis põnevaid lugusid. On õpetlikke, meelelahutuslikke, fantaasialugusid ning selliseid, mille kohta öeldakse, et see on tõsilugu – päriselt juhtunud ja tegelikult elanud inimestega. Palju neis lugudes tegelikult tõtt on, pole teada ja enamikel juhtudest pole ka võimalik teada saada, ning mis seal salata – on sel üldse tähtustki? Mõnikord siiski on, kui  loo najal püütakse sind veenda ostma mingit kaupa, tarbima mingit teenust või uskuma mingit teatud religiooni. Näiteks räägitakse sulle lugu erksast paugupillist, kui tegelikult kõlbaks see endine auto ehk veel vaid romulasse varuosadeks; pajatatakse juttu mürkidest, mis erilise jalavanniga sinust väljutatakse, kui tegelikult on tegu tavalise soolalahuse elektrolüüsiga; või jutustatakse pühamehe imetegudest, et kindlustada valimisvõit või püsiv sissetulek kirikule. Sellistel puhkudel, kui sinult tahetakse saada raha, aega, allumist ja sinna juurde käiv lugu tundub liiga ilus, et tõsi olla, siis suure tõenäosusega see ongi liiga ilus, et tõsi olla.

Kuidas aga teada, millisel lool ja kui palju tõde sees on? Uskudes rääkijaid, kes pretendeerivad su ressurssidele? Vist mitte. Enne kaaluka otsuse langetamist on ilmselt mõtet asja mitmekülgselt uurida ja teha siis informeeritud otsus. Aga alati pole endal ju aega kõike põhjalikult uurida, pole ka võimalust kasutada kõiki arhiive ega sooritada vajalikke katseid, et mürast oluline eristada. Pole hullu – õnneks on meil olemas nii uudishimulikud inimesed, kes on huvitatud tõe väljaselgitamisest ja jagavad oma leide heal meelel ka teistega.

Muidugi on üks neist Eestisse külla tulev Massimo Polidoro, kes on Itaalia paranormaalsete nähtuste uurimise komitee (CICAP) asutaja. Nagu täheldab üks CICAP-i liikmetest – kirjanik ja semiootikaprofessor Umberto Eco, oli Itaalia ajakirjandus liigagi lihtsalt kriitikavabalt vahendamas igasuguseid imelugusid, kuid nüüdseks on olukord veidigi muutunud ja pühakute imetegudele, mida tugeva katoliikliku traditsiooniga Itaalias ikka usinalt jutustatakse, otsitakse ka maalähedasemaid seletusi.

Näiteks pajatab legend, et teatud puhkudel muutub klaasviaalis hoitud pea kaotanud pühamehe San Gennaro veri vedelaks. Vedelaks muutuv veri hoiatavat linna hävingute eest. Seda väidetavat imet käivad Napolis igal aastal vaatamas tuhanded inimesed. Kindlasti toob selline rahvahulkade ränne reliikviat hoidvale kirikule kenasti sisse ning tegeliku tõe väljaselgitamist püütakse igat moodi takistada.

Sõltumatuid uurijaid ligi pole lastud, samas täheldasid kiriku poolt määratud uurijad, et proovidest leiti jälgi verest, aga neid tulemusi ega analüüsimeetodeid pole üheski teadusajakirjas avaldatud.

Paranormaalsete nähtuste uurijad, kelle hulgas on ka keemikuid, aga arvavad, et tegu on raudkloriidil põhineva kemikaaliga, mis raputades muutub vedelaks, aga tahkub taas õige pea, kui see seisma jätta.

Uurijaid on süüdistatud jumalateotuses ja inimestelt usu ja lootuse riisusmises, aga Massimo Polidoro pole sellise hinnanguga nõus: “Me oleme inimesed, kes soovivad mõista maailma meie ümber. Kui inimestele anda teada sama loo mõlemad vaatenurgad, siis oskavad nad ise omad järeldused teha.”

CICAP-i uurijad on veel tähele pannud, et üsna tavaline “ime” – pisaraid poetav madonna – hakkab millegipärast siis rohkem nutma, kui on olulised valimised lähedal. Näiteks hakkasid madonnad nutma möödunud sajandi neljakümnendate aastate lõpus, kui 1948. aasta valimistel oli vaja kindlustada katoliiklike parteide võit kommunistlike üle.

Massimo Polidoro on imelugusid uurinud üle 20 aasta: Itaalias sellistest lugudest juba puudust ei tule. Veel on ta kohtunud kümnete inimestega, kes väidavad endil olevad üleloomulikke võimeid, kuid psühholoogina ta teab, kui lihtne on meeli petta ja isegi iseennast iseendal ninapidi vedada.

Põhja-Euroopa tuuri käigus astub Massimo Polidoro läbi ka Eestist, et teha kaks tasuta esitlust, kus pannakse proovile meie meeled ja kergeusklikkus.

15. mail kell 15:00 Tallinna Ülikoolis ja
16. mail kell 14:00 Tartus Ahhaa keskuses

Kohtumiseni!

Autor: Martin Vällik, Tallinn

Kes itaalia keelt loeb, saab CICAP-i ja Massimo Polidoro tegemistega tutvuda:
http://www.cicap.org/new/index.php
http://www.massimopolidoro.com/index.php

Vaata Polidoro kohta ka Skeptik.ee lehelt!

Eluana suri Udines, La Quiete kliinikus

Eluana suri Udines, La Quiete kliinikus

9.veebruaril kell 20.10 lahkus Eluana Englaro, naine, kes oli 17 aastat koomas lebanud, meie hulgast.

Oli möödunud neli päeva sanitaarprotseduuri algusest, mis eemaldas toitesondid ning vabastas ta 17 aastat kestnud koomast. Eluana poolt eluajal avaldatud tahe täitus pärast isa Beppino pikka võitlust ning kohtuskäimist tütre kodanikuõiguse eest otsustada oma elu üle kooskõlas Milano Kassatsioonikohtu otsusega. 17 aastat kannatusi ning valu, aga ka graniitlikku meelekindlust täita Eluana soov seaduslike, demokraatia poolt tagatud vahenditega, mitte emigreerudes, mitte kaastundliku südamega meditsiiniõde otsides. Itaalias puudub aga seaduslik regulatsioon elulõpu situatsioonide korraldamiseks, samuti ei tunnistada „bioloogilisi testamente” – ehkki vastav seadusandlus on juba väljatöötamisel.

Selle nelja päeva jooksul, alates Eluana Udine haigla „La Quiete” palatisse üleviimisest kuni protseduuri lõpuni, olid Itaalias tulised momendid ja leek ei vaibu kindlasti niisama lihtsalt. Sest 5. veebruaril juhtus ootamatu – peaminister Berlusconi ja tema kuulekas Ministrite Nõukogu otsustas kiirkorras välja anda dekreedi kunstliku toitmise  katkestamise keelustamise kohta, et takistada Udine haiglal protseduuri alustamist. Praktikas tähendas see viimase astme kohtuotsuse ümberlükkamist. Puudu oli president Napolitano allkiri, mis oleks dekreedile seaduliku jõu andnud.

Napolitano andis kohe teada oma kahtlustest dekreedi kooskõla kohta põhiseadusega ja kui järgmise päeva hommikul see tema lauale jõuadis, keeldus ta sellele allkirja andmast kuna puudus tungiv erakorraline vajadus. Siinkohal oleks pidanud asi seiskuma, kuna presidendi allkirjata ei saa dekreet jõustuda. Berlusconi aga otsustab edasi minna presidendist hoolimata algatades sellega enneolematu institutsionaalse konflikti.

Ma ei taha olla vastutav Eluana surmas,” teatab peaminister ning lisab õudusttekitava lause „Ta vöib veel lapsi saada. Teeme uue seaduseelnõu kolme päeva jooksul”. Otsustavalt annab Berlusconi teada, et kui president on takistuseks oluliste dekreetide vastu võtmisel, siis tuleb muuta ka Põhiseadust, „mis on sovjetimeelne ning tehtud ühe diktatuuri mõju all“.(Itaalia Konsitutsioon, mis sündis 1948. aastal vastupanuliikumise La Resistenza seemnest ja võidust Mussolini fašismi üle, on oma olemuselt siiamaani üks ilusamaid Euroopas ning uhkusega itaallaste südamesse juurdunud).

7.veebruaril toimuvad meeleavaldused üle terve Itaalia oma konsitutsiooni kaitseks, sest oli saanud ilmselgeks Berlusconi kavatsus instrumentaliseerida paljukannatanud Eluana juhtumit, et alustada presidendi diskrediteerimist nii nagu on juba see käimas magistratuuri ja kohtuorganite kohta.

Kohe pannakse käima konsultatsioonid, et ajaga võidu joostes vastu võtta seadus, mis on mittekonstitutsioonilise, Napolitano allkirjast ilma jäänud dekreedi koopia. Kogu nende sündmuste vahel käivad telefonikõned Vatikani esindajatega, kes on „pettunud presidendi otsuses” ja kiidavad valitsuse “julget toimimist Eluana mõrva ära hoidmiseks”. Arvamusuuringute kohaselt 47% itaallastest pooldab Eluana isa taotlust, 47% nõustub valitsuse ja Vatikaniga ning 6% on kahevahel. Olukord haarab ka Euroopa tähelepanu – „Itaaliat ähvardab konsitutsiooniline kriis” kirjutavad juba ka BBC ja The Guardian, Hispaania El País on veelgi krõbedam: „Berlusconi plaanib riigipööret”.

Eluanal on ees protseduuri kolmas päev ja keegi ei tea, kui kaua võib aega minna selle lõpuni viimiseni. Samal ajal, kui minister Sacconi poolt saadetud inspektorid otsivad haigla dokumentides oletatavaid ebareeglipärasusi, millest kinni hakata, on politsei valvel, et sellisel juhul palat üle võtta.

Valitsus loodab, et seadus saab vastu võetud, et Eluanale uuesti toitesondid panna, seekord uue seaduse sunnil.

9.jaanuaril avaldatakse sedauseelnõu tekst bioloogilise testamendi kohta. Itaalia kodanikud saavad teada, et nende elust on saamas „ühiskondlik väärtus”. Kunstlikku toitmist ja niisutamist ei ole selle seaduse järgi võimalik lõpetada ka mitte surija tahtel. Elu on vääramatu õigus, aga kas saab ta olla sund?

Sama päeva õhtul algab arutelu Senatis, mille käigus opositsiooniparteid püüavad lisada täiendusi, aga kell 20.10 jõuab uudis Eluana surmast parlamendi liikmetele, meeleavaldajatele Senati ees ja miljonite itaallaste kodudesse. Pärast minutilist vaikust on selliseid Popolo della Libertà (Berlusconi) esindajaid, kelle suust tuleb: “Eluana ei ole surnud. Ta on tapetud.” Vatikan ütleb kooskõlas oma doktriiniga:“Andku Jumal neile andeks”.

Ühe vabadust armastava tütarlapse ja tema isa võitlus jõudis täna lõpule. Beppino ainsad sõnad olid „Tahan olla üksinda”

Üksinda ei ole ta nagunii, sest me kõigi mõtted on temaga liigutuses ja valus. Ilmselt poleks nad kunagi arvanud, et nende tragöödia omastatakse ja vahendistatakse sellisel häbitul viisil poliitikute ja Vatikani poolt, igal ühel oma plaanid ja võimujoonised… Aga Eluana jättis meile teadlikkuse ja võitlusvaimu. Tema võitlus on otsas ja meie oma on alles algamas, sest jätkab oma käiku seadus, mida meedikud ei pea kokkukäivaks oma kutse-eetika ja võimalustega ja suur osa kodanikest ei taha loobuda enda vabadusest otsustada, milliseid ravimeetodeid aktsepteerida ja milliseid mitte. Nädalavahetusel võis YouTube’st leida mitmete inimeste „testamente”, kus kinnitati oma soovi lootusetus koomas mitte kunstlikult elus hoitud saada.

Eluana surm on andnud Berlusconi valitsusele veel ühe hoobi, demonstreerides, et koalitsioonil ei ole huvi – või oskust – valitseda ning et demokraatia ja põhiseadus muutuvad aina enam valikulisemaks. Viimaste kaitseks on tekib aga iga hetk uusi rahvaliikumisi, üle kogu riigi.

Autorid: Kristel Kaaber, Rooma ja Oudekki Loone, Bologna

Artikkel ilmus ka Päevalehes: Eluana lahkumine ei lõpetanud Itaalias põhiseadusliku kriisi ohtu

Eluana Englaro, 17 aastat koomas olnud noor naine, kelle tahet väärikale surmale on isa Beppe püüdnud seadust järgides teostada, ei tohi oma kannatusterikast maist teekonda lõpetada.

Nii otsustas Itaalia sotsiaalabiminister Maurizio Sacconi, andes välja regioonidele suunatud akti, mis  defineerib illegaalseks kunstliku toitmise ja niisutamise katkestamine igas riigi- või erahaiglas. Haiglat “Città di Udine”, mis oli nõus Eluana tilguteid välja võtma, ähvardasid administratiivsed sanktsioonid ja rahastamispiirangud. Seepärast teatatigi Englarode perele, et struktuur on sunnitud oma abiandmisest taganema. Praegusel kriisiperioodil haigla juhatus ei pidanud õigeks riskeerimist, ohustades 300 töökohta.

Asjade selline käik tekitas avalikkuses nördimust ja ärritust, kuna Kassatsioonikohtu lõplik otsus luges õigustatuks Eluana isa Beppe palve naise soovi täideviimiseks ehk tema eksistentsi lõpetamiseks. Engalrode advokaadi sõnul ei ole Sacconi suunisel juriidilist alust, sest seadusi ei tee poliitikud.

Fakt, et Vabriigi minister ei respekteeri kolmanda ja viimase astme kohtuotsust on äratanud suurt vaidlust ning Itaalia avalik arvamus arutleb, kas on tegemist kohtute tegevusvälja sekkumisega ning seaduslikust võimust üle astumisega. Radikaalise Partei algatusel võeti Rooma Prokurtuuris ette kohtuasi minister Sacconi vastu, süüdistades viimast privaatses vägivallas, kuna ta takistas Kassatsioonikohtu otsuse täitmist.

“Ma ei lase ennast hirmutada,” vastab Sacconi “ja leian olevat absurdse, et mu kohusetundlik akt on kohtutasandile viidud.”

Teoreetiliselt oleks võimalik, juhul kui ühtegi haiglat ei leita, kasutada ka avalikku jõudu, et kohtuotsust ellu viia, aga loomulikult ei taha selleni keegi minna, kõige vähem Eluana vastupidav isa. “Oleme seal, kust alustasime, aga varem või hiljem jõuame lõpp-punkti. Lähen edasi, et täita oma lubadus mu tütrele, keda ma ei saa reeta,” ütles ta vastuseks taas üles võetud poleemikatele. Ta välistab abi saamiseks välismaale minemise, kuna näeb seda suure löögina Itaalia avalikkuse ja tsiviilühiskonna vastu.” Itaalias on see alanud ja Itaalias läheb see lõpuni. Aitab inimlike, juriidiliste ja poliitiliste deliiriumitega tegelemisest”.

19.jaanuaril avaldas oma valmidust haigla leidmiseks Piemonte regiooni president proua Mercedes Bresso ning Torinos asuva Sant’Anna haigla arst Silvio Viale, aga Englarode advokaadi sõnul on tegemist rohkem üksikisikute toetamise, kui institutsioonide seisukohavõtuga. Ilmselt see nii ongi, kuna tervishoiu alamsekretärilt Eugenia Roccellalt laekus juba teade, et “Piemontel saab olema tõsiseid raskusi kui nad otsustavad ellu viia Apellatsioonikohtu dekreediga määratud protseduure ellu viia.”

Piemontele lisandus mõni päev hiljem ka Udine haigla “La Quiete” abipakkumine.

Oma arvamuse avaldab Torino kardinal Severino Poletto, kes kutsub üles meedikuid nö. südametunnistuse pärast keeldumisele: “Jumala seadus ei ole kunagi inimese vastu. Jumala seadus on inimese poolt. Minna jumala seaduse vastu taähendab minna inimese vastu. Seega, kui need kaks seadust on omavahel kontrastis, siis on see sellepärast, et inimese seadus ei ole hea ning see ilmneb tema viljadest.” Selle seisukoha järgi on jumala seadus kohtuotsusest ülem.

President Bresso:” Me ei ela ayatollahde riigis, kus religioosne õigus käsutab tsiviilõiguste üle.”

26. jaanuaril otsustab TAR (regionaalne administratiivne tribunal), et  Lombardia regioon ei saa keelduda kohtuotsuse täideviimisest ning on kohustatud leidma ka sobiliku struktuuri .

Taaskord tetab minister Sacconi et ta on “kibestunud, aga ei anna järele” oodates edasikaebust Riiginõukogusse.

Ususn, et nii mõnelgi lugejatest on kogu selle poleemika ja dokumentide hunniku peale järg käest ära läinud…Aga asja olemus on aga selles, et Leccos on endiselt see noor naine, kes vaatamata oma selgelt avaldatud vabale tahtele ikka veel ootama peab.

Roberto Saviano, kuulus “Gomorra ” autor, avaldas artikli pealkirjaga “Eluana Englaro, ühe isa revolutsioon”.  Jah, sest Beppino Englaro võitluses oma tütre soovi elluviimise ja seaduse poolt tagatud õiguste  eest on revolutsiooni seeme , mis võib ja peab kasvama. Kui paljud oleksid tema olukorras halastavale meditsiiniõele maksnud, et asja suure kella külge panemata ära lahendada või lihtsalt Hollandisse läinud.

“Ma küsin endalt, millise vaimuga aktsepteerib ta kogu seda kära. Kibeda teadmisega, et Itaaliast minnakse ära mitte ainult tööotsingul, vaid ka sündimiseks (kunstliku viljastamise seaduse pärast)  ja suremiseks. Englaro võitlus toob uuesti päevakorda vanad ja tolmused filosoofilised põhimõtted, mida ülikoolis õpitud sai.

Kantlikust printsiibist “Tegutse vaid selliste maksiimide alusel, mis võiksid sinu tahte kohaselt olla universaalsed seadused” on saanud liha ja higi. Ja võib-olla on ainult sellistes tingimustes võimalik mõista Sokratest,et  miks ta mürki jõi ja ei põgenenud.

Beppino Englaro võitleb õigusriigi eest. Ta on näitamas, et Itaaliasse saab ja peab jääma kasutades demokraatia instrumente.

See on kord, mil südametunnistus ja õiglus ei emigreeru./…/Ükski Itaalia kodanik ei saa mitte pidada Beppino Englarot meheks, kes on sellele maale tagasi andmas väärikust, mille me tihti ise käest ära oleme lasknud võtta.

Ta võimaldas meil taasavastada ühe demokraatia printsiibi unustatud imedest – empaatia. Kui ühe inimese valu on kõikide oma. Ja niimoodi saab ühe inimese õigusest kõikide inimeste õigus. “

autor: Kristel Kaaber, Rooma

Artikkel ilmus ka Päevalehes: 
Eluana saatus lõhestab Itaalia riiki ja rahvast

19. jaanuar. Kell on umbes üheksa õhtul. Meedia teatab, et Magistratuuri Ülemnõukogu peatas Salerno prokuröri Luigi Apicella ametikohustuste täitmise, pidades ebaõigeks tema toimimist “caso De Magistrise” puhul – mis viis ühe teise, Catanzaro prokuratuuri eeluurimise alla võtmiseni.

Niisugune demokraatia põhialuseid raputav otsus oli õhus juba sellest ajast, kui justiitsminister Angelino Alfano avaldas avalikult oma ootust, et taoline asi sünniks. Aga kõik me uskusime, et ehk läheb teisiti, kuna juriidiliselt ainus pädev organ Tribunale di riesame, apellatsioonikohus, mis tegeleb isikuvabaduse piiramise juhtumitega, pidas korrektseks prokurör Apicella tegevust. Lootus jäi aga tühjaks. Iseseisev õigussüsteem oli ennast minstri, ühe poliitiku, meele järele kallutanud.

Internet – foorumid, blogid ja facebook hakkasid kihisema juba mõni tund hiljem. Kahe päevaga oli virtuaalselkeskkonnas organiseeritud meeleavaldus 28.jaanuariks. Oma osavõtust andsid teada ka ajakirjanikud Carlo Vulpio ja Marco Travaglio, Italia dei Valori liider Antonio Di Pietro, ainus järelejäänud, aga selle eest visa opositsiooniliider, ning Beppe Grillo, satiirik ja blogija. Siin on tõlge tema postitusest, mis tekitab sügavaid emotsioone, sest tuletab meelde itaalia demokraatia musti lehekülgi ning vaatab suure kodanikujulgusega näkku selle tumedale olevikule kasutades geniaalse Pierpaolo Pasolini poolt kuulsaks saanud maagilist sõnapaari: “ma tean”.

Ma tean.

Ma tean, et organiseeritud kuritegevus ning vabamüürlus käsutavad Calabrias ja ka Roomas.

Ma tean, et Luigi De Magistris eemaldati oma ametist Catanzaros ning et võõrandati tema uurimistöö takistamaks uue Tangentopoli sündi.

Ma tean, et 9 miljardit eurot Euroopa fondidest, mille üle pole kodanikel mingit kontrolli, rahastavad igal aastal maffiaid, parteisid ning on vahetushääle allikaks Lõuna-Itaalias

Ma tean, et selle Vabariigi isad, teise Vabariigi isad, on Paolo Borsellino mõrva moraalsed käsuandjad.

Ma tean, et Parlamendis istuvad mafioosod, mafioosode sõbrad, mafioosode teenrid, mafioosode kaitsjad ning seda teavad paljud Itaalia prokuratuurid, paljud ajakirjanikud ja ka paljud itaallased, aga neid ei ole veel piisavalt.

Ma tean, et Salerno Prokuratuurile pevad jääma vabad käed eeluurimiseks Catanzaro Prokratuuri üle.

Ma tean, et tribunale di riesame pidas õigeks Salerno Prokartuuri ja tema prokuröri Apicella käitumist.

Ma tean, et eksisteeri mingit prokuratuuride vahelist sõda, vaid et on üks eeluurimise all olev prokuratuur, see Catanzaro oma ja üks seadust jälgides ja selle piirides püsides uurimist teostav prokuratuur, see Salerno oma.

Ma tean kõike seda, aga mul ei ole tõendeid. Ainult mägi, suur kolossaalne mägi vihjeid.

Ma tean, et Alfano ülesandeks on kaitsta Berlusconit Õiguse eest ja mitte Õigust Berlusconi eest.

Ma tean, et neli kõrgemat riigi ametikohta on seadusest kõrgemal, nagu polnud seda isegi mitte keskaja printsid, et seadusest kõrvale hiilida, et mitte kohtu alla minna, et mitte vanglasse sattuda.

Ma tean, et riigi kõrgete ametnike nimed, kes on seadusest kõrgemal ja seega seaduse alt väljas, on tähestiku järjekorras: Berlusconi, Fini, Napolitano, Schifani.

Ma tean, et üks “Corriere della Sera” ajakirjanik, Carlo Vulpio, eemaldati töökohalt direktor Paolo Mieli poolt, kuna ta tõi ära tuntud nimed, kes olid seotud Catanzaro uurimistega Salerno Prokuratuuri poolt, ja nende hulgas oli Nicola Mancino, Magistratuuri Ülemnõukogu (CSM) asepresident.

Ma tean, et Paolo Borsellino kohtus Roomas Mancinoga natuke enne oma surma ja et ta tuli sealt ära endast väljas.

Ma tean, et Apicella ei pea kohalt eemaldatud saama Alfano, Berlusconi advokaadi Ghedini majordoomuse poolt. Ghedini, kes kaitseb Berlusconit riigilt Vabariigi parlamentäärina raha saades.

Ma tean, ja seda teavad paljud, et teine Vabariik sündis selleks, et päästa vanglast ja võib-olla ka surmast, paljud organiseeritud kuritegevusega seotud poliitikud.

Ma tean, et teine Vabariik sündis 93 aasta pommiplahvatustest ja okulteeritud kokkulepetest.

Mina tean, et Luigi De Magistrist peab kaitsma, et Clementina Forleod peab kaitsma, et Luigi Apicellat peab kaitsma.

Ma tean, et Napolitano teab, oma Magistratuuri Ülemnõukogu (CSM) presidendi rollis, aga eelistab iga kord oma nägu teisele poole keerata. Parteide ja süsteemi alleshoidmise poole.

Ma tean, et Parlamendis on 18 lõplikult süüdimõistetut ja veel sadakond eeluurimise all olijat ja esimeses või teises astmes süüdimõistetut.

Ma tean, et viimased valimised olid illegaalsed ja parlamendiliikmed otsustati parteijuhtide poolt laua taga ja et nad ei vastuta mitte valijate, vaid parteide ning nende kontrollijate huvide ees.

Ma tean, et Luigi Apicellat ei tohi üksi jätta ja ükski poliitik ei tohi teda teda takistada.

Ma tean, et Luigi De Magistris peab jätkama oma uurimusi “Why Not”, “Poseidone” ja “Toghe Lucane”.

Ma tean, et Clementina Forleo peab ennistatama uurimise juurde Unipoli üle ning peab olema vaba üle kuulama igaühte, ka Massimo D’Alemat.

Ma tean, et kui magistratuur läheb poliitikute võimu alla, siis kaotab ta oma iseseisvuse, selle, mis talle veel jäänud on ja et Itaalial ei saa mingit tulevikku olema. Võib-olla ei saa olema ka Itaaliat.

Ma tean, et kõige selle pärast olen ma 28. jaanuaril 2009 Roomas, piazza Farnesel koos Maffiaohvrite Perede Ühinguga.

Ma tean, et kõige selle pärast peab iga kodanik omakohalolekuga tunnistust andma.

Tõlkinud ja sissejuhatuse kirjutanud Kristel Kaaber

Eile oli meid Bolognas tänaval 40 000 – seda linnas, kus on umbes 300 000 elanikku, manifestatsioonil, mis algas neljapäeva hommikul kell 9. 30 (mis tähendas, et peamiselt olid kohal ülikoolitöötajad ja üliõpilased, sest ülikool streikis – isegi tehniline personal), kuid oli ka kooliõpilasi, õpetajaid ning lihtsalt linnakodanikke. Spontaanselt seitsmetunniseks kasvanud manifestatsioon sisaldas ka improviseeritud korras tekkinud marssi linna esimesel suurel magistraalil ning lõppes sit-in’iga ühel kesksetest ristmikutest (kui päris aus olla, siis 250-500 inimest jätkasid avatud mikrofoni ja väikse rongikäiguga veel umbes tunnikese). “Kui teie blokeerite meie tuleviku, blokeerime meie linna!” Peab ütlema, et nii elumajade kui kontorite akendelt elati meile kaasa ning lehvitati lippe (ja meie lehvitasime, kuid skandeerisime, et tule alla, tule alla, manifesteeri sina ka!). Ka enamus auto-, bussi ning rekkajuhte võtsid olukorda kannatlikult (või hoogsalt, meid signaalidega toetades): kolmapäeval senatis kinnitatud legge 133 ehk decreto Gelmini puudutab valusalt kõiki (mis muuhulgas Rooma tõi välja protestima umbes miljon inimest ning manifestatsioonid toimusid peaaegu kõigis Itaalia keskmise suurusega linnades, manifestatsioonide käigust püüan teha uue postituse).

Milles on asi?

Gelmini dekreet koos kcesoleva aasta eelarvega ongi Itaalia viimase aja poliitilise kliima nii tuliseks ajanud, et paljud kraamivad välja oma mälestused sellest, mis toimus 40 aastat tagasi, aastal 1968. kui Itaalia massiülikool läbi üliõpilasrahutuste sündis. See dekreet (algataja haridusminister Mariastella Gelmini nime järgi) ehk legge 133/2008 nimelt võimaldab – ja koos eelarve ning legge 133 finantsplaaniga (legge 133 näeb ette jooksvat avalike ülikoolide rahastuse vähendamist 2009-2013 aastani 63.5 mil eurot aastal 2009 kuni 455 mil eurot aastal 2013) – teeb sisuliselt vältimatuks ülikoolide kujundamise erasihtasutusteks. See kokkuhoiuplaan, mis muuhulgas ka läbi selle aasta eelarve tõmbab kokku üle 500 miljoni euro ülikoolide rahastust (FFO, finanziamento ordinario dell’università) ning tähendab muuhulgas, et iga viie pensionile läinud personaliliikme (nii õppejõud, uurijad kui tehniline personal) asemele võetakse tööle ainult üks. Umbes 87 000 kooliõpetajat ning 43 000 muud koolisüsteemi töötajat kaotavad töö. Põhimõtteliselt: probleem on ülikoolide privatiseerimiskatses ja koolisüsteemi rahastuse olulises vähendamises.

Kuid arvatavasti ainult ülikoolireform ei oleks suutnud nii suurt osa elanikest tagajalgadele tõsta ning üliõpilaste ja õppejõudude protestile märkimisväärset ühiskondlikku toetust kaasa tuua (lähtuvalt ideest, et ülikoolid, need on ju definitsiooni põhjal vasakpoolsed ja protestivad kõige vastu). Pealekauba – tegelikult on Itaalia haridusministeerium igal aastal otsustanud, et “koolisüsteemi tuleb moderniseerida” ning selle varjus on alati leidunud nii mõnedki rahastuse vähendamised (Prodi valitsuse viimane lõige oli teatud osale süsteemist ehk valusamgi kui praegune).

Ent tänavu otsustas Berlusconi juhitav valitsus, et nad on nii kõikvõimsad – olles võitnud valmised ja olles opositsiooni parlamendist välja mänginud – et nad võivad eirata ka poliitikategemise aabitsatõdesid. Ehk siis asjaolusid, et pensionite langetamine ja algkoolikulude kokkuhoidmine toovad alati kaasa laiaulatuslikud protestid, sest need puudutavad valusalt kogu elanikkonda (isegi Eesti kõige liberistlikumad valitsused ei ole julgenud pensione langetada).

Gelmini reform vähendab aga mitte ainult ülikoolide vaid kogu avaliku koolisüsteemi rahastust, nõudes koolidelt seeläbi ka didaktilise süsteemi muutmist, vähendades õpetajate arvu nii, et koolisüsteemi algjärgud peavad täies ulatuses läbi ajama üheainsa õpetajaga. Sellel süsteemil võib olla ka teatud voorusi – nagu proua Gelmini rõhutab, on lastel lihtsam, kui neil on ainult üks referentspunkt – aga haridussüsteemi niisugune ümberkorraldamine nõuaks parimagi tahtmise juures aega ning uute meetodite juurutamist. Teine oluline aspekt on see, et kulude kokkutõmbamisega suurendatakse õpilaste hulka klassis: kui praegu on Itaalia alg- ja keskastmes keskmiselt 22-24 õpilast õpetaja kohta, siis uue reformi tulemusena hakkab neid olema umbes 30. Tjah, ja tunnustatud haridusteooriad ütlevad – mille järgi näiteks Soome haridussüsteem töötab – , et parim suhe peaks olema 15 õpilast õpetaja kohta, edasi tuleb võtta abiõpetaja, kaebas mulle üks algklasside inglise keele õpetaja Annozero salvestusel.

Samuti kaotab see süsteem ära ka algkoolide pärastlõunase õppe ning vähendab üldiselt tundide arvu ning eelkõige võimalike seminaride ja laboratoorsete tööde arvu. Õpetajad on kinnitanud, et niisugustel tingimustel ei ole neil võimalik anda sama kvaliteediga haridust nagu seni. siin üks paralleel Eestiga: liiga vähe tunde võib viia ka sellele, et õpetajad on sunnitud kas ülikiiresti materjalist “läbi ratsutama” või õpetama oluliselt vähem. Viimane tähendab aga seda, et iga järgnev aste – s.h ka ülikool peab oma programmi ümber tegema ning kokkuvõttes jääb suur osa teadmisi edastamata. “Teadmine ei ole kaup, teadmine on avalik hüve ja teda me kaitseme võitlusega!” skandeeriti eile Bologna tänavatel.

Kas kõik on siis vastu?

Ma kuulnud ka arvamusi, et rahastamise vähendamine on hea, sest see sunnib koole ning ülikoole efektiivsemalt töötama ning et angloameerika ülikoolid ju töötavad erasihtasutustena väga hästi. Muide, neid arvamusi kuuleb aeg-ajalt ka täiesti ülikooli ja koolisüsteemi sees, isegi mitte-berlusconiaanidelt. Liberistlikke majanduspoliitikaid toetavavad Itaalias ka mõned teised poliitilised jõud.

Kuid mind paneb tõeliselt imestama, kuidas on võimalik neid inimesi, kes Itaalias uurimistööd teevad panna veel efektiivsemalt töötama, nimelt enamik statistikaid – nii palju kui teadustöö üldse on kvanifitseeritav – väidab, et Itaalia uurija teeb kõige hinnaefektiivsemat tööd, olles lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika kontekstis kõige vähem makstud ning produtseerides nii artiklite arvult (ja sisukuselt, näiteks rahvusvaheliste preemiate arvestuses) võrdväärset või esirinnas tööd. Majandusteooria algkursuseski räägitakse, et loogiline käitumine inimese poolt on vähem töötada kui talle vähem raha makstakse. Loogika “kui raha on vähem, siis oleme efektiivsemad” võib võib-olla mõnes kontekstis paika pidada, aga sotsiaalvaldkonnas meenutab see mulle rohkem koonduslaagriloogikat “anname vähem süüa, siis äkki teevad rohkem tööd”.

Kui vaadata angloameerika ülikoole, siis jah, nende seas on maailma juhtivad ülikoolid, mis asuvad maailma juhtivates tööstuspiirkondades. Muide, laiaulatuslikes suurtööstuspiirkondades. Itaalia on küll hetkel maailma seitsmes majandus, aga ta püsib peamiselt müriaadil väike-ettevõtetel (sellistel alla viiekümne töötajaga ettevõtetel) ja vähem loetud arvul suurtel. See tähendab aga seda, et Itaalial ei ole angloameerika riikidega võrreldavat majanduslikku baasi, et tagada erainvesteeringutel efektiivse süsteemi toimimine. Suure hulga väikeste ettevõtete puhul on juba lihtsalt ökonoomsem haridust rahastada üldistest maksudest, seda enam, et need saavad uurimistööst palju enam kaudset, kui otsest kasu. Lisaks: suurtööstus on siin koondunud omaette tugevaks liiduks, mille nimeks on Confindustria ning mida võib lugeda omaette võimu toimijaks: organisatsioon, millele poliitiliselt tugevuselt ei ole analoogiat üheski angloameerika riigis.

Ja nagu praktika näitab angloameerika süsteem tagab teatud hulga väga kõrge tasemega (üli)koolide olemasolu, aga ei taga hea tasemega ülikoolihariduse kättesaadavust kõikidele ning kõrge tasemega ülikoolide olemasolu võimalikult suures hulgas piirkondadest (head ülikoolid on seal, kus on tööstus, nagu mainitud). See läheb aga vastuollu Itaalia senise väärtussüsteemiga, kus haridus ja kultuur on avalik hüve, mitte luksus, mis peab olema tagatud kõigile sõltumata sotsiaalsest klassist või territoriaalsest paiknevusest. Itaalias võib aga hetkel veel ütelda “iga kool on hea” – ning proua haridusminister Mariastella Gelmini on asunud just seda väärtustesüsteemi lammutama (tahetakse ignorante, sest kultuur viib kriitilisele mõtlemisele ja kriitiline mõtlemine teeb vabaks, seisab pildil oleval plakatil).

Muuhulgas, see ei tähenda, et Itaalia (kõrg)haridussüsteem oleks ideaalne, ei sugugi mitte, ta vajab mitmeid muutusi, näiteks kindlustamaks noortele teadlastele võimalust töökoha leidmiseks või vähendamaks Vatikani mõju koolis või kindlustamaks eluaegse koha saanud õpetajate/uurijate kvaliteeti, kuid vähendatud rahalistes tingimustes on selge, et sisulisteks uuendusteks võimalusi ei ole, tuleb vaadata, kuidas põhisüsteem püsti püsib. Rääkimata sellest, et õppemaksud on juba praegu perekondade võimete piiril (olenevalt koolist, erialast ja perekonna sissetulekust, €1500 – €2500 aastas, väheste stipendiumitega) ning riigipoolse rahastuse vähendamine tähendab kindlasti ka õppemaksude tõusu – seega ülikoolihariduse kättesaadavuse vähendamist.

Ja vastupanu ainult suureneb…

See, mis neid protestivaid itaallasi veel vihastab – või ehk kõige enam vihastab – on aga asjaolu, et koolide, ka algkoolide – rahastuse vähendamisega loodetakse pehmendada finantskriisi lööki. Finantskriis tekkis pankade spekulatsioonide süül ja need nüüd kannatagu – see on turuloogika, ütlevad siin seekord ka vasakpoolsed, tegite valesti, siis kukute. Meie ei kavatse kukkuda, meie ei kavatse ohverdada oma avalikku haridust, mille eesmärk ei ole genereerida tööturule sobivat nukukest vaid rahulolevamat ja täiuslikumat inimest ning informeeritumat kodanikku. Lisaks: keegi ei ole suutnud tegelikult näidata, et see kahju, mis haridussüsteemile tekitatakse kuidagi tegelikult suudaks korvata finantssüsteemi probleemidest tingitud raskusi üldisel skaalal, mitte üksikutele pangandustegelastele.

Suurele osale itaallastest tundub – ning minu arvates õigusega – et praegune valitsus vaatab avalikele kuludele kui mingisugusele mõttetule raiskamisele, mis takistab neil endil – ning nende Confindustra sõpradel – miljoneid teenimast (kusjuures väike-ettevõtluseni ei jõua see kasu eriti kuidagi). Kuid siin on siiski palju inimesi, kelle soov on näha riiki kui võimalust igaühe elustandardi parandamiseks ning oponeeritakse mõttele, et majandus peab töötama ainult üksikute suurettevõtjate ning poliitikute tarbeks (ehkki – või just sellepärast -, nagu juba Mazzini kirjutas, on üks Itaalia võimutegelaste iseloomustavaid omadusi olla “tugev nõrkadega ja nõrk tugevatega”). Eile hüüti Bologna tänavatel ka: Kuidas nii, kuidas nii, miks meie ei otsusta kunagi? Aga varem või hiljem, varem või hiljem, otsustame ainult meie!

Kuid nagu üks mu kaasdoktorant ütles teaduskonna koosolekul enne manifestatsiooni: “tegelikult on mul hea meel, et see valitsus teeb seda, mida ma ootasin. Praegune olukord kohustab inimesi taas poliitilisi positsioone võtma, osalema ning mõtlema. See hetk nõuab inimestelt oma soovide verbaliseerimist ning tegutsemist, sest igaühe varbale on astutud”. Seepärast ma ei võrdlegi praegust aastat ühegi minevikusolnuga, sest see viitaks juba valmisantud lahendustele. Kuid praegu on hetk, kus keegi ei tea, mis edasi saab, sest tulevik sõltub praegu – mõneks hetkeks vähemalt – ainult sellest, millistele seisukohtadele itaallased – kõik itaallased – jõuavad.

Noi la crisi non la paghiamo! E tu?

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Mõningaid pilte ja intervjuusid manifestatsioonilt ning väikest ülevaadet selle kulust võid vaadata siit.

Täiendus pühapäeval: Berlusconi leidis, et need manifestatsioonid viivad tema populaarsuse liiga alla ja tõmbas decreto Gelminile pidurit (eelarvemuudatused praeguse seisuga on siiski samad). Vaatame, mis edasi saama hakkab, aga mida ei suutnud opositsioon, suutis manifesteeriv rahvas!
Täiendus aasta pärast: Mõnevõrra iluravitud kujul ripub Gelmini kärbe ikka veel kõigi haridusasutuste kohal ja sel aastal on eriti tugevalt tänavatel kooliõpilased.

Kes mäletab, millal viimati mõisteti Euroopas kohut kellegi üle ühe riigipea solvamise pärast? Täpsustan: solvangu all mõistetakse ühe koomiku satiirilist kujutluspilti ühe teise riigi juhist, keda põrgus homoseksuaalsed kuradid kiusavad. Võib-olla poleks asja suure kella külle pandudki, kui tegemist ei oleks olnud jumalakartliku Itaaliaga, liiga populaarse rahvalikult otsese ütlemisega näitlejanna Sabina Guzzantiga ning kui kõneallolev riigipea poleks Joseph Ratzinger.

Uudis, et Procura di Roma palub Justiitsministrilt nõusolekut kohtuasja algatamiseks Guzzanti vastu, jõuab lehtedesse 11.septembril, kaks kuud pärast taunitud ja poriga visatud piazza Navona meeleavaldust (mis rahvusvahelises meedias suurt vastukaja ei leidnud). Selle rahvakogunemise põhiteemaks oli Berlusconi valitsuse legaalsust ning Itaalia konstitutsiooni jalge alla tallavad seadused. Paljude sõnavõtjate hulgas protesteeris Sabina Guzzanti Vatikani lahke ja aktiivse toetuse vastu Berlusconile ning liig agara sekkumise vastu Itaalia riigi siseasjadesse.

Paavst igapäevas

Tahan selgitada, kui palju kaaluvad tegelikult paavsti sõnad Itaalia perekonna-, haridus- ning sotsiaalpoliitikas ja seega ilmalike igapäevases elus.

Kui paavst väidab, et elu tuleb kaitsta alates viljastumisest, siis praktikas tähendab see seda, et poliitikud hakkavad isuga jälle abordiseaduse kallale, mis kaitseb põhiliselt ilmalike naiste õigusi. Katoliiklased on ju vabad aborti mitte tegema, aga ilmalikele PEAB olema see õigus garanteeritud!

Kui paavst ütleb, et ainult jumal otsustab inimese elu üle, siis praktikas tähendab see seda, et ka ilmalikel tehakse võimatuks lõpetada kunstlik sundtoitumine aastakümneid taastumatus koomas vegeteerimise puhul.

Kui paavst rõhutab traditsionaalse perekonna tähtsust, siis praktikas on see lahtine uks sallimatuse õhkkonnale homoseksuaalide suhtes, mis vägivaldseid indiviide äärmuslikele tegudele viivad.

Kui paavst lausub, et kool ei ole mitte ainul teadmised, vaid ka eetika ja religioon, siis praktikas tähendab see toetust katoliiklikele koolidele riigikassast, mis ka ilmalike taskust välja läheb, Vatikan poolt määratud usuõpetajaid riigikoolides ning mõnes regioonis (Veneto) tahetakse usutunde isegi kohustuslikuks teha.

Vabadus protestida

Sabina Guzzanti peab seda kõike liiaks. Need on ta sõnad 8. juuli piazza Navonal:

Tänu Morattile (eelmise Berlusconi valitsuse haridusminister) saab 20 aasta pärast itaalia riigikoolis olema 30% õpetajaid, kes on Vatikani poolt välja valitud. Aga need 20 aastat peavad alles möödma minema ja 20 aasta pärast on Ratzinger surnud ja läheb sinna, kuhu ta minema peab – põrgusse, kus teda kiusavad kuradid-gayd, aktiivsed, mitte passiivsed.”

Needasamad sõnad rikuvad kriminaalkoodeksi paragrahvi 278, mis ütleb, et solvang Vabariigi presidendi aule või prestiižile toob endaga kaas 1 – 5 aastase vanglakaristuse. Ratzinger ei ole muidugi Vabariigi president, aga Lateraani kokkulepe 8. paragrahv Vatikani ja Itaalia vahel, millele kirjutas alla 1929 aastal Benito Mussolini, võrdsustab paavsti, „püha ja puutumatu” ning presidendi. Siiamaani pole seda pragrahvi tühistatud, aga samas pole seda ka kunagi rakendatud. Sabina sõnade kohaselt oleks tema süüdimõistmine tõendiks, et praegune valitsus on fašismimeelne ja üritab ellu viia progressiivset ja nende meelest valutut diktatuuri. Otsus, kas kohtuasi saab alguse või mitte, on Justiitsminister Alfano kätes.

Sabina isa, Paolo Guzzanti, parlamentäär PdL (Popolo della Libertà) ridades, ütleb: „Oleme täiesti keskajas. Ma ei jaga Sabina arvamust Ratzingerist, aga kuna pooldan inimeste õigust joonistatda karistamatult karikatuure Muhamedist või ütelda, laulda, kivisse tahuda või avaldada ükskõik mida. Olen solvamiskuriteo vastu ükskõik kelle-mille suhtes, välja arvatud vabariiklik demokraatia”

Antonio Di Pietro (IdV: Italia dei Valori): „Paavsti tõelised solvajad on mõrvarid, korruptandid ja vägistajad. Oleme kindlad, et uurimine lõpeb Sabina Guzzanti õigeksmõistmisega, sest ta kasutas lihtsalt oma konstitustioonilist õigust vaba mõtte avaldamisele.”

Tugevaid sõnu kasutas Guzzanti ka võrdsete õiguste ministri ja endise showtüdruku Mara Carfagna vastu, häbenedes itaallannana, et ministrikoht on saavutatud tänu seksuaalsuhetele Berlusconiga. Aga uurimist ei alustatud, kuna minister loobus kohtussekaebamisest. Kohtuasja ei algatata ka Beppe Grillo vastu, keda esialgu süüdistati rünnakutus president Napolitano vastu, kes Grillo arvates oma ametikohal liiga passiivne on.

Huvitav on muidugi kõige selle juures, et kriminaalkoodeksi sama paragrahvi peaks tegelikult ka rakendama meie reformiminister Umberto Bossi puhul, kes on lubanud Itaalia lipuga tagumikku pühkida ning igal võimalikul juhul keskmist sõrme näitab, küll Vabariigile, küll nõrgameelselt samale Rooma valitsusele, mille minister ta ise on.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Olin otsustanud iga hinna eest kohal olla, sel kokkusaamisel 8.juulil 2008 piazza Navonal kell 18, kuhu kutsuti kõik, kes ei nõustu Berlusconi valitsuse tegevusega ja põhiseadusvastaste ad personam seadustega. Üleskutse tuli ajakirjalt “Micromega”, täpsemalt kahelt ajakirjanikult – Paolo Flores D´Arcais (direktor) ja Pancho Pardi, kellega liitus kohe Italia del Valori liider Antonio Di Pietro (eksmagistraat ja korruptsiooniskandaali “Mani pulite”algataja, muuhulgas pooldatud eelnõude järgi poliitilises spektris pigem paremal kui vasakul).

Samal ajal, kui Berlusconi ja ta käsilased (valitsuseks on seda raske nimetada) töötavad seaduste kallal, mis tühjendavad väärtusest sellise demokraatia tugisamba nagu kodanike võrdsuse seaduse ees; samal ajal, kui avalikkustatakse (õnneks veel!) peaministri telefonikõnesid, mis panevad häbenema kogu maailma ees ja samal ajal, kui opositsiooniliider Walter Veltroni teda tagasihoidlikult sõrme liigutades noomib ning lubab pärast suvepuhkust(!) võib-olla ka võitlema hakata, leidus inimesi, kes otsustasid viivitamata kõva häält teha ning õigusesse ja seaduslikkusesse uskuva Itaalia väljakule kutsuda. Algatusele andsid oma toetuse kohaloleku ja sõnavõttudega paljud kultuuritegelased – Umberto Eco,  Dario Fo, Piergiorgio Oddifreddi, Rita Borsellino. Marco Travaglio, Beppe Grillo, Andrea Camilleri, Dacia Maraini, Margherita Hack, Ascanio Celestini, Fiorella Mannoia jpt

Tahtsin näha, kui palju meid on – neid, kes viitsivad põhimõtete pärast igast Itaalia nurgast kohale tulla; neid, keda ei heiduta kolmetunnine lämbus ja higistamine kuumal Rooma suveõhtul, külg külje kõrval kokkupressituna; neid, keda Berlusconil pole õnnestunud võrgutada ja kes tahavad valjul häälel väljendada muret selle ohtliku pöörde pärast, mille Berlusconi uus režiim võtnud on. Üks maailma suurimaid demokraatia-õpetlasi Giovanni Sartori kasutas selle kirjeldamiseks hiljuti väljendit “dittatura dolce” (“õrn diktatuur”).

Berlusconi valitsuse poolt välja töödatud seaduste hulgas on ka nn. “bloccaprocessi”, mis peatab kõik kohtuprotsessid (arvuliselt umbes 100 000), mille karistus on alla 10 aasta, ainult selleks, et peatada Berlusconi enda kohtuprotsess, mis teda korruptsioonis süüdistab. Samal ajal tehakse usinasti tööd, et ära keelata telefonikõnede pealtkuulamised, kuna need toimivad liiga hästi (korruptsioonijuhtumid tulevad avalikuks ja organiseeritud kuritegevusega seotuid inimesi arreteeritakse) ning ähvardatakse vanglakaristusega ajakirjanikke, kellel tuleks juhuslikult pähe neid avaldada. Privacy, mille jaoks ei ole itaalia keeles isegi eraldi sõna, mis parata. Privacy alla kuuluvad ka muidugi faktid, et peaminister soovitab riikliku televisiooni juhtidele noori näitlejannasid, kellel peab suu kinni hoidma ja et valitsuse naisministrid räägivad oma seskuaalsetest seiklustest  Berlusconiga (pealtkuulamised avaldatud ühes argentiina ajalehes). Mainimist väärib veel siseminister Roberto Maroni idee võtta kõikidelt mustlaste lastelt sõrmejäljed, selleks, et neid oma vanemate eest kaitsta ja paremini identifitseerida…. Usun, et kommentaarid on üleliigsed.

Tulime kokku ja nägime, et meid on päris palju. Korraldajate andmetel 100 000, peaministri massimõjutusaparaadi hinnangu järgi 8000… Parima ettekujutuse annavad ilmselt videod ja fotod (vaadake kasvõi La Repubblica galeriid). Nagu juba mainisin, teretulnud olid kõik. “Opositsiooni juht” Veltroni loobus kohale tulemas, aga vaatamata sellele tulid nii mõnedki Partito Democratico esindajad, kes meeleavalduse lõppedes ära ehmunult eraldusid. Võib juhtuda, kui asju hakatakse õigete nimedega nimetama ning kui kuuled väljakutäie kodanike tormilist heakskiitu…

Mulle meeldisid enamik kõnedest. Igaühel rääkijatest oli omamoodi häälestus – kes kirglik (Ovadia), kes täpne (Flores D´Arcais), kes sarkastiline (Travaglio), kes tasakaalukas (Pardi), kes ülilihtne (Mannoia), kes murelik (Borsellino). Grillo oli seekord isegi tavapärasest rahulikum (ootasin temalt suuremaid purskeid ning teravakeelelisemat väljendust), aga selle eest üllatas Sabina Guzzanti oma ehtroomlasliku rahvakeelsuse ning otsekohesusega.

Moni Ovadia tuletas meelde, kuidas oleme eksinud, jättes demokraatia saatuse demagoogide kätte, et oleme olnud vähe valvsad ning see on näidanud neofašistidele rohelist valgusfoori uueks peatõstmiseks. On murettekitav, et üritatakse meie valusat fašistlikku minevikku rehabiliteerida.

“Pervertsus algab keelekasutusest. Nad on otsustanud rünnata demokraatiat, rünnatses selle sisu ja mõtet. Nad on otsustanud nimetada justitsialismi (“giustizialismo,” itaalia termin poliitiliselt manipuleeritud õigusemõistmise kohta) õiguseks. Niimoodi nad tegutsevad – pöörates termineid pea peale. Usun, et ükski demokraatlik poliitik ei tohiks mitte sekunditki seda mängu taluda. Tahame, et meie valitsejatel oleks kindel moraalne positsioon, ükskõik millise poliitilise orientatsiooniga ta ka ei oleks. Nemad nimetavad seda moralismiks. Väänavad tähendusi ja loovad hägususe, milles oma manöövreid teha. Meie kohus oma riigi ja tulevaste põlvkondade ees on alaliselt valvel olla. /…/Oleme maailma naerualuseks saanud, nad ei viitsi enam lugedagi nendest räpastest sündmustest, mis ikka ja jälle korduvad. Peame ütlema basta! (- “aitab!). Peame loobuma vägivallast, aga mitte kindlameelsest vasuseisust. Ei saa dialoogi pidada nendega, kes termineid väänavad, ei saa dialoogi pidada nendega, kes tahavad fašismi rehabiliteerida.”

Rita Borsellino oli telefoniühenduses ja väitis, et praegune demokraatiakriis Itaalias on sama tõsine, kui ole seda 1992-93, kui tapeti Giovanni Falcone ja Rita vend Paolo Borsellino, mõlemad maffia vastu võitlevad magistraadid. Meie kohuseks on nende pärandust edasi viia ja teha seda, et nende surm poleks olnud mõtetu ning nende elutöö tühja vaeva nägemine. Travaglio kutsus üles “haletsema” seda vaest Berlusconit, kel pole aega isegi mitte oma rikkusi nautida (peaministri enda sõnad!), vaid on sunnitud riigiasjadega tegelema. Palus kätt südametunnistusele pannes haletsusväärse mehe koju saata, puhkama. Grillo kõne (samuti telefoniühenduses) oli tema tavalises stiilis ja kutsus itaallasi üles teadvustama, et riik on pankrotis ja et meie, kodanike, ainus võimalus sellest olukorrast välja tulemiseks on ohjad endi kätte võtta. Ka viimane päästerõngas, president Napolitano, ei ole oma kohustuste kõrgusel, kirjutades alla seadusele, mis garanteerib karistamatuse neljale kõrgemale amtikohale, peaministrile(Berlusconi), Camera ja  Senati presidentidele (Fini ja Scifani) ning presidendile endale. Grillo tuletas meelde, et tema eelkäijad poleks eales sellisel seadusel läbi lasknud minna.

Seesama lodo Alfano ongi Itaalia demokraatia valupunkt ja sellele pühendas oma sõnavõtu Antonio Di Pietro. Kui põhiseadus väidab, et kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed, siis lodo Alfano ütleb, et neli on “võrdsemad” – neid ei saa karistada ka sel juhul, kui nad seadust rikuvad. Suurim paradoks seisneb selles, et neli peaskid olema kõige puhtamad ja usaldusväärsemad inimesed, kelle kätte rahvas oma riigi juhtimise usaldab. “Institutsioonid peavad rahus töötatada saama,” seletavad Berlusconi ja tema kambakaaslased. Siinkohal peaksime kõik muretsema hakkama! No mis siis nii hullusti tema hingerahu takistab, kui ta enda aususes nii kindel on?! Ega ometi…või siiski…Aga jah, magistraadidi on ju need pöörased kommunistid, kellelt igasugust jultumust võib oodata…

Sabina Guzzanti, elukutselt koomik, rääkis võrdete võimaluste ministrist Mara  Carfagnast ning tema (seksuaal)suhetest peaministriga. Loomulikult ei huvita meid Berlusconi seksuaalelu, aga kas peaksime alla neelama asjaolu, et üks mitte eriti suure vaimuavarusega soubrette saab minstriks ainult tänu seda laadi teenetele? Riik on mõnedele meist veel siiski lugupidamist väärne istitutsioon. Nagu ütles Guzzanti isegi: “Meie suurepärane vabariik on loodud Resistenzale. Ilmalik!” (viimasega viidates siis eelkõige sellele, et vabariik ei tohiks olla sõltuv Vatikanist ja katoliku kirikust). Sabina kasutas väga otseseid sõnu ja see jahmatas kõiki, aga väljakul oli tunda seda vabastavat tunnet, mis tekib siis , kui keegi võtab endale julguse ja vastutuse ütelda tõde ilma keerutamata. Loomulikult sai tema kõnes oma osa ka Ratzinger:” 20 aasta pärast on Ratzinger surnud ja siis läheb ta sinna, kus on ta koht – põrgusse”. Süüdistuseks oli jätkuv homofoobia innustamine Vatikani poolt, Itaalia siseasjadesse liigaktiivne sekkumine, Prodi valitsuse õõnestamine ja heakskiitev toetus Berlusconile.

“Day after” oli masendav, kuna kogu meedia – nagu ikka – andis täisti VALE ettekujutuse, sellest, mis toimus piazza Navonal. Mulle meenusid need nõukogude aegsed “Aktuaalsed Kaanerad”, kust tõde tikutulega taga otsiti ja ridade vahelt loeti. Sain teada, et oleme vägivaldsed (järgmisel meeleavaldusel ootan “terroristi” tiitlit), agressiivsed ja labased. Ajakirjanikud kiirustasid naeruvääristama Di Pietrot, süüdistama Guzzantit ja Grillot lubamatutes solvangutes, tembeldama  aususe, seaduslikkuse ja oma Põhikirja eest meelt avaldavaid itaallasi segaduses olevaks karjaks. Kõik see tõestamaks, et 8.juuli sõnavõtjatel oli tuline õigus rääkida demokraatia kriisist Itaalias ja et tuline õigus oli ka meil, kes me kohal olime. Tõde väänatakse meedia poolt (ja peremeeste kartuses) täpselt nii nagu võimule (Veltrusconi) kasulik. Veltroni hõikas Di Pietrole “kas sa oled koos meiega või koos Travaglio ja Grilloga?”. Di Pietro vastus oli aga – mina olen koos nendega, kes on väljakul.

Mu süda ei ole kerge, sest ajad, mis tulemas on kõike muud, kui lihtsad. Selles olin veendunud enne piazza Navona meeleavaldust ja sealt sain ma kinnituse, et väga-väga paljudel on sama tunne. Selle eest on mu sees ka üks uus aimdus, soe ja toitev nagu ahjust võetud leib (ja seda enne 8.juulit mul polnud), et võib-olla on meis veel seda väärikust, mis  vastutustunde väärtutste skaalas esikohale paneb. Tahaksin nii väga, et maailm selle väikesele väljakule, täis ausust ja seaduslikkust nõudvaid itaallasi, rohkem tähelepanu pööraks.

Lõpetuseks tahaksin meelde tuletada sõnu, millega Umbero Eco nii hästi kokku Rooma manifestatsiooni mõtee ja murelikkust väljendas: “Demokraatia ei tähenda, et enamusel on õigus. Tähendab, et enamusel on õigus valitseda.  Seetõttu – demokraatia ei tähenda, et vähemus eksib. Tähendab, et samal ajal kui  respekteerib enamuse valitsust väljendab valjul häälel iga kord, kui arvab, et enamus eksib (või tegutseb isegi seaduse, moraali ja demokraatia printsiipide vastaselt). Vähemus peab seda tegema alati ja maksimaalse energiaga, sest see on tema kohus kodanike ees. Kui enamus väidab, et tal on alati õigus ja vähemus ei julge reageerida, siis on demokraatia hädaohus.”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Peetud kõnesid võib vaadata ka näiteks Jacopo Fo blogist: siin (Guzzanti) ja siin (Travaglio, Grillo, Celstini, Ovadia).

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta