You are currently browsing the category archive for the ‘valimised2008’ category.

[.]

Itaalias ei pea enam muret tundma arengute üle, kus parempopulistid võtavad meelsasti üle paremäärmusliku kõnepruugi. Itaalias on paremäärmuslikud jõud juba valitsuses ja nende toetajad annavad seda mõista ka tänavatel.

[I]

(c) Vauro

28. aprillil õhtupoolikul sai ainsa hetkega selgeks Rooma uue linnapea isik. Taksode ja rohkearvuliste motorinode rõõmusignaalid ei jätnud ruumi kahtlustele – seesuguse ohjeldamatu reaktsiooniga said hõisata ainult Alemanno pooldajad, sest vastaskandidaat Rutellil fänne polnud. Rutellit hääletasid (ikka nina kinni hoides) need, kes ei tahtnud fašiste Campidogliol näha. Seda olustikku oli ka juba enne valimisi õhus tunda – Alemanno valimiskampaania kumminuialiku enesekindluse tähe all ning Rutelli närviliselt nõmedusi välja pakkumas.

Oma kampaaniaga paremtiiva kõige äärmuslikema jõudude poolehoidu püüdnud Rooma linnapea Gianni Alemanno pidas oma tänukõne linnavalitsuse ette kogunenud toetajatele, kes teda tervitasid kui uut Mussolinit. Parlamendispiikri kohale valiti aga Alemanno kamraad Gianfranco Fini. Pildid, mis jätsid hämmeldusse isegi tavaliselt parempoolsete võite tervitava rahvusvahelise meedia. Situatsioon, mida mujal peetud valimistel saaks võrrelda vaid siis, kui Ühendkuningriigi parlamendikoalitsiooni moodustaksid Konservatiivid ühes Briti Rahvusparteiga, samal ajal neonatside kandidaati Londoni linnapeaks upitades.

Katteta valimislubaduste kõrval tegelevad koalitsioonijõud Itaalia jagamisega oma mõjusfäärideks. Neil päevil peaks lõpule jõudma ka ministriportfellide jagamine, kus endine Forza Italia soovib saada peapositsioone, olles samas nõus jätma kogu administratiivvõimu liitlastele. Rooma andmine fašistidele oligi viimane samm Itaalia jagamisel feoodideks — Lõuna maffiale, Kesk Itaalia Alleanzale ja Põhi Legale. Samas säilitavad nii Alleanza kui Lega nõnda oma poliitilise baasi ja vajadusel vastandumise korruptiivse keskvõimuga.

[II]

Mingeid lubatud reforme aga ei tule. Majanduslik seis ja riigivõlg ei luba makse alandada; kaos, mille tekitas viimane Berlusconi valitsus, oli liiga suur, et seda kahe aastaga parandada. Küll aga ootavad tänulikud valijad Berlusconilt üht: maksuinspektorite vähendamist.

Üks olulisi motiive viimastel valimistel, millest küll avalikult ei räägita, oli Prodi edukas fiskaalpoliitika. 4 miljardit eurot, mis maksupetturite käest välja nõuti, puudutas paljusid ning täna loodavad korruptiivsed ettevõtjad naasta oma vanade harjumuste juurde.

Nõnda jääbki kuulsast majandus ja julgeolekupaketist alles vaid üks element: immigrandid. Süüdlasteks jäävad need 5 protsenti elanikkonnast, kes toodavad 8 protsenti riiklikust rikkusest, kellele makstakse heal juhul poolikut palka ja millest kinni peetud makse riigikassasse ei tasuta.

Immigrantide vastu suunatav riiklik-administratiivne vägivald on endiselt odava populaarsuse allikas. Ukse tegi lahti juba praegune Partito Democratico esimees Veltroni — parempoolsete eeskujul mustlasi taga ajades, ning endine nn. vasaktsentristlik valitsus — määrusega, mis lubas EL kodanikke riigist välja saata.

[III]

Agarad äärmuslased samal ajal, kelle võõraviha ja “antikommunismi” viimaste kuude jooksul hoolikalt õhutati, ei suuda enam käed taskus oodata. Jutt ei käi enam autoga mööda linna keerutavatest Lega vanakestest või mõnede entusiastide kummalistest tervituskommetest —

17. aprillil üritati Roomas süüdata gay kultuurikeskust Mario Mieli ning rünnati sealviibinuid isikuid.

23. aprilli hommikul röövisid Parmas kolm neonatsi relvaähvardusel põhja aafrika päritolu meest.

Ööl vastu 25. aprilli ründasid Palermos 8 Fiamma Tricolore liiget kohalikku aktivisti, kes paigaldas Itaalia vabastamise aastapäeva plakateid.

Ööl enne 1. maid ründasid Veneto provintsis 3 Forza Nuova liiget üht ametiühingu aktivisti.

1. mail Veronas peksid viis parempoolset ultrat kooma noormehe, kes neile suitsu ei pakkunud. Rünnaku ohver Nicola Tommasoli suri 5. mail.

[IV]

Kuigi viimane (kahjuks surmaga lõppenud) rünnak on saanud ka teatava meediakajastuse ja rünnakus osalejad on arreteeritud, pole ei meedia ega politsei teinud midagi teiste sarnaste juhtumite uurimiseks.

Ometi võiks oodata, et kurikuulsad Lega rohelised patrullid helistavad joonelt politseisse, kui peaksid kohtama omi kalleid mustades särkides liitlasi tänavatel luusimas. Või on 30ndate Saksamaa õhustiku taastootmine juba nii hästi edenenud, et tarvilik on tuua tänavatele punased särgid mustade ja roheliste patrullide tegevust ohjeldama?

Sest parteid oma innukaid jüngreid talitseda ei soovi. Alemanno on kord juba öelnud, et noorte kuulumine ekstreemsetesse rühmitustesse (ta ise oli paremäärmusliku Fronte della Gioventù — Noorterinne liige ja hiljem ka peasekretär) on normaalne. Lõpuks on Alemanno enda eluloos kaks arreteerimist äärmuslike meetodite kasutamise tõttu (1982. molotovi kokteiliga NSVL-i saatkonna viskamine, veetis 8 kuud vanglas ja 1989. raskendatud vastuhakk eest avaliku korra esindajale). Austatud parlamendispiiker Fini arust aga on Verona vahejuhtum vähem tähtis, kui Torino noorte meeleavaldus Iisraeli poliitika vastu.

Autorid: Kristjan Pruul, Milano ja Kristel Kaaber, Rooma

Roma, città aperta (© Vauro) karikatuur pärineb kuulsa Vauro sulest, kelle töid võib tavaliselt näha il manifesto veergudel.

Advertisements

Contro RifiutiPärast 1994. aasta valimisi, kui Berlusconi esimest korda võimule tuli, istusid paljud inimesed šokist nädal aega kodus, ei läinud kuhugi, ei teinud midagi. Kuidas siis nii: viimaste aastate jooksul selgus, et see kõik, millest nad olid rohkem kui kümme aastat rääkinud – korruptsioon, CIA osa seitsmekümnendate pingestrateegias, maffia osalus riigis jne – oli tõsi kuid ikka jääb võimule keegi sellestsamast seltskonnast? Seekord niisugust imestust ei olnud – sest 94. aasta õppetund polnud ununenud ja need valimised näitasid ikka veel ainult seda, et ikka veel on Itaalias liiga palju inimesi, kelle arvates on olemas midagi hullemat, kui olla mafiooso – ja see on, olla kommunist.

Pärast valimisi 2008 on see probleem lahendatud – mitte, et kommuniste ei oleks, aga kommunistlik bürokraatia, ehk parteid on saadetud puhkusele. Sinistra arcobaleno (kaks kommunistlikku parteid ja rohelised) said 2.397.909 häält vähem kui möödunud korral. D’Alema, kes püüdis aastaid Rifondazione’t poliitiliselt maastikult välja tõrjuda, ei saanud sellega hakkama, Veltroni suutis seekord hävitada lisaks Rifondazionele ka Pdci ja Verdi, saata Prodi pensionile ja luua kaasanoogutajate partei, kellel paraku ei tundu olevat mingit arusaama või programmi sellest, kuidas käituda opositsioonis. Järgnevail kuudel näeme me ka, kuidas “radikaalse vasakpoolsuse” – kes polnud nii radikaalsed kui nende valijad – bürokraatia püüab ennast iga hinna eest päästa ja kas neil kuidagi õnnestub ellu jääda (milles ma isiklikult kahtlen).

Kuid samas, ka koalitsioonil ei saa olema lihtne. Kuivõrd nendegi programmis ja senises tegutsemises ei ole midagi, mis võimaldaks lahendada Itaalia tegelikke probleeme. Võtame näiteks Napoli prügi. Berlusconi saaks vaid avada mõne uue prügila. Kuivõrd tema ei suuda seda avada ühelgi kohal, kus see võiks olla mõistlik, mis ei ohustaks tugevalt loodust, karjakasvatuspiirkondi või elupiirkondi – sest maffia ei luba ja Berlusconi käib nendega käsikäes – siis peab ta püüdma prügi ladustada sinna, kuhu kohalikud elanikud ei taha (looduspargid, kultuuriväärtusega paigad jms). Samas – nende kohtade kaitseks on juba aastaid toiminud efektiivsed liikumised, kes astuvad kohe niisuguste plaanide vastu. Ja siis peab valitsus kas plaanist loobuma või oma kodanike vastu jõudu kasutama. Samasugune protsess käivitud ka näiteks kiirrongitee (TAV) ehitamise või suvalise teise küsimuse osas – olgu see siis finantskriis, energia, vaesus, immigratsioon, maffia, betoneerumine, sõltuvus Washingtonist, sotsiaalne stratifikatsioon vms.

Kõigele sellele esitas l’Unione mõistuspärased lähenemisviisid oma 2006. aasta valimisteks koostatud 281-leheküljelises detailses programmis, mida ta küll kahjuks ellu ei viinud. See oli signaal vasakpoolsetele valijatele, et parteid, eliit, bürokraadid, “juhtiv klass”, on oma aja ära elanud ning ei tegele enam ühiste asjade vaid ainult iseenda võimuga – ja seega need vasakpoolsed ei vaja esindust parlamendis, sest parlament ja valitsus ei ole enam struktuur, mis suudab reaalselt selle riigi vajadustele vastata. Ei tohi ka unustada, et ka Berlusconi Il popolo della libertà sai 778.287 häält vähem kui möödunud korral ja Partito Democratico umbkaudu 600 000 häält vähem, valimaskäinute protsent langes võrreldes 2006. aastaga tugevalt, seega mitte ainult vasakpoolsed ei ole parlamendis pettunud. Võitsid ainult maffiapartei Movimento per l’autonomia 410.487 häält enam, La destra – Fiamma tricolore, +654.723 häält; Italia dei valori +716.623 häält ja Lega nord 1.276.792 häält enam. Seega – parlamendiesindust igatsevad mafioosod, Genova kurjategijad ja need, kelle jaoks Mussolini oli Itaalia suurim riigimees ning kes siiamaani kasutavad Rooma tervitust.

See võiks viidata revolutsioonieelsele situatsioonile – tegemist oli umbusaldusavaldusega kõigile poliitilistele jõududele, valitsevale klassile kui niisugusele. Samas revolutsiooni võib defineerida ka “järsu muutusena ühiskonnakorralduses” ja hetkel veel ei oska ma ütelda, kas muutus Itaalia poliitilises elus tuleb järsk – palju tõenäolisem tundub, et neil, kes on jäetud võimu juurde, lastakse sumbata soos, kust välja ei saa, Itaalia astub sedasama teed, mida Argentiina on juba käinud ning kukub kriisis kokku. See saab olema hetk, kus me saame teada, kui tugevad on tegelikult need tuhanded movimenti, kes püüavad efektiivsena tunduvaid lahendusi ellu viia ning saame teada, kas Itaalia suudab anda 21. sajandile uue demokraatiavormi, kus (partei)bürokraadid, kommunistid või mitte, ei ole enam valitsevaks klassiks.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Lega plakatLohutuid valimistulemusi vaadates ei saagi esmapilgul aru kumb on hullem, kas vasakbloki täielik häving või hoopis Lega Nordi triumf kogu Põhja-Itaalias ning nende laienemine Emilia-Romagna suunas, mis siiani oli vasaktsentri viimane kants. Tegelikult kerkivad mõlemad küsimused üles ühest ja samast fenomenist – Lega lihtsalt on endale korjanud paljud senini vasakpoolsete parteide poolt hääletanud valijad.

Southern strategy

Oleks naiivne arvata, et taoline muutus on tulnud iseenesest. Sellal kui Veltroni püüdis end joonistada Ühendriikide presidendikandidaadi Obama järgi (miinus sarm ja kõnekunst), on Berlusconi blokk juba aastaid kasutanud ühte teist Ühendriikides hästi testitud meetodit, nn. Lõuna strateegiat.

Southern strategy võtsid Nixoni lähikondlased kasutusele 60ndatel selleks et võita hääli toona demokraatidele kuulunud lõunaosariikides. Kui demokraadid hakkasid läbi suruma kodanikuõiguste liikumist jäid paljud nende rassistlike vaadetega valijad pisut morniks. Nende häälte püüdmiseks pakkusid vabariiklased omalt poolt välja osariikide õiguste suurendamise, mille abil oleksid siis lõunaosariigid võinud oma segregatsioonipoliitikat jätkata. Rassile ja föderatiivsusele vihjamine ei ole vabariiklaste retoorikast siiamaani päris kadunud, kuigi nende esindajad on southern strategy kasutamise pärast vabandust palunud.

Roheline katk

Kuigi Berlusconi parteil puudub poliitiline platform, kujundati see tema “väljakule saabumiseks” 94-ndal küllaltki liberaalseks. Konservatiivide häälte püüdmiseks valis ta endale juba toona välja kaks isiklikku lõukoera – Bossi ja Fini. Nii Fini “post-fašistlik” Alleanza kui Bossi separatislik Lega olid toona tavalised paariaparteid paremääre avarustes, millel puudus suurem šanss poliitikas mingit rolli mängida. Berlusconi liit aga mõneti “legitimeeris” nende poliitika.

Niisuguse fenomeni taga on lihtne seaduspärasus, mis selgitab ka vasaktiiva lüüa saamist valimistel: koalitsiooni-lepete puhul (mis Itaalias sõlmitakse enne valimisi) on valijatel lihtsam hääletada koalitsioonist enim meeldinud partei poolt, mis omakorda suurendab väikeste parteide ning erinevate ideede jõustumise šanssi. Kui tegu on suurparteidega, kes leiavad end olevat piisavalt tugevad üksi, siis valijatel puudub võimalus valida erinevate (kuigi lähedaste) vaatenurkade vahel kuna nad kardavad, et nende hääl läheb kaotsi.

Lega Nord on siiamaani osutunud enam kui kasulikuks Berlusconile justnimelt selle Southern (praegu pigem Northern) strategy läbi viimiseks. Vasaktiiva toetus immigrantidele muutis lihtsamaks Lega rassistliku kihutustöö, kui sellele lisada Berlusconi antikommunism, mis on otse McCarthylt laenatud ja Alleanza kiindumus “law and orderi vastu, siis saamegi tüüpilise parem-äärmusliku konservatism cum liberalismi, mida Ühendriikides on vabariiklased harrastanud juba aastakümneid.

Feodaalühiskond 21. sajandil

Iseasi on see, kui kaua Berlusconi suudab Lega marukoeri ohjeldada. Igasuguse radikaalse partei populaarsuse säilimise peab tagama pidev konflikt võimuga. Kuigi Lega ei kõhkle oma eesmärkide saavutamiseks valitsusse minemast, jääb Bossi jüngritele Rooma alati vaid suureks vargaks ning mingigi mõistliku poliitika läbi viimine Berlusconi poolt nõuab järjest suuremaid järeleandmisi.

Juba praegu on Bossi teatanud et neil on vaja vähemalt 4 ministrikohta ning et temal pole ülejäänud poliitikutega mingit asja – tema rääkivat ainult suure juhi Berlusconiga isiklikult. Ministrikandidaatide viimastele ametipostidele on tal aga plaanis paigutada teised Lega ninamehed selleks et kindlustada oma võimu Lombardias.

Bossi feodaalitsemise peale teatas Fini, et tema tahab Roomat enda kätte saada ning alustas läbirääkimisi veel parempoolsemate jõududega nagu Destra toetamaks Alleanza kandidaati Alemannot. Viimane on Fini vana parteikaaslane veel neofašistliku Movimento Sociale Italiano aegadest. Kui siia veel lisada Bossi-Fini seadus, mis immigrandid vaat et pärisorjastasid, siis võib leida, et nende eeskujud on pärit veel hämaramast ajaloost.

Kuivõrd aga Berlusconil endal puudub poliitiline programm ja ta seisab ainult isiklike huvide eest võib siiski arvata et taolisi järele andmisi tehakse veel ja veel. Berlusconi viimane valitsus püsis ju rekordilised 5 aastat. Mida paremäärmuslik poliitika võib kaasa tuua Itaalia 60+ miljonile elanikule võime vaid aimata.

P.S. Momente, mis Lega toetusele kaasa aitasid on mõistagi teisigi. Napoli prügikriis, Malpensa ja Alitalia kriis. Hirm globaliseerumise ees. Majanduskasvu pidurdumine üleilmse kriisi taustal etc. Antud hetkel on kahjuks selge, et parempoolne blokk on saavutanud teatava hegemoonia ühiskondlike valupunktide selgitamisel, olgu selle taga siis radikaalsem sõnastus või lihtlabane meediamonopol.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

(*) Antonio Gramsci Põhja-Itaaliast lähtuva propaganda kohta. Alcuni temi della quistione Meridionale, 1926. Arutluse Lega Nordi seotusest eelmise sajandi alguse “borghese settentrionale‘ga” leiab ka sellest ajaveebist (ITA).

Pildil Lega Nordi valimisplakatid, indiaanlase pildiga plakatil kiri “Nemad ei suutnud reguleerida immigratsiooni. Nüüd elavad nad reservaatides. Mõelgem”

RAI telebussid PD valimispidu ootamasSeekordsed valimistulemused olid Prodi valitsemise oodatav ning ainuvõimalik tulemus. Täpselt nagu vasakpoolsete identiteedi hägustamine ning nende usu häving oma esindajatesse – aga ega nad (vasakpoolsed siis) sellepärast veel kadunud pole (nagu arvas Roberto Maroni 15/04 “Ballarò”s). Vasakpoolsed on elus ja terved, ainult pettunud ning ilma esinduseta. Sellised väärtused nagu võrdsus, sotsiaalsed garantiid ja solidaarsus ei kao lihtsalt sellepärast, et teatud hetkel ei ole kedagi, kes neid vääriliselt poliitiliselt ellu viiks… Esindamata on ka sotsialistid, rohelised ning need, kes hääletama ei läinud (tänavustel valimistel oli ka see omaette valik, sest ükski neist džentelmenidest meid ei saa esindada“). Kõik kokku lugedes on parlamendis esindamata 25% elanikkonnast (20% mittehääletanuid ja 5% neid, kelle poolt valitud alampiiri ei ületanud): umbes 10 – 12 miljonit inimest.

Seetõttu: tõelise võitjana tuleb nendest valimistest minu meelest välja Meedia (ehk Propaganda), kelle mudeli järgi lõpuks ka hääletati („kasuliku hääle“ teooria ning suurparteide varjatud eelistamine). Seega järeldus – inimesed järgivad meedia sireenikutset ning oleme televisiooni poolt loodud harjumuse ohvrid. Vaadakem neidsamu valimisi – võitis osavaim showmees ja kolme televisioonikanali omanik (millele me tänasest taaskord veel ka kolm riiklikku RAI kanalit lisada võime). Nii harva, kui ma Giuliano Ferraraga nõus olen, tegi ta seekord olukorrast väga õigete sõnedega kokkuvõtte „Berlusconi più che governare, regna“/“Berlusconi pigem domineerib kui valitseb“, s.t. niisuguse suure häälteenamusega Parlamendis on härra Silvio rohkem kuningas, kui peaminister. Kes suudabki talle neis tingimusis mõistlikku opositsiooni teha?

Milline Itaalia meid ootab?

Suured lubadused ning kergem põlv rikastele; tegutsemisvabadus töösturitele, mis tihti lihttöötaja huvidega kokku ei käi; õuenarrid, kääbused ja balleriinid – tsirkust kõigile, aga ka leiba rahvale – võimalus „mida ei tohi käest lasta“ ületunnitöö arvelt mõni euro juurde teenida; koolireform, mille käigus ka ajalooõpikuid ümber tahetakse kirjutada (nagu lubas Dell’Utri). Parlamendi toolidele istuvad mitmekordselt süüdimõistetud (Ciarrapico, Dell’Utri, Cuffaro jne), kelle kätte mina isegi viieks minutiks oma kotti ei usaldaks ning kõrtsikülastaja kõnepruugiga (ja ilmselt kehtib sama ka mõttemaailma kohta) rassistid (Borghezio, Calderoli jne.).

Eksis veendunult parempoolne Itaalia ajakirjanduse suurnimi Indro Montanelli, kes arvas, et Berlusconi on nagu viirus, mille peab läbi põdema, et immuunseks jääda. Berlusconi kolmas võimuletulek tõendab, et see nii ei ole. Berlusconi on heroiin, mis paljutõotava reaalsusega ahvatleb ning kui toime läbi saab, leiame end varatult tänavaserval, aga ikka ja jälle laseme endile veenidesse uue süstlatäie.

Jumal teab, kuidas ma küll seekord eksida tahan… Aga igal juhul: leidsin Grillo blogist sama lause, mis esimesena ka minu peast läbi käis, kui valimistulemusi nägin : „è adesso ognuno per se e Dio per tutti…“/ „Nüüd igaüks iseenda ja Jumal kõigi eest“.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Pildil RAI telebussid 13. aprilli Roomas PD valimiskontori ees ülekannet ettevalmistamas

Kiirteade neile, kes valimistulemusi ootavad.

PD – Italia dei Valori (Veltroni) Camera: 37,5% / Senato: 38,0%
Pdl – Mpa – Lega Nord (Berlusconi) Camera: 46,8% / Senato: 47,3%
la Sinistra l’Arcobaleno (Bertinotti) Camera: 3,1% / Senato: 3,2%
Unione di Centro (Casini) Camera: 5,6% / Senato: 5,7%
La Destra (Santanche’ ja Storace) Camera: 2,4% / Senato: 2,1%
Partito Socialista (Boselli) Camera: 1,0% / Senato: 0,9%

Eraldi tasub välja tuua see, et Berlusconi Popolo della Libertà sai Senatis 33,0% ja Lega Nord 8,2%, Partito Democratico 33,0%. Cameras sai PdL 36,6 %, Lega Nord 8,9% ning Partito Democratico 33,4%. Teiste parteide jaotust võid vaadata siit. Kohtadesse tõlkides – alamkojas saab võitja automaatselt enamuse, jaotus tuleb umbes Pdl-le 340 kohta ning PD-le 239; senatis võib vastav jaotus olla 168 kohta 130 vastu. Seega – antud valimisseadus on taas näidanud, et see suudab tagada ühe koalitsiooni enamuse mõlemas kojas.

Kuivõrd koalitsioonidele on valimiskünnis 4% Cameras ja 8% Senatis (vastavalt 2% ja 3% üksikparteidele), siis on UDC ainus väikepartei, kes parlamenti pääseb. Bertinotti ja Boselli on juba teatanud oma tagasiastumisest. Niisugune olukord teeb Itaaliast esimese lääne-Euroopa riigi, kus vasakpoolseid jõude parlamendis ei ole (PD on tsentristlik partei).

Mõned analüütikud kõnelevad kaheparteisüsteemi tekkest, kuid siinkohal tasub meelde tuletada, et Berlusconi ilma Lega Nordita ei oleks suutnud Partito Democratico-t võita, seega on Veltroni, saades mõlemas kojas üle 30% häältest, seega märkimisväärse toetuse, samuti nende valimiste suur võitja. Lega Nord ületas seekord napilt ka oma 1992. aasta valimistel saadud tulemuse (tookord 8,6% Cameras ja 8.2% senatis). Veel näitab aga see valimistulemus asjaolu, et Itaalia demokraatia siiski veel töötab (kuigi inimesed ei usalda poliitilist eliiti): vasakpoolsed parteid ei täitnud kahe aasta jooksul peaaegu ühtegi oma lubadustest ja valijad jätsid nad parlamendist välja – esimest korda alates 1924. aastast pole enam-vähem demokraatliku korra ajal Itaalia parlamendis mingit sorti kommunistlikku parteid.

Täpsemaid analüüse ja ülevaateid alates kolmapäevast.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Strage di CapaciKa mina püüan vastata Kristjani poolt eelmises postituses tõstatatud probleemile – kelle poolt itaallane peaks hääletama. Mul on tunne, et ka neid valimisi markeerib Itaalia vabariigile – ning eriti selle vabariigi vasakjõudude pooldajatele – juba algusest peale nii omane hulluksajav ebaselgus: “hea” valik on halb ja “halb” valik oleks justkui natukene vähem halb.

Seitsekümmend aastat tagasi, 18. aprillil 1948 toimusid valimised, mis määrasid Itaalia tuleviku kuni 20. sajandi lõpukümnendini. “Hea” valik oleks siis justkui olnud Fronte del Popolo (tõlkes Rahvarinne, PCI ja PSI, kommunistid ja sotsialistid). Kuid kui Itaalias oleks 1948. aastal tulnud võimule kommunistlik partei, siis oleks see eeldatavasti tähendanud USA invasiooni, pommitamist, rususid ja Itaalia oleks eeldatavasti lõppenud kahekslööduna nagu Korea, põhja-Itaaliast oleks saanud Itaalia Rahvavabariik ning Lõuna-Itaalia oleks balkaniseerunud ning langenud kindralite raudse kanna võimu alla. Ma ei usu, et kumbki neist oleks praegu G8 liige, rääkimata kogu kunstist ja ühiskondlikkust mõttest, millega Itaalia maailmaajalukku selle poole sajandi jooksul panustanud on. “Midagi ei ole nii nagu esmapilgul paistab” on saanud minu juhtmõtteks Itaaliast kõneldes.

Pommid ja pinged üheksakümnedate alguses

Praegune “halb” valik on ilmselgelt Berlusconi, keda võib õigusega nimetada kurjategijaks, kelle nimega koos kohtab ikka ja jälle sõnu mafioso (mafioso) või massimõrvarde korraldaja (stragista). Ta võitis esmakordselt valimised 1994. aastal, valimised, mis järgnesid korruptsiooniskandaalidele ja vägivallalainele, mis olid Itaalia viinud peaaegu kodusõja lävele. Aastaid 1992-93 märkisid Itaalias terroristlikud tapmised ja pommiplahvatused, mille taga oli maffia, ning, nagu tolleaegse Itaalia salateenistuse juht ja hilisem ÜRO saadik Francesco Paolo Fulci on osutanud, ka 16-liikmeline organisatsioon Falange Armata, mille kõik liikmed olid sõjaväelise salateenistuse SISMI (nüüdne AISE) liikmed. Ühes mõttes võib seda pidada lihtsalt maffiapommitamiseks, sest Totò Riina, maffiaboss, oli vangistatud, milles lõid kaasa kriminaalsele teele astunud politseinikud; kuid samas loodi sellega olukorda (võib-olla teadlikult) lõpetamaks nii korruptsioonijuhtumite kui seitsmekümnendate pingestrateegia lavastamise juhtumite uurimine – seepärast mõned nimetavad 1992.-1993. toimunut ka riigipöördeks, mille käigus lasti maffia kätega tappa korruptsioone ja maffiajuhtumeid uurinud kohtunikke.

Ma nimetan siin – et mitte liiga kaugele minna tänastest valimistest – vaid üht väljapaistvat paari, kelle nimed tähendavad vist igale itaallasele kindlust: võitleme veel, me ei lase ennast hävitada. Need on Falcone ja Borsellino, Palermost pärit Itaalia magistraadid spetsialiseerunud maffiakuritegude uurimisele ja paljastamisele, mõlemad tapeti maffia poolt 1992. aastal. Giovanni Falcone hukkus 23. mail 350-kiloses dünamiidiplahvatuses kiirteel A23 Palermo lennuväljalt Palermosse Capaci linna lähistel (pilt selle postituse alguses), koos naise ja ihukaitsjatega, Paolo Borsellino 19. juulil autopommi läbi. Sellest saadik on ikka ja jälle kasutatud bännerit nende kahe mehe pildiga ning kirjaga “Te ei ole neid tapnud: nende ideed kõnnivad meie jalgadel”.

Privatiseerimisideed

1993. aastaks nimetati Itaalia Privatiseerimiskomitee esimeheks Mario Draghi, varasem Maailmapanga tegevdirektor. Härra Draghi oli 1991. aastast saadik kaitsnud seisukohta, et Itaalia probleemid ja ülisuured korruptsiooniskandaalid ei ole tingitud mitte konkreetsetest poliitikutest, nagu enamik valijaid leidsid ning nagu kohtulikud uurimised näitasid, vaid süsteemist, kus riigil on äris liiga suur osa (seega on korruptsioon vältimatu) – lahendusena pakkus ta privatiseerimist. Selle poliitika toetajate – ja elluviijate – hulka kuulus ka hiljem peaministriks valitud, tollane IRI CEO Romano Prodi ning paljud teised suurte finantsinstitutsioonide juhid. Draghi ideede järgi viidi 1993 – 1999 ellu privatiseerimine, mis aitas vähendada valitsusvõlga ja nii suudeti vastata Maastrichti kriteeriumitele euro suhtes.

Nüüd, vaatamata korruptsioonile omas 1990. aastate alguse Itaalia tolleaegse maailma mitmeid juhtivaid kompaniisid: Olivetti oli maailma kolmas elektroonikakompanii, Ferruzzi oli Euroopa esimene suhkrutootja, sellele lisandusid efektiivsed holding-kompaniid IRI, ENI, EFIM ja sajad kõrgtehnoloogilist toodangut pakkuvad firmad ja maailmanimega brandid. Niisuguses raamistikus ei tundu usutav, et korruptsiooni ja finantsprobleemide põhjuseks oli mitte ärikeskkond ning selle ülesehitusviis ise, majandussüsteem kui soovite; pigem võib põhjuseks pidada avalikule teenistusele, parteidele ja Vatikanile suunatud raha absoluutselt ebamõistlikku kasutust (kujutelgem, milline koht oleks Itaalia majandusel võinud olla ilma korruptsiooniprobleemideta ühiskonnas).

Itaalia, kui maailma üks juhtivaid majandusi, oleks olnud tugev positsioon nõuda endale Maastrichti leppes eritingimusi (“kallid kaaslased, kui te meile järele ei anna, siis ma lahkume sellest ühendusest”); teiseks oleks ka Maastrichti tingimusi saanud täita korruptiivsete ametnike vallandamise, haldussüsteemi ümberkorraldamise, korruptsiooni ja maksupettuste vähendamisega. Selle asemel otsustasid Prodi, Draghi ja teised kiirest hädast välja tulla privatiseerimisega, Itaalia kompaniid läksid peamiselt Briti ja USA omandusse – tänaseks on korruptsioon ja maksupettused pigem suurenenud ja keerukamaks läinud. Seega ühtegi üheksakümnedate probleemi pole privatiseetimie lahendanud ja kuigi Itaalia on endiselt üks edukamaid majandusi (Itaalia majanduskeskkond siiski veel müriaadile väiksetele ja keskmise suurusega kõrge efektiivsusega ettevõtetele, mida hävitada on raskem), on tema positsioon maailmas märgatavalt nõrgenenud. Muide, nagu prantslaste huvi Alitalia suhtes on ka see, et Alitalia ei pakuks prantsuse firmadele konkurentsi, polnud ka brittidel ka ameeriklastel huvi, et Itaalia firmad jätkuvalt konkurentsis püsiks.

Ma arvan, et 1994. aastal Berlusconil lihtsalt vedas – tema ei kuulunud Draghi “ringi”, kuid Berlusconi äritegevused olid üheksakümendateks jõudnud seisu, kus tema ainus võimalus oli poliitikasse suunduda. Ebastabiilsus, privatiseerimisvastasus, kommunismivastasus, kõik see mängis Berlusconile kätte šansi, mida too oma televisooni ja korruptiivsusega edukalt kasutas. Kuigi ka Berlusconi võimulolekuperioode karakteriseerivad täiesti kohutavad – ja ebademokraatlikud – sammud, siis võis tema poliitiline tegevus tegelikult nii mõningaidki Prodi ja Draghi planeeritud kavasid segamini ajada (mida kinnitab ka poliitiline tormlemine üheksakümnendatel). Berlusconi tegutses – ja tegutseb ka praegu – tavalise Itaalia kurjategija skeemi järgi, kes püüab saada rikkaks, püsida vanglast väljas ning mitte tekitada enda ümber probleeme (seetõttu saabki ta korraga sõber olla nii Putini kui Bushiga).

Misasi on see Partito Democratico?

Kui vaadata tänapäeva, siis viimasest aastast torkab silma Itaalia lennukompanii Alitalia müük. Taas oleme olukorras, kus Prodi püüab maha müüa kõik Itaalia suured ettevõtted – ja Berlusconi püüab seda takistada. Ka Veltroni on praeguseks näidanud selgelt oma suundumust: tulla võimule ähvardades “muidu tuleb kriminaal Berlusconi” ja siis kõik maha müüa (kuni kullareservideni) ning reaalsetest probleemidest mitte välja teha Berlusconi maine – ja ka tema soovid mitte probleeme tekitada – ei lubaks Berlusconil sedasama mahamüümisstrateegiat kasutada kuigi ka temal ei ole mingit huvi probleeme lahendada. Berlusconit aga ei kaitse – nagu Veltronit ja PD’d – PCI-aegsete sidemete ja lojaalsuse võrk nende poolt, kes tahaksid muutusi.

Veltroni partei tegevusstrateegiate mõistmiseks võib vaadata neid omavalitsusi, kus nad on tugevalt võimul. Üks näide on mul käepärane, seesama minu Reggio Emilia. Kui PCI pidi “punastes regioonides” ainuvõimul olles pidevalt tõestama, et “meie pakume olemasolevale ühiskonnakorraldusele alternatiivi ja meie oma on parem”, siis partei lagunemisega kadus niisugune “moraalne kontroll”, jäi ainult täielik võim ühiskonna, majanduse, poliitika, avalike ametikohtade üle.Võtame Reggio Emilia, kus alates Teise maailmasõja lõpust kuni 2004. aastani on linnapead olnud PCI-st, PDS-st, DS-st, nii nagu praegune Partito Democratico on ennast kujundanud. Probleemid algasid, loomulikult, kaheksakümnendate lõpult Giulio Fantuzzi’ga, keda karakteriseerib skandaal Mosambiiki saadetud rahadega – ja kes on nüüd PD sekretär provintsitasemel. 1991-2004 aastani oli aga võimul Antonella Spaggiari (PCI-PDS-DS-..), aeg, mil kogu ehitussektor anti ‘ndragheta kätte, kes valab seda linna tsementi ja hävitab ümbruskonda, meelitab kohale illegaalseid immigrante, kellele makstakse olematuid summasid, elanikkond kasvab seetõttu peaaegu eksponentsiaalselt ning avalike teenuste rahastamine muutub aina võimatumaks, kuid tekivad – on tekkinud – Reggio ajaloos esimesed kodutud. Ja kuna härra D’Alema leidis, et DS-il on vaja linnapead Baris, siis 2004. aastal sai Reggio Emilia endale esimese katoliikliku linnapea Graziano Del Rio (La Margherita) – kes loomulikult jätkab endist skeemi (Margherita ja DS ühinesidki koos mõnede teistega PD nime alla).

Kodanikud kannatavad selle all, mis nende linnas toimub ja kuidas väärtused, mida nad jaganud on kaovad – neid muresid, kuidas linn hävib, võib kuulda suvalises arutluses tänaval – kuid siiski ei julge nad (või pole vähemalt siiani julgenud) isegi valimistel “kodanikenimekirjana” kandideerides korralikku alternatiivi pakkuda, kuna teavad, et see toob kaasa töö kaotamise ja valimiskaotuse puhul kaotatakse igasugune võimalus teenida raha ning inimväärselt elada. Ka teistest linnadest, kus PD on ainuvõimul, kuulen ma sarnaseid muresid “ühtegi ehitusluba ei ole võimalik saada ilma, et sul oleks õige partei liikmepilet” jne.

Ma kardan – vaadates härra Veltroni viimase aja sõnavõtte – et võimule tulles püüab PD kogu Itaaliat viia olukorda, kus suur osa võimu on ‘ndraghetal ja teatud hulgal rahvusvahelistel korporatsioonidel ja finantsinstitutsioonidel. Olukorda, kus Itaalia elanikkond kasvab nii, nagu Reggio elanikkond praegu – geomeetriliselt immigrantide arvel, kes töötavad peaaegu mitte millegi eest mustale majandusele muutudes koormaks avalikele teenustele: – see aga toob kaasa aga ainult vihkamise, rassismi ja fašismi taastõusu. Muide, ma arvan, et Bossil ning Lega Nordil lähevad need valimised väga edukalt.

Niisugune Itaalia müümise ja inimestevaheliste sidemete lammutamise plaan (nii kaotatakse kodaniketasandi opositsioon) võis Prodil olla juba 2006. aasta valimisteks, kuivõrd võimul olles ei täitnud ta peaaegu ühtegi lubadust programmist, mille pärast valijad talle koha andsid, Vicenza baaside sulgemise asemel ta leidis, et neid peab sootuks suurendama. Kuid teda takistas, pehmelt küll, Rifondazione, kes koalitsioonis käitus siiski mõnevõrra pidurina – ja kogu 2007. aasta sügise oli näha suundumust Verdist ja Rifondazionest lahtisaamiseks.

Kuid neid tegevusi ei ole Bertinotti kahjuks suutnud enda kasuks välja mängida, veel enam, praeguseks on ta kaotanud arvatavasti igasuguse usaldatavuse, oma soovimatusega Veltronile ja Partito Democraticole vastanduda. Kui vasakjõud oleksid tulnud välja programmiga “meie pakume alternatiivi kriminaal Berlusconile ja hävitaja Veltronile” kuulutades ennast “La Sinistra“-ks (“Vasak pool”) pateetilise La sinistra l’arcobaleno (Vasak vikerkaar) asemel (viidates, et me ikka päris vasak ei ole, me siin niisama…), siis oleks nad need “pettunud ja küünilised” vasakvalijad arvatavasti veel ühe korra enda taha saanud. Kuid praegu, kulutades oma jõudu maksimaalselt lahmivale või vähemlahmivale kriitikale, aga mitte millegi välja pakkumisele, kaotab Bertinotti hääli arvatavasti iga kord kui ta avalikkuse ette ilmub – ning võib juhtuda, et Rifondazione saab oma kõigi aegade kõige halvema tulemuse (eriti siis, kui Veltroni tuleb välja oma viimase tugeva kampaaniaga “kui te ei vali mind, siis…”

Need ideed peavad edasi kõndima…

Falcone e BorsellinoKõike eelnevalt arvestades, pean tunnistama, et Itaaliale on hetkel kasulikum, kui Palazzo Chigisse jõuab Berlusconi, mitte Veltroni. Berlusconi on tavaline kriminaal, temaga hakkamasaamiseks on Itaalial strateegia – nagu näiteks kodanikeliikumised, suhteliselt iseseisev prokuratuur jne – Berlusconi kolm eesmärki, nagu eelpooltoodud, on kristallselged. Veltroni, kes tahab võimu, ei ole samuti huvitatud ühegi probleemi lahendamisest, küll aga probleemide tagajärgede kinnimätsimisest kõige müümisega, mis näppu juhtub (eriti, kui sellega kaasneb tema võimu toetamine mõne välismaise või kodumaise toimija poolt). Kuna Prodi valitsuses teised vasakpoolsed parteid seda mõnevõrra takistasid, siis loomulikult saab Veltroni esimeseks sammuks ka just nende parteide hävitamine. Niimoodi võimu säilitamisele keskenduses hävitab ta aga, seda mis Itaalia ühiskonda ning ka majandust koos hoiab, mis aitab võidelda berlusconide vastu – solidaarsuse, neidsamu kodanikeliikumisi ja ühistegutsemist (kuigi televisioon püüab sedasama teha juba seitsmekümnendatest saadik). Ma ei tahaks näha Itaaliat riigina, kus Falcone ja Borsellino ideedel ei ole enam tähtsust ja kus Pasolini geniaalsust keegi tähelegi ei paneks. Ma arvan, et kõige parem oleks itaallastel hääletada mõne väikepartei poolt, mis Veltroni või Berlusconi võimu natukenegi piiraks, mis vasakpoolsetel on lihtsam kui parempoolsetel. Pettunud ja küünilised vasakpoolsed – vist tuleks siiski hääl anda “vasakvikerkaare” poolt, vaatamata kõigele? Pettunud ja küünilised parempoolsed – peaasi, et välja tullakse ja midagi valitakse, mis ei ole Veltroni (mõistlikku väikeparteid on raske leida). Casini ja tsentristid? Või tõesti Berlusconi….

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Enneaegsed valimised Itaalias on osutunud ootamatult sisutühjadeks. teeservadele paigutatud barrikaadid on tühjad, välja arvatud üksikud rusikaga vehkivad fotod Lega Nordi führerist Bossist. Tõlgendusi sellele plakatile on mitmeid, minu lemmikuks senini bengodi.org versioon (“kivi, käärid või paber? kaotasid terrone…”)

Esinemised

Lisaks karmidele naljadele Berlusconi suust, millest rääkis eelmine postitaja, on Vabaduse rahvas olnud siiani suhteliselt magedalt esindatud. Mõned puruks rebitud programmid (viide Prodi valitsusele), lubadus Berlusconi perekonna abil Alitaliat paremini juhtida (üleüldse näikse Berlusconi pojad tema koalitsiooni partneritest suuremat rolli mängivat), ja muidugi alalõpmata korratud meem: Itaalia on põlvili, tõuskem. Siiamaani ei ole ei Berlusconi ise ega tema fašistist parem käsi Fini veel kordagi selgitanud, kuidas ja miks täpselt Itaalia põlvili on, aga see ei olegi ju ühe meemi juures oluline. Interneti irvhambad seevastu arvavad, et Berlusconile põlvili Itaalia sobib – saab ometi inimestele silma vaadata (Silvio väheldane kasv jääb jalgu ka Grillo kambale, kes teda reeglina psycho-päkapikuks kutsuvad); või siis soovitavat Vabaduse rahvas nüüd kõigil käpukile asuda (khm).

Nn. “vasak”-tsentri Partito Democratico on siiamaani välja tulnud kahe särava välja astumisega. Hispaania päevalehes el Pais tunnistas Veltroni siiski oma distantsi vasakpoolsest valijaskonnast: oleme reformistid mitte vasak-tsenter. Teiseks olla tänapäeva maailmast otsa saanud klassivõitlus. Nagu Vauro manifesto esilehele joonistas: “klassivõitlus on läbi!” – “a proovi seda bossidele seletada”.

Vasakplatform (PRC, PCDI, Verdi, SD) on siiani suutnud oma meediaesitluses välja tulla peamiselt reaktsiooni jõul. Nii Berlusconi kui Veltroni väljaastumised kuuluvad pigem provokatsioonide valda, mille Sinistra l’Arcobaleno ka ilusti alla neelas, kulutades väärtuslikke sekundeid uudistes nende avalduste hukka mõistmiseks ja mitte oma ideede välja käimiseks. See koos üleüldise meediakampaaniaga vasaktiiva “konservatiivsusest” ei too neilegi nähtavasti lisahääli.

Meedia

Uudistes võib näha üksikuid solvanguid vastamisi ja kaeblusi meediaosaluse üle. Vastavalt Berlusconi arvamusele on senini tehtud uuringud kõik sohimäng ja mingit tasavägist võitlust PdL ja PD vahel ei ole olemas. Tema sõnul on nende endi väga objektiivsete uuringute järgi tegu vähemalt 10% vahega. Samuti olla ebaõiglane, et väiksema nn. turuosaga parteid saavad proportsionaalselt rohkem aega. Samal ajal Sinistra l’Arcobaleno kaebusi meedia erapoolikuse üle ei jõua enam kokku arvutada. Teleuudised uudisteks, aga vastavalt Repubblica (alates PD loomisest nende pool-ametlik häälekandja) lehekülgedele pole l’Arcobaleno kampaania siiamaani alanud – avamiskongress Milaanos lihtsalt jäeti kajastamata. Ja mis puutub igasugustesse kahtlastesse uuringutesse, siis täna näib isegi manifesto peetav poll (rangelt lehekülje külastajate hääletusel põhinev) tõesem – suured parteid seal küll esindatud ei ole, aga see-eest on tõenäoliselt täpne eemale jääjate protsent – need, kes ei näe, et vasakblokk neid esindaks, aga kellegi teise poolt ka hääletama ei kipu.

Põhjuseid meedia kallutatuse taga on mõistagi mitmeid. Ühelt poolt töötab loomulikult seesama turuprintsiip, mille puudumist Berlusconi taga nuttis. Mis on täiesti mõttetu arvestades, et tegu on siiski valimiste mitte piimapulbri reklaamiga. Teiseks on Itaalia ajalehed enamasti poliitilise taustaga. Ei ole mõtet oodata, et il Giornale või Libero eales avaldaksid kasvõi ühe positiivse loo (kui nad üldse midagi avaldavad) poliitika osas, mis jääb Berlusconi liivakastist välja poole. Ajalehtede poliitilisus toob endaga kaasa huvitava fenomeni: lõppeb uudisväärtus või esseistlik jõud kui selline, mis asendatakse nn kordusväärtusega. Iga päev kinnitatakse oma lugejatele/valijatele, et nende valikud on siiamaani olnud ainuõiged ja kõik ülejäänud eksivad. Siia alla käib ka näiteks il Giornale tava kogu Prodi valitsuse ajal avaldada oma esilehel karikatuur, kus ühes Prodiga esines sirp ja vasar, isegi kui Prodi on vasaktiivast (kommunistidest rääkimata) ütlemata kaugel. Lõppude lõpuks aitavad vasaktiiva häälekandjad sellele ise kaasa: Liberazione näiteks viimasel ajal avaldab peamiselt kriitikat PD aadressil, isegi kui neil on enamasti õigus (vähemasti nende endi seisukohalt vaadates), siis ei erine taoline taktika kuigivõrd tavalisest ajalehesõimust.

Programmid

Siiamaani on vähe tegeldud valimislubaduste endiga. Tõsi, programmid on kõik avaldanud, ainult et keegi ei pööra neile tähelepanu. OK, PD ja PdL süüdistavad üksteist programmi plagieerimises. Parem-paremtiival ja tsentriparteikestel puudub igasugune programm väljaspool väidet, et nad kõik olla itaallased. Vasakkaare programm on küll kena ja kaunis (sotsiaalsed ja kodaniku õigused), aga suunatud kitsalt ainult nende endi valijatele. Peamine võitlus käib nn kasulike häälte üle, vastavalt kahe suurema võimugrupi avaldustele peaksid inimesed hääletama ühtede või teist poolt aga mitte mingil juhul kolmandate. Kindlasti on siin inspiratsiooniallikaks Hispaania, kus kaheparteisüsteem on vägisi õuele roninud ja ka viimaste valimiste ajal käis kasuliku hääle taga ajamine (kas meie või nemad) suure hooga.

Partei-platformid aga on kõik vabalt ujuvad. Nii on kanged vabaduse ja liberaalsuse toetajad PdL-s nõudmas kontrolli säilitamist Alitalia üle. PD kangelane Veltroni viis valimiste temaatika vägisi kindlustunde juurde – ja seda rangelt parempoolses mõttes, mis seisneb peamiselt võrduses: vähem immigrante, rohkem kindlust – hoolimata sellest, et PD potentsiaalsed valijad mitmel korral märku andsid totaalsest huvipuudusest sel teemal. Eespool põhimõtetest seisavad siiski kitsad grupihuvid (suurtootjad ja Confindustria PD puhul; väikeettevõtted ja Lega PdL puhul) ja see mida ajakirjandus peab sobivaks tähtsaks kuulutada.

Parempoolsed hääletajad on muidugi totaalse käki sisse sattunud. Ühelt poolt on konservatiivid ja-või paremäärmuslased oma korra-armastuse juures saanud ühte voodisse riigivarga Berlusconiga. Teisalt jälle ei meeldi liberaalide vaadata fashistide sissemarssi nende valimisnimekirjadesse. Ka Europarlamendi saadikud tundsid Berlusconi poliitika üle muret ning teatasid talle otse, et mingeid fašiste nad küll endaga samasse fraktsiooni ei soovi.

Kelle poolt siis vaesed itaallased hääletama peaksid?

Sherif El Sebaie, Torinos elav araabia aktivist ja kaasloogija, pakub omalt poolt välja huvitava variandi – anna oma hääl immigrandile. Kampaania on suunatud nendele samadele pettunud vasakpoolsetele, kellele tuletakse meelde, et hoolimata nende küünilisusest on teataval osal Itaalia elanikkonnast taaskord oht sattuda Bossi-Fini masti meeste valitsuse alla tingimustel, mille üle nemad otsustada ei saa. Tõesõna, eelpoolmainitud härrasmeeste inimvaenulikke seadust pole siiamaani lahti saadud. Ja mingite Lega Nordi taoliste rassistide sattumine valitsusse ei muuda ühegi immigrandi elu lihtsamaks.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

Berlusconi 02Häbitunne on meie avaliku elu tegelaste seas juba mõnda aega moest väljas. Nii oligi mul plaanis seekordset valimiskampaaniat jälgida umbes viisil nagu jälgitakse üht rahvalikku teatrietendust sooviga kõike toimuvat huumoriga võtta, sest alates valitsuse kukkumise klounaadist parlamendis, on Itaalia poliitikud oma naeruvääristamiseks endast parima andnud. Arvasin, et miski ei suuda mind enam üllatada. Oh ma lihtsameelne! Eksisin.

Berlusconi on tuhande näoga mees, kellele inimlikud piirid ei ole taksistuseks. Laulja, helilooja, äri- ja naljamees, kes on ennast juba mitmel korral „võitmatuks” ja „jumala poolt äravalituks” nimetanud, bilansside osav akrobaat, seadusest kõrgemal elav lutsukala, kes alati magistraatide võrgust elegantselt välja libiseb ja kellel on anne pakkuda ideid, „millest on võimatu keelduda….” Berlusconi on üks Itaalia rikkaimatest ettevõtjatest ning allikad, millest ta impeerium loodi, on üsnagi häguse põhjaga. Asjaolu, et rikkaim mees, meediakuningas ja peaminister on sama isik, peavad mõned ebademokraatilikuks, aga mõned mitte…

Tema poliitikukarjäär hakkas pihta 1993. aastal, kui avaldas Rooma linnapea valimistel oma poliitilise kuuluvuse – paremäärmuslane. Väitis tookord, et oleks oma hääle andnud kandidaat Gianfranco Finile, fašisminostalgilisele MSI esindajale, kes alles 1995. suutis fašismi eitamisele alla kirjutada ja seega luua uue kahtlastest sümpaatiatest vaba partei: Alleanza Nazionale. Rooma ei lasknud Finit oma linnapea kohale ja sellest ajast peale algab Berlusconi isiklik sõda „kommunistide” vastu. Eriti võimsad kommunistid on Milaano magistraadid, kes 90ndatel Itaalia poliitilises elus maavärina tekitavad Tangentopoliga, mille käigus avaldati tihe altkäemaksude ja korruptsiooni süsteem parteide ja ettevõtluse vahel. Kohtulik uurimine puudutas ka Bettino Craxit, sotsialistide juhti, Itaalia korruptsiooni sümbolit ja Berlusconi kaitseinglit. Tangentopoli tulemusena põgenes Craxi Itaaliast Tuneesiasse, Berlusconi klopsis mõne kuuga kokku uue partei „Forza Italia” ja „läks väljakule” (scendere in campo): mõlemad terminid kuuluvad ülipopulaarsesse jalgpalliterminoloogiasse. Just see näitas – ja näitab praegugi – Berlusconi erilist annet valijat odavalt manipuleerida populistlike hüüdlausete ja enda kui rahvapäästja-superkangelase riietes.

Berlusconi-filosoofia väärib paari sõnaga tutvustamist. Keegi ei tee seda paremini kui ta ise:

Enne kui end minuga võrrelda, võitke mõni jalgpalli Meistrikarikas (Coppa dei Campioni)” (Berlusconi oma vastaskandidaadile Luigi Spaventale 1994)

Mul on tugev üliväärsuskompleks, mida on raske pidurdada. Sellest ajast saadik, kui olen peaminister, pole mul olnud võimalust Milaniga [K.K: oma jalgpallimeeskonnaga] tegeleda ja nagu näete, Milan kaotab…” (mai 1994)

Olen Euroopa parim leader, USAs heidab mulle varju ainult Bill Gates” (aprill 2000)

Minu tublidust ei saa küsimärgi alla panna, minu inimlik sisutihedus, minu lugu, jääb teistele ainult unistuseks. Nemad peavad mulle tõestama, et nad tublid on…” (ANSA 7. märts 2001)

On tõsi, et seadus on kõigile võrdne, aga mulle on ta võrdsem kui teistele, sest enamus itaallasi andsid mulle oma hääle”(spontaanne sõnavõtt Milaano tribunalis 17. juuni 2003)

Et seda tööd teha [K.K: magistraadi tööd], pead olema vaimselt haige, psüühhiliste häiretega, selle töö tegemiseks pead antropoloogiliselt erinev kogu ülejäänud inimkonnast” („La Repubblica” 5.sept. 2003)

Kes hääletab vasakpoolseid? Ma ei usu, et itaallaste seas on niivõrd palju sitapäid [coglioni] (6.apr. 2006)

Kui Veltroni võidab, siis süüdistagu itaallased ainult iseenast”(„La Repubblica” 27. veebruar 2007)

Tulge ja investeerige Itaalias, sest kommuniste enam pole, aga selle eest on ilusad sekretärid” (3.dets.2007)

Berlusconi lipulauseks on „Vabadus”. Tema endise koalitsiooni nimeks oli „Casa delle Libertà” (Vabaduste maja), praegu on vanad kaaslased temaga koos ühise uue partei loonud. Arvake ära, mis nimeks…? Popolo della Libertà (Vabaduse rahvas). Ehk on õigus Roberto Benignil, kes kahtlustab, et Berlusconil on kodus Vabaduse kapp, Vabaduse kirjutuslaud ja Vabaduse kraanikauss. Vabaduse all mõistab Berlusconi muidugi midagi niisugust, et „saan teha, mida tahan, teistest hoolimata” ning riiki näeb ta nagu ettevõtet, oma isiklikku ettevõtet, mille seadusi oma huvide ja äranägemise järgi teha. Näiteks bilansivõltsimise mittekaristatavaks teoks muutmine, puutumatuse garanteerimine viiele riigi kõrgemale ametikohale, maksuamnestia 2002 ja palju muud seesugust, mille abil Berlusconi hädad lahenduse leidsid. Unustades seejuures loomulikult, et riigi eesmärk ja ülesanne ei ole mitte isiklikke probleeme lahendada ja võimalikult rohkem kasumit saada, vaid rikkust võrdsemalt kodanike sotsiaalsete klasside vahel ära jaotada ja inimestele väärikas elu tagada.

Võib-olla lähtus Berlusconi just sellest printsiibist, kui otsustas TG 2 erisaates „Punto di vista” – Berlusconit toetav kanal, mille saateid tema meeskond arvatavasti disainima pääseb – ühele väidetavalt prekariaadina töötavale noorele neiule hüva nõu anda, kui see temalt küsis arvamust tööprobleemi võimalike lahenduste kohta.

Soovitan teil isalikult leida mees, nagu näiteks Berlusconi poeg või keegi muu sama rikas, kellel rahaprobleeme pole. Oma naeratusega võite te seda endale lubada”.

Jääb arusaamatuks, mida siis üks inetu naisterahvas või mees tegema peab, aga olgu pealegi. Kohalolijaid jäid ebamugavust tundes tummaks ja saatejuht vaatas abiotsivalt režiiruumi poole. Kes poliitilisest pärlist ilma ei taha jääda, võib seda siit näha.

Päev hiljem, kui üldsus šokeeritult juhtunut kritiseeris, väitis Berlusconi, et tegemist oli ainult naljaga ja et teda ei mõistetud. Ma ei tea teiste eest rääkida. Minul igatahes ei ole mingit naljatuju, kui peaministri kandidaat mulle ütleb, et mu ainus võimalus täieõiguslikule elule on end müügiks pakkuda. Seda enam, et 13. märtsil sooritas enesetapu üks ThyssenKruppi prekariaattöölistest Luigi Roca, kahe pisikese lapse isa. 39-aastaselt on võimalused kindla töö leidmiseks väga väiksed, aga pere tahab ülalpidamist ja eluaseme ostmiseks võetud pangalaen maksmist. Psüühikale oli see liiga ränk koorem. Hüvastijatukirjas kirjutas, et selline elu ületab tema jõu piirid, et ilma tööta ja väärikuseta ei oska ta edasi minna.

Aga lõpliku löögi sai mu huumorimeel, kui eelpool nimetatud neiu, Perla Pavoncello, vastas, et „tõenäoliselt annan ma oma hääle Berlusconile ja mitte sellepärast, et ta mu naeratuse kohta komplimendi tegi. Mul on selleks sügavamad põhjused.” Päev hiljem saime teada, et preili Pavoncello on Rooma administratiivsetel valimistel Alleanza Nazionale kandidaadina esitatud (tänaseks on ta oma kandidatuurist loobunud) ja polegi päris prekariaattööline…

Vahel mõtlen nördinult, mida ütleksid Itaalia suured poliitikud ja riigimehed De Gasperi, Togliatti, Moro, Berlinguer, Amendola, kui seda kõike pealt näeksid. Tahan uskuda, et suur poliitiline traditsioon ei ole veel päriselt ära kadunud, et on veel elus nagu seeme mulla all (ning meediasilma eest peidus) ja ühel hetkel siiski võrsuda otsustab. Siis ei oleks ehk ka võimalik näha kandidaate nagu Esteban Juan Caselli hüüdnimega Cacho (Lõuna-Ameerika itaallaste kandidaat Senatisse), verejanulise sõjaväediktatuuriga seotud tegelane, keda Argentiina ministrid süüdistavad liiga kahtlastes sõprussidemetes; või nagu Giuseppe Ciarrapico (Pdl), kohtulikult karistatud mitmel korral (illegaalne parteide finantseerimine ja petturlik pankrott) kes väidab,et „fašism on talle suuri rõõme ja kannatusi toonud, aga ta ei ole siiski sellest kunagi lahti ütelnud”. Siis ei näeks me ehk parteiliidreid, kes Casellisid ja Ciarrapicosid kandidatuure toetavad ainult selle pärast, et tegemist on võimu omavate kurjategijate sõbra või suurettevõtja ja ajalehtede kirjastajaga, kelle toetust on vaja IGA hinna eest omada, sest valitsusrooli juurde tuleb IGA hinna eest pääseda. Selle nimel ollakse valmis valijat odavalt, aga osavalt manipuleerima, et oma huvide kaitsmist pärast võimuletulekut endiselt jätkata.

Kunagi peeti poliitikat valitsemise, ühiskonna arendamise kunstiks, milleks oli vaja suurt vastutustunnet, ennasthülgavat tööd ja ausalt saavutatud kodanike toetust. Nüüd aga tuleb meil olla tunnistajaks viletsaima realityshow tasemel tsirkusele, mille peategelaseks on mees, kes soovib tulevaseks peaministriks saada. Lisaks huumorimeelele läks paljudel Speranzameist kaduma ka unerahu. Loodan miljonitele mõtlemisvõimelistele ja itaalia kultuuri lippu ülevalhoidvatele kaasmaalatele, seda eriti ajajärgul, kus on niivõrd raske oma häälevalik kirja panna, sest rahvas tunneb end kaitsetuna ja Messiast pole silmapiiril.

Tihti meenutan sellistes olukordades naapollase Eduardo De Filippo kuulsaid sõnu filmist „Napoli milionaria”: „…ha dda passà ‘a nuttata…” (Peab ootama, et öö mööda läheb)

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Berlusconi „pärleid” võivad Itaalia keele oskajad vaadata ka YouTube’st: Le Stronzate di Berlusconi

AbortoEile sisenesid 7 poliseinikku Napoli Federico II polikliinikusse, keelustasid kõigile haiglast lahkumise, tungisid ühe 39-aastane äsja abordi üle elanud naise palatisse ja süüdistasid teda “lootemõrvas” (termin, mida kriminaalkoodeksis ei eksisteeri). Operatsiooni alustati anonüümse teate põhjal, et haiglas toimub ületähtajaline illegaalne abort. Sissetung toimus vaid 20 minutit pärast abordi toimumist, võib-olla oli neil plaanis varasema kohalejõudmise korral isegi protseduur katkestada. Patsient oli ostustanud terapeudilise abordi kasuks 21. nädalal (seaduse poolt lubatud 23-nädalase tähtaja sees) kuna lootel oli kromosoomianomaalia nimega Klineferteri sündroom.

Carmine Nappi, Federico II naisteosakonna juhataja andis teada, et “abort oli tehtud täielikus seaduse järgimises. Kui rasedus oleks lõpuni viidud, oleks lapsel olnud 40% tõenäosusega tõsine vaimne väärareng. Ravimite toimel kutsuti naisel korduvalt emakakokkutõmbed, mille tulemusel nurisündis väärarenguga ning juba surnud loode.”

Politsei küsis naiselt, kas ta on abordi eest maksma pidanud ning patsient oli sunnitud vaatama isegi väljeheidetud lootematerjali. Karmil toonil (et mitte öelda ähvardusel) nõuti palatikaaslaselt kohest tunnistajaks olemist, lisades, et muidu peaks ta seda hiljem kohtuniku ees tegema. Politseinikud konfiskeerisid haigusloo ning 460g kaalulise surnud loote. Naisteliidu juhi Stefania Cantatore sõnade kohaselt oli see politsei operatsiooni äärmiselt ebainimlik. Parafraseerides feministide hüüdlauset – sellest, mis oli juba iseenesest dramaatiline, sai tragöödia.

Tahaksin sinisilmselt uskuda, et juhtunul pole midagi tegemist ametlikult alanud valimiskampaaniaga, mis tsunamina inimestele langeb. Kuid ei tasu unustada, et üleeile tõi “La Repubblica” ära Forza Italia liidri Berlusconi seisukoha, kus too avaldas toetust ajakirjanik Giuliano Ferrara ettepanekule nõuda ÜROs moratooriumit abordile samadel alustel kui tehti moratoorium surmanuhtlusele: “Usun, et tunnistada õigust elule viljastamisest kuni loomuliku surmani, on printsiip, mida ÜRO peaks omaks võtma.”. Eile astus härra Berlusconi sammukese sellelt positsioonilt tagasi, soovitades ettevaatlikult: “Siiski pean ma aborti südametunnistuse probleemiks”. Igal juhul võib karta, et kui Berlusconi järgmistel valimistel võidab, siis “vaadatakse uuesti üle” Seadus 194: seadus, mis abordi legaliseerib ning määratleb selle lubatud sooritamisviisid.

Seadus 194 oli itaallaste suur võit, saavutatud 1978. aastal väljakuvõitluste ning referendumite läbi. Ainus juhus Itaalia ajaloos, kus samas küsimuses tehti isega kaks referendumit. Esimesega otsustati “Jah” abordiõiguselele ning naiste enesemääramisele. Test korda võeti asi üles 1981. aastal katoliiklaste poolt, seekord selleks, et seadus tühistada. “Ei” , see tähendab seisukoht “Seadust 194 ei puutu” võitis 68% referendumil osalejatest.

Hiljuti pani Vatikan jälle 194-vastase propagandamasina käima. 3.veebruari Angeluse-jutlusel ütles paavst Benedictus XVI: “Elu tuleb kaitsta ka enne sündi, eriti siis, kui ta veel habras ja kaitsetu on.” Ka kardinal Ruini mainis 28. jaanuaril telesaates “Otto e mezzo”, et “igasugune seadus, mis abordi legaliseerib, on põhiolemuselt halb“. Ja vaata-vaata, millise kummalise kokkusattumusena härra Berlusconi püüdiski selle palli kinni ning kindlustas sellega omale kiriku toetuse.

Naistest eksministrid Barbara Pollastrini (Partito Democratico) ja Livia Turco (Partito Democratico) näevad selles tahet, et niigi kannatusega otsustanud naisi mõrvaritena näidata ja pingekliimat tekitada. “Oleme jõudnud niikaugele, et tehakse anonüümseid teateid ning võetakse neid ka arvesse,” ütleb katoliiklasest Turco “Väljendan oma täielikku solidaarsust patsiendile ja teda assisteerinud haiglapersonalile ning kutsun üles kõiki parteisid mitte poleemikaid tegema ning lahkarvamusi õhutama. Sedasama peaks ka Katoliilik Kirik tegema.” Pollastrini jätkab “Tuleb jätkata seaduse 194 järgimist, nii nagu seda tehti Napoli polikliinikus. Tegemist on väärt seadusega, milles on olemas tasakaal naiste vastutustunde, sündiva elu õiguste ning arsti deontoloogia vahel. Peame üheskoos ütlema -“aitab!” “.

Naiste vastus ei lase ennast kaua hoodata. Juba täna õhtupoolikuks on määratud kokkusaamine Napolis Vanvitelli väljakul, et jälle oma õiguste eest välja astuda, nagu 30 aastat tagasi. Naisteliidu Milaano esindaja Maria Grazia Campari väidab, et lihtsalt meeleavaldustest enam ei aita, tuleb tegutseda juriidilises suunas, kaevates kohtusse need, kes naiste abordiõigust takistavad.

Loen ennast nende rohkearvuliste itaallaste hulka, kes tunnistavad katoliiklaste õigust oma isiklikku elu ka kõige integraalsemte usuprintsiipide järgi elada. Hädad algavad siis, kui neid põhimõtteid peetakse kodanike enesemääramisõigusest ülemaks.

Meil saab tulevatel aegadel tegemist olema, nagu kirjutas eile punture.astio.net

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Kas on juba aeg?Itaalia senati spiiker Franco Marini, kellele president Napolitano andis volitused loomaks vahevalitsust, püüab leida parlamendi enamuse toetust liidule, mis viiks läbi valimisseaduse muudatused. Niisuguse enamuse formeerumine saab toimuda ainult Forza Italia nõusolekul, kuid FI liider Berlusconi nõuab jätkuvalt koheseid valimisi. Seega võib peagi oodata Marini loobumist praegusest ettevõtmisest.

Hetkel on kaalul ehk vaid Marini loobumise viis – ta võib minna siiski parlamendi ette ja saada tagasilükatud või leida mingi võimaluse seda vältida. Esimesel juhul nimetatakse ta arvatavasti siiski peaministri kohusetäitjaks, teisel juhul arvatavasti administreerib tulevaid valimisi peaministri kohusetäitjana härra Prodi. Peamine probleem seisneb siin valimisseaduses ja võimalikus valimisseaduse referendumis.

Milline on kehtiv valimisseadus?

Praegu kehtib Itaalias poolproportsionaalne valimisseadus (alamkoja puhul valitakse kandidaadid 26 valimisringkonnast, mis on moodustatud vastavalt elanike arvule, 20 valimisringkonnast senati valimistel, lisaks välismaal elavate itaallaste esindus ja eluaegsed senaatorid), 2% üleriigilise künnisega alamkoja jaoks ja 3% senati jaoks. Seadus soodustab koalitsioone (koalitsioonis osalemiseks peab partei allkirjastama selle ametliku programmi ja märkima peaministrikandidaadi) ning kasutab suletud nimekirju. Viimane võimaldab parteidel esitada nimekirjadesse keda iganes ning just seetõttu võimegi Itaalia parlamendis näha 26 kohtulikult karistatud inimest (karistatud nii ebaseadusliku majaehituse kui ka näiteks korruptsiooni või tapmise eest). Muuhulgas, parteid, mis esindavad keelelisi vähemusi, saavad alamkojakoha vähemalt 20%-ga häältest oma valimisringkonnas (ilma künniseta).

Üleriigiliselt võitnud koalitsioonile jagatakse alamkoja puhul lisakohad nii, et ta saaks vähemalt 55% enamuse Cameras. Senati 20 valimisringkonda vastavad Itaalia 20 regioonile ning siin antakse “enamuspreemia” regioonis võitnule: 55% sellele regioonile antud kohtadest. Niisugune regionaalne “minipreemia”-süsteem andiski 2006. aastal Prodi juhitud l’Unione koalitsioonile ka senatis väikese enamuse.

Võimalik referendum

2008. aasta juunis peaksid itaallased osalema referendumil valimisseaduse muutmise üle. Peamine muutus puudutab lisakohtade jagamise viisi: need ei jaguneks enam kõigi koalitsioonis osalevate parteide vahel vaid antaks koalitsiooni enim hääli saanud parteile. See tähendab, et alamkoja 55% enamus võib minna parteile, kes on saanud kõigest 30% häältest, seega parlamendi koosseis ei vasta rahva tegelikule tahtele. Reaalselt annab niisugune süsteem loomulikult kohad suurimatele parteidele ehk siis praeguses olukorras kas Forza Italiale või Partito Democraticole.

Tähelepanuväärsel kombel ei ole referendum valimisseaduse üle tegelikult midagi, mida seadus tingimata nõuaks. Valimiste põhimõtted ei ole kirjas konstitutsioonis, vaid on antud parlamendi pädevusse. Seega tegemist on tavalise seadusega, muutmiseks piisab parlamendi mõlema koja enamusest. Samas koguti 800 000 allkirja, et toetada valimisseaduse muutmist referendumil.

Valimisseaduse referendum omab Itaalias nimelt erilist tähendust. 1991. ja 1993. aastal toimunud valimisseaduse referendumid, mis tõid Itaalia senisesse täielikult proportsionaalsesse valimisseadusesse majoritaarsed aspektid, tähistavadki Itaalia Esimese Vabariigi lõppu ja Teise algust. Nii viitab referendum valimisseaduse üle millelegi väga otsustavale, ehkki antud juhul ei tooks see kaasa sugugi mitte sellelaadilist poliitilist murret nagu Teise Vabariigi teke, hetkel on see lihtsalt poliitiline võte tähelepanu saavutamiseks.

Praeguse referendumiettepaneku taga on seesama mees, kes ka 1991. ja 1993. aastal: endine kristlik demokraat Mario Segni. 1993. aastal võis Segni’t pidada Itaalia kõige tuntumaks poliitikuks – ta pidas pikki läbirääkimisi Berlusconiga, mis paraku ei jõudnud mingi kokkuleppeni. Berlusconi lõi selle peale Forza Italia ning tal õnnestus 1994. aastal erinevate võtetega võita valimised – ja Mario Segni oli poliitiliselt areenilt kadunud. Itaalia avalikkus nimetas Segni seejärel “meheks, kes kaotas kindalt võitnud loteriipileti”.

Mis juhtub edasi?

Ennetähtaegsed valimised lükkaksid referendumi korraldamise aastavõrra edasi. Vahepeal võib parlament valimisseadust muuta ka oma äranägemise järgi, muutes referendumi mõttetuks.

Seetõttu püüdsid – ja püüavad arvatavasti praegugi – erinevad poliitilised jõud valimisseadusesse teha peale juba referendumile esitatute ka muid muutusi. Veltroni (PD) ja Berlusconi (FI) üritasid läbi suruda seadust, mis oleks valimiskünnise tõstnud viiele protsendile või isegi kõrgemale ning lisanud muid tehnilisi norme suurparteide kasuks. Loomulikult seisid väikeparteid selle vastu, ühe erandiga: Rifondazione. Bertinotti nimelt püüab luua uut suurt vasakparteide ühendust ja koondada enda ümber nii Verdi (rohelised) kui PdCI (Partito dei Comunisti Italiani) kui teised vasaktiiva väikeparteid. Pisut enne kriisi puhkemist tegeles Rifondazione PD ja Forza Italia veenmisega, et nood loobuksid mitmetest suuri parteisid soosivatest nõuetest, kehtestades samal ajal 5% künnise (mis soodustab väikeparteide koondumist).

Hetkel soovivad väikeparteidest Alleanza Nazionale, Lega Nord, Verdi ja PdCI kindlasti uusi valimisi (praegune seadus pigem soosib neid), Udeur muidugi ei taha, sest nemad kaotavad pärast uusi valimisi oma läbirääkimisjõu täiesti. Partito Democratico ka pigem ei poolda koheseid valimisi, nende puhul ei ole küsimus niivõrd hetkelises võidus või kaotuses (nad kaotavad niikuinii), kuid PD vajab valimisseaduse muudatusi pääsemaks vajadusest vasakjõududega koostööd teha.

Berlusconi võitlus Mediaseti eest

31. jaanuaril 2008 kuulutas Strasbourg’i kohus Itaalia televisioonimaastiku korraldava Gasparri seaduse (legge Gasparri) mitteõiguspäraseks, kuna see soodustab monopole. See tähendab, et Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim administratiivkohus) peaks Europa7 ja Mediaset’i vahelises vaidluses telejaama Rete4 üle andma õiguse Europa7-le (praegu omab Mediaset kolmandikku Rete4-st). Niisugune otsus jätab Berlusconi Mediaset’i ilma ühest telekanalist (kokku on neid sellel grupil hetkel kolm: Canale 5, Italia 1, Rete 4) ning võib tähendada Mediasetile märkimisväärseid finantsraskusi.

Loomulikult teeb Berlusconi kõik, et sellise otsuse realiseerimist vältida. Prodi peaministrina (isegi kohusetäitjana) ei pruugi olla nõus andmaks määrust, mis kohtu sellekohase otsuse täideviimise peatab, seega teeb Berlusconi pigem koostööd Mariniga. Ka Itaalias loomulikult ei saa valitsus kohtu otsust tühistada, kuid senine reaalne poliitika on niisugusest põhimõttest suutnud paljusid kordi mööda vaadata. Ühe võimalusena võib Marini praegu püüda pakkuda Berlusconile tehingut, et ta leiab juriidilise viisi kuidas Consiglio di Stato otsus peatada ning saab vastutasuks aasta võimul. Loomulikult viiakse ka selline mitteseaduskohane määrus uuesti kohtu ette ja tunnistatakse õigustühiseks, kuid selle aja jooksul püsib Berlusconi Rete4 ühe omanikuna. Samas ma ei näe Berlusconi jaoks sellisest lepingust mingit suurt kasu. Talle on palju lihtsam võita valimised ja kirjutada ise vastav määrus ning omada toimuva üle peaministrina suuremat kontrolli.

Minu Rooma tuttavad rääkisid kuulujutte, et härra Prodi on PD-s pettunud ja kuri ning plaanib luua Veltronile vastukaaluks omaenese parteid – eriti pärast seda, kui 26. jaanuaril Prodi kodulinnas Bolognas tema toetajad endise peaministri kallistuste ja “mõne pisaraga” vastu võtsid. Mulle uue partei loomine väga usutav ei tundu, selleks ei ole härra Prodil praegu enam ei aega ega jõudu – pigem võib arvata, et ta püüab PD sees Veltronilt liidripositsioon ära näpsata ning mingi uue väiksemat sorti l’Unionega (PD+vasakjõudude ühendus) valimistel õnne katsuda.

BerlusconiEnnustus

Seega, ma arvan, et itaallased astuvad valimiskastide juurde võib-olla juba aprillis, praegu kehtiva seaduse kohaselt – kuid veel arvan ma, et Prodi teise valitsuse läbikukkumine tähendab ka Itaalia vabariigi ajaloo kõige madalamat valimisaktiivsust ning Berlusconi võimuletulekut.

 

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta