Calamandrei

Piero Calamandrei

Härra Berlusconi ütles seoses Eluana Engalaro juhtumiga, et kui tema seadusettepanek ja plaanitavad reformid on konstitutsioonivastased, siis tuleb konstitutsioon ümber teha, pealegi on see tehtud poliitiliste jõudude poolt, kes imetlesid liiga palju tolleaegset Vene konstitutsiooni. See konstitutsioon olevat nagunii liiga sovjetimeelne. Niisuguse mõtte taustal tundub mulle oluline meelde tuletada ühe Itaalia konstitutsiooni ühe “isa”, Piero Calamandrei sõnu, mida ta lausus ühel loengul Milano tundengitele 1955. aastal.


Artikkel 34 ütleb: “võimekatel ja väärilistel, ka siis kui neil puuduvad vahendid, on õigus saavutada kõige kõrgemaid tasemeid õpingutes”. Ja kui neil pole vahendeid? Siis on meie konstitutsioonis artikkel, mis on kõige olulisem kogu põhiseaduses, kõige kohustavam, kohustav meile, kes me oleme eelkäijad, aga eelkõige teile noortele, kel seisab tulevik ees. See ütleb nii: Vabariigi ülesanne on eemaldada kõik majanduslikud ja sotsiaalsed takistused, mis, piirates vabadust ja kodanike võrdsust, tõkestavad individuaalse arengu täielikkust ning kõigi tööliste osalemist riigi poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses korralduses. Ülesanne eemaldada kõik takistused, mis tõkestavad inimese täielikku arengut, seega – võimaldada tööd kõigile, võimaldada õiglast palka kõigile, võimaldada kooliharidust kõigile, võimaldada kõigile inimestele inimväärikus. Ainult siis, kui see on saavutatud, võime tegelikult ütelda, et vormel, mis sisaldub artiklis 1 “Itaalia Vabariik on demokraatlik vabariik, rajatud tööle”, et see vormel vastab ka reaalsusele, sest kuni ei ole tagatud iga inimese võimalus töötada ja õppida ning olla kindel, et ta saavutab oma töö abil vahendid, elamaks inimväärselt, seni me ei saa oma vabariiki mitte ainult kutsuda rajatuks tööle vaid teda ei saa nimetada ka demokraatlikuks: sest üks demokraatia, kus ei ole olemas reaalset võrdust vaid ainult seadusandlik võrdsus, on ainult formaalne demokraatia, mitte demokraatia, mis kuulub kõigile kodanikele, kes tõepoolest saavad võistelda ühiskondlikus elus, anda oma parim panus, kus kõik vaimsed jõud on rakendatud panustama sellesse teekonda, sellesse pidevasse ühiskondlikku protsessi. Ja nõnda te mõistate, et meie konstitutsioon on ühes osas reaalsus, aga ainult ühes osas reaalsus; teises osas on ta alles programm, ideaal, lootus, kohustus, töö, mida teha. Kui palju tööd on teil teha, kui palju tööd seisab teil ees!

On õigustatult väidetud, et konstitutsioonid on arutelud, et konstitutsioonide paragrahvides sisaldub alati, ehkki peidetud lepete külmade formulatsioonide taha, poleemika. See poleemika on tavaliselt poleemika mineviku vastu, hiljutise mineviku vastu, kukkunud režiimi vastu, millest on välja kasvanud uus režiim. Kui loete konstitutsiooni seda osa, mis viitab kodaniku- ja poliitilistele suhetele, vabadusele, siis tunnete pidevalt poleemikat Vabariigi eelneva situatsiooniga, kus kõik need vabadused, mis täna on nimetatud ja pühalikult kinnitatud, olid süstemaatselt mittetunnistatud: seega, poleemika minevikuga inimese ja kodaniku õiguste osas. Aga üks osa meie konstitutsioonist on ka poleemika oleviku vastu, praeguse ühiskonna vastu, sest kui artikkel kolm teile ütleb ” Vabariigi ülesanne on eemaldada kõik majanduslikud ja sotsiaalsed takistused, mis tõkestavad individuaalse arengu täielikkust”, tunnistab see, et need takistused on praegu olemas, faktiliselt, ning me peame nad eemaldama. Hinnangu annab see konstitutsioon, poleemilise hinnangu, negatiivse hinnangu meie praegusele sotsiaalsele korraldusele, mida tuleb muuta selle õigusliku instrumendi kaudu; graduaalse muutumise on konstitutsioon andnud Itaalia kodanikele – see ei ole mitte tardunud konstitutsioon, mis on fikseerinud ühe paigalolekupunkti, see on konstitutsioon, mis on avanud tee tulevikku. Ma ei taha ütelda revolutsiooniline, sest revolutsioon tavakeeles vihjab millegi vägivaldsele kukutamisele, kuid see on uuendav ja progressiivne konstitutsioon, mis seab eesmärgiks selle ühiskonna transformatsiooni, ühiskonna, kus võib juhtuda, et isegi eksisteerivad poliitilised ja juriidilised vabadused võivad muutuda kasututeks tänu majanduslikele ebavõrdsustele ja paljude kodanike  võimaluse puudumisele olla inimesed, mõista, et nende sees on vaimne leek, mis, kujunenuna võrdsustava majanduse süsteemis, võiks samuti panustada ühiskonna arengusse. Seega, poleemika oleviku vastu, kus me praegu elame ja kohustus teha nii palju, nagu me suudame, et muuta seda praegust olukorda.

Siiski, näete, konstitutsioon ei ole masin, mis ühekorra käivitatuna läheb ise edasi. Konstitutsioon on paberitükk: lased sellel kukkuda ja ta ei liigu. Selleks, et ta liiguks peab temasse iga päev lisama kütust, peab lisama pühendumust, hinge, soovi pidada neid lubadusi, omaenda vastutust. Seetõttu, üks solvanguid konstitutsiooni vastu on ükskõiksus poliitika suhtes, ükskõiksus, mida siin, õnneks, selles auditooriumis ei ole, aga tihti leidub erinevate noorte kategooriate hulgas, see on natukene noorte haigus, ükskõiksus. “Poliitika on üks kole asi, mulle ei lähe poliitika korda”. Kui ma kuulen sedalaadi arutelu, siis mulle tuleb alati meelde üks vana lookene, mida mõned teist kindlasti teavad: kahest emigrandist, kahest maamehest, kes ületasid aurulaeval ookeani. Üks neist magas trümmis ja teine oli sillal ning nägi, et nad sattusid parajalt suurde tormi, hiiglaslike lainetega ning aurulaev kõikus. Siis see maamees, hirmunud, küsis meremehelt “kas me oleme hädaohus” ning too vastas “kui selline meri jätkub veel pool tundi, läheb see laev põhja” Maamees siis jooksis trümmi, et oma kaaslane äratada ja hüüdis “Beppe, Beppe, Beppe! Kui seesugune ilm jätkub veel pool tundi, läheb laev põhja!” ning too vastas “aga mis see minusse puutub, ega see minu laev ole!” See on ükskõiksus poliitika suhtes.

On nii ilus ja nii mugav, on vabadus, sa elad vabas ühiskonnakorralduses, on nii palju muud teha kui huvituda poliitikast – eh, seda tean ka mina – maailm on nii ilus, on nii palju kauneid asju näha ning nautida selmet poliitikaga tegelda ning poliitika ei ole meeldiv asi: kuid vabadus on nagu õhk, mille väärtust sa mõistad siis, kui sellest on puudus, siis kui sa tunned asfüksiat, mida minu generatsioon tundis kakskümmend aastat ning mida ma soovin et teie, noored, ei tunneks kunagi, ma soovin, et te ei leiaks end iial selles ängistuses, ning ma soovin, et te suudaksite luua selleks tingimused, sest niisugust ahastust ei peaks te kunagi proovima. Tuletades endale iga päev meelde, et vabadust peab valvama, valvama andes omaneda panuse poliitilisse ellu.

Konstitutsioon, näete, on kinnitus nendes artiklites, mis kirjanduslikust vaatepunktist ei ole ilusad, aga see on püha kinnitus ühiskondlikule solidaarsusele, inimlikult solidaarsusele, teatud laadi ühisusele, mis on kõige alus, mis on aluseks kõigile sellel laeval. See on meie vabaduste paber, see on meie inimväärikuse paber.

Ma mäletan esimesi valimisi pärast fašismi kukkumist, 6. juunil 1946. See rahvas, kes kakskümmend viis aastat ei olnud nautiud kodaniku- ning poliitilisi vabadusi, läks esimest korda valima: pärast õudusteperioodi, kaost, kodusõda, võitlusi, sõda, tulekahjusid, läks valima. Ma mäletan, ma olin Firenzes, kuid sama toimus siin. Need inimeste distsiplineeritud järjekorrad jaoskondade ees, distsiplineeritud ja õnnelikud, sest nad tunnetasid, et olid taasleidnud oma väärikuse: anda hääl, väljendada oma arvamust, et panustada ühise arvamuse teket, olla iseenda omanikud, oma maa omanikud, oma isamaa omaanikud, oma mulla; et ise korraldada oma asju, oma maa asju.

Seega, teie noored, peate konstitutsioonile andma oma hinge, oma nooruse, panema selle elama, tundma seda omaeenese asjana, panema sellesse oma kodanikutunde, kodanikuteadvuse, arvestades – see on üks elurõõme – arvestades, et ei keegi meist siin maailmas ei ole üksi, oleme kõik terviku osad, Itaalia piires, maailma piires.

Nüüd, näete, mul on vähe lisada.

Selles konstitutsioonis, mida kuulete kommenteeritavat järgmistel konverentsidel, on sees kogu meie ajalugu, meie möödanik, kõik meie valud, meie häbid, meie kuulsused on kõik valatud siia, neisse artiklitesse, ja osates mõista neid artikleid, võib kuulda hääli kaugustest.

Kui ma loen artiklit 2 “tagab poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse solidaarsuse muutumatud kohustused”, kui ma loen artiklit 11 “Itaalia keeldub sõjast kui teiste rahvaste vabadust kahjustavast instrumendist, Itaalia isamaa on üks teiste isamaade hulgas”1, aga see on Mazzini, see on Mazzini hääl!

Või kui ma loen artiklit 8 “kõik usutunnistused on võrdselt vabad seaduse ees”, aga see on Cavour!

Või kui ma loen artiklit 5 “Vabariik, üks ja jagamatu, tunnistab ja edendab lokaalseid autonoomiaid”, aga see on Cattaneo!

Või kui ma artiklist 52 loen relavajõudude kohta “reeglid relvajõudude kohta peavad vastama vabariigi demokraatlikule vaimule, rahva sõjaväele,” aga see on Garibaldi!

Ja kui ma loen artiklit 27 “Surmanuhtlus on keelatud”, aga see, oo Milano tudengid, on Beccaria!

Suured hääled kaugustest, suured nimed kaugustest, aga on ka tagasihoidlikud nimed, hiljutised hääled. Kui palju verd, kui palju valu, et jõuda selle konstitutsioonini. Selle konstitutsiooni igas artiklis, oo noored, peate nägema noori nagu teie, hukkunuid võitluses, mahalastuid, pooduid, piinatuid, koonduslaagrites nälga surnuid, surnuid Venemaal, surnuid Aafrikas, surnuid Milano tänavatel, surnuid Firenze tänavatel, kes andsid oma elu, et vabadus ja õiglus saaks olema kirjutatud sellele paberile.

Seega, kui ma teile ütlesin, et see on surnud paber, ei! Ei ole surnud paber: see on testament, see on saja tuhande surnu testament.

Kui tahate minna palverännakule sinna, kus on sündinud meie konstitutsioon, minge mägedesse, kus hukkusid partisanid, vanglatesse, kus neid hoiti kinni, laagritesse, kus neid poodi, igale poole, kus on surnud mõni itaallane, et tagasi saada vabadus ja väärikus. Minge sinna, oo noored, mõttega, sest seal on sündinud meie konstitutsioon!

Tõlkinud Oudekki Loone


1 Praegu on see artikkel sõnastatud: Itaalia keeldub sõjast, kui teiste rahvaste vabadust kahjustavast instrumendist ning vahendist lahendada rahvusvahelisi vaidlusi; Itaalia nõustub suveräänsuspiirangutega, mis on tarvilikud tagamaks rahvusvahelisele rahule ning õiglusele põhinevat justiitssüsteemi, juhul kui vastastikkuse printsiip on tagatud, Itaalia edendab ja julgustab rahvusvahelisi organisatsioone saavutamaks selliseid eesmärke.

Advertisements