Reggio Emilia lasteaiasSee on üks tee, mis viib sinna ja tänna”, selgitab Filippo laual oleva käbide, oksakeste ja muude asjade hunniku kohta. Kuna tegemist on Reggio Emilia lasteaiaga, siis kirjutab kasvataja selle lause üles ja seab käbikonstruktsiooni kõrvale, et teised ka teaksid – nii lapsed, kasvatajad kui vanemad.

Kogukondlik looming

Reggio Emiliast pärinebki üks praegu kõige kuulsamaid ja enamhinnatumaid eelkooliealiste laste haridussüsteeme maailmas, loodud pärast Teise maailmasõja ja fašismi õõvastavat kogemust. Ent laskem kõnelda ühel selle loojatest, Loris Malaguzzil: “Sõda oma traagilises absurdis on sedalaadi kogemus, mis surub inimese tegelema haridusega, mis on teeks uuele ja elavale, mis võimaldab töötada tuleviku nimel. See igatsus süübib inimesse kui sõda viimaks lõppeb ja elu sümbolid ilmuvad taas niisama tugevalt nagu see vägivald, mida nägime hävitamisajajärgul”. Nõnda müüdigi maha mõned Saksa armeest maha jäänud veoautod ning hobused, nende eest saadud tillukese kapitaliga alustati uut kooli. Naised kogusid ja puhastasid tellised hoonetest, mis olid sõja ajal purustatud, mehed ehitasid öödel ja nädalalõppudel ja ka lapsed aitasid kaasa nagu suutsid.

Uudised sellest levisid peagi ning sõjakahjustuses linna tekkisid aina uured ja uued koolid – Loris Malaguzzi, noor õpetaja, kes alguses oli osa-ajaga vabatahtlik, jäi sinna alatiseks, kuni oma surmani 1994. aastal, ehitades üles haridussüsteemi inspireerituna Võgotskist, Deweyst, Piaget‘st ja Brunerist. Malaguzzi kasutas oma algpõhimõtete loomisel teooriaid lapse loomulikku probleemilahendusoskuse kohta ning kultuuri rollist vaimu arendamisel ning seda, et haridus peaks andma lapsele enesetunnetuse selle rühma heaolust lähtuvalt, kuhu ta kuulub (ilmselt ainus meetod, kes suutis kõigi nende meeste ideed kokku sulandada!).

Kogukondlikkus ongi üks Reggio lähenemise üks olulisemaid aspekte. Lucio, kes on sündinud möödunud sajandi seitsmekümnendate alguses, kirjeldab lasteaedade valmimisest “lapsevanemad kogunesid, et anda lasteaiale viimane lihv: värvisid seinu, tõid mööblit, tegid elektritöid jne jne kuni viimaks otsustasid ühiselt ka lasteaia nime üle. Igaüks tundis, et ta peab midagi tegema, sest see lasteaed oli ju ette nähtud kõigile selle ümbruskonna lastele, järelikult tuli sellesse ka panustada.”

Vanemate roll peegeldabki kogukonnarolli, nii kogu lasteaias kui ühe rühma tasemel. Vanematelt oodatakse osavõttu aruteludest kooli poliitikate, lapse arengu, õppekava planeerimise ja hindamise teemal. Kuivõrd enamik vanemaid töötab – jah, ka naised – siis peetakse neid arutelusid tavaliselt õhtuti, et kõik, kes soovivad, saaksid osaleda.

Ei kiirustamist, ei pingeridu

Nurgake lasteaiasKõige olulisem asi, mis Reggio Emilia lasteaiad eriliseks teeb, ongi suhtumine. Suhtumine lapsesse, kui arenevasse isksusse, mitte kui mingisse tüütusesse olendisse, keda suunata rahulikke mänge mängima. Reggio Emilia lähenemine põhineb järgmistel ideedel: lastel peab olema mingi kontroll selle üle, mida nad õpivad; lapsed peavad saama õppida läbi kogemuste, puudutades, liigutades, kuulates, vaadates ja kuuldes; lapsed peavad saama kogemuse suhetest teiste laste ja asjadega, nad peavad saama seda kogemust ise avastada ning lastele tuleb anda piiramatud viisid ja võimalused ennast väljendada.

Kasvatajad ei moodusta ühes lasteaias mingit hierarhilist süsteemi (pole ka direktorit või juhatajat), igas neist on kaks õpetajat klassi kohta, üks artelierista (kunstiharidusega õpetaja, kes samuti osaleb õppekava planeerimisel) ning suur hulk abipersonali. Süsteem on loodud nii, et sama grupp lapsi ja õpetajaid veedaksid koos kolm aastat, luues kogukonna, mis koosneb ühiskonnamudelina nii lastest kui täiskasvanutest. Koostöö parandamiseks on umbes 5-6 lasteaia kohta on üks pedagogista, kes ühendab õppekavade koostamise põhimõtteid, ning kõikide pedagogista’de grupil on peaadministraator, kes suhtleb otse linnavalitsusega.

Pole olemas karmi programmi ning pole olemas mingit kuhugi jõudmist, see on vaba paik. Küsimuse peale, et kuidas last õpetatakse potil käima vastas enamik Reggio lasteaedadest, et kui laps on selleks valmis siis nemad panevad potile (vaid üks lasteaed leidis, et kõiki võiks koos õpetada, siis saab korraga selgeks). Kõik kasvatajad räägivad oma tööst väga õhinal ning entusiastlikult ning tundub tõepoolest, et teevad oma tööd armastusega. Igal kasvatajal on korraga juhendada 6-8 last ja kui kasvataja parajasti ei tegele juhendamisega siis ta tegeleb dokumenteerimisega. See viimane on süstemaatiliselt kasvatajate vahel ära jagatud ning vaadeldakse nii üksteise tööd kui kirjutatakse üles laste omavahelisi vestlusi. Hiljem arutletakse selle üle koos ning kujundatakse neist aruteludest lähtuvalt uut õppekava ja hinnatakse meetodite tulemuslikkust. Erinevate lasteaedade õpetajad töötavad tihti koos, et õppida üksteiselt ning laiendada teadmisi laste spontaansete tegevuste kohta. Suhtumine, mille kohaselt kasvataja ei ole mitte ainult õpetaja ja juhendaja vaid ka ise õppija, on samuti üks Reggio Emilia meetodi põhimõtteid.

Me tegime näiteks veini, kõneleb Lucio, käisime viinamarju korjamas, pressisime neid ja nii edasi ja nii edasi. See ei pidanud väga kaua vananema ja valimimiseni hoidis veini üks talumees. Me vist võisime seda veini isegi pärast proovida, aga muidu pidid selle ikkagi vanemad ära jooma.

Pikaajalised projektid sünnivadki mitte täiskasvanute abstrakstetest ideedest “mida laps peab teadma” vaid lähtuvalt nendestsamadest vaatlustest selle kohta, millised küsimused lastel tekivad, suunates siis loomulikku uudishimu mingi küsimusega sügavamalt tegelema. Nendes tegevustes on lapsed ikka koos ning kuna rühmad on tillukesed, siis ei ole mingit vahetõmbamist “erivajadustega” ja “tavaliste” laste vahel, lähtutakse printsiibist, et “ühiskonnas me oleme kõik koos”.

See kõik ei tähenda muidugi, et lasteaias ei oleks mingit päevakava, vastupidi. Üks tüüpilisi päevakavasid on järgmine:

7.30-9.00 kogunemine (vaid pikapäeva rühmaga sõimed avatakse kell 7.30 , tavaliselt 8.00)

9.00-11.00 pisikestel jälgitakse nende rütmi, suuremad mängivad.

11.00-12.00 lapsed söövad, olenevalt east. (vanematel on ka privaatne kokkusaamine kokaga, kellega lepitakse menüü kokku); pärast on puhkamine (uinak)

15.30-16.00 õues

16.00-18.20 mõnedes kohtades pikapäevarühm, kõikidel sõimedel seda pole (jah, on ka võimalus 3-kuuseid sinna jätta)

Oma uinakust räägib Chiara, kes samuti käis lasteaias seitsmekümnendatel: “Me pidime minema ülakorrusele, suurde magamistuppa. Ma lamasin seal, silmad pärani lahti ja ma kuulsin kõigi teiste hingamisest tulenevat häält. Ma mõtlesin alati, et kas mõni neist on ka üleval, aga ma ei julgenud kunagi küsida.”

Keskkond kui õpetaja

Alt valgustatud laudReggio Emilia lasteaedades ollakse väga tähelepanelikud selle kohta, mida laps õpib koolikeskkonnast: nii pööratakse suurt tähelepanu klasside väljanägemisele. Keskkonda loetakse kogukonna ja kasvatajate juures “kolmandaks õpetajaks”, mis annab lapsele võimaluse tajuda ilu. Ruumid kujundatakse mitmekesiselt, et julgustada last võtmaks ette avastamisretki ja mõjutada teda kasutama oma probleemilahendusvõimeid – seda kõike tihti ka väiksetes rühmades, mis loob vajaduse õppida tegema koostööd. Abstrakstete akadeemiliste probleemide asemel kasutatakse elemente sellest, mida laps iga päev tajub: ilm, vikerkaared, päikesevalgus, linnaelu. Muuhulgas: näiteks lugema õpetamine on Itaalias puhtalt algkooli pärusmaa, keegi ei eelda, et laps võiks enne kooli minekut lugeda osata (või ka tähti tunda).

Kõik lasteaiad on sama arhitektuuriga: keskel on suur ala erinevate mängudega, nt. suur puidust auto, sirm koos riietega ümberriietumiseks, trepp liumäega turnimiseks, erinevaid peegeleid, kindlasti mingi nurgatagune patjadega ning kardinaga peitusemänguks jne. Nii nagu Itaalia linnade väljakud on peamiseks elukeskmeks ja kättesaadavad kõigile, nii on ka see ala kasutamiseks kõigile lasteaialastele. Üheski lasteaias ei puudunud ka tulega laud. Laua peal oli alati värvilised kivid, klaasid või lihtsalt värvilised plastmassikettad mis kumavad värvilist valgust ning tihti moodustavad nad mingi kindla kompositsiooni. Reggio lasteaiakasvatajad seletavad, et lapsed on alati huvitatud valgusest: juba emakõhus keeravad nad end valguse poole, ka pärast tõmbab see alati nende tähelepanu, eriti kui valgus on erivärviline või sillerdav. Seetõttu ripuvad paljudes kohtades ka laest klaasprismad, cd-plaadid ja peeglipallid, need kõik on tehtud vanemate poolt või valminud vanemate ja laste koostöös.

KööginurkPuust auto ja mõned kaltsunukud (ka üldiselt vanemate valmistatud) on Reggio lasteaedades ühed vähesed tavapärastest “mänguasjadest”, plastmassmänguasju ja valmiskujukesi ei ole (ka mitte vabrikus tehtud klotse, plastmassist või mitte) vaid taas näeb vanemate toodud-tehtud puidust nurgakesi ning muid materjalijuppe (tavaliselt pärit vanemate töökohast, ka Reggio kohalik vabrik on viinud kõigile lasteaedadele toruotsi), mida lapsed saavad kasutada oma äranägemise ja fantaasia kohaselt. Kööginurgas on pärispannikesed, sõel, taldrikud, ei mingit plastmassi, ei mingit teesklust; keegi on toonud ka käigukangi vetruva ümbrise. Tänapäeva lastel on kodus nagunii majatäis mänguasju, miks lasteaed peaks seda veel kordama?!

Igaühel on oma tuba ning lisaks kõigile kasutamiseks 2-3 ateljeed (või laboratooriumi, kuidas keegi kutsub). Artelierista juhendab neis lapsi aidates nondel end väljendada end oma “sajas keeles” – nagu Malaguzzi kirjeldas laste võimet ennast mitmekülgselt avaldada – läbi kunsti, muusika, varjumängude jne jne. Lisaks on kõigis lasteaedades magamistoad, tualett ja köök ning keskel (ehk siis ühise mängusaali keskel) ka nelinurkne sisehoov, igalt poolt klaasakendega ümbristatud väikese teerajaga, kividega ning piskeste taimedega paik.

Ühes lasteaia WC-sse on vanemad ehitanud veemängu: põhimõtteliselt kogu WC oli täis voolikuid, mis jooksid mööda seinu ja lage ja suubuvad läbipaistvasse vanni, mis on omakorda täis kõikvõimalikke läbipistvaid anumaid. Üleval riiulil vaatavad vastu erivärvilised vedelikud pudelites.

Kuidas lasteaeda saab?

Nurgake lasteaias 2Seoses Itaalia elanikkonna peaagu kontrollimatu kasvuga ei ole lasteaiakoha saamine enam nii lihtne kui seitsmekümnendatel, kuid siiski võimalik ilma, et peaksid tormama järjekorda kohe lapse sünni puhul. Järjekord ei ole samuti ehitatud printsiibil “kes ees, see mees” vaid avaldust andes pead vastama teatud küsimustele, millel kõigil on punktiväärtus, ning järjekord moodustub punktisumma alusel. Niisugune süsteem on olnud kasutuses praktiliselt teisest maailmasõjast saadik, ehkki punktiandmispõhimõtted on muutunud. Algselt arvestati, et lastega tegelemine on naiste pärusmaa, seega uuriti, kui palju naisi on perekonnas, mis tööd teeb ema jne; praegune süsteem vaatleb mõlemat vanemat lapsegategelejana.

Kõige rohkem punkte saab juhul, kui kodus on erivajadustega laps või kui puudub üks vanematest (ka siis, kui ta on näiteks vanglas); kui kodus on erilist hoolt nõudev inimene (ka 1 vanematest): neil juhtudel antakse kohe maksimumpunktid. Teiseks saab palju punkte selle eest, kui mõlemad vanemad töötavad; üks on rase ning laste üldine arv perekonnas. Teise astme lisapunkte saab selle eest, kui vanavanemad ei ela comune di Reggios, või kui nad on liiga vanad või muul põhjusel ei saa perekonnaelus täielikult osaleda (töö, tervis). Mari perekond saab näiteks lisapunkte selle eest, et ta on välismaalane, ta vanemad ei ela siin, mehe vanemad on üle 65 aastased ning neist kaugel, neil mõlemal on töökoht (kui kasvõi üks on töötute nimekirjas, kus saab olla kuni 6 kuud, siis saab vähem punkte, kui ta on töötu kauem, siis loetakse koduseks).

See punktisüsteem on tekitanud ka mõningast rahulolematust elanike hulgas – “kuidas nii”, küsivad mõned – “minu vanemad ehitasid selle lasteaia ja minul ei ole lootustki sinna oma last panna, sest ta ei saa nii palju punkte kui albaanlaste lapsed?!” Uute lasteaedade ehitamiseks ei ole Reggios enam füüsiliselt ruumi ning samuti igasuguse ehitamise puhul on kindel, et tuleb rinda pista ‘ndranhetaga. Üks võimalus selle tekkiva viha leevendamiseks oleks kaotada punktiandmine vanavanemate elukohta arvestades, juba seepärast, et ka Itaalia kodanike seas ei ole vanavanemad enam nii integraalne perekonna osa, kui viiekümnendatel. Samas päris lasteaiakohast ükski laps ikka ilma jää, kuna riik peab hariduse kõigile tagama, küll aga ei pruugi su laps saada kohta just sinu enda naabruskonnas.

Sõim, enne kolmandat eluaastat, on ka tasuline – kuigi osa kuludest katab siiski ka avalik võim -, nii comune lasteaiad kui comune’ga koostööd tegevad lasteaiad kui kristliku suunitlusega koostööd tegevad lasteaiad kui ka kaks eralasteaeda. Sõimekohta ei pruugi ka kõigile jätkuda ning seetõttu kui ema on kodune, siis last sõime ei võeta. Täishind kuus (kella neljani) on 480 eurot, on võimalik saada soodustust, kui pere sissetulek on väike või lapsi enam kui üks. Osaajane rühm (kella 12-ni) on 345 eurot. Kristlikud lasteaiad maksavad tsipa vähem (natuke alla 300 euro). Pärast kolmandat eluaastat, tavalasteaed, on juba tasuta, seal peab maksma ainult söögiraha, umbes 100 eurot kuus (ja loomulikult saab ka siin taotleda allahindlust, kui pere on vaene ja/või lapsi palju). Samas, kõik lasteaiahinnad sõltuvad sellest, mis on pere kogusissetulek (neli erinevat astet).

Ka laps õpetab

AteljeeReggio lastehariduse viimane, kuid mitte vähemtähtis printsiip on, et “neljandaks” (või hoopis esimeseks?) õpetajaks nimetatakse last. Lapselt tuleb õppida, teda tuleb kuulata ja respekteerida. Lapsed on sündinud terviklikena ning suudavad ise avastada maailma, kust nad end leiavad. Kasvataja roll ei seisne mitte üleolekus või domineerimises vaid kuulamises ja juhedamises ning laste ning kasvatajate vahel tekivad kolme koosveedetud aastaga tugevad sidemed. Reggio lasteaedu karakteriseeribki usaldus: kasvatajad usaldavad iseennast ja üksteist vastamaks adekvaatselt laste huvidele, nad usaldavad lapsi olemaks huvitatud asjadest, mis on väärt teada ja nad usaldavad vanemaid kasvatusmeeskonna täieõigusliku liikmena. See kõik loob ühiskondliku struktuuri, kus täiskasvanud ja lapsed ühtemoodi õpivad ja harjutavad ühist tegutsemist ning keegi ei pea nagu Gianni Rodari muinasjutus alles vanast peast kahetsema, et ta väikese poisina ei õppinud “minu” asemel “meie” ütlema. Kuid kahjuks ei ole kogu Itaalia koolisüsteem organiseeritud neistsamadest Reggio printsiipidest lähtuvalt (koolisüsteem on juba üleriiklik, traditsiooniliselt Kristlike Demokraatide ja nende järglaste pärusmaa).

Lucio ütleb: “Lasteaias ma tundsin ennast vabana. Kuid kokkupõrge algkooliga, mis ikka veel oli organiseeritud 19. sajandi loogika kohaselt, oli väga tugev. Kogu aeg oli mind koheldud inimesena ja järsku sai minust subjekt. Õudne.”

Autorid: Oudekki Loone ja Mari-Ly Rehk, Reggio Emilia

Artikkel ilmus ka ajakirjas “Haridus”

(*) Pealkiri pärineb Loris Malaguzzi järgnevast luuletusest:

Vastupidi, sada on olemas

Laps
on tehtud sajast.
Lapsel on
sada keelt
sada kätt
sada viisi mõelda
mängida ja rääkida.
Sada, alati sada
viisi kuulata
imestada ja armastada
sada rõõmu
laulmiseks ja mõistmiseks
sadat maailma
loomaks
sadat maailma
unistamiseks.
Lapsel on
sada keelt
(ja sada, sada, sada veel)
aga nad röövivad talt üheksakümmend üheksa.
Kool ja kultuur
eraldavad pea kehast.
Õpetavad teda
mõtlema ilma käteta
tegema ilma peata
kuulama ja mitte rääkima
mõistma ilma rõõmuta
armastama ja imestama
ainult lihavõtete ja jõulude ajal.
Talle ütlevad:
avastada maailma, mis on juba olemas
ja sajast
nad varastavad üheksakümmend üheksa
Talle ütlevad:
mäng ja töö
teadus ja ettekujutus
taevas ja maa
mõistus ja unistus
on asjad
mis ei kuulu kokku.
Nad ütlevad,
et sadat ei ole olemas.
Laps ütleb:
Vastupidi, sada on olemas.

Advertisements