You are currently browsing the category archive for the ‘Toscana’ category.

Fotojahil eestlased ja eestlaste sõbradItaalia on vabariik, mis on rajatud tööle nagu ütleb meie konstitutsiooni esimene paragrahv ja siinsete blogiadministraatorite töökohustuste tõttu ongi fotojaht pisut viibinud ja mõned teemad vahele jätnud. Kuid püüame taas jahilistele kaasa lüüa.

Lemmikud on ikka isiklikud, kuigi lapsed ja loomad on tihti kõigi lemmikud – ent üks mida ei tohi unustada on see, et ka neil on omakorda lemmikud.  Torino lambipoe omanikul on näiteks koer Susanna, kellel on omad lemmikkäigud ja lemmikpoed, delikatessipoe lävel võib ta lesida tunde, sest kahtlemata on midagi head oodata ning kõrvalolev lihapood ei tekita sugugi mingit huvi, küll aga pagariäri singipirukad. Reggio Emilia tädikeste lemmikul Anital on aga oma lemmikmarjad, mille otsinguil ei kõhkle ta ka hoopis teistesse regioonidesse tormavat. Toscana on aga maakond, mis on nii kunsti täis, et isegi koerte lemmikud ei ole seotud toidu vaid hoopis maalidega ning seetõttu on Toscana ise turistide lemmik – eriti muidugi Pisa imede väljak ja üks konkreetne torn, mis kuidagi püsti püsida ei taha.


Lemmikpood, Torino, Piemonte, 2009 (Autor: Sirkka)

Lemmikpood, Torino, Piemonte, 2009 (Autor: Sirkka)




Lemmikmarjad, Fumane, Veneto, 2009 (Autor: Mari-Ly)

Lemmikmarjad, Fumane, Veneto, 2009 (Autor: Mari-Ly)




Lemmikmaal, Cecina Mate, Toscana, 2009 (Autor: Kätlin)

Lemmikmaal, Cecina Mate, Toscana, 2009 (Autor: Kätlin)




Lemmiktorn, Pisa, Toscana, 2009 (Autor: Sirje)

Lemmiktorn, Pisa, Toscana, 2009 (Autor: Sirje)

Advertisements

Fotojahil eestlased ja eestlaste sõbradItaalia sees on peidus tema ajalugu, meie ajalugu, igal hetkel võid näha midagi mis on loodud etruskite või vanade roomlaste poolt või siis midagi, mida ajaloo hävitavad sõjad on purustanud – või siis rahuaegsed administratsioonid, seda juppi vanade roomlaste ehitatud via Emiliast, mille nime kannab ka praegune autotee, enam Reggio nell’Emilias niimoodi klaasi all näha pole, sest poliitiline võim arvas, et tänavad on kõndimiseks ja kohvikute toolide panemiseks. Kuid seal all on ta ikka olemas nagu tuhanded muud kihid inimkonna minevikku.

Itaalia sees ongi peidus tema, meie, tsivilisatsioon, kus läbi vana lossiakna välja piiludes näeb uut, tsivilisatsioon, mida hoiavad alles kõik need inimesed, kelle kohtamiseks tuleb lihtsalt silmad ja süda väikese lapse kombel avada. Itaalia sees on peidus tema loodus, imeline ja eripärane, kuhu geopeiturid oma aardeid peidavad ning mis päris lõpuks võib osutuda kogu maailmas ühtseks tüütuks nähtuseks, võsaks.

PS! Vaata eelmise teema pilte ka: öö, sest töö ei lasknud eelmisel nädalal postitada



via Emilia, Reggio Emilia, Emilia Romagna, 2007 (Autor: Oudekki)

via Emilia iseenda all peidus, Reggio Emilia, Emilia Romagna, 2007 (Autor: Oudekki)




Akna taga peidus, Castello Firmian, Bolzano, Trentino-Alto Adige, 2009 (Autor: Kätlin)

Akna taga peidus, Castello Firmian, Bolzano, Trentino-Alto Adige, 2009 (Autor: Kätlin)




Ennäe inimest, Motta d'Affermo, Sitsiilia, 2009 (Autor: Nele)

Ennäe inimest, Motta d'Affermo, Sitsiilia, 2009 (Autor: Nele)




Aardejahile!, Toscana, 2009 (Autor: Sirje)

Aarded võsas peidus, Toscana, 2009 (Autor: Sirje)



Fotojahil eestlased ja eestlaste sõbradItaalias on üldjuhul tänavad ise kunstiks, seepärast siin toimubki enamik ühiskondlikust elust just väljas. Loomulikult see kunstipärasus inspireerib kõikvõimalikke inimesi uut loomingut tegema, näiteks Sardiinias tühjendatakse suveõhtuti Villasimiuse peatänav autodest, et tänavaservadele mahutada tänavakunstnike lauad ning nii nad lobisedes koos rahvaga kunsti loovadki – mõni tuleb lausa Roomast, mõnusa dialektiga pealtvaatajate poole pöördudes haarab värvirullid ja peitlid ning pilt valmib vaid kümne minutiga. Rooma – ja kõigi teiste linnade – väljakuil kohtab aga igat sorti tänavakunstnikke, kellelt saab koduseintelegi maale haarata või kes omaenda kehast on teinud kunstiteose, mis väikse annetuse puhul teinekord liigutama hakkab. Ja samal ajal kui Bologna uus linnapea hakkas 2009. aasta suvel kõnelema, kuidas tegelikult tuleks kõik isetegevuslik tänavakunst linna keskusest välja tõrjuda, linn graffitist puhtaks pesta ning mitte kedagi enam joonistama lasta, leppisid kunsti- ja muidutudengid kokku paljude väikeettevõtjatega ning kaunistasid nende hallist metallist uksekaitsed – või siis terve edicola – värviliste piltidega. Tänav on ka meie kodu ja me ei taha sinna steriilsust, vaid esteetilist naudingut ning vabadust omaenese loomejõudu proovile panna! Ma loodan, et ka linnapeale tuleb see viimane asjaolu nüüd kenasti meelde (peaks talle vist selle postituse lingi saatma, muide Bologna pilte saab suuremalt ka näha, kui peale klikid).



Tänava kunstnik, Villasimius, Sardegna, 2009 (Autor: Helena)

Tänava kunstnik, Villasimius, Sardegna, 2009 (Autor: Helena)




Tänav kui kunst, Burano, Veneto, 2009 (Autor: Julia)

Tänav kui kunst, Burano, Veneto, 2009 (Autor: Julia)




Platsilt kunsti, Roma, Lazio, 2008 (Autor: Kadri)

Platsilt kunsti, Roma, Lazio, 2008 (Autor: Kadri)




Südame kunst, Firenze, Toscana, 2009 (Autor: Sirje)

Südame kunst, Firenze, Toscana, 2009 (Autor: Sirje)




Vabadussammas, Roma, Lazio, 2009 (Autor: Anna)

Iseseisvussammas, Roma, Lazio, 2009 (Autor: Anna)




Seintekunst, Bologna, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Oudekki)

Seintekunst, Bologna, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Oudekki)



Fotojahil eestlased ja eestlaste sõbradÜtled itaallasele puhkus, siis ta suure tõenäosusega vastab – meri, sest mere äärde ongi siin Kindral Suve turmpäikese alt kõige parem pageda ja rannad muutuvad lihtsalt suurteks (paljasjalgsete) põgenikelaagriteks karmide tilkumaajavate linnaolude eest: ja õnneks leidub sel poolsaarel merd igal pool. Muidugi, kui meri jääb kaugeks või ummiku taha, siis aitavad ka purskkaevud hädast välja ja kui rannad on põhjalikult täis pakitud, siis on alati võimalik hoopis mägede jahedusse taganeda. Loomadki otsivad puhkamiseks varju – kes safaripargis puu alt, kes cozzekasvanduse toika otsast mereõhust ja kes lihtsalt kivipõrandalt. Aga siis kui suve veel kohal ei ole, siis tõmmatakse hoopis tööst hinge ja unistatakse kõigest sellest eelnevast, otsides kollast, mis oma erksuses tuletaks meelde neid kuumi hetki, mis kokkuvõttes siiski nauditavad on. Või nähakse seda kõike unes.


Meri ja jalad, Patti, Sicilia, 2009 (autor: Jelena)

Meri ja jalad, Patti, Sicilia, 2009 (autor: Jelena)




Purskkaevupuhkus, Roma, Lazio, 2005 (autor: Sirje)

Purskkaevupuhkus, Roma, Lazio, 2005 (autor: Sirje)




Mäed, vabadus, rahu, Oberregen, Trentino Alto Adige, 2008 (autor: Kätlin)

Mäed, vabadus, rahu, Oberregen, Trentino Alto Adige, 2008 (autor: Kätlin)




Lõvid lasevad leiba luusse, Fasano zoosafari, Puglia, 2007 (autor: Triin)

Lõvid lasevad leiba luusse, Fasano zoosafari, Puglia, 2007 (autor: Triin)




Põrandauni, Basiliano, Friuli-Venezia Giulia, 2008 (autor: Julia)

Põrandauni, Basiliano, Friuli-Venezia Giulia, 2008 (autor: Julia)




Kajakad cozzepüügil, Liguria, 2009 (autor: Mari-Ly)

Kajakad cozzepüügil, Liguria, 2009 (autor: Mari-Ly)




Puhkab tööst, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2008 (autor: Oudekki)

Puhkab tööst, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2008 (autor: Oudekki)




Rosa ja Nero, Pisa, Toscana, 2006 (autor: Janika)

Rosa ja Nero, Pisa, Toscana, 2006 (autor: Janika)



Fotojahil eestlased ja eestlaste sõbradValgus lõikub äkitselt hommikusesse Milazzo mäekülge. Praegusel suveajal toob see inimesteni aimduse plahvatavast äikesest, mis kiirgab vibratsioone, elujõulisi, millest jätkub terveks päevaks. Loss, seal kõrgel, näib elustuvat võimsa mere poolt saadetud kajas. Sel ajalooga dekoreeritud mäenõlval, mille jalam kihiseb puhkajatest – kõik nad omamoodi haaratud mootorpaatide palavikulisest edasi-tagasi sõelumisest maismaa ning Eoolia saarte vahel – võib valgus lüüa nagu piitsahoop. Ja kui siis pilk üles tõuseb, on võimalik tunnetada, kuidas soomuspiksed kõmavad järeleandmatult ammutades jõudu ümbritsevast kõikehõlmavast sädelusest.

Nii kirjutas Matteo Collura oma raamatus “In Sicilia”, kust ka esimene veepilt pärineb. Vesi, eriti koos suplusega viib sellel poolsaarel ilmselgelt mõtted kõigepealt merele, rannale – kuid siiski leiab siin vett igasugustes erinevates olukordades, sest Kindral Suve rünnaku vastu on ta üks väheseid relvi. Mitte ainult meres vaid ka näiteks loendamatutes purskkaevudes, kust juua võib, järvedes, kus vett saab ka täiesti sportlikel eesmärkidel kasutada või kus vett naudivad ka muud olendid peale inimeste. Kuid ei tule unustada, et ka Itaalias on mõnikord talv ja isegi Veneetsiast võib vett leida tema tahkel kujul.




Milazzo, Sicilia, 2008 (Autor: Triin)

Milazzo, Sicilia, 2008 (Autor: Triin)





Park, Aeroporto Fontanarossa di Catania lähistel, Sicilia, 2009 (Autor: Anna)

pargikilbik, Aeroporto Fontanarossa di Catania kant, Sicilia, 2009 (Autor: Anna)





Marina di Pisa, Toscana, 2007 (Autor: Kadri)

Marina di Pisa, Toscana, 2007 (Autor: Kadri)





Lampedusa, Sicilia, 2008 (Autor: Jelena)

Lampedusa, Sicilia, 2008 (Autor: Jelena)





Salento, Puglia, 2009 (Autor: Mari)

Salento, Puglia, 2009 (Autor: Mari)





triatlon, lago di Caldaro, Trentino-Alto Adige, 2009 (Autor: Kätlin)

triatlon, lago di Caldaro, Trentino-Alto Adige, 2009 (Autor: Kätlin)





purskkaev, Bologna, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Oudekki)

purskkaev, Bologna, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Oudekki)





Lido, Venezia, Veneto, 2005 (Autor: Sirje)

Lido, Venezia, Veneto, 2005 (Autor: Sirje)

fotojahtItaaliablog jahib ka, et näidata kui ilus ja põnev see riik siin on! Osaleda võivad kõik soovijad Fotojahi reeglite kohaselt, meie täiendav tingimus on loomulikult, et foto peab olema tehtud Itaalias! Kui tahad koos teistega jahtida, saada reedeks oma jahipilt aadressile oudekki(at)gmail.com, märgi juurde, kus ja kunas tehtud.


jelena_vulcano

L'Isola di Vulcano, Golfo di Patti, Mar Tirreno, 2006 (Autor: Jelena)


Kalmistu, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2008 (Autor: Oudekki)

Kalmistu, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2008 (Autor: Oudekki)


Navigli, Milano, Lombardia, 2008 (Autor: Kadri)

Navigli, Milano, Lombardia, 2008 (Autor: Kadri)


Pisanova centro commerciale parkla, Pisa, Toscana, 2009 (autor: Sirje)

Pisanova centro commerciale parkla, Pisa, Toscana, 2009 (autor: Sirje)


Sienasse jõuan 31. augusti hilisõhtul. Raudteejaam. Pime. Mitte ühtegi tuttavat inimest, telefoninumbrit ega aadressi. Kõnniteel naine suure kohvriga. Küsin, kus asub park, sest magamiskott ning tähistaevas sobivad mulle hästi. Naine on brasiillanna ja ei räägi sõnagi inglise keelt. Mina räägin kümme sõna itaalia keelt. Naine on sõbralik ja peale mõningast proovimist teineteisest aru saada, peatab ta ühe mööduva noormehe. Läheb õnneks ja noormees-tõlgi abil saavutame üksmeele. Tol ööl jagame 14 euro eest Siena kõige odavamat motellituba.

Odav motell kubiseb minusugustest kodututest välistudengitest. Seega pole paha variant ööbida mitmekohalises toas, tutvuda kaastulnukatega ning edasi siirduda juba üheskoos ühiselt leitud püsipaika. Ühendatud jõud on ikkagi ühendatud jõud.

Siiski, edukaks soorituseks ei ole ühtainsat parimat viisi, on terake õnne. Turvaliseim, samas ka kõige rohkem kannatlikkust nõudev meetod on alustada turu-uuringuid juba Eestis, internetis, kus ripuvad vastavad leheküljed sadade pakkumistega. Üks kuulutus paistab sobinduvat sinu nõudmistele, kirjutad ja edasi ongi juba fortuuna asi, kas ootad vastust ühe päeva või jäädki ootama.

Mina otsustasin aktiivseks hakata alles kohapeal, Sienas. Selline viimasele minutile olulise asja jätmine toob endaga kaasa mõningaseid pingeid. Pingete vastu aitab karastamine. Minu karastus, mis seisnebki piirideta suhtlemises, oli 4-päevane hääletamine Eestist „saapasse”. Niipea kui ületasin Sloveenia-Itaalia piiri, hakkasin praktiseerima makaronikeelt. Mis sellest, et minu sõnavara põhines raamatul „15-minutit itaalia keelt” (päevas), mida avasin motiveeritult tervelt viiel korral kolme suvekuu jooksul. Heiskasin valge lipu, kui jõudsin leheküljele, mis oli illustreeritud sõnadega „kaitseraud”, „suunatuli” ja „kapott”.

Natuke teistmoodi lugu

Motelliööbimisele järgneval päeval, 1. septembril, algab keelekursus. Piisab, kui istun vabale toolile, tutvustan end naabrile ja juba kuulen emakeelset vastust naabri naabrilt, ühtlasi nimekaimult. Rida tagapool istub teine paar eestlasi. Nemad on juba õnnelikud linnaelanikud. Meie, kaks Nelet, veel ilma hooleks jäetud. Pärast lühikest koolipäeva suundume kontorisse, mille vahendusel kõik soovijad endale kodu leiavad. Meie ei leia, sest oleme Ida- Euroopast ja tahame pärast üüri maksmist midagi ka hamba alla jätta. Kui vastandame 400-eurose eelarve, mis umbkaudu vastab stipendiumi suurusele, 375-le eurole odavaima koha eest 2- või 3-kohalises toas, siis 25 eurot ja kuuajane toiduvaru on Itaalia kontekstis müstika.

Edasi surfame internetipunkti ja täheldame paberile kümmekond telefoninumbriga varustatud kuulutust, sest imekiiresse ja produktiivsesse meilidialoogi meil usku ei jätku. Samal ajal toimetan veebileheküljel „Couchsurfing”, et leida põrandapinda saabuvaks ööks. „Couchsurfing”, mille liikmete juured on ülemaailmsed, ja „Hospitality club”, mis piirdub eurooplastega, on kaks kõige fantastilisemat alternatiivi ükskõik missugusele majutusteenusele. Mõlemad mittetulunduslikud organisatsioonid võimaldavad leida lühiajalist katusealust „Aitäh!” eest, mainimata boonuseid, mis omavad suuremat kaalu, kui katus ise, nagu seda on päris ehtsa kohaliku kodu, kultuuri ja köögi kogemine ning sõpruse loomine kõige abivalmimate inimhingedega. Fenomenaalne.

Mulle vastab „couchsurfer”, kes ühtlasi on ka välisüliõpilasorganisatsiooni asjapulk. Taban hoobilt kaks kärbest: põrand saabuvaks ööks ning abikäsi, mis haldab sooduspakkumisi. Ja juba ta helistab, juba on kokkulepitud kohtumised korteriomanikega, juba käime üheskoos revideerimas. Enamasti ei räägi teisel pool toru keegi ei inglise ega ka muukeelt. Üks itaallasest sõber on algajale keeleõppijale suureks õnnistuseks.

Üüritavate kodude külastamine ei tähenda meie „jah” korral veel omanikku „jah”-i. Head kohad –  need on defitsiitsed soojad saiad, mille ampsamine kuuluks justkui Maslowi püramiidi vundamenti. Võib julgelt arvestada ühe või mitmepäevase ooteajaga, mille jooksul teeb otsuse nii omanik kui meie. Kes teavad, need soovitavad: külasta vähemalt kümmet kohta enne kui langetad kirve. Siena ja meie puhul on juba kolm kodu sõelal tundmus õnne lähedusest.

Kuid tegelik õnn on kaugel. Järgmisel päeval kõlavad kolm hinge torkivat „ei”-d: ühele ei sobi meie välismaapäritolu, teisele liiglühike üüriaeg, kolmas austab järjekorraseadust „kes ees, see mees”. Oleme tagasi alguses. Parandus! Peaaegu alguses, sest kogemused ei vii meid kunagi nullpunkti.

Uus internetitund, uued kontaktid, uued telefonikõned. Püüdes samalajal koolikohust täita, oleme tänase otsinguga hiljapeale jäänud. Selle tulemusena jäävad kõik kohtumised, st see üksainuke, mille oleme suutnud tekitada, järgmisesse päeva. On selge, et sel ööl me veel kodus ei maga. Küll aga veedame aega koos teiste erasmuslastega ja ohoo –  ühel neiul on kodus vaba tuba, lubab majaemandalt küsida; teine on juba teinud pikemat aega uuringut ning varustab meid võimalustega, mis talle ei sobinud; kolmas ning neljas lubavad samuti maad kuulata! Realiseeri kuldreeglit: Suhtle. Pole oluline, kuidas ja mis meetoditel, aga suhtle! ja uksed avanevad!

Öö on soe ning veedame selle õues juhusliku okstekuhila otsas, et omandada võimalikult laia kogemustepagasit. Magame õndsalt; meie nullitud lootus kogub taas tuure! Kolmandal päeval teeme teoks eelmise õhtu töö ja saavutame olukorra, kus pakkumine ületab nõudmise. Meie valime endale kodu! Ja veel sellise, mis aitab kolmandatki vagabundi päästa lageda käest varju.

Iga üürilepingu pealt peab korteriomanik riigile maksma ligi 100-150 eurot, mis tegelikus elus tähendab, et mitmed neist seda ei praktiseeri. Meie täidame paberilehe oma andmetega ja korteriomanik kirjutab alla.

Teine katse

Pärast kuupikkust keelekursust annan otsad Sienas ning suundun uuele jahimaale. Bologna. 100 000 üliõpilast. 1000 välisüliõpilast. Ajutise öömajana kasutan jällegi couchsurfarite-erasmuslaste kodusid ja kompsuhoiuna teaduskonna kabinetti. Olen valmis. Nemad on valmis: üliõpilaslinnaku tänavad on üürikuulutusi täis.

Võtan taskust oma väikse musta märkmiku ja leheküljed küllastuvad informatsioonist. Aeg-ajalt lähenevad mulle korteriomanikud, kes ka kohe eemalduvad, kui teatan, et mul ei ole kahte sõbrannat, kellega 3-kohalist korterit üürida. Edasi. Sisenen turismibüroosse, väljun linnaplaaniga. Istun väljakule maha ja hakkan helistama. Ja loodan, et telefonikaardil on piisavalt raha järel, sest helistada tuleb palju.

Kuna ülikool alustab juba järgmisel päeval, tunnen kerget vajadust kiire leiu järele. Esimene kõne, saan vaevu jutust aru ning ilmselt ka tema minust, sest lõppkokkuvõttes arvab kõneleja, et välismaalasega koos elades tekib liiga palju kommunikatsiooniprobleeme ning üleüldse ei soovi tema toanaaber oma koju Erasmuse tudengeid. Innustav, või kuidas? Edasi läheb paremini, sest unustan küsida igasuguse olulise info maksude, interneti ja pesumasina kohta, kuna olen lihtsalt liiga õnnelik saavutatud kohtumise kokkuleppe üle. Hiljem taipan oma rumalust ja kirun, kuid rumalusest areneb välja edasine tegevusstrateegia: kohtumine- see on püha eesmärk. Nii on võimalik minul kasutada käsi-jalgu ja aega enese väljendamiseks ning nägemisaistingut paremaks arusaamiseks. Teine pool võib omakorda paremini tajuda, kui tore ja toakaaslaseks kõlbulik ma olen :).

Viie minuti pärast on mul kokkulepitud üks kohtumine järgmiseks päevaks ning üks kohtumine samaks õhtuks. Esimene kodu tekitab vaimustust ja seda kohta ma ei saa, sest peale minu on vaimustunuid nii 20 teist üliõpilast.

Kui aktiivselt suhelda, siis info levib ning õhtul viibingi juba teiste erasmuslaste seltsis. Sõlmin uusi tutvusi ja leian majutaja järgmiseks ööks koos varuvariantidega. Teisel päeval kõrv ja suu huugavad ning jalad jooksevad mööda linna ringi. Mõni kodu on mulle kohe avatud, mõnda vastust pean ootama päevi, mis tunduvad igavikena. Kolmandal päeval tunnen, et võiksin magada juba omas kodus. Nii juhtubki.

Väljavalitu on kesklinna 3-toaline korter koos 3 itaallase ja ühe hispaanlasega, kes esindavad oma kodumaid rohkem kui vääriliselt. Interjöör on päevinäinud ning itaallased on lõuna-itaallased: see kõik viitab kuu-üürile, mis üürike: 226 eurot. Käsiraha tuleb selle eest maksta aga priskelt ning lepingut kui sellist mina ei näe. Ei näe ka midagi muud, mis kinnitaks minu sissemakseid. Garantiiks on usk inimese headusesse ning lootus, et mul ei tule jagada kogemust „10 viisi, kuidas Itaalias tünga saada”.

Ruumid on avarad ja lae alla mahuks teine korrus. Koridoris on kaks diivanit, ühelt avaneb vaade seinasuurusele käsitööle Gandhist, teiselt televiisorile – need on vahelduva eduga okupeeritud meie külaliste ning kosmopoliitsete rändurite poolt. Käivad kõlakad, et siia mahuks ära ka hispaania keele klassiruum ning kitarrikool. Pesumasin on olemas enamikes üürikorterites, nii ka meil; samuti püüab laptop kinni ümberkaudsed wifi-lained.

Minu jagada on ruum eraldi vannitoaga. Tuba on möbleeritud, kuid minu kurvastuseks ei mahuta mõiste „mööbel” endasse voodiriideid – magan siiamaani oma magamiskotis, oodates odavaid laadapäevi. Laualambina kasutan punaseks võõbatud romantilist põrandalampi. Ovatsioone tekitavad paksud kivimüürid, mis summutavad endasse kogu kärarikka tänavapildi. Teisalt on ühes kivikastis elamine ühele eestlasele ütlemata kõle ja külm ja niiske, sest tubane päikesepaiste ei mahu kesklinna kõrgete seinte vahele (õnneks pidi siin nagunii palju sadama).

See kodu minetab suure edumaaga kõik teised minu võimalikud variandid. Kõrvale jääb voodi 3-kohalises toas kesklinna vales otsas, ülikoolilinnakust kaugel eemal. Loobuda aitab ka asjaolu, et leping oleks sõlmitud järgmise sügiseni ja varasema lahkumise korral jääks järglase otsimine minu õlule. Miinuse said sappa veel korter, mis asub kahtlases rajoonis linnamüürist väljaspool ning korterikaaslased, kes suitsetavad siseruumides.

Ja sina?

Minul tiksus kriitiline minut ja seepärast pidin otsustama kiirelt. Samas on ühe- või kahenädalane otsinguperiood normaalne. Ohtrad äraütlemised on normaalsed! Valik on kergem, kui tead täpselt, mida vajad. Välisüliõpilasele on oluline asupaik, sest kõik sündmused, eriti loengud, toimuvad enamasti kesklinnas ning perifeeria odav üür võib koos bussipiletiga lõpuks rohkem maksta kui pisut kallima üüriga tuba kesklinnas. Olulisim on ilmselt aga seltskond, kellega elad koos kõik järgnevad kuud. Kui nimetad ühe resideerumiseesmärgina uue võõrkeele valdamist, siis itaallastest korterikaaslased on kindla peale minek.

Ideaalse kodu leidmine võtab aega ja iga kodutuna veedetud päev kasvatab nii pinget kui väsimust. Teiselt poolt on see korterite külastamine omamoodi ekskursioon kohalikku ellu ning hea treening uues kodulinnas orienteerumiseks. Koduta ei jää keegi. Nii palju kui sina vajad kodu, vajab tühi kodu sind! Mida rohkem panustad oma otsingusse, seda rikastavam saab olema protsess ning rahulolu pakkuvam tulemus – ning ära unusta kuldreeglit! Dialoog on kõige algus.

In bocca al lupo! Õnn kaasa!

Autor: Nele Reial, Bologna

Pildid tegi Nele Bologna lugematutest korterikuulutustest peamiselt via Zamboni kandis, Bolognas. Suuremalt nägemiseks kliki pildil!

Õhinal esitasid lapsed oma etendust, säravate silmadega ja täis lootus – ükskord me võidame niikuinii! Linnatänavatel hulkus tol päeval mõni üksik turist, keda kohalikud seirasid natukene tõrjuvate pilkudega – kui teil sel õhtul oma kohta ei ole, siis olge parem viisakalt kuskil baaris, pole siin midagi vaadata, see on meie pidu. Õhtusöögi kallale asuti koos, suurte laudade taga, mis olid seks puhuks kiriku ette välja tõstetud, sealsamas vesteldi, naerdi, aplodeeriti mööduvale linnamaratoni jooksjatele: loomulikult neile, kes esindasid just sinu contradat.

Mina elasin kaasa loomulikult nobil contrada del Nicchiole (nicchio tähendab tõlkes merekarpi), sellelesamale, kus ma praegu natukene aega elan ja mille lapsed selle lootust täis etenduse esitasid, tähistades jumalaema püha semptembris 2008. Contrada tähistab Sienas ühte linna osa, kuid toimib nagu omaette väikene vabariik: igal contradal on oma lipp, oma valitsus, oma muuseum, oma kirik, oma purskkaev. See viimane on eriti oluline laste sünnil, sest nagu vabariigile kohane, tuleb lapsed kodanikeks võtta ja niimoodi ristitakse uus liige contradasse purskkaevu veega – hüva vähemalt mõnel puhul – ja seotakse talle kaela contrada värvides rätik. Ka abiellumistseremoonia teevad Siena elanikud läbi kaks korda, üks on Itaalia riigi ees (ükskõik kas kiriklik või mitte), aga teine on omaenda contradas, mis tähistab sinu sidemeid just selle ees. Eri contradade vahelised abielud tekitavad suuri pingeid – kes kuhu peab kolima ning vahepeal tähistavad abielupaarid pühasid isegi eraldi, kumbki seal, kus ta sündinud on. Muide, contrada kodanikuks võib ka lihtsalt saada: kui sa kolid Sienasse, kui sa võtad omaks selle palio ümber keerleva jalgadega keskajas elu ja hakkad seda armastama, siis armastatakse sind vastu, või vähemalt nii nad ütlevad. Hingelt oma contradasse võid sa natukene kuuluda ka võõrsil elades.

Veel ühe märkuse korras: panka igal contradal ei ole – panku, päris Siena panku, on ainult üks: Banca Monte dei Paschi di Siena, see-eest on tegemist maailma vanima tegutseva pangaga: asutatud aastal 1472! Nagu Siena elanikud armastavad toonitada: kakskümmend aastat enne seda, kui Cristoforo Colombo avastas Ameerika. See pank mängib Siena elus olulist rolli, kuid see väärib omaette postitust, seega järgmine kord…

Contradad ise said alguse kuskil 14. sajandil, kus kolmele künkale – terzo di Città, terzo di Camollia ning terzo di San Martino – ehitatud Siena jagas need kolmandikud omakorda nii umbes 42 jupiks, 1555. aastal aga kaotab Siena oma iseseisvuse ja jääb Firenze valitsuse alla ning 1729. aastal Violante di Baviera vähendas contradade arvu 17-le ja fikseeris selle praegused piirid. Samuti fikseeritakse palio reeglid, niisugustena nagu need kehtivad tänapäevani.

Palio on Siena hing, see, millest igaüks osa saab, lapsed ja vanad, mehed ja naised, see, mille ümber siinne elu koondub. Lihtsalt kokku võttes on tegemist hobustevõiduajamisega, mis toimub piazza del campol, hobused sadulaid ei kanna, küll aga kannavad džokid keskaegset rõivastust. Kirjutades sõna “keskaegne” mu näpud klaviatuuril korra peatuvad – kas on õige seda üldse Sienast rääkides kasutada, sest see kõik on toimunud katkematult keskajast siiamaani, need kostüümid ei ole “turistile vaatamiseks”, iga Siena elanik võtab toimuvat sajaprotsendiliselt tõsiselt. Seega – lihtsalt kostüümid? Lihtsalt pidulik rõivastus?

Võistlus ise toimub kahel korral aastas: 2. juulil võisteldakse Palio della Madonna di Provenzanol ning 16. augustil Palio dell’Assuntal. Ühel aastal võistlevad 10 contradat: need 7, kes eelmisel aastal ei võistelnud ja veel 3, kes loositakse kuu aega enne võistlust. Nädalal enne võistlust kaetakse Piazza del Campo kivine jooksutrass liivaga, kolm päeva enne võistlust vaatab veterinaar üle hobused ning need jäävad contradasse elama. Contrada “president” priore, valitud oma kohale kõigi vähemalt 14-aastaste contradaiolide poolt, annab neljaks palio päevaks oma võimu üle capitano’le.

Kolm päeva enne võistlust algavad ka proovisõidud – kaks päevas, suur üldproov õhtul enne võistlust. Samal õhtul õnnistatakse kirikus palio sisse (chiesa di Provenzanos juulipaliol ja Duomos augusti omal) ning toimub pidulik õhtusöök. Kõrvalepõikena peab mainima, et nagu muudelgi hobusevõiduajamistel, on ka palios omajagu korruptsiooni, kus püütakse ära osta teiste contradade džokisid, et need ei võidaks. Džokid ei ole tavaliselt Sienast, need on professionaalid ning eelistatud on väikesed ja kõhnad sõitjad, tihti on nad pärit Sardiiniast, aga ka teistest linnadest, isegi teistest riikidest.

Palio päev algab kell seitse hommikul džokide missaga (messa del fantino) ning päris viimase prooviga (provaccia). Pärastlõunal viib iga contrada ka oma hobuse kirikusse õnnistamisele: “Va’ e torna vincitore” (mine ja naase võitjana), toimub ka pidul rongkäik, kostüümides ja lippudega. Helisevad Torre del Mangia kellad – pealtvaatajate ligipääs piazza del Campole on avatud ning kiiresti täitub platsi keskosa inimestega, sissepääs on kõigile tasuta, see on ilmne, sest palio, see on nagu õhk, mille hingamise eest ei saa raha võtta (jah, kui sa tahad mõne maja rõdult vaadata, siis selle eest peab küll maksma). Mõned inimesed on veetnud loomulikult öögi piazza del Campol, ikka selleks, et paremat kohta saada, tullakse tunde varem, et hõivata siis koht kuskil rahvasumma sees.

Ja kuigi palio on eelkõige Siena enda elanikele mõeldud, siis kannab RAI seda ikka ühel oma kanalil otse üle, kommenteerides niisama tuliselt nagu jalgpallivõistlust või vormel 1-te. Muide start antakse alles siis, kui kõik hobused on kenasti reas, aga see kohtade otsimine ja üksteise puksimine võtab mõnikord tunde, seega stardikellaaega lihtsalt ei ole. Võistlus ise kestab kolm ringi Campol, see on umbes üks minut ja 15 sekundit, aga contradade kodanikud jõuavad emotsioonidest hulluda, ka siis kui nad vaatavad seda nurga tagant või kodus televiisorist – mäletan RAI tegi kunagi intervjuu mehega, kes oli televiisori ees kaasa elades oma achilleuse kõõluse rebestanud…

Võitja saab auhinnaks palio (maalitud siidist väike lipp) ja suundub kirikusse madonnat tänama, võitja päralt on loomulikult Duomo.

Kõige olulisem, nagu teistegi spordialade puhul, on siin loomulikult võit, seneeslased (senesi, nagu Siena elanikke itaalia keeles tähistatakse) ütlevad “kui sa ei võida paliot, siis sa kaotad”, teisi ja kolmandaid kohti ei ole. Kuid tähtsuselt järgmine asi on see, et sinu vaenlane ei võidaks: kõigil contradadel on oma sõber-contradad ja vaenlas-contradad, ja hoidku selle eest, kui vaenlane võidab. Üks minu professior kirjeldas lugu kolleegist, kelle abikaasa päritolucontrada vaenlascontrada võitis eelmisel aastal palio ja see – intelligentne ja haritud ülikooliprofessor – pani mitu päeva järjest mehe supi sisse kõhulahtistit, et teda narritada ja alandada. Sõbercontrada võitu tähistatakse loomulikult koos nendega ja suurejooneliselt. Muide, kui ühel contradal õnnestub võita mõlead paliod samal suvel, siis nimetatakse seda “fare il cappotto” – mantlit tegema. Sel puhul võib Siena kivistel suvekuumusest õhkavail tänavail näha inimesi, kes liiguvad ringi suurtes mantlites, ikka oma contrada võidu auks. Tähistamine jätkub peaaegu kogu septembri jooksul ja siis hakatakse valmistuma järgmiseks aastaks – peaaegu igal õhtul kogunevad mõned contrada kodanikud ühisruumidesse, et mingit sorti ettevalmistusi teha.

See kõik on Siena liitnud äärmiselt kogukondlikuks paigaks, mille tulemusena on tegemist ühe Itaalia kõige väiksema kuritegevusega kohaga, kus on isegi Itaalia kohta väga tugev “naabrivalve”, kõik teavad kõigist kõike (koos ka oma negatiivsete omadustega). Siena katustel ei ole ühtegi televiisoriantenni, sest see rikuks linna keskaegse välimuse (kõigil on kaabel, sest Siena ei taha mitte “tagasi puu otsa”, aga traditsioone progressiga siduda) ning teoreetiliselt oli see esimene linn Itaalias, mis keelas mootorsõidukite sisenemise ajaloolisse kesklinna. Praktiliselt tähendab see seda, et Piazza del Campol ja paaril sellega paralleelsel tänaval tõesti autosid ei liigu, muud tänavad on aga kõikvõimalikke erilubadega sõiduvahendeid täis.

Kuid siiski on see linn ilma kraanade ja tsemendita, see on linn, kus kaks sammu pärast müüre ongi hiiglaslik puu- ja juurviljaaed (mis tõsi küll, tänapäeval enam tervet linna ära ei toida, iseteeninduskassadega conad on meil ka, ehkki väike ja ajaloohõnguga maja keldrikorrusel). Palio ei ole ka ainus võistlus, seesama alguses mainitud lasteetendus läks hindamisele kõikide contradade esindajatest kokku pandud žürii poolt – ja hurraa, selle võitis Nicchio, “minu” contrada! Nicchio eelmine paliovõit oli aastal 1998. ja kuigi ma – olles siinsest elust vaimustuses – jään siiski Emilia-Romagna elanikuks, tean ma, mida ma 2. juulil 2009. teen ja kellele pöialt hoian. Loodan, et see siiras vaimustus leevendab sienalaste silmis ka minu hulljulgust see artikkel kirjutada, sest tegelikult neile väga ei meeldi, kui võõramaalased paliost räägivad.

Autor: Oudekki Loone, Nicchio, Siena

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta