You are currently browsing the category archive for the ‘camorra’ category.

11 aastat kestnud kohtprotsess “Spartacus” casaleside kamorristiklanni vastu lõppes 15. jaanuari õhtul kuueteistkümne eluaegse vanglakaristuse kinnitusega Kassatsioonikohtus.

5 aastat eeluurimisi Napoli Antimafia Prokuratuuri poolt, 1300 uurimise all olijat, 508 tunnistajat, 24 õigusorganitega kaastööd tegijat (pentiti): kõikide süüaluste karistused kinnitati. Nende hulgast “Gomorra” veergudelt tuttavad Francesco Schiavone (hüüdnimega Sandokan), tema parem käsi Francesco Bidognetti (hüüdnimega Cicciotto e mezzanotte), bossid Antonio Iovine ja Michele Zagaria, kaks viimast siiamaani tagaotsitavad.

“See kohtuotsus on küll väga oluline samm, aga kehtib kuni 1996 aastani sooritatud kuritegude kohta. Karistused on camorra mineviku kohta, ega puuduta olevikku ja tulevikku. See on hea algus, aga me ei saa rääkida lõpust,” ütleb Robert Saviano.

Hiljutised rohked arestid ning mõningate liikmete kaastöö õigusorganitega on casaleside ridu küll hõredamaks teinud, aga sellele vaatamata tundub organisatsioon olevat uute tasakaalude otsingul ja allaandmisest kaugel.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

savianoEestiski võrdlemisi märgatava vastukaja osaliseks saanud Roberto Saviano “Go­morra” edul on kindlasti mitmeid põhjuseid. Napoli organiseeritud kuritegevuse analüüsi ja autorile osaks saanud ähvarduste kõrval ei tohiks kindlasti mööda vaadata teose kirjanduslikest külgedest, oskuslikust balansseerimisest uuriva ajakirjanduse ja ilukirjanduse vahel. Kui ingliskeelses maailmas (kardetavasti kehvapoolse tõlke tõttu) paigutati raamat üsna ühemõtteliselt non-fiction’i osakonda ja ühes Rooma raamatupoes võis teda näha hoopis reisikirjanduse riiulis (ikkagi “reis”), siis Itaalias vallandas teos päris elava keskustelu just nimelt belletristilise vaatepunkti ümber.

Nii avaldas Bologna kirjanikekollektiivi Wu Ming1 kuuluv autor 2008. aastal memorandumi “New Italian Epic”, kus otsib ühiseid elemente vabalt valitud teostest, mis ilmunud aastail 1993–2008. Selles kirjandusliku zeitgeist’i analüüsis, kus muide “Gomorral” on suhteliselt keskne roll, jõuatakse põhijoontes järgmiste väideteni.

Kirjanduslikud ja keelelised registrid vahelduvad tekstiloomes pigem vaevu hoomatavalt kui mänglevalt – teksti parema edasiandmise, mitte eksperimenteerimise huvides. Kirjutatus ilmneb autori eetiline (ja poliitiline) pühendumus, vastutuse võtmine, postmodernistlikust kõrvalseisja positsioonist loobumine, teksti keskele viskumine, sellega samastumine ja soov pakkuda seesugust kogemust ka lugejale. Kadunud suurnarratiivide (kirjanduslike ja poliitiliste) asemele otsitakse uusi, eepilisi, võimalikult laia allegoorilise väljaga narratiive.

Memorandum (mille versioon 3.0 on tänaseks ka eraldi raamatuna avaldatud) tekitas teravat poleemikat ja ehkki ta võib näida lihtsalt pisut naiivse naasmisena “mil­lestki tähtsast” kirjutamise juurde või kattevarjuna “neoneorealismile”, pakub ta kindlasti võtit mõistmaks nii mõndagi aspekti ka Roberto Saviano “Gomorras”.

Registrite valik, millele “Gomorra” on rajatud ja mis omakorda püüavad lihtsustada tekstile lähenemist, on tõesti pillavalt lai. Sujuva elegantsiga liigub Saviano autobiograafilise romaani ja uuriva ajakirjanduse, antropoloogiliste välivaatluste ja poliitökonoomilise kriitika, detektiivromaani ja grahamgreene’iliku j’accuse-teose vahel.2

Tegemist ei ole ühtlustatud fiktsiooniloomega, Saviano võib kord mõnest ajaleheartiklist või dokumendist otsesõnu juttu teha ja teisal kasutada mõnd artiklit hoopis “isiklikumat” laadi stseeni tarvis.3 Võib muidugi küsida, millised Saviano allikad üldse ei kannaks teatavat fiktsionaalset või žanriomapära pitserit. Ajaleheartiklitest, politsei pressikonverentsidest ja kohtuprotokollidest pealtnägijate tunnistuste, pealtkuulatud telefonikõnede ja Napoli aguleis levivate anekdootideni – kõigel on erinev tõeväärtus ja oma kindel viis informatsiooni edasiandmiseks, meetod tihti olulisem kui sündmus ise.

Kuidagi ei saa mööda ka fiktsiooni rollist camorra liikmete seas. Raske on näha vahet, kus popkultuur peab aitama kurjategijatel brände kujundada või kus see nende enda elu juhib. Nõnda saadavad naissoost klannipealikke “Kill Billi” eeskujul kollasesse riietatud naiskillerid, kerkivad filmist “Scarface” kopeeritud ehitusloata villad, arreteeritud bossid ilmuvad reporterite ette nagu Hollywoodi filmistaarid, altkulmu kaamerasse põrnitsedes, teadmisega, et just nii neid jäädakse mäletama ja nende ees hirmu tundma.

Saviano ees on kahekordne ülesanne: kuidas sellest tekstide plejaadist välja lugeda “reaalsus” ja reaalsus omakorda teks­tua­liseerida. Kuigi kirjeldatud sündmused ei ole reaalsemad kui teistes Itaalia organiseeritud kuritegevusest kirjutatud raamatutes, on tema kirjutanud realistlikumalt. Kogunud erinevad seigad meeldejäävateks sündmusteks, millel on omakorda taastootvad väärtused, neid võib üha uuesti jutustada nagu antiiktragöödiaid uuesti lavastada – Matteo Garrone film või “Gomorra” arvukad instseneeringud Itaalia teatrilavadel räägivad ikkagi raamatus jutustatust, mitte sellest, kuidas seda jutustati.

Saviano on ise intervjuus tunnistanud, et kuivem ajakirjanduslik stiil või siis lõpuni ilukirjanduslik tekst oleks tema arust võinud tekitada liigsuure lõhe lugeja ja loetu vahele.4 Vastukaaluks laseb ta kõiki sündmusi kokku põimida minajutustajal, kes on tõenäoliselt kõige ilukirjanduslikum element Gomorras üldse, omni­presentne laulik, kes lugejat läbi Napoli põrguringide juhatab, on vaid tühi kest, mis vajadusel uusi vorme omandab.

Ühelt poolt veab ta lugeja eest näppudega üle Kalašnikovi jäetud kuuliaukude, topib ninapidi üha võikamatasse seikadesse, ükskõik kas siis autor ise viibis nende stseenide juures või andis hääle hoopis mõnele tunnistajale, kes tahaks olla kuuldud, aga mitte nimetatud. Teisalt jätab minajutustaja piisavalt ruumi poolautobiograafilisele tegelasele, kes Saviano motiive kipub lapsepõlvetraumadele taandama. Minajutustaja vaat et vuajeristlikku painet camorra tegevuse suhtes selgitab 13-aastase Robbe kogetud seik, mis üsna üheselt seob surma (tahtmatu) erektsiooniga, ja vastuhakk isa konformistlik-alandlikule mõtteviisile sümboliseerib Saviano hilisemat otsust astuda vastu Napolis valitsevale vaikimisele.

Selline lugeja kättpidi vedamine ja seletuste andmine võiks tüütukski osutuda, kui kõikide nende personifikatsioonide tagant ei tõuseks ikka ja jälle Saviano-autori tegelaskuju. Hoolimata välisest tagasihoidlikkusest on tal oma kirjanduslik ja poliitiline agenda, ta tahabki anda oma hääle neile lugudele, kus peategelased seda ise veel ei julge, kirjutada moel, mis Pasolinini vahest ei küüni, aga oleks ühiskonnas vähemalt sama oluline. Lõppude lõpuks on temagi üks napollasi, kes otsib viisi, kuidas oma elu elada täiel rinnal ja camorra’t kartmata ning selgeks teha, et praegu ei ole tegu Meh­­hiko narkokartellide ega Angoola lapssõduritega (kuigi camorra on tõenäoliselt mõlematega ärilistes suhetes), vaid tema kodulinnaga.

Selle soovi täitumiseks peab ta tõestama, et Napolis ja Campanias toimuv ei ole nor­mist kõrvale kaldumine, vaid tavaliste ma­janduslike efektide kuhjumine. Camorra või “Süsteem”, nagu seda kutsuvad kirjeldatud maailma kodanikud, on oma olemuselt sama totaalne kui kapitalistlik maailmakord, mille pragudes ta tegutseb. Saviano kasutab camorra’t meie kõigi ühiskonna allegooriana, selle toimemehhanismidest kirjutamine võrdub autori jaoks neoliberalistliku majandussüsteemi kriitikaga.

Kuritegeliku maailma erinevaid sektoreid ükshaaval analüüsides jõuab ta ikka ja jälle arusaamiseni, et camorra töötab alati käsikäes “legaalse” ärimaailmaga ning et camorra ise lähtub pigem majanduslikust kui sõjalisest või poliitilisest loogikast. Süsteem on edukam kui teised grupeeringud, sest ta ei vastandu poliitilisele korrale nagu Cosa Nostra, camorra lihtsalt kas leiab meetodi koostööks poliitikutega või siis hävitab nende karjääri, ilma et ta seejuures ise poliitikute positsiooni ihaldaks.

Nõnda jõuabki “Gomorra” üsna lootusetu lõppjärelduseni, camorra vastu nagu ei olekski võimalik võidelda, sest klannipealike arreteerimine laseb esile kerkida uutel “ärimeestel”, võimaldab aegunud ärimeetodeid asendada uute ja innovatiivsematega. Legaalse ja illegaalse segunemisel tekkivad lõputud viisid kasumi suurendamiseks on iga suurfirma unistus: võimalus pääseda seadustega ette nähtud piirangutest, mis samal ajal konkurente edasi kammitseksid.

Paljuski tuleneb selline lootusetus ideoloogia kui sellise surmast. Nii nagu poliitmaastikul puuduvad jõud, kes tegeleksid reaalselt alternatiivide otsimisega, ei loe camorra’ga kaasa minevate poliitikute puhul nende parteiline päritolu. Ometi ei lasku Saviano mõne minevikuideoloogia elluäratamiseni. Tema viimane lootus rajaneb tavalisel inimesel, usul, et ükspäev suudavad Napoli enda elanikud lahti öelda vaikimisest ja camorra loogikaga kaasa minemisest.

Seni on lootus “elada täiel rinnal” jäänud vaid lootuseks, romaani ilmumise järel sai Roberto Savianost endast Roberto-kirjanik, tegelane “Gomorra” kaante vahel, metamorfoos, mis sundis lõpuks Saviano “Go­morra” kirjutamist kahetsema. Nii nagu camorra klannipealike hiigeledu hind on varem või hiljem isolatsioon – olgu vanglas või karabinjeeride eest end salakorterites varjates –, nii pidi Saviano loobuma senisest elust ja peituma omakorda kara­bin­jeeride kasarmutesse. Kui lugeda ajalehtedest lugusid, kuidas järjekordsed “Gomorras” mainitud klannipealikud on kinni nabitud, on samas tunda ootuse hõngu: kunas avaneb võimalus kirjutada lugu sellest, kuidas ca­morra lõpuks ometi tabas Saviano. “Go­morra” ei ole ju j’accuse Campanias baseeruva ja oma kombitsaid üle maailma sirutava camorra vastu. Pigem süüdistus kõigile, ühtviisi Lõuna- ja Põhja-Itaaliale, poliitikuile ja rahvusvahelistele korporatsioonidele; näitamine, et globaalne maailmakord on see, mis lubab Süsteemil eksisteerida ja kontrollimatult laieneda. “Gomorra” viimaseks süüdistuseks aga jääb osutus lugejale: mina tegin, mis suutsin, aga sina?

Autor: Kristjan Pruul, Milano

Lugu on kirjutatud Vikerkaare tellimusel

1 Wu Ming (hiina k-s: ei keegi) on viimase kümnendi üks huvitamaid nähtusi itaalia kirjanduses: “anonüümne” rühmitus, mis avaldab peamiselt kollektiivseid romaane, kuigi eri liikmed on ka sooloprojekte kirjutanud. Rahvusvahelist edu saavutati esmakordselt Luther Blissetti pseudonüümi all avaldatud kollektiivse romaaniga “Q”, millele käesoleval sügisel on oodata järge (eesti keeles on Luther Blissettiga võimalik tutvust teha näiteks Margus Tamme artikli vahendusel Artishoki ajaveebis: http://artishok.blogspot.com/2008/08/suurmeeste-elulood-ii-luther-blissett_25.html). Rühmitus on ka üks peamisi copyleft-ideede levitajaid Itaalias ja seetõttu on nende teosed (k.a mõned tõlked) vabalt kätte saadavad nende veebilehel: http://www. wumingfoundation.com/

2 Vrd Greene’i “J’accuse: The Dark Side of Nice” (1982)

3 Segadus “Gomorra” ilukirjanduse või ajakirjandusena lugemise ümber sai ainult hoogu juurde pärast seda, kui Napoli ajakirjanik Simone Di Meo süüdistas Savianot Di Meo Cronache di Napoli ajalehes avaldatud artiklite plagieerimises. Sellisel süüdistusel oleks tõesti kaalu vaid siis, kui tegemist oleks tõsiajakirjandusliku teosega.

Unustage Sopranod. Unustage “Ristiisa”. Unustage väited nagu “kui maffiat ei oleks, siis sitsiillased ei tantsiks vabadel hetketel nii kaunilt tangot”. Kuulake neid paljusid itaallasi, kelle huultel sõnad “camorra” või “‘ndragheta” või “maffia” kõlavad mürgise vihkamisega ning vaadake nende silmi, mis maffiavastaste magistraatide Falcone ja Borsellino nimedegi mainimisel veega täituvad. Ja siis lugege Roberto Saviano imelise kerguse ja emotsionaalse haaravusega kirja pandud romaani ja vaadake Matteo Garrone filmi, mis selle teksti essentsi on imeusutavalt ekraanile toonud. Filmi, mis esitab ilustamiseta, peaaegu dokumentalistlikul moel maad, mis on täielikult maffia kätes, lastes tegevuspaikadel juhtida pildirežiid.

Uskumatu usutavus

Me oleme seal, ekraanil, me elame ja kannatame, filmiruum ja reaalne ruum saavad üheks, saadetuna napoli ja caserta dialektist (enamik näitlejaid on tavalised noored neist piirkonnist), päriselulise detailirikkusega, inimese vaatepunktist. Dünaamiline ja täpne operaatoritöö viib meid kaasa kolmeteistkümneaastane Totòga, kes aitab ema, viies toitu koju lähedalelavatele perekondadele ja tahab saada suureks ning sõita autoga motorino asemel. Suured selles maailmas on aga märgitud püstolikuulidega ning ainus, mis seal loeb, on raha ning surnud kehade arvestus. Seda taipavad selgelt hilisteismelised Marco ja Ciro, kuigi muu maailmas võib neile segaseks jääda, kuid fakt, et suuremad relvad annavad territooriumi, kus käskida, on neile hästi tuntud.

Selles tumedas ja raskes maailmas elab geniaalne rätsep Pasquale, kes armastab oma tööd üle kõige, kuid soov saada tunnustust ja palka, mida kasvõi liialdades võiks õiglaseks nimetada, viib ta vaid ohtlikesse olukordadesse. Maestro, ütleb Pasquale oma naisele pärast salajast loengut, mis antud Hiina tööliste – arvatavasti vähemakstud illegaalsete immigrantide – vabrikus, nad kummardasid mulle ja ütlesid maestro. Kuid paraku elab ta Süsteemis, kus väärikusel ja armastusel ei ole kohta, sest raha neid otseselt ei vaja.

Raha vajab vaid kellegi omandiks olemist, suurtes kogustes – ning kui tehase ohtlikke prügijäätmeid saab ümber töödelda 25 senti kilolt odavamalt – poole hinnaga – siis ei ole ju oluline, mis nendega tegelikult juhtub. Ohtlike jäätmete tootjale ei ole reaalselt oluline, kui vanad on inimesed, kes veavad prügi laiali mööda ladustamispaika, et sellest seal ebaseaduslikult komposti teha (ja kas neil on vaja patja istmele, et esiklaasist välja näha) ning ülimürgiseid jäätmeid, mida ka Itaalias matta ei riskita, võib ju lõpuks ka humanitaarabi nime all Aafrikasse saata: jäätmed, mille ligi saatjad ainult maskides ning spetsülikondades minna riskivad – darthvaderliku hingamise saatel.

Filmi soundtrack haarabki oma lihtsa geniaalsusega koosnedes peamiselt neistsamust helidest ja häältest, mida demonstreeritavais paikades iga päev kuuleb ning annab reaalsusetunde, ja hetkiti kõlav neomelodico, muusikastiil, mille loojaks peetakse camorristat Luigi Giulianot, paneb i-le täpi. Need on just need laulud, mida võib kuulda enamikes Napoli baaridest ja autoaknaist – ja mis on ka üheks kuritegelikest äridest. See on muusika, mida põhja-Itaalias peaaegu ei kuule, erandina mõned üksikud esitajad – näiteks ka “Gomorras” kõlav tugevasõnumiline Nino d’Angelo. Kaasaegne Napoli etno, see on neomelodico, loodud kuulamaks just neil tänavail ja millesse riietatuna omandab Garrone film selle viimase tõelisusepuudutuse, südamessetungiva ehtsuse.

Hädaohtlik usutavus

Filmi aluseks olnud romaani “Gomorra”, 2006. aastal Itaalias edetabeleid rünnanud ja 2007. aastal NYTimesi poolt saja maailma parima raamatu hulka valitud teose fenomen seisneb just sellessamas ehtsuses ja usutavuses. Kuid – tähelepanu! – seda ei ole kerge lugeda, see pole lektüür lennukisse või elektrirongi, et paari lehe kaupa vabadel hetkedel meelt lahutada (kui teil ei ole just plaani oma peatusest alati mööda sõita). “Gomorra” on raamat, mis ei näita Il Bel Paeset, Ilusat Maad, nagu itaallased oma kodumaad kutsuvad, mitte kultuuri- ja ajaloohõngulise imena, vaid demonstreerib tema musta poolt, camorra majanduslikku impeeriumi ning selle maailmavalitsemisigatsust. Kuigi Saviano sile keelekasutus on imeline ja naudingutvalmistav, paneb see raamat lugedes ikka ja jälle peatuma ning mõtlema, vaatama neidsamu riideid, firmamärgiga või mitte, mida tehakse camorra tumedates tehastes, kingi, toitu, kõike, mida me tarbime USAst Eestini, Itaaliast Hiinani ning mis kõik on osa sellest elust, mis on röövinud paljudelt inimeseksolemise mõiste.

Saviano ise kirjutas oma esikraamatuga alla ka oma surmaotsusele, sest nii ehtne pilt ei saa mõjumata jääda isegi camorristidele endile, hirmutavalt. Nii liigub noor kirjanik ja ajakirjanik vaid politsei või karabinjeeride valve all – ka tema on maksnud valiku eest rääkida karmi hinda. Nagu ta ütles ise ühes intervjuus mõni aasta tagasi:

Perse see edu. Ma tahan elu, vaat nii. Ma tahan kodu. Ma tahan armuda, juua õlut avalikus kohas, minna raamatukokku ja valida raamatuid lugemiseks, tutvudes neljandikuga kaanetekstist. Ma tahan jalutada, võtta päikest, hulkuda vihmas, kohata inimesi ilma hirmuta ja ilma oma ema ehmatamata. /../ Kurat, ma olen ainult kahekümnekaheksa aastane! Ma tahan kirjutada, kirjutada, kirjutada, sest see on minu kirg ja minu vastupanu ja mina, kirjutamaks, pean olema küünarnukkideni reaalsuses, tundma selle lõhna ja mitte elama steriilselt nagu mingis dekompressioonikambris, karabinjeeride kasarmus – täna siin, homme kahesaja kilomeetri kaugusel – ümberpaigutatuna nagu mingi pakk, ilma teadmata, mis juhtub või võiks juhtuda.”

Just selle kohutava ja katastroofilise elu täpne kujutamine on nii Saviano raamatu kui Garrone filmi menu aluseks. See absoluutne reostamine, absoluutne ebamoraalsus, absoluutne vägivald, absoluutne võimu kuritarvitamine, absoluutne noorukite elu hävitamine – nende noorukite, kelle silmis ei ole enam armastust ja mistõttu neomelodici tekstid kõlavad üdini võltsilt – ongi maffia, organiseeritud kuritegevus, oma kõige puhtamal kujul. Seepärast tuligi teil unustada rämps, mille nimi on Sopranod, glamuur, millega Hollywood armastab reaalsust ilustada: Gomorra, filmi ja raamatuna, eitab sirgjooneliselt niisugust lähenemist ning näitab maffiat tema reaalsel kujul: räpane asjandus – igas mõttes räpane – obstsöönne ja tulevikuta.

Vastutad just sina

Kuid Gomorras kujutatu ei ole siiski maa, kus poleks valikut. Igaühel meist, ka kõige raskemates oludes, on valik jääda inimeseks, kõlab teose ehk kõige olulisema sõnumina. Selle valiku teevad filmis kõik juhtivad karakterid, otsustades ühte või teist viisi, valides Süsteemi või Inimkonna, hüljates sõbrad ja arnastuse või asudes nende poole teele.

Kuid autost lõplikult välja astunud Roberto vabanenud olek, raamatu autor Saviano valmidus oma elu katkestada, rääkimaks tõtt, mõrvatud Falcone ja Borsellino otsusekindlus ning tuhandete teiste, nimedeta, purustatud eludega, vaprus Süsteemist loobuda ja sellele vastu astuda, teeb reaalsuse lõpuks helgeks ning lootusrikkaks, keerates filmile, romaanile ning elule ootamatu vindi ning meenub, milline oli Gomorra saatus piiblis.

Ka meil on valik.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

«Gomorrat», nii raamatut kui filmi, esitletakse täna kell 18.30 Sõpruse kinos

Arvustus ilmus ka Postimehes

Loe ka mida arvas endine politseinik Andres Anvelt

Loe ka, mida kirjutas Kristel siinsamas blogis

Minu uudishimu noore kirjaniku Roberto Saviano bestselleri “Gomorra” suhtes hakkas kasvama alles siis kui camorristid autorit surmaga ähvardama hakkasid.

Raamatu menu oli Itaalias plahvatanud märgatavalt varem, kuid ma ei tormanud seda kohe lugema – pahatihti on bestsellerid lihtsalt pealetükkiva turunduse poolt õhku täis puhutud seebimullid. Olen itaalia kirjanduse suur austaja, aga selle parim osa jääb minu meelest 80ndatest aastatest ettepoole, jättes välja paar Alessandro Baricco ning Mauro Corona raamatut, olen viimasel ajal uudiskirjanduses järjepidevalt pettunud. Lisaks sellele on organiseeritud kuritegevuse kohta kirjutatud teoseid  siinmaal jalaga segada, üks täpsem ja põhjalikum kui teine. Milles võis järjekordne raamat samal teemal erineda kõigist eelnevatest? Ühesõnaga, alguses olin umbusklik.

Muidugi, juba enne, kui kuulsin, et Saviano peab liikuma ihukaitsega, sest tema loomingu pärast ei soovi teatud inimesed teda elusana näha, pidasin camorrat üheks ääretult jultunud ning külmavereliseks organisatsiooniks, kuid siiski jäi arusaamatuks, mis võis  nii hullusti riivata kirjasõnas neid, keda pole kunagi heidutanud isegi mitte riik oma karabinieeride, maffiakomisjonide ning politseiga?

Juhus pistis mulle tol hetkel „Gomorra” pihku ning jõudmata isegi tajuda raamatu ülesehitust või žanri, lummas Saviano omapärane stiil mind juba paari esimese leheküljega.

„Konteiner kiikus edasi-tagasi, kui kraana seda laeva kohal tõstis. Sprider, mehhanism, mis konteineri kraana külge haagib, ei suutnud liigutust vaos hoida. Ühtäkki avanesid halvastikinnitatud luugid ja hakkas sadama kümneid inimkehi. Tundusid olevat mannekeenid. Aga maapinda puudutades lõhkesid pead nagu need tõelised. Ja need olidki tõelised pead. Konteinerist langes mehi ja naisi. Ka mõni poisike. Surnud. Külmunud, hunnikus, üksteise otsas. Kõrvuti nagu heeringad karbis. Need olid hiinlased, kes kunagi ei sure. Igavesed inimesed, kelle dokumendid käest kätte käivad.”

Lühikesed laused, millest mõned isegi tegusõnata jäetud, ebareeglipärased, aga elus. Just see südametukse, mis annab kirjeldustele silmad ning elustab fakte põletava tundlikkusega, on minu jaoks „Gomorras” kõige hinnatavam ning väärtuslikum tegur. Teisiti poleks ta inimeste teadlikkust nii sügavasti ja sellises hiiglaslikus mastaabis vapustanud nii lokaalse nähtusega nagu camorra. Või õigemini: kuritegevuslikud organisatsioonid eksisteerivad tegelikult ju igal maal, aga brutaalse võimujanu – mis on igasuguse kuritegeliku deviatsiooni aluseks – nii teravalt lugeja teadvusesse toomiseks pakub just camorra ülimat piltlikkust. Sellest ka raamatu universaalne menu.

„Gomorra” on teekond. Reis läbi alasti sõnade absurdsesse maailma, kus kõik väärtused keerduvad pahupidi, kus hullumeelsus ning jõhkrus saab jõudu ümbritseva vaikimisest, alluvamentaliteedist ja resigneerumisest. Selle maailma elanikud nimetavad teda O´Sistema – lihtsalt „süsteem”, milles käib äri ja mis kindlustab ülalpidamist. Raamat algab „kaubast” – Hiinast saabunud konteineritest täis rõivaid, kotte, vihmavarje Naapoli sadamas ning lõpeb sellega, mis on „kaubast” tsükli lõpuks saanud – mürgised jäätmed Tuledemaal, paigas nimega Terra dei Fuochi. Seal vahepeal siis bosside mitmetahuline „ettevõtlus”, territooriumi täielik kontroll, mida kaitsevad kalašnikovid poisikeste käes. Peatükid, mis kõnelevad inimestest, kes elavad Süsteemi sees ja sellega õlakuti. Mõned tegelased on täis trööstimatut võimetustunnet, teised jälle näevad camorras oma leivaandjat, sest kuidagi peab ju ära elama. Kolmandad väidavad, et mingit camorrat ei eksisteeri, et tegemist on vaid teatud majandusliku süsteemiga, mis ei olegi tegelikult globaalse turu printsiipide helistikust väljas. Ka bosside doktriin põhineb liberismi tugisammastel – „vaba turg”, halastamatu konkurents ja lõpmatu laienemise püüe, arendatud oma värdjalikeima palgeni. Paradoksaalselt keskendub mu mõte just sellele viimasele mõttekäigule.

Gomorra on ühiskond, kus pole selget piiri selle vahel, mis on lubatud ja mida ei ole võimalik tolereerida, kus liiga tihti legaalne ulatab käe mittelegaalsele, sest äri peab ju käima ning pidurdamatu ahnus ja võimujanu nõuavad oma. Gomorra on mõttesüsteem, milles kapital ja kõik selle toitmiseks vajalik riisutakse kokku inimeste vere ja veel sündimata põlvkindade eluvõimalikkuse arvelt. Gomorra on maailm, kus noorte unistused mädanevad, kus inimlik kõnts dikteerib reegleid, kellegi õnnetusega üles ehitatud luksuses ning oma haige mõttemaailma jampslikkuses.

Saviano tõmbab mängu ka õitsva Kirde-Itaalia eesrindlikud ettevõtted, kes oma mürkjäätmed odava hinna eest Süsteemi prügitöötluse kätesse jätavad, näitab näpuga maailmakuulsate kõrgmoe firmade aplusele, kes õmblejale sandikopikaid makstes tahavad üha suuremat puhastulu taskusse toppida. Üks ilusamaid peatükke oli minu jaoks „Angelina Jolie”, kus peategelaseks kuldsete kätega rätsep Pasquale.

„Kui rääkis kangastest, sarnanes prohvetile. Poodides oli tähenärija, temaga polnud võimalik jalutada, jäi seisma iga vaateakna ees sõimates ülikonna lõiget, häbenedes õmbleja eest seelikumudeli pärast. Pasquale oli võimeline ära määrama püksipaari, kleidi, pintsaku eluea. Täpse pesude arvu, mida riie välja kannatas enne kui lõtvus.”

Kogu see andekus aga puruneb Süsteemi halastamatuses, jääb ilma lümfist, mis igast inimesest Inimese teeb – väärikusest. Pasquale meistriteosed, mille igasse millimeetrisse on ta endast parima õmmelnud, lähevad luksuslikesse universumitesse,dimensioonidesse, mis temasugustele vaestele kuraditele ei saa kunagi avanema. Aga Pasquale peab oma igapäevases põrgus muretsema mida homme oma kolmele lapsele söögilaua peale panna, sest tema osaks  on 600 eurot kuus, ei puhkust ega preemiat ega haigeks jäämise võimalust. Ebaõiglusel pole vaja sõnu, et sulle näkku paisata: “sei una merda, non vali niente” – “Oled sõnnik, mis pole midagi väärt”

„Kui on tehtud kõik, mis võimalik, kui andekus, oskused, meisterlikkus ja jõupingutused sulatatakse üheks teoks, üheks tegutsemisviisiks, kui kõik see ei muuda su elus mitte midagi, siis tuleb tahtmine kõhuli heita tühjuse peale, tühjuse sisse. Vaikselt haihtuda, lasta minutitel endast üle käia, vajuda sinna nagu mädasohu. Et enam mitte midagi teha. Et hingitseda. Ei midagi muud.”

Gomorra on mentaliteet, mis kära tegemata nullib su usu endasse, aga jätab raudketti jalgade ümber ning mõlkis leemekausi kongipõrandale. Et sul elu sees hoida, et sa oma hammasratta kohust täidaksid.

Saviano teost on väga raske liigitada, aga enam-vähem on jõutud ühistele arvamustele – kas romaniseeritud reportaaž või ajakirjanduslik romaan, uut žanri kutsutakse Itaalias nüüd romaan-reaalsuseks. Kindlasti võib Saviano raamatut nimetada rahutukstegevaks analüüsiks nähtustest, mis esmapilgul tundub meid mitte puudutavat. See on mõtisklus raha- ja kasvuhulluses majanduse kõikvõimsast positsioonist meie omavahel seotud ühiskonnas ja sellest, et võib-olla siiski sõltub nii midagi meie igapäevastest valikutest, meie söakast tahtest mitte ükskõikseks jääda.

Saviano julgus ei seisne mitte ainult camorristidele konkreetsete nimede ja nägude andmises, mitte ainult bosside psühholoogia paljastamises, vaid ka lugude sisse põimitud südamevalus inimeseks olemise vastutuse üle. On neid väärtusi, millest tuleb ärksalt küünte ja hammastega kinni hoida, et mitte ühtäkki end globaalse Gomorra seest leida.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Loe ka mida arvas endine politseinik Andres Anvelt

Loe ka mida kirjutas Oudekki siinsamas

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta