You are currently browsing the category archive for the ‘keskkond’ category.

talu_automaat

Piimaautomaat

2006 aastal, pärast pikka võitlust, suutis üks Roncadella väiketalu Reggio Emilias saavutada õiguse otse oma piima tarbijale müüa, loodi esimene piimaautomaat, kuhu saab soovi korral kohale tulla ka omaenese klaaspudeliga ning kus piim maksis kolmandiku vähem kui poodides (hinnaks 1 euro ja seda tänaseni).  Piima tuuakse 2 korda päevas: hommikul vara ja õhtul 18 paiku; kui lõuna ajal või liiga hilja õhtul tulla siis on värskeltlüpstud pastöriseerimata piim otsas. Nüüd, kolm aastat hiljem, on kogu Itaalia niisuguseid automaate täis.

Kuid ülejäänud toit?

Tänases Itaalias võibki juba käibetõdedeks pidada kinnitusi sellest, kui kasulik on elada loodussõbralikult, toituda vaid sellest, mis kasvab kodukandis ning tarbida vaid seda, mis toodetud me lähedal. Kahjuks pakuvad enamik poode kaupa nii siit kui sealt. Näiteks  kui Parmeggiano-Reggiano juust on loomulikult oma linna kaup siis kitsejuust on  juba alati kas Sardiiniast või kusagilt mujalt.  Ka juur-ja puuviljad on alati kuskilt kaugelt! Neid viimaseid võiks ju lähemalt tulla…

Muidugi on ka meil omad talupidajad olemas, kuid kuidagi silmakirjalik tundub mulle seesugune looduslähedane elu, et võtan auto spetsiaalselt selleks, et teha pikk retk mööda talunikke täiendamaks oma toiduvarusid. Parem käin siis kohalikus mahepoes ja ostan mahedaid Argentiina pirne….või siiski mitte…

Laupäeval piazzal on õnneks aastaid maheturg, kus üks talu käib oma juur-ja puuvilju müümas. Ma olen juba ammu nende kindel klient. Kaup on kvaliteetne ning hind on sobiv, mitte ainult mulle. Nende juures on alati vaja number võtta ning tihti tuleb oodata oma järge, vahest isegi pool tundi. Nüüd aga on linn teinud veel suurema sammu ning vaid ühe taluniku leti asemel on  laupäeva hommikuti piazza Fontanesi talunikega täidetud. Pakutakse kõike, igaüks seda, mida ta ise toodab/kasvatab.

Päris turg

Parmiggiano-Reggiano müüja

Parmiggiano-Reggiano müüja

Umbes 15 letiga plats on täis rahvast, kõigile meeldib osta otse “omade” käest, kõik naudivad võimalust talunikuga otse suhelda ning nõuda neid kõige paremeid palasid. Kui ma arbuusi ostes küsin, et kas need ka head on, siis saan vastuseks: “kui pole hea siis tule tagasi järgmine nädal ja ma annan uue tasuta”. Pole vist vaja mainida, et ma pole nii head arbuusi ammu saanud?

Parmiggiano-Reggiano müüja pakub 42 kuu vanust kuninglikku juustu kõigile järjekorras maitsta. Kui poes maksab 14 euro ringis kilo, siis turul saab 10.90 kätte: ikka otse tootjalt ju. Kitsejuustu müüjal on ka kitsedest suur plakat üles riputatud, kus tema ise paitab kitse suuri piima täis tisse! Saadaval on ka erinevad singid ja salaamid, rääkimata moosidest või erinevat tüüpi jahuliikudest. Rahvas nagu oleks just seda oodanud; kõik ostavad midagi rahulolevalt.

Rahuolu

Kui sõbranna helistab nädala sees ja kutsub laupäeva hommikuks külla, siis minu eitava vastuse peale meenub ka talle kohe, et laupäeva hommikuti on üks kohtumine piazza Fontanesi, millest ei saa ära ütelda – mis siis, et ta pole juba mitu kuud jalga linna tõstnud.

Kiitev info levib kuulujutu kiirusega üle linna, kõik räägivad, kiidavad kauba kvaliteeti ning võimalust osta otse taluniku käest tema kaupa. Otsideski ei leia inimest, kes mossis näoga veaks ühe jalaga maha ringe ning turu üle viriseks. Tunneme, et linn arvestab meiega, me kõik kuulume siia linna, sama palju me kuulume ka maale, tunneme nüüd oma talunikke ja teame kust tuleb toit me lauale.  Siinkandi talunikud on ka rahul, teenides õigaselt jateades, et nende hoole ja armastusega kasvatatud kraam jõuab sinna, kus temast kindlasti lugu peetakse.

Külm õhk kuklal

Talumeeste turg

Talumeeste turg

Ütlesin, et keegi ei virise? Coopi juhtidega ei ole ma nimelt rääkinud. Natuke on talulaada külastajate hulgas kerkimas hirm, kunas supermarketiketid oma käibe vähenemist nähes talunikelaadale 1:0 üritavad teha.

Meenub toosama piimaautomaadi võitlus ning selleaegsed lood suurte piimatootjate ekspertidest, kes kinnitasid, et kuna pastöriseerimata piimast võib väga lihtsalt colibakteri saada, siis niisugust müüki ei tohi mingil lubada. Võitlus – muuhulgas taaskord Beppe Grillo abiga – tookord võideti, piimaautomaadi juures on silt, et on soovitav piim enne tarvitamist läbi keeta. Samas on saadaval ka garantii selle kohta, et lehmad saavad vaid mahetoitu ning kõik on sanitaarselt kontrollitud.

Hoian pöialt, et talunikelaat saab nii tugevalt piazzaosaks, et selle kaotamine tekitaks linnapea reitingutes liiga suure languse, nii et suurpoodide lobby enam liigset mõju ei avalda.

Autor: Mari-Ly Rehk, Reggio Emilia

Advertisements

Avaldame lühendatult Marco Travaglio kommentaari kõne kohta, mille pidas härra president Napolitano üle-eilse Itaalia Vabariigi sündi tähistava aastapäeva puhul ja kus ta kutsus üles lõpetama vastuhakke riigile. Kommentaari originaali võib leida Beppe Grillo blogist.

Chiaiano

Loodan, et on veel lubatud ütelda, et meie Riigipea kõne 2.juuni, Vabariigi aastapäeva, puhul oli kõike muud kui rahuldav. Mina näiteks ei saa sellega kuidagi nõus olla. Mitte, et selles nimetatud põhimõtted õiged poleks: aitab ebatolerantsusest, aitab vastuhakkudest Riigile. Oleneb millest ta räägib ja keda ta silmas peab.

Viitas ta Bossile? kes järjekordselt ähvardas koos 500 000 padaanlasega (kõik nad tuleb alles veel leida) Rooma peale marssida, kui kohe reforme ei tehta? Ei tea, kas seekord tulevad relvastatult, relvastamata, Obelixideks rõivastatult või mida kuradit veel. Kas ta kõneles Berlusconist, kes just hakkas vastu Riigile, täpsemalt siis Napoli magistratuuri poolt määratud arestidele prügiõuduste osas, vale-prügilate osas, töötlemata prügi osas, sellesama töötlemata prügi, mis peideti õhukese kihi töödeldud prügi alla ja vahepeal isegi lõhnastati kustutamata lubjaga, nagu me võisime kuulda Bertolaso lähikonna telefonikõnedest igavesti laineharjal püsiva ettevõttega FIBE-FISIA Impregilo grupist, kes rikastusid meie rahadest ilma grammigi prügi töötlemata…? Kellest ta rääkis…? Kes need on, kes riigile vastu hakkavad?

Need, kes tahavad magistraatidelt ära võtta telefonikõnede pealtkuulamise võimaluse, sest toimivad liiga hästi nagu ilmneb prügiskandaalist? Berlusconi kasutas juhust, et 1.juunil Presidendi vastuvõtul teatada sellest uuest seadusest pealtkuulamise vastu tegemaks lõplikult relvituks magistraadid, kes juba niigi on 15-aastaseid reformide käigus nii paremalt kui vasakult põlvili surutud. Need on reformid, mis varsti põhjustavad mõnede kohtute (tribunale) sulgemise ning mitmete kohtuasutuste (uffici giudiziari) pankroti. Või on Riigile vastuhakkajad juhuslikult need, kes saadavad asjatundajad Chiaianosse analüüse ja uurimusi tegema, aga annavad vastuse enne, kui uuringutulemused käes, väites, et kõik on hästi ja et Chiaiano on sobiv paik prügilaks? Seda ühes vähestest puutumatutest oaasidest, kus maa häid vilju annab, kus kahe sammu kaugusel on haiglad, linna südames.

Kes on need Riigile vastuhakkajad? Kas need, kes alates 1999. aastast talluvad jalge alla Põhiseadusliku Kohtu, Riiginõukogu, Euroopa Kohtu otsuseid, Euroopa Komisjoni poolt määratud trahve tänu Rete 4-le, kes haarab endale ebaseduslikult edastussagedusi Europa 7 asemel, kel on selleks täielik õigus. Kes on need Riigile vastuhakkajad? Need, kes põhjustasid Alitalia lõpliku pankroti pärast seda, kui olid olukorra võimalikud päästja- AirFrance´i, põgenema pannud? On see Riigile vastuhakkaja äkki Senati president Schifani, kes täna kingib lastele Konstitutsiooni, aga mõni aeg tagasi andis oma nime kõige konstitutsioonivastasemale seadusele, mida ajalugu mäletab – „lodo Scifani“, mis garanteeris karistatamatuse viiele riigi kõrgeimale ametikohale ja eriti neist ühele, madalaimale, mis 2003 Põhiseadusliku Kohtu poolt pihuks ja põrmuks tehti?

Mõtleb ta Riigile vastuhakkajate all Campania poliitikuid, kelle hulka Napolitano enne oma presidendiks saamist kuulus. Sest just seal oli tema valimisringkond, need kes viieteistkümne aasta jooksul tekitasid prügikatastroofi ja nüüd tahavad, et samad inimesed, kes probleemi tekitasid, selle ka ära lahendaksid. Nende seas ka Bertolaso, kes kaks aastat tagasi ei saanud komissari ametikohal millegagi hakkama ning keda meile jälle pähe määritakse ja kes nagu raskesti seeditav peperonata ikka krooksuga üles tuleb.

Kes Riigile vastu hakkab, ehk need, kes ei andnud piisavalt kaitset sellele ettevõtjale [Michele Orsi], kes otsustas rääkima hakata ja kes tapeti, nagu kõik „rääkijad” Campanias, Calabrias ja Sicilias? On Riigile vastuhakkaja see, kes valimiskampaania ajal nimetas „kangelaseks” Vittorio Manganot, kurjategijat, kes suu kinni pidas? Üks kahest – kui siin riigis on kangelased mafioosod, kes suu peavad, siis ei ole kangelased need, kes räägivad. Peame otsusele jõudma…

Aga kardan, et Riigipea ebaõnnestunud kõne Vabariigi aastapäeval, kui nii võib öelda, ei käinud selle kategooria inimeste kohta. Kardan, et ta pidas silmas Chiaiano elanikke, kes kaitsevad oma väikest oaasi, elu kvaliteeti, kes nõuavad, et enne on vaja kontrollida, kas üks koht on sobilik prügilaks ja alles seejärel ta kasutusele võtta. Mitte vastupidi.

Kõik on pea peale pööratud: mitte ainult meie institutsioonide sõnavara. Loogika on pea peale pööratud, avalik kord on pea peale pööratud, põhiseadus on pea peale pööratud. Põhiseadusega garanteeritud õigused on peatatud, keelatud on meeleavaldused, magistraatidelt on ära võetud kohustus-õigus kurjategijaid jälitada ja varsti pole meil enam ka kontrolli telefonikõnede üle. Selle eest on meil sõjavägi, mida hakatakse aina enam kasutama nagu Beppe Grillo ka ennustas. Olukorrad, mida poliitika ilma jõu ning relvadeta enam valitseda ei suuda.

/…/

Põnev ja täiesti ebaseaduslik olukord on tänaseks ka meediamaailmas, kus Riiginõukogu usaldab Berlusconi valitsusele ülesande lahendada probleem, mille põhjustajaks olid eelmised Berlusconi valitsused, et soosida Berlusconi ettevõtet. Muidugi, anda Berlusconi kätte Rete4/Europa7 probleemi lahendus on täpselt sama loogiline, kui anda Bassolinoga ühel nõul olevale Bertolasole ülesanne lahendada prügiprobleem… Nagu kuriteo puhul, kus on olemas tõendid, palutaks asi ära lahendada mõrvaril.

Tõlkinud Kristel Kaaber

RifiutiEile oli härra Berlusconi taas Napolis ja andis koos prügikatastroofi komisjoni esimehe Guido Bertolasoga pressikonverentsi. Hakatuseks küsisid ajakirjanikud Bertolasolt, mis on saanud Chiaiano planeeritavast prügiladestuspaigast, mille ümber on viimasel nädalal palju teravaid kokkupõrkeid olnud. “Meie tehniline hindamiskomisjon töötab seal, me ei tea veel mingeid otsuseid, ei ole mõtet selle ümber nii palju keerutada, infot pole, me ei oska ütelda”, ütles Bertolaso. Viie minuti pärast esitati sama küsimus härra peaminister Berlusconile, kes vastas: “aga muidugi tuleb Chaianiosse prügihoidla ning see saab olema sõjaväe kaitse all, nii et keegi sinna ligi ei pääse”.

Ametlikel andmetel vedeleb Campania regioonis laiali umbes 50 000 tonni koristamata prügi, sellest 5000 tonni linnatänavatel, prügi mädaneb, seal elavad rotid ja putukad, roiskumisel lenduvad ka inimesele ohtlikud ained. Campania elanikud muigavad selle peale ja leiavad, et reaalselt on prügi kordi rohkem. Tervisekaitsespetsialistid kinnitavad, et prügi tõttu on Campania on juba praegu kõrgenenud vähiriskiga ala. See prügiladu on pannud ka Euroopa Liidu viima Itaalia kohtusse, sest probleemi ei lahendata piisavalt kiiresti ning efektiivselt: kui Euroopa Kohus otsustab, et Itaalia on rikkunud EL-i prügiseadusi, siis ootab teda kopsakas trahv, mille, nagu ikka, tasuvad maksumaksjad.

Miks see prügi seal on?

Prügiäri toob uskumatult suuri kasumeid, eriti aga prügipõletite ehitajatele. Prügipõletid nimelt põletavad tuhaks mille iganes: alates ohtlikest jäätmetest kuni inimkehadeni. Seega, kui keegi tahab vabaneda millest iganes, siis on ta põletite ehitajale valmis maksma igasuguseid summasid. Samuti toodab prügipõletamine elektrit ja soojust – ning valitsus finantseeribki prügipõleteid rahast, mis on ette nähtud taastuvenergiatele. EL on leidnud, et norm, mis seda võimaldab, on EL seaduste vastane ning Itaalia – makumaksjad – juba maksavad seetõttu trahve. Prügi põletamisel tekivad vältimatult aga ohtlikud dioksiinid ning kõrgenenud vähirisk, seetõttu ei taha muidugi keegi, et prügipõleti oleks nende õues. Mitmed kodanikeühendused, eesotsas Beppe Grilloga, on saavutanud üla maa prügipõletite sulgemist ja üleminekut prügi kogumisele ukselt-uksele, sorteerimise ja taaskasutamise süsteemile, mis on odavam ning ohutum. Prügipõletiomanike ring on küllalt väike ja nad on tihedalt seotud poliitilise võimuga, näiteks Napoli prügimajandusega seotud institutsioonid on PD käes – seega, mis oleks parem, kui luua üks katastroof, mille vastus oleks “prügipõleti”? Kuna ka prügipõleti jäätmed, mürgine tuhk, tuleb kuhugi matta ja prügi kuni põletite ehitamiseni kusagil hoida, siis eelmine valitsus otsis lisaks põletiehitamisplaanidele ka mõned ladestamispaigad: näiteks rahvusparkides või viljapõldude lähistel. Rahva protestid viisid lõpuks erakorraliste valimisteni ja nüüd on meil lihtsalt võimul teine partei, kes üritab sedasama poliitikat ellu viia, ainult jõhkramalt.

Mida Berlusconi teeb?

Guido Bertolaso, tollane Protezione Civile juht, nimetati prügikatastroofiga tegelevaks Commissario straordinario’ks juba endise valitsuse ajal härra Prodi poolt ning just tema sulest pärinevad ideed avada prügihoidlad neis looduslikelt olulistes kohtades. Tolleagne keskkonnaminister Alfonso Pecorario Scanio (Federazione dei Verdi, rohelised, keda nüüd enam parlamendis pole) ründas seda plaani teravalt ning sundis Bertolaso tagasi astuma. Uus valitsus kinnitas ta aga uuesti ametisse ja Bertolaso tuli taas välja 10 planeeritava prügiladestuspaigaga (2 iga Campania provintsi kohta), mis on täpselt neissamades kohtades.

Berlusconi võttis mai keskel vastu dekreedi, mille kohaselt on prügihoidlad militaartsoonid ega kuulu magistraatide jurisdiktsiooni alla, kohalikud tervisekaitsespetsialistidel on ligipääs keelatud, neid valvab sõjavägi, kedagi juurde ei lasta. Kõik prügiteemalised uurimised on antud eksklusiivselt Procura Nazionale Antimafia kätte, mis tähendab seda, et kõiki hindamisi ja sobivuseuuringuid tuleb alustada jälle algusest.

Loomulikult hakkasid kohalikud taas protestima, ning toimusid väga teravad kokkupõrked rahva ja politsei vahel – kõige jõhkramad Chiaianos, kus inimesed blokeerisid teed, nõudes muuhulgas ka kohalike ekpertide kaasamist hindamisprotsessi. Kõik parlamendiparteid kirjeldasid inimesi barbaarlastena, kellele camorra maksab protestimise eest ja kes lükkasid endi ette vanu inimesi inimkilpidena. See kõik ei vasta tõele, kuigi politsei tõepoolest peksis ka vanemaid inimesi (ja ka vähemalt kaheksa politseinikku sai viga). Meedia astus peaaegu eranditult poliitikute poolele, valades avalikkuse üle ka suure prügipõletite kampaaniaga – ärgem unustagem, et “kriisi” algpõhjus on eelkõige prügipõleti-äri – sellele lisandusid kiidulaulud tuumaenergiale ning Messina sillale. Kuid vaatamata meediale suutsid kohalikud kodanikeühendused panna Bertolaso sammu tagasi astuma ning too kaasas ka kohalikke eksperte komisjoni, mis hindab paikade sobivust 700 000 tonni prügi hoidmiseks. Teeblokaadid eemaldati ja komisjon hakkas tööle.

27. mail arreteeriti Napolis 25 Commissariato straordinario per l’emergenza rifiuti in Campania (Campania prügikatastroofi erikomisjoni) ametnikku – praktiliselt kõik juhtivad liikmed -, nende hulgas ka Marta Di Gennaro, Bertolaso parema käe, kes tabati väga kompromiteerivatelt telefonikõnedelt. Arreteeritute telefonikõned kinnitavad näiteks seda, et prügi ei töödelda seaduste kohaselt, kõikvõimalikud mürgised jäätmed segatakse tavaprügi sisse, et Saksamaale (kus juba aastaid põletatakse ja sorteeritakse osa Napoli prügist) viiakse ka illegaalset prügi, ja Euroopa Liidu ja Itaalia raha, mis on ette nähtud prügi puhastamiseks ning ümbertöötlemiseks tõstetakse ümber mujale, rõhutatakse, et komisjoniliikmed peavad avalikkusele valetama ja ninapidi vedama tädimaalidest (cafone) kohalikke administraatoreid ning komisjoniliikmeid jne jne. Berlusconil on juba valmimas uus dekreet, keelamaks ajalehtedel avaldada igasugust infot uurimise kohta ja telefonikõnede transkripte.

Erafirma, mis omab Chiaiano prügitöötlemispaika – Gruppo Impregilo – on suur rahvusvaheline kompanii, mida omavad muuhulgas Fiat, Benetton, Mediobanca (üks suurimaid Itaalia investeerimispanku), kes juba 1999. aastast hakkas ostma paiku töötlemata prügi hoidmiseks “provisoorselt”, astudes tehingutesse camorraga. Mida rohkem ladestab firma töödeldud prügi, seda suurem on tema kasum. Nüüd kui kogu sissetulev prügi esitada “töödelduna”, siis on kasum ilmselt kõige suurem, sest midagi ei ole taaskasutusse läinud. Kuni sissetulev prügi pole sorteeritud, seni on üliraske või võimatu kontrollida, kas reaalselt on firma sellega midagi teinud – seepärast ollaksegi nii teravalt prügi tekkekohas sorteerimise ja porta-a-porta prügikogumissüsteemi vastu.

Ja edasi?

Lahenduseks peaks hakatuseks arreteerima Impregilo omanikud, kes seda äri toetavad, neid toetavad poliitikud, ametnikud jne jne., andma kohtu alla ja andma prügihoiustamise mingi täiesti uue struktuuri kätte, kehtestades mujal Itaalias end efektiivsena tõestanud prügi eraldikogumissüsteemi. Reaalselt tähendab niisugune stsenaarium poliitilise eliidi massilist kohtu alla andmist ning ma arvan, et keegi meist ei usu selle võimalikusse hetkel (pikas perspektiivis on igasugused asjad võimalikud). Mainitud isikud mõistavad kõik seda asjaolu muidugi väga hästi ja seepärast ongi “uurivale komisjonile” ilmselgelt antud range soovitus Bertolaso esitatud paigad kinnitada ning nagu näha, ei vaevu härra Berlusconi seda isegi varjama. Kohe on ju kohale jõudmas võimas probleemide lahendaja: kindral Suvi, mis on Itaalias sama ülimuslik kui Venemaal kindral Talv.

Niipea kui ilm läheb tõeliselt kuumaks, siis hakkab prügi võimatult haisema, rotte saab olema miljoneid ja kärbseid lugematu arv. See muudab elu võimatuks ning inimesed annavad alla võitluses oma loodusparkide ja toidupõldude eest ning nõustuvad uute prügilate avamisega. Kuid seda kavalat plaani võib rikkuda üks nähtus, nimelt Berlusconi ette-ennustamatu ja suur ego, sest ta tahab tulemusi kohe ja kiiresti ning võib hakata rabistama ning kohtunikke ründama. BoscoJuba praegu on kohtunikud palunud Itaalia magistratuuri enese üle valitsevat organit Consiglio superiore della magistratura nimetada Berlusconi dekreet prügikatastroofist (emergenza rifiuti) põhiseadusvastaseks. Kuigi meedia loobib kohtunikke poriga (“kohtunikud takistavad valitsust läbi viimast geniaalset kava prügiolukorra lahendamiseks” jne) võib karmimate sammude puhul võitlus õigussüsteemiga võib aga lükata prügiprobleemi käsitlemise sootuks uutele radadele.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Generatori mistiHärra Erik Puura viitab Keskkonna-alases blogis Itaalia 2003. aasta elektrikatkestusele ning seob selle tuumaenergia ning energeetilise sõltumatusega.

Tõepoolest, see mis 2003. aastal juhtus on küllalt selge. Itaalia, Prantsusmaa ja Šveitsi elektrivõrgud on ühendatud, kuna Itaalia ja Šveits omavad palju hüdroenergiat ning Prantsusmaa tuumaenergiat. Seega müüb Prantsusmaa oma elektrit just öösiti, kui veehoidlaid pumbatakse, et need saaksid päeval hüdroenergiat pakkuda. Pariis peab oma energiat müüma, sest ta produtseerib seda liigselt, seega Šveits ja Itaalia on sõlminud küllalt hea tehingu. Ilmselgelt moodustab elektrivõrk ülikomplitseeritud ja tundliku süsteemi ning nõuab seetõttu perfektset juhtimist. Mainitud katkestuspäeval tegi Šveitsi elektrikompanii ühe vea, mis ahelreaktsioonina paralüseeris kogu Itaalia võrgustiku – see autoblokeeris end vältimaks ulatuslikke kahjustusi. Niisuguse kompleksi taaskäivitamine võttis loomulikult aega ning selle aja veetis enamik Itaaliast elektrita. Šveitsi kompanii anti hooletu juhtmise eest kohtusse.

Loomulikult alustasid parempoolsed parteid hüsteerilist kisa tuumajaamade kasuks. Ilmselgelt ei ole tuumajaamade olemasolul antud probleemiga mingit seost, kuid, nagu Itaalias üteldakse, “puljongi jaoks on kõik hea”. Me ei kahetsenud oma 1987. aasta otsust tuumaenergia kohta, me oleme ikka veel needsamad inimesed – ja ikka veel enamus – , kes tookord selle valiku tegid. Tuumajaamu armastavad poliitikud väga, eriti parempoolsed ja tsentristlikud poliitikud, kuna 1) need on kasutud 2) need maksavad palju 3) need vajavad maksumaksja raha. Tegelikult ei ehitaks praegu ükski erafirma maailmas tuumaelektrijaama: see on fantastiline kahjumitootmise masin, kuna tuumaenergia on kaugelt kõige kallim energialiik. Veel enam, “sõltumatu energia allikana”, nagu Berlusconi ja teised ignorandid neid püüavad sisse smuugeldada, on tuumajaamad täiesti kasutud.

Tuumajaam ei ole mingisugune maagiline karbike, mis toodab energiat lihtsalt iseenesest. See vajab tuumakütust. Tuumakütus on Uraan-235 ehk nõndanimetatud rikastatud uraan. Nüüd, Itaalial ei ole ühtegi uraanimaardlat, samuti ei ole meil ühtegi rikastamispaika. Samal ajal kui maailmas on vähemalt umbes tosinkond naftapakkujat, siis U235 pakkujaid on käputäis, täpsemalt kolm või neli. Tavaliselt sõlmitakse tuumajaama ehitamisel leping pakkujaga, seega võib ütelda, et tuumaenergia ei ole mitte ainult kõige kallim, vaid ka kõige mitte-iseseisvam, muutes sind kütusepakkuja hüpiknukuks. Lisaks, tuumajaamu ei eksisteeri ilma avaliku rahastuseta.

Me oleme Itaalias alati teadnud, et me vajame sõltumatut energiat (me ei vaja selle mõistmiseks äpardusi). Sõltumatu energia tarve tähendab, et vajame energiat, mille allikad on meie enda riigis olemas: geotermiline energia, tuuleenergia, päikeseenergia (Itaalia on “päikesemaa”). Me võitleme selle nimel: alates 2006. aastast hakkas kehtima ülihea seadusandlus päikeseenergia kohta ning 2007. aastal oli Itaalia maailma esikohal päikeseelementide osas. Loomulikult teevad parempoolsed ja tsentristlikud poliitikud kõik, et propageerida tuumaenergiat, mis neelab kogu energiale kulutatava avaliku rahastuse.

gen eolicaÜks viimane aspekt. Tuumaenergia on “vana”, päikeseenergia ja mikro-tuulegeneraatorid on “uued”. Miks? Kuna uus mõtteviis on vältida hiiglaslike elektrijaamu (mis toovad kaasa väga palju probleeme ning nõuavad ülikomplitseeritud võrgustikke, mis tekitasid ka algusesmainitud katastroofi) ning suunata energiatootmine individuaalsemale tasandile, läbi päikese- ja tuuleenergia. Inimene, kes suudab ise oma energiat toota, on “sõltumatu” inimene. Seega vaba inimene. Me võitleme vabade, tugevate ja ühiselt vastutavate inimeste maailma eest. Seetõttu me tahame rohkem päikesepatareisid, rohkem tuulegeneraatoreid ja monsterelektrijaamade kaotamist, olgu nonde kütus siis U235, süsi, nafta või maagaas.

Autor: Marco Montanari, Reggio Emilia

Fumane2007. aastal sorteeriti Fumanes 72% prügist ja otse loomulikult üritatakse alanud aastal see number veel suuremaks saada. Siin elades tundub prügivärk mingi suure spordina, kus reeglite järgimist kontrollib Fumane linnavalitsus ja entusiastlikud mängijad on Fumane elanikud.

Kui me siia alles kolisime ja linnavalitsusse oma dokumente vormistama läksime, siis kõige pikema aja veetsime just selles toas, kus räägiti prügi sorteerimisest. Linnavalitsuse ametnik andis kaasa mahuka brožüüri, kus oli üksikasjalikult kirjas, millist prügi kuhu tuleb sorteerida, millele tullakse järgi ja mida peab ise prügisorteerimiskeskusesse toimetama. Aasta alguses saadetakse postkasti kalender, kus on kirjas mis päeval millist prügi ära viiakse. Brožüür jaotab prügi üheksa alaliigi alla – orgaaniline (toidujäätmed, õli jms), puuoksad ja lehed, plastik, paber ja papp, klaas ja plekk, suur prügi (nt.kodumasinad), ohtlikud jäätmed (patareid, arstirohud jne), kasutatud riided ja viimasena secco ehk kõik see mis eelneva kaheksa alla ei mahu. Iga alaliigi all on veel pikk nimekiri, mis selle alla kuulub ja mis mitte. Esimene nädal ma sõna otseses mõttes seisin mingi karp või jogurtitops näpus ja ajasin brožüürist näpuga järge, et kuhu ma nüüd selle visata võin. Linnavalitsus andis meile koju kaasa ka spetsiaalse kasti orgaanilise prügi tarvis ning plastpudeli toiduõli kogumiseks.

Ukse tagant viiakse ära orgaaniline prügi 2x nädalas, plastik 1x nädalas, paber 1x kahe nädala tagant ning secco 1x nädalas. Klaasi ja pleki jaoks on tänaval spetstünn (see roheline) ja kõik muu tuleb ise viia küla servas asuvasse kogumispunkti. Kõigil Fumane elanikel on kogumispunkti kasutamiseks kliendikaart (tessera) kuna eelmistel aastatel juhtus sedagi, et teiste piirkondade elanikud tassisid oma prügi Fumane kogumispunkti, kuigi see on mõeldud ainult kohalikele (rahastatud kohalikest maksudest).

Prügimaksu maksame muidugi ka ja seda arvestatakse, vist nagu igal pool, elupinna ruutmeetrite ning sissekirjutatud elanike arvu järgi. 30% allahindlust saavad need, kes oma orgaanilist prügi ise komposteerivad. Selleks jällegi jaotab linnavalitsus soovijatele vastavad komposteerimiskastid – minu suureks üllatuseks lausa 50% elanikest kasutab isekomposteerimise võimalust.

Üks põhjuseid, miks prügisorteerimine siin nii hästi toimib, on asjaolu, et prügi niisama äraviskamine on muudetud praktiliselt võimatuks. Prügikonteinereid ei eksiteeri, väikeseid prügikaste tänaval olen leidnud terve Fumane peale kolm. Ja sama kehtib ka ümberasuvate külade kohta, isegi suure supermarketi juures ei ole mitte ühtegi prügikonteinerit. Ma tean seda väga hästi, sest peale kolimist oli meil ikka kõvasti üle keskmise sodi, kogumispunkti me veel kasutada ei saanud (ega teadnudki sellest veel) ja me ei leidnud mitte ühtegi kohta kuhu oma prügi toimetada! Lõpuks viisime Veronasse oma endise elumaja prügikasti…khmm…

Teiseks viiakse “tavalist” prügi ukse tagant ära ainult 1x nädalas. Seega, kui hoolega ei sorteeri, siis tekib sul nädalaga paras pürgihunnik ja seda sa pead kuni õige päevani oma territooriumil hoidma ega ei või jäätmeid ladustada tänavale.

Kolmandaks toimib Fumanes kõva naabrivalve ja keegi naljalt oma prügi kuhugi põõsa alla ei toimeta (ning niisuguse teo eest trahvitakse muidugi ka korralikult).

Ja neljandaks: ehk on Fumane elanikud keskmisest rohkem keskkonnateadlikud. Kohe kindlasti tuntakse siin oma küla ja Valpolicella piirkonna üle uhkust ning hoiatakse oma elukeskonda. Mulle tundub, et erinevalt enamikest itaallastest ulatub siinsete inimeste jaoks ulatub kodu välisuksest kaugemale.

Autor: Külli Voit, Fumane

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta