You are currently browsing the category archive for the ‘kultuur’ category.

Eestis on Teise vabariigi 20. aastapäeva puhul tekkinud mitmeid diskussioone, et misasi on see eestlane. Analoogiline mõttestik on tihti üleval ka Itaalias, sest Itaalia riik, see on midagi kahtlustäratavat, ebaselget, noort; itaallane on seotud enam kodulinnaga kui riigiga, Itaalia poolsaare kõrgkultuur on kordi vanem kui riik või siis ka näiteks kristlik kirik… Ka sel aastal, kui möödus 150 aastat Itaalia ühendamisest, arutati tihti, et kas on üldse midagi, mis meid seob. Minu arvates, kuigi Itaalia on suur ja kirju, on nende 150 aastaga tekkinud siiski midagi, mis seob inimesi Palermost Torinoni, kõiki muid paiku nimetamata. Mis see täpselt on, seda on raske nimetada, kuid ühest aspektist tahaksin pisut kõnelda küll.

Kui miski on absoluutselt itaallaslik, siis väited “me ei ole tsiviliseeritud riik” ja “kõik teised Euroopas suudavad, ainult meie…” ja nii edasi ja nii edasi. Nende väidetega kipub aga olema nii nagu kõige muuga siin: keeruline ja mitte kunagi nagu esialgu paistab. Itaallased ei tunne valehäbi oma riigi kritiseerimise üle ning, lauaga lüües, iga viimase kui probleemi ja küsimuse kohta on kirjutatud vähemalt kümme raamatut, millest viis on väga head, kolm väljapaistvad ja üks geniaalne. Selle lõigu alguses mainitud laused on enesekriitika – “me ju tegelikult suudaksime paremini, miks me seda ei tee?”  Kuid nagu ma olen tähele pannud, sügav, faktidega toestatud kriitika tuleb peamiselt nendelt inimestelt, kes ei plaani siit  poolsaarelt mitte kuhugi minna vaid soovivad seda paremaks teha. Sest need, kellele ei meeldi, kes ei suuda, kelle isiklik elu on õnnelikum mujal, need lihtsalt lähevad (kuigi mõned tulevad mõnikord tagasi, sellest üks teine kord).

Ka meie siin blogis (või näiteks ka Eesti-Itaalia foorumis) kritiseerime Itaaliat küll ja veel, mitte küll nende raamatute tasemel, aga siiski samast põhimõttest lähtuvalt: see on riik, kus me elame ja on dovere civico probleeme näha. Kui midagi muuta suudame, siis saab veelgi parem, kasvõi omaenda ümbruses, kui muidu ei jaksa . See paik on siin tõesti väga segane, väga keeruline, suure hulga probleemidega, mis on erinevad kõigis regioonides, selle poolsaare segane õhkkond, miski, millele väljast vaadates üleüldse mingit nime ei saa anda. Aga see keerulisus, raskused, ebaselgus, bürokraatia, raskused töö leidmisel ja kõik muu ei peleta inimesi ära, sest siin on veel midagi kaunist, millest tahaks kinni hoida. Just selle kauni, ahhetamapaneva ja hingematva ning koduse ja südamessehaakiva pärast inimesed siin elavad, nii need, kes siin on sündinud kui ka need, kes on selle hiljem valinud.

Ma arvan, et ka Eestis ei ela inimesed mitte selle pärast, et nad on nii saamatud, et mujale ei pääse, vaid selle pärast, et nad hoolivad sellest riigist ja nad tahavad just seal ennast teostada, panustades niimoodi just tolle maalapi tulevikku, sellesse, et nende lastel oleks parem kui neil endal.

Ja tegelikult ei ole elu üldse nii tõsine. Tiriamo avanti, igaühel on oma tragöödiad, aga naeratame ikka. Elu tahab elamist ning probleemidega saab tegelikult hakkama. Sest ajapikku leiab ikka toredaid tuttavaid ning sõpru,  kui ise püüda ja tahta neid leida, settivad välja need riigi omapärad, millega on mõtet leppida ja ennast kohandada ja teised, millega tuleb võidelda. Mõned asjad on maailmas lihtsad ka ning elu nautimine ei ole sugugi mitte väheoluline nähtus. Ei ole vaja võtta kõike südamesse, protestantliku eetika kohaselt… Ja kui osutub, et riik, kus sa elad, on ikkagi, vaatamata pingutustele, võõras ja ebameeldiv, siis on kõige mõistlikum asi ära minna. Elu ei pea olema vaev ja kannatus ning kui inimese lemmikpaik, kultuur millest ta hoolib ja mida ta armastab on mujal, siis ei ole vajalik ennast päikese või kunsti või arhitektuuri või looduse pärast paigal hoida. Kuid see ei tähenda, et kõik peaksid samamoodi tundma. Ja see ei tähenda, et inimesed, kes maha jäävad oleksid kuidagi halvemad või saamatumad…

Ning lõpuks, illustratsiooniks ja emotsioonideks, paremaks seletuseks kui ma ise oskan anda, pisut muusikat (iga probleemi ja hetke kohta ajaloos on Itaalias mitte ainult 10 raamatut vaid ka 10 laulu, millest üks on geniaalne). Siin ta on, Giorgio Gaber – ma ei tunne end itaallasena.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Io G. G. sono nato e vivo a Milano.
Mina, G. G. olen sündinud ja elan Milanos

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
Aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage president,

non è per colpa mia
pole minu süü

ma questa nostra Patria
aga see meie isamaa

non so che cosa sia.
ei teagi, misasi see olema peaks

Può darsi che mi sbagli
Võib-olla, et ma eksin

che sia una bella idea
võib-olla on hea mõte

ma temo che diventi
kuid kardan, et see muutub

una brutta poesia.
halvaks luuleks.

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

non sento un gran bisogno
ma ei tunne suurt vajadust

dell’inno nazionale
riikliku hümni jaoks

di cui un po’ mi vergogno.
mida ma pisut häbenen.

In quanto ai calciatori
Või siis, kui jalgpallurite jaoks

non voglio giudicare
ei taha anda hinnanguid

i nostri non lo sanno
meie omad seda ei tunne

o hanno più pudore.
või on neil veel enam piinlik.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

se arrivo all’impudenza
mu otsekohesust

di dire che non sento
kui ütlen, et ma ei tunne

alcuna appartenenza.
mingit kuuluvust

E tranne Garibaldi
Ja kui välja arvata Garibaldi

e altri eroi gloriosi
ja teised kuulsad kangelased

non vedo alcun motivo
ei näe ma ühtki motiivi

per essere orgogliosi.
olemaks uhke.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ma ho in mente il fanatismo
aga mul mõlgub meeles fanatism

delle camicie nere
mustsärkide oma

al tempo del fascismo.
fašismi ajast.

Da cui un bel giorno nacque
Millest ühel kaunil päeval sündis

questa democrazia
see demokraatia

che a farle i complimenti
mille kiitmiseks

ci vuole fantasia.
on vaja fantaasiat.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Questo bel Paese
See kaunis maa

pieno di poesia
täis poeesiat

ha tante pretese
väga pretensioonikas

ma nel nostro mondo occidentale
ent meie läänemaailmas

è la periferia.
on vaid perifeeria

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ma questo nostro Stato
aga see meie riik

che voi rappresentate
keda teie esindate

mi sembra un po’ sfasciato.
näib pisut näo kaotanuna

E’ anche troppo chiaro
On ka liiga selge

agli occhi della gente
inimeste silmist

che tutto è calcolato
et kõik on välja rehkendet

e non funziona niente.
ja ei tööta miski.

Sarà che gli italiani
võib-olla kuna itaallased

per lunga tradizione
tänu kauasele praktikale

son troppo appassionati
on liiga vaimustatud

di ogni discussione.
igast arutelust.

Persino in parlamento
Isegi parlamendis

c’è un’aria incandescente
pragiseb õhk

si scannano su tutto
kõige peale hüpatakse kõrri

e poi non cambia niente.
ja pärast ei muutu midagi

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage president

dovete convenire
peate kinnitama

che i limiti che abbiamo
et need piirid mis meil on

ce li dobbiamo dire.
neid tuleb tunnistada

Ma a parte il disfattismo
Kuid peale allaandmise

noi siamo quel che siamo
me oleme kes me oleme

e abbiamo anche un passato
ja meil on ka minevik

che non dimentichiamo.
mida me ei unusta

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

ma forse noi italiani
aga äkki meie itaallased

per gli altri siamo solo
teiste jaoks oleme vaid

spaghetti e mandolini.
spaghetti ja mandoliinid.

Allora qui mi incazzo
Siin ma nüüd vihastan

son fiero e me ne vanto
olen uhke ja enesega rahul

gli sbatto sulla faccia
ning neile löön näkku

cos’è il Rinascimento.
misasi on renessanss

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Questo bel Paese
See kaunis maa

forse è poco saggio
ehk mitte väga arukas

ha le idee confuse
ning segaduses mõtetega

ma se fossi nato in altri luoghi
kuid kui oleksin sündunud mujal

poteva andarmi peggio.
oleks võinud minna hullemini.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ormai ne ho dette tante
olen juba maininud mitut

c’è un’altra osservazione
kuid on veel üks tähelepanek

che credo sia importante.
usun, et oluline.

Rispetto agli stranieri
Võrreldes välismaalastega

noi ci crediamo meno
me usume vähemasse

ma forse abbiam capito
võib-olla oleme mõistnud

che il mondo è un teatrino.
et maailm on jandilava.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

lo so che non gioite
tean, et te ei rõõmusta

se il grido “Italia, Italia”
kui hüüet “Itaalia, Itaalia”

c’è solo alle partite.
kuuleb vaid spordiväljakul.

Ma un po’ per non morire
Kuid pisut, et mitte surra

o forse un po’ per celia
või ehk veidi pilkena

abbiam fatto l’Europa
oleme teinud Euroopa

facciamo anche l’Italia.
teeme ka Itaalia.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo
aga õnneks või kahjuks

per fortuna o purtroppo
õnneks või kahjuks

per fortuna
õnneks

per fortuna lo sono.
õnneks ma olen seda.

Advertisements

Itaaliablog soovib kõigile häid pühi Francesco Guccini lauluga “Jumal on surnud”.

Ho visto
Olen näinud

la gente della mia età andare via
minuvanuseid lahkumas

lungo le strade che non portano mai a niente,
mööda teid, mis ei vii kunagi kuhugi

cercare il sogno che conduce alla pazzia
otsimas unistusi, mis juhivad hullumeelsusse

nella ricerca di qualcosa che non trovano
otsimas midagi, mida ei nad leia

nel mondo che hanno già, dentro alle notti che dal vino son bagnate,
maailmas, mis neil juba on, öödes, mida kastab vein

dentro alle stanze da pastiglie trasformate,
tubades, mida moondavad tabletid

lungo alle nuvole di fumo del mondo fatto di città,
piki linnamaailma suitsupilvi

essere contro ad ingoiare la nostra stanca civiltà
vastustamas neeldumist meie väsinud tsivilisatsiooni

e un dio che è morto,
ja üks jumal on surnud

ai bordi delle strade dio è morto,
kõnniteeservadel jumal on surnud

nelle auto prese a rate dio è morto,
liisitud autodes jumal on surnud

nei miti dell’ estate dio è morto…
suvemüütides jumal on surnud…

Mi han detto
Mulle üteldi

che questa mia generazione ormai non crede
et see minu generatsioon enam ei usu

in ciò che spesso han mascherato con la fede,
sellesse, mis tihti on maskeeritud religiooniga

nei miti eterni della patria o dell’ eroe
igavestesse müütidesse isamaast või kangelasist

perché è venuto ormai il momento di negare
sest oleme jõudnud hetke, kus tuleb eitada

tutto ciò che è falsità, le fedi fatte di abitudine e paura,
kõike, mis on vale, uskumusi, mille loonud harjumus ja hirm

una politica che è solo far carriera,
poliitikat, mis on vaid karjääriks

il perbenismo interessato, la dignità fatta di vuoto,
huvitatud konformismi, uhkust ehitatud tühjusele

l’ ipocrisia di chi sta sempre con la ragione e mai col torto
nende silmakirjalikkust, valivad alati mõistlikkuse ja mitte eal kahtluse

e un dio che è morto,
ja üks jumal on surnud

nei campi di sterminio dio è morto,
gaasikambrites jumal on surnud

coi miti della razza dio è morto
rassimüütides jumal on surnud

con gli odi di partito dio è morto…
parteioodides jumal on surnud

Ma penso
Aga mina mõtlen

che questa mia generazione è preparata
et see minu generatsioon on valmis

a un mondo nuovo e a una speranza appena nata,
ühe uue maailma jaoks ja justsündinud lootuse jaoks

ad un futuro che ha già in mano,
tuleviku jaoks, mis on neil juba käes

a una rivolta senza armi,
relvadeta revolutsiooni jaoks

perché noi tutti ormai sappiamo
sest me kõik praegu juba teame

che se dio muore è per tre giorni e poi risorge,
et kui jumal ka sureb, siis kolmeks päevaks ja pärast tõuseb üles

in ciò che noi crediamo dio è risorto,
kõiges selles, mida me usume, jumal on üles tõusnud

in ciò che noi vogliamo dio è risorto,
kõiges selles, mida me tahame, jumal on üles tõusnud

nel mondo che faremo dio è risorto…
maailmas, mida me loome, jumal on üles tõusnud.

Euromayday Milano

Alates kuuekümnendate tööliste ning tudengite võitlusest on töörahva pühal – ning mitte ainult pühal – üks taustamuusika, need on mitmekesised Ivan Della Mea laulud, Della Mea, kes polnud lihtsalt  autorlaulja, ajakirjanik, kirjanik, poeet, vaid emotsionaalne võitleja, kes suuris alati tööliste – ja uuel sajandil aina enam prekariaadi – mured, viha, rahuolematuse ja lootused tõlkida muusikasse, sõnadesse, värssidesse.

Ivan Della Mea sündis 1940. aastal Luccas, kuid kolis väga väikesena Milanosse ning milaneseks ta jääbki, ka oma sõnavalikutelt, mitmed imelised laulud kirjutab ta just selles dialektis. Milano kujundab ka tema mõtteviisi, paneb ta maailmavaateliselt vasakule asuma: enne muusikakirjutamist teenib ta mitmetes kohtades: tööline elektromehhaanikavabrikus, barista, laadija, juurviljapoe jalgrattaga jooksupoiss, ilma jalgrattata jooksupoiss ajalehe Calendario del Popolo juures, hiljem kuukirja Stasera korrektori ja toimetajana. 1957. aastal astub ta PCI-sse (Itaalia Kommunistlik Partei) ja umbes samal ajal hakkab muusikat kirjutama, üheks tõukejõuks arvatavasti kohtumine etnomusikoloogi Gianni Bosioga. 1962. aastal loovad nad koos mõnede teiste autoritega Il Nuovo Canzoniere Italiano, grupi, mille muusikaline, teatraalne ning uurimistegevus saab Itaalia sotsiaalse kunsti üheks tugevaimaks sümboliks. Tasub vaid nimetada mõningaid nimesid sellest traditsioonist: Fausto Amodei, Giovanna Daffini, Sandra Mantovani, Michele Luciano Straniero, Rudi Assuntino… Need on inimesed, kes peale kunstiloome ka teadust teevad, kes annavad oma panuse ka tõsisesse teadmisteloomesse Itaalia kultuuripärandi osas. Ja loomulikult ei saa Della Mea kaaslaste hulgast välja jätta ka Paolo Pietrangelit… Nende lood, laulud ja tegevused kinnistuvad kuumadel seitsmekümnendatel poliitilise kunsti tugevateks sümboliteks.

Veendunud ja radikaalselt vasakpoolne, oli Ivan Della Mea otsekohene ka oma kaaslaste vastu ega  säästnud kunagi kedagi oma kriitikast, kui too seda vääris, ei jätnud osutamata võimu mädakohtadele, olgu see võim vasakult või paremalt. 2007. aastal kirjutab ka näiteks terava kirja tollasele Rifondazione comunista esimehele Fausto Bertinottile, üteldes ilma ilukõne loori taha pugemata, et Itaalia vasakpoolsus on kaotanud oma näo ja tee, et ta reedab iseennast ja oma ideaale lihtsalt võimulpüsimise eest. Need sõnad – nagu ka tihti varasemad analoogid  Gaberilt või Pasolinilt või kelleltki teiselt – ei too ikkagi muutust, Rifondazione jääb järgmistel valimistel parlamendist välja (kuigi Della Mea, kuuekümnendate traditsioonist pärinevana, arvatavasti loodab päris lõpuni, et seda parteid on võimalik poliitilisele areenile tagasi tuua). Tolles kirjas ütleb Della Mea:

Ma olen inimeseks kujunenud mõeldes ja usukudes, et kõik koos peaksid kasvama ja arenema kui ühiskonnaliikmed, kodanikutunde (senso civico) kandjad ja levitajad, solidaarsuses ja vendluses, võimelised integreerima teaduse tulemusi oma igapäevasse ellu ning andma sõnale “seltsimees” (compagno) too esmane tähendus nii Prantsuse revolutsiooni ajast kui Vietnami partisanidelt, kellele see tähendab “tunnen sind”. See ei ole nii olnud, Fausto. Mitte kunagi. Parteiratsionaalsus, täpsemalt, tema juhtimisstruktuurid, on pidevalt tapnud  väärtuste eetikat, neid, millest sa teisipäeva õhtul kõnelesid, suretanud neid absoluutselt mittedemokraatliku toimimisviisiga, mis ülikurval moel on täiesti tsentraliseeritud-vertikaalne…

1985 aastast saadik oli Della Mea Circolo Arci “Corvetto” president ning 1996. aastal asus ta Franco Coggiola kohale rahvatraditsioonide uuriva  Ernesto de Martino Instituudi (Istituto per le tradizioni popolari Ernesto de Martino) juhatuses, asudes Milanost Sesto Fiorentinosse (FI), kultuurikohtumiste, näitemängude, kokkusaamiste ja arutelude ühenduspaika. Uudishimulik, särav ja nukrameelne, maalähedane ning rafineeritud, rahvapärane ja eliitlik, poliitiline muusik ja folkmuusik Della Mea on üks neist sildadest, mis seob uusi põlvkondi ajalooga. Mitte kunagi ennast täis, alati uhke, alati vastasseisudele tormav, oli ta ikka nähtav poliitiliste võitluste kõige elavamas, kõige ehtsamas ja kõige puhtamas osas, suutes kokku tuua noored ja vanad, töölised ja filosoofid, ajaloolased ja maamehed, diskuteerima, arutlema, pidutsema… Della Mea tegevused, tema muusika ei tuleta mitte ainult meelde kõiki neid streike, kokkupõrkeid, tuhandeid surnuid, revolutsioone, mis on praegustele töölistele nende õigused taganud, vaid ka seda, et seesinased õigused on haprad: need on inimeste valik, mitte paratamatus, seega võib neist kõigist ilma jääda, kui ise järele ei vaata ning endasuguste eest välja ei astu.

2009. aastal, sõltumata halvenevast tervisest, alustab Firenze Arciga rahvamajade ajaloo uurimisest (Itaalia rahvamajad polnud vaid kultuurikohtumiste paigad, vaid igasuguse kooperatiivse tegevuse keskused, pakkudes vastastikkust abi väga paljudes eri valdkondades), sama aasta 25. aprillil Fosdinovo (Carrara) Liberazione-peol koos kaaslastega Archivi di Resistenza’st (Resistenza Arhiivid); annab Istituto Ernesto de Martinos pressikonverentsi näituse InCanto kohta; 12 mail esitleb Acquanegra sul Chieses, Gianni Bosio sünnipaigas, ajakirja “il de Martino” järjekordset numbrit; 28. mail esineb Brescias mälestamaks Piazza della Loggia veretööd; 30 mail esineb koos Paolo Pietrangeli ja Paolo Ciarchiga Montevarchis; 3 juunil kirjutab üleskutse hääletamiseks Rifondazione comunista poolt; 12 juunil ilmub Il Manifestos tema artikkel “Põle, kaaslane, põle” (“Brucia compagno brucia”). 14. juuni ööl kell 1.30 sureb Ivan Della Mea pärast haigushoogu Milano San Paolo haiglas…

Kuid tema laulud on ikka aktuaalsed, täna ja igavesti, ning neid ei laulda mitte ainult Corvetto Arcis, kes tema mälestust üleval hoiab, vaid igal pool, kus on vaja meelde tuletada, mida tähendab võidelda vabaduse eest…

Autor: Oudekki Loone, Bologna



O cara moglie
Ivan Della Mea



O cara moglie, stasera ti prego,
Oh, kallis naine, täna õhtul sind palun

dì a mio figlio che vada a dormire,
ütle mu pojale, et ta läheks magama

perché le cose che io ho da dire
sest see, mis ma tahan kõnelda

non sono cose che deve sentir.
pole see, mida peaks kuulma

Proprio stamane là sul lavoro,
otse täna hommikul töö juures

con il sorriso del caposezione,
osakonnajuhi naeratusega

mi è arrivata la liquidazion,
jõudis minuni vallandamine

m’han licenziato senza pietà.
armutult mu saatsid minema

E la ragione è perché ho scioperato
põhjuseks, et ma olin streikinud

per la difesa dei nostri diritti,
meie õiguste eest

per la difesa del mio sindacato,
oma ametiühingu eest

del mio lavoro, della libertà.
minu töö eest, vabaduse eest.

Quando la lotta è di tutti per tutti
kui võitlevad kõik ja kõigi eest

il tuo padrone, vedrai, cederà;
su omanik, küll näed, annab alla

se invece vince è perché i crumiri
kui võidab siis ainult sest streigimurdjad

gli dan la forza che lui non ha.
annavad talle jõu, mida tal endal pole

Questo si è visto davanti ai cancelli:
Seda oli näha väravate ees

noi si chiamava i compagni alla lotta,
me kutsusime kaaslasi võitlema

ecco: il padrone fa un cenno, una mossa,
vaata: omanik teeb ühe märgi, viipab

e un dopo l’altro cominciano a entrar.
ja üksteise järel hakkavad sisenema

O cara moglie, dovevi vederli
oh, kallis naine, oleksid pidanud neid nägema

venir avanti curvati e piegati;
astumas edasi, küürus ja kummargil

e noi gridare: crumiri, venduti!
ja meie karjumas: streigimurdjad, äraostetud!

e loro dritti senza piegar.
ja nemad otse, kordagi pöördumata

Quei poveretti facevano pena
need õnnetukesed nägid vaeva

ma dietro loro, la sul portone,
ja nende taga, ukseavas

rideva allegro il porco padrone:
naeris lõbusalt see siga omanik

l’ho maledetto senza pietà.
teda needsin ilma häbita.

O cara moglie, prima ho sbagliato,
oh, kallis naine, ma enne eksisin

dì a mio figlio che venga a sentire,
ütle mu pojale, et ta tuleks kuulama

ché ha da capire che cosa vuol dire
sest tal on vaja mõista, mis tähendab

lottare per la libertà
võidelda vabaduse eest.

ché ha da capire che cosa vuol dire
sest tal on vaja mõista, mis tähendab

lottare per la libertà
võidelda vabaduse eest.

Täna on 25. aprill – 1945. aasta sel päeval vabastasid partisanid Itaalia. Eelnevatel aastatel oleme seda päeva lahti mõtestanud (Marco ja Kristjan), tänavu üks lugu Itaalia vaieldamatult ühelt parimalt Teise maailmasõja ning selle järelmite kirjeldajalt, Mario Rigoni Sternilt, kes on kõigi südames just oma humaansuse ning aususe tõttu. Lugu pärineb raamatust “Il bosco degli urogalli” ja kannab originaalis nime “Di là c’è la Carnia”

On möödunud kakskümmend aastat ja ikka see tundub kui eile. Tundub ka seepärast, et aega inimhinge elus ei mõõdeta kalendriga vaid juhtumustega, mis seal aset leiavad; nii nagu teed, mida sa käid, ei mõõdeta pikkuskilomeetrite vaid raja raskusega. Teekond Cervino põhjakülge pidi üles on palju pikem kui tee Milanost Napolisse mööda Autostrada del Sole 1‘t. Need pole ka midagi võrreldavat. Tema jaoks oli see möödas, nii nagu ma rääkima hakkasin, ent vaid täna võib leida mõtet enda tookordses käitumises; läbielamise ajal see võimalik ei olnud. Ta lugu kerkis mu ette, kui õhtul juurvilja-aeda üles kaevasin… Kuidas venelaste armee tungis idast peale, sakslased püüdsid koonduslaagreid evakueerida, kuid manöövrite kiiruse tõttu neil see alati ei õnnestunud; ning nii uitasidki nälginud sõjavangid väikeste rühmadena ühtede ja teiste suurtüki- ning tankiliinide vahel. Sedamoodi oli ta jõudnud Põhja-Poolast Sileesiasse, kus sakslased ta vangi võtsid ning söekaevandustesse tööle panid. Pole võimalik kirjeldada kui raske see aeg oli; pole võimalik ütelda, kui kaua see kestis, sest kõik oli alati pime. Must oli päev all kaevanduses, must oli öö Lageri barakkides, mustad olid näod, riided, Lageri kaevude vesi, mädanenud kartulid (üks pütt iga baraki kohta lõunaks ja õhtuks ning ei midagi muud). Ainus valge oli ilmeta silmade sklerootilisus ning vangide, itaallaste ja venelaste, alasti kehad, mida igal õhtul veeti puhkama ühisesse hauda.

Vene armee jätkas pealetungi ja Lageri valvurid tegid koos sõjaväearstiga vangide hulgast valiku. Nood olid kõik alasti, rivis, värbamisväljakul. Lipiku nöör ripnes kuivetunud kaelas ning lipik püsis rinnal, number sellel hästi näha. Arst möödus kiiresti, talle järgnemas Lagerfeldwebel koos nonde numbrite registriga. Too vaatas rutakalt jalgadest silmadeni, käed ette sirutatud ning ütles lühikesi sõnu, mis tähendasid: kerged tööd, rasked tööd, surm. Laagri marssalid märkisid pedantselt registrit. Kui nad jõudsid temani, tõmbas ta pingutusega tursunud kõhu sisse, ajas kõhnukese ja sisselangenud rinna ette. Meditsiiniametnik peatus hetkeks, heitis pilgu haavale, mis oli ta vasakul jalal – miinikild Albaaniast – ja ütles midagi Feldwebelile; puudutas sõrmeotstega tursunud kõhtu ja siis fikseeris nähtu. Ütles tema saatuse. Öösel viidi ta ära koos paljude teistega. Ühendusvagunid ei möödunud mitte raudteejaamast, vaid suure Kriegsgefangenenlageri juurest. Ka päevadel ja öödel rongis polnud mõõtühikut; aega lõid vaid kolksud ühenduskohtadel ning raudteelaste hääled. Rong peatus ühes sügavas orus ja nad tõsteti maha. Taas töötas ta kaevanduses. Raua omas, seekord. See oli kõrge mägi, kõigi astmetega nagu Dante puhastustules ja seal oli tuhandeid vange ja deporteerituid kõigist rahvustest. Seal oli kindlasti parem kui söekaevandustes, kuigi väga külm, sest töötati lahtise taeva all; ning ümberringi olid lumest valged mäed ja sügavad metsad. See talv oli raske, piinas lumega ning aeg-ajalt puutusid rauamaagiga vankrid vastu matmata kaaslaste külmunud kehi. Ainult keegi ei surnud nälga kuna Kaevandusühing andis toidulisa Lageriratsioonile. Kuidas olekski teisiti saanud tööd teha? Ükskord kaevandusringil kohtas ta poliitilisi väljasaadetuid; nad olid puhtad oma triibulistes vormiriietes ja täies jõus. Üks neist laulis vaiksel häälel itaalia keeles Bandiera rossat ja möödudes sosistas talle väga selgelt “Corraggio alpino, la va a pochi!”2 Aga tema oli selleks ajaks juba mõtisklenud põgenemise üle ja teadis nüüd, kus ta oli. See jõgi üleval oli Mur ning ülesvoolu minnes jõuaks ta piirile ning teisel poole Alpe ongi kodu.

See ei õnnestunud kuna üleval oli liiga palju lund ja tal ei olnud toitu, sandarmid püüdsid ta kinni kümne päevaga. Ta veetis kuu Straffenlageris ning tuli sealt elusana välja. Isegi praegu ei teadnud ta, kuidas. Isegi praegu, kakskümmend aastat hiljem. See kuu kuulus ühte teise ellu mis talle, kes teab kuidas, omaks sai. Grazis nad pandi puhastama pommirususid ja seal käsutasid Ungari SS-lased. Venelased olid juba Ungarisse tunginud ning nood olid sealt põgenenud koos oma naiste, kulla ja hobustega. Kuid nad häirisid kõiki ja tahtsid, et Lageri vangid neid tervitaksid tõstetud käega üteldes – Kirantass! Anda au ja ütelda “kirantass” või võtta vastu piitsahoop. Tema võttis viimaseid vastu palju. Ühel päeval ütles ungarlasest ohvitser itaalia keeles: “Võib-olla lõppeb sõda kiiresti; Hitleri salaarmee hävitab juudivaenlase ja teil on õnn töötada ja Euroopa uuesti üles ehitada. Kuid võib ka juhtuda, et venelased jõuavad kohale enne. Seesugusel juhul, ning eriti teilt, itaallastelt, me palume kaitset oma naistele.”

Ootamatult lõpetati nende kaevamine rusudes ja nad viidi linna piirile kaevama tankitõrje kraave. Üks mööduv naine pillas nende kaevikusse tüki musta leiba ja üks vanamees sosistas neile saksa keeles: “minge ära koju. Kõik on lõppemas. Alles kaputt!”

Lageris olid ungari valvurid tõmbunud oma kivist barakkidesse ja valitses vaikus. Ilma sõnagi ütlemata korjas ta oma vähesed järelejäänud asjad seljakotti, sidus räbaldunud sineli enda ümber, pani pähe alpivõitlejamütsi ja ütles oma kaaslastele: “Kui tahate tulla, mina lähen koju”. Oli aprilliõhtu 1945. Keegi teda ei peatanud.

Laager oli linna ääres, ta heitis tollele ühe pilgu: keset poolpurunenud katuseid ja kellatorne paistis loss; ta mäletas, et lossi all olid galeriikäigud, kuhu kõik peitusid ameeriklaste pommitamise ajal. Ta suundus sirgelt kaugete mägede poole, seal taga pidi olema Carnia3. Rohkem ta ei vaadanud tagasi. Oli aprilliõhtu 1945. aastal. Ta kõndis kiirustamata, kaugel majadest ja teedest. Öösiti magas mantli alla kerratõmbunult põõsastes paar tundi; sõi rohutaimi ning allesjäänud pöögi- ja vahtralehti, tooreid tigusid. Mõned korrad sattus ta rästapesale ja jõi nendest mune. Ühel ööl möödus ta mäeharjast ja lumesulamisveest, mis voolas alla teise oru poole: “see vesi läheb Aadria merre”, mõtles ta. Vahepeal möödus ta majadest, mis olid mahajäetud või pooleldi purustatud nagu need, mida ta oli näinud Balkanil; sisselangenud katused, kuulide jäetud must tahm seintel, tükkideks majapidamisriistad ja ärapõletatud süsi. Veel edasi leidis ta äravisatud püsse, ta võttis ühe, laadis, viskas üle õla ja jätkas oma teekonda pikki orgu.

Ta kõndis teelt eemal, läbi metsade ja üle karjamaade ning juhtus nii, et ta nägi vastu tulemas esimesi sakslasi: nad sammusid tähelepanelikult ja kahtlustavalt, automaat üle rinna, närviliselt. Pärast tuli neid teisigi, jalgratastel, seejärel üks grupp talumeeste vankril, mida vedasid kaks hobust: kõige kõrgemale oli paigutatud kuulipilduja ning binokliga ohvitser vaatles põhjalikult kõike ümbritsevat. Ta peitis end suurde puuõõnde, lasi neil mööduda ja sirutas välja püssitoru, sihtides aeglaselt ohvitserile. Aga ei tulistanud. Veerandtunni järel ta tühjendas püssi vastu kive jõepõhjas ning viskas relva vette. Ülejäänud päeva ta magas metsas. Öösel nägi ta orus tulesid ja hommikul pikka sakslaste kolonni tõusmas.

Mäe peal oli ta kuulnud kellade helinat ja tasapisi lähenes ta külale. Ta nägi lippe ja kuulis ka laulmist. Ta ületas oja ning oli majade vahel. Alguses jäi ta märkamatuks kuid veidikese aja pärast kiirustati tema poole. Lähenes üks, kes kandis peas alpivõitleja vormimütsi, millele oli kinnitatud Kaheksanda rügemendi märk, ning ümber kaela seotud punast rätikut. Ta oli relvastatud automaadiga. Mees küsis: “kust sa tuled, país4?” Mees juhatas ta trahterisse kus võis süüa kaks taldrikutäit oasuppi ja juua klaasi grappat; ent ta ei maitsnud midagi, ei rahuldanud nälga, ei janu, ei väsimust, ei vabadust. Mitte midagi. Nad panid tema mütsile paberist trikoloorikese ja ta naases teele. Kõndis, kõndis kogu aeg, aeglaselt. Nagu ta oleks tundnud hirmu kohalejõudmise ees ja oleks püüdnud seda hetke edasi lükata. Vasakul olid Veneto tasandikud oma suurte ja kiviste jõgedega, vasakul mäed alevite, külade ja lossidega. Mööda teid tulid ja läksid tanki- ja suurtükikolonnid; ta kohtas pikka veoautoderivi sõdurite ja tsiviilelanikega, kes laulsid ja lehvitasid lippe. Aga ta ei peatanud kedagi, ei küsinud kelleltki midagi. Ta lihtsalt kõndis. Läbis linna, kus ta oli 1937. aastal läbinud sõjaväeteenistuse meditsiinikontrolli, ent ta ei tundnud seda ära, seal ei olnud midagi mille järgi oleks võinud seda ära tunda. Olid purukspommitatud majad ja kiirustavad inimesed. Üks naine tuli tema juurde ja ütles: “sealpool, ühes majas on POA5 abistamiskeskus”. Ta ei läinud sinna. Läbi raskuste leidis ta tee, mis viis tema mägede poole. Aga ta ei otsinud seda mitte pea, vaid jalgadega.

Üks talumees sõitis temast vankriga mööda, ütles: “Tule peale”-“Ka mina lähen siit” Vankril oli vaat veini ja talumees pakkus seda talle juua, kui tal isu peaks olema. Ta heitis vankriheintele pikali ja vaatas taevast. Vein tekitas temas ereda kurbuse, veinitilgad olid peatunud tema habemel ja särasid päikese käes nagu rubiinid, heinapebred ja tühjad viljapead haakisid ennast tema juuste ning ülejäänud riiete külge. Ühel teeristil peatas talumees hobuse: “mina lähen siit, kui tahad tulla minu juurde… Homme võiksid puhanult teele tagasi pöörduda” . Ta ronis maha, torkas seljakoti selga ja lehvitas talumehele käega.

Kõndides ei vaadanud ta mägesid, vaid teeääri, kus kruusakivikeste vahel kasvas rohi. Ei mõelnud. Mäletas kui unenäos toda korda, kui ta oli käinud läbivaatusel sõjaväeringkonnas6; tookord oli ta paljude talumeeste seas, nüüd oli ta üksi. Üksi. “Kes teab, kas maja ukse ees on ikka veel need kaks puud? Ja maja sees? Albaaniast alates ta ei kirjutanud enam, võib-olla ta abiellus. Toni matsin kalmistule Elbasanis. Pjotr Ivanovitš. Kus võiks Pjotr Ivanovitš praegu? Ja Liza Mitz?” Ta kuulis ühe maja juurest hüütavat: “Hei! hei! Sina, alpino!” See oli naise hääl, kes rääkis kodust dialekti. Ta tõstis pea. Naine toetas ennast aiaäärisele. “Kust sa tuled?” Ta tegi žesti justkui ütledes “Väga kaugelt”. “Ega sa ei ole minu poega kohanud?” – ja ütles talle ees- ning perekonnanime. Ta raputas eituseks pead: aga kõik keda ta oli kohanud olid kellegi lapsed. Nagu omakülamees Toni, venelane Pjotr Siberist, poolakas Josef Krakowist, galiitslanna Liza. Naine jooksis talle tänavale järgi ning andis portsu kuuma polentat7 – “mul ei ole muud”, ütles.

See oli maiõhtu 1945. aastal, nii nagu praegugi. Kaks puud olid ikka veel alles ja oli ka tänav, kus ta oli nii palju mänginud, õued kivist väravate ja treppidega, oli ikka veel roheline värv väraval, nii nagu ta oli värvinud enne äraminekut; auk, kus haamrikesega tehti marmorist palle; ukse juures oli ikka veel tool, kus vanaisa suitsetas piipu ja vaatas piiritajaid ning messingist uksekäepide, mida ema kollase jahu ning äädikaga läikima lõi.

Ta kuulis enda ümber kutsumist, hõiklemist, paljude inimeste nutmist. Toas oli ikka kolm raudvoodit, kus ta oli koos vendadega maganud. Tema koht seina ääres, voodilinad, millele olid tikitud vanaema initsiaalid, sulepadjad punaste püüridega. Ta ei maganud, kuulas maja kogu öö kuni viimaks pääsukesed hakkasid uksekaarte all laulma. Palju aastaid ei olnud ta neid kuulnud.

Ta lahkus hommikul, naases õhtul, tiirutas kogu päeva metsas, nagu oleks kedagi otsinud. Kuni viimaks ühel õhtul vana onu, kortsuline ja valgejuukseline, kutsus teda juurviljaaeda üles kaevama. Kui nad olid lõpetanud, ütles vanamees: “Homme peame kartuleid kõplama”.

Tõlkinud Oudekki Loone

1Üks esimesi Itaalia kiirteesid, Kiirtee suure algustähega. Maailma kõige esimene kiirtee ehitati Itaalias 20.-datel Milano järvede äärde.

2Tüüpiline Alpisalkade ütlemine, tõlkes “julgust, alpino, on vähe ees” (vähe päevi teenistuses)

3ajaloolisgeograafiline regioon Friulis, mille kõik comuned kuuluvad praegusesse Udine provintsi

4kaaslane, omakandimees

5Pontificia opera di assistenza, Katoliku kiriku abiorganisatsioon

6kohustuslikul meditsiiniläbivaatusel

7 maisitangupuder

Compagni – Buon 25. aprile a tutti!

Torinost pärit Alessandro Baricco (s. 1958) astus itaalia kirjanduslavale 1990. aastate algul nende 80ndatel valitsenud kirjanike järelvoolus, keda Gruppo 63[1] kutsus “headeks” või “paipoisteks”, vastandades neid “kurikaeltele”, kes 90ndatel keskendusid pigem pulp-kirjandusele. Näib tõesti, et ilusatest asjadest kirjutamine mõjub ühtmoodi hästi nii lugejatele kui kriitikutele, praegu peetakse Bariccot üsna ühemõtteliselt tänapäeva itaalia kirjanduse üheks tippautoriks.[2]Ta palju tõlgitud ja pärjatud tekstide puhul on muuhulgas kiidetud nende musikaalsust ja rütmitunnet, oskuslikku keeleregistrite vaheldamist, julgust tavalugejaid” keele- ja punktuatsioonimängudega paeluda, lisaks räägitakse, et Baricco stiil olevat nakkav (vähemalt arvustajatele) ja tekst jäävat lugejat jälitama ka pärast tagakaane sulgemist.

“Novecento” (1994) on autori teine romaan ja jätab esmalugemisel tõepoolest mõnusa järelmaitse: pahaaimamatule publikule mängitakse “veidraid noote” ja muusikat, “mille saatel tantsib jumal, kui keegi ei näe”, heasüdamlik ja lihtsameelne trompetipuhuja Tim Tooney jutustab laheda vungiga lugusid 20. sajandi alguses ookeanil seilanud laevast Virginian ja seal klaverit mänginud Danny Boodmannist, kes talle vähe sobinud normid sujuvalt persse saatis ja laevalt ei tahtnudki maabuda, sest päriselu mängitakse rohkem kui 88 klaveriklahvil. Võib-olla mitte kõige originaalsem lugu oma meediumisse sulgunud geeniusest, aga hästi loetav, nii originaalis kui Vahur-Paul Põldma tõlkes. Igal juhul peajagu üle Baricco järgmisest romaani pähe avaldatud novellist “Siid” (1996; eesti keeles 2002 ja 2007), mille jõuetust ja 19. sajandist pärit oriendiihalust on raske raamatu lõpuni taluda.

Lühivorm kindlasti Bariccole sobib, teksti hajuvus ja tegelaste eskapism jätavad ühtekokku poeetilise mulje ning hästi arenenud jutusoonega oskab ta ritta lükkida palu, mille vahele jäävatesse lakuunidesse võib juba lugeja ise rahulikult juurde mõelda. “See lugu” (2005) on kahjuks üksjagu pikem ning tavapärased võtted enam ei kanna. Jutustajate ja nende motiivide rohkus hakkab mõjuma ruumitäitena ning Baricco kalduvus jutu keskele truisme heita ühes ülespuhutud keelekasutusega peksab lugejast välja viimsegi huvi tegelaste ja nende käekäigu vastu.

Romaan algab autorile üsna omase vinjetiga eelmise sajandi alguses aset leidnud Pariis-Madridi rallist, aga lisaks võidusõidule tuleb juttu veel tublidest vabrikuomanikest, maal üleskasvamisest, Esimesest ilmasõjast, emigratsioonist ja mitmest-setmest asjast, mis seotud kinnisevõitu Ultimo Parriga, isehakanud automehaaniku perekonnas sirgunud noormehega. Nagu ikka Baricco peategelaste puhul, on Ultimo ülesandeks ennast ainult talle arusaadavasse keelde sulgeda. Ultimo suunab oma demiurgilise pinge unistusse ehitada autobiograafiline 18 kurviga ringrada, omamoodi asfaldist mälukatedraal.

“Mina keeldun Ajalugu uskumast. Ajalugu on optiline illusioon. Väheste sekeldused, mida esitatakse nii, nagu nad puudutaksid kõikide elu. Aga see ei ole tõsi. Nad on võõras mure. Ajalooga silmitsi seistes tuleks meil keelduda selles osalemast. See on kellegi teise mõte, et meil tuleks osaleda. Teistel on vaja, et me lööks kaasa nende hulluse näitelaval,” ütleb Jelizaveta “Selles loos” (lk 168). Arvustaja Angelo Guglielmo nendib, et “Selle loo” puhul on tegu pretensioonika katsega kirjutada romaan 20. sajandist – lootuses, et süžee puudujäägid katab intellektuaalne bravuur.[3]

Katset ristata siin kaht “Novecentot”[4] – serveerida Bertolucci sellenimelisele filmile (1976) omast eepilisust ja ajaloohaaret omaenda “Novecentost” tuttavas maneristlikus kastmes – võib Baricco puhul tõesti uudseks pidada, arvesse võttes, kui vastumeelt talle ajalugu on. Kuigi “Caporetto memoriaal” – vahest kõige õnnestunum lõik “Selles loos” – on ajalooga tihedalt seotud (kõneldes Esimese ilmasõja ajal Itaaliale osaks saanud suurkaotusest ja sellele järgnenud taganemisest), jääb minevikukontekst Bariccole enamasti lihtsalt varjupaigaks, kuhu oma tegelasi pagendada. Neile on tarvis turvalist pesa, maja merekaldal, kus omaette siidikookonis nukkuda ja suuršedöövriks ette valmistuda, sellal kui tegelik ajalugu ilmub vaid stiihiana: väljaspool tegelaste kitsast püüet perfektsuse poole on neile muu maailma ja selle dünaamikaga suhestumine ainult ohtlik.

Nii Boodmann kui Ultimo kannavad üht kindlat loomise-ideed. Üheplaanilised, isegi ühesuunalised karakterid – nagu piljardikuulid, mis loetud põrgete järel peavad valitud auguni jõudma. Kuid kui Caporetto all sakslased itaallaste rindest läbi murravad, valgub järgneva taganemise käigus ühes Ultimo ja ta kahe parima sõbraga tasandikule sadu tuhandeid piljardikuule, selline segadus saab kaasa tuua vaid surma (kapten) ja korrumpeerumise (Cabirio). Boodmannil on vedanud, sest laeval sündinuna jääb ta Ajaloost eemale, Ameerikasse emigreerujaid teele sundinud põhjused teda ei puuduta, emigrandid moodustavad üürikese kuulajaskonna, kes küll tänulikult tantsib, aga kunagi ei naase. Ultimolegi on võidusõit üksildane sport, mis tuleb sulgeda ringrajale, mida sõidetakse üksipäini ilma ettevaatamatu publikuta. Ringraja ehitamiseks peab kõigepealt lõppema Teine maailmasõda, isikliku ajaloo tarvis peab ruumi tegema ja seiskuma üldine.

Jelizaveta: “Mulle meeldib niiviisi kirjutada, justnagu kirjutaks raamatut. See sarnaneb tantsimisega. Kord. Elegantsuse püüd. Taotleda liikumise sujuvust. Avada ja sulgeda. Teha midagi, mille viid lõpule. Fraase” (“See lugu”, lk 158). Korra loomise ja ringraja sulgemise poole püüdleb ka nii lugeja kui eksinud kaaslaste ja kogu maailma eest pagev Ultimo. Raamatu lõpuni ei tea keegi, mis tegelane ta selline on, “kuldse varjuga” poiss, selgitavad ta kodused, sellega peab leppima ka lugeja. Samamoodi jälitab keelebarjäär Boodmanni, kes oskab kindlasti paremini klaverit mängida kui rääkida. “Siidi” peategelane Hervé Joncour oma jaapani iludusega kõnelda ei oska ja abikaasaga suurt ei taha. Ühesuunalistelt karakteritelt on kindluse mõttes võetud viimasedki võimalused ennast selgeks teha väljaspool etteantud meediumi ning nende erakordse elu edastamise roll on antud jutustajale: Boodmannil on Tim Tooney, siidikaupmees hakkab elu lõpul ise jutuvestjaks ja Ultimol on Jelizaveta, veel üks “kuldse varjuga” tegelane, revolutsiooni eest Ameerikasse pagenud vene krahvitar, kes käib maakodudes klaveritunde andmas.

Jelizaveta elab välja kehvade olude ja madalat päritolu tööandjate tekitatud frustratsiooni, kirjutades fiktiivset päevikut nendesamade maainimeste “korrumpeerimisest”, perekondade seksuaalsest “hukka ajamisest”, läbi selle päeviku teavitab ta ka Ultimot nendevahelise suhte arengust. Hirm ükskõik millise konflikti ees jõuab nii kaugele, et pärast Ultimo ebaõnnestunud lähenemiskatset kirjutab krahvitar tolle jäljetust kadumisest ning Ultimo, lugenud sellist peenetundelist vihjet, pakibki asjad kokku ja kaob taas kord vaateväljalt. Järgneb veel kaks peatükki Jelizaveta päevikust, kirjutatud keskealisena ja seejärel juba vanadusest seniilsena, mis oma tasemelt küll esimese päevikupeatükini ei küüni, aga millest näiks justkui igati piisavat otste kokkutõmbamiseks. Aga ei, sealmaal, kus “See lugu” võiks juba otsa saada, astub ringrajale/lennuväljale hoopis Ultimo imbetsillist poolvend, kes püüab lugejale märku anda, kuidas siis üht fraasi algusest lõpuni kirjutatakse. 18 lehekülge ja 49 fraasi tapvaid kordusi, kus magamajäämise vältimiseks tuleb õppida lõigu keskele vaatamist, sinna, kus fraas on lõpuks valmis saanud, enne kui seda uuesti ümberhakatakse ütlema. Siinkohal muutub arusaadavaks tuntud itaalia satiiriku Daniele Luttazzi esmapilgul jõhkrana tunduv kommentaar Baricco esikromaanile “Vihalossid”: “Loobusin raamatut vastu seina viskamast ainult seetõttu, et viibisin parajasti raamatupoes.”[5]

Baricco kirjutamisoskuses ei kahtle vist keegi, ta ise kõige vähem. Ta on professionaalne jutuvestja, kes oma meediumi ja potentsiaalset lugejaskonda võrdlemisi hästi tunneb. Mõttepauside lakuunid “Selle loo” sissejuhatuses, kaldkriipsude taha koondatud fraasijupid “Novecentos” ja kõik punktuatsiooniuputused, mis ta tekstides esinevad, on partituuriks, mis (ette)lugejale-kuulajale selgeks teevad, millise koha peal õigeid pause teha. Hakkab tunduma, et keele voolavus – mis on kaasa toonud ka kõik need teatrilavastused, helikandjail raamatud ja avalikud  ettelugemised – teenib vaid üht eesmärki: Bariccole meeldib tema enda hääl, kas siis päriselt kuulates või oma lugejate peades tekkivaid kajasid ette kujutades.

Publik jätab demiurg Baricco tegelikult niisama ükskõikseks nagu Virginiani reisijad Boodmanni ja nagu Ultimo võidusõidurada on mõeldud  sõitmiseks üheleainsale juhile, ilma pööblita ringraja ääres, kes seal seisaksid niikuinii ainult avariide ootuses. Samas on jutustaja Bariccol publikut vaja – et tema tekst talle tagasi kõlaks, talle turvalise kookoni tagaks, milles uusi, laineid löövaid ja korda loovaid romaane-novelle kirjutada. Nii ta kirjutabki teemast, mida kõige paremini tunneb: iseendast, hästikirjutamisest, kirjanikust-loojast, ideaalist, kus korralooja end korratu maailma eest peidab: vältimaks selle räpasusega kokkupuutumist, korrumpeerumist. Tarvis oleks lausa leskovilikku sulge, et kirjeldada selle situatsiooni kogu absurdsust, kus Baricco võtab oma tõlkijat Põldmad vastu “väga suures, samas hubases saalis, kus olid raamaturiiulid ja nendel ainult Baricco teosed kõikvõimalikes keeltes”.[6]

Kui parafraseerida Andrea Scanzit,[7] siis kirjanikku, kes poleks nartsissist, ei ole veel nähtud ja müüvus (turutundlikkus) ei ole patt (kuigi kriitikud vahel kalduvad nii arvama), aga probleem on selles, et “Selles loos” ei tööta peaaegu mitte miski. Kahjuks on kirjaniku enesekesksus nii
vägivaldselt teose lehekülgedele trüginud, et lahkesti pakutud lakuunide kiuste teosele endale ega lugejatele ruumi ei jää. Ja kui nüüd “Novecento” juurde tagasi tulla, siis ilmneb, et seal jutuvestja Baricco (Tooney) räägib demiurg Bariccost (Boodmann) ja sellest, kuidas too (klaverit mängides) maailma korrastab, mis omakorda on meieni jõudnud ühe sellise korda seatud raamatuna (“Novecento”). Kujutluspildile Bariccost “Novecentot” ette lugemas eelistaksin uuesti vaadata filmi “Being John Malkovich”.

Autor: Kristjan Pruul, Milano


[1] Gruppo 63 oli 1960. aastate kirjanduslik liikumine, mis ühendas kirjanikke ja kriitikuid (sh Umberto Eco ja Nanni Balestrini), kes defineerisid end neoavangardistidena ja rõhutasid eksperimenteerimist vastukaaluks toona valitsenud neorealistlikule suunale. 90ndatel vallandasid nad keskustelu, toetades “kurikaelte” katsetusi.

[2] Eesti kriitika kalduvust Baricco puhul lauskiitusele anduda märgib oma arvustuses ka Mari Peegel: M. Peegel, Alessandro Baricco jutustab “Seda lugu”. , 27.03.2009. Eesti Päevaleht. Ilmekas on juba “Novecento”-lavastuse arvustuse pealkiri: E. Koff, Kõigi aegade tipp. Teater.  Muusika. Kino, 2004, nr 3.

[3]A. Guglielmo,“Questa storia” non è una bella storia. l’Unità, 03.01.2006. Tänavu 80. sünnipäeva tähistanud kriitik ja endine Itaalia avaliku telekanali RaiTre direktor kuulus samuti Gruppo 63-e.

[4]M. Beccaria, Questa Storia. Il Riformista, 15.11.2005.

[5] Vt G. Mercadante intervjuud Daniele Luttazziga (Orizzonti, 2004, nr 25).

[6] V.-P. Põldma, Järelsõna Novecento raamatule. Rmt-s: A. Baricco, Novecento. Tallinn, 2008, lk 67.

[7] A. Scanzi, Emmaus, il dribbling sbagliato di Alessandro Baricco. La Stampa, 23.12.2009. Scanzi räägib mõistagi, et romaanis “Emmaus” ei tööta tema jaoks peaaegu mitte miski.

Arvustus ilmus ka Vikerkaares

Itaalia on suurte vastuolude maa ja seda oma aegade algusest peale. Itaalia on maa, kus iga naeratuse taga on tragöödia. Itaalia on maa, kus seesama naeratus paneb südamed sulama ning ilu ja viisakus ei ole väikekodanlikud omadused vaid kuuluvad kõigile. Taibukusest rääkimata. Uuel aastal püüab Itaaliablog kõiki lugejaid taas reele aidata viimase aja uperpallitava kiirusega toimuvate sündmuste osas ning selle maa suurt vastuolulisust ning imelist sügavust ikka edasi tutvustada. Seniks aga – head uut aastat Itaaliale, ja Sulle, me lugeja! Nüüd ja alati – me peame vastu!



Viva l’Italia
Elagu Itaalia!
Francesco De Gregori

Viva l’Italia, l’Italia liberata,
Elagu Itaalia, vabastatud Itaalia

l’Italia del valzer, l’Italia del caffè.
Valsi Itaalia ja kohvi Itaalia

L’Italia derubata e colpita al cuore,
Rüüstatud ja südamesse löödud Itaalia

viva l’Italia, l’Italia che non muore.
elagu Itaalia, Itaalia, kes ei sure

Viva l’Italia, presa a tradimento,
Elagu Itaalia, Itaalia reeturlikult võetud

l’Italia assassinata dai giornali e dal cemento,
Itaalia, mõrvatud ajalehtede ja tsemendi poolt

l’Italia con gli occhi asciutti nella notte scura,

Itaalia kuivade silmadega tumedas öös

viva l’Italia, l’Italia che non ha paura.

Elagu Itaalia, Itaalia, kes ei tunne hirmu

Viva l’Italia, l’Italia che è in mezzo al mare,
Elagu Itaalia, Itaalia keset merd,

l’Italia dimenticata e l’Italia da dimenticare,
Unustatud Itaalia ja Itaalia unustamiseks

l’Italia metà giardino e metà galera,
Itaalia poolenisti aed ja poolenisti vangla

viva l’Italia, l’Italia tutta intera.
Elagu Itaalia, kogu terviklik Itaalia

Viva l’Italia, l’Italia che lavora,
Elagu Itaalia, Itaalia, kes töötab

l’Italia che si dispera, l’Italia che si innamora,
Itaalia, kes ahastab, Itaalia, kes armub

l’Italia metà dovere e metà fortuna,
Itaalia, pooleldi kohustus ja pooleldi õnn

viva l’Italia, l’Italia sulla luna.
Elagu Itaalia, Itaalia kuu peal

Viva l’Italia, l’Italia del 12 dicembre,
Elagu Itaalia, 12. detsembri Itaalia

l’Italia con le bandiere, l’Italia nuda come sempre,
Itaalia lippudega, Itaalia alasti nagu ikka

l’Italia con gli occhi aperti nella notte triste,
Itaalia avatud silmil kurvas öös

viva l’Italia, l’Italia che resiste
Itaalia, kes peab vastu

Foto: Umberto e Mario Pizzi da Zagarolo (via Dagospia)



Usun, et praeguse aja itaallased on õnnetumad kui nood pärastsõjajärgsed. Usun, et selle rahvusliku inetuse on põhjustanud raha, mis on tunginud eluväärtuste esimesele kohale. Pean silmas, et tänased vaesed on samaväärsetes majanduslikes tingimustes vaesemad kui need vaesed, kes elasid 50 aastat tagasi.

Üks 1957 aasta roosa neorealismi film “Vaesed kuid ilusad” peaks täna nime kandma “Rikkad kuid koledad”. Tol ajal identifitseeriti end vaestega. Dino Risi film (stsenaariumi autoriks tihti ebaõiglaselt unustatud Pasquale Festa Campanile) räägib kahest vaesest nolgist, lapsepõlvesõbrast, kes armuvad samasse tüdrukusse, ühte õmblustöökoja müüjannasse, kes omakorda armub ühte kolmandasse. Üks poiss on vetelpäästja, teine töötab plaadipoes. Nagu tänapäevalgi, oli neorealismis, ka tolles roosas, tihti juttu rahast. Selle vahega, et rikkad olid siis kõrvalosades: itaallased samastasid end vaestega, võib-olla pisut naiivsetega, mõnikord pisisulidega, aga igal juhul “ilusatega”. Vaesed oli tol ajal “romantilised” kangelased. Võib-olla on see mage lohutus, aga siiski on siin mainimisväärne erinevus.

Vaene olla ei olnud häbiasi nagu tänapäeval, mil raha on poliitika, kultuuri ja vaba aja kuningas.

Tänase Itaalia film on “Rikkad kuid koledad”.  Pealkiri ja osatäitjaskond on pea peale pööratud. Vaesed pole enam isegi mitte kõrvalosades, nad on muutunud heal juhul statistideks. Peakangelasteks on rikkad, need kes ennast selleks peavad ja kõik, kes müüksid saatanale oma viimse hingeraasu, et omada tükike võimu, rikkust või “hetke” nähtavust televisoonis. Olla vaene ei ole enam ülev või boheemlaslik, ei ole ei mässumeelne ega poeetiline, ei ole ei õrn ega hoopleja, ei ole enam ei noorte ega vanade asi. Ei jäta enam, ka kinolinal mitte, lootuse illusiooni.

Itaalias, 50 aastat hiljem, on jälk olla vaene.

Usun, et selle maa vähk peitubki siin.

Pole juhus, et vaesed hääletavad massiliselt Itaalia kõige rikkamat meest.

Vasakpoolsed räägivad aeg-ajalt vaeste nimel. Vasakpoolsed ütlevad aeg-ajalt midagi “vasakpoolset”. Aga kunagi, mitte kunagi pole nad võimelised tegema mingit “vaskpoolset” žesti. Ka mitte nemad pole enam vaesed kuid ilusad.

Ma ei nuta taga ei talupoegliku Itaalia vaesust ega sõjajärgseid varemeid. Mul pole usku ei poliitilistesse ega religioossetesse ideoloogiatesse, mis eelmist sajandit veristasid. Aga ma eelistan jätkuvalt ilma rahata inimest rahale ilma inimeseta. On loomulik rikkust hinnata, aga ignoreerida sisemist ebamugavust, mille 50 aastat välist heaolu, meis,  itaallastes, on loonud, seda võib austalt nimetada  samaväärseks enesetapuga.

Pidurdamatu konsumerism on teinud meist rikkad kuid koledad ja selles veendumiseks piisab televiisori sisselülitamisest. Sama ilmselt pole üha kasvaval vaesusel enam ei väärikust, ei sõnaõigust ega esindajaid parlamendis. Taandada kogu asi häälteenamuseks Berlusconi poolt või vastu ei vii meid mitte kuhugi.

Võib juhtuda, et tuleb päev (aga seda ma ei soovi), kui nutame taga praeguseid hädasid.

See vähk tekitab juba metastaase meie lastes. Isade pahed, mida kunagi anti edasi verega läbi põlvkondade, nakatavad täna reaalajas ühe klikiga: ning juba nad ongi DNAs.

Viimasel ajal näen tihti unes seda, mis juhtub meie riigis tegelikult. Need “reaalsed unenäod” muutuvad koos ajalehtede esilehekülgedega, aga lõpp on neil ikka ühesugune. Üks lohutav hääleke ütleb mulle hommikul:” Nägid, see kõik oli ainult nali!” Nii ärkangi hommikul naeratusega huultel, aga pisab hetkest tõdemaks, et kõik on reaalne ja et nalja heitis unenägu.

Peaks ma end ravima? Võib-olla. Kui mul oleks mingi retsept, siis jagaksin seda tasuta, tõesõna. Kahjuks pole mul mingit ravimit. On selle eest kõva kahtlus, et ma pole ainus, kes niisuguste unenägude ja nende tagajärgede käes vaevleb. Kas lohutab teadmine, et “jagatud mure on pool muret”. Ei. Me ei saa ka langeda niipalju, et elada lootusega peaministri tagasiastumisele või Superenalotto võidule. Oleksin silmakirjalik eitades, et üks kahest või isegi mõlemad õnnekad juhtumid mu valu ei vähendaks.

Aga kardan, et eufooria möödudes leiakasime end uuesti kõrvalosades filmis “Rikkad kuid koledad”.

Itaalial on vaja uut filmi, uusi näitlejaid, aga eelkõige uusi tundeid, uusi kirgi ja uusi emotsioone. Olla sellest teadlik (ka kehvast stsenaariumist, mis me elusid juhib) oleks iseenesest juba suur võit. Kuidas ka ei lõpeks, see oleks lõpuks siiski meie film ja mitte üks pidev ülenämmutamine loost, mis meile ei kuulu ja mis meid ei innusta.

Ütleme ausalt, “Rikkad kuid koledad” on sitt film.

Diego Cugia facebookis ilmunud artikli tõlkis Kristel Kaaber

savianoEestiski võrdlemisi märgatava vastukaja osaliseks saanud Roberto Saviano “Go­morra” edul on kindlasti mitmeid põhjuseid. Napoli organiseeritud kuritegevuse analüüsi ja autorile osaks saanud ähvarduste kõrval ei tohiks kindlasti mööda vaadata teose kirjanduslikest külgedest, oskuslikust balansseerimisest uuriva ajakirjanduse ja ilukirjanduse vahel. Kui ingliskeelses maailmas (kardetavasti kehvapoolse tõlke tõttu) paigutati raamat üsna ühemõtteliselt non-fiction’i osakonda ja ühes Rooma raamatupoes võis teda näha hoopis reisikirjanduse riiulis (ikkagi “reis”), siis Itaalias vallandas teos päris elava keskustelu just nimelt belletristilise vaatepunkti ümber.

Nii avaldas Bologna kirjanikekollektiivi Wu Ming1 kuuluv autor 2008. aastal memorandumi “New Italian Epic”, kus otsib ühiseid elemente vabalt valitud teostest, mis ilmunud aastail 1993–2008. Selles kirjandusliku zeitgeist’i analüüsis, kus muide “Gomorral” on suhteliselt keskne roll, jõuatakse põhijoontes järgmiste väideteni.

Kirjanduslikud ja keelelised registrid vahelduvad tekstiloomes pigem vaevu hoomatavalt kui mänglevalt – teksti parema edasiandmise, mitte eksperimenteerimise huvides. Kirjutatus ilmneb autori eetiline (ja poliitiline) pühendumus, vastutuse võtmine, postmodernistlikust kõrvalseisja positsioonist loobumine, teksti keskele viskumine, sellega samastumine ja soov pakkuda seesugust kogemust ka lugejale. Kadunud suurnarratiivide (kirjanduslike ja poliitiliste) asemele otsitakse uusi, eepilisi, võimalikult laia allegoorilise väljaga narratiive.

Memorandum (mille versioon 3.0 on tänaseks ka eraldi raamatuna avaldatud) tekitas teravat poleemikat ja ehkki ta võib näida lihtsalt pisut naiivse naasmisena “mil­lestki tähtsast” kirjutamise juurde või kattevarjuna “neoneorealismile”, pakub ta kindlasti võtit mõistmaks nii mõndagi aspekti ka Roberto Saviano “Gomorras”.

Registrite valik, millele “Gomorra” on rajatud ja mis omakorda püüavad lihtsustada tekstile lähenemist, on tõesti pillavalt lai. Sujuva elegantsiga liigub Saviano autobiograafilise romaani ja uuriva ajakirjanduse, antropoloogiliste välivaatluste ja poliitökonoomilise kriitika, detektiivromaani ja grahamgreene’iliku j’accuse-teose vahel.2

Tegemist ei ole ühtlustatud fiktsiooniloomega, Saviano võib kord mõnest ajaleheartiklist või dokumendist otsesõnu juttu teha ja teisal kasutada mõnd artiklit hoopis “isiklikumat” laadi stseeni tarvis.3 Võib muidugi küsida, millised Saviano allikad üldse ei kannaks teatavat fiktsionaalset või žanriomapära pitserit. Ajaleheartiklitest, politsei pressikonverentsidest ja kohtuprotokollidest pealtnägijate tunnistuste, pealtkuulatud telefonikõnede ja Napoli aguleis levivate anekdootideni – kõigel on erinev tõeväärtus ja oma kindel viis informatsiooni edasiandmiseks, meetod tihti olulisem kui sündmus ise.

Kuidagi ei saa mööda ka fiktsiooni rollist camorra liikmete seas. Raske on näha vahet, kus popkultuur peab aitama kurjategijatel brände kujundada või kus see nende enda elu juhib. Nõnda saadavad naissoost klannipealikke “Kill Billi” eeskujul kollasesse riietatud naiskillerid, kerkivad filmist “Scarface” kopeeritud ehitusloata villad, arreteeritud bossid ilmuvad reporterite ette nagu Hollywoodi filmistaarid, altkulmu kaamerasse põrnitsedes, teadmisega, et just nii neid jäädakse mäletama ja nende ees hirmu tundma.

Saviano ees on kahekordne ülesanne: kuidas sellest tekstide plejaadist välja lugeda “reaalsus” ja reaalsus omakorda teks­tua­liseerida. Kuigi kirjeldatud sündmused ei ole reaalsemad kui teistes Itaalia organiseeritud kuritegevusest kirjutatud raamatutes, on tema kirjutanud realistlikumalt. Kogunud erinevad seigad meeldejäävateks sündmusteks, millel on omakorda taastootvad väärtused, neid võib üha uuesti jutustada nagu antiiktragöödiaid uuesti lavastada – Matteo Garrone film või “Gomorra” arvukad instseneeringud Itaalia teatrilavadel räägivad ikkagi raamatus jutustatust, mitte sellest, kuidas seda jutustati.

Saviano on ise intervjuus tunnistanud, et kuivem ajakirjanduslik stiil või siis lõpuni ilukirjanduslik tekst oleks tema arust võinud tekitada liigsuure lõhe lugeja ja loetu vahele.4 Vastukaaluks laseb ta kõiki sündmusi kokku põimida minajutustajal, kes on tõenäoliselt kõige ilukirjanduslikum element Gomorras üldse, omni­presentne laulik, kes lugejat läbi Napoli põrguringide juhatab, on vaid tühi kest, mis vajadusel uusi vorme omandab.

Ühelt poolt veab ta lugeja eest näppudega üle Kalašnikovi jäetud kuuliaukude, topib ninapidi üha võikamatasse seikadesse, ükskõik kas siis autor ise viibis nende stseenide juures või andis hääle hoopis mõnele tunnistajale, kes tahaks olla kuuldud, aga mitte nimetatud. Teisalt jätab minajutustaja piisavalt ruumi poolautobiograafilisele tegelasele, kes Saviano motiive kipub lapsepõlvetraumadele taandama. Minajutustaja vaat et vuajeristlikku painet camorra tegevuse suhtes selgitab 13-aastase Robbe kogetud seik, mis üsna üheselt seob surma (tahtmatu) erektsiooniga, ja vastuhakk isa konformistlik-alandlikule mõtteviisile sümboliseerib Saviano hilisemat otsust astuda vastu Napolis valitsevale vaikimisele.

Selline lugeja kättpidi vedamine ja seletuste andmine võiks tüütukski osutuda, kui kõikide nende personifikatsioonide tagant ei tõuseks ikka ja jälle Saviano-autori tegelaskuju. Hoolimata välisest tagasihoidlikkusest on tal oma kirjanduslik ja poliitiline agenda, ta tahabki anda oma hääle neile lugudele, kus peategelased seda ise veel ei julge, kirjutada moel, mis Pasolinini vahest ei küüni, aga oleks ühiskonnas vähemalt sama oluline. Lõppude lõpuks on temagi üks napollasi, kes otsib viisi, kuidas oma elu elada täiel rinnal ja camorra’t kartmata ning selgeks teha, et praegu ei ole tegu Meh­­hiko narkokartellide ega Angoola lapssõduritega (kuigi camorra on tõenäoliselt mõlematega ärilistes suhetes), vaid tema kodulinnaga.

Selle soovi täitumiseks peab ta tõestama, et Napolis ja Campanias toimuv ei ole nor­mist kõrvale kaldumine, vaid tavaliste ma­janduslike efektide kuhjumine. Camorra või “Süsteem”, nagu seda kutsuvad kirjeldatud maailma kodanikud, on oma olemuselt sama totaalne kui kapitalistlik maailmakord, mille pragudes ta tegutseb. Saviano kasutab camorra’t meie kõigi ühiskonna allegooriana, selle toimemehhanismidest kirjutamine võrdub autori jaoks neoliberalistliku majandussüsteemi kriitikaga.

Kuritegeliku maailma erinevaid sektoreid ükshaaval analüüsides jõuab ta ikka ja jälle arusaamiseni, et camorra töötab alati käsikäes “legaalse” ärimaailmaga ning et camorra ise lähtub pigem majanduslikust kui sõjalisest või poliitilisest loogikast. Süsteem on edukam kui teised grupeeringud, sest ta ei vastandu poliitilisele korrale nagu Cosa Nostra, camorra lihtsalt kas leiab meetodi koostööks poliitikutega või siis hävitab nende karjääri, ilma et ta seejuures ise poliitikute positsiooni ihaldaks.

Nõnda jõuabki “Gomorra” üsna lootusetu lõppjärelduseni, camorra vastu nagu ei olekski võimalik võidelda, sest klannipealike arreteerimine laseb esile kerkida uutel “ärimeestel”, võimaldab aegunud ärimeetodeid asendada uute ja innovatiivsematega. Legaalse ja illegaalse segunemisel tekkivad lõputud viisid kasumi suurendamiseks on iga suurfirma unistus: võimalus pääseda seadustega ette nähtud piirangutest, mis samal ajal konkurente edasi kammitseksid.

Paljuski tuleneb selline lootusetus ideoloogia kui sellise surmast. Nii nagu poliitmaastikul puuduvad jõud, kes tegeleksid reaalselt alternatiivide otsimisega, ei loe camorra’ga kaasa minevate poliitikute puhul nende parteiline päritolu. Ometi ei lasku Saviano mõne minevikuideoloogia elluäratamiseni. Tema viimane lootus rajaneb tavalisel inimesel, usul, et ükspäev suudavad Napoli enda elanikud lahti öelda vaikimisest ja camorra loogikaga kaasa minemisest.

Seni on lootus “elada täiel rinnal” jäänud vaid lootuseks, romaani ilmumise järel sai Roberto Savianost endast Roberto-kirjanik, tegelane “Gomorra” kaante vahel, metamorfoos, mis sundis lõpuks Saviano “Go­morra” kirjutamist kahetsema. Nii nagu camorra klannipealike hiigeledu hind on varem või hiljem isolatsioon – olgu vanglas või karabinjeeride eest end salakorterites varjates –, nii pidi Saviano loobuma senisest elust ja peituma omakorda kara­bin­jeeride kasarmutesse. Kui lugeda ajalehtedest lugusid, kuidas järjekordsed “Gomorras” mainitud klannipealikud on kinni nabitud, on samas tunda ootuse hõngu: kunas avaneb võimalus kirjutada lugu sellest, kuidas ca­morra lõpuks ometi tabas Saviano. “Go­morra” ei ole ju j’accuse Campanias baseeruva ja oma kombitsaid üle maailma sirutava camorra vastu. Pigem süüdistus kõigile, ühtviisi Lõuna- ja Põhja-Itaaliale, poliitikuile ja rahvusvahelistele korporatsioonidele; näitamine, et globaalne maailmakord on see, mis lubab Süsteemil eksisteerida ja kontrollimatult laieneda. “Gomorra” viimaseks süüdistuseks aga jääb osutus lugejale: mina tegin, mis suutsin, aga sina?

Autor: Kristjan Pruul, Milano

Lugu on kirjutatud Vikerkaare tellimusel

1 Wu Ming (hiina k-s: ei keegi) on viimase kümnendi üks huvitamaid nähtusi itaalia kirjanduses: “anonüümne” rühmitus, mis avaldab peamiselt kollektiivseid romaane, kuigi eri liikmed on ka sooloprojekte kirjutanud. Rahvusvahelist edu saavutati esmakordselt Luther Blissetti pseudonüümi all avaldatud kollektiivse romaaniga “Q”, millele käesoleval sügisel on oodata järge (eesti keeles on Luther Blissettiga võimalik tutvust teha näiteks Margus Tamme artikli vahendusel Artishoki ajaveebis: http://artishok.blogspot.com/2008/08/suurmeeste-elulood-ii-luther-blissett_25.html). Rühmitus on ka üks peamisi copyleft-ideede levitajaid Itaalias ja seetõttu on nende teosed (k.a mõned tõlked) vabalt kätte saadavad nende veebilehel: http://www. wumingfoundation.com/

2 Vrd Greene’i “J’accuse: The Dark Side of Nice” (1982)

3 Segadus “Gomorra” ilukirjanduse või ajakirjandusena lugemise ümber sai ainult hoogu juurde pärast seda, kui Napoli ajakirjanik Simone Di Meo süüdistas Savianot Di Meo Cronache di Napoli ajalehes avaldatud artiklite plagieerimises. Sellisel süüdistusel oleks tõesti kaalu vaid siis, kui tegemist oleks tõsiajakirjandusliku teosega.

motta_sibulOn kevad. On üliõpilasprogramm Erasmus Itaalias.  On Erasmus Student Network, mis hoolitseb osalejate vaba aja okupeerimise eest. On projekt „Küla“ eesmärgiga muuta Sitsiilia väikeküla turistiatraktsiooniks. On meetod „viskame Euroopa sisse“ ja vaatame, mis välisüliõpilased kui turistid endasse mõne päeva jooksul absorbeerivad ja laiemale publikule oma foto-artikkel-reportaažidega produtseerivad. Meie ülesanne on aktiivne turism: elada 2 päeva külas seda intensiivselt kogedes. Teiste sõnadega, puhas nauding.

Esimene päev

Saabumine. Tänavad. Tänavate kohal rõdud. Rõdudel lõkendab lilleline rohelus. Meenub Toskaana. Motta D´Affermo- küla Sitsiilia Toskaanas. Ainult, et siin on parem: siin on meri helesinisem, siin on vaated avaramad ja päike magusam. Eiran looduse kolletavat kuivamist ja eestlase jaoks ilgelt soolast merevett, mis põhjamaataimedele tähendab pigem surma kui elustavat turgutust.

Hetk, mida õnnistab jalustrabav kõikumatu rahu, peatab aja.

Lõuna. Sööme ühe korraga kogu kolme päeva toidunormi. Üks käik järgneb teisele, pidurit ei tunta, sest siin süüakse hästi ja ainult parimat.
Vastuvõttev komitee peab külaliste all lookas olevate söögilaudade ees mitmekordse mitmekordselt motiveeriva kõne. Meid tervitama tulnud isikuid on nii palju, et miski soe tunne tungib põue ja istumine muutub nende seisval valvelolekul ebamugavaks: „Laske meil teenindada teid, head inimesed, kes te meid nii hästi kostitate!“

Õhtu. Istun oma õdusa kindluse aknalaual. Öökapil lebab püha Vangelo palveraamat. Veetopsid on mähitud salvrätti. Kiikan haljendavat merd, mis õhtus ühendunud alt hallikarva, ülalt sinikollast kilda taevaga. Mägede vahel siravad tuletäpid. Pisikesed naaberkülad.

Siin näen Itaaliat. Siin kogen Itaaliat. Siin elan Itaaliat.

See on sattumine võlumaale, kus iidne ehituskunst ja keraamika haaravad mind oma lummavasse rüppe.

motta_eeselSee on 82-aastane kõbus Giuseppe, kelle kõnnakust tunneb ära elupõlise ratsaniku. See on 6-aastane nimetu eesel, kes asendab igasuguse mootori. See on elamine puhtas õhus loodusega käsikäes. See on ühtehingamine maaga. See on tallis heljuv lehk, mis meenutab mu oma lapsepõlve karjalaudas. Ja see kõik on päriselt tõeline.

Võlumaa ei ole lukku pandud. Piisab piilumisest nurga taha. Piisab naeratusest ja terest.

Kummastavalt säilib loomuliku elu kulg ja puudub võõrastus võõra kohalolekust. Ometi on iga võõras ainukordne sündmus. Tulijale soovitakse parimat, minejale antakse kaasa kõige targemad õpetussõnad koos soojade käepigistustega. Koduuks jääb kohale jõudnule alati avatuks.

Vanahärra „Buona fortuna!“ saatel jätkan teed ja peatun juba mõne sammu järel noorhärra avasülise tervituse peale. Sündmus loob ennast üha võimsamalt. Lävepakul istub lehte sirviv vanem vend. Eemalt läheneb vanaema 4-aastase ingliga, kes ukse vahelt piiluvale naabrinaisele oma kirevroosa lille kingib. Motorolleril saabub tööst kurnatud pereisa, kes vajub vastasukse lävele hinge tõmbama. Hele hääl kuulutab 2-aastase ingli ärkamist. Rüselevate kallistustega vallutatakse isa kael. Läbi väsinud näo kumab imetlev armastus oma kahe kullatükki vastu. Ema, tütarde ilu läte, tuleb köögirätikuga uksele elevust kaema. Pere on koos. Peaaegu. Veel puudub 33 aastat kirkaga maad raiunud 77-aastane vanaisa, kes ülalt alla lookleval tänaval aegamisi koduteed mõõdab.

Lihtsad inimesed. Suured mured. Kohapealne tööpuudus või tervist tappev töö. Aga töö on alati aus. Töö ei ole häbiasi, vaid asi, mida armastada. Vargust ja valskust siin ei tunta, sest kõik tunnevad kõiki. Suurima avatusega jagatakse oma elulugu ja –olu, sest ausatel inimestel pole vaja varjata. Sellist Mottat ei leia mitte ühestki Veneetsiast, Roomast või Firenzest.

Suured mured, aga veel suuremad rõõmud. Lapsed on selle maa sool. Pered on suured. 3-lapseline pere väärib eestlase jaoks mõistet „suur“. Vanema generatsiooni lastel on normaalselt 6-7 õde-venda. Mamma mia! See on pool Eesti lasteaeda. Liialdan, kuid emotsioonist. Pere suurus peitub selle tugevuses. Ääretu kokkuhoidmine ja teineteisehoidmine. Naise vend on abielus mehe õega. Kaks sugukonda põimuvad veelgi tihedamalt ühte.

Külainimesed ei reisi palju. Töö ja pere tulevad ennekõike. Tähtsaim on kohapeal. Avatus hoiab uksed lahti. Pole vajadust minna maailma ja otsida maailma, mis on juba kodus. Võõras oma lugudega on ühenduslüliks kahe maailma vahel. Seda hinnatakse kõrgelt, see peegeldub nende suuremeelsuses. Tulijas tärkab üüratu tänutunne, mis motiveerib jagama kõike, mis jagatav. Ringahel. Ilus.

Maatunnid mööduvad märkamatult. Elan külaelu ilma seda otsimata. Joon heldelt pakutud mahla, õhtusöögist keeldun- esimese õhtu kohta oleks see ühele linnalisele lihtsalt liiast. Kodu kaen siiski, sest kodud on täis kodukootud kunsti. Isetehtud köök, mis 40-kraadises suvekuumuses jääb jahedaks oaasiks. Noored poisid õpivad juba keskkoolis 5 aastat keraamilist maalimist. Minu kujutlus monopoolsest robustsest maaharimisest asendatakse kõrgelt arenenud kunstimeele ja kuldsete kätega.

motta_puhkusKüla on religioonist läbi imbunud. Kirik annab jõudu, sest toob rahva kokku. Koos saadakse ka kõige kibedamast majanduskriisist üle. Saadakse üle suurest murest oma laste tuleviku ees. Saadakse üle tööpuudusest, sest maal saab vähesega hakkama. Teadmine tugevast õlast enda kõrval vabastab hirmust, toites julgusega. “Kõigepealt tänan ma jumalat ja seejärel oma vägevat naist!“, mees oskab väärtustada ka oma abikaasat. Võib-olla leiab kurikuulus Sitsiilia mehe armukadedus siit oma õigustuse.

Lahkun, kõrvus kõlamas mitmehäälne kinnitus: “Mitte kedagi ei visata välja. Mitte kedagi. Mitte kunagi.“ Nad jäävad mind tagasi ootama. Homsele lõunale, õhtule, vahet pole:“ Kui aega saad, astu läbi!“. Pisikesed inglid saadavad mind onu kätes kindluse ukseni.

Jõudsin 3 tunniga 30 meetri kaugusele. Pole just maratonitulemus, aga linnas ei jõua mõnikord 30 aastagagi nii kaugule või lähedale kõrvalelavale naabrile.

Usk headusesse ja usaldus teistesse. Ühegi toa uksed ei käi kindluses lukku. Küla atmosfäär on sama tugev kui kaljurahnud küla all. Siia on alles jäänud siirus. Südameinimesed. On tahtmine nutta.

Teine päev

Eile oli mul õnne. Täna tahan oma uskmatuses näha küla tõelist palet.

Ümber nurga tuleb tervitama kohaliku ehitustöö pealik. Hetk hiljem tutvustatakse mind arhitekti endaga. Seejärel arhitekti kõrgeealise onuga, kes kassi seltsis ja kepi toel ringi patseerib. Ehitajad muretsevad ja hoiatavad liival libisemise eest. Mind juhatatakse küla kunsti kaema. Küla ise on parim giid ja kaart. Massiivne teos paikneb nii peenelt, et muutub taeva taustal nähtamatuks. Sellel maal ei tunta tõepoolest võõrkehi.

Küla tervikuna on oma detailides suurim kunstiooper. Kivimustrid maas ja seintel. Rohtukasvanud mootorratas. Elumajadega vahelduvad loomatallid. Müüris, läbi lagunenud puituste paljastuvad imelised panoraamid.

motta_lapsSelles külas ei möödu keegi kellestki märkamatult. Isegi autojuht tuleb, peatub, läheb, tuleb, toob kohvi, et minna jälle oma teed. Külalise jaoks jätkub alati tähelepanu.

Pisikesel puupingil istub naine. Naisest kiirgub elurõõm. Ta armastab töötada. Ta armastaks reisida, kui poleks abielus. Tütar reisib tema eest. Ta kutsub mind enda kõrvale istuma, mis sellest, et pink on pisike. Hoiatab, et ma kirikusse lühikeste pükste ja paljaste õlgadega ei tuleks.

Rõdudelt ja uste vahelt piiluvad vanaprouad. Neile meeldib, et istun tänavakivil- olles lähedal maale, olen lähemal neile.

Inimesed hakkavad korduma. Eilsed tutvused korduvad. Hakkan tundma, et olen kodus. „Millal sa külla tuled?“ või „Õhtul näeme!“ Pärast esimest päeva!!!

Jään naisega üheaastast Filippot hoidma, kuni ema vanahärra maja koristab. Aeg-ajalt vilksatab vanahärra isegi, kloppides ukse vahelt jalamatti või tühjendades prügikühvlit. Teenindus on siin koostöö. Laps on elutarga näoga, püüab sipelgaid, küündib kivikesteni, tantsib, kui ümisen. Pooleks tunniks jätkub talle tühipaljast kohvitopsist. Milleks arvutid ja videomängud, kui on ruum külana looduse keskel. Nende lapsepõlv on rikas. Mööduja möödudes hakkab poiss kilkama, käsi plaksutama, lehvitama, jooksma, kuigi jalad veel ei kanna. Selle rahva avatus teistele tundub olevat instinkt või geneetiline õnnistus!

Järgneva tunni jooksul avanevad veel kahe kodu sise- ja välisvaated, saab maitstud kodukohvi teine maitse ja käre kodupruuli Limoncello. 3 auväärses eas õde demonstreerivad saiaahju, pitsikudumistehnikat, peeneimat käsitööd ja kümnete aastate taguseid perealbumeid. Kohtusin nendega esimest korda 5 minutit tagasi tänaval. Milline muuseum või ekskursioon tooks mind nii lähedale reaalsusele?

Nende antiikne lauakell on seisma jäänud. Siin ei eksisteeri aega kui niisugust.

„Rahu ja tööd ja armastust. Muud me ei vaja.“ Õnnelik vanaproua saadab mind parimate soovidega koduteele, pakkudes korduvalt küüti. Ei, see küla väärib jalavaeva. Väärib palju rohkemat, kui suudan pakkuda.

Inimesed on selle maa kuld.

Viimane õhtu, viimane öö. Jätan magamise maha, et hoomata viimaseid hetki võlumaal.

Tulipunased roosid ronimas kiviseintel. Viljadest lookas sidrunipuud. Merre uppuv ohkama panev päike. Kõrgustesse küündiv igavene kirik, koera hauge kajamas selle kellana üle küla. Hiidsuured ööliblikad ründamas tänavalaternat. Öine tirtsuserenaad. Soe õhk. Läbi hommikuudu tõusev päike. Suur suur rahu.

motta_ööKahe päevaga olen õppinud midagi tähtsat iseenda kohta.

See küla ei käi lukku. Lukud on minus endas. Et koguda endasse elamust, tuleb sellele ruumi pakkuda. Tuleb anda. Tuleb jätta uks iseendas lahti.

Motta D’Affermo.

Peaaegu paradiis.

Autor: Nele Reial, Bologna

Fotojahil eestlased ja eestlaste sõbrad

Magus viib Itaalias millegipärast mõtted talvele – aga ainult seni kuni ei meenu lõpmatud jäätiseletid, Itaalia gelato on miski, millele võrreldavat on raske kusagilt mujalt leida. Ja siis loomulikult kõik need ülejäänud kerged suvised maiustused, tegelikult on lihtsalt soojad koogid ja šokolaadid need, mis talvisesse kliimasse kuuluvad, kõike muud leiab igal ajal piisavalt – ja tiramisù vaarikate ja maasikatega, mmm! Itaalia keeles on aga sõna magus – dolce – kasutuses aga väga laialt ka hoopis millegi muuna, nimelt tähistades midagi puhast, õrna ning armast.


Jäätisekohvik, Rooma, 2005 (Autor: Sirje)

Jäätisekohvik, Rooma, Lazio, 2005 (Autor: Sirje)




Tiramisù lamponi e fragole, Messina, 2009 (Autor: Jelena)

Tiramisù lamponi e fragole, Messina, Sicilia, 2009 (Autor: Jelena)




Dolce! Reggio Emilia, 2006 (Autor: Oudekki)

Dolce! Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2006 (Autor: Oudekki)




Dolcissima! Gallipoli, Puglia, 2009 (Autor: Mari)

Dolcissima! Gallipoli, Puglia, 2009 (Autor: Mari)

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta