You are currently browsing the tag archive for the ‘Marchionne’ tag.

Täna ja homme toimub Itaalias metallitöötajate ja nende toetajate ülemaaline streik, seoses ümberkorraldustega FIATis, vaatamata need 14. jaanuaril justkui heaks kiitnud referendumile. Palusime ühel Itaalia suurima ametiühingu CGIL liikmel selle tagamaid pisut selgitada.

“Ei ole midagi hullemat kui jagada võrdselt ebavõrdsete vahel”, ütles kunagi don Milani rääkides õigusest haridusele, klassisuhetest ja erinevatest võimalustest.

Enne teda, pannes must valgele meie vabariigi reegleid, pidasid Itaalia põhiseaduse loojad hästi meeles, et Töö ja Kapitali vahel ei saa toetust jagada võrdselt ning ettevõtlusvabaduse kaitse ning inimeste – töötavate meeste ja naiste – väärikuse kaitse vajab vasturaskusi ning amortisaatoreid. Just sellest lähtus Itaalia (aga ka muu Euroopa) ühiskonna ülesehitamise idee, sellise ühiskonna, mis põhineks keynsiaanlikel poliitikatel, sotsiaalriigil, kollektiivlepingutel – tootmisvahekordadel ja tööstussuhetel –, vääramatutel õigustel.

FIATi tegevdirektor Marchionne ei ole avantürist, ta vastab teatud majandulikele huvidele ja nende huvidega seotud võimudelt küsib ta vahetuskaupa. Confindustria (Töösturite Liidu) ja valitsuse nõusolekul ning parlamendis istuvate opositsioonijõudude saalomonliku ränga vaikusega ning uuskorporatiivsete ametühingute entusiastliku heakskiiduga (kokteil, mis meenutab riigi fašismiaegset ülesehitust) purustab Marchionne sildu eelmise sajandi sotsiaalse mudeliga, üritab surmahoopi enne Pomiglianos ja siis Mirafioris. Teised töösturid toimivad järgemööda tema eeskujul. Vahetuskaup tehakse tootva maailma ja Töösturite Liiduga (loe: Emma Marcegaglia) kes ei pilguta silmagi kui Marchionne teatab Confindustriast välja astumisest.

Ettevõttega, mida ta juhatab, astub Marchionne välja ka ametühingusuhete mängumaalt, saavutab kokkuleppe mõnede ametühingutega lepingu suhtes, mis kärbib õigust haiguspuhkusele, kaotab pausiaja, viib sisse 120 kohustuslikku ületöötundi, kuuepäevase nädala ning töökorrad, mis võivad kesta kuni 10 tundi… Vahetuskaubaks uuskorporatiividega on Itaalia metallitööliste suurima ametühingu FIOM GILi välistamine, piirates streigiõigust. See Itaalia konstitutsiooniga tagatud õigus on nüüd vaid lepingule allakirjutanud ametühingutel.

Vahetus käib ka poliitilisel tasandil. Esimest korda ei pane valitsus kriisimomendil FIATi taskutesse uusi ressursse. Siiani oli skeemiks: mina teen ümberkorraldusi, päästan töökohad ja sina finantseerid mind. Berlusconi valitsus aplodeerib FIATi direktsiooni kaasaegsusele, aga kaasaegsus seisneb vaid selles, et kapitalile jäetakse ümberkorraldusel vabad käed, teades väga hästi, (Marchionne on seda mitu korda öelnud), et FIAT auto on valmis Itaaliast lahkuma. Jah just nii, sest avalikke rahastusi on juba kokku korjatud Mehhikos, Serbias, USAs läbi Chrysleri. Uued avalikud rahasummad on tulemas Kanadas, Brasiilias, Argetiinas, Poolas – teistes maades, kus FIAT toodab.

FIATi poolt välja mõeldud ning CISLi, UILi, UGLi ja FISMICi poolt alla kirjutatud referendum oli ebaseaduslik, väljapressiv ja petlik. Ebaseaduslik sellepärast, et ei ole võimalik küsida JAH või EI vääramatute õiguste kohta nagu õigus haiguslehele või streigivabadus, ei ole võimalik industriaalreferendumiga ümber kirjutada põhiseadust. Väljapressiv, kuna see põhineb sundvalikul, kus ühel pool on õigused ja palk ning teisel pool ähvardav mitte miski. Seda enam, et tegemist on kriisiperioodiga. Petlik selle pärast, et majanduslike ümberkorralduste plaan on esitatud ainult sõnades, praktiliselt olematu ning põhimõtteliselt ei keela miski Marchionne’i Itaalias autotootmist lõpetada nagu tal on ka mitmes avalikus väljaastumises huultelt lipsanud.

Aga arve loetakse kokku ja see referendum on toimunud. Võitis JAH. Küll väikese edumaaga (pooldajaid pisut alla 55%), aga võitis JAH. Üldist konsensust ei tulnud (nagu lepinguautorid ja sellele allakirjutanud lootsid, kui nad rääkisid võimalikust 80% poolthäältest). JAH võitis tänu teenistujatele (mis meenutab vägagi üht teist kurba sündmust Torinos 80ndatel, kui Valgekraede demonstratsioon tegi lõpu FIATi okupeerimisele). Need on teenistujad, kelle jaoks uus leping ei too kaasa mingit tingimuste halvenemist (421 jah, 20 ei). Järjekordne vahetuskaubahääl. Tööinimeste – teenistujate ja tööliste – vaheline ühtsus ja solidaarsus, ka see kuulub eelmisesse sajandisse. Di Vittorio ametühingu võidukäik oma erakordse intiutsiooniga tugevast kokkuhoiust lõuna talumeeste ning põhja oskustööliste vahel pärastsõjajärgsel perioodil tundub loona teiselt planeedilt. Töötajate ühtsus on täna end ohverdanud kasumi altarile.

Kui Marchionne’il oli võimalus meile peale suruda üks petlik referendum pannes läbikukkumise puhul kaalukausile FIATi Itaaliast lahkumist, siis võime ka meie küsida, et valitsus võtaks need sõnad enda kanda ning astuks mängu pannes lauale FIATi natsionaliseerimise hüpoteesi. Teame, et valitsus jätkab oma vaikimist. Kasvõi ainult selle pärast toimub 28. jaanuari ülemaaline streik

Mäng ei ole veel läbi, sest referendum ei võinud midagi kinnitada. Aga ta andis ühe vastuse, eriti poliitikale: töölisklass on ikka veel olemas ja tal oli julgust heita väljakutse Kapitalile riskides omaenda nahaga. Iga Ei nendel valimislehtedel räägib meile igast töömehest ja töönaisest, kes otsustas omal nahal riskida. Ka nende eest, kes hirmu pärast ei tõmmnud kriipsu Ei peale.

Autor: Stefano Rizzi, Gallarate

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta