You are currently browsing Kristel’s articles.

Riace väike comune Calabrias, raskel ‘ndrangheta käe all oleval territooriumil, keerulises reaalsuses, on vast kõige enam tuntud sealsest merest leitud imeliste antiiksete pronkskujude tõttu. Nendesamade, mis praegu Reggio Calabrias asuvad ja mille seesuguse rännaku kohta ütles kaunilt ajakirjanik Emanuele Rossi: “Riace ei nuta neid eriti taga, sest väikeses linnas on nüüd pronksivärvi nahaga uustulnukaid, keda võeti vastu külalislahkusega, mis on omane sellele Calabriale nurgale. Maale, kust on lahkunud paljud pagedes töötuse ja ‘ndrangheta eest, jättes maha eluasemed ja töökojad.” Sõjajärgsel perioodil vähenes Riace elanike arv praktiliselt poole võrra: 3000 elanikult langes arv nii 1700-ni.

Eelmisel aastal saigi Riace linnapea Domenico Lucano kolmanda koha ülemaailmsel linnapeade konkursil World Major Prize oskusliku ning hästi organiseeritud immigrantide integratsioonipoliitika eest. Esimese preemia osaliseks sai Mexico City linnapea Marcelo Ebrard ja “hõbemedali” Oklahoma City linnapea Mick Cornett.

Head uudised kipuvad Itaalia poliitika alaliselt keevasse katlasse ära kaduma, eriti eelmisel aastal, kus iga nädal tõi kaasa midagi raputavat. Ma ei taha aktsepteerida üleliigset huvi kõige negatiivse vastu, ehkki ma saan aru meedia, eriti siinse, toimemehhanismidest ning seetõttu räägin hea meelega Riacest täpsemalt, või õigemini, lasen sellest rääkida auhinnatul Domenico Lucanol endal:

“1998 saabus Riacesse erakordselt suur arv immigrante – meie 1700 elanikuga väikelinna tulid 300 kurdi Iraagist ja Türgist. Vanalinn oli praktiliselt agoonias. Nii otsustasimegi alustada integratsiooniprogrammi, mis põhineb. koostöö arengul põliselanikega. Praeguseks on elanikke 1800, kellest sadakond on sisserännanud. 2001. aastast osaleb Riace programmis, mis võtab vastu põgenikke Lampedusa ja Crotone immigratsioonikeskustest. Enamalt jaolt kurdid, eritrealased, nigeerlased, somaallased. Tegime regionaalse seaduse, mis annab toetusi projektidele, milles osalevad ka immigrandid. Tänu sellele restaureerime vanalinna ning anname uut lümfi käsitööle ja ettevõtlusele.

Võtsin telefonitoru kätte ja otsisin üles mahajäetud majade Lõuna- Ameerikasse, Austraaliasse, USAsse emigreerunud omanikud. Keegi neist ei ütelnud “ei”, et anda peavari neile, kes tulid siia õnne otsima , samuti nagu nad ise aastakümneid tagasi. Banca Etica (Eetilise Panga) abil restaureerisime vanu eluasemeid. Ehitati turismiküla-hotell-restoran “Riace Village”, kus pakutakse alternatiivi mereäärsele kommertsturismile – ökoloogilist puhkust, mis austab kohalikke traditsioone. Teeme sorteeritud prügi korjamist eeslitega.

Kohalike ja immigrantide paremaks “segunemiseks” tehakse käsitööettevõtteid, kus üks osaline on põliselanik ja teine sisserännanud. On saabunud ka vabatahtlikke ja kultuurivahendajaid. Avasime uue kooligi. 25st õpilasest 15 on välismaalased. See on situatsioon, mis tekitab pingeid mujal Itaalias, aga meie jaoks on see uhkuse asi. Kõik lapsed räägivad juba calabria murret: serblased, eritrealased, iraaklased. Kogu maailm ainsas klassis!

Integratsiooniprojektis osaleb ka maffiavastase preestri (ja maffia käe läbi elu kaotanud) don Puglisi poolt asutatud mittetulunduslik ühing “Città Futura”, kes organiseerib laboratooriume ja kultuuriringe, et tutvustada calabria noortele seda teistmoodi reaalsust, kus itaallannad ja rumeenlannad töötlevad samu tooteid ning kus afganistani põgenik teeb vaase, milles kasvavad Riace taimed.

Pingeid ei tekkkinud siin esiteks sellepärast, et resigneerumine ja stiimulite puudumne oli jõudnud tasandini, kus igasugune uus asi tekitas uusi võimalusi ning äratas uudishimu, mis oli kaduma läinud. Teiseks – meie territooriumil on veel värske emigratsiooniajalugu , aga ka tuhandete aastate vanune kultuur, mis on meid alati võõramaalstega kokkupuuteisse viinud. Kolmandaks – see integratsiooniprogramm oli väga intensiivne töö ja selle suurepärane mõju lokaalsele mikromajandusele on kõigile nähtav.”

Mimmo Lucano valiti linnapeaks juba teist korda: ta kuulub radikaalvasakpoolse partei Rifondazione Comunista ridadesse, kuid toetuse sai ta ka kodanikenimekirjadelt. Valimiskampaania käigus ähvardati teda korduvalt vägivallaga – kaks kuuli restorani Taverna delle Rose (mida administreerib Città Futura) ukse sees ja Lucano mürgitatud koerad – ning tema tagasivalimine oli kõike muud kui etteaimatav. Seda enam, et suured parem- ja vasakpoolsed parteid olid moodustanud temavastase valimiskartelli. Aga võit tuli. Vaid 49 häälega, aga siiski võit. Ja see oli suur asi.

“Alates teisest Berlusconi valitsusest esitasime avalduse, et võtta vastu poliitilise pagulase staatuse ja identifitseerimise ootel immigrante. Meil läheb vastuvõtt maksma vaid 20 eurot (pàevas) inimese kohta. Lampedusas ja teistes CPTdes (centro di permanenza temporanea, nüüdseks CIE – centri di identificazione ed espulsione) on maksumus immigrandi kohta 60- 70 eurot (päevas). Selle tõttu võime pakkuda vastuvõttu 200le inimesele. Samal ajal kui Milano linnapea Moratti pakus seda vaid 20le sisserännanule.

Inimlikud projektid on tihti hoopis odavamad kui vangilaagritele sarnanevad CPTd. Esimestele tuleb kasum inimlikus potentsiaalis, teistele sularahas… mis kindlasti ei haise kellegi rahakotti täites… Õnneks on huvitavad projektid ka nakatavad. Pärast Riacet on samale teelel asunud kaks teist Calabria comunet – Caulonia ja Stigliano.

Lihtne Itaalia, mis toimib.
Vaikselt.
‘ndrangheta pärusmaal.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements

Salvatore Cuffaro

Kassatsioonikohus mõistis raskendavatel asjaoludel maffia soodustamises süüdi Sitsiilia regiooni ekspresidendi Salvatore (Totò) Cuffaro, keda ootab nüüd 7 aastane vanglakaristus. See kohtusüsteemi viimase astme otsus paneb lõpp-punkti 5 aastat kestnud kprotsessile.

Cuffaro informeeris Brancaccio maffiabossi Giuseppe Guttadaurot, et viimase koju olid paigaldatud pealtkuulamis-seadmeid. Info pärines karabinjeeride eksmarssalilt (ja hiljem regiooni saadikuks valitud) Antonio Borzacchellilt. Süütõendeid Cuffaro vastu leidsid uurijad aga tänu tema kohtumistele ettevõtjaga tervishoiu alal, Michele Aielloga, mis toimusid ühe Bagheria kaupluse tagaruumides. Aiellot, süüalune samas protsessis, loetakse lähedaseks Novara vanglas viibivale boss Bernardo Provenzanole.

Täna hommikul palvetas Cuffaro Santa Maria della Minerva kirikus Pantheoni ligidal Roomas, kohutotsuse ootel. Salvatore Cuffaro, praegu saadik Ülemkojas, (valitud UDC – Unione dei Democratici Cristiani e di Centro – ridades, aga pärast üle läinud I Popolari di Italia Domani ridadesse) on süüalune veel teiseski kohtuprotsessis, ikka maffia soodustamise pärast.

Väike “televisoonipärl” aastast 1990, kui noor Cuffaro vaidleb tuliselt väljapaistvaima maffiavastase magistraadi Giovanni Falconega (tapetud 1992 aastal toimunud Capaci pommiplahvatuses)

 

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Peppino ideede ja julgusega jätkame meie

Kui ma väike olin, siis oli 9. mai omamoodi päev – kooli polnud vaja minna, oli küll paraad, aga ka sealt sai kui hästi läks, minema hiilida. 9. mai oli Võidupüha, okupantide pidu. Ma ei vaevunudki läbi mõtlema selle päeva tähendust, mil leidis oma lõpu üks jälk ideoloogia, sest vaen fašismi võitjate vastu ei võimaldanud mul näha põhjuseid, miks ei peaks seda päeva kunagi ära unustama.

Ühes teises Euroopa otsas, ühel kaugel omapärasel saarel läks üks teine 9. mai teistmoodi ajalukku. Ei armeesid ega vallutatud linnu. Üks plahvatus, üks surnu – noor sitsiillane nimega Peppino Impastato.

Peppino sündis Cinisi külas, 30 km Palermost, 5.märtsil 1948 ühes maffiaperes. Juba noorukina tekkisid tal lahkarvamused isaga, kes oli seotud ühe mõjuka maffiabossi Gaetano Badalamenti’ga; pidevad riiud viisid varakult kodust lahkumiseni.

1965. aastal asutas ta sõpradega väikese ajalehe “L’idea socialista”, milles ta hakkas esile tooma kohalike omavalitsusjuhtide sidemeid maffiaga. Ta võttis aktiivselt osa nii 68. aasta tudengiliikumisest kui ka nende talumeeste võitlusest, kellelt võõrandati maad Palermo lennujaama laiendamise tarbeks. Taibates gramsciaanlikult, et ükski võitlus maffia erahuvide ei saa olla võidukas ilma kultuurilise vundamendita pani Peppino aluse grupile “Musica e cultura”, mille ümber kogunesid need Cinisi noored, keda Peppino aktiivsus oli nakatanud. Tehti muusikat ja vaidlusõhtuid, organiseeriti kinoklubi, korraldati liikuvaid fotonäitusi maffia majandusliku tegevuse kohta alates 50ndatest aastatest nagu näiteks kaevandused või ranniku tsementifitseerimine.

“Musica e cultura” oli noortele kodanikuaktiivsuse lahtimõtestamise paik, aken teistmoodi maailma, kus osalus ühiskonnas polnud mitte ainult kohustus, vaid olemise viis. Ja seda mitte ainult tõsimeelselt, vaid läbi naeratuste, koosolemise ning loovuse. 60-ndate lõpus ja 70-ndate alguses liikus ta vasakpoolsete parteide ja rühmituste vahel, otsides organiseeritud liikumist, millele kaudu endale väljenduskanal leida või lihtsalt natuke toetust.

Vaheldusid entusiasm ja pettumus, energilisus ja meeleheide. Julgete valikute taga pole mitte ainult kindlameelsed. 1977 a. asutas ta iseseiseva raadiojaama Radio Aut, mille kaudu avalikustas maffiabosside huvisid ning kuritegusid, naeris nende üle, nimetas nimesid, ka poliitikute omi. Üheks Peppino suurimaks satiiriobjektiks sai just don Tano Badalamenti…ning saadetel “Onda pazza” või “ Western a Mafiopoli” sai kuulajaid üsna palju, tihti salajagi. Satiir oli relv Peppino lihtsates kätes võimsa maffia vastu. Võib-olla üks mõjukamatest, sest kuidas teisiti nõrgendada võimu, kui mitte naeruvääristamise läbi.

Badalamenti rääkis Peppino isa Luigiga. Peppinost oli probleem saanud.

Seejärel lahkus isa Sitsiiliast ning sõitis Ühendriikidesse. Pere oli veendunud, et ta läks küsima sealsete maffiabosside kaitset pojale. Tagasi tulles aga jätkus tal veel vaid paar kuud elupäevi, sest Luigi Impastato sai surma jäädes auto alla. Raevunud ja meeleheitel Peppino ajas koduukselt minema ka kaastundeavaldajad: “Millise õigusega olete te siin, teie, kes te ta tapsite?”

Nüüd oli pere mures Peppino enda pärast.

Ta kandideeris ta end linnavalitsusse “Democrazia Proletaria” partei nimekirjas. 8.mail õhtupoolikul jõudis ühe Peppino sõbra Giuseppe Riccobono kõrvu hoiatus Cinisi kandis mitte ringi liikuda, sest midagi oli teoksil. Kohe meenus talle Peppino, kes oli koju läinud, puhkamaks pisut enne uut hilisõhtust kooksolekut.

Vaistliku hirmuga alustasid sõbrad noormehe otsingut, aga tulemusteta. Sünge aimdusega südames jäädi hommikut ootama. Kuni pommiplahvatus Palermo ja Trapani vahelisel raudteel selguse tõi… Ajalehed rääkisid 30 aastasest kandidaadist, kelle jäänused leiti pärast plahvatust. “Pole teada, kas tegemist on enesetapu või halvasti lõppenud Impastato poolt üritatud terrorismiaktiga,” võis lugeda leheveergudelt. Cinisi elanikud teadsid aga tõtt. Magistratuuril läheb aega aga 23 aastat, et tuvastada seda tõde tänu “pentitodele” ja et jõuda lõpliku kohtuotsuseni, mis tunnistab süüdi Gaetano Badalamenti kui Peppino Impastato mõrva käsuandja.

Nii surigi Peppino 9.mail.

Kehast järgi vaid tükid, mida sõbrad päev hiljem kilekotti kogusid.

Keegi aga ei oodanud, et matustele tuli terve rongkäigutäis inimesi igast Sitsiilia nurgast, lippude ja loosungitega “Peppino vive” (Peppino elab). Keegi ei oodanud, et mõni päev hiljem Cinisi valijad tema nime valimislehele kirjutasid ning et ta sümboolselt linnavalitsusse valiti.

Nüüd on sellest päevast mööda 32 aastat. Mu kätte satub noore saksa ajakirjaniku Saskia Schumacheri poolt kirjutatud kiri Peppinole:

“Kallis Giuseppe, kuulsin lugu sinust vaid aasta tagasi. Ehk sellepärast, et elasid minust tuhande kilomeetri kaugusel. Ehk sellepärast, et ma sinu keelt ei osanud. Ja ometi ristus su pilk minu omaga. See pilk, mis muutis mu vaadet Sitsiiliast./…/ Tea, et mu vaimusilmas moodustus kustutamatu pilt ööst 8. ja 9. mai vahel, nagu oleksin ma seal ise olnud, võimetu hetkede ees, mis igavikuks muutuvad./…/ Sa oled alatiseks 30 aastane. Sina oma mütsi ja salliga, sina oma sõpradega, sina oma õiglusjanuga. Hetkel, mil mõistsin su lootusi, sai sinu raevust minu oma. Peppino, sa võid minuga arvestada. Seda oleksin tahtnud sulle ütelda ööl, mil ma polnud veel sündinud. Oleksin tahtnud sulle järele joosta, et oma austust avaldada. Aga minu teekond algas alles aasta tagasi ja ma ei jõua sinuni kunagi. Sina aga jõudisd minuni.”

Saskia kirjutab praegu oma kaasmaalastele ‘ndranghetast, mis juba aastakümneid Saksamaal märkamatult juuri on ajanud ning mille ümber on ohtlikult vaikne.

Ka sellepärast on mul põhjust meelde tuletada 9. maid. Peppino Impastato surm, millest aastatega on saanud ühe idee, võib-olla tähtsaima idee, Võidupüha.

See oli vastutustunde metsik lahing käegalöömise vastu.

Tõe plahvatus vastu vaikuse müüri.

Ühiste huvide hääl vastu piiramatut ahnet individualismi.

Võit, mis on levinud emotsioonide kaudu üle Itaalia ,läbi aegade ja ka läbi eri kultuuride. Nad süütavad südameid aastakümnete tagant.

Nad lihtsalt ei sure kõige kiuste.

On üks sügava tähendusega sõna, mis on jõudnud meie päevini just Teisest Maailmasõjast, kui erinevate poliitiliste vaadetega inimesed ühinesid Itaalias fašisimi vastu ja millest sai partisaniliikumine nimega “la Resistenza” (vastupanu). Need olid Peppino taolised tavalised inimesed, kes samamoodi otsustasid oma elu kaalule panna. Vastutustundest.

Oli 12. jaanuar 2002, kui Francesco Saverio Borrelli, üks Mani Pulite magistraate lausus sõnad: “avaliku tahte ohtliku lagunemise ees, kodanikuteadvuse uppumise ees, moraaliküsimuse viimse pidepunkti kadumise ees, on kogukonnal kohustus vastu panna, vastu panna, vastu panna justkui loovutamatul Piave rindel”, andes sellega vastupanule, resistenzale uue täheduse, uue vastutuse.

Kui Salvatore Borsellino, maffia poolt tapetud magistraadi Paolo Borsellino vend, 28.jaanuaril 2009 piazza Farnesel peetud meeleavaldusel lõpetas oma kirgliku kõne poliitikute sidemetest mafiosodega hüüdega “Resistenza! Resistenza! Resistenza!”, siis nägin paljudel manifestantidel silmi liigutusest märjaks minemas ning teadlikku otsustavust pilgus.

Tänane uus Resistenza viib edasi ammu alustatud võitlust õigluse ja seaduslikkuse eest. Kahjuks on see ikka veel vajalik – teha see valik, kas käitume kui kodanikud või kui alamad, kes aktsepteerivad osavõtmatult võimu tegusid.

Ja kes oleks seda kõike aimanud 9. mail 1978 – päeval, mil Peppino surm jäi ühe Itaalia ajalugu märgistanud sünge kuriteo varju. Samal päeval leiti Aldo Moro surnukeha Rooma kesklinnas ühe auto pagasnikus. Kuritegu, mille kõik niidid on siiamaani lahti harutamata.

Ja see oli vaid üks suur kaotus. Võitluses, mis pole tegelikult kunagi lõppenud, aga mis on vahetanud strateegiaid. Üha enam on vaja neid, kes Peppino kombel kõva häälega meelde tuletaksid, et “me peame vastu hakkama, enne kui nende nägudega ära harjume. Seni kuni oleme veel võimelised märkama.”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Immigrantkaupmehed Brescias

Immigrantkaupmehed Brescias

Ta oleks tahtnud anonüümseks jääda, see Brescia provintsi ettevõtja, kes saatis Adro linnavalitsusele 10 000 suuruse pangatšeki. Summa oli mõeldud katmaks 24 pere – enamjaolt immigrantide – võlga koolisöökla eest tasumisel, kuna Adro linnapea Osar Lancini oli otsustanud nende lapsed toitlustusest ilma jätta. Tegemist polnud aga mitte “tavalise” heategevusega vaid protestiga linnavalitsuse ebatolerantse halduspoliitika vastu.

Kiri, mis saatis rahasummat, oli täis nördimust ning algas sõnadega: “Mina ei ole nõus. Olen ühe pooleteramehe poeg, kel polnud raha, aga kel oli lõputu väärikuse pagas. Mu žestil pole ehk oluline tähtsus, aga ma tahaksin sellega äratada oma kaaslinlaste südametunnistust.” Suurt poleemikat tekitanud kiri muidugi ei lasknud autoril oma nime peita, autor Silvano Lancini sotsiaalne tundlikkus ei ole Brescia provintsis, Lega Nordi (Põhjaliiga, Berlusconi koalitsioonipartner) kantsis, mitte eriti hinnas.

Nii kummaline kui see ka ei ole, on Lega Nord praeguse Itaalia kõige eakam partei, moodustatud aastal 1989. Tema eesmärgiks Põhja – Itaalia, piirkond, mida nad Padaniaks kutsuvad, iseseisvumine, lahkulöömine Itaaliast ning pääsemine Rooma keskvõimu “orjusest”. Tunnusmärgiks rohelised särgid ning keldi rituaaalid, eristamaks end lõuna-itaallastest ehk “terronedest” (maamatsidest): noid peetakse laiskvorstideks, kes söövad usina Põhja tööst saadud makse. Ei olnud harv näha nende kogunemistel viikinglike sarvekiivritega isendeid, kes uhkelt korrutasid oma liidri Umbero Bossi juhtlauset: Ce l’abbiamo duro” /”Meil on kõva” – ja nende kogunemistelt pärinevad ka ekstsessid, kus sümboolselt Itaalia lippu põletatakse.

Suutes mängida paljude põhjaitaallaste intuiivsele rahulolematusele ning Mani Pulite aegsele poliitilisele segadikule, suutsid nad kanda kinnitada peaaegu kõikjal Umbriast kõrgemal asuvates regioonides; oluline pööre riiklikul tasandil toimus aga 1994. aastal, mil Lega Nordist sai Berlusconi ustavaim koalitsioonikaaslane. Lauldes valijatele ikka sama refrääni Padania iseseisvusest, on nende positsioonid parlamenditoolidel istudes aga järjest mahenenud. Isesisvusest sai aastatega föderalism ja sellest omakorda maksuföderalism. Ehk mängivad rolli summad, mida “Roma ladrona”/”varga-Rooma” ka neile jagab?

Vaatamata sellele, et Lega Nordi esmaseks eesmärgiks on, et majanduslikult arenenuma Põhja-Itaalia maksud jääksid koha peal kulutada, toetasid nad sõber Berlusconi maksude alandamise programmi, tühistades kõige föderaalsema maksu – majamaksu (ICI) – mis oli linnavalitsuste suurimaks sissetulekuallikaks. Tulemuseks, et hiljuti protestisid Milanos paljud Põhja -Itaalia linnapead tühjade linnakassade pärast.

Raske aru saada nende vasturääkivast poliitikast, mis ühelt poolt “pühib Itaalia lipuga tagumikku” (U. Bossi väljend) ja teiselt poolt nõuab 2013 aasta poliitilisel valimisel endale peaministri kohta. Ühelt poolt räuskab lõuna onupojapoliitika vastu ja teiselt poolt kandideerib Umberto Bossi 20 aastase poeg Renzo, kel kulus 3 aastat keskkooli lõpueksamite andmiseks. Analoogne on situatsioon immigratsioonipoliitikaga: Lega Nord nõuab piinlikku regulaarsust ja seadulikkust sisserännanutelt, tehes dokumentideta maalviibimise isegi vanglaga karistatavaks kuriteoks, keelates illegaalidele ka esmase arstiabi või lükates merre kõik, kes veepiirile kummipaatidega nägu näitavad olenemata, kas tegemist on poliitilisete põgenike või eluohus olevatega. Peetakse sõda kebabi-müüjate ning burka vastu. Samas aga on ka nende seas rohkesti ettevõtjaid, kes suurema kasu huvides eeelistavad immigrandid “mustalt” ja väikse palga eest tööle võtta, jätmata eelneva poliitika ja seadustega teist valikut. Muuhulgas, mitte ainult ettevõtjad, Lega domineeritud regioonides on ka märkimisväärne hulk immigrantidest koduabilisi ja lapsehoidjaid. Max Frischi kommentaari seesuguse situatsiooni kohta – “ootasime töökäsi, aga tulid inimesed” Lega muidugi kuulda ei taha.

Nii nagu Põhja emigreerunud “terroned” on möödunud aastakümnete vältel sadade tuhendete kaupa aidanud üles ehitada jõukat Põhja-Itaaliat, nii nagu miljonid väljarännanud põhja-itaallased , kes USAs või Saksamaal põlatutena üritasid oma elujärge parandada, nii võiks olla ühel suurimal immigrandirahval natuke rohkem ühiskondlikku ettenägeliikust, et jõuda inimlike lahendusteni olukorras, kus majandus ei püsiks kaua üleval ilma immigrantide raskeid töid tegevate käteta. Aga mälu ei ole õnnetuseks kuigi pikk…

Nii ei olnudki vaja kaua oodata, et Adro 200 sööklaarvet regulaarselt tasuvat lapsevanemat heateo vastu häält tõstsid alla kirjutades vastupetitsioonile. “Meil on kõrini, et süüakse lumbarditest eeslite arvel. Kõigile on kriisiaeg ja me kõik peame kokku hoidma, et ots otsaga kokku tulla, aga teenuse eest maksta on kohustus.” Kuigi raha tuli annetaja taskust, ei meeldinud heategu paljudele, nähes selles paljusajatud assistentsialismi (heaoluriigi ärakasutamist) ning juhtides tähelepanu sellele, et annetus pole lahendus.

Lancini rõhutab oma kirjas, mis andis osale Itaaliast võimaluse üle pika aja taas heameelt tunda ja samas tekitas teises osas pahameelt, et ta pole kommunist, vaid et hääletas viimaste valimiste ajal PDLi kandidaadi Formigoni poolt, tõmmates aga mängu kõik poliitikud, riiklikud ja kohalikud unustamata preestreid. “Kus on selle partei sekretär, keda ma hääletasin ja kes tahab ned nimetada Armastuse Parteiks? [Vihje Berlusconile – K.K.] Kus on Lega Nordi liidrid, kes tahavad end kandideerida Itaaliat juhtima? Kus on Adro nõunikud? Kui nad tõepoolest föderalismi usuvad, tehku siis avalikuks oma viimase 10 aasta tuludeklaratsioonid. Lihtsalt selleks, et aru saada, mil kombel nad maksavad oma ilusaid maju ja kalleid asju. Ma ei tahaks olla see, kes makasab ka nende eest. Ma ei tahaks, et nende sissetulekud tuleneksid nende laste isade maksudest, kes töötavad tehases 1200 euro eest. Kus on mu kaaslinlased, kes ei küsi, kui palju raha ja kuidas kulutab seda linnavalitsus, et seda laste jaoks enam ei jätku? Kus on mu preestrid? Kas tõesti on nad nõus tegema rassismi vahetuskaubaks krutsifiksi kaitsmise eest?”

Kirja autor teatab, et ta teab väga hästi, et mitte-maksjate hulgas on ka neid kavalaid, kes olukorda ära kasutavad. “Aga ma tunnen väga palju kavalaid. Mõned neist on miljonärid ja tulevad teistele moraali lugema. Sellisel juhul, kahtluses, olema ma esimestega. Immigrantidelt nõuan ma austust meie tavade ja seaduste vastu, aga ma nõuan seda kindlameelselt ja viisakalt üritades olla esimene, kes nendest kinni peab. Hakata laste selga ei käi viisakuse alla.”

Korruptsioon riigiametnike seas pole tundmatu nähtus ka Põhja-Itaalias, kus hiljutigi on olnud areste altkäemaksude pärast või kohtuotsuseid juhtumite üle,kus linnakassadest on makstud seletamatuid summasid kummalistele “nõustajatele” või “ühingutele”. Pärast Tangentopolit on arenenud ka altkäemaksusüsteem. Raha ümbrikus on harv nähtus, parem on toimida legaalsete kanalite kaudu nagu konsultandid või alltöövõtajd. Jälgi jääb vähem,aga põhimõte on sama – käsi peseb kätt, mina aitan sind, sina mind. Ja kui kassa tühi, siis hakatakse laste toiduportse lugema…

“Ma tahan karjuda, et ma pole nõus,” jätkab Lancini oma kirjas. “Mõnikord kardan olla nagu need härramehed, kes kallites restoranides istudes immigrante sõimavad. Kahju vaid, et nende Mercedes on äsja albaanlase poolt puhtaks pestud ja nende toit egiptlase poolt valmistatud. Ah jaa, unustasin – mu ema eest hoolitseb ukrainlanna. Mu kaaslinlased on ammu unustanud, kust nad tulevad ja mul on häbi, et just minu kodulinn on muutunud sallivuse piiri nihutajaks, ikka sammuke aastas: enne kõigepealt pakume pearaha illegaalide ülesandmise eest, siis keeldume neile regionaalset abi andmast ja nüüd koolisööklaga. Kuidas on võimalik, et mu kaaslinlased ei mõista, kuhu me oleme minemas? Näen enda ümber murettekitavat sallimatust nende vastu, kes omavad vähem. Kahjuks on mul ebaterve harjumus lugeda ja ma tean väga hästi, et koonduslaagrid ei sündinud tühjale kohale, enne toimusid aastaid väikeseid samme kuristiku poole. Need on needsamad, inimesed, kes tulevikus hakkavad meie eest vanadekodudes hoolitsema. Aga oleme me kindlad, et nad on selleks ajaks tänase öra unustanud? Ja ärge tulge mulle ütlema, et küll meie eest hoolitsevad me endi lapsed, sest solidaarsust õpetame me neile praegu. Ka selle pärast pole ma nõus.”

Kuigi rahast jätkub vaid kooliaasta lõpuni ja sügisel võib taas esile kerkida sama probleem, on hetkel ära hoitud situatsioon, kus osad lastest on sunnitud söögivahetunnil klasskaaslastest eraldi olema. Ehk leitakse lahendus, mis ajaks asjad joonde vanematega ega langeks laste õlgadele. See tegu ja kiri aga andis paljudele mõtlemisainet, et millises ühiskonnas me siiski elada tahaksime.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Edasi, võileib! (Berlusconi partei esmanimi oli Forza Italia)

Edasi, võileib! (Berlusconi partei esmanimi oli Forza Italia)

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama Alfredo Milioni kõhust. Selle korin nõudis 27. veebruaril, kui kell oli alles keskpäeva poole tiksumas, just enne kui tuli esitada Rooma kohtus regionaalsetel valimistel osalevate parteide valimisnimekirjad koos vajalike arvu allkirjadega, ühte võileiba. Linnavalitsuse liige ja Popolo della Libertà esindaja Milioni jõudis küll kohtumajja 20 minutit enne dokumentide vastuvõtmise lõpetamise tähtaega, kuid pidi uuesti lahkuma, kuna paberite hulgas puudus üht-teist. Tagasi tulles oli aga kell juba üle kehtestatud limiitaja tiksunud. “Kasutasin ka juhust, et ühe võileiva hamba alla panna…” ütleb Milioni seletamaks oma mõnekümneminutilist hilinemist ja üritab sellele vaatamata dokumente üle anda. Teise parteide esindajad protesteerivad ning PDL annab kohtusse radikaalid, kes olla füüsilise vägivallaga takistanud nimekirjade üleandmist. Selle versiooni paikapidavus jääb pärast kohtunike otsustada.

Itaallased on küll harjunud igasuguste tragikoomiliste olukordadega, aga sel puhul tekib küsimus, kas on tegemist saamatuse, ebakompetentsuse või ülbe reeglitest mittehoolimisega. Ükskõik milline nendest kolmest võimalusest tekitab kõhedustunde, sest kui ei olda võimelised teatud nõudmiste kohaselt koostatud dokumente teatud ajaks tetud punkti toimetama, mida mõelda siis nende inimeste haldamisvõimest? Alfredost ja tema võileivast saavad päevapealt veebistaarid läbi arvukate karikatuuride, satiiriliste videote ning facebooki fännilehekülgede. Nali naljaks, aga tegelikult seisame tõsise küsimuse ees – kas on võimalik üle astuda reeglitest, mis seadustavad ühiskondlikust elust osavõtu garanteerides kõigile võrdsed tingimused, üle astumise tagajärgede eest vastutamata? Seadusega määratud reeglite kohaselt oleksid pidanud PDLi valimisnimekiri Lazios valimistel välja jääma, kuna dokumendid kas polnud nõuete järgsed või tähtaegselt esitatud: nii otsustas ka Appellatsioonikohus.

PDL juhid ning juba valimiskamaania peale raha kulutanud kandidaadid ei suutnud loomulikult seesugust tulemit vaikides alla neelata. Ära ootamata Regionaalse Administratiivkohtu otsust viidi 5.märtsi hilisõhtul läbi erakorraline Ministrite Nõukogu, kes 35 minutiga võttis vastu dekreedi, mis tegi võimalikuks PDL nimekirjade vastuvõtmise, seega ebareeglipärasest tagantjärgi reeglipäraseks tegemise.  Kui toimepandu ei käi kokku seadusega, siis saab ju seadust “interpreteerida”. Valitsus nimetas selle eufemistlikult “tõlgendavaks dekreediks”, sest seaduse muutmine valimisperioodil on põhiseadusevastane ja tegelikult on regionaalne valimisseadus hoopis regioonide enda õigusvallas. Juba öösel oli sadakond meeleavaldajat Alamkoja ees protesteerimas. Manifestatsioonid jätkusid igal järgneval päeval enamustes Itaalia linnades.

Lihtkodanikud näevad iga päev, kuidas nende elu probleemid ei leia lahendust tänu valele pitserile või mõnele puuduvale allkirjale. Aga reeglid ei kehti päris kõigile samaväärselt… Häält tõstsid samuti juristid ning kohtunikud – kui keegi arvab, et ühe riigi õigust saab “tõlgendada” nii, et see võimu esindajatele mugav oleks, astudes üle põhiseaduse printsiipidest, siis ei ole enam mõtet rääkida demokraatiast. Kohtuorganid lükkasid PDLi valimisnimekirja tagasi veel kolm korda. Valijatel on muidugi õigus võimalusele anda hääl parteile, mida ta enam usaldab, aga seda ilma ohvriks toomata seaduslikkust. Jääb üle näha, kui paljud peavad vajalikuks väljakule minna, kas siis 13.märtsi opositsioonimeeleavaldusele või hoopis 20.märtsil Berlusconi poolt tõotatud “tulevärksele” Vabaduse Rahva kogunemisele. Eesmärgiga kaitsta kas demokraatiat või selle “tõlgendust”. Või jääda hoopis koju ka valimiste päeval, võileib seedimata ning demokraatiast küllastunult, et suurendada mitte valijate partei niigi võimsaid ridu.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Kule, Bertulàs, mis oleks kui viiksime prügi L'Aquilasse ülesehitustöödeks? Püsib ju paremini kui mereliiv, eh?

Kule, Bertulàs, mis oleks kui viiksime prügi L'Aquilasse ülesehitustöödeks? Hoiab paremini kui mereliiv, eh?

Majanduslik kriis Itaalias jääb nagu alati poliitilisel areenil toimuva varju, eriti praegustes oludes, kus peaminister tegeleb eelkõige iseenese isikuga ning mitte riigi võimalike tulevikega. Skandaalid, eeluurimised, “katlad, mille kaaned kerkivad”, altkäemaksud ja telefonikõnede pealtkuulamised, viimaste sees verd tarretuma panevaid sõnu… Sündmusterikas ja rahutu, tavaline Itaalia elu?

Kes naerab õnnetuste puhul?

Kümmekond päeva tagasi algas Tsiviikaitse skandaal, millel võivad olla pikad ja tõsised tulemused ning järellained. Tsiviilkaitse ehk Protezione Civile, on alates 1992. aastast otse valitsusele alluv organisatsioon (enne seda allus siseministeeriumile ja veel enne seda oli iseseisev ministeerium), mille ülesandeks on ette näha, vajadusel ja võimalusel vältida erakorralisi sündmusi – või siis nendega tegelemist korraldada). Tsiviilkaitse omab juba tegevusvaldkonna tõttu suurt ostustusvõimet riigifondide üle ning ka seetõttu on huvi selle organisatsiooni mõjutamise ning juhtimise üle kõrge ning mitmekesine.

Selle aasta kriisi juhatabki sisse 17. detsembril 2009 loodud dekreet, mille 16. artikli eesmärgiks kaotada seninegi ühiskondlik kontroll Tsiviilkaitse toimimise üle: Tsiviilkaitsest saab aktsiaselts. Seega ta ei ole enam “avalik organ” (ente pubblico, public authority), mis alluks antitrusti seadustele avalike võistlevate pakkumiste oludes või ka Kontrollikojale (Corte dei Conti, organ, mis tegeleb avalike kulutuste järelvalvega, omades nii juriidilisi kui administratiivseid funktsioone). Veebruari alguseks ootab see dekreet parlamendis kinnitust.

10. veebruaril arreteeritakse Firenze Prokuratuuri poolt läbi viidud eeluurimiste tulemusel Angelo Balducci, Avalike Tööde Ülemnõukogu president (presidente del Consiglio superiore dei Lavori Pubblici), kes 2008. aastal juhtis ehitustöid G8 tippkohtumise korralduseks (esialgu Sardiinias Maddalenas, hiljem L’Aquilasse, kui G8 toimumispaik sinna ümber viidi). Koos Balducciga areteeritakse ka Fabio De Santis, Balducci “järelkäija” samal ametikohal, ja Diego Anemone – ettevõtja, kellele anti mõned tööd G8 ettevalmistuse ajal Maddalenas ning kellel olid omad huvid ka 2009. aastal Roomas toimunud ujumise maailmameitrivõistluse tarbeks tekkinud ehitusprojektides. Neljas arreteeritu on Mauro della Giovampaola, Tsiviiklaitse üks kõrgematest ametnikest. Tuleb ilmsiks suhetevõrk, kus ringlevad raha, vastikused teened, villad, luksusautod, sugulastele leitud töökohad ning eskordid. Algab torm Tsiviilkaitse ning selle esimehe Guido Bertolaso – kes muuhulgas oli vastutav ka “Napoli prügikriisi” komisjoni eest – ümber, kellest peaminister Berlusconil oli kavatsus lähemal ajal minister teha.

Kuigi Tsiviilkaitse tegevused on mõnikord seotud lihtsalt suurüritustega nagu G8 kohtumine, on pahatihti tema valdkonnaks siiski suurimad tragöödiad – nagu näiteks 6.aprillil 2009 toimunud maavärin Abruzzos.  Ma ei suuda uskuda oma silmi kui loen telefonikõnede pealtkuulamiste ümberkirjutusi ajalehtedes ning avastan, et oli inimesi, kes sel ööl naersid…

6.aprill 2009 15.34 ettevõtja Pierfrancesco Gagliardi helistab kolleeg Francesco De Vito Piscicellile.

Gagliardi: “Hakka Ferratellas (Tsiviilkaitse peakorteris) selle maavärina asjaga kohe tegelema. Siin peab kiiresti tegutsema… Ega maavärinaid iga päev juhtu.”

Piscicelli:  “Ega juhtu jah…ma tean” (naerab)

Gagliardi: ”See on nii jutuks ütelda, jumala pärast…vaesekesed.”

Pisciceli: ” Hästi…Ciao.”

Gagliardi: ”Kas pole?”

Piscicelli: ” Muidugi… ma naersin juba täna öösel pool neli oma voodis.”

Gagliardi: ”Mina ka…olgu…ciao.”

Tsiviilkaitsega sidemeid pidavad ettevõttjad, kelle esimene mõte läheb ülesehitusele, aga eelkõige sellega kaasnevatele suurtele rahasummadele, naeravad samal ajal kui L’Aquila ning ümbruskonna elanikud otsivad meelehites rusude alt lähedasi. Me kõik muidugi aimasime, nagu ikka siinsete tragöödiate puhul, et suurte rahade ümber liiguvad rohkem suured omakasulised huvid kui suur ennastsalgav ausus, aga näha selliseid sõnu must-valgel tegi sõnatuks kogu maa… Ka suurimast õnnetusest võib saada jagamisele minev tort.

Guido Bertolaso astub esialgu oma kohalt tagasi, aga Berlusconi ei võta tema lahkumispalvet vastu: “Guido on kompetente mees, kohtunikud häbenegu!” Igal juhul peab Guido õigusorganite ees ära seletama kummalised suhted ettevõtjatega, kes pakuvad talle muuhulgas “massaaže” spades. Need tulevad ilmsiks telefonikõnede pealtkuulamistest, kus juttu aluspesust ja preservatiividest.

Et saada täpset pilti asjade käigust, tuleb ära oodata, kuni magistraadid selle lõngakera lahti harutavad. Või õigemini “želatiinist puhastavad”, sest tegemist on süsteemiga, mida asjaosalised isegi “želatiinseks” nimetavad – ärilis-poliitiline sült, kus riigi heaolu on rakendatud isiklike huvide teenistusse. Tsiviilkaitse erastamine pannakse seisma – vähemalt üks kergendust toov uudis.

Valentinipäeval avaldavad nördinud L’Aquila elanikud meelt loosungitega “6. aprill 3.32 mina ei naernud” ning “Võtame oma linna tagasi”. Politsei kontrollis 400 meeleavaldajat, kes murdsid läbi korrakaitsjate ridadest ja sisenesid viirastuslikuks jäänud kesklinna nö. “punasesse tsooni”. “Nad ei saa meilt ära võtta 700 aastat ajalugu”, oli abruzzolaste reaktsioon “sültjale süsteemile” ja kohtuurimusele, mis neid väga ligidalt puudutas.

17. veebruaril oli kurikuulsa Tangentopoli 18. aastapäev, mis Itaalia Esimese Vabariigi poliitilise klassi peaaegu maatasa tegi. Ei tea, kas olekski selle peale mõtelnud, kui mitte sama atmosfääri poleks taas esile kutsunud Milano linnavalitsuse liikme Milko Pennisi, PDL vahistamine altkäemaksu tasku panemise hetkel. Lisame sinna ka mõne nädala taguse Bologna linnapea tagasiastumise seoses avalike rahade suurejoonelise kulutamisega oma intiimsõbratari huvides ja hakkavadki tasapisi vanad ajad meelde tulema. Praegune pollitiline klass tõttab muidugi veenma, et kogu nende skandaalide puhul ei ole tegemist uue puhastuslainega, vaid isoleeritud nähtustega, et polegi mitte süsteemne ebaaususel põhinev tegutsemisviis, vaid “üksikud rebased kanakuuris”. Elame, näeme…Aga Paolo Mieli, staažikas ajakirjanik, arvab, et “potikaaned on kerkimas” ja väidab, et see pole mitte aimdus, vaid ennustus.

Meediapidu katku ajal

Need, kel on poliitilistest skandaalidest küllastus , saavad lõdvestuda teleri ees San Remo suurkermesse’i ja sellega kaasaskäivat meediakaruselli vaadates, mis kleebib ekraanide ette 10-18 miljonit huvilist. Oleneb aastast, külalistest, saatejuhist ning kuulujuttudest… Seekord alustati juba enneaega, eemaldades esinejate nimekirjast laulja Morgan, kes tunnistas oma kokaiinitarbimist. Pärast mitmeid päevi kestnud arutlusi ja “teleprotsesse”, kuhu kõik lärmakalt kaasa lõid, otsustati “vaesele patusele” siiski andestada. Ei anta aga teada, kas ta tuleb lavale või mitte, kas ilmub videos või mitte… et kuulda järjekordset viisi, mida järgmisel päeval keegi enam ei mäleta.

Festivali avapäeval loetakse ette “õhulise” muusika taustal Morgani laulu sõnad. Teda ennast pole, sest RAI ei saa lubada eetrisse inimesi, kes narkootikume tarbides on halvaks eekujuks. Selle eest on üheks aukülaliseks jalgpallur Antonio Cassano. Tema jah on see väärt eeskuju – eneskindlalt lõõpides väidab ta end olevat ainukese inimese, kes on rohkem raamatuid kirjutanud kui lugenud. 2 raamatut kirjutatud ja 1 loetud, seegi halvasti, sest noormehe lugemisoskus lonkab… Elu esimesed 17 aastat oli vaene, aga viimased 10 miljonär ja nüüd on tema eesmärgiks veel vähemalt 7 aastat miljoneid teenida, siis saab elu esimese poole tasa tehtud, sest jalgpalluriks hakatakse ainult raha pärast. Nii väidab Cassano. Saalis on ka Cassano pruut, kes demonstreerib meeleliigutust, kui varakas peig perekonnast räägib. 700 patrneriga hoobelnu võib ka seda endale lubada. Saatejuht Antonella Clerici naeratab heldinult ja kommenteerib aeg-ajalt “Ta on fantastiline!”. Pärast seda stseeni hakkasid mõned ehk narkomaaniks.

Ja meie igapäevane leib?

Samal ajal varisevad Lõuna-Itaalias (Sitsiilias ja Calabrias) suurejoonelisel kombel kokku mäenõlvad. Tugevad vihmad on keskkonna ohtu pannud hoolimatu urbanistika tõttu. Küladest evakueeritekse tuhandeid inimesi, kes peavad nüüd endale uue eluaseme leidma, üritades pisarsilmil endaga kaasa viia seda, mis võtta annab pragunenud majadest, millele maapind enam toeks ei ole. Mõned on ilma jäänud kodust, mõned oma väike-ettevõttest. Fotosid ja videosid vaadates tundub nagu oleks sõda üle käinud: mõned hooned on  pooleks, teed deformeerunud… Kõige enam kannatanud külad on San Fratello Messina provintsis ja Maierato Vibo Valentia provintsis, kus 27 kohalikku maanteed on kasutamatud.

Aga Messina väina mega-sillale, mis peaks ühendama hakkama Calabriat ja Sitsiiliat (või õigemini seda, mis maavajumisest järgi on jäänud) ja mille ehitamiseks läheb vaja 6,3 miliardit eurot, on esimene kivi pandud. Alltöövõtjate unistus on sammukese edasi teinud, hüdrogeoloogises hädaohus elanike oma on aga väga kaugel…

Tsiviilkaitses vist naerab keegi ka maalihke üle? Ja me peame ikka vaid nende peale lootma?

Si tira avanti…

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Vaata Maieratos juhtunut videolt:

11 aastat kestnud kohtprotsess “Spartacus” casaleside kamorristiklanni vastu lõppes 15. jaanuari õhtul kuueteistkümne eluaegse vanglakaristuse kinnitusega Kassatsioonikohtus.

5 aastat eeluurimisi Napoli Antimafia Prokuratuuri poolt, 1300 uurimise all olijat, 508 tunnistajat, 24 õigusorganitega kaastööd tegijat (pentiti): kõikide süüaluste karistused kinnitati. Nende hulgast “Gomorra” veergudelt tuttavad Francesco Schiavone (hüüdnimega Sandokan), tema parem käsi Francesco Bidognetti (hüüdnimega Cicciotto e mezzanotte), bossid Antonio Iovine ja Michele Zagaria, kaks viimast siiamaani tagaotsitavad.

“See kohtuotsus on küll väga oluline samm, aga kehtib kuni 1996 aastani sooritatud kuritegude kohta. Karistused on camorra mineviku kohta, ega puuduta olevikku ja tulevikku. See on hea algus, aga me ei saa rääkida lõpust,” ütleb Robert Saviano.

Hiljutised rohked arestid ning mõningate liikmete kaastöö õigusorganitega on casaleside ridu küll hõredamaks teinud, aga sellele vaatamata tundub organisatsioon olevat uute tasakaalude otsingul ja allaandmisest kaugel.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Siamo tutti Raimondo Mesiano

Siamo tutti Raimondo Mesiano

Mõnikord võivad seesugused pisiasjad nagu ühe kohtuniku helesinised sokid viia täiesti tõsise võitluseni õigusriigi pärast. Fermenteeruvas Itaalias juhtub vist kõike. Esialgu võtab ehk muigama, aga kui kõik otsast peale ära rääkida, siis on võimalik lähemalt vaadelda üht uutmoodi relva – meediafašismi.

Sokkide omanik, kohtunik Raimondo Mesiano on see mees, kes määras peaminister Berlusconi suurimale ettevõttele Fininvest 750 miljoni euro suuruse trahvi: kahjutasuna Carlo De Benedetti grupi Cir kasuks, umbes niisuguse summa oleks Cir võinud ligi 20 aasta jooksul teenid, kui Mondadori kirjastusgrupp oleks läinud õigusjärgselt Cir’i ja mitte juriidilise korruptsiooni tõttu Fininvesti valdusse. Seda nimetatakse “ võimaluste puudumisest tekitatud varanduslik kahjutasu”.

Lodo Mondadori

… on keerulise dünaamikaga finantsiline vägikaika vedamine kahe suurettevõtja vahel kontrolli pärast hiiglasliku kirjastuse Mondadori üle.

80-te keskpaigas on Mondadoril kolm suuraktsionäri – De Benedetti, Formenton ja Berlusconi. Aastaks 1988 on Berlusconil piisav osalus, et võtta ühistu juhtimine enda kätesse. De Benedetti teeb selle välistamiseks lepingu Formentoni perega, kes lubab teda toetada ja talle müüa oma osaluse hiljemalt 1991. a. jaanuariks. 1989. a lõpus muudab Formenton aga meelt ja annab Berlusconile võimaluse saada ühistu presidendiks. See toimub 25.jaanuaril 1990.

De Benedetti protesteerib, käes Formentonidega tehtud leping.

Pärast mitmeid kohtuasju jõuab asi kohtunike Valente ja Metta kätesse, kes otsustavad, et leping on vastuolus ühistuid reguleerivate normidega ning seega tühine. Mondadori läheb Berlusconi kontrolli alla.

1995 a. aga tekivad kahtlused, et kohtuotsus ei olnud erapooletu, et kohtunikke mõjutati. Valente ja Metta on Fininvesti advokaadi Cesrae Previti lähedased sõbrad ja Milano magistratuur jõuab ka kahtlaste rahaliikumiste jälgedele läbi mitmete välismaiste arvete, nende ülekannete lõppsihiks on kohtunik Metta. Kassatsioonikohus (seega lõplik kohtuotsus) määrab 2007 a. karistused Mettale (üks aasta ja 9 kuud) , Previtile (üks aa sta ja 6 kuud) ning veel kahele vahendajale. Berlusconi, kes on alati väitnud oma täielikku teadmatust, pääseb 2003.a. aegumise tõttu.

Nüüd, 2009 aasta oktoobris, toimus Milano Tribunalis tsiviilkohus, et kvantifitseerida mõjutatud kohtuostsusest tulenenud kahjum De Benedetti grupile – 749 955 611,93 eurot. Kohtunikuks Raimondo Mesiano, kes oma otsust motiveerides lisas ka lause “Berlusconi on kaassüüdlane, kuna pole võimalik,et ta altkäemasudest informeeritud polnud.”

Berlusconi tõstab taas häält kohtunike vastu (kes tema sõnul on demokraatliku ühiskonna vähkkasvaja), annab teada, et miski ei hoia teda sadulas kindlamalt kui rahva toetus ja paneb oma prioriteetide nimekirja juriidilise süsteemi ning põhiseaduse muutmise. Seda kõike praegusel hetkel, mil majandus hingitseb, töötus vaevab perekondi ning Abruzzo ja Messina vajaksid palju rohkem toetust ning tähelepanu.

Ja kohtunik Mesiano?

“Me kuuleme veel temast,” väidab irooniliselt peaminister, aga mis kõlab rokem ähvardusena.

Ei lähegi mööda palju aega, kui Canale 5, Berlusconi teleimpeeriumi Mediaseti vaadataivama kanali, saates “Mattino 5” näidatakse lõiku Mesiano kohta. Telekaamera nuhib mehe iga sammu, loeb mitu suitsu ta suitsetab, mitu minutit ta juuksuris oma järjekorda ootab, kuidas ta pargipingile istub. Kõike seda saatmas pilkav naishääl, mis paneb küsimärgi alla kohtuniku “indegnità morale” – “moraalse ebaväärikuse”. “Jälgige , kui närviliselt ta kõnnib, suitsetab tänaval, kannab valgeid mokassiine ja issand jumal, helesiniseid sokke!!” “Kas seda võib normaalseks inimeseks nimetada?? Pädevaks kohtunikuks??”

Järjekordne ohver, kelle ainsaks süüks on Berlusconile vastukarva käia. Ilmselt ka hoiatuseks teistele, et nad kaks korda järele mõtleksid enne kui millegi peaministrivastasega hakkama saada. Kui Berlusconi võimuletuleku esimestel aastatel (novembris 1993) algatas mittevägivaldse vastuhaku meetodite propageerija ning Emilia-Romagna maakonna Verdi (roheliste) üks asutajatest Gianfranco Mascia tema äride vastase boikoteerimisliikumise “BoBi”/”Boicottimao il Biscione”, millel oli hea edu ja mis vähendas Fininvesti kanalite vaadatavust 2,8 miljoni inimese võrra, siis tuli tal 1994 a. veebruaris üle elada brutaalne fašistliku käekirjaga vägivald oma enda kodus. Täpsemalt: 19. veebruaril 1994 umbes kella 11 paiku hommikul, kuuleb üksi kodus olev Mascia kahte inimest ukse taga. Nad löövad Masciat tugevasti pähe ning seejärel peksavad. Aastate möödudes on “ustavad” peenetundelisemaks muutunud, aga efekt jääb ikka samaks. Mascia saab aga sellest rünnakust kindluse, et Itaalias tuleb inimestel, eelkõige tema endeal, tegeleda mitte ainult väikeste ja kohalike asjadega vaid ka suurte üleriigiliste asjadega ning nii näeme teda järgnevate aastate jooksul võitlemas erinevates valdkondades: keskkonnakaitse (probleemid uute keemiafirmadega), kultuur (probleemid megalõbustusparkidega) ning vägivallapoliitikate vastustamine (Itaalia missioonide õiguspärasuse probleemid Afganistanis ja Iraagis).

Solidaarsusest kohtunikuga on saanud nüüd helesinistest sokkidest omapärane opositsiooni sümbol. Kes kannab neid uhkusega töökohal, kes paneb bänneri blogi, kes kasutab seda profiilipildina facebookis…

Meelde tuletamaks, et ka valimised võitnud peaminister ei saa seaduste ning selle esindajate peal jalgu pühkida – kohtuvõimu, samamoodi suveräänse võimuvaldkonna esindajate peal. Ei saa vähemalt mitte riigis, mis ennast põikpäiselt demokraatlikuks peab.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Järgneb Canale 5 eetrisolnud lõik, esialgu itaalia keeles.

Vahel küsin endalt, milline ettekujutus on tegelikult eestlastel Itaaliast. Mu isiklikud suhted sünnnimaaga on liiga hõredad, et saada põhjalikumat pilti sellest pildist: niisama hõredad kui uudised eesti ajakirjanduses Itaaliast ja mis ei kirjelda kaugeltki seda kummalist kaane all podisevat poliitilist olukorda.

Loen välisuudistest artikleid, mis puudutavad Itaaliat, enamasti pühendatud Berlusconile ja tema kõmu tekitavatele väljaastumistele. Loen ka kommentaare, mis pole muidugi indikatiivsed, aga tundub, et eestlaste arvamused jagunevad kaheks: “lahe otsekohene vanamees” ja “kuidas saab nii hull inimene võimul olla”.

Itaalia elu ja poliitika aga on hoopis midagi rohkemat ning on aset leidmas tõsised nähtused, mis peaksid mõtlemisainet andma. Ja ei ole naljakad.

Õigupoolest ei lahatakse neid liiga vähe ka Itaalias. Igas normaalses demokraatlikus riigis tegeleb selliste asjadega iseseisev meedia. Siin aga on suur protsent meediakanalitest peaministri palgalehel, ülejäänud ajakirjanikud vaatavad ettevaatlikult oma seljataga oleva huvigrupi poole enne, kui otsustavad, millises kastmes kodanikke toimuvast informeerida. 7,4-protsendiline tööpuudus kuklas, on lihtinimesel keeruline orienteeruda faktide rägastikus ning kontestualiseerida toimuvat. Sedagi juhul, kui kriisiaegne ots-otsaga kokku tulemine pole energiat ära võtnud ja kui sotsiaalne kohusetunne pole lihtsama vastupanu teed minnes lõdvestava ning rohke meelelahutusmeedia sisse ära uppunud.

Millised on siis need mõtlemapanevad sündmused?

President Giorgio Napolitano on alla kirjutamas Berlsuconi valitsuse poolt välja töötatud maksuamnestiale (scudo fiscale), võimaldades taas sisse tuua välismaale viidud kapitalid. Praktiliselt maksuvabalt ning anonüümselt. Riigi kassasse läheb selle seaduse kohaselt ainult 5 % sissetoodud kapitalist. Ilmselt selleks, et 5% liiga range ei tunduks (!), lisati maksuamnestiale ka  Flerese muudatus, mis ei lase sissetoojat hiljem bilansivõltsimises ja muudes rahanduskuritegudessüüdistada. Niisuguse seandusandluse eest tänavad härra peaministrit muidugi mitte ainult maksudest kõrvalehiilijad, vaid ka relvade ja narkootikumidega kaubitsejad, tänab organiseeritud kuritegevus. Õigustuseks öeldakse, et riigi kassat on vaja kriisi ajal täita, aga selle sisse tulnud rahanatukese eest (võrreldes kapitalidega, mis siiski mingi kontrolli alt läbi ei lähe) muudetakse riik ebalegaalsuse ning ebamoraalsuse toetajaks.

Mis nime sellisele toimeviisile anda? Osade juristide meelest on see riiklik legaliseeritud musta raha pesu. Tere tulemast uude maksuparadiisi! Võib-olla võiks selguse mõttes “scudo fiscale” tõlkida “mafffiasõbralik maksupoliitika”?

Võib muidugi juhtuda, et härra president ei kirjuta sellele alla. Ehk paneb teda mõtlema avalik kiri 50 000 allkirjaga, mille hulgas ka minu oma. Aga see lootus on väike – siiamaani on allkirja saanud kõik Berlusconi valitsuse poolt vastu võetu, kaasa arvatud ilmselgelt põhiseadusevastane lodo Alfano, mis ei lase kohtu alla anda nelja riigi kõrgeimat poliitilist ametikohta, mida iganes nad siis ka ei sooritaks.

Veel vahejuhtumeid informatsiooni vallast – teatud ajakirjanikud on muutunud ebasoovitavateks. Vist pole kokkusattumus, et tegemist on uurivate ning analüüsivate ajakirjanikega – Milena Gabanelli ja Marco Travaglio. Gabanellil pandi küsimärgi alla riigitelevisiooni RAI poolt ära nö. seaduslik kate st. advokaadiabi juhul kui keegi saate kohtusse peaks kaebama. Kui võimsatele varba peale astud, nagu teeb seda Gabanelli oma saates Report, siis tuleb seda ikka ette. Ajakirjanik, kes kodanike huvides oma tööd teeb, peaks olema riigi st. kodanike televisiooni poolt toetatud. Tänaseks on Gabanelli siiski oma saatele juriidilise toetuse välja võideldud, aga ta väidab, et sellistes ebakindlates tingimustes on tõesti keeruline professionaalset taset üleval hoida.

Marco Travaglio aga oli juba ammu valitsuskoalistiooni sihikul. Pea iga ta etteaste ärritab ja sööb nende närve. Internetis nähtavat igaesmaspäevast “Passaparola”t vaatab protsentuaalselt väike hulk itaallasi (80%  siinsest rahvast ammutab väidetavalt infot televisiooni kaudu), aga “Annozeros” RAI kolmandal kanalil on oht , et tema sarkastilised ülikriitilised sõnavõtud jõuavad liiga paljudesse kõrvadesse. Miks peaks ühel ajakirjanikul laskma valitsusest halvasti rääkida, kui meil on “üle 150 aasta parim peaminister”? Nii saigi “Annozero”st ettekääne uueks omapäraseks manöövriks, et tugevdada kontrolli RAI üle.

Tants “Annozero” ümber

See algas juba eelmisel aastal , kui Agcom (Autorità per le garanzie nelle comunicazioni, Kommunikatsioonigarantiide amet) määras trahvi nii “Annozerole” kui “Che tempo che fa”le (praeguseks on “Annozero” pea kohal kaks trahvi – esimene ühe geisuudluse eest ja teine selle eest, et  Beppe Grillo kõne V-Dayl eetrisse andis). Kuidas trahvidega lõpeb on veel teadmata, kuna Rai kui väljaandja on otsised TARis, administratiivtribunalis, appelleerinud.

Uue hooaja alguses tõstis saatejuht Michele Santoro häält: paljudel tema kaastöötajatel puudus veel leping, kuigi eetrisse minemiseni olid jäänud vaid mõned päevad. Nende hulgas iseenestmõistetavalt Marco Travaglio. Vaidlused RAI tippjuhtidega läksid üsna kuumaks (pressikonverentsi saab näha “Annozero” saidilt). Ilmselt oleks tekitanud suurt kergendust Travaglio saatest välja jäämine, mille Santoro katogooriliselt välistas. Hooaja esimene saade oligi pealkirjaga “Farabutti”/”Lurjused” (tsiteerides peaministri sõnu ajakirjanike kohta) ning pühendatud pressivabadusele Itaalias. Lõpptulemusena läks saade eetrisse külalise rollis Travaglio sõnavõtuga Puglia ärimehe Tarantini tegevusest poliitkute ümber, mille keskel Berlusconi oma eskorttüdrukute skandaaliga.

“Berlusconi raevus“, ilmusid pealkirjad ajaleheveergudel. “”Annozero”on rämps, häbi, sigadus“, olid majandusarengu ministri Scajola sõnad pärast saadet ning avab uurimise saate üle. Ennekuulmatu teguviis ühe valitsuse poolt, kes taaskord näitab üles allergiat kriitika vastu nagu juhtus Daniele Luttazzi, Enzo Biagi, Sabina Guzzantiga. Scajola räägib endast kui “sovrintendente della comunicazione” (kommunikatsiooni superintendent), roll, mida põhikirja järgi ei eksisteeri.

RAI president Paolo Garimberti üritas meelede tuletada, et eksisteerib ka “telepuldi demokraatia”, mis võimaldab kanalit vahetada. Ja fakti, et suur osa itaallasi “Annozerot” rämpsuks ei pea, on tunnistamas 5,5 miljonit televaatajat (22% reitingut) – Annozero teeb kordades ära Berlusconi sülekoera Bruno Vespa juhitavale saatele Porta a Porta, mida kogu riigi ajakirjandus muidugi mainimata ei jäta.

RAI on kolme kanaliga Itaalia riigitelevisoon, mis allub Parlamendile.Vähemalt siiamaani. Nüüd, koos poleemikaga “Annozero” üle, võtab valitsus endale õigused, mis kuuluvad Järelvalve Komisjonile (Commisione di Vigilanza). RAI on olnud siiamaani parteide mängumaa, mis on järginud teatud istitutsioonilist etiketti, näiteks teatud ametikohad on opositsiooni nimetada. See oli mõeldud kontrolli laiemaks jaotamiseks, mis küll tihtipeale halvamaitseliseks tugitoolide müümiseks muutus. Usaldada riigitelevisioon lihtsalt oma ala parimatele asjatundjatele oli ja jääb ilmselt veel kauaks ainult unistuseks, aga vähemalt oli olemas püüe säilitada kõikide parteide (seega kõikide hääletavate kodanike poolt valitute) pluralismi. Selline peremehelikult ülbe käitumisviis aga, mida Scajola üles näitab, on vastuolus seadusega, mille kohaselt valitsus ei saa otsustada saadete sisu ja tegijate üle

Nii irooniline kui see ka pole, leian selles oma nooruse aegseid nõukogulikke noote.

Ajakirjanike vastulöök

Nõukogulik tundub mulle aga ka  jaht uuele itaalia ajalehele “Il Fatto Quotidiano”. Hommikul kell seitse kõik koopiad läbi müüdud (nagu siis kui “Noorust” sai taga aetud). See on uhiuus väljaanne peremeeste ja kaelarihmata, riikliku toetusrahata. Ainukeseks sissetulekuks lugejate huvi, mis oli alates esimesest numbrist väga suur. 30 000 aastatellimust juba enne kui leht trükivalgust nägi ja pärast esimest ilmumispäeva 23. septembril tuli 100 000 koopiat kahekordistada. Mõni ajalehekioski-omanik hõõruvat käsi ja lubavat igavesti Berlusconi poolt hääletada, kui selle režiim veel nii hästi müüvaid ajalehti esile kutsub.

Kohese edu tagasid kindlasti tuntud nimed – Antonio Padellaro (direktor), Marco Travaglio, Sandra Amurri, Peter Gomez, Marco Lillo, Furio Colombo, aga oma osa mängib ka vajadus tõeliste uudiste, tõeliste analüüside järele.

Meie poliitiliseks suunaks on põhiseadus,” ütleb direktor Antonio Padellaro ajalehte esitledes. “”Il Fatto” on opositsiooni ajaleht, loomulikult Berlusconile, sest ta on muutnud ühe suure demokraatia allakäinud sultanaadiks. Aga me ei kavatse teha hinnaalandusi PD juhtidele ning mitmevormilistele (sinistra multiforme) vasakpoolsetele, kes pole osanud mingit alternatiivi pakkuda. Ainult riiud ja ambivalentsus.  Vaatame, kas Di Pietrol õnnestub oma ümbertöötlemisest vabanedes tõepoolest midagi uut luua.

Põnev on ka see, et ka uut ajalehte ei peetud meedias eriti märkimisväärseks sündmuseks. Igal juhul on natuke lihtsam elu neil, kes nüüd trükisõnas leiavad artikleid, mida enne mööda Interneti välja tuhnima pidi. Pealekauba on see ajaleht “peavoolu” leht, mitte väikese grupi veidrike ettevõtmine, seda lehte võib rahus tänaval lugeda, ilma, et keegi saaks sind “äärmuslaseks” või “kommunistiks” tembeldada.

Väljaspoolt vaadates võib Berlusconi tunduda hullumeelse või laheda vanamehena, aga ta komejant varjab tihtipeale ära tema demokraatiat ja seaduslikkust uuristavad ettevõtmised. Klounaadsed ja mõistusevastased väljaastumised on kont, mida meediale järamiseks visatakse, samal ajal kui jääb hämarusse külmavärinaid esile kutsuva ratsionaalsusega toime pandud strateegia, mis kivi kivi järel tema unelmate Berlusconistanile vundamenti rajavad.

Kui me sellel sündida laseme

Sest kuigi ei ole opositsiooniparteid, on rahvatasandi opositsioon tugevnemas. Laupäeval kogunes Rooma ajakirjandusvabaduse eest demonstreerima umbes 300 000 inimest: ilma igasuguse parteide või ametiühingute abita ja organiseerimisteta. Meeleavaldus, mille toetuseks koguneti ka Pariisis ja Londonis.

(Meedia)vabaduse eest võitlejad on suutnud tähelepanu äratada ka Euroopas, Euroopa parlament kaalub resolutsiooni tegemist meediavabaduse rikkumise osas Itaalias: esimene selleteemaline plenaaristung on planeeritud 7. oktoobrile, hääletus peaks olema 22. oktoobril. Loodame, et ka Eesti esindajaid ei jäta Itaalias toimuv ükskõikseks: Berlusconi on hoiatav näide kõigile.

Kuid tema jalgealune on aina tulisem.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Veel enne Rooma rajamist, veel enne Remuse ja Romuluse sündi voolas Tiber, uue maailma tulevane arter, mööda antiikset maad, mille nimeks sai Latium. Sellest paigast sai hiljem saladuslike etruskite elupaik – kes, otsustades, et etruskite aeg on nüüd läbi saanud, tegid ruumi uuele tsivilisatsioonile ning Latiumist sai hiigelimpeeriumi tuum, muutudes koduregiooniks Igavesele Linnale, Roomale.

Toda maailma valvanud ning peaaegu unustusehõlma vajunud jumalad ei ole justkui tänagi siit kadunud, vaid osavalt end liig ammuse ajaloo sisse põiminud. Pratica di Mare rannal istudes võib meenutada Aineiast, Veenuse poega, kes langenud Troojast pagedes randub pärast pikka hulkumist Vahemerel Laurento territooriumil (praeguse Rooma külje all, aga hävinud) ja armub kuningas Latinuse tütresse Laviniasse. Ka neiu ei saa enam “sisserändajalt” silmi ära. Vaatamata sellele, et tüdruk on juba naiseks lubatud rutulite kuningale Turnusele, otsustab isasüda lepingule vilistada, mis sest , et sellega paratamatult sõda kaasneb. Rutulite vägi annab küll lahingus alla, aga Latinus kaotab elu. Oma armastatud naise auks, kelle imeilus nini siiamaani kasutusel, rajab Aineias uue linna Laviniumi, just praeguse Pratica di Mare asukohal.

Müüdihõnguline on ka Tusculum, mis hävines aastal 1199, aga mille varemed asuvad Frascati ligidal. Selle asutajaks oli Telegonos, Odysseuse ja Kirke (kes viimast Circeo kandis võrgutas) poeg. Telegonose tütart Mamiliat, omakorda, peetakse aga rooma tähtsa pere gens Mamilia esiemaks. Aastal 509 a.c. saab Roomast vabariik ning Tarquinius Superbus, viimane rooma kuningas, palub abi Tusculumi valitsejalt ja Latiinide Liidu mõjukalt liikmelt Octavius Mamiliuselt. Arved õiendatakse 496.a.c. lahingus Regilluse järve ligidal, aga ka seekord sekkuvad jumalad maistesse tegemistesse ja ei keegi vähem kui Kastor ja Pollux, kuulsad Dioskuurid. Õigupoolest ahvatlesid roomlased neid uute templite ja rikkalike aupidustustega, et nad Tusculumilt toetuse ära võtaksid. Ja kui järgmisel lahingupäeval ilmutavad võimsad kaksikud end täies hiilguses rooma sõdurite rivi ees, siis on sõja saatus otsustatud. Latiinide Liit annab alla ja lahingu tagajärjeks on kuulus liiduleping “Foedus Cassianum“.

Laziost võib jutustada tuhandeid lugusid, fantaasiaga rikastatud või tõesti aset leidnud. Lazio teed on näinud enamust maailma palet muutnud isiksustest alates San Pietrost või Karl Suurest. Ja ometigi on paljudele praegune Lazio maakond samahästi kui tundmatu.

Rooma võimsasse varju jääva Lazio maastikel pole Alpide imponentsust ega Toskaana koketeerivat sarmi. Tema ilu on talutüdruku moodi, lihtne ning tagasihoidlik, natuke endassetõmbunud nagu meenutaks aeg-ajalt endamisi aegade hämarusi hoolimata sellest,mis ta ümber toimub. Välismaalased, eripakkumistest ning reklaamist meelitatutena, on tihti huvitatud kas suurlinnadest või mainekamatest maakondadest nagu Toskaana või Liguuria, mille kööki, loodust ning inimesi lahatakse jätkuvalt sajas eri väljaandes ja filmis. Lazio, turisti trajektooridest veidi fuori mano, võib anda aga ootamatut avastamisrõõmu.

Näiteks järved – Nemi, Vico, Albano, Bolsena, Bracciano – oma küladega, Cerveteri või Tarquinia etruskide nekropolid, Tivolis villa D’Este ja villa Adriana. Lazio lõunapoolses osas on mererannad, millele tasub ring peale teha (Circeo, Sabaudia, Sperlonga ja Gaeta) ning võimaluse korral Ponza saart külastada. Ja kuidas mitte mainida Ciociariat, täpsemalt määratlemata territooriumi, mis enam-vähem kattub Frosinone provintsiga, millel on oma traditsiooniline kultuur ja mis on kinkinud tervele maailmale võrratud, jäljendamatud Vittorio De Sica, Marcello Mastroianni ja Nino Manfredi. Unustamata sürreaalset Püha Benediktuse kloostrit Subiaco (Gina Lollobrigida sünnikoha) ligidal.

Selle Lazio avastamiseks ei olegi vaja väga pikki vahemaid ette võtta. Piisab üüriautost ning tunnist-pooleteisest, uudishimust ning kergest seiklustahtest. Fantastiline on käia Itaalias piki sajanditevanuseid järeleproovitud teekondi, mööda maailmakuulsaid paiku. Võrreldamatu on aga kogeda omal käel, kuivõrd ammendamatu on selle maa mitmekesisus, mille igas kuupmeetris elab mitmeid maailmu.

Kes juhtub tulema Rooma poole praegusel “õndsal” aastaajal, mil kuumus vaibumas ja sügispäikest jätkub oktoobri lõpuni, neile teeme siia väikese meelespea üritustest, mis Lazio väikelinnades-külades tulekul. Enamus neist enogastronoomilised, aga milline parim ettekääne, et pilku marsruudilt kõrvale heita…

  • 20. september GENZANO DI ROMA
    Festa del pane casareccio / Koduleiva pidu
    Itaalias üks tuntuimad leivaliike, il pane di Genzano, on ainus ahjutoode, millele on antud IGP (indicazione geografica protetta) märk?. Pidustuste käigus õpetatakse leivatainast tegema ning valmistatakse kilomeetri pikkune bruschetta, mida pidulistele jagatakse. Ka osalevad veinitootjad on kohalikud.
  • 27.september – 4.oktoober ZAGAROLO
    Sagra dell’uva e dei vini tipici locali/ Viinamarja ja kohalike veinide pidu
    Veinid koos kohalike hõrgutistega (ciambelle, tordi matti, coppiette)
  • 10.-11. oktoober BELLEGRA (Rooma provintsis)
    Sagra delle tacchie ai funghi porcini
    Tacchie on kohalik käsitsi tehtud pasta eri liik, mida tehakse puravikega
  • 10.-11.,17.-18. ja 24.-25.oktoober CANEPINA (Viterbo provintsis)
  • Giornate della castagna /Kastanipäevad
    Degustatsioonid kõikvõimalikest kastanitoitudest.
    Soovitav kohad broneerida kohalikes toidupikades

Kastanitele on pühendatud ka need teised peod:

  • 17.-18., 24.- 25. oktoober LATERA (Viterbo provintsis)
    Festa del marrone
  • 16.-19.oktoober ROCCA DI PAPA (Rooma provintsis)
    sagra delle castagne
  • 18.oktoober MONTELANICO (Rooma provintsis)
    sagra delle castagne
  • 24.-25.oktoober AGOSTA (Rooma provintsis)
    Festa dell’autunno – sagra delle caldarroste e del vino novello
  • 25.oktoober MICIGLIANO (Rieti provintsis)
    Festa della castagna

Teisi üritusi:

Kuigi kõik teed viivad Rooma, mis on nagu aastasadade jooksul kihiti hiiglaslikuks kasvanud pärl, siis tema merekarbiks oli ja on aegade algusest iidseid lugusid jutustav maa – Lazio.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta