Peppino ideede ja julgusega jätkame meie

Kui ma väike olin, siis oli 9. mai omamoodi päev – kooli polnud vaja minna, oli küll paraad, aga ka sealt sai kui hästi läks, minema hiilida. 9. mai oli Võidupüha, okupantide pidu. Ma ei vaevunudki läbi mõtlema selle päeva tähendust, mil leidis oma lõpu üks jälk ideoloogia, sest vaen fašismi võitjate vastu ei võimaldanud mul näha põhjuseid, miks ei peaks seda päeva kunagi ära unustama.

Ühes teises Euroopa otsas, ühel kaugel omapärasel saarel läks üks teine 9. mai teistmoodi ajalukku. Ei armeesid ega vallutatud linnu. Üks plahvatus, üks surnu – noor sitsiillane nimega Peppino Impastato.

Peppino sündis Cinisi külas, 30 km Palermost, 5.märtsil 1948 ühes maffiaperes. Juba noorukina tekkisid tal lahkarvamused isaga, kes oli seotud ühe mõjuka maffiabossi Gaetano Badalamenti’ga; pidevad riiud viisid varakult kodust lahkumiseni.

1965. aastal asutas ta sõpradega väikese ajalehe “L’idea socialista”, milles ta hakkas esile tooma kohalike omavalitsusjuhtide sidemeid maffiaga. Ta võttis aktiivselt osa nii 68. aasta tudengiliikumisest kui ka nende talumeeste võitlusest, kellelt võõrandati maad Palermo lennujaama laiendamise tarbeks. Taibates gramsciaanlikult, et ükski võitlus maffia erahuvide ei saa olla võidukas ilma kultuurilise vundamendita pani Peppino aluse grupile “Musica e cultura”, mille ümber kogunesid need Cinisi noored, keda Peppino aktiivsus oli nakatanud. Tehti muusikat ja vaidlusõhtuid, organiseeriti kinoklubi, korraldati liikuvaid fotonäitusi maffia majandusliku tegevuse kohta alates 50ndatest aastatest nagu näiteks kaevandused või ranniku tsementifitseerimine.

“Musica e cultura” oli noortele kodanikuaktiivsuse lahtimõtestamise paik, aken teistmoodi maailma, kus osalus ühiskonnas polnud mitte ainult kohustus, vaid olemise viis. Ja seda mitte ainult tõsimeelselt, vaid läbi naeratuste, koosolemise ning loovuse. 60-ndate lõpus ja 70-ndate alguses liikus ta vasakpoolsete parteide ja rühmituste vahel, otsides organiseeritud liikumist, millele kaudu endale väljenduskanal leida või lihtsalt natuke toetust.

Vaheldusid entusiasm ja pettumus, energilisus ja meeleheide. Julgete valikute taga pole mitte ainult kindlameelsed. 1977 a. asutas ta iseseiseva raadiojaama Radio Aut, mille kaudu avalikustas maffiabosside huvisid ning kuritegusid, naeris nende üle, nimetas nimesid, ka poliitikute omi. Üheks Peppino suurimaks satiiriobjektiks sai just don Tano Badalamenti…ning saadetel “Onda pazza” või “ Western a Mafiopoli” sai kuulajaid üsna palju, tihti salajagi. Satiir oli relv Peppino lihtsates kätes võimsa maffia vastu. Võib-olla üks mõjukamatest, sest kuidas teisiti nõrgendada võimu, kui mitte naeruvääristamise läbi.

Badalamenti rääkis Peppino isa Luigiga. Peppinost oli probleem saanud.

Seejärel lahkus isa Sitsiiliast ning sõitis Ühendriikidesse. Pere oli veendunud, et ta läks küsima sealsete maffiabosside kaitset pojale. Tagasi tulles aga jätkus tal veel vaid paar kuud elupäevi, sest Luigi Impastato sai surma jäädes auto alla. Raevunud ja meeleheitel Peppino ajas koduukselt minema ka kaastundeavaldajad: “Millise õigusega olete te siin, teie, kes te ta tapsite?”

Nüüd oli pere mures Peppino enda pärast.

Ta kandideeris ta end linnavalitsusse “Democrazia Proletaria” partei nimekirjas. 8.mail õhtupoolikul jõudis ühe Peppino sõbra Giuseppe Riccobono kõrvu hoiatus Cinisi kandis mitte ringi liikuda, sest midagi oli teoksil. Kohe meenus talle Peppino, kes oli koju läinud, puhkamaks pisut enne uut hilisõhtust kooksolekut.

Vaistliku hirmuga alustasid sõbrad noormehe otsingut, aga tulemusteta. Sünge aimdusega südames jäädi hommikut ootama. Kuni pommiplahvatus Palermo ja Trapani vahelisel raudteel selguse tõi… Ajalehed rääkisid 30 aastasest kandidaadist, kelle jäänused leiti pärast plahvatust. “Pole teada, kas tegemist on enesetapu või halvasti lõppenud Impastato poolt üritatud terrorismiaktiga,” võis lugeda leheveergudelt. Cinisi elanikud teadsid aga tõtt. Magistratuuril läheb aega aga 23 aastat, et tuvastada seda tõde tänu “pentitodele” ja et jõuda lõpliku kohtuotsuseni, mis tunnistab süüdi Gaetano Badalamenti kui Peppino Impastato mõrva käsuandja.

Nii surigi Peppino 9.mail.

Kehast järgi vaid tükid, mida sõbrad päev hiljem kilekotti kogusid.

Keegi aga ei oodanud, et matustele tuli terve rongkäigutäis inimesi igast Sitsiilia nurgast, lippude ja loosungitega “Peppino vive” (Peppino elab). Keegi ei oodanud, et mõni päev hiljem Cinisi valijad tema nime valimislehele kirjutasid ning et ta sümboolselt linnavalitsusse valiti.

Nüüd on sellest päevast mööda 32 aastat. Mu kätte satub noore saksa ajakirjaniku Saskia Schumacheri poolt kirjutatud kiri Peppinole:

“Kallis Giuseppe, kuulsin lugu sinust vaid aasta tagasi. Ehk sellepärast, et elasid minust tuhande kilomeetri kaugusel. Ehk sellepärast, et ma sinu keelt ei osanud. Ja ometi ristus su pilk minu omaga. See pilk, mis muutis mu vaadet Sitsiiliast./…/ Tea, et mu vaimusilmas moodustus kustutamatu pilt ööst 8. ja 9. mai vahel, nagu oleksin ma seal ise olnud, võimetu hetkede ees, mis igavikuks muutuvad./…/ Sa oled alatiseks 30 aastane. Sina oma mütsi ja salliga, sina oma sõpradega, sina oma õiglusjanuga. Hetkel, mil mõistsin su lootusi, sai sinu raevust minu oma. Peppino, sa võid minuga arvestada. Seda oleksin tahtnud sulle ütelda ööl, mil ma polnud veel sündinud. Oleksin tahtnud sulle järele joosta, et oma austust avaldada. Aga minu teekond algas alles aasta tagasi ja ma ei jõua sinuni kunagi. Sina aga jõudisd minuni.”

Saskia kirjutab praegu oma kaasmaalastele ‘ndranghetast, mis juba aastakümneid Saksamaal märkamatult juuri on ajanud ning mille ümber on ohtlikult vaikne.

Ka sellepärast on mul põhjust meelde tuletada 9. maid. Peppino Impastato surm, millest aastatega on saanud ühe idee, võib-olla tähtsaima idee, Võidupüha.

See oli vastutustunde metsik lahing käegalöömise vastu.

Tõe plahvatus vastu vaikuse müüri.

Ühiste huvide hääl vastu piiramatut ahnet individualismi.

Võit, mis on levinud emotsioonide kaudu üle Itaalia ,läbi aegade ja ka läbi eri kultuuride. Nad süütavad südameid aastakümnete tagant.

Nad lihtsalt ei sure kõige kiuste.

On üks sügava tähendusega sõna, mis on jõudnud meie päevini just Teisest Maailmasõjast, kui erinevate poliitiliste vaadetega inimesed ühinesid Itaalias fašisimi vastu ja millest sai partisaniliikumine nimega “la Resistenza” (vastupanu). Need olid Peppino taolised tavalised inimesed, kes samamoodi otsustasid oma elu kaalule panna. Vastutustundest.

Oli 12. jaanuar 2002, kui Francesco Saverio Borrelli, üks Mani Pulite magistraate lausus sõnad: “avaliku tahte ohtliku lagunemise ees, kodanikuteadvuse uppumise ees, moraaliküsimuse viimse pidepunkti kadumise ees, on kogukonnal kohustus vastu panna, vastu panna, vastu panna justkui loovutamatul Piave rindel”, andes sellega vastupanule, resistenzale uue täheduse, uue vastutuse.

Kui Salvatore Borsellino, maffia poolt tapetud magistraadi Paolo Borsellino vend, 28.jaanuaril 2009 piazza Farnesel peetud meeleavaldusel lõpetas oma kirgliku kõne poliitikute sidemetest mafiosodega hüüdega “Resistenza! Resistenza! Resistenza!”, siis nägin paljudel manifestantidel silmi liigutusest märjaks minemas ning teadlikku otsustavust pilgus.

Tänane uus Resistenza viib edasi ammu alustatud võitlust õigluse ja seaduslikkuse eest. Kahjuks on see ikka veel vajalik – teha see valik, kas käitume kui kodanikud või kui alamad, kes aktsepteerivad osavõtmatult võimu tegusid.

Ja kes oleks seda kõike aimanud 9. mail 1978 – päeval, mil Peppino surm jäi ühe Itaalia ajalugu märgistanud sünge kuriteo varju. Samal päeval leiti Aldo Moro surnukeha Rooma kesklinnas ühe auto pagasnikus. Kuritegu, mille kõik niidid on siiamaani lahti harutamata.

Ja see oli vaid üks suur kaotus. Võitluses, mis pole tegelikult kunagi lõppenud, aga mis on vahetanud strateegiaid. Üha enam on vaja neid, kes Peppino kombel kõva häälega meelde tuletaksid, et “me peame vastu hakkama, enne kui nende nägudega ära harjume. Seni kuni oleme veel võimelised märkama.”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements