You are currently browsing the category archive for the ‘ajakirjandus’ category.

Vahel küsin endalt, milline ettekujutus on tegelikult eestlastel Itaaliast. Mu isiklikud suhted sünnnimaaga on liiga hõredad, et saada põhjalikumat pilti sellest pildist: niisama hõredad kui uudised eesti ajakirjanduses Itaaliast ja mis ei kirjelda kaugeltki seda kummalist kaane all podisevat poliitilist olukorda.

Loen välisuudistest artikleid, mis puudutavad Itaaliat, enamasti pühendatud Berlusconile ja tema kõmu tekitavatele väljaastumistele. Loen ka kommentaare, mis pole muidugi indikatiivsed, aga tundub, et eestlaste arvamused jagunevad kaheks: “lahe otsekohene vanamees” ja “kuidas saab nii hull inimene võimul olla”.

Itaalia elu ja poliitika aga on hoopis midagi rohkemat ning on aset leidmas tõsised nähtused, mis peaksid mõtlemisainet andma. Ja ei ole naljakad.

Õigupoolest ei lahatakse neid liiga vähe ka Itaalias. Igas normaalses demokraatlikus riigis tegeleb selliste asjadega iseseisev meedia. Siin aga on suur protsent meediakanalitest peaministri palgalehel, ülejäänud ajakirjanikud vaatavad ettevaatlikult oma seljataga oleva huvigrupi poole enne, kui otsustavad, millises kastmes kodanikke toimuvast informeerida. 7,4-protsendiline tööpuudus kuklas, on lihtinimesel keeruline orienteeruda faktide rägastikus ning kontestualiseerida toimuvat. Sedagi juhul, kui kriisiaegne ots-otsaga kokku tulemine pole energiat ära võtnud ja kui sotsiaalne kohusetunne pole lihtsama vastupanu teed minnes lõdvestava ning rohke meelelahutusmeedia sisse ära uppunud.

Millised on siis need mõtlemapanevad sündmused?

President Giorgio Napolitano on alla kirjutamas Berlsuconi valitsuse poolt välja töötatud maksuamnestiale (scudo fiscale), võimaldades taas sisse tuua välismaale viidud kapitalid. Praktiliselt maksuvabalt ning anonüümselt. Riigi kassasse läheb selle seaduse kohaselt ainult 5 % sissetoodud kapitalist. Ilmselt selleks, et 5% liiga range ei tunduks (!), lisati maksuamnestiale ka  Flerese muudatus, mis ei lase sissetoojat hiljem bilansivõltsimises ja muudes rahanduskuritegudessüüdistada. Niisuguse seandusandluse eest tänavad härra peaministrit muidugi mitte ainult maksudest kõrvalehiilijad, vaid ka relvade ja narkootikumidega kaubitsejad, tänab organiseeritud kuritegevus. Õigustuseks öeldakse, et riigi kassat on vaja kriisi ajal täita, aga selle sisse tulnud rahanatukese eest (võrreldes kapitalidega, mis siiski mingi kontrolli alt läbi ei lähe) muudetakse riik ebalegaalsuse ning ebamoraalsuse toetajaks.

Mis nime sellisele toimeviisile anda? Osade juristide meelest on see riiklik legaliseeritud musta raha pesu. Tere tulemast uude maksuparadiisi! Võib-olla võiks selguse mõttes “scudo fiscale” tõlkida “mafffiasõbralik maksupoliitika”?

Võib muidugi juhtuda, et härra president ei kirjuta sellele alla. Ehk paneb teda mõtlema avalik kiri 50 000 allkirjaga, mille hulgas ka minu oma. Aga see lootus on väike – siiamaani on allkirja saanud kõik Berlusconi valitsuse poolt vastu võetu, kaasa arvatud ilmselgelt põhiseadusevastane lodo Alfano, mis ei lase kohtu alla anda nelja riigi kõrgeimat poliitilist ametikohta, mida iganes nad siis ka ei sooritaks.

Veel vahejuhtumeid informatsiooni vallast – teatud ajakirjanikud on muutunud ebasoovitavateks. Vist pole kokkusattumus, et tegemist on uurivate ning analüüsivate ajakirjanikega – Milena Gabanelli ja Marco Travaglio. Gabanellil pandi küsimärgi alla riigitelevisiooni RAI poolt ära nö. seaduslik kate st. advokaadiabi juhul kui keegi saate kohtusse peaks kaebama. Kui võimsatele varba peale astud, nagu teeb seda Gabanelli oma saates Report, siis tuleb seda ikka ette. Ajakirjanik, kes kodanike huvides oma tööd teeb, peaks olema riigi st. kodanike televisiooni poolt toetatud. Tänaseks on Gabanelli siiski oma saatele juriidilise toetuse välja võideldud, aga ta väidab, et sellistes ebakindlates tingimustes on tõesti keeruline professionaalset taset üleval hoida.

Marco Travaglio aga oli juba ammu valitsuskoalistiooni sihikul. Pea iga ta etteaste ärritab ja sööb nende närve. Internetis nähtavat igaesmaspäevast “Passaparola”t vaatab protsentuaalselt väike hulk itaallasi (80%  siinsest rahvast ammutab väidetavalt infot televisiooni kaudu), aga “Annozeros” RAI kolmandal kanalil on oht , et tema sarkastilised ülikriitilised sõnavõtud jõuavad liiga paljudesse kõrvadesse. Miks peaks ühel ajakirjanikul laskma valitsusest halvasti rääkida, kui meil on “üle 150 aasta parim peaminister”? Nii saigi “Annozero”st ettekääne uueks omapäraseks manöövriks, et tugevdada kontrolli RAI üle.

Tants “Annozero” ümber

See algas juba eelmisel aastal , kui Agcom (Autorità per le garanzie nelle comunicazioni, Kommunikatsioonigarantiide amet) määras trahvi nii “Annozerole” kui “Che tempo che fa”le (praeguseks on “Annozero” pea kohal kaks trahvi – esimene ühe geisuudluse eest ja teine selle eest, et  Beppe Grillo kõne V-Dayl eetrisse andis). Kuidas trahvidega lõpeb on veel teadmata, kuna Rai kui väljaandja on otsised TARis, administratiivtribunalis, appelleerinud.

Uue hooaja alguses tõstis saatejuht Michele Santoro häält: paljudel tema kaastöötajatel puudus veel leping, kuigi eetrisse minemiseni olid jäänud vaid mõned päevad. Nende hulgas iseenestmõistetavalt Marco Travaglio. Vaidlused RAI tippjuhtidega läksid üsna kuumaks (pressikonverentsi saab näha “Annozero” saidilt). Ilmselt oleks tekitanud suurt kergendust Travaglio saatest välja jäämine, mille Santoro katogooriliselt välistas. Hooaja esimene saade oligi pealkirjaga “Farabutti”/”Lurjused” (tsiteerides peaministri sõnu ajakirjanike kohta) ning pühendatud pressivabadusele Itaalias. Lõpptulemusena läks saade eetrisse külalise rollis Travaglio sõnavõtuga Puglia ärimehe Tarantini tegevusest poliitkute ümber, mille keskel Berlusconi oma eskorttüdrukute skandaaliga.

“Berlusconi raevus“, ilmusid pealkirjad ajaleheveergudel. “”Annozero”on rämps, häbi, sigadus“, olid majandusarengu ministri Scajola sõnad pärast saadet ning avab uurimise saate üle. Ennekuulmatu teguviis ühe valitsuse poolt, kes taaskord näitab üles allergiat kriitika vastu nagu juhtus Daniele Luttazzi, Enzo Biagi, Sabina Guzzantiga. Scajola räägib endast kui “sovrintendente della comunicazione” (kommunikatsiooni superintendent), roll, mida põhikirja järgi ei eksisteeri.

RAI president Paolo Garimberti üritas meelede tuletada, et eksisteerib ka “telepuldi demokraatia”, mis võimaldab kanalit vahetada. Ja fakti, et suur osa itaallasi “Annozerot” rämpsuks ei pea, on tunnistamas 5,5 miljonit televaatajat (22% reitingut) – Annozero teeb kordades ära Berlusconi sülekoera Bruno Vespa juhitavale saatele Porta a Porta, mida kogu riigi ajakirjandus muidugi mainimata ei jäta.

RAI on kolme kanaliga Itaalia riigitelevisoon, mis allub Parlamendile.Vähemalt siiamaani. Nüüd, koos poleemikaga “Annozero” üle, võtab valitsus endale õigused, mis kuuluvad Järelvalve Komisjonile (Commisione di Vigilanza). RAI on olnud siiamaani parteide mängumaa, mis on järginud teatud istitutsioonilist etiketti, näiteks teatud ametikohad on opositsiooni nimetada. See oli mõeldud kontrolli laiemaks jaotamiseks, mis küll tihtipeale halvamaitseliseks tugitoolide müümiseks muutus. Usaldada riigitelevisioon lihtsalt oma ala parimatele asjatundjatele oli ja jääb ilmselt veel kauaks ainult unistuseks, aga vähemalt oli olemas püüe säilitada kõikide parteide (seega kõikide hääletavate kodanike poolt valitute) pluralismi. Selline peremehelikult ülbe käitumisviis aga, mida Scajola üles näitab, on vastuolus seadusega, mille kohaselt valitsus ei saa otsustada saadete sisu ja tegijate üle

Nii irooniline kui see ka pole, leian selles oma nooruse aegseid nõukogulikke noote.

Ajakirjanike vastulöök

Nõukogulik tundub mulle aga ka  jaht uuele itaalia ajalehele “Il Fatto Quotidiano”. Hommikul kell seitse kõik koopiad läbi müüdud (nagu siis kui “Noorust” sai taga aetud). See on uhiuus väljaanne peremeeste ja kaelarihmata, riikliku toetusrahata. Ainukeseks sissetulekuks lugejate huvi, mis oli alates esimesest numbrist väga suur. 30 000 aastatellimust juba enne kui leht trükivalgust nägi ja pärast esimest ilmumispäeva 23. septembril tuli 100 000 koopiat kahekordistada. Mõni ajalehekioski-omanik hõõruvat käsi ja lubavat igavesti Berlusconi poolt hääletada, kui selle režiim veel nii hästi müüvaid ajalehti esile kutsub.

Kohese edu tagasid kindlasti tuntud nimed – Antonio Padellaro (direktor), Marco Travaglio, Sandra Amurri, Peter Gomez, Marco Lillo, Furio Colombo, aga oma osa mängib ka vajadus tõeliste uudiste, tõeliste analüüside järele.

Meie poliitiliseks suunaks on põhiseadus,” ütleb direktor Antonio Padellaro ajalehte esitledes. “”Il Fatto” on opositsiooni ajaleht, loomulikult Berlusconile, sest ta on muutnud ühe suure demokraatia allakäinud sultanaadiks. Aga me ei kavatse teha hinnaalandusi PD juhtidele ning mitmevormilistele (sinistra multiforme) vasakpoolsetele, kes pole osanud mingit alternatiivi pakkuda. Ainult riiud ja ambivalentsus.  Vaatame, kas Di Pietrol õnnestub oma ümbertöötlemisest vabanedes tõepoolest midagi uut luua.

Põnev on ka see, et ka uut ajalehte ei peetud meedias eriti märkimisväärseks sündmuseks. Igal juhul on natuke lihtsam elu neil, kes nüüd trükisõnas leiavad artikleid, mida enne mööda Interneti välja tuhnima pidi. Pealekauba on see ajaleht “peavoolu” leht, mitte väikese grupi veidrike ettevõtmine, seda lehte võib rahus tänaval lugeda, ilma, et keegi saaks sind “äärmuslaseks” või “kommunistiks” tembeldada.

Väljaspoolt vaadates võib Berlusconi tunduda hullumeelse või laheda vanamehena, aga ta komejant varjab tihtipeale ära tema demokraatiat ja seaduslikkust uuristavad ettevõtmised. Klounaadsed ja mõistusevastased väljaastumised on kont, mida meediale järamiseks visatakse, samal ajal kui jääb hämarusse külmavärinaid esile kutsuva ratsionaalsusega toime pandud strateegia, mis kivi kivi järel tema unelmate Berlusconistanile vundamenti rajavad.

Kui me sellel sündida laseme

Sest kuigi ei ole opositsiooniparteid, on rahvatasandi opositsioon tugevnemas. Laupäeval kogunes Rooma ajakirjandusvabaduse eest demonstreerima umbes 300 000 inimest: ilma igasuguse parteide või ametiühingute abita ja organiseerimisteta. Meeleavaldus, mille toetuseks koguneti ka Pariisis ja Londonis.

(Meedia)vabaduse eest võitlejad on suutnud tähelepanu äratada ka Euroopas, Euroopa parlament kaalub resolutsiooni tegemist meediavabaduse rikkumise osas Itaalias: esimene selleteemaline plenaaristung on planeeritud 7. oktoobrile, hääletus peaks olema 22. oktoobril. Loodame, et ka Eesti esindajaid ei jäta Itaalias toimuv ükskõikseks: Berlusconi on hoiatav näide kõigile.

Kuid tema jalgealune on aina tulisem.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

ST838686220 aastat tagasi läks üks teatud 14. juuli ajalukku Bastille vallutuse tõttu. Toimumise hetkel ei peetudki seda eriti märkimisväärseks sündmuseks: tuhatkond relvastatud käsitöölist ja kaupmeest läksid võtma riigivanglat, Ancient Regime’i sümbolit. Tulemus polnud eriti entusiasmiloov, vabastati 7 kahtlaste reputatsiooniga vangi. Teo suur sümboolne tähtsus ilmnes alles hiljem. Kasutades itaallaslikku värvikust – oli “la”-noodi andjaks Prantsuse Revolutsioonile.

14. juulil 2009 sai Itaalia tunnistajaks uutmoodi protestile – esimesele blogistreigile maailmas. “Võimu sümbol”, mida vallutada, polnud mitte üks teatud hoone, vaid hoopis ebademokraatlik seadus – Alfano dekreet – välja antud selleks, et piirata informatsiooni levikut, sõnavabadust ning magistraatide tööd.

Blogistreik sündis vastutamaks seaduseelnõu seda paragrahvi, mis laiendab ajakirjandusseaduse kõikidele informatsioonilehekülgedele: kohustuse parandada 48 tunni jooksul vaidlustatud fakte. Karistuseks üleastumise eest 7 000-12 000 eurot trahvi. Blogid, foorumid, sotsiaalvõrgustikud, YouTube – igas internetivormis liikuv informatsioon võib saada selle vaidlustamise osaliseks. Piisab , et olla arvutist eemal paar päeva, et rahaline karistus (digitaalselt) aktiivse kodaniku rahakoti oluliselt tühjendaks. Itaalia olukorras, kus Internet on olulisim vaba ja iseseisva ehk kodanikutasandil ajakirjanduse (citizen ehk open source journalism) allikaks, on see osalusdemokraatiale ränk hoop. Muuhulgas, 14. juuliks oli ka määratud professionaalsete ajakirjanike streik, mis lükati aga sügisesse tänu president Napolitano otsusele seadusele ajutiselt pidurit tõmmata. Igal juhul on paljud neist teatanud oma valmisolekust allumatusele.

ST838678Alfano dekreet sisaldab aga teisi ning veelgi olulisemaid paragrahve, mis sihivad kodanike õiguse pihta olla informeeritud kohtuprotsessidest , ehk õigus teabele jooksvatest sündmustest (diritto di cronaca). Nimelt keelustab see teabe andmise käimas olevatest kohtuasjadest eeluurimiste lõpuni ning nende käigus kasutatud aktide (kaasa arvatud telefonikõnede ümberkirjutused) avalikkustamise. Karistatavad oleksid nii ajakirjanikud kui kirjastajad. Niisuguste keeldudele innustav põhimõtte on ikka ühesugune – privaatsuse tagamine; tahetakse tõmmata uued piirjooned, kus lõppeb (kodanike) õigus informatsioonile ja algab (seaduserikkujate) privaatsus. Senised piirjooned on olnud piisavad tagamaks tavakodaniku eraelu puutumatust, aga ei garanteerinud poliitikutele muretut sahkerdamisvabadust. Lugematud avaldatud telefonikõned on meil võimaldanud  oma silmadega näha, kuidas rahvaesindajad kasutavad oma valijate usaldust. Nägime Berlusconi ja Saccà vahelistes jutuajamistes, kuidas lahketele neiudele RAIs töökoht leitakse. Nägime D’Alema ja Fassino (PD) sõnades, kui  nad tegelesid pankade samm-sammulise ülevõtmisega. Nägime ka, mis juhtus magistraat Clementina Forleoga, kel oli julgust  viimast uurimist algatada. Ilmne on püüe anda paksem suitsuvari alla võimulolijate kriminaalsetele püüetele.

Olles rääkinud teabevabadusest, jõuame veelgi tähtsaima punktini – magistraatide õigus tõhusatele instrumentidele võitluses seaduslikkuse eest. Alfano dekreet võimaldab alustada telefonikõnede pealtkuulamist ainult tõsiste süütõendite olemasolul. Vist on lastelegi selge, et telefenikõnede pealtkuulamine ongi vajalik just selleks, et põhjendatud kahtluse korral tõsiseid süütõendeid hankida! Juhul, kui uue seaduse järgi õnnestubki saada luba nende alustamiseks, siis eksisteerib limiitaeg, üle mille ei ole võimalik neid jätkata – 40 pluss 20 päeva. Kui 59ndal päeval ütleb camorrist telefonis, et ülehomme määrame päeva ja koha arvete õiendamiseks, siis on magistraat sunnitud võimetult asjal toimuda laskma. Sama argument kehtib muidugi ka kõigi teiste kuritegude kohta:  kõikvõimalikkud seaduserikkujad saavad pärast selle seaduse ellu viimist edukalt oma komunikatsioone organiseerida teades, et pärast teatud ajavahemikku on magistraatidel käed seotud.

See jaburuseni väändunud seadus viiakse ellu riigirahade kokkuhoidmise tähe all. Telefonikõnede pealtkuulamine maksab ja kassad on tühjad. Selle asemel, et jõustada seadus, mis kohustaks pealtkuulamisteenuseid pakkuvaid telefonikompaniisid, kes selle käigus oma kohvreid  suurte kasumitega täidavad,  riigile tasuta teenust pakkuma tegema (ei tohi unustada, et just riik  annab nende käsutusse vahendeid), jäetakse õigusorganid ilma tõhusaimast kuritegevuse vastasest vahendist.

ANM, Magistraatide Ühing, tõstab häält: ”Meilt nõutakse kodanike julgeoleku garanteerimist jättes meid relvituks ja seotud kätega. Paljud kuritegijad jäävad leidmata ning karistamata”.

Telefonikõned on olnud just selleks vahendiks, mis on  peaminister Berlusconile hulgaliselt hädasid kaela toonud. Selle ärahoidmiseks tulevikus on valitsus valmis sillutama takistuseta tee kõikvõimalikele seaduserikkujatele. Mängus ei ole mitte ainult seaduslikkuse tagamine, vaid ka inimeste elud. Loomulikult jääb nii mõnigi peavalu jääb olemata ka Partito Democraticol,  eks sellest tulene ka suurima opositsiooniparteipeaaegu  olematu vastuseis dekreedile.

ST838681Lisaks blogistreigile toimus ka sit-in piazza Navonal, milles osalesid teiste hulgas Antonio Di Pietro ja Toronto Ülikooli dotsent, internetiguru ja massimeediauurija Derrick De Kerckhove. Tema lausus sõnad: ”Itaalial on kaks mudelit, mida järgida – kas Ameerika ja Obama, kus valimised võideti internetis või Hiina, kus tapetakse inimesi, kes kontrollile vastu hakkavad. Kas me tõesti tahame sellist elektroonilist fašismi? Itaalia fašism algas raadiost, see teine Internetist. Olen mures, sest räägime meie tsiviilõiguste tulevikust.”

De Kerckhove, kes oma raamatutes räägib uutmoodi ühenduses olevast teadlikkusest, mida nimetab “webness”iks, usub, et sellest kaootilisest kommunikatsioonijõust võib kerkida teatud “võimendatud intelligentsus” ning “ühendatud tundlikkus”,  millega kaasneb indiviidi vastutustunde ärkamine terviku osana.

Ehk möödus maailma esimene blogistreik ühe ebakonstitutsionaalse seaduse vastu märkamatult. Aga see “la”-noot, vaevuaimatav häälestusheli, seda võib kuulda kas internetavarustes… või piazza Navonal.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Image and video hosting by TinyPic

See blogi tõstab häält DDL Alfano suutropi vastu! (vt. ka inglise keeles)

Kui ei tule, Bruno Vespa oled!

14. juulil toimub Itaalias üks omapärane streik, mis ei tekita ehk suurt ühikondlikku ebamugavust, kuid annab tunnistust uut moodi sotsiaalsest mobilitatsioonist: sel päeval avaldavad streigiga liitunud blogid ühe protestiposti kaitsmaks oma väljendusvabadust.

10. juunil võttis Itaalia parlamendi alamkoda vastu justiitsminister Angelino Alfano nime kandva seaduseelnõu, mis sätestab uued reeglid telefonikõnede pealtkuulmiseks magistratuuri poolt (muutes need praktiliselt kasutuks), keelustab nende avaldamise meedias, samuti nagu igasuguse teabe andmise pooleliolevaist kohtuprotsessidest ja nende käigus kasutatavatest “avalikest” dokumentidest ning muu hulgas laiendab 1948. aasta ajakirjandusseaduse kõikidele informatsioonipaikadele: kohustuse parandada 48 tunni jooksul vaidlustatud fakte. Trahviks 7000 – 12000 eurot. On ilmne et ebamäärase väljendi “informatsioonilehekülg” alla on võimalik lahterdada igausuguseid inetrnetivorme – blogis, sotsiaalvõrgustikud, foorumid, You Tube’i videod ja praktikas paralüseeriks niisugune seadus informatsiooni liikuvuse Internetis.

Igale vaatlejale torkab silma suur veelahe teabes ning otsustustes nende vahel, kes jälgivad ainult uudistesaateid või loevad ajalehti ja need, kes hoiavad end kursis arvuti vahendusel (kahjuks ei saa Itaalia oma internetikasutajate arvu üle just uhkustada: 58.8% internetikasutajaid pole Euroopa Liidu ühe asutajariigi kohta just märkimisväärne tulemus).Itaalia anomaalses teabe- ja meediasüsteemis, mis on suure osas otseselt või kaudselt peaminister Silvio Berlusconi mõju all, on Internet muutunud asendamatuks iseseisva informatsiooni kanaliks. Internet on tänaseni garanteerinud ka nende siiski oluliste uudiste leviku, millele ülejäänud meedia millegipärast eriti tähelepanu ei anna Näiteks võib tuua kohtuprotsessi inglise advokaadi David Millsi üle, kelle süüdimõistmine korruptsioonis tõi kaasa sügavaid implikatsioone ka peaministrile ning oleks pidanud panema tõsise kahtluse alla Lodo Alfano, ühe seaduseelnõu, mis garanteerib immuunsuse riigi neljale kõrgemale ametikohale. Ajakirjanduselt, võimu kontrollija rolli täitjalt, oleks võinud oodata tugevat vastukaja – millegipärast hoidis see aga eemale igasugustest analüüsidest, andes juhtunust teada kõigest mõne sõnaga. Selle eest läks aga lainetama blogimaailm eesotsas suurimate ja tunnustatuimatega. Seesama on toimus ka vee privatiseerimise, L’Aquila maavärina käsitlemise ning paljude teiste sündmustega, mille puhul ametlike infokanalite töö märkimisväärselt soovida jättis.

Itaalia loetavaim blog oma 100 000 klikise päevakülastatavusega kuulub Beppe Grillole, kes väidab: “Ainuüksi retifikatsiooninõuete läbivaatamiseks peaksin tööle võtma 10 inimest ja võib-olla ei piisaks nendestki. Aasta jooksul peaksin ehk maksma miljoneid eurosid trahve. Sellist sõnavabadust lämmatavat seadust ei eksisteeri ei Birmas ega Hiinas. Kui seadus läbi läheb, siis on see itaalia blogimaailma surm.”

Streik toimub vaatamata president Napolitano ajutisele stopile, tänu millele lükati septembrikuusse elukutseliste ajakrjanike protest, mis oli samuti 14. juuliks määratud. Ka FNSI, itaalia ajakirjanike ametühing, astub vastu Alfano seaduseelnõule, mis esialgses variandis nägi ette isegi vanglakaristuse sedusest üle astuvatele ajakirjanikele ning teeb võimatuks igasuguse kohtukroonika, mis on oluline osa kodanike õigusest informatsioonile.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Noemi Letizia

Noemi Letizia

Seda, et mõistliku välimusega naisel on võimalus karjääri teha – Mediasetis näiteks – härra (lubage mulle see väljend, pisut kohatu küll antud isiku suhtes) peaministriga voodisse minnes, seda teame kõik. Samuti ka seda, et Itaalia on alates 1994. suuremal või vähemal määral Berlusconi eraomand – või vähemalt käituvad paljud inimesed justnimelt niimoodi.

Ma ütlesin, et me teame kõik, et il cavaliere‘ga saab voodisse minna? Teame, aga meil ei ole tõendeid. Täpsemalt: ei olnud tõendeid, seni kuni proua Veronica Lario – naine, kes aastakümneid on millegipärast Berlusconiga koos elanud, suisa seaduslikus abielus – kõneleda ei otsustanud. Seepärast võibki ehk ütelda, et proua Veronica on üks vabamaid inimesi selles riigis ning arvatavasti ainus, keda härra Silvio hetkel tõepoolest kardab.

Mis toimus?

Härra Berlusconi ilmus ühe noore tütarlapse, Noemi Letizia, 18-le sünnipäevale. Itaalia on täis 18. sünnipäeva tähistavaid noori, isegi Napoli, seega on ilmne, et eksisteerib midagi, mis peab just selle eriliseks tegema – ja on ka ilmne, et peaministri ilmumine restoranis peetavale sünnipäevale, kus on kümmekond külalist, ei jää tähelepanuta. Loomulikult hakkavad kõik pildistama, telefonidega ja ilma – ja uudiseid jagama. Ka seda uudist, et tüdruk kutsub Berlusconit “papi” – itaaliakeelne vaste inglisekeelsele sõnale daddy, otsetõlkes “issi” (sõna, millel on väga tugev seksuaalne alatoon).

Itaalia ajakirjandus, ehkki poliitiliselt mõjutatud, ei ütle nendest faktidest ära, esimesena La Repubblica, peamiselt suurima mittevalitsuspartei PD-meelne ajaleht, järgnevad ka teised. Muuhulgas: au ja kiitus siinkohal sellele paljukirutud meediale – ehkki üldpilti nii mõnigi kord väänatakse, peamiselt tagantjärele, siis kokkuvõttes kipub ikka faktidest korraliku pildi saama – ning mitteäraütlemine tähendab ka seda, et kirjutatakse, mis peoga täpselt tegemist on. Kallutatus ilmneb hetkel, kui on ära trükitud 2+2= ning siis tulem jäetakse kirjutamata. Kuid liita oskavad lugejad isegi.

Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval
Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval

Proua Veronica Lariole, on see liig. Mitte muidugi see, et tema abikaasa magab suvaliste naistega (seda on praeguseks seitsmekümnene härra Berlusconi teinud juba dekaade), ega isegi see, et ta läheb voodisse alaealiste tüdrukutega (ma arvan, et proua Lario teadis seda juba ammu), vaid see, et niisugune toimimine sai selgelt avalikuks, see, et meil on tõendid.

Veronica Lario hoolitsebki selle eest, et kõik neid tõendeid ikkagi omaksid. Ta ütleb: “Berlusconi on segane”, “Me ei ole aastaid sõnagi vahetanud, see ei olegi võimalik, sest ta ripub kogu aeg telefoni otsas”. Ta ütleb: “oleks see tüdruk vähemalt tema tütar olnud…” – et välistada viimanegi kahtlus selles, et Berlusconi armuke võiks olla ka Noemi Letizia ema.

Noemi Letizia ema, see naine, kes teadis, et tema alaealine tütar jagab intiimsust 70-aastase peaministriga…

Ühesõnaga, nagu osutas Marco Travaglio, meil on kaks uut infokildu oma tõenditemeres. Esiteks, Berlusconi naine kinnitab: “ta on haige inimene” – mentaalselt haige, psühhiliste probleemidega. Teiseks, arvukate armukeste hulgas, kes Berlusconit ümbritsevad on ka alaealine. Berlusconi kinnitab: “me tunneme üksteist juba aastaid” – seega, kui tüdruk sai just 18, võib arvata, et see sai alguse kui ta oli vaid 16….

Igas teises Euroopa riigis (Ameerikast rääkimata) oleks peaminister pidanud arvatavasti tagasi astuma. Itaalias mitte, kuid mitte selle pärast, et itaallastele oleks see mõistetav, et üks vanamees teismelise tüdrukuga magab. Kui see oleks olnud suvaline teine inimene, siis nimetaksid kõik teda räpaseks seaks, tüdruku vanemad esitaksid kaebuse, ta peaks kindlasti oma kodukandist lahkuma ning ta elu oleks väga-väga raske. On mõningad asjad, mida avalik moraal ei luba, ning seesugune suhe kuulub selle mittelubatava hulka. Muide, härra Berlusconi on konservatiiv, kes sõnades seisab “traditsiooniliste pereväärtuste eest”

Berlusconilt ei nõuta tagasiastumist esiteks seepärast, et liiga paljud vaatavad teda kui Itaalia peremeest. Töölised võivad streikida, et nõuda kõrgemat palka või paremaid töötingimusi, aga nad ei streigi, et omanikku minema ajada. Veronica häbi ei seisnegi sellest, et Berlusconi kaotaks oma koha või selles, et ta teeb, mida ta teeb. Veronica häbi seisneb selles, et Silvio sülitab talle näkku: “sa ei lähe mulle korda, ma võin avalikult oma alaealise armukese sünnipäevale minna ja sa ei saa midagi teha”.

Ainus, mida Veronica Lario teha saab, on sellest mängust välja astuda ja rääkida. Sirgelt. Kõigest. See on muidugi miski, mis Berlusconit hirmutab – ning on oodata, et koos mehele kuuluva meediaga hakatakse naist tugevalt hävitama, et ta ei kõneleks rohkem, kui juba tehtud – sest Berlusconi ei pea tagasi astuma seepärast, et tal on võimalus haarata valjuhääldi ütlemaks, et ta pole räpane siga, kes magab teismelise tüdrukuga.

Porta a Porta versus Annozero

Ma ütlesin alguses, et meedia esitab tõeseid fakte korrektselt? Muidugi, aga see ei keela tal lisaks esitada suurt hulka vahtu. Esimene tugev vahukloppimine on juba toimunud, härra Bruno Vespa juhitavas telesaates “Porta a Porta”, mis ekraanil riiklikus telekanalis RAI1

Bruno Vespa on Berlusconi “editore di riferimento”, tema ihuajakirjanik ning igaõhtuse “Porta a Porta” kohta üteldakse mõnikord “parlamendi kolmas koda”. Politsei on erinevatel puhkudel ka Vespa telefonikõnesid jälginud ning neist pärinevad laused poliitikute nõuandjatele/assistentidele, mis kõlavad umbes “ära muretse, küll me saate tema vajaduste kohaselt kokku paneme” või “hüva, keda tal vaja on, et ma saatesse kutsuksin”.

Teisipäevane Porta a Porta algaski loomulikult Vespa-poolse austusavaldusega Berlusconile, küsimustele, mis olid ilmselgelt ette teada ning millele härra peaminister sai päheõpitud tekstiga vastata, üteldes sissejuhatuseks, et kõik on laim. Hakatuseks kõneldakse hoopis sellest lausest, et Veronica leidis Popolo della Libertà nimekirja liigselt velinasid – noori, kauneid, televiisori poolt loodud tütarlapsi – täis olevat. Vespa läheb selle probleemi rõhutamises isegi nii kaugele, et teeb lahutusküsimuse tagamaid selgitava videolõigu mainimata, et Veronica peamine süüdistus mehe vastu on asjaolu, et too demonstreerib avalikkusele oma alaealist armukest.

Hiljem Vespa siiski piiksatab, möödaminnes, et kuidas ikka selle alaealisega oli. Berlusconi kinnitab taas, et kõik on “hoopis teisiti” ning esitab keerulise loo, kuidas ta peaaegu juhuslikult, järgmise päeva prügialasele tippkohtumisele minnes, sattus seesugusel kellaajal Napolisse – jätmata kasutamata võimalust kirjeldada, kuidas ta prügiprobleemi lahendamise eest võitleb -, et Noemi Letizia isa – kellega ta tahtis oma kandidaatidest kõnelda – lihtsalt pidi ta tütre sünnipäevale kutsuma. “Ja kui ma siis sisenesin restorani ja nägin, et seal oli nii palju inimesi, ma ju lihtsalt pidin valimiskampaaniat tegema” ning “ma lasen ennast alati personaliga koos pildistada, kui ma restoranis käin. Tavaliste inimestega, kes töötavad, kelle esindaja ma olen” (järgneb aplaus stuudiost).

Silvio Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval
Silvio Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval

Veel rõhutab peaminister, kuidas ta on väga armastatud kogu Itaalia rahva poolt, kuidas kolm itaallast neljast teda toetavad (kuigi, tuletame meelde, et 2008. aasta valimistel hääletas tema juhitud partei poolt 778 287 inimest vähem, kui 2006. aastal ning pärast L’Aquila maavärinat kõrgele tõusnud populaarsus on mainitud skandaali tagajärjel vältimatult langemas). Ah jaa, “mu naine on vasakpoolsete valede lõksu langenud”, ütleb Berlusconi veel ja süüdistab kõiges vasakpoolset meediat väärinfo jagamises.

Pärast paari lauset Corriere della Sera ja Messaggero toimetajatelt jätkatakse sootuks teise teemaga – L’Acquila ülesehitustöödega. Mulje ongi loodud: alaealise armukese olemasolu ametlikult eitatud, olukord vähetähtsaks mängitud ning muu info esile tõstetud.

Annozero, saade, millest siin blogis on varemgi juttu olnud, neljapäeva õhtul, on seevastu siiski ajakirjandus, mitte peaministri info kakstund. Nagu ikka, on saates kuus saatekülalist, kellest aktiivsemateks osutuvad Partito Radicale kauane hing Emma Bonino ja PdL esindaja ning Berlusconi advokaat Niccolò Ghedini. Saade veereb lahti oma tavapärast rada pidi, alustades Marco Travaglio sissejuhatusest, kus ta tsiteerides ajakirjandust osutab, et velinade probleemi algatajateks ei olnud sugugi proua Veronica Lario ega vasakpoolne meedia, vaid täiesti Berlusconi enda oma, parempoolsed Libero ja Giornale. Täpsete faktidega selle kohta, kuidas Berlusconi täpselt liikus, kuidas härra Letitzia ei ole kohalikus poliitikas sugugi tuntud, nii et miski õigustaks kuidagi seda, et peaminister võtab ülikiirel ajal vastu just tema kõnesid, et just tema soovitatud poliitikuid valimisnimekirjadesse lisada (illustratsiooniks intervjuu Mike Bongiornolt, kes kolmkümmend aastat Mediasetis töötas, kes kaebab, et isegi jõuluõnnitlust ei õnnestunud tal härra peaministrile telefoni teel edastada, sekretär ütles, et ta pannakse järjekorda)… Intervjuu Noemi Letizialt, kes selgitab umbes nii, et “kui härra peaministril oli vaba hetk, siis ta helistas mulle, et ma saaksin temaga aega veeta /…/ Ma arvan, et tal oli seda vaja, sest just suhtlemine minusugustega annab talle jõudu, et oma tegevusi ellu viia. Ma ütlen talle alati, et need, kes teda kritiseerivad, et näe oma ninaotsast kaugemale”. Ghedini selgitab, et härra Letizia oli alati nende kohtumiste juures (ma loodan, et siiski mitte, kui jõledaks üks eliit minna võib?) – kuid ka see fakt ei leia kontrollimisel kinnitust (kuigi ka mitte otsest ümberlükkamist).

Monica Guerritore esitab Veronica monolooge – tema väljaütlemisi ajakirjanduses, pikitud sobivate teemade vahele. Guerritore esitus on uskumatult hea, õiges valguses jääbki korraks mulje nagu oleks tegemist proua Lario endaga – ent Guerritore suudab neisse sõnadesse rohkem tõsidust ja emotsiooni panna kui autor ise, mulle tundub.

Kuid need sõnad räägivad kibedusega sellest, kuidas Berlusconi käitub Itaaliaga nagu see oleks tema impeerium, kuidas tal puudub igasugune lugupidamine teiste suhtes ja eriti naiste suhtes ja kuidas ta on üritanud oma meest aidata, nagu haiget inimest ikka üritatakse, aga kuidas see viimane lugu on liigne.

Emma Bonino lisab, et Itaalia vääriks ju ometi peaministrit, kes ei tee häbi igal rahvusvahelisel kohtumisel. Ghedini lõikab vahele – Berlusconi ei teegi. Tal olevat rahvusvaheliselt suur menu. Bonino lisab, et Itaalia väärib peaministrit kes ei ütleks Margaret Thatcheri kohta “pandav tšikk” (“una bella gnocca“, otsetõlkes tähedab gnocca, khm, naiste esimest poolt, seda, mis ei ole tagumik…).

Ühesõnaga, Annozero annab faktidele ülesehitatud vastuse Porta a Porta’s jutustatud muinasloole ning Travaglio lisab veel lõpus, et vaadake, oleks võinud ju natukenegi pingutada, et see lugu ei solvaks meie intelligentsi. Berlusconi sattus sünnipäevale juhuslikult ja etteplaneerimata? Ja briljantkaelaehe, mille ta Noemi Letiziale kinkis, kukkus lihtsalt juhuslikult talle taskusse, ootamatult nagu ilmastikunähtus?

Kuninga uued rõivad

Mäletate seda lugu, kuidas kõik hakkasid naerma alles siis, kui laps oli paraadil hõiganud, et kuningas on alasti? Kuna laps ei saa olla pattu teinud, siis ei võinud olla, et ta nägi valesti. Berlusconi mängib praegu sellele, et ei leidu niisugust last, kes paraadil seda hõikaks – ning ta teeb kõik, et need lapsed, kellel on julgust, ei jõuaks paraadile. Küllalt edukalt, sest paraad on tema oma. Televisioon, meie tehnoloogilises ühiskonnas, sest paraad oli koht, kus kõik kuulsid, mida laps ütleb, ja kõik kuulevad tänapäeval seda, mida üteldakse televisioonis.

Santoro mõistab aga hästi, et kuigi tema on oma saatega üks vähesteist, kes säitab teles alternatiivset arvamust (ja ka selle pärast alustas ta neljapäevast ülekannet kommentaariga, et telefonikõnedele saate ajal ei vastata) – ei ole ta laps. Sest laps peab olema süütu, keegi, kelle puhul ei saa ütelda, et ta valetab, keerutab või on muidu kommunist, nagu Annozero kohta vabalt ütelda saab. Seepärast, ma arvan, ehitaski Santoro oma saate üles just nimelt niimoodi, faktidele, demonstreerides kui räpane võib olla võim, kuidas ta võib valetada ning kuidas ta võib näkku valetada. Seepärast on mul ka hea meel, et PdL-i esindas just Ghedini, kes demonstreerib selle liidu põikpäisust ning võimet esitada absoluutselt suvalisi lauseid tõe pähe peaaegu sama hästi kui Berlusconi ise. Muuhulgas, paljudele vasakpoolsetele neljapäevane Annozero ei meeldinud – mul on tunne, et peamiselt selle pärast, et see saade demonstreeris peamiselt võimu kui niisuguse pahupooli, mitte parempoolse suhtumise omi. Seesugune võim võib ju juhtuda ka vasakpoolsete kätte?

Silvio ja Veronica
Silvio ja Veronica

Kuid andes fakte ning lastes neid ka kommenteerida “vastaspoolel” on aina enam lootust, et ühel hetkel leidub keegi Porta a Portas, Mediasetis või kusagil mujal, kes ütleb sinisilmselt välja kõik selle, mida me Berlusconi kohta teame ning mille kohta meile on antud järjekordsed tõendid. Samal õhtul ei oleks Berlusconi enam imperaator nagu praegu paljud mõtlevad, et ta on, sest isegi Vespa julgeks naeratada.

Võib-olla tuleb see rutem kui oodata võiks. Võib-olla õnnestub proua Veronica Lariol niivõrd vihastada ning valimiskampaania käigus sellele vihale ka kanali leida, et me saame kuulda kõigist mustadest ja vähemmustadest tegudest. Kuid Silvio Berlusconil on relvad ja tal on hirm.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Järgnev on tõlge Marco Travaglio igaesmapäevasest internetiülekandest Passaparola Beppe Grillo blogis 30. märtsil 2009. Millisel põhjusel peaks läbi lugema selle pika loo, mis räägib ühe kauge maa lähiajaloost ja valituses oleva partei sünnist? Kasvõi sellepärast, et tegemist on ühe Euroopa tähtsa riigiga, Itaaliaga, kus toimuv jätab tihtpeale välismaalastes lahtiseid küsimusi ja tekitab hämmingut, mida ei ole võimalik mõista, teadmata tema poliitilist ajalugu ning peeneid telgitaguseid käike. See ülevaade, mis sarnaneb rohkem seiklusjutule, seletab hirmuäratavaid tagamaid ja tänu sellele ehk saavad nii mõningadki sündmused suurema selguse.

Tasub lugeda ka sellepärast, et vajalik levitada ja teadvustada iga olukorda, kus võimu nöörid on hämaruses, et mitte öelda saastas. Kasvõi seepärast, et analoogilisi situatsioone teistes aegades ja kohtades vajadusel ära tunda. Kasvõi sellepärast, et saada osa ühe oskusliku ajakirjaniku tänuväärsest tööst, kes meenutab ebamugavaid fakte, mis unustusse kipuvad vajuma (või tahetakse vajutada) või kui väärtusi ning ajalugu oma kasuks pea peale tahetakse pöörata.


Tere päevast,

Mitte selleks, et ära rikkuda seda vabaduse rahva liidri ilusat imperiaalset kroonimist, kes, nagu isegi nägite, üllatuslikult valiti esimeseks, ainukeseks ja viimaseks imperaatoriks parteile, mille ta koostas autotrepil ja mida Gianfranco Fini kommenteeris tookord pikselöögina: “see on lõplik huumor, me ei liitu kunagi vabaduse rahvaga ning Berlusconi ei naase kunagi uuesti palazzo Chigisse (peaministri kohale – K.K) Allenza Nazionale häältega.”

Ja kui keegi Finilt küsis: “Kas on võimalus, et Alleanza Nazionale pöördub (Berlusconi) “lauta” tagasi?”, siis vastas ta:” Meil ei ole vajadust „lauta” tagasi minna, sest me ei ole lambad.” Noh, nüüd nägime, et läksid lauta tagasi ja selle põhjal peaksime siis järeldama, et on ikka küll lambad?

Hästi, et mitte ära rikkuda idüllilist atmosfääri, sest nägite, et nad hoiavad niivõrd kokku, et 6000 saadikust ei leidunud ainustki, kes oleks mõne teise kandidaadi poolt hääletanud; nad oleksid ju võinud makstagi kellegi teise poolt hääletajale, teesklemaks nagu oleks kandidaate vähemalt kaks, aga ei. Kroonimine toimus ühel häälel ja ühel meelel, mis Cavaliere‘t (Berlusconit) väga liigutas, kuna ta seda ei oodanud. Nägite ju emotsiooni, mille saatel ta avastas, et ta on liidriks valitud. Nagu ikka kongressidel, mis viimasel hetkel sellise ootamatult üllatava pöörde võtavad. Kes oleks seda elus ette aimanud….

Aga ütleme nii, et see oli olukorra sees. Huvitav asi on see, et 15-aastase hilinemisega hakkavad vähehaaval hakkavd välja tulema tegelikud nimed, kes on olnud asutajaisadeks sellele seiklusele nimega Vabduse Rahvas, mida enne kutsuti Vabaduse Majaks ja veel enne Vabaduse Pooluseks ning kellel on tegelikult üks ja ainus peremees ammuaegse nimega Forza Italia.

Kui mitmeid kordi oleme kuulnud Forza Italia lugu, selle päritolu… nüüd on see raamat siis kirja pandud gooti tähtedes, hiigelsuurtes, ka mitte-nägijatele. Ilmselt ongi tegemist braille-versiooniga, just see, mida Berlusconi televisioonis näitas ja mis Punamütsikese või Tuhkatriinu loo asemel pakub muinasjuttu ühest seitsme hulka kuuluvast päkapikust: sellest kaheksandast, nagu on teda ristitud Dandini ja Guzzantide poolt.

Craxi, see tundmatu

Kaheksas päkapikk hakkas 1993. a. jahvatama ideid ja projekte, mis hiljem kasvasid Forza Italiaks.

Alguses jutustati meile, et see imeline intuitsioon on pärit just Berlusconilt ja kui keegi kahtlustas, et selle taga on Bettino Craxi ning mõnede kummaliste sitsiillaste, kellest hiljem räägime, soovitused ja suhted, siis eitati kõike: „Meie ei puutu asjasse, hoidku jumal!” Berlusconi teeskles isegi, et ta Craxit ei tunne. Täpsemalt 21. veebruaril 1994, üks kuu ja üks nädal enne Berlsuconi esimese võiduga lõppenud valimisi, kolm nädalat pärast kuulsat kõnet kõikidele telekanalitele saadetud videokassetil, milles ta oma „väljakule tulemist” teadustas, oli Berlusconi külaliseks Giovanni Minoli telesaates „Mixer”. Minoli, kes Craxit väga hästi tundis, küsis temalt, millised on nende omavahelised suhted.

Craxi nimi oli tol hetkel „väljaütlematu”, korruptant number üks (Mani Pulite käigus) oli kiiruga kohvreid pakkimas, sest valitsuse vahetusega oleks ta kaotanud ipso facto oma parlamendiliikme immuunsuse ning oleks otse vanglasse läinud. Tol hetkel oli ta organiseerimas oma pagulust Tuneesias Hammametis. Craxi nimi oli ohtlik ning Berlusconi, sõnapidaja ning ustav sõpradele nagu alati, vastas Minolile: “See on vale. Öelda, et Berlusconi taga on Craxi, on täielik absurd. Ma ei ole midagi võlgu ei Craxile ei CAFile.”

Aasta hiljem, kui Berlusconi esimene valitsus oli võimul olnud ja juba kukkunud, kui riiki juhtis Dini tehnokraatlik valitsus, siis küsis La Repubblica temalt Craxi kohta. Publitalia (Mediaseti, Berlusconi telekompanii, reklaamiga tegelev agentuur – K.K) konsultandi Enzo Cartotto kaudu, kes osales Forza Italia planeerimisel juba 1992 aasta suvest, oli nimelt välja tulnud, et ühel otsustaval kookolekul 1993. aasta kevadel Arcores, avanes uks, astus sisse Bettino Craxi ning andis mõningad juhtnöörid. Nagu näiteks, et Forza Italiaga on vaja ühendada Lega Nord, aga „fašistidega ei iialgi”. Craxil oli rohkesti vigu, aga sotsialistina ta fašiste ei kannatanud, erinevalt Berlusconist, kes võttis oma tiiva alla nii fašistid kui ka mõne natsihakatise, et mitte hääli kaduma lasta.

Igal juhul ajalehtedes ilmusid Cartotto ütlused ning kes tahab neid tervenisti üle vaadata, leiab nad raamatust „Raha lõhn”. Seal on ära toodud just see koosoleku vahejuhtum.

Berlusconi vastas eitusega. Mäletan, et ühel sama perioodi pressikonverentsil Torino Lingottos, küsisin ma Berlusconilt, et kas on tõsi, et Craxi võttis osa nendest koosolekutest. Vastuse asemel kostis ta mulle: “Kas teil häbi ei ole sellist küsimust esitada!”. Olin ühel pressikonverentsil, kujutan ette, et ühes teises riigis oleksid kõik ajakirjanikud sama küsimuse esitanud niiakua, kuni oleks vastuse saanud. Aga kolleegid, needsamad, kes õukonna liikmed on ja praegu juba peaaegu, et perekonnaks saanud, vaatasid mulle kõõrdi otsa pilguga, mis ütles: “Niimoodi ärraitad sa ta üles, ta solvub ja pärast on halvas tujus terveks päevaks“. Läksin ära, kuna ei tundnud nei kõrgdemokraatlikke kombeid.

Berlusconi ütles veel kord „Forza Italia ja Craxi on teineteisest poliitiliselt valgusaastate kaugusel. Ma garanteerin, et poliitiliselt pole meil Craxiga mingit tegemist ja et oleme olnud väga tähelepanelikud oma valimisnimekirju tehes.” Sõnum oli, Craxi on süüalune ja meie neid ei taha. Me ei taha isegi eeluurimise all olejaid, ja 1994 aastal pidid Forza Italia kandidaadid alla kirjutama dokumendile, milles tõendasid, et neil mitte ainult pole kunagi süüdi mõistetud, vaid et neid pole kunagi ka mitte saadetud teadet, mille kohaselt nende isik on juriidilise uurimisega seotud. Mis on isegi liiast, nagu me eelmisel nädalal rääkisime. Et sattuda eeluurimise alla, selleks piisab kellegi tunnistusest, kes võib-olla süüdistused välja mõtleb.

„Ma ei eita sõprust Craxiga, aga on täiesti välistatud, et Forza Italial on või on olnud sidemeid” 2.oktoober 1995

Craxi oli paguluses Hammametis 1994-2000. 2000 aasta jaanuaris ta suri. Tütar Stefania Craxi ootas 6 aastat, et sõber Silvio, kes oli Craxile palju, et mitte öelda kõik, võlgu, läheks isale külla, aga asjatult. Too läks sinna vaid matustele. 2004 aasta augustis ütleb Stefania Craxi intervjuus Corriere della Serale: “Ma ei andesta Berlusconile, et ta kunagi mu isa vaatama ei läinud.” Aga te nägite ju teda paar päeva tagasi, kongressil, õnnepisarad silmis, kui Berlusconi palvel Craxile auaplausi tehti. Võib-olla oli ta unustanud, võib-olla oli ta andestanud ja ehk aitas andestamisele kaasa see, et Berlusconi partei temast parlamendiliikme tegi.

Fakt on ka see, et Craxi oli nagu katkutõbine, seega polnud lihtsalt võimalik öelda, et ta oli üks Forza Italia asutajaisadest ja nõuandjatest. Ka Hammametist ei lakanud ta andmast armastusväärseid napunäiteid, nagu ilmnes telefonikõnede pealtkuulamistest Milano metroo altkäemaksude käivas kohtuprotsessis. Needsamad, mille tõmbas kohtusaalis välja noor magistraat Paolo Ielo, tõendamaks Craxi kriminaalset isiksust, kuna ka paguluses jätkas andmete kogumist ja nõuannete jagamist ning oli sidemetes Forza Italia parlamendigrupiga. Asi läks niikaugele, et grupi eestkõneleja (portavoce) pidi tagasi astuma, kuna edastas Craxile ülekuulamiste ja parlamentaarsete uuringute käike, mille põhjal Craxi orkestreeris magistraatidevastaseid kampaaniaid… ka selle leiate raamatust „Puhtad käed”

Teine asutaja: ristiisa

Aga lähme edasi. Mõni päev tagsi toimus siis lõpuks Craxi postuumne puhastus: täpselt 15 aastat pärast Forza Italia esimest võimuletulekut andis Berlusconi meile avalikul teada ühe standing ovationi saatel, et Bettino oli selle asutajaisa. Ei ole ju paha partei, mille asutajaks on üks seaduse poolt tagaotsitav, eks?

Vaat see, kes nüüd mõtleb, et ei ole ikka ilus üks tagaotsitavast kaasasutaja, peatagu oma nördimus, sest asutajaisadest oli Craxi ilmselt see kõige puhtam. Selle mõttes, et mõnel järgmisel kongressil kuuleme Kavaleri tunnistamas, et nende seas on veel teisigi nimesid, mis praegu ehk veel varju on jäetud.

Kui te näete mõnel järgmisel kongressil, ma ei tea… kui Berlusconile pannakse kroon pähe või mõõk õla peale või paneb ta ise endale pähe pastakurna, võtab kätte kulbi ja hakkab kummalistes keeltes deklameerima, kui ta kutsub üles standing ovationi Vittorio Mangano mälestuseks, siis teate, et hetk ongi kätte jõudnud: lõpuks siis üks teine isa, õigemini üks „ristiisa”, tuleb päevavalgele. Praegusel hetkel peame leppima sellega, mida oleme suutnud raamatutesse kirjutada, sest meie kirjutame raamatutes osasid asju, siis 10 aasta hiljem tuleb Berlusconi ja ütleb need ka välja ning ajalehed märgivad ära: “Berlusconi annab teada…” Ei, Berlusconi ei anna midagi teada, ta lihtsalt tunnistab hilinemisega üles, tavaliselt siis, kui neid asju enam kohtu alla anda ei saa. Et täpsustada, sest tihti läheb asi kirjanduseks, Mangano või mitte Mangano, kas on tõsi või mitte.

Ma mainin lihtsalt seda, mida teame kindlusega Vittorio Mangano rollist ja tema kaastööst Marcello Dell’Utriga Forza Italia sünnis.

Mõned kuupäevad: 23. mai 1992 Capaci veresaun. Mõni päev hiljem helistab Marcello Dell’Utri Enzo Cartottole, kes on üks vana kristlik demokraat Milano hämaras DCs ja kes pidas loenguid Publitalia mänedžeridele ning müüjatele, töötades Dell’Utri jaoks. Oleme 1992 aasta suves, Tangentopoli on alles plahvatanud, veel pole ühtki üleriigilise tähtsusega poliitikut Mani Pulite poolt eeluurimise all pandud. Kinni on võetud Mario Chiesa ja kaks Milano ekslinnapead, Tognoli ja Pilliteri, mõningaid kohalikke administraatoreid, kelle hulgas kristlikke demokraate, komuniste ja sotsialiste.

Ja ometigi on Dell’Utri, kel on ilmselt häid allikaid Palermos, kindel, et esimese Vabariigi poliitiline klass on omadega läbi ja ei suuda end päästa. Kahtluste ärahoidmiseks helistab ta Cartottole salaja, ka mitte Berlusconiga rääkimata, ning palub tal välja töötada „üks poliitiline initsiatiiv, mis oleks seotud Fininvestiga”.

Siis toimub via D’Amelio veresaun (19. juuli 1992), millele eelnes kuulus intervjuu Paolo Borsellinoga, kes ütles, et Palermos toimuvad uurimised Berlusconi, Dell’Utri ja Mangano sidemete ning rahapesu kohta.

Intervjuust möödub vaevalt paar kuud ning tapetakse Paolo Borsellino. Samal ajal töötab Cartotto nagu mutt: seda teab ainult Dell’Utri. Selle kõige leiate te Dell’Utri protsessi aktidest ja meie raamatutest „Onorevoli Wanted” ja „Sõprade sõber”, kus räägime pikemalt loost, mis tundub uskumatu. Või vähemalt, tunduks uskumatu, kui keegi seda lugu oleks jutustanud praegu, kui kõik rääkisid Forza Italia lavatagusest. Aga selle lavatguse olid nad ära unustanud.

1992 aasta sügisel teatakse Berlusconile, et ta peab partei tegema, sest esimesed, kes seda teada saavad, on Dell’Utri ja Cartotto. Ta algatab projekti, mida viib läbi Publitalia struktuuride kaudu Palazzo Cellinis Milano 2s, kus on Dell’Utri büroo.

Projekti nimeks saab „Botticelli”, see maskeeritakse ettevõtte tööprojektiks, aga reaalselt on tegemist poliitlise initsiatiiviga, millest kasvab välja Forza Italia ja pärast tulevadki kõik koosolekud, mille kõigus Berlusconi konsulteerib kõikide oma mehi.

Loomulikult mitte ainult mänedžere, vaid ka ajalehtede ja uudistesaadete direktoreid, kes on ikka Costanzod, Mentanad, Feded Liguorid ja iseenestmõistetavalt Confalonieri, Previti, Dell’Utri, Ferrara. Montanelli nendel ei käinud. Tema asemel oli Fderico Orlando (Montanelli kaastöötaja), kes hiljem kirjutas raamatu „Laupäeviti käisime Acores”. Hiljem veel ka „Laske maha Montanelli”, milles räägitakse järgnevast.

Arcore koosolekud

Nendel koosolekutel on kõvasti vaidlusi, sest Berlusconi on mures. On referendum valimisseaduse kohta, mis viis Itaalia ainuvaliku ning first-passed-the-post süsteemi poole ning 1993 aasta kevadel hakkavad kaduma kõik need parteid, mis olid talle 20 aasta jooksul kaitset pakkunud. Tekib vajadus vahetada need välja millegi niivõrd tugevaga, et võita vasakpoolsed, kes, tundus, kasutasid ära moraalse allakäigu olukorda, mis üha enam ilmnes parempoolsete (aga mitte ainult nende) ridades. Kommunistlik partei oli küll Mani Pulitega seotud oma Milano tiivas, aga mitte üleriigiliselt. Ja siis oli veel eetriõiguste probleem, asjaolu, et kes läheb valitsema, see reguleerib ka televisioonide küsimuse, mille Berlusconi oli just ära suutnud õiendada Mammì seadusega ning kurikuulsate 23 miljardi liiriga, mis suundusid Craxi pangaarvetele välismaal kohe pärast seaduse vastu võtmist.

Selletõttu on suur alarm, suur mure: kas minna poliitikasse või mitte? Kas teeme paremtsentristliku partei ja pärast anname võtmed olemasolevate poliitikute Segni ja Martinazzoli kätte, või teeme kõik ise? Selle üle vaieldi 1993 aasta aprillis, kui toimus koosolek Cartottoga, millest me enne rääkisime.

Maffia ja uus Vabariik

On ka veel teistsuguseid vaidlusi. On pidurdajaid nagu Confalonieri, Gianni Letta ja Maurizio Costanzo, kes on projekti vastustajad või õigemini, kardavad nad, et see saab Berlusconi autogoliks.

Kas on kokkusattumus, et 14.mail 1993 tehakse atentaat Roomas, esimene atentaat Roomas kogu maffia ajaloos, esimene atentaat Sitsiiliast väljaspool: Roomas tehakse Parioli linnaosas. Kelle vastu? Aga vaata-vaata, Maurizio Costanzo vastu, kes pääseb eluga, õnneks, tänu sajandikule sekundist.

Sama Costanzo, kes oli P2 (vabamüürlaste riigivastase salaühingu) liige; ilmselt nii mõneski ringkonnakeses ei oodatud, et Costanzo poliitikasse sisenemise projektile vastu oli. Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et samal perioodil liikusid Sitsiilias ja kogu edela-Itaalias, ka Calabrias kummalised lõunaliigad, kes olid samal lainepikkusel Põhjaliigaga (Lega Nord) – Lamezia Termes toimus isegi üks kokku saamine Lega Nordi esindajaga – kelle ettepenekuks oli lüüa lahku, eraldada Sitsiilia, Calabria. Nende nimeks oligi „Vaba Sitsiilia”, „Vaba Calabria”. See oli üks kummalistest liigadest moodustunud rinne: raevunud padaanlaste asemel olid seal natuke mafiaga, natuke ‘ndranghetaga ja natuke P2ga seotud imelikke tegelasi. Üks nendest, prints Orsini, kel olid sidemed nende tegelastega, olid sidemed ka Marcello Dell’Utriga.

Niisiis teame me, et Dell’Utril – selle on tõestanud Gioacchio Genchi, no näed siis, ristades nende tegelaste telefonikõnede nimekirja – olid otsesed sidemed selle prints Orsiniga. Dell’Utri hoiab neil silma peal, sest need on mafiaorganisatsioonid, ühenduses P2 ja musta eversiooniga, mis haistavad riigipöörde lõhna, haistavad ka uue Vabariigi lõhna ja tahavad taaskord peale suruda oma raskemõjulist hüpoteeki ühe olemasoleva või mitme uue partei kaudu.

Just nagu Vaba Sitsiilia, millega tegelevad otseselt bossid Tullio Cannella, Leoluca Bagarella, vennad Gravianod ja Giovanni Brusca.

Pärast juhtub üht-teist, juhtub see, et pärast atentaati Costanzole ja ka järgnevatele – mai lõpus toimub Firenze atentaat, isegi 5 surnu ja mitme haavatuga; juuli lõpus atentaadid Milanos ja Roomas, veel 5 surnu ja mitme haavatuga – see laiahaardeline terrorismistrateegia annab oodatud tulemusi: Riina (mõjukaim mafiaboss) ei tulistanud, kuhu juhtus, ta pidas sõda, et teha rahukokkulepet Riigiga, nii ütles ta oma meestele.

Üks uus rahukokkulepe, uute subjektide ning poliitiliste referentidega, kes erinevalt agoniseerivatest vanadest, oleksid elus ja terved, aktiivsed ja võimelised pärast ka seda kokkuleppest kinni pidama.

1993. aasta suvel on Forza Italia saatus otsustatud: Berlusconi teatab aprillis-mais Montanellile (Berlusconi ajalehe „Il Giornale” direktor), et ta läheb poliitikasse ja et „Il Giornale” peab temaga kaasa lööma poliitilises lahingus. Montanelli ütleb, et unustagu ära. Suve- ja sügiskuudel toimub lõplik lahk Montanelli ja Berlusconi vahel, sest Montanelli kirjutab endiselt, et Berlsuconi ei saa seda teha, kuna on olemas suur huvide konflikt ja et ei saa kahte ametit korraga pidada.

Teiselt poolt pommitavad Fininvesti telekanalid Montanellit, et ta direktorikohalt tagasi astuks, kuna temast on komistuskivi saanud. Kõige kuulsam konservatiivne ajakirjanik võitles selle vastu, millest oleks Berlusconi soovide kohaselt pidanud saama üks mõõdukas liberaalne partei, ühesõnaga kehastama ideaale, mille lipukandjaks oli Montanelli alati olnud. Aga Montanelli teadis väga hästi, et ta poleks eales seda teinud, kuna Berlusconi on kõike muud kui mõõdukas ja liberaal: ta on autoritaarne ekstremist.

Nende kuude jooksul otsustab mafia hüljata Vaba Sitsiilia projekti, mille alagatajaks ja kaitsjaks ta ise oli ning see otsus toimub pärast teatud koosolekute seeriat, millest viimases Bernardo Provenzano – sellest räägib meile tema parem käsi Nino Giuffre, kes praegu teeb õigusorganitega kaastööd ja keda on tunnistatud usutavaks kümnetes ja kümnetes protsessides, kaasa arvatud Dell’Utri omas – kutsub kokku la cupola, kupli (mafiaperede nõukogu), et teada saada, mida nad otsustavad: kas eelistavad edasi minna regionaalpartei projektiga Vaba Sitsiilia või meeldib neile rohkem traditsioonilisem lahendus nagu see, mis sünnib Milanos vana sõbra Dell´Utri tööna. Marcello Dell´Utrit tundsid nad juba 70ndatest alates, st. siis kui Dell´Utri suhetes mafiosodega nagu Cinà ja Mangano, toimetas selle viimase Berlusconi koju.

Me võime arutleda, kes see toimus teadlikult või mitte, aga jääb fakt: ta andis võimaluse Cosa Nostrale eraelamusse ning sisse seada nende esindaja ühe tolleagse tähtsaima ja paljutõotavaima finantsisti ning ettevõtja kodus. Tol perioodil oli Berlusconi ehitusettevõtja, hiljem sai temast kirjastaja ja seejärel poliitik.

Mangano ja Dell’Utri kohtumised

On kummaline, et ei leidu enam kedagi, isegi mitte vasakäärmuslasi, kes mäletaks neid dokumenteeritud fakte. Veel 1993 aasta novembris, kui Forza Italias otsustati lippude ja lehvikeste värvi, seal olid kasutusel kandidaadi kit´id ja tehti proove Arcore villa pargis, et välja valida kõige telegeenilisemaid kandidaate, sel perioodil kolm kuud enne valimisi märtsis 1994 kohtub Marcello Dell’Utri kaks korda Manganoga Milanos. See pole kuulujutt, see on kirjas Dell’Utri sekretäri päevakavas: palazzo Cellini, Publitalia esindus, Milano 2, tulevad magistraadid ja võtavad agendad. Novembrikuul 1993 on kirjas 2 kokkusaamist: 2. ja 30. novembril.

Kes oli Mangano sel perioodil? Ta polnud enam omapäratsev nooruk aastast 73 – 74, kui ta Arcoresse tallimehena tööle võeti. Nüüd oleme 20 aastat hiljem.

Mangano oli veetnud vanglas 11 aastat nendest 13st, mis talle määrati kõigega kokku Spatola mafiaprotsessis ning maksiprotsessis narkootikumide pärast, mõlemad üles võetud Falcone ja Borsellino uurimustest. Mangano oli lõplikult süüdi mõistetud 13 aastast karistust kandma, millest ta oli 11 ära teinud. Ta tuli välja aastal 1991 ning temast sai Portanuova mafiapere pea. Oma vaikusega nendel pikkadel vanglaastatel oli ta karjääri teinud ning osalenud koosolekutel, kus otsustati veresaunad.

Ja mõned nädalad pärast Milano ja Rooma atentaate kohtub Dell’Utri sedasorti subjektiga Milanos oma büroos, kus töötab Forza Italia sünni kallal.

Ma ei tea, kas see on karistuslikult tähenduslikku kaalu omav: seda otsustavad magistraadid. Aga ma arvan, et Gianfranco Finit vaadates on ajalooliselt ja poliitiliselt ülioluline seda teada, vaadates Finit, kes tsiteerib Paolo Borsellinot kongressil, kus kroonitakse kõige selle eest vastutajat, see tähendab Berlusconit.

Tuleb tahtmine öelda “tee enne suu puhtaks”

Kas on võimalik, et selle asemel, et minna iga tema kaksikmängu õnge – need vasaktsentsristid, ma ei ütlegi kõik, vaid kasvõi üksainus, me tunneme neid, mängivad kokku hommikust õhtuni, nad ona valmis alustama Constituentega nagu ei piisanuks neile Bicameralest – et ei ole ühtainustki, kes ütleks “kuidas sa julged Borsellinost rääkida? Loe enne Borsellino viimast intervjuud, kus ta rääkis nendestsamadest härradest enne oma surma.”

Loe, mis on kirjas Dell’Utri kohtuotsuses ja siis löö silmad maha, sest seda parteid ei loonud püha vaim. Selle partei lõid Berlusconi, Dell’Utri, Craxi koos Mangano abiga, kes sõitis edasi-tagasi Palermo ja Milano vahet. Nii on, et mafiapered otsustavad hääletada Forza Italia poolt, loobudes Vaba Sitsiilia plaanist – mille nad tõenäoliselt happes lahustavad – kui Mangano tuleb Milanost garantiidega taskus.

Bettino, Silvio ja Marcello

Ma lõpetan oma sõnavõtu, mis räägib Forza Italia ning seega ka teise Vabariigi sünni ja allikate peidus pooltest. Ma loen lihtsalt ette seda, mida kirjutasid ja ütlesid Enzo Cartotto ning Palermo kohtunikud.

Cartotto ütleb: “Sel kuulsal koosolekul, kus uks avanes ja Craxi sisse astus, ütles ta meile, et oleks vaja leida etikett, silt, uus nimi, uus sümbol, mis ühendaks kõik mõõdukad valijad, kes enne hääletasid pentapartito poolt. „Relvaga, mis sinu käes, Silvio, televisioonid, läbi mille saad teha haamerdavat propagandat.” Mh…“Sul piisab sellest, et organiseerida üks mahuti – kord on see Forza Italia, kord Vabaduse Maja, kord Vabaduse Rahvas – sinu mehed on kogu riigis, sa suudad kokku korjata kogu selle valijaskonna, kes on segaduses, aga kes ei taha end kommunistidel valitseda lasta, ja niimoodi päästa päästetava.”

Näete, et Berlsuconi jätkab Craxi sõnade kordamist, 15 aasta jooksul pole tal veel ühtegi originaalset ideed pähe tulnud.

Berlusconi koosolekul oli aga ikka segaduses, ta ütleb: “olen kurnatud, te ajate mul pea valutama. Confalonieri ja Letta ütlevad, et poliitikasse minek on hullumeelsus, et mind hävitatakse, et minnakse mu dokumente kontrollima ja öeldakse, et olen mafioso.”

Seda ütles Berlusconi 1993 aasta kevadel. Küsimus: kuidas tuleb pähe ühel Brianza ettevõtjal, et kui ta poliitikaga tegelema hakkab, siis öeldakse talle, et ta on mafioso? Kas on kunagi kellelgi Brianza ettevõtjal pähe tulnud, et keegi teda võiks mafias kahtlustada? Mõni võiks kahtlustada teda šveitslaseks, aga mitte mafiosoks olemises! Mis see asjasse puutub? Kummaline, et tal selline kinnisidee oli, kas pole?

„Minnakse kontrollima pabereid ja öeldakse, et olen mafioso” sest ilmselt teatud dokumentidest on võimalik sellele järeldusele jõuda.

Mida ma pean tegema? Tuleb ette, et mõnikord isegi nutan duši all.”

Selline oli selle tegelase psühholoogiline, inimlik seisund, sest teadis, et Mani Pulite oleks varsti temani jõudnud ja mitte ainult Mani Pulite, sest tal oli hirm isegi mafia pärast kinni minna.

Palermo kohtunikud kirjutavad Dell’Utri kohtuotsuses, mis lõppes 9 aastase karistusega ja keeluga esimese astme riigiasutustes töötamisega, et Dell’Utri ja Cosa Nostra vahelised suhted jäävad püsima pärast 1992. ja 1993. aasta veresaunasid, kui traditsioonilistele ja mitte enam usaldatavatele referentidele makstakse Cosa Nostra poolt kätte – vanad poliitikud Salvo, Lima…- ja sellele vaatamata, et hakkab muutuma sotsiaalne teadvus mafia fenomeni ees üldiselt.”

See tähendab, et Dell’Utri jääb ikka samaks, vaatamata sellele, et inimesed hakkavad huvituma antimafiast pärast Falcone ja Borsellino surma.

Eksisteerivad „kindlad tõendid, et kohtualune Dell´Utri on mafiaga seotud olnud ka oma poliitlise tegevuse ajal.” See, millest me juba rääkisime. Forza Italia sünnib 1993. aastal Dell’Utri ideest, kes ei saanud eitada, et ta veel 1993. aasta novembris kohtus Manganoga Milanos samal ajal kui käis Forza Italia organiseerimine ja mafia otsustas liikuda uue poliitilise jõu suunas.”

Dell’Utri kohtus Manganoga 1993. ja ka 1994. „lubades mafiale täpseid poliitilisi eeliseid ja mafia oli orienteerunud Forza Italia hääletamisele.”

Kõik see on kirjas esimese astme kohtuotsuses, mis loomulikult ootab kinnitamist või ümberlükkamist Appellatsiooni- ja Kassatsioonikohtus.

Aga on imelik, et keegi seda ei meenutanud uue partei lavatagustest rääkides.

Mina arvan, et ükskord saab õiglus võidu, loodan, et varem või hiljem, selle asemel teda ära kasutada vaid mõne musta hääle kokku korjamiseks, antakse järgmisel kongressil õige au ka asutajaisale, õigemini ristiisast kaasasutajale, Vittorio Manganole.

Passate parola. Rääkige edasi.

Tõlkinud Kristel Kaaber, Rooma

Kui ma üldse veel televiisori sisse lülitan, siis on sellel kaks põhjust. Vahetevahel heidan pilgu peale uudistesaadetele, et näha, kui kaugele on omadega jõudnud see omapärane näilisest demokraatiast ja faktilisest autoritaarsusest koosnev riigikorraldus, mis Itaalias järjest enam tuult tiibadesse saab, demokratuur, nagu üteldakse.

Demokraatia vajab elusolemiseks teatud pidepunkte, mis teevad võimalikuks rahva kontrolli oma esindajate üle. Üks nendest on vaba, ilma kaelarihma ja suukorvita informatsioon, mis formeerib avalikku arvamust pannes aluse demokraatia praktiseeritavusele ning teine on iseseisev mõjutustevaba kohtusüsteem, mis garanteerib, et see, kes reegleid ei järgi, saab karistatud. Reeglite aluseks on põhiseadus ja mitte poliitikute arvamused.

Demokratuur aga on selline võimu vorm, mis hoiab meediat ohjades, ning “orienteerib” avalikku arvamust endale vajalikus suunas vaikides maha egamugavaid fakte. Kontrolli all olev meedia on demokratuuri esimene käsilane ja lõukoer. Poliitikute kohtuasju lahatakse poliitikute endi poolt määratud mõõdupuuga, loopides poriga veel kangekaelselt seadust järgivaid magistraate. Ülistatakse avalikult nendesamade magistraatide poolt süüdi mõistetud poliitilise elu tegelasi (Craxi, Andreotti). Rahval on aga võimalus avaldada “oma tahet” saates valitsusse kord ühe, kord teise oligarhide grupi. Ühiskonna demokraatlikku kesta ei puudutata, aga selle sisu on “nuppude toas” olijatel voolida lastud.

Itaalia olukord ongi selline – seadusi võetakse vastu dekreetidega: seega ilma läbiarutuseta parlamendis, justiitsminister määrab oma isikliku arvamuse järgi, mis on õige ja mis on vale, Konstitutsiooniga käitutakse nagu majatarbepaberiga, mõistetakse üksmeelselt hukka või tsensuuritakse need vähesed ajakirjanikud, kes fakte analüüsivad.

Teine põhjus telepult kätte võtta on iganeljapäevane “Annozero”. Saade, milles on näha veel sündmuste üle juurdlemise tahet ja tõeotsingut, mis tuleb välja väideldes. Lisaks sellele on avasõnad usaldatud teravakeelsele Marco Travagliole, kes paneb alati rõhu sellele, millest demokratuur kõrvale hiilib.

“Annozerot” juhib Michele Santoro, pikaajalise kogemusega ajakirjanik, kelle puhul imetlen oskust samastada end oma  sätungis minusuguse reakodanikuga. Tavaliselt on Santoro stuudios 5-6 erineva seisukohaga inimest, noori, kellel teema kohta oma kogemusi jagada ning lisaks otselülitus mõnesse muusse Itaalia paika, kus reporter saateteemaga otse “rahva sekka” läheb. Härra Santoro teab aga hästi, milline on vabaduse hind: tal on seljataga eelmise Berlusconi režiimi Editto bulgaro, mis keelustas peale tema veel ühe ajakirjaniku Enzo Biagi ning satiiriku Daniele Luttazzi programmid.

“Annozero” on nüüdki juba pikka aega poliitikute sihi all olnud. Keegi ei lähe sellesse saatesse osalema kerge südamega, sest tihtipeale on ebamugavad küsimused või vasturepliigid piinlikkusttekitavaid olukordi loonud – suurepärane võimalus arvamuste loomiseks, aga kahjuks (demokratuurile) kontrollimatu.

15.jaanuari saade oli Gazast, sellest, mis seal toimub, kuidas peaks maailm sellele reageerima ja kas toimuv on ikka Iisraeli eesmärkidele kohane.

Teema plahvatusohtlik, nagu “Annozeros” heaks tavaks. Aga asjaolu, et üks telesaade tekitab sellise keeristormi, näitab, et demokratuur on üha enam kanda kinnitamas. elefonikõned Camera presidendi Fini ja RAI presidendi Petruccioli vahel, Iisraeli suursaadiku Gideon Meieri nõudmine võtta tarvitusele meetmeid Santoro vastu, kuna “tegemist oli häbiväärse näitemänguga, mis, loodame, ei pea enam korduma” ning poliitikute poolne solvangute paduvihm saatejuhile.

Mauruzio Gasparri (PDL senaatorite esimees):”Santoro tegi saate, mis oli ühekülgne rünnak Iisreali vastu.”
Ignazio La Russa (PDL): „Kui Lucia Annunziata ära läheb, siis ilmselt oli erapooletusega probleeme.”
Berlusconi:“Ma saadet ei näinud, aga arvan, et Annunziata tegi hästi järgides minu eeskuju stuudiost lahkudes.” (mõni aeg tagasi oli Berlusconi see, kes Annunziata intervjuu ajal minema kõndis)
Ritanna Armeni (üks Rifondazione loojaid): „Annunziata tegi absoluutselt õigesti, kui ta lahkus”
Piero Sansonetti (Liberazione ekstoimetaja): „Santoro sõnad olid väga valesti valitud” (sbagliatissime)
Roberto Scarfuri („Giornale”): „Santoro on Hamasi häälekandja”
Fiamma Nirenstein (PDL): “Tõe vastu üles ehitatud saade” 

Siinkohal ei saa mainimata jätta, et Iisraeli häält oli stuudiosse kutsutud esindama Tobia Zevi, Lucia Annunziata, Manuela Dviri, Marco Travaglio ja noor tütarlaps Nora.

Tõsi, neid, kel närvid üles ütlesid, oli õige palju. Ei ole lihtne vaadata reportaaži Gaza haiglast või kuulata palestiinlaste tunnistusi. Küsimused, mille esitas oma külalistele Santoro, olid lihtsad – kas rünnak on proportsionaalne Iisraeli julgeoleku tagamisega? Kui ohvreid on ühelt poolt üle tuhande, kellest kolmandik on lapsed, ja teiselt poolt üks sõjaväelane, kas räägime siis enesekaitsest või millestki muust? Kas kasutatakse mittelubatud relvi või mitte? Ütelge mulle!

Vaidluste käigus võttis sõna Lucia Annunziata, RAI ekspresident ja vaskapoolne ajakirjanik, kes ütles, et ta ei saa lubada, et saates on 99,9% sümpaatiat suunatud palestiinlastele ja et näidatakse südantlõhestavaid reportaaže haiglast. Et peame asju võtma kainelt, jättes kõrvale südame ja et ta ei ole absoluutselt nõus sellise lähenemisega probleemile.

Ütlen ausalt, minu esimene mõte selle jutu peale oli, et iga ajakirjanik otsustab oma saates ise, kuidas teemale läheneda. Santoro valib alati, kui võimalik kohapealsed faktid ja nii neid ta ka näitab. Asjaolu, et selle sõja puhul on alasti faktid südantlõhestavad, ei ole muidugi soodus ega toestav mõningaile interpretatsiooneile. Egas ilmaasjata lipsanud Annunziata suust “me peame itaallaste arvamust orienteerima” (?!?).

Asi lõppes Annunziata teatraalse lahkumisega stuudiost protesti märgiks.

Gianfranco Fini sõnad “Annozero” kohta olid: “È stato superato il livello di decenza” (“Ületati sündsuse piir”).

Meil on vist väga erinevad arvamused sellest, mis on ebasünnis. Usun, et enamus itaalia poliitikuid peaks selle sõna pärast iseenda häbiväärset vaatemängu oma sõnavarast eemaldama, sest neil puudub igasugune sündsuse kontseptsioon. Ebasündsad on siin riigis hoopis muud asjad, kui “Annozero”. Ebasünnis on ka tsiviilelanike tapmine ning haiglate, kiirabide ja koolide pommitamine.

Aga sellegipoolest ütlevad Santoro kaitseks sõnu vähesed, sest demokratuur on kasulik nii spektri vasakule kui paremale poolele, need üksikud erandid poliitikutest on ehk Di Pietro fraktsioonikaaslased, ka koomik Sabina Guzzanti postitas oma ajaveebi Uri Averny artikli Gaza veresaunast, pealkirjastatuna “Luciale….”

Saate veebileheküljel ilmus ka Michele Santoro vastus Camera presidendile Finile: VAF (Valutazioni a Freddo / tagantjärgi hinnangud): “Normaalses riigis peetaks sündsuse piiri ületamiseks seda, et Camera president astub üle oma istitutsioonilistest kohustustest ja küsib tsensuuri ühe ajakirjaniku kohta, kes oma kohust täites informeerib.”

Saate lõpus, kui Tobia Zevi (Itaalia Noorte Juutide Liidu eksesimees) võttis uuesti üles Annunziata poolt alustatud mõttekäigu, katkes ka Santoro kannatus:“Me peame harjuma rääkima asjadest, mis toimuvad sellistena nagu nad toimuvad. Me ei saa anda pilti nagu räägiksime sõjast, kus kannatuste koorem on võrdselt mõlema poole kanda. Me ei unusta kunagi, et on surnud ka Iisraeli lapsed, aga me peame leidma selle julguse, et rääkida sündmustest hetkel, kui need on toimumas. Ma ei saa iga kord läbi lahata 27 000 aastat ajalugu. Me oleme siin selleks, et mõista, kas Iisraeli eesmärgid on seda väärt, et toetada sellist ebainimlikku vägivalda. Lapsed surevad! Mitte, et mina panen neid siin surema, selle saatega! Miks Euroopa Sotsialistlik Partei ei tee midagi, ei liiguta sõrmegi, ei tee midagi rahu heaks. Me peame liikuma reaalsel territooriumil muidu jääb kõik ainult lobisemiseks. Milline ratsionaalsus?!? Mida on teinud Itaalia, Euroopa poliitikud reaalselt?!? On kedagi, kes läheb ja lööb rusikaga lauale, kui su vend on suremas ?!? Keegi ei tee midagi! Kas osakme näha, et poliitka on impotente?! Ärge tulge mulle jutlustama poliitkast! Poliitikud lahendagu! Ma hääletan neid, ma põlvitan, ma tänan neid, ma lähen Lourdesi, aga tehke midagi! See on tõde – keegi ei tee midagi!!! Non fate un tubo!!”

Usun, et neid, kes temaga sel hetkel samu mõtteid jagasid, oli palju…

Asi aga, millest mul veidi kahju, on see, et kogu selles segaduses läks märkamatult mööda Marco Travaglio esimene sõnavõtt – Annozero juhatab sisse alati Travaglio kommentaar – kes tuletas meelede me omi tõsiseid hädasid, eelkõige “il caso De Magistris” ja sellega seonduv desinformatsioon.

Mul on raske leida sõnu oma tunnetele praegusel hetkel. Sellepärast panengi siia video Michele Santoro purskest, mis tekitas minus vabanemistude ja tõi suhu roomakeelse “Quanno ce vo’, ce vo’!!”

Kristel Kaaber, Rooma

TravaglioMe ei ole alati olnud niisugused. Kui vaatame nimekirja meie riigimeestest läbi aja, siis näeme seal nimesid nagu De Gasperi, Einaudi, De Nicola, Merzagora, Pertini, Nenni, Parri, Fanfani, etc etc Lähme seda nimekirja pidi allapoole ja seal lõpus on järsku – Schifani. Jah, meie poliitikas on üks “uus ja originaalne element”: tähtsuselt teine kõrgeim ametikoht riigis – Schifani! Küsin endalt, kes tuleb pärast teda selle allakäiguparaboolis… Hallitus ilmselt, võib-olla vihmauss?

Nii vastas ajakirjanik Marco Travaglio 10. mail õhtul riigitelevisiooni RAI kolmandal kanalil otsesaates “Che tempo che fa” saatejuhi Fabio Fazio küsimusele kas tema meelest on poliitikas mingi uus element, mis ei ole lihtsalt tavapärane muutus vaid midagi originaalset, mis tuleneb otseselt meie praegusest ajast. Travaglio huviobjektiks on alati olnud poliitikute finantsiline tegevus ning “majanduslikud” sõprused ning oma sarkastilise muige ja külma ja lõikava hoiakuga esile kutsunud ohjeldamatuid vihapurskeid, sest tema relvaks on tõde. Tõde, ütleb vanarahvas, võib väga haiget teha. Sellest ongi ilmselt tingitud halvasti vaos hoitud vaenureaktsioonid.

10. mai saates püüab Fabio Fazio küll Travagliole tsipa närviliselt vahele segada kohe kui Schifani nime kuuleb, kuid ei suuda Travagliot peatada. Lisaks aplodeerib Travagliole stuudios olev publik pikalt ja põhjalikult, Travaglio naeratab rahulolevalt ning Fazio vaatab piinlikult kõrvale ning täidab oma saatejuhi kohuse väites, et ta isiklikult ei ole nõus Travaglio arvamustega. Travaglio noogutab külma rahuga: “Hallitusest tehakse penitsiliini, hallitus on vähemalt kasulik, seega see oli vale näide” Naer ja aplausid stuudios korduvad, sealt läheb intervjuu edasi teemal, kes määrab uudiste tähtsusjärjekorra itaalia meedikanalites. “Poliitikud,” vastab Travaglio, seletades, et uudised valib eelkõige televisioon, ajalehed vaid reageerivad järgmisel päeval sellele, mis teles olnud on, seega uudiseid otsustavad need, kes kontrollivad televisiooni. “Ajakirjanikel, jätkab Travaglio, “(kuivõrd võimuteenrid mõned meist ka ei oleks) siiski eksisteerib uudisväärtuse tunnetus./…/ Kuid kui üldtendents poliitikas on kokkuleppe kliima valitsuse ja opositsiooni vahel, siis uudis “Schifanil on olnud mafioosodest sõbrad” jääb tahaplaanile, sest seda uudist ei taha näha ega esitada ei parem- ega vasakpoolsed ./…/See on dramaatline, ka opositsioon ei taha, et sellest räägitakse.

Põrnikas sipelgapesas

Siitkohast hakkavadki kõik nördima. Avalik arvamus nördib Itaalias tihtipeale, sest põhjust on selleks alati küllaga, aga seekord lisandub siia omapärane asjaolu, et igaühel on sama vahejuhtumi pärast nördimuseks isemoodi alus. Perspektiiv muutub olenevalt sellest, milline on vaatluspaik: kas lihtrahvalik känd või sametine tugitool. Sellest taaskord järeldus, et universaalseid väärtusi ei eksisteeri. Tõde on moest väljas, kartaagolaste värk.

Nördib RAI peadirektor Claudio Cappon: “Lubamatu episood, käitumine, millele ei saa vabandust leida. Travaglio suhtes võetakse ette administratiivabinõud. Dissociazione RAI nimel, kõrgeimad austusavaldused Senati presidendile Renato Schifanile”

Anna Finocchiaro (PD): “Leian, et on lubamatu esitada niivõrd tõsiseid süüdistusi, ilma andmata võimalust vastuväitele.”

Altero Matteoli (Infratsruktuuri- ja transpordiminister, AN): “Travaglio rünnak on häbematu tagaselja antud hoop”

Muidugi peakangelane Schifani, kes ajakirjaniku laimamise pärast kohtusse annab: “Tegemist on tähtsusetute ja manipuleeritud faktide, mis ei ole väärt seda, et kahtlusi tekitada. Keegi tahab ilmselt saboteerida dialoogi õhkkonda, mille tähe all uus legislatuur alustas.”

Kõige omapärasem asi on siinjuures fakt, et Schifani sõprus maffiaga ei ole kellelegi mingi uudis!

1979. aastal oli Renato Schifani kindlustusmaaklerite ühistu „Sicula Brokers” üks asutajatest, võttes enda peale ka selle juhtimise. Ühistus olid osalisteks endine regionaalminister Enrico La Loggia, Benny D’Agostino, Giuseppe Lombardo ja Nino Mandalà. Benny D´Agostino arreteeriti 1997 a. koostöö eest maffiaga ning mõisteti ka süüdi, sama saatuse osaliseks sai 1998. aastaö Nino Mandalà, kellel mõisteti 8 aastase vanglakaristust. Nimekirja lisame ka Giuseppe Lombardo, krediidiasutuse Satris president, kelle osalisteks ja kaastöötajateks kaks “aumeest” Nino Salemi ning Ignazio Salvo, arreteeritud 1984. tuntuima maffiavastase magistraadi Giovanni Falcone poolt. Neid fakte on ka õige mitmes raamatus läbi lahatud.

Selline on tõde: Schifanil on olnud suhteid mafioosodega, kes on süüdi mõistetud. Punkt. Siitmaalt hakkab minu ja paljude mu kaasmaalaste kännuperspektiivis nördimus – mitmeid meist võtavad sõna veebis, raadios, …

Travaglio ja kohus

Kohtuskäimisega on Marco Travaglio harjunud. Keskendudes põhiliselt justiitskroonikale, maffia ning korruptsiooni teemadele, poliitika ja suurmajanduse sidemetele, on see praktiliselt vältimatu. Travaglio teravad ütlused ei põhine mitte tema suvalisele soovile vaenlastele “ära panna” vaid uurimuslikule ajakirjanikutööle – ka selles loos mainitud saates esitas ta põhjalikke fakte ning keskendus neist lähtuvale arutelule.

Samas, sellesama uurimusliku ajakirjandustööga vallandab ta paljude poliitikute rünnakud nii vasakult kui paremalt. Tähtsaim neist aastal 2001, mõni kuu enne valimisi esitles ta televisoonisaates „Satyricon” oma raamatut „Raha lõhn”, milles pühendus Berlusconi impeeriumi loomisele ning selle allikatele. Intervjuu tõi Travagliole kaela kümmekond kohtuprotsessi Berlusconi, Forza Italia ja Mediaseti poolt, millest ta õigeks mõistetuna välja tuli. Saatejuht Daniele Lutazzi aga sai pikaajalise esinemiskeelu televisioonis. Valdav enamus protsessidest laimamise pärast, mida Travaglio vastu on algatatud, on tema võiduga lõppenud.

Mõne on ta ka kaotanud, täpsemalt kaks. Üks aastal 2000, nimetades parlamendiliiget Cesare Previtit „tulevaseks tribunalide ja prokuratuuride kliendiks”. Rooma tribunal pidas seda laimamiseks, kuna artikli ilmumise ajal 1995. polnud Previti vastu veel uurimist algatatud. Travaglio sõnul jäi tal puudus otsustavates tõenduselementidest protsesside käigusolemise kohta. Kahjutasuna peeti ta palgast kinni 79 miljonit liiri (ca 40 000 eurot). Teine protsess, mille esimeses järgus mõisteti ajakirjanik süüdi, toimus selle aasta veebruaris. Mediaset Spa (Berlusconi meediaettevõte) ja selle president Fedele Confalonieri algatasid kohtuasja tänu paarile fraasile ajaleht „L´Unità” veergudel Travaglio rubriigis „Uliwood Party” (2006). Kohtuotsuse järgi on ta süüdi selles, et kirjutas nagu oleks tegemist kindlaks tehtud asjaoludega faktidest, mis alles tõendamise all. Karistuseks 10 000 eurot kahjutasu. Travagliol on siiski võimalus veel õigeksmõistmisele kohtuprotsessi teises ja kolmandas järgus. 2007 liitus ta Beppe Grillo liikumisega ning tema võitlusega „puhta parlamendi” eest: et kohtu poolt teatud kuritegude eest karistatud inimestel poleks võimalik parlamenti pääseda. Travagliost rääkides ütles kord tema õpetaja Indro Montanelli, tihti peetud Itaalia kõigi aegade üheks suurimaks ajakirjanikuks: „Travaglio ei tapa kedagi. Noaga. Tema kasutab palju rafineeritumat relva, mida seadusega ei saa karistada – arhiivi”.

Sõnavabadus

Ebamugav informatsioon ei tee kahju niikaua kui see vähestele teada on. Niikaua, kui see jääb raamatulehekülgedele või blogidesse, on tulus taktika seda juttu ignoreerida. Hetkest, kui kellelgi on jultumust samadest asjadest kõnelda televiisoriekraanil, algab laim. Kui võimast massimõjutusvahendi – televisiooni – hakatakse kasutama tõe levitamiseks, siis on tegemist “lubamatu” õõnestustööga Poliitilise Süsteemi vastu… Hoidku jumal (ja kohtuametnikud) selle eest…

Poliitikute reaktsioone jälgides jõuab minuni nende üksmeelne sõnum: kuidas sa julgesid mind kritiseerida?! Minust paremini seletab ajakirjanik Furio Colombo: “Kuidas !?! Me pakume sulle mikrofoni, et endast rääkida ja veidi lobiseda ja sina ei pea mängureeglitest kinni. Avaldad arvamust, mis ei sobi domineeriva kultuuriga (loe: valitsusega) ja võtad endale veel õiguse esitleda fakte, millest rääkima ei pea?”

Muide, “laim” on defineeritud järgmiselt: määrida ühe inimese reputatsiooni süüdistades teda asjades, mis tõele ei vasta või millele kinnitust pole. Ebameeldivate, kuid tõeste faktide esitamine ei ole laim.

Ainus hääl “koorist väljas” on seekord Antonio Di Pietro (Italia dei Valori) oma: “Travaglio täitis oma ajakirjanikukohust rääkides konkreetsetest faktidest. Kellegi minevikku ei saa mitte rääkimisega ära kustutada. Mis puutub vasturepliiki, siis on see minu meelest sama, et kui röövimisest räägitakse, siis peaks ka röövli versiooni ära kuulama.”

Kõikvõimas televisioon

Kõik, mida TV edastab, on “tõelisem” kui tõelisus ise. Itaalias ei seisne probleem asjaolus nagu kurtegude, võltsimiste ja pettuste kohta ei oleks võimalik teavet saada. Internetis, trükimeedias, tuhandetes raamatutes on enamike väärtegude, altekäemaksude, onupojapoliitika ja kokkulepluse jne jne kohta piisavat infot. Kuid seda, mis on kirjas, saab ignoreerida, seda enam, et kirjasõna muutub aina enam ning enam marginaalseks. Artiklile, kus linnepead süüdistatakse kokkuleppes maffiaga ei pruugi reageerida – vaikus on parim kaitse. Teisiti on lood aga televisiooniga, mida võtab väga hästi kokku Gianluca Freda:

/…/Kui ühiskond ei tea, mida arvata teatud probleemi “reaalsusest”, siis annab ta volituse ühele “auctoritas”-ele, mis on kõigi poolt (usalduse eri tasanditel) usutavaks tunnustatud, et määrata, mis on tõsi ja mis mitte. Ajaloo käigus on inimkond “auctoritas”-eks tõstnud eri subjekte: preester, suverään, kirik, kirjasõna, raadio ja lõpuks televisioon. Kui televisioonis öeldakse, et inimesed jalutavad Kuu peal ja et maailma ähvardab laialivalguva definitsiooniga “terrorism”, siis ei ole midagi teha- see on reaalsus. / …/ Kui Travaglio Schifani teod televisiooni tiris, siis andis ta nendele usutavuse, eluõiguse. Riigi tähtsuselt teise ametniku ebaselged sidemed kuritegeliku maailmaga, mis seni hõljusid irreaalsuse udus, valguse ja varjude vahel, hingavad ja kõnnivad nüüd meie seas. Schifani ning tema parem- ja vasakpoolsed kaitsjad ei suuda enam seda elukat talla all hoida ilma enne omamata sissepääsu katoodilisse ahju, kus on loodud see maailm, mida me näeme. Selletõttu vinguvad nad “vasturepliiki” nõudes. Sellepärast on nad vihased.

Tulevik

Usun, et Marco Travaglio saab osavõtukeelu RAI programmides. Mediaseti kanalitesse (Berlusconi omandus) ei kutsuta teda nagunii. Usun siiski (tahan uskuda!), et kohus mõistab Travaglio õigeks, kuna pole tegemist laimuga, vaid magistraatide poolt tõestatud faktidega…

Usun, et tõe välja ütlemisel on veel mingi mõte.

Kardan, et PD lepib kokku PDL-iga ja kõik koos jagavad rõõmsalt võimu ning hakkavad konstitutsioonilisi reforme tegema… Näen, et valitsus ja opositsioon on nii viisakalt sama lainepikkusel. Võiksin ju õnnelik olla… aga kahtluseuss kaevab auke ja näeb orwellike aegu silmapiiril.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Jutuks olnud saatelõik (itaalia keeles, subtiitriteta)

II Maailmasõja lõpu tähistamine ei eruta meeli vaid Eestis. Vastuolulisi ajalookäsitlusi (taas)kerkib üles kõikjal Euroopas, erandiks pole ka Itaalia.

Siiani on Itaalias tähistatud vabastamise aastapäeva XXV aprillil. Siis murdsid liitlasväed läbi Po tasandikule, Salò vabariik elas oma viimaseid päevi ja partisanid kuulutasid välja üldpealetungi fašistidele; 28-ndal aprillil leidis Milaanos oma väärilise lõpu il Duce Mussolini. Siiani.

[I]

Viimati sain jutluse “õigest” lähenemisest kohalikkus kõrtsis. Juba XXV aprilli mainimine pani mu heasüdamliku võõrustaja vihast raevuma. Sest et: vabastamine = okupeerimine; kapitulatsioon = reetmine; kuningas = reetur; partisanid = fašistid, kes viimasel hetkel särki vahetasid (sic!); Salò vabariik = patrioodid, kes võitlesid ausa relvarahu eest. Säh sulle siis.

Ma võiksin ju sellise käsitluse üle ka arutleda, kui tegu oleks kellegi isikliku vaatega. Paraku on mängus vaid revisionistlik ajalookäsitlus, mis siiani kuulunud pigem Mussolini apologeetidele. Aga täna istuvad nood ju valitsuses.

Ajaloo ümber kirjutamine ei ole ainuke käsil olev kampaania Itaalias. Viimase kahe nädala jooksul on juba alanud lugematud kampaaniad ühiskondlike põhimõtete vastu, mida kuidagi vasakpoolsusega seotakse.

[II]

Corriere della Sera ja Itaalia tööandjate liidu eks-president Montezemolo peavad lahingut ametiühingute vastu. Lega Nord püüab oma radikaalsust tõestada rünnakrühmlaste formeerimisega – koduvalve nime all tahetakse saata tänavatele rohesärkidest patrullid, kes praktiliselt ei allu mitte kellelegi.

Sarnaselt on il Giornale alustanud oma kampaaniat XXV aprilli tähistamise vastu. Sealsed kolumnid räägivad mitte ainult itaallaste ignorantsusest ajaloo vastu vaid ka soovitusest tõsta püha ümber 2 juunile (46-nda aasta konstitutsiooni referendum, millega sai alguse I vabariik). Vajadusest ajalugu ümber kirjutada, ümber rõhutada, neutraliseerida fakt, et Itaalia (ja Euroopa), nii nagu meie seda tunneme, põhineb suuresti anti-fašistlikul alliansil.

Michele Brambilla seevastu süüdistab anti-fašiste totalitaarsuses ning väidab et vasakpoolsete häirekella löömine paremäärmusliku valitsuse üle on naeruväärt. Ajal, mil paremtiiva kandidaat Rooma linnapea kohale kannab kaelas kelti risti ning teeb kihutustööd karabinjeeride kasarmuis, kui Lega tahab tänavale tuua ülalmainitud rünnakrühmlased, kui Sardiinia väikelinna meer keelas ära Bella Ciao laulmise paraadil? Kui palju äärmuslikumaks peab veel minema? Eilses Giornale’s aga räägiti juba palju huvitavamat juttu – esiteks tuleks lõpetada partisanide organisatsioonide rahastamine ja teiseks olla XXV aprilli tähistamine vasakpoolsete poolt juba liigne hybris, kuna nad ju kaotasid valimistel.

Kuulates Giornale juttu väidetavatest katsetest ühiskonda lõhestada ja Liberazione püha instrumentaliseerida tuleb meelde vaid Milano linnapea Moratti, kellele kõlbas seda püha tähistada kahel korral elus – siis kui ta kandideeris linnapeaks ja oma partisanist sugulasi valimiskampaania jaoks kasutas ning siis, kui valitsuses oli Prodi. Berlusconi naasmisega on eks-ministril ja linnapeal aga ootamatuid kohustusi nii XXV aprilli kui esimese mai paraadide ajaks.

[III]

Kas sellises õhustikus on mingit kasu vasaktiiva kaotusest valimistel? Tahaks küsida, kas senised parteigenossed kuidagi takistasid alternatiivsema vasakliikumise arengut? Kas parempoolne kampaania nende liikumiste vastu aitab arengule kaasa? Viimasel juhul jääme lootma vastureaktsioonile, aga esimese puhul oli ju kõik ainult meie endi aktiivsuse taga.

Lisaks valijatele on kaotanud esinduse ka suur osa kodanike liikumistest, olgu siis tegu noortekeskuste, kvartalikomiteede, ANPI või ARCI ringidega. III vabariigi saabumisega on kahtluse alla seatud kõige selle jätkumine, mis Itaalias näiteks mind kunagi veetles. Kui parempoolsed ideoloogiad võidavad enda poolele kogu ühiskonna, siis jääb väheseks rõõmustamisest rahvast kaugenenud parteide karistamise üle.

Seepärast ei arvagi, et Prodi valitsuses istunud parteide ära kaotamine poliitiliselt maastikult aitaks kuidagi kaasa selle nn. tõelise vasaktiiva tõusule. Iga suurem ühiskondlik mõttevool vajab teatavat esindust, ka Legal (ja muudel piirkondlikel liikumistel) on koht parlamendis. Ideoloogiate sisemiseks arenguks ja nende vaheliseks võitluseks on vajalik maksimaalne nähtavus, ei piisa vaid aktivistide isiklikust rahulolust, on vaja veenda ka kõiki teisi. Praegu näikse koos pesuveega ka laps välja heidetud. Ei ole põhjust arvata, et parempoolsed poliitilised jõud praeguse hetke jätavad kasutamata. Ka niigi ühepoolne käsitlus parempoolses meedia pildis saab taolistest arengutest ainult hoogu juurde.

Kas kasuliku hääle nimel (nagu Roomas) või mitte, aga XXV aprill on just tänavu see päev, kus näidata, et hoolimata ebapädevate parteide lüüasaamisest valimistel on Itaalia endiselt antifašistlik, endiselt vasakpoolne.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

(*)foto ülal: C.A. Torchiera poster XXV aprilli rongkäiguks ja afterpartyks.

(*)foto all: Valimistejärgne tänuposter Lega Nordilt.

Kliki fotodele, et näha täielikumalt.

Enneaegsed valimised Itaalias on osutunud ootamatult sisutühjadeks. teeservadele paigutatud barrikaadid on tühjad, välja arvatud üksikud rusikaga vehkivad fotod Lega Nordi führerist Bossist. Tõlgendusi sellele plakatile on mitmeid, minu lemmikuks senini bengodi.org versioon (“kivi, käärid või paber? kaotasid terrone…”)

Esinemised

Lisaks karmidele naljadele Berlusconi suust, millest rääkis eelmine postitaja, on Vabaduse rahvas olnud siiani suhteliselt magedalt esindatud. Mõned puruks rebitud programmid (viide Prodi valitsusele), lubadus Berlusconi perekonna abil Alitaliat paremini juhtida (üleüldse näikse Berlusconi pojad tema koalitsiooni partneritest suuremat rolli mängivat), ja muidugi alalõpmata korratud meem: Itaalia on põlvili, tõuskem. Siiamaani ei ole ei Berlusconi ise ega tema fašistist parem käsi Fini veel kordagi selgitanud, kuidas ja miks täpselt Itaalia põlvili on, aga see ei olegi ju ühe meemi juures oluline. Interneti irvhambad seevastu arvavad, et Berlusconile põlvili Itaalia sobib – saab ometi inimestele silma vaadata (Silvio väheldane kasv jääb jalgu ka Grillo kambale, kes teda reeglina psycho-päkapikuks kutsuvad); või siis soovitavat Vabaduse rahvas nüüd kõigil käpukile asuda (khm).

Nn. “vasak”-tsentri Partito Democratico on siiamaani välja tulnud kahe särava välja astumisega. Hispaania päevalehes el Pais tunnistas Veltroni siiski oma distantsi vasakpoolsest valijaskonnast: oleme reformistid mitte vasak-tsenter. Teiseks olla tänapäeva maailmast otsa saanud klassivõitlus. Nagu Vauro manifesto esilehele joonistas: “klassivõitlus on läbi!” – “a proovi seda bossidele seletada”.

Vasakplatform (PRC, PCDI, Verdi, SD) on siiani suutnud oma meediaesitluses välja tulla peamiselt reaktsiooni jõul. Nii Berlusconi kui Veltroni väljaastumised kuuluvad pigem provokatsioonide valda, mille Sinistra l’Arcobaleno ka ilusti alla neelas, kulutades väärtuslikke sekundeid uudistes nende avalduste hukka mõistmiseks ja mitte oma ideede välja käimiseks. See koos üleüldise meediakampaaniaga vasaktiiva “konservatiivsusest” ei too neilegi nähtavasti lisahääli.

Meedia

Uudistes võib näha üksikuid solvanguid vastamisi ja kaeblusi meediaosaluse üle. Vastavalt Berlusconi arvamusele on senini tehtud uuringud kõik sohimäng ja mingit tasavägist võitlust PdL ja PD vahel ei ole olemas. Tema sõnul on nende endi väga objektiivsete uuringute järgi tegu vähemalt 10% vahega. Samuti olla ebaõiglane, et väiksema nn. turuosaga parteid saavad proportsionaalselt rohkem aega. Samal ajal Sinistra l’Arcobaleno kaebusi meedia erapoolikuse üle ei jõua enam kokku arvutada. Teleuudised uudisteks, aga vastavalt Repubblica (alates PD loomisest nende pool-ametlik häälekandja) lehekülgedele pole l’Arcobaleno kampaania siiamaani alanud – avamiskongress Milaanos lihtsalt jäeti kajastamata. Ja mis puutub igasugustesse kahtlastesse uuringutesse, siis täna näib isegi manifesto peetav poll (rangelt lehekülje külastajate hääletusel põhinev) tõesem – suured parteid seal küll esindatud ei ole, aga see-eest on tõenäoliselt täpne eemale jääjate protsent – need, kes ei näe, et vasakblokk neid esindaks, aga kellegi teise poolt ka hääletama ei kipu.

Põhjuseid meedia kallutatuse taga on mõistagi mitmeid. Ühelt poolt töötab loomulikult seesama turuprintsiip, mille puudumist Berlusconi taga nuttis. Mis on täiesti mõttetu arvestades, et tegu on siiski valimiste mitte piimapulbri reklaamiga. Teiseks on Itaalia ajalehed enamasti poliitilise taustaga. Ei ole mõtet oodata, et il Giornale või Libero eales avaldaksid kasvõi ühe positiivse loo (kui nad üldse midagi avaldavad) poliitika osas, mis jääb Berlusconi liivakastist välja poole. Ajalehtede poliitilisus toob endaga kaasa huvitava fenomeni: lõppeb uudisväärtus või esseistlik jõud kui selline, mis asendatakse nn kordusväärtusega. Iga päev kinnitatakse oma lugejatele/valijatele, et nende valikud on siiamaani olnud ainuõiged ja kõik ülejäänud eksivad. Siia alla käib ka näiteks il Giornale tava kogu Prodi valitsuse ajal avaldada oma esilehel karikatuur, kus ühes Prodiga esines sirp ja vasar, isegi kui Prodi on vasaktiivast (kommunistidest rääkimata) ütlemata kaugel. Lõppude lõpuks aitavad vasaktiiva häälekandjad sellele ise kaasa: Liberazione näiteks viimasel ajal avaldab peamiselt kriitikat PD aadressil, isegi kui neil on enamasti õigus (vähemasti nende endi seisukohalt vaadates), siis ei erine taoline taktika kuigivõrd tavalisest ajalehesõimust.

Programmid

Siiamaani on vähe tegeldud valimislubaduste endiga. Tõsi, programmid on kõik avaldanud, ainult et keegi ei pööra neile tähelepanu. OK, PD ja PdL süüdistavad üksteist programmi plagieerimises. Parem-paremtiival ja tsentriparteikestel puudub igasugune programm väljaspool väidet, et nad kõik olla itaallased. Vasakkaare programm on küll kena ja kaunis (sotsiaalsed ja kodaniku õigused), aga suunatud kitsalt ainult nende endi valijatele. Peamine võitlus käib nn kasulike häälte üle, vastavalt kahe suurema võimugrupi avaldustele peaksid inimesed hääletama ühtede või teist poolt aga mitte mingil juhul kolmandate. Kindlasti on siin inspiratsiooniallikaks Hispaania, kus kaheparteisüsteem on vägisi õuele roninud ja ka viimaste valimiste ajal käis kasuliku hääle taga ajamine (kas meie või nemad) suure hooga.

Partei-platformid aga on kõik vabalt ujuvad. Nii on kanged vabaduse ja liberaalsuse toetajad PdL-s nõudmas kontrolli säilitamist Alitalia üle. PD kangelane Veltroni viis valimiste temaatika vägisi kindlustunde juurde – ja seda rangelt parempoolses mõttes, mis seisneb peamiselt võrduses: vähem immigrante, rohkem kindlust – hoolimata sellest, et PD potentsiaalsed valijad mitmel korral märku andsid totaalsest huvipuudusest sel teemal. Eespool põhimõtetest seisavad siiski kitsad grupihuvid (suurtootjad ja Confindustria PD puhul; väikeettevõtted ja Lega PdL puhul) ja see mida ajakirjandus peab sobivaks tähtsaks kuulutada.

Parempoolsed hääletajad on muidugi totaalse käki sisse sattunud. Ühelt poolt on konservatiivid ja-või paremäärmuslased oma korra-armastuse juures saanud ühte voodisse riigivarga Berlusconiga. Teisalt jälle ei meeldi liberaalide vaadata fashistide sissemarssi nende valimisnimekirjadesse. Ka Europarlamendi saadikud tundsid Berlusconi poliitika üle muret ning teatasid talle otse, et mingeid fašiste nad küll endaga samasse fraktsiooni ei soovi.

Kelle poolt siis vaesed itaallased hääletama peaksid?

Sherif El Sebaie, Torinos elav araabia aktivist ja kaasloogija, pakub omalt poolt välja huvitava variandi – anna oma hääl immigrandile. Kampaania on suunatud nendele samadele pettunud vasakpoolsetele, kellele tuletakse meelde, et hoolimata nende küünilisusest on teataval osal Itaalia elanikkonnast taaskord oht sattuda Bossi-Fini masti meeste valitsuse alla tingimustel, mille üle nemad otsustada ei saa. Tõesõna, eelpoolmainitud härrasmeeste inimvaenulikke seadust pole siiamaani lahti saadud. Ja mingite Lega Nordi taoliste rassistide sattumine valitsusse ei muuda ühegi immigrandi elu lihtsamaks.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta