You are currently browsing the category archive for the ‘Itaalia valitsus’ category.

Seadus on samasugune kõigile

Seadus on samasugune kõigile

Itaalia Konstitutsiooniline kohus otsustas täna häältega 11-4, et Berlusconi seadus lodo Alfano, mis tagas immuniteedi neljale kõrgeimale ametikohale, on põhiseadusevastane. Seadus rikub kahte põhiseaduse punkti: artiklit 3, mis sõnastab, et kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed ning artiklit 138, mis kinnitab teatud protseduuri konstitutsiooni parandavate või teistel konditsiooniliste seaduste vastuvõtmisel (neid tuleb näiteks parlamendis kahel korral hääletada kolme kuu jooksul).

See tähendab, et on võimalik jätkata vähemalt kolme kohtuprotsessiga Berlusconi vastu, nende hulgas ka temalt altkäemaksu saamises  süüdimõistetud inglise advokaadi David Millsi juhtum ning Berlusconi teised mustad asjaajamised Mediasetiga. Berlusconi kommentaarid – “meil on väga tugev vasakpoolsete kohtunike osakaal, nad on minu vastu” ning “ma tunnen, et mind on alt veetud” – ning lubab siiski valitsemist jätkata, nii nagu “itaallased mulle 2008 aastal võimu andsid, valitsen viis aastat koos või ilma lodo Alfanota”. Di Pietro on juba nõudnud Berlusconi tagasiastumist, ka PD juht Franceschini ütleb: “peaminister on kodanik nagu kõik teised”.

Mõned päevad tagasi otsustas kohus ka, et  Berlusconi firma Mediaset peab maksma 750 miljonit eurot kahjutasu Itaalia energia- ja meediagrupile CIR seoses korruptsiooniga Mondatori kirjastuse ülevõtmise protsessis 1991. aastal.

Kui arvestada peaministri hiljutisi moraaliskandaale, seoses eskorttüdrukute ja alaealiste modellidega, on küllalt alust kahelda Berlusconi lootuses oma sõnade järgi käia ja tõepoolest viis aastat võimul vastu pidada.

Loe veel:

BBC: Berlusconi immunity law overruled

Guardian: Italian court rules Berlusconi’s immunity law unconstitutional

RAI: Lodo Alfano illegittimo

Advertisements

Vahel küsin endalt, milline ettekujutus on tegelikult eestlastel Itaaliast. Mu isiklikud suhted sünnnimaaga on liiga hõredad, et saada põhjalikumat pilti sellest pildist: niisama hõredad kui uudised eesti ajakirjanduses Itaaliast ja mis ei kirjelda kaugeltki seda kummalist kaane all podisevat poliitilist olukorda.

Loen välisuudistest artikleid, mis puudutavad Itaaliat, enamasti pühendatud Berlusconile ja tema kõmu tekitavatele väljaastumistele. Loen ka kommentaare, mis pole muidugi indikatiivsed, aga tundub, et eestlaste arvamused jagunevad kaheks: “lahe otsekohene vanamees” ja “kuidas saab nii hull inimene võimul olla”.

Itaalia elu ja poliitika aga on hoopis midagi rohkemat ning on aset leidmas tõsised nähtused, mis peaksid mõtlemisainet andma. Ja ei ole naljakad.

Õigupoolest ei lahatakse neid liiga vähe ka Itaalias. Igas normaalses demokraatlikus riigis tegeleb selliste asjadega iseseisev meedia. Siin aga on suur protsent meediakanalitest peaministri palgalehel, ülejäänud ajakirjanikud vaatavad ettevaatlikult oma seljataga oleva huvigrupi poole enne, kui otsustavad, millises kastmes kodanikke toimuvast informeerida. 7,4-protsendiline tööpuudus kuklas, on lihtinimesel keeruline orienteeruda faktide rägastikus ning kontestualiseerida toimuvat. Sedagi juhul, kui kriisiaegne ots-otsaga kokku tulemine pole energiat ära võtnud ja kui sotsiaalne kohusetunne pole lihtsama vastupanu teed minnes lõdvestava ning rohke meelelahutusmeedia sisse ära uppunud.

Millised on siis need mõtlemapanevad sündmused?

President Giorgio Napolitano on alla kirjutamas Berlsuconi valitsuse poolt välja töötatud maksuamnestiale (scudo fiscale), võimaldades taas sisse tuua välismaale viidud kapitalid. Praktiliselt maksuvabalt ning anonüümselt. Riigi kassasse läheb selle seaduse kohaselt ainult 5 % sissetoodud kapitalist. Ilmselt selleks, et 5% liiga range ei tunduks (!), lisati maksuamnestiale ka  Flerese muudatus, mis ei lase sissetoojat hiljem bilansivõltsimises ja muudes rahanduskuritegudessüüdistada. Niisuguse seandusandluse eest tänavad härra peaministrit muidugi mitte ainult maksudest kõrvalehiilijad, vaid ka relvade ja narkootikumidega kaubitsejad, tänab organiseeritud kuritegevus. Õigustuseks öeldakse, et riigi kassat on vaja kriisi ajal täita, aga selle sisse tulnud rahanatukese eest (võrreldes kapitalidega, mis siiski mingi kontrolli alt läbi ei lähe) muudetakse riik ebalegaalsuse ning ebamoraalsuse toetajaks.

Mis nime sellisele toimeviisile anda? Osade juristide meelest on see riiklik legaliseeritud musta raha pesu. Tere tulemast uude maksuparadiisi! Võib-olla võiks selguse mõttes “scudo fiscale” tõlkida “mafffiasõbralik maksupoliitika”?

Võib muidugi juhtuda, et härra president ei kirjuta sellele alla. Ehk paneb teda mõtlema avalik kiri 50 000 allkirjaga, mille hulgas ka minu oma. Aga see lootus on väike – siiamaani on allkirja saanud kõik Berlusconi valitsuse poolt vastu võetu, kaasa arvatud ilmselgelt põhiseadusevastane lodo Alfano, mis ei lase kohtu alla anda nelja riigi kõrgeimat poliitilist ametikohta, mida iganes nad siis ka ei sooritaks.

Veel vahejuhtumeid informatsiooni vallast – teatud ajakirjanikud on muutunud ebasoovitavateks. Vist pole kokkusattumus, et tegemist on uurivate ning analüüsivate ajakirjanikega – Milena Gabanelli ja Marco Travaglio. Gabanellil pandi küsimärgi alla riigitelevisiooni RAI poolt ära nö. seaduslik kate st. advokaadiabi juhul kui keegi saate kohtusse peaks kaebama. Kui võimsatele varba peale astud, nagu teeb seda Gabanelli oma saates Report, siis tuleb seda ikka ette. Ajakirjanik, kes kodanike huvides oma tööd teeb, peaks olema riigi st. kodanike televisiooni poolt toetatud. Tänaseks on Gabanelli siiski oma saatele juriidilise toetuse välja võideldud, aga ta väidab, et sellistes ebakindlates tingimustes on tõesti keeruline professionaalset taset üleval hoida.

Marco Travaglio aga oli juba ammu valitsuskoalistiooni sihikul. Pea iga ta etteaste ärritab ja sööb nende närve. Internetis nähtavat igaesmaspäevast “Passaparola”t vaatab protsentuaalselt väike hulk itaallasi (80%  siinsest rahvast ammutab väidetavalt infot televisiooni kaudu), aga “Annozeros” RAI kolmandal kanalil on oht , et tema sarkastilised ülikriitilised sõnavõtud jõuavad liiga paljudesse kõrvadesse. Miks peaks ühel ajakirjanikul laskma valitsusest halvasti rääkida, kui meil on “üle 150 aasta parim peaminister”? Nii saigi “Annozero”st ettekääne uueks omapäraseks manöövriks, et tugevdada kontrolli RAI üle.

Tants “Annozero” ümber

See algas juba eelmisel aastal , kui Agcom (Autorità per le garanzie nelle comunicazioni, Kommunikatsioonigarantiide amet) määras trahvi nii “Annozerole” kui “Che tempo che fa”le (praeguseks on “Annozero” pea kohal kaks trahvi – esimene ühe geisuudluse eest ja teine selle eest, et  Beppe Grillo kõne V-Dayl eetrisse andis). Kuidas trahvidega lõpeb on veel teadmata, kuna Rai kui väljaandja on otsised TARis, administratiivtribunalis, appelleerinud.

Uue hooaja alguses tõstis saatejuht Michele Santoro häält: paljudel tema kaastöötajatel puudus veel leping, kuigi eetrisse minemiseni olid jäänud vaid mõned päevad. Nende hulgas iseenestmõistetavalt Marco Travaglio. Vaidlused RAI tippjuhtidega läksid üsna kuumaks (pressikonverentsi saab näha “Annozero” saidilt). Ilmselt oleks tekitanud suurt kergendust Travaglio saatest välja jäämine, mille Santoro katogooriliselt välistas. Hooaja esimene saade oligi pealkirjaga “Farabutti”/”Lurjused” (tsiteerides peaministri sõnu ajakirjanike kohta) ning pühendatud pressivabadusele Itaalias. Lõpptulemusena läks saade eetrisse külalise rollis Travaglio sõnavõtuga Puglia ärimehe Tarantini tegevusest poliitkute ümber, mille keskel Berlusconi oma eskorttüdrukute skandaaliga.

“Berlusconi raevus“, ilmusid pealkirjad ajaleheveergudel. “”Annozero”on rämps, häbi, sigadus“, olid majandusarengu ministri Scajola sõnad pärast saadet ning avab uurimise saate üle. Ennekuulmatu teguviis ühe valitsuse poolt, kes taaskord näitab üles allergiat kriitika vastu nagu juhtus Daniele Luttazzi, Enzo Biagi, Sabina Guzzantiga. Scajola räägib endast kui “sovrintendente della comunicazione” (kommunikatsiooni superintendent), roll, mida põhikirja järgi ei eksisteeri.

RAI president Paolo Garimberti üritas meelede tuletada, et eksisteerib ka “telepuldi demokraatia”, mis võimaldab kanalit vahetada. Ja fakti, et suur osa itaallasi “Annozerot” rämpsuks ei pea, on tunnistamas 5,5 miljonit televaatajat (22% reitingut) – Annozero teeb kordades ära Berlusconi sülekoera Bruno Vespa juhitavale saatele Porta a Porta, mida kogu riigi ajakirjandus muidugi mainimata ei jäta.

RAI on kolme kanaliga Itaalia riigitelevisoon, mis allub Parlamendile.Vähemalt siiamaani. Nüüd, koos poleemikaga “Annozero” üle, võtab valitsus endale õigused, mis kuuluvad Järelvalve Komisjonile (Commisione di Vigilanza). RAI on olnud siiamaani parteide mängumaa, mis on järginud teatud istitutsioonilist etiketti, näiteks teatud ametikohad on opositsiooni nimetada. See oli mõeldud kontrolli laiemaks jaotamiseks, mis küll tihtipeale halvamaitseliseks tugitoolide müümiseks muutus. Usaldada riigitelevisioon lihtsalt oma ala parimatele asjatundjatele oli ja jääb ilmselt veel kauaks ainult unistuseks, aga vähemalt oli olemas püüe säilitada kõikide parteide (seega kõikide hääletavate kodanike poolt valitute) pluralismi. Selline peremehelikult ülbe käitumisviis aga, mida Scajola üles näitab, on vastuolus seadusega, mille kohaselt valitsus ei saa otsustada saadete sisu ja tegijate üle

Nii irooniline kui see ka pole, leian selles oma nooruse aegseid nõukogulikke noote.

Ajakirjanike vastulöök

Nõukogulik tundub mulle aga ka  jaht uuele itaalia ajalehele “Il Fatto Quotidiano”. Hommikul kell seitse kõik koopiad läbi müüdud (nagu siis kui “Noorust” sai taga aetud). See on uhiuus väljaanne peremeeste ja kaelarihmata, riikliku toetusrahata. Ainukeseks sissetulekuks lugejate huvi, mis oli alates esimesest numbrist väga suur. 30 000 aastatellimust juba enne kui leht trükivalgust nägi ja pärast esimest ilmumispäeva 23. septembril tuli 100 000 koopiat kahekordistada. Mõni ajalehekioski-omanik hõõruvat käsi ja lubavat igavesti Berlusconi poolt hääletada, kui selle režiim veel nii hästi müüvaid ajalehti esile kutsub.

Kohese edu tagasid kindlasti tuntud nimed – Antonio Padellaro (direktor), Marco Travaglio, Sandra Amurri, Peter Gomez, Marco Lillo, Furio Colombo, aga oma osa mängib ka vajadus tõeliste uudiste, tõeliste analüüside järele.

Meie poliitiliseks suunaks on põhiseadus,” ütleb direktor Antonio Padellaro ajalehte esitledes. “”Il Fatto” on opositsiooni ajaleht, loomulikult Berlusconile, sest ta on muutnud ühe suure demokraatia allakäinud sultanaadiks. Aga me ei kavatse teha hinnaalandusi PD juhtidele ning mitmevormilistele (sinistra multiforme) vasakpoolsetele, kes pole osanud mingit alternatiivi pakkuda. Ainult riiud ja ambivalentsus.  Vaatame, kas Di Pietrol õnnestub oma ümbertöötlemisest vabanedes tõepoolest midagi uut luua.

Põnev on ka see, et ka uut ajalehte ei peetud meedias eriti märkimisväärseks sündmuseks. Igal juhul on natuke lihtsam elu neil, kes nüüd trükisõnas leiavad artikleid, mida enne mööda Interneti välja tuhnima pidi. Pealekauba on see ajaleht “peavoolu” leht, mitte väikese grupi veidrike ettevõtmine, seda lehte võib rahus tänaval lugeda, ilma, et keegi saaks sind “äärmuslaseks” või “kommunistiks” tembeldada.

Väljaspoolt vaadates võib Berlusconi tunduda hullumeelse või laheda vanamehena, aga ta komejant varjab tihtipeale ära tema demokraatiat ja seaduslikkust uuristavad ettevõtmised. Klounaadsed ja mõistusevastased väljaastumised on kont, mida meediale järamiseks visatakse, samal ajal kui jääb hämarusse külmavärinaid esile kutsuva ratsionaalsusega toime pandud strateegia, mis kivi kivi järel tema unelmate Berlusconistanile vundamenti rajavad.

Kui me sellel sündida laseme

Sest kuigi ei ole opositsiooniparteid, on rahvatasandi opositsioon tugevnemas. Laupäeval kogunes Rooma ajakirjandusvabaduse eest demonstreerima umbes 300 000 inimest: ilma igasuguse parteide või ametiühingute abita ja organiseerimisteta. Meeleavaldus, mille toetuseks koguneti ka Pariisis ja Londonis.

(Meedia)vabaduse eest võitlejad on suutnud tähelepanu äratada ka Euroopas, Euroopa parlament kaalub resolutsiooni tegemist meediavabaduse rikkumise osas Itaalias: esimene selleteemaline plenaaristung on planeeritud 7. oktoobrile, hääletus peaks olema 22. oktoobril. Loodame, et ka Eesti esindajaid ei jäta Itaalias toimuv ükskõikseks: Berlusconi on hoiatav näide kõigile.

Kuid tema jalgealune on aina tulisem.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Hollandi ajalehes “de Volkskrant” ilmus 28. märtsil Eric Arendsi artikkel omapärasest olukorrast Itaalias, mis tabavalt tõmbas paralleele filmiga “Matrix“ või „Truman Show“, mis käsitlevad elu keskkonnas, kus tõepärase režiiga illusioon võtab võimust reaalsuse üle. Suures hämmelduses juhib ta tähelepanu asjaolule, kuidas avalik arvamus on täiesti lummatud ettesöödetud pildist, mis katab reaalsuse ning kuidas selle taga peituvad demokraatiale eluohtlikud protsessid.

Nõustun selle nägemusega ja üritan omalt poolt lahti seletada ühiskondlikku seisundit aasta pärast Prodi valitsuse kukkumist ning Berlusconi uut võimuletulekut, perioodi, mida iseloomustab hulk konstitutsioonivastaseid seadusi. Võrreldes oma esimesega valitsusajaga 2001-2006 on härra Berlusconi kindlasti palju aktiivsem olnud, kuid enne hinnangu andmist tasub vaadata, millises suunas see aktiivsus on väljendunud. Märtsi lõpust on Itaalias “uus” partei – Vabaduse Rahvas. See koosneb Berlusconi isiklikust võimul olevast kultusparteist, millesse sulas parempoolme fašistliku taustaga Alleanza Nazionale. Tõsi, kongressil kuivatasid nad tasakesi taskurätikuga silmanurki loobudes oma sümbolist ning identiteedist, mis oli niigi juba ebamugavaks pitseriks kujunenud. Väideti aga, et väärtused (?) jäävad ning kolivad uude parteisse üle. Pole kahtlustki, nähes kuidas peaminister laia naeratusega tervitades sirgeks aetud käe üles tõstab (rooma tervitus liigutab siinkandis paljusid südameid). Nüüd on nad uued ja vabamad kui kunagi varem talitamaks oma (anti)väärtuste järgi, mis aga siiski suure hulga itaallaste omadega kokku ei käi. Kas vabadus, perekond, õiglus, seaduslikkus, tolerantsus, mida nad oma Väärtuste Kaardis (Carta dei Valori) nimetavad polegi siis ühised kõigile?

Siit algabki Matrix, millest kirjutab Volkskrantis Eric Arends. Vabadus kellele? Vabadus millest? Samal ajal, kui sõna “vabadus” kasutatakse reklaamiklipina, mille abil võimalikult paljudele maha müüa oma kõikvõimsuse- ja kontrolliunistus, jäetakse lihtkodanik ilma ka oma kõige elementaarsemast õigusest otsustada oma keha ja oma surma üle. 26. märtsil kinnitas Senat seaduseelnõu bioloogilise testamendi kohta, mille järgi ei ole võimalik mingil tingimusel katkestada kunstlikku toitmist pöördumatu kooma puhul. Oma soovi võib patsient kirja panna, aga arstil pole kohust seda järgida (kui selline häda peaks juhtuma, siis annaks jumal vähemalt ilmaliku arsti!).  Konstitutsioonivastane seadus rikub selle 32. artiklit, mis ütleb, et “kedagi ei või kohustatada järgima mingit konkreetset meditsiinilist protseduuri” (Nessuno puo’ essere obbligato a un determinato trattamento sanitario”). Kuna aga väärtuseks on ka kristlikud juured, siis on uus seadus väike valuraha Vatikanile, hoolimata riigi ilmalikust olemusest ja kõigist nendest, kes kiriku hingekirja ei kuulu. Tagades sellega endale Kiriku võimsa poliitilise toetuse kodanike vabaduse arvel.

Aga perekond? Ühele tähelepanelikule kodanikule on raske võtta tõsiselt, kui seda peavad väärtuseks mitu korda abiellunud ja mitme naisega lapsi omavad härrasmehed ning tänu ebaselgetele suhetele ministrikohale pääsenud näitsikud. Tõsiasi on aga see, et puudub igasugune perekonnapoliitika – ei abi töötavatele emadele ega toetusi prekariaadis või töötuses elavatele peredele. Ja tolerantsus? Siinkohal peab mainima seadust, mis teeb meedikutele võimalikuks üle astuda Hippokratese vandest ning anda üles elamisloata immigrandid, kes tulevad arstiabi paluma. Viskame välja hädas olevad inimesed, mis siis, et selle seaduse ainsaks tulemuseks on lugematu arv ärahirmunuid, aga tõsiselt haigeid (mõnikord ka nakkuslikult), kes ei tule enam ravile, suur hulk emasid, kes sünnitavad kodus ilma arstiabita ning lapsed, kes jäävad registreerimata. Sedaus, mis suurendab probleemi selle asemel, et inimlik lahendus leida. Ainus valdkond, kus tolerantsust reaalselt üles näidatakse, on mõjuvõimsate isikute “eksimused” seaduste vastu, mis elanikkonnale tihti väga kalliks maksma lähevad.

Mida siis seaduslikkusest? See “väärtus” võiks lausa huumorinurga alla minna, kui aga oma tõsidusega pisaraid silmi ei tooks. Berlusconi “sünnitas” oma partei 1994. selleks, et päästa oma nahk ja varandus kohtuprotsesside eest, mis talle olid selga vajumas. “Kaitseingel” Bettino Craxi oli juba korruptsioniskandaali Mani Pulite eest Tuneesiasse põgenenud, aga liitlasi leidus – vabamüürlaste riigipööret planeeriv salaühing P2, mis 1981. aastal riigilt oli küll tugeva hoobi saanud, aga seadusvastaselt elus ning oma kombitsate ajamiseks uute nägude otsingul; samuti kui magistraatide Giovanni Falcone ja Paolo Borsellino poolt kõikuma pandud jalgealusega mafia. Võimu juurde pääsenult vorpis Berlusconi seadusi enda tarbeks (siin nimetatakse neid ad personam seadusteks) nii oma pikemal valitsusajal 2001-2006 kui praegusel, mis ühe aastaga on jõudnud hirmuäratava arvuni.

Tähtsaim nendest lodo Alfano, mis garanteerib puutumatuse seaduse ees neljale kõrgemale ametikohale, aga mainimata ei saa jätta ka seadust telefonikõnede pealtkuulamise kohta, mis takistab oluliselt magistraatide tööd. Aga see ongi ilmselt eesmärgiks, vaadates pealt haledat, aga julma näitemängu, mis toimus poliitikute tegevust ning nende sidemeid organiseeritud kuritegevusega uurivate magistraatide Clementina Forleo ning Luigi De Magistrise vastu. See on valdkond, milles PDL ja suurim opositsioonopartei PD on alati ühisel keelel ning ühiste jõududega skandaale summutamas. Proua Forleo hakkas päevavalgele tooma kahtlasi suhteid pankadega ning De Magistris ajas jälgi, kuhu kaovad sajad miljonid eurod Euroopa abirahadest. Praeguseks on mõlemad oma kohalt eemaldatud, samuti nagu nende ustavad kaastöötajad. Tore on elada demokraatilises õigusriigis! 17. veebruaril 2009 ilmus meedia kõrvalveergudesse uudis, et inglasest advokaat David Mills on mõistetud süüdi korrutpsioonis, kuna võttis vastu Silvio Berlusconilt 600 000 dollarit, et tunnistada valet kahes 90ndatel peetud kohtuprotsessis peaministri vastu. Neil, kel on veel võimet loogika juurde jääda, polnud kuigi raske järeldada, et kui on süüdi Mills, kes raha vastu võttis, siis on süüdi ka Berlusconi, kes raha andis. Aga see ei ole niisama lihtne… Kui kogu meedia paneb selle uudise tähtusjärjekorralt noh nii umbes kümnendale kohale sealjuures kordagi mainimata seost peaministriga, siis hakatakse tasapisi kahtlema faktides ja aktsepteerima üldist manipuleeritud arvamust. Keegi ei tõstnud häält, et oodake…, äkki on me peaministril seaduslikkusega probleeme!Saksamaal astuvad ministrid tagasi trahvi pärast…

Ja mis viga manipuleerida, kui seitsmest kanalist kolm on Berlusconi eraomandus ja teine kolm on valitsuse mõju all, mille peaministriks ta on. Kusjuures üks kanal, Rete 4, hõivab illegaalselt lainepikkusi, mille eest Euroopa Itaaliale juba trahvi on määranud. Peaministri ustavaim propagandakanal maksab ühiskonnale 300 000 eurot päevas… Lisame nimekirja arvukad ajalehed ning ajakirjad ja saabki täiuslik pilt masinast, mis matrixlikke illusioone elus hoiab. Kellel see ikka aega ja energiat on, et kriisi ajal “ussi ajada” ning Internetis tuhnida uudiste otsingul, sest Internetist, jah, leiab veel rohkesti vaba informatsiooni. Kuid juba ongi valmis uus seadus parlamendi liikme D’Alia poolt, mis annab võimaluse sulgeda blogisid ja panna teatud kontrolli alla You Tube. Üks vähestest isesisvatest ajakirjanikest Marco Travaglio tavatseb meelde tuletada Victor Hugo lauset, et on inimesi, kes maksaksid selle eest, et end müüa ning lisab,e t mõned peidavad fakte, et pärast oleks lihtsam lippu vahetada, aga paljud peidavad fakte ka iseenda eest, et mitte oma arvamust muuta. On teisigi ajakirjanikke “koorist väljas” nagu Milena Gabanelli, Carlo Vulpio või Gianni Barbacetto, kes jäävad aga hüüdja hääleks kõrbeks. On siis imestada, et Saksa Ajakirjanike Liit austas üht itaalia ajakirjanikku, Marco Travagliot, oma igaastase preemiaga pressivabaduse eest, mis tavaliselt läheb režiimide all töötavatele ajakirjanikele nagu Miroslav Filipovic ja Olga Kitowa.

Demokraatiates eksisteerib tavaliselt võimu piirmiseks opositsioonipartei. Millega tegeleb siis Itaalia suurim opositsioonipartei? Partito Democratico, olles kaotanud suure osa oma jõust siseprobleemidele ja korrupteerunud elementide mahasalgamisele, on nõrgalt ning oskamatult vastustanud selle matrixi sissejuurutamist. Tihti on nende sammud, vastupidi, seda pigem tugevdanud. Ja paljudel tekib küsimus, kas kogemata või teadlikult… sest matrix on kulub marjaks ära igasugusele võimule. Siiski on viimase aasta jooksul otsustavamalt häält tõstnud Italia dei Valori, väikepartei, mis eelmistel valimistel sai 4,4% häältest. Selle eesotsas on Antonio Di Pietro, ex-magistraat ja Mani Pulite üks algatajatest. Tihtipeale naeruvääristatud oma vähese diplomaatia ning talumeheliku tausta pärast, on tal õnnestunud kõigele vaatamata poolehoidjaid kahekordistada. Kas piisab vähestest ajakirjanikest, kultuuritegelastest ning mõnest väikeparteist, et hajutada ükskõiksust ja mediaatilist lummust kriisi käes vaevlaval Itaalial? Igal juhul on teretulnud abi teravapilgulistelt välismaalastelt, kes Morpheuse kombel peakangelase kodanikuteadvusele koputavad.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Eric Arendsi artiklit võib itaalia keeles lugeda siit.

18. veebruari hommikul tuli Vahemere väikesaarele Lampedusale paigutatud politseinikel vastamisi seista sadade kinni peetavate immigrantide raevuga. Ligi 900 põgenikku, kes olid topitud laagrisse, kuhu pidi mahtuma mitte rohkem kui 300, olid oodanud kohtuotsust asüüli asjus enam kui kaks kuud. Taaskord üritasid põgenikud täis kuhjatud laagrist põgeneda, loopisid neid pisargaasiga ründavaid politseinikke kõigega, mis kätte juhtus, ning süütasid protesti märgiks madratseid. Järgnenud tulekahjus ja politseinike rünnakuis sai viga rohkem kui 60 inimest.

Vaid kuu varem oli rahumeelse protesti käigus sellest samast laagrist välja murdnud sajad põgenikud. Samal ajal olid tänavatel tuhatkond lampedusalast, protestimas endise vastuvõtukeskuse laagriks muutmise vastu. Toona oli keskuses rohkem kui 2000 põgenikku, kehvemates tingimustes kui tavaliselt vanglas, 20 ruutmeetristesse kambritesse oli surutud 30 inimest, kes ruumidesse ei mahtunud, magasid õues.

Detsembris puhkesid rahutused Bari CIEs (Centro del identificazione ed espulsione), kus 140 põgenikku, relvastatud kätte juhtunud malakate ja torudega, üritasid vabadusse murda. Vastupanu murdmiseks pidid võimud kohale saatma kiirreageerimisüksused. Rahutuste põhjused samad – kuudepikkused vangistused ilma kohtu otsuseta, teadmatus, ebapädevad kohtuistungid.

Lampedusast veebruari sündmuste eel ja järel mandrile transporditud põgenikud aga leidsid nii Roomast, Torinost kui Milaanost eest samad lood. Viimse piirini viidud vangistatud, põlevad madratsid, solidaarsus-demonstratsioonid tänavatel.

Lampedusas on paadipõgenike vastuvõtmiskeskus on olnud olemas juba pikemat aega. Õigupoolest oli tegu omal ajal ühe eeskujulikuma keskusega – seal oli ruumi 300le põgenikule, kellele keskuse ruumides anti esmaabi ja rõivaid, ning kust nad 2 päeva jooksul mandrile transporditi, et seal selgeks teha nende asüülitaotluse põhjused.

Kõik muutus, kui Lampedusa CPAst (vastuvõtukeskusest) tehti CIE (identifitseerimis ja välja saatmislaager) ning maksimaalne kinnipeetavate arv kahekordistati lihtsalt vooditele teise korruse peale ehitamisega. CIEs võidakse inimesi hoida kuid ning Lampedusa puhul näidati välja ka silmapaistvat oskust kiirprotsessidel – 5 minutit kinnipeetava kohta, mõnikord oli keskusel tõlk, mõnikord mitte – inimesi en masse riigist välja saata, hoolimata nende põgenemise põhjustest.

Keda siis õigupoolest hoitakse nendes kurikuulsates laagrites, mida on kerkinud nagu seeni üle kogu Euroopa? Itaalia seaduste eripära tõttu võib sealt leida nii asüüli otsijaid, majanduspõgenikke kui äsja vanglast vabanenud mitte-kodanikke, keda ootab ees tõenäoliselt välja saatmine. Lisaks veel inimesi, kes on lihtsalt töö kaotanud, sest ühes töölepingu katkemisega lõpeb ka õigus viibimisele riigis. Baarman, kes üleeile peenes kõrtsis kokteile segas ja eile tööandjalt rohkem palka küsis, võib end kuue kuu pärast leida ühes kitsukeses ruumis , kus teisel pool trelle seisavad tema endised kliendid – seekord sinisesse riietatuna ja kilpide ning kumminuiadega varustatuna.

Tähestikuleem, mis tähistab vähem või rohkem inimlike tingimustega laagreid on kirju ja täieneb päev päevalt. On vastuvõtukeskused, väljasaatmislaagrid, asüülikeskused, kuid peamiselt siiski mingid vahepealsed variandid. Hoolimata neis lokkavatest probleemidest teeb valitsus näo nagu poleks midagi juhtunud. Kõik olla ajutine ja pealegi Euroopa õigustega kooskõlas. Viimases osas on neil kahjuks õigus, Euroopa Liidu direktiiv 2008:115:EC art 15 punktid 5 ja 6 [1] tõepoolest lubavad “illegaalsete” immigrantide kinni pidamist kuni 18 kuu jooksul. Selle seaduse vastu võtmisel saadikud Brüsselis hoopis õnnitlesid iseend, kuna senine olukord olla olnud hoopis hullem, nimelt võis varem Taanis, Eestis, Soomes, Leedus, Hollandis, Suurbritannias ja Rootsis inimesi dokumentide puudumise eest vangistada määramata ajaks.

Ka kurikuulus Bossi-Fini seadus [2], mis Itaalias jätab immigrandi ilma elamisloata, juhul kui ta töö kaotab, on midagi, mille poole vaatavad igatseva pilguga muud Euroopa riigid. Lõpuks ometi võimalus oma äranägemise järgi piirata immigrantidest töölistele jäetud õigusi ja tingimusi, kartmata, et nood selle juures pead tõstaksid, kes julgeks nõuda 15 minutist pausi, kui kaalul on poolteist aastat vanglat + välja saatmine.

Samuti on Euroopas kokku leppele jõutud vajaduses rajada üle Euroopa üha rohkem taolisi kinnipidamisasutusi, enamasti maha jäetud sõjaväehoonetesse, kuhugi tühermaale, kuhu poleks asja tülikatel ajakirjanikel. Lampedusa elanikel pole sellesse aga suuremat usku. Kuigi plaanis on eraldada veel kümneid miljoneid eurosid 10 laagri ehitamiseks Itaalia pinnale, on samas immigratsiooniga seotud eelarverahasid hoopis vähendatud. Nende hirm on hoopis muu – äkki ehitavad Lampedusale ühe suurema laagri ja hakkavadki kõiki seal kinni hoidma. Rahulikust elust ja turismist elatumisest võivad tulevase vanglasaare elanikud siis ainult unistada.

Nii Itaalia kui teised Euroopa valitsused teavad suurepäraselt, et taoline vabaõhu-vanglate süsteem oleks täies mahus välja ehitatuna üsnagi kulukas. Lisaks peaksid sellises laagrite ketis siiski valitsema enam-vähem talutavad tingimused, et vältida avalikkuse pahameelt. Seepärast on valitsused ka leidnud, et odavam oleks nii Euroopa Liidu piirid kui ka piirivalve allhanke korras Euroopast kaugemal hoida [3]. Juba aastaid on Põhja-Aafrika riikidele avaldatud survet, et nad looksid oma territooriumile sarnased laagrid, valvaksid paremini oma kõrbepiiri ja looksid sinna militariseeritud puhvertsooni, mis immigrandid Euroopast võimalikult kaugel hoiaksid. Kõik loomulikult hea tahte vaimus, mida Euroopa Liidu erinevad liikmesmaad on nõus heldesti rahastama.

Praktikas tähendab see Euroopast lähtuvate abirahade sidumist puhverriikide immigratsioonipoliitikaga ning nende abirahade suundumist omakorda pigem julgeoleku ja sõjaväe sektorisse. Teisisõnu – humanitaarabi saatmist võimuhulludele diktaatoritele ja kuningatele viimaste sõjaväe (ja võimu) tugevdamiseks. 2004 aasta koostöölepe Itaalia ja Liibüa vahel sõlmiti just laiemas – nafta ja relvaembargo lõpetamise – plaanis, täna on Liibüas vähemasti 28 laagrit, Maroko ja Hispaania vahelised kokkulepped nägid ette lihtsustatud korras töölubade jagamise Maroko elanikele. Viimase kokkuleppe käigus oleks Hispaaniale jäänud ligipääs odavale tööjõule põllumajandussektoris, pluss võimalus seesama tööjõud hooaja lõppedes otseteed Marokosse tagasi saata.

Nii Liibüa kui Maroko seisukord inimõiguste vallas on samal ajal rohkem kui puudulik, näiteks Liibüas ei olegi seadusi, mis reguleeriksid asüüli-otsimist. Mida taoliste kokkulepete täiemahuline täide viimine kaasa toob, võime ainult aimata. Inimkaubanduse kasv migratsioonivoogudes – mida raskem on liikuda seda suurem osakaal läheb organiseeritud kuritegevuse kätte. Totalitaarsete reziimide toetamine ja legitimiseerimine. Humanitaarkatastroofid seni nägematus mahus, kui Aafrika sõjakolletest põgenevad inimesed jäetakse lihtsalt Sahara kõrbe surema.

Euroopas on enam kui küll poliitilisi liikumisi, kellele võimule saamise järel ei maksa midagi piirata juhuslike kodanike ja mittekodanike elementaarseid inimõigusi. Kuid nende jõupingutusi saadaks hoopis vähem edu, kui samal ajal Euroopa Liidu peavoolupoliitika neid tagant ei õhutaks. Kurikuulsa Return Directive hääletamistulemuste seast võib leida Toomas Savi ja Tunne Kelami poolt- ning Katrin Saksi ja Marianne Mikko vastuhääle, hääletanute nimekirjas pole ei Siiri Oviiri ega Andres Tarandi nime [4].

Lähenevate europarlamendivalimiste valguses oleks ehk arukas ka oma eelistused üle vaadata. Ehk isegi kirjutada kandidaatidele ja küsida, kas nad tulevikus toetavad üle-Euroopalist laagrite süsteemi, mis ulatub  Põhja-Jäämerest Sahara kõrbeni.


Autor: Kristjan Pruul, Milano

Viited

  1. Direktiivi täistekst Euroopa Komisjoni immigratsioonipoliitika leheküljel.
  2. Pikema selgitus Bossi-Fini seaduse eripäradest: Difference or Discrimination? The Challenges of Multicultura  Europe. Bossi Fini law: Trick or Treat for the Immigrant? Marc Bloch University, Strasbourg, 2007 (PDF)
  3. Oxfam 2005 aasta raport The Externalisation of EU Asylum Policy: The Response of African States, 2005 (PDF)
  4. Direktiivi poolt ja vastu hääletanute nimekirja võib leida Newropeans Magazine artiklist.

no_fortress_banner_en

Eluana suri Udines, La Quiete kliinikus

Eluana suri Udines, La Quiete kliinikus

9.veebruaril kell 20.10 lahkus Eluana Englaro, naine, kes oli 17 aastat koomas lebanud, meie hulgast.

Oli möödunud neli päeva sanitaarprotseduuri algusest, mis eemaldas toitesondid ning vabastas ta 17 aastat kestnud koomast. Eluana poolt eluajal avaldatud tahe täitus pärast isa Beppino pikka võitlust ning kohtuskäimist tütre kodanikuõiguse eest otsustada oma elu üle kooskõlas Milano Kassatsioonikohtu otsusega. 17 aastat kannatusi ning valu, aga ka graniitlikku meelekindlust täita Eluana soov seaduslike, demokraatia poolt tagatud vahenditega, mitte emigreerudes, mitte kaastundliku südamega meditsiiniõde otsides. Itaalias puudub aga seaduslik regulatsioon elulõpu situatsioonide korraldamiseks, samuti ei tunnistada „bioloogilisi testamente” – ehkki vastav seadusandlus on juba väljatöötamisel.

Selle nelja päeva jooksul, alates Eluana Udine haigla „La Quiete” palatisse üleviimisest kuni protseduuri lõpuni, olid Itaalias tulised momendid ja leek ei vaibu kindlasti niisama lihtsalt. Sest 5. veebruaril juhtus ootamatu – peaminister Berlusconi ja tema kuulekas Ministrite Nõukogu otsustas kiirkorras välja anda dekreedi kunstliku toitmise  katkestamise keelustamise kohta, et takistada Udine haiglal protseduuri alustamist. Praktikas tähendas see viimase astme kohtuotsuse ümberlükkamist. Puudu oli president Napolitano allkiri, mis oleks dekreedile seaduliku jõu andnud.

Napolitano andis kohe teada oma kahtlustest dekreedi kooskõla kohta põhiseadusega ja kui järgmise päeva hommikul see tema lauale jõuadis, keeldus ta sellele allkirja andmast kuna puudus tungiv erakorraline vajadus. Siinkohal oleks pidanud asi seiskuma, kuna presidendi allkirjata ei saa dekreet jõustuda. Berlusconi aga otsustab edasi minna presidendist hoolimata algatades sellega enneolematu institutsionaalse konflikti.

Ma ei taha olla vastutav Eluana surmas,” teatab peaminister ning lisab õudusttekitava lause „Ta vöib veel lapsi saada. Teeme uue seaduseelnõu kolme päeva jooksul”. Otsustavalt annab Berlusconi teada, et kui president on takistuseks oluliste dekreetide vastu võtmisel, siis tuleb muuta ka Põhiseadust, „mis on sovjetimeelne ning tehtud ühe diktatuuri mõju all“.(Itaalia Konsitutsioon, mis sündis 1948. aastal vastupanuliikumise La Resistenza seemnest ja võidust Mussolini fašismi üle, on oma olemuselt siiamaani üks ilusamaid Euroopas ning uhkusega itaallaste südamesse juurdunud).

7.veebruaril toimuvad meeleavaldused üle terve Itaalia oma konsitutsiooni kaitseks, sest oli saanud ilmselgeks Berlusconi kavatsus instrumentaliseerida paljukannatanud Eluana juhtumit, et alustada presidendi diskrediteerimist nii nagu on juba see käimas magistratuuri ja kohtuorganite kohta.

Kohe pannakse käima konsultatsioonid, et ajaga võidu joostes vastu võtta seadus, mis on mittekonstitutsioonilise, Napolitano allkirjast ilma jäänud dekreedi koopia. Kogu nende sündmuste vahel käivad telefonikõned Vatikani esindajatega, kes on „pettunud presidendi otsuses” ja kiidavad valitsuse “julget toimimist Eluana mõrva ära hoidmiseks”. Arvamusuuringute kohaselt 47% itaallastest pooldab Eluana isa taotlust, 47% nõustub valitsuse ja Vatikaniga ning 6% on kahevahel. Olukord haarab ka Euroopa tähelepanu – „Itaaliat ähvardab konsitutsiooniline kriis” kirjutavad juba ka BBC ja The Guardian, Hispaania El País on veelgi krõbedam: „Berlusconi plaanib riigipööret”.

Eluanal on ees protseduuri kolmas päev ja keegi ei tea, kui kaua võib aega minna selle lõpuni viimiseni. Samal ajal, kui minister Sacconi poolt saadetud inspektorid otsivad haigla dokumentides oletatavaid ebareeglipärasusi, millest kinni hakata, on politsei valvel, et sellisel juhul palat üle võtta.

Valitsus loodab, et seadus saab vastu võetud, et Eluanale uuesti toitesondid panna, seekord uue seaduse sunnil.

9.jaanuaril avaldatakse sedauseelnõu tekst bioloogilise testamendi kohta. Itaalia kodanikud saavad teada, et nende elust on saamas „ühiskondlik väärtus”. Kunstlikku toitmist ja niisutamist ei ole selle seaduse järgi võimalik lõpetada ka mitte surija tahtel. Elu on vääramatu õigus, aga kas saab ta olla sund?

Sama päeva õhtul algab arutelu Senatis, mille käigus opositsiooniparteid püüavad lisada täiendusi, aga kell 20.10 jõuab uudis Eluana surmast parlamendi liikmetele, meeleavaldajatele Senati ees ja miljonite itaallaste kodudesse. Pärast minutilist vaikust on selliseid Popolo della Libertà (Berlusconi) esindajaid, kelle suust tuleb: “Eluana ei ole surnud. Ta on tapetud.” Vatikan ütleb kooskõlas oma doktriiniga:“Andku Jumal neile andeks”.

Ühe vabadust armastava tütarlapse ja tema isa võitlus jõudis täna lõpule. Beppino ainsad sõnad olid „Tahan olla üksinda”

Üksinda ei ole ta nagunii, sest me kõigi mõtted on temaga liigutuses ja valus. Ilmselt poleks nad kunagi arvanud, et nende tragöödia omastatakse ja vahendistatakse sellisel häbitul viisil poliitikute ja Vatikani poolt, igal ühel oma plaanid ja võimujoonised… Aga Eluana jättis meile teadlikkuse ja võitlusvaimu. Tema võitlus on otsas ja meie oma on alles algamas, sest jätkab oma käiku seadus, mida meedikud ei pea kokkukäivaks oma kutse-eetika ja võimalustega ja suur osa kodanikest ei taha loobuda enda vabadusest otsustada, milliseid ravimeetodeid aktsepteerida ja milliseid mitte. Nädalavahetusel võis YouTube’st leida mitmete inimeste „testamente”, kus kinnitati oma soovi lootusetus koomas mitte kunstlikult elus hoitud saada.

Eluana surm on andnud Berlusconi valitsusele veel ühe hoobi, demonstreerides, et koalitsioonil ei ole huvi – või oskust – valitseda ning et demokraatia ja põhiseadus muutuvad aina enam valikulisemaks. Viimaste kaitseks on tekib aga iga hetk uusi rahvaliikumisi, üle kogu riigi.

Autorid: Kristel Kaaber, Rooma ja Oudekki Loone, Bologna

Artikkel ilmus ka Päevalehes: Eluana lahkumine ei lõpetanud Itaalias põhiseadusliku kriisi ohtu

Avaldame lühendatult Marco Travaglio kommentaari kõne kohta, mille pidas härra president Napolitano üle-eilse Itaalia Vabariigi sündi tähistava aastapäeva puhul ja kus ta kutsus üles lõpetama vastuhakke riigile. Kommentaari originaali võib leida Beppe Grillo blogist.

Chiaiano

Loodan, et on veel lubatud ütelda, et meie Riigipea kõne 2.juuni, Vabariigi aastapäeva, puhul oli kõike muud kui rahuldav. Mina näiteks ei saa sellega kuidagi nõus olla. Mitte, et selles nimetatud põhimõtted õiged poleks: aitab ebatolerantsusest, aitab vastuhakkudest Riigile. Oleneb millest ta räägib ja keda ta silmas peab.

Viitas ta Bossile? kes järjekordselt ähvardas koos 500 000 padaanlasega (kõik nad tuleb alles veel leida) Rooma peale marssida, kui kohe reforme ei tehta? Ei tea, kas seekord tulevad relvastatult, relvastamata, Obelixideks rõivastatult või mida kuradit veel. Kas ta kõneles Berlusconist, kes just hakkas vastu Riigile, täpsemalt siis Napoli magistratuuri poolt määratud arestidele prügiõuduste osas, vale-prügilate osas, töötlemata prügi osas, sellesama töötlemata prügi, mis peideti õhukese kihi töödeldud prügi alla ja vahepeal isegi lõhnastati kustutamata lubjaga, nagu me võisime kuulda Bertolaso lähikonna telefonikõnedest igavesti laineharjal püsiva ettevõttega FIBE-FISIA Impregilo grupist, kes rikastusid meie rahadest ilma grammigi prügi töötlemata…? Kellest ta rääkis…? Kes need on, kes riigile vastu hakkavad?

Need, kes tahavad magistraatidelt ära võtta telefonikõnede pealtkuulamise võimaluse, sest toimivad liiga hästi nagu ilmneb prügiskandaalist? Berlusconi kasutas juhust, et 1.juunil Presidendi vastuvõtul teatada sellest uuest seadusest pealtkuulamise vastu tegemaks lõplikult relvituks magistraadid, kes juba niigi on 15-aastaseid reformide käigus nii paremalt kui vasakult põlvili surutud. Need on reformid, mis varsti põhjustavad mõnede kohtute (tribunale) sulgemise ning mitmete kohtuasutuste (uffici giudiziari) pankroti. Või on Riigile vastuhakkajad juhuslikult need, kes saadavad asjatundajad Chiaianosse analüüse ja uurimusi tegema, aga annavad vastuse enne, kui uuringutulemused käes, väites, et kõik on hästi ja et Chiaiano on sobiv paik prügilaks? Seda ühes vähestest puutumatutest oaasidest, kus maa häid vilju annab, kus kahe sammu kaugusel on haiglad, linna südames.

Kes on need Riigile vastuhakkajad? Kas need, kes alates 1999. aastast talluvad jalge alla Põhiseadusliku Kohtu, Riiginõukogu, Euroopa Kohtu otsuseid, Euroopa Komisjoni poolt määratud trahve tänu Rete 4-le, kes haarab endale ebaseduslikult edastussagedusi Europa 7 asemel, kel on selleks täielik õigus. Kes on need Riigile vastuhakkajad? Need, kes põhjustasid Alitalia lõpliku pankroti pärast seda, kui olid olukorra võimalikud päästja- AirFrance´i, põgenema pannud? On see Riigile vastuhakkaja äkki Senati president Schifani, kes täna kingib lastele Konstitutsiooni, aga mõni aeg tagasi andis oma nime kõige konstitutsioonivastasemale seadusele, mida ajalugu mäletab – „lodo Scifani“, mis garanteeris karistatamatuse viiele riigi kõrgeimale ametikohale ja eriti neist ühele, madalaimale, mis 2003 Põhiseadusliku Kohtu poolt pihuks ja põrmuks tehti?

Mõtleb ta Riigile vastuhakkajate all Campania poliitikuid, kelle hulka Napolitano enne oma presidendiks saamist kuulus. Sest just seal oli tema valimisringkond, need kes viieteistkümne aasta jooksul tekitasid prügikatastroofi ja nüüd tahavad, et samad inimesed, kes probleemi tekitasid, selle ka ära lahendaksid. Nende seas ka Bertolaso, kes kaks aastat tagasi ei saanud komissari ametikohal millegagi hakkama ning keda meile jälle pähe määritakse ja kes nagu raskesti seeditav peperonata ikka krooksuga üles tuleb.

Kes Riigile vastu hakkab, ehk need, kes ei andnud piisavalt kaitset sellele ettevõtjale [Michele Orsi], kes otsustas rääkima hakata ja kes tapeti, nagu kõik „rääkijad” Campanias, Calabrias ja Sicilias? On Riigile vastuhakkaja see, kes valimiskampaania ajal nimetas „kangelaseks” Vittorio Manganot, kurjategijat, kes suu kinni pidas? Üks kahest – kui siin riigis on kangelased mafioosod, kes suu peavad, siis ei ole kangelased need, kes räägivad. Peame otsusele jõudma…

Aga kardan, et Riigipea ebaõnnestunud kõne Vabariigi aastapäeval, kui nii võib öelda, ei käinud selle kategooria inimeste kohta. Kardan, et ta pidas silmas Chiaiano elanikke, kes kaitsevad oma väikest oaasi, elu kvaliteeti, kes nõuavad, et enne on vaja kontrollida, kas üks koht on sobilik prügilaks ja alles seejärel ta kasutusele võtta. Mitte vastupidi.

Kõik on pea peale pööratud: mitte ainult meie institutsioonide sõnavara. Loogika on pea peale pööratud, avalik kord on pea peale pööratud, põhiseadus on pea peale pööratud. Põhiseadusega garanteeritud õigused on peatatud, keelatud on meeleavaldused, magistraatidelt on ära võetud kohustus-õigus kurjategijaid jälitada ja varsti pole meil enam ka kontrolli telefonikõnede üle. Selle eest on meil sõjavägi, mida hakatakse aina enam kasutama nagu Beppe Grillo ka ennustas. Olukorrad, mida poliitika ilma jõu ning relvadeta enam valitseda ei suuda.

/…/

Põnev ja täiesti ebaseaduslik olukord on tänaseks ka meediamaailmas, kus Riiginõukogu usaldab Berlusconi valitsusele ülesande lahendada probleem, mille põhjustajaks olid eelmised Berlusconi valitsused, et soosida Berlusconi ettevõtet. Muidugi, anda Berlusconi kätte Rete4/Europa7 probleemi lahendus on täpselt sama loogiline, kui anda Bassolinoga ühel nõul olevale Bertolasole ülesanne lahendada prügiprobleem… Nagu kuriteo puhul, kus on olemas tõendid, palutaks asi ära lahendada mõrvaril.

Tõlkinud Kristel Kaaber

[.]

Itaalias ei pea enam muret tundma arengute üle, kus parempopulistid võtavad meelsasti üle paremäärmusliku kõnepruugi. Itaalias on paremäärmuslikud jõud juba valitsuses ja nende toetajad annavad seda mõista ka tänavatel.

[I]

(c) Vauro

28. aprillil õhtupoolikul sai ainsa hetkega selgeks Rooma uue linnapea isik. Taksode ja rohkearvuliste motorinode rõõmusignaalid ei jätnud ruumi kahtlustele – seesuguse ohjeldamatu reaktsiooniga said hõisata ainult Alemanno pooldajad, sest vastaskandidaat Rutellil fänne polnud. Rutellit hääletasid (ikka nina kinni hoides) need, kes ei tahtnud fašiste Campidogliol näha. Seda olustikku oli ka juba enne valimisi õhus tunda – Alemanno valimiskampaania kumminuialiku enesekindluse tähe all ning Rutelli närviliselt nõmedusi välja pakkumas.

Oma kampaaniaga paremtiiva kõige äärmuslikema jõudude poolehoidu püüdnud Rooma linnapea Gianni Alemanno pidas oma tänukõne linnavalitsuse ette kogunenud toetajatele, kes teda tervitasid kui uut Mussolinit. Parlamendispiikri kohale valiti aga Alemanno kamraad Gianfranco Fini. Pildid, mis jätsid hämmeldusse isegi tavaliselt parempoolsete võite tervitava rahvusvahelise meedia. Situatsioon, mida mujal peetud valimistel saaks võrrelda vaid siis, kui Ühendkuningriigi parlamendikoalitsiooni moodustaksid Konservatiivid ühes Briti Rahvusparteiga, samal ajal neonatside kandidaati Londoni linnapeaks upitades.

Katteta valimislubaduste kõrval tegelevad koalitsioonijõud Itaalia jagamisega oma mõjusfäärideks. Neil päevil peaks lõpule jõudma ka ministriportfellide jagamine, kus endine Forza Italia soovib saada peapositsioone, olles samas nõus jätma kogu administratiivvõimu liitlastele. Rooma andmine fašistidele oligi viimane samm Itaalia jagamisel feoodideks — Lõuna maffiale, Kesk Itaalia Alleanzale ja Põhi Legale. Samas säilitavad nii Alleanza kui Lega nõnda oma poliitilise baasi ja vajadusel vastandumise korruptiivse keskvõimuga.

[II]

Mingeid lubatud reforme aga ei tule. Majanduslik seis ja riigivõlg ei luba makse alandada; kaos, mille tekitas viimane Berlusconi valitsus, oli liiga suur, et seda kahe aastaga parandada. Küll aga ootavad tänulikud valijad Berlusconilt üht: maksuinspektorite vähendamist.

Üks olulisi motiive viimastel valimistel, millest küll avalikult ei räägita, oli Prodi edukas fiskaalpoliitika. 4 miljardit eurot, mis maksupetturite käest välja nõuti, puudutas paljusid ning täna loodavad korruptiivsed ettevõtjad naasta oma vanade harjumuste juurde.

Nõnda jääbki kuulsast majandus ja julgeolekupaketist alles vaid üks element: immigrandid. Süüdlasteks jäävad need 5 protsenti elanikkonnast, kes toodavad 8 protsenti riiklikust rikkusest, kellele makstakse heal juhul poolikut palka ja millest kinni peetud makse riigikassasse ei tasuta.

Immigrantide vastu suunatav riiklik-administratiivne vägivald on endiselt odava populaarsuse allikas. Ukse tegi lahti juba praegune Partito Democratico esimees Veltroni — parempoolsete eeskujul mustlasi taga ajades, ning endine nn. vasaktsentristlik valitsus — määrusega, mis lubas EL kodanikke riigist välja saata.

[III]

Agarad äärmuslased samal ajal, kelle võõraviha ja “antikommunismi” viimaste kuude jooksul hoolikalt õhutati, ei suuda enam käed taskus oodata. Jutt ei käi enam autoga mööda linna keerutavatest Lega vanakestest või mõnede entusiastide kummalistest tervituskommetest —

17. aprillil üritati Roomas süüdata gay kultuurikeskust Mario Mieli ning rünnati sealviibinuid isikuid.

23. aprilli hommikul röövisid Parmas kolm neonatsi relvaähvardusel põhja aafrika päritolu meest.

Ööl vastu 25. aprilli ründasid Palermos 8 Fiamma Tricolore liiget kohalikku aktivisti, kes paigaldas Itaalia vabastamise aastapäeva plakateid.

Ööl enne 1. maid ründasid Veneto provintsis 3 Forza Nuova liiget üht ametiühingu aktivisti.

1. mail Veronas peksid viis parempoolset ultrat kooma noormehe, kes neile suitsu ei pakkunud. Rünnaku ohver Nicola Tommasoli suri 5. mail.

[IV]

Kuigi viimane (kahjuks surmaga lõppenud) rünnak on saanud ka teatava meediakajastuse ja rünnakus osalejad on arreteeritud, pole ei meedia ega politsei teinud midagi teiste sarnaste juhtumite uurimiseks.

Ometi võiks oodata, et kurikuulsad Lega rohelised patrullid helistavad joonelt politseisse, kui peaksid kohtama omi kalleid mustades särkides liitlasi tänavatel luusimas. Või on 30ndate Saksamaa õhustiku taastootmine juba nii hästi edenenud, et tarvilik on tuua tänavatele punased särgid mustade ja roheliste patrullide tegevust ohjeldama?

Sest parteid oma innukaid jüngreid talitseda ei soovi. Alemanno on kord juba öelnud, et noorte kuulumine ekstreemsetesse rühmitustesse (ta ise oli paremäärmusliku Fronte della Gioventù — Noorterinne liige ja hiljem ka peasekretär) on normaalne. Lõpuks on Alemanno enda eluloos kaks arreteerimist äärmuslike meetodite kasutamise tõttu (1982. molotovi kokteiliga NSVL-i saatkonna viskamine, veetis 8 kuud vanglas ja 1989. raskendatud vastuhakk eest avaliku korra esindajale). Austatud parlamendispiiker Fini arust aga on Verona vahejuhtum vähem tähtis, kui Torino noorte meeleavaldus Iisraeli poliitika vastu.

Autorid: Kristjan Pruul, Milano ja Kristel Kaaber, Rooma

Roma, città aperta (© Vauro) karikatuur pärineb kuulsa Vauro sulest, kelle töid võib tavaliselt näha il manifesto veergudel.

RAI telebussid PD valimispidu ootamasSeekordsed valimistulemused olid Prodi valitsemise oodatav ning ainuvõimalik tulemus. Täpselt nagu vasakpoolsete identiteedi hägustamine ning nende usu häving oma esindajatesse – aga ega nad (vasakpoolsed siis) sellepärast veel kadunud pole (nagu arvas Roberto Maroni 15/04 “Ballarò”s). Vasakpoolsed on elus ja terved, ainult pettunud ning ilma esinduseta. Sellised väärtused nagu võrdsus, sotsiaalsed garantiid ja solidaarsus ei kao lihtsalt sellepärast, et teatud hetkel ei ole kedagi, kes neid vääriliselt poliitiliselt ellu viiks… Esindamata on ka sotsialistid, rohelised ning need, kes hääletama ei läinud (tänavustel valimistel oli ka see omaette valik, sest ükski neist džentelmenidest meid ei saa esindada“). Kõik kokku lugedes on parlamendis esindamata 25% elanikkonnast (20% mittehääletanuid ja 5% neid, kelle poolt valitud alampiiri ei ületanud): umbes 10 – 12 miljonit inimest.

Seetõttu: tõelise võitjana tuleb nendest valimistest minu meelest välja Meedia (ehk Propaganda), kelle mudeli järgi lõpuks ka hääletati („kasuliku hääle“ teooria ning suurparteide varjatud eelistamine). Seega järeldus – inimesed järgivad meedia sireenikutset ning oleme televisiooni poolt loodud harjumuse ohvrid. Vaadakem neidsamu valimisi – võitis osavaim showmees ja kolme televisioonikanali omanik (millele me tänasest taaskord veel ka kolm riiklikku RAI kanalit lisada võime). Nii harva, kui ma Giuliano Ferraraga nõus olen, tegi ta seekord olukorrast väga õigete sõnedega kokkuvõtte „Berlusconi più che governare, regna“/“Berlusconi pigem domineerib kui valitseb“, s.t. niisuguse suure häälteenamusega Parlamendis on härra Silvio rohkem kuningas, kui peaminister. Kes suudabki talle neis tingimusis mõistlikku opositsiooni teha?

Milline Itaalia meid ootab?

Suured lubadused ning kergem põlv rikastele; tegutsemisvabadus töösturitele, mis tihti lihttöötaja huvidega kokku ei käi; õuenarrid, kääbused ja balleriinid – tsirkust kõigile, aga ka leiba rahvale – võimalus „mida ei tohi käest lasta“ ületunnitöö arvelt mõni euro juurde teenida; koolireform, mille käigus ka ajalooõpikuid ümber tahetakse kirjutada (nagu lubas Dell’Utri). Parlamendi toolidele istuvad mitmekordselt süüdimõistetud (Ciarrapico, Dell’Utri, Cuffaro jne), kelle kätte mina isegi viieks minutiks oma kotti ei usaldaks ning kõrtsikülastaja kõnepruugiga (ja ilmselt kehtib sama ka mõttemaailma kohta) rassistid (Borghezio, Calderoli jne.).

Eksis veendunult parempoolne Itaalia ajakirjanduse suurnimi Indro Montanelli, kes arvas, et Berlusconi on nagu viirus, mille peab läbi põdema, et immuunseks jääda. Berlusconi kolmas võimuletulek tõendab, et see nii ei ole. Berlusconi on heroiin, mis paljutõotava reaalsusega ahvatleb ning kui toime läbi saab, leiame end varatult tänavaserval, aga ikka ja jälle laseme endile veenidesse uue süstlatäie.

Jumal teab, kuidas ma küll seekord eksida tahan… Aga igal juhul: leidsin Grillo blogist sama lause, mis esimesena ka minu peast läbi käis, kui valimistulemusi nägin : „è adesso ognuno per se e Dio per tutti…“/ „Nüüd igaüks iseenda ja Jumal kõigi eest“.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Pildil RAI telebussid 13. aprilli Roomas PD valimiskontori ees ülekannet ettevalmistamas

Kas on juba aeg?Itaalia senati spiiker Franco Marini, kellele president Napolitano andis volitused loomaks vahevalitsust, püüab leida parlamendi enamuse toetust liidule, mis viiks läbi valimisseaduse muudatused. Niisuguse enamuse formeerumine saab toimuda ainult Forza Italia nõusolekul, kuid FI liider Berlusconi nõuab jätkuvalt koheseid valimisi. Seega võib peagi oodata Marini loobumist praegusest ettevõtmisest.

Hetkel on kaalul ehk vaid Marini loobumise viis – ta võib minna siiski parlamendi ette ja saada tagasilükatud või leida mingi võimaluse seda vältida. Esimesel juhul nimetatakse ta arvatavasti siiski peaministri kohusetäitjaks, teisel juhul arvatavasti administreerib tulevaid valimisi peaministri kohusetäitjana härra Prodi. Peamine probleem seisneb siin valimisseaduses ja võimalikus valimisseaduse referendumis.

Milline on kehtiv valimisseadus?

Praegu kehtib Itaalias poolproportsionaalne valimisseadus (alamkoja puhul valitakse kandidaadid 26 valimisringkonnast, mis on moodustatud vastavalt elanike arvule, 20 valimisringkonnast senati valimistel, lisaks välismaal elavate itaallaste esindus ja eluaegsed senaatorid), 2% üleriigilise künnisega alamkoja jaoks ja 3% senati jaoks. Seadus soodustab koalitsioone (koalitsioonis osalemiseks peab partei allkirjastama selle ametliku programmi ja märkima peaministrikandidaadi) ning kasutab suletud nimekirju. Viimane võimaldab parteidel esitada nimekirjadesse keda iganes ning just seetõttu võimegi Itaalia parlamendis näha 26 kohtulikult karistatud inimest (karistatud nii ebaseadusliku majaehituse kui ka näiteks korruptsiooni või tapmise eest). Muuhulgas, parteid, mis esindavad keelelisi vähemusi, saavad alamkojakoha vähemalt 20%-ga häältest oma valimisringkonnas (ilma künniseta).

Üleriigiliselt võitnud koalitsioonile jagatakse alamkoja puhul lisakohad nii, et ta saaks vähemalt 55% enamuse Cameras. Senati 20 valimisringkonda vastavad Itaalia 20 regioonile ning siin antakse “enamuspreemia” regioonis võitnule: 55% sellele regioonile antud kohtadest. Niisugune regionaalne “minipreemia”-süsteem andiski 2006. aastal Prodi juhitud l’Unione koalitsioonile ka senatis väikese enamuse.

Võimalik referendum

2008. aasta juunis peaksid itaallased osalema referendumil valimisseaduse muutmise üle. Peamine muutus puudutab lisakohtade jagamise viisi: need ei jaguneks enam kõigi koalitsioonis osalevate parteide vahel vaid antaks koalitsiooni enim hääli saanud parteile. See tähendab, et alamkoja 55% enamus võib minna parteile, kes on saanud kõigest 30% häältest, seega parlamendi koosseis ei vasta rahva tegelikule tahtele. Reaalselt annab niisugune süsteem loomulikult kohad suurimatele parteidele ehk siis praeguses olukorras kas Forza Italiale või Partito Democraticole.

Tähelepanuväärsel kombel ei ole referendum valimisseaduse üle tegelikult midagi, mida seadus tingimata nõuaks. Valimiste põhimõtted ei ole kirjas konstitutsioonis, vaid on antud parlamendi pädevusse. Seega tegemist on tavalise seadusega, muutmiseks piisab parlamendi mõlema koja enamusest. Samas koguti 800 000 allkirja, et toetada valimisseaduse muutmist referendumil.

Valimisseaduse referendum omab Itaalias nimelt erilist tähendust. 1991. ja 1993. aastal toimunud valimisseaduse referendumid, mis tõid Itaalia senisesse täielikult proportsionaalsesse valimisseadusesse majoritaarsed aspektid, tähistavadki Itaalia Esimese Vabariigi lõppu ja Teise algust. Nii viitab referendum valimisseaduse üle millelegi väga otsustavale, ehkki antud juhul ei tooks see kaasa sugugi mitte sellelaadilist poliitilist murret nagu Teise Vabariigi teke, hetkel on see lihtsalt poliitiline võte tähelepanu saavutamiseks.

Praeguse referendumiettepaneku taga on seesama mees, kes ka 1991. ja 1993. aastal: endine kristlik demokraat Mario Segni. 1993. aastal võis Segni’t pidada Itaalia kõige tuntumaks poliitikuks – ta pidas pikki läbirääkimisi Berlusconiga, mis paraku ei jõudnud mingi kokkuleppeni. Berlusconi lõi selle peale Forza Italia ning tal õnnestus 1994. aastal erinevate võtetega võita valimised – ja Mario Segni oli poliitiliselt areenilt kadunud. Itaalia avalikkus nimetas Segni seejärel “meheks, kes kaotas kindalt võitnud loteriipileti”.

Mis juhtub edasi?

Ennetähtaegsed valimised lükkaksid referendumi korraldamise aastavõrra edasi. Vahepeal võib parlament valimisseadust muuta ka oma äranägemise järgi, muutes referendumi mõttetuks.

Seetõttu püüdsid – ja püüavad arvatavasti praegugi – erinevad poliitilised jõud valimisseadusesse teha peale juba referendumile esitatute ka muid muutusi. Veltroni (PD) ja Berlusconi (FI) üritasid läbi suruda seadust, mis oleks valimiskünnise tõstnud viiele protsendile või isegi kõrgemale ning lisanud muid tehnilisi norme suurparteide kasuks. Loomulikult seisid väikeparteid selle vastu, ühe erandiga: Rifondazione. Bertinotti nimelt püüab luua uut suurt vasakparteide ühendust ja koondada enda ümber nii Verdi (rohelised) kui PdCI (Partito dei Comunisti Italiani) kui teised vasaktiiva väikeparteid. Pisut enne kriisi puhkemist tegeles Rifondazione PD ja Forza Italia veenmisega, et nood loobuksid mitmetest suuri parteisid soosivatest nõuetest, kehtestades samal ajal 5% künnise (mis soodustab väikeparteide koondumist).

Hetkel soovivad väikeparteidest Alleanza Nazionale, Lega Nord, Verdi ja PdCI kindlasti uusi valimisi (praegune seadus pigem soosib neid), Udeur muidugi ei taha, sest nemad kaotavad pärast uusi valimisi oma läbirääkimisjõu täiesti. Partito Democratico ka pigem ei poolda koheseid valimisi, nende puhul ei ole küsimus niivõrd hetkelises võidus või kaotuses (nad kaotavad niikuinii), kuid PD vajab valimisseaduse muudatusi pääsemaks vajadusest vasakjõududega koostööd teha.

Berlusconi võitlus Mediaseti eest

31. jaanuaril 2008 kuulutas Strasbourg’i kohus Itaalia televisioonimaastiku korraldava Gasparri seaduse (legge Gasparri) mitteõiguspäraseks, kuna see soodustab monopole. See tähendab, et Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim administratiivkohus) peaks Europa7 ja Mediaset’i vahelises vaidluses telejaama Rete4 üle andma õiguse Europa7-le (praegu omab Mediaset kolmandikku Rete4-st). Niisugune otsus jätab Berlusconi Mediaset’i ilma ühest telekanalist (kokku on neid sellel grupil hetkel kolm: Canale 5, Italia 1, Rete 4) ning võib tähendada Mediasetile märkimisväärseid finantsraskusi.

Loomulikult teeb Berlusconi kõik, et sellise otsuse realiseerimist vältida. Prodi peaministrina (isegi kohusetäitjana) ei pruugi olla nõus andmaks määrust, mis kohtu sellekohase otsuse täideviimise peatab, seega teeb Berlusconi pigem koostööd Mariniga. Ka Itaalias loomulikult ei saa valitsus kohtu otsust tühistada, kuid senine reaalne poliitika on niisugusest põhimõttest suutnud paljusid kordi mööda vaadata. Ühe võimalusena võib Marini praegu püüda pakkuda Berlusconile tehingut, et ta leiab juriidilise viisi kuidas Consiglio di Stato otsus peatada ning saab vastutasuks aasta võimul. Loomulikult viiakse ka selline mitteseaduskohane määrus uuesti kohtu ette ja tunnistatakse õigustühiseks, kuid selle aja jooksul püsib Berlusconi Rete4 ühe omanikuna. Samas ma ei näe Berlusconi jaoks sellisest lepingust mingit suurt kasu. Talle on palju lihtsam võita valimised ja kirjutada ise vastav määrus ning omada toimuva üle peaministrina suuremat kontrolli.

Minu Rooma tuttavad rääkisid kuulujutte, et härra Prodi on PD-s pettunud ja kuri ning plaanib luua Veltronile vastukaaluks omaenese parteid – eriti pärast seda, kui 26. jaanuaril Prodi kodulinnas Bolognas tema toetajad endise peaministri kallistuste ja “mõne pisaraga” vastu võtsid. Mulle uue partei loomine väga usutav ei tundu, selleks ei ole härra Prodil praegu enam ei aega ega jõudu – pigem võib arvata, et ta püüab PD sees Veltronilt liidripositsioon ära näpsata ning mingi uue väiksemat sorti l’Unionega (PD+vasakjõudude ühendus) valimistel õnne katsuda.

BerlusconiEnnustus

Seega, ma arvan, et itaallased astuvad valimiskastide juurde võib-olla juba aprillis, praegu kehtiva seaduse kohaselt – kuid veel arvan ma, et Prodi teise valitsuse läbikukkumine tähendab ka Itaalia vabariigi ajaloo kõige madalamat valimisaktiivsust ning Berlusconi võimuletulekut.

 

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

ProdiProdi kaotas senatis umbusaldushääletuse, Prodi poolt anti 156 häält, tema vastu 161, üks erapooletu. Kolm senaatorit – Pallaro, Pininfarina ja Andreotti ei osalenud hääletusel.

See on teine kord Itaalia vabariigi ajaloos, kus valitsus kaotab umbusaldushääletuse – see teine valitsus, mis kaotas Cameras umbusaldushääletuse oli Prodi 1. valitsus 1998. aastal. Itaalia poliitikas toimib nimelt kirjutamata seadus, et kui sa kaotad enamuse toetuse, siis sa astud ise tagasi – mida härra Prodile soovitas ka seekord president Napolitano kuid millegipärast leidis Prodi, et ta tahab läbida senati umbusaldamisprotsessi.

Lähipäevadel järgnevast täpsemalt, igal juhul sai Berlusconi šansi võimule tulla…

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta