You are currently browsing the category archive for the ‘Prodi’ category.

Strage di CapaciKa mina püüan vastata Kristjani poolt eelmises postituses tõstatatud probleemile – kelle poolt itaallane peaks hääletama. Mul on tunne, et ka neid valimisi markeerib Itaalia vabariigile – ning eriti selle vabariigi vasakjõudude pooldajatele – juba algusest peale nii omane hulluksajav ebaselgus: “hea” valik on halb ja “halb” valik oleks justkui natukene vähem halb.

Seitsekümmend aastat tagasi, 18. aprillil 1948 toimusid valimised, mis määrasid Itaalia tuleviku kuni 20. sajandi lõpukümnendini. “Hea” valik oleks siis justkui olnud Fronte del Popolo (tõlkes Rahvarinne, PCI ja PSI, kommunistid ja sotsialistid). Kuid kui Itaalias oleks 1948. aastal tulnud võimule kommunistlik partei, siis oleks see eeldatavasti tähendanud USA invasiooni, pommitamist, rususid ja Itaalia oleks eeldatavasti lõppenud kahekslööduna nagu Korea, põhja-Itaaliast oleks saanud Itaalia Rahvavabariik ning Lõuna-Itaalia oleks balkaniseerunud ning langenud kindralite raudse kanna võimu alla. Ma ei usu, et kumbki neist oleks praegu G8 liige, rääkimata kogu kunstist ja ühiskondlikkust mõttest, millega Itaalia maailmaajalukku selle poole sajandi jooksul panustanud on. “Midagi ei ole nii nagu esmapilgul paistab” on saanud minu juhtmõtteks Itaaliast kõneldes.

Pommid ja pinged üheksakümnedate alguses

Praegune “halb” valik on ilmselgelt Berlusconi, keda võib õigusega nimetada kurjategijaks, kelle nimega koos kohtab ikka ja jälle sõnu mafioso (mafioso) või massimõrvarde korraldaja (stragista). Ta võitis esmakordselt valimised 1994. aastal, valimised, mis järgnesid korruptsiooniskandaalidele ja vägivallalainele, mis olid Itaalia viinud peaaegu kodusõja lävele. Aastaid 1992-93 märkisid Itaalias terroristlikud tapmised ja pommiplahvatused, mille taga oli maffia, ning, nagu tolleaegse Itaalia salateenistuse juht ja hilisem ÜRO saadik Francesco Paolo Fulci on osutanud, ka 16-liikmeline organisatsioon Falange Armata, mille kõik liikmed olid sõjaväelise salateenistuse SISMI (nüüdne AISE) liikmed. Ühes mõttes võib seda pidada lihtsalt maffiapommitamiseks, sest Totò Riina, maffiaboss, oli vangistatud, milles lõid kaasa kriminaalsele teele astunud politseinikud; kuid samas loodi sellega olukorda (võib-olla teadlikult) lõpetamaks nii korruptsioonijuhtumite kui seitsmekümnendate pingestrateegia lavastamise juhtumite uurimine – seepärast mõned nimetavad 1992.-1993. toimunut ka riigipöördeks, mille käigus lasti maffia kätega tappa korruptsioone ja maffiajuhtumeid uurinud kohtunikke.

Ma nimetan siin – et mitte liiga kaugele minna tänastest valimistest – vaid üht väljapaistvat paari, kelle nimed tähendavad vist igale itaallasele kindlust: võitleme veel, me ei lase ennast hävitada. Need on Falcone ja Borsellino, Palermost pärit Itaalia magistraadid spetsialiseerunud maffiakuritegude uurimisele ja paljastamisele, mõlemad tapeti maffia poolt 1992. aastal. Giovanni Falcone hukkus 23. mail 350-kiloses dünamiidiplahvatuses kiirteel A23 Palermo lennuväljalt Palermosse Capaci linna lähistel (pilt selle postituse alguses), koos naise ja ihukaitsjatega, Paolo Borsellino 19. juulil autopommi läbi. Sellest saadik on ikka ja jälle kasutatud bännerit nende kahe mehe pildiga ning kirjaga “Te ei ole neid tapnud: nende ideed kõnnivad meie jalgadel”.

Privatiseerimisideed

1993. aastaks nimetati Itaalia Privatiseerimiskomitee esimeheks Mario Draghi, varasem Maailmapanga tegevdirektor. Härra Draghi oli 1991. aastast saadik kaitsnud seisukohta, et Itaalia probleemid ja ülisuured korruptsiooniskandaalid ei ole tingitud mitte konkreetsetest poliitikutest, nagu enamik valijaid leidsid ning nagu kohtulikud uurimised näitasid, vaid süsteemist, kus riigil on äris liiga suur osa (seega on korruptsioon vältimatu) – lahendusena pakkus ta privatiseerimist. Selle poliitika toetajate – ja elluviijate – hulka kuulus ka hiljem peaministriks valitud, tollane IRI CEO Romano Prodi ning paljud teised suurte finantsinstitutsioonide juhid. Draghi ideede järgi viidi 1993 – 1999 ellu privatiseerimine, mis aitas vähendada valitsusvõlga ja nii suudeti vastata Maastrichti kriteeriumitele euro suhtes.

Nüüd, vaatamata korruptsioonile omas 1990. aastate alguse Itaalia tolleaegse maailma mitmeid juhtivaid kompaniisid: Olivetti oli maailma kolmas elektroonikakompanii, Ferruzzi oli Euroopa esimene suhkrutootja, sellele lisandusid efektiivsed holding-kompaniid IRI, ENI, EFIM ja sajad kõrgtehnoloogilist toodangut pakkuvad firmad ja maailmanimega brandid. Niisuguses raamistikus ei tundu usutav, et korruptsiooni ja finantsprobleemide põhjuseks oli mitte ärikeskkond ning selle ülesehitusviis ise, majandussüsteem kui soovite; pigem võib põhjuseks pidada avalikule teenistusele, parteidele ja Vatikanile suunatud raha absoluutselt ebamõistlikku kasutust (kujutelgem, milline koht oleks Itaalia majandusel võinud olla ilma korruptsiooniprobleemideta ühiskonnas).

Itaalia, kui maailma üks juhtivaid majandusi, oleks olnud tugev positsioon nõuda endale Maastrichti leppes eritingimusi (“kallid kaaslased, kui te meile järele ei anna, siis ma lahkume sellest ühendusest”); teiseks oleks ka Maastrichti tingimusi saanud täita korruptiivsete ametnike vallandamise, haldussüsteemi ümberkorraldamise, korruptsiooni ja maksupettuste vähendamisega. Selle asemel otsustasid Prodi, Draghi ja teised kiirest hädast välja tulla privatiseerimisega, Itaalia kompaniid läksid peamiselt Briti ja USA omandusse – tänaseks on korruptsioon ja maksupettused pigem suurenenud ja keerukamaks läinud. Seega ühtegi üheksakümnedate probleemi pole privatiseetimie lahendanud ja kuigi Itaalia on endiselt üks edukamaid majandusi (Itaalia majanduskeskkond siiski veel müriaadile väiksetele ja keskmise suurusega kõrge efektiivsusega ettevõtetele, mida hävitada on raskem), on tema positsioon maailmas märgatavalt nõrgenenud. Muide, nagu prantslaste huvi Alitalia suhtes on ka see, et Alitalia ei pakuks prantsuse firmadele konkurentsi, polnud ka brittidel ka ameeriklastel huvi, et Itaalia firmad jätkuvalt konkurentsis püsiks.

Ma arvan, et 1994. aastal Berlusconil lihtsalt vedas – tema ei kuulunud Draghi “ringi”, kuid Berlusconi äritegevused olid üheksakümendateks jõudnud seisu, kus tema ainus võimalus oli poliitikasse suunduda. Ebastabiilsus, privatiseerimisvastasus, kommunismivastasus, kõik see mängis Berlusconile kätte šansi, mida too oma televisooni ja korruptiivsusega edukalt kasutas. Kuigi ka Berlusconi võimulolekuperioode karakteriseerivad täiesti kohutavad – ja ebademokraatlikud – sammud, siis võis tema poliitiline tegevus tegelikult nii mõningaidki Prodi ja Draghi planeeritud kavasid segamini ajada (mida kinnitab ka poliitiline tormlemine üheksakümnendatel). Berlusconi tegutses – ja tegutseb ka praegu – tavalise Itaalia kurjategija skeemi järgi, kes püüab saada rikkaks, püsida vanglast väljas ning mitte tekitada enda ümber probleeme (seetõttu saabki ta korraga sõber olla nii Putini kui Bushiga).

Misasi on see Partito Democratico?

Kui vaadata tänapäeva, siis viimasest aastast torkab silma Itaalia lennukompanii Alitalia müük. Taas oleme olukorras, kus Prodi püüab maha müüa kõik Itaalia suured ettevõtted – ja Berlusconi püüab seda takistada. Ka Veltroni on praeguseks näidanud selgelt oma suundumust: tulla võimule ähvardades “muidu tuleb kriminaal Berlusconi” ja siis kõik maha müüa (kuni kullareservideni) ning reaalsetest probleemidest mitte välja teha Berlusconi maine – ja ka tema soovid mitte probleeme tekitada – ei lubaks Berlusconil sedasama mahamüümisstrateegiat kasutada kuigi ka temal ei ole mingit huvi probleeme lahendada. Berlusconit aga ei kaitse – nagu Veltronit ja PD’d – PCI-aegsete sidemete ja lojaalsuse võrk nende poolt, kes tahaksid muutusi.

Veltroni partei tegevusstrateegiate mõistmiseks võib vaadata neid omavalitsusi, kus nad on tugevalt võimul. Üks näide on mul käepärane, seesama minu Reggio Emilia. Kui PCI pidi “punastes regioonides” ainuvõimul olles pidevalt tõestama, et “meie pakume olemasolevale ühiskonnakorraldusele alternatiivi ja meie oma on parem”, siis partei lagunemisega kadus niisugune “moraalne kontroll”, jäi ainult täielik võim ühiskonna, majanduse, poliitika, avalike ametikohtade üle.Võtame Reggio Emilia, kus alates Teise maailmasõja lõpust kuni 2004. aastani on linnapead olnud PCI-st, PDS-st, DS-st, nii nagu praegune Partito Democratico on ennast kujundanud. Probleemid algasid, loomulikult, kaheksakümnendate lõpult Giulio Fantuzzi’ga, keda karakteriseerib skandaal Mosambiiki saadetud rahadega – ja kes on nüüd PD sekretär provintsitasemel. 1991-2004 aastani oli aga võimul Antonella Spaggiari (PCI-PDS-DS-..), aeg, mil kogu ehitussektor anti ‘ndragheta kätte, kes valab seda linna tsementi ja hävitab ümbruskonda, meelitab kohale illegaalseid immigrante, kellele makstakse olematuid summasid, elanikkond kasvab seetõttu peaaegu eksponentsiaalselt ning avalike teenuste rahastamine muutub aina võimatumaks, kuid tekivad – on tekkinud – Reggio ajaloos esimesed kodutud. Ja kuna härra D’Alema leidis, et DS-il on vaja linnapead Baris, siis 2004. aastal sai Reggio Emilia endale esimese katoliikliku linnapea Graziano Del Rio (La Margherita) – kes loomulikult jätkab endist skeemi (Margherita ja DS ühinesidki koos mõnede teistega PD nime alla).

Kodanikud kannatavad selle all, mis nende linnas toimub ja kuidas väärtused, mida nad jaganud on kaovad – neid muresid, kuidas linn hävib, võib kuulda suvalises arutluses tänaval – kuid siiski ei julge nad (või pole vähemalt siiani julgenud) isegi valimistel “kodanikenimekirjana” kandideerides korralikku alternatiivi pakkuda, kuna teavad, et see toob kaasa töö kaotamise ja valimiskaotuse puhul kaotatakse igasugune võimalus teenida raha ning inimväärselt elada. Ka teistest linnadest, kus PD on ainuvõimul, kuulen ma sarnaseid muresid “ühtegi ehitusluba ei ole võimalik saada ilma, et sul oleks õige partei liikmepilet” jne.

Ma kardan – vaadates härra Veltroni viimase aja sõnavõtte – et võimule tulles püüab PD kogu Itaaliat viia olukorda, kus suur osa võimu on ‘ndraghetal ja teatud hulgal rahvusvahelistel korporatsioonidel ja finantsinstitutsioonidel. Olukorda, kus Itaalia elanikkond kasvab nii, nagu Reggio elanikkond praegu – geomeetriliselt immigrantide arvel, kes töötavad peaaegu mitte millegi eest mustale majandusele muutudes koormaks avalikele teenustele: – see aga toob kaasa aga ainult vihkamise, rassismi ja fašismi taastõusu. Muide, ma arvan, et Bossil ning Lega Nordil lähevad need valimised väga edukalt.

Niisugune Itaalia müümise ja inimestevaheliste sidemete lammutamise plaan (nii kaotatakse kodaniketasandi opositsioon) võis Prodil olla juba 2006. aasta valimisteks, kuivõrd võimul olles ei täitnud ta peaaegu ühtegi lubadust programmist, mille pärast valijad talle koha andsid, Vicenza baaside sulgemise asemel ta leidis, et neid peab sootuks suurendama. Kuid teda takistas, pehmelt küll, Rifondazione, kes koalitsioonis käitus siiski mõnevõrra pidurina – ja kogu 2007. aasta sügise oli näha suundumust Verdist ja Rifondazionest lahtisaamiseks.

Kuid neid tegevusi ei ole Bertinotti kahjuks suutnud enda kasuks välja mängida, veel enam, praeguseks on ta kaotanud arvatavasti igasuguse usaldatavuse, oma soovimatusega Veltronile ja Partito Democraticole vastanduda. Kui vasakjõud oleksid tulnud välja programmiga “meie pakume alternatiivi kriminaal Berlusconile ja hävitaja Veltronile” kuulutades ennast “La Sinistra“-ks (“Vasak pool”) pateetilise La sinistra l’arcobaleno (Vasak vikerkaar) asemel (viidates, et me ikka päris vasak ei ole, me siin niisama…), siis oleks nad need “pettunud ja küünilised” vasakvalijad arvatavasti veel ühe korra enda taha saanud. Kuid praegu, kulutades oma jõudu maksimaalselt lahmivale või vähemlahmivale kriitikale, aga mitte millegi välja pakkumisele, kaotab Bertinotti hääli arvatavasti iga kord kui ta avalikkuse ette ilmub – ning võib juhtuda, et Rifondazione saab oma kõigi aegade kõige halvema tulemuse (eriti siis, kui Veltroni tuleb välja oma viimase tugeva kampaaniaga “kui te ei vali mind, siis…”

Need ideed peavad edasi kõndima…

Falcone e BorsellinoKõike eelnevalt arvestades, pean tunnistama, et Itaaliale on hetkel kasulikum, kui Palazzo Chigisse jõuab Berlusconi, mitte Veltroni. Berlusconi on tavaline kriminaal, temaga hakkamasaamiseks on Itaalial strateegia – nagu näiteks kodanikeliikumised, suhteliselt iseseisev prokuratuur jne – Berlusconi kolm eesmärki, nagu eelpooltoodud, on kristallselged. Veltroni, kes tahab võimu, ei ole samuti huvitatud ühegi probleemi lahendamisest, küll aga probleemide tagajärgede kinnimätsimisest kõige müümisega, mis näppu juhtub (eriti, kui sellega kaasneb tema võimu toetamine mõne välismaise või kodumaise toimija poolt). Kuna Prodi valitsuses teised vasakpoolsed parteid seda mõnevõrra takistasid, siis loomulikult saab Veltroni esimeseks sammuks ka just nende parteide hävitamine. Niimoodi võimu säilitamisele keskenduses hävitab ta aga, seda mis Itaalia ühiskonda ning ka majandust koos hoiab, mis aitab võidelda berlusconide vastu – solidaarsuse, neidsamu kodanikeliikumisi ja ühistegutsemist (kuigi televisioon püüab sedasama teha juba seitsmekümnendatest saadik). Ma ei tahaks näha Itaaliat riigina, kus Falcone ja Borsellino ideedel ei ole enam tähtsust ja kus Pasolini geniaalsust keegi tähelegi ei paneks. Ma arvan, et kõige parem oleks itaallastel hääletada mõne väikepartei poolt, mis Veltroni või Berlusconi võimu natukenegi piiraks, mis vasakpoolsetel on lihtsam kui parempoolsetel. Pettunud ja küünilised vasakpoolsed – vist tuleks siiski hääl anda “vasakvikerkaare” poolt, vaatamata kõigele? Pettunud ja küünilised parempoolsed – peaasi, et välja tullakse ja midagi valitakse, mis ei ole Veltroni (mõistlikku väikeparteid on raske leida). Casini ja tsentristid? Või tõesti Berlusconi….

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Kas on juba aeg?Itaalia senati spiiker Franco Marini, kellele president Napolitano andis volitused loomaks vahevalitsust, püüab leida parlamendi enamuse toetust liidule, mis viiks läbi valimisseaduse muudatused. Niisuguse enamuse formeerumine saab toimuda ainult Forza Italia nõusolekul, kuid FI liider Berlusconi nõuab jätkuvalt koheseid valimisi. Seega võib peagi oodata Marini loobumist praegusest ettevõtmisest.

Hetkel on kaalul ehk vaid Marini loobumise viis – ta võib minna siiski parlamendi ette ja saada tagasilükatud või leida mingi võimaluse seda vältida. Esimesel juhul nimetatakse ta arvatavasti siiski peaministri kohusetäitjaks, teisel juhul arvatavasti administreerib tulevaid valimisi peaministri kohusetäitjana härra Prodi. Peamine probleem seisneb siin valimisseaduses ja võimalikus valimisseaduse referendumis.

Milline on kehtiv valimisseadus?

Praegu kehtib Itaalias poolproportsionaalne valimisseadus (alamkoja puhul valitakse kandidaadid 26 valimisringkonnast, mis on moodustatud vastavalt elanike arvule, 20 valimisringkonnast senati valimistel, lisaks välismaal elavate itaallaste esindus ja eluaegsed senaatorid), 2% üleriigilise künnisega alamkoja jaoks ja 3% senati jaoks. Seadus soodustab koalitsioone (koalitsioonis osalemiseks peab partei allkirjastama selle ametliku programmi ja märkima peaministrikandidaadi) ning kasutab suletud nimekirju. Viimane võimaldab parteidel esitada nimekirjadesse keda iganes ning just seetõttu võimegi Itaalia parlamendis näha 26 kohtulikult karistatud inimest (karistatud nii ebaseadusliku majaehituse kui ka näiteks korruptsiooni või tapmise eest). Muuhulgas, parteid, mis esindavad keelelisi vähemusi, saavad alamkojakoha vähemalt 20%-ga häältest oma valimisringkonnas (ilma künniseta).

Üleriigiliselt võitnud koalitsioonile jagatakse alamkoja puhul lisakohad nii, et ta saaks vähemalt 55% enamuse Cameras. Senati 20 valimisringkonda vastavad Itaalia 20 regioonile ning siin antakse “enamuspreemia” regioonis võitnule: 55% sellele regioonile antud kohtadest. Niisugune regionaalne “minipreemia”-süsteem andiski 2006. aastal Prodi juhitud l’Unione koalitsioonile ka senatis väikese enamuse.

Võimalik referendum

2008. aasta juunis peaksid itaallased osalema referendumil valimisseaduse muutmise üle. Peamine muutus puudutab lisakohtade jagamise viisi: need ei jaguneks enam kõigi koalitsioonis osalevate parteide vahel vaid antaks koalitsiooni enim hääli saanud parteile. See tähendab, et alamkoja 55% enamus võib minna parteile, kes on saanud kõigest 30% häältest, seega parlamendi koosseis ei vasta rahva tegelikule tahtele. Reaalselt annab niisugune süsteem loomulikult kohad suurimatele parteidele ehk siis praeguses olukorras kas Forza Italiale või Partito Democraticole.

Tähelepanuväärsel kombel ei ole referendum valimisseaduse üle tegelikult midagi, mida seadus tingimata nõuaks. Valimiste põhimõtted ei ole kirjas konstitutsioonis, vaid on antud parlamendi pädevusse. Seega tegemist on tavalise seadusega, muutmiseks piisab parlamendi mõlema koja enamusest. Samas koguti 800 000 allkirja, et toetada valimisseaduse muutmist referendumil.

Valimisseaduse referendum omab Itaalias nimelt erilist tähendust. 1991. ja 1993. aastal toimunud valimisseaduse referendumid, mis tõid Itaalia senisesse täielikult proportsionaalsesse valimisseadusesse majoritaarsed aspektid, tähistavadki Itaalia Esimese Vabariigi lõppu ja Teise algust. Nii viitab referendum valimisseaduse üle millelegi väga otsustavale, ehkki antud juhul ei tooks see kaasa sugugi mitte sellelaadilist poliitilist murret nagu Teise Vabariigi teke, hetkel on see lihtsalt poliitiline võte tähelepanu saavutamiseks.

Praeguse referendumiettepaneku taga on seesama mees, kes ka 1991. ja 1993. aastal: endine kristlik demokraat Mario Segni. 1993. aastal võis Segni’t pidada Itaalia kõige tuntumaks poliitikuks – ta pidas pikki läbirääkimisi Berlusconiga, mis paraku ei jõudnud mingi kokkuleppeni. Berlusconi lõi selle peale Forza Italia ning tal õnnestus 1994. aastal erinevate võtetega võita valimised – ja Mario Segni oli poliitiliselt areenilt kadunud. Itaalia avalikkus nimetas Segni seejärel “meheks, kes kaotas kindalt võitnud loteriipileti”.

Mis juhtub edasi?

Ennetähtaegsed valimised lükkaksid referendumi korraldamise aastavõrra edasi. Vahepeal võib parlament valimisseadust muuta ka oma äranägemise järgi, muutes referendumi mõttetuks.

Seetõttu püüdsid – ja püüavad arvatavasti praegugi – erinevad poliitilised jõud valimisseadusesse teha peale juba referendumile esitatute ka muid muutusi. Veltroni (PD) ja Berlusconi (FI) üritasid läbi suruda seadust, mis oleks valimiskünnise tõstnud viiele protsendile või isegi kõrgemale ning lisanud muid tehnilisi norme suurparteide kasuks. Loomulikult seisid väikeparteid selle vastu, ühe erandiga: Rifondazione. Bertinotti nimelt püüab luua uut suurt vasakparteide ühendust ja koondada enda ümber nii Verdi (rohelised) kui PdCI (Partito dei Comunisti Italiani) kui teised vasaktiiva väikeparteid. Pisut enne kriisi puhkemist tegeles Rifondazione PD ja Forza Italia veenmisega, et nood loobuksid mitmetest suuri parteisid soosivatest nõuetest, kehtestades samal ajal 5% künnise (mis soodustab väikeparteide koondumist).

Hetkel soovivad väikeparteidest Alleanza Nazionale, Lega Nord, Verdi ja PdCI kindlasti uusi valimisi (praegune seadus pigem soosib neid), Udeur muidugi ei taha, sest nemad kaotavad pärast uusi valimisi oma läbirääkimisjõu täiesti. Partito Democratico ka pigem ei poolda koheseid valimisi, nende puhul ei ole küsimus niivõrd hetkelises võidus või kaotuses (nad kaotavad niikuinii), kuid PD vajab valimisseaduse muudatusi pääsemaks vajadusest vasakjõududega koostööd teha.

Berlusconi võitlus Mediaseti eest

31. jaanuaril 2008 kuulutas Strasbourg’i kohus Itaalia televisioonimaastiku korraldava Gasparri seaduse (legge Gasparri) mitteõiguspäraseks, kuna see soodustab monopole. See tähendab, et Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim administratiivkohus) peaks Europa7 ja Mediaset’i vahelises vaidluses telejaama Rete4 üle andma õiguse Europa7-le (praegu omab Mediaset kolmandikku Rete4-st). Niisugune otsus jätab Berlusconi Mediaset’i ilma ühest telekanalist (kokku on neid sellel grupil hetkel kolm: Canale 5, Italia 1, Rete 4) ning võib tähendada Mediasetile märkimisväärseid finantsraskusi.

Loomulikult teeb Berlusconi kõik, et sellise otsuse realiseerimist vältida. Prodi peaministrina (isegi kohusetäitjana) ei pruugi olla nõus andmaks määrust, mis kohtu sellekohase otsuse täideviimise peatab, seega teeb Berlusconi pigem koostööd Mariniga. Ka Itaalias loomulikult ei saa valitsus kohtu otsust tühistada, kuid senine reaalne poliitika on niisugusest põhimõttest suutnud paljusid kordi mööda vaadata. Ühe võimalusena võib Marini praegu püüda pakkuda Berlusconile tehingut, et ta leiab juriidilise viisi kuidas Consiglio di Stato otsus peatada ning saab vastutasuks aasta võimul. Loomulikult viiakse ka selline mitteseaduskohane määrus uuesti kohtu ette ja tunnistatakse õigustühiseks, kuid selle aja jooksul püsib Berlusconi Rete4 ühe omanikuna. Samas ma ei näe Berlusconi jaoks sellisest lepingust mingit suurt kasu. Talle on palju lihtsam võita valimised ja kirjutada ise vastav määrus ning omada toimuva üle peaministrina suuremat kontrolli.

Minu Rooma tuttavad rääkisid kuulujutte, et härra Prodi on PD-s pettunud ja kuri ning plaanib luua Veltronile vastukaaluks omaenese parteid – eriti pärast seda, kui 26. jaanuaril Prodi kodulinnas Bolognas tema toetajad endise peaministri kallistuste ja “mõne pisaraga” vastu võtsid. Mulle uue partei loomine väga usutav ei tundu, selleks ei ole härra Prodil praegu enam ei aega ega jõudu – pigem võib arvata, et ta püüab PD sees Veltronilt liidripositsioon ära näpsata ning mingi uue väiksemat sorti l’Unionega (PD+vasakjõudude ühendus) valimistel õnne katsuda.

BerlusconiEnnustus

Seega, ma arvan, et itaallased astuvad valimiskastide juurde võib-olla juba aprillis, praegu kehtiva seaduse kohaselt – kuid veel arvan ma, et Prodi teise valitsuse läbikukkumine tähendab ka Itaalia vabariigi ajaloo kõige madalamat valimisaktiivsust ning Berlusconi võimuletulekut.

 

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

ProdiProdi kaotas senatis umbusaldushääletuse, Prodi poolt anti 156 häält, tema vastu 161, üks erapooletu. Kolm senaatorit – Pallaro, Pininfarina ja Andreotti ei osalenud hääletusel.

See on teine kord Itaalia vabariigi ajaloos, kus valitsus kaotab umbusaldushääletuse – see teine valitsus, mis kaotas Cameras umbusaldushääletuse oli Prodi 1. valitsus 1998. aastal. Itaalia poliitikas toimib nimelt kirjutamata seadus, et kui sa kaotad enamuse toetuse, siis sa astud ise tagasi – mida härra Prodile soovitas ka seekord president Napolitano kuid millegipärast leidis Prodi, et ta tahab läbida senati umbusaldamisprotsessi.

Lähipäevadel järgnevast täpsemalt, igal juhul sai Berlusconi šansi võimule tulla…

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

prodi_dalema01gg.jpg“Ma pean vastu, me saame hakkama,” kordab justkui mantrat Itaalia peaminister Romano Prodi, keda ootab täna umbusaldusavaldus parlamendi alamkojas (Camera dei deputati) ning homme senatis (Senato della Repubblica), kuna Clemente Mastella ja tema poolt juhtitud Udeur loobuski valitsust toetamast – ning Mastella nõuab uusi valimisi. Talle sekundeerib opositsiooniliider Silvio Berlusconi: “Prodi peab minema või me tuleme kõik tänavatele”

Täna Itaalia aja järgi kell 15.00 toimuv umbusaldushääletus Cameras toob arvatavasti võidu Prodile, kuna seal on tal ka ilma Udeurita selge ülekaal (pärast eelmise aasta valimisi vasaktsentristlikul koalitsioonil 348 kohta paremtsentristliku 281 koha vastu). Täiesti teine mäng ootab aga ees Palazzo Madamas, senatis. Udeuri kolme senaatori loobumine Prodi toetamisest tähendab seda, et Prodi kaotab oma ühe-hääle-enamuse (158 vasaktsentristid, 156 paremtsentristid, 1 erapooletu). Mastella, jätkuvalt uurimise all, ütles pressile, et “koalitsioon on surnud” ning et Udeur on valitsuse vastu igal juhul.

Sellest sõltumata ei ole neljapäevase hääletuse tulem siiski veel ette teada, seal mängivad rolli nii poliitilised kui isiklikud asjaolud ning eelistused. Erakorralised valimised tähendavad praegustele parlamendiliikmetele nende parlamendiliikmepensionist ilma jäämist (selleks peaksid nad püsima kuni selle aasta oktoobrini) – ning ka see aspekt omab paraku nende otsuses oma kohta. Teine, sisulisem ja olulisem probleem, on asjaolu, et kui praegu kuulutataks välja valimised, siis peaksid PD (Partito Democratico, vasaktsentristlik partei, liider Veltroni) ja Forza Italia (paremtsentristlik partei, liider Berlusconi) loobuma referendumist uue valmisseaduse üle ning võistlema praegu kehtiva seaduse alusel.

Praegune valimisseadus annab ka väikeparteidele võimaluse oma hääl kuuldavaks teha, olles “kaalukeeleks” erinevates koalitsioonides. Isegi Berlusconi, kui ta praegu valimised võidaks – ja ta võidaks, kuna praeguse koalitsiooni valijad on valitsuses ülipettunud – peaks hetkel kehtiva seaduse kohaselt oma võimu jagama Gianfranco Fini (Alleanza Nazionale) ja Umberto Bossi’ga (Lega Nord). Uue valimisseaduse alusel toimuvad valimised annaksid Berlusconile ainuvõimu, kuivõrd kõrgem valimiskünnis muudab väikeparteidele parlamendipääsu üliraskeks ning nende hääle ebaoluliseks või mittekuuldavaks.

Seega hetkel tundub mulle, et senatis võib Prodi arvestada kindlasti 134 häälega (L’Ulivo 88, Rifondazione Comunista 26, Sinistra Democratica 10, Verdi ja Comunisti Italiani 10) ning tema vastu hääletavad vähemalt 141 senaatorit (Forza Italia 72, Alleanza Nazionale 37, UDC 20, Lega Nord 12). Ülejäänud senaatoritegruppide (Per le Autonomie 10, DCA, PRI ja MPA 10, Gruppo Misto 27) 47 hääle jagunemist on keeruline ennustada. Pole näiteks selge mida teevad 7 eluaegset senaatorit nagu Sergio Pininfarina või Francesco Cossiga või kas Lõuna-Ameerikas elavaid itaallasi esindav Luigi Pallaro (AISA), kes ametlikult ei toeta ei L’Ulivot ega paremtsentristlikku koalitsiooni Casa delle Libertà‘d, naaseb Argentiinast Rooma hääletama. Võib ka olla, et Forza Italia “päästab” Prodi nagu mõned päevad tagasi, mõnede senaatorite puudumisega – senaatorite “haigestumine” on üks tüüpilisemaid võtteid koalitsioonipoliitika toetamiseks opositsiooni poolt.

Prodi ja PD juht Veltroni vahel võib praegu samuti näha kerget vastasseisu, Prodi süüdistab Veltronit “kriisi süvendamises” läbi tolle halvastiajastatud deklaratsiooni, et sõltumata poliitilisest situatsioonist osaleb PD järgmistel valimistel üksi (ja mitte koalitsioonina teistest parteidest nagu 2006 aastal). Räägitakse kuulujutte, et Prodi on valmis paluma president Napolitanolt ainult senati laialisaatmist (seaduslikult võimalik, ehkki seda pole veel kunagi juhtunud), jäädes seega ise vasaktsentristliku koalitsiooni L’Unione juhiks. Viimane oleks tugev poliitiline löök Veltronile.

Napolitano võib ka kokku kutsuda kokku ajutise tehnokraatliku valitsuse, mis viiks läbi valimisseaduse muutmise. Seda saavad põhjusega poolda nii Forza Italia kui PD, keda muutus soosib. Bertinotti, Rifondazione Comunista sisuline liider, toetab selgelt uut valimisseadust, mis paneks kõik vasakpoolsed jõud koonduma PD ümber (tema nägemus sellest on “punane” PD, mis kindlasti ei ole Veltroni nägemus, kuid Rifondazionet opositsioonina ei soovi ka tema näha). Väikeparteidest toetas seni valimisseaduse referendumit ka Alleanza Nazionale, kuid seda pigem poleemilistel põhjustel: Berlusconi teeskles referendumi-vastasust. AN mõistab väga hästi, et uus seadus tähendab nende läbirääkimisjõu lõppu, samas kohesed valimised võiksid neile kasu tuua.

Poliitiline debatt on mõnes mõttes külmunud, ehkki meedia annab pidevaid ülevaateid poliitikute sõnavõttudest (ja trükimeedia teeb ka ennustusi) – kuid näiteks televisioonis ei ole analüüs ning valijate arvamuse kajastamine ei ole hetkel prioriteet. Tänaval kogeb aga, et paljud inimesed mõtlevad: “mingi suur murrang on lähenemas” – ehkki keegi ei oska veel ütelda, milline see murrang olema saab. Mina arvan, et just selle mõtte pärast võitlevadki Campania inimesed aina tugevamini De Gennaro vastu, kelle saatis Prodi “lahendama” Napoli prügiskandaali läbi prügipõletite ehitamise (muuhulgas: keskkonnaminister Pecoraro Scanio umbusaldust enam eraldi ei hääletata) ning on näha ka teiste kodanikeühenduste märkimisväärset aktiveerumist. Tundub, et aina enam ja enam inimesi ei oota ühiskondliku elu korraldamise sisulisi lahendusi valitsuselt, nad esitavad valitsusele nõudmisi endale sobivate poliitikate kehtestamiseks, ükskõik, kes parasjagu võimul ei oleks.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta