You are currently browsing the category archive for the ‘maffia’ category.

Salvatore Cuffaro

Kassatsioonikohus mõistis raskendavatel asjaoludel maffia soodustamises süüdi Sitsiilia regiooni ekspresidendi Salvatore (Totò) Cuffaro, keda ootab nüüd 7 aastane vanglakaristus. See kohtusüsteemi viimase astme otsus paneb lõpp-punkti 5 aastat kestnud kprotsessile.

Cuffaro informeeris Brancaccio maffiabossi Giuseppe Guttadaurot, et viimase koju olid paigaldatud pealtkuulamis-seadmeid. Info pärines karabinjeeride eksmarssalilt (ja hiljem regiooni saadikuks valitud) Antonio Borzacchellilt. Süütõendeid Cuffaro vastu leidsid uurijad aga tänu tema kohtumistele ettevõtjaga tervishoiu alal, Michele Aielloga, mis toimusid ühe Bagheria kaupluse tagaruumides. Aiellot, süüalune samas protsessis, loetakse lähedaseks Novara vanglas viibivale boss Bernardo Provenzanole.

Täna hommikul palvetas Cuffaro Santa Maria della Minerva kirikus Pantheoni ligidal Roomas, kohutotsuse ootel. Salvatore Cuffaro, praegu saadik Ülemkojas, (valitud UDC – Unione dei Democratici Cristiani e di Centro – ridades, aga pärast üle läinud I Popolari di Italia Domani ridadesse) on süüalune veel teiseski kohtuprotsessis, ikka maffia soodustamise pärast.

Väike “televisoonipärl” aastast 1990, kui noor Cuffaro vaidleb tuliselt väljapaistvaima maffiavastase magistraadi Giovanni Falconega (tapetud 1992 aastal toimunud Capaci pommiplahvatuses)

 

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements

Peppino ideede ja julgusega jätkame meie

Kui ma väike olin, siis oli 9. mai omamoodi päev – kooli polnud vaja minna, oli küll paraad, aga ka sealt sai kui hästi läks, minema hiilida. 9. mai oli Võidupüha, okupantide pidu. Ma ei vaevunudki läbi mõtlema selle päeva tähendust, mil leidis oma lõpu üks jälk ideoloogia, sest vaen fašismi võitjate vastu ei võimaldanud mul näha põhjuseid, miks ei peaks seda päeva kunagi ära unustama.

Ühes teises Euroopa otsas, ühel kaugel omapärasel saarel läks üks teine 9. mai teistmoodi ajalukku. Ei armeesid ega vallutatud linnu. Üks plahvatus, üks surnu – noor sitsiillane nimega Peppino Impastato.

Peppino sündis Cinisi külas, 30 km Palermost, 5.märtsil 1948 ühes maffiaperes. Juba noorukina tekkisid tal lahkarvamused isaga, kes oli seotud ühe mõjuka maffiabossi Gaetano Badalamenti’ga; pidevad riiud viisid varakult kodust lahkumiseni.

1965. aastal asutas ta sõpradega väikese ajalehe “L’idea socialista”, milles ta hakkas esile tooma kohalike omavalitsusjuhtide sidemeid maffiaga. Ta võttis aktiivselt osa nii 68. aasta tudengiliikumisest kui ka nende talumeeste võitlusest, kellelt võõrandati maad Palermo lennujaama laiendamise tarbeks. Taibates gramsciaanlikult, et ükski võitlus maffia erahuvide ei saa olla võidukas ilma kultuurilise vundamendita pani Peppino aluse grupile “Musica e cultura”, mille ümber kogunesid need Cinisi noored, keda Peppino aktiivsus oli nakatanud. Tehti muusikat ja vaidlusõhtuid, organiseeriti kinoklubi, korraldati liikuvaid fotonäitusi maffia majandusliku tegevuse kohta alates 50ndatest aastatest nagu näiteks kaevandused või ranniku tsementifitseerimine.

“Musica e cultura” oli noortele kodanikuaktiivsuse lahtimõtestamise paik, aken teistmoodi maailma, kus osalus ühiskonnas polnud mitte ainult kohustus, vaid olemise viis. Ja seda mitte ainult tõsimeelselt, vaid läbi naeratuste, koosolemise ning loovuse. 60-ndate lõpus ja 70-ndate alguses liikus ta vasakpoolsete parteide ja rühmituste vahel, otsides organiseeritud liikumist, millele kaudu endale väljenduskanal leida või lihtsalt natuke toetust.

Vaheldusid entusiasm ja pettumus, energilisus ja meeleheide. Julgete valikute taga pole mitte ainult kindlameelsed. 1977 a. asutas ta iseseiseva raadiojaama Radio Aut, mille kaudu avalikustas maffiabosside huvisid ning kuritegusid, naeris nende üle, nimetas nimesid, ka poliitikute omi. Üheks Peppino suurimaks satiiriobjektiks sai just don Tano Badalamenti…ning saadetel “Onda pazza” või “ Western a Mafiopoli” sai kuulajaid üsna palju, tihti salajagi. Satiir oli relv Peppino lihtsates kätes võimsa maffia vastu. Võib-olla üks mõjukamatest, sest kuidas teisiti nõrgendada võimu, kui mitte naeruvääristamise läbi.

Badalamenti rääkis Peppino isa Luigiga. Peppinost oli probleem saanud.

Seejärel lahkus isa Sitsiiliast ning sõitis Ühendriikidesse. Pere oli veendunud, et ta läks küsima sealsete maffiabosside kaitset pojale. Tagasi tulles aga jätkus tal veel vaid paar kuud elupäevi, sest Luigi Impastato sai surma jäädes auto alla. Raevunud ja meeleheitel Peppino ajas koduukselt minema ka kaastundeavaldajad: “Millise õigusega olete te siin, teie, kes te ta tapsite?”

Nüüd oli pere mures Peppino enda pärast.

Ta kandideeris ta end linnavalitsusse “Democrazia Proletaria” partei nimekirjas. 8.mail õhtupoolikul jõudis ühe Peppino sõbra Giuseppe Riccobono kõrvu hoiatus Cinisi kandis mitte ringi liikuda, sest midagi oli teoksil. Kohe meenus talle Peppino, kes oli koju läinud, puhkamaks pisut enne uut hilisõhtust kooksolekut.

Vaistliku hirmuga alustasid sõbrad noormehe otsingut, aga tulemusteta. Sünge aimdusega südames jäädi hommikut ootama. Kuni pommiplahvatus Palermo ja Trapani vahelisel raudteel selguse tõi… Ajalehed rääkisid 30 aastasest kandidaadist, kelle jäänused leiti pärast plahvatust. “Pole teada, kas tegemist on enesetapu või halvasti lõppenud Impastato poolt üritatud terrorismiaktiga,” võis lugeda leheveergudelt. Cinisi elanikud teadsid aga tõtt. Magistratuuril läheb aega aga 23 aastat, et tuvastada seda tõde tänu “pentitodele” ja et jõuda lõpliku kohtuotsuseni, mis tunnistab süüdi Gaetano Badalamenti kui Peppino Impastato mõrva käsuandja.

Nii surigi Peppino 9.mail.

Kehast järgi vaid tükid, mida sõbrad päev hiljem kilekotti kogusid.

Keegi aga ei oodanud, et matustele tuli terve rongkäigutäis inimesi igast Sitsiilia nurgast, lippude ja loosungitega “Peppino vive” (Peppino elab). Keegi ei oodanud, et mõni päev hiljem Cinisi valijad tema nime valimislehele kirjutasid ning et ta sümboolselt linnavalitsusse valiti.

Nüüd on sellest päevast mööda 32 aastat. Mu kätte satub noore saksa ajakirjaniku Saskia Schumacheri poolt kirjutatud kiri Peppinole:

“Kallis Giuseppe, kuulsin lugu sinust vaid aasta tagasi. Ehk sellepärast, et elasid minust tuhande kilomeetri kaugusel. Ehk sellepärast, et ma sinu keelt ei osanud. Ja ometi ristus su pilk minu omaga. See pilk, mis muutis mu vaadet Sitsiiliast./…/ Tea, et mu vaimusilmas moodustus kustutamatu pilt ööst 8. ja 9. mai vahel, nagu oleksin ma seal ise olnud, võimetu hetkede ees, mis igavikuks muutuvad./…/ Sa oled alatiseks 30 aastane. Sina oma mütsi ja salliga, sina oma sõpradega, sina oma õiglusjanuga. Hetkel, mil mõistsin su lootusi, sai sinu raevust minu oma. Peppino, sa võid minuga arvestada. Seda oleksin tahtnud sulle ütelda ööl, mil ma polnud veel sündinud. Oleksin tahtnud sulle järele joosta, et oma austust avaldada. Aga minu teekond algas alles aasta tagasi ja ma ei jõua sinuni kunagi. Sina aga jõudisd minuni.”

Saskia kirjutab praegu oma kaasmaalastele ‘ndranghetast, mis juba aastakümneid Saksamaal märkamatult juuri on ajanud ning mille ümber on ohtlikult vaikne.

Ka sellepärast on mul põhjust meelde tuletada 9. maid. Peppino Impastato surm, millest aastatega on saanud ühe idee, võib-olla tähtsaima idee, Võidupüha.

See oli vastutustunde metsik lahing käegalöömise vastu.

Tõe plahvatus vastu vaikuse müüri.

Ühiste huvide hääl vastu piiramatut ahnet individualismi.

Võit, mis on levinud emotsioonide kaudu üle Itaalia ,läbi aegade ja ka läbi eri kultuuride. Nad süütavad südameid aastakümnete tagant.

Nad lihtsalt ei sure kõige kiuste.

On üks sügava tähendusega sõna, mis on jõudnud meie päevini just Teisest Maailmasõjast, kui erinevate poliitiliste vaadetega inimesed ühinesid Itaalias fašisimi vastu ja millest sai partisaniliikumine nimega “la Resistenza” (vastupanu). Need olid Peppino taolised tavalised inimesed, kes samamoodi otsustasid oma elu kaalule panna. Vastutustundest.

Oli 12. jaanuar 2002, kui Francesco Saverio Borrelli, üks Mani Pulite magistraate lausus sõnad: “avaliku tahte ohtliku lagunemise ees, kodanikuteadvuse uppumise ees, moraaliküsimuse viimse pidepunkti kadumise ees, on kogukonnal kohustus vastu panna, vastu panna, vastu panna justkui loovutamatul Piave rindel”, andes sellega vastupanule, resistenzale uue täheduse, uue vastutuse.

Kui Salvatore Borsellino, maffia poolt tapetud magistraadi Paolo Borsellino vend, 28.jaanuaril 2009 piazza Farnesel peetud meeleavaldusel lõpetas oma kirgliku kõne poliitikute sidemetest mafiosodega hüüdega “Resistenza! Resistenza! Resistenza!”, siis nägin paljudel manifestantidel silmi liigutusest märjaks minemas ning teadlikku otsustavust pilgus.

Tänane uus Resistenza viib edasi ammu alustatud võitlust õigluse ja seaduslikkuse eest. Kahjuks on see ikka veel vajalik – teha see valik, kas käitume kui kodanikud või kui alamad, kes aktsepteerivad osavõtmatult võimu tegusid.

Ja kes oleks seda kõike aimanud 9. mail 1978 – päeval, mil Peppino surm jäi ühe Itaalia ajalugu märgistanud sünge kuriteo varju. Samal päeval leiti Aldo Moro surnukeha Rooma kesklinnas ühe auto pagasnikus. Kuritegu, mille kõik niidid on siiamaani lahti harutamata.

Ja see oli vaid üks suur kaotus. Võitluses, mis pole tegelikult kunagi lõppenud, aga mis on vahetanud strateegiaid. Üha enam on vaja neid, kes Peppino kombel kõva häälega meelde tuletaksid, et “me peame vastu hakkama, enne kui nende nägudega ära harjume. Seni kuni oleme veel võimelised märkama.”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

11 aastat kestnud kohtprotsess “Spartacus” casaleside kamorristiklanni vastu lõppes 15. jaanuari õhtul kuueteistkümne eluaegse vanglakaristuse kinnitusega Kassatsioonikohtus.

5 aastat eeluurimisi Napoli Antimafia Prokuratuuri poolt, 1300 uurimise all olijat, 508 tunnistajat, 24 õigusorganitega kaastööd tegijat (pentiti): kõikide süüaluste karistused kinnitati. Nende hulgast “Gomorra” veergudelt tuttavad Francesco Schiavone (hüüdnimega Sandokan), tema parem käsi Francesco Bidognetti (hüüdnimega Cicciotto e mezzanotte), bossid Antonio Iovine ja Michele Zagaria, kaks viimast siiamaani tagaotsitavad.

“See kohtuotsus on küll väga oluline samm, aga kehtib kuni 1996 aastani sooritatud kuritegude kohta. Karistused on camorra mineviku kohta, ega puuduta olevikku ja tulevikku. See on hea algus, aga me ei saa rääkida lõpust,” ütleb Robert Saviano.

Hiljutised rohked arestid ning mõningate liikmete kaastöö õigusorganitega on casaleside ridu küll hõredamaks teinud, aga sellele vaatamata tundub organisatsioon olevat uute tasakaalude otsingul ja allaandmisest kaugel.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

“Mis suhe on praegusel finantskriisil organiseeritud kuritegevusega?”, küsiti läinud aasta oktoobrikuus toimunud Internatsionaali Festivalil Ferraras, kus erilise tähelepanu all oli ikka veel kestev finantskriis. Seda suhet aitasid paremini tõlgendada Loretta Napoleoni, Itaalia majandusteadlane ja islami terrorismi ekspert; Misha Glenny, inglise ajakirjanik ja raamatu “McMafia” autor; ning Roberto Saviano, kirjanik, “Gomorra” autor.

Nagu ütleb Loretta Napoleoni, kriis on loodud finantsturul ja põhjustatud suurte võlgadega pankade poolt. Kogu finantssüsteem plahvatas, sest turul puudus usaldus. Kriisi tähtsaim tagajärg finantsilisest seisukohast oli äkiline likviidsuse kadumine maailmaturult. Pangad ei laenanud enam üksteisele raha ja seesuguses globaalses majandussüsteemis nagu meie oma on sularaha liikumine pankade vahel väga oluline. Riik astus vahele ja keskpangad hakkasid pankadevahelisel turul mitmetele pankadele laenu andma järjest madalamate protsentidega, jõudes viimaks nullprotsendini. Sel hetkel otsustati likviidsust suurendada,  luua uut raha või siis ehk trükkida rahapabereid. Neisse raamidesse sobib kuritegevus suurepäraselt. Eelkõige seepärast, et organiseeritud kuritegevus tegutseb peamiselt sularahasüsteemides – näiteks rahapesus, millest 95% toimub sularahas.

Seega hetkel, mil maailmamajandus on meeleheitlikul rahaotsingul, tõusebki esile organiseeritud kuritegevus, kel on suurtes kogustes sularaha Kuritegelikel organisatsioonidel on võimalus selle raha abil anda laenu eriti keskmistele ja väikeettevõtetele – nendel teistsugune juurdepääs krediidini puudub. See osutub tihti päris tõeliseks liigkasuvõtmiseks, kuid võimaldab majandusse kapillaarselt sisse tungida. Tegemist pole mitte ainult Itaalia nähtusega, vaid globaalse ja ohtliku tendentsiga. Kahjuks on see üks krediidi negatiivsetest tagajärgedest, millele pole reaalset tähelepanu pööratud. Kriis oleks võinud viia uue seadusandluseni, mis oleks võinud vähendada aktiivsust maksuparadiisides. Praeguses pingeolukorras ei püütudki reformida süsteemi läbipaistvuse suunas, muutmata seda kriminaalsete organisatsioonide kasumi ümbertöötlemise vahendiks. Selle asemel kasutati kriisi selleks, et üha enam raha kokku kraapida. Nii keskendus arutelu maksuparadiisi üle põhiliselt maksudest kõrvalehoidmise teemale, mis on muidugi kuritegu, aga mis musta raha pesu ei puuduta – aga just see on tegelik probleem.

Roberto Saviano arvates tuleb mõistmaks kriisi ja tema suhet organiseeritud kuritegevusega, sammuke tagasi astuda. Veel 1990. aastate alguses oli NCO (Uus Organiseeitud Camorra) kõige verisem kogu maailmas. Cutolo investeerib aga rohkesti raha, toetudes poliitikale: ja NCO kukub plahvatuslikult kokku ning praeguseks loetakse organisatsiooni “väljasurnuks”. Siin tulebki mängu sularaha tähtsus, mis tähendab kuritegelikele organisatsioonidele vaid ühte: palkasid. Kui maksad peredele, ka neile, kelle liikmed vanglas, ja kui võtad palgale rohkesti inimesi, siis on organisatsiooni jalgealune tugev. Kui sul see võimalus puudub, kui sa palkadega hilined, siis lähevad vangide pereliikmed rahutuks, reedavad, lähevad teisele poole üle, hakkavad õigusorganitega koostööd tegema. Sularaha tähendab kindlust ja kontrolli. Aga sularaha on ka põhivahend kartelliloomiseks ja parajasti võimul olijate kukutamiseks.

Mitmed kartellid on edasi läinud. Nad ei armasta riskida narkoturul ja teevad äri seetõttu ainult tsemendiga. Kriis aga on jõudnud ka kinnisvarasektorisse ja nendelgi on sularahaga kitsas käes. Nüüd püütaksegi kiiresti kokaiini juurde tagasi pöörduda, sest miski muu ei too sisse rohkem sularaha, ka mitte väljapressimine. Tänapäeval on racketi mehhanismid muutunud üha rafineeritumaks: raha ei kanta enam üle ega laota väljapressijale otse peo peale. Nii tehakse vaid alamates klannides. Tegelikkuses on racket üks vastutasude ja privileegide süsteem: üks annab tööd klanni ettevõttele, kes transpordib mingit kaupa, ja vastutasuks sisestatakse see kaup kaubandusvõrku. Erinevalt kokaiinist, mille eest makstakse kohe, ei too racket suurt sularaha sisse. Kriis on organiseeritud kuritegevusele uskumatult soodsaks võimaluseks. Eelkõige seepärast, et klannidega seotud isikud on nõus töötama poole väiksema palga eest kui kaks aastat tagasi. See pole väike asi. Scampia kartellide narkodiilerid Napolis (alaealised või veel mitte pere-eas) töötasid 500 euro eest nädalas. Täna saavad nad poole sellest. Tuleb ette, et ka väikesed kartellid (või kartellid, kes tiirlevad väikeperdest moodustunud suurte kriminaalsete konglomeraatide ümber) suudavad narkootikumidega kaubitseda, sest nad maksavad väikest tasu. Lisaks kõigele alustab hetkel, mil ettevõtted jäävad kriisi kätte, organiseeritud kuritegevus oma majanduslikku mängu. Laenab sularaha, garanteerib kauba leviku, annab käsutusse omad müügiesindajad, eriti need, kes töötavad erikaubaga (nagu piim või liha). Kõik need elemendid alustavad otsesuhet ettevõttega, kuni nad ei muutu aktsionärideks või isegi omanikeks. Kui muutuvad omanikeks, siis võtavad nad palgalehele tegelikud omanikud. Nii juhtub, et ettevõte jääb endise omaniku administreerida ja on õnnelik, sest garanteeritud sissetulek on 3000 eurot kuus ja ettevõte kuulub klannile. See seletab, miks on kriis organiseeritud kuritegevusele erakordselt soodsaks võimaluseks ja avab talle mitmeid uksi.

Lõpuks tekitavad hämmastust mõne kuu tagused andmed ÜRO-lt (millest Itaalias vähe juttu) narkoäri rahade sisenemisest pankadesse. Sisenemine, mida ei uuritud mitte seetõttu, et selle ohtlikkus avalduks kohe, vaid seetõttu, et see on ohtlik pikas perspektiivis. Teiste sõnadega, kui organiseeritud kuritegevus siseneb täna eriti väikepankadesse, siis määravad nad tuleviku, mitte tänase päeva. Kui majanduses algab tõus, siis millist krediiti hakkavad andma need pankadesse sisenenud kapitalid? Milliseid ettevõtlusgruppe nad toetavad? Kas peaksime kuritegelike kartellide otsustavat tõusu ootama jääma?

Selle kriisi südametunnistusele jääb aga meedia – rahvusvahelise ja mitte – süstemaatiline, järjekindel tähelepanematus kuritegevuse probleemide osas. Kui seda oleks jälgitud teisiti, kui meedia oleks investeerinud operaatoritesse, kirjanikesse, reporteritesse, haritlastesse, sotsioloogidesse ja antropoloogidesse, siis ehk oleks meil olnud võimalus neid mehhanisme jälgida ning majanduse suunda ja rahanduse tukseid mõista.

Autor: Roberta Della Sala, Avellino

3. jaanuari varahommikul – umbes kell viis – plahavatas Reggio Calabria kohtumaja ees pomm, otse kesklinnas, piazza Castellol, samas majas, kus asub ka Üldprokuratuur. Kogu meedia kinnitab kohe võimuesindajate hinnangut: tegemist on ilmselt maffia käekirjaga. Poliitikud avaldavad solidaarsust. Siseminister Maroni kutsub kokku (järjekordse?) erakorralise tippkohtumise Reggio Calabria prefektuuris 7. jaanuariks (ning selle päeva hommikul leitakse Reggio Calabriast ka teine väike lõhkekeha). Kõik nagu tavaliselt. Selle sündmuse tagamaadest arutleb aga Roberto Saviano – kirjanik, keda  peaminister Berlusconi on süüdistanud paanika õhutamises ja “vihakliima” loomises tema maffiateemaliste meeldeavaldustega.

Kes räägib maffiast, kaitseb riiki. Kriminaalsed organisatsioonid on mõjukad: ainuüksi kokaiinikäive on klannidel 60 korda FIATi kogukäibest suurem. Campania ja Calabria tarnivad maailma suurimaid kokaiinivahendajaid. Arvestuste kohaselt käib ‘ndranghetast ja camorrast läbi umbes 600 tonni kokaiini: see on allapoole ümardatud number. Nagu ilmneb Nicola Gratteri uuringutest: ‘ndrangheta ostab kokaiini, makstes 2400 eurot kilost, ja müüb edasi hinnaga 60 eurot grammist, teenides 60 000 eurot. Seega, vähem kui 2400 euro suurune alginvesteering annab puhaskasu 57 600 eurot.

Piisab, kui korrutada see arv jaemüügi tonnidega, ja saab lihtsalt mõistetavaks, mäherdune hulk raha nende käsutuses on, arvestamata seejuures ehitusspekulatsiooni ning väljapressimist. Edasi võib võrrelda seda palju väiksemaid tulusid teenivate tippettevõtete tööstusliku kaaluga, mõistmaks kuritegelike organisatsioonide reaalset võimu Itaalias ning Euroopas.

Just niisuguseid sündmusi tunnistades nagu Reggio Calabria atentaat, on meil kohustus ja vajadus mõista. Teadmised võimaldavad taibata, mis on toimumas. Mitte rääkida sellest teost nagu episoodist, mis on leidnud aset kuskil mujal maailmas, mingis muus riigis, kus üks pomm või mõni surnu on igapäevane asi. Itaalia kriminaalsed organisatsioonid teavad väga hästi, mida nad mingit tegu toime pannes tahavad saavutada, nad saadavad signaali. Pommi ei pandud mitte ühe karabinjeeride kasarmu, mitte Maffiavastase Direktsiooni (Direzione Nazionale Antimafia), vaid Üldprokuratuuri ette. Seega, sõnum on suunatud Üldprokuratuurile (Procura Generale, üldnimetus Itaalia kohtusüsteemi kahe ülemise astme prokuratuuride jaoks Appellatsioonikohtu ja Kassatsioonikohtu omadele). Ja võib-olla, ehkki see on ainult hüpotees, Salvatore Di Landrole, kes vähem kui kuu aega tagasi asus üldprokuröri kohale. Sellest ajast peale pole kliima enam niisugune, millega Reggio ‘ndrinad on tuttavad. Asjad on muutumas ja see neile ei meeldi. Nad vahest eelistaksid, et teatud bürokraatlikud raskused ja teatud administreerimine (too mitte just eriti julge minevikust) jätkuks. Maffiad teavad, et Itaalia õigusmõistmine on keeruline ja tihti niivõrd aeglane, otsekui lõhuks laps kuue-aastaselt vaasi ja saaks kolmekümneselt kõrvakiilu.

Kui klannid tahaksid, võiksid nad lasta õhku terve Reggio Calabria. ‘ndranghetal on c3 ja c4 lõhkeained. Kümneid bazookasid. Misjaoks siis panna plahvatama üks käsitsi meisterdatud pomm Prokuratuuri ees, nagu oleks tegemist postitatud kirjaga? Ilmselt polnud vaja tugevat lööki, vaid heita esimene signaal, alustada “militaarset jõukatsumist”. Ka operatiivselt võis see olla üheainsa pere töö, mis koos teiste perede vaikiva heakskiiduga muutis teo kollektiivseks žestiks.

Nüüd tuleb valgustada Üldprokuratuuri iga sammu, olla nende kõrval, kes praegust muutust ellu viivad. Tuleb mõista, kas ‘ndrinad tahavad, et mingi rühm prokuratuuris oleks tugevam kui teine. Tuleb mõista, tuleb sellest rääkida, teha nähtavaks Calabria, teha nähtavaks dünaamikad, mis seovad omavahel ettevõtlust, kuritegevust, vabamüürlust ja poliitikat miljardites eurodes arveldavas võrgustikus, mis ei investeeri midagi Calabrias, vaid väljaspool. Montrealist Sydneyni. Tuleb tuua valguse kätte tavapärased idiootsused, mida hakatakse korrutama nende kohta, kes sellest kirjutavad, – et nad on “maffiavastased professionaalid”. Tuleb vastata, et tõeline probleem seisneb selles, et liiga palju on “maffiavastaseid diletante”.

Maffiad on tõstmas panust. Mitmes paigas on tunda tugevat pinget. Sellele on mitu põhjust, millest mainida tuleks mõningate tähtsate protsesside lõppastmeid. Näiteks kolmandas astmes olev kohtuprotsess “Spartacus”, mille lõplik otsus tehakse teatavaks lähipäevil. Casaleside klann võib pärast lõplikku süüdimõistmist asuda militaarsetele tegudele. Neil oli ju teatud garantii oma poliitiliste toetajate näol, kes oleksid ometigi pidanud nende kohtuprotsessidest huvituma. Määrates eluaegse vanglakaristuse, kardavad uurijad vastuseid. Meedia tähelepanu peaks olema maksimaalne, aga ei ole.

Eelmise aasta juunis arreteeriti Reggio Calabrias ühe ‘ndrinade legendaarse vastase karabinjeeride koloneli Valerio Giardina juhtimisel Pasquale Condello. See ajas rahutasakaalu lõhki. Pasquale Condellol, hüüdnimega “il supremo” (”ülim”), oli õnnestunud kõik ‘ndrinad rahujalale saada pärast kättemaksulainet De Stefano-Tegano ja Condello-Imerti perede vahel aastatel 1985–1991, mis maksis üle tuhandele inimesele elu. Condello ajas äri igal pool: ilma tema jaa- või ei-sõnata ei toimunud Reggio Calabrias miski. Seega tuleb, saamaks aru, kust tuli pomm, vaadata ka selle pere poole. Condello oskus oma äri vertikaalselt ja horisontaalselt laiendada tagas rahu. Oktoobri alguses õnnestus Condello perel saada Benedictus XVI-lt õnnitlussõnad, mis loeti ette Reggio Calabria katedraalis don Roberto Lodetti poolt Caterina Condello, Pasquale tütre ja Daniele Ionetti, klanni laekuri Alfredo Ionetti poja pulmatseremoonial. “Ebameeldiv ja laiduväärne”, ütles selle episoodi kohta vaimulik nädalaleht “l’Avvenire di Calabria”. Praktika näeb ette, et kui pruutpaar soovib paavsti telegrammi või pärgamenti, peavad nad esitama avalduse oma tuttavale kirikuõpetajale, kes annab selle edasi kuuria abielubüroole. Skandaalne pole mitte telegramm kui selline, vaid Reggio kuuria luba kasutada katedraali kahe võimsaima Calabria ‘ndrina võsukese abieluks. On väga raske uskuda, et nendele kahele perekonnanimele jäeti tähelepanu pööramata. Kas või juba seepärast, et Caterina Condello ja Daniele Ionetti on esimese astme nõod ning kanooniline õigus (art. 1091) lubab abielu veresugulaste vahel ainult pastori kirjaliku põhjendusega ja piiskopi allkirjaga.

Condello klann on Reggio Calabrias võimul olnud üle 25 aasta. Abielud peaksid kontrolli all olema ja preestrid peaksid tõepoolest huvituma abielude põhjustest. Aastal 2003 konfiskeeriti Alfredo Ionetti kodus Cesenas üks kiri, mille oli kirjutanud Ülima abikaasa Maria Morabito. Selles sõbrannale kirjutatud kirjas räägiti abielupaari teisest tütrest Angelast: ”Kallis Anna (…) minu tütar pidi maha jätma ühe ilusa poisi ainult sellepärast, et kunagi olid mõned ta sugulased mu mehe vaenlased (…) Ei olnud midagi teha, pidid lahku minema (…) Lootsin oma tütrele paremat tulevikku, nad oleksid hästi sobinud (…) aga eks peame oma risti kandma …”

Reggio pered elavad neist sidemeist ning tihti on esimesteks ohvriteks pereliikmed. Lõhkuda sellises kontekstis abielusakramendi kui mafioosode vahelise verelepingu roll on jõukohane ainult hulljulgetele preestritele. Õnneks neid leidub.

On väga olulne, et institutsioonid annaksid pärast Calabria atentaati tugeva vastuse. Seega oleks hea, kui siseminister Maroni teeks visiidi Reggio Calabriasse. Aga sedasama peaks tegema ka justiitsminister. Mafioosode sõnumitele peab vastama kohe ja kõval käel, eelkõige neist aru saades ja mitte käsitledes neid üldistatud rünnakuna institutsioonidele. Maffiad teavad, et ka suurim tragöödia ja suurim pidu ei kesta üle viie päeva. Seejärel tähelepanu hajub, pilliroog madaldub ja tõusuvesi ujutab taas kaldad üle. Tänane olukord sarnaneb ohtlikult ühe minevikuperioodiga Sitsiilias. See ei ole valitsus, mille prioriteediks on maffia vastustamine. See ei ole opositsioon, mille prioriteediks on maffia vastustamine. Vaatamata jõupingutustele arestide osas.

Üks näide: seadus telefonikõnede pealtkuulamise kohta. Võitluses maffia vastu on pealtkuulamine hädavajalik instrument. Nüüd on selle teostamine nii keeruliseks aetud ja veelgi võimatum on lasta pealtkuulamisel kesta ajaliselt niikaua, et jõutaks mingi tulemini. Õigusmehhanismi koormatakse taas aeglustava bürokraatiaga. Riskime sellega, et uurijate käest võetakse ainus töövahend, et mitte maha jääda kurjategijaist, kelle käsutuses on omakasu tagamiseks mis tahes moodne vahend. Kui magistraatidele kehtivad telefonikõnede pealtkuulamise suhtes hiiglaslikud piirangud, siis oleme olukorras, kus uusima tehnoloogiaga arsenali vastu tuleb sõda pidada musketite abil.

Teiseks probleemiks on iga seaduseelnõu, mille eesmärgiks on lühendada kohtuprotsessi kestust. Kaotati omaksvõtu kokkulepe, jõusse jäeti lühimenetlus. Mafioosole toob see tulu: igasuguste karistuse alanduste ja kohtunike valikuvabaduste vahel on võimalik, et mafiooso päästab oma naha 5-aastase vanglakaristusega, mis on talle ja tema võimule tühiasi. Enamgi veel, see on talle lausa kingitus. Niisugune situatsioon võib uue “lühikese kohtuprotsessi” seaduseelnõuga ainult halveneda.

See valitsus tegutseb eelkõige avaliku korra tasemel. Arestidega, mis muutuvad ainsaks tõendiks maffavastase võitluse tõhususest. Loomata vahendeid, millega rünnata kriminaalsete organisatsioonide õrnu kohti: nende majanduslikku jõudu. Muidugi, varasid konfiskeeritakse, aga need varad on üksnes tulem ettevõtlusest, mis jätkuvalt lokkab, ja majandulikust süsteemist, mida ei ole puudutatud. Seaduslikul tasandil oleks ränk viga mafioosodelt konfiskeeritud varasid müüki panna. Nad ostaksid need tagasi. Maksuamnestia on maffiale kingitus. Selline on paljude maffiavastaste uurijate hinnang. Tuleb muud teha. Seaduslikul tasandil tuleb teisiti tegutseda. Alguseks tuleb hakata tegema vahet reakuritegude ja organiseeritud kriminaalsuse vahel. Aga tuleb ka lõpetada nende “laimajateks” nimetamine, kes maffianähtustele valgust heidavad. Ka seepärast, et kahjuks ei jää Reggio episood viimaseks. See on alles algus.

Roberto Saviano artikli tõlkis Kristel Kaaber

Organiseeritud kuritegevus laieneb uskumatu kiirusega igale kontinendile. Maffiad ründavad maailma kultuuripärandit: inimõigusi. Maffialik mentaliteet, erinevat maffiaorganisatsioonist, saadab illegaalseid ettevõtmisi kõigis meie igapäevastes tegevustes. Rita Atria, õigusorganitega koostöö tegija, kes tappis end 26. juulil 1992, olles vaid 17 aastat vana, ütes: “mina, kes ma olen hinganud maffiat, arvan, et seda ei saa võita enne kui me võidame selle maffia, mis on meie sees”.

Just niisugusest vaatenurgast lähtus Itaalias 23-25. oktoobrini peetud konverents ControMafie, tänu tunnistustele üle kogu maailma: kõnelejate hulgas olid Maria Del Pilar Silva Garay, Colombia inimõiguste kaitse advokaat, Xavier Plassat, domenikaanlane Brasiilia organisatsioonist Commissione Pastorale della Terra, Aljona Obezdchikova, Voroneži Noorte Inimõiguslaste Liikumisest ning paljud teised Mehhikost, Serbiast, Austriast, Ekuadorist, Rumeeniast, Argentiinast, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Bulgaariast ja Saksamaalt.

Colombias on mafiad organiseeritud viisil, mis ei kontrolli ainult riigi majandussfääri vaid ka poliitilist sfääri. Täidesaatev ja seadusandlik võim katavad illegaalseid tegevusi ning korra säilitamise nimel surutakse maha kõikvõimalik aktivism. Inimõiguste kaitsjaid nimetab too riik terroristideks ja mässajateks, neid toetavad ka strateegilised luureorganid, kelle ülesanne on neutraliseerida grupid, keda defineeritakse “ohuks riigile”. Salateenistused viivad seda eesmärki ellu, kasutades pealtkuulamisvõimalusi ja sisseimbumist – ja nad ei jälgi mitte ainult üksikuid inimõiguste aktiviste vaid ka magistraate ja ajakirjanikke. Colombia poliitiline süsteem lubab seesuguseid inimõiguste rikkumisi ja veel enam, otsib nendest oma võimule tuge.

Ka Venemaal on raske taibata, kust jookseb piir valitsuse tegevuste ja organiseeritud kuritegevuse tegevuste vahel. Kõige enam rikutud õigus Venemaal on arvatavasti üksikisiku kaitstus. Inimesed tulevad kokku, et meelt avaldada oma õiguste kaitseks ja politsei ründab neid. Korrakaitsjate teod on korraldatud ja organiseeritud aga läbi kriminaalsete rühmiteste. Agressioonid toimuvad ka blogijate vastu, ajakirjanike vastu, kõigi vastu, kes neid kuritegusid avalikustavad. Praegusel hetkel püüab Venemaa valitsus sulgeda ka Skype’i, üht vähestest sõnavabadust võimaldavatest kanalitest. Motivatsioon: “avaliku korra kaitse”

Need on vaid näited selleks, et mõista, millised sündmused leiavad aset tänu organiseeritud kuritegevus illegaalsetele tegevustele. Maffiad on muutunud, nad on arenenud. Nad on ristunud ja kasvanud transnatsionaalseteks. Nad omavad aina enam raha ning nad investeerivad igale poole maailmas, kus nad näevad võimalust rikastuda. Itaalia maffiad teevad uusi kokkuleppeid teistega, sellesama Vene maffiaga, Albaania omaga, Nigeeria omaga.

Kõik see, mis on õigusvastane, mis on maffialik, ei garanteeri inimõigusi. Vaadates organiseeritud kuritegevusele selle nurga alt, saab igaüks teha sammu, et maffiat hävitada: toetades inimõigusi, selline lähenemine võiks olla organiseeritud kuritegevusega võitlemise lipukiri igal maal. Colombias ja Venemaal, Itaalias ja Eestis.

Autor: Roberta Della Sala,  Avellino

savianoEestiski võrdlemisi märgatava vastukaja osaliseks saanud Roberto Saviano “Go­morra” edul on kindlasti mitmeid põhjuseid. Napoli organiseeritud kuritegevuse analüüsi ja autorile osaks saanud ähvarduste kõrval ei tohiks kindlasti mööda vaadata teose kirjanduslikest külgedest, oskuslikust balansseerimisest uuriva ajakirjanduse ja ilukirjanduse vahel. Kui ingliskeelses maailmas (kardetavasti kehvapoolse tõlke tõttu) paigutati raamat üsna ühemõtteliselt non-fiction’i osakonda ja ühes Rooma raamatupoes võis teda näha hoopis reisikirjanduse riiulis (ikkagi “reis”), siis Itaalias vallandas teos päris elava keskustelu just nimelt belletristilise vaatepunkti ümber.

Nii avaldas Bologna kirjanikekollektiivi Wu Ming1 kuuluv autor 2008. aastal memorandumi “New Italian Epic”, kus otsib ühiseid elemente vabalt valitud teostest, mis ilmunud aastail 1993–2008. Selles kirjandusliku zeitgeist’i analüüsis, kus muide “Gomorral” on suhteliselt keskne roll, jõuatakse põhijoontes järgmiste väideteni.

Kirjanduslikud ja keelelised registrid vahelduvad tekstiloomes pigem vaevu hoomatavalt kui mänglevalt – teksti parema edasiandmise, mitte eksperimenteerimise huvides. Kirjutatus ilmneb autori eetiline (ja poliitiline) pühendumus, vastutuse võtmine, postmodernistlikust kõrvalseisja positsioonist loobumine, teksti keskele viskumine, sellega samastumine ja soov pakkuda seesugust kogemust ka lugejale. Kadunud suurnarratiivide (kirjanduslike ja poliitiliste) asemele otsitakse uusi, eepilisi, võimalikult laia allegoorilise väljaga narratiive.

Memorandum (mille versioon 3.0 on tänaseks ka eraldi raamatuna avaldatud) tekitas teravat poleemikat ja ehkki ta võib näida lihtsalt pisut naiivse naasmisena “mil­lestki tähtsast” kirjutamise juurde või kattevarjuna “neoneorealismile”, pakub ta kindlasti võtit mõistmaks nii mõndagi aspekti ka Roberto Saviano “Gomorras”.

Registrite valik, millele “Gomorra” on rajatud ja mis omakorda püüavad lihtsustada tekstile lähenemist, on tõesti pillavalt lai. Sujuva elegantsiga liigub Saviano autobiograafilise romaani ja uuriva ajakirjanduse, antropoloogiliste välivaatluste ja poliitökonoomilise kriitika, detektiivromaani ja grahamgreene’iliku j’accuse-teose vahel.2

Tegemist ei ole ühtlustatud fiktsiooniloomega, Saviano võib kord mõnest ajaleheartiklist või dokumendist otsesõnu juttu teha ja teisal kasutada mõnd artiklit hoopis “isiklikumat” laadi stseeni tarvis.3 Võib muidugi küsida, millised Saviano allikad üldse ei kannaks teatavat fiktsionaalset või žanriomapära pitserit. Ajaleheartiklitest, politsei pressikonverentsidest ja kohtuprotokollidest pealtnägijate tunnistuste, pealtkuulatud telefonikõnede ja Napoli aguleis levivate anekdootideni – kõigel on erinev tõeväärtus ja oma kindel viis informatsiooni edasiandmiseks, meetod tihti olulisem kui sündmus ise.

Kuidagi ei saa mööda ka fiktsiooni rollist camorra liikmete seas. Raske on näha vahet, kus popkultuur peab aitama kurjategijatel brände kujundada või kus see nende enda elu juhib. Nõnda saadavad naissoost klannipealikke “Kill Billi” eeskujul kollasesse riietatud naiskillerid, kerkivad filmist “Scarface” kopeeritud ehitusloata villad, arreteeritud bossid ilmuvad reporterite ette nagu Hollywoodi filmistaarid, altkulmu kaamerasse põrnitsedes, teadmisega, et just nii neid jäädakse mäletama ja nende ees hirmu tundma.

Saviano ees on kahekordne ülesanne: kuidas sellest tekstide plejaadist välja lugeda “reaalsus” ja reaalsus omakorda teks­tua­liseerida. Kuigi kirjeldatud sündmused ei ole reaalsemad kui teistes Itaalia organiseeritud kuritegevusest kirjutatud raamatutes, on tema kirjutanud realistlikumalt. Kogunud erinevad seigad meeldejäävateks sündmusteks, millel on omakorda taastootvad väärtused, neid võib üha uuesti jutustada nagu antiiktragöödiaid uuesti lavastada – Matteo Garrone film või “Gomorra” arvukad instseneeringud Itaalia teatrilavadel räägivad ikkagi raamatus jutustatust, mitte sellest, kuidas seda jutustati.

Saviano on ise intervjuus tunnistanud, et kuivem ajakirjanduslik stiil või siis lõpuni ilukirjanduslik tekst oleks tema arust võinud tekitada liigsuure lõhe lugeja ja loetu vahele.4 Vastukaaluks laseb ta kõiki sündmusi kokku põimida minajutustajal, kes on tõenäoliselt kõige ilukirjanduslikum element Gomorras üldse, omni­presentne laulik, kes lugejat läbi Napoli põrguringide juhatab, on vaid tühi kest, mis vajadusel uusi vorme omandab.

Ühelt poolt veab ta lugeja eest näppudega üle Kalašnikovi jäetud kuuliaukude, topib ninapidi üha võikamatasse seikadesse, ükskõik kas siis autor ise viibis nende stseenide juures või andis hääle hoopis mõnele tunnistajale, kes tahaks olla kuuldud, aga mitte nimetatud. Teisalt jätab minajutustaja piisavalt ruumi poolautobiograafilisele tegelasele, kes Saviano motiive kipub lapsepõlvetraumadele taandama. Minajutustaja vaat et vuajeristlikku painet camorra tegevuse suhtes selgitab 13-aastase Robbe kogetud seik, mis üsna üheselt seob surma (tahtmatu) erektsiooniga, ja vastuhakk isa konformistlik-alandlikule mõtteviisile sümboliseerib Saviano hilisemat otsust astuda vastu Napolis valitsevale vaikimisele.

Selline lugeja kättpidi vedamine ja seletuste andmine võiks tüütukski osutuda, kui kõikide nende personifikatsioonide tagant ei tõuseks ikka ja jälle Saviano-autori tegelaskuju. Hoolimata välisest tagasihoidlikkusest on tal oma kirjanduslik ja poliitiline agenda, ta tahabki anda oma hääle neile lugudele, kus peategelased seda ise veel ei julge, kirjutada moel, mis Pasolinini vahest ei küüni, aga oleks ühiskonnas vähemalt sama oluline. Lõppude lõpuks on temagi üks napollasi, kes otsib viisi, kuidas oma elu elada täiel rinnal ja camorra’t kartmata ning selgeks teha, et praegu ei ole tegu Meh­­hiko narkokartellide ega Angoola lapssõduritega (kuigi camorra on tõenäoliselt mõlematega ärilistes suhetes), vaid tema kodulinnaga.

Selle soovi täitumiseks peab ta tõestama, et Napolis ja Campanias toimuv ei ole nor­mist kõrvale kaldumine, vaid tavaliste ma­janduslike efektide kuhjumine. Camorra või “Süsteem”, nagu seda kutsuvad kirjeldatud maailma kodanikud, on oma olemuselt sama totaalne kui kapitalistlik maailmakord, mille pragudes ta tegutseb. Saviano kasutab camorra’t meie kõigi ühiskonna allegooriana, selle toimemehhanismidest kirjutamine võrdub autori jaoks neoliberalistliku majandussüsteemi kriitikaga.

Kuritegeliku maailma erinevaid sektoreid ükshaaval analüüsides jõuab ta ikka ja jälle arusaamiseni, et camorra töötab alati käsikäes “legaalse” ärimaailmaga ning et camorra ise lähtub pigem majanduslikust kui sõjalisest või poliitilisest loogikast. Süsteem on edukam kui teised grupeeringud, sest ta ei vastandu poliitilisele korrale nagu Cosa Nostra, camorra lihtsalt kas leiab meetodi koostööks poliitikutega või siis hävitab nende karjääri, ilma et ta seejuures ise poliitikute positsiooni ihaldaks.

Nõnda jõuabki “Gomorra” üsna lootusetu lõppjärelduseni, camorra vastu nagu ei olekski võimalik võidelda, sest klannipealike arreteerimine laseb esile kerkida uutel “ärimeestel”, võimaldab aegunud ärimeetodeid asendada uute ja innovatiivsematega. Legaalse ja illegaalse segunemisel tekkivad lõputud viisid kasumi suurendamiseks on iga suurfirma unistus: võimalus pääseda seadustega ette nähtud piirangutest, mis samal ajal konkurente edasi kammitseksid.

Paljuski tuleneb selline lootusetus ideoloogia kui sellise surmast. Nii nagu poliitmaastikul puuduvad jõud, kes tegeleksid reaalselt alternatiivide otsimisega, ei loe camorra’ga kaasa minevate poliitikute puhul nende parteiline päritolu. Ometi ei lasku Saviano mõne minevikuideoloogia elluäratamiseni. Tema viimane lootus rajaneb tavalisel inimesel, usul, et ükspäev suudavad Napoli enda elanikud lahti öelda vaikimisest ja camorra loogikaga kaasa minemisest.

Seni on lootus “elada täiel rinnal” jäänud vaid lootuseks, romaani ilmumise järel sai Roberto Savianost endast Roberto-kirjanik, tegelane “Gomorra” kaante vahel, metamorfoos, mis sundis lõpuks Saviano “Go­morra” kirjutamist kahetsema. Nii nagu camorra klannipealike hiigeledu hind on varem või hiljem isolatsioon – olgu vanglas või karabinjeeride eest end salakorterites varjates –, nii pidi Saviano loobuma senisest elust ja peituma omakorda kara­bin­jeeride kasarmutesse. Kui lugeda ajalehtedest lugusid, kuidas järjekordsed “Gomorras” mainitud klannipealikud on kinni nabitud, on samas tunda ootuse hõngu: kunas avaneb võimalus kirjutada lugu sellest, kuidas ca­morra lõpuks ometi tabas Saviano. “Go­morra” ei ole ju j’accuse Campanias baseeruva ja oma kombitsaid üle maailma sirutava camorra vastu. Pigem süüdistus kõigile, ühtviisi Lõuna- ja Põhja-Itaaliale, poliitikuile ja rahvusvahelistele korporatsioonidele; näitamine, et globaalne maailmakord on see, mis lubab Süsteemil eksisteerida ja kontrollimatult laieneda. “Gomorra” viimaseks süüdistuseks aga jääb osutus lugejale: mina tegin, mis suutsin, aga sina?

Autor: Kristjan Pruul, Milano

Lugu on kirjutatud Vikerkaare tellimusel

1 Wu Ming (hiina k-s: ei keegi) on viimase kümnendi üks huvitamaid nähtusi itaalia kirjanduses: “anonüümne” rühmitus, mis avaldab peamiselt kollektiivseid romaane, kuigi eri liikmed on ka sooloprojekte kirjutanud. Rahvusvahelist edu saavutati esmakordselt Luther Blissetti pseudonüümi all avaldatud kollektiivse romaaniga “Q”, millele käesoleval sügisel on oodata järge (eesti keeles on Luther Blissettiga võimalik tutvust teha näiteks Margus Tamme artikli vahendusel Artishoki ajaveebis: http://artishok.blogspot.com/2008/08/suurmeeste-elulood-ii-luther-blissett_25.html). Rühmitus on ka üks peamisi copyleft-ideede levitajaid Itaalias ja seetõttu on nende teosed (k.a mõned tõlked) vabalt kätte saadavad nende veebilehel: http://www. wumingfoundation.com/

2 Vrd Greene’i “J’accuse: The Dark Side of Nice” (1982)

3 Segadus “Gomorra” ilukirjanduse või ajakirjandusena lugemise ümber sai ainult hoogu juurde pärast seda, kui Napoli ajakirjanik Simone Di Meo süüdistas Savianot Di Meo Cronache di Napoli ajalehes avaldatud artiklite plagieerimises. Sellisel süüdistusel oleks tõesti kaalu vaid siis, kui tegemist oleks tõsiajakirjandusliku teosega.

carcere_donnaOlla naine ühes kriminaalses paigas on keeruline. Komplekssed reeglid, ranged rituaalid, lahutamatud sidemed. Naiste käitumist maffiamaal seadustab jäik, läbi aegade ühesugusena püsiv ühiskonna-struktuur. See on pidev köiel balansseerimine tänapäeva ning traditsioonide, moralismi trellide ja ärimaailma täieliku südame-tunnistusetuse osas.

Need naised võivad anda käske hukkamiseks, aga nad ei saa endale lubada vabadust pidada armukest või meest maha jätta.

Neil on õigus vabalt otsustada invensteeringute üle igas turusektoris, aga neil on keelatud end meikida kui nende mees on vanglas.

Kohtuprotsesside ajal võib näha kokkusurutud naisi publikule määratud saaliosas: saadavad suudlusi või lihtsaid tervitusi trellide taha. Need on kohtualuste abikaasad, aga tihti näivad nonde emadena. Riietuda elegantselt, end meikida samal ajal, kui mees on kinni, on sama hea kui öelda, et teed seda kellegi teise pärast. Värvitud juuksed on pettuse sõnadeta ülestunnistuseks. Naine on defineeritav suhtes mehega. Hingetu olevus. Poolik olevus. Seepärast näed neid abikaasa vangisoleku ajal hooletusse jäetud väljanägemisega. Truuduse märgiks. Kehtib Campania sisemaa klannides, teatud ‘ndrangheta ringkondades, mõnedes Cosa Nostra peredes. Kui aga näed neid hästi riides, värvituna ja hoolitsetuna, siis on nende mees läheduses, siis on ta vaba. Annab käske. Ja käske andes peegeldab oma naise peal enda võimu, annab seda edasi läbi tema välimuse. Ent ometi on vanglas istuvate bosside ilmetusest peaaegu läbipaistavaks muutunud abikaasad tihti nende asetäitjatena suurimateks käsuandjateks.

Kõikide naiste lood kriminaalses paigas sarnanevad üksteisele, olgu siis tegemist mõne traagilise või siis näilises normaalsuses hõljuva saatusega. Tavaliselt tutvutakse teismeeas ja abielu sõlmitakse kahekümne, kahekümne viie aastaselt. Võtta naiseks tütarlaps, keda tuntakse lapsest saadik, on reegel; põhitingimus, et oleks neitsi. Meestel on küll lubatud armukesi pidada, aga viimastel aastatel abikaasade poolt sisse viidud kirjutamata seaduseks kujunenud, et nendeks võetakse välismaalannasid: venelannasid, poolakaid, rumeenlannasid, moldaavlannasid. Kõik naised, keda peetakse madalakategoorialisteks, võimetuteks perekonda looma ja, nende meelest, lapsi kasvatama nii nagu peab. Samal ajal, soetada endale üks itaalia armuke või, mis veelgi hullem, samast külast oleks destabiliseeriv, karistust vääriv teguviis.

Läbi seksuaalsuse toimub suur osa ühe mehe või naise kujundumisest maffiamaal.

“Mitte kunagi naise all,” on üks kirjutamata seadusi, mis sisse kasvatatakse. Kui otsustad armastusakti ajal olla naise all, siis valid sa sellega ka “all-olemise” ka igapäevases elus. Ka siis, kui see sulle lihtsalt meeldib, sunnib see asend nende loogika järgi allaheitlikkusele.

“Mitte kunagi oraalset seksi.” Seda saada on lubatud, aga sama naisele teha on ”koerte värk”. “Ära muutu kunagi kellegi koeraks.” Vanad reeglid, mille järgi käituvad veel praegu paljud uue generatsiooni esindajad. Ja veelgi jäigemad reeglid kehtivad väljaspool Itaaliat. Yardie, võimas paljudes Londoni ja New Yorgi linnaosades valitsev Jamaika maffia, on heaks näiteks. On keelatud praktiseerida oraalset seksi, nii teha kui saada, on keelatud puudutada naiste anust ja olla anaalses vahekorras. Seda peetakse räpaseks, homoseksuaalseks (geid on jamaika maffiakultuuris surmale määratud). Seks peab olema jõuline, mehelik ja eelkõige korralik. Suudlusteta. Keelt läheb vaja joomiseks, tõeline mees ei kasuta seda teisiti. Cosche – maffiagruppide – esindajad on painatud mitte ainult oma mehelikkuse pärast, vaid ka seepärast, kuidas mainitut praktiseerida. Kategooriliste imperatiivide jäik elluviimine muutub rituaaliks, mille abil oma võimu kindlustada. Need selged ja erandideta normid kehtivad peaaegu kõigis ‘ndrangheta, camorra, mafia ja Sacra Corona Unita paikades. Kui hästi vaadata, on need midagi enamat kui lihtne maskuliinse kultuuri peegeldus. Pole midagi, mis ütleks meile selgemalt, kui need seksuaalnormid, kuidas kriminaalsetes kohtades ei leidu valdkonda, kus ei kehtiks kuuluvuse, võimu ning territoriaalse kontrolli raudne loogika. Võim elu ja surma üle, milles surm, olgu siis saadud või antud, on vundamendiks. Igaüks, kes usub, et on sellest vaba, eksib. Kontroll seksuaalsuse üle on põhiline. Ka flirtimine muutub territooriumi märgistamiseks. Läheneda naisterahvale tähendab riskeerida territoriaalse sissetungiga.

1994. aastal üritas Antonio Magliulo Casal di Principest alustada suhet ühe tütrlapsega, casalesi grupi liikme sugulasega, kes oli naiseks lubatud teisele klanni liikmele. Magliulo tegi tüdrukule rohkesti kingitusi ja taibates, et viimane polnud väga õnnelik oma abielulubaduse üle, ei kavatsenud lihtsalt loobuda. Antonio oli sellest palju aastaid nooremast tütarlapsest tõsiselt sisse võetud ja kurameeris temaga nagu ta kodukandis tavaks. Baci Perugina Valentinipäevaks, rebasekrae jõuluks, postegge ehk ootamised töökoha juures tavalistel päevadel. Ühel suvepäeval kutsusid Schiavone klanni liikmeted mehe Castelvolturno La Scogliera rannale, et asjad selgeks rääkida. Nad ei andnud talle aega suudki lahti teha. Maurizio Lavoro, Giuseppe Cecoro ja Guido Emilio lõid Antoniole naelutatud nuiaga pähe, sidusid ta kinni ja hakkasid liiva suhu ja ninna ajama. Mida enam ta neelas, et hingata, seda rohkem liiva nad talle kurku toppisid. Antonio lämbus sülje ning liiva segus, mis ta kõris tsementeerus. Ta määrati surmale, kuna flirtis endast noorema naisega, kelle soontes voolas ühe tähtsa grupiliikme veri, kes oli juba abikaasaks lubatud. Kurameerida, paluda kasvõi üksainus kokkusaamine, veeta koos öö on kohustus, risk, vastutus.

Valentino Galati oli 19-aastane, kui jäi kadunuks 26.detsembril 2006 Filadelfias, mis ei ole ameerika kveekerite poolt rajatud linn, vaid üks küla Vibo Valentia provintsis, asutatud vabamüürlaste poolt. Valentino oli lähedane võimul olevale ndrinale. Ta soontes voolas ‘ngranghetista veri, töötas boss Rocco Anello heaks. Kui boss läheb vanglasse kapillaarse väljapressimissüsteemi organiseerimise eest (ühe lühikese raudteeotsa eest pidi iga osalev ettevõte maksma talle 50 000 eurot kilomeetrist), siis on ta naisel Angelal abi vaja ndrina liikmete poolt. Sisseostud, kodu korrashoid, laste kooli viimine. Valentino juhtub olema üks väljavalitutest. Niimoodi, pikkamööda, peaaegu loomulikul viisil, sünnib suhe Angela Bartuccaga. Karistus on vältimatu ning kui keegi poissi enam küla peal ringi liikumas ei näe, ei pane seda keegi imeks. Surma mõistetud, kuna oli olnud bossi naisega.

Valentino ema Anna ei taha uskuda. Tema poeg ühe bossi armuke? Võimatu: äsja täisealiseks saanud, liiga väike. Tunnistab, et Angela tuli mõnikord kohvi joooma ja sellest ajast, kui Valentino kadunud, pole ta enam külla tulnud. Aga Valentino ema jaoks ei tõesta see midagi. “Mu pojal pole selle looga midagi pistmist”. Usub põikpäiselt, et on mingi muu põhjus, aga maffiavastase magistratuuri arvates ei ole nii. Pikka aega magas Anna diivanil telefoni ligidal hirmust, et magamistuppa ei kuule kui heliseb “aparaat”, nagu seda lõunas nimetatakse. Ja nii sulgub lõpuks Valentino ema oma valu vaikusesse, mis respekteerib omertà vaikust, jätkates ilmse eitamist.

Sama saatus oli juba tabanud Santo Panzarellat Lamezia Termest, tapetud 2002. aasta juulis. Santo oli armunud Angelasse neli aastat varem. Ikka tema, Angela. Santo pihta lasti püstol tühjaks, pidades teda surnuks pandi ta pagasnikusse. Aga Santo Panzarella ei olnud surnud. Andis pagasnikus jalahoope. Nii murti tal jalaluud, et ta nendega oma viimast reisi ei takistaks; lõpuks tulistati talle pähe. Santost leiti ainult õlaluu, mis võimaldas uurimisi algatada. Ka tema mõisteti surma vale naise puudutamise eest. Angela Bartuccat kujutatakse ette nagu mingit saatuslikku naist, üks mantide nagu ajalehtedes on teda tihti nimetatud, võimeline oma võrgutava võluga ületama isegi surmahirmu. Naine, kes armastas ja oma armastusega määras surmale. Kui tegelikkusele silma vaadata, siis ei sarnane see legendile. Fotodelt vaatab vastu ühe kena tüdruku nägu, kelle põhiliseks süüks oli elutahe. Vanglas istuv abikaasa tähendab maffianaisele täielikku abstinentsi. Kiindumustest ja kirest. Vaid eakad bossid, juhul kui nad on abielus noorte naistega ja karistus on pikk, lubavad elukaaslasel asetäitjat pidada. Peaagu alati eelistatakse küla preestrit, kui see on kättesaadav või venda, onupoega, üht sugulast igal juhul. Eales poleks võimalik ühel grupiliikmel, kelles pole bossi verd, omandada võimu läbi suhte naisega ja teda asendada.

Paljud naised riietuvad musta, ka noorimad ja peaaegu alatiseks. Lein tapetud mehe pärast. Lein poja pärast. Lein, sest surma on saanud vend, mõni tädi/onupoeg, naaber. Lein, sest on mõrvatud ühe töökaaslase abikaasa, lein sest on mõrvatud mõne kauge sugulase poeg. Nõnda on alati põhjust musta riietumiseks, Ja musta kleidi all kantakse punast riiet. Vanaprouad punast alussärki, et mäletada verd, mida kätte maksta, noored punast aluspesu. Igavene mälestus verest, mida valu ei lase ära unustada, vastupidi must rõhutab veelgi enam kättemaksu kohutavalt intiimset värvi. Leseks jäämine kriminaalses paigas tähendab kaotada peaaegu täiesti oma naise identiteet ja täita ainult ema rolli. Kui jääd leseks, siis võid uuesti abielluda ainult oma poegade nõusolekul. Ainult siis, kui uus mees on isaga samal (või kõrgemal) astmel maffia hierarhias. Eelkõige pärast seitset aastat seksuaalelust loobumist ning ranget leina järgimist. Sest leseaastad pidid kestma täpselt aja, mis kulus külarahva uskumuste kohaselt selleks, et hing teisele poole jõuaks. Pidi ootama, et hing sinna jõuaks, sest vastsel juhul oleks ta pidanud nägema oma naist “petmas” teise mehega.

Antonio Bardellino, karismaatiline San Cipriano d’Aversa boss, püüdis vabastada leski nendest keskaegsetest reeglitest ning sellest pidevast pealesunnitud kannatusest. Külas meenutavad pajud, et seni kuni don Antonio võimul oli, ütles ta: ”Seitse aastat läheb aega paradiisi jõudmiseks, meie läheme teise kanti. Ja sinna jõutakse kiiresti, “int’a na’ nuttata”, ühe öö jooksul.” Kui aga Bardellinoga arved õiendati, tuli Schiavonede valitsusaeg ja tulid ka tagasi vanad seksuaalsed reeglid.

1993. aasta augustis leiti Paola Stroffolino armukesega. Ta oli ühe väga tähtsa bossi Alberto Beneduce, esimese kokaiini ja heroiini otsesissetooja Caserta rannikul, abikaasa. Pärast Beneduce tapmist, ei pidanud ta kinni seitmest leina aastast ja alustas suhet Luigi Griffoga. Klann otsustas, et selline käitumine oli lugupidamatu vana bossi suhtes. Karistuse elluviimiseks valisidki nad viimase hea sõbra Dario De Simone, kes kutsus paari ühte Villa Literno mõisa suve esimeste mozzarellade maitsemise ettekäändel. Üksainus kuul pähe mehele ja üks ka naisele. Ei midagi rohkemat kahele närukaelale, kes olid solvanud kadunu au ja mälestust. Seejärel viskas mees, kes oma lojaalsust oli üles näidanud Vincenzao Zagaria ja Sebastiano Panaro abiga surnukehad sügavasse kaevu Giuglianos.

Sandokani, ehk Francesco Schiavonet ja tema venda süüdistati käsuandjatena. Bossi lesk on puutumatu, aga kui ta määrib ennast teise mehega, siis kaotab ta oma staatuse. Pentiti, kahetsejad ja õigusorganikega koostöötegijad, kes üritasid hajendada kohtunikke uskumatust, andsid vastuse, mis on suurepäraseks kokkuvõtteks. “Dottò, seksida on siin hullem kui tappa. Parem, kui tapad bossi naise. Võib-olla antakse sulle andeks, aga kui sa temaga seksid, siis oled kindlalt surnud mees.”

Armastada, suhe soetada, suudelda, kinkida midagi, naeratada, puudutada kätt, üritada ühele naisele meeldida, olla temast sisse võetud võib olla saatuslik tegu. Viimne. Kohas kus kõik käib kohutava seaduse järgi, kirjutavad tunded ja kired alla surmaotsusele.

Roberto Saviano “La Repubblicas” ilmunud artikli tõlkis Kristel Kaaber

Võib-olla paljud ei tea, või paljud ignoreerivad, et eksisteerib üks Itaalia, millest uudistes ei räägita. Itaalia, mis ei vääri esikülgi suuremates ajalehtedes ning mis räägib vaikse häälega. Kuid see on ühe Itaala osa hääl. See on Mezzogiorno, Lõuna-Itaalia. Seesama, mida kirjeldatakse kui riigi mädanenud osa. Kogu riigi suurimat probleemi. Paika maffiale, paika narkokaubitsejatele ning kõikvõimalikule vägivallale. See on tõde. Just niisugusene nagu ka eesti keeles hiljuti ilmunud Roberto Saviano “Gomorrast” lugeda võib. Kuid tõde on ka vastupidine. Lõuna-Itaalia ei ole ainult see.

Casalesi on rahva nimi, mitte (camorra) klanni nimi“. See on lause, mida ütles üks tütarlaps koolis Casal di Principes, Caserta provintsis Campanias. Rõhutamaks, et see pole ainult kuritegelik paik, vaid see on linnake, kus elavad ka ausad inimesed, kes ei vääri olemaks sildistatud ja väljaarvatud. Üks teine tüdrukuke, keda ükski ajakirjanik ei ole kuulanud, pärit Napoli perifeeriast. 13-aastane. Käib põhikooli viimases klassis. Oma klassitöös kirjutab: “Ma elan raskes reaalsuses, ei ole kõik roosa ja lilleline, aga on ka häid asju, millest keegi ei räägi. Miks keegi ei räägi meist, kes me töötame? Miks ei räägita meist, kes me tahame midagi muuta?” See tüdruk nõuab tagasi seda, mis on ilus kohas, kus ta elab, seda, mis on oluline, selles mida seal tehakse ja viise, mismoodi seal toimitakse.

Need kaks lihtsat tunnistust ütlevad meile, et inimesed ei ole konteinerid, mida keegi täidab, vaid on ressursid, ideed ja institutsioonid, mis tulevad välja koos jõu ja vihaga, eriti tugevalt allasurutud territooriumeil. Rääkida heast ja ilusast sellel maal ei ole kellelegi oluline, sest traagika ja vägivald teenib ajalehtedele raha. Kuid on üks osa itaallasi, kes on väsinud kuulamast vaid noid uudiseid. Need, kes on otsustanud teleri kinni panna (eriti keskpäevaste ja õhtuste uudistesaadete ajal, nende peamiste). Need, kes kasutavad teisi kanaleid informatsiooniks ning need, kes lähevad esmase uudise pealiskaudsusest sügavamale. See on üks osa rahvast, kes soovib mõista, soovib muuta lähtudes kõigest sellest ilusast, mis meil on rahvana ja riigina. See on Itaalia, kes võtab tagasi omaenda olemisviisi.

Igal aastal, üheks päeval, need inimesed tulevad kokku ka ühte linna – iga kord erinevasse – et manifesteerida mafiate vastu. See on Vaba rahvas, Nimede ja Numbrite Assotsiatsioon (popolo di Libera, Associazioni Nomi e Numeri) mafiate vastu. Rahvas, kes kasvab kiiresti. Sel aastal oli manifestatsioon Napolis, kus organisaatorite info kohaselt oli 150 tuhat inimest üle kogu maa – ja mitte ainult. Sel aastal osalesid ka maffiaohvrite sugulased Poolast, Türgist, Senegalist. Selle ürituse raames tasub meenutada üht lugu noorest poisist, kes oli just liitunud politseiga ja hukkus maffia käe läbi.

Lühikest aega Torino casermas teeninud, saadeti too 23-aastane poiss Palermosse, squadra mobile kinnipidamisrühma koosseisu. Olid aastad 1984-85. Ajalooline hetk: squadra mobile, kes otsustab luua ad hoc üksuse koos erispetsialistidega tabamaks peidusolevaid mafioososid. Jõuab kohale see noormees, saab rühma liikmeks. Perekondlikel põhjustel, isa puudumisel ning ema terviseprobleemide tõttu peab ta küsima üleviimist. Töötab Roomas. Armub imelisse tüdrukusse. Suvepuhkuse ajal otsustab oma tütarlapse viia Sitsiiliasse, Palermosse, näitamaks, kus ta töötas ning tutvustamaks teda tabamisrühma komissarile, Ninì Cassarà. Ta näitab suure uhkuse ja naudinguga seda imelist linna: merd, sadamat, ajaloolist keskust. Siis naaseb tööle Rooma – ent siis tapetakse Sitsiilias komissar Beppe Montana. Komissari matustel, suures valus, koos oma tüdrukuga, mõistab ta, et Cassarà on ohus, tal pole kaitset, ta on jäetud üksi. Sel hetkel ta vaatab oma tütarlast ning ütleb talle, et on otsustanud jääda saarele, et kaitsta oma komissari. Saadab oma tütarlapse Rooma ning naaseb komissar Cassarà vabatahtliku ihukaitsjana. Nad surevad mõlemad kuulipildujavalangu 71 kuuli läbi. On 6. august 1985. Tema, oma suures helduses ja tema komissar, tugeva pühendumusega võidelda Sitsiilia maffia vastu. Ta nimi oli Roberto Antiochia.

25. märtsil 1995 andsid tema ema, Saveria Antiochia ja don Luigi Ciotti elu Libera’le, sellelesamale organisatsioonile, mis mafiate vastu võitlemiseks inimesi koondab. Nad on sellele organisatsioonile pühendanud kogu oma jõu ja koos on nad otsustanud, et vähemalt ühel päeval aastas peavad tulema kokku kõik, kes on mafiate läbi kaotanud lähedasi ja kes võitlevad organiseeritud kuritegevuse vastu, peavad tulema kokku kõik, et koos kõndida ja üksteist kuulata. Valiti esimene kevade päev, 21. märts, andmaks signaali, et on lootust ja kõik võib muutuda.

Tänaseks see päev ei ole enam algus. See on hoopis kohalejõudmisepäev, kus kohtuvad need kõik, kes kogu aasta on teinud ühist tööd, kes töötavad kogu Itaalia koolides, koos mafiaohvrite sugulastega, kes teevad iga päev tillukesi samme, et muuta seda reaalsust, kus me iga päev elame.

Autor: Roberta della Sala, Avellino, Campania

Järgnev on tõlge Marco Travaglio igaesmapäevasest internetiülekandest Passaparola Beppe Grillo blogis 30. märtsil 2009. Millisel põhjusel peaks läbi lugema selle pika loo, mis räägib ühe kauge maa lähiajaloost ja valituses oleva partei sünnist? Kasvõi sellepärast, et tegemist on ühe Euroopa tähtsa riigiga, Itaaliaga, kus toimuv jätab tihtpeale välismaalastes lahtiseid küsimusi ja tekitab hämmingut, mida ei ole võimalik mõista, teadmata tema poliitilist ajalugu ning peeneid telgitaguseid käike. See ülevaade, mis sarnaneb rohkem seiklusjutule, seletab hirmuäratavaid tagamaid ja tänu sellele ehk saavad nii mõningadki sündmused suurema selguse.

Tasub lugeda ka sellepärast, et vajalik levitada ja teadvustada iga olukorda, kus võimu nöörid on hämaruses, et mitte öelda saastas. Kasvõi seepärast, et analoogilisi situatsioone teistes aegades ja kohtades vajadusel ära tunda. Kasvõi sellepärast, et saada osa ühe oskusliku ajakirjaniku tänuväärsest tööst, kes meenutab ebamugavaid fakte, mis unustusse kipuvad vajuma (või tahetakse vajutada) või kui väärtusi ning ajalugu oma kasuks pea peale tahetakse pöörata.


Tere päevast,

Mitte selleks, et ära rikkuda seda vabaduse rahva liidri ilusat imperiaalset kroonimist, kes, nagu isegi nägite, üllatuslikult valiti esimeseks, ainukeseks ja viimaseks imperaatoriks parteile, mille ta koostas autotrepil ja mida Gianfranco Fini kommenteeris tookord pikselöögina: “see on lõplik huumor, me ei liitu kunagi vabaduse rahvaga ning Berlusconi ei naase kunagi uuesti palazzo Chigisse (peaministri kohale – K.K) Allenza Nazionale häältega.”

Ja kui keegi Finilt küsis: “Kas on võimalus, et Alleanza Nazionale pöördub (Berlusconi) “lauta” tagasi?”, siis vastas ta:” Meil ei ole vajadust „lauta” tagasi minna, sest me ei ole lambad.” Noh, nüüd nägime, et läksid lauta tagasi ja selle põhjal peaksime siis järeldama, et on ikka küll lambad?

Hästi, et mitte ära rikkuda idüllilist atmosfääri, sest nägite, et nad hoiavad niivõrd kokku, et 6000 saadikust ei leidunud ainustki, kes oleks mõne teise kandidaadi poolt hääletanud; nad oleksid ju võinud makstagi kellegi teise poolt hääletajale, teesklemaks nagu oleks kandidaate vähemalt kaks, aga ei. Kroonimine toimus ühel häälel ja ühel meelel, mis Cavaliere‘t (Berlusconit) väga liigutas, kuna ta seda ei oodanud. Nägite ju emotsiooni, mille saatel ta avastas, et ta on liidriks valitud. Nagu ikka kongressidel, mis viimasel hetkel sellise ootamatult üllatava pöörde võtavad. Kes oleks seda elus ette aimanud….

Aga ütleme nii, et see oli olukorra sees. Huvitav asi on see, et 15-aastase hilinemisega hakkavad vähehaaval hakkavd välja tulema tegelikud nimed, kes on olnud asutajaisadeks sellele seiklusele nimega Vabduse Rahvas, mida enne kutsuti Vabaduse Majaks ja veel enne Vabaduse Pooluseks ning kellel on tegelikult üks ja ainus peremees ammuaegse nimega Forza Italia.

Kui mitmeid kordi oleme kuulnud Forza Italia lugu, selle päritolu… nüüd on see raamat siis kirja pandud gooti tähtedes, hiigelsuurtes, ka mitte-nägijatele. Ilmselt ongi tegemist braille-versiooniga, just see, mida Berlusconi televisioonis näitas ja mis Punamütsikese või Tuhkatriinu loo asemel pakub muinasjuttu ühest seitsme hulka kuuluvast päkapikust: sellest kaheksandast, nagu on teda ristitud Dandini ja Guzzantide poolt.

Craxi, see tundmatu

Kaheksas päkapikk hakkas 1993. a. jahvatama ideid ja projekte, mis hiljem kasvasid Forza Italiaks.

Alguses jutustati meile, et see imeline intuitsioon on pärit just Berlusconilt ja kui keegi kahtlustas, et selle taga on Bettino Craxi ning mõnede kummaliste sitsiillaste, kellest hiljem räägime, soovitused ja suhted, siis eitati kõike: „Meie ei puutu asjasse, hoidku jumal!” Berlusconi teeskles isegi, et ta Craxit ei tunne. Täpsemalt 21. veebruaril 1994, üks kuu ja üks nädal enne Berlsuconi esimese võiduga lõppenud valimisi, kolm nädalat pärast kuulsat kõnet kõikidele telekanalitele saadetud videokassetil, milles ta oma „väljakule tulemist” teadustas, oli Berlusconi külaliseks Giovanni Minoli telesaates „Mixer”. Minoli, kes Craxit väga hästi tundis, küsis temalt, millised on nende omavahelised suhted.

Craxi nimi oli tol hetkel „väljaütlematu”, korruptant number üks (Mani Pulite käigus) oli kiiruga kohvreid pakkimas, sest valitsuse vahetusega oleks ta kaotanud ipso facto oma parlamendiliikme immuunsuse ning oleks otse vanglasse läinud. Tol hetkel oli ta organiseerimas oma pagulust Tuneesias Hammametis. Craxi nimi oli ohtlik ning Berlusconi, sõnapidaja ning ustav sõpradele nagu alati, vastas Minolile: “See on vale. Öelda, et Berlusconi taga on Craxi, on täielik absurd. Ma ei ole midagi võlgu ei Craxile ei CAFile.”

Aasta hiljem, kui Berlusconi esimene valitsus oli võimul olnud ja juba kukkunud, kui riiki juhtis Dini tehnokraatlik valitsus, siis küsis La Repubblica temalt Craxi kohta. Publitalia (Mediaseti, Berlusconi telekompanii, reklaamiga tegelev agentuur – K.K) konsultandi Enzo Cartotto kaudu, kes osales Forza Italia planeerimisel juba 1992 aasta suvest, oli nimelt välja tulnud, et ühel otsustaval kookolekul 1993. aasta kevadel Arcores, avanes uks, astus sisse Bettino Craxi ning andis mõningad juhtnöörid. Nagu näiteks, et Forza Italiaga on vaja ühendada Lega Nord, aga „fašistidega ei iialgi”. Craxil oli rohkesti vigu, aga sotsialistina ta fašiste ei kannatanud, erinevalt Berlusconist, kes võttis oma tiiva alla nii fašistid kui ka mõne natsihakatise, et mitte hääli kaduma lasta.

Igal juhul ajalehtedes ilmusid Cartotto ütlused ning kes tahab neid tervenisti üle vaadata, leiab nad raamatust „Raha lõhn”. Seal on ära toodud just see koosoleku vahejuhtum.

Berlusconi vastas eitusega. Mäletan, et ühel sama perioodi pressikonverentsil Torino Lingottos, küsisin ma Berlusconilt, et kas on tõsi, et Craxi võttis osa nendest koosolekutest. Vastuse asemel kostis ta mulle: “Kas teil häbi ei ole sellist küsimust esitada!”. Olin ühel pressikonverentsil, kujutan ette, et ühes teises riigis oleksid kõik ajakirjanikud sama küsimuse esitanud niiakua, kuni oleks vastuse saanud. Aga kolleegid, needsamad, kes õukonna liikmed on ja praegu juba peaaegu, et perekonnaks saanud, vaatasid mulle kõõrdi otsa pilguga, mis ütles: “Niimoodi ärraitad sa ta üles, ta solvub ja pärast on halvas tujus terveks päevaks“. Läksin ära, kuna ei tundnud nei kõrgdemokraatlikke kombeid.

Berlusconi ütles veel kord „Forza Italia ja Craxi on teineteisest poliitiliselt valgusaastate kaugusel. Ma garanteerin, et poliitiliselt pole meil Craxiga mingit tegemist ja et oleme olnud väga tähelepanelikud oma valimisnimekirju tehes.” Sõnum oli, Craxi on süüalune ja meie neid ei taha. Me ei taha isegi eeluurimise all olejaid, ja 1994 aastal pidid Forza Italia kandidaadid alla kirjutama dokumendile, milles tõendasid, et neil mitte ainult pole kunagi süüdi mõistetud, vaid et neid pole kunagi ka mitte saadetud teadet, mille kohaselt nende isik on juriidilise uurimisega seotud. Mis on isegi liiast, nagu me eelmisel nädalal rääkisime. Et sattuda eeluurimise alla, selleks piisab kellegi tunnistusest, kes võib-olla süüdistused välja mõtleb.

„Ma ei eita sõprust Craxiga, aga on täiesti välistatud, et Forza Italial on või on olnud sidemeid” 2.oktoober 1995

Craxi oli paguluses Hammametis 1994-2000. 2000 aasta jaanuaris ta suri. Tütar Stefania Craxi ootas 6 aastat, et sõber Silvio, kes oli Craxile palju, et mitte öelda kõik, võlgu, läheks isale külla, aga asjatult. Too läks sinna vaid matustele. 2004 aasta augustis ütleb Stefania Craxi intervjuus Corriere della Serale: “Ma ei andesta Berlusconile, et ta kunagi mu isa vaatama ei läinud.” Aga te nägite ju teda paar päeva tagasi, kongressil, õnnepisarad silmis, kui Berlusconi palvel Craxile auaplausi tehti. Võib-olla oli ta unustanud, võib-olla oli ta andestanud ja ehk aitas andestamisele kaasa see, et Berlusconi partei temast parlamendiliikme tegi.

Fakt on ka see, et Craxi oli nagu katkutõbine, seega polnud lihtsalt võimalik öelda, et ta oli üks Forza Italia asutajaisadest ja nõuandjatest. Ka Hammametist ei lakanud ta andmast armastusväärseid napunäiteid, nagu ilmnes telefonikõnede pealtkuulamistest Milano metroo altkäemaksude käivas kohtuprotsessis. Needsamad, mille tõmbas kohtusaalis välja noor magistraat Paolo Ielo, tõendamaks Craxi kriminaalset isiksust, kuna ka paguluses jätkas andmete kogumist ja nõuannete jagamist ning oli sidemetes Forza Italia parlamendigrupiga. Asi läks niikaugele, et grupi eestkõneleja (portavoce) pidi tagasi astuma, kuna edastas Craxile ülekuulamiste ja parlamentaarsete uuringute käike, mille põhjal Craxi orkestreeris magistraatidevastaseid kampaaniaid… ka selle leiate raamatust „Puhtad käed”

Teine asutaja: ristiisa

Aga lähme edasi. Mõni päev tagsi toimus siis lõpuks Craxi postuumne puhastus: täpselt 15 aastat pärast Forza Italia esimest võimuletulekut andis Berlusconi meile avalikul teada ühe standing ovationi saatel, et Bettino oli selle asutajaisa. Ei ole ju paha partei, mille asutajaks on üks seaduse poolt tagaotsitav, eks?

Vaat see, kes nüüd mõtleb, et ei ole ikka ilus üks tagaotsitavast kaasasutaja, peatagu oma nördimus, sest asutajaisadest oli Craxi ilmselt see kõige puhtam. Selle mõttes, et mõnel järgmisel kongressil kuuleme Kavaleri tunnistamas, et nende seas on veel teisigi nimesid, mis praegu ehk veel varju on jäetud.

Kui te näete mõnel järgmisel kongressil, ma ei tea… kui Berlusconile pannakse kroon pähe või mõõk õla peale või paneb ta ise endale pähe pastakurna, võtab kätte kulbi ja hakkab kummalistes keeltes deklameerima, kui ta kutsub üles standing ovationi Vittorio Mangano mälestuseks, siis teate, et hetk ongi kätte jõudnud: lõpuks siis üks teine isa, õigemini üks „ristiisa”, tuleb päevavalgele. Praegusel hetkel peame leppima sellega, mida oleme suutnud raamatutesse kirjutada, sest meie kirjutame raamatutes osasid asju, siis 10 aasta hiljem tuleb Berlusconi ja ütleb need ka välja ning ajalehed märgivad ära: “Berlusconi annab teada…” Ei, Berlusconi ei anna midagi teada, ta lihtsalt tunnistab hilinemisega üles, tavaliselt siis, kui neid asju enam kohtu alla anda ei saa. Et täpsustada, sest tihti läheb asi kirjanduseks, Mangano või mitte Mangano, kas on tõsi või mitte.

Ma mainin lihtsalt seda, mida teame kindlusega Vittorio Mangano rollist ja tema kaastööst Marcello Dell’Utriga Forza Italia sünnis.

Mõned kuupäevad: 23. mai 1992 Capaci veresaun. Mõni päev hiljem helistab Marcello Dell’Utri Enzo Cartottole, kes on üks vana kristlik demokraat Milano hämaras DCs ja kes pidas loenguid Publitalia mänedžeridele ning müüjatele, töötades Dell’Utri jaoks. Oleme 1992 aasta suves, Tangentopoli on alles plahvatanud, veel pole ühtki üleriigilise tähtsusega poliitikut Mani Pulite poolt eeluurimise all pandud. Kinni on võetud Mario Chiesa ja kaks Milano ekslinnapead, Tognoli ja Pilliteri, mõningaid kohalikke administraatoreid, kelle hulgas kristlikke demokraate, komuniste ja sotsialiste.

Ja ometigi on Dell’Utri, kel on ilmselt häid allikaid Palermos, kindel, et esimese Vabariigi poliitiline klass on omadega läbi ja ei suuda end päästa. Kahtluste ärahoidmiseks helistab ta Cartottole salaja, ka mitte Berlusconiga rääkimata, ning palub tal välja töötada „üks poliitiline initsiatiiv, mis oleks seotud Fininvestiga”.

Siis toimub via D’Amelio veresaun (19. juuli 1992), millele eelnes kuulus intervjuu Paolo Borsellinoga, kes ütles, et Palermos toimuvad uurimised Berlusconi, Dell’Utri ja Mangano sidemete ning rahapesu kohta.

Intervjuust möödub vaevalt paar kuud ning tapetakse Paolo Borsellino. Samal ajal töötab Cartotto nagu mutt: seda teab ainult Dell’Utri. Selle kõige leiate te Dell’Utri protsessi aktidest ja meie raamatutest „Onorevoli Wanted” ja „Sõprade sõber”, kus räägime pikemalt loost, mis tundub uskumatu. Või vähemalt, tunduks uskumatu, kui keegi seda lugu oleks jutustanud praegu, kui kõik rääkisid Forza Italia lavatagusest. Aga selle lavatguse olid nad ära unustanud.

1992 aasta sügisel teatakse Berlusconile, et ta peab partei tegema, sest esimesed, kes seda teada saavad, on Dell’Utri ja Cartotto. Ta algatab projekti, mida viib läbi Publitalia struktuuride kaudu Palazzo Cellinis Milano 2s, kus on Dell’Utri büroo.

Projekti nimeks saab „Botticelli”, see maskeeritakse ettevõtte tööprojektiks, aga reaalselt on tegemist poliitlise initsiatiiviga, millest kasvab välja Forza Italia ja pärast tulevadki kõik koosolekud, mille kõigus Berlusconi konsulteerib kõikide oma mehi.

Loomulikult mitte ainult mänedžere, vaid ka ajalehtede ja uudistesaadete direktoreid, kes on ikka Costanzod, Mentanad, Feded Liguorid ja iseenestmõistetavalt Confalonieri, Previti, Dell’Utri, Ferrara. Montanelli nendel ei käinud. Tema asemel oli Fderico Orlando (Montanelli kaastöötaja), kes hiljem kirjutas raamatu „Laupäeviti käisime Acores”. Hiljem veel ka „Laske maha Montanelli”, milles räägitakse järgnevast.

Arcore koosolekud

Nendel koosolekutel on kõvasti vaidlusi, sest Berlusconi on mures. On referendum valimisseaduse kohta, mis viis Itaalia ainuvaliku ning first-passed-the-post süsteemi poole ning 1993 aasta kevadel hakkavad kaduma kõik need parteid, mis olid talle 20 aasta jooksul kaitset pakkunud. Tekib vajadus vahetada need välja millegi niivõrd tugevaga, et võita vasakpoolsed, kes, tundus, kasutasid ära moraalse allakäigu olukorda, mis üha enam ilmnes parempoolsete (aga mitte ainult nende) ridades. Kommunistlik partei oli küll Mani Pulitega seotud oma Milano tiivas, aga mitte üleriigiliselt. Ja siis oli veel eetriõiguste probleem, asjaolu, et kes läheb valitsema, see reguleerib ka televisioonide küsimuse, mille Berlusconi oli just ära suutnud õiendada Mammì seadusega ning kurikuulsate 23 miljardi liiriga, mis suundusid Craxi pangaarvetele välismaal kohe pärast seaduse vastu võtmist.

Selletõttu on suur alarm, suur mure: kas minna poliitikasse või mitte? Kas teeme paremtsentristliku partei ja pärast anname võtmed olemasolevate poliitikute Segni ja Martinazzoli kätte, või teeme kõik ise? Selle üle vaieldi 1993 aasta aprillis, kui toimus koosolek Cartottoga, millest me enne rääkisime.

Maffia ja uus Vabariik

On ka veel teistsuguseid vaidlusi. On pidurdajaid nagu Confalonieri, Gianni Letta ja Maurizio Costanzo, kes on projekti vastustajad või õigemini, kardavad nad, et see saab Berlusconi autogoliks.

Kas on kokkusattumus, et 14.mail 1993 tehakse atentaat Roomas, esimene atentaat Roomas kogu maffia ajaloos, esimene atentaat Sitsiiliast väljaspool: Roomas tehakse Parioli linnaosas. Kelle vastu? Aga vaata-vaata, Maurizio Costanzo vastu, kes pääseb eluga, õnneks, tänu sajandikule sekundist.

Sama Costanzo, kes oli P2 (vabamüürlaste riigivastase salaühingu) liige; ilmselt nii mõneski ringkonnakeses ei oodatud, et Costanzo poliitikasse sisenemise projektile vastu oli. Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et samal perioodil liikusid Sitsiilias ja kogu edela-Itaalias, ka Calabrias kummalised lõunaliigad, kes olid samal lainepikkusel Põhjaliigaga (Lega Nord) – Lamezia Termes toimus isegi üks kokku saamine Lega Nordi esindajaga – kelle ettepenekuks oli lüüa lahku, eraldada Sitsiilia, Calabria. Nende nimeks oligi „Vaba Sitsiilia”, „Vaba Calabria”. See oli üks kummalistest liigadest moodustunud rinne: raevunud padaanlaste asemel olid seal natuke mafiaga, natuke ‘ndranghetaga ja natuke P2ga seotud imelikke tegelasi. Üks nendest, prints Orsini, kel olid sidemed nende tegelastega, olid sidemed ka Marcello Dell’Utriga.

Niisiis teame me, et Dell’Utril – selle on tõestanud Gioacchio Genchi, no näed siis, ristades nende tegelaste telefonikõnede nimekirja – olid otsesed sidemed selle prints Orsiniga. Dell’Utri hoiab neil silma peal, sest need on mafiaorganisatsioonid, ühenduses P2 ja musta eversiooniga, mis haistavad riigipöörde lõhna, haistavad ka uue Vabariigi lõhna ja tahavad taaskord peale suruda oma raskemõjulist hüpoteeki ühe olemasoleva või mitme uue partei kaudu.

Just nagu Vaba Sitsiilia, millega tegelevad otseselt bossid Tullio Cannella, Leoluca Bagarella, vennad Gravianod ja Giovanni Brusca.

Pärast juhtub üht-teist, juhtub see, et pärast atentaati Costanzole ja ka järgnevatele – mai lõpus toimub Firenze atentaat, isegi 5 surnu ja mitme haavatuga; juuli lõpus atentaadid Milanos ja Roomas, veel 5 surnu ja mitme haavatuga – see laiahaardeline terrorismistrateegia annab oodatud tulemusi: Riina (mõjukaim mafiaboss) ei tulistanud, kuhu juhtus, ta pidas sõda, et teha rahukokkulepet Riigiga, nii ütles ta oma meestele.

Üks uus rahukokkulepe, uute subjektide ning poliitiliste referentidega, kes erinevalt agoniseerivatest vanadest, oleksid elus ja terved, aktiivsed ja võimelised pärast ka seda kokkuleppest kinni pidama.

1993. aasta suvel on Forza Italia saatus otsustatud: Berlusconi teatab aprillis-mais Montanellile (Berlusconi ajalehe „Il Giornale” direktor), et ta läheb poliitikasse ja et „Il Giornale” peab temaga kaasa lööma poliitilises lahingus. Montanelli ütleb, et unustagu ära. Suve- ja sügiskuudel toimub lõplik lahk Montanelli ja Berlusconi vahel, sest Montanelli kirjutab endiselt, et Berlsuconi ei saa seda teha, kuna on olemas suur huvide konflikt ja et ei saa kahte ametit korraga pidada.

Teiselt poolt pommitavad Fininvesti telekanalid Montanellit, et ta direktorikohalt tagasi astuks, kuna temast on komistuskivi saanud. Kõige kuulsam konservatiivne ajakirjanik võitles selle vastu, millest oleks Berlusconi soovide kohaselt pidanud saama üks mõõdukas liberaalne partei, ühesõnaga kehastama ideaale, mille lipukandjaks oli Montanelli alati olnud. Aga Montanelli teadis väga hästi, et ta poleks eales seda teinud, kuna Berlusconi on kõike muud kui mõõdukas ja liberaal: ta on autoritaarne ekstremist.

Nende kuude jooksul otsustab mafia hüljata Vaba Sitsiilia projekti, mille alagatajaks ja kaitsjaks ta ise oli ning see otsus toimub pärast teatud koosolekute seeriat, millest viimases Bernardo Provenzano – sellest räägib meile tema parem käsi Nino Giuffre, kes praegu teeb õigusorganitega kaastööd ja keda on tunnistatud usutavaks kümnetes ja kümnetes protsessides, kaasa arvatud Dell’Utri omas – kutsub kokku la cupola, kupli (mafiaperede nõukogu), et teada saada, mida nad otsustavad: kas eelistavad edasi minna regionaalpartei projektiga Vaba Sitsiilia või meeldib neile rohkem traditsioonilisem lahendus nagu see, mis sünnib Milanos vana sõbra Dell´Utri tööna. Marcello Dell´Utrit tundsid nad juba 70ndatest alates, st. siis kui Dell´Utri suhetes mafiosodega nagu Cinà ja Mangano, toimetas selle viimase Berlusconi koju.

Me võime arutleda, kes see toimus teadlikult või mitte, aga jääb fakt: ta andis võimaluse Cosa Nostrale eraelamusse ning sisse seada nende esindaja ühe tolleagse tähtsaima ja paljutõotavaima finantsisti ning ettevõtja kodus. Tol perioodil oli Berlusconi ehitusettevõtja, hiljem sai temast kirjastaja ja seejärel poliitik.

Mangano ja Dell’Utri kohtumised

On kummaline, et ei leidu enam kedagi, isegi mitte vasakäärmuslasi, kes mäletaks neid dokumenteeritud fakte. Veel 1993 aasta novembris, kui Forza Italias otsustati lippude ja lehvikeste värvi, seal olid kasutusel kandidaadi kit´id ja tehti proove Arcore villa pargis, et välja valida kõige telegeenilisemaid kandidaate, sel perioodil kolm kuud enne valimisi märtsis 1994 kohtub Marcello Dell’Utri kaks korda Manganoga Milanos. See pole kuulujutt, see on kirjas Dell’Utri sekretäri päevakavas: palazzo Cellini, Publitalia esindus, Milano 2, tulevad magistraadid ja võtavad agendad. Novembrikuul 1993 on kirjas 2 kokkusaamist: 2. ja 30. novembril.

Kes oli Mangano sel perioodil? Ta polnud enam omapäratsev nooruk aastast 73 – 74, kui ta Arcoresse tallimehena tööle võeti. Nüüd oleme 20 aastat hiljem.

Mangano oli veetnud vanglas 11 aastat nendest 13st, mis talle määrati kõigega kokku Spatola mafiaprotsessis ning maksiprotsessis narkootikumide pärast, mõlemad üles võetud Falcone ja Borsellino uurimustest. Mangano oli lõplikult süüdi mõistetud 13 aastast karistust kandma, millest ta oli 11 ära teinud. Ta tuli välja aastal 1991 ning temast sai Portanuova mafiapere pea. Oma vaikusega nendel pikkadel vanglaastatel oli ta karjääri teinud ning osalenud koosolekutel, kus otsustati veresaunad.

Ja mõned nädalad pärast Milano ja Rooma atentaate kohtub Dell’Utri sedasorti subjektiga Milanos oma büroos, kus töötab Forza Italia sünni kallal.

Ma ei tea, kas see on karistuslikult tähenduslikku kaalu omav: seda otsustavad magistraadid. Aga ma arvan, et Gianfranco Finit vaadates on ajalooliselt ja poliitiliselt ülioluline seda teada, vaadates Finit, kes tsiteerib Paolo Borsellinot kongressil, kus kroonitakse kõige selle eest vastutajat, see tähendab Berlusconit.

Tuleb tahtmine öelda “tee enne suu puhtaks”

Kas on võimalik, et selle asemel, et minna iga tema kaksikmängu õnge – need vasaktsentsristid, ma ei ütlegi kõik, vaid kasvõi üksainus, me tunneme neid, mängivad kokku hommikust õhtuni, nad ona valmis alustama Constituentega nagu ei piisanuks neile Bicameralest – et ei ole ühtainustki, kes ütleks “kuidas sa julged Borsellinost rääkida? Loe enne Borsellino viimast intervjuud, kus ta rääkis nendestsamadest härradest enne oma surma.”

Loe, mis on kirjas Dell’Utri kohtuotsuses ja siis löö silmad maha, sest seda parteid ei loonud püha vaim. Selle partei lõid Berlusconi, Dell’Utri, Craxi koos Mangano abiga, kes sõitis edasi-tagasi Palermo ja Milano vahet. Nii on, et mafiapered otsustavad hääletada Forza Italia poolt, loobudes Vaba Sitsiilia plaanist – mille nad tõenäoliselt happes lahustavad – kui Mangano tuleb Milanost garantiidega taskus.

Bettino, Silvio ja Marcello

Ma lõpetan oma sõnavõtu, mis räägib Forza Italia ning seega ka teise Vabariigi sünni ja allikate peidus pooltest. Ma loen lihtsalt ette seda, mida kirjutasid ja ütlesid Enzo Cartotto ning Palermo kohtunikud.

Cartotto ütleb: “Sel kuulsal koosolekul, kus uks avanes ja Craxi sisse astus, ütles ta meile, et oleks vaja leida etikett, silt, uus nimi, uus sümbol, mis ühendaks kõik mõõdukad valijad, kes enne hääletasid pentapartito poolt. „Relvaga, mis sinu käes, Silvio, televisioonid, läbi mille saad teha haamerdavat propagandat.” Mh…“Sul piisab sellest, et organiseerida üks mahuti – kord on see Forza Italia, kord Vabaduse Maja, kord Vabaduse Rahvas – sinu mehed on kogu riigis, sa suudad kokku korjata kogu selle valijaskonna, kes on segaduses, aga kes ei taha end kommunistidel valitseda lasta, ja niimoodi päästa päästetava.”

Näete, et Berlsuconi jätkab Craxi sõnade kordamist, 15 aasta jooksul pole tal veel ühtegi originaalset ideed pähe tulnud.

Berlusconi koosolekul oli aga ikka segaduses, ta ütleb: “olen kurnatud, te ajate mul pea valutama. Confalonieri ja Letta ütlevad, et poliitikasse minek on hullumeelsus, et mind hävitatakse, et minnakse mu dokumente kontrollima ja öeldakse, et olen mafioso.”

Seda ütles Berlusconi 1993 aasta kevadel. Küsimus: kuidas tuleb pähe ühel Brianza ettevõtjal, et kui ta poliitikaga tegelema hakkab, siis öeldakse talle, et ta on mafioso? Kas on kunagi kellelgi Brianza ettevõtjal pähe tulnud, et keegi teda võiks mafias kahtlustada? Mõni võiks kahtlustada teda šveitslaseks, aga mitte mafiosoks olemises! Mis see asjasse puutub? Kummaline, et tal selline kinnisidee oli, kas pole?

„Minnakse kontrollima pabereid ja öeldakse, et olen mafioso” sest ilmselt teatud dokumentidest on võimalik sellele järeldusele jõuda.

Mida ma pean tegema? Tuleb ette, et mõnikord isegi nutan duši all.”

Selline oli selle tegelase psühholoogiline, inimlik seisund, sest teadis, et Mani Pulite oleks varsti temani jõudnud ja mitte ainult Mani Pulite, sest tal oli hirm isegi mafia pärast kinni minna.

Palermo kohtunikud kirjutavad Dell’Utri kohtuotsuses, mis lõppes 9 aastase karistusega ja keeluga esimese astme riigiasutustes töötamisega, et Dell’Utri ja Cosa Nostra vahelised suhted jäävad püsima pärast 1992. ja 1993. aasta veresaunasid, kui traditsioonilistele ja mitte enam usaldatavatele referentidele makstakse Cosa Nostra poolt kätte – vanad poliitikud Salvo, Lima…- ja sellele vaatamata, et hakkab muutuma sotsiaalne teadvus mafia fenomeni ees üldiselt.”

See tähendab, et Dell’Utri jääb ikka samaks, vaatamata sellele, et inimesed hakkavad huvituma antimafiast pärast Falcone ja Borsellino surma.

Eksisteerivad „kindlad tõendid, et kohtualune Dell´Utri on mafiaga seotud olnud ka oma poliitlise tegevuse ajal.” See, millest me juba rääkisime. Forza Italia sünnib 1993. aastal Dell’Utri ideest, kes ei saanud eitada, et ta veel 1993. aasta novembris kohtus Manganoga Milanos samal ajal kui käis Forza Italia organiseerimine ja mafia otsustas liikuda uue poliitilise jõu suunas.”

Dell’Utri kohtus Manganoga 1993. ja ka 1994. „lubades mafiale täpseid poliitilisi eeliseid ja mafia oli orienteerunud Forza Italia hääletamisele.”

Kõik see on kirjas esimese astme kohtuotsuses, mis loomulikult ootab kinnitamist või ümberlükkamist Appellatsiooni- ja Kassatsioonikohtus.

Aga on imelik, et keegi seda ei meenutanud uue partei lavatagustest rääkides.

Mina arvan, et ükskord saab õiglus võidu, loodan, et varem või hiljem, selle asemel teda ära kasutada vaid mõne musta hääle kokku korjamiseks, antakse järgmisel kongressil õige au ka asutajaisale, õigemini ristiisast kaasasutajale, Vittorio Manganole.

Passate parola. Rääkige edasi.

Tõlkinud Kristel Kaaber, Rooma

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta