You are currently browsing the category archive for the ‘muusika’ category.

Eestis on Teise vabariigi 20. aastapäeva puhul tekkinud mitmeid diskussioone, et misasi on see eestlane. Analoogiline mõttestik on tihti üleval ka Itaalias, sest Itaalia riik, see on midagi kahtlustäratavat, ebaselget, noort; itaallane on seotud enam kodulinnaga kui riigiga, Itaalia poolsaare kõrgkultuur on kordi vanem kui riik või siis ka näiteks kristlik kirik… Ka sel aastal, kui möödus 150 aastat Itaalia ühendamisest, arutati tihti, et kas on üldse midagi, mis meid seob. Minu arvates, kuigi Itaalia on suur ja kirju, on nende 150 aastaga tekkinud siiski midagi, mis seob inimesi Palermost Torinoni, kõiki muid paiku nimetamata. Mis see täpselt on, seda on raske nimetada, kuid ühest aspektist tahaksin pisut kõnelda küll.

Kui miski on absoluutselt itaallaslik, siis väited “me ei ole tsiviliseeritud riik” ja “kõik teised Euroopas suudavad, ainult meie…” ja nii edasi ja nii edasi. Nende väidetega kipub aga olema nii nagu kõige muuga siin: keeruline ja mitte kunagi nagu esialgu paistab. Itaallased ei tunne valehäbi oma riigi kritiseerimise üle ning, lauaga lüües, iga viimase kui probleemi ja küsimuse kohta on kirjutatud vähemalt kümme raamatut, millest viis on väga head, kolm väljapaistvad ja üks geniaalne. Selle lõigu alguses mainitud laused on enesekriitika – “me ju tegelikult suudaksime paremini, miks me seda ei tee?”  Kuid nagu ma olen tähele pannud, sügav, faktidega toestatud kriitika tuleb peamiselt nendelt inimestelt, kes ei plaani siit  poolsaarelt mitte kuhugi minna vaid soovivad seda paremaks teha. Sest need, kellele ei meeldi, kes ei suuda, kelle isiklik elu on õnnelikum mujal, need lihtsalt lähevad (kuigi mõned tulevad mõnikord tagasi, sellest üks teine kord).

Ka meie siin blogis (või näiteks ka Eesti-Itaalia foorumis) kritiseerime Itaaliat küll ja veel, mitte küll nende raamatute tasemel, aga siiski samast põhimõttest lähtuvalt: see on riik, kus me elame ja on dovere civico probleeme näha. Kui midagi muuta suudame, siis saab veelgi parem, kasvõi omaenda ümbruses, kui muidu ei jaksa . See paik on siin tõesti väga segane, väga keeruline, suure hulga probleemidega, mis on erinevad kõigis regioonides, selle poolsaare segane õhkkond, miski, millele väljast vaadates üleüldse mingit nime ei saa anda. Aga see keerulisus, raskused, ebaselgus, bürokraatia, raskused töö leidmisel ja kõik muu ei peleta inimesi ära, sest siin on veel midagi kaunist, millest tahaks kinni hoida. Just selle kauni, ahhetamapaneva ja hingematva ning koduse ja südamessehaakiva pärast inimesed siin elavad, nii need, kes siin on sündinud kui ka need, kes on selle hiljem valinud.

Ma arvan, et ka Eestis ei ela inimesed mitte selle pärast, et nad on nii saamatud, et mujale ei pääse, vaid selle pärast, et nad hoolivad sellest riigist ja nad tahavad just seal ennast teostada, panustades niimoodi just tolle maalapi tulevikku, sellesse, et nende lastel oleks parem kui neil endal.

Ja tegelikult ei ole elu üldse nii tõsine. Tiriamo avanti, igaühel on oma tragöödiad, aga naeratame ikka. Elu tahab elamist ning probleemidega saab tegelikult hakkama. Sest ajapikku leiab ikka toredaid tuttavaid ning sõpru,  kui ise püüda ja tahta neid leida, settivad välja need riigi omapärad, millega on mõtet leppida ja ennast kohandada ja teised, millega tuleb võidelda. Mõned asjad on maailmas lihtsad ka ning elu nautimine ei ole sugugi mitte väheoluline nähtus. Ei ole vaja võtta kõike südamesse, protestantliku eetika kohaselt… Ja kui osutub, et riik, kus sa elad, on ikkagi, vaatamata pingutustele, võõras ja ebameeldiv, siis on kõige mõistlikum asi ära minna. Elu ei pea olema vaev ja kannatus ning kui inimese lemmikpaik, kultuur millest ta hoolib ja mida ta armastab on mujal, siis ei ole vajalik ennast päikese või kunsti või arhitektuuri või looduse pärast paigal hoida. Kuid see ei tähenda, et kõik peaksid samamoodi tundma. Ja see ei tähenda, et inimesed, kes maha jäävad oleksid kuidagi halvemad või saamatumad…

Ning lõpuks, illustratsiooniks ja emotsioonideks, paremaks seletuseks kui ma ise oskan anda, pisut muusikat (iga probleemi ja hetke kohta ajaloos on Itaalias mitte ainult 10 raamatut vaid ka 10 laulu, millest üks on geniaalne). Siin ta on, Giorgio Gaber – ma ei tunne end itaallasena.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Io G. G. sono nato e vivo a Milano.
Mina, G. G. olen sündinud ja elan Milanos

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
Aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage president,

non è per colpa mia
pole minu süü

ma questa nostra Patria
aga see meie isamaa

non so che cosa sia.
ei teagi, misasi see olema peaks

Può darsi che mi sbagli
Võib-olla, et ma eksin

che sia una bella idea
võib-olla on hea mõte

ma temo che diventi
kuid kardan, et see muutub

una brutta poesia.
halvaks luuleks.

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

non sento un gran bisogno
ma ei tunne suurt vajadust

dell’inno nazionale
riikliku hümni jaoks

di cui un po’ mi vergogno.
mida ma pisut häbenen.

In quanto ai calciatori
Või siis, kui jalgpallurite jaoks

non voglio giudicare
ei taha anda hinnanguid

i nostri non lo sanno
meie omad seda ei tunne

o hanno più pudore.
või on neil veel enam piinlik.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

se arrivo all’impudenza
mu otsekohesust

di dire che non sento
kui ütlen, et ma ei tunne

alcuna appartenenza.
mingit kuuluvust

E tranne Garibaldi
Ja kui välja arvata Garibaldi

e altri eroi gloriosi
ja teised kuulsad kangelased

non vedo alcun motivo
ei näe ma ühtki motiivi

per essere orgogliosi.
olemaks uhke.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ma ho in mente il fanatismo
aga mul mõlgub meeles fanatism

delle camicie nere
mustsärkide oma

al tempo del fascismo.
fašismi ajast.

Da cui un bel giorno nacque
Millest ühel kaunil päeval sündis

questa democrazia
see demokraatia

che a farle i complimenti
mille kiitmiseks

ci vuole fantasia.
on vaja fantaasiat.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Questo bel Paese
See kaunis maa

pieno di poesia
täis poeesiat

ha tante pretese
väga pretensioonikas

ma nel nostro mondo occidentale
ent meie läänemaailmas

è la periferia.
on vaid perifeeria

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ma questo nostro Stato
aga see meie riik

che voi rappresentate
keda teie esindate

mi sembra un po’ sfasciato.
näib pisut näo kaotanuna

E’ anche troppo chiaro
On ka liiga selge

agli occhi della gente
inimeste silmist

che tutto è calcolato
et kõik on välja rehkendet

e non funziona niente.
ja ei tööta miski.

Sarà che gli italiani
võib-olla kuna itaallased

per lunga tradizione
tänu kauasele praktikale

son troppo appassionati
on liiga vaimustatud

di ogni discussione.
igast arutelust.

Persino in parlamento
Isegi parlamendis

c’è un’aria incandescente
pragiseb õhk

si scannano su tutto
kõige peale hüpatakse kõrri

e poi non cambia niente.
ja pärast ei muutu midagi

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage president

dovete convenire
peate kinnitama

che i limiti che abbiamo
et need piirid mis meil on

ce li dobbiamo dire.
neid tuleb tunnistada

Ma a parte il disfattismo
Kuid peale allaandmise

noi siamo quel che siamo
me oleme kes me oleme

e abbiamo anche un passato
ja meil on ka minevik

che non dimentichiamo.
mida me ei unusta

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

ma forse noi italiani
aga äkki meie itaallased

per gli altri siamo solo
teiste jaoks oleme vaid

spaghetti e mandolini.
spaghetti ja mandoliinid.

Allora qui mi incazzo
Siin ma nüüd vihastan

son fiero e me ne vanto
olen uhke ja enesega rahul

gli sbatto sulla faccia
ning neile löön näkku

cos’è il Rinascimento.
misasi on renessanss

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Questo bel Paese
See kaunis maa

forse è poco saggio
ehk mitte väga arukas

ha le idee confuse
ning segaduses mõtetega

ma se fossi nato in altri luoghi
kuid kui oleksin sündunud mujal

poteva andarmi peggio.
oleks võinud minna hullemini.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ormai ne ho dette tante
olen juba maininud mitut

c’è un’altra osservazione
kuid on veel üks tähelepanek

che credo sia importante.
usun, et oluline.

Rispetto agli stranieri
Võrreldes välismaalastega

noi ci crediamo meno
me usume vähemasse

ma forse abbiam capito
võib-olla oleme mõistnud

che il mondo è un teatrino.
et maailm on jandilava.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

lo so che non gioite
tean, et te ei rõõmusta

se il grido “Italia, Italia”
kui hüüet “Itaalia, Itaalia”

c’è solo alle partite.
kuuleb vaid spordiväljakul.

Ma un po’ per non morire
Kuid pisut, et mitte surra

o forse un po’ per celia
või ehk veidi pilkena

abbiam fatto l’Europa
oleme teinud Euroopa

facciamo anche l’Italia.
teeme ka Itaalia.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo
aga õnneks või kahjuks

per fortuna o purtroppo
õnneks või kahjuks

per fortuna
õnneks

per fortuna lo sono.
õnneks ma olen seda.

Advertisements

Itaaliablog soovib kõigile häid pühi Francesco Guccini lauluga “Jumal on surnud”.

Ho visto
Olen näinud

la gente della mia età andare via
minuvanuseid lahkumas

lungo le strade che non portano mai a niente,
mööda teid, mis ei vii kunagi kuhugi

cercare il sogno che conduce alla pazzia
otsimas unistusi, mis juhivad hullumeelsusse

nella ricerca di qualcosa che non trovano
otsimas midagi, mida ei nad leia

nel mondo che hanno già, dentro alle notti che dal vino son bagnate,
maailmas, mis neil juba on, öödes, mida kastab vein

dentro alle stanze da pastiglie trasformate,
tubades, mida moondavad tabletid

lungo alle nuvole di fumo del mondo fatto di città,
piki linnamaailma suitsupilvi

essere contro ad ingoiare la nostra stanca civiltà
vastustamas neeldumist meie väsinud tsivilisatsiooni

e un dio che è morto,
ja üks jumal on surnud

ai bordi delle strade dio è morto,
kõnniteeservadel jumal on surnud

nelle auto prese a rate dio è morto,
liisitud autodes jumal on surnud

nei miti dell’ estate dio è morto…
suvemüütides jumal on surnud…

Mi han detto
Mulle üteldi

che questa mia generazione ormai non crede
et see minu generatsioon enam ei usu

in ciò che spesso han mascherato con la fede,
sellesse, mis tihti on maskeeritud religiooniga

nei miti eterni della patria o dell’ eroe
igavestesse müütidesse isamaast või kangelasist

perché è venuto ormai il momento di negare
sest oleme jõudnud hetke, kus tuleb eitada

tutto ciò che è falsità, le fedi fatte di abitudine e paura,
kõike, mis on vale, uskumusi, mille loonud harjumus ja hirm

una politica che è solo far carriera,
poliitikat, mis on vaid karjääriks

il perbenismo interessato, la dignità fatta di vuoto,
huvitatud konformismi, uhkust ehitatud tühjusele

l’ ipocrisia di chi sta sempre con la ragione e mai col torto
nende silmakirjalikkust, valivad alati mõistlikkuse ja mitte eal kahtluse

e un dio che è morto,
ja üks jumal on surnud

nei campi di sterminio dio è morto,
gaasikambrites jumal on surnud

coi miti della razza dio è morto
rassimüütides jumal on surnud

con gli odi di partito dio è morto…
parteioodides jumal on surnud

Ma penso
Aga mina mõtlen

che questa mia generazione è preparata
et see minu generatsioon on valmis

a un mondo nuovo e a una speranza appena nata,
ühe uue maailma jaoks ja justsündinud lootuse jaoks

ad un futuro che ha già in mano,
tuleviku jaoks, mis on neil juba käes

a una rivolta senza armi,
relvadeta revolutsiooni jaoks

perché noi tutti ormai sappiamo
sest me kõik praegu juba teame

che se dio muore è per tre giorni e poi risorge,
et kui jumal ka sureb, siis kolmeks päevaks ja pärast tõuseb üles

in ciò che noi crediamo dio è risorto,
kõiges selles, mida me usume, jumal on üles tõusnud

in ciò che noi vogliamo dio è risorto,
kõiges selles, mida me tahame, jumal on üles tõusnud

nel mondo che faremo dio è risorto…
maailmas, mida me loome, jumal on üles tõusnud.

Euromayday Milano

Alates kuuekümnendate tööliste ning tudengite võitlusest on töörahva pühal – ning mitte ainult pühal – üks taustamuusika, need on mitmekesised Ivan Della Mea laulud, Della Mea, kes polnud lihtsalt  autorlaulja, ajakirjanik, kirjanik, poeet, vaid emotsionaalne võitleja, kes suuris alati tööliste – ja uuel sajandil aina enam prekariaadi – mured, viha, rahuolematuse ja lootused tõlkida muusikasse, sõnadesse, värssidesse.

Ivan Della Mea sündis 1940. aastal Luccas, kuid kolis väga väikesena Milanosse ning milaneseks ta jääbki, ka oma sõnavalikutelt, mitmed imelised laulud kirjutab ta just selles dialektis. Milano kujundab ka tema mõtteviisi, paneb ta maailmavaateliselt vasakule asuma: enne muusikakirjutamist teenib ta mitmetes kohtades: tööline elektromehhaanikavabrikus, barista, laadija, juurviljapoe jalgrattaga jooksupoiss, ilma jalgrattata jooksupoiss ajalehe Calendario del Popolo juures, hiljem kuukirja Stasera korrektori ja toimetajana. 1957. aastal astub ta PCI-sse (Itaalia Kommunistlik Partei) ja umbes samal ajal hakkab muusikat kirjutama, üheks tõukejõuks arvatavasti kohtumine etnomusikoloogi Gianni Bosioga. 1962. aastal loovad nad koos mõnede teiste autoritega Il Nuovo Canzoniere Italiano, grupi, mille muusikaline, teatraalne ning uurimistegevus saab Itaalia sotsiaalse kunsti üheks tugevaimaks sümboliks. Tasub vaid nimetada mõningaid nimesid sellest traditsioonist: Fausto Amodei, Giovanna Daffini, Sandra Mantovani, Michele Luciano Straniero, Rudi Assuntino… Need on inimesed, kes peale kunstiloome ka teadust teevad, kes annavad oma panuse ka tõsisesse teadmisteloomesse Itaalia kultuuripärandi osas. Ja loomulikult ei saa Della Mea kaaslaste hulgast välja jätta ka Paolo Pietrangelit… Nende lood, laulud ja tegevused kinnistuvad kuumadel seitsmekümnendatel poliitilise kunsti tugevateks sümboliteks.

Veendunud ja radikaalselt vasakpoolne, oli Ivan Della Mea otsekohene ka oma kaaslaste vastu ega  säästnud kunagi kedagi oma kriitikast, kui too seda vääris, ei jätnud osutamata võimu mädakohtadele, olgu see võim vasakult või paremalt. 2007. aastal kirjutab ka näiteks terava kirja tollasele Rifondazione comunista esimehele Fausto Bertinottile, üteldes ilma ilukõne loori taha pugemata, et Itaalia vasakpoolsus on kaotanud oma näo ja tee, et ta reedab iseennast ja oma ideaale lihtsalt võimulpüsimise eest. Need sõnad – nagu ka tihti varasemad analoogid  Gaberilt või Pasolinilt või kelleltki teiselt – ei too ikkagi muutust, Rifondazione jääb järgmistel valimistel parlamendist välja (kuigi Della Mea, kuuekümnendate traditsioonist pärinevana, arvatavasti loodab päris lõpuni, et seda parteid on võimalik poliitilisele areenile tagasi tuua). Tolles kirjas ütleb Della Mea:

Ma olen inimeseks kujunenud mõeldes ja usukudes, et kõik koos peaksid kasvama ja arenema kui ühiskonnaliikmed, kodanikutunde (senso civico) kandjad ja levitajad, solidaarsuses ja vendluses, võimelised integreerima teaduse tulemusi oma igapäevasse ellu ning andma sõnale “seltsimees” (compagno) too esmane tähendus nii Prantsuse revolutsiooni ajast kui Vietnami partisanidelt, kellele see tähendab “tunnen sind”. See ei ole nii olnud, Fausto. Mitte kunagi. Parteiratsionaalsus, täpsemalt, tema juhtimisstruktuurid, on pidevalt tapnud  väärtuste eetikat, neid, millest sa teisipäeva õhtul kõnelesid, suretanud neid absoluutselt mittedemokraatliku toimimisviisiga, mis ülikurval moel on täiesti tsentraliseeritud-vertikaalne…

1985 aastast saadik oli Della Mea Circolo Arci “Corvetto” president ning 1996. aastal asus ta Franco Coggiola kohale rahvatraditsioonide uuriva  Ernesto de Martino Instituudi (Istituto per le tradizioni popolari Ernesto de Martino) juhatuses, asudes Milanost Sesto Fiorentinosse (FI), kultuurikohtumiste, näitemängude, kokkusaamiste ja arutelude ühenduspaika. Uudishimulik, särav ja nukrameelne, maalähedane ning rafineeritud, rahvapärane ja eliitlik, poliitiline muusik ja folkmuusik Della Mea on üks neist sildadest, mis seob uusi põlvkondi ajalooga. Mitte kunagi ennast täis, alati uhke, alati vastasseisudele tormav, oli ta ikka nähtav poliitiliste võitluste kõige elavamas, kõige ehtsamas ja kõige puhtamas osas, suutes kokku tuua noored ja vanad, töölised ja filosoofid, ajaloolased ja maamehed, diskuteerima, arutlema, pidutsema… Della Mea tegevused, tema muusika ei tuleta mitte ainult meelde kõiki neid streike, kokkupõrkeid, tuhandeid surnuid, revolutsioone, mis on praegustele töölistele nende õigused taganud, vaid ka seda, et seesinased õigused on haprad: need on inimeste valik, mitte paratamatus, seega võib neist kõigist ilma jääda, kui ise järele ei vaata ning endasuguste eest välja ei astu.

2009. aastal, sõltumata halvenevast tervisest, alustab Firenze Arciga rahvamajade ajaloo uurimisest (Itaalia rahvamajad polnud vaid kultuurikohtumiste paigad, vaid igasuguse kooperatiivse tegevuse keskused, pakkudes vastastikkust abi väga paljudes eri valdkondades), sama aasta 25. aprillil Fosdinovo (Carrara) Liberazione-peol koos kaaslastega Archivi di Resistenza’st (Resistenza Arhiivid); annab Istituto Ernesto de Martinos pressikonverentsi näituse InCanto kohta; 12 mail esitleb Acquanegra sul Chieses, Gianni Bosio sünnipaigas, ajakirja “il de Martino” järjekordset numbrit; 28. mail esineb Brescias mälestamaks Piazza della Loggia veretööd; 30 mail esineb koos Paolo Pietrangeli ja Paolo Ciarchiga Montevarchis; 3 juunil kirjutab üleskutse hääletamiseks Rifondazione comunista poolt; 12 juunil ilmub Il Manifestos tema artikkel “Põle, kaaslane, põle” (“Brucia compagno brucia”). 14. juuni ööl kell 1.30 sureb Ivan Della Mea pärast haigushoogu Milano San Paolo haiglas…

Kuid tema laulud on ikka aktuaalsed, täna ja igavesti, ning neid ei laulda mitte ainult Corvetto Arcis, kes tema mälestust üleval hoiab, vaid igal pool, kus on vaja meelde tuletada, mida tähendab võidelda vabaduse eest…

Autor: Oudekki Loone, Bologna



O cara moglie
Ivan Della Mea



O cara moglie, stasera ti prego,
Oh, kallis naine, täna õhtul sind palun

dì a mio figlio che vada a dormire,
ütle mu pojale, et ta läheks magama

perché le cose che io ho da dire
sest see, mis ma tahan kõnelda

non sono cose che deve sentir.
pole see, mida peaks kuulma

Proprio stamane là sul lavoro,
otse täna hommikul töö juures

con il sorriso del caposezione,
osakonnajuhi naeratusega

mi è arrivata la liquidazion,
jõudis minuni vallandamine

m’han licenziato senza pietà.
armutult mu saatsid minema

E la ragione è perché ho scioperato
põhjuseks, et ma olin streikinud

per la difesa dei nostri diritti,
meie õiguste eest

per la difesa del mio sindacato,
oma ametiühingu eest

del mio lavoro, della libertà.
minu töö eest, vabaduse eest.

Quando la lotta è di tutti per tutti
kui võitlevad kõik ja kõigi eest

il tuo padrone, vedrai, cederà;
su omanik, küll näed, annab alla

se invece vince è perché i crumiri
kui võidab siis ainult sest streigimurdjad

gli dan la forza che lui non ha.
annavad talle jõu, mida tal endal pole

Questo si è visto davanti ai cancelli:
Seda oli näha väravate ees

noi si chiamava i compagni alla lotta,
me kutsusime kaaslasi võitlema

ecco: il padrone fa un cenno, una mossa,
vaata: omanik teeb ühe märgi, viipab

e un dopo l’altro cominciano a entrar.
ja üksteise järel hakkavad sisenema

O cara moglie, dovevi vederli
oh, kallis naine, oleksid pidanud neid nägema

venir avanti curvati e piegati;
astumas edasi, küürus ja kummargil

e noi gridare: crumiri, venduti!
ja meie karjumas: streigimurdjad, äraostetud!

e loro dritti senza piegar.
ja nemad otse, kordagi pöördumata

Quei poveretti facevano pena
need õnnetukesed nägid vaeva

ma dietro loro, la sul portone,
ja nende taga, ukseavas

rideva allegro il porco padrone:
naeris lõbusalt see siga omanik

l’ho maledetto senza pietà.
teda needsin ilma häbita.

O cara moglie, prima ho sbagliato,
oh, kallis naine, ma enne eksisin

dì a mio figlio che venga a sentire,
ütle mu pojale, et ta tuleks kuulama

ché ha da capire che cosa vuol dire
sest tal on vaja mõista, mis tähendab

lottare per la libertà
võidelda vabaduse eest.

ché ha da capire che cosa vuol dire
sest tal on vaja mõista, mis tähendab

lottare per la libertà
võidelda vabaduse eest.

Itaalia on suurte vastuolude maa ja seda oma aegade algusest peale. Itaalia on maa, kus iga naeratuse taga on tragöödia. Itaalia on maa, kus seesama naeratus paneb südamed sulama ning ilu ja viisakus ei ole väikekodanlikud omadused vaid kuuluvad kõigile. Taibukusest rääkimata. Uuel aastal püüab Itaaliablog kõiki lugejaid taas reele aidata viimase aja uperpallitava kiirusega toimuvate sündmuste osas ning selle maa suurt vastuolulisust ning imelist sügavust ikka edasi tutvustada. Seniks aga – head uut aastat Itaaliale, ja Sulle, me lugeja! Nüüd ja alati – me peame vastu!



Viva l’Italia
Elagu Itaalia!
Francesco De Gregori

Viva l’Italia, l’Italia liberata,
Elagu Itaalia, vabastatud Itaalia

l’Italia del valzer, l’Italia del caffè.
Valsi Itaalia ja kohvi Itaalia

L’Italia derubata e colpita al cuore,
Rüüstatud ja südamesse löödud Itaalia

viva l’Italia, l’Italia che non muore.
elagu Itaalia, Itaalia, kes ei sure

Viva l’Italia, presa a tradimento,
Elagu Itaalia, Itaalia reeturlikult võetud

l’Italia assassinata dai giornali e dal cemento,
Itaalia, mõrvatud ajalehtede ja tsemendi poolt

l’Italia con gli occhi asciutti nella notte scura,

Itaalia kuivade silmadega tumedas öös

viva l’Italia, l’Italia che non ha paura.

Elagu Itaalia, Itaalia, kes ei tunne hirmu

Viva l’Italia, l’Italia che è in mezzo al mare,
Elagu Itaalia, Itaalia keset merd,

l’Italia dimenticata e l’Italia da dimenticare,
Unustatud Itaalia ja Itaalia unustamiseks

l’Italia metà giardino e metà galera,
Itaalia poolenisti aed ja poolenisti vangla

viva l’Italia, l’Italia tutta intera.
Elagu Itaalia, kogu terviklik Itaalia

Viva l’Italia, l’Italia che lavora,
Elagu Itaalia, Itaalia, kes töötab

l’Italia che si dispera, l’Italia che si innamora,
Itaalia, kes ahastab, Itaalia, kes armub

l’Italia metà dovere e metà fortuna,
Itaalia, pooleldi kohustus ja pooleldi õnn

viva l’Italia, l’Italia sulla luna.
Elagu Itaalia, Itaalia kuu peal

Viva l’Italia, l’Italia del 12 dicembre,
Elagu Itaalia, 12. detsembri Itaalia

l’Italia con le bandiere, l’Italia nuda come sempre,
Itaalia lippudega, Itaalia alasti nagu ikka

l’Italia con gli occhi aperti nella notte triste,
Itaalia avatud silmil kurvas öös

viva l’Italia, l’Italia che resiste
Itaalia, kes peab vastu

Väga tihti palutakse seletada, miks seitsmekümnendatel nii palju itaallasi Kommunistliku Partei poolt hääletasid. Tihti püüavad ida-Eurooplased itaallastele seletada, et kommunist olla oli vale, sest Stalin oli halb mees. Ühele vastati kord, et teil Nõukogude Liidus ei olnud kunagi kommunismi, meil Emilias natukene oli… Paljud küsivad, miks praegu, kui NSVL on kokku kukkunud, inimesed ikka veel kommunisminostalgiat omavad ja miks see, kui neile rääkida küüditamisest ja gulagidest ei pane neid meelt muutma. Paljud küsivad, miks Itaalias, maailma kaheksa suurima majanduse hulka kuuluvas riigis on nii palju proteste, sotsiaalkeskusi, vasakpoolsust… Mõned küsivad, miks Itaalias ikka veel ei ole revolutsiooni ja miks keegi ei ole Berlusconile atendaati teinud.

Neile küsimustele vastab imehästi üks Itaalia geniaalsemaid autorlauljaid, Giorgio Gaber.

Mõni oli kommunist, sest ta oli sündinud Emilias

Mõni oli kommunist, sest vanaisa, onu, isa… ema mitte.

Mõni oli kommunist, sest ta pidas Venemaad lubaduseks, Hiinat poeesiaks ja kommunismi maapealseks paradiisiks.

Mõni oli kommunist, sest ta tundis end üksi.

Mõni oli kommunist, sest ta oli saanud liiga katoliikliku hariduse

Mõni oli kommunist, sest kino seda nõudis, teater seda nõudis, kirjandus ka… kõik nõudsid.

Mõni oli kommunist, sest nad olid talle ütelnud.

Mõni oli kommunist, sest nad ei olnud talle ütelnud kõike.

Mõni oli kommunist, sest enne… enne.. enne… oli olnud fašist. Mõni oli kommunist, sest ta oli aru saanud, et Venemaa sammub aeglaselt, aga kaugele.

Mõni oli kommunist, sest Berlinguer oli tubli inimene.

Mõni oli kommunist, sest Andreotti ei olnud tubli inimene. Mõni oli kommunist, sest ta oli rikas, aga armastas rahvast.

Mõni oli kommunist, sest ta jõi veini ja tundis end liigutatuna – rahvapidudel.

Mõni oli kommunist, sest ta oli nii ateist, et vajas üht teist jumalat.

Mõni oli kommunist, sest ta oli nii vaimustatud töölistest, et tahtis olla üks neist.

Mõni oli kommunist, sest tal oli tööliseks olemisest kõrini. Mõni oli kommunist, sest ta tahtis kõrgemat palka.

Mõni oli kommunist, sest revolutsioon täna vast ei.. homme võib-olla…  ja ülehomme kohe kindlasti!

Mõni oli kommunist, sest väikekodanlased, proletariaat, klassivõitlus… (cazzo!)

Mõni oli kommunist, et vihastada oma isa

Mõni oli kommunist, sest vaatas ainult RAI TRE-d (kurat!)

Mõni oli kommunist moe pärast, mõni printsiipide pärast, mõni frustratsioonist.

Mõni oli kommunist, sest tahtis kõike riigistada. (oh sa vana…!)

Mõni oli kommunist, sest ta ei tundunud riiklike ja parariiklike teenistujaid ega nende sarnaseid

Mõni oli kommunist, sest ta oli segamini ajanud dialektilise materialismi Lenini evangeeliumiga.

Mõni oli kommunist, sest ta oli veendunud, et tema taga seisab töölisklass.

Mõni oli kommunist, sest ta oli rohkem kommunist kui teised.

Mõni oli kommunist, sest oli suur kommunistlik partei

Mõni oli kommunist sellele vaatamata, et oli suur kommunistlik partei. Mõni oli kommunist, sest midagi paremat ei olnud.

Mõni oli kommunist, sest meil on kõige hullem sotsialistlik partei Euroopas.

Mõni oli kommunist, sest hullem riik kui meil, on ainult Ugandas. Mõni oli kommunist, sest ta lihtsalt ei suutnud enam pärast
neljakümmet aastat demokristiaanide valitsust, nonde võimetute ja mafioosode.

Mõni oli kommunist, sest Piazza Fontana, Brescia, Bologna raudteejaam, l’Italicus, Ustica ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi…

Mõni oli kommunist, sest kes oli vastu, oli kommunist

Mõni oli kommunist, sest ta ei talunud rohkem seda räpast asja, mida me jonnakalt demokraatiaks kutsume

Mõni arvas end olevat kommunist ja võib-olla oli midagi muud.

Mõni oli kommunist, sest unistas teistsugusest vabadusest kui Ameerika oma.

Mõni oli kommunist, sest uskus end olevat elus ja õnnelik vaid siis, kui ka teised seda olid.

Mõni oli kommunist, sest vajas tõuget millegi uue jaoks. Sest tundis vajadust teistsuguse moraali järgi.

Sest võib-olla oli ainult üks jõud, üks lend, üks unistus, üks säde, soov asju muuta, elu muuta

Jah, mõni oli kommunist, sest selle sädeme lähedal oli igaüks nagu… rohkem ise.

Oli nagu…. kaks inimest ühes.

Ühest küljest, isiklik igapäevane vaev ja teisest küljest tunne kuulumisest ühte liiki, kes soovis lendu tõusta, et tõesti elu muuta.

Ei. Ei mingit taganutmist.

Võib-olla ka siis olid paljud avanud tiivad oskamata lennata… nagu hüpoteetilised kajakad.

Ja praegu? Ka praegu tunneb end kahena.

Ühelt poolt inimene, kes läbib alandlikult oma igapäevase ellujäämise räpast teed ja teiselt poolt kajakas, kellel ei ole isegi enam soovi lennata, sest unistus on nüüdseks kokku kukkunud.

Kaks viletsust ühes kehas.

Tõlkinud ja sissejuhatuse kirjutanud Oudekki Loone

Teised ütleksid minu kohta lihtsalt italofiil, aga tegelikult oleme meie kõik, kes armastame ja hindame itaalia riiki, kultuuri, muusikat ja rahvust lihtsalt väga tolerantsed. Ei pea olema tingimata oma kodumaa patrioot ning selle pärast teisi rahvusi maha tegema või mitte aktsepteerima. Maakera on meile kõigile ühine kodu. Mina oma itaalia armastusega olen paljudest probleemidest üle saanud, leian vastuseid küsimustele, mis mind piinavad, kui ka maandan pingeid kuulates või lauldes itaalia laule. (esikohal Laura Pausini laulud 🙂 ). Meeldib see, et itaalia riik toimib jõuliselt, karistades valusalt kui astud seadusest üle ning toetab läbi mitme sotsiaalabiprogrammi, kui sa oled hätta jäänud. Meeldib see et nad hindavad haridust, lapsi, vanureid, kultuuri, mitte ei lase ühiskonnal känguda nagu meil siin Eestis.

Minu Lauretta

Alguse saigi lugu juba 9 aastat tagasi, kui nägin juhtumisi TV1 pealt Laura Pausini videoklippi “Tra te e il mare”. Lugu lummas mind ja armusin sellesse ära. Tol ajal ei teadnud ma Itaaliast endast midagi, välja arvatud mõned nimed nagu Ramazzotti, Dolce& Gabbana, Ferrari, Sophia Loren, keelt teadsin vist ainult ühe sõna ulatuses, milleks on “ciao”. Peale videoklipi nägemist seadsin sammud muusikapoodi. “Tra te e il Mare” album oli müügil ja ostsin selle viimase (või üheainsa) ära.

Koju tulles kuulasin ja kuulasin ja lõpuks tahtsin aru saada millest ta laulab. Et armastusest, see sai juba pikkamisi selgeks, aga täpsemalt… selleks otsustasin keele ära õppida. Esimene eesmärk oli ainult laulusõnad endale selgeks teha, aga sellest kujunes välja huvi ja hobi Itaalia keele ja rahvuse vastu. Esimesed aastad ise õppides ei tahtnud kuidagi edeneda. Olin isegi vahel loobumas. Õnneks mu armastus Laura muusika vastu oli tugevam. Isegi kui sõnadest aru ei saanud, kuulasin ikka ja jälle.

Laura Pausini tuleb Emilia-Romagnast, esmakordselt mainiti ta ära Castrocaro noorte talentide festivalil. Tema suurem karjäär ja tähelend sai alguse San Remo muusikafestivalilt 1993 kui võitis noorte kategoorias lauluga “La solitudine”. Aastal 1994 saavutas ta aga kategoorias Big San Remo muusikafestivalil kolmanda koha lauluga “Strani Amori” . Ta on kõige rohkem rahvusvahelisi auhindu võitnud Itaalia naisartist, kelle edu pole suutnd mitte keegi korrata. Tema “Teiseks kodumaaks” on Lõuna-Ameerika ja eriti Brasiilia, kus ta on väga hinnatud – Laura esineb peale itaalia keele ka hispaania ja isegi portugali keeles. Eestis on ta vähe tuntud, aga tänu duetile koos James Bluntiga on Pausini uue albumi nimilugu “Primavera In Anticipo” mängitud ka Star FM-is. Aastal 2003 pidi Euroopa turnee ”From the Inside” raames toimuma tal kontsert ka Tallinnas, Linnahallis. Kuid see jäi vähese publikuhuvi tõttu ära. Laura ainus inglisekeelne album ongi sellesama nimega “From the Inside”, osad laulud on uued, teised jälle itaaliakeelsete laulude ingliskeelsed versioonid.

Pettusin tookord kõvasti, kui sain teada et ta kontsert Tallinnas ära jääb ja lubasin et edaspidi lähen teda kuulama Soome või mujale, kus ta esineb (poleks osanud lootagi et lähen ühel päeval Itaaliasse…) See korvas kõik mu kannatused ja pettumused. Omalt poolt ütlen et tal on anne laulda eriliselt, tal on hääl, mis paneb vokaalid sõnade lõpus vibreerima ning need kõlavad edasi su kõrvus. Laura Pausini paneb lauludesse emotsioonid mis tulevad esile, isegi siis kui sa sellest emotsioonist tingimata aru ei saa. Kõige rohkem hindan ma seda, et ta aitas mul üksindusest üle saada. Fännid hindavad teda eelkõige sellepärast et ta on suutnud panna inimesi uskuma armastuse olemasolusse isegi siis, kui sa oled armastuse kaotanud. Teiseks hindame teda tema erilise hääle pärast. Fännid hüüavad teda hellitavalt “Divina”-ks. Mina kutsun teda hellitavalt Laurettaks (foorumis on mul allkirjaks “Sempre con Lauretta” – alati Laurettaga).

Muuhulgas: sel aastal on tuuril eriline tähendus sest Laura teeb pärast tuuri umbes 2 aastase pausi muusikategemises (ta tahab luua perekonda sõna otseses mõttes, tahab saada last oma elukaaslase ja kitarristist bändiliikmega Paolo Cartaga). Kõige rohkem kardan seda et ühel päeval otsustab Laura lauljatarina karjääri lõpetada. See oleks mulle valus löök. Aga olen mõelnud et kui see juhtub, siis austan Laura otsust ja lepin sellega.

Minu Itaalia

Tänaseks austan peale Laura (kes on ja jääb minu jaoks number üheks) ka paljusid teisi Itaalia artiste. Kuulan niisuguseid esinejaid nagu Biagio Antonacci, Toto Cutugno, Eros Ramazzotti, Tiziano Ferro, Laura Bono, Simona Bencini, Giorgia, Elisa L’Aura, nimekirja kuulub ka Anna Tatangelo, põhimõtteliselt aktsepteerin peaaegu kõiki, kes ei “karju” nagu Piero Pelù või Negramaro. Hindan isegi sellist bändi nagu “Nomadi”, selle eest, et nad esinesid vägagi mõttesügava lauluga nagu “Dove si va” , mis räägib tänavavägivallast. Siis muidugi ka Fabrizio Moro, kes ilmus San Remo lavale lauluga “Pensa”, mis on maffiavastane lugu.

Just see, et hakkasin kuulama ka teisi artiste oli tugevaks mõjufaktoriks mu Itaalia muusikaarmastuse tekkes – ning keeleõpe paraneski pärast seda, kui ostsin SAT TV vastuvõtukomplekti. Itaalia muusika praktiliselt 24h kättesaadav, samuti itaalia TV programm, RAI1 subtiitrid aitasid kõvasti õppida. Itaalia filmides ja seriaalides edasiantud sõnumid läksid mulle väga hinge ja on siiamaani mu südames. Mul tulevad itaallaslikult pisarad silma kui näen telekast midagi südantlõhestavat. Peale itaalia muusika tekkis loomulikult ka soov itaallastest endist aru saada. Ja seetõttu vaatangi Itaalia rahvustelevisiooni.

Esimene mõte oli ennast ette valmistada esimeseks reisiks Itaaliasse ja teine eesmärk oli soov tõesti mõista itaallasi. Saan aru, miks nad nii palju räägivad, laulavad: itaallased hindavad suhtlemist, ka siis kui see teeb haiget. Nad ütlevad otse välja, mida nad arvavad. Rääkimine on osa probleemide lahendamisest ehk, emotsionaalsed itaallased ei jäta kunagi midagi endasse. Kõrvalt vaadates tundub kätega vehkimine ehk natuke liiast, aga see tuleneb nende natuurist, iseloomust. Itaallane ei oska teistmoodi. Umbes samamoodi, nagu eestlane ei oska oma tundeid avaldada, ei oska itaallane oma tundeid vaos hoida. Ma olen võimeline itaalia keeles mõtlema. Teen seda juba harjumusest, sest nii on mulle kergem. See annab mulle võimaluse leida nö filosoofilisi vastuseid: elu põhitõed läbi itaalia keele on need mis on aidanud mul sihte seada.

Hindan väga kõike itaallaslikku: kohvi (cappuccino), kujundasin kodust täielikult Itaalia keskkonna: mängib vaid Itaalia muusika ja vaatan ainult itaalia TV-d. Kui telekast midagi vaadata pole, siis vaatan muusikavideoklippe. Lisaks kõigele on mul kodus itaalia käsilipuke, mille panen uhkuse ja heameelega lauale kui näen itaalia rahvuskoondist mängimas. See on minu moraalne tugi, kuigi jalgpallist ma suurt ei hooli, Itaaliat toetan igatahes, kas nad kaotavad või võidavad, olen ikka ja ainult nende “poolt”. Ostan itaalia pastatooteid, nüüd isegi itaalias toodetud oliiviõli on praadimisel oma koha leidnud. Rääkimata Zanetti Segafredo espressokohvist ja DeLonghi espressomasinast. Saatuse tahtel satuvad mulle poest ostetud tooted, majapidamistarbed , jalanõud ja isegi teksad sildiga “made in Italy”. Mis teeb mulle ainult rõõmu, et toetan Itaalia majandust. Moretti ja Peroni õlut olen kah proovinud.

Kahju ainult et Eesti Itaaliale lähemal ei asu. Siis käiks seal nii tihti kui võimalik.

Mul on kahju sellest et Eesti ühiskonnal puudub siiamaani identiteet ja põhiväärtused. Vaadates tänast Eesti ühiskonna arengut on mul isegi natuke häbi. Ei julgeks itaallastele isegi mitte soovitada, et “tulge Eestisse, siin on nii tore”.

Minu emotsioonid

Tunnistada oma Itaalia kirge ei ole häbi vaid uhkus, sest tänu oma itaaliahuvile olen paljudest asjadest aru saanud. On asju, mida ilma selle kultuuri ja rahvuseta poleks ma kunagi endale tunnistanud. Eestis ju arvatakse et meeste emotsionaalsus on tabu, mehele ei sobi pisaraid valada. Aga mina olen juba oma loomult selline emotsionaalne….

Itaalias aga ei häbene isegi mehed oma tundeid väljendada, eriti kui neid on tabanud mõni õnnetus. Samuti ei karda Itaalia mehed valada “õnnepisaraid” või kui nad on eriti liigutatud “sono molto emozionato”). Ja seetõttu leian ka mina et tunnete avaldamine ei ole häbiasi. Tõsi, eetikanormid ei luba näiteks ametivõimude esindajail tundeid avaldada, vähemalt mitte töö ajal (politsei, tuletõrje jne). See emotsionaalsus mida kohtame ametivõimude esindajail itaalia filmides või teleseriaalides on natuke ülepaisutatud. Olen itaallastelt küsinud, kas elu Itaalias on päriselt ka nii või on see ainult film. Mulle vastati et see on ainult film.

Ma ei saa aru inimestest kes kusagil postimees.ee kommentaariumides teevad itaallasi maha (makaroniõgijad). Tegelikult on Itaalia rahvus väga suur rahvus juba ennekõike oma kultuuripärandi ja traditsioonide rikkuse poolest. Eestlane on suutnud oma kultuuri hävitada 20 aastaga. Mõtlen nii keelt, mis on rikutud kui ka vanade traditsioonide hääbumist. Isegi nõukogude ajal hoidis eestlane oma kultuuri rohkem kui praegu. Praegu see mulle enam haiget ei tee, sest mina üksi ei saa eesti ühiskonda muuta. Kui peab nii minema, siis läheb. Omaenda elu ma küll ei lase Eesti ühiskonnal ära rikkuda – ning just sellepärast vaatan Itaalia televisiooni, kuulan itaalia muusikat. Jah, saab ka eesti keeles itaallaslikult mõelda, aga see pole võimalik et Eesti ühiskond niimoodi mõtlema hakkaks. Sinna läheb kardetavasti veel kaua aega enne kui Eesti ühiskond ja rahvas hakkab hindama samasuguseid väärtusi, mida hindavad teised Euroopa rahvad, sh Itaalia rahvas ja ühiskond.

Ise olen mõelnud, et tulevikus hakkan oma lapsi kasvatama sõna otseses mõttes lastena, nii nagu Itaalias, kus lastel on lapsepõlv mitte ei õpetata neid maast madalast tarbijateks.

Autor: Anti, Eesti

Laura Pausiniga tutvumiseks soovitab autor kahte lugu: “La Solitudine” – niimoodi ta alustas ja koos James Bluntiga lauldud “Primavera in Anticipo (It Is My Song)” – sinna on ta jõudnud praeguseks hetkeks.



Di canzone in canzone
Laulust lauluni

di casello in stazione
maanteelt rongijaamani

abbiam fatto giornata
me lõime oma päeva

che era tutta da fare
mis oli kõik meie teha

la luna ci ha presi
kuu haaras meid embusse

e ci ha messi a dormire
ning pani meid magama

o a cerchiare la bocca
või torutama suud

per stupirci o fumare
hämmeldumaks või suitsetamaks

come se gli angeli fossero lì
nagu oleksid seal inglid

a dire che si
ütlemaks jah

è tutto possibile
kõik on võimalik

Buonanotte all’Italia deve un po’ riposare
Head ööd Itaaliale, ta peab veidike puhkama

tanto a fare la guardia c’è un bel pezzo di mare
igal juhul jääb valvama hüva hulk merd

c’è il muschio ingiallito dentro questo presepio
on kuivunud sammal selles jõulusõimes

che non viene cambiato, che non viene smontato
mida eal ei vahetata, eal ei võeta ära

e zanzare vampiri che la succhiano lì
ja vampiiridest sääsed, kes teda imevad

se lo pompano in pancia un bel sangue così
temast pumpavad oma kõhtu head verd nii

Buonanotte all’Italia che si fa o si muore
Head ööd Itaaliale, mis tuleb teha või surra

o si passa la notte a volerla comprare
või veeta öö soovides teda osta

come se gli angeli fossero lì
nagu oleksid seal inglid

a dire che si
ütlemaks jah

è tutto possibile
kõik on võimalik

come se i diavoli stessero un po’
nagu püsiksid kuradid

a dire di no, che son tutte favole
ütlemaks ei, need kõik on vaid muinaslood

Buonanotte all’Italia che ci ha il suo bel da fare
Head ööd Itaaliale, kel on palju tegemist

tutti i libri di storia non la fanno dormire
kõik ajalooraamatud, mis ei lase tal magada

sdraiata sul mondo con un cielo privato
maailma peal pikutades oma privaattaevaga

fra San Pietri e Madonne
Pühade Peetrusete ja Madonnade vahel

fra progresso e peccato
progressi ja patu vahel

fra un domani che arriva ma che sembra in apnea
tuleva homse vahel, mis  näib aga hinge kinni hoidvat

ed i segni di ieri che non vanno più via
ja eilste armide, mis iial enam ei kao

di carezza in carezza
hellitustega hellituses

di certezza in stupore
kindlusega imetluses

tutta questa bellezza senza navigatore
kogu see ilu ilma kompassita

come se gli angeli fossero lì
nagu oleksid seal inglid

a dire che si
ütlemaks jah

è tutto possibile
kõik on võimalik

come se i diavoli stessero un po’
nagu oleksid seal kuradid

a dire di no, che son tutte favole
ütlemaks ei, need kõik on vaid muinaslood

Buonanotte all’Italia con gli sfregi nel cuore
Head ööd Itaaliale haavadega südames

e le flebo attaccate da chi ha tutto il potere
kuhu kinnitatud tilgutid, mis toidavad vaid neid, kel  võim

e la guarda distratto come fosse una moglie
ja vaatab teda hajameelselt nagu abikaasat

come un gioco in soffitta che gli ha tolto le voglie
nagu pööningule jäetud mängu, mis on kaotanud põnevuse

e una stella fa luce senza troppi perché
ja üks täht, mis valgustab ilma liigsete küsimusteta

ti costringe a vedere tutto quello che c’è
sunnib sind nägema kõike, mis on

Buonanotte all’Italia che si fa o si muore
Head ööd Itaaliale, mis tuleb teha või surra

o si passa la notte a volersela fare…
või veeta öö soovides teda luua…

(“Buona notte all’Italia”, Ligabue)

Alguses oli Heli, ja Heli oli Jumala juures ja Heli oli Jumal. Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus, ja valgus paistab pimeduses.

Loodan, et apostel Johannes naeratab heatahtlikult mu autoriseerimata ja teisendatud laenu peale, aga mina oma väiksuses ei leia täna paremaid sõnu, et meeles hoida ühte meest, ühte suurt kunstnikku, kelle looming on jumalike mõõtmetega. Inimene, kes on võimeline looma maailmu seitsme noodiga ja kelle meloodiad jäävad igaveseks su sisse, saates colonna sonorana su ilusaimaid unistusi ja läbielatud emotsioone. Täna saab 80 aastaseks itaalia 20. sajandi armastatuim helilooja maestro Ennio Morricone.

Üks paberileht – olgu või elektrooniline – ei suuda mahutada tema elutööd:üle 400 filmi, millele on ta muusika kirjutanud ning hulk kaasaegse klassikalise muusika kompositsioone, mis laiemale publikule vähem tuntud. Usun, et pole ainustki filmihuvilist terves maailmas, kellele pole südamesse imbunud tema unustamatud meloodiad, mille roll pole kunagi teisejärguline ja mis tihtpeale hakkasid filmist iseseisvalt omaenda elu elama.

Ennio Morricone lõpetab Santa Cecilia Konservatooriumi trompeti ja kompositsiooni erialal ning aastast 1955 alustab filmimuusika kirjutamisega ning kerge muusika arranžeerimisega. Ise ütleb ta ühes intervjuus, et „oli kehv trompetimängija, on hea arranžeerija ja väga hea helilooja”. Esimeseks tähtsamaks tööks “Per un pugno di dollari” (1964), mis paneb alguse koostööle lapsepõlvesõbra ja koolikaaslase Sergio Leonega. Nende kahe itaallase, täpsemalt kahe roomlase geeniusest sünnivad kogu filmiajaloo kõrgeima tasemega westernid „Per qualche dollaro in più“, „C’era una volta il West“, „Giù la testa” , „Il buono, il brutto e il cattivo“, millele vulgaarne spaghetti-westernite nimetus külge pandi, aga mille geniaalne stiil on siiani mõjutanud sadu filmiautoreid üle maailma.

Edasi läheb karjäär läbi „Days of Heaven” (1978), „The Mission” (1986), „The Untouchables” (1987), „C´era una volta in America” (1984), “Nuovo Cinema Paradiso ” (1988), „Malena” (2001). Nimetasin siin ainult filme, mis on rahvusvaheliste tunnustuste osaks saanud, sest nimekiri oleks lõputu…

Olulisim tunnustus – Oscar karjäärile – saabub aga alles 78 aastaselt. „Oleks võinud seda ju varemgi teha,” torises ta tookord roomlasliku küünilisusega ja liigutust varjates, aga Kodak Theatre laval ei hoia ta pisaraid tagasi ning pühendab auhinna oma abikaasale Mariale, kõige Maestro poolt kirjutatu esimene kuulaja ja kriitik.

Maestro Morricone on vaieldamatu meister, absoluutse ajatu muusika poole püüdleja, kes ei taha aga kunagi eluvõõraks jääda. Kirglikke eepilisi meloodiaid ei ohverda ta kunagi originaalsuse pärast. Tema lepib ainult täiuslikkusega, kus iga loomingu komponendil on oma perfektne koht ja osatähtsus.Tema muusika ei käi filmist üle ega ole kunagi lihtsalt taustaks. Ta sulab sinna sisse ja tõstab esile tegelaste tunded, nende loo, lisades sellega filmile väärtuse ning süvendades selle mõtet.

Nagu parim vein hea toidu juures. Come brunello e l´arrosto.

Ei oskakski nagu aimata nii vaoshoitud ja range olemisega härrasmehes kogu seda piiritut tundeküllust, mis väljendub tema loomingus. Ei ühista nagu tema väljapeetud dirigeerimist emotsioonilainega, mis valdab publikut arvukatel kontsertitel üle maailma. Samuti ei vasta ta eraelus kujutluspildile ekstsentrilisusest, mis geeniusega tihti seostatakse. Metoodiline ja nõudlik, harjumuste austaja, üle 50 aastase „staažiga” abieluinimene ja nelja lapse isa, kes kaua oma kodusest Roomast eemal ei armasta olla. Ebahariliku meisterlikkuse taga peitub järjekindel töö ja igapäevased jõupingutused, suureks kasvanud lihtsus. Siin ongi ehk tema saladus.

Täna saabuvad Ennio Morriconele õnnitlused igast maailmanurgast ja igas keeles. Lisan nende hulka omapoolsed õnnesoovid kuulsale kaaslinlasele ja lihtsa tänutunde filmide eest, mida kuulata ning unistuste eest, mida lendu lasta. Ilusat sünnipäeva, Maestro!

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Igaüks, kes Itaalia muusikale natuke sügavama pilguga läheneb, ei saa temast ei üle ega ümber. Teda on nimetatud Itaalia biitliteks, kerge muusika Caravaggioks. Mees, kes uuendas siinse muusika sisu ja vormi, eksperimenteeris, otsis ning lõhkus kaanoneid. Täna pole ühtegi itaallast, kes teda ei meenutaks.  Kümme aastat on möödunud ta surmast, aga ta looming on täie elu ja tervise juures, sest mingil salapärasel moel suutis just tema tabada midagi väga sügavat, mis on kõigi itaallaste südames, vaatamata klassist, vaatamata soost, vaatamata poliitilistest veendumustest. Ma räägin muidugi mehest nimega Lucio Battisti.

Väikest kasvu, tumeda krässus kahupeaga, lahutamatu kaelaseotud rätiga, mahutas ta endasse vastandlikke omadusi – tagasihoidlik, teistest eemalehoidev, aga ääretult enesekindel, vahetu inspiratsiooni jünger, kes pidas tähtsaks professionaalset tehnikat ning „käsitööoskust”. Võimatu on Battisti osatähtsust Itaalia muusikas ülehinnata. Mees, kes „importis” maailma muusikapanoraamist rütme ning vorme ja süstis sinna itaalia meloodia ning tundelaadi: kunagi ennast kordamata, kunagi rutiini langemata.

Teda ei liigitata tavaliselt cantautore´de alla. Battisti laulis küll enda loodud laule, aga muusikast mitte vähem tähelepanuväärsemate tekstide autoriks oli tuntud luuletaja Mogol (Giulio Rapetti). Nende kahe artisti koostööst sündis omapärane, jäljendamatu alkeemia, mis kedagi ükskõikseks ei jätnud ning mis kolleegidele lati väga kõrgele asetas. Renato Zero meenutab:” Alati, kui ilmus Battisti uus LP, pidime  kõvasti pingutama, et mingit läbilöögišanssi saada ja et mitte silmi maha lüüa. See oli selline mõõdupuu, mis ütles: “vietato fare cazzate” (nõmedused keelatud). Imeliselt viljakatel aastatel 1969-1971 lõid Battisti ja Mogol sädemeid, parima kerge muusika tulevärgi. Sündisid „Acqua azurra, acqua chiara”, „Un´avventura”, “Non è Francesca“, “Mi ritorni in mente”, “La canzone del sole”, „Emozioni”, „Eppur mi son scordato di te”, üks ilusam kui teine.

Hämmastav on ka nendest lauludest õhkuv seletamatu jõud, tuhmumatu. Lõppude lõpuks on ju 40 aastat mööda läinud, aga kui vaatad vanu TV ülesvõtteid, siis avastad ona suureks imestuseks, et need on suurepärasemad, veelgi paremad, kui sa neid mäletasid.

70ndad olid Itaalias tõeliselt kuumad ja keerulised. Aeg, kus kõigil oli oma poliitiline positsioon, sest teisiti polnud võimalik. Partito Comunista kogus rohkem hääli kui Democrazia Cristiana ja see oli signaaliks, et algasid tänavarahutused, vägivald ning relvastatud võitlus. Valitsused sündisid ja langesid, taga aitamas terrorism, mis olid osa nö. „pingepoliitikast” ja mis viisid veresaunadeni alates 1969 aasta piazza Fontanast Milaanos ning lõpetades 1980 aasta Bologna raudteejaamaga. Loomulikult ei saanud toimuvast kõrvale jääda artistid nagu Francesco De Gregori, Francesco Guccini, Antonello Venditti. Ainsaks erandiks Battisti, aga tegemist polnud mitte osavõtmatusega. Battisti maailm koosnes ainuüksi muusikast, ebaharilik itaallane, kes ka oma eraelus ei kõnelenud kunagi ei poliitikast ega jalgpallist, isegi mitte naistest. Tema lauludes on inimese elu, mis koosneb lihtsatest emotsioonidest, kahtlustest ja valudest, rõõmudest ja mälestustest.

Ometigi tuli tal läbi elada needus, mis teda ilma igasuguse tõepõhjata „fašistlikuks” lauljaks etiketeeris. Tollal oli see rängeim tempel, mis saadi külge lüüa. Õnneks ületas ta artistlik võimekus ning geniaalsus ka selle barjääri. Kes äärmiselt üksildast Battistit isiklikult tundis, arvas, et võib-olla olid ta poliitilised vaated lähedased radikaalidele (kes 70ndatel abielulahutuse ja abordiõiguse eest lahingut pidasid), aga võib-olla oli see lihtsalt… tema oma asi.

Tänu Lucio Battistile toimus itaalia muusikas veel üks väike revolutsioon. Ta oli esimene, kes mõistis (Bob Dylani eeskujul), et oluline pole mitte laulda, vaid suhelda. Tema hääl oli keskpärane, väike ja kõlatu, aga selle eest on kogu ta olemuses laeng, mis on siiamaani ta loomingu patareiks. Battisti tegi tee lahti oma järeltulijatele, kes talle sarnaselt on osanud oma puudustest ja piiridest eelised teha, nagu Vasco Rossi, Zucchero või Franco Battiato.

Statistika järgi on Lucio Battisti tänaseni itaalia kõige enam esitatud autor. Alates 1998st (surmaasta) on ta laulud teeninud 500 miljonit eurot autoriõigusi. Kindlalt esikohal „Un´avventura”, kohe järgi „Canzone del sole”.Kui suvalisel sõpradevahelisel koosolemisel ilmub äkki välja kitarr, siis on lauldakse sajaprotsendilise kindlusega mõnda tema laulu. Kõigepealt meenub alati Battisti, seejärel Fabrizio De André.

Lucio Battisti tõmbus avalikust elust eemale 1976. Mõned ütlevad, et seda segaste poliitliste aegade tõttu, mida ta oma artistliku elunägemusega kokku ei suutnud sobitada ning tänu oma endassetõmbunud iseloomule. Mõned põhjendavad lavalt eemaldumist ainuüksi tervise halvenemisega. Teisest küljest hakkas ammenduma ka kunstlik klapp Mogoliga, mis 1980 lõplikult katkes. Ilmuvad veel mõned plaadid, kus tekstid Pasquale Panellalt, aga imed enam ei kordu.

9.septembril 1998 sureb 55 aastane Lucio Battisti Milaanos San Paolo haiglas pärast pikka haiguseperioodi. Itaalia kerge muusika kõigi aegade müütilisem kuju maetakse Molteni surnuaiale ning matustele lubatakse ainult 20 lähedast ja sõpra, rangelt nimekirja alusel.

Toon ära ühe noore tütarlapse kommentaari You Tube´ist Battisti – Mina ajaloolisele duettile: ” Kui Lucio suri, olin väike, nii umbes 12 aastane. Mäletan, et mu vanemad kuulsid uudist raadiost ning olid vapustatud . Kui ma neilt küsisin, mis on juhtunud, vastatsid nad: „Battisti on surnud.”. „Mis see mulle korda läheb,” ütlesin mina. Isa seletas:”Kui saad suuremaks, kuula ta laule. Siis mõistad, keda enam pole.” Ma ei oodanud suureks kasvamist. Järgmisel päeval kuulasin ta kassetti ning tundsin häbi oma sõnade pärast. Lucio, anna mulle andeks.”

Siin on video kahe muusikahiiglase duettist – Battisti ja Mina, geenius ja diiva. Jätan sinnapaika sõnad ning lasen lendu võrreldamatud Emotsioonid


Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Di StefanoLõppeval nädalal saabus kurb teade – lahkunud on XX sajandi üks suurimaid ja kaunima häälega lüürilisi tenoreid – Giuseppe Di Stefano. Tenor, kelleta on möödunud sajandi ooperistseene ning eriti just 1950. aastaid võimatu ette kujutada. Kuigi Giuseppe Di Stefano on ooperimaailmas täiesti õigustatult kujunenud omaette müüdiks, on ta veel ka osa Maria Callase müüdist. Nii suur osa, et ka Maria Callase elutöö hilisemat perioodi on ilma Di Stefanota lihtsalt võimatu ette kujutada.

Di Stefano on pärit saarelt, mis maailmakuulus nii tugevate ooperilauljate, kui ka organiseeritud kuritegevuse poolest. Arvasite õigesti, see saar ei saa olla midagi muud, kui Sitsiilia. Tulevane ooperihääl nägi ilmavalgust 1921. aasta 24. juulil väikeses Motta Sant’Anastasia külakeses Catania külje all. Tema isa pidi oma elu päev-päevalt ohtu panema võitluses kurikuulsa Sitsiilia maffia vastu – ta oli nimelt carabiniere.

Et elu muutuks ohutumaks ja samas jõukamaks, otsustas perekond viis aastat pärast Giuseppe sündi kolida Itaalia teise otsa – Milanosse. Seal tuli Giuseppel ka kooli minna, millesse ta just entusiastlikult ei suhtunud. Siiski läbis ta põhikooli suuremate katsumuste ja vaevadeta. Pärast kooli tundis ta aga tugevat usulist tõmmet ja avastas endas preestrikutsumuse. Nõnda viis tee teda keskkooli asemel hoopis vaimulikku õppeasutusse.

Giuseppe oli juba kolm aastat seminaris veetnud ning ordinatsioon ja töö kogudusepreestrina liginesid iga päevaga. Siis aga saabus saatuslik hetk, kui kaasõpilane Danilo Fois oma seminarikaaslast laulmas kuulis. Fois oli Giuseppe häälest vaimustuses ja soovitas tal ilmtingimata enne preestritööle asumist kõnelda mõne lauluõpetajaga. Foisi vaimustus ulatus koguni nõnda kaugele, et ta oli valmis Giuseppe Di Stefano esimesed laulutunnid ise kinni maksma.

Eriliselt vastu puiklemata võttis Giuseppe sõbra nõu kuulma. Nõnda juhtuski ühel 1937. aasta kaunil päeval tulevane ooperikangelane lauluõpetaja Adriano Torchio uksest sisse astuma. Ei kulunud just palju aega kui Torchio oli Di Stefanole selgeks teinud, et võtku viimane nüüd mõistus pähe ja jätku võimalik kirikukarjäär kus seda ja teist – see oleks ilmne suure ande raiskamine. Torchio suunas oma andeka õpilase ka kogenuma ja tugevama õpetaja Mariano Stabile juurde. Just Stabilele on Di Stefano väitnud võlgnevat oma hääle puhtuse ja selguse ning esitatava teksti arusaadavuse (mis ooperilauljate puhul sugugi igapäevane ei ole:))

1938. aastal lõikas Di Stefano esimesed loorberid Firenze lauluvõistluse võitjana ning tundus, et lai ja sillutatud tee ooperimaailma avarusissse ongi avatud. Siis aga veeres teele ootamatu takistus – puhkes II Maailmasõda ja ka Di Stefano kutsuti püssi alla.

Õnneks said ohvitserid üsna kähku aru, et Di Stefano isikus on tegu lootusetu siidikäpaga, kellest pole võimalik ei hirmu ega armuga vahvat sõdurit vormida. Nõnda käsitigi tal oma kodinad kokku korjata ja väeosa territooriumile oma nägu enam mitte näidata. Kui eakaaslased püssi all marssisid ja peagi ka rindele siirdusid, esines Di Stefano Nino Florino nime all Milano restoranides ja kinodes, teenides sellega esimesil sõja-aastail korraliku kopika.

Kui sakslased Itaalia okupeerisid, hakkasid sõjapilved taas ka Giuseppe pea kohale kogunema. Selleks ajaks oli ta aga enam kui veendunud, et porisis kaevikuis roomamine pole tema jaoks just kõige õigem tegevus ning ta lipsas naaberriiki Šveitsi. Seal pisteti ta algatuseks interneerimislaagrisse, kust ta aga peagi välja sai ning veidi hiljem ka Lausanne’i raadio eetrisse pääses. Seal esitas ta peamiselt nii Napoli laule, kui ka tollaseid poplaulukesi nii Itaalia, kui ka rahvusvahelises easy listening stiilis, kuid ka ooperiaariaid. Lausanne’i raadios salvestas ta ka oma esimesed salvestused, paraku ainult kerge muusika vallas – ooperidebüüt helikandjal pidi veel ootama.

Pärast sõja lõppu otsustas Di Stefano külalislahkesse Šveitsi siiski mitte jääda ja naases kodulinna Milanosse. Tema debüüt sündis – nagu 15 aastat hiljem ka Luciano Pavarottil – Reggio Emilia Teatro Municipales 1946. aastal, rolliks De Grieux ja ooperiks Massenet “Manon”. Järgnesid etteasted Veneetsia, Bologna ja Barcelona ooperilavadel. Aasta hiljem jõudis ta sama rolliga juba ooperiolümposele – La Scala lavale. Vastuvõtt oli pehmelt öeldes vaimustunud, pakkumisi sadas nagu küllusesarvest. Ta valis välja võimaluse esineda New Yorgi Metropolitan Operas. 25. veebruaril 1948. aastal seisiski ta Metropolitani laval Mantua hertsogina nimekaim Verdi ooperis Rigoletto. Mantua hertsogina jõudis ta kulutada ka Rio de Janeiro, Ciudad de Mexico, Los Angelese, San Francisco ja Chicago ooperiteatrite lavalaudu.

Ooperilaulu kõrval tegeles Di Stefano agaralt ka lõbusa elupõletamisega – paraku on see harrastus, mis lauljakarjääri tihtipeale segama hakkab. Di Stefano polnud siin erand – ta muutus järjest hoolimatumaks oma lepinguliste kohustuste suhtes. Lavale pidi tulema Puccini “La Boheme”, saatuse irooniana aga eelistas Di Stefano proovidele reaalset boheemlaselu. Mille loogiliseks jätkuks oli tüli Metropolitani peamänedžeri Rudolf Bingiga ja omakorda selle loogiliseks jätkuks maailmalinna ooperiteatri uste sulgumine Di Stefano ees.

Suuremat sorti kaotust juhtunu Di Stefanole siiski ei kujutanud, sest aasta varem oli ta kohtunud diiva Maria Callasega ning astunud temaga üles Sao Paolo ooperiteatris. Primadonna võttis värske talendi oma hoole alla ja järgnes hulk ühisetteasteid ning salvestusi. Muuhulgas salvestati 1953 aastal krestomaatiline Tosca, kus lisaks Di Stefanole ja Callasele veel ka Tito Gobbi Scarpiana ning dirigendikeppi hoiab Victor de Sabata.

1955. aastal naaseb Di Stefano Metropolitani, kus hakatakse peagi kurtma, et tema elukombed pole vahepealse aja jooksul põrmugi paranenud. See ei takista oma sametpehme häälega kogu maailmas kuulsaks saanud tenoril debüteerimast Ühendkuningriigi laval. 1957. aastal astub ta üles Edinburghi festivalil Nemorinona “Armujoogis”. 1961 jõuab ka Covent Gardeni lavale, lauldes Cavaradossit “Toscas”.

Seejärel hakkab aga hääl lauljat alt vedama ning järjest sagedamini on ta sunnitud lepinguid üles ütlema. Ise põhjendab ta seda allergiaga sünteetiliste materjalide suhtes, mis tollal parasjagu teatrimajades oma võidukäiku teevad. Kurjad keeled teavad aga sosistada, et laulja hääle kadumises on hoopis suurem roll pudelipõhjast leitud tõel. 1963. aastal peaks ta Covent Gardenis üles astuma Rodolfona “La Boheme’s”. Paraku on ta hääl nõnda viletsaks jäänud, et tema asemele kutsutakse nooruke ja avalikkusele täiesti tundmatu tenor, keegi Luciano Pavarotti.

1972. aastal lõpetab ta esinemise La Scalas. Samal ajal alustab ta ringreisi koos tolleks ajaks juba tema armukeseks saanud Callasega. Ringreis kukub kolinal läbi. Di Stefano ja Callas üritavad veelkord – 1973-74 toimub järgmine ringreis, mille tulemused on aga sama viletsad, kui esimesel. 1977. aastal mängib ta kohati veel operettides Šveitsis ja Saksamaal. Seejärel kaob lavalt täielikult, et ootamatult välja ilmuda juba vana mehena 1992. aastal Rooma ooperis.

Di Stefano con Monica CurthDi Stefano jõudis ooperilaulu ja elupõletamise kõrvalt ka kaks korda abielus olla. Esmalt heitis ta 1949. aastal abiellu Maria Girolamiga, kes aastakümneid andestas Giuseppele kõik tema kuulsad ja vähemkuulsad armukesed, kuid 1980. aastaks jooksis abielu siiski karile. Vananev Di Stefano aga kauaks üksindusse ei jäänud. 1994. aastal abiellus ta sopran Monica Curthiga, kellega nad elasid vaheldumisi Brianzas, Itaalias ja Dianis, Keenias. Just seal juhtus Di Stefanoga viimane suur õnnetus, kui 2004. aastal tungisid tema majja röövlid, kellega võitlemine viis ta koomasse, kus vanameister rohkem kui nädala viibis. Kallaletungi tagajärgede võitmiseks tehti eakale ooperitähele mitu operatsiooni, päris terveks ei saanud ta aga enam kunagi.

Autor: Arni Alandi, Paldiski

Mälestuseks soovitame kuulata noore di Stefano 1944. aasta esitust “Una Furtiva Lagrima”

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta