You are currently browsing the category archive for the ‘tõlketekstid’ category.

Täna on 25. aprill – 1945. aasta sel päeval vabastasid partisanid Itaalia. Eelnevatel aastatel oleme seda päeva lahti mõtestanud (Marco ja Kristjan), tänavu üks lugu Itaalia vaieldamatult ühelt parimalt Teise maailmasõja ning selle järelmite kirjeldajalt, Mario Rigoni Sternilt, kes on kõigi südames just oma humaansuse ning aususe tõttu. Lugu pärineb raamatust “Il bosco degli urogalli” ja kannab originaalis nime “Di là c’è la Carnia”

On möödunud kakskümmend aastat ja ikka see tundub kui eile. Tundub ka seepärast, et aega inimhinge elus ei mõõdeta kalendriga vaid juhtumustega, mis seal aset leiavad; nii nagu teed, mida sa käid, ei mõõdeta pikkuskilomeetrite vaid raja raskusega. Teekond Cervino põhjakülge pidi üles on palju pikem kui tee Milanost Napolisse mööda Autostrada del Sole 1‘t. Need pole ka midagi võrreldavat. Tema jaoks oli see möödas, nii nagu ma rääkima hakkasin, ent vaid täna võib leida mõtet enda tookordses käitumises; läbielamise ajal see võimalik ei olnud. Ta lugu kerkis mu ette, kui õhtul juurvilja-aeda üles kaevasin… Kuidas venelaste armee tungis idast peale, sakslased püüdsid koonduslaagreid evakueerida, kuid manöövrite kiiruse tõttu neil see alati ei õnnestunud; ning nii uitasidki nälginud sõjavangid väikeste rühmadena ühtede ja teiste suurtüki- ning tankiliinide vahel. Sedamoodi oli ta jõudnud Põhja-Poolast Sileesiasse, kus sakslased ta vangi võtsid ning söekaevandustesse tööle panid. Pole võimalik kirjeldada kui raske see aeg oli; pole võimalik ütelda, kui kaua see kestis, sest kõik oli alati pime. Must oli päev all kaevanduses, must oli öö Lageri barakkides, mustad olid näod, riided, Lageri kaevude vesi, mädanenud kartulid (üks pütt iga baraki kohta lõunaks ja õhtuks ning ei midagi muud). Ainus valge oli ilmeta silmade sklerootilisus ning vangide, itaallaste ja venelaste, alasti kehad, mida igal õhtul veeti puhkama ühisesse hauda.

Vene armee jätkas pealetungi ja Lageri valvurid tegid koos sõjaväearstiga vangide hulgast valiku. Nood olid kõik alasti, rivis, värbamisväljakul. Lipiku nöör ripnes kuivetunud kaelas ning lipik püsis rinnal, number sellel hästi näha. Arst möödus kiiresti, talle järgnemas Lagerfeldwebel koos nonde numbrite registriga. Too vaatas rutakalt jalgadest silmadeni, käed ette sirutatud ning ütles lühikesi sõnu, mis tähendasid: kerged tööd, rasked tööd, surm. Laagri marssalid märkisid pedantselt registrit. Kui nad jõudsid temani, tõmbas ta pingutusega tursunud kõhu sisse, ajas kõhnukese ja sisselangenud rinna ette. Meditsiiniametnik peatus hetkeks, heitis pilgu haavale, mis oli ta vasakul jalal – miinikild Albaaniast – ja ütles midagi Feldwebelile; puudutas sõrmeotstega tursunud kõhtu ja siis fikseeris nähtu. Ütles tema saatuse. Öösel viidi ta ära koos paljude teistega. Ühendusvagunid ei möödunud mitte raudteejaamast, vaid suure Kriegsgefangenenlageri juurest. Ka päevadel ja öödel rongis polnud mõõtühikut; aega lõid vaid kolksud ühenduskohtadel ning raudteelaste hääled. Rong peatus ühes sügavas orus ja nad tõsteti maha. Taas töötas ta kaevanduses. Raua omas, seekord. See oli kõrge mägi, kõigi astmetega nagu Dante puhastustules ja seal oli tuhandeid vange ja deporteerituid kõigist rahvustest. Seal oli kindlasti parem kui söekaevandustes, kuigi väga külm, sest töötati lahtise taeva all; ning ümberringi olid lumest valged mäed ja sügavad metsad. See talv oli raske, piinas lumega ning aeg-ajalt puutusid rauamaagiga vankrid vastu matmata kaaslaste külmunud kehi. Ainult keegi ei surnud nälga kuna Kaevandusühing andis toidulisa Lageriratsioonile. Kuidas olekski teisiti saanud tööd teha? Ükskord kaevandusringil kohtas ta poliitilisi väljasaadetuid; nad olid puhtad oma triibulistes vormiriietes ja täies jõus. Üks neist laulis vaiksel häälel itaalia keeles Bandiera rossat ja möödudes sosistas talle väga selgelt “Corraggio alpino, la va a pochi!”2 Aga tema oli selleks ajaks juba mõtisklenud põgenemise üle ja teadis nüüd, kus ta oli. See jõgi üleval oli Mur ning ülesvoolu minnes jõuaks ta piirile ning teisel poole Alpe ongi kodu.

See ei õnnestunud kuna üleval oli liiga palju lund ja tal ei olnud toitu, sandarmid püüdsid ta kinni kümne päevaga. Ta veetis kuu Straffenlageris ning tuli sealt elusana välja. Isegi praegu ei teadnud ta, kuidas. Isegi praegu, kakskümmend aastat hiljem. See kuu kuulus ühte teise ellu mis talle, kes teab kuidas, omaks sai. Grazis nad pandi puhastama pommirususid ja seal käsutasid Ungari SS-lased. Venelased olid juba Ungarisse tunginud ning nood olid sealt põgenenud koos oma naiste, kulla ja hobustega. Kuid nad häirisid kõiki ja tahtsid, et Lageri vangid neid tervitaksid tõstetud käega üteldes – Kirantass! Anda au ja ütelda “kirantass” või võtta vastu piitsahoop. Tema võttis viimaseid vastu palju. Ühel päeval ütles ungarlasest ohvitser itaalia keeles: “Võib-olla lõppeb sõda kiiresti; Hitleri salaarmee hävitab juudivaenlase ja teil on õnn töötada ja Euroopa uuesti üles ehitada. Kuid võib ka juhtuda, et venelased jõuavad kohale enne. Seesugusel juhul, ning eriti teilt, itaallastelt, me palume kaitset oma naistele.”

Ootamatult lõpetati nende kaevamine rusudes ja nad viidi linna piirile kaevama tankitõrje kraave. Üks mööduv naine pillas nende kaevikusse tüki musta leiba ja üks vanamees sosistas neile saksa keeles: “minge ära koju. Kõik on lõppemas. Alles kaputt!”

Lageris olid ungari valvurid tõmbunud oma kivist barakkidesse ja valitses vaikus. Ilma sõnagi ütlemata korjas ta oma vähesed järelejäänud asjad seljakotti, sidus räbaldunud sineli enda ümber, pani pähe alpivõitlejamütsi ja ütles oma kaaslastele: “Kui tahate tulla, mina lähen koju”. Oli aprilliõhtu 1945. Keegi teda ei peatanud.

Laager oli linna ääres, ta heitis tollele ühe pilgu: keset poolpurunenud katuseid ja kellatorne paistis loss; ta mäletas, et lossi all olid galeriikäigud, kuhu kõik peitusid ameeriklaste pommitamise ajal. Ta suundus sirgelt kaugete mägede poole, seal taga pidi olema Carnia3. Rohkem ta ei vaadanud tagasi. Oli aprilliõhtu 1945. aastal. Ta kõndis kiirustamata, kaugel majadest ja teedest. Öösiti magas mantli alla kerratõmbunult põõsastes paar tundi; sõi rohutaimi ning allesjäänud pöögi- ja vahtralehti, tooreid tigusid. Mõned korrad sattus ta rästapesale ja jõi nendest mune. Ühel ööl möödus ta mäeharjast ja lumesulamisveest, mis voolas alla teise oru poole: “see vesi läheb Aadria merre”, mõtles ta. Vahepeal möödus ta majadest, mis olid mahajäetud või pooleldi purustatud nagu need, mida ta oli näinud Balkanil; sisselangenud katused, kuulide jäetud must tahm seintel, tükkideks majapidamisriistad ja ärapõletatud süsi. Veel edasi leidis ta äravisatud püsse, ta võttis ühe, laadis, viskas üle õla ja jätkas oma teekonda pikki orgu.

Ta kõndis teelt eemal, läbi metsade ja üle karjamaade ning juhtus nii, et ta nägi vastu tulemas esimesi sakslasi: nad sammusid tähelepanelikult ja kahtlustavalt, automaat üle rinna, närviliselt. Pärast tuli neid teisigi, jalgratastel, seejärel üks grupp talumeeste vankril, mida vedasid kaks hobust: kõige kõrgemale oli paigutatud kuulipilduja ning binokliga ohvitser vaatles põhjalikult kõike ümbritsevat. Ta peitis end suurde puuõõnde, lasi neil mööduda ja sirutas välja püssitoru, sihtides aeglaselt ohvitserile. Aga ei tulistanud. Veerandtunni järel ta tühjendas püssi vastu kive jõepõhjas ning viskas relva vette. Ülejäänud päeva ta magas metsas. Öösel nägi ta orus tulesid ja hommikul pikka sakslaste kolonni tõusmas.

Mäe peal oli ta kuulnud kellade helinat ja tasapisi lähenes ta külale. Ta nägi lippe ja kuulis ka laulmist. Ta ületas oja ning oli majade vahel. Alguses jäi ta märkamatuks kuid veidikese aja pärast kiirustati tema poole. Lähenes üks, kes kandis peas alpivõitleja vormimütsi, millele oli kinnitatud Kaheksanda rügemendi märk, ning ümber kaela seotud punast rätikut. Ta oli relvastatud automaadiga. Mees küsis: “kust sa tuled, país4?” Mees juhatas ta trahterisse kus võis süüa kaks taldrikutäit oasuppi ja juua klaasi grappat; ent ta ei maitsnud midagi, ei rahuldanud nälga, ei janu, ei väsimust, ei vabadust. Mitte midagi. Nad panid tema mütsile paberist trikoloorikese ja ta naases teele. Kõndis, kõndis kogu aeg, aeglaselt. Nagu ta oleks tundnud hirmu kohalejõudmise ees ja oleks püüdnud seda hetke edasi lükata. Vasakul olid Veneto tasandikud oma suurte ja kiviste jõgedega, vasakul mäed alevite, külade ja lossidega. Mööda teid tulid ja läksid tanki- ja suurtükikolonnid; ta kohtas pikka veoautoderivi sõdurite ja tsiviilelanikega, kes laulsid ja lehvitasid lippe. Aga ta ei peatanud kedagi, ei küsinud kelleltki midagi. Ta lihtsalt kõndis. Läbis linna, kus ta oli 1937. aastal läbinud sõjaväeteenistuse meditsiinikontrolli, ent ta ei tundnud seda ära, seal ei olnud midagi mille järgi oleks võinud seda ära tunda. Olid purukspommitatud majad ja kiirustavad inimesed. Üks naine tuli tema juurde ja ütles: “sealpool, ühes majas on POA5 abistamiskeskus”. Ta ei läinud sinna. Läbi raskuste leidis ta tee, mis viis tema mägede poole. Aga ta ei otsinud seda mitte pea, vaid jalgadega.

Üks talumees sõitis temast vankriga mööda, ütles: “Tule peale”-“Ka mina lähen siit” Vankril oli vaat veini ja talumees pakkus seda talle juua, kui tal isu peaks olema. Ta heitis vankriheintele pikali ja vaatas taevast. Vein tekitas temas ereda kurbuse, veinitilgad olid peatunud tema habemel ja särasid päikese käes nagu rubiinid, heinapebred ja tühjad viljapead haakisid ennast tema juuste ning ülejäänud riiete külge. Ühel teeristil peatas talumees hobuse: “mina lähen siit, kui tahad tulla minu juurde… Homme võiksid puhanult teele tagasi pöörduda” . Ta ronis maha, torkas seljakoti selga ja lehvitas talumehele käega.

Kõndides ei vaadanud ta mägesid, vaid teeääri, kus kruusakivikeste vahel kasvas rohi. Ei mõelnud. Mäletas kui unenäos toda korda, kui ta oli käinud läbivaatusel sõjaväeringkonnas6; tookord oli ta paljude talumeeste seas, nüüd oli ta üksi. Üksi. “Kes teab, kas maja ukse ees on ikka veel need kaks puud? Ja maja sees? Albaaniast alates ta ei kirjutanud enam, võib-olla ta abiellus. Toni matsin kalmistule Elbasanis. Pjotr Ivanovitš. Kus võiks Pjotr Ivanovitš praegu? Ja Liza Mitz?” Ta kuulis ühe maja juurest hüütavat: “Hei! hei! Sina, alpino!” See oli naise hääl, kes rääkis kodust dialekti. Ta tõstis pea. Naine toetas ennast aiaäärisele. “Kust sa tuled?” Ta tegi žesti justkui ütledes “Väga kaugelt”. “Ega sa ei ole minu poega kohanud?” – ja ütles talle ees- ning perekonnanime. Ta raputas eituseks pead: aga kõik keda ta oli kohanud olid kellegi lapsed. Nagu omakülamees Toni, venelane Pjotr Siberist, poolakas Josef Krakowist, galiitslanna Liza. Naine jooksis talle tänavale järgi ning andis portsu kuuma polentat7 – “mul ei ole muud”, ütles.

See oli maiõhtu 1945. aastal, nii nagu praegugi. Kaks puud olid ikka veel alles ja oli ka tänav, kus ta oli nii palju mänginud, õued kivist väravate ja treppidega, oli ikka veel roheline värv väraval, nii nagu ta oli värvinud enne äraminekut; auk, kus haamrikesega tehti marmorist palle; ukse juures oli ikka veel tool, kus vanaisa suitsetas piipu ja vaatas piiritajaid ning messingist uksekäepide, mida ema kollase jahu ning äädikaga läikima lõi.

Ta kuulis enda ümber kutsumist, hõiklemist, paljude inimeste nutmist. Toas oli ikka kolm raudvoodit, kus ta oli koos vendadega maganud. Tema koht seina ääres, voodilinad, millele olid tikitud vanaema initsiaalid, sulepadjad punaste püüridega. Ta ei maganud, kuulas maja kogu öö kuni viimaks pääsukesed hakkasid uksekaarte all laulma. Palju aastaid ei olnud ta neid kuulnud.

Ta lahkus hommikul, naases õhtul, tiirutas kogu päeva metsas, nagu oleks kedagi otsinud. Kuni viimaks ühel õhtul vana onu, kortsuline ja valgejuukseline, kutsus teda juurviljaaeda üles kaevama. Kui nad olid lõpetanud, ütles vanamees: “Homme peame kartuleid kõplama”.

Tõlkinud Oudekki Loone

1Üks esimesi Itaalia kiirteesid, Kiirtee suure algustähega. Maailma kõige esimene kiirtee ehitati Itaalias 20.-datel Milano järvede äärde.

2Tüüpiline Alpisalkade ütlemine, tõlkes “julgust, alpino, on vähe ees” (vähe päevi teenistuses)

3ajaloolisgeograafiline regioon Friulis, mille kõik comuned kuuluvad praegusesse Udine provintsi

4kaaslane, omakandimees

5Pontificia opera di assistenza, Katoliku kiriku abiorganisatsioon

6kohustuslikul meditsiiniläbivaatusel

7 maisitangupuder

Compagni – Buon 25. aprile a tutti!

Väga tihti palutakse seletada, miks seitsmekümnendatel nii palju itaallasi Kommunistliku Partei poolt hääletasid. Tihti püüavad ida-Eurooplased itaallastele seletada, et kommunist olla oli vale, sest Stalin oli halb mees. Ühele vastati kord, et teil Nõukogude Liidus ei olnud kunagi kommunismi, meil Emilias natukene oli… Paljud küsivad, miks praegu, kui NSVL on kokku kukkunud, inimesed ikka veel kommunisminostalgiat omavad ja miks see, kui neile rääkida küüditamisest ja gulagidest ei pane neid meelt muutma. Paljud küsivad, miks Itaalias, maailma kaheksa suurima majanduse hulka kuuluvas riigis on nii palju proteste, sotsiaalkeskusi, vasakpoolsust… Mõned küsivad, miks Itaalias ikka veel ei ole revolutsiooni ja miks keegi ei ole Berlusconile atendaati teinud.

Neile küsimustele vastab imehästi üks Itaalia geniaalsemaid autorlauljaid, Giorgio Gaber.

Mõni oli kommunist, sest ta oli sündinud Emilias

Mõni oli kommunist, sest vanaisa, onu, isa… ema mitte.

Mõni oli kommunist, sest ta pidas Venemaad lubaduseks, Hiinat poeesiaks ja kommunismi maapealseks paradiisiks.

Mõni oli kommunist, sest ta tundis end üksi.

Mõni oli kommunist, sest ta oli saanud liiga katoliikliku hariduse

Mõni oli kommunist, sest kino seda nõudis, teater seda nõudis, kirjandus ka… kõik nõudsid.

Mõni oli kommunist, sest nad olid talle ütelnud.

Mõni oli kommunist, sest nad ei olnud talle ütelnud kõike.

Mõni oli kommunist, sest enne… enne.. enne… oli olnud fašist. Mõni oli kommunist, sest ta oli aru saanud, et Venemaa sammub aeglaselt, aga kaugele.

Mõni oli kommunist, sest Berlinguer oli tubli inimene.

Mõni oli kommunist, sest Andreotti ei olnud tubli inimene. Mõni oli kommunist, sest ta oli rikas, aga armastas rahvast.

Mõni oli kommunist, sest ta jõi veini ja tundis end liigutatuna – rahvapidudel.

Mõni oli kommunist, sest ta oli nii ateist, et vajas üht teist jumalat.

Mõni oli kommunist, sest ta oli nii vaimustatud töölistest, et tahtis olla üks neist.

Mõni oli kommunist, sest tal oli tööliseks olemisest kõrini. Mõni oli kommunist, sest ta tahtis kõrgemat palka.

Mõni oli kommunist, sest revolutsioon täna vast ei.. homme võib-olla…  ja ülehomme kohe kindlasti!

Mõni oli kommunist, sest väikekodanlased, proletariaat, klassivõitlus… (cazzo!)

Mõni oli kommunist, et vihastada oma isa

Mõni oli kommunist, sest vaatas ainult RAI TRE-d (kurat!)

Mõni oli kommunist moe pärast, mõni printsiipide pärast, mõni frustratsioonist.

Mõni oli kommunist, sest tahtis kõike riigistada. (oh sa vana…!)

Mõni oli kommunist, sest ta ei tundunud riiklike ja parariiklike teenistujaid ega nende sarnaseid

Mõni oli kommunist, sest ta oli segamini ajanud dialektilise materialismi Lenini evangeeliumiga.

Mõni oli kommunist, sest ta oli veendunud, et tema taga seisab töölisklass.

Mõni oli kommunist, sest ta oli rohkem kommunist kui teised.

Mõni oli kommunist, sest oli suur kommunistlik partei

Mõni oli kommunist sellele vaatamata, et oli suur kommunistlik partei. Mõni oli kommunist, sest midagi paremat ei olnud.

Mõni oli kommunist, sest meil on kõige hullem sotsialistlik partei Euroopas.

Mõni oli kommunist, sest hullem riik kui meil, on ainult Ugandas. Mõni oli kommunist, sest ta lihtsalt ei suutnud enam pärast
neljakümmet aastat demokristiaanide valitsust, nonde võimetute ja mafioosode.

Mõni oli kommunist, sest Piazza Fontana, Brescia, Bologna raudteejaam, l’Italicus, Ustica ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi…

Mõni oli kommunist, sest kes oli vastu, oli kommunist

Mõni oli kommunist, sest ta ei talunud rohkem seda räpast asja, mida me jonnakalt demokraatiaks kutsume

Mõni arvas end olevat kommunist ja võib-olla oli midagi muud.

Mõni oli kommunist, sest unistas teistsugusest vabadusest kui Ameerika oma.

Mõni oli kommunist, sest uskus end olevat elus ja õnnelik vaid siis, kui ka teised seda olid.

Mõni oli kommunist, sest vajas tõuget millegi uue jaoks. Sest tundis vajadust teistsuguse moraali järgi.

Sest võib-olla oli ainult üks jõud, üks lend, üks unistus, üks säde, soov asju muuta, elu muuta

Jah, mõni oli kommunist, sest selle sädeme lähedal oli igaüks nagu… rohkem ise.

Oli nagu…. kaks inimest ühes.

Ühest küljest, isiklik igapäevane vaev ja teisest küljest tunne kuulumisest ühte liiki, kes soovis lendu tõusta, et tõesti elu muuta.

Ei. Ei mingit taganutmist.

Võib-olla ka siis olid paljud avanud tiivad oskamata lennata… nagu hüpoteetilised kajakad.

Ja praegu? Ka praegu tunneb end kahena.

Ühelt poolt inimene, kes läbib alandlikult oma igapäevase ellujäämise räpast teed ja teiselt poolt kajakas, kellel ei ole isegi enam soovi lennata, sest unistus on nüüdseks kokku kukkunud.

Kaks viletsust ühes kehas.

Tõlkinud ja sissejuhatuse kirjutanud Oudekki Loone

Järgnev on tõlge Marco Travaglio igaesmapäevasest internetiülekandest Passaparola Beppe Grillo blogis 30. märtsil 2009. Millisel põhjusel peaks läbi lugema selle pika loo, mis räägib ühe kauge maa lähiajaloost ja valituses oleva partei sünnist? Kasvõi sellepärast, et tegemist on ühe Euroopa tähtsa riigiga, Itaaliaga, kus toimuv jätab tihtpeale välismaalastes lahtiseid küsimusi ja tekitab hämmingut, mida ei ole võimalik mõista, teadmata tema poliitilist ajalugu ning peeneid telgitaguseid käike. See ülevaade, mis sarnaneb rohkem seiklusjutule, seletab hirmuäratavaid tagamaid ja tänu sellele ehk saavad nii mõningadki sündmused suurema selguse.

Tasub lugeda ka sellepärast, et vajalik levitada ja teadvustada iga olukorda, kus võimu nöörid on hämaruses, et mitte öelda saastas. Kasvõi seepärast, et analoogilisi situatsioone teistes aegades ja kohtades vajadusel ära tunda. Kasvõi sellepärast, et saada osa ühe oskusliku ajakirjaniku tänuväärsest tööst, kes meenutab ebamugavaid fakte, mis unustusse kipuvad vajuma (või tahetakse vajutada) või kui väärtusi ning ajalugu oma kasuks pea peale tahetakse pöörata.


Tere päevast,

Mitte selleks, et ära rikkuda seda vabaduse rahva liidri ilusat imperiaalset kroonimist, kes, nagu isegi nägite, üllatuslikult valiti esimeseks, ainukeseks ja viimaseks imperaatoriks parteile, mille ta koostas autotrepil ja mida Gianfranco Fini kommenteeris tookord pikselöögina: “see on lõplik huumor, me ei liitu kunagi vabaduse rahvaga ning Berlusconi ei naase kunagi uuesti palazzo Chigisse (peaministri kohale – K.K) Allenza Nazionale häältega.”

Ja kui keegi Finilt küsis: “Kas on võimalus, et Alleanza Nazionale pöördub (Berlusconi) “lauta” tagasi?”, siis vastas ta:” Meil ei ole vajadust „lauta” tagasi minna, sest me ei ole lambad.” Noh, nüüd nägime, et läksid lauta tagasi ja selle põhjal peaksime siis järeldama, et on ikka küll lambad?

Hästi, et mitte ära rikkuda idüllilist atmosfääri, sest nägite, et nad hoiavad niivõrd kokku, et 6000 saadikust ei leidunud ainustki, kes oleks mõne teise kandidaadi poolt hääletanud; nad oleksid ju võinud makstagi kellegi teise poolt hääletajale, teesklemaks nagu oleks kandidaate vähemalt kaks, aga ei. Kroonimine toimus ühel häälel ja ühel meelel, mis Cavaliere‘t (Berlusconit) väga liigutas, kuna ta seda ei oodanud. Nägite ju emotsiooni, mille saatel ta avastas, et ta on liidriks valitud. Nagu ikka kongressidel, mis viimasel hetkel sellise ootamatult üllatava pöörde võtavad. Kes oleks seda elus ette aimanud….

Aga ütleme nii, et see oli olukorra sees. Huvitav asi on see, et 15-aastase hilinemisega hakkavad vähehaaval hakkavd välja tulema tegelikud nimed, kes on olnud asutajaisadeks sellele seiklusele nimega Vabduse Rahvas, mida enne kutsuti Vabaduse Majaks ja veel enne Vabaduse Pooluseks ning kellel on tegelikult üks ja ainus peremees ammuaegse nimega Forza Italia.

Kui mitmeid kordi oleme kuulnud Forza Italia lugu, selle päritolu… nüüd on see raamat siis kirja pandud gooti tähtedes, hiigelsuurtes, ka mitte-nägijatele. Ilmselt ongi tegemist braille-versiooniga, just see, mida Berlusconi televisioonis näitas ja mis Punamütsikese või Tuhkatriinu loo asemel pakub muinasjuttu ühest seitsme hulka kuuluvast päkapikust: sellest kaheksandast, nagu on teda ristitud Dandini ja Guzzantide poolt.

Craxi, see tundmatu

Kaheksas päkapikk hakkas 1993. a. jahvatama ideid ja projekte, mis hiljem kasvasid Forza Italiaks.

Alguses jutustati meile, et see imeline intuitsioon on pärit just Berlusconilt ja kui keegi kahtlustas, et selle taga on Bettino Craxi ning mõnede kummaliste sitsiillaste, kellest hiljem räägime, soovitused ja suhted, siis eitati kõike: „Meie ei puutu asjasse, hoidku jumal!” Berlusconi teeskles isegi, et ta Craxit ei tunne. Täpsemalt 21. veebruaril 1994, üks kuu ja üks nädal enne Berlsuconi esimese võiduga lõppenud valimisi, kolm nädalat pärast kuulsat kõnet kõikidele telekanalitele saadetud videokassetil, milles ta oma „väljakule tulemist” teadustas, oli Berlusconi külaliseks Giovanni Minoli telesaates „Mixer”. Minoli, kes Craxit väga hästi tundis, küsis temalt, millised on nende omavahelised suhted.

Craxi nimi oli tol hetkel „väljaütlematu”, korruptant number üks (Mani Pulite käigus) oli kiiruga kohvreid pakkimas, sest valitsuse vahetusega oleks ta kaotanud ipso facto oma parlamendiliikme immuunsuse ning oleks otse vanglasse läinud. Tol hetkel oli ta organiseerimas oma pagulust Tuneesias Hammametis. Craxi nimi oli ohtlik ning Berlusconi, sõnapidaja ning ustav sõpradele nagu alati, vastas Minolile: “See on vale. Öelda, et Berlusconi taga on Craxi, on täielik absurd. Ma ei ole midagi võlgu ei Craxile ei CAFile.”

Aasta hiljem, kui Berlusconi esimene valitsus oli võimul olnud ja juba kukkunud, kui riiki juhtis Dini tehnokraatlik valitsus, siis küsis La Repubblica temalt Craxi kohta. Publitalia (Mediaseti, Berlusconi telekompanii, reklaamiga tegelev agentuur – K.K) konsultandi Enzo Cartotto kaudu, kes osales Forza Italia planeerimisel juba 1992 aasta suvest, oli nimelt välja tulnud, et ühel otsustaval kookolekul 1993. aasta kevadel Arcores, avanes uks, astus sisse Bettino Craxi ning andis mõningad juhtnöörid. Nagu näiteks, et Forza Italiaga on vaja ühendada Lega Nord, aga „fašistidega ei iialgi”. Craxil oli rohkesti vigu, aga sotsialistina ta fašiste ei kannatanud, erinevalt Berlusconist, kes võttis oma tiiva alla nii fašistid kui ka mõne natsihakatise, et mitte hääli kaduma lasta.

Igal juhul ajalehtedes ilmusid Cartotto ütlused ning kes tahab neid tervenisti üle vaadata, leiab nad raamatust „Raha lõhn”. Seal on ära toodud just see koosoleku vahejuhtum.

Berlusconi vastas eitusega. Mäletan, et ühel sama perioodi pressikonverentsil Torino Lingottos, küsisin ma Berlusconilt, et kas on tõsi, et Craxi võttis osa nendest koosolekutest. Vastuse asemel kostis ta mulle: “Kas teil häbi ei ole sellist küsimust esitada!”. Olin ühel pressikonverentsil, kujutan ette, et ühes teises riigis oleksid kõik ajakirjanikud sama küsimuse esitanud niiakua, kuni oleks vastuse saanud. Aga kolleegid, needsamad, kes õukonna liikmed on ja praegu juba peaaegu, et perekonnaks saanud, vaatasid mulle kõõrdi otsa pilguga, mis ütles: “Niimoodi ärraitad sa ta üles, ta solvub ja pärast on halvas tujus terveks päevaks“. Läksin ära, kuna ei tundnud nei kõrgdemokraatlikke kombeid.

Berlusconi ütles veel kord „Forza Italia ja Craxi on teineteisest poliitiliselt valgusaastate kaugusel. Ma garanteerin, et poliitiliselt pole meil Craxiga mingit tegemist ja et oleme olnud väga tähelepanelikud oma valimisnimekirju tehes.” Sõnum oli, Craxi on süüalune ja meie neid ei taha. Me ei taha isegi eeluurimise all olejaid, ja 1994 aastal pidid Forza Italia kandidaadid alla kirjutama dokumendile, milles tõendasid, et neil mitte ainult pole kunagi süüdi mõistetud, vaid et neid pole kunagi ka mitte saadetud teadet, mille kohaselt nende isik on juriidilise uurimisega seotud. Mis on isegi liiast, nagu me eelmisel nädalal rääkisime. Et sattuda eeluurimise alla, selleks piisab kellegi tunnistusest, kes võib-olla süüdistused välja mõtleb.

„Ma ei eita sõprust Craxiga, aga on täiesti välistatud, et Forza Italial on või on olnud sidemeid” 2.oktoober 1995

Craxi oli paguluses Hammametis 1994-2000. 2000 aasta jaanuaris ta suri. Tütar Stefania Craxi ootas 6 aastat, et sõber Silvio, kes oli Craxile palju, et mitte öelda kõik, võlgu, läheks isale külla, aga asjatult. Too läks sinna vaid matustele. 2004 aasta augustis ütleb Stefania Craxi intervjuus Corriere della Serale: “Ma ei andesta Berlusconile, et ta kunagi mu isa vaatama ei läinud.” Aga te nägite ju teda paar päeva tagasi, kongressil, õnnepisarad silmis, kui Berlusconi palvel Craxile auaplausi tehti. Võib-olla oli ta unustanud, võib-olla oli ta andestanud ja ehk aitas andestamisele kaasa see, et Berlusconi partei temast parlamendiliikme tegi.

Fakt on ka see, et Craxi oli nagu katkutõbine, seega polnud lihtsalt võimalik öelda, et ta oli üks Forza Italia asutajaisadest ja nõuandjatest. Ka Hammametist ei lakanud ta andmast armastusväärseid napunäiteid, nagu ilmnes telefonikõnede pealtkuulamistest Milano metroo altkäemaksude käivas kohtuprotsessis. Needsamad, mille tõmbas kohtusaalis välja noor magistraat Paolo Ielo, tõendamaks Craxi kriminaalset isiksust, kuna ka paguluses jätkas andmete kogumist ja nõuannete jagamist ning oli sidemetes Forza Italia parlamendigrupiga. Asi läks niikaugele, et grupi eestkõneleja (portavoce) pidi tagasi astuma, kuna edastas Craxile ülekuulamiste ja parlamentaarsete uuringute käike, mille põhjal Craxi orkestreeris magistraatidevastaseid kampaaniaid… ka selle leiate raamatust „Puhtad käed”

Teine asutaja: ristiisa

Aga lähme edasi. Mõni päev tagsi toimus siis lõpuks Craxi postuumne puhastus: täpselt 15 aastat pärast Forza Italia esimest võimuletulekut andis Berlusconi meile avalikul teada ühe standing ovationi saatel, et Bettino oli selle asutajaisa. Ei ole ju paha partei, mille asutajaks on üks seaduse poolt tagaotsitav, eks?

Vaat see, kes nüüd mõtleb, et ei ole ikka ilus üks tagaotsitavast kaasasutaja, peatagu oma nördimus, sest asutajaisadest oli Craxi ilmselt see kõige puhtam. Selle mõttes, et mõnel järgmisel kongressil kuuleme Kavaleri tunnistamas, et nende seas on veel teisigi nimesid, mis praegu ehk veel varju on jäetud.

Kui te näete mõnel järgmisel kongressil, ma ei tea… kui Berlusconile pannakse kroon pähe või mõõk õla peale või paneb ta ise endale pähe pastakurna, võtab kätte kulbi ja hakkab kummalistes keeltes deklameerima, kui ta kutsub üles standing ovationi Vittorio Mangano mälestuseks, siis teate, et hetk ongi kätte jõudnud: lõpuks siis üks teine isa, õigemini üks „ristiisa”, tuleb päevavalgele. Praegusel hetkel peame leppima sellega, mida oleme suutnud raamatutesse kirjutada, sest meie kirjutame raamatutes osasid asju, siis 10 aasta hiljem tuleb Berlusconi ja ütleb need ka välja ning ajalehed märgivad ära: “Berlusconi annab teada…” Ei, Berlusconi ei anna midagi teada, ta lihtsalt tunnistab hilinemisega üles, tavaliselt siis, kui neid asju enam kohtu alla anda ei saa. Et täpsustada, sest tihti läheb asi kirjanduseks, Mangano või mitte Mangano, kas on tõsi või mitte.

Ma mainin lihtsalt seda, mida teame kindlusega Vittorio Mangano rollist ja tema kaastööst Marcello Dell’Utriga Forza Italia sünnis.

Mõned kuupäevad: 23. mai 1992 Capaci veresaun. Mõni päev hiljem helistab Marcello Dell’Utri Enzo Cartottole, kes on üks vana kristlik demokraat Milano hämaras DCs ja kes pidas loenguid Publitalia mänedžeridele ning müüjatele, töötades Dell’Utri jaoks. Oleme 1992 aasta suves, Tangentopoli on alles plahvatanud, veel pole ühtki üleriigilise tähtsusega poliitikut Mani Pulite poolt eeluurimise all pandud. Kinni on võetud Mario Chiesa ja kaks Milano ekslinnapead, Tognoli ja Pilliteri, mõningaid kohalikke administraatoreid, kelle hulgas kristlikke demokraate, komuniste ja sotsialiste.

Ja ometigi on Dell’Utri, kel on ilmselt häid allikaid Palermos, kindel, et esimese Vabariigi poliitiline klass on omadega läbi ja ei suuda end päästa. Kahtluste ärahoidmiseks helistab ta Cartottole salaja, ka mitte Berlusconiga rääkimata, ning palub tal välja töötada „üks poliitiline initsiatiiv, mis oleks seotud Fininvestiga”.

Siis toimub via D’Amelio veresaun (19. juuli 1992), millele eelnes kuulus intervjuu Paolo Borsellinoga, kes ütles, et Palermos toimuvad uurimised Berlusconi, Dell’Utri ja Mangano sidemete ning rahapesu kohta.

Intervjuust möödub vaevalt paar kuud ning tapetakse Paolo Borsellino. Samal ajal töötab Cartotto nagu mutt: seda teab ainult Dell’Utri. Selle kõige leiate te Dell’Utri protsessi aktidest ja meie raamatutest „Onorevoli Wanted” ja „Sõprade sõber”, kus räägime pikemalt loost, mis tundub uskumatu. Või vähemalt, tunduks uskumatu, kui keegi seda lugu oleks jutustanud praegu, kui kõik rääkisid Forza Italia lavatagusest. Aga selle lavatguse olid nad ära unustanud.

1992 aasta sügisel teatakse Berlusconile, et ta peab partei tegema, sest esimesed, kes seda teada saavad, on Dell’Utri ja Cartotto. Ta algatab projekti, mida viib läbi Publitalia struktuuride kaudu Palazzo Cellinis Milano 2s, kus on Dell’Utri büroo.

Projekti nimeks saab „Botticelli”, see maskeeritakse ettevõtte tööprojektiks, aga reaalselt on tegemist poliitlise initsiatiiviga, millest kasvab välja Forza Italia ja pärast tulevadki kõik koosolekud, mille kõigus Berlusconi konsulteerib kõikide oma mehi.

Loomulikult mitte ainult mänedžere, vaid ka ajalehtede ja uudistesaadete direktoreid, kes on ikka Costanzod, Mentanad, Feded Liguorid ja iseenestmõistetavalt Confalonieri, Previti, Dell’Utri, Ferrara. Montanelli nendel ei käinud. Tema asemel oli Fderico Orlando (Montanelli kaastöötaja), kes hiljem kirjutas raamatu „Laupäeviti käisime Acores”. Hiljem veel ka „Laske maha Montanelli”, milles räägitakse järgnevast.

Arcore koosolekud

Nendel koosolekutel on kõvasti vaidlusi, sest Berlusconi on mures. On referendum valimisseaduse kohta, mis viis Itaalia ainuvaliku ning first-passed-the-post süsteemi poole ning 1993 aasta kevadel hakkavad kaduma kõik need parteid, mis olid talle 20 aasta jooksul kaitset pakkunud. Tekib vajadus vahetada need välja millegi niivõrd tugevaga, et võita vasakpoolsed, kes, tundus, kasutasid ära moraalse allakäigu olukorda, mis üha enam ilmnes parempoolsete (aga mitte ainult nende) ridades. Kommunistlik partei oli küll Mani Pulitega seotud oma Milano tiivas, aga mitte üleriigiliselt. Ja siis oli veel eetriõiguste probleem, asjaolu, et kes läheb valitsema, see reguleerib ka televisioonide küsimuse, mille Berlusconi oli just ära suutnud õiendada Mammì seadusega ning kurikuulsate 23 miljardi liiriga, mis suundusid Craxi pangaarvetele välismaal kohe pärast seaduse vastu võtmist.

Selletõttu on suur alarm, suur mure: kas minna poliitikasse või mitte? Kas teeme paremtsentristliku partei ja pärast anname võtmed olemasolevate poliitikute Segni ja Martinazzoli kätte, või teeme kõik ise? Selle üle vaieldi 1993 aasta aprillis, kui toimus koosolek Cartottoga, millest me enne rääkisime.

Maffia ja uus Vabariik

On ka veel teistsuguseid vaidlusi. On pidurdajaid nagu Confalonieri, Gianni Letta ja Maurizio Costanzo, kes on projekti vastustajad või õigemini, kardavad nad, et see saab Berlusconi autogoliks.

Kas on kokkusattumus, et 14.mail 1993 tehakse atentaat Roomas, esimene atentaat Roomas kogu maffia ajaloos, esimene atentaat Sitsiiliast väljaspool: Roomas tehakse Parioli linnaosas. Kelle vastu? Aga vaata-vaata, Maurizio Costanzo vastu, kes pääseb eluga, õnneks, tänu sajandikule sekundist.

Sama Costanzo, kes oli P2 (vabamüürlaste riigivastase salaühingu) liige; ilmselt nii mõneski ringkonnakeses ei oodatud, et Costanzo poliitikasse sisenemise projektile vastu oli. Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et samal perioodil liikusid Sitsiilias ja kogu edela-Itaalias, ka Calabrias kummalised lõunaliigad, kes olid samal lainepikkusel Põhjaliigaga (Lega Nord) – Lamezia Termes toimus isegi üks kokku saamine Lega Nordi esindajaga – kelle ettepenekuks oli lüüa lahku, eraldada Sitsiilia, Calabria. Nende nimeks oligi „Vaba Sitsiilia”, „Vaba Calabria”. See oli üks kummalistest liigadest moodustunud rinne: raevunud padaanlaste asemel olid seal natuke mafiaga, natuke ‘ndranghetaga ja natuke P2ga seotud imelikke tegelasi. Üks nendest, prints Orsini, kel olid sidemed nende tegelastega, olid sidemed ka Marcello Dell’Utriga.

Niisiis teame me, et Dell’Utril – selle on tõestanud Gioacchio Genchi, no näed siis, ristades nende tegelaste telefonikõnede nimekirja – olid otsesed sidemed selle prints Orsiniga. Dell’Utri hoiab neil silma peal, sest need on mafiaorganisatsioonid, ühenduses P2 ja musta eversiooniga, mis haistavad riigipöörde lõhna, haistavad ka uue Vabariigi lõhna ja tahavad taaskord peale suruda oma raskemõjulist hüpoteeki ühe olemasoleva või mitme uue partei kaudu.

Just nagu Vaba Sitsiilia, millega tegelevad otseselt bossid Tullio Cannella, Leoluca Bagarella, vennad Gravianod ja Giovanni Brusca.

Pärast juhtub üht-teist, juhtub see, et pärast atentaati Costanzole ja ka järgnevatele – mai lõpus toimub Firenze atentaat, isegi 5 surnu ja mitme haavatuga; juuli lõpus atentaadid Milanos ja Roomas, veel 5 surnu ja mitme haavatuga – see laiahaardeline terrorismistrateegia annab oodatud tulemusi: Riina (mõjukaim mafiaboss) ei tulistanud, kuhu juhtus, ta pidas sõda, et teha rahukokkulepet Riigiga, nii ütles ta oma meestele.

Üks uus rahukokkulepe, uute subjektide ning poliitiliste referentidega, kes erinevalt agoniseerivatest vanadest, oleksid elus ja terved, aktiivsed ja võimelised pärast ka seda kokkuleppest kinni pidama.

1993. aasta suvel on Forza Italia saatus otsustatud: Berlusconi teatab aprillis-mais Montanellile (Berlusconi ajalehe „Il Giornale” direktor), et ta läheb poliitikasse ja et „Il Giornale” peab temaga kaasa lööma poliitilises lahingus. Montanelli ütleb, et unustagu ära. Suve- ja sügiskuudel toimub lõplik lahk Montanelli ja Berlusconi vahel, sest Montanelli kirjutab endiselt, et Berlsuconi ei saa seda teha, kuna on olemas suur huvide konflikt ja et ei saa kahte ametit korraga pidada.

Teiselt poolt pommitavad Fininvesti telekanalid Montanellit, et ta direktorikohalt tagasi astuks, kuna temast on komistuskivi saanud. Kõige kuulsam konservatiivne ajakirjanik võitles selle vastu, millest oleks Berlusconi soovide kohaselt pidanud saama üks mõõdukas liberaalne partei, ühesõnaga kehastama ideaale, mille lipukandjaks oli Montanelli alati olnud. Aga Montanelli teadis väga hästi, et ta poleks eales seda teinud, kuna Berlusconi on kõike muud kui mõõdukas ja liberaal: ta on autoritaarne ekstremist.

Nende kuude jooksul otsustab mafia hüljata Vaba Sitsiilia projekti, mille alagatajaks ja kaitsjaks ta ise oli ning see otsus toimub pärast teatud koosolekute seeriat, millest viimases Bernardo Provenzano – sellest räägib meile tema parem käsi Nino Giuffre, kes praegu teeb õigusorganitega kaastööd ja keda on tunnistatud usutavaks kümnetes ja kümnetes protsessides, kaasa arvatud Dell’Utri omas – kutsub kokku la cupola, kupli (mafiaperede nõukogu), et teada saada, mida nad otsustavad: kas eelistavad edasi minna regionaalpartei projektiga Vaba Sitsiilia või meeldib neile rohkem traditsioonilisem lahendus nagu see, mis sünnib Milanos vana sõbra Dell´Utri tööna. Marcello Dell´Utrit tundsid nad juba 70ndatest alates, st. siis kui Dell´Utri suhetes mafiosodega nagu Cinà ja Mangano, toimetas selle viimase Berlusconi koju.

Me võime arutleda, kes see toimus teadlikult või mitte, aga jääb fakt: ta andis võimaluse Cosa Nostrale eraelamusse ning sisse seada nende esindaja ühe tolleagse tähtsaima ja paljutõotavaima finantsisti ning ettevõtja kodus. Tol perioodil oli Berlusconi ehitusettevõtja, hiljem sai temast kirjastaja ja seejärel poliitik.

Mangano ja Dell’Utri kohtumised

On kummaline, et ei leidu enam kedagi, isegi mitte vasakäärmuslasi, kes mäletaks neid dokumenteeritud fakte. Veel 1993 aasta novembris, kui Forza Italias otsustati lippude ja lehvikeste värvi, seal olid kasutusel kandidaadi kit´id ja tehti proove Arcore villa pargis, et välja valida kõige telegeenilisemaid kandidaate, sel perioodil kolm kuud enne valimisi märtsis 1994 kohtub Marcello Dell’Utri kaks korda Manganoga Milanos. See pole kuulujutt, see on kirjas Dell’Utri sekretäri päevakavas: palazzo Cellini, Publitalia esindus, Milano 2, tulevad magistraadid ja võtavad agendad. Novembrikuul 1993 on kirjas 2 kokkusaamist: 2. ja 30. novembril.

Kes oli Mangano sel perioodil? Ta polnud enam omapäratsev nooruk aastast 73 – 74, kui ta Arcoresse tallimehena tööle võeti. Nüüd oleme 20 aastat hiljem.

Mangano oli veetnud vanglas 11 aastat nendest 13st, mis talle määrati kõigega kokku Spatola mafiaprotsessis ning maksiprotsessis narkootikumide pärast, mõlemad üles võetud Falcone ja Borsellino uurimustest. Mangano oli lõplikult süüdi mõistetud 13 aastast karistust kandma, millest ta oli 11 ära teinud. Ta tuli välja aastal 1991 ning temast sai Portanuova mafiapere pea. Oma vaikusega nendel pikkadel vanglaastatel oli ta karjääri teinud ning osalenud koosolekutel, kus otsustati veresaunad.

Ja mõned nädalad pärast Milano ja Rooma atentaate kohtub Dell’Utri sedasorti subjektiga Milanos oma büroos, kus töötab Forza Italia sünni kallal.

Ma ei tea, kas see on karistuslikult tähenduslikku kaalu omav: seda otsustavad magistraadid. Aga ma arvan, et Gianfranco Finit vaadates on ajalooliselt ja poliitiliselt ülioluline seda teada, vaadates Finit, kes tsiteerib Paolo Borsellinot kongressil, kus kroonitakse kõige selle eest vastutajat, see tähendab Berlusconit.

Tuleb tahtmine öelda “tee enne suu puhtaks”

Kas on võimalik, et selle asemel, et minna iga tema kaksikmängu õnge – need vasaktsentsristid, ma ei ütlegi kõik, vaid kasvõi üksainus, me tunneme neid, mängivad kokku hommikust õhtuni, nad ona valmis alustama Constituentega nagu ei piisanuks neile Bicameralest – et ei ole ühtainustki, kes ütleks “kuidas sa julged Borsellinost rääkida? Loe enne Borsellino viimast intervjuud, kus ta rääkis nendestsamadest härradest enne oma surma.”

Loe, mis on kirjas Dell’Utri kohtuotsuses ja siis löö silmad maha, sest seda parteid ei loonud püha vaim. Selle partei lõid Berlusconi, Dell’Utri, Craxi koos Mangano abiga, kes sõitis edasi-tagasi Palermo ja Milano vahet. Nii on, et mafiapered otsustavad hääletada Forza Italia poolt, loobudes Vaba Sitsiilia plaanist – mille nad tõenäoliselt happes lahustavad – kui Mangano tuleb Milanost garantiidega taskus.

Bettino, Silvio ja Marcello

Ma lõpetan oma sõnavõtu, mis räägib Forza Italia ning seega ka teise Vabariigi sünni ja allikate peidus pooltest. Ma loen lihtsalt ette seda, mida kirjutasid ja ütlesid Enzo Cartotto ning Palermo kohtunikud.

Cartotto ütleb: “Sel kuulsal koosolekul, kus uks avanes ja Craxi sisse astus, ütles ta meile, et oleks vaja leida etikett, silt, uus nimi, uus sümbol, mis ühendaks kõik mõõdukad valijad, kes enne hääletasid pentapartito poolt. „Relvaga, mis sinu käes, Silvio, televisioonid, läbi mille saad teha haamerdavat propagandat.” Mh…“Sul piisab sellest, et organiseerida üks mahuti – kord on see Forza Italia, kord Vabaduse Maja, kord Vabaduse Rahvas – sinu mehed on kogu riigis, sa suudad kokku korjata kogu selle valijaskonna, kes on segaduses, aga kes ei taha end kommunistidel valitseda lasta, ja niimoodi päästa päästetava.”

Näete, et Berlsuconi jätkab Craxi sõnade kordamist, 15 aasta jooksul pole tal veel ühtegi originaalset ideed pähe tulnud.

Berlusconi koosolekul oli aga ikka segaduses, ta ütleb: “olen kurnatud, te ajate mul pea valutama. Confalonieri ja Letta ütlevad, et poliitikasse minek on hullumeelsus, et mind hävitatakse, et minnakse mu dokumente kontrollima ja öeldakse, et olen mafioso.”

Seda ütles Berlusconi 1993 aasta kevadel. Küsimus: kuidas tuleb pähe ühel Brianza ettevõtjal, et kui ta poliitikaga tegelema hakkab, siis öeldakse talle, et ta on mafioso? Kas on kunagi kellelgi Brianza ettevõtjal pähe tulnud, et keegi teda võiks mafias kahtlustada? Mõni võiks kahtlustada teda šveitslaseks, aga mitte mafiosoks olemises! Mis see asjasse puutub? Kummaline, et tal selline kinnisidee oli, kas pole?

„Minnakse kontrollima pabereid ja öeldakse, et olen mafioso” sest ilmselt teatud dokumentidest on võimalik sellele järeldusele jõuda.

Mida ma pean tegema? Tuleb ette, et mõnikord isegi nutan duši all.”

Selline oli selle tegelase psühholoogiline, inimlik seisund, sest teadis, et Mani Pulite oleks varsti temani jõudnud ja mitte ainult Mani Pulite, sest tal oli hirm isegi mafia pärast kinni minna.

Palermo kohtunikud kirjutavad Dell’Utri kohtuotsuses, mis lõppes 9 aastase karistusega ja keeluga esimese astme riigiasutustes töötamisega, et Dell’Utri ja Cosa Nostra vahelised suhted jäävad püsima pärast 1992. ja 1993. aasta veresaunasid, kui traditsioonilistele ja mitte enam usaldatavatele referentidele makstakse Cosa Nostra poolt kätte – vanad poliitikud Salvo, Lima…- ja sellele vaatamata, et hakkab muutuma sotsiaalne teadvus mafia fenomeni ees üldiselt.”

See tähendab, et Dell’Utri jääb ikka samaks, vaatamata sellele, et inimesed hakkavad huvituma antimafiast pärast Falcone ja Borsellino surma.

Eksisteerivad „kindlad tõendid, et kohtualune Dell´Utri on mafiaga seotud olnud ka oma poliitlise tegevuse ajal.” See, millest me juba rääkisime. Forza Italia sünnib 1993. aastal Dell’Utri ideest, kes ei saanud eitada, et ta veel 1993. aasta novembris kohtus Manganoga Milanos samal ajal kui käis Forza Italia organiseerimine ja mafia otsustas liikuda uue poliitilise jõu suunas.”

Dell’Utri kohtus Manganoga 1993. ja ka 1994. „lubades mafiale täpseid poliitilisi eeliseid ja mafia oli orienteerunud Forza Italia hääletamisele.”

Kõik see on kirjas esimese astme kohtuotsuses, mis loomulikult ootab kinnitamist või ümberlükkamist Appellatsiooni- ja Kassatsioonikohtus.

Aga on imelik, et keegi seda ei meenutanud uue partei lavatagustest rääkides.

Mina arvan, et ükskord saab õiglus võidu, loodan, et varem või hiljem, selle asemel teda ära kasutada vaid mõne musta hääle kokku korjamiseks, antakse järgmisel kongressil õige au ka asutajaisale, õigemini ristiisast kaasasutajale, Vittorio Manganole.

Passate parola. Rääkige edasi.

Tõlkinud Kristel Kaaber, Rooma

Calamandrei

Piero Calamandrei

Härra Berlusconi ütles seoses Eluana Engalaro juhtumiga, et kui tema seadusettepanek ja plaanitavad reformid on konstitutsioonivastased, siis tuleb konstitutsioon ümber teha, pealegi on see tehtud poliitiliste jõudude poolt, kes imetlesid liiga palju tolleaegset Vene konstitutsiooni. See konstitutsioon olevat nagunii liiga sovjetimeelne. Niisuguse mõtte taustal tundub mulle oluline meelde tuletada ühe Itaalia konstitutsiooni ühe “isa”, Piero Calamandrei sõnu, mida ta lausus ühel loengul Milano tundengitele 1955. aastal.


Artikkel 34 ütleb: “võimekatel ja väärilistel, ka siis kui neil puuduvad vahendid, on õigus saavutada kõige kõrgemaid tasemeid õpingutes”. Ja kui neil pole vahendeid? Siis on meie konstitutsioonis artikkel, mis on kõige olulisem kogu põhiseaduses, kõige kohustavam, kohustav meile, kes me oleme eelkäijad, aga eelkõige teile noortele, kel seisab tulevik ees. See ütleb nii: Vabariigi ülesanne on eemaldada kõik majanduslikud ja sotsiaalsed takistused, mis, piirates vabadust ja kodanike võrdsust, tõkestavad individuaalse arengu täielikkust ning kõigi tööliste osalemist riigi poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses korralduses. Ülesanne eemaldada kõik takistused, mis tõkestavad inimese täielikku arengut, seega – võimaldada tööd kõigile, võimaldada õiglast palka kõigile, võimaldada kooliharidust kõigile, võimaldada kõigile inimestele inimväärikus. Ainult siis, kui see on saavutatud, võime tegelikult ütelda, et vormel, mis sisaldub artiklis 1 “Itaalia Vabariik on demokraatlik vabariik, rajatud tööle”, et see vormel vastab ka reaalsusele, sest kuni ei ole tagatud iga inimese võimalus töötada ja õppida ning olla kindel, et ta saavutab oma töö abil vahendid, elamaks inimväärselt, seni me ei saa oma vabariiki mitte ainult kutsuda rajatuks tööle vaid teda ei saa nimetada ka demokraatlikuks: sest üks demokraatia, kus ei ole olemas reaalset võrdust vaid ainult seadusandlik võrdsus, on ainult formaalne demokraatia, mitte demokraatia, mis kuulub kõigile kodanikele, kes tõepoolest saavad võistelda ühiskondlikus elus, anda oma parim panus, kus kõik vaimsed jõud on rakendatud panustama sellesse teekonda, sellesse pidevasse ühiskondlikku protsessi. Ja nõnda te mõistate, et meie konstitutsioon on ühes osas reaalsus, aga ainult ühes osas reaalsus; teises osas on ta alles programm, ideaal, lootus, kohustus, töö, mida teha. Kui palju tööd on teil teha, kui palju tööd seisab teil ees!

On õigustatult väidetud, et konstitutsioonid on arutelud, et konstitutsioonide paragrahvides sisaldub alati, ehkki peidetud lepete külmade formulatsioonide taha, poleemika. See poleemika on tavaliselt poleemika mineviku vastu, hiljutise mineviku vastu, kukkunud režiimi vastu, millest on välja kasvanud uus režiim. Kui loete konstitutsiooni seda osa, mis viitab kodaniku- ja poliitilistele suhetele, vabadusele, siis tunnete pidevalt poleemikat Vabariigi eelneva situatsiooniga, kus kõik need vabadused, mis täna on nimetatud ja pühalikult kinnitatud, olid süstemaatselt mittetunnistatud: seega, poleemika minevikuga inimese ja kodaniku õiguste osas. Aga üks osa meie konstitutsioonist on ka poleemika oleviku vastu, praeguse ühiskonna vastu, sest kui artikkel kolm teile ütleb ” Vabariigi ülesanne on eemaldada kõik majanduslikud ja sotsiaalsed takistused, mis tõkestavad individuaalse arengu täielikkust”, tunnistab see, et need takistused on praegu olemas, faktiliselt, ning me peame nad eemaldama. Hinnangu annab see konstitutsioon, poleemilise hinnangu, negatiivse hinnangu meie praegusele sotsiaalsele korraldusele, mida tuleb muuta selle õigusliku instrumendi kaudu; graduaalse muutumise on konstitutsioon andnud Itaalia kodanikele – see ei ole mitte tardunud konstitutsioon, mis on fikseerinud ühe paigalolekupunkti, see on konstitutsioon, mis on avanud tee tulevikku. Ma ei taha ütelda revolutsiooniline, sest revolutsioon tavakeeles vihjab millegi vägivaldsele kukutamisele, kuid see on uuendav ja progressiivne konstitutsioon, mis seab eesmärgiks selle ühiskonna transformatsiooni, ühiskonna, kus võib juhtuda, et isegi eksisteerivad poliitilised ja juriidilised vabadused võivad muutuda kasututeks tänu majanduslikele ebavõrdsustele ja paljude kodanike  võimaluse puudumisele olla inimesed, mõista, et nende sees on vaimne leek, mis, kujunenuna võrdsustava majanduse süsteemis, võiks samuti panustada ühiskonna arengusse. Seega, poleemika oleviku vastu, kus me praegu elame ja kohustus teha nii palju, nagu me suudame, et muuta seda praegust olukorda.

Siiski, näete, konstitutsioon ei ole masin, mis ühekorra käivitatuna läheb ise edasi. Konstitutsioon on paberitükk: lased sellel kukkuda ja ta ei liigu. Selleks, et ta liiguks peab temasse iga päev lisama kütust, peab lisama pühendumust, hinge, soovi pidada neid lubadusi, omaenda vastutust. Seetõttu, üks solvanguid konstitutsiooni vastu on ükskõiksus poliitika suhtes, ükskõiksus, mida siin, õnneks, selles auditooriumis ei ole, aga tihti leidub erinevate noorte kategooriate hulgas, see on natukene noorte haigus, ükskõiksus. “Poliitika on üks kole asi, mulle ei lähe poliitika korda”. Kui ma kuulen sedalaadi arutelu, siis mulle tuleb alati meelde üks vana lookene, mida mõned teist kindlasti teavad: kahest emigrandist, kahest maamehest, kes ületasid aurulaeval ookeani. Üks neist magas trümmis ja teine oli sillal ning nägi, et nad sattusid parajalt suurde tormi, hiiglaslike lainetega ning aurulaev kõikus. Siis see maamees, hirmunud, küsis meremehelt “kas me oleme hädaohus” ning too vastas “kui selline meri jätkub veel pool tundi, läheb see laev põhja” Maamees siis jooksis trümmi, et oma kaaslane äratada ja hüüdis “Beppe, Beppe, Beppe! Kui seesugune ilm jätkub veel pool tundi, läheb laev põhja!” ning too vastas “aga mis see minusse puutub, ega see minu laev ole!” See on ükskõiksus poliitika suhtes.

On nii ilus ja nii mugav, on vabadus, sa elad vabas ühiskonnakorralduses, on nii palju muud teha kui huvituda poliitikast – eh, seda tean ka mina – maailm on nii ilus, on nii palju kauneid asju näha ning nautida selmet poliitikaga tegelda ning poliitika ei ole meeldiv asi: kuid vabadus on nagu õhk, mille väärtust sa mõistad siis, kui sellest on puudus, siis kui sa tunned asfüksiat, mida minu generatsioon tundis kakskümmend aastat ning mida ma soovin et teie, noored, ei tunneks kunagi, ma soovin, et te ei leiaks end iial selles ängistuses, ning ma soovin, et te suudaksite luua selleks tingimused, sest niisugust ahastust ei peaks te kunagi proovima. Tuletades endale iga päev meelde, et vabadust peab valvama, valvama andes omaneda panuse poliitilisse ellu.

Konstitutsioon, näete, on kinnitus nendes artiklites, mis kirjanduslikust vaatepunktist ei ole ilusad, aga see on püha kinnitus ühiskondlikule solidaarsusele, inimlikult solidaarsusele, teatud laadi ühisusele, mis on kõige alus, mis on aluseks kõigile sellel laeval. See on meie vabaduste paber, see on meie inimväärikuse paber.

Ma mäletan esimesi valimisi pärast fašismi kukkumist, 6. juunil 1946. See rahvas, kes kakskümmend viis aastat ei olnud nautiud kodaniku- ning poliitilisi vabadusi, läks esimest korda valima: pärast õudusteperioodi, kaost, kodusõda, võitlusi, sõda, tulekahjusid, läks valima. Ma mäletan, ma olin Firenzes, kuid sama toimus siin. Need inimeste distsiplineeritud järjekorrad jaoskondade ees, distsiplineeritud ja õnnelikud, sest nad tunnetasid, et olid taasleidnud oma väärikuse: anda hääl, väljendada oma arvamust, et panustada ühise arvamuse teket, olla iseenda omanikud, oma maa omanikud, oma isamaa omaanikud, oma mulla; et ise korraldada oma asju, oma maa asju.

Seega, teie noored, peate konstitutsioonile andma oma hinge, oma nooruse, panema selle elama, tundma seda omaeenese asjana, panema sellesse oma kodanikutunde, kodanikuteadvuse, arvestades – see on üks elurõõme – arvestades, et ei keegi meist siin maailmas ei ole üksi, oleme kõik terviku osad, Itaalia piires, maailma piires.

Nüüd, näete, mul on vähe lisada.

Selles konstitutsioonis, mida kuulete kommenteeritavat järgmistel konverentsidel, on sees kogu meie ajalugu, meie möödanik, kõik meie valud, meie häbid, meie kuulsused on kõik valatud siia, neisse artiklitesse, ja osates mõista neid artikleid, võib kuulda hääli kaugustest.

Kui ma loen artiklit 2 “tagab poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse solidaarsuse muutumatud kohustused”, kui ma loen artiklit 11 “Itaalia keeldub sõjast kui teiste rahvaste vabadust kahjustavast instrumendist, Itaalia isamaa on üks teiste isamaade hulgas”1, aga see on Mazzini, see on Mazzini hääl!

Või kui ma loen artiklit 8 “kõik usutunnistused on võrdselt vabad seaduse ees”, aga see on Cavour!

Või kui ma loen artiklit 5 “Vabariik, üks ja jagamatu, tunnistab ja edendab lokaalseid autonoomiaid”, aga see on Cattaneo!

Või kui ma artiklist 52 loen relavajõudude kohta “reeglid relvajõudude kohta peavad vastama vabariigi demokraatlikule vaimule, rahva sõjaväele,” aga see on Garibaldi!

Ja kui ma loen artiklit 27 “Surmanuhtlus on keelatud”, aga see, oo Milano tudengid, on Beccaria!

Suured hääled kaugustest, suured nimed kaugustest, aga on ka tagasihoidlikud nimed, hiljutised hääled. Kui palju verd, kui palju valu, et jõuda selle konstitutsioonini. Selle konstitutsiooni igas artiklis, oo noored, peate nägema noori nagu teie, hukkunuid võitluses, mahalastuid, pooduid, piinatuid, koonduslaagrites nälga surnuid, surnuid Venemaal, surnuid Aafrikas, surnuid Milano tänavatel, surnuid Firenze tänavatel, kes andsid oma elu, et vabadus ja õiglus saaks olema kirjutatud sellele paberile.

Seega, kui ma teile ütlesin, et see on surnud paber, ei! Ei ole surnud paber: see on testament, see on saja tuhande surnu testament.

Kui tahate minna palverännakule sinna, kus on sündinud meie konstitutsioon, minge mägedesse, kus hukkusid partisanid, vanglatesse, kus neid hoiti kinni, laagritesse, kus neid poodi, igale poole, kus on surnud mõni itaallane, et tagasi saada vabadus ja väärikus. Minge sinna, oo noored, mõttega, sest seal on sündinud meie konstitutsioon!

Tõlkinud Oudekki Loone


1 Praegu on see artikkel sõnastatud: Itaalia keeldub sõjast, kui teiste rahvaste vabadust kahjustavast instrumendist ning vahendist lahendada rahvusvahelisi vaidlusi; Itaalia nõustub suveräänsuspiirangutega, mis on tarvilikud tagamaks rahvusvahelisele rahule ning õiglusele põhinevat justiitssüsteemi, juhul kui vastastikkuse printsiip on tagatud, Itaalia edendab ja julgustab rahvusvahelisi organisatsioone saavutamaks selliseid eesmärke.

Itaalias on 12. detsembriks välja kuulutatud üldstreik. FIOM-i (Itaalia vanim ametiühing, metallitööliste oma) tegevsekretäri Giorgio Cremaschi artikkel sellest, mida tema praeguse kriisi peamise ohuna näeb, selgitab selle streigi tausta väga hästi.

Oleks hea, kui tuleksime reality-saadete eufooriast tagasi reaalmajanduse olukorra juurde, kus valmistatakse ette pretsedenditut sotsiaalset veresauna ja seda väga täpse eesmärgiga: panna toime klasside vaheline ja klasside sisene selektsioon, brutaalsem kui kunagi varem. Äriettevõttetele ja majanduslikele võimudele (tuletan meelde, et need ikka eksisteerivad, juhul kui oleme ära unustanud) on kriis suurepäraseks võimaluseks… Hüva, praegu on olukord dramaatiline ja ebakindel, aga juba on üles ehitamisel tulevik, mis saab olema suures osas keskendunud tööle. Ja see ei ole hea asi.

Tegelikkuses ei ole finantsmajandus kunagi tööd kui niisugust silmist ära lasknud. Ta on alati selle vastu huvi tundnud, ja kuidas veel! Globalisatsioonil on õnnestunud tekitada laiaulatuslikum ja suurem konkurents madalakskaubeldud palkadega tööliste vahel kui kunagi varem ajaloos, globalisatsioonil on õnnestunud hävitada sotsiaalriik, töölepingute ning õigustega, laiendada prekariaadi hulka nendesamade palkade alandamise abil. Selle poole pealt ei näe ma mingit meelemuutust neis, kelle käes on võim tööstuses, majanduses ja enamuses valitsustest. Euroopa Liit võtab vastu investeeringuplaane, aga kinnitab et liberistlikku stabiilsuspakti ei tohi puutuda ning et raha, eesotsas euroga, jääb prioriteediks ükskõik millise sotsiaalse abinõu ees.

Loomulikult on vaja riiklikku sekkumist, aga see peab ju toetama kriisis vaevlevat majandussüsteemi. Majandus- ja finantsminister Tremonti armastab ikka välja tulla kannatavate jutlustega allakäinud kapitalismi vastu, aga ise on esimene sedasama teed jätkama. Peame lõpetama lobisemise ning kaaluma abinõude sisukust. Praegu ei ole ainustki lääneriiki, kes oleks otsustanud palku tõsta ning vallandamisi peatada. Ka Obama on vakka seadusega paikapandud miinimumpalga suhtes, mis on USAs seisku jäänud aastasse 1998. Vastupidi, kõik konkreetselt vastvõetud otsused on suunatud pankade, finantssüsteemi, kapitalimahutusprogrammide, ettevõtete ümberkorralduse ning sundpuhkuste toetuseks. Globaalse kriislaine all kinnituvad tõelise sõjaökonoomika kriteeriumid. Suurenenud on ka militaarsed investeeringud. Samal ajal, kui tegelike vaeste hulk kasvab, määratletakse ametlike vaeste kitsaid kategooriaid. Itaalias katsetatakse riiklikku almust, mis antakse sotsiaalkaardi näol 1 200 000 inimesele.

Selles hulluses on kindel metodoloogia. Kasutatakse kriisi selleks, et teha uue töötaja tüübi valikaretus ning ehitada selle ümber veelgi ebaõiglasem ja metsikum ühiskond kui see praegune. Meil siin alustati kooli ja ülikooliga. Valitsuse vastureformid on kirjutatud Confindustria (Töösturite Liidu) dikteerimisel ja lähtuvad seisukohast, et on võimatu omada massilist ning hästitoimivat avalikku haridust. Nii jäetakse iseenda hooleks suur osa avalikust koolist ning selekteeritakse, koos ettevõtlusega, eliit – turu ning kasumi tarbeks. Sama asi tehti Alitaliaga. Avalikku sekkumist läks vaja, et sotsialiseerida kaotusi, mille me kõik omast taskust kinni maksame. Eraperemeestel lastakse aga oma äranägemise järgi valida vanast firmast, mida võtta, mida jätta – parimaid marsruute, struktuure ja, iseenesestmõistetavalt, sobilikke töötajaid. Kes ei ole nõus, ründab üldrahvalikke huvisid.

“Il Sole 24 Ore” pühendas ühe juhtkirja uutele rahvavaenlastele, pilootidele, muusikutele, oskustöölistele, kel on jultumust oma staatust kaitsta. Kapitalismi veskikivi on veelgi kõvem, kui kriis käes. 1994. aastal paiskas FIAT integratsioonikassa alla suure osa nendest koosseisulistest töötajatest ja ülemustest, kes 1980. aasta oktoobris tegid võimalikuks kollektiivse töövaidluse võitmise tööliste vastu. Praegu räägime palju teenetest, aga kõik ametikategooriad kannatavad üha killustatuma ja autoritaarsema töö organiseerimise tulemuste all, samal ajal kui ainus teene, mida tegelikult väärtustatakse, on ustavus ja sõnakuulelikkus. FIATi juhtivdirektor (amministratore delegato) tahab, et tema ettevõte sarnaneks Wal Marti kaubandusvõrgustikule. Räägitakse, et Ford paigaldas esimesed montaažiketid saades inspiratsiooni Chicago lihahoidlatest. Nüüd kuulutab FIAT oma suurima madalahinnalise kaupluseketi järgi kopeeritud tulevikku. Wal Mart aga on ka jõhkralt ametühinguvastane firma, kes orjastab töötajaid. Marchionne programm on seega eelkõige ühiskondlik programm, mis valmistab ette uusi rünnakuid tööhõivele ning FIATi töötajate õigustele.

Seadused paindliku töö kohta, mida viimastel aastatel on vastu võetud nii vasak- kui paremtsentristlike valitsuste poolt, näitavad nüüd oma tõelist palet. Tänu nendele seadustelel on võimalik vallandada tuhandeid inimesi ilma 18. konstitutsiooniartikli kaitseta või mingi muu takistuseta. Nii muutub kaitse vallandamiste vastu privileegiks, see, mis võimaldab vähemalt koondatuks nimetamist. Ja tavalised kommentaatorid mõlemalt poliitiliselt jõujoonelt kuulutavad prekariaadist mööda vaadates, et privileege ei saa kaitsta. Immigrantide jaoks tähendab sotsiaalsete õiguste hävinemine ka tsiviilõiguste kaotamist. Kes töölt lahti lastakse, sellest saab tänu Bossi- Fini immigratsiooniseadusele illegaal, koos kogu oma perega.

Kriis aga üha laieneb. Et see on oma juurtega mitte ainult finants- vaid ka reaalmajanduses, seda tõendab kiirus, millega tööturg seiskub, kiirus millega lastakse lahti ja pannakse integratsioonikassa alla töötajaid. See kiirus ületab ka börsi kukkumise kiiruse.

Äriettevõtete ümberkorraldused ei tähenda ainult kriisi. Nagu väidavad paljud majandusteadlased – doktor Stranamore’d – on neil “loominguline” funktsioon. Neid on vaja selleks, et põrmustada töö- ja sotsiaaltingimusi, eraldada ja tekitada huvide vastuseisu, sisestada meie DNAsse, et ühe inimese kaotus on teise inimese pääsemine. Praegune töölepingute süsteem tahab sellisele olukorrale pitserit panna. Hävitades üleriigilised kollektiivsed töölepingud ja piirates firmasiseseid läbirääkimisi produktiivsuse ja palga suhte osas, sihib see otse uute superpaindlike, supersõnakuulelike ja superhirmunud töötajate selekteerimisele. Ametühingule jääb kaasosalise ülesanne, nagu on kirjas valitsuse Rohelises raamatus.

Kui vastab tõele, et kriisid on võimalused, siis see Itaalia oma on alust panemas võimalusele välja suretada igasugune materiaalne alus konstitutsioonilistele põhimõtetele. Nad tuleb peatada, nad tuleb minema pühkida nagu oli kirjas õpilaste loosungitel. Ei ole võimalik leida kompromisse sellise ühiskondliku valikaretuse plaaniga, mida Confindustria ja valitsus tagant tõukavad. Kas purustame seel plaani või hukkume. Selle tõttu ei ole 12. detsembri streik mitte lõpp-punkt, vaid algussignaal võitluseks teistsuguse poliitilise ja ühiskondliku päevakava pärast. Eraomanduse, turu ja paindlikkuse kolmikule peame vastandama õiguste, palkade ja avaliku sotsiaalse kaitse ning laiendamise. Maastrichti Euroopa on meie vastane täpselt samamoodi nagu Berlusconi valitsus. Järjest vähem ruumi on jäämas sellele reformistlikule kultuurile, kes pidas võimalikuks majandusliku liberismi ja sotsiaalse võrdõiguslikkuse ühendamist. Selle pärast tunduvad meile väsinute ja mõttetutena vasak- ja paremtsentristlike hästimõtlejate jutud sotsiaalsest turumajandusest.

Ainult radikaalsed muutused majanduses ja ühiskonnas võivad võita reakstsionäärse plaani nende jõudude ning võimude poolt, kes meid praegusesse kriisi on viinud ja kes tahavad seda täielikult meie nahaga kinni maksta. Kas vahetame reaalselt suunda või langeme koletislikku mädanenud ühiskonda, mis toob tahes tahtmata endaga kaasa institutsioonide autoritarismi. Võib-olla pidurdavad ja hirmutavadki meid alternatiivide mõõtmed ning brutaalsus, aga kui see on reaalsus, siis on kätte tulnud hetk julgust üles näidata.

Tõlkinud Kristel Kaaber, Rooma ja Oudekki Loone, Bologna

Ja selle loo juurde sobib tegelikult väga hästi üks Ivan Della Mea laul. Siin ta on “O cara moglie”

Avaldame lühendatult Marco Travaglio kommentaari kõne kohta, mille pidas härra president Napolitano üle-eilse Itaalia Vabariigi sündi tähistava aastapäeva puhul ja kus ta kutsus üles lõpetama vastuhakke riigile. Kommentaari originaali võib leida Beppe Grillo blogist.

Chiaiano

Loodan, et on veel lubatud ütelda, et meie Riigipea kõne 2.juuni, Vabariigi aastapäeva, puhul oli kõike muud kui rahuldav. Mina näiteks ei saa sellega kuidagi nõus olla. Mitte, et selles nimetatud põhimõtted õiged poleks: aitab ebatolerantsusest, aitab vastuhakkudest Riigile. Oleneb millest ta räägib ja keda ta silmas peab.

Viitas ta Bossile? kes järjekordselt ähvardas koos 500 000 padaanlasega (kõik nad tuleb alles veel leida) Rooma peale marssida, kui kohe reforme ei tehta? Ei tea, kas seekord tulevad relvastatult, relvastamata, Obelixideks rõivastatult või mida kuradit veel. Kas ta kõneles Berlusconist, kes just hakkas vastu Riigile, täpsemalt siis Napoli magistratuuri poolt määratud arestidele prügiõuduste osas, vale-prügilate osas, töötlemata prügi osas, sellesama töötlemata prügi, mis peideti õhukese kihi töödeldud prügi alla ja vahepeal isegi lõhnastati kustutamata lubjaga, nagu me võisime kuulda Bertolaso lähikonna telefonikõnedest igavesti laineharjal püsiva ettevõttega FIBE-FISIA Impregilo grupist, kes rikastusid meie rahadest ilma grammigi prügi töötlemata…? Kellest ta rääkis…? Kes need on, kes riigile vastu hakkavad?

Need, kes tahavad magistraatidelt ära võtta telefonikõnede pealtkuulamise võimaluse, sest toimivad liiga hästi nagu ilmneb prügiskandaalist? Berlusconi kasutas juhust, et 1.juunil Presidendi vastuvõtul teatada sellest uuest seadusest pealtkuulamise vastu tegemaks lõplikult relvituks magistraadid, kes juba niigi on 15-aastaseid reformide käigus nii paremalt kui vasakult põlvili surutud. Need on reformid, mis varsti põhjustavad mõnede kohtute (tribunale) sulgemise ning mitmete kohtuasutuste (uffici giudiziari) pankroti. Või on Riigile vastuhakkajad juhuslikult need, kes saadavad asjatundajad Chiaianosse analüüse ja uurimusi tegema, aga annavad vastuse enne, kui uuringutulemused käes, väites, et kõik on hästi ja et Chiaiano on sobiv paik prügilaks? Seda ühes vähestest puutumatutest oaasidest, kus maa häid vilju annab, kus kahe sammu kaugusel on haiglad, linna südames.

Kes on need Riigile vastuhakkajad? Kas need, kes alates 1999. aastast talluvad jalge alla Põhiseadusliku Kohtu, Riiginõukogu, Euroopa Kohtu otsuseid, Euroopa Komisjoni poolt määratud trahve tänu Rete 4-le, kes haarab endale ebaseduslikult edastussagedusi Europa 7 asemel, kel on selleks täielik õigus. Kes on need Riigile vastuhakkajad? Need, kes põhjustasid Alitalia lõpliku pankroti pärast seda, kui olid olukorra võimalikud päästja- AirFrance´i, põgenema pannud? On see Riigile vastuhakkaja äkki Senati president Schifani, kes täna kingib lastele Konstitutsiooni, aga mõni aeg tagasi andis oma nime kõige konstitutsioonivastasemale seadusele, mida ajalugu mäletab – „lodo Scifani“, mis garanteeris karistatamatuse viiele riigi kõrgeimale ametikohale ja eriti neist ühele, madalaimale, mis 2003 Põhiseadusliku Kohtu poolt pihuks ja põrmuks tehti?

Mõtleb ta Riigile vastuhakkajate all Campania poliitikuid, kelle hulka Napolitano enne oma presidendiks saamist kuulus. Sest just seal oli tema valimisringkond, need kes viieteistkümne aasta jooksul tekitasid prügikatastroofi ja nüüd tahavad, et samad inimesed, kes probleemi tekitasid, selle ka ära lahendaksid. Nende seas ka Bertolaso, kes kaks aastat tagasi ei saanud komissari ametikohal millegagi hakkama ning keda meile jälle pähe määritakse ja kes nagu raskesti seeditav peperonata ikka krooksuga üles tuleb.

Kes Riigile vastu hakkab, ehk need, kes ei andnud piisavalt kaitset sellele ettevõtjale [Michele Orsi], kes otsustas rääkima hakata ja kes tapeti, nagu kõik „rääkijad” Campanias, Calabrias ja Sicilias? On Riigile vastuhakkaja see, kes valimiskampaania ajal nimetas „kangelaseks” Vittorio Manganot, kurjategijat, kes suu kinni pidas? Üks kahest – kui siin riigis on kangelased mafioosod, kes suu peavad, siis ei ole kangelased need, kes räägivad. Peame otsusele jõudma…

Aga kardan, et Riigipea ebaõnnestunud kõne Vabariigi aastapäeval, kui nii võib öelda, ei käinud selle kategooria inimeste kohta. Kardan, et ta pidas silmas Chiaiano elanikke, kes kaitsevad oma väikest oaasi, elu kvaliteeti, kes nõuavad, et enne on vaja kontrollida, kas üks koht on sobilik prügilaks ja alles seejärel ta kasutusele võtta. Mitte vastupidi.

Kõik on pea peale pööratud: mitte ainult meie institutsioonide sõnavara. Loogika on pea peale pööratud, avalik kord on pea peale pööratud, põhiseadus on pea peale pööratud. Põhiseadusega garanteeritud õigused on peatatud, keelatud on meeleavaldused, magistraatidelt on ära võetud kohustus-õigus kurjategijaid jälitada ja varsti pole meil enam ka kontrolli telefonikõnede üle. Selle eest on meil sõjavägi, mida hakatakse aina enam kasutama nagu Beppe Grillo ka ennustas. Olukorrad, mida poliitika ilma jõu ning relvadeta enam valitseda ei suuda.

/…/

Põnev ja täiesti ebaseaduslik olukord on tänaseks ka meediamaailmas, kus Riiginõukogu usaldab Berlusconi valitsusele ülesande lahendada probleem, mille põhjustajaks olid eelmised Berlusconi valitsused, et soosida Berlusconi ettevõtet. Muidugi, anda Berlusconi kätte Rete4/Europa7 probleemi lahendus on täpselt sama loogiline, kui anda Bassolinoga ühel nõul olevale Bertolasole ülesanne lahendada prügiprobleem… Nagu kuriteo puhul, kus on olemas tõendid, palutaks asi ära lahendada mõrvaril.

Tõlkinud Kristel Kaaber

Pasolini

Järgneva mõttekäigu pani kirja Itaalia intellektuaal, kirjanik ja režissöör Pier Paolo Pasolini, esmakordselt ilmus see ajalehes Corriere della Sera, 14.11.1974 . Samas tundub, et võib-olla just nüüd, üle kolmekümne aasta hiljem, on kättejõudnud sellise diapasooniga poliitilise klassi umbusaldamise aeg, millele Pasolini 70.-tel ettevaatlikult mõtles? Beppe Grillo ja tema pooldajad näivad nii arvavat. Igal juhul demonstreerib see tekst selgelt nende probleemide juuri, millega Itaalia ka praegu maadleb.

Ma tean.

Ma tean nende nimesid, kes vastutavad selle eest, mida on hakatud kutsuma riigipöördeks ja mis tegelikult on rida riigipöördeid, et luua süsteem võimu kaitseks.

Ma tean nende nimesid, kes vastutavad 1969. aasta 12. detsembri Milano verevalamise eest.

Ma tean nende nimesid, kes on süüdi 1974. aasta esimestel kuudel toimunud Brescia ja Bologna verevalamistes.

Ma tean tolle tipu nimesid, kes juhtisid, seega: nii vanad fašistid, riigipöörete loojad kui ka neofašistid, esimeste verevalamiste autorid. Ja kelle hulgas näeme ka, lõpuks, viimaste verevalamiste “tundmatuid” reaalseid autoreid.

Ma tean nende nimesid, kes korraldasid kaks erinevat, pigem isegi vastandlikku, pingefaasi: esimese, kommunismivastase faasi (Milano 1969) ja teise, fašismivastase faasi (Brescia ja Bologna 1974).

Ma tean selle võimugrupi nimesid, kes CIA (ja teises järgus hallide kardinalide ja maffia) abiga viisid kõigepealt ellu (ülejäänu kukkus häbiväärselt läbi) kommunismivastase ristisõja, mis lõppes 1968. aastal; ja järgnevalt (ikka koos abi ja inspiratsiooniga CIA-lt) ehitasid üles fašismivastase neitsilikkuse, mis lõppes katastroofilise referendumiga.1

Ma tean nende nimesid, kes kahe missa vahepeal jagasid käske, luues poliitilise kaitse nii vanadele kindralitele (et hoida neid jalgel ja ühtlasi säilitada organisatsiooni võimaliku riigipöörde jaoks) kui noortele neofašistidele, kes tegelikult on neonatsid (konkreetse kommunismivastase pinge loomise eesmärgil) kui ka tuntud kurjategijatele, kes on kuni praeguse hetkeni – võib-olla alatiseks – nimedeta (et luua jätkuvat fašismivastast pinget).

Ma tean nende tõsiste ja tähtsate inimeste nimesid, kes olid tagareas. Kes olid nende koomiliste inimeste  – nagu too Forestale kindral, kes töötas, ehkki operatiivselt, Città Ducales (samal ajal kui Itaalia metsad põlesid) – selja taga või nende hallide ja väga organiseeritud persoonide – nagu kindral Miceli – selja taga. Ma tean nende tõsiste ja tähtsate inimeste nimesid, kes seisid traagiliste noorte selja taga, kui nood valisid fašistlike õuduste elluviimise läbi enesetapu; või seisid ka nende tuntud pahategijate – sitsiillaste või mitte – taga, kes on end teinud kättesaadavaks tapjate ja palgamõrtsukatena. Ma tean kõiki neid nimesid ja fakte (atendaate institutsioonidele ja verevalamisi), milles nad on süüdi.

Ma tean. Aga mul ei ole tõendeid. Mul pole isegi mitte vihjeid. Ma tean, kuna ma olen intellektuaal, kirjanik, kes püüab olla järjel kõiges, mis toimub; kes püüab teada kõike, millest kirjutatakse; ette kujutada kõike, mis ei ole teada või millest vaikitakse; kes paneb kokku ka üksteisest kaugelolevaid fakte; kes paneb süsteemituid ja fragmentaarseid tükke kokku sidusaks poliitiliseks pildiks; kes taasloob loogika seal, kus tunduvad valitsevat juhuslikkus, udusus ja mõistatused.

See kõik on osa minu elukutsest ja minu elukutsele loomulikust instinktist. Pean ebatõenäoliseks, et minu “romaaniprojekt” on vigane ning sel on vähene side reaalsusega või, et vihjed faktidele ja isikutele on ebatäpsed. Ma usun ka, et paljud teised intellektuaalid ja romaanikirjanikud teavad seda, mida tean mina intellektuaali ja romaanikirjanikuna. Muuseas, nad teavad, kuna rekonstruktsioon selle kohta, mis Itaalias tegelikult pärast 1968. aastat juhtus, ei olegi nii keeruline.

Samasugune tõde – mida saab tunda absoluutse täpsusega – seisab suure hulga poliitiliste ja meediasekkumiste taga: see ei ole ettekujutus või väljamõeldis nagu minu natuurile võiks kohane olla. Viimane näide: ilmselgelt torkas tõde kõigi oma nimedega silma Corriere della Sera 1. novembri juhtkirjast2 Võib-olla ajakirjanikel ja poliitikutel on ka tõendid või siis vähemalt vihjed. Praegune probleem on aga järgmine: poliitikud ja ajakirjanikud, kes arvatavasti omavad tõendeid ja kindlasti ka vihjeid, ei ütle meile nimesid. Kelle kohustus peaks olema need välja öelda? Ilmselgelt nende, kel pole mitte ainult vajalikku julgust, vaid kes lisaks ei tee ka kompromisse reaalsete võimulolijatega – ja veel, kellel definitsiooni põhjal ei ole midagi kaotada: seega intellektuaalil. Intellektuaal võiks ju välja öelda need õiged nimed, aga temal pole ei tõendeid ega vihjeid. Võimulolijad ja see maailm, kes päriselt pole võimul, kuid kes on võimuga praktiliselt seotud, on jätnud vabad intellektuaalid – ning seda juba selle maailma struktuuri tõttu – ilma võimalusest tõendeid ja vihjeid omada.

Mulle võib vastu vaielda, et mina, näiteks, nagu intellektuaal ja lugude väljamõtleja, võiksin ju siseneda sellesse eksplitsiitselt poliitilisse maailma (võimumaailma või siis võimulähedasse maailma) kus liigub informatsioon, sellega kokku leppida ja seega väga suure tõenäosusega saada ka õiguse omada nii tõendeid kui ka vihjeid. Sellele vastuväitele ma vastaksin aga: pole võimalik, kuna just vastikus niisugusse poliitilisse maailma sisenemise vastu on see, mille tunnen ära oma võimaliku intellektuaalse julgusega ja mis paneb mind rääkima tõtt, ehk siis: ütlema nimesid.

Tõe intellektuaalne julgus ja poliitilised praktikad on Itaalias kaks lepitamatut nähtust. Intellektuaali jaoks – keda Itaalia väikekodanlus sügavalt ja sisemiselt põlgab – viitab see mandaadile, mis näib kõrge ja auväärne, kuid tegelikkuses on truualamlik: moraalsete ja ideoogiliste probleemide arutamisele. Kui keegi seda mandaati rikub, siis loetakse ta kohe oma rolli reeturiks: nad nimetavad selle kohe (nagu nad oleksid midagi muud kui seda oodanud) “õpetlaste reetmiseks”. Nimetus “õpetlaste reetmine” on alibiks ja rahuloluks poliitikutele ja võimu teenritele.

Kuid ei eksisteeri ainult võim, eksisteerib ka opositsioon võimule. Itaalias on see opositsioon nii suur ja nii tugev, et on ise samamoodi võim: ma viitan loomulikult Itaalia kommunistlikule parteile. Kindlasti praegusel hetkel on niisuguse suure opositsioonipartei olemasolu, nagu Itaalia kommunistlik partei, Itaalia ja selle vaeste demokraatlike institutsioonide lunastus. Itaalia kommunistlik partei on on puhas maailm räpase maailma sees, aus maailm ebaausas maailmas, intelligentne maailm idiootide maailmas, kultuurne maailm ignorantide maailmas, humanistlik maailm tarbijamaailmas. Neil viimaseil aastail on Itaalia kommunistliku partei (mõtlen siin autentset ühtset parteid: juhtide, baasi ja hääletajate kompleksi) ja ülejäänud Itaalia vahele tekkinud lõhe ning seetõttu on Itaalia kommunistlik partei muutunud eraldatud maailmaks, saarekeks.

Ja just seepärast võib see partei täna rohkem kui iial varem omada tihedamaid sidemeid valitseva võimuga, korruptiivse, kohatu ja allakäinuga: kuid neid koheldakse kui diplomaatilisi sidemeid, peaagu nagu riikidevahelisi suhteid. Tegelikkuses on kaks moraali mittemõõdetavad, nende konkreetsuse ja nende totaalsuse mõttes. On võimalik, just niisugustel eeldustel, plaanida seda “kompromissi”3, reaalset, mis võib-olla päästaks Itaalia täielikust lagunemisest: “kompromiss”, mis oleks tegelikult allianss kahe piirneva riigi vahel või kahe üksteisest eristatud riigi vahel. Kuid kõik, mis ma ütlesin positiivset Itaalia kommunistliku partei kohta, sisaldab endas ka suhteliselt negatiivset aspekti.

Riigi jagamine kaheks riigiks, kus üks vajub kõrini degeneratsiooni ja allakäiku ning teine jääb puutumatuks ja kompromissituks, ei saa olla konstruktiivsuse ja rahu mõttekäik. Seega, kui mõelda nii nagu ma olen siin kirjeldanud, usun objektiivselt, et “riik riigis” olukorra puhul võib opositsiooni määratleda kui teist võimu: mis siiski on lihtsalt võim. Järelikult seda tüüpi opositsioonis poliitilised tegelased ei saa ka ise teisiti käituda kui võimutegelased. Praeguse hetke erijuhtumil, mida me nii dramaatiliselt näeme, annavad ka nemad intellektuaalile teatud mandaadi, mis on loodud nende enda poolt. Ja kui intellektuaal ei täida seda mandaati – puhtalt moraalset ja ideoloogilist – siis on ta, kõigi meeleheaks, reetur. Hetkel, kuna ka opositsioonipoliitikud, ehkki omades – või tõenäoliselt omades – tõendeid või vähemalt vihjeid, ei ütle välja reaalsete vastutajate nimesid, see tähendab viimaste aastate poliitikuid, koomilisi riigipöördeid ja hirmutavaid verevalamisi. See on lihtne: nad ei tee seda nii kaua kui nad eristavad – erinevalt intellektuaalidest – poliitilist tõde poliitilistest praktikatest. Seega, loomulikult, ei ava ka nemad kõrvalseisjatest intellektuaalidele4 tõendeid ja vihjeid: justkui need isegi ei unistaks enam, nagu ülejäänutele tavaline, objektiivsetest andmetest faktilise situatsiooni kohta. Intellektuaal peab jätkama selle sooritamist, mis on kehtestatud tema kohuseks: õigel viisi taasesitama kodifitseeritud tegutsemisviisi.

Ma tean hästi, et praegu ei ole õige olukord – sellel konkreetsel hetkel Itaalia ajaloos – alustamaks avalikku umbusaldust kogu poliitilise klassi vastu. See ei ole diplomaatiline, see ei ole sobilik. Aga need on poliitilised kategooriad, mitte poliitilise tõe kategooriad; need, mida – siis, kui võimalik ja nii nagu võimalik – võimetu intellektuaal on sunnitud teenima. Hüva, täpselt seepärast ei saa mina ütelda nende nimesid, kes vastutavad riigipöördekatsete ja verevalamiste eest (ja pole sellisel kohal), ma ei saa välja ütelda oma nõrka ja idealistlikku süüdistust kogu Itaalia poliitilise klassi vastu.

Ja ma teen niipalju kui ma usun poliitikasse, usun demokraatia “formaalsetesse” printsiipidesse, usun parlamenti ja usun parteidesse. Ja teen seda loomulikult läbi minu isikliku vaatepunkti, mis on kommunisti oma. Olen valmis oma umbusaldusavaldust tagasi võtma, kui (tõepoolest, ma ei oota midagi muud) mõni poliitik – mitte juhuslikult, see tähendab, mitte kuna on tulnud õige hetk vaid hoopis seetõttu, et luua mainitud hetke – otsustab avalikuks teha nende nimed, kes on vastutavad riigipöörete ja verevalamiste eest, mille kohta ta ilmselgelt teab, nagu minagi, et ei saa omada tõendeid või isegi vihjeid.

Tõenäoliselt – kui ameerika võimud seda lubavad – võib-olla “diplomaatiliselt” otsustades anda mõnele teisele demokraatiale selle, mida Ameerika demokraatia on endale andnud Nixoni kaudu – öeldakse need nimed varem või hiljem välja. Aga need ütlejad saavad olema inimesed, kes on jaganud end võimuga: nagu väiksemad vastutajad suuremate vastutajate vastu (ja pole kindel, nagu ameeriklaste puhul, et nad oleksid paremad). See saab viimaks olema tõeline riigipööre.


1 Referendum lahutuse taaskeelustamiseks — O. Loone

2 Paolo Meneghini juhtkiri oli pealkirjastatud “SID-i eksjuht, kindral Miceli, arreteeriti poliitilise konspiratsiooni tõttu”; SID – Servizio Informazioni Difesa, üks Itaalia salateenistuse harusid — O. Loone

3 vihje “ajaloolisele kompromissile” Itaalia kommunistliku partei (PCI) ja Kristlike demokraatide (DC) vahelisele võimalikule koostööleppele, initsieeritud tolleaegse PCI juhi Enrico Berlingueri poolt. — O. Loone

4 vastandina “sisemistele intellektuaalidele” (intellettuale organico), kes on partei orgaanilised osad, termin, mis pärineb Antonio Gramscilt – O. Loone

Tõlkinud Oudekki Loone

Massimo FiniVMassimo FiniMassimo Fini-Dayl Bolognas esines ka Massimo Fini, ajakirjanik, kirjanik, dramaturg ja näitleja; liikumise Movimento Zero looja. Kuna tema sõnad ilmestavad ülihästi Itaalias arutletavaid teemasid ja arutlusviise, siis otsustasime tema kõne siin tõlkes avaldada.

Olen nõus, nagu isegi ilmne, kolme V-Day põhipunktiga. Seega siis, et parlamendis ei oleks eeluurimise all olevaid inimesi, et parlamentäärid ei oleks samad rohkem kui kahes koosseisus ja et meil oleks võimalus minna hääletama andes hääle otse enda poolt eelistatud kandidaatidele. Leian, et see on viis muuta esindavamaks midagi, mis esindav ei ole, on hoopis sündsusetu, on pettus. See miski on esindusdemokraatia.

Mina defineerisin – ja defineerin – esindusdemokraatiat (ehk veidi brutaalselt) kui moodust, millega inimestele nende omal nõusolekul p..se keerata, eriti vaestele inimestele. Kõigepealt ei ole päris arusaadav, mis on üldse esindusdemokraatia. Ka Norberto Bobbio, kes kogu oma pika ja töötiheda elu sellele teemale pühendas, ei suuda päris hästi selgusele jõuda. Ta määrab esindusdemokraatia essentsiaalseteks tunnusteks kord 9, kord 6, kord 3 elementi.

Olgu, võtame neist kaks kõige laialdasemalt demokraatia põhialuste hulka loetumat: hääl on samaväärneone man, one vote nagu ütlevad anglosaksid; hääl on vaba. Hüva, ent hääl ei ole samaväärne, sest nõusolek on maskeeritud. Iga hääl ei ole samaväärne sel lõplikul põhjusel, mida illustreeris hästi eelmise sajandi alguses Itaalia elitistide koolkond, kuhu kuuluvad Gaetano Mosca, Vilfredo Pareto ja Roberto Micheli. Mosca ütleb: “Sada, kes tegutsevad ühel nõul, on alati üle tuhandest, kes toimivad vabalt [oma äranägemise järgi]”. Konsensus ei ole vaba, kuna on laias ulatuses tingitud meediast, keda juhivad “tavalised tuntud” isikud ning mitte juhuslikult ei nimetata seda [meediat] ka konsensuseinstrumentideks.

Tegelikkuses on esindusdemokraatia oligarhide, organiseeritud vähemuste ja maskeeritud aristokraatiate süsteem, kes suruvad maadligi iga kodaniku ja vaba inimese, kes ei taha nende oligarhiate, parteide ning kuritegelike lobbyde teenistusse astuda. Esindusdemokraatia peaks esindama seda, mida liberaalsus väärtustada tahtis – teenekust, võimekust ning potentsiaalsust. Ja ideaalsest kodanikust saab demokraatia ettemääratud ohver.

Liialt teooriatesse laskumata, me näeme kõik ilmselgelt, et meie arvamus ei loe, meie häält ei kuulata. Mõni aasta tagasi tuli San Giovanni väljakule kokku miljon inimest, et oma tahet väljendada ad personam seaduste kohta, keerulisel poliitilisel teemal, palju lihtsam on inimesi kokku koguda majanduslikel teemadel. Hüva, aga: poliitikutelt (st meie esindajatelt) ei tulnud mingit vastust, ei paremalt ega vasakult. Vastupidi, vasakpoolsed ütlesid: “mind ei saa ühe koosolekuga segadusse ajada”. Nagu väljakule minek polekski kõige esmane poliitiline õigus, mis tuleb veel enne hääleõigust.

Demokraatia probleem on ülemaailmne, läänemaailmne, aga Itaalia süsteemis, nagu Grillo hästi näitab, on väljakannatamatuid allakäimisi. Hans Keisen, kes ei ole ei marksist ega ekstremistlik taleban, ütles ükskord, et esindusdemokraatia on üks fiktsioonisüsteem, et demokraatia ideoloogia põhifunktsiooniks on anda kodanikule vabaduse illusioon ning ta küsib endalt, kui kaua see lõhe reaalsuse ja ideoloogia vahel kesta võib. Ka mina olen seda endalt juba pikemat aega küsinud. Loomulikult on veresaunadega sündinud demokraatiad pannud mõttevabadusele kontseptuaalse korgi, ühe teatud kinnisuse vormi väites, et demokraatia on Ajaloo sihtpunkt, mille tõttu oleme me määratud demokraatidena surema.

Sõnavabadus?Mina jälle usun, et iga süsteem, mis ei pea kinni ühestki oma eeldustest, kukub varem või hiljem. Kindlasti ei saa see toimuma tänu üheainsale üritusele (nagu see, mille Beppe suurepäraselt organiseeris). Ei saa toimuma tänu Grillo ja minu generatsioonile. Aga varem või hiljem tuleb pettusele lõpp teha. Aitäh.

Vaata ka kõne salvestust YouTubes!

Tõlkinud Kristel Kaaber

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta