You are currently browsing the category archive for the ‘Calabria’ category.

Riace väike comune Calabrias, raskel ‘ndrangheta käe all oleval territooriumil, keerulises reaalsuses, on vast kõige enam tuntud sealsest merest leitud imeliste antiiksete pronkskujude tõttu. Nendesamade, mis praegu Reggio Calabrias asuvad ja mille seesuguse rännaku kohta ütles kaunilt ajakirjanik Emanuele Rossi: “Riace ei nuta neid eriti taga, sest väikeses linnas on nüüd pronksivärvi nahaga uustulnukaid, keda võeti vastu külalislahkusega, mis on omane sellele Calabriale nurgale. Maale, kust on lahkunud paljud pagedes töötuse ja ‘ndrangheta eest, jättes maha eluasemed ja töökojad.” Sõjajärgsel perioodil vähenes Riace elanike arv praktiliselt poole võrra: 3000 elanikult langes arv nii 1700-ni.

Eelmisel aastal saigi Riace linnapea Domenico Lucano kolmanda koha ülemaailmsel linnapeade konkursil World Major Prize oskusliku ning hästi organiseeritud immigrantide integratsioonipoliitika eest. Esimese preemia osaliseks sai Mexico City linnapea Marcelo Ebrard ja “hõbemedali” Oklahoma City linnapea Mick Cornett.

Head uudised kipuvad Itaalia poliitika alaliselt keevasse katlasse ära kaduma, eriti eelmisel aastal, kus iga nädal tõi kaasa midagi raputavat. Ma ei taha aktsepteerida üleliigset huvi kõige negatiivse vastu, ehkki ma saan aru meedia, eriti siinse, toimemehhanismidest ning seetõttu räägin hea meelega Riacest täpsemalt, või õigemini, lasen sellest rääkida auhinnatul Domenico Lucanol endal:

“1998 saabus Riacesse erakordselt suur arv immigrante – meie 1700 elanikuga väikelinna tulid 300 kurdi Iraagist ja Türgist. Vanalinn oli praktiliselt agoonias. Nii otsustasimegi alustada integratsiooniprogrammi, mis põhineb. koostöö arengul põliselanikega. Praeguseks on elanikke 1800, kellest sadakond on sisserännanud. 2001. aastast osaleb Riace programmis, mis võtab vastu põgenikke Lampedusa ja Crotone immigratsioonikeskustest. Enamalt jaolt kurdid, eritrealased, nigeerlased, somaallased. Tegime regionaalse seaduse, mis annab toetusi projektidele, milles osalevad ka immigrandid. Tänu sellele restaureerime vanalinna ning anname uut lümfi käsitööle ja ettevõtlusele.

Võtsin telefonitoru kätte ja otsisin üles mahajäetud majade Lõuna- Ameerikasse, Austraaliasse, USAsse emigreerunud omanikud. Keegi neist ei ütelnud “ei”, et anda peavari neile, kes tulid siia õnne otsima , samuti nagu nad ise aastakümneid tagasi. Banca Etica (Eetilise Panga) abil restaureerisime vanu eluasemeid. Ehitati turismiküla-hotell-restoran “Riace Village”, kus pakutakse alternatiivi mereäärsele kommertsturismile – ökoloogilist puhkust, mis austab kohalikke traditsioone. Teeme sorteeritud prügi korjamist eeslitega.

Kohalike ja immigrantide paremaks “segunemiseks” tehakse käsitööettevõtteid, kus üks osaline on põliselanik ja teine sisserännanud. On saabunud ka vabatahtlikke ja kultuurivahendajaid. Avasime uue kooligi. 25st õpilasest 15 on välismaalased. See on situatsioon, mis tekitab pingeid mujal Itaalias, aga meie jaoks on see uhkuse asi. Kõik lapsed räägivad juba calabria murret: serblased, eritrealased, iraaklased. Kogu maailm ainsas klassis!

Integratsiooniprojektis osaleb ka maffiavastase preestri (ja maffia käe läbi elu kaotanud) don Puglisi poolt asutatud mittetulunduslik ühing “Città Futura”, kes organiseerib laboratooriume ja kultuuriringe, et tutvustada calabria noortele seda teistmoodi reaalsust, kus itaallannad ja rumeenlannad töötlevad samu tooteid ning kus afganistani põgenik teeb vaase, milles kasvavad Riace taimed.

Pingeid ei tekkkinud siin esiteks sellepärast, et resigneerumine ja stiimulite puudumne oli jõudnud tasandini, kus igasugune uus asi tekitas uusi võimalusi ning äratas uudishimu, mis oli kaduma läinud. Teiseks – meie territooriumil on veel värske emigratsiooniajalugu , aga ka tuhandete aastate vanune kultuur, mis on meid alati võõramaalstega kokkupuuteisse viinud. Kolmandaks – see integratsiooniprogramm oli väga intensiivne töö ja selle suurepärane mõju lokaalsele mikromajandusele on kõigile nähtav.”

Mimmo Lucano valiti linnapeaks juba teist korda: ta kuulub radikaalvasakpoolse partei Rifondazione Comunista ridadesse, kuid toetuse sai ta ka kodanikenimekirjadelt. Valimiskampaania käigus ähvardati teda korduvalt vägivallaga – kaks kuuli restorani Taverna delle Rose (mida administreerib Città Futura) ukse sees ja Lucano mürgitatud koerad – ning tema tagasivalimine oli kõike muud kui etteaimatav. Seda enam, et suured parem- ja vasakpoolsed parteid olid moodustanud temavastase valimiskartelli. Aga võit tuli. Vaid 49 häälega, aga siiski võit. Ja see oli suur asi.

“Alates teisest Berlusconi valitsusest esitasime avalduse, et võtta vastu poliitilise pagulase staatuse ja identifitseerimise ootel immigrante. Meil läheb vastuvõtt maksma vaid 20 eurot (pàevas) inimese kohta. Lampedusas ja teistes CPTdes (centro di permanenza temporanea, nüüdseks CIE – centri di identificazione ed espulsione) on maksumus immigrandi kohta 60- 70 eurot (päevas). Selle tõttu võime pakkuda vastuvõttu 200le inimesele. Samal ajal kui Milano linnapea Moratti pakus seda vaid 20le sisserännanule.

Inimlikud projektid on tihti hoopis odavamad kui vangilaagritele sarnanevad CPTd. Esimestele tuleb kasum inimlikus potentsiaalis, teistele sularahas… mis kindlasti ei haise kellegi rahakotti täites… Õnneks on huvitavad projektid ka nakatavad. Pärast Riacet on samale teelel asunud kaks teist Calabria comunet – Caulonia ja Stigliano.

Lihtne Itaalia, mis toimib.
Vaikselt.
‘ndrangheta pärusmaal.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements
Kule, Bertulàs, mis oleks kui viiksime prügi L'Aquilasse ülesehitustöödeks? Püsib ju paremini kui mereliiv, eh?

Kule, Bertulàs, mis oleks kui viiksime prügi L'Aquilasse ülesehitustöödeks? Hoiab paremini kui mereliiv, eh?

Majanduslik kriis Itaalias jääb nagu alati poliitilisel areenil toimuva varju, eriti praegustes oludes, kus peaminister tegeleb eelkõige iseenese isikuga ning mitte riigi võimalike tulevikega. Skandaalid, eeluurimised, “katlad, mille kaaned kerkivad”, altkäemaksud ja telefonikõnede pealtkuulamised, viimaste sees verd tarretuma panevaid sõnu… Sündmusterikas ja rahutu, tavaline Itaalia elu?

Kes naerab õnnetuste puhul?

Kümmekond päeva tagasi algas Tsiviikaitse skandaal, millel võivad olla pikad ja tõsised tulemused ning järellained. Tsiviilkaitse ehk Protezione Civile, on alates 1992. aastast otse valitsusele alluv organisatsioon (enne seda allus siseministeeriumile ja veel enne seda oli iseseisev ministeerium), mille ülesandeks on ette näha, vajadusel ja võimalusel vältida erakorralisi sündmusi – või siis nendega tegelemist korraldada). Tsiviilkaitse omab juba tegevusvaldkonna tõttu suurt ostustusvõimet riigifondide üle ning ka seetõttu on huvi selle organisatsiooni mõjutamise ning juhtimise üle kõrge ning mitmekesine.

Selle aasta kriisi juhatabki sisse 17. detsembril 2009 loodud dekreet, mille 16. artikli eesmärgiks kaotada seninegi ühiskondlik kontroll Tsiviilkaitse toimimise üle: Tsiviilkaitsest saab aktsiaselts. Seega ta ei ole enam “avalik organ” (ente pubblico, public authority), mis alluks antitrusti seadustele avalike võistlevate pakkumiste oludes või ka Kontrollikojale (Corte dei Conti, organ, mis tegeleb avalike kulutuste järelvalvega, omades nii juriidilisi kui administratiivseid funktsioone). Veebruari alguseks ootab see dekreet parlamendis kinnitust.

10. veebruaril arreteeritakse Firenze Prokuratuuri poolt läbi viidud eeluurimiste tulemusel Angelo Balducci, Avalike Tööde Ülemnõukogu president (presidente del Consiglio superiore dei Lavori Pubblici), kes 2008. aastal juhtis ehitustöid G8 tippkohtumise korralduseks (esialgu Sardiinias Maddalenas, hiljem L’Aquilasse, kui G8 toimumispaik sinna ümber viidi). Koos Balducciga areteeritakse ka Fabio De Santis, Balducci “järelkäija” samal ametikohal, ja Diego Anemone – ettevõtja, kellele anti mõned tööd G8 ettevalmistuse ajal Maddalenas ning kellel olid omad huvid ka 2009. aastal Roomas toimunud ujumise maailmameitrivõistluse tarbeks tekkinud ehitusprojektides. Neljas arreteeritu on Mauro della Giovampaola, Tsiviiklaitse üks kõrgematest ametnikest. Tuleb ilmsiks suhetevõrk, kus ringlevad raha, vastikused teened, villad, luksusautod, sugulastele leitud töökohad ning eskordid. Algab torm Tsiviilkaitse ning selle esimehe Guido Bertolaso – kes muuhulgas oli vastutav ka “Napoli prügikriisi” komisjoni eest – ümber, kellest peaminister Berlusconil oli kavatsus lähemal ajal minister teha.

Kuigi Tsiviilkaitse tegevused on mõnikord seotud lihtsalt suurüritustega nagu G8 kohtumine, on pahatihti tema valdkonnaks siiski suurimad tragöödiad – nagu näiteks 6.aprillil 2009 toimunud maavärin Abruzzos.  Ma ei suuda uskuda oma silmi kui loen telefonikõnede pealtkuulamiste ümberkirjutusi ajalehtedes ning avastan, et oli inimesi, kes sel ööl naersid…

6.aprill 2009 15.34 ettevõtja Pierfrancesco Gagliardi helistab kolleeg Francesco De Vito Piscicellile.

Gagliardi: “Hakka Ferratellas (Tsiviilkaitse peakorteris) selle maavärina asjaga kohe tegelema. Siin peab kiiresti tegutsema… Ega maavärinaid iga päev juhtu.”

Piscicelli:  “Ega juhtu jah…ma tean” (naerab)

Gagliardi: ”See on nii jutuks ütelda, jumala pärast…vaesekesed.”

Pisciceli: ” Hästi…Ciao.”

Gagliardi: ”Kas pole?”

Piscicelli: ” Muidugi… ma naersin juba täna öösel pool neli oma voodis.”

Gagliardi: ”Mina ka…olgu…ciao.”

Tsiviilkaitsega sidemeid pidavad ettevõttjad, kelle esimene mõte läheb ülesehitusele, aga eelkõige sellega kaasnevatele suurtele rahasummadele, naeravad samal ajal kui L’Aquila ning ümbruskonna elanikud otsivad meelehites rusude alt lähedasi. Me kõik muidugi aimasime, nagu ikka siinsete tragöödiate puhul, et suurte rahade ümber liiguvad rohkem suured omakasulised huvid kui suur ennastsalgav ausus, aga näha selliseid sõnu must-valgel tegi sõnatuks kogu maa… Ka suurimast õnnetusest võib saada jagamisele minev tort.

Guido Bertolaso astub esialgu oma kohalt tagasi, aga Berlusconi ei võta tema lahkumispalvet vastu: “Guido on kompetente mees, kohtunikud häbenegu!” Igal juhul peab Guido õigusorganite ees ära seletama kummalised suhted ettevõtjatega, kes pakuvad talle muuhulgas “massaaže” spades. Need tulevad ilmsiks telefonikõnede pealtkuulamistest, kus juttu aluspesust ja preservatiividest.

Et saada täpset pilti asjade käigust, tuleb ära oodata, kuni magistraadid selle lõngakera lahti harutavad. Või õigemini “želatiinist puhastavad”, sest tegemist on süsteemiga, mida asjaosalised isegi “želatiinseks” nimetavad – ärilis-poliitiline sült, kus riigi heaolu on rakendatud isiklike huvide teenistusse. Tsiviilkaitse erastamine pannakse seisma – vähemalt üks kergendust toov uudis.

Valentinipäeval avaldavad nördinud L’Aquila elanikud meelt loosungitega “6. aprill 3.32 mina ei naernud” ning “Võtame oma linna tagasi”. Politsei kontrollis 400 meeleavaldajat, kes murdsid läbi korrakaitsjate ridadest ja sisenesid viirastuslikuks jäänud kesklinna nö. “punasesse tsooni”. “Nad ei saa meilt ära võtta 700 aastat ajalugu”, oli abruzzolaste reaktsioon “sültjale süsteemile” ja kohtuurimusele, mis neid väga ligidalt puudutas.

17. veebruaril oli kurikuulsa Tangentopoli 18. aastapäev, mis Itaalia Esimese Vabariigi poliitilise klassi peaaegu maatasa tegi. Ei tea, kas olekski selle peale mõtelnud, kui mitte sama atmosfääri poleks taas esile kutsunud Milano linnavalitsuse liikme Milko Pennisi, PDL vahistamine altkäemaksu tasku panemise hetkel. Lisame sinna ka mõne nädala taguse Bologna linnapea tagasiastumise seoses avalike rahade suurejoonelise kulutamisega oma intiimsõbratari huvides ja hakkavadki tasapisi vanad ajad meelde tulema. Praegune pollitiline klass tõttab muidugi veenma, et kogu nende skandaalide puhul ei ole tegemist uue puhastuslainega, vaid isoleeritud nähtustega, et polegi mitte süsteemne ebaaususel põhinev tegutsemisviis, vaid “üksikud rebased kanakuuris”. Elame, näeme…Aga Paolo Mieli, staažikas ajakirjanik, arvab, et “potikaaned on kerkimas” ja väidab, et see pole mitte aimdus, vaid ennustus.

Meediapidu katku ajal

Need, kel on poliitilistest skandaalidest küllastus , saavad lõdvestuda teleri ees San Remo suurkermesse’i ja sellega kaasaskäivat meediakaruselli vaadates, mis kleebib ekraanide ette 10-18 miljonit huvilist. Oleneb aastast, külalistest, saatejuhist ning kuulujuttudest… Seekord alustati juba enneaega, eemaldades esinejate nimekirjast laulja Morgan, kes tunnistas oma kokaiinitarbimist. Pärast mitmeid päevi kestnud arutlusi ja “teleprotsesse”, kuhu kõik lärmakalt kaasa lõid, otsustati “vaesele patusele” siiski andestada. Ei anta aga teada, kas ta tuleb lavale või mitte, kas ilmub videos või mitte… et kuulda järjekordset viisi, mida järgmisel päeval keegi enam ei mäleta.

Festivali avapäeval loetakse ette “õhulise” muusika taustal Morgani laulu sõnad. Teda ennast pole, sest RAI ei saa lubada eetrisse inimesi, kes narkootikume tarbides on halvaks eekujuks. Selle eest on üheks aukülaliseks jalgpallur Antonio Cassano. Tema jah on see väärt eeskuju – eneskindlalt lõõpides väidab ta end olevat ainukese inimese, kes on rohkem raamatuid kirjutanud kui lugenud. 2 raamatut kirjutatud ja 1 loetud, seegi halvasti, sest noormehe lugemisoskus lonkab… Elu esimesed 17 aastat oli vaene, aga viimased 10 miljonär ja nüüd on tema eesmärgiks veel vähemalt 7 aastat miljoneid teenida, siis saab elu esimese poole tasa tehtud, sest jalgpalluriks hakatakse ainult raha pärast. Nii väidab Cassano. Saalis on ka Cassano pruut, kes demonstreerib meeleliigutust, kui varakas peig perekonnast räägib. 700 patrneriga hoobelnu võib ka seda endale lubada. Saatejuht Antonella Clerici naeratab heldinult ja kommenteerib aeg-ajalt “Ta on fantastiline!”. Pärast seda stseeni hakkasid mõned ehk narkomaaniks.

Ja meie igapäevane leib?

Samal ajal varisevad Lõuna-Itaalias (Sitsiilias ja Calabrias) suurejoonelisel kombel kokku mäenõlvad. Tugevad vihmad on keskkonna ohtu pannud hoolimatu urbanistika tõttu. Küladest evakueeritekse tuhandeid inimesi, kes peavad nüüd endale uue eluaseme leidma, üritades pisarsilmil endaga kaasa viia seda, mis võtta annab pragunenud majadest, millele maapind enam toeks ei ole. Mõned on ilma jäänud kodust, mõned oma väike-ettevõttest. Fotosid ja videosid vaadates tundub nagu oleks sõda üle käinud: mõned hooned on  pooleks, teed deformeerunud… Kõige enam kannatanud külad on San Fratello Messina provintsis ja Maierato Vibo Valentia provintsis, kus 27 kohalikku maanteed on kasutamatud.

Aga Messina väina mega-sillale, mis peaks ühendama hakkama Calabriat ja Sitsiiliat (või õigemini seda, mis maavajumisest järgi on jäänud) ja mille ehitamiseks läheb vaja 6,3 miliardit eurot, on esimene kivi pandud. Alltöövõtjate unistus on sammukese edasi teinud, hüdrogeoloogises hädaohus elanike oma on aga väga kaugel…

Tsiviilkaitses vist naerab keegi ka maalihke üle? Ja me peame ikka vaid nende peale lootma?

Si tira avanti…

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Vaata Maieratos juhtunut videolt:

3. jaanuari varahommikul – umbes kell viis – plahavatas Reggio Calabria kohtumaja ees pomm, otse kesklinnas, piazza Castellol, samas majas, kus asub ka Üldprokuratuur. Kogu meedia kinnitab kohe võimuesindajate hinnangut: tegemist on ilmselt maffia käekirjaga. Poliitikud avaldavad solidaarsust. Siseminister Maroni kutsub kokku (järjekordse?) erakorralise tippkohtumise Reggio Calabria prefektuuris 7. jaanuariks (ning selle päeva hommikul leitakse Reggio Calabriast ka teine väike lõhkekeha). Kõik nagu tavaliselt. Selle sündmuse tagamaadest arutleb aga Roberto Saviano – kirjanik, keda  peaminister Berlusconi on süüdistanud paanika õhutamises ja “vihakliima” loomises tema maffiateemaliste meeldeavaldustega.

Kes räägib maffiast, kaitseb riiki. Kriminaalsed organisatsioonid on mõjukad: ainuüksi kokaiinikäive on klannidel 60 korda FIATi kogukäibest suurem. Campania ja Calabria tarnivad maailma suurimaid kokaiinivahendajaid. Arvestuste kohaselt käib ‘ndranghetast ja camorrast läbi umbes 600 tonni kokaiini: see on allapoole ümardatud number. Nagu ilmneb Nicola Gratteri uuringutest: ‘ndrangheta ostab kokaiini, makstes 2400 eurot kilost, ja müüb edasi hinnaga 60 eurot grammist, teenides 60 000 eurot. Seega, vähem kui 2400 euro suurune alginvesteering annab puhaskasu 57 600 eurot.

Piisab, kui korrutada see arv jaemüügi tonnidega, ja saab lihtsalt mõistetavaks, mäherdune hulk raha nende käsutuses on, arvestamata seejuures ehitusspekulatsiooni ning väljapressimist. Edasi võib võrrelda seda palju väiksemaid tulusid teenivate tippettevõtete tööstusliku kaaluga, mõistmaks kuritegelike organisatsioonide reaalset võimu Itaalias ning Euroopas.

Just niisuguseid sündmusi tunnistades nagu Reggio Calabria atentaat, on meil kohustus ja vajadus mõista. Teadmised võimaldavad taibata, mis on toimumas. Mitte rääkida sellest teost nagu episoodist, mis on leidnud aset kuskil mujal maailmas, mingis muus riigis, kus üks pomm või mõni surnu on igapäevane asi. Itaalia kriminaalsed organisatsioonid teavad väga hästi, mida nad mingit tegu toime pannes tahavad saavutada, nad saadavad signaali. Pommi ei pandud mitte ühe karabinjeeride kasarmu, mitte Maffiavastase Direktsiooni (Direzione Nazionale Antimafia), vaid Üldprokuratuuri ette. Seega, sõnum on suunatud Üldprokuratuurile (Procura Generale, üldnimetus Itaalia kohtusüsteemi kahe ülemise astme prokuratuuride jaoks Appellatsioonikohtu ja Kassatsioonikohtu omadele). Ja võib-olla, ehkki see on ainult hüpotees, Salvatore Di Landrole, kes vähem kui kuu aega tagasi asus üldprokuröri kohale. Sellest ajast peale pole kliima enam niisugune, millega Reggio ‘ndrinad on tuttavad. Asjad on muutumas ja see neile ei meeldi. Nad vahest eelistaksid, et teatud bürokraatlikud raskused ja teatud administreerimine (too mitte just eriti julge minevikust) jätkuks. Maffiad teavad, et Itaalia õigusmõistmine on keeruline ja tihti niivõrd aeglane, otsekui lõhuks laps kuue-aastaselt vaasi ja saaks kolmekümneselt kõrvakiilu.

Kui klannid tahaksid, võiksid nad lasta õhku terve Reggio Calabria. ‘ndranghetal on c3 ja c4 lõhkeained. Kümneid bazookasid. Misjaoks siis panna plahvatama üks käsitsi meisterdatud pomm Prokuratuuri ees, nagu oleks tegemist postitatud kirjaga? Ilmselt polnud vaja tugevat lööki, vaid heita esimene signaal, alustada “militaarset jõukatsumist”. Ka operatiivselt võis see olla üheainsa pere töö, mis koos teiste perede vaikiva heakskiiduga muutis teo kollektiivseks žestiks.

Nüüd tuleb valgustada Üldprokuratuuri iga sammu, olla nende kõrval, kes praegust muutust ellu viivad. Tuleb mõista, kas ‘ndrinad tahavad, et mingi rühm prokuratuuris oleks tugevam kui teine. Tuleb mõista, tuleb sellest rääkida, teha nähtavaks Calabria, teha nähtavaks dünaamikad, mis seovad omavahel ettevõtlust, kuritegevust, vabamüürlust ja poliitikat miljardites eurodes arveldavas võrgustikus, mis ei investeeri midagi Calabrias, vaid väljaspool. Montrealist Sydneyni. Tuleb tuua valguse kätte tavapärased idiootsused, mida hakatakse korrutama nende kohta, kes sellest kirjutavad, – et nad on “maffiavastased professionaalid”. Tuleb vastata, et tõeline probleem seisneb selles, et liiga palju on “maffiavastaseid diletante”.

Maffiad on tõstmas panust. Mitmes paigas on tunda tugevat pinget. Sellele on mitu põhjust, millest mainida tuleks mõningate tähtsate protsesside lõppastmeid. Näiteks kolmandas astmes olev kohtuprotsess “Spartacus”, mille lõplik otsus tehakse teatavaks lähipäevil. Casaleside klann võib pärast lõplikku süüdimõistmist asuda militaarsetele tegudele. Neil oli ju teatud garantii oma poliitiliste toetajate näol, kes oleksid ometigi pidanud nende kohtuprotsessidest huvituma. Määrates eluaegse vanglakaristuse, kardavad uurijad vastuseid. Meedia tähelepanu peaks olema maksimaalne, aga ei ole.

Eelmise aasta juunis arreteeriti Reggio Calabrias ühe ‘ndrinade legendaarse vastase karabinjeeride koloneli Valerio Giardina juhtimisel Pasquale Condello. See ajas rahutasakaalu lõhki. Pasquale Condellol, hüüdnimega “il supremo” (”ülim”), oli õnnestunud kõik ‘ndrinad rahujalale saada pärast kättemaksulainet De Stefano-Tegano ja Condello-Imerti perede vahel aastatel 1985–1991, mis maksis üle tuhandele inimesele elu. Condello ajas äri igal pool: ilma tema jaa- või ei-sõnata ei toimunud Reggio Calabrias miski. Seega tuleb, saamaks aru, kust tuli pomm, vaadata ka selle pere poole. Condello oskus oma äri vertikaalselt ja horisontaalselt laiendada tagas rahu. Oktoobri alguses õnnestus Condello perel saada Benedictus XVI-lt õnnitlussõnad, mis loeti ette Reggio Calabria katedraalis don Roberto Lodetti poolt Caterina Condello, Pasquale tütre ja Daniele Ionetti, klanni laekuri Alfredo Ionetti poja pulmatseremoonial. “Ebameeldiv ja laiduväärne”, ütles selle episoodi kohta vaimulik nädalaleht “l’Avvenire di Calabria”. Praktika näeb ette, et kui pruutpaar soovib paavsti telegrammi või pärgamenti, peavad nad esitama avalduse oma tuttavale kirikuõpetajale, kes annab selle edasi kuuria abielubüroole. Skandaalne pole mitte telegramm kui selline, vaid Reggio kuuria luba kasutada katedraali kahe võimsaima Calabria ‘ndrina võsukese abieluks. On väga raske uskuda, et nendele kahele perekonnanimele jäeti tähelepanu pööramata. Kas või juba seepärast, et Caterina Condello ja Daniele Ionetti on esimese astme nõod ning kanooniline õigus (art. 1091) lubab abielu veresugulaste vahel ainult pastori kirjaliku põhjendusega ja piiskopi allkirjaga.

Condello klann on Reggio Calabrias võimul olnud üle 25 aasta. Abielud peaksid kontrolli all olema ja preestrid peaksid tõepoolest huvituma abielude põhjustest. Aastal 2003 konfiskeeriti Alfredo Ionetti kodus Cesenas üks kiri, mille oli kirjutanud Ülima abikaasa Maria Morabito. Selles sõbrannale kirjutatud kirjas räägiti abielupaari teisest tütrest Angelast: ”Kallis Anna (…) minu tütar pidi maha jätma ühe ilusa poisi ainult sellepärast, et kunagi olid mõned ta sugulased mu mehe vaenlased (…) Ei olnud midagi teha, pidid lahku minema (…) Lootsin oma tütrele paremat tulevikku, nad oleksid hästi sobinud (…) aga eks peame oma risti kandma …”

Reggio pered elavad neist sidemeist ning tihti on esimesteks ohvriteks pereliikmed. Lõhkuda sellises kontekstis abielusakramendi kui mafioosode vahelise verelepingu roll on jõukohane ainult hulljulgetele preestritele. Õnneks neid leidub.

On väga olulne, et institutsioonid annaksid pärast Calabria atentaati tugeva vastuse. Seega oleks hea, kui siseminister Maroni teeks visiidi Reggio Calabriasse. Aga sedasama peaks tegema ka justiitsminister. Mafioosode sõnumitele peab vastama kohe ja kõval käel, eelkõige neist aru saades ja mitte käsitledes neid üldistatud rünnakuna institutsioonidele. Maffiad teavad, et ka suurim tragöödia ja suurim pidu ei kesta üle viie päeva. Seejärel tähelepanu hajub, pilliroog madaldub ja tõusuvesi ujutab taas kaldad üle. Tänane olukord sarnaneb ohtlikult ühe minevikuperioodiga Sitsiilias. See ei ole valitsus, mille prioriteediks on maffia vastustamine. See ei ole opositsioon, mille prioriteediks on maffia vastustamine. Vaatamata jõupingutustele arestide osas.

Üks näide: seadus telefonikõnede pealtkuulamise kohta. Võitluses maffia vastu on pealtkuulamine hädavajalik instrument. Nüüd on selle teostamine nii keeruliseks aetud ja veelgi võimatum on lasta pealtkuulamisel kesta ajaliselt niikaua, et jõutaks mingi tulemini. Õigusmehhanismi koormatakse taas aeglustava bürokraatiaga. Riskime sellega, et uurijate käest võetakse ainus töövahend, et mitte maha jääda kurjategijaist, kelle käsutuses on omakasu tagamiseks mis tahes moodne vahend. Kui magistraatidele kehtivad telefonikõnede pealtkuulamise suhtes hiiglaslikud piirangud, siis oleme olukorras, kus uusima tehnoloogiaga arsenali vastu tuleb sõda pidada musketite abil.

Teiseks probleemiks on iga seaduseelnõu, mille eesmärgiks on lühendada kohtuprotsessi kestust. Kaotati omaksvõtu kokkulepe, jõusse jäeti lühimenetlus. Mafioosole toob see tulu: igasuguste karistuse alanduste ja kohtunike valikuvabaduste vahel on võimalik, et mafiooso päästab oma naha 5-aastase vanglakaristusega, mis on talle ja tema võimule tühiasi. Enamgi veel, see on talle lausa kingitus. Niisugune situatsioon võib uue “lühikese kohtuprotsessi” seaduseelnõuga ainult halveneda.

See valitsus tegutseb eelkõige avaliku korra tasemel. Arestidega, mis muutuvad ainsaks tõendiks maffavastase võitluse tõhususest. Loomata vahendeid, millega rünnata kriminaalsete organisatsioonide õrnu kohti: nende majanduslikku jõudu. Muidugi, varasid konfiskeeritakse, aga need varad on üksnes tulem ettevõtlusest, mis jätkuvalt lokkab, ja majandulikust süsteemist, mida ei ole puudutatud. Seaduslikul tasandil oleks ränk viga mafioosodelt konfiskeeritud varasid müüki panna. Nad ostaksid need tagasi. Maksuamnestia on maffiale kingitus. Selline on paljude maffiavastaste uurijate hinnang. Tuleb muud teha. Seaduslikul tasandil tuleb teisiti tegutseda. Alguseks tuleb hakata tegema vahet reakuritegude ja organiseeritud kriminaalsuse vahel. Aga tuleb ka lõpetada nende “laimajateks” nimetamine, kes maffianähtustele valgust heidavad. Ka seepärast, et kahjuks ei jää Reggio episood viimaseks. See on alles algus.

Roberto Saviano artikli tõlkis Kristel Kaaber

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta