Strage di CapaciKa mina püüan vastata Kristjani poolt eelmises postituses tõstatatud probleemile – kelle poolt itaallane peaks hääletama. Mul on tunne, et ka neid valimisi markeerib Itaalia vabariigile – ning eriti selle vabariigi vasakjõudude pooldajatele – juba algusest peale nii omane hulluksajav ebaselgus: “hea” valik on halb ja “halb” valik oleks justkui natukene vähem halb.

Seitsekümmend aastat tagasi, 18. aprillil 1948 toimusid valimised, mis määrasid Itaalia tuleviku kuni 20. sajandi lõpukümnendini. “Hea” valik oleks siis justkui olnud Fronte del Popolo (tõlkes Rahvarinne, PCI ja PSI, kommunistid ja sotsialistid). Kuid kui Itaalias oleks 1948. aastal tulnud võimule kommunistlik partei, siis oleks see eeldatavasti tähendanud USA invasiooni, pommitamist, rususid ja Itaalia oleks eeldatavasti lõppenud kahekslööduna nagu Korea, põhja-Itaaliast oleks saanud Itaalia Rahvavabariik ning Lõuna-Itaalia oleks balkaniseerunud ning langenud kindralite raudse kanna võimu alla. Ma ei usu, et kumbki neist oleks praegu G8 liige, rääkimata kogu kunstist ja ühiskondlikkust mõttest, millega Itaalia maailmaajalukku selle poole sajandi jooksul panustanud on. “Midagi ei ole nii nagu esmapilgul paistab” on saanud minu juhtmõtteks Itaaliast kõneldes.

Pommid ja pinged üheksakümnedate alguses

Praegune “halb” valik on ilmselgelt Berlusconi, keda võib õigusega nimetada kurjategijaks, kelle nimega koos kohtab ikka ja jälle sõnu mafioso (mafioso) või massimõrvarde korraldaja (stragista). Ta võitis esmakordselt valimised 1994. aastal, valimised, mis järgnesid korruptsiooniskandaalidele ja vägivallalainele, mis olid Itaalia viinud peaaegu kodusõja lävele. Aastaid 1992-93 märkisid Itaalias terroristlikud tapmised ja pommiplahvatused, mille taga oli maffia, ning, nagu tolleaegse Itaalia salateenistuse juht ja hilisem ÜRO saadik Francesco Paolo Fulci on osutanud, ka 16-liikmeline organisatsioon Falange Armata, mille kõik liikmed olid sõjaväelise salateenistuse SISMI (nüüdne AISE) liikmed. Ühes mõttes võib seda pidada lihtsalt maffiapommitamiseks, sest Totò Riina, maffiaboss, oli vangistatud, milles lõid kaasa kriminaalsele teele astunud politseinikud; kuid samas loodi sellega olukorda (võib-olla teadlikult) lõpetamaks nii korruptsioonijuhtumite kui seitsmekümnendate pingestrateegia lavastamise juhtumite uurimine – seepärast mõned nimetavad 1992.-1993. toimunut ka riigipöördeks, mille käigus lasti maffia kätega tappa korruptsioone ja maffiajuhtumeid uurinud kohtunikke.

Ma nimetan siin – et mitte liiga kaugele minna tänastest valimistest – vaid üht väljapaistvat paari, kelle nimed tähendavad vist igale itaallasele kindlust: võitleme veel, me ei lase ennast hävitada. Need on Falcone ja Borsellino, Palermost pärit Itaalia magistraadid spetsialiseerunud maffiakuritegude uurimisele ja paljastamisele, mõlemad tapeti maffia poolt 1992. aastal. Giovanni Falcone hukkus 23. mail 350-kiloses dünamiidiplahvatuses kiirteel A23 Palermo lennuväljalt Palermosse Capaci linna lähistel (pilt selle postituse alguses), koos naise ja ihukaitsjatega, Paolo Borsellino 19. juulil autopommi läbi. Sellest saadik on ikka ja jälle kasutatud bännerit nende kahe mehe pildiga ning kirjaga “Te ei ole neid tapnud: nende ideed kõnnivad meie jalgadel”.

Privatiseerimisideed

1993. aastaks nimetati Itaalia Privatiseerimiskomitee esimeheks Mario Draghi, varasem Maailmapanga tegevdirektor. Härra Draghi oli 1991. aastast saadik kaitsnud seisukohta, et Itaalia probleemid ja ülisuured korruptsiooniskandaalid ei ole tingitud mitte konkreetsetest poliitikutest, nagu enamik valijaid leidsid ning nagu kohtulikud uurimised näitasid, vaid süsteemist, kus riigil on äris liiga suur osa (seega on korruptsioon vältimatu) – lahendusena pakkus ta privatiseerimist. Selle poliitika toetajate – ja elluviijate – hulka kuulus ka hiljem peaministriks valitud, tollane IRI CEO Romano Prodi ning paljud teised suurte finantsinstitutsioonide juhid. Draghi ideede järgi viidi 1993 – 1999 ellu privatiseerimine, mis aitas vähendada valitsusvõlga ja nii suudeti vastata Maastrichti kriteeriumitele euro suhtes.

Nüüd, vaatamata korruptsioonile omas 1990. aastate alguse Itaalia tolleaegse maailma mitmeid juhtivaid kompaniisid: Olivetti oli maailma kolmas elektroonikakompanii, Ferruzzi oli Euroopa esimene suhkrutootja, sellele lisandusid efektiivsed holding-kompaniid IRI, ENI, EFIM ja sajad kõrgtehnoloogilist toodangut pakkuvad firmad ja maailmanimega brandid. Niisuguses raamistikus ei tundu usutav, et korruptsiooni ja finantsprobleemide põhjuseks oli mitte ärikeskkond ning selle ülesehitusviis ise, majandussüsteem kui soovite; pigem võib põhjuseks pidada avalikule teenistusele, parteidele ja Vatikanile suunatud raha absoluutselt ebamõistlikku kasutust (kujutelgem, milline koht oleks Itaalia majandusel võinud olla ilma korruptsiooniprobleemideta ühiskonnas).

Itaalia, kui maailma üks juhtivaid majandusi, oleks olnud tugev positsioon nõuda endale Maastrichti leppes eritingimusi (“kallid kaaslased, kui te meile järele ei anna, siis ma lahkume sellest ühendusest”); teiseks oleks ka Maastrichti tingimusi saanud täita korruptiivsete ametnike vallandamise, haldussüsteemi ümberkorraldamise, korruptsiooni ja maksupettuste vähendamisega. Selle asemel otsustasid Prodi, Draghi ja teised kiirest hädast välja tulla privatiseerimisega, Itaalia kompaniid läksid peamiselt Briti ja USA omandusse – tänaseks on korruptsioon ja maksupettused pigem suurenenud ja keerukamaks läinud. Seega ühtegi üheksakümnedate probleemi pole privatiseetimie lahendanud ja kuigi Itaalia on endiselt üks edukamaid majandusi (Itaalia majanduskeskkond siiski veel müriaadile väiksetele ja keskmise suurusega kõrge efektiivsusega ettevõtetele, mida hävitada on raskem), on tema positsioon maailmas märgatavalt nõrgenenud. Muide, nagu prantslaste huvi Alitalia suhtes on ka see, et Alitalia ei pakuks prantsuse firmadele konkurentsi, polnud ka brittidel ka ameeriklastel huvi, et Itaalia firmad jätkuvalt konkurentsis püsiks.

Ma arvan, et 1994. aastal Berlusconil lihtsalt vedas – tema ei kuulunud Draghi “ringi”, kuid Berlusconi äritegevused olid üheksakümendateks jõudnud seisu, kus tema ainus võimalus oli poliitikasse suunduda. Ebastabiilsus, privatiseerimisvastasus, kommunismivastasus, kõik see mängis Berlusconile kätte šansi, mida too oma televisooni ja korruptiivsusega edukalt kasutas. Kuigi ka Berlusconi võimulolekuperioode karakteriseerivad täiesti kohutavad – ja ebademokraatlikud – sammud, siis võis tema poliitiline tegevus tegelikult nii mõningaidki Prodi ja Draghi planeeritud kavasid segamini ajada (mida kinnitab ka poliitiline tormlemine üheksakümnendatel). Berlusconi tegutses – ja tegutseb ka praegu – tavalise Itaalia kurjategija skeemi järgi, kes püüab saada rikkaks, püsida vanglast väljas ning mitte tekitada enda ümber probleeme (seetõttu saabki ta korraga sõber olla nii Putini kui Bushiga).

Misasi on see Partito Democratico?

Kui vaadata tänapäeva, siis viimasest aastast torkab silma Itaalia lennukompanii Alitalia müük. Taas oleme olukorras, kus Prodi püüab maha müüa kõik Itaalia suured ettevõtted – ja Berlusconi püüab seda takistada. Ka Veltroni on praeguseks näidanud selgelt oma suundumust: tulla võimule ähvardades “muidu tuleb kriminaal Berlusconi” ja siis kõik maha müüa (kuni kullareservideni) ning reaalsetest probleemidest mitte välja teha Berlusconi maine – ja ka tema soovid mitte probleeme tekitada – ei lubaks Berlusconil sedasama mahamüümisstrateegiat kasutada kuigi ka temal ei ole mingit huvi probleeme lahendada. Berlusconit aga ei kaitse – nagu Veltronit ja PD’d – PCI-aegsete sidemete ja lojaalsuse võrk nende poolt, kes tahaksid muutusi.

Veltroni partei tegevusstrateegiate mõistmiseks võib vaadata neid omavalitsusi, kus nad on tugevalt võimul. Üks näide on mul käepärane, seesama minu Reggio Emilia. Kui PCI pidi “punastes regioonides” ainuvõimul olles pidevalt tõestama, et “meie pakume olemasolevale ühiskonnakorraldusele alternatiivi ja meie oma on parem”, siis partei lagunemisega kadus niisugune “moraalne kontroll”, jäi ainult täielik võim ühiskonna, majanduse, poliitika, avalike ametikohtade üle.Võtame Reggio Emilia, kus alates Teise maailmasõja lõpust kuni 2004. aastani on linnapead olnud PCI-st, PDS-st, DS-st, nii nagu praegune Partito Democratico on ennast kujundanud. Probleemid algasid, loomulikult, kaheksakümnendate lõpult Giulio Fantuzzi’ga, keda karakteriseerib skandaal Mosambiiki saadetud rahadega – ja kes on nüüd PD sekretär provintsitasemel. 1991-2004 aastani oli aga võimul Antonella Spaggiari (PCI-PDS-DS-..), aeg, mil kogu ehitussektor anti ‘ndragheta kätte, kes valab seda linna tsementi ja hävitab ümbruskonda, meelitab kohale illegaalseid immigrante, kellele makstakse olematuid summasid, elanikkond kasvab seetõttu peaaegu eksponentsiaalselt ning avalike teenuste rahastamine muutub aina võimatumaks, kuid tekivad – on tekkinud – Reggio ajaloos esimesed kodutud. Ja kuna härra D’Alema leidis, et DS-il on vaja linnapead Baris, siis 2004. aastal sai Reggio Emilia endale esimese katoliikliku linnapea Graziano Del Rio (La Margherita) – kes loomulikult jätkab endist skeemi (Margherita ja DS ühinesidki koos mõnede teistega PD nime alla).

Kodanikud kannatavad selle all, mis nende linnas toimub ja kuidas väärtused, mida nad jaganud on kaovad – neid muresid, kuidas linn hävib, võib kuulda suvalises arutluses tänaval – kuid siiski ei julge nad (või pole vähemalt siiani julgenud) isegi valimistel “kodanikenimekirjana” kandideerides korralikku alternatiivi pakkuda, kuna teavad, et see toob kaasa töö kaotamise ja valimiskaotuse puhul kaotatakse igasugune võimalus teenida raha ning inimväärselt elada. Ka teistest linnadest, kus PD on ainuvõimul, kuulen ma sarnaseid muresid “ühtegi ehitusluba ei ole võimalik saada ilma, et sul oleks õige partei liikmepilet” jne.

Ma kardan – vaadates härra Veltroni viimase aja sõnavõtte – et võimule tulles püüab PD kogu Itaaliat viia olukorda, kus suur osa võimu on ‘ndraghetal ja teatud hulgal rahvusvahelistel korporatsioonidel ja finantsinstitutsioonidel. Olukorda, kus Itaalia elanikkond kasvab nii, nagu Reggio elanikkond praegu – geomeetriliselt immigrantide arvel, kes töötavad peaaegu mitte millegi eest mustale majandusele muutudes koormaks avalikele teenustele: – see aga toob kaasa aga ainult vihkamise, rassismi ja fašismi taastõusu. Muide, ma arvan, et Bossil ning Lega Nordil lähevad need valimised väga edukalt.

Niisugune Itaalia müümise ja inimestevaheliste sidemete lammutamise plaan (nii kaotatakse kodaniketasandi opositsioon) võis Prodil olla juba 2006. aasta valimisteks, kuivõrd võimul olles ei täitnud ta peaaegu ühtegi lubadust programmist, mille pärast valijad talle koha andsid, Vicenza baaside sulgemise asemel ta leidis, et neid peab sootuks suurendama. Kuid teda takistas, pehmelt küll, Rifondazione, kes koalitsioonis käitus siiski mõnevõrra pidurina – ja kogu 2007. aasta sügise oli näha suundumust Verdist ja Rifondazionest lahtisaamiseks.

Kuid neid tegevusi ei ole Bertinotti kahjuks suutnud enda kasuks välja mängida, veel enam, praeguseks on ta kaotanud arvatavasti igasuguse usaldatavuse, oma soovimatusega Veltronile ja Partito Democraticole vastanduda. Kui vasakjõud oleksid tulnud välja programmiga “meie pakume alternatiivi kriminaal Berlusconile ja hävitaja Veltronile” kuulutades ennast “La Sinistra“-ks (“Vasak pool”) pateetilise La sinistra l’arcobaleno (Vasak vikerkaar) asemel (viidates, et me ikka päris vasak ei ole, me siin niisama…), siis oleks nad need “pettunud ja küünilised” vasakvalijad arvatavasti veel ühe korra enda taha saanud. Kuid praegu, kulutades oma jõudu maksimaalselt lahmivale või vähemlahmivale kriitikale, aga mitte millegi välja pakkumisele, kaotab Bertinotti hääli arvatavasti iga kord kui ta avalikkuse ette ilmub – ning võib juhtuda, et Rifondazione saab oma kõigi aegade kõige halvema tulemuse (eriti siis, kui Veltroni tuleb välja oma viimase tugeva kampaaniaga “kui te ei vali mind, siis…”

Need ideed peavad edasi kõndima…

Falcone e BorsellinoKõike eelnevalt arvestades, pean tunnistama, et Itaaliale on hetkel kasulikum, kui Palazzo Chigisse jõuab Berlusconi, mitte Veltroni. Berlusconi on tavaline kriminaal, temaga hakkamasaamiseks on Itaalial strateegia – nagu näiteks kodanikeliikumised, suhteliselt iseseisev prokuratuur jne – Berlusconi kolm eesmärki, nagu eelpooltoodud, on kristallselged. Veltroni, kes tahab võimu, ei ole samuti huvitatud ühegi probleemi lahendamisest, küll aga probleemide tagajärgede kinnimätsimisest kõige müümisega, mis näppu juhtub (eriti, kui sellega kaasneb tema võimu toetamine mõne välismaise või kodumaise toimija poolt). Kuna Prodi valitsuses teised vasakpoolsed parteid seda mõnevõrra takistasid, siis loomulikult saab Veltroni esimeseks sammuks ka just nende parteide hävitamine. Niimoodi võimu säilitamisele keskenduses hävitab ta aga, seda mis Itaalia ühiskonda ning ka majandust koos hoiab, mis aitab võidelda berlusconide vastu – solidaarsuse, neidsamu kodanikeliikumisi ja ühistegutsemist (kuigi televisioon püüab sedasama teha juba seitsmekümnendatest saadik). Ma ei tahaks näha Itaaliat riigina, kus Falcone ja Borsellino ideedel ei ole enam tähtsust ja kus Pasolini geniaalsust keegi tähelegi ei paneks. Ma arvan, et kõige parem oleks itaallastel hääletada mõne väikepartei poolt, mis Veltroni või Berlusconi võimu natukenegi piiraks, mis vasakpoolsetel on lihtsam kui parempoolsetel. Pettunud ja küünilised vasakpoolsed – vist tuleks siiski hääl anda “vasakvikerkaare” poolt, vaatamata kõigele? Pettunud ja küünilised parempoolsed – peaasi, et välja tullakse ja midagi valitakse, mis ei ole Veltroni (mõistlikku väikeparteid on raske leida). Casini ja tsentristid? Või tõesti Berlusconi….

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Advertisements