You are currently browsing Oudekki’s articles.

Eestis on Teise vabariigi 20. aastapäeva puhul tekkinud mitmeid diskussioone, et misasi on see eestlane. Analoogiline mõttestik on tihti üleval ka Itaalias, sest Itaalia riik, see on midagi kahtlustäratavat, ebaselget, noort; itaallane on seotud enam kodulinnaga kui riigiga, Itaalia poolsaare kõrgkultuur on kordi vanem kui riik või siis ka näiteks kristlik kirik… Ka sel aastal, kui möödus 150 aastat Itaalia ühendamisest, arutati tihti, et kas on üldse midagi, mis meid seob. Minu arvates, kuigi Itaalia on suur ja kirju, on nende 150 aastaga tekkinud siiski midagi, mis seob inimesi Palermost Torinoni, kõiki muid paiku nimetamata. Mis see täpselt on, seda on raske nimetada, kuid ühest aspektist tahaksin pisut kõnelda küll.

Kui miski on absoluutselt itaallaslik, siis väited “me ei ole tsiviliseeritud riik” ja “kõik teised Euroopas suudavad, ainult meie…” ja nii edasi ja nii edasi. Nende väidetega kipub aga olema nii nagu kõige muuga siin: keeruline ja mitte kunagi nagu esialgu paistab. Itaallased ei tunne valehäbi oma riigi kritiseerimise üle ning, lauaga lüües, iga viimase kui probleemi ja küsimuse kohta on kirjutatud vähemalt kümme raamatut, millest viis on väga head, kolm väljapaistvad ja üks geniaalne. Selle lõigu alguses mainitud laused on enesekriitika – “me ju tegelikult suudaksime paremini, miks me seda ei tee?”  Kuid nagu ma olen tähele pannud, sügav, faktidega toestatud kriitika tuleb peamiselt nendelt inimestelt, kes ei plaani siit  poolsaarelt mitte kuhugi minna vaid soovivad seda paremaks teha. Sest need, kellele ei meeldi, kes ei suuda, kelle isiklik elu on õnnelikum mujal, need lihtsalt lähevad (kuigi mõned tulevad mõnikord tagasi, sellest üks teine kord).

Ka meie siin blogis (või näiteks ka Eesti-Itaalia foorumis) kritiseerime Itaaliat küll ja veel, mitte küll nende raamatute tasemel, aga siiski samast põhimõttest lähtuvalt: see on riik, kus me elame ja on dovere civico probleeme näha. Kui midagi muuta suudame, siis saab veelgi parem, kasvõi omaenda ümbruses, kui muidu ei jaksa . See paik on siin tõesti väga segane, väga keeruline, suure hulga probleemidega, mis on erinevad kõigis regioonides, selle poolsaare segane õhkkond, miski, millele väljast vaadates üleüldse mingit nime ei saa anda. Aga see keerulisus, raskused, ebaselgus, bürokraatia, raskused töö leidmisel ja kõik muu ei peleta inimesi ära, sest siin on veel midagi kaunist, millest tahaks kinni hoida. Just selle kauni, ahhetamapaneva ja hingematva ning koduse ja südamessehaakiva pärast inimesed siin elavad, nii need, kes siin on sündinud kui ka need, kes on selle hiljem valinud.

Ma arvan, et ka Eestis ei ela inimesed mitte selle pärast, et nad on nii saamatud, et mujale ei pääse, vaid selle pärast, et nad hoolivad sellest riigist ja nad tahavad just seal ennast teostada, panustades niimoodi just tolle maalapi tulevikku, sellesse, et nende lastel oleks parem kui neil endal.

Ja tegelikult ei ole elu üldse nii tõsine. Tiriamo avanti, igaühel on oma tragöödiad, aga naeratame ikka. Elu tahab elamist ning probleemidega saab tegelikult hakkama. Sest ajapikku leiab ikka toredaid tuttavaid ning sõpru,  kui ise püüda ja tahta neid leida, settivad välja need riigi omapärad, millega on mõtet leppida ja ennast kohandada ja teised, millega tuleb võidelda. Mõned asjad on maailmas lihtsad ka ning elu nautimine ei ole sugugi mitte väheoluline nähtus. Ei ole vaja võtta kõike südamesse, protestantliku eetika kohaselt… Ja kui osutub, et riik, kus sa elad, on ikkagi, vaatamata pingutustele, võõras ja ebameeldiv, siis on kõige mõistlikum asi ära minna. Elu ei pea olema vaev ja kannatus ning kui inimese lemmikpaik, kultuur millest ta hoolib ja mida ta armastab on mujal, siis ei ole vajalik ennast päikese või kunsti või arhitektuuri või looduse pärast paigal hoida. Kuid see ei tähenda, et kõik peaksid samamoodi tundma. Ja see ei tähenda, et inimesed, kes maha jäävad oleksid kuidagi halvemad või saamatumad…

Ning lõpuks, illustratsiooniks ja emotsioonideks, paremaks seletuseks kui ma ise oskan anda, pisut muusikat (iga probleemi ja hetke kohta ajaloos on Itaalias mitte ainult 10 raamatut vaid ka 10 laulu, millest üks on geniaalne). Siin ta on, Giorgio Gaber – ma ei tunne end itaallasena.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Io G. G. sono nato e vivo a Milano.
Mina, G. G. olen sündinud ja elan Milanos

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
Aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage president,

non è per colpa mia
pole minu süü

ma questa nostra Patria
aga see meie isamaa

non so che cosa sia.
ei teagi, misasi see olema peaks

Può darsi che mi sbagli
Võib-olla, et ma eksin

che sia una bella idea
võib-olla on hea mõte

ma temo che diventi
kuid kardan, et see muutub

una brutta poesia.
halvaks luuleks.

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

non sento un gran bisogno
ma ei tunne suurt vajadust

dell’inno nazionale
riikliku hümni jaoks

di cui un po’ mi vergogno.
mida ma pisut häbenen.

In quanto ai calciatori
Või siis, kui jalgpallurite jaoks

non voglio giudicare
ei taha anda hinnanguid

i nostri non lo sanno
meie omad seda ei tunne

o hanno più pudore.
või on neil veel enam piinlik.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

se arrivo all’impudenza
mu otsekohesust

di dire che non sento
kui ütlen, et ma ei tunne

alcuna appartenenza.
mingit kuuluvust

E tranne Garibaldi
Ja kui välja arvata Garibaldi

e altri eroi gloriosi
ja teised kuulsad kangelased

non vedo alcun motivo
ei näe ma ühtki motiivi

per essere orgogliosi.
olemaks uhke.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ma ho in mente il fanatismo
aga mul mõlgub meeles fanatism

delle camicie nere
mustsärkide oma

al tempo del fascismo.
fašismi ajast.

Da cui un bel giorno nacque
Millest ühel kaunil päeval sündis

questa democrazia
see demokraatia

che a farle i complimenti
mille kiitmiseks

ci vuole fantasia.
on vaja fantaasiat.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Questo bel Paese
See kaunis maa

pieno di poesia
täis poeesiat

ha tante pretese
väga pretensioonikas

ma nel nostro mondo occidentale
ent meie läänemaailmas

è la periferia.
on vaid perifeeria

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ma questo nostro Stato
aga see meie riik

che voi rappresentate
keda teie esindate

mi sembra un po’ sfasciato.
näib pisut näo kaotanuna

E’ anche troppo chiaro
On ka liiga selge

agli occhi della gente
inimeste silmist

che tutto è calcolato
et kõik on välja rehkendet

e non funziona niente.
ja ei tööta miski.

Sarà che gli italiani
võib-olla kuna itaallased

per lunga tradizione
tänu kauasele praktikale

son troppo appassionati
on liiga vaimustatud

di ogni discussione.
igast arutelust.

Persino in parlamento
Isegi parlamendis

c’è un’aria incandescente
pragiseb õhk

si scannano su tutto
kõige peale hüpatakse kõrri

e poi non cambia niente.
ja pärast ei muutu midagi

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage president

dovete convenire
peate kinnitama

che i limiti che abbiamo
et need piirid mis meil on

ce li dobbiamo dire.
neid tuleb tunnistada

Ma a parte il disfattismo
Kuid peale allaandmise

noi siamo quel che siamo
me oleme kes me oleme

e abbiamo anche un passato
ja meil on ka minevik

che non dimentichiamo.
mida me ei unusta

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

ma forse noi italiani
aga äkki meie itaallased

per gli altri siamo solo
teiste jaoks oleme vaid

spaghetti e mandolini.
spaghetti ja mandoliinid.

Allora qui mi incazzo
Siin ma nüüd vihastan

son fiero e me ne vanto
olen uhke ja enesega rahul

gli sbatto sulla faccia
ning neile löön näkku

cos’è il Rinascimento.
misasi on renessanss

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Questo bel Paese
See kaunis maa

forse è poco saggio
ehk mitte väga arukas

ha le idee confuse
ning segaduses mõtetega

ma se fossi nato in altri luoghi
kuid kui oleksin sündunud mujal

poteva andarmi peggio.
oleks võinud minna hullemini.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ormai ne ho dette tante
olen juba maininud mitut

c’è un’altra osservazione
kuid on veel üks tähelepanek

che credo sia importante.
usun, et oluline.

Rispetto agli stranieri
Võrreldes välismaalastega

noi ci crediamo meno
me usume vähemasse

ma forse abbiam capito
võib-olla oleme mõistnud

che il mondo è un teatrino.
et maailm on jandilava.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

lo so che non gioite
tean, et te ei rõõmusta

se il grido “Italia, Italia”
kui hüüet “Itaalia, Itaalia”

c’è solo alle partite.
kuuleb vaid spordiväljakul.

Ma un po’ per non morire
Kuid pisut, et mitte surra

o forse un po’ per celia
või ehk veidi pilkena

abbiam fatto l’Europa
oleme teinud Euroopa

facciamo anche l’Italia.
teeme ka Itaalia.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo
aga õnneks või kahjuks

per fortuna o purtroppo
õnneks või kahjuks

per fortuna
õnneks

per fortuna lo sono.
õnneks ma olen seda.

Advertisements

“Kohus mõistab Harald Espenhahni süüdi,“ ütleb eesistuja Maria Iannibelli ühes Torino kohtusaalis 15. aprillil 2011 aastal. Mees mõistetakse süüdi tahtlikus tapmises, täpsemalt teos, mida Itaalia kohtusüsteemis nimetatakse „omicidio volontario con dolo eventuale“: tahtlik tapmine läbi eluohtliku olukorra tekitamise, kus tekitaja teab, et tema tegude tagajärjel võib keegi kaotada elu ning võtab tahtlikult seesuguse riski – „saagu, mis saab“ (erinevalt oludest, kus tekitaja küll näeb ette eluohtliku olukorra tekkimise võimalust, aga arvab, et ta suudab inimeste hukkumist vältida).

Harald Espenhahnile, Saksa tööstushiiglase ThyssenKrupp tegevdirektorile, mõistetakse seesuguse käitumise eest karistuseks kuusteist ja pool aastat vanglat, nii nagu küsitud prokuröri poolt. Nelisada pealtkuulajat, hukkunute omased, ajakirjanikud, teised linnaelanikud, kuulavad erutunud vaikuses järgnevaid nimesid: veel viiele ThyssenKrupi juhtivale ametnikule mõistetakse tapmise ja ohutusnõuete ignoreerimise eest vanglakaristused kümnest kuni 13 ja poole aastani. Kõik kuulutatakse süüdi 2007. aastal tehases toimunud plahvatuses, mis võttis seitsme töölise elu.

Kuritöö ja karistus

Too õnnetus, mis raputas kogu maad ja halvas tükiks ajaks pika töölisajalooga Torino, toimus peaaegu neli aastat tagasi 6. detsembri ööl. Tuleleegis hukkuvad seitse töölist: Antonio Schiavone, 36 aastane, kolme väikese lapse isa, 32-aastane Roberto Scola, 26-aastane Bruno Santino; 43 aastane Angelo Laurino; 26-aasatane Rosario Rodinò, 26-aastane Giuseppe De Masi ja nende vahetusevanem Rocco Marzo, 54 aastat. Kogu vahetus, peale ühe, läbi ime pääseb Antonio Boccuzzi, sest plahvatuse hetkel on tegevuses ühe veeanumaga ning kahveltõstuk päästab ta tule eest. Torino töölised, postfordistliku tootmise sümbolid, linna uhkus, olid järsku nõrgad ja haavatavad. Kurbus, pisarad, õudus, tardumus… Sellest päevast alates ei tooda vabrik enam midagi, muutub vaikivaks kolossiks, surma monumendiks.  Vaikib viies liin, kus plahvatus toimus, 200 meetri pikkune ja 9 meetri kõrgune, võeti kasutusse 1992:  kõige uuem, loodeti, et see töötab veel kaua (eriti arvestades, et esimene liin võeti kasutusse aastal 1934). ThyssenKrupp demonteerib teised teised tehaseinstallatsioonid ja kolib need Ternisse, 13 tuhande elanikuga „Itaalia Manchesteri“. Terni terasetehas töötab 1884 aastast saadik (2010 andis poolteist miljonit tonni seda sulamit); ThyssenKrupp saab enamusomanikuks 1990-te alguse privatiseerimislaines, ning ainuomanikuks sama kümnendi lõpus.

Vaikivasse leina lõikub järsku otsus anda kohtu alla ettevõtte juhid, kes teadsid, et tootmisliinidel ei ole tagatud piisav kaasaegsetele võimalustele vastav ohutus. See on Torinos paljudele valguskiir, mitu aastat jälgitakse südame põksudes kohtusüsteemi toimetamist. Kohus, mis õigust mõistab on Corte d’Assise: kohus kõige rängemate süütegude üle otsustamiseks, nagu verevalamised ja terrorism.  Kahest professionaalsest kohtunikust ning kuuest vandemehest, giudici popolari, koosnev kolleegium kuulutabki ettevõtte tööliste surma eest vastutavaks, karmide karistustega, nagu eelpool mainitud. Sellele otsusele järgnevad saalis aplausid, kallistused ja pisarad, seekord rõõmust: „oleme saanud õigluse“, ütlevad hukkunute omased. Süüdimõistev kohtuotsus kinnitab, et Saksa multinatsionaali tegevjuhid olid teadlikud võimalustest tõsisteks tööga seotud õnnetusteks Torino tootmisüksuses ja otsustasid riskida. Paar kuud varem pakuti neile automaatset tulekustutus- ja suitsudetektorite süsteemi, kuid, nagu leidsid süüdistajad, ThyssenKrupp eelistas majanduslikke huvisid inimeste huvidele. Magistraat Raffaele Guariniello kommenteerib, et see otsus on hoiatuseks kõigile suurkompaniidele; tööminister Maurizio Sacconi lisab: „tragöödia nõuab meilt märgatavalt laiemat preventsiooni.“

Magistraat Guariniello rõhutab, et dolo – kriminaalne tahtlus – ei ole mehhaaniliselt ülekantav iga tööõnnetusjuhtumi jaoks, niisuguse olukorra loomine ei olnud ka nende eesmärk. Kuid ta seletab ka, et magistraadid kasutasid uurimisel tööõnnetusjuhtumite jaoks uusi meetodeid, neid, mis on tüüpiliselt kasutatavad pigem organiseeritud kuritegevuse puhul. „Me ei teinud tavapärast menetlust, pigem uurimise, kus määravaks sai Guardia di Finanza (finantspolitsei) roll, uurisime isegi firmasisest e-mailivahetust. Meid ei peatanud tehase anomaaliad, ei, me püüdsime mõista, mis need anomaaliad tekitas.“

ThyssenKrupp ja töökohad

ThyssenKruppi advokaadid leiavad otsuse olevat „liialdatult karistavate aspektidega“. Kerge kõhklusega välistab kaitseadvokaat Ezio Audisio võimaluse, et kohtukolleegium oli mõjutatud liigsest meediatähelepanust, ohvrite perekondade vihast ja „vaenulikust õhkkonnast kohtualuste vastu“: „kohtunikud on eksperdid ja hästi ettevalmistatud“.  Siis lisab aga: „samas, muidugi, ühtegi meie argumenti ei võetud arvesse, justkui meid polekski kohal olnud.“ Thyssen Italia president Klaus Schmitz ütleb: „probleem on peamiselt selles, milline saab edaspidi olema seadusandlus tööohutuse osas. Me jääme Itaaliasse, aga pärast Torino kohtuotsuse poolt loodud situatsiooni on teie juures väga raske töötada“. Multinatsionaalile sekundeerib kohe Terni linnapea Leopoldo Di Girolamo: „see on karm kohtuotsus, tragöödiat ei paranda ebaõiglusega“. Provintsi president Feliciano Polli lisab: „protsessi tulemused teevad ebakindlaks, siin minnakse kaugemale vastutajate karistamisest“.

Metallitöötajate ametiühingu FIOMi juht Giorgio Cremaschi peab neid väljaütlemisi skandaaliks, häbiväärseks, ääretult kurvastavaks: „see on kohtuotsus, mis päästab mitmeid inimelusid“ kinnitab ta. „Globalisatsiooni nimel vaid tugevdatakse rahvusvaheliste suurkompaniide ähvardusilisab Cremaschi veel, kirjeldades avalike ametnike ja suurkompaniide omavahelist seost, tuues paralleeli ka Torino linnapea Chiamparino ja FIATi tegevjuhi Marchionne’ga. FIOMi provintsisekretär Alessandro Rampiconi on veendunud, et ThyssenKrupp ei lahku Ternist: „kohtuotsus on kohtuotsus, see põhineb faktidel ja dokumentidel ja seda tuleb täita ning austada ohvrite lähedasi. Muidugi, ettevõtte edasistele plaanidele ja investeeringutele ei tohi luua tagasilööke“.

Paljud juubeldavad. Võit töölistele ja pööre õigussüsteemis (tööga seotud õnnetusi toimub Itaalias omajagu). 12 Thysseni ekstöölist, keda õnnetusest saadik pole uuesti tööle võetud, nõuavad ka aktiivseid hõivepoliitikaid: „Regioon, provints ja comune on võitnud peaaegu kaks ja pool miljonit ThyssenKruppi protsessist: nüüd on nad kohustatud meid aitama tööd leida“. Kuid Ternis leidub ka märkimisväärne hulk töölisi, kes on pigem hoopis linnapeaga ühel nõul – karistamine oli õige, aga karistus liiga karm, ning põhjuseks tuuakse siingi hirm ettevõtte lahkumise ning töökohtade kaotuse pärast.

ThyssenKrupi lahkumine Ternist ei tundu praegusel hetkel muidugi liiga tõenäoline – vaatamata sellele, et seitsmekümnendate 8000 metallitöölisest on uueks sajandiks jäänud alles vaid umbkaudu 3000. Tootmise ümberpaigutamine on kulukas – mitte ainult otseste tehnoloogiliste kulude tõttu, vaid ka väljaõppinud töötajate puudumise tõttu. Terni on alati olnud see koht, kus toodetakse suuri ja keerukaid objekte, pisemate asjade valmistamine on pigem jäetud teistesse riikidesse; siinset rohkem kui saja-aastast kogemust on raske korvata (rääkimata võimalikust imagoloogilisest kahjust, mida niisugune käik looks). Sama kehtib ka tootmise kokkutõmbamise puhul, rääkimata Itaaliast ärakolimisest (seda viimast, nagu näha, ei kinnita praegu ka ThyssenKrupp ise) – see kõik ainult suurendab ThyssenKrupi otseseid kulusid kui üldtegutsemisviisedest tulenevat võimalikku laiemat majanduslikku kahju, mis lisandub juba niigi mainitud õnnetusest ja protsessist tulenevale kahjule. Seega, pigem võib Thysseni väljaütlemisi pigem vaadata kui lootust, et võib-olla apellatsiooni või kassatsioonikohus kergendavad mõnevõrra karistusi, kui reaalse kaaluga ähvardust töölistele.

Multinatsionaal teatab küll kohe pärast otsust, et „me ei ole absoluutselt rahul ja kindlasti apelleerime“, kuid ka siin on seesama majanduslik konks. Apellatsiooni puhul jääks Torino viies liin protsessi tõttu suletuks, teda ei saaks isegi kinnisvarana müüa – siin kõneleme rohkem kui sajast miljonist eurost, mis on külmutatud teadmata ajaks (pärast põlengut Krefeldis hindas kindlustusfirma Axa sedatüüpi liinide kindlustusmakse sajale miljonile eurole, siit umbkaudne hinnang). ThyssenKrupp peab valima raha ja oma juhtide tuleviku vahel, kui apellatsiooniteest loobutaks, siis viimased lõpetaksid väga kiiresti vanglas karme karistusi kandmas. Kui aga arvestada kõiki tekkinud lisakahjusid, siis ThyssenKrupi protsess võiks kesta veel aastaid.

Protsessid jätkuvad

Muidugi, sõltumata apellatsiooniotsusest pole Torino õnnetusega seotud kohtutee ettevõtte jaoks veel läbi. Prokuratuur on saanud ka loa süüdistusega jätkata ka insener Berardino Queto, ThyssenKrupi pikaaegse kaastöötaja (ja praeguse protsessi üks kaitse nõuandjatest), vastu. Teda süüdistatakse samuti tapmises ja ettevaatusabinõude tahtlikus kasutuselevõtmata jätmises; magistraadid nõuavad temal aru tulekahjuriski hindamise dokumendi kohta, mille insener paar aastat tagasi ettevõttele koostas. Torino esimese astme kohus annab selge signaali: ettevõtte tegevjuhid vastutavad töötingimuste eest nende käitistes, nad ohutustingimuste ignoreerimise tõttu tekkinud vigastuste põhjustajateks. Teised uurimissuunad sisaldavad endas valetunnistusi (kolme inimese osas), ASL-i liiga väheseid kontrolle, vastutust tööliste eest, kes kannatasid väga tõsise tragöödiajärgse emotsionaalse stressi all. ThyssenKruppile, süüdimõistva otsuse korral, võib lisanduda trahve maksmiseks. Kokku mõistetakse multinatsionaalilt välja üheksa ja pool miljonit eurot: tsiviilosaliste kasuks, protsessikuludeks, trahvisanktsioonideks – lisaks on Thyssen vahetult pärast õnnetust hukkunute perekondadele maksnud 12 970 000 eurole, seega kahjude kogusumma ületab 21 miljonit eurot. Kuid paljud võivad veel ette võtta tsiviilprotsessi: näiteks Torino linnavalitsus ja ainus ellujäänu Antonio Boccuzzi.

Esimest maid, töötajate püha, saab täna tähistada ühe suure võidu võrra enam ja lootes, et otsus ThyssenKrupi juhtide kohta paneb aluse tööseadusandluse revolutsioonile Euroopas. Mõnikord tõesti lähtutakse siin riigis oma imelisest konstitutsioonist. Antud juhul selle esimesest paragrahvist, mis ütleb: Itaalia on demokraatlik vabariik, rajatud tööle.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Euromayday Milano

Alates kuuekümnendate tööliste ning tudengite võitlusest on töörahva pühal – ning mitte ainult pühal – üks taustamuusika, need on mitmekesised Ivan Della Mea laulud, Della Mea, kes polnud lihtsalt  autorlaulja, ajakirjanik, kirjanik, poeet, vaid emotsionaalne võitleja, kes suuris alati tööliste – ja uuel sajandil aina enam prekariaadi – mured, viha, rahuolematuse ja lootused tõlkida muusikasse, sõnadesse, värssidesse.

Ivan Della Mea sündis 1940. aastal Luccas, kuid kolis väga väikesena Milanosse ning milaneseks ta jääbki, ka oma sõnavalikutelt, mitmed imelised laulud kirjutab ta just selles dialektis. Milano kujundab ka tema mõtteviisi, paneb ta maailmavaateliselt vasakule asuma: enne muusikakirjutamist teenib ta mitmetes kohtades: tööline elektromehhaanikavabrikus, barista, laadija, juurviljapoe jalgrattaga jooksupoiss, ilma jalgrattata jooksupoiss ajalehe Calendario del Popolo juures, hiljem kuukirja Stasera korrektori ja toimetajana. 1957. aastal astub ta PCI-sse (Itaalia Kommunistlik Partei) ja umbes samal ajal hakkab muusikat kirjutama, üheks tõukejõuks arvatavasti kohtumine etnomusikoloogi Gianni Bosioga. 1962. aastal loovad nad koos mõnede teiste autoritega Il Nuovo Canzoniere Italiano, grupi, mille muusikaline, teatraalne ning uurimistegevus saab Itaalia sotsiaalse kunsti üheks tugevaimaks sümboliks. Tasub vaid nimetada mõningaid nimesid sellest traditsioonist: Fausto Amodei, Giovanna Daffini, Sandra Mantovani, Michele Luciano Straniero, Rudi Assuntino… Need on inimesed, kes peale kunstiloome ka teadust teevad, kes annavad oma panuse ka tõsisesse teadmisteloomesse Itaalia kultuuripärandi osas. Ja loomulikult ei saa Della Mea kaaslaste hulgast välja jätta ka Paolo Pietrangelit… Nende lood, laulud ja tegevused kinnistuvad kuumadel seitsmekümnendatel poliitilise kunsti tugevateks sümboliteks.

Veendunud ja radikaalselt vasakpoolne, oli Ivan Della Mea otsekohene ka oma kaaslaste vastu ega  säästnud kunagi kedagi oma kriitikast, kui too seda vääris, ei jätnud osutamata võimu mädakohtadele, olgu see võim vasakult või paremalt. 2007. aastal kirjutab ka näiteks terava kirja tollasele Rifondazione comunista esimehele Fausto Bertinottile, üteldes ilma ilukõne loori taha pugemata, et Itaalia vasakpoolsus on kaotanud oma näo ja tee, et ta reedab iseennast ja oma ideaale lihtsalt võimulpüsimise eest. Need sõnad – nagu ka tihti varasemad analoogid  Gaberilt või Pasolinilt või kelleltki teiselt – ei too ikkagi muutust, Rifondazione jääb järgmistel valimistel parlamendist välja (kuigi Della Mea, kuuekümnendate traditsioonist pärinevana, arvatavasti loodab päris lõpuni, et seda parteid on võimalik poliitilisele areenile tagasi tuua). Tolles kirjas ütleb Della Mea:

Ma olen inimeseks kujunenud mõeldes ja usukudes, et kõik koos peaksid kasvama ja arenema kui ühiskonnaliikmed, kodanikutunde (senso civico) kandjad ja levitajad, solidaarsuses ja vendluses, võimelised integreerima teaduse tulemusi oma igapäevasse ellu ning andma sõnale “seltsimees” (compagno) too esmane tähendus nii Prantsuse revolutsiooni ajast kui Vietnami partisanidelt, kellele see tähendab “tunnen sind”. See ei ole nii olnud, Fausto. Mitte kunagi. Parteiratsionaalsus, täpsemalt, tema juhtimisstruktuurid, on pidevalt tapnud  väärtuste eetikat, neid, millest sa teisipäeva õhtul kõnelesid, suretanud neid absoluutselt mittedemokraatliku toimimisviisiga, mis ülikurval moel on täiesti tsentraliseeritud-vertikaalne…

1985 aastast saadik oli Della Mea Circolo Arci “Corvetto” president ning 1996. aastal asus ta Franco Coggiola kohale rahvatraditsioonide uuriva  Ernesto de Martino Instituudi (Istituto per le tradizioni popolari Ernesto de Martino) juhatuses, asudes Milanost Sesto Fiorentinosse (FI), kultuurikohtumiste, näitemängude, kokkusaamiste ja arutelude ühenduspaika. Uudishimulik, särav ja nukrameelne, maalähedane ning rafineeritud, rahvapärane ja eliitlik, poliitiline muusik ja folkmuusik Della Mea on üks neist sildadest, mis seob uusi põlvkondi ajalooga. Mitte kunagi ennast täis, alati uhke, alati vastasseisudele tormav, oli ta ikka nähtav poliitiliste võitluste kõige elavamas, kõige ehtsamas ja kõige puhtamas osas, suutes kokku tuua noored ja vanad, töölised ja filosoofid, ajaloolased ja maamehed, diskuteerima, arutlema, pidutsema… Della Mea tegevused, tema muusika ei tuleta mitte ainult meelde kõiki neid streike, kokkupõrkeid, tuhandeid surnuid, revolutsioone, mis on praegustele töölistele nende õigused taganud, vaid ka seda, et seesinased õigused on haprad: need on inimeste valik, mitte paratamatus, seega võib neist kõigist ilma jääda, kui ise järele ei vaata ning endasuguste eest välja ei astu.

2009. aastal, sõltumata halvenevast tervisest, alustab Firenze Arciga rahvamajade ajaloo uurimisest (Itaalia rahvamajad polnud vaid kultuurikohtumiste paigad, vaid igasuguse kooperatiivse tegevuse keskused, pakkudes vastastikkust abi väga paljudes eri valdkondades), sama aasta 25. aprillil Fosdinovo (Carrara) Liberazione-peol koos kaaslastega Archivi di Resistenza’st (Resistenza Arhiivid); annab Istituto Ernesto de Martinos pressikonverentsi näituse InCanto kohta; 12 mail esitleb Acquanegra sul Chieses, Gianni Bosio sünnipaigas, ajakirja “il de Martino” järjekordset numbrit; 28. mail esineb Brescias mälestamaks Piazza della Loggia veretööd; 30 mail esineb koos Paolo Pietrangeli ja Paolo Ciarchiga Montevarchis; 3 juunil kirjutab üleskutse hääletamiseks Rifondazione comunista poolt; 12 juunil ilmub Il Manifestos tema artikkel “Põle, kaaslane, põle” (“Brucia compagno brucia”). 14. juuni ööl kell 1.30 sureb Ivan Della Mea pärast haigushoogu Milano San Paolo haiglas…

Kuid tema laulud on ikka aktuaalsed, täna ja igavesti, ning neid ei laulda mitte ainult Corvetto Arcis, kes tema mälestust üleval hoiab, vaid igal pool, kus on vaja meelde tuletada, mida tähendab võidelda vabaduse eest…

Autor: Oudekki Loone, Bologna



O cara moglie
Ivan Della Mea



O cara moglie, stasera ti prego,
Oh, kallis naine, täna õhtul sind palun

dì a mio figlio che vada a dormire,
ütle mu pojale, et ta läheks magama

perché le cose che io ho da dire
sest see, mis ma tahan kõnelda

non sono cose che deve sentir.
pole see, mida peaks kuulma

Proprio stamane là sul lavoro,
otse täna hommikul töö juures

con il sorriso del caposezione,
osakonnajuhi naeratusega

mi è arrivata la liquidazion,
jõudis minuni vallandamine

m’han licenziato senza pietà.
armutult mu saatsid minema

E la ragione è perché ho scioperato
põhjuseks, et ma olin streikinud

per la difesa dei nostri diritti,
meie õiguste eest

per la difesa del mio sindacato,
oma ametiühingu eest

del mio lavoro, della libertà.
minu töö eest, vabaduse eest.

Quando la lotta è di tutti per tutti
kui võitlevad kõik ja kõigi eest

il tuo padrone, vedrai, cederà;
su omanik, küll näed, annab alla

se invece vince è perché i crumiri
kui võidab siis ainult sest streigimurdjad

gli dan la forza che lui non ha.
annavad talle jõu, mida tal endal pole

Questo si è visto davanti ai cancelli:
Seda oli näha väravate ees

noi si chiamava i compagni alla lotta,
me kutsusime kaaslasi võitlema

ecco: il padrone fa un cenno, una mossa,
vaata: omanik teeb ühe märgi, viipab

e un dopo l’altro cominciano a entrar.
ja üksteise järel hakkavad sisenema

O cara moglie, dovevi vederli
oh, kallis naine, oleksid pidanud neid nägema

venir avanti curvati e piegati;
astumas edasi, küürus ja kummargil

e noi gridare: crumiri, venduti!
ja meie karjumas: streigimurdjad, äraostetud!

e loro dritti senza piegar.
ja nemad otse, kordagi pöördumata

Quei poveretti facevano pena
need õnnetukesed nägid vaeva

ma dietro loro, la sul portone,
ja nende taga, ukseavas

rideva allegro il porco padrone:
naeris lõbusalt see siga omanik

l’ho maledetto senza pietà.
teda needsin ilma häbita.

O cara moglie, prima ho sbagliato,
oh, kallis naine, ma enne eksisin

dì a mio figlio che venga a sentire,
ütle mu pojale, et ta tuleks kuulama

ché ha da capire che cosa vuol dire
sest tal on vaja mõista, mis tähendab

lottare per la libertà
võidelda vabaduse eest.

ché ha da capire che cosa vuol dire
sest tal on vaja mõista, mis tähendab

lottare per la libertà
võidelda vabaduse eest.

Täna on 25. aprill – 1945. aasta sel päeval vabastasid partisanid Itaalia. Eelnevatel aastatel oleme seda päeva lahti mõtestanud (Marco ja Kristjan), tänavu üks lugu Itaalia vaieldamatult ühelt parimalt Teise maailmasõja ning selle järelmite kirjeldajalt, Mario Rigoni Sternilt, kes on kõigi südames just oma humaansuse ning aususe tõttu. Lugu pärineb raamatust “Il bosco degli urogalli” ja kannab originaalis nime “Di là c’è la Carnia”

On möödunud kakskümmend aastat ja ikka see tundub kui eile. Tundub ka seepärast, et aega inimhinge elus ei mõõdeta kalendriga vaid juhtumustega, mis seal aset leiavad; nii nagu teed, mida sa käid, ei mõõdeta pikkuskilomeetrite vaid raja raskusega. Teekond Cervino põhjakülge pidi üles on palju pikem kui tee Milanost Napolisse mööda Autostrada del Sole 1‘t. Need pole ka midagi võrreldavat. Tema jaoks oli see möödas, nii nagu ma rääkima hakkasin, ent vaid täna võib leida mõtet enda tookordses käitumises; läbielamise ajal see võimalik ei olnud. Ta lugu kerkis mu ette, kui õhtul juurvilja-aeda üles kaevasin… Kuidas venelaste armee tungis idast peale, sakslased püüdsid koonduslaagreid evakueerida, kuid manöövrite kiiruse tõttu neil see alati ei õnnestunud; ning nii uitasidki nälginud sõjavangid väikeste rühmadena ühtede ja teiste suurtüki- ning tankiliinide vahel. Sedamoodi oli ta jõudnud Põhja-Poolast Sileesiasse, kus sakslased ta vangi võtsid ning söekaevandustesse tööle panid. Pole võimalik kirjeldada kui raske see aeg oli; pole võimalik ütelda, kui kaua see kestis, sest kõik oli alati pime. Must oli päev all kaevanduses, must oli öö Lageri barakkides, mustad olid näod, riided, Lageri kaevude vesi, mädanenud kartulid (üks pütt iga baraki kohta lõunaks ja õhtuks ning ei midagi muud). Ainus valge oli ilmeta silmade sklerootilisus ning vangide, itaallaste ja venelaste, alasti kehad, mida igal õhtul veeti puhkama ühisesse hauda.

Vene armee jätkas pealetungi ja Lageri valvurid tegid koos sõjaväearstiga vangide hulgast valiku. Nood olid kõik alasti, rivis, värbamisväljakul. Lipiku nöör ripnes kuivetunud kaelas ning lipik püsis rinnal, number sellel hästi näha. Arst möödus kiiresti, talle järgnemas Lagerfeldwebel koos nonde numbrite registriga. Too vaatas rutakalt jalgadest silmadeni, käed ette sirutatud ning ütles lühikesi sõnu, mis tähendasid: kerged tööd, rasked tööd, surm. Laagri marssalid märkisid pedantselt registrit. Kui nad jõudsid temani, tõmbas ta pingutusega tursunud kõhu sisse, ajas kõhnukese ja sisselangenud rinna ette. Meditsiiniametnik peatus hetkeks, heitis pilgu haavale, mis oli ta vasakul jalal – miinikild Albaaniast – ja ütles midagi Feldwebelile; puudutas sõrmeotstega tursunud kõhtu ja siis fikseeris nähtu. Ütles tema saatuse. Öösel viidi ta ära koos paljude teistega. Ühendusvagunid ei möödunud mitte raudteejaamast, vaid suure Kriegsgefangenenlageri juurest. Ka päevadel ja öödel rongis polnud mõõtühikut; aega lõid vaid kolksud ühenduskohtadel ning raudteelaste hääled. Rong peatus ühes sügavas orus ja nad tõsteti maha. Taas töötas ta kaevanduses. Raua omas, seekord. See oli kõrge mägi, kõigi astmetega nagu Dante puhastustules ja seal oli tuhandeid vange ja deporteerituid kõigist rahvustest. Seal oli kindlasti parem kui söekaevandustes, kuigi väga külm, sest töötati lahtise taeva all; ning ümberringi olid lumest valged mäed ja sügavad metsad. See talv oli raske, piinas lumega ning aeg-ajalt puutusid rauamaagiga vankrid vastu matmata kaaslaste külmunud kehi. Ainult keegi ei surnud nälga kuna Kaevandusühing andis toidulisa Lageriratsioonile. Kuidas olekski teisiti saanud tööd teha? Ükskord kaevandusringil kohtas ta poliitilisi väljasaadetuid; nad olid puhtad oma triibulistes vormiriietes ja täies jõus. Üks neist laulis vaiksel häälel itaalia keeles Bandiera rossat ja möödudes sosistas talle väga selgelt “Corraggio alpino, la va a pochi!”2 Aga tema oli selleks ajaks juba mõtisklenud põgenemise üle ja teadis nüüd, kus ta oli. See jõgi üleval oli Mur ning ülesvoolu minnes jõuaks ta piirile ning teisel poole Alpe ongi kodu.

See ei õnnestunud kuna üleval oli liiga palju lund ja tal ei olnud toitu, sandarmid püüdsid ta kinni kümne päevaga. Ta veetis kuu Straffenlageris ning tuli sealt elusana välja. Isegi praegu ei teadnud ta, kuidas. Isegi praegu, kakskümmend aastat hiljem. See kuu kuulus ühte teise ellu mis talle, kes teab kuidas, omaks sai. Grazis nad pandi puhastama pommirususid ja seal käsutasid Ungari SS-lased. Venelased olid juba Ungarisse tunginud ning nood olid sealt põgenenud koos oma naiste, kulla ja hobustega. Kuid nad häirisid kõiki ja tahtsid, et Lageri vangid neid tervitaksid tõstetud käega üteldes – Kirantass! Anda au ja ütelda “kirantass” või võtta vastu piitsahoop. Tema võttis viimaseid vastu palju. Ühel päeval ütles ungarlasest ohvitser itaalia keeles: “Võib-olla lõppeb sõda kiiresti; Hitleri salaarmee hävitab juudivaenlase ja teil on õnn töötada ja Euroopa uuesti üles ehitada. Kuid võib ka juhtuda, et venelased jõuavad kohale enne. Seesugusel juhul, ning eriti teilt, itaallastelt, me palume kaitset oma naistele.”

Ootamatult lõpetati nende kaevamine rusudes ja nad viidi linna piirile kaevama tankitõrje kraave. Üks mööduv naine pillas nende kaevikusse tüki musta leiba ja üks vanamees sosistas neile saksa keeles: “minge ära koju. Kõik on lõppemas. Alles kaputt!”

Lageris olid ungari valvurid tõmbunud oma kivist barakkidesse ja valitses vaikus. Ilma sõnagi ütlemata korjas ta oma vähesed järelejäänud asjad seljakotti, sidus räbaldunud sineli enda ümber, pani pähe alpivõitlejamütsi ja ütles oma kaaslastele: “Kui tahate tulla, mina lähen koju”. Oli aprilliõhtu 1945. Keegi teda ei peatanud.

Laager oli linna ääres, ta heitis tollele ühe pilgu: keset poolpurunenud katuseid ja kellatorne paistis loss; ta mäletas, et lossi all olid galeriikäigud, kuhu kõik peitusid ameeriklaste pommitamise ajal. Ta suundus sirgelt kaugete mägede poole, seal taga pidi olema Carnia3. Rohkem ta ei vaadanud tagasi. Oli aprilliõhtu 1945. aastal. Ta kõndis kiirustamata, kaugel majadest ja teedest. Öösiti magas mantli alla kerratõmbunult põõsastes paar tundi; sõi rohutaimi ning allesjäänud pöögi- ja vahtralehti, tooreid tigusid. Mõned korrad sattus ta rästapesale ja jõi nendest mune. Ühel ööl möödus ta mäeharjast ja lumesulamisveest, mis voolas alla teise oru poole: “see vesi läheb Aadria merre”, mõtles ta. Vahepeal möödus ta majadest, mis olid mahajäetud või pooleldi purustatud nagu need, mida ta oli näinud Balkanil; sisselangenud katused, kuulide jäetud must tahm seintel, tükkideks majapidamisriistad ja ärapõletatud süsi. Veel edasi leidis ta äravisatud püsse, ta võttis ühe, laadis, viskas üle õla ja jätkas oma teekonda pikki orgu.

Ta kõndis teelt eemal, läbi metsade ja üle karjamaade ning juhtus nii, et ta nägi vastu tulemas esimesi sakslasi: nad sammusid tähelepanelikult ja kahtlustavalt, automaat üle rinna, närviliselt. Pärast tuli neid teisigi, jalgratastel, seejärel üks grupp talumeeste vankril, mida vedasid kaks hobust: kõige kõrgemale oli paigutatud kuulipilduja ning binokliga ohvitser vaatles põhjalikult kõike ümbritsevat. Ta peitis end suurde puuõõnde, lasi neil mööduda ja sirutas välja püssitoru, sihtides aeglaselt ohvitserile. Aga ei tulistanud. Veerandtunni järel ta tühjendas püssi vastu kive jõepõhjas ning viskas relva vette. Ülejäänud päeva ta magas metsas. Öösel nägi ta orus tulesid ja hommikul pikka sakslaste kolonni tõusmas.

Mäe peal oli ta kuulnud kellade helinat ja tasapisi lähenes ta külale. Ta nägi lippe ja kuulis ka laulmist. Ta ületas oja ning oli majade vahel. Alguses jäi ta märkamatuks kuid veidikese aja pärast kiirustati tema poole. Lähenes üks, kes kandis peas alpivõitleja vormimütsi, millele oli kinnitatud Kaheksanda rügemendi märk, ning ümber kaela seotud punast rätikut. Ta oli relvastatud automaadiga. Mees küsis: “kust sa tuled, país4?” Mees juhatas ta trahterisse kus võis süüa kaks taldrikutäit oasuppi ja juua klaasi grappat; ent ta ei maitsnud midagi, ei rahuldanud nälga, ei janu, ei väsimust, ei vabadust. Mitte midagi. Nad panid tema mütsile paberist trikoloorikese ja ta naases teele. Kõndis, kõndis kogu aeg, aeglaselt. Nagu ta oleks tundnud hirmu kohalejõudmise ees ja oleks püüdnud seda hetke edasi lükata. Vasakul olid Veneto tasandikud oma suurte ja kiviste jõgedega, vasakul mäed alevite, külade ja lossidega. Mööda teid tulid ja läksid tanki- ja suurtükikolonnid; ta kohtas pikka veoautoderivi sõdurite ja tsiviilelanikega, kes laulsid ja lehvitasid lippe. Aga ta ei peatanud kedagi, ei küsinud kelleltki midagi. Ta lihtsalt kõndis. Läbis linna, kus ta oli 1937. aastal läbinud sõjaväeteenistuse meditsiinikontrolli, ent ta ei tundnud seda ära, seal ei olnud midagi mille järgi oleks võinud seda ära tunda. Olid purukspommitatud majad ja kiirustavad inimesed. Üks naine tuli tema juurde ja ütles: “sealpool, ühes majas on POA5 abistamiskeskus”. Ta ei läinud sinna. Läbi raskuste leidis ta tee, mis viis tema mägede poole. Aga ta ei otsinud seda mitte pea, vaid jalgadega.

Üks talumees sõitis temast vankriga mööda, ütles: “Tule peale”-“Ka mina lähen siit” Vankril oli vaat veini ja talumees pakkus seda talle juua, kui tal isu peaks olema. Ta heitis vankriheintele pikali ja vaatas taevast. Vein tekitas temas ereda kurbuse, veinitilgad olid peatunud tema habemel ja särasid päikese käes nagu rubiinid, heinapebred ja tühjad viljapead haakisid ennast tema juuste ning ülejäänud riiete külge. Ühel teeristil peatas talumees hobuse: “mina lähen siit, kui tahad tulla minu juurde… Homme võiksid puhanult teele tagasi pöörduda” . Ta ronis maha, torkas seljakoti selga ja lehvitas talumehele käega.

Kõndides ei vaadanud ta mägesid, vaid teeääri, kus kruusakivikeste vahel kasvas rohi. Ei mõelnud. Mäletas kui unenäos toda korda, kui ta oli käinud läbivaatusel sõjaväeringkonnas6; tookord oli ta paljude talumeeste seas, nüüd oli ta üksi. Üksi. “Kes teab, kas maja ukse ees on ikka veel need kaks puud? Ja maja sees? Albaaniast alates ta ei kirjutanud enam, võib-olla ta abiellus. Toni matsin kalmistule Elbasanis. Pjotr Ivanovitš. Kus võiks Pjotr Ivanovitš praegu? Ja Liza Mitz?” Ta kuulis ühe maja juurest hüütavat: “Hei! hei! Sina, alpino!” See oli naise hääl, kes rääkis kodust dialekti. Ta tõstis pea. Naine toetas ennast aiaäärisele. “Kust sa tuled?” Ta tegi žesti justkui ütledes “Väga kaugelt”. “Ega sa ei ole minu poega kohanud?” – ja ütles talle ees- ning perekonnanime. Ta raputas eituseks pead: aga kõik keda ta oli kohanud olid kellegi lapsed. Nagu omakülamees Toni, venelane Pjotr Siberist, poolakas Josef Krakowist, galiitslanna Liza. Naine jooksis talle tänavale järgi ning andis portsu kuuma polentat7 – “mul ei ole muud”, ütles.

See oli maiõhtu 1945. aastal, nii nagu praegugi. Kaks puud olid ikka veel alles ja oli ka tänav, kus ta oli nii palju mänginud, õued kivist väravate ja treppidega, oli ikka veel roheline värv väraval, nii nagu ta oli värvinud enne äraminekut; auk, kus haamrikesega tehti marmorist palle; ukse juures oli ikka veel tool, kus vanaisa suitsetas piipu ja vaatas piiritajaid ning messingist uksekäepide, mida ema kollase jahu ning äädikaga läikima lõi.

Ta kuulis enda ümber kutsumist, hõiklemist, paljude inimeste nutmist. Toas oli ikka kolm raudvoodit, kus ta oli koos vendadega maganud. Tema koht seina ääres, voodilinad, millele olid tikitud vanaema initsiaalid, sulepadjad punaste püüridega. Ta ei maganud, kuulas maja kogu öö kuni viimaks pääsukesed hakkasid uksekaarte all laulma. Palju aastaid ei olnud ta neid kuulnud.

Ta lahkus hommikul, naases õhtul, tiirutas kogu päeva metsas, nagu oleks kedagi otsinud. Kuni viimaks ühel õhtul vana onu, kortsuline ja valgejuukseline, kutsus teda juurviljaaeda üles kaevama. Kui nad olid lõpetanud, ütles vanamees: “Homme peame kartuleid kõplama”.

Tõlkinud Oudekki Loone

1Üks esimesi Itaalia kiirteesid, Kiirtee suure algustähega. Maailma kõige esimene kiirtee ehitati Itaalias 20.-datel Milano järvede äärde.

2Tüüpiline Alpisalkade ütlemine, tõlkes “julgust, alpino, on vähe ees” (vähe päevi teenistuses)

3ajaloolisgeograafiline regioon Friulis, mille kõik comuned kuuluvad praegusesse Udine provintsi

4kaaslane, omakandimees

5Pontificia opera di assistenza, Katoliku kiriku abiorganisatsioon

6kohustuslikul meditsiiniläbivaatusel

7 maisitangupuder

Compagni – Buon 25. aprile a tutti!

Itaalia peaminister Berlusconi sai täna õhtul hoobi näkku, pärast oma kõnet PdL-i parteipiletipeol, löömiseks kasutati oletatavasti  Milano Duomo miniatuuri.

Berlusconi tuli parajasti lavalt alla, astus oma pooldajate käsi suruma, kui keskealine mees  läbi rahva lähemale trügib ning eraldusaia tagant peaministrile kujukesega hoobi alumisse näoosasse lennutab, arvatavasti vigastades ka hambaid. Verise näoga Berlusconi pöördub veel korra rahva poole – seekord löödud ilmega ka sõna otseses mõttes. Ta eskorditakse autosse ja viiakse San Raffaele haiglasse, kuhu peaminister jääb vähemalt paariks ööks. Lööja arreteeritakse ja viiakse – ka Berlusconi vihaseid pooldajaid tõrjudes – politseijaoskonda ülekuulamisele.

Uudised vallutavad kohe kõik telekanalid. Berlusconile kuuluva telekanali Rete4 uudisteankur annab teavet kurva matusehäälega ja teatab, et ei saa kena pühapäevajätku soovida, sest selles pühapäevas ei ole ju midagi kena. Hetk hiljem tulevad loomulikult kõigi poliitikute kaastundeavaldused, paraku vinti üle keerates.

Nii teatab minister Umberto Bossi, et tegemist on terrorismiaktiga, Vabariigi president Napolitano lisab, et aitab vägivalla keerutamisest; alamkoja esimees Gianfranco Fini – kõigi poliitiliste jõudude kohus on mitte lasta Itaaliat mingil juhul tagasi pöörduda vägivallaastaisse. PdLi portavoce Daniele Capezzone leiab, et see kõik tuleneb Berlusconivastasest vihaõhutamisest, millega päevast päeva tegeleb meedia, ajalehed ja televisioon. Opositsioonipartei Partito Democratico liider Pier Luigi Bersani ütleb, et tegemist on sõnulseletamatu toiminguga, mis tuleb karmilt hukka mõista. Tsentristlik Italia Dei Valori ning viimase aja karm Berlusconikriitik Antonio Di Pietro annab aga ebaselge sõnumi “mõistan hukka füüsilise vägivalla Berlusconi vastu nagu ma mõistaks hukka iga teise puhul”, aga “poliitilisel maastik on täis meeleheidet ja viha, mille on loonud need, kelle käes on selle maa ohjad ja kes kasutavad neid vaid omaenda eesmärkidel”. Udc liider Pier Ferdinando Casini väidab, et Berlusconil on nende täielik solidaarsus ilma kuide ja agadeta. “Vägivald ka poliitikas on tolereerimatu ning eriti tolereerimatu rahumeelsete manifestatsioonide ajal”.

Hakatakse kõnelema sellest, kuidas tuleb niisuguste juhtumite toimumine seadusega välistada. Facebookis tekib aga samal ajal lööja, 42-aastase Massimo Tartaglia, fänklubi, 10 000 liikmega. Tuntud ja hinnatud ajakirjanikud Marco Travaglio ja Peter Gomez ütlevad veebilehel, et nemad peavad lööjat kurjategijaks ja kavatsevad edasi võidelda ikka ainult sõnade ja analüüsidega. Veebis hakkavad levima konspiratsiooniteooriad sellest – viidates muuhulgas ka Mussolinile, kes atentaati oma seaduste karmistamiseks ära kasutas –  kuidas Tartaglia oli provokaator, mitte just otseselt PdL poolt makstud, aga sinnapoole.

Siis osutub politseist, et Tartaglia pole mitte ainult mitte ühegi teadaoleva “opositsioonigrupi” või vägivaldseid meetodeid pooldava ühenduse liige, Tartaglia on viimased kümme aastat olnud psühhiaatrilise järelevalve all, ta on lihtsalt tugevalt mentaalselt häiritud isik, nagu neid ikka ette tuleb.

Terrorismialarm kaob. Uudistekanalid tõmbuvad kui teod karpi, edastades kuivalt fakte, välisuudised saavad järsku olulisema kaalu, kõigil on natukene piinlik. TG5, berlusconistliku mõtte häll ja peaedastaja, teeb siiski kella üheteistkümne paiku õhtul erisaate – ja seal on eetris senati esimehe Schifani intervjuu, kus viimane kommenteerib, et “ärge tulge mulle ütlema, et see on vaimselt häiritud inimese töö” – veel teadmata reaalseid asjaolusid. See iseloomustab kenasti praeguste Itaalia parteijuhtide poliitilist kultuuri ja analüüsivõimet pingeolukorras: ükski poliitik ei kasutanud ära võimalust vaikida, avaldades vaid kaastundumust Berlusconi valu osas ning mitte kiirustades andma hinnanguid sündmustele, mille olulisi fakte nad ei teadnud.

Nüüd jääb veel oodata, mida tehakse järgmistel päevadel ja kas ja kuidas poliitilised jõud oma nägu puhtaks üritavad pesta ning kas valitakse sündmuse unustamise või Berlusconi märtriks muutmise strateegia või hoopis midagi kolmandat.

Umbes kell 12 öösel helistab haiglasse ründaja isa, kes ütleb, et ta on kohutatud sellest, mis toimus ja mida ta videolt nägi.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Istusime ühe centro sociale õuel ja rääkisime juttu, mina ja tema, kes mäletas omast kogemusest Itaalia seitsmekümnendaid, compagno kellega me oleme nii mõnelgi manifestatsioonil kõrvuti kõndinud. Ta kõneles järgmist.

Esimest korda käisin ma valimas kuskil kaheksakümnendate algupoolel, kohalikel valimistel. Berlinguer oli juba seisnud FIATi tööliste eest ja PCI (Itaalia kommunistlik partei) oli juba täielikult oma näo kaotanud ning Craxi korruptsioon oli täies jõus. Mu vanemad juba mõnda aega ei hääletanud PCI poolt – mida nad  kuni seitsmekümnendate teise pooleni olid eelistanud – sest nad lihtsalt ei suutnud. PCI, kes alati oli nõudnud, et rahvas tahaks seda, mida nemad ütlevad ja kui rahvas teisiti tahab, siis ta on “hullunud”. Hullujatega võib aga karmilt käituda, sellepärast kasutaski just PCI siinsamas Bolognas tudengiliikumiste vastu karmi jõudu.

Ma valisin Kristlike Demokraatide kandidaati. Mitte sellepärast, et DC-l oleks olnud kuidagi parem programm, mitte selle pärast, et kandidaat oleks olnud kuidagi eriti särav isiksus, aga selle pärast, et ükskõik kes oli parem kui PCI kandidaat. Paar kuud hiljem kuulsin ma aga esimest korda Stingi laulu “Russians” ja esimest korda ma mõtlesin, et äkki tõesti venelased armastavad oma lapsi – venelased tähenduses kõik inimesed NSVLis, sest meie jaoks olid nad kõik venelased. Autoritaarsed kommunistid.

Esimest korda ma mõtlesin, et äkki on nad nagu meie. Mina. Inimesed. Kes ei kirjuta pimesi alla kõigele, mida juht ütleb, kes  ei poolda  tingimata ametlikku kurssi, isegi siis, kui nende hääl on nõrk või kui seda ajutiselt pole kuulda. Või on maskeeritud. Ma hakkasin kahtlema.

Aastatega see kahtlus süvenes ja Berliini müüri langusega langes ka minu viimane antikommunistlik barjäär. Ma nägin, mis tuli välja raudse eesriide tagant, ma kuulasin inimesi teiselt poolt ja veendusin, et Stingil oli õigus. Igas ühiskonnas on alati neid, kes ei ole valmis võimu nimel kõike ohverdama. Neid kes ei mõtle nagu Simson, et suren mina, siis surgu ka vilistid, sest vilistid on vaenlased. Kes armastavad oma lapsi. Kes tahavad elada. Kes ei ole hall mass partei käes. Kellel on oma ideaalid.

How can I save my little boy from Oppenheimer’s deadly toy?

Üheksakümnendatel ma valisin juba programmi pärast Rifondazionet, siis kui Bertinotti seda veel üles ehitas. Enne kui ta selle taas sügavikku paiskas. Kuid sellepärast on mul väga lihtne mõista, miks inimesed valivad selliseid nagu Berlusconi – ja Laar – sest need ei lähe kunagi kommunistidega kaubale, kuna kommunistid on külm õudus, mitte inimesed.

Mina olen sellest vihkamiseringist õnneks välja astunud. Ma ei vali Berlusconit, sest tema poliitika on Itaaliale ohtlik. Praegu ma ei vali üldse kedagi, sest iga hinna eest antikommunistlikud valikud on loonud poliitilise klassi, mis on veel hullem, kui too kaheksakümnendate oma. Kuid ma kavatsen alati ühiskondlikus elus osaleda. Ja ma ei kavatse kaotada.

I love my children too.

"Minu Itaalia", Petrone Print, 2009

“Eksisteerivad tõsised ajaloolised põhjused, miks Itaalia on nii erinev kogu ülejäänud Euroopast ja tema ühiskondliku elu loogika tundub mõistetamatu või isegi mitteolemasolev”, ütles Wu Ming 1, Itaalia uue kirjanduse – selle postmodernismijärgse – üks säravaid tähti. Kõik itaallased teavad ning tunnetavad neid põhjuseid ning erinevust, kuid seda jagatud kultuuri on üliraske edasi anda, veel vähem võõramaalasele selgitada. Viimane on nii keeruline ning ajamahukas tegevus, millega isegi mitte kõik itaallased hakkama ei saa – sest mõningad mainitud põhjustest ollakse lihtsalt õhuga sisse hinganud, omamata kunagi vajadust neid sõnastada.

Seepärast on küllalt tavaline, et välismaalaste esmapilt Itaaliast jääb paratamatult pealiskaudseks, et neid kummalisi vastuolusid kultuuris kiputakse täitma omaenese minevikuga – kui just tegemist ei ole treenitud vaatlejaga, nagu üks väljapaistvamaid Itaalia lähiajaloo spetsialiste Paul Ginsborg või inglasest ajakirjanik Tobias Jones.

Meeldiv lennukilugemine

Petrone Prindi uusväljaanne “Minu Itaalia” ei küünitagi eelmistega ühte ritta, sest eesmärgiks polegi Itaalia ühiskonna analüüs, kirjeldus ega ühiskondliku loogika selgitamine vaid – nagu “Minu” seerial tavaks – info andmine sellest, kuidas üks tavaline eestlane end tunneb, olles seatud vastamisi kultuuriga, mis on talle võõras. Nagu ikka, on nende kohta keeruline arvamust avaldada, sest kuidas anda hinnangut teise inimese isiklikele läbielamistele, eriti kui see maailm on sulle nii siiralt ja ausalt avatud nagu Kristiina Praakli Liguria-kirjelduste oma.

See raamat, täis värvikaid ning kirjuid seiku ühe tüdruku elust, on lihtsalt loetav ning turtsumapanev ning õhku jääb küsimus, kas mõni tegelane on ikka aristokraatselt kõrk või hoopis lihtlabaselt hullumeelne. Ma arvan, et ükski inimene, kes “Minu Itaalia” läbi loeb, ei osta endale eal läbimõtlematult ülikonda, kontrollimata, ega seda ei ole valmistanud mingi kummaline tootja sünteetikatsisaldavast materjalist – kiirtee ning udust esilekerkiv Carrefour ei saa nii kergelt ununeda.

Kõige võõra suhtes täpsuseni ettevaatlik ja kartlikult lähenev nagu vett katsuv kassipoeg, ei halasta autor ka mitte iseendale: ta nutab, teeb “eepilisi fopaasid”, kirub, asjatab, rõõmustab, eksib ning on üdini eestlane.

Missugune on elevant?

“Mismõttes ei ole soovitav itaallastega sisepoliitikast rääkida” hüüatas üks mu sõber, ka mitte sünnilt itaallane, aga kaua aega siinelanud kirglik poliitikahuviline, kui ma talle mõningaid Kristiina Praakli väiteid refereerisin, “see on kõige lihtsam viis sõpru leida, sa pead ainult teadma, millest sa räägid”. Lõuna-Itaalia sõbratar läheb põlema, kui ma kontrollin oma kogemust toidu teiseks päevaks jätmisele: “lasagne on ju järgmisel päeval PAREM” – ja kui google’sse toksida “ricette del giorno dopo”, siis leiab hulganisti põnevaid retsepte, kuidas eelmisest päevast ülejäänud toidust midagi ülimaitsvat teha. Itaalia ei ole rassistlik riik, seda kinnitavad mulle ka kaks mustanahalist koolikaaslast Bologna Ülikoolist, vaatamata mõningate poliitiliste jõudude õhutustele on rassism võõras nähtus. Siin on igasuguseid probleeme, võõrapelgust paljude poolt, aga rassistlik Itaalia ei ole.

Võõra kultuuriga kohtudes ongi kõige kergem vabandada kõiki vigu – nii enda kui teiste omi – kultuurierinevustega, kanda üle isiklikke eripärasid kultuurile ja pidada kultuurieripärasid isiklikeks veidrusteks. Seepärast tulebki Kristiinale tänulik olla, et ta omad vead lahkelt meile õppimiseks jagab. Tema kirjeldatud võõralt taldrikult mittesöömine pole näiteks üksiku lapse kapriis, palju itaallased on mulle hämmastunult kirjeldanud seda “ameeriklaste veidrust” restoranis üksteise toite maitsta; ekstsentrilisi oma lastesse kiindunud emasid on arvatavasti Eestis sama palju kui Itaalias, kuid nad lihtsalt vastavad Itaalia stereotüübile. Teised ei pruugi silma torgata, sest nad ei ole “õiged itaallased” – nagu sada aastat tagasi lahkus Friedebert Tuglas pettunult Torinost, sest seal olid sirged ja korrapärased teed ning vaiksed hillitsetud inimesed, üldse mitte Itaalia: mulle tundub, et seesama sügav, kultuurne, üliviisakas ja sirgjooneliselt aus Itaalia on Kristiina Praaklil on külastamata jäänud.

See eelnev ei tähenda, et tema märgatud Itaalia oleks kuidagi vähem Itaalia või mitte-eksisteeriv Itaalia, see ei tähenda, et Questuras immigrante kuidagi hästi koheldaks või suvaline administratiivsüsteem oleks kuidagi inimsõbralik: “Minu Itaalia” illustreerib detailselt fakti, et riigis, mille bürokraatia on kolmepäine lohe, ei ole vaja oodata, et ülikool või võõraste vastuvõtusüsteem kuidagi viisakas või mõistetav oleks. Meil, endisest NSVL-ist tulijatel on natukenegi lihtsam, sest too bürokraatia oli seitsmepäine lohe, kui sa sellega hakkama said, siis Itaalia tekitab ainult selle imestuse, et kuidas G8 hulka kuuluv kapitalistlik maa vahepeal nii organiseerimatu saab olla.

Muide, need Eesti ajakirjanduseski varem valgustamist leidnud maffia, lõuna-põhja erinevused ja Berlusconi oleks võinud rahulikult välja jätta. See raamat on väärtuslik eestlase päevikuna ning sinna vahelepikitud pealiskaudsed käibetõed tõsiste poliitiliste probleemide kohta tekitavad lihtsalt piinlikku ebamugavustunde. Täpselt samuti ka peatükk itaallaste aust ja uhkusest: nimed nagu Dante, Raffael, Da Vinci, Machiavelli ja teised kuuluvad keskoolihariduses nimetatute hulka – ja tahavad seetõttu isegi populaarse käsitlusena eraldi põhjalikumat raamatut. Võib-olla oleks võinud lugejat säästa tuntud detailide ülekordamise valusast igavusest ning jutustada pikemalt tollest Genovas sündinud cantautorest, kes iga itaallase südames elab, Fabrizio De Andrést…

Koolipreili fenomen

Kristiina Praakli otsib selles raamatus igal sammul mingit endale vastuvõetavat maailma, annab hinnanguid igale tillukesele või suurele faktile, et teada saada kas see sobib – ning ma tunnen ära selle rahvavalgustaja geeni, mis on vist olemas igas natukenegi haritud eestlases, justkui kaitsekilp kõige võõra suhtes: sest ehk saab neile õpetada kuidas asjad tegelikult käivad ning kuidas õigesti tehakse. Kahju, et reaalsuse kirjeldused ning faktidele toetuvad analüüsid pidid eneseotsingute arvelt raamatust eemale kolima – kasvõi sellestsamast justkui Vene klassikalisest kirjandusest välja astunud onust, kes Pärsia vaipades arveldab, oleks tahtnud rohkem teada.

Kuid ei ole vaja arvata, et raamatust midagi teada ei saa, sugugi mitte – autor kõneleb sellest, kuidas teatud ringkonnis suhelda, kuidas pestot teha, et vahepeal mässatakse tänavatel ja okupeeritakse ülikoole, et Itaalia vasakpoolsed võivad olla pimedad ameeriklastevastased natsionalistid, et akadeemilise ringkonna sisemine ringkaitse omab Itaalias eriti rafineeritud vorme, et mõned ei taha kodust ära kolida ja mõned ei saa ning et inimesed võivad salaami peale hulluda. See on perfektne käsiraamat haritud koduperenaisele – casalingale –, kes peab hoolitsema, et kogu kirju suguvõsa omavahelistel koosolemistel tülli ei läheks ning oskama igaühele midagi meeldivat ütleda, konflikte vältides.

Kelle pilgu läbi?

Kummalisel kombel usub Kristiina Praakli raamatut kirjutades juba ette, et ta jääb nagunii välismaalaseks ning seepärast tundubki kogu teos kui ühe Genova künkal istuva enesekeskse kajaka silme läbi edastatud. Ent loo kulgedes ning iga fakti enese jaoks sisimas selgeks vaieldes ei pane autor tähelegi, kuidas ümbritsev kultuur temasse nahapooride kaudu imbub – alles lõppsõnas vaatab ta üllatunult enesesse ning näeb kuidas kramplik kinnitumine “põhjamaise” identiteedi külge on kuhugi kadunud ning itaalialikkus selle asemel pesa teinud. Nii lükkab ta ise ümber oma teesi, et Itaalias jäädakse alati välismaalaseks ja saab kinnitust kakskümmend aastat Roomas elanud Kristel Kaaberi tõdemus Itaaliablogis: “On maid, mille täieõiguslikuks elanikuks saad ainult paberite kaudu, on maid, kus ei piisa dokumentidestki. Aga on ka rahvuseid, kus kuulud nende hulka ainult selle pärast, et nende saatusest hoolid ja et neid armastad. Itaalia käibki sinna viimaste alla”.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Arvustus ilmus ka Postimehes

1984-berlinguer

Hüvasti, Berlinguer
(foto: Carlo Picone)

Ma kahtlesin natukene, enne kui otsustasin 11. juunil minna Piazza VIII Agostole õhtut veetma, kultuuriüritusele, mis toimus Itaalia Kommunistliku Partei (PCI) kõige populaarsema peasekrtäri, Enrico Berlingueri 25. surma-aastapäeva puhul.

Ma ei kahelnud mitte ainult selle pärast, et PD – Partito Democratico – oli üks aktiivseid korraldajaid ning üritus nimega Per Enrico omas ka kohalike valimiste teise vooru valguses teatud konkreetset päevapoliitilist aspekti. Ma kahtlesin selle pärast, et PD-d tundes ma ei saanud olla kindel, kumba Berlingueri seal mälestatakse, kas seda togliattilikku või toda berlinguerilikku. Peaesinejat Modena City Ramblersit tundes tegin panuse viimasele ning läksin.

Bürokraat

Selleks, et mõista Berlingueri suurt vastuolulisust, tuleb pöörata pilk PCI -Itaalia kommunistliku partei – sõjajärgsesse arengusse. Berlinguer on tüüpiline näide inimesest, kes pöördus paremalt vasakule või õigemini – hakkas võimuihaldajast poliitikuks. PCI tegevus taastus Itaalias 1943. aastal ning selle juhtimine jagunes peamiselt kolme mehe vahel: Palmiro Togliatti (Moskvameelne mees), Luigi Longo (ka mõnevõrra Moskvameelne, kuid kindlasti tegutseja) ning Pietro Secchia (sõnaosav taibukas poliitik, kelle fašistid olid 18 aastaks vangi mõistnud). Togliatti oli neist ametlik juht, number üks, Secchia tema assistent ning organisatsiooniline korraldaja ja Longo Itaalia vastupanuliikumise militaarse tiiva juht.

Secchia, stalinistidele tüüpilisel moel, kummardas ja kuuletus absoluutselt parteile ning Togliatti, samuti stalinistidele tüüpilisel moel, alandas ning hävitas teda. 1954. aastal põgenes Secchia üks lähemaid assistente, Giulio Seniga Roomast koos raha ja partei salajaste dokumentidega – mis olid Secchia vastutuse all. Seniga väitis, et ta käitus sellisel viisil, kuna tahtis, et Secchia astuks välja Togliatti mõõduka ja oportunistliku poliitika suhtes. See muidugi lõpetas Secchia poliitilise karjääri, ta asendati Giorgio Amendolaga. Togliatti lasi aga käibele kuulujutu, nagu Secchia ja Seniga oleksid olnud armukesed: midagi hullemat tolleaegses Itaalias ei saanudki kommunisti kohta ütelda, tuletame meelde, et ka üks 20. sajandi suurimaid intellektuaale, Pierpaolo Pasolini heideti parteist välja oma ebamoraalse käitumise eest – tema oli gay.

1964  morte  togliatti_2_jpg

Togliatti on surnud!

Kuid tollest võitlusest saadik eksisteeris PCI alati kahes tiivas: üks tõepoolest vasakpoolne, kes võitles muutuste eest Itaalia ühiskonnas ja teine oportunistlik ning valmis võimu nimel ükskõikmilles kokku leppima. Kui Togliatti 1964. aastal suri, siis andis see lootust partei muutumiseks, peasekretäriks valiti Luigi Longo, mida nähti sammuna reaalselt vasakule. “Ma olen peasekretär ja mitte ülemus,” ütles Longo, tema ajal hakkas PCI kaugenema NSVL-st, ta toetas Dubčekit Praha kevade ajal (olles seal kõnet pidamas vaid päev enne Nõukogude vägede sissetungi) ning toetas ka üliõpilaste 1968. aasta liikumist, seda, mida ka praegu mäletatakse ühiskondliku arengu pöördepunktina ja mida ülejäänud PCI bürokraatia põlgas.

Selle bürokraatia ülesehitavaid eeldusi võib ka praegu näha näiteks Partito Democratico ridades ning mina võtaksin need kokku niimoodi:

  • rahvas on loll
  • meil on teadmised ja poliitiline kultuur, et otsustada
  • meie käsime ja nemad kuuletuvad
  • me hoolime ainult omaenda personaalsest heaolust ja võimust.

Niisuguse tiiva olemasolu viis kiiresti Longo, ainsa PCI juhi, kes avalikult parlamendis on Trotskit tsiteerinud ning kes karmilt stalinistlike meetodeid ründas, kõrvaletõrjumiseni ning tema asendamise togliattiliku bürokraadi Enrico Berlingueriga, keda avalikkus tundis kui “ausat ja pühendunud meest”.

PCI oli selleks ajaks küll selgelt tsementeerinud oma koha poliitilisel maastikul, olles mänginud sotsialistid vähemoluliseks – kuid samas mainitud kahe tiiva vastuolud paralüseerisid seda parteid seestpoolt. PCI oleks tahtnud, et ametiühingute ja sotsiaalsete liikumiste ühendaja ja juhtija olla, kuid oportunistlik tiib kartis “mõõdukate” valijate kaotust. Loomulikult seisid külma sõja tingimuses ka USA ja NATO selgelt kommunistide valitsusse jõudmise vastu ning seega vajas poliitika selget muutust.

Berlinguer, tulles bürokraatiamasinast, otsis seda muutust hakatuseks “ajaloolises kompromissis”, kokkuleppes Kristlike demokraatidega (DC) võimu jagamiseks; lisaks ka järeleandmises NATO poliitikatele – või siis silma kinnipigistamises, kuidas soovite – mis aitasid kaasa terrorikampaaniatele, mida “tinasteks seitsmekümnendateks” kutsutakse, sadade inimeste surma plahvatustes väljakutel, rongijaamades ja mujal. Oma pöördumises DC poolde marginaliseeriti ka täielikult sotsialistid, PCI vaatles PSId noorema vennana, kelle lojaalsus on garanteeritud, seda arrogantsi ei andestanud PSI kunagi – ning valis oma juhiks Bettino Craxi, kellest 1992. aastaks sai Itaalia korruptsiooni sümbol.

Tõenäoliselt Berlinguer muidugi ka lihtsalt alahindas DC struktuure, katoliiklikku kollektivismi ei toetanud isegi selle mõõdukamad tiivad, autoritaarsetest rääkimata, vaatamata oma valmidusele parempoolsete jõududega ikka ja jälle kokku leppida, vaatamata pärinemisele oportunistlikust taustast, oli Berlingueris ka seitsmekümnendatel arvatavasti olemas mingi usk poliitika “moraalsesse palgesse”, kuid mida tema bürokraatlik taust lubas toetuse ja pragmaatika nimel unustada.

Lisaks oli muidugi muutunud ka Itaalia ühiskond, autonoomsed liikumised olid ka vasakpoolsetelt, neilt, kes tingimata end tarbijana ei identifitseerinud, võtnud ära soovi järgneda parteile “õiges” suunas. Siiski, seitsmekümnendate kriisi tingimustes veenis Berlinguer töötajaid loobuma oma jõupositsioonidest võitlemaks oma huvide eest “rahvuslike huvide” nimel ning astus karmilt 1977. aasta liikumise vastu: kuivõrd just see massiliikumine võttis kokku seitsmekümnendail toimunud muutused ning hakkas otsima süsteemi vabale indiviidile: hierarhia vähendamisega (lahutuse lubamine jne), liidri- ja eliidikriitika, töökonseptsioonikriitikatega, mittevägivaldsusega. PCI Berlingueri juhtimisel saatis politsei massikogunemistele, et nood arreteeriksid või ka tulistaksid meeleavaldajaid, üliõpilasi ja teisi: PCI nägi sel ajal togliattilikul moel autonoomsetes rahvaliikumistes vastast, mitte kaaslast.

moro-e-berlinguer

Moro ja Berlinguer

Kui 1978. aastal rööviti Aldo Moro, siis asus Berlinguer selgelt “resoluutse poliitika” pooldamisele (linea della fermezza), üteldes, et riik ei tohi terroristidega (Brigate Rosse) läbi rääkida. Olgu üteldud, et see on ainus kord Itaalia ajaloos, kus “resoluutset poliitikat” on rakendatud, Itaalia poliitika on olnud alati vastupidine, kuid Morot ei pooldanud ei USA ega NSVL, ega enam ka katoliiklased ise. Berlinguer astus nendega ühele poolele, ega teinud sammugi, et otsida pääsemisvõimalust “ajaloolise kompromissi” partnerile. Ka see andis arvatavasti oma panuse Moro hukkumises kevadel 1978.

Seega, kokkuvõttes, seitsmekümnendate Berlingueri võib kirjeldada kui tüüpilist togliattilikku bürokraati, pigem paremale hoiduvat, kes tegi nii strateegilisi (DC alahindamine, suhted NATO ja NSVL-iga) kui kohutavaid taktikalisi vigu (77. aasta liikumine, Moro).

Kõige armastatum

Siis kukkus tema maailm kokku. 1979. aasta valimistel kukkus PCI toetus 34.4% 30.4%, PSI ja DC kaotasid vaid marginaalselt ja radikaalid tõusid 1.1% 3.5%. PCI oli kaotanud poolteist miljonit häält. Berlinguer mõistis, et “lähendamise” poliitika oli olnud läbikukkumine ning Moro surm oli ka tema enese poliitiline surm. Ta veenis PCI-d loobuma kokkuleppest DC-ga, siis vastuseks oli küll mõnelt poolt kergendus – “me ei pea enam kärnkonni neelama” – kuid bürokraatiamasin jätkas töötamist vasakule pöördumise vastu.

8. septembril 1980. otsustas FIAT, et languse tõttu rahvusvahelisel autoturul saadetakse 24000 töölist 15 kuuks töötuskindlustusega sundpuhkusele (cassa integrazione) ning pärast seda võetakse tagasi ainult pooled. Nendest 24000 enamus oli seitsmekümnendail mänginud juhtivat rolle ametiühingute tugevnemises ja tööliste võitluses. Kolm päeva hiljem teatas FIAT, et nad vallandavad 14000 töölist kohe. Ametiühingud vastasid küllalt ebatavalise meetodiga Itaalia töölisliikumise ajaloos: üldstreigiga, koos vabrikute täieliku okupeerimise ja pikettidega. Töölised olid neil esimestel päevadel entusiastlikud – saades indu ka Lech Walesast ja Poolast toimunust – tundes, et nad võitlevad võtmetähtsusega lahingut töölisliikumise ajaloos.

1980 berlinguer fiat_jpg

Berlinguer FIATi ees

PCI poolt hakkas aga tulema signaale, et töölised peaksid vastupanust loobuma. Sel hetkel tegi Berlinguer oma lõpliku otsuse nii poliitilistes tõekspidamistes kui hinnangus oma senisele poliitikale. 25. septembril 1980 tuli Enrico Berlinguer FIATi väravate ette ning lubas, et PCI toetab töölisi viimase hingetõmbeni: “me toetame teid, et te kestaksite vähemalt ühe tunni kauem kui padroni (härrased)”. Itaalia vasakpoolsus – ja mitte ainult vasakpoolsus, ka mõõdukad liikumised – juubeldasid Berlingueri sirgjoonelise toetuse ja emotsionaalsete sõnade pärast ning Berlinguerist sai più amato – armastatuim poliitik. Paraku oli 1980. aastaks töölisliikumine juba nõrgenemas, FIATi lubadus taganeda esialgsele positsioonile saata 24000 esialgu cassa integrazionele lõhestas positsioone. Seitsmekümnendail oleks Berlingueri samm kindlasti muutnud Itaalia ajalugu, 1980. võttis Agnelli – FIATi omanik – siiski napilt ajaloolise võidu, mis kujundas järgnevaks dekaadiks töösuhete iseloomu.

Kuid see samm oli andnud Itaaliale poliitiku, kellele loota, andnud taas “peasekretäri, mitte valitseja”, karismaatilise, kuid ideedega taibuka liidri. Radikaalina rahva poolt toetatud, pöördus ta (tagasi) ideaalide poole, otsides “demokraatliku alternatiivi”, soovides liita sotsialistid, kommunistid ja radikaalid kuid rünnates valusalt selleks ajaks relvasmuugeldamiste ja vargustega kurikuulsaks muutunud PSI juhti Craxit. Kaheksakümnendate algusest pärinevad Berlingueri mõttekäigud “moraaliküsimusest” poliitika esimese küsimusena ehk ideest, et ilma institutsioonide aususeta, kontrollitavuseta ja usalduseta ei ole demokraatia võimalik. Berlinguer rõhutas ka, et PCI ei vali kunagi kraksiaanlikku kahepalgelisust ning tõi sisse mõiste “erinevus” (diversità): kommunistid, ütles ta, on need, kes on erinevad, need, kes tahavad teistsugust võib-olla isegi mõistetamatut – aga kommunistid on ka need, kes ei astu iialgi demokristiaanlikule ja kraksiaanlikule teele.

Berlinguer võttis radikaalse positsiooni ka välispoliitikas, kommenteerides näiteks Poola 1981. aasta sündmusi ja “Solidaarsuse” hävitamist järgmiselt: “ida-Euroopa riikide, või vähemalt mõningate neist, võime mängimaks olulist rolli uue loomises, on nüüd ennast ammendanud”. See lause, ehkki küllalt kaunistatud, raputas tugevalt ka PCI-d, mis püsis idee küljes, et “vähemalt mingit sorti sotsialism idas on”, 1982. aasta jaanuarikuine Pravda ründas Berlingueri “rahu ning sotsialismi huvide vastase deklaratsiooni eest”. Berlinguer jäi oma väljaütlemistele truuks.

1984. aastal Moskvat külastades ütles Berlinguer Massimo D’Alemale eravestluses, et idablokki karakteriseerivad kolm omadust: “esiteks: juhid valetavad alati, ka siis kui vaja ei ole; teiseks: nende põllumajandus on lootusetult ebaefektiivne ja kolmandaks: nende kommipaberid kleepuvad alati kommide külge”. Kuigi kaheksakümnendail tõstis kriitika NSVL-i suhtes pead ka mujal läänes, siis Berlinguer oli ka siin kõige selgem ja kõige radikaalsem.

Surm

1983. aasta PCI iga-aastane pidu “Festa nazionale dell’Unità” tõi Reggio Emiliasse, saja tuhande elanikuga linnakesse, Berlingueri kuulama miljon inimest, rohkem kui kunagi ajaloos. Berlinguer oli selleks ajaks üks väheseid poliitikuid üldse, kes orienteerus ühiskondlikes muutustes ning ainus vasaktiiva poliitik, kellel oli annet, julgust ja oskusi parteid keerulisest olukorrast läbimanööverdada, jäädes ikka veel “erinevateks”. Tundus, et PCI sünnib uuesti, vaatamata möödunule oli võimalik Togliatti poolt allasurutu uuesti õitsema panna.

1984_morte berlinguer_5_jpg

Berlinguer!

1984. aasta 7. juunil pidas Berlinguer Padovas valimiskõnet, hakates ütlema lauset: “Compagni, töötage [tehke poliitikat] kõik, majast majja, tänavalt tänavale, ettevõttest ettevõttesse” – ning siis tabas teda insult. Ta lõpetas lause, lõpetas kogu oma argumendi, kuigi mõned hüüdsid “aitab, Enrico”. Ma kardan, et ta tundis sel hetkel, et temaga on läbi, et ta peab lahkuma ning püüdis oma kaaslastele anda kõike, mida ta veel anda sai. Võib-olla lootes, et äkki, äkki, nad kuulavad teda ja äkki, äkki ta ei ole ainust poliitik, kes PCI suudab muutunud majandus- ja välispoliitilises olukorrast läbimanööverdada. Tema kuulajad viisid ta hotelli, kus ta vajus kohe unne ja koomasse ning transporditi sealt raskes seisundis haiglasse.

Modena City Ramblers kõneleb 25 aastat hiljem sellest, mis järgneb, andes edasi Bologna pilku: “ma väljusin tol hommikul vara, varem kui tavaliselt, olles otsustanud minna tööle jalgrattaga, sest plaanisin minna õhtul PCI üritusele Berlingueri kuulama. Liikusin ajalehekioski suunas ning nägin seal viit-kuut inimest seismas, väga vaikselt, süvenenult. See oli nii imelik selle kellaaja kohta, niisugusel ajal ei trügita kioskite juures. Siis nägin ma esilehte. Ma tegutsesin ja liikusin kogu päeva peaaegu masinlikult, peas vasardamas ainult kaks sõna “per favore” (palun!). Per favore, per favore, per favore… Kas on uudiseid, küsisime üksteiselt. Aeg läks ja per favore kuivas kokku üheks sõnaks perché (miks?)… Õhtul oleksin pidanud minema Piazza Maggiorele, ma olin seda nii oodanud. Nüüd? Ma võtsin oma jalgratta ning suundusin sinnapoole. Miks ma seda teen? Ei tule ju seda, kes kõnelema peaks, kelle jaoks see üritus…. Võib-olla ma olen üksi? Võib-olla ma peaksin olema hoopis Padovas, seal haigla ees? Ma jõudsin Piazza Maggiorele. See oli rahvast täis. Ei olnud ruumi isegi minu jalgrattale”

Berlinguer sureb 11. juunil 1984. kell 12:45 Padova haiglas. 17. juunil toimunud Europarlamendi valimistel saab PCI ainsal korral ajaloos DC-st rohkem hääli: Kommunistlik Partei 33,33% (11.696.923 häält), Kristlikud Demokraadid 32,97% (11.570.973 häält)

Kuid Berlinguer ei ole jõudnud nelja aastaga endale järglast luua. Alessandro Natta lööb mesti Berlingueri oponendi Armando Cossuttaga, NSVLi toetajaga, pehmendades suhteid viimasega ning hoides kinni “rangest liinist”, vastamata ühelegi probleemile, mis Itaalia ühiskonnas olid. 1991. aastal laguneb PCI kaheks osaks, “Partito democratico della sinistra” (PDS) [“Vasakdemokraatlik partei”]. Armando Cossutta juhtimisel moodustab PCI äärmuslik vähemusrühmitus uue partei Partito della Rifondazione Comunista. Mis neist edasi sai, seda võib lugeda Euroopablogist, kuid kindel saab olla selles, et PCI oma tõelises mõttes, “kommunistid on need, kes tahavat veidrat”, nagu kirjutasid kunagi Strugatskid, “kommunistid on erinevad”, nagu ütles Berlinguer, see PCI suri koos Berlingueriga Padova haiglas 25 aastat tagasi (kuigi ehk Bertinotti üheksakümnendatel püüdis taas sellele teele tagasi pöörduda).

Hüpoteetilised kajakad

Üliõpilaste protest 2008

Üliõpilaste protest 2008

Oma üllatuseks – ja rõõmuks – näen ma sel mälestusõhtul Piazza VIII Agostot inimestega kaetuna . Igas vanuses inimestega, alates umbes viieteistkümnendast eluaastast kuni kõrge eani, mida ma isegi ennustada ei julge (ent jalgratastele on vabalt ruumi). Ringi kõndides ja inimestega vesteldes ei kohta ma mitte ainult neid, kes on vaid mälestamas ühte suurt unistust, mis praeguseks on surnud.  Midagi muud on ka, ehkki uinuvas olekus. Partei võis küll surra, aga see ei tähenda, et inimesed, mõtted ja ideaalid oleksid surnud.

Muusikaline osa algab seda tajudes hüüdega: “teeme Bologna uuesti revolutsiooniliseks linnaks” – ja kui paar tundi hiljem Modena City Ramblers mängib “Bella Ciaod”, olles enne mänginud neid kõiki poliitilisi sõnumeid, mis olulised on, alates maffiavastase võitluse lauludest, pühendatud Liberale või siis filmist I Cento Passi, mälestuslaulu Berlingueri matustest, irooniat valitseva poliitilise klassi vastu – siis tõusevad kõigi käed, kellel aplausiks, kellel kokkusurutud rusikaks. Mu ees laulavad kaasa kolm keskkooliõpilast, õhinaga, veendununa, et nad oskavad lennata. See veendumus saavutab haripunkti kui õhtu lõpetataksegi Giorgio Gaberi tekstiga “Mõni oli kommunist”

Berlingueri nelja aasta jooksul välja üteldud mõtted, mida sellel platsil korrati – jah, mälestati just SEDA Berlingueri – liigutas mitte ainult neid, kes olid tema muutumist näinud ja talle kaasa elanud, need mõtted kajasid kaasa ka neis kolmes, kes mu ees esmakordselt Gaberi teksti kuulavad, suu natuke ammuli ja iga hetk valmis aplodeerima või vilistama. Mina tunnen sel hetkel, et Itaalial on puudu lihtsalt karismaatiline poliitik, kes korjaks üles “moraaliküsimuse” ja Berlusconi võiks olla võidetud. Mitte ainult Berlusconi.

Minu arvates tuleks Berlingueri puhul eriti tähele panna kahte asja. Esiteks: tuleb olla radikaalne (terve mõistuse ja paindlikkuse piirides). Teiseks: tervemõistuslik radikaalsus kõlab vastu uskumatult suures hulgas inimestes. Selle kaudu saab ehitada paremat maailma, või siis kasvõi teha tillukese tüki maailmast enda ümber paremaks ja ilusamaks kohaks.

Mis ei olegi nii vähe.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Kuulamiseks Modena City Ramblers’i laul “Berlingueri matused”, mis on osaliselt kohalikus dialektis, aga ma ei hakanud seda hetkel arusaadavuse mõttes mingisse Eesti murdesse panema…

Un popolo intero trattiene il respiro e fissa la bara,
Üks rahvas tervikuna hoiab hinge kinni ja sulgeb kirstu

sotto al palco e alla fotografia.
Rõdu all ja fotograafide ees

La città sembra un mare di rosse bandiere
Linn näib kui punaste lippude meri

e di fiori e di lacrime e di addii.
ja lillede meri ja hüvastijätupisarate

Eravamo all’Osteriola, una sera come tante,
Olime Osteriolas, ühel õhtul nagu ikka

a parlare come sempre di politica e di sport,
ja rääkisime nagu ikka poliitikast ja spordist

è arrivato Ghigo Forni, sbianchè come un linsol,
saabus Ghigo Forni, näost valge nagu lina

an s’capiva ‘na parola du bestemi e tri sfundon.
ei saanud midagi aru, kaks needust ja kolm puterdust

“Hanno detto per la radio che c’è stata una disgrazia,
Ütlesid raadios, et juhtus õnnetus

a Padova è stato male il segretario del PCI”
et Padovas jäi haigeks PCI sekretär

Luciano va al telefono parla in fretta e mette giù
Luciano läheb helistama, räägib kiirelt, prahvatab

“Ragazzi, sta morendo in compagno Berlinguer“.
poisid, on suremas compagno Berlinguer

Pipein l’è andè in canteina

Pipein läks keldrisse

a tor des butiglioun,
et tuua kümme pudelit

a i’am fat fora in tri quert d’ora,

need tühjendasime kolmveerand tunniga

l’era al vein ed l’ocasioun
ja see oli vein tähistamiseks

a m’arcord brisa s’le suces
ei mäleta mis juhtus

d’un trat as’sam catee

järsku leidsime end

in sema al treno c’as purteva

rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele

A Modena in stazione c’era il treno del partito,
Modena jaamas oli parteirong

ci ha raccolti tutti quanti, le bandiere e gli striscioni

mis kogus kokku meid kõiki, lipud ja loosungid

a Bologna han cominciato a tirare fuori il vino
Bolognas hakkasid välja võtma veini

e a leggersi a vicenda i titoli dell’Unità.
Ja lugema üksteisele Unità pealkirju

C’era Gianni lo spazzino con le carte da ramino,

Oli Gianni tänavapuhastaja, kes rummy kaartidega

ripuliva tutti quanti da Bulagna a Sas Marcoun,
meid kõiki puhtaks lõi, Bolognast Sasso Marconi’ni

ma a Firenze a selta fora Vitori “al professor”,
aga Firenzes hüppas välja Vitorio “professor”

do partidi quattro a zero dopo Gianni l’è stè boun.
kaks partiid neli-null ja siis Gianni jäi vaikseks

I vecc i an tachee
Vanad hakkasid

a recurder i teimp andee,
meenutama läinud aegu

i de d’la resisteinza
Resistenza päevi

quand’i eren partigian
kui olid olnud partisanid

a’n so brisa s’le cuntee
ma ei tea, kas see loeb

ma a la fine a s’am catee
aga lõpuks leidsime end

in sema al treno c’as purteva
rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele

Gli amici e i compagni lo piangono, i nemici gli rendono onore,
Sõbrad ja seltsimehed nutavad teda taga, vaenlased annavad au

Pertini siede impietrito e qualcosa è morto anche in lui.
Petrini istub kivistunult ja midagi on surnud ka temas

Pajetta ricorda con rabbia e parla con voce di tuono
Pajetta mäletab vihaga ja räägib kõuese häälega

ma non può riportarlo tra noi.
aga ei saa teda tagasi tuua meie hulka

Roma Termini scendiamo, srotoliamo le bandiere
,
Roma Terminis tuleme maha, rullime lahti lipud

ci fermiamo in piazza esedra per il solito caffè
peatume väljakul ringis tavapärase kohvi jaoks

parte Gianni il segretario e nueter tot adree
hakkab astuma Gianni, sekretär ja meie kõik tema taga

per andare a salutare il compagno Berlinguer
.
Et minna hüvasti jätma compagno Berlingueriga

Con i fazzoletti rossi ma le facce tutte scure,

Punaste taskurättidega kuid tumedate nägudega

non c’era tanta voglia di parlare tra di noi,
polnud suurt tahtmist rääkida

po’ n’idiota da ‘na ca la tachè a sghignazer,
siis üks idioot ühest majast hakkas irvitama

a g’lom cadeva a tgnir ferem Gigi se no a’l finiva mel.
suutsime Gigit paigal hoida, muidu oleks lõppenud halvasti

A sam seimpre ste de dre
oleme alati olnud tagapool

e quand’a sam rivee
ja kui jõudsime kohale

la piaza l’era pina
oli väljak täis

“ma quant comunesta a ghè”
“kui palju kommuniste on olemas”

‘a’n g’lom cadeva a veder un caz
me ei näinud mitte kuraditki

ma anc nueter as’ sam catee
aga ka meie ledisime end

in sema al treno c’as purteva
rongil, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer

Berlingueri matustele

Pipein l’è andè in canteina
Pipein läks keldrisse

a tor des butiglioun,

et tuua kümme pudelit

a i’am fat fora in tri quert d’ora,
need tühjendasime kolmveerand tunniga

l’era al vein ed l’ocasioun

ja see oli vein tähistamiseks

a m’arcord brisa s’le suces

ei mäleta mis juhtus

d’un trat as’sam catee
järsku leidsime end

in sema al treno c’as purteva

rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele

Noemi Letizia

Noemi Letizia

Seda, et mõistliku välimusega naisel on võimalus karjääri teha – Mediasetis näiteks – härra (lubage mulle see väljend, pisut kohatu küll antud isiku suhtes) peaministriga voodisse minnes, seda teame kõik. Samuti ka seda, et Itaalia on alates 1994. suuremal või vähemal määral Berlusconi eraomand – või vähemalt käituvad paljud inimesed justnimelt niimoodi.

Ma ütlesin, et me teame kõik, et il cavaliere‘ga saab voodisse minna? Teame, aga meil ei ole tõendeid. Täpsemalt: ei olnud tõendeid, seni kuni proua Veronica Lario – naine, kes aastakümneid on millegipärast Berlusconiga koos elanud, suisa seaduslikus abielus – kõneleda ei otsustanud. Seepärast võibki ehk ütelda, et proua Veronica on üks vabamaid inimesi selles riigis ning arvatavasti ainus, keda härra Silvio hetkel tõepoolest kardab.

Mis toimus?

Härra Berlusconi ilmus ühe noore tütarlapse, Noemi Letizia, 18-le sünnipäevale. Itaalia on täis 18. sünnipäeva tähistavaid noori, isegi Napoli, seega on ilmne, et eksisteerib midagi, mis peab just selle eriliseks tegema – ja on ka ilmne, et peaministri ilmumine restoranis peetavale sünnipäevale, kus on kümmekond külalist, ei jää tähelepanuta. Loomulikult hakkavad kõik pildistama, telefonidega ja ilma – ja uudiseid jagama. Ka seda uudist, et tüdruk kutsub Berlusconit “papi” – itaaliakeelne vaste inglisekeelsele sõnale daddy, otsetõlkes “issi” (sõna, millel on väga tugev seksuaalne alatoon).

Itaalia ajakirjandus, ehkki poliitiliselt mõjutatud, ei ütle nendest faktidest ära, esimesena La Repubblica, peamiselt suurima mittevalitsuspartei PD-meelne ajaleht, järgnevad ka teised. Muuhulgas: au ja kiitus siinkohal sellele paljukirutud meediale – ehkki üldpilti nii mõnigi kord väänatakse, peamiselt tagantjärele, siis kokkuvõttes kipub ikka faktidest korraliku pildi saama – ning mitteäraütlemine tähendab ka seda, et kirjutatakse, mis peoga täpselt tegemist on. Kallutatus ilmneb hetkel, kui on ära trükitud 2+2= ning siis tulem jäetakse kirjutamata. Kuid liita oskavad lugejad isegi.

Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval
Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval

Proua Veronica Lariole, on see liig. Mitte muidugi see, et tema abikaasa magab suvaliste naistega (seda on praeguseks seitsmekümnene härra Berlusconi teinud juba dekaade), ega isegi see, et ta läheb voodisse alaealiste tüdrukutega (ma arvan, et proua Lario teadis seda juba ammu), vaid see, et niisugune toimimine sai selgelt avalikuks, see, et meil on tõendid.

Veronica Lario hoolitsebki selle eest, et kõik neid tõendeid ikkagi omaksid. Ta ütleb: “Berlusconi on segane”, “Me ei ole aastaid sõnagi vahetanud, see ei olegi võimalik, sest ta ripub kogu aeg telefoni otsas”. Ta ütleb: “oleks see tüdruk vähemalt tema tütar olnud…” – et välistada viimanegi kahtlus selles, et Berlusconi armuke võiks olla ka Noemi Letizia ema.

Noemi Letizia ema, see naine, kes teadis, et tema alaealine tütar jagab intiimsust 70-aastase peaministriga…

Ühesõnaga, nagu osutas Marco Travaglio, meil on kaks uut infokildu oma tõenditemeres. Esiteks, Berlusconi naine kinnitab: “ta on haige inimene” – mentaalselt haige, psühhiliste probleemidega. Teiseks, arvukate armukeste hulgas, kes Berlusconit ümbritsevad on ka alaealine. Berlusconi kinnitab: “me tunneme üksteist juba aastaid” – seega, kui tüdruk sai just 18, võib arvata, et see sai alguse kui ta oli vaid 16….

Igas teises Euroopa riigis (Ameerikast rääkimata) oleks peaminister pidanud arvatavasti tagasi astuma. Itaalias mitte, kuid mitte selle pärast, et itaallastele oleks see mõistetav, et üks vanamees teismelise tüdrukuga magab. Kui see oleks olnud suvaline teine inimene, siis nimetaksid kõik teda räpaseks seaks, tüdruku vanemad esitaksid kaebuse, ta peaks kindlasti oma kodukandist lahkuma ning ta elu oleks väga-väga raske. On mõningad asjad, mida avalik moraal ei luba, ning seesugune suhe kuulub selle mittelubatava hulka. Muide, härra Berlusconi on konservatiiv, kes sõnades seisab “traditsiooniliste pereväärtuste eest”

Berlusconilt ei nõuta tagasiastumist esiteks seepärast, et liiga paljud vaatavad teda kui Itaalia peremeest. Töölised võivad streikida, et nõuda kõrgemat palka või paremaid töötingimusi, aga nad ei streigi, et omanikku minema ajada. Veronica häbi ei seisnegi sellest, et Berlusconi kaotaks oma koha või selles, et ta teeb, mida ta teeb. Veronica häbi seisneb selles, et Silvio sülitab talle näkku: “sa ei lähe mulle korda, ma võin avalikult oma alaealise armukese sünnipäevale minna ja sa ei saa midagi teha”.

Ainus, mida Veronica Lario teha saab, on sellest mängust välja astuda ja rääkida. Sirgelt. Kõigest. See on muidugi miski, mis Berlusconit hirmutab – ning on oodata, et koos mehele kuuluva meediaga hakatakse naist tugevalt hävitama, et ta ei kõneleks rohkem, kui juba tehtud – sest Berlusconi ei pea tagasi astuma seepärast, et tal on võimalus haarata valjuhääldi ütlemaks, et ta pole räpane siga, kes magab teismelise tüdrukuga.

Porta a Porta versus Annozero

Ma ütlesin alguses, et meedia esitab tõeseid fakte korrektselt? Muidugi, aga see ei keela tal lisaks esitada suurt hulka vahtu. Esimene tugev vahukloppimine on juba toimunud, härra Bruno Vespa juhitavas telesaates “Porta a Porta”, mis ekraanil riiklikus telekanalis RAI1

Bruno Vespa on Berlusconi “editore di riferimento”, tema ihuajakirjanik ning igaõhtuse “Porta a Porta” kohta üteldakse mõnikord “parlamendi kolmas koda”. Politsei on erinevatel puhkudel ka Vespa telefonikõnesid jälginud ning neist pärinevad laused poliitikute nõuandjatele/assistentidele, mis kõlavad umbes “ära muretse, küll me saate tema vajaduste kohaselt kokku paneme” või “hüva, keda tal vaja on, et ma saatesse kutsuksin”.

Teisipäevane Porta a Porta algaski loomulikult Vespa-poolse austusavaldusega Berlusconile, küsimustele, mis olid ilmselgelt ette teada ning millele härra peaminister sai päheõpitud tekstiga vastata, üteldes sissejuhatuseks, et kõik on laim. Hakatuseks kõneldakse hoopis sellest lausest, et Veronica leidis Popolo della Libertà nimekirja liigselt velinasid – noori, kauneid, televiisori poolt loodud tütarlapsi – täis olevat. Vespa läheb selle probleemi rõhutamises isegi nii kaugele, et teeb lahutusküsimuse tagamaid selgitava videolõigu mainimata, et Veronica peamine süüdistus mehe vastu on asjaolu, et too demonstreerib avalikkusele oma alaealist armukest.

Hiljem Vespa siiski piiksatab, möödaminnes, et kuidas ikka selle alaealisega oli. Berlusconi kinnitab taas, et kõik on “hoopis teisiti” ning esitab keerulise loo, kuidas ta peaaegu juhuslikult, järgmise päeva prügialasele tippkohtumisele minnes, sattus seesugusel kellaajal Napolisse – jätmata kasutamata võimalust kirjeldada, kuidas ta prügiprobleemi lahendamise eest võitleb -, et Noemi Letizia isa – kellega ta tahtis oma kandidaatidest kõnelda – lihtsalt pidi ta tütre sünnipäevale kutsuma. “Ja kui ma siis sisenesin restorani ja nägin, et seal oli nii palju inimesi, ma ju lihtsalt pidin valimiskampaaniat tegema” ning “ma lasen ennast alati personaliga koos pildistada, kui ma restoranis käin. Tavaliste inimestega, kes töötavad, kelle esindaja ma olen” (järgneb aplaus stuudiost).

Silvio Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval
Silvio Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval

Veel rõhutab peaminister, kuidas ta on väga armastatud kogu Itaalia rahva poolt, kuidas kolm itaallast neljast teda toetavad (kuigi, tuletame meelde, et 2008. aasta valimistel hääletas tema juhitud partei poolt 778 287 inimest vähem, kui 2006. aastal ning pärast L’Aquila maavärinat kõrgele tõusnud populaarsus on mainitud skandaali tagajärjel vältimatult langemas). Ah jaa, “mu naine on vasakpoolsete valede lõksu langenud”, ütleb Berlusconi veel ja süüdistab kõiges vasakpoolset meediat väärinfo jagamises.

Pärast paari lauset Corriere della Sera ja Messaggero toimetajatelt jätkatakse sootuks teise teemaga – L’Acquila ülesehitustöödega. Mulje ongi loodud: alaealise armukese olemasolu ametlikult eitatud, olukord vähetähtsaks mängitud ning muu info esile tõstetud.

Annozero, saade, millest siin blogis on varemgi juttu olnud, neljapäeva õhtul, on seevastu siiski ajakirjandus, mitte peaministri info kakstund. Nagu ikka, on saates kuus saatekülalist, kellest aktiivsemateks osutuvad Partito Radicale kauane hing Emma Bonino ja PdL esindaja ning Berlusconi advokaat Niccolò Ghedini. Saade veereb lahti oma tavapärast rada pidi, alustades Marco Travaglio sissejuhatusest, kus ta tsiteerides ajakirjandust osutab, et velinade probleemi algatajateks ei olnud sugugi proua Veronica Lario ega vasakpoolne meedia, vaid täiesti Berlusconi enda oma, parempoolsed Libero ja Giornale. Täpsete faktidega selle kohta, kuidas Berlusconi täpselt liikus, kuidas härra Letitzia ei ole kohalikus poliitikas sugugi tuntud, nii et miski õigustaks kuidagi seda, et peaminister võtab ülikiirel ajal vastu just tema kõnesid, et just tema soovitatud poliitikuid valimisnimekirjadesse lisada (illustratsiooniks intervjuu Mike Bongiornolt, kes kolmkümmend aastat Mediasetis töötas, kes kaebab, et isegi jõuluõnnitlust ei õnnestunud tal härra peaministrile telefoni teel edastada, sekretär ütles, et ta pannakse järjekorda)… Intervjuu Noemi Letizialt, kes selgitab umbes nii, et “kui härra peaministril oli vaba hetk, siis ta helistas mulle, et ma saaksin temaga aega veeta /…/ Ma arvan, et tal oli seda vaja, sest just suhtlemine minusugustega annab talle jõudu, et oma tegevusi ellu viia. Ma ütlen talle alati, et need, kes teda kritiseerivad, et näe oma ninaotsast kaugemale”. Ghedini selgitab, et härra Letizia oli alati nende kohtumiste juures (ma loodan, et siiski mitte, kui jõledaks üks eliit minna võib?) – kuid ka see fakt ei leia kontrollimisel kinnitust (kuigi ka mitte otsest ümberlükkamist).

Monica Guerritore esitab Veronica monolooge – tema väljaütlemisi ajakirjanduses, pikitud sobivate teemade vahele. Guerritore esitus on uskumatult hea, õiges valguses jääbki korraks mulje nagu oleks tegemist proua Lario endaga – ent Guerritore suudab neisse sõnadesse rohkem tõsidust ja emotsiooni panna kui autor ise, mulle tundub.

Kuid need sõnad räägivad kibedusega sellest, kuidas Berlusconi käitub Itaaliaga nagu see oleks tema impeerium, kuidas tal puudub igasugune lugupidamine teiste suhtes ja eriti naiste suhtes ja kuidas ta on üritanud oma meest aidata, nagu haiget inimest ikka üritatakse, aga kuidas see viimane lugu on liigne.

Emma Bonino lisab, et Itaalia vääriks ju ometi peaministrit, kes ei tee häbi igal rahvusvahelisel kohtumisel. Ghedini lõikab vahele – Berlusconi ei teegi. Tal olevat rahvusvaheliselt suur menu. Bonino lisab, et Itaalia väärib peaministrit kes ei ütleks Margaret Thatcheri kohta “pandav tšikk” (“una bella gnocca“, otsetõlkes tähedab gnocca, khm, naiste esimest poolt, seda, mis ei ole tagumik…).

Ühesõnaga, Annozero annab faktidele ülesehitatud vastuse Porta a Porta’s jutustatud muinasloole ning Travaglio lisab veel lõpus, et vaadake, oleks võinud ju natukenegi pingutada, et see lugu ei solvaks meie intelligentsi. Berlusconi sattus sünnipäevale juhuslikult ja etteplaneerimata? Ja briljantkaelaehe, mille ta Noemi Letiziale kinkis, kukkus lihtsalt juhuslikult talle taskusse, ootamatult nagu ilmastikunähtus?

Kuninga uued rõivad

Mäletate seda lugu, kuidas kõik hakkasid naerma alles siis, kui laps oli paraadil hõiganud, et kuningas on alasti? Kuna laps ei saa olla pattu teinud, siis ei võinud olla, et ta nägi valesti. Berlusconi mängib praegu sellele, et ei leidu niisugust last, kes paraadil seda hõikaks – ning ta teeb kõik, et need lapsed, kellel on julgust, ei jõuaks paraadile. Küllalt edukalt, sest paraad on tema oma. Televisioon, meie tehnoloogilises ühiskonnas, sest paraad oli koht, kus kõik kuulsid, mida laps ütleb, ja kõik kuulevad tänapäeval seda, mida üteldakse televisioonis.

Santoro mõistab aga hästi, et kuigi tema on oma saatega üks vähesteist, kes säitab teles alternatiivset arvamust (ja ka selle pärast alustas ta neljapäevast ülekannet kommentaariga, et telefonikõnedele saate ajal ei vastata) – ei ole ta laps. Sest laps peab olema süütu, keegi, kelle puhul ei saa ütelda, et ta valetab, keerutab või on muidu kommunist, nagu Annozero kohta vabalt ütelda saab. Seepärast, ma arvan, ehitaski Santoro oma saate üles just nimelt niimoodi, faktidele, demonstreerides kui räpane võib olla võim, kuidas ta võib valetada ning kuidas ta võib näkku valetada. Seepärast on mul ka hea meel, et PdL-i esindas just Ghedini, kes demonstreerib selle liidu põikpäisust ning võimet esitada absoluutselt suvalisi lauseid tõe pähe peaaegu sama hästi kui Berlusconi ise. Muuhulgas, paljudele vasakpoolsetele neljapäevane Annozero ei meeldinud – mul on tunne, et peamiselt selle pärast, et see saade demonstreeris peamiselt võimu kui niisuguse pahupooli, mitte parempoolse suhtumise omi. Seesugune võim võib ju juhtuda ka vasakpoolsete kätte?

Silvio ja Veronica
Silvio ja Veronica

Kuid andes fakte ning lastes neid ka kommenteerida “vastaspoolel” on aina enam lootust, et ühel hetkel leidub keegi Porta a Portas, Mediasetis või kusagil mujal, kes ütleb sinisilmselt välja kõik selle, mida me Berlusconi kohta teame ning mille kohta meile on antud järjekordsed tõendid. Samal õhtul ei oleks Berlusconi enam imperaator nagu praegu paljud mõtlevad, et ta on, sest isegi Vespa julgeks naeratada.

Võib-olla tuleb see rutem kui oodata võiks. Võib-olla õnnestub proua Veronica Lariol niivõrd vihastada ning valimiskampaania käigus sellele vihale ka kanali leida, et me saame kuulda kõigist mustadest ja vähemmustadest tegudest. Kuid Silvio Berlusconil on relvad ja tal on hirm.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Paese Mussolini

Mussolini sünnipaik

Kui sa kirjutad Mussolinist, kirjuta, et ta oli suurepärane riigijuht. Kirjuta, et tema ainus viga oli natsidega mesti löömine ja sõtta astumine – sõja kaotamine! Kõik muu, mida ta tegi, oli suurepärane” Enzo silmad lähevad särama, kui ta mulle seda ütleb – palju enam, kui hetk tagasi, kui me selle seitsmekümnekuue aastase mehega ühes Bertinoro osterias jalgpalli üle olime vaielnud.

Itaalia, milles elan mina, need, kes on minu sõbrad, arvavad, et Mussolini oli kurjategija, maailma saast, vaatamata sellele, et tema tegude hulgas võis olla ka midagi positiivset – teatud avalikud tööd, sotsiaalabi jne – mille loomine oli tol ajal nagunii üldiseks suundumiseks.

Kuid Itaalia on harva sisemiselt ühtne, võib-olla ehk mõnikord ainult esteetilistel või gurmaanlikel alustel, aga poliitilistes väärtustes ning ühiskondlikes valikutes ollakse alati lõhenenud, mõnikord kaheks, mõnikord rohkemakski. Arvamus Mussolinist ning fašismist on üks neist lõhedest.

Kolm aspekti Mussolinist

Fascio littorio

Fascio littorio

20 aastat Mussolini valitsust on liiga pikk aeg, et seda tervenisti ühte artiklisse mahutada, fašistlikust ideoloogiast rääkimata. Ent on mõned lood, mis teda ning tema korda väga hästi iseloomustavad, kirjeldavad selgelt, mislaadi inimesega oli tegemist ja millised olid tema võitluskaaslased.

Mussolini haaras võimu marsiga Roomale 1922. aasta oktoobris – teades, et nii ärimehed, sõjavägi kui ka parempoolsed poliitikud teda toetavad: kõik, kellel oli põhjust mitte soovide tööliste revolutsiooni, mis  tookord tundus veel reaalsusena. See marss tähendas muidugi pigem fašistide kogunemist Rooma ning sealseid sümboolse tähendusega paraade. Kuigi Mussolini püüdis luua müüti heroilist sõjaväemarsist Rooma peale tema enda juhtimisel, siis seda tegelikkuses ei toimunud, Mussolini ja tema sõbrad tulid Rooma Milanost rongiga. Kui Itaalia sõjavägi oleks tahtnud (kui oleks vastav käsk antud), siis oleks marss Roomale sõrmenipsuga laiali aetud, et aga kuningale Mussolini tegevus oli meeltmööda, siis lasti tal rahus võim võtta.

Tegelikult kuulub juba Mussolini tolleaegsesse valitsemisaega aspekt, mis demonstreerib, miks arutelud “mis oleks saanud, kui Mussolini poleks Teise maailmasõtta astunud” kuuluvad pigem ulmekirjanduse valdkonda kui reaalsesse poliitikateanalüüsi: Mussolini jaoks oli vägivald diplomaatiline vahend. 1923. aastal tapeti Kreeka ja Albaania piiri lähedal neli Itaalia sõdurit. Sõdurid olid seal Rahvaste Liidu komisjoni assisteerimas, seda komisjoni, mis tegeles Kreeka ja Albaania piiriküsimuse lahendamisega. Itaalia esitas Kreekale ultimaatumi, nõudes 50 miljonit liiri reparatsioone ja süüdlaste mahalaskmist. Kreeka ei suutnud aga süüdlasi leida ning vastuseks pommitasid Itaalia väed Corfu saart, ning okupeerisid selle, tappes vähemalt 15 tsiviilisikut. Rahvaste Liit tegi otsuse Itaalia kasuks – Mussolini ähvardas, et Itaalia astub sealt välja – ning Kreeka oli sunnitud maksma reparatsioone.

Võimule jäämiseks jätkas Mussolini manipuleerimist, 1923. aastal vastu võetud valimisseadus (legge Acerbo) tegi Itaaliast ühe valimisringkonna. Nimekirjade suurus oli piiratud kahe kolmandikuga kohtade üldarvust (seega 356 535-st) ja nimekiri, kes saavutas enamuse rohkem kui 25% häältest osutus täies ulatuses valituks. Ülejäänud 179 kohta kuulusid sel puhul jagamisele vähemusse jäänud nimekirjade vahel vastavalt 1919. aasta proportsionaalsele normile.

Mussolini pani kokku Lista nazionale fašistidest, demosotsiaalidest, liberaalidest, mitmetest parempoolsetest ning mõningatest teistest, tuntud ka Listone (suur nimekiri) nime all. Vähendamaks veelgi opositsiooniparteide kohti moodustasid fašistliku partei ekstreemsed liikmed (need, kes ei tahtnud ka mõõdukate parempoolsetega koostööd teha) eraldi nimekirja, Lista nazionale bis, mille sümbolil oli Rooma kotkas (aquila romana) ja fascio littorio, Listone sümboliks oli lihtsalt fascio littorio.

Vaatamata sammudele, mis oleksid taganud JOKK-võidu, tundusid fašistid leidvat, et parem on kui vastaseid üldse ei oleks või nad vähemalt suu kinni hoiaksid – vägivald oli ka sisepoliitiline vahend. Valimisnimekirja esitamiseks oli vaja koguda 300-500 allkirja, mis oleksid notari poolt kinnitatud. Fašistliku partei liikmed ja poolehoidjad sekkusid nende nimekirjade loomisse “provokatsioonidega”, mis tähendas muuhulgas ka näiteks notari läbipeksmist, allkirjastatud lehtede äravõtmist ning muud laadi vägivalda; fašistid segasid ka valimiskoosolekuid,  näiteks Genovas privaatkonverentsi korraldanud sotsialistliku pareti esindaja ei saanud isegi mitte suud avada, kuna fašistid tungisid relvastatult saali ning tegid koosoleku toimumise võimatuks. Sotsialist Giacomo Matteotti sõnul 60 nende kandidaati sajast ei saanud oma piirkonnas vabalt liikuda ning vähemalt üks neist, härra Piccinini, tapeti oma maja ees.

Mussolini telegrafeeris kõikidesse prefektuuridesse, et tuleb rakedada iga jõupingutus selleks, et garanteerida Lista Nazionale võit: läbi võitluse mitte-osalemise vastu, läbi propaganda “kuidas täita valimissedelit korrektselt” ja eriti  läbi manifestatsioonide ja avalike patriootlike ja religioossete ürituste, kus ainult fašistid võisid ennast demonstreerida kui ainsad legitiimsuse hoidjad ja rahva esindajad.

Ka valimispäeval endal võis valimisjaoskondades näha inimesi, kes jälgisid, kuidas hääletati ning hääletussedelite puhul oli hiljem näha, et paljud neist olid suhteliselt kindlalt täidetud sama käega. Hääletuse salajasus ning võimalus vahelesegamata selles protseduuris osaleda oli tagatud üldjoontes vaid neile, kellest teati olevat fašistide pooldajad. Kõige selle tulemina sai Listone 1924. aasta valimistel 60% häältest ja 356 deputaati, sellele lisaks veel “lista bis” 4,8% häältest ning 16 kohta, andes kokku 375 parlamendi liiget, kellest 275 olid Üleriigilise Fašistliku partei liikmed.

Enamik ajalehtedest protesteeris niisuguste valimiste vastu, osutades vägivallale ja rikkumistele, vaid mõned üksikud tunnistasid üleriikliku bloki võitu. 30. mail tõuseb Camera arutelul Giacomo Matteotti, sotsialistide esindaja, ning esineb kõnega, kus loeb üles kõik valimiste protseduuris ette tulnud rikkumiste liigid, koos konkreetsete näidetega, nimetades nimesid. Parlament ei kuula teda muidugi rahus, mitmeid kordi nõutakse tema kõne lõpetamist, hõigatakse iroonilisi kommentaare – eriti aktiivne oli üks fašistide esindaja onorevole Farinacci – millele opositsioon reageerib vastulausetega, viimastelt saab Matteotti ka omajagu aplause. Presidente nõuab siiski vaikust ja kuigi ta palub Matteottil korduvalt olla lühem, siis tagab ta mehele võimaluse oma kõne lõpule viia. Mõned Lista Nazionale liikmed lahkuvad vihaselt saalist  Matteotti nõuab oma sõnavõtu lõpus valimiste tühistamist rikkumiste tõttu. Tema ettepanek hääletatakse maha. Siiski õnnitlevad pooldajad Matteottit julgete sõnade eest. Matteotti vastab ainult: “mina pidasin oma kõne ära. Teie hakake nüüd minu matusekõnet ette valmistama”

10. juunil 1924 röövivad fašistlikud skuadristid Matteotti, tema laiba leiab sama aasta augustis üks koer. Mõrvar, Amerigo Dumini, teatas endast Mussolinile natukene pärast selle teo sooritamist, Mussolini püüdis teda peita, kuid tunnistajad olid näinud autot, millega Matteotti keha transporditi, ning see sidus Dumini mõrvaga. See sündmus tekitab suure rahulolematuse ühiskonnas, fašismi esimese kriisi. Kuigi nii opositsiooni ajalehed kui ka mõned Mussolini liitlased osutavad talle kui teo tellijale, siis Mussolinile süüdistust ei esitata. 1926. aastal tapjate üle peetud kohtuprotsessis juhib kaitset tollane fašistliku partei peasekretär Roberto Farinacci, toosama mees, kes oli Matteotti kõned parlamendis katkestada püüdnud. Kolm skuadristi (Dumini, Albino Volpi ja Amleto Poveromo) mõistetakse süüdi tahtmatus tapmises, karistuseks 6 aastat vangistust.

1947. aastal võetakse Itaalias vastu dekreet (Decreto Luogotenenziale del 27.7.1944 n.159), mis tunnistab potentsiaalselt tühiseks kõik fašistliku epohhi vanglakaristused, mis olid pikemad kui kolm aastat. Matteotti röövinud ja mõrvanud Giunta, Rossi, Dumini, Viola, Poveromo, Malacria, Filippelli, Panzeri üle peetakse taas kohut, ning Dumini, Volpi ja Poveromo mõistetakse mõrva eest eluks ajaks vangi (mis hiljem asendati 30-aastase tähtajaga). Mussolini võimalikust osalusest ei räägita ka seekord midagi.

Paljud Mussolini valikud võimul ning eralus näitavad minu arvates selgelt tema vastikut, argpükslikku nurjatust, ilmekaimalt kirjeldab seda ehk lugu ta esimesest abikaasast. Enne kui Mussolinist sai il duce, siis kohtus ta naisega, kelle nime oli Ida Dalser. Dalser sünnitas 1915. aastal poja, Benito Albino, kelle Mussolini tunnistas ametlikult oma lapseks.

Samal, 1915. aastal abiellub Mussolini aga oma sünnilinnast Predappiost pärit Rachele Guidiga: kui Ida Dalser sellest teada saab, siis nõuab ta loomulikult omaenda legaalset tunnistamist. Asjaolust, kas Mussolini ka Dalseriga ametlikult abielus oli, pole kahjuks üheseltmõistetavaid tõendeid, kuna pärast võimuhaaramist nõudis Mussolini nimelt kõigi paberite hävitamist, mis teda naisega sidusid. Kuid hävitamist ei suudetud teha täielikult, näiteks jäid kahe silma vahele Milano comune poolt väljastatud dokument, mis nõuab Mussolinilt oma abikaasa Ida Dalseri tarbeks ülalpidamiskulusid.

Ida Dalser jätkab oma staatuse kinnitamist, vaatamata Mussolini-poolsele ignoreerimisele. Veel enam, ta süüdistab meest reetmises väites, et Mussolini võttis altkäemaksu Prantsuse valitsuselt, mõjutamaks alguses Esimeses maailmasõjas neutraalne olnud Itaalia astumist sõtta Austria vastu. 1926. aastal paigutatakse Ida Dalser vägivaldselt psühhiaatriahaiglasse, kus järgnevad korduvad elektrišokid ning teised keha ning vaimu hävitavad “protseduurid”. Naine sureb S. Clemente della Venezia psühhiaatriahaiglas 1937. aastal ajuverejooksu.

Benito Albino ei näe ema pärast 1926. aastat enam iialgi.  Tal õnnestub siiski lõpetada kool ning kuidagiviisi endale elatist teenida, olles pidevalt poliitilise politsei jälgimise all. Poisilt nõutakse, et ta lõpetaks igasuguse viitamise sellele, et Mussolini on tema isa. Hiljem suletiakse ka Albino psühhiaatriahaiglasse, kus ta 1942. aastal, pärast korduvaid koomat esilekutsuvaid süste,  sureb, olles vaid 27-aastane. Mussolini, olles oma võimu absoluutses tipus, ignoreeris nende kahe inimese kannatusi täielikult.

1978. aastal suletakse Itaalias kõik psühhiaatriahaiglad. Abivajavaid inimesi aitavad nüüdseni psühholoogid, psühhiaatrid, õed ja sotsiaaltöötajad nende kodudes või ambulatoorses korras.

Parem või vasak?

Cripta Mussolini

Cripta Mussolini

Enzo räägib mulle ka, et kuigi Mussolinit nimetatakse mõnikord vasakpoolseks, siis tegelikult oli ta “poliitikaülene” juht – kes suutis kaitsta tööliste huve, olemata kommunist. Sõnale kommunist jätkub pikk, mahlakas ja vihkav kirumine viimaste aadressil.

Mussolini oli kuni 1914. aastani Itaalia Sotsialistliku Partei vasakpoolse tiiva – Massimalisti – juht. Tuleb tähele panna, et juba 1914. aastal, kui Mussolini PSI-st lahkus, siis ülistas ta oma sõnavõttudes Esimese maailmasõda ning selle vägivalda, olles tihedalt seotud anarhosündikalist Soreliga (ja väidetavalt ka Prantsuse valitsuse rahadega, seda ei kõnelenud mitte ainult Ida Dalser).

Kuid tema pigem vasakpoolne taust väljendub ka 1919. aastal loodud Fasci Italiani di Combattimento, esimese fašistliku partei algses programmis, kus muuhulgas nõuti hääleõiguse laiendamist naistele, hääletamispiiri alandamist 25-lt eluaastalt kaheksateistkümnele, tööpäeva lühendamist kaheksale tunnile, tööliste esindajate nimetamist ettevõtete nõukogudesse, kõigi Itaalia territoorimil olevate kirikuvarade võõrandamist riigile jne.

Mussolini ei püsinud nendele algsetele ideedele kuigi kaua truu. Aastaid 1919-20 nimetatakse Itaalia ajaloos mõnikord “punaseks biennaaliks”, mida iseloomustavad tõepoolest “revolutsioonilised massid”, kes ootasid, et PSI juhtkond alustaks revolutsiooni – okupeeriti vabrikuid, blokeeriti igasugused Itaalia võidu tähistamised Esimeses maailmasõjas jne jne. PSI aga vaikis. Nähes, et revolutsiooni ei tule ja PSI on sisuliselt läbi kukkunud, otsisid ülemklassid oma positsiooni säilitamiseks liidrit ja leidsid Mussolini – võib-olla ka juhuslikult, mitte tänu viimase suurepärastele poliitikuomadustele. Võimu nimel kirjutas Mussolini oma programmi ümber, konservatiivseks, ning, tänu suurkodanluse ning militaarringkondade toetusele, PSI jäetud vaakumile ja taaskord õnnele, pääses Mussolini võimule, kus ta – väga stabiilselt – püsis kakskümmend aastat.

Mussolini fašismi märkimistväärivaim ideoloogiline aspekt oli ehk riigikesksus, kus riik seati moraalselt olulisemaks isikust ning kus inimene sai end poliitiliselt teostada ainult läbi riigi. Kuid Mussolini võim ise püsis kõigi kahekümne aasta jooksul pigem oportunistlikuna, otsides vastuseid ettekerkivatele üksiksündmustele, mitte viies süstemaatiliselt ellu mingit poliitilist strateegiat või programmi. Nii oli riigi rolli laiendamine majanduselus mitte niivõrd tingitud “riigi” kui absoluutse väärtuse olulisusest või sotsialistlikest väärtustest vaid seda kasutati õlekõrrena 1929. majanduskriisi tagajärjel. Mussolini Saksamaa-vastane välispoliitika keeras ennast Saksamaa-pooldajaks samuti pigem väliste jõudude tulemuse kui strateegilise kaalutlemise ning ideoloogia tõttu.

Mussolini võim ei olnud kunagi absoluutne, Itaalia oli Mussolini ajal kuningriik ning näiteks Carabinieri, sõjavägi ja diplomaatiline korpus allusid alati kuningale. Mussolini ei puutunud ka majanduslikke eliite – nagu näiteks perekond Agnelli, FIATi omanik – samuti säilitasid teatud laadi iseseisvuse ka ülikoolid. Professorid pidid küll kinnitama, et nad ei ole fašismi vastu, kuid pärast seda olid nad vabad mõtlema ja õpetama (võib-olla Mussolini oleks neid tahtnud allutada, aga see oleks tähendanud talle suure toetusbaasi kaotamist, tähtajatu lepinguga professor on üks kindlamaid positsioone Itaalia ühiskonnas).

Kas Mussolini lõi korra?

Mussolini imetlejad ütlevad sageli, et rongid käisid õigel ajal. Enzo kinnitab: “jah, Mussolini piiras vabadusi, aga tema ajal oli selles riigis kord“. Ma ei vaidle talle vastu, sest ma tahan kuulata, mida ta veel räägib ning teiseks ei usu ma, et mul oleks mingitki võimalust meest ümber veenda. Ta ütleks, nagu kõik fašistid, isegi siis, kui ma fašismi kohta midagi “head” ütlen, “me ne frego” ehk mul suva, moto, mis Mussolini režiimi ajal seintele riputati.

Giacomo Matteotti ütles oma eelpoolmainitud kõnes, oma elu viimases, fašistidele niimoodi:

Te ütlete iga päev, et tahate taastada riigi ja seaduse autoriteeti. Tehke siis seda, seni kuni on veel aega, vastasel juhul te tõesti, tõepoolest hävitate selle, mis on kõige põhimiseks olemuseks, rahva moraalse palge [la ragione morale della Nazione]. Ärge hoidke enam meie riiki jaotatuna härrasteks ja subjektideks, sest see toob kaasa ainult minemaajamise ja mässu. Kui aga vabadus on tagatud, siis võib küll tekkidavigu, ajutisi liiasusi, aga itaalia rahvas, nagu iga teine, on näidanud end teadvat kuidas ise oma vigu parandada.

Kuid teda ei kuulatud. Fašistlikule perioodile tagasi vaadates ei saa ma seda,  mis tolles Itaalias toimus, kuidagi nimetada korraks.  Ent kuidas diktatuurid end alati korra tagajana esitavad ning kuidas nad seda müüti tekitavad, selgitab taas väga hästi üks lugu Mussolini Itaaliast, lugu fotograaf Gino Girolimonist.

1924-28 aastani õõvastas Roomat mõrvaseeria, kus ohvriteks olid seitse väikest last, röövitud, vägistatud ja tapetud. Esimene lastest, neljane Emma Giacobini röövitakse 1924. aasta 31 märtsil avalikust pargist ning leitakse päev hiljem vägivallatunnustega, kui siiski elusana. Paar kuud hiljem järgneb teise väikse tüdruku, Armanda Leonardi, röövimine, vägistamine ja surm. Ajalehed korjavad üles rahva ahastustunde ja hakkasid nõudma kurjategija kiiret vangistamist. Närviline Mussolini, kes ei soovi, et jääks mulje nagu tema režiim ei suudaks tagada korda kutsub enda juurde politseiülema Artur Bocchini ning nõudis, et see tagaks võimalikult kiiresti mõrvade kohtusseviimise.

Järgnevatel aastatel leitakse veel viis tapetud last, samasuguste vägivallatunnustega

Politsei arreteerib ühe pedofiiliakuulsega kirikuteenri ning ühe kutsari, kuid kummagi tegevused ei sobi faktidega, mis politseil mõrvade kohta on. Õnnetu kutsar tunneb end nii häbistatuna, et otsustab mürgi abil siit maailmast lahkuda. Erinevate tunnistuste põhjal – tunnistajateks on muuhulgas ka üks 12-aastane toatüdruk – koostab politsei kahtlusaluse profiili, milleks on noor poissmees, umbes 38-aastane, rohelise Peugeot’ omanik, kes tiirutab autoga mööda linna, otsides seiklusi – Gino Girolimoni. Ajalehed rõhutavad, et Girolimonil oli kaks maja, millest fantaasia abil joonistub kiiresti rahva teadvusse pilt inimesest, kes elab ühes ning hoiab oma ohvreid teises majas, hämmastunult arutleti selle üle, miks signor Girolimoni kapp sisaldas tervelt 12 ülikonda. Kõneldakse, et Girolimonil oli kombeks lapsi vaadata ja neile karamelle kinkida.

Kinniste uste taga tehti kindlaks, et Girolimoni ei olnud Armanda Leonardi röövimise ajal Roomas, samuti, et 12-aastane toatüdruk töötas ühe kauni naise juures ning oli tema ja signor Girolimoni salajaste armastuskirjade postiljoniks. Mees ei olnud end kaitsnud, et vältida naise nimetamist abielurikkujaks. Politseile tekkis aina enam tõendeid, et Girolimoni oli süütu.

Aga avalikkus oli juba veendunud, et Girolimoni on monstrum, kes on tütarlaste surmas süüdi, nende hulgas ka Mussolini, kelle see andis kindluse, et tema režiim suudab tabada kurjategijad. Girolimoni arreteeritakse 7. mail 1927. Ta on seisnud pikalt ühe maja ees, püüdes leida võimalust oma armukesele kirja edasi saatmiseks, kuid tütarlaps hakkab vastu, karjub: ning sellest piisab, et arreerida Girolimoni kohutava süüdistusega, ajalehed saavad viimaks ometi trükkida pealkirjad: “Rooma koletis on kinni võetud”.

9. maiks ilmuvad “vastuvaidlematud tõendid” Girolimoni vastu. Kriminoloog Samuele Ottolenghi kinnitab, et arreteeritul on kurjategija iseloomu tunnistavad omadused. Leidub inimesi, kes kasutavad Girolimoni vastu fakti, et tal ei ole vuntse, samal ajal kui kurjategijal olevat need olnud: järelikult püüdis Girolimoni vuntse maha ajades uuringuid takistada.  Il Duce tahe ning mure oma riigi pärast ei jää tulemiteta ning kõik kurjategijad avastatakse, kirjutakakse ajalehtedes.

Girolimonil ei puudu siiski ka toetajad. Avaliku korra komissar [commissario di Pubblica Sicurezza] Giuseppe Dosi lammutab süstemaatiliselt kõik õrnad sidemed, mis seovad tõendeid Girolimoni isikuga. Eeluurimiskohtunik vabastabki Girolimoni kõigist süüdistustest, pärast seda kui isegi prokurör Mariangeli kinnitab, et Girolimoni “ei ole seda tegu toime pannud”.

Girolimoni vabastamine aga ei saa mingit tähelepanu: poliitilise mugavuse tagamiseks peidetakse see uudis ajalehede sisekülgedele, pressides info kokku kahte ritta – kui niigi palju. Mõne aja pärast vabastatakse Girolimoni vahi alt, täielikus vaikuses, üteldakse: “minge” ja mees leiab end tänavalt, rikutud eluga. Aastateks jääb Girolimoni nimi pedofiili ja vägistaja sünonüümiks ning kõik tema nõuded reaalseid fakte avaldada põrkuvad autoriteetide keelduva müüri vastu. Vaja ei ole mitte tõde, vaid muljet, et kurjategijad on kiiresti kinni võetud, vaja on muljet korrast, mitte seadust või tõde.

Komissar Dosi aga jätkab mõrvaseeria uurimist, kuni kõik faktid näitavad ühele mehele: anglikaani preestrile nimega Ralph Lyonel Brydges, kellel on ka eelnevaid karistusi laste väärkohtlemise pärast. Dosi palub oma ülemustelt avaliku süüdistuse alustamist, kuid leiab ainult suletud uksed. Dosil õnnestub kohata Brydges’i 1928 Genova sadamas, kus too üritab laevale minna, et Itaaliast lahkuda. Dosi arreteerib ta süüdistusega Rooma tüdrukute tapmises. Brydges tuuakse Rooma ülekuulamisele, suletakse kolmeks kuuks psühhiaatriahaiglasse. Kuid kuna tema süüdimõistmine võiks tuua potentsiaalseid probleeme Vatikani (kes oli aktiivne Girolimoni süüdistaja) ning Anglikaani kirikuga ning potentsiaalselt ka Inglismaaga, lastakse Brydges vabaks ning ta lahkub Itaaliast. Komissar Dosi paigutatakse ümber Assisisse ning nõutakse, et ta “unustaks juhtumi”. Varsti mees ka arreteeritakse ning suletakse ka kaheksateistkümneks kuuks psühhiaatriahaiglasse, kust Dosi vabaneb 1940. aastal.

Pärast sõda naaseb komissar politseiteenistusse, saab questoreks ning siirdub ka tööle Interpoli.

Gino Girolimoni sureb 1961. aastal, tema matustel on vaid mõned üksikud sõbrad nende hulgas ka komissar Dosi.

Diktatuurid ei loo korda. Juba Dosi ning Girolimoni pärast ei saa ma kuidagi nõustuda väitega, nagu Mussolini oleks Itaalias korra kehtestanud. Diktatuurid ei saa olla samal ajal seadusele põhinevad õigusriigid, sest diktatuurid sobival juhusel teevad omaenda seadusi ümber või ignoreerivad neid. Mussolini valitsusajast rääkides võiks veel pikalt kirjeldada tolleaegset korruptsiooni, luksuseselavaid kõrgeid ametnikke, kes karistamatult varastasid. FIAT-l õnnestus kohustada sõjaväge eksklusiivselt ostma vaid nende toodangut, jättes välja kõik muud tootjad. Reggio Emilias võib kohata ikka veel kibedust, sest just seal töötas Officine Meccaniche Reggiane välja kiire ning kergeltmanööverdatava ühekohaline hävituslennuku, mis teises maailmasõjas oli üks kõige hinnatumatest. FIATi ja sõjaväe korruptiivse kokkuleppe tõttu hukkusid Itaalia sõdurid, sest riik ei suutnud isegi omaenda ressursse mõistlikult kasutada – kuigi lõpuks, Teise maailmasõja puhkemisel Reggiane ignoreerimine siiski lõpetati, kuid selle areng oleks võinud sootuks teistsugune olla.

Mõnikord nimetatakse selleks “korraks” sotsiaalse konflikti puudumist, aga see ei ole õige. Sotsiaalne konflikt iseenesest ei näita “korra puudumist”, sotsiaalne konflikt ei ole ühiskonna haigus vaid palavik, mis indikeerib, et midagi on valesti. Hävitades selle indikaatori lükkab diktatuur tavaliselt lihtsalt probleemi plahvatamist edasi. Lisaks, terroriseerides kõiki, kes probleemidele osutavad, õpetab seesugune kord inimestele argpükslust, pealekaebamist, konformismi. Kuid režiimi lõppedes – või liigpikalt kestes – jõuab ühiskond ikkagi olukorda, kus tuleb tõtt vaadata kurjategijate merega, korruptantide merega, ignorantide merega – probleem, mida Eesti lugejad hästi tunnevad.

Mussolini haual

Predappio kalmistu

Predappio kalmistu

Seda kõike teades lähen ma ikkagi Predappiosse, et oma silmaga näha, kui tugev on müüt. Just Predappios, tillukeses Romagna linnas Mussolini sündis ning praeguseks on see muutunud peaaegu tema muuseumiks. Saab külastada Mussolini sünnimaja, ajaleheputkast võib osta fašistliku sümboolikaga märgikesi. Predappio külje alla, hiiglaslikku perekrüpti on Mussolini ka maetud.

Läheme kolmekesi, kõigil sama huvi ning keegi meist ei tunneks ennast seal vist üksi hästi. Surnuaeda on kerge leida ning ma ei pea teed küsima, juba mõte, et ma peaksin ütlema suvalisele möödakäijale Predappios “vabandage, kus siin kalmistu on” tekitab minus ebamugavuse. Ma ei otsi seda ju selle pärast, mida nemad mõtlevad!

Krüpt ise paikneb otse peavärava vastas. Seisatame seal ees korra, et pilti teha, vestleme vaikselt Eesti keeles. Tuleb üks perekond: ema, isa, umbes viieteistkümne-aastane tüdruk ja ligi kahekümnene poiss. Nad vaatavad meid, rõõmsa aupaklikkusega. Ma peaaegu kuulen nende mõtteid isegi välismaal austatakse Mussolinit või fašistid teisest riigist. Ma igaks juhuks ei näita, et ma itaalia keelt mõistan, sest fašistidega olen ma varem piisavalt vestelnud. Pealegi ei taha ma neile valetada vaid pigem vaikselt vaadelda.

Krüptis tekib tunne nagu oleksin Vatikanis, aga mitte kunstiväärtuste vaid õhkkonna poolest. Hiiglaslik Mussolini büst tema haua kohal, kuhu on asetatud fascia – selle ümber on trikoloor. Inimesed mööduvad vaikselt ja vaatavad pühal ilmel. Igaüks võib kirjutada oma mõtteid hauaraamatusse – see on täis igavese truuduse kinnitusi, seda, et il Duce oli Itaalia ainus tõeline juht ja tema mõtteid hoitakse elus.

Piazzale Loreto

“Fašistidele on Milanos ruumi vaid Piazzale Loretol” – umbes nii seisab ühel Milano centro sociale loosungil. Seal, kuhu Mussolini surnukeha jalgupidi üles riputati, kui partisanid mehe olid tabanud katsel Itaaliast põgeneda.

Üks vana naine seisab krüptis ja vaatab pühaliku ilmega. Siis hakkab ta pisaraid pühkima. Tihti üteldakse, et partisanide probleem ei olnud mitte see, et nad fašiste tapsid, vaid et nad tapsid neid liiga vähe.  Liiga vähe ning fašistlikud ametnikud said tööle naasta ning Itaalia arengu viia tinastesse seitsmekümnendatesse, berlusconianismi ja põhiseaduse mittetäitmisse. Vaadates seda naist nutmas, mõistan ma väga hästi, miks partisanid nii toimisid, miks nad ei tapnud rohkem. Partisanid olid inimesed. Inimesed.

Üks mu sõpradest läheb välja, et meid, kes me fotosid teeme, seal oodata. Ta jutustab pärast, et algusesnähtud perekonna poeg väljus kohe pärast teda, lähenes otsimaks kontakti. Mu sõber tegi emotsioonitu kivinäo ning samal hetkel väljus ka ülejäänud perekond. Poiss pöördus seepeale krüpti poole, viskas käe Rooma tervituseks ning heitis seejärel mu sõbrale uhke pilgu.

Bolognasse tagasi tulles me kuulame  Lombardia partisanilaulu “La Badoglieide” üle ja üle ja üle.

autor: Oudekki Loone, Bologna


O Badoglio, o Pietro Badoglio
ingrassato dal Fascio Littorio,
col tuo degno compare Vittorio
ci hai già rotto abbastanza i coglion.

Oo Badoglio, oo Pietro Badoglio
rasva läinud Fascio Littorio’ist
koos samaväärse Vittorioga
oled oma perse küllalt tõmmanud lohku

T’ l’as mai dit parei,
t’ l’as mai fait parei,
t’ l’as mai dit, t’ l’as mai fait,
t’ l’as mai dit parei,
t’ l’as mai dilu: sì sì
t’ l’as mai falu: no no
tutto questo salvarti non può.

Ei ole eal öelnud nii
ei ole eal teinud nii
ei ole sa eal öelnd, ei ole sa eal teind
ei ole eal öelnud nii
pole sa eal seda öelnud: jaa-jaa
pole sa eal seda teinud: ei-ei
see kõik sind päästa ei saa!

Ti ricordi quand’eri fascista
e facevi il saluto romano
ed al Duce stringevi la mano?
sei davvero un gran bel porcaccion.

Sa mäletad, kui olid fašist
ja viskasid Rooma tervitust
ja Ducel sa surusid kätt?
Oled tõesti üks väga suur siga

Ti ricordi l’impresa d’Etiopia
e il ducato di Addis Abeba?
meritavi di prendere l’ameba
ed invece facevi i milion.

Sa mäletad ettevõtmist Etioopias
ja Addis Abeba hertsogkonda?
Sa oleks pidanud saama viiruse
kuid said hoopis miljoneid.

Ti ricordi la guerra di Francia
che l’Italia copriva d’infamia?
ma tu intanto prendevi la mancia
e col Duce facevi ispezion.

Sa mäletad sõda Prantsusmaal,
mis Itaalia kattis häbiga
aga sina võtsid hoopis meelehead
ja koos Ducega käisid inspekteerimas

Ti ricordi la guerra di Grecia
e i soldati mandati al macello,
e tu allora per farti più bello
rassegnavi le tue dimission?

Sa mäletad sõda Kreekas
ja sõdureid, kes saadeti veresauna
ja sina, et end kaunistada veelenam
astusid tagasi oma kohalt

A Grazzano giocavi alle bocce
mentre in Russia crepavan gli alpini,
ma che importa ci sono i quattrini
e si aspetta la grande occasion.

Grazzanos mängisid bocce
samal ajal Venemaal kärvasid alpinid
aga mis see loeb, kui on rahakest
ja saab oodata suurt võimalust

L’occasione infine è arrivata,
è arrivata alla fine di luglio
ed allor, per domare il subbuglio,
ti mettevi a fare il dittator.

Võimalus lõpuks ju tuli
jõudis kohale juuli lõpus
ja siis, taltsutamaks kaost
sa võtsid ja hakkasid diktaatoriks

Gli squadristi li hai richiamati,
gli antifascisti li hai messi in galera,
la camicia non era più nera
ma il fascismo restava il padron.

Skuadristid sa kutsusid tagasi,
antifašistid panid sa vangi
särkide värv enam polnud must
aga peremeheks jäi ikka fašism

Era tuo quell’Adami Rossi
che a Torino sparava ai borghesi;
se durava ancora due mesi
tutti quanti facevi ammazzar.

Olid sinu too Adami Rossi,
kes Torinos  kodanikke tulistas
kui oleks kestnud veel kuud paar
oleksid maha löönud nad kõik

Mentre tu sull’amor di Petacci
t’affannavi a dar fiato alle trombe,
sull’Italia calavan le bombe
e Vittorio calava i calzon.

Kui sina Petacci afäärist
igal nurgal puhusid sarve
Itaaliale kukkusid pommid
ja Vittoriol kukkusid püksid

I calzoni li hai calati
anche tu nello stesso momento,
ti credevi di fare un portento
ed invece facevi pietà.

Püksid kukkusid sinulgi
just selsamal hetkel
sa uskusid end tegemast imet
aga tegid end ainult lolliks

Ti ricordi la fuga ingloriosa
con il re, verso terre sicure?
Siete proprio due sporche figure
meritate la fucilazion.

Sa mäletad kuulsusetut põgenemist
kuningaga mestis, ohutule maale?
Olete lihtsalt kaks räpast kuju
ja väärite mahakõmmutamist

Noi crepiamo sui monti d’Italia
mentre voi ve ne state tranquilli,
ma non crederci tanto imbecilli
di lasciarci di nuovo fregar.

Meie kõngeme Itaalia mägedes
samal ajal kui teie istute rahus
aga ärge uskuge meid olevat nii lollid,
et laseme end uuesti petta

No, per quante moine facciate
state certi, più non vi vogliamo,
dillo pure a quel gran ciarlatano
che sul trono vorrebbe restar.

Ei, ükskõik kui palju mesijutte te ei räägi
olge kindlad – rohkem me teid ei taha
ütle seda ka tollele suurele šarlatanile
kes troonile jääda tahab

Se Benito ci ha rotto le tasche
tu, Badoglio, ci hai rotto i coglioni;
pei fascisti e pei vecchi cialtroni
in Italia più posto non c’è.

Kui Benito ajas kopsu üle maksa
sina, Badoglio, ajad sita meil keema
Fašisteile ja vanule lurjusile
Itaalias enam kohta ei ole!

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta