You are currently browsing the category archive for the ‘ametiühingud’ category.

“Kohus mõistab Harald Espenhahni süüdi,“ ütleb eesistuja Maria Iannibelli ühes Torino kohtusaalis 15. aprillil 2011 aastal. Mees mõistetakse süüdi tahtlikus tapmises, täpsemalt teos, mida Itaalia kohtusüsteemis nimetatakse „omicidio volontario con dolo eventuale“: tahtlik tapmine läbi eluohtliku olukorra tekitamise, kus tekitaja teab, et tema tegude tagajärjel võib keegi kaotada elu ning võtab tahtlikult seesuguse riski – „saagu, mis saab“ (erinevalt oludest, kus tekitaja küll näeb ette eluohtliku olukorra tekkimise võimalust, aga arvab, et ta suudab inimeste hukkumist vältida).

Harald Espenhahnile, Saksa tööstushiiglase ThyssenKrupp tegevdirektorile, mõistetakse seesuguse käitumise eest karistuseks kuusteist ja pool aastat vanglat, nii nagu küsitud prokuröri poolt. Nelisada pealtkuulajat, hukkunute omased, ajakirjanikud, teised linnaelanikud, kuulavad erutunud vaikuses järgnevaid nimesid: veel viiele ThyssenKrupi juhtivale ametnikule mõistetakse tapmise ja ohutusnõuete ignoreerimise eest vanglakaristused kümnest kuni 13 ja poole aastani. Kõik kuulutatakse süüdi 2007. aastal tehases toimunud plahvatuses, mis võttis seitsme töölise elu.

Kuritöö ja karistus

Too õnnetus, mis raputas kogu maad ja halvas tükiks ajaks pika töölisajalooga Torino, toimus peaaegu neli aastat tagasi 6. detsembri ööl. Tuleleegis hukkuvad seitse töölist: Antonio Schiavone, 36 aastane, kolme väikese lapse isa, 32-aastane Roberto Scola, 26-aastane Bruno Santino; 43 aastane Angelo Laurino; 26-aasatane Rosario Rodinò, 26-aastane Giuseppe De Masi ja nende vahetusevanem Rocco Marzo, 54 aastat. Kogu vahetus, peale ühe, läbi ime pääseb Antonio Boccuzzi, sest plahvatuse hetkel on tegevuses ühe veeanumaga ning kahveltõstuk päästab ta tule eest. Torino töölised, postfordistliku tootmise sümbolid, linna uhkus, olid järsku nõrgad ja haavatavad. Kurbus, pisarad, õudus, tardumus… Sellest päevast alates ei tooda vabrik enam midagi, muutub vaikivaks kolossiks, surma monumendiks.  Vaikib viies liin, kus plahvatus toimus, 200 meetri pikkune ja 9 meetri kõrgune, võeti kasutusse 1992:  kõige uuem, loodeti, et see töötab veel kaua (eriti arvestades, et esimene liin võeti kasutusse aastal 1934). ThyssenKrupp demonteerib teised teised tehaseinstallatsioonid ja kolib need Ternisse, 13 tuhande elanikuga „Itaalia Manchesteri“. Terni terasetehas töötab 1884 aastast saadik (2010 andis poolteist miljonit tonni seda sulamit); ThyssenKrupp saab enamusomanikuks 1990-te alguse privatiseerimislaines, ning ainuomanikuks sama kümnendi lõpus.

Vaikivasse leina lõikub järsku otsus anda kohtu alla ettevõtte juhid, kes teadsid, et tootmisliinidel ei ole tagatud piisav kaasaegsetele võimalustele vastav ohutus. See on Torinos paljudele valguskiir, mitu aastat jälgitakse südame põksudes kohtusüsteemi toimetamist. Kohus, mis õigust mõistab on Corte d’Assise: kohus kõige rängemate süütegude üle otsustamiseks, nagu verevalamised ja terrorism.  Kahest professionaalsest kohtunikust ning kuuest vandemehest, giudici popolari, koosnev kolleegium kuulutabki ettevõtte tööliste surma eest vastutavaks, karmide karistustega, nagu eelpool mainitud. Sellele otsusele järgnevad saalis aplausid, kallistused ja pisarad, seekord rõõmust: „oleme saanud õigluse“, ütlevad hukkunute omased. Süüdimõistev kohtuotsus kinnitab, et Saksa multinatsionaali tegevjuhid olid teadlikud võimalustest tõsisteks tööga seotud õnnetusteks Torino tootmisüksuses ja otsustasid riskida. Paar kuud varem pakuti neile automaatset tulekustutus- ja suitsudetektorite süsteemi, kuid, nagu leidsid süüdistajad, ThyssenKrupp eelistas majanduslikke huvisid inimeste huvidele. Magistraat Raffaele Guariniello kommenteerib, et see otsus on hoiatuseks kõigile suurkompaniidele; tööminister Maurizio Sacconi lisab: „tragöödia nõuab meilt märgatavalt laiemat preventsiooni.“

Magistraat Guariniello rõhutab, et dolo – kriminaalne tahtlus – ei ole mehhaaniliselt ülekantav iga tööõnnetusjuhtumi jaoks, niisuguse olukorra loomine ei olnud ka nende eesmärk. Kuid ta seletab ka, et magistraadid kasutasid uurimisel tööõnnetusjuhtumite jaoks uusi meetodeid, neid, mis on tüüpiliselt kasutatavad pigem organiseeritud kuritegevuse puhul. „Me ei teinud tavapärast menetlust, pigem uurimise, kus määravaks sai Guardia di Finanza (finantspolitsei) roll, uurisime isegi firmasisest e-mailivahetust. Meid ei peatanud tehase anomaaliad, ei, me püüdsime mõista, mis need anomaaliad tekitas.“

ThyssenKrupp ja töökohad

ThyssenKruppi advokaadid leiavad otsuse olevat „liialdatult karistavate aspektidega“. Kerge kõhklusega välistab kaitseadvokaat Ezio Audisio võimaluse, et kohtukolleegium oli mõjutatud liigsest meediatähelepanust, ohvrite perekondade vihast ja „vaenulikust õhkkonnast kohtualuste vastu“: „kohtunikud on eksperdid ja hästi ettevalmistatud“.  Siis lisab aga: „samas, muidugi, ühtegi meie argumenti ei võetud arvesse, justkui meid polekski kohal olnud.“ Thyssen Italia president Klaus Schmitz ütleb: „probleem on peamiselt selles, milline saab edaspidi olema seadusandlus tööohutuse osas. Me jääme Itaaliasse, aga pärast Torino kohtuotsuse poolt loodud situatsiooni on teie juures väga raske töötada“. Multinatsionaalile sekundeerib kohe Terni linnapea Leopoldo Di Girolamo: „see on karm kohtuotsus, tragöödiat ei paranda ebaõiglusega“. Provintsi president Feliciano Polli lisab: „protsessi tulemused teevad ebakindlaks, siin minnakse kaugemale vastutajate karistamisest“.

Metallitöötajate ametiühingu FIOMi juht Giorgio Cremaschi peab neid väljaütlemisi skandaaliks, häbiväärseks, ääretult kurvastavaks: „see on kohtuotsus, mis päästab mitmeid inimelusid“ kinnitab ta. „Globalisatsiooni nimel vaid tugevdatakse rahvusvaheliste suurkompaniide ähvardusilisab Cremaschi veel, kirjeldades avalike ametnike ja suurkompaniide omavahelist seost, tuues paralleeli ka Torino linnapea Chiamparino ja FIATi tegevjuhi Marchionne’ga. FIOMi provintsisekretär Alessandro Rampiconi on veendunud, et ThyssenKrupp ei lahku Ternist: „kohtuotsus on kohtuotsus, see põhineb faktidel ja dokumentidel ja seda tuleb täita ning austada ohvrite lähedasi. Muidugi, ettevõtte edasistele plaanidele ja investeeringutele ei tohi luua tagasilööke“.

Paljud juubeldavad. Võit töölistele ja pööre õigussüsteemis (tööga seotud õnnetusi toimub Itaalias omajagu). 12 Thysseni ekstöölist, keda õnnetusest saadik pole uuesti tööle võetud, nõuavad ka aktiivseid hõivepoliitikaid: „Regioon, provints ja comune on võitnud peaaegu kaks ja pool miljonit ThyssenKruppi protsessist: nüüd on nad kohustatud meid aitama tööd leida“. Kuid Ternis leidub ka märkimisväärne hulk töölisi, kes on pigem hoopis linnapeaga ühel nõul – karistamine oli õige, aga karistus liiga karm, ning põhjuseks tuuakse siingi hirm ettevõtte lahkumise ning töökohtade kaotuse pärast.

ThyssenKrupi lahkumine Ternist ei tundu praegusel hetkel muidugi liiga tõenäoline – vaatamata sellele, et seitsmekümnendate 8000 metallitöölisest on uueks sajandiks jäänud alles vaid umbkaudu 3000. Tootmise ümberpaigutamine on kulukas – mitte ainult otseste tehnoloogiliste kulude tõttu, vaid ka väljaõppinud töötajate puudumise tõttu. Terni on alati olnud see koht, kus toodetakse suuri ja keerukaid objekte, pisemate asjade valmistamine on pigem jäetud teistesse riikidesse; siinset rohkem kui saja-aastast kogemust on raske korvata (rääkimata võimalikust imagoloogilisest kahjust, mida niisugune käik looks). Sama kehtib ka tootmise kokkutõmbamise puhul, rääkimata Itaaliast ärakolimisest (seda viimast, nagu näha, ei kinnita praegu ka ThyssenKrupp ise) – see kõik ainult suurendab ThyssenKrupi otseseid kulusid kui üldtegutsemisviisedest tulenevat võimalikku laiemat majanduslikku kahju, mis lisandub juba niigi mainitud õnnetusest ja protsessist tulenevale kahjule. Seega, pigem võib Thysseni väljaütlemisi pigem vaadata kui lootust, et võib-olla apellatsiooni või kassatsioonikohus kergendavad mõnevõrra karistusi, kui reaalse kaaluga ähvardust töölistele.

Multinatsionaal teatab küll kohe pärast otsust, et „me ei ole absoluutselt rahul ja kindlasti apelleerime“, kuid ka siin on seesama majanduslik konks. Apellatsiooni puhul jääks Torino viies liin protsessi tõttu suletuks, teda ei saaks isegi kinnisvarana müüa – siin kõneleme rohkem kui sajast miljonist eurost, mis on külmutatud teadmata ajaks (pärast põlengut Krefeldis hindas kindlustusfirma Axa sedatüüpi liinide kindlustusmakse sajale miljonile eurole, siit umbkaudne hinnang). ThyssenKrupp peab valima raha ja oma juhtide tuleviku vahel, kui apellatsiooniteest loobutaks, siis viimased lõpetaksid väga kiiresti vanglas karme karistusi kandmas. Kui aga arvestada kõiki tekkinud lisakahjusid, siis ThyssenKrupi protsess võiks kesta veel aastaid.

Protsessid jätkuvad

Muidugi, sõltumata apellatsiooniotsusest pole Torino õnnetusega seotud kohtutee ettevõtte jaoks veel läbi. Prokuratuur on saanud ka loa süüdistusega jätkata ka insener Berardino Queto, ThyssenKrupi pikaaegse kaastöötaja (ja praeguse protsessi üks kaitse nõuandjatest), vastu. Teda süüdistatakse samuti tapmises ja ettevaatusabinõude tahtlikus kasutuselevõtmata jätmises; magistraadid nõuavad temal aru tulekahjuriski hindamise dokumendi kohta, mille insener paar aastat tagasi ettevõttele koostas. Torino esimese astme kohus annab selge signaali: ettevõtte tegevjuhid vastutavad töötingimuste eest nende käitistes, nad ohutustingimuste ignoreerimise tõttu tekkinud vigastuste põhjustajateks. Teised uurimissuunad sisaldavad endas valetunnistusi (kolme inimese osas), ASL-i liiga väheseid kontrolle, vastutust tööliste eest, kes kannatasid väga tõsise tragöödiajärgse emotsionaalse stressi all. ThyssenKruppile, süüdimõistva otsuse korral, võib lisanduda trahve maksmiseks. Kokku mõistetakse multinatsionaalilt välja üheksa ja pool miljonit eurot: tsiviilosaliste kasuks, protsessikuludeks, trahvisanktsioonideks – lisaks on Thyssen vahetult pärast õnnetust hukkunute perekondadele maksnud 12 970 000 eurole, seega kahjude kogusumma ületab 21 miljonit eurot. Kuid paljud võivad veel ette võtta tsiviilprotsessi: näiteks Torino linnavalitsus ja ainus ellujäänu Antonio Boccuzzi.

Esimest maid, töötajate püha, saab täna tähistada ühe suure võidu võrra enam ja lootes, et otsus ThyssenKrupi juhtide kohta paneb aluse tööseadusandluse revolutsioonile Euroopas. Mõnikord tõesti lähtutakse siin riigis oma imelisest konstitutsioonist. Antud juhul selle esimesest paragrahvist, mis ütleb: Itaalia on demokraatlik vabariik, rajatud tööle.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Täna ja homme toimub Itaalias metallitöötajate ja nende toetajate ülemaaline streik, seoses ümberkorraldustega FIATis, vaatamata need 14. jaanuaril justkui heaks kiitnud referendumile. Palusime ühel Itaalia suurima ametiühingu CGIL liikmel selle tagamaid pisut selgitada.

“Ei ole midagi hullemat kui jagada võrdselt ebavõrdsete vahel”, ütles kunagi don Milani rääkides õigusest haridusele, klassisuhetest ja erinevatest võimalustest.

Enne teda, pannes must valgele meie vabariigi reegleid, pidasid Itaalia põhiseaduse loojad hästi meeles, et Töö ja Kapitali vahel ei saa toetust jagada võrdselt ning ettevõtlusvabaduse kaitse ning inimeste – töötavate meeste ja naiste – väärikuse kaitse vajab vasturaskusi ning amortisaatoreid. Just sellest lähtus Itaalia (aga ka muu Euroopa) ühiskonna ülesehitamise idee, sellise ühiskonna, mis põhineks keynsiaanlikel poliitikatel, sotsiaalriigil, kollektiivlepingutel – tootmisvahekordadel ja tööstussuhetel –, vääramatutel õigustel.

FIATi tegevdirektor Marchionne ei ole avantürist, ta vastab teatud majandulikele huvidele ja nende huvidega seotud võimudelt küsib ta vahetuskaupa. Confindustria (Töösturite Liidu) ja valitsuse nõusolekul ning parlamendis istuvate opositsioonijõudude saalomonliku ränga vaikusega ning uuskorporatiivsete ametühingute entusiastliku heakskiiduga (kokteil, mis meenutab riigi fašismiaegset ülesehitust) purustab Marchionne sildu eelmise sajandi sotsiaalse mudeliga, üritab surmahoopi enne Pomiglianos ja siis Mirafioris. Teised töösturid toimivad järgemööda tema eeskujul. Vahetuskaup tehakse tootva maailma ja Töösturite Liiduga (loe: Emma Marcegaglia) kes ei pilguta silmagi kui Marchionne teatab Confindustriast välja astumisest.

Ettevõttega, mida ta juhatab, astub Marchionne välja ka ametühingusuhete mängumaalt, saavutab kokkuleppe mõnede ametühingutega lepingu suhtes, mis kärbib õigust haiguspuhkusele, kaotab pausiaja, viib sisse 120 kohustuslikku ületöötundi, kuuepäevase nädala ning töökorrad, mis võivad kesta kuni 10 tundi… Vahetuskaubaks uuskorporatiividega on Itaalia metallitööliste suurima ametühingu FIOM GILi välistamine, piirates streigiõigust. See Itaalia konstitutsiooniga tagatud õigus on nüüd vaid lepingule allakirjutanud ametühingutel.

Vahetus käib ka poliitilisel tasandil. Esimest korda ei pane valitsus kriisimomendil FIATi taskutesse uusi ressursse. Siiani oli skeemiks: mina teen ümberkorraldusi, päästan töökohad ja sina finantseerid mind. Berlusconi valitsus aplodeerib FIATi direktsiooni kaasaegsusele, aga kaasaegsus seisneb vaid selles, et kapitalile jäetakse ümberkorraldusel vabad käed, teades väga hästi, (Marchionne on seda mitu korda öelnud), et FIAT auto on valmis Itaaliast lahkuma. Jah just nii, sest avalikke rahastusi on juba kokku korjatud Mehhikos, Serbias, USAs läbi Chrysleri. Uued avalikud rahasummad on tulemas Kanadas, Brasiilias, Argetiinas, Poolas – teistes maades, kus FIAT toodab.

FIATi poolt välja mõeldud ning CISLi, UILi, UGLi ja FISMICi poolt alla kirjutatud referendum oli ebaseaduslik, väljapressiv ja petlik. Ebaseaduslik sellepärast, et ei ole võimalik küsida JAH või EI vääramatute õiguste kohta nagu õigus haiguslehele või streigivabadus, ei ole võimalik industriaalreferendumiga ümber kirjutada põhiseadust. Väljapressiv, kuna see põhineb sundvalikul, kus ühel pool on õigused ja palk ning teisel pool ähvardav mitte miski. Seda enam, et tegemist on kriisiperioodiga. Petlik selle pärast, et majanduslike ümberkorralduste plaan on esitatud ainult sõnades, praktiliselt olematu ning põhimõtteliselt ei keela miski Marchionne’i Itaalias autotootmist lõpetada nagu tal on ka mitmes avalikus väljaastumises huultelt lipsanud.

Aga arve loetakse kokku ja see referendum on toimunud. Võitis JAH. Küll väikese edumaaga (pooldajaid pisut alla 55%), aga võitis JAH. Üldist konsensust ei tulnud (nagu lepinguautorid ja sellele allakirjutanud lootsid, kui nad rääkisid võimalikust 80% poolthäältest). JAH võitis tänu teenistujatele (mis meenutab vägagi üht teist kurba sündmust Torinos 80ndatel, kui Valgekraede demonstratsioon tegi lõpu FIATi okupeerimisele). Need on teenistujad, kelle jaoks uus leping ei too kaasa mingit tingimuste halvenemist (421 jah, 20 ei). Järjekordne vahetuskaubahääl. Tööinimeste – teenistujate ja tööliste – vaheline ühtsus ja solidaarsus, ka see kuulub eelmisesse sajandisse. Di Vittorio ametühingu võidukäik oma erakordse intiutsiooniga tugevast kokkuhoiust lõuna talumeeste ning põhja oskustööliste vahel pärastsõjajärgsel perioodil tundub loona teiselt planeedilt. Töötajate ühtsus on täna end ohverdanud kasumi altarile.

Kui Marchionne’il oli võimalus meile peale suruda üks petlik referendum pannes läbikukkumise puhul kaalukausile FIATi Itaaliast lahkumist, siis võime ka meie küsida, et valitsus võtaks need sõnad enda kanda ning astuks mängu pannes lauale FIATi natsionaliseerimise hüpoteesi. Teame, et valitsus jätkab oma vaikimist. Kasvõi ainult selle pärast toimub 28. jaanuari ülemaaline streik

Mäng ei ole veel läbi, sest referendum ei võinud midagi kinnitada. Aga ta andis ühe vastuse, eriti poliitikale: töölisklass on ikka veel olemas ja tal oli julgust heita väljakutse Kapitalile riskides omaenda nahaga. Iga Ei nendel valimislehtedel räägib meile igast töömehest ja töönaisest, kes otsustas omal nahal riskida. Ka nende eest, kes hirmu pärast ei tõmmnud kriipsu Ei peale.

Autor: Stefano Rizzi, Gallarate

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta