Gente (via Farini, RE)Järgneva mõtiskluse lihtne ja pretensioonitu pealkiri peab viitama sellele, et kuigi asutakse kultuuride, rahvaste vaimu ja kommete võrdlemise ebakindlale pinnale, on tegemist subjektiivse lähenemisega, mille eesmärgiks on konkreetsete nähtuste ja tähelepanekute üldistamine.

Pilk viitab vaatamise tegevusele, distantsile, kahe positsiooni olemasolule. Samas tingib pilk paratamatult kirjeldaja kaasamist kirjelduse süsteemi. Nii ongi järgnev käsitlus pigem mõnede eestlasi ja itaallasi iseloomustavate nähtuste võrdlus.

Nähtusi, mis eestlasi ja itaallasi eristavad, võib käsitleda kui kahe erineva ruumi ilminguid. Tahan rõhutada, et ruum on antud kontekstis vaid metodoloogiline kategooria, mida kasutan mugavuse pärast erinevate konkreetsete nähtuste seostamise, organiseerimise ja üldistamise eesmärgil. Väited ei pretendeeri ontoloogilisele staatusele. Nii et kui mõnel minu ruumilisel kategoorial on selge ruumiline vaste, on see lihtsalt juhus. Iseloomustaksin eestlaste ja itaallaste ruumi kahe vastandipaari abil: sisemine/väline ja avatud/suletud. Eestlaste ruum on sisemine ja avatud, itaallaste oma väline ja suletud.

Alustan esmapilgul võib-olla vastuolulise idee selgitamist koordinaadist sisemine/väline. Selle vastanduse illustreerimiseks võiks tuua palju tavalisi, isegi labaseid näiteid, mis on siiski õiged. Näiteks asjaolu, et eestlased viibivad palju suurema osa oma elust siseruumides kui itaallased, kes veedavad rohkem aega välisruumides. Loomulikult on siin oluline roll kliimal. Mõelgem kasvõi kohtadele, kus inimesed kokku saavad: eestlaste puhul on nendeks põhiliselt siseruumid, korterid, töökohad, baarid; itaallaste puhul on olulisteks kohtumispaikadeks tänavad ja eriti väljakud. Lõuna-Itaalias on naistel kombeks tõsta tool välisukse kõrvale tänavale, mis on tavaliselt küllaltki kitsas, istuda seal ja ajada juttu üle tänava asuva naabriga täpselt nii, nagu kinnises eluruumiski, lastes seejuures kätel käia. Mehed kohtuvad väljakul, mis on Itaalia kõigi linnade ja külade tõeline süda – ajalooline, halduslik, ühiskondlik ja sümboolne kese. Väljak ei ole ainult kokkusaamise koht, kust pärast suundutakse mujale, vaid eelkõige see koht, kus itaallased veedavad terveid päevi, õhtuid ja öid.

Olulisi erinevusi võib leida ka sügavamal tasandil, mida nimetaksin ideoloogiliseks ja mis iseloomustab seda, kuidas inimesed organiseerivad sümboolselt neid ümbritsevat maailma. Selles mõttes räägiksin hoopis itaallaste ühiskondlikust ja eestlaste individuaalsest ruumist. See idee tekkis mul siis, kui püüdsin võrrelda tegelaskujusid eesti ja itaalia romaanidest, mille sündmuste keskmeks on maaelu ja inimese suhe teda ümbritseva keskkonnaga. Pean silmas Tammsaare romaane Tõde ja Õigus ning Kõrboja peremees ja itaalia neorealistlikku kirjandust, mis tekkis meie sajandi 30. aastatel ja mille õitsenguperioodiks oli 40. aastate teine pool1. Tammsaare tegelaste suhet maaga võiks nimetada “omastamis”-suheks. Nende tegevuse eesmärk on teha “omaks”, oma individuaalse ruumi osaks see, mis seda veel ei ole: töö muudab välise ja võõra ruumist tegelaste ümber “oma” ruumiks, tegelase siseruumi pikenduseks, tema lahutamatuks osaks. Seepärast ongi nii tähtis kuivatada raba, muuta kivine maa põllumaaks, piirata ja eristada “oma” võõra omast. Itaalia neorealistlikes romaanides, näiteks Ignazio Silone Fontamaras või Francesco Jovine Le terre del Sacramentos, on töö funktsioon tegelaste psühholoogilises ülesehituses teistsugune – tähtis ei ole individuaalne väljakutse võitluseks võõra ruumiga, vaid hoopis töö selle kollektiivses tähenduses. Töö funktsiooniks on ühiskonna, ühiskondliku ruumi loomine. Maa “omaks” teha tähendab tunnistada sidet, mille see loob ühiskonna liikmete vahel: “Talupojad ristisid iga Sacramento maade osa, omanduse. Uued nimed, mis kutsusid tagasi vanu, mida leiutati maa erilise kujundi, kive otsa, ühe pere hüüdnime järgi. Sacramento maad ärkasid aeglaselt ellu ja said hääle ja nime nende kündjate tegevuse kaudu”2. Siingi tundub oma osa olevat kliimal, mis muudab itaallastele põlluharimise märgatavalt lihtsamaks (möödunud sajandite põhja-eurooplastest reisijad kirjeldasid Itaaliat maapealse paradiisina, kus maa kannab vilja iseenesest), ja paneb neid nägema töös veel muidki väärtusi peale väljakutse võitluseks looduse ja iseendaga. Pidades silmas kroonilist veepuudust Lõuna-Itaalias, ei pea väide põlluharimise kergusest täielikult paika. Sellest hoolimata mängib kliima inimeste kujutluste loomisel otsustavat rolli ja rääkides itaallastest ja eestlastest jääb see Damoklese mõõgana ka selle inimese pea kohale, kes ei taha seada kliimat otseselt oma mõtete keskpunkti.

Kirjeldatud ruumierinevust näivad kinnitavat ka mitmed seigad Itaalia ja Eesti igapäevaelust. Võttes aluseks isikliku kogemuse, püüan kirjeldada seda, mida võiks nimetada “isikute vahelise distantsi” probleemiks. Sõites terve aasta igal nädalal bussiga Tallinnast Tartusse märkasin, et eestlane ei istu kunagi võõra inimese kõrvale, kui ei ole selleks just sunnitud, ja kui on, siis ei alusta ta peaaegu kunagi oma naabriga juttu. Isegi tuttavad, kes kohtuvad bussi peal juhuslikult, ei istu tavaliselt kõrvuti. Ka juhul, kui nad kavatsevad midagi rääkida, eelistavad nad, vaatamata ebamugavusele, vahekäigu poolt antud turvalist distantsi. Itaallased kalduvad sellises olukorras käituma täpselt vastupidiselt. Nad istuvad sinna, kus tundub lihtsam juttu alustada. Kaks inimest, kes üksteist ei tunne, aga istuvad bussis kõrvuti kaks ja pool tundi, lahkuvad väga, väga harva sõnagi vahetamata. Kui eestlaste bussiruum koosneb paljudest eraldatud individuaalsetest ruumidest, siis itaallaste oma ühest või mitmest sotsiaalsest ruumist, mida reisijad omavahel jagavad.

Veel üks itaallaste komme, mis minu kogemuse kohaselt eestlastel puudub, on harjumus üksteist vestluse käigus puudutada, haarates vestluskaaslase käsivarrest või, kui tegemist on lähedase inimesega, pannes talle käe ümber kaela. See on jälle üks viis, kuidas itaallased üritavad murda ruumilisi barjääre, teha vestlusekaaslane endale lähedasemaks, et luua temaga ühist ruumi. Sama loogika sunnib itaallasi, kui nad kohtuvad näiteks laua taga (laud on Itaalias oluline sotsiaalse ruumi element), vestluses aktiivselt osalema; sellest kõrvale hoida oleks ebaviisakas. Eestlaste puhul on selline hoiak lubatud. Sotsiaalsed tavad ei ole nii tugevad, et sunniksid, sellistel juhtudel, murdma oma individuaalse ruumi piire.

Sageli öeldakse, et itaallased räägivad palju, vähemalt rohkem kui eestlased. Aga küsimus on vist hoopis kasutatud sõnade ja väljendite kvaliteedis, mitte kvantiteedis. Lähtudes Roman Jakobsoni keele funktsioonide klassifikatsioonist, võib öelda, et itaallaste omavahelises kommunikatsioonis on oluline osa emotiivsel ja veelgi enam faatilisel ehk kontaktifunktsioonil, mille abil kirjeldatakse keele kasutamist vestluses osalejate vahelise kontakti saavutamise, hoidmise, lõpetamise eesmärgil ning mis eristub keele puhtalt informatiivsest referentsiiaalsest funktsioonist. Meie kategooriates võiksime öelda, et emotiivne ja faatiline ehk kontaktifunktsioon on see keele koht, kus kõige selgemini väljendub itaallaste ruumi sotsiaalsus. Sellepärast kasutavad itaallased räägides rohkem emotiivseid, faatilisi ja kontaktielemente kui eestlased. Üheks näiteks on lihtsalt see, et itaallased korduvad vestluses mitu korda sama informatsiooni.

Võrrelgem eesti ja itaalia varianti ühest kommunikatsioonihetkest, mille puhul esineb kõige rohkem emotiivseid ja faatilisi elemente – telefonikõne lõppu:

Eesti variant:

..Näeme homme koolis.

(Kuna homme nähakse teineteist igal juhul koolis, võib telefonikõne siin lihtsalt lõpeda, hüvastijäätmine on üleliigne)

Itaalia variant:

…Näeme homme koolis.

– Hästi, aga kas sa tuled bussiga?

Ei trolliga. Aga sina?

– Mina ka. Kohtume siis trollipeatuses.

Hästi, pool üheksa.

– Olgu, näeme siis pool üheksa.

Ja sa tood mulle selle raamatu?

– Ja-jah, ära karda.

Näeme siis, tšau!

– Trollipeatuses, tšau!

Pool üheksa…Oota, aga kuidas su õde elab?

Viimane näide, mis peaks aitama mõista eestlaste sisemise-individuaalse ja itaallaste välise-ühiskondliku ruumi erinevust, puudutab eestlaste ja itaallaste hoiakut niinimetatud asotsiaalide – joodikute, kodutute, narkomaanide – suhtes. Eestlased on nende suhtes sallivad, aga mitte eriti solidaarsed, itaallased seevastu pigem sallimatud, aga solidaarsemad. Sallivus ja solidaarsus on omadused, mis käivad tavaliselt kokku, aga antud juhu näiline vastuolu lahendub, kui kasutame veel kord meie ruumilisi kategooriaid. Eestlased tunnustavad kodutute õigust individuaalsele ruumile: kui sa ei tülita mind, ei riku minu ruumi, on sul õigus olla, kus sa oled; mul on oma ruum, sinul oma, need kaks ei saa kunagi omavahel kontakti ja ma ei tunne end olevat sunnitud või õigustatud sekkuma (vähene solidaarsus). Pelgalt provokatsiooni korras võiks küsida, kas ei iseloomusta selline hoiak sageli ka eestlaste suhtumist Eesti vene elanikkonda. Itaallased ei jää ükskõikseks. Kuna nende ruum on eelkõige ühiskondlik ruum, tunnevad nad, et on alati õigustatud sekkuma: tihti selleks, et mõista hukka neid, kes rikuvad ühiskondlikku ruumi ja püüda nende olemasolu kustutada (sallimatus); teiselt poolt selleks, et pakkuda abi, sest kodutute elutingimuste parandamine ei ole ainult teene, mida tehakse kellelegi teisele, vaid konktreetne samm oma ühiskondliku ruumi parandamiseks.

Teine vastandipaar, mis peab eristama itaallaste ja eestlaste ruumi, näib olevat esimesega vastuolus – tavaliselt tajutakse sisemist ruumi suletuna ja välist avatuna. Mis mõttes on siis eestlaste ruum, erinevalt itaallaste omast avatud? Kõigepealt avaldub see maastikus. Kui Eestimaal minna ühest paigast, linnast või külast, teise, tuleb läbida suuri alasid, kus kui välja arvata tee ja haritud põllud, inimese kohalolu märgid puuduvad. Itaalias pole see võimalik – linnast väljas (Eesti mõistes külasid Itaalias ei ole) ääristavad teed üha uued ehitised kuni algab järgmine linn. Sellist maad nagu Eestis “maa” sõnaga tähistatakse on Itaalias raske leida. Linlaste kokkupuude mitte-linnaga piirdub suvepuhkusega, õnnelikemate puhul nädalalõppudega, kuid turismi sihtkohad on teatavasti kõike muud kui metsikud.

Teine maastikuline erinevus puudutab inimasutuse korraldust ja ka siin on erinevus Eesti ja Itaalia vahel põhjalik. Kui linnad kipuvad olema igal pool sarnased, siis on parem võrrelda Eesti ja Itaalia küla: Eesti küla on eraldi asetsevate majapidamistega suurema keskuseta moodustis, mida tänavate asemel struktureerivad põllud ja heinamaad; Itaalia küla, isegi kõige väiksem on suletud väljaku ümber, kõrvuti asetsevad majad piiravad ühiskondlikku ruumi, põllud asuvad väljaspool organiseeritud eluruumi.

Eesti kõige avatum maastikuline element on mets. “Õue tagant algab tingimata mets” kirjutab jutustaja Emil Tode Piiririigis, püüdes kirjeldada oma maad3. Mets on koht, kus teed ei ole märgistatud, kus, nagu muinasjuttudes, saab võimalikuks ka kõige ootamatum kohtumine. Mets on määramatu, eksitav, oluliselt avatud ruum. Itaalias algab õue tagant, kui see ikka olemas on, paratamatult teine maja. Itaallased hakkasid süstemaatiliselt hävitama metsa vähemalt keskajast alates. Just keskajal muutus mets röövlite ja kõrilõikajate paigaks. Metsas elasid need, kes ei kuulunud civitate’sse – linnale, mis kujutas endast üha kõrgema ja paksema müüriga ümbritsetud ühiskondlikku eluruumi, suletud ruumi. Metsast sai inimese eksimise, patu pimedasse riiki langemise paik. Jumaliku komöödia alguses satub Dante selvasse (metsa), mida ta iseloomustab kui oscura, selvaggia, aspra e forte (pime, metsik, kibe, tugev) ja mälestus millest tekitab poeedi südames taas hirmu. Selles selvas on poeet kadunud, eksinud õigelt teelt, mida dikteerib kristlik usk ja moraal ja mille ta leiab uuesti alles reisi lõpus kolmes sealpoolses maailmas4.

Eestlaste ruum on avatud ka ühiskondlikul tasandil. Eesti on võimaluste maa, isiku liikumisvabadus ühiskondlikus struktuuris on suur, positsioonid jäävad kaua määramatuks ja jätkuvalt muutuvaks, eneseteostuse võimalus jääb alati avatuks. Vaadates Itaalia ühiskonda, ei pääse tundest, et seal on kõik juba määratud, korraldatud, ruum on juba täis. Raske on loobuda kättevõidetud positsioonist ja üritada midagi uut, raske sattuda sellisse juhusse, mis võib muuta põhjalikult inimese elu. Sama kehtib ka Itaalia kultuuriilmas, kus kõik näib olevat juba mõeldud, öeldud, kirjutatud. Sõna õigus on sageli reserveeritud kitsale ja initsiatsionistlikule ringkonnale, mis paljundab end akadeemiates ja teistes ametlikes kultuuriasutustes.

Viivi Luik iseloomustas ühes ajaleheintervjuus oma kaasmaalasi selliste kategooriatega nagu hirm ja häbi. “Hirm”, ütleb ta, “mitte olla nagu teised”, mitte sobida elu olukordadega, sobimatuna paista. Antud kategooriates on see individuaalse ja avatud ruumi elaniku hirm, hirm, mis käib käsikäes võimalusega valida, riskida ja vastutada, võimalusega palju saavutada, aga ka ebaõnnestuda. Itaallastel on selles mõttes lihtsam. Rangelt struktureeritud ühiskondlikus ruumis on käitumisviisid kodifitseeritud, reeglid täpsed ja üldkehtivad, vastastikused positsioonid määratud. Selles ruumis on raske eksida, piisab vaid mängureeglite omaks võtmisest, lihtne leida oma kohta, tunda end kaitstuna, rahul, isegi õnnelikuna. Pöördudes tagasi kasutatud võrdluse juurde, on itaallane inimene, kelle elu kulgeb linnas: kui ta laseb end juhtida süsteemi aluseks olevatest sisemistest eeskirjadest, jõuab ta sihtkohta ka suuremat initsiatiivi üles näitamata; eestlane on inimene, kes peab leidma tee metsas, kus rajad on vaid ähmaselt märgistatud, kus tuleb pidevalt valida ja seega on ka eksimise võimalus suurem.

Eestlastele jääb raske ülesanne, luua end individuaalse ja avatud ruumi raames ilma kindlate juhendavate mudelite ja käitumisreegliteta. See positsioon on raske seetõttu, et ka võimalikku hukkamõistu on raskem kanda, kuna tehtud valikud toetuvad vaid isiklikule vastutusele (sellest ka häbitunne). Itaallased, kui nad ei ole tegutsenud väga isepäiselt, võivad sel puhul alati ajada süü ühiskondlike harjumuste, traditsioonide, käitumismudelite kaela ja loobuda vastutusest oma valikute eest. Sellel positsioonil on aga siiski oma piirid, just need, mille määrab ülikodifitseeritud reeglite süsteemi surutud ühiskond. Selles mõttes on eestlaste positsioonil oma eelis – võimalus vastata vabaduse väljakutsele. See positsioon ergutab uurima, küsima, õppima. Mind on alati hämmastanud eestlaste lugupidamine haritud inimeste ja üldiselt õppimise ja hariduse vastu, nende uudishimu kultuuride ja ühiskondade vastu, mis on nende omast väga kauged. Itaallaste hoiak on sageli inimese oma, kes teab juba kõike, vähemalt kõike, mis temal vaja, ja suhtleb teistesse sellele vastavalt. Haritud inimest, intellektuaali vaadatakse sageli kahtlusega, ta on potentsiaalne ühiskondliku rahu rikkuja, pakub tavalisest erinevat maailmavaadet. Selles suhtes on huvitav intellektuaalide reaktsioon, mis ulatub sageli ebaõnnestunud katsest “rahvaga ühte sulada” kuni teadliku ja elitaarse kalduvuseni end temast isoleerida).

Paljud eestlased on sageli jutustanud, et Itaalias viibides on nende üheks meeldivamaks muljeks kodune tunne, tunne, et oled kodus kõigis olukorrades, millesse ka satud. Tunne, et see mis sinuga juhtub, ükskõik kas avalikus kohas, bussi peal või tänaval, ei puutu ainult sinusse, vaid kõikidesse inimestesse su ümber. Seega kindluse ja kaitstuse tunne, mida tuntakse just oma kodus. Aga inimese elus on hetki, mil ta soovib kodust lahkuda, on tüdinenud kindlustundest ja kaitstusest, mis võivad osutuda vabadust piiravateks, ja tahab pääseda oma lahtrist, muuta oma ruumi avatumaks ja individuaalsemaks. Minu jaoks on Eesti selleks ideaalne koht.

Märkused

1 vt Gigliola Boeri artikkel ajakirjas Looming, nr 6, 2000

2 Jovine, Le terre del Sacramento. Einaudi Editore, 1950, pag 195

3 Emil Tode, Piiririik. Tuum, 1993, lk 10

4 Dante Alighieri, Divina Commedia: Inferno. BUR: Biblioteca Universale Rizzoli, 1996, Canto I, vv 1-6

Autor: Daniele Monticelli, Tallinn
Esmakordselt ilmunud ajakirjas Looming, nr 6, 2000, pp. 908-913.

Advertisements