You are currently browsing the category archive for the ‘Berlusconi’ category.

Itaalia peaminister Berlusconi sai täna õhtul hoobi näkku, pärast oma kõnet PdL-i parteipiletipeol, löömiseks kasutati oletatavasti  Milano Duomo miniatuuri.

Berlusconi tuli parajasti lavalt alla, astus oma pooldajate käsi suruma, kui keskealine mees  läbi rahva lähemale trügib ning eraldusaia tagant peaministrile kujukesega hoobi alumisse näoosasse lennutab, arvatavasti vigastades ka hambaid. Verise näoga Berlusconi pöördub veel korra rahva poole – seekord löödud ilmega ka sõna otseses mõttes. Ta eskorditakse autosse ja viiakse San Raffaele haiglasse, kuhu peaminister jääb vähemalt paariks ööks. Lööja arreteeritakse ja viiakse – ka Berlusconi vihaseid pooldajaid tõrjudes – politseijaoskonda ülekuulamisele.

Uudised vallutavad kohe kõik telekanalid. Berlusconile kuuluva telekanali Rete4 uudisteankur annab teavet kurva matusehäälega ja teatab, et ei saa kena pühapäevajätku soovida, sest selles pühapäevas ei ole ju midagi kena. Hetk hiljem tulevad loomulikult kõigi poliitikute kaastundeavaldused, paraku vinti üle keerates.

Nii teatab minister Umberto Bossi, et tegemist on terrorismiaktiga, Vabariigi president Napolitano lisab, et aitab vägivalla keerutamisest; alamkoja esimees Gianfranco Fini – kõigi poliitiliste jõudude kohus on mitte lasta Itaaliat mingil juhul tagasi pöörduda vägivallaastaisse. PdLi portavoce Daniele Capezzone leiab, et see kõik tuleneb Berlusconivastasest vihaõhutamisest, millega päevast päeva tegeleb meedia, ajalehed ja televisioon. Opositsioonipartei Partito Democratico liider Pier Luigi Bersani ütleb, et tegemist on sõnulseletamatu toiminguga, mis tuleb karmilt hukka mõista. Tsentristlik Italia Dei Valori ning viimase aja karm Berlusconikriitik Antonio Di Pietro annab aga ebaselge sõnumi “mõistan hukka füüsilise vägivalla Berlusconi vastu nagu ma mõistaks hukka iga teise puhul”, aga “poliitilisel maastik on täis meeleheidet ja viha, mille on loonud need, kelle käes on selle maa ohjad ja kes kasutavad neid vaid omaenda eesmärkidel”. Udc liider Pier Ferdinando Casini väidab, et Berlusconil on nende täielik solidaarsus ilma kuide ja agadeta. “Vägivald ka poliitikas on tolereerimatu ning eriti tolereerimatu rahumeelsete manifestatsioonide ajal”.

Hakatakse kõnelema sellest, kuidas tuleb niisuguste juhtumite toimumine seadusega välistada. Facebookis tekib aga samal ajal lööja, 42-aastase Massimo Tartaglia, fänklubi, 10 000 liikmega. Tuntud ja hinnatud ajakirjanikud Marco Travaglio ja Peter Gomez ütlevad veebilehel, et nemad peavad lööjat kurjategijaks ja kavatsevad edasi võidelda ikka ainult sõnade ja analüüsidega. Veebis hakkavad levima konspiratsiooniteooriad sellest – viidates muuhulgas ka Mussolinile, kes atentaati oma seaduste karmistamiseks ära kasutas –  kuidas Tartaglia oli provokaator, mitte just otseselt PdL poolt makstud, aga sinnapoole.

Siis osutub politseist, et Tartaglia pole mitte ainult mitte ühegi teadaoleva “opositsioonigrupi” või vägivaldseid meetodeid pooldava ühenduse liige, Tartaglia on viimased kümme aastat olnud psühhiaatrilise järelevalve all, ta on lihtsalt tugevalt mentaalselt häiritud isik, nagu neid ikka ette tuleb.

Terrorismialarm kaob. Uudistekanalid tõmbuvad kui teod karpi, edastades kuivalt fakte, välisuudised saavad järsku olulisema kaalu, kõigil on natukene piinlik. TG5, berlusconistliku mõtte häll ja peaedastaja, teeb siiski kella üheteistkümne paiku õhtul erisaate – ja seal on eetris senati esimehe Schifani intervjuu, kus viimane kommenteerib, et “ärge tulge mulle ütlema, et see on vaimselt häiritud inimese töö” – veel teadmata reaalseid asjaolusid. See iseloomustab kenasti praeguste Itaalia parteijuhtide poliitilist kultuuri ja analüüsivõimet pingeolukorras: ükski poliitik ei kasutanud ära võimalust vaikida, avaldades vaid kaastundumust Berlusconi valu osas ning mitte kiirustades andma hinnanguid sündmustele, mille olulisi fakte nad ei teadnud.

Nüüd jääb veel oodata, mida tehakse järgmistel päevadel ja kas ja kuidas poliitilised jõud oma nägu puhtaks üritavad pesta ning kas valitakse sündmuse unustamise või Berlusconi märtriks muutmise strateegia või hoopis midagi kolmandat.

Umbes kell 12 öösel helistab haiglasse ründaja isa, kes ütleb, et ta on kohutatud sellest, mis toimus ja mida ta videolt nägi.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Siamo tutti Raimondo Mesiano

Siamo tutti Raimondo Mesiano

Mõnikord võivad seesugused pisiasjad nagu ühe kohtuniku helesinised sokid viia täiesti tõsise võitluseni õigusriigi pärast. Fermenteeruvas Itaalias juhtub vist kõike. Esialgu võtab ehk muigama, aga kui kõik otsast peale ära rääkida, siis on võimalik lähemalt vaadelda üht uutmoodi relva – meediafašismi.

Sokkide omanik, kohtunik Raimondo Mesiano on see mees, kes määras peaminister Berlusconi suurimale ettevõttele Fininvest 750 miljoni euro suuruse trahvi: kahjutasuna Carlo De Benedetti grupi Cir kasuks, umbes niisuguse summa oleks Cir võinud ligi 20 aasta jooksul teenid, kui Mondadori kirjastusgrupp oleks läinud õigusjärgselt Cir’i ja mitte juriidilise korruptsiooni tõttu Fininvesti valdusse. Seda nimetatakse “ võimaluste puudumisest tekitatud varanduslik kahjutasu”.

Lodo Mondadori

… on keerulise dünaamikaga finantsiline vägikaika vedamine kahe suurettevõtja vahel kontrolli pärast hiiglasliku kirjastuse Mondadori üle.

80-te keskpaigas on Mondadoril kolm suuraktsionäri – De Benedetti, Formenton ja Berlusconi. Aastaks 1988 on Berlusconil piisav osalus, et võtta ühistu juhtimine enda kätesse. De Benedetti teeb selle välistamiseks lepingu Formentoni perega, kes lubab teda toetada ja talle müüa oma osaluse hiljemalt 1991. a. jaanuariks. 1989. a lõpus muudab Formenton aga meelt ja annab Berlusconile võimaluse saada ühistu presidendiks. See toimub 25.jaanuaril 1990.

De Benedetti protesteerib, käes Formentonidega tehtud leping.

Pärast mitmeid kohtuasju jõuab asi kohtunike Valente ja Metta kätesse, kes otsustavad, et leping on vastuolus ühistuid reguleerivate normidega ning seega tühine. Mondadori läheb Berlusconi kontrolli alla.

1995 a. aga tekivad kahtlused, et kohtuotsus ei olnud erapooletu, et kohtunikke mõjutati. Valente ja Metta on Fininvesti advokaadi Cesrae Previti lähedased sõbrad ja Milano magistratuur jõuab ka kahtlaste rahaliikumiste jälgedele läbi mitmete välismaiste arvete, nende ülekannete lõppsihiks on kohtunik Metta. Kassatsioonikohus (seega lõplik kohtuotsus) määrab 2007 a. karistused Mettale (üks aasta ja 9 kuud) , Previtile (üks aa sta ja 6 kuud) ning veel kahele vahendajale. Berlusconi, kes on alati väitnud oma täielikku teadmatust, pääseb 2003.a. aegumise tõttu.

Nüüd, 2009 aasta oktoobris, toimus Milano Tribunalis tsiviilkohus, et kvantifitseerida mõjutatud kohtuostsusest tulenenud kahjum De Benedetti grupile – 749 955 611,93 eurot. Kohtunikuks Raimondo Mesiano, kes oma otsust motiveerides lisas ka lause “Berlusconi on kaassüüdlane, kuna pole võimalik,et ta altkäemasudest informeeritud polnud.”

Berlusconi tõstab taas häält kohtunike vastu (kes tema sõnul on demokraatliku ühiskonna vähkkasvaja), annab teada, et miski ei hoia teda sadulas kindlamalt kui rahva toetus ja paneb oma prioriteetide nimekirja juriidilise süsteemi ning põhiseaduse muutmise. Seda kõike praegusel hetkel, mil majandus hingitseb, töötus vaevab perekondi ning Abruzzo ja Messina vajaksid palju rohkem toetust ning tähelepanu.

Ja kohtunik Mesiano?

“Me kuuleme veel temast,” väidab irooniliselt peaminister, aga mis kõlab rokem ähvardusena.

Ei lähegi mööda palju aega, kui Canale 5, Berlusconi teleimpeeriumi Mediaseti vaadataivama kanali, saates “Mattino 5” näidatakse lõiku Mesiano kohta. Telekaamera nuhib mehe iga sammu, loeb mitu suitsu ta suitsetab, mitu minutit ta juuksuris oma järjekorda ootab, kuidas ta pargipingile istub. Kõike seda saatmas pilkav naishääl, mis paneb küsimärgi alla kohtuniku “indegnità morale” – “moraalse ebaväärikuse”. “Jälgige , kui närviliselt ta kõnnib, suitsetab tänaval, kannab valgeid mokassiine ja issand jumal, helesiniseid sokke!!” “Kas seda võib normaalseks inimeseks nimetada?? Pädevaks kohtunikuks??”

Järjekordne ohver, kelle ainsaks süüks on Berlusconile vastukarva käia. Ilmselt ka hoiatuseks teistele, et nad kaks korda järele mõtleksid enne kui millegi peaministrivastasega hakkama saada. Kui Berlusconi võimuletuleku esimestel aastatel (novembris 1993) algatas mittevägivaldse vastuhaku meetodite propageerija ning Emilia-Romagna maakonna Verdi (roheliste) üks asutajatest Gianfranco Mascia tema äride vastase boikoteerimisliikumise “BoBi”/”Boicottimao il Biscione”, millel oli hea edu ja mis vähendas Fininvesti kanalite vaadatavust 2,8 miljoni inimese võrra, siis tuli tal 1994 a. veebruaris üle elada brutaalne fašistliku käekirjaga vägivald oma enda kodus. Täpsemalt: 19. veebruaril 1994 umbes kella 11 paiku hommikul, kuuleb üksi kodus olev Mascia kahte inimest ukse taga. Nad löövad Masciat tugevasti pähe ning seejärel peksavad. Aastate möödudes on “ustavad” peenetundelisemaks muutunud, aga efekt jääb ikka samaks. Mascia saab aga sellest rünnakust kindluse, et Itaalias tuleb inimestel, eelkõige tema endeal, tegeleda mitte ainult väikeste ja kohalike asjadega vaid ka suurte üleriigiliste asjadega ning nii näeme teda järgnevate aastate jooksul võitlemas erinevates valdkondades: keskkonnakaitse (probleemid uute keemiafirmadega), kultuur (probleemid megalõbustusparkidega) ning vägivallapoliitikate vastustamine (Itaalia missioonide õiguspärasuse probleemid Afganistanis ja Iraagis).

Solidaarsusest kohtunikuga on saanud nüüd helesinistest sokkidest omapärane opositsiooni sümbol. Kes kannab neid uhkusega töökohal, kes paneb bänneri blogi, kes kasutab seda profiilipildina facebookis…

Meelde tuletamaks, et ka valimised võitnud peaminister ei saa seaduste ning selle esindajate peal jalgu pühkida – kohtuvõimu, samamoodi suveräänse võimuvaldkonna esindajate peal. Ei saa vähemalt mitte riigis, mis ennast põikpäiselt demokraatlikuks peab.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Järgneb Canale 5 eetrisolnud lõik, esialgu itaalia keeles.

Berlusconi ja Naplitano

Berlusconi ja Napolitano

1931. aastal kaksteist, 2009. aastal üksteist. Neid mehi ja naisi, kes päästavad Itaalia väärikuse ja moraali, on vähe, neid on ikka vähe, ja nad on ikka isoleeritud. Isoleeritud kolleegide poolt ja eliidi poolt, aga mitte rahva teadvuse poolt, parema Itaalia poolt, kes, tegelikult, on ainus Itaalia.

1931. aastal soovitas Giovanni Gentile, liigagi tuntud professor, Mussolinile, et too kohustaks kõik ülikooli õppejõud andma režiimile truudusevande, millest loobumisel ähvardas teadlasi vallandamine. Tuhandeist õppejõududest keeldus vaid kaksteist. Isegi need, kes pooldasid kommunistlikku parteid, kirjutasid truudusevandele alla, PCI juhi Togliatti soovitusel. 2009. aastal, samal ajal kui nende kolleegid vabastasid süüdistustest politseijuhid, kes olid ametis 2001. aasta Genova G8 ja Diazi kooli verevalamiste ajal, tõstsid üksteist põhiseadusliku kohtu kohtunikku oma käed, et ilma mingite pehmendusteta maha matta üks häbiväärne seadus, too akordivajutus 68 aasta tagusele fašistlikule nõudmisele. Ka neil praegustel kohtunikel oli oma Togliatti, paradoksaalsel moel ekstoljatist. President Napolitano, seesama president, kes andis ühe kodaniku arupärimisele, miks president selle seaduse kinnitas, järgmise vastuse: “Kui ma ka allkirja andmisest keelduksin, ei muudaks see midagi.” Palun väga, see üks fraas kätkeb endas kogu toljatismi olemust – tema ja tema poliitiliste ning moraalsete järglaste essentsi.

1931. aastal need kaksteist ei küsinud endalt, kas nende käitumine oli kellelegi või millekski kasulik, nad küsisid, kas see on õige. Itaalia õnneks keeldus üksteist kohtunikku toljattilikust moraalist ja kuulas samamoodi oma südametunnistuse häält. Mida ütelda täna vabariigi presidendi ja peaministri ametikoha kohta? Alustame viimasest institutsioonist. Sellel pole tegelikult iial eriti kõrget prestiiži olnud. Kui heita pilk nende inimeste nimekirjale, kes on aastakümnete jooksul Palazzo Chigi’s istunud, siis leiab virisemiseks põhjust küllaga. Pole ka Quirinale alati hiilanud. Ka teised presidendid enne Napolitanot on allkirjastanud konstitutsioonivastaseid seadusi. Seekord tõi aga just see kohutav fraas, mis tollele kodanikule vastuseks kõlas, endaga kaasa lihtsalt taastamatu kaotuse presididendiprestiižis, süsteemis väga olulist rolli etendava ametikoha prestiižis.

Nagu laialt teada, ei ole vabariigi presidendid pidanud tegelikult peaaegu kunagi oma allkirja andmisest keelduma. Üldiselt on piisanud lihtsalt Quirinale peasekretäri telefonikõnest, et panna valitsusi terveid seaduseosasid ümber kirjutama või neist sootuks loobuma. Mitterituaalne, jah, võib-olla küll, aga efektiivne. Ja täpselt siis, kui täidesaatva võimu esindajad on üritanud presidendi ametlikke soovitusi ignoreerida, on kasutusele võetud allakirjutamisest keeldumine. Keeldumine, mis ei ole “kasutu” toiming, nagu uskumatul kombel väitis Napolitano, vaid toiming, millel on erakordne poliitiline kaal. Juhtumeid, kus seadused, mida Quirinale ei ole esimesel korral heaks kiitnud, sinna tagasitee leiavad, on ülivähe.

Mis juhtub nüüd? Nii lihtne ja nii raske ette näha, mõlemat korraga.

Lihtne. Peaminister, nagu alati, loob kiiruga uusi põhiseadusevastaseid juriidilisi norme, et päästa end vältimatust süüdimõistmisest, suundudes, nagu ikka, aegumise poole. Lihtne. Quirinale allkirjastab need kõik.

Raske. Probleem ei ole protsessuaalses tehnikas. Berlusconi probleemiks ei ole tema protsesside positiivne määratlus. Berlusconi probleemiks aastal 2009, täpselt nii nagu ka Craxi probleemiks aastal 1992, nagu lõpuks ka Mussolini probleemiks aastal 1924, on üks geomeetriline kujund, parabool. See, millel on üks kasvav ja üks kahanev pool. Kõik kolm mainitud “tugevat meest”, sellisena armastatud ja kutsutud Itaalia poolt – kes tegelikult Itaalia ei ole – hakkasid pärast hetke, mil nad olid tõusnud tähtedeni, kohutava kiirusega langema. Kõik kolm, nagu alati, alustasid oma allakäiku majanduslike ja sotsiaalsete probleemide lainel. Kõigil kolmel juhul kutsus languse esile juriidiline uurimine: vastavalt Giacomo Matteotti röövimine ja tapmine, Mani Pulite ja advokaat Millsi juhtum. 1924. aasta lõpuks oli Mussolini poliitiline laip, tänavad olid täis opositsiooni meeleavaldusi, parlamendiliikmed olid naasmas setsessiooni äärmuslike vahendite juurde, fašistid võtsid kuubedelt oma partei tähiseid. 1992. aastal jooksis Craxi pakku tema poole pillutud müntide vihma eest, samal ajal kui tema sõbrad kiirustasid kannatama kohutavate amneesiate all. 2009. aasta häbimärgistas Itaalia kõigi aegade suurimariigimehe – nagu ta ise on öelnud – kogu maailmas korruptandina, kupeldajana, põhiõiguste ja -vabaduste ründajana, see aasta on toonud olukorra, kus Euroopa Parlament on valmis jätma Itaalia valitsust ilma hääleõigusest Euroopa Ülemkogus.

1924. ja 1992. aasta tulemid olid erinevad. Mussolini ei andnud rusutusele alla, otsustas hävitada tolleaegse kuningriigi õigussüsteemi alustala Statuto albertino ja pälvis täieliku toetuse kuningalt, sõjaväelt, karabinjeeridelt ja politselt, avalikelt ametnikelt, töösturitelt, kogu Itaalialt-mitte-Itaalialt. Ja nii pani ta aluse kakskümmend aastat kestvale diktatuurile, mis tõstis ta taas kõrgustesse: algas uus parabooli tõus, mis tundus lõputuna, kuid mis viis hoopis piazzale Loreto’le. Ent mitte enne, kui tuhanded itaallased – ja sajad tuhanded aafriklased, venelased, jugoslaavlased, kreeklased, albaanlased, hispaanlased – olid selle avantüüri eest oma eluga maksnud. 1992. aastal, vastupidiselt, Craxi põgenes, leidmata kedagi, kes oleks järgnenud talle samasuguses riigipöörajalikus avantüüris, kui tal muidugi seesugune võimalus üldse peast läbi lipsas.

Kuidas lõppeb 2009. aasta? Kas Itaalia-mitte-Itaalia on valmis Berlusconile riigikukutamisavantüüris järgnema? Arvan, et on. Ja meie politsei, karabinjeerid, professionaalsed sõjaväelased? Riigibürokraadid? President? Confindustria? Ei. 1924. aasta ei kordu. Mine tea, ehk üritab Berlusconi astuda parlamendi ette ja pidada maha õõnestava kõne, nii nagu tegi Mussolini 3. jaanuaril 1925? Nii võib minna, ehkki tõenäolisemalt loeb ta oma sõnumi ette ühendatud võrgus või peab hoopis monoloogi Porta-a-Porta valgetel sohvadel. Itaallaste reaktsioon, nende tõeliste itaallaste reaktsioon, saab teda üllatama. Ja juba tunduksegi mürisevat õhk helikopteri tiivikulabades – tiivikulabades, mis kuuluvad Ciampinost Tuneesia suunas lendu tõusvale helikopterile.

Autor: PPP, Bologna

Tõlkinud Oudekki Loone

Seadus on samasugune kõigile

Seadus on samasugune kõigile

Itaalia Konstitutsiooniline kohus otsustas täna häältega 11-4, et Berlusconi seadus lodo Alfano, mis tagas immuniteedi neljale kõrgeimale ametikohale, on põhiseadusevastane. Seadus rikub kahte põhiseaduse punkti: artiklit 3, mis sõnastab, et kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed ning artiklit 138, mis kinnitab teatud protseduuri konstitutsiooni parandavate või teistel konditsiooniliste seaduste vastuvõtmisel (neid tuleb näiteks parlamendis kahel korral hääletada kolme kuu jooksul).

See tähendab, et on võimalik jätkata vähemalt kolme kohtuprotsessiga Berlusconi vastu, nende hulgas ka temalt altkäemaksu saamises  süüdimõistetud inglise advokaadi David Millsi juhtum ning Berlusconi teised mustad asjaajamised Mediasetiga. Berlusconi kommentaarid – “meil on väga tugev vasakpoolsete kohtunike osakaal, nad on minu vastu” ning “ma tunnen, et mind on alt veetud” – ning lubab siiski valitsemist jätkata, nii nagu “itaallased mulle 2008 aastal võimu andsid, valitsen viis aastat koos või ilma lodo Alfanota”. Di Pietro on juba nõudnud Berlusconi tagasiastumist, ka PD juht Franceschini ütleb: “peaminister on kodanik nagu kõik teised”.

Mõned päevad tagasi otsustas kohus ka, et  Berlusconi firma Mediaset peab maksma 750 miljonit eurot kahjutasu Itaalia energia- ja meediagrupile CIR seoses korruptsiooniga Mondatori kirjastuse ülevõtmise protsessis 1991. aastal.

Kui arvestada peaministri hiljutisi moraaliskandaale, seoses eskorttüdrukute ja alaealiste modellidega, on küllalt alust kahelda Berlusconi lootuses oma sõnade järgi käia ja tõepoolest viis aastat võimul vastu pidada.

Loe veel:

BBC: Berlusconi immunity law overruled

Guardian: Italian court rules Berlusconi’s immunity law unconstitutional

RAI: Lodo Alfano illegittimo

Vahel küsin endalt, milline ettekujutus on tegelikult eestlastel Itaaliast. Mu isiklikud suhted sünnnimaaga on liiga hõredad, et saada põhjalikumat pilti sellest pildist: niisama hõredad kui uudised eesti ajakirjanduses Itaaliast ja mis ei kirjelda kaugeltki seda kummalist kaane all podisevat poliitilist olukorda.

Loen välisuudistest artikleid, mis puudutavad Itaaliat, enamasti pühendatud Berlusconile ja tema kõmu tekitavatele väljaastumistele. Loen ka kommentaare, mis pole muidugi indikatiivsed, aga tundub, et eestlaste arvamused jagunevad kaheks: “lahe otsekohene vanamees” ja “kuidas saab nii hull inimene võimul olla”.

Itaalia elu ja poliitika aga on hoopis midagi rohkemat ning on aset leidmas tõsised nähtused, mis peaksid mõtlemisainet andma. Ja ei ole naljakad.

Õigupoolest ei lahatakse neid liiga vähe ka Itaalias. Igas normaalses demokraatlikus riigis tegeleb selliste asjadega iseseisev meedia. Siin aga on suur protsent meediakanalitest peaministri palgalehel, ülejäänud ajakirjanikud vaatavad ettevaatlikult oma seljataga oleva huvigrupi poole enne, kui otsustavad, millises kastmes kodanikke toimuvast informeerida. 7,4-protsendiline tööpuudus kuklas, on lihtinimesel keeruline orienteeruda faktide rägastikus ning kontestualiseerida toimuvat. Sedagi juhul, kui kriisiaegne ots-otsaga kokku tulemine pole energiat ära võtnud ja kui sotsiaalne kohusetunne pole lihtsama vastupanu teed minnes lõdvestava ning rohke meelelahutusmeedia sisse ära uppunud.

Millised on siis need mõtlemapanevad sündmused?

President Giorgio Napolitano on alla kirjutamas Berlsuconi valitsuse poolt välja töötatud maksuamnestiale (scudo fiscale), võimaldades taas sisse tuua välismaale viidud kapitalid. Praktiliselt maksuvabalt ning anonüümselt. Riigi kassasse läheb selle seaduse kohaselt ainult 5 % sissetoodud kapitalist. Ilmselt selleks, et 5% liiga range ei tunduks (!), lisati maksuamnestiale ka  Flerese muudatus, mis ei lase sissetoojat hiljem bilansivõltsimises ja muudes rahanduskuritegudessüüdistada. Niisuguse seandusandluse eest tänavad härra peaministrit muidugi mitte ainult maksudest kõrvalehiilijad, vaid ka relvade ja narkootikumidega kaubitsejad, tänab organiseeritud kuritegevus. Õigustuseks öeldakse, et riigi kassat on vaja kriisi ajal täita, aga selle sisse tulnud rahanatukese eest (võrreldes kapitalidega, mis siiski mingi kontrolli alt läbi ei lähe) muudetakse riik ebalegaalsuse ning ebamoraalsuse toetajaks.

Mis nime sellisele toimeviisile anda? Osade juristide meelest on see riiklik legaliseeritud musta raha pesu. Tere tulemast uude maksuparadiisi! Võib-olla võiks selguse mõttes “scudo fiscale” tõlkida “mafffiasõbralik maksupoliitika”?

Võib muidugi juhtuda, et härra president ei kirjuta sellele alla. Ehk paneb teda mõtlema avalik kiri 50 000 allkirjaga, mille hulgas ka minu oma. Aga see lootus on väike – siiamaani on allkirja saanud kõik Berlusconi valitsuse poolt vastu võetu, kaasa arvatud ilmselgelt põhiseadusevastane lodo Alfano, mis ei lase kohtu alla anda nelja riigi kõrgeimat poliitilist ametikohta, mida iganes nad siis ka ei sooritaks.

Veel vahejuhtumeid informatsiooni vallast – teatud ajakirjanikud on muutunud ebasoovitavateks. Vist pole kokkusattumus, et tegemist on uurivate ning analüüsivate ajakirjanikega – Milena Gabanelli ja Marco Travaglio. Gabanellil pandi küsimärgi alla riigitelevisiooni RAI poolt ära nö. seaduslik kate st. advokaadiabi juhul kui keegi saate kohtusse peaks kaebama. Kui võimsatele varba peale astud, nagu teeb seda Gabanelli oma saates Report, siis tuleb seda ikka ette. Ajakirjanik, kes kodanike huvides oma tööd teeb, peaks olema riigi st. kodanike televisiooni poolt toetatud. Tänaseks on Gabanelli siiski oma saatele juriidilise toetuse välja võideldud, aga ta väidab, et sellistes ebakindlates tingimustes on tõesti keeruline professionaalset taset üleval hoida.

Marco Travaglio aga oli juba ammu valitsuskoalistiooni sihikul. Pea iga ta etteaste ärritab ja sööb nende närve. Internetis nähtavat igaesmaspäevast “Passaparola”t vaatab protsentuaalselt väike hulk itaallasi (80%  siinsest rahvast ammutab väidetavalt infot televisiooni kaudu), aga “Annozeros” RAI kolmandal kanalil on oht , et tema sarkastilised ülikriitilised sõnavõtud jõuavad liiga paljudesse kõrvadesse. Miks peaks ühel ajakirjanikul laskma valitsusest halvasti rääkida, kui meil on “üle 150 aasta parim peaminister”? Nii saigi “Annozero”st ettekääne uueks omapäraseks manöövriks, et tugevdada kontrolli RAI üle.

Tants “Annozero” ümber

See algas juba eelmisel aastal , kui Agcom (Autorità per le garanzie nelle comunicazioni, Kommunikatsioonigarantiide amet) määras trahvi nii “Annozerole” kui “Che tempo che fa”le (praeguseks on “Annozero” pea kohal kaks trahvi – esimene ühe geisuudluse eest ja teine selle eest, et  Beppe Grillo kõne V-Dayl eetrisse andis). Kuidas trahvidega lõpeb on veel teadmata, kuna Rai kui väljaandja on otsised TARis, administratiivtribunalis, appelleerinud.

Uue hooaja alguses tõstis saatejuht Michele Santoro häält: paljudel tema kaastöötajatel puudus veel leping, kuigi eetrisse minemiseni olid jäänud vaid mõned päevad. Nende hulgas iseenestmõistetavalt Marco Travaglio. Vaidlused RAI tippjuhtidega läksid üsna kuumaks (pressikonverentsi saab näha “Annozero” saidilt). Ilmselt oleks tekitanud suurt kergendust Travaglio saatest välja jäämine, mille Santoro katogooriliselt välistas. Hooaja esimene saade oligi pealkirjaga “Farabutti”/”Lurjused” (tsiteerides peaministri sõnu ajakirjanike kohta) ning pühendatud pressivabadusele Itaalias. Lõpptulemusena läks saade eetrisse külalise rollis Travaglio sõnavõtuga Puglia ärimehe Tarantini tegevusest poliitkute ümber, mille keskel Berlusconi oma eskorttüdrukute skandaaliga.

“Berlusconi raevus“, ilmusid pealkirjad ajaleheveergudel. “”Annozero”on rämps, häbi, sigadus“, olid majandusarengu ministri Scajola sõnad pärast saadet ning avab uurimise saate üle. Ennekuulmatu teguviis ühe valitsuse poolt, kes taaskord näitab üles allergiat kriitika vastu nagu juhtus Daniele Luttazzi, Enzo Biagi, Sabina Guzzantiga. Scajola räägib endast kui “sovrintendente della comunicazione” (kommunikatsiooni superintendent), roll, mida põhikirja järgi ei eksisteeri.

RAI president Paolo Garimberti üritas meelede tuletada, et eksisteerib ka “telepuldi demokraatia”, mis võimaldab kanalit vahetada. Ja fakti, et suur osa itaallasi “Annozerot” rämpsuks ei pea, on tunnistamas 5,5 miljonit televaatajat (22% reitingut) – Annozero teeb kordades ära Berlusconi sülekoera Bruno Vespa juhitavale saatele Porta a Porta, mida kogu riigi ajakirjandus muidugi mainimata ei jäta.

RAI on kolme kanaliga Itaalia riigitelevisoon, mis allub Parlamendile.Vähemalt siiamaani. Nüüd, koos poleemikaga “Annozero” üle, võtab valitsus endale õigused, mis kuuluvad Järelvalve Komisjonile (Commisione di Vigilanza). RAI on olnud siiamaani parteide mängumaa, mis on järginud teatud istitutsioonilist etiketti, näiteks teatud ametikohad on opositsiooni nimetada. See oli mõeldud kontrolli laiemaks jaotamiseks, mis küll tihtipeale halvamaitseliseks tugitoolide müümiseks muutus. Usaldada riigitelevisioon lihtsalt oma ala parimatele asjatundjatele oli ja jääb ilmselt veel kauaks ainult unistuseks, aga vähemalt oli olemas püüe säilitada kõikide parteide (seega kõikide hääletavate kodanike poolt valitute) pluralismi. Selline peremehelikult ülbe käitumisviis aga, mida Scajola üles näitab, on vastuolus seadusega, mille kohaselt valitsus ei saa otsustada saadete sisu ja tegijate üle

Nii irooniline kui see ka pole, leian selles oma nooruse aegseid nõukogulikke noote.

Ajakirjanike vastulöök

Nõukogulik tundub mulle aga ka  jaht uuele itaalia ajalehele “Il Fatto Quotidiano”. Hommikul kell seitse kõik koopiad läbi müüdud (nagu siis kui “Noorust” sai taga aetud). See on uhiuus väljaanne peremeeste ja kaelarihmata, riikliku toetusrahata. Ainukeseks sissetulekuks lugejate huvi, mis oli alates esimesest numbrist väga suur. 30 000 aastatellimust juba enne kui leht trükivalgust nägi ja pärast esimest ilmumispäeva 23. septembril tuli 100 000 koopiat kahekordistada. Mõni ajalehekioski-omanik hõõruvat käsi ja lubavat igavesti Berlusconi poolt hääletada, kui selle režiim veel nii hästi müüvaid ajalehti esile kutsub.

Kohese edu tagasid kindlasti tuntud nimed – Antonio Padellaro (direktor), Marco Travaglio, Sandra Amurri, Peter Gomez, Marco Lillo, Furio Colombo, aga oma osa mängib ka vajadus tõeliste uudiste, tõeliste analüüside järele.

Meie poliitiliseks suunaks on põhiseadus,” ütleb direktor Antonio Padellaro ajalehte esitledes. “”Il Fatto” on opositsiooni ajaleht, loomulikult Berlusconile, sest ta on muutnud ühe suure demokraatia allakäinud sultanaadiks. Aga me ei kavatse teha hinnaalandusi PD juhtidele ning mitmevormilistele (sinistra multiforme) vasakpoolsetele, kes pole osanud mingit alternatiivi pakkuda. Ainult riiud ja ambivalentsus.  Vaatame, kas Di Pietrol õnnestub oma ümbertöötlemisest vabanedes tõepoolest midagi uut luua.

Põnev on ka see, et ka uut ajalehte ei peetud meedias eriti märkimisväärseks sündmuseks. Igal juhul on natuke lihtsam elu neil, kes nüüd trükisõnas leiavad artikleid, mida enne mööda Interneti välja tuhnima pidi. Pealekauba on see ajaleht “peavoolu” leht, mitte väikese grupi veidrike ettevõtmine, seda lehte võib rahus tänaval lugeda, ilma, et keegi saaks sind “äärmuslaseks” või “kommunistiks” tembeldada.

Väljaspoolt vaadates võib Berlusconi tunduda hullumeelse või laheda vanamehena, aga ta komejant varjab tihtipeale ära tema demokraatiat ja seaduslikkust uuristavad ettevõtmised. Klounaadsed ja mõistusevastased väljaastumised on kont, mida meediale järamiseks visatakse, samal ajal kui jääb hämarusse külmavärinaid esile kutsuva ratsionaalsusega toime pandud strateegia, mis kivi kivi järel tema unelmate Berlusconistanile vundamenti rajavad.

Kui me sellel sündida laseme

Sest kuigi ei ole opositsiooniparteid, on rahvatasandi opositsioon tugevnemas. Laupäeval kogunes Rooma ajakirjandusvabaduse eest demonstreerima umbes 300 000 inimest: ilma igasuguse parteide või ametiühingute abita ja organiseerimisteta. Meeleavaldus, mille toetuseks koguneti ka Pariisis ja Londonis.

(Meedia)vabaduse eest võitlejad on suutnud tähelepanu äratada ka Euroopas, Euroopa parlament kaalub resolutsiooni tegemist meediavabaduse rikkumise osas Itaalias: esimene selleteemaline plenaaristung on planeeritud 7. oktoobrile, hääletus peaks olema 22. oktoobril. Loodame, et ka Eesti esindajaid ei jäta Itaalias toimuv ükskõikseks: Berlusconi on hoiatav näide kõigile.

Kuid tema jalgealune on aina tulisem.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Berlusconi näeb end nii?

Giovanni Sartori, politoloog ja üks hinnatuimaid demokraatia-uurijaid maailmas määratles Itaalia praegust reaalset riigikorda sõnaga “sultanaat”. Berlusconi “jõupingutustele” vaatamata ikka veel eksisteerivad iseseisvad ajakirjanikud räägivad režiimist. Radikaalsemad ja keevaverelisemad blogijad küsivad, kui palju on veel puudus, et sõna “diktatuur” kasutusele võtta. Selle taga on ühe rahva püüe defineerida omapärast olukorda, kus peaminister ei allu enam ühistele eetikareeglitele pidades end kõrgemaks igast kirja pandud ja kirjutama seadusest.

Itaalia, kes pärast fašismi kukutamist oli võimeline looma Euroopa ühe ilusaima põhiseaduse, seesama Parri, De Gasperi, Togliatti kunagine Itaalia, on praegusel hetkel käega puudutamas põhja, kuhu Maelströmi keerisena on teda tõmbamas mitmed peaminister Silvio Berlusconit puudutavat seigad.

Ühe puhul neist on tegemist advokaat Millsi kohtuprotsessiga, mille käigus viimane mõisteti süüdi altkäemaksu vastu võtmises Berlusoni firmalt selleks, et tunnistada valet Berlusconi kasuks kahes kohtuasjas, päästes ta naha. Teise puhul on tegemist tema kahtlaste “sõprussidemetga” ühe noore Casoria neiu Noemi Letiziaga.

Advokaat ja peaminister

Mills võtab nende suhte kokku lihtsalt “Hoidsin härra Berlusconi hädade merest eemal”.

Tema juhtumi uurimine aga antakse Suurbritannia Maksuametile. 17. veebruaril kuulutataksegi välja esimese astme kohtuotsus: advokaat Mills on süüdi, karistuseks 4 aastat ja 6 kuud, 5 aasta töökeeldu avalikest ametitest ja 250 000 eurot kahjutasu. Itaalia ajalehed ja uudistesaated toovadki mõne reaga ära juhtunu analüüsimata kohtuotsuse poliitlisi ja moraalseid tagajärgi, mis peaksid puudutama ka peaministrit. Inglise ajalehed jooksevad informatsioonist üle ääre.

Mine sa võta nüüd kinni, kas Silvio Berlusconi peaks selle eest tänama rohkem ustavust kui ajakirjanikueetikat hindavat meediasüsteemi või hoopis suurima opositsioonipartei Partito Democratico juhti Walter Veltronit, kelle omapärane strateegiline vaist sunnib teda samal päeval parteijuhi kohalt tagasi astuma ning sellega kirjutajate tähelepanu enda peale tõmbama. Avalik arvamus tõstab häält küll, aga ikka ühed ja samad – Antonio di Pietro poolt loodud väikepartei Italia dei Valori, needsamad beppegrillod ja marcotravagliod, needsamad vähem või rohkem tuntud blogijad, kes arvutiklahvistiku klõbinaga Meediaperemehe häälest üle proovivad rääkida.

Tähelepanu Millsi süüdimõistmise üle vaibubki kuni 19. maini, mil tehakse avalikuks 376 lehekülge kohtuotsuse motivatsioone: ”Ta (Mills) tunnistas selgelt valet, ühelt poolt selleks, et võimaldada Silvio Berlusconile ja Fininvestile karistamatus või vähemalt selle ajani toime pandud ebaseadulikest finantsoperatsioonidest tulenenud suurte kasumite säilitamine. Teiselt poolt püüdis ta kindlasti saavutada endale hiiglaslikke majanduslikke eeliseid.”

Millsile määrati korrupteerituna karistus. Aga korrupteerija, altkäemaksu andja, puhul, kes samas protsessis kaassüüaluseks, on asjad teistmoodi. Korrupteerija antud juhul Silvio Berlusconi, tegi enda tarbeks seaduse – lodo Alfano, mis annab puutumatuse Riigi neljale kõrgemale ametikohale. Ootuses, et Konstitutsiooniline kohus selle põhiseaduslikkuse tuvastab (sest “seadus on kõigile ühesugune”), ei ole tema üle võimalik juriidiliselt kohut mõista.

Noemi, Gino ja papi

Iseensestmõistetavalt oleks jätkunud kirjeldatustki, et ükskõik millist moraaliprintsiipe tunnustavat poliitikut tagasiastumisele sundida. Noemi juhtumi puhul oleks jätkunud võib-olla ka kohestest ning otse-kohestest selgitustest suhetes Noemi ja tema perekonnaga. Selle asemel söödeti aga avalikkusele ette hulk vastukäivaid versioone.

Lihtsaimale küsimusele – kuidas sai alguse Berlusconi ja Noemi vaheline tutvus – on liikvel õige mitu varianti.

  • 29.aprill “Corriere del Mezzogiorno” räägib Noemi: ”Tunnen papit lapsest saadik, ta on mind praktiliselt üles kasvatanud. Ma jumaldan teda, mõnikord lähen tema juurde Milaanosse või Rooma,sest ega talati ei saa siia tulla”. Loetleb kolm sünnipäevakingitust eri aastatel (st.ilmselt 16., 17. ja 18.) Mitte kordagi ümberlükatud.
  • 29.aprill ANSA Silvio Berlusconi “Ma tunnen Elio Letiziat aastaid, ta on vana sotsialist ja oli Craxi autojuhiks”. Samal päeval väidab Craxi poeg Bobo: ”Mu isa autojuhi nimi oli Nicola, ta oli Venetost ja on juba aastaid surnud.”
  • 4.mai “La Stampa” Berlusconi väidab: ”Olen sõber Noemi isaga. Punkt ja lõpp asjal! Olen kohtunud temaga ainult vanemate juuresolekul”

Villa Certosa pidu (kliki pildil, et näha rohkem)

Ilmnevad aga kohtumised vanemateta. Ametlik gala villa Madamas made in Italy moekunstnikega 19.novembril 2008. Noemi, üksinda, peaministri kõrvallauas nr.1, teda tutvustatakse kui Napoli sõprade tütart, aga õhtu näevad kohalviibijad teda tumesinises autos Berlusconi Audile järgnemas. Vanaaastaõhtu 2008 Sardiinial Berlusconi privaatses Villa Certosas, millest räägib Noemi ex-poiss Gino Flaminio “La Repubblicas” 24.mail. Ei mingit sõprust vanematega, vaid otsene telefonikõne Noemi ja Berlusconi vahel: ”Nende suhe algas 2008 aasta oktoobris.Noemi rääkis mulle, et ta oli teinud mõningaid fotosid modellibook’i tarbeks, mille esitas ühele moeagentuurile Roomas.” Sealt satuvad fotod Emilio Fede kätte, kes unustab nees Silvio lauale. “Ühel pärastlõunal, nii umber kella 5-6 paiku helistab Berlusconi. Tema ise, otse Noemile, ei mingit sekretäri, ei mingit centralinot. Noemi õppis. Berlusconi ütles, et nägi tema fotosid ja et teda lummas neiu “puhtus” ja “ingellik nägu”. . See oli esimene telefonikõne. Mind ei olnud, räägin seda, mida rääkis mulle Noemi. Mõnel teisel korral pani Noemi telefoni mu kõrva ligidale, et ka mina kuuleksin.Rääkis veel “puhtusest” ja “inglinäost”. Pärast lisas veel midagi sellist nagu :”Sa oled jumalik tüdruk”. Esialgu ei ütelnud Berlusconi Noemile, kes ta on. Küsis , kui vana sa oled, mida sulle teha meeldiks, kes su vanemad on , kus koolis sa käid jms. /…/ Kui Noemi siis päris, et kas ta on , vastas ta:” Kui ma sulle ütlen, siis sa ei usu. Kas pole siis kuulda, kes ma olen?” Kui Noemi mulle seda jutustas, siis esialgu ma ei uskunud, ag akui kuulsin ka ise tema häält, oli võimatu mitte uskuda. Noemi nimetas teda papiks rahumeeles. Ka minu kuuldes. Pidasin seda suhet nagu isa ja tütre vaheliseks suhteks.” Seejärel tuleb aga kutse Villa Certosasse aastavahetuseks koos sõbranna Robertaga. Tagasi tulles “ Noemi ei olnud enam minu Noemi, lihtne tüdruk, keda ma armastasin. Jaanuaris sai me suhe otsa.”

Intervjuule järgneb torm. Elio Letizia ähvardab protsessiga laimamise pärast. Leitakse, et Gino olnud seadusega kokkupõrkeid ning seega ei ole ta usutav. Saatuse iroonia – ka Berlusconil on olnud seadusega tegemist, kas tema on usutavam?

Ginot kaitseb (ikka ajaleheveergudel) Noemi tädi Francesca D.F (Noemi ema Anna vennanaine), kes leiab, et liiga palju valesid on kogu loos ja toetab Noemi ekdpoissi. Seejärel tunneb vajadust uuesti selgitada Noemi isa Elio, kes väidab, et tädi ei tea kõiki asjaolusid. Kuulajad muigavad ning võtavad teadmiseks, et peaminister tellib tüdrukuid endale kataloogist.

Lõpliku punkti üritab panna kogu loole Gino ise, kelle avalik vabanduskiri jõuab 31.mail “Il Corriere della Sera”sse. “Minu äranägemise järgi on mind ära kasutatud kellegi poolt, kes mitte suutes rünnata teisti Rahvameest (nii nimetan ma PRESIDENTI), kasutavad Gossipit, Kuulujuttu, minu armastuslugu Noemiga.” (otsetõlge lonkava grammatikaga tekstist). Väljend Rahvamees tekitab muidugi kergelt ebameeldivat kõhedust… Mõte läheb ”Time”i korrispondendi Jeff Israely poolt kirjutatud artiklile, milles nimetab Itaaliat Berlusconistaniks.

Paremini ei lähe ka fotograaf Antonello Zappadul, kelle fotod tehtud Villa Certosa aastavahetuse peo ajal kiires korras konfiskeeritakse ning kelle vastu Berlusconi ihuadvokaadi Ghedini algatusel Rooma Prokuratuuris kohtuasi avatakse.

  • Gino jutu põhjal on tutvus vana 7 kuud
  • 25.mai “Il Mattino” isa Elio Letizia jutustab sõprusest, mi sai alguse aastal 2001
  • 25.mai “Il Corriere della Sera” Berlusconi: ”Eliot tunnen ma kümmenkond aastat (st.1999)”

Kogu selle parima seebika tasemel valede, salgamiste, selgitamiste ja eitamiste peale ei leia Silvio Berlusconi paremat argumenti kui: “Süüdistused minu vastu on absoluutne vale”. Süüdi on Veronica, konkurendist satelliit-TV omanik Murdoch ja muidugi kadedusest haiged “vasakpoolsed”.

Silvio kaitsjate armeel on tegemist, sest lisaks siserindele, mis iseenesestmõistetavatel põhjustel üsna nõrguke, mis sest, et visa, lisandub võimas ja prestiižikas rinne – välismaise pressi surve, millel, tundub, pole kavatsust “vaest tagakiustatut” rahule jätta. Iga päev toob järjest uusi ning halastamatumaid analüüse, mida võib kokku võtta k a üheainsa sõnaga:“Unfit”

Uurimised

“Ainult saast ja muda minu vastu,” väidab härra peaminister ka praegu, mil on käivitatud järjekordne kohtulik uurimine, “ma ei lase ennast nendest rünnakutest mõjutada, vaid töötan, nagu siiamaani seda teinud olen, Itaalia heaks”. Bari prokuratuuri uurimuste käigus altkäemaksude üle tervishoiusüsteemis ilmnesid mõned telefonikõned, milles Puglia ärimehed räägivad naisterhvastele üle kantud rahast tasuks osalemise eest Berlusconi privaatsetel “kokkusaamistel” Roomas ja Sardiinial.

Patrizia D'Addario

Kinnitus tuleb “Corriere della Sera” veergudel Patrizia D’Addariolt, üks osavõtjatest, tormilise minevikuga “escort” (seltsidaam, “kõrgklassi prostituut” nagu kirjutab Times) ning paremtsentristlik kandidaat Bari Linnanõukogusse. D’Addario räägib vahendaja Giampaolo Tarantiniga kokku lepitud 2000 eurosest tasust ning Berlusconi lubadusest aidata lahendada Patrizia isiklik probleem – muuta ehituskõlblikuks üks talle kuuluv maalapp.

Peod oli organiseeritud viimse detailini, alates naiskülaliste riietusest kuni käsuni autusõidu ajal tumendatud aknad kinni hoida. Patrizia D’Addario maniakaalne harjumus absoluutselt kõik dokumendid säilitada ning üles tähendada kõik sündmused, on suureks abiks uurimuste käigus. Samuti ka lindistused kohutmistest, mida ettevaatlik D’Addario on teinud. Üle on kuulatud veel mõned naiskülalised, kellest üks on otsustanud Itaaliast lahkuda prokuröri nõusolekul oma julgeoleku huvides.

Lisaks tütarlaste seltskonnale, on prokurörid sattunud ka kokaiini jälgedele. Iga Tarantino telefonikõne on detailiderikas ning annab potensiaalse võimalusi mitmeks uurimusliiniks. Altkäemaksud alates tervishoiust, kuni tsiviilkaitseni. Suhete ja huvide põimik, mis lahti harutamist ootab, hulk põnevaid nimesid, kust ei puudu ka kaks Partito Democratico esindajat ning üks “Suure Venna” realityshow kaudu kuulsaks saanud näitsik…

Nende seikade kaudu saab ka selgemaks, miks enamusparteidel oli vaja vastu võtta Alfano dekreet, mis takistab oluliselt, et mitte ütelda määravalt, prokuröride võimalusi telefonikõnede pealtkuulamiseks ning nullib täiesti ajakirjanduse võimalused avaldada uudiseid käimasolevatest uuringutest ning kohtuprotsessidest. Saab ka selgemaks, miks ka 17 opositsiooni parlamentääri andsid oma “jah”-hääle Alfano ebademokraatlikule seaduseelnõule.

Ehk tõesti on juriidiliselt õigus Berlusconi advokaadil ja parlamendi liikmel Nicolò Ghedinil, kes väidab, et peaministrit, kui “lõpp-kasutajat” ei saa süüdistada prostitutsioonile õhutamist käsitlevas uurimuses “vahendajate” üle. Kindlasti tabas ta aga märki selle terminiga moraalselt. “Lõpp-kasutaja”, kes tarbib kriteeriumivabalt tütarlapsi, seltsidaame, riiki, seadusi ja konstitutsiooni.

Häda on selles, et “lõpp-kasutaja” on peaminister.

53 aastat tagasi ütles kirjanik Ennio Flaiano geniaalselt, et “Itaalia poliitiline situatsioon on raske, aga mitte tõsine”. Täna aga tunneb vajadust seda parafraseerida Giuliano Ferrara, üks Berlusconi ustavamaid vesiire, kes sultanit noomides distantse võtma hakkab: “olukord on raskenud, ja võib-olla isegi tsipa tõsiseks muutunud”.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Noemi Letizia

Noemi Letizia

Seda, et mõistliku välimusega naisel on võimalus karjääri teha – Mediasetis näiteks – härra (lubage mulle see väljend, pisut kohatu küll antud isiku suhtes) peaministriga voodisse minnes, seda teame kõik. Samuti ka seda, et Itaalia on alates 1994. suuremal või vähemal määral Berlusconi eraomand – või vähemalt käituvad paljud inimesed justnimelt niimoodi.

Ma ütlesin, et me teame kõik, et il cavaliere‘ga saab voodisse minna? Teame, aga meil ei ole tõendeid. Täpsemalt: ei olnud tõendeid, seni kuni proua Veronica Lario – naine, kes aastakümneid on millegipärast Berlusconiga koos elanud, suisa seaduslikus abielus – kõneleda ei otsustanud. Seepärast võibki ehk ütelda, et proua Veronica on üks vabamaid inimesi selles riigis ning arvatavasti ainus, keda härra Silvio hetkel tõepoolest kardab.

Mis toimus?

Härra Berlusconi ilmus ühe noore tütarlapse, Noemi Letizia, 18-le sünnipäevale. Itaalia on täis 18. sünnipäeva tähistavaid noori, isegi Napoli, seega on ilmne, et eksisteerib midagi, mis peab just selle eriliseks tegema – ja on ka ilmne, et peaministri ilmumine restoranis peetavale sünnipäevale, kus on kümmekond külalist, ei jää tähelepanuta. Loomulikult hakkavad kõik pildistama, telefonidega ja ilma – ja uudiseid jagama. Ka seda uudist, et tüdruk kutsub Berlusconit “papi” – itaaliakeelne vaste inglisekeelsele sõnale daddy, otsetõlkes “issi” (sõna, millel on väga tugev seksuaalne alatoon).

Itaalia ajakirjandus, ehkki poliitiliselt mõjutatud, ei ütle nendest faktidest ära, esimesena La Repubblica, peamiselt suurima mittevalitsuspartei PD-meelne ajaleht, järgnevad ka teised. Muuhulgas: au ja kiitus siinkohal sellele paljukirutud meediale – ehkki üldpilti nii mõnigi kord väänatakse, peamiselt tagantjärele, siis kokkuvõttes kipub ikka faktidest korraliku pildi saama – ning mitteäraütlemine tähendab ka seda, et kirjutatakse, mis peoga täpselt tegemist on. Kallutatus ilmneb hetkel, kui on ära trükitud 2+2= ning siis tulem jäetakse kirjutamata. Kuid liita oskavad lugejad isegi.

Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval
Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval

Proua Veronica Lariole, on see liig. Mitte muidugi see, et tema abikaasa magab suvaliste naistega (seda on praeguseks seitsmekümnene härra Berlusconi teinud juba dekaade), ega isegi see, et ta läheb voodisse alaealiste tüdrukutega (ma arvan, et proua Lario teadis seda juba ammu), vaid see, et niisugune toimimine sai selgelt avalikuks, see, et meil on tõendid.

Veronica Lario hoolitsebki selle eest, et kõik neid tõendeid ikkagi omaksid. Ta ütleb: “Berlusconi on segane”, “Me ei ole aastaid sõnagi vahetanud, see ei olegi võimalik, sest ta ripub kogu aeg telefoni otsas”. Ta ütleb: “oleks see tüdruk vähemalt tema tütar olnud…” – et välistada viimanegi kahtlus selles, et Berlusconi armuke võiks olla ka Noemi Letizia ema.

Noemi Letizia ema, see naine, kes teadis, et tema alaealine tütar jagab intiimsust 70-aastase peaministriga…

Ühesõnaga, nagu osutas Marco Travaglio, meil on kaks uut infokildu oma tõenditemeres. Esiteks, Berlusconi naine kinnitab: “ta on haige inimene” – mentaalselt haige, psühhiliste probleemidega. Teiseks, arvukate armukeste hulgas, kes Berlusconit ümbritsevad on ka alaealine. Berlusconi kinnitab: “me tunneme üksteist juba aastaid” – seega, kui tüdruk sai just 18, võib arvata, et see sai alguse kui ta oli vaid 16….

Igas teises Euroopa riigis (Ameerikast rääkimata) oleks peaminister pidanud arvatavasti tagasi astuma. Itaalias mitte, kuid mitte selle pärast, et itaallastele oleks see mõistetav, et üks vanamees teismelise tüdrukuga magab. Kui see oleks olnud suvaline teine inimene, siis nimetaksid kõik teda räpaseks seaks, tüdruku vanemad esitaksid kaebuse, ta peaks kindlasti oma kodukandist lahkuma ning ta elu oleks väga-väga raske. On mõningad asjad, mida avalik moraal ei luba, ning seesugune suhe kuulub selle mittelubatava hulka. Muide, härra Berlusconi on konservatiiv, kes sõnades seisab “traditsiooniliste pereväärtuste eest”

Berlusconilt ei nõuta tagasiastumist esiteks seepärast, et liiga paljud vaatavad teda kui Itaalia peremeest. Töölised võivad streikida, et nõuda kõrgemat palka või paremaid töötingimusi, aga nad ei streigi, et omanikku minema ajada. Veronica häbi ei seisnegi sellest, et Berlusconi kaotaks oma koha või selles, et ta teeb, mida ta teeb. Veronica häbi seisneb selles, et Silvio sülitab talle näkku: “sa ei lähe mulle korda, ma võin avalikult oma alaealise armukese sünnipäevale minna ja sa ei saa midagi teha”.

Ainus, mida Veronica Lario teha saab, on sellest mängust välja astuda ja rääkida. Sirgelt. Kõigest. See on muidugi miski, mis Berlusconit hirmutab – ning on oodata, et koos mehele kuuluva meediaga hakatakse naist tugevalt hävitama, et ta ei kõneleks rohkem, kui juba tehtud – sest Berlusconi ei pea tagasi astuma seepärast, et tal on võimalus haarata valjuhääldi ütlemaks, et ta pole räpane siga, kes magab teismelise tüdrukuga.

Porta a Porta versus Annozero

Ma ütlesin alguses, et meedia esitab tõeseid fakte korrektselt? Muidugi, aga see ei keela tal lisaks esitada suurt hulka vahtu. Esimene tugev vahukloppimine on juba toimunud, härra Bruno Vespa juhitavas telesaates “Porta a Porta”, mis ekraanil riiklikus telekanalis RAI1

Bruno Vespa on Berlusconi “editore di riferimento”, tema ihuajakirjanik ning igaõhtuse “Porta a Porta” kohta üteldakse mõnikord “parlamendi kolmas koda”. Politsei on erinevatel puhkudel ka Vespa telefonikõnesid jälginud ning neist pärinevad laused poliitikute nõuandjatele/assistentidele, mis kõlavad umbes “ära muretse, küll me saate tema vajaduste kohaselt kokku paneme” või “hüva, keda tal vaja on, et ma saatesse kutsuksin”.

Teisipäevane Porta a Porta algaski loomulikult Vespa-poolse austusavaldusega Berlusconile, küsimustele, mis olid ilmselgelt ette teada ning millele härra peaminister sai päheõpitud tekstiga vastata, üteldes sissejuhatuseks, et kõik on laim. Hakatuseks kõneldakse hoopis sellest lausest, et Veronica leidis Popolo della Libertà nimekirja liigselt velinasid – noori, kauneid, televiisori poolt loodud tütarlapsi – täis olevat. Vespa läheb selle probleemi rõhutamises isegi nii kaugele, et teeb lahutusküsimuse tagamaid selgitava videolõigu mainimata, et Veronica peamine süüdistus mehe vastu on asjaolu, et too demonstreerib avalikkusele oma alaealist armukest.

Hiljem Vespa siiski piiksatab, möödaminnes, et kuidas ikka selle alaealisega oli. Berlusconi kinnitab taas, et kõik on “hoopis teisiti” ning esitab keerulise loo, kuidas ta peaaegu juhuslikult, järgmise päeva prügialasele tippkohtumisele minnes, sattus seesugusel kellaajal Napolisse – jätmata kasutamata võimalust kirjeldada, kuidas ta prügiprobleemi lahendamise eest võitleb -, et Noemi Letizia isa – kellega ta tahtis oma kandidaatidest kõnelda – lihtsalt pidi ta tütre sünnipäevale kutsuma. “Ja kui ma siis sisenesin restorani ja nägin, et seal oli nii palju inimesi, ma ju lihtsalt pidin valimiskampaaniat tegema” ning “ma lasen ennast alati personaliga koos pildistada, kui ma restoranis käin. Tavaliste inimestega, kes töötavad, kelle esindaja ma olen” (järgneb aplaus stuudiost).

Silvio Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval
Silvio Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval

Veel rõhutab peaminister, kuidas ta on väga armastatud kogu Itaalia rahva poolt, kuidas kolm itaallast neljast teda toetavad (kuigi, tuletame meelde, et 2008. aasta valimistel hääletas tema juhitud partei poolt 778 287 inimest vähem, kui 2006. aastal ning pärast L’Aquila maavärinat kõrgele tõusnud populaarsus on mainitud skandaali tagajärjel vältimatult langemas). Ah jaa, “mu naine on vasakpoolsete valede lõksu langenud”, ütleb Berlusconi veel ja süüdistab kõiges vasakpoolset meediat väärinfo jagamises.

Pärast paari lauset Corriere della Sera ja Messaggero toimetajatelt jätkatakse sootuks teise teemaga – L’Acquila ülesehitustöödega. Mulje ongi loodud: alaealise armukese olemasolu ametlikult eitatud, olukord vähetähtsaks mängitud ning muu info esile tõstetud.

Annozero, saade, millest siin blogis on varemgi juttu olnud, neljapäeva õhtul, on seevastu siiski ajakirjandus, mitte peaministri info kakstund. Nagu ikka, on saates kuus saatekülalist, kellest aktiivsemateks osutuvad Partito Radicale kauane hing Emma Bonino ja PdL esindaja ning Berlusconi advokaat Niccolò Ghedini. Saade veereb lahti oma tavapärast rada pidi, alustades Marco Travaglio sissejuhatusest, kus ta tsiteerides ajakirjandust osutab, et velinade probleemi algatajateks ei olnud sugugi proua Veronica Lario ega vasakpoolne meedia, vaid täiesti Berlusconi enda oma, parempoolsed Libero ja Giornale. Täpsete faktidega selle kohta, kuidas Berlusconi täpselt liikus, kuidas härra Letitzia ei ole kohalikus poliitikas sugugi tuntud, nii et miski õigustaks kuidagi seda, et peaminister võtab ülikiirel ajal vastu just tema kõnesid, et just tema soovitatud poliitikuid valimisnimekirjadesse lisada (illustratsiooniks intervjuu Mike Bongiornolt, kes kolmkümmend aastat Mediasetis töötas, kes kaebab, et isegi jõuluõnnitlust ei õnnestunud tal härra peaministrile telefoni teel edastada, sekretär ütles, et ta pannakse järjekorda)… Intervjuu Noemi Letizialt, kes selgitab umbes nii, et “kui härra peaministril oli vaba hetk, siis ta helistas mulle, et ma saaksin temaga aega veeta /…/ Ma arvan, et tal oli seda vaja, sest just suhtlemine minusugustega annab talle jõudu, et oma tegevusi ellu viia. Ma ütlen talle alati, et need, kes teda kritiseerivad, et näe oma ninaotsast kaugemale”. Ghedini selgitab, et härra Letizia oli alati nende kohtumiste juures (ma loodan, et siiski mitte, kui jõledaks üks eliit minna võib?) – kuid ka see fakt ei leia kontrollimisel kinnitust (kuigi ka mitte otsest ümberlükkamist).

Monica Guerritore esitab Veronica monolooge – tema väljaütlemisi ajakirjanduses, pikitud sobivate teemade vahele. Guerritore esitus on uskumatult hea, õiges valguses jääbki korraks mulje nagu oleks tegemist proua Lario endaga – ent Guerritore suudab neisse sõnadesse rohkem tõsidust ja emotsiooni panna kui autor ise, mulle tundub.

Kuid need sõnad räägivad kibedusega sellest, kuidas Berlusconi käitub Itaaliaga nagu see oleks tema impeerium, kuidas tal puudub igasugune lugupidamine teiste suhtes ja eriti naiste suhtes ja kuidas ta on üritanud oma meest aidata, nagu haiget inimest ikka üritatakse, aga kuidas see viimane lugu on liigne.

Emma Bonino lisab, et Itaalia vääriks ju ometi peaministrit, kes ei tee häbi igal rahvusvahelisel kohtumisel. Ghedini lõikab vahele – Berlusconi ei teegi. Tal olevat rahvusvaheliselt suur menu. Bonino lisab, et Itaalia väärib peaministrit kes ei ütleks Margaret Thatcheri kohta “pandav tšikk” (“una bella gnocca“, otsetõlkes tähedab gnocca, khm, naiste esimest poolt, seda, mis ei ole tagumik…).

Ühesõnaga, Annozero annab faktidele ülesehitatud vastuse Porta a Porta’s jutustatud muinasloole ning Travaglio lisab veel lõpus, et vaadake, oleks võinud ju natukenegi pingutada, et see lugu ei solvaks meie intelligentsi. Berlusconi sattus sünnipäevale juhuslikult ja etteplaneerimata? Ja briljantkaelaehe, mille ta Noemi Letiziale kinkis, kukkus lihtsalt juhuslikult talle taskusse, ootamatult nagu ilmastikunähtus?

Kuninga uued rõivad

Mäletate seda lugu, kuidas kõik hakkasid naerma alles siis, kui laps oli paraadil hõiganud, et kuningas on alasti? Kuna laps ei saa olla pattu teinud, siis ei võinud olla, et ta nägi valesti. Berlusconi mängib praegu sellele, et ei leidu niisugust last, kes paraadil seda hõikaks – ning ta teeb kõik, et need lapsed, kellel on julgust, ei jõuaks paraadile. Küllalt edukalt, sest paraad on tema oma. Televisioon, meie tehnoloogilises ühiskonnas, sest paraad oli koht, kus kõik kuulsid, mida laps ütleb, ja kõik kuulevad tänapäeval seda, mida üteldakse televisioonis.

Santoro mõistab aga hästi, et kuigi tema on oma saatega üks vähesteist, kes säitab teles alternatiivset arvamust (ja ka selle pärast alustas ta neljapäevast ülekannet kommentaariga, et telefonikõnedele saate ajal ei vastata) – ei ole ta laps. Sest laps peab olema süütu, keegi, kelle puhul ei saa ütelda, et ta valetab, keerutab või on muidu kommunist, nagu Annozero kohta vabalt ütelda saab. Seepärast, ma arvan, ehitaski Santoro oma saate üles just nimelt niimoodi, faktidele, demonstreerides kui räpane võib olla võim, kuidas ta võib valetada ning kuidas ta võib näkku valetada. Seepärast on mul ka hea meel, et PdL-i esindas just Ghedini, kes demonstreerib selle liidu põikpäisust ning võimet esitada absoluutselt suvalisi lauseid tõe pähe peaaegu sama hästi kui Berlusconi ise. Muuhulgas, paljudele vasakpoolsetele neljapäevane Annozero ei meeldinud – mul on tunne, et peamiselt selle pärast, et see saade demonstreeris peamiselt võimu kui niisuguse pahupooli, mitte parempoolse suhtumise omi. Seesugune võim võib ju juhtuda ka vasakpoolsete kätte?

Silvio ja Veronica
Silvio ja Veronica

Kuid andes fakte ning lastes neid ka kommenteerida “vastaspoolel” on aina enam lootust, et ühel hetkel leidub keegi Porta a Portas, Mediasetis või kusagil mujal, kes ütleb sinisilmselt välja kõik selle, mida me Berlusconi kohta teame ning mille kohta meile on antud järjekordsed tõendid. Samal õhtul ei oleks Berlusconi enam imperaator nagu praegu paljud mõtlevad, et ta on, sest isegi Vespa julgeks naeratada.

Võib-olla tuleb see rutem kui oodata võiks. Võib-olla õnnestub proua Veronica Lariol niivõrd vihastada ning valimiskampaania käigus sellele vihale ka kanali leida, et me saame kuulda kõigist mustadest ja vähemmustadest tegudest. Kuid Silvio Berlusconil on relvad ja tal on hirm.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Järgnev on tõlge Marco Travaglio igaesmapäevasest internetiülekandest Passaparola Beppe Grillo blogis 30. märtsil 2009. Millisel põhjusel peaks läbi lugema selle pika loo, mis räägib ühe kauge maa lähiajaloost ja valituses oleva partei sünnist? Kasvõi sellepärast, et tegemist on ühe Euroopa tähtsa riigiga, Itaaliaga, kus toimuv jätab tihtpeale välismaalastes lahtiseid küsimusi ja tekitab hämmingut, mida ei ole võimalik mõista, teadmata tema poliitilist ajalugu ning peeneid telgitaguseid käike. See ülevaade, mis sarnaneb rohkem seiklusjutule, seletab hirmuäratavaid tagamaid ja tänu sellele ehk saavad nii mõningadki sündmused suurema selguse.

Tasub lugeda ka sellepärast, et vajalik levitada ja teadvustada iga olukorda, kus võimu nöörid on hämaruses, et mitte öelda saastas. Kasvõi seepärast, et analoogilisi situatsioone teistes aegades ja kohtades vajadusel ära tunda. Kasvõi sellepärast, et saada osa ühe oskusliku ajakirjaniku tänuväärsest tööst, kes meenutab ebamugavaid fakte, mis unustusse kipuvad vajuma (või tahetakse vajutada) või kui väärtusi ning ajalugu oma kasuks pea peale tahetakse pöörata.


Tere päevast,

Mitte selleks, et ära rikkuda seda vabaduse rahva liidri ilusat imperiaalset kroonimist, kes, nagu isegi nägite, üllatuslikult valiti esimeseks, ainukeseks ja viimaseks imperaatoriks parteile, mille ta koostas autotrepil ja mida Gianfranco Fini kommenteeris tookord pikselöögina: “see on lõplik huumor, me ei liitu kunagi vabaduse rahvaga ning Berlusconi ei naase kunagi uuesti palazzo Chigisse (peaministri kohale – K.K) Allenza Nazionale häältega.”

Ja kui keegi Finilt küsis: “Kas on võimalus, et Alleanza Nazionale pöördub (Berlusconi) “lauta” tagasi?”, siis vastas ta:” Meil ei ole vajadust „lauta” tagasi minna, sest me ei ole lambad.” Noh, nüüd nägime, et läksid lauta tagasi ja selle põhjal peaksime siis järeldama, et on ikka küll lambad?

Hästi, et mitte ära rikkuda idüllilist atmosfääri, sest nägite, et nad hoiavad niivõrd kokku, et 6000 saadikust ei leidunud ainustki, kes oleks mõne teise kandidaadi poolt hääletanud; nad oleksid ju võinud makstagi kellegi teise poolt hääletajale, teesklemaks nagu oleks kandidaate vähemalt kaks, aga ei. Kroonimine toimus ühel häälel ja ühel meelel, mis Cavaliere‘t (Berlusconit) väga liigutas, kuna ta seda ei oodanud. Nägite ju emotsiooni, mille saatel ta avastas, et ta on liidriks valitud. Nagu ikka kongressidel, mis viimasel hetkel sellise ootamatult üllatava pöörde võtavad. Kes oleks seda elus ette aimanud….

Aga ütleme nii, et see oli olukorra sees. Huvitav asi on see, et 15-aastase hilinemisega hakkavad vähehaaval hakkavd välja tulema tegelikud nimed, kes on olnud asutajaisadeks sellele seiklusele nimega Vabduse Rahvas, mida enne kutsuti Vabaduse Majaks ja veel enne Vabaduse Pooluseks ning kellel on tegelikult üks ja ainus peremees ammuaegse nimega Forza Italia.

Kui mitmeid kordi oleme kuulnud Forza Italia lugu, selle päritolu… nüüd on see raamat siis kirja pandud gooti tähtedes, hiigelsuurtes, ka mitte-nägijatele. Ilmselt ongi tegemist braille-versiooniga, just see, mida Berlusconi televisioonis näitas ja mis Punamütsikese või Tuhkatriinu loo asemel pakub muinasjuttu ühest seitsme hulka kuuluvast päkapikust: sellest kaheksandast, nagu on teda ristitud Dandini ja Guzzantide poolt.

Craxi, see tundmatu

Kaheksas päkapikk hakkas 1993. a. jahvatama ideid ja projekte, mis hiljem kasvasid Forza Italiaks.

Alguses jutustati meile, et see imeline intuitsioon on pärit just Berlusconilt ja kui keegi kahtlustas, et selle taga on Bettino Craxi ning mõnede kummaliste sitsiillaste, kellest hiljem räägime, soovitused ja suhted, siis eitati kõike: „Meie ei puutu asjasse, hoidku jumal!” Berlusconi teeskles isegi, et ta Craxit ei tunne. Täpsemalt 21. veebruaril 1994, üks kuu ja üks nädal enne Berlsuconi esimese võiduga lõppenud valimisi, kolm nädalat pärast kuulsat kõnet kõikidele telekanalitele saadetud videokassetil, milles ta oma „väljakule tulemist” teadustas, oli Berlusconi külaliseks Giovanni Minoli telesaates „Mixer”. Minoli, kes Craxit väga hästi tundis, küsis temalt, millised on nende omavahelised suhted.

Craxi nimi oli tol hetkel „väljaütlematu”, korruptant number üks (Mani Pulite käigus) oli kiiruga kohvreid pakkimas, sest valitsuse vahetusega oleks ta kaotanud ipso facto oma parlamendiliikme immuunsuse ning oleks otse vanglasse läinud. Tol hetkel oli ta organiseerimas oma pagulust Tuneesias Hammametis. Craxi nimi oli ohtlik ning Berlusconi, sõnapidaja ning ustav sõpradele nagu alati, vastas Minolile: “See on vale. Öelda, et Berlusconi taga on Craxi, on täielik absurd. Ma ei ole midagi võlgu ei Craxile ei CAFile.”

Aasta hiljem, kui Berlusconi esimene valitsus oli võimul olnud ja juba kukkunud, kui riiki juhtis Dini tehnokraatlik valitsus, siis küsis La Repubblica temalt Craxi kohta. Publitalia (Mediaseti, Berlusconi telekompanii, reklaamiga tegelev agentuur – K.K) konsultandi Enzo Cartotto kaudu, kes osales Forza Italia planeerimisel juba 1992 aasta suvest, oli nimelt välja tulnud, et ühel otsustaval kookolekul 1993. aasta kevadel Arcores, avanes uks, astus sisse Bettino Craxi ning andis mõningad juhtnöörid. Nagu näiteks, et Forza Italiaga on vaja ühendada Lega Nord, aga „fašistidega ei iialgi”. Craxil oli rohkesti vigu, aga sotsialistina ta fašiste ei kannatanud, erinevalt Berlusconist, kes võttis oma tiiva alla nii fašistid kui ka mõne natsihakatise, et mitte hääli kaduma lasta.

Igal juhul ajalehtedes ilmusid Cartotto ütlused ning kes tahab neid tervenisti üle vaadata, leiab nad raamatust „Raha lõhn”. Seal on ära toodud just see koosoleku vahejuhtum.

Berlusconi vastas eitusega. Mäletan, et ühel sama perioodi pressikonverentsil Torino Lingottos, küsisin ma Berlusconilt, et kas on tõsi, et Craxi võttis osa nendest koosolekutest. Vastuse asemel kostis ta mulle: “Kas teil häbi ei ole sellist küsimust esitada!”. Olin ühel pressikonverentsil, kujutan ette, et ühes teises riigis oleksid kõik ajakirjanikud sama küsimuse esitanud niiakua, kuni oleks vastuse saanud. Aga kolleegid, needsamad, kes õukonna liikmed on ja praegu juba peaaegu, et perekonnaks saanud, vaatasid mulle kõõrdi otsa pilguga, mis ütles: “Niimoodi ärraitad sa ta üles, ta solvub ja pärast on halvas tujus terveks päevaks“. Läksin ära, kuna ei tundnud nei kõrgdemokraatlikke kombeid.

Berlusconi ütles veel kord „Forza Italia ja Craxi on teineteisest poliitiliselt valgusaastate kaugusel. Ma garanteerin, et poliitiliselt pole meil Craxiga mingit tegemist ja et oleme olnud väga tähelepanelikud oma valimisnimekirju tehes.” Sõnum oli, Craxi on süüalune ja meie neid ei taha. Me ei taha isegi eeluurimise all olejaid, ja 1994 aastal pidid Forza Italia kandidaadid alla kirjutama dokumendile, milles tõendasid, et neil mitte ainult pole kunagi süüdi mõistetud, vaid et neid pole kunagi ka mitte saadetud teadet, mille kohaselt nende isik on juriidilise uurimisega seotud. Mis on isegi liiast, nagu me eelmisel nädalal rääkisime. Et sattuda eeluurimise alla, selleks piisab kellegi tunnistusest, kes võib-olla süüdistused välja mõtleb.

„Ma ei eita sõprust Craxiga, aga on täiesti välistatud, et Forza Italial on või on olnud sidemeid” 2.oktoober 1995

Craxi oli paguluses Hammametis 1994-2000. 2000 aasta jaanuaris ta suri. Tütar Stefania Craxi ootas 6 aastat, et sõber Silvio, kes oli Craxile palju, et mitte öelda kõik, võlgu, läheks isale külla, aga asjatult. Too läks sinna vaid matustele. 2004 aasta augustis ütleb Stefania Craxi intervjuus Corriere della Serale: “Ma ei andesta Berlusconile, et ta kunagi mu isa vaatama ei läinud.” Aga te nägite ju teda paar päeva tagasi, kongressil, õnnepisarad silmis, kui Berlusconi palvel Craxile auaplausi tehti. Võib-olla oli ta unustanud, võib-olla oli ta andestanud ja ehk aitas andestamisele kaasa see, et Berlusconi partei temast parlamendiliikme tegi.

Fakt on ka see, et Craxi oli nagu katkutõbine, seega polnud lihtsalt võimalik öelda, et ta oli üks Forza Italia asutajaisadest ja nõuandjatest. Ka Hammametist ei lakanud ta andmast armastusväärseid napunäiteid, nagu ilmnes telefonikõnede pealtkuulamistest Milano metroo altkäemaksude käivas kohtuprotsessis. Needsamad, mille tõmbas kohtusaalis välja noor magistraat Paolo Ielo, tõendamaks Craxi kriminaalset isiksust, kuna ka paguluses jätkas andmete kogumist ja nõuannete jagamist ning oli sidemetes Forza Italia parlamendigrupiga. Asi läks niikaugele, et grupi eestkõneleja (portavoce) pidi tagasi astuma, kuna edastas Craxile ülekuulamiste ja parlamentaarsete uuringute käike, mille põhjal Craxi orkestreeris magistraatidevastaseid kampaaniaid… ka selle leiate raamatust „Puhtad käed”

Teine asutaja: ristiisa

Aga lähme edasi. Mõni päev tagsi toimus siis lõpuks Craxi postuumne puhastus: täpselt 15 aastat pärast Forza Italia esimest võimuletulekut andis Berlusconi meile avalikul teada ühe standing ovationi saatel, et Bettino oli selle asutajaisa. Ei ole ju paha partei, mille asutajaks on üks seaduse poolt tagaotsitav, eks?

Vaat see, kes nüüd mõtleb, et ei ole ikka ilus üks tagaotsitavast kaasasutaja, peatagu oma nördimus, sest asutajaisadest oli Craxi ilmselt see kõige puhtam. Selle mõttes, et mõnel järgmisel kongressil kuuleme Kavaleri tunnistamas, et nende seas on veel teisigi nimesid, mis praegu ehk veel varju on jäetud.

Kui te näete mõnel järgmisel kongressil, ma ei tea… kui Berlusconile pannakse kroon pähe või mõõk õla peale või paneb ta ise endale pähe pastakurna, võtab kätte kulbi ja hakkab kummalistes keeltes deklameerima, kui ta kutsub üles standing ovationi Vittorio Mangano mälestuseks, siis teate, et hetk ongi kätte jõudnud: lõpuks siis üks teine isa, õigemini üks „ristiisa”, tuleb päevavalgele. Praegusel hetkel peame leppima sellega, mida oleme suutnud raamatutesse kirjutada, sest meie kirjutame raamatutes osasid asju, siis 10 aasta hiljem tuleb Berlusconi ja ütleb need ka välja ning ajalehed märgivad ära: “Berlusconi annab teada…” Ei, Berlusconi ei anna midagi teada, ta lihtsalt tunnistab hilinemisega üles, tavaliselt siis, kui neid asju enam kohtu alla anda ei saa. Et täpsustada, sest tihti läheb asi kirjanduseks, Mangano või mitte Mangano, kas on tõsi või mitte.

Ma mainin lihtsalt seda, mida teame kindlusega Vittorio Mangano rollist ja tema kaastööst Marcello Dell’Utriga Forza Italia sünnis.

Mõned kuupäevad: 23. mai 1992 Capaci veresaun. Mõni päev hiljem helistab Marcello Dell’Utri Enzo Cartottole, kes on üks vana kristlik demokraat Milano hämaras DCs ja kes pidas loenguid Publitalia mänedžeridele ning müüjatele, töötades Dell’Utri jaoks. Oleme 1992 aasta suves, Tangentopoli on alles plahvatanud, veel pole ühtki üleriigilise tähtsusega poliitikut Mani Pulite poolt eeluurimise all pandud. Kinni on võetud Mario Chiesa ja kaks Milano ekslinnapead, Tognoli ja Pilliteri, mõningaid kohalikke administraatoreid, kelle hulgas kristlikke demokraate, komuniste ja sotsialiste.

Ja ometigi on Dell’Utri, kel on ilmselt häid allikaid Palermos, kindel, et esimese Vabariigi poliitiline klass on omadega läbi ja ei suuda end päästa. Kahtluste ärahoidmiseks helistab ta Cartottole salaja, ka mitte Berlusconiga rääkimata, ning palub tal välja töötada „üks poliitiline initsiatiiv, mis oleks seotud Fininvestiga”.

Siis toimub via D’Amelio veresaun (19. juuli 1992), millele eelnes kuulus intervjuu Paolo Borsellinoga, kes ütles, et Palermos toimuvad uurimised Berlusconi, Dell’Utri ja Mangano sidemete ning rahapesu kohta.

Intervjuust möödub vaevalt paar kuud ning tapetakse Paolo Borsellino. Samal ajal töötab Cartotto nagu mutt: seda teab ainult Dell’Utri. Selle kõige leiate te Dell’Utri protsessi aktidest ja meie raamatutest „Onorevoli Wanted” ja „Sõprade sõber”, kus räägime pikemalt loost, mis tundub uskumatu. Või vähemalt, tunduks uskumatu, kui keegi seda lugu oleks jutustanud praegu, kui kõik rääkisid Forza Italia lavatagusest. Aga selle lavatguse olid nad ära unustanud.

1992 aasta sügisel teatakse Berlusconile, et ta peab partei tegema, sest esimesed, kes seda teada saavad, on Dell’Utri ja Cartotto. Ta algatab projekti, mida viib läbi Publitalia struktuuride kaudu Palazzo Cellinis Milano 2s, kus on Dell’Utri büroo.

Projekti nimeks saab „Botticelli”, see maskeeritakse ettevõtte tööprojektiks, aga reaalselt on tegemist poliitlise initsiatiiviga, millest kasvab välja Forza Italia ja pärast tulevadki kõik koosolekud, mille kõigus Berlusconi konsulteerib kõikide oma mehi.

Loomulikult mitte ainult mänedžere, vaid ka ajalehtede ja uudistesaadete direktoreid, kes on ikka Costanzod, Mentanad, Feded Liguorid ja iseenestmõistetavalt Confalonieri, Previti, Dell’Utri, Ferrara. Montanelli nendel ei käinud. Tema asemel oli Fderico Orlando (Montanelli kaastöötaja), kes hiljem kirjutas raamatu „Laupäeviti käisime Acores”. Hiljem veel ka „Laske maha Montanelli”, milles räägitakse järgnevast.

Arcore koosolekud

Nendel koosolekutel on kõvasti vaidlusi, sest Berlusconi on mures. On referendum valimisseaduse kohta, mis viis Itaalia ainuvaliku ning first-passed-the-post süsteemi poole ning 1993 aasta kevadel hakkavad kaduma kõik need parteid, mis olid talle 20 aasta jooksul kaitset pakkunud. Tekib vajadus vahetada need välja millegi niivõrd tugevaga, et võita vasakpoolsed, kes, tundus, kasutasid ära moraalse allakäigu olukorda, mis üha enam ilmnes parempoolsete (aga mitte ainult nende) ridades. Kommunistlik partei oli küll Mani Pulitega seotud oma Milano tiivas, aga mitte üleriigiliselt. Ja siis oli veel eetriõiguste probleem, asjaolu, et kes läheb valitsema, see reguleerib ka televisioonide küsimuse, mille Berlusconi oli just ära suutnud õiendada Mammì seadusega ning kurikuulsate 23 miljardi liiriga, mis suundusid Craxi pangaarvetele välismaal kohe pärast seaduse vastu võtmist.

Selletõttu on suur alarm, suur mure: kas minna poliitikasse või mitte? Kas teeme paremtsentristliku partei ja pärast anname võtmed olemasolevate poliitikute Segni ja Martinazzoli kätte, või teeme kõik ise? Selle üle vaieldi 1993 aasta aprillis, kui toimus koosolek Cartottoga, millest me enne rääkisime.

Maffia ja uus Vabariik

On ka veel teistsuguseid vaidlusi. On pidurdajaid nagu Confalonieri, Gianni Letta ja Maurizio Costanzo, kes on projekti vastustajad või õigemini, kardavad nad, et see saab Berlusconi autogoliks.

Kas on kokkusattumus, et 14.mail 1993 tehakse atentaat Roomas, esimene atentaat Roomas kogu maffia ajaloos, esimene atentaat Sitsiiliast väljaspool: Roomas tehakse Parioli linnaosas. Kelle vastu? Aga vaata-vaata, Maurizio Costanzo vastu, kes pääseb eluga, õnneks, tänu sajandikule sekundist.

Sama Costanzo, kes oli P2 (vabamüürlaste riigivastase salaühingu) liige; ilmselt nii mõneski ringkonnakeses ei oodatud, et Costanzo poliitikasse sisenemise projektile vastu oli. Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et samal perioodil liikusid Sitsiilias ja kogu edela-Itaalias, ka Calabrias kummalised lõunaliigad, kes olid samal lainepikkusel Põhjaliigaga (Lega Nord) – Lamezia Termes toimus isegi üks kokku saamine Lega Nordi esindajaga – kelle ettepenekuks oli lüüa lahku, eraldada Sitsiilia, Calabria. Nende nimeks oligi „Vaba Sitsiilia”, „Vaba Calabria”. See oli üks kummalistest liigadest moodustunud rinne: raevunud padaanlaste asemel olid seal natuke mafiaga, natuke ‘ndranghetaga ja natuke P2ga seotud imelikke tegelasi. Üks nendest, prints Orsini, kel olid sidemed nende tegelastega, olid sidemed ka Marcello Dell’Utriga.

Niisiis teame me, et Dell’Utril – selle on tõestanud Gioacchio Genchi, no näed siis, ristades nende tegelaste telefonikõnede nimekirja – olid otsesed sidemed selle prints Orsiniga. Dell’Utri hoiab neil silma peal, sest need on mafiaorganisatsioonid, ühenduses P2 ja musta eversiooniga, mis haistavad riigipöörde lõhna, haistavad ka uue Vabariigi lõhna ja tahavad taaskord peale suruda oma raskemõjulist hüpoteeki ühe olemasoleva või mitme uue partei kaudu.

Just nagu Vaba Sitsiilia, millega tegelevad otseselt bossid Tullio Cannella, Leoluca Bagarella, vennad Gravianod ja Giovanni Brusca.

Pärast juhtub üht-teist, juhtub see, et pärast atentaati Costanzole ja ka järgnevatele – mai lõpus toimub Firenze atentaat, isegi 5 surnu ja mitme haavatuga; juuli lõpus atentaadid Milanos ja Roomas, veel 5 surnu ja mitme haavatuga – see laiahaardeline terrorismistrateegia annab oodatud tulemusi: Riina (mõjukaim mafiaboss) ei tulistanud, kuhu juhtus, ta pidas sõda, et teha rahukokkulepet Riigiga, nii ütles ta oma meestele.

Üks uus rahukokkulepe, uute subjektide ning poliitiliste referentidega, kes erinevalt agoniseerivatest vanadest, oleksid elus ja terved, aktiivsed ja võimelised pärast ka seda kokkuleppest kinni pidama.

1993. aasta suvel on Forza Italia saatus otsustatud: Berlusconi teatab aprillis-mais Montanellile (Berlusconi ajalehe „Il Giornale” direktor), et ta läheb poliitikasse ja et „Il Giornale” peab temaga kaasa lööma poliitilises lahingus. Montanelli ütleb, et unustagu ära. Suve- ja sügiskuudel toimub lõplik lahk Montanelli ja Berlusconi vahel, sest Montanelli kirjutab endiselt, et Berlsuconi ei saa seda teha, kuna on olemas suur huvide konflikt ja et ei saa kahte ametit korraga pidada.

Teiselt poolt pommitavad Fininvesti telekanalid Montanellit, et ta direktorikohalt tagasi astuks, kuna temast on komistuskivi saanud. Kõige kuulsam konservatiivne ajakirjanik võitles selle vastu, millest oleks Berlusconi soovide kohaselt pidanud saama üks mõõdukas liberaalne partei, ühesõnaga kehastama ideaale, mille lipukandjaks oli Montanelli alati olnud. Aga Montanelli teadis väga hästi, et ta poleks eales seda teinud, kuna Berlusconi on kõike muud kui mõõdukas ja liberaal: ta on autoritaarne ekstremist.

Nende kuude jooksul otsustab mafia hüljata Vaba Sitsiilia projekti, mille alagatajaks ja kaitsjaks ta ise oli ning see otsus toimub pärast teatud koosolekute seeriat, millest viimases Bernardo Provenzano – sellest räägib meile tema parem käsi Nino Giuffre, kes praegu teeb õigusorganitega kaastööd ja keda on tunnistatud usutavaks kümnetes ja kümnetes protsessides, kaasa arvatud Dell’Utri omas – kutsub kokku la cupola, kupli (mafiaperede nõukogu), et teada saada, mida nad otsustavad: kas eelistavad edasi minna regionaalpartei projektiga Vaba Sitsiilia või meeldib neile rohkem traditsioonilisem lahendus nagu see, mis sünnib Milanos vana sõbra Dell´Utri tööna. Marcello Dell´Utrit tundsid nad juba 70ndatest alates, st. siis kui Dell´Utri suhetes mafiosodega nagu Cinà ja Mangano, toimetas selle viimase Berlusconi koju.

Me võime arutleda, kes see toimus teadlikult või mitte, aga jääb fakt: ta andis võimaluse Cosa Nostrale eraelamusse ning sisse seada nende esindaja ühe tolleagse tähtsaima ja paljutõotavaima finantsisti ning ettevõtja kodus. Tol perioodil oli Berlusconi ehitusettevõtja, hiljem sai temast kirjastaja ja seejärel poliitik.

Mangano ja Dell’Utri kohtumised

On kummaline, et ei leidu enam kedagi, isegi mitte vasakäärmuslasi, kes mäletaks neid dokumenteeritud fakte. Veel 1993 aasta novembris, kui Forza Italias otsustati lippude ja lehvikeste värvi, seal olid kasutusel kandidaadi kit´id ja tehti proove Arcore villa pargis, et välja valida kõige telegeenilisemaid kandidaate, sel perioodil kolm kuud enne valimisi märtsis 1994 kohtub Marcello Dell’Utri kaks korda Manganoga Milanos. See pole kuulujutt, see on kirjas Dell’Utri sekretäri päevakavas: palazzo Cellini, Publitalia esindus, Milano 2, tulevad magistraadid ja võtavad agendad. Novembrikuul 1993 on kirjas 2 kokkusaamist: 2. ja 30. novembril.

Kes oli Mangano sel perioodil? Ta polnud enam omapäratsev nooruk aastast 73 – 74, kui ta Arcoresse tallimehena tööle võeti. Nüüd oleme 20 aastat hiljem.

Mangano oli veetnud vanglas 11 aastat nendest 13st, mis talle määrati kõigega kokku Spatola mafiaprotsessis ning maksiprotsessis narkootikumide pärast, mõlemad üles võetud Falcone ja Borsellino uurimustest. Mangano oli lõplikult süüdi mõistetud 13 aastast karistust kandma, millest ta oli 11 ära teinud. Ta tuli välja aastal 1991 ning temast sai Portanuova mafiapere pea. Oma vaikusega nendel pikkadel vanglaastatel oli ta karjääri teinud ning osalenud koosolekutel, kus otsustati veresaunad.

Ja mõned nädalad pärast Milano ja Rooma atentaate kohtub Dell’Utri sedasorti subjektiga Milanos oma büroos, kus töötab Forza Italia sünni kallal.

Ma ei tea, kas see on karistuslikult tähenduslikku kaalu omav: seda otsustavad magistraadid. Aga ma arvan, et Gianfranco Finit vaadates on ajalooliselt ja poliitiliselt ülioluline seda teada, vaadates Finit, kes tsiteerib Paolo Borsellinot kongressil, kus kroonitakse kõige selle eest vastutajat, see tähendab Berlusconit.

Tuleb tahtmine öelda “tee enne suu puhtaks”

Kas on võimalik, et selle asemel, et minna iga tema kaksikmängu õnge – need vasaktsentsristid, ma ei ütlegi kõik, vaid kasvõi üksainus, me tunneme neid, mängivad kokku hommikust õhtuni, nad ona valmis alustama Constituentega nagu ei piisanuks neile Bicameralest – et ei ole ühtainustki, kes ütleks “kuidas sa julged Borsellinost rääkida? Loe enne Borsellino viimast intervjuud, kus ta rääkis nendestsamadest härradest enne oma surma.”

Loe, mis on kirjas Dell’Utri kohtuotsuses ja siis löö silmad maha, sest seda parteid ei loonud püha vaim. Selle partei lõid Berlusconi, Dell’Utri, Craxi koos Mangano abiga, kes sõitis edasi-tagasi Palermo ja Milano vahet. Nii on, et mafiapered otsustavad hääletada Forza Italia poolt, loobudes Vaba Sitsiilia plaanist – mille nad tõenäoliselt happes lahustavad – kui Mangano tuleb Milanost garantiidega taskus.

Bettino, Silvio ja Marcello

Ma lõpetan oma sõnavõtu, mis räägib Forza Italia ning seega ka teise Vabariigi sünni ja allikate peidus pooltest. Ma loen lihtsalt ette seda, mida kirjutasid ja ütlesid Enzo Cartotto ning Palermo kohtunikud.

Cartotto ütleb: “Sel kuulsal koosolekul, kus uks avanes ja Craxi sisse astus, ütles ta meile, et oleks vaja leida etikett, silt, uus nimi, uus sümbol, mis ühendaks kõik mõõdukad valijad, kes enne hääletasid pentapartito poolt. „Relvaga, mis sinu käes, Silvio, televisioonid, läbi mille saad teha haamerdavat propagandat.” Mh…“Sul piisab sellest, et organiseerida üks mahuti – kord on see Forza Italia, kord Vabaduse Maja, kord Vabaduse Rahvas – sinu mehed on kogu riigis, sa suudad kokku korjata kogu selle valijaskonna, kes on segaduses, aga kes ei taha end kommunistidel valitseda lasta, ja niimoodi päästa päästetava.”

Näete, et Berlsuconi jätkab Craxi sõnade kordamist, 15 aasta jooksul pole tal veel ühtegi originaalset ideed pähe tulnud.

Berlusconi koosolekul oli aga ikka segaduses, ta ütleb: “olen kurnatud, te ajate mul pea valutama. Confalonieri ja Letta ütlevad, et poliitikasse minek on hullumeelsus, et mind hävitatakse, et minnakse mu dokumente kontrollima ja öeldakse, et olen mafioso.”

Seda ütles Berlusconi 1993 aasta kevadel. Küsimus: kuidas tuleb pähe ühel Brianza ettevõtjal, et kui ta poliitikaga tegelema hakkab, siis öeldakse talle, et ta on mafioso? Kas on kunagi kellelgi Brianza ettevõtjal pähe tulnud, et keegi teda võiks mafias kahtlustada? Mõni võiks kahtlustada teda šveitslaseks, aga mitte mafiosoks olemises! Mis see asjasse puutub? Kummaline, et tal selline kinnisidee oli, kas pole?

„Minnakse kontrollima pabereid ja öeldakse, et olen mafioso” sest ilmselt teatud dokumentidest on võimalik sellele järeldusele jõuda.

Mida ma pean tegema? Tuleb ette, et mõnikord isegi nutan duši all.”

Selline oli selle tegelase psühholoogiline, inimlik seisund, sest teadis, et Mani Pulite oleks varsti temani jõudnud ja mitte ainult Mani Pulite, sest tal oli hirm isegi mafia pärast kinni minna.

Palermo kohtunikud kirjutavad Dell’Utri kohtuotsuses, mis lõppes 9 aastase karistusega ja keeluga esimese astme riigiasutustes töötamisega, et Dell’Utri ja Cosa Nostra vahelised suhted jäävad püsima pärast 1992. ja 1993. aasta veresaunasid, kui traditsioonilistele ja mitte enam usaldatavatele referentidele makstakse Cosa Nostra poolt kätte – vanad poliitikud Salvo, Lima…- ja sellele vaatamata, et hakkab muutuma sotsiaalne teadvus mafia fenomeni ees üldiselt.”

See tähendab, et Dell’Utri jääb ikka samaks, vaatamata sellele, et inimesed hakkavad huvituma antimafiast pärast Falcone ja Borsellino surma.

Eksisteerivad „kindlad tõendid, et kohtualune Dell´Utri on mafiaga seotud olnud ka oma poliitlise tegevuse ajal.” See, millest me juba rääkisime. Forza Italia sünnib 1993. aastal Dell’Utri ideest, kes ei saanud eitada, et ta veel 1993. aasta novembris kohtus Manganoga Milanos samal ajal kui käis Forza Italia organiseerimine ja mafia otsustas liikuda uue poliitilise jõu suunas.”

Dell’Utri kohtus Manganoga 1993. ja ka 1994. „lubades mafiale täpseid poliitilisi eeliseid ja mafia oli orienteerunud Forza Italia hääletamisele.”

Kõik see on kirjas esimese astme kohtuotsuses, mis loomulikult ootab kinnitamist või ümberlükkamist Appellatsiooni- ja Kassatsioonikohtus.

Aga on imelik, et keegi seda ei meenutanud uue partei lavatagustest rääkides.

Mina arvan, et ükskord saab õiglus võidu, loodan, et varem või hiljem, selle asemel teda ära kasutada vaid mõne musta hääle kokku korjamiseks, antakse järgmisel kongressil õige au ka asutajaisale, õigemini ristiisast kaasasutajale, Vittorio Manganole.

Passate parola. Rääkige edasi.

Tõlkinud Kristel Kaaber, Rooma

Hollandi ajalehes “de Volkskrant” ilmus 28. märtsil Eric Arendsi artikkel omapärasest olukorrast Itaalias, mis tabavalt tõmbas paralleele filmiga “Matrix“ või „Truman Show“, mis käsitlevad elu keskkonnas, kus tõepärase režiiga illusioon võtab võimust reaalsuse üle. Suures hämmelduses juhib ta tähelepanu asjaolule, kuidas avalik arvamus on täiesti lummatud ettesöödetud pildist, mis katab reaalsuse ning kuidas selle taga peituvad demokraatiale eluohtlikud protsessid.

Nõustun selle nägemusega ja üritan omalt poolt lahti seletada ühiskondlikku seisundit aasta pärast Prodi valitsuse kukkumist ning Berlusconi uut võimuletulekut, perioodi, mida iseloomustab hulk konstitutsioonivastaseid seadusi. Võrreldes oma esimesega valitsusajaga 2001-2006 on härra Berlusconi kindlasti palju aktiivsem olnud, kuid enne hinnangu andmist tasub vaadata, millises suunas see aktiivsus on väljendunud. Märtsi lõpust on Itaalias “uus” partei – Vabaduse Rahvas. See koosneb Berlusconi isiklikust võimul olevast kultusparteist, millesse sulas parempoolme fašistliku taustaga Alleanza Nazionale. Tõsi, kongressil kuivatasid nad tasakesi taskurätikuga silmanurki loobudes oma sümbolist ning identiteedist, mis oli niigi juba ebamugavaks pitseriks kujunenud. Väideti aga, et väärtused (?) jäävad ning kolivad uude parteisse üle. Pole kahtlustki, nähes kuidas peaminister laia naeratusega tervitades sirgeks aetud käe üles tõstab (rooma tervitus liigutab siinkandis paljusid südameid). Nüüd on nad uued ja vabamad kui kunagi varem talitamaks oma (anti)väärtuste järgi, mis aga siiski suure hulga itaallaste omadega kokku ei käi. Kas vabadus, perekond, õiglus, seaduslikkus, tolerantsus, mida nad oma Väärtuste Kaardis (Carta dei Valori) nimetavad polegi siis ühised kõigile?

Siit algabki Matrix, millest kirjutab Volkskrantis Eric Arends. Vabadus kellele? Vabadus millest? Samal ajal, kui sõna “vabadus” kasutatakse reklaamiklipina, mille abil võimalikult paljudele maha müüa oma kõikvõimsuse- ja kontrolliunistus, jäetakse lihtkodanik ilma ka oma kõige elementaarsemast õigusest otsustada oma keha ja oma surma üle. 26. märtsil kinnitas Senat seaduseelnõu bioloogilise testamendi kohta, mille järgi ei ole võimalik mingil tingimusel katkestada kunstlikku toitmist pöördumatu kooma puhul. Oma soovi võib patsient kirja panna, aga arstil pole kohust seda järgida (kui selline häda peaks juhtuma, siis annaks jumal vähemalt ilmaliku arsti!).  Konstitutsioonivastane seadus rikub selle 32. artiklit, mis ütleb, et “kedagi ei või kohustatada järgima mingit konkreetset meditsiinilist protseduuri” (Nessuno puo’ essere obbligato a un determinato trattamento sanitario”). Kuna aga väärtuseks on ka kristlikud juured, siis on uus seadus väike valuraha Vatikanile, hoolimata riigi ilmalikust olemusest ja kõigist nendest, kes kiriku hingekirja ei kuulu. Tagades sellega endale Kiriku võimsa poliitilise toetuse kodanike vabaduse arvel.

Aga perekond? Ühele tähelepanelikule kodanikule on raske võtta tõsiselt, kui seda peavad väärtuseks mitu korda abiellunud ja mitme naisega lapsi omavad härrasmehed ning tänu ebaselgetele suhetele ministrikohale pääsenud näitsikud. Tõsiasi on aga see, et puudub igasugune perekonnapoliitika – ei abi töötavatele emadele ega toetusi prekariaadis või töötuses elavatele peredele. Ja tolerantsus? Siinkohal peab mainima seadust, mis teeb meedikutele võimalikuks üle astuda Hippokratese vandest ning anda üles elamisloata immigrandid, kes tulevad arstiabi paluma. Viskame välja hädas olevad inimesed, mis siis, et selle seaduse ainsaks tulemuseks on lugematu arv ärahirmunuid, aga tõsiselt haigeid (mõnikord ka nakkuslikult), kes ei tule enam ravile, suur hulk emasid, kes sünnitavad kodus ilma arstiabita ning lapsed, kes jäävad registreerimata. Sedaus, mis suurendab probleemi selle asemel, et inimlik lahendus leida. Ainus valdkond, kus tolerantsust reaalselt üles näidatakse, on mõjuvõimsate isikute “eksimused” seaduste vastu, mis elanikkonnale tihti väga kalliks maksma lähevad.

Mida siis seaduslikkusest? See “väärtus” võiks lausa huumorinurga alla minna, kui aga oma tõsidusega pisaraid silmi ei tooks. Berlusconi “sünnitas” oma partei 1994. selleks, et päästa oma nahk ja varandus kohtuprotsesside eest, mis talle olid selga vajumas. “Kaitseingel” Bettino Craxi oli juba korruptsioniskandaali Mani Pulite eest Tuneesiasse põgenenud, aga liitlasi leidus – vabamüürlaste riigipööret planeeriv salaühing P2, mis 1981. aastal riigilt oli küll tugeva hoobi saanud, aga seadusvastaselt elus ning oma kombitsate ajamiseks uute nägude otsingul; samuti kui magistraatide Giovanni Falcone ja Paolo Borsellino poolt kõikuma pandud jalgealusega mafia. Võimu juurde pääsenult vorpis Berlusconi seadusi enda tarbeks (siin nimetatakse neid ad personam seadusteks) nii oma pikemal valitsusajal 2001-2006 kui praegusel, mis ühe aastaga on jõudnud hirmuäratava arvuni.

Tähtsaim nendest lodo Alfano, mis garanteerib puutumatuse seaduse ees neljale kõrgemale ametikohale, aga mainimata ei saa jätta ka seadust telefonikõnede pealtkuulamise kohta, mis takistab oluliselt magistraatide tööd. Aga see ongi ilmselt eesmärgiks, vaadates pealt haledat, aga julma näitemängu, mis toimus poliitikute tegevust ning nende sidemeid organiseeritud kuritegevusega uurivate magistraatide Clementina Forleo ning Luigi De Magistrise vastu. See on valdkond, milles PDL ja suurim opositsioonopartei PD on alati ühisel keelel ning ühiste jõududega skandaale summutamas. Proua Forleo hakkas päevavalgele tooma kahtlasi suhteid pankadega ning De Magistris ajas jälgi, kuhu kaovad sajad miljonid eurod Euroopa abirahadest. Praeguseks on mõlemad oma kohalt eemaldatud, samuti nagu nende ustavad kaastöötajad. Tore on elada demokraatilises õigusriigis! 17. veebruaril 2009 ilmus meedia kõrvalveergudesse uudis, et inglasest advokaat David Mills on mõistetud süüdi korrutpsioonis, kuna võttis vastu Silvio Berlusconilt 600 000 dollarit, et tunnistada valet kahes 90ndatel peetud kohtuprotsessis peaministri vastu. Neil, kel on veel võimet loogika juurde jääda, polnud kuigi raske järeldada, et kui on süüdi Mills, kes raha vastu võttis, siis on süüdi ka Berlusconi, kes raha andis. Aga see ei ole niisama lihtne… Kui kogu meedia paneb selle uudise tähtusjärjekorralt noh nii umbes kümnendale kohale sealjuures kordagi mainimata seost peaministriga, siis hakatakse tasapisi kahtlema faktides ja aktsepteerima üldist manipuleeritud arvamust. Keegi ei tõstnud häält, et oodake…, äkki on me peaministril seaduslikkusega probleeme!Saksamaal astuvad ministrid tagasi trahvi pärast…

Ja mis viga manipuleerida, kui seitsmest kanalist kolm on Berlusconi eraomandus ja teine kolm on valitsuse mõju all, mille peaministriks ta on. Kusjuures üks kanal, Rete 4, hõivab illegaalselt lainepikkusi, mille eest Euroopa Itaaliale juba trahvi on määranud. Peaministri ustavaim propagandakanal maksab ühiskonnale 300 000 eurot päevas… Lisame nimekirja arvukad ajalehed ning ajakirjad ja saabki täiuslik pilt masinast, mis matrixlikke illusioone elus hoiab. Kellel see ikka aega ja energiat on, et kriisi ajal “ussi ajada” ning Internetis tuhnida uudiste otsingul, sest Internetist, jah, leiab veel rohkesti vaba informatsiooni. Kuid juba ongi valmis uus seadus parlamendi liikme D’Alia poolt, mis annab võimaluse sulgeda blogisid ja panna teatud kontrolli alla You Tube. Üks vähestest isesisvatest ajakirjanikest Marco Travaglio tavatseb meelde tuletada Victor Hugo lauset, et on inimesi, kes maksaksid selle eest, et end müüa ning lisab,e t mõned peidavad fakte, et pärast oleks lihtsam lippu vahetada, aga paljud peidavad fakte ka iseenda eest, et mitte oma arvamust muuta. On teisigi ajakirjanikke “koorist väljas” nagu Milena Gabanelli, Carlo Vulpio või Gianni Barbacetto, kes jäävad aga hüüdja hääleks kõrbeks. On siis imestada, et Saksa Ajakirjanike Liit austas üht itaalia ajakirjanikku, Marco Travagliot, oma igaastase preemiaga pressivabaduse eest, mis tavaliselt läheb režiimide all töötavatele ajakirjanikele nagu Miroslav Filipovic ja Olga Kitowa.

Demokraatiates eksisteerib tavaliselt võimu piirmiseks opositsioonipartei. Millega tegeleb siis Itaalia suurim opositsioonipartei? Partito Democratico, olles kaotanud suure osa oma jõust siseprobleemidele ja korrupteerunud elementide mahasalgamisele, on nõrgalt ning oskamatult vastustanud selle matrixi sissejuurutamist. Tihti on nende sammud, vastupidi, seda pigem tugevdanud. Ja paljudel tekib küsimus, kas kogemata või teadlikult… sest matrix on kulub marjaks ära igasugusele võimule. Siiski on viimase aasta jooksul otsustavamalt häält tõstnud Italia dei Valori, väikepartei, mis eelmistel valimistel sai 4,4% häältest. Selle eesotsas on Antonio Di Pietro, ex-magistraat ja Mani Pulite üks algatajatest. Tihtipeale naeruvääristatud oma vähese diplomaatia ning talumeheliku tausta pärast, on tal õnnestunud kõigele vaatamata poolehoidjaid kahekordistada. Kas piisab vähestest ajakirjanikest, kultuuritegelastest ning mõnest väikeparteist, et hajutada ükskõiksust ja mediaatilist lummust kriisi käes vaevlaval Itaalial? Igal juhul on teretulnud abi teravapilgulistelt välismaalastelt, kes Morpheuse kombel peakangelase kodanikuteadvusele koputavad.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Eric Arendsi artiklit võib itaalia keeles lugeda siit.

Olin otsustanud iga hinna eest kohal olla, sel kokkusaamisel 8.juulil 2008 piazza Navonal kell 18, kuhu kutsuti kõik, kes ei nõustu Berlusconi valitsuse tegevusega ja põhiseadusvastaste ad personam seadustega. Üleskutse tuli ajakirjalt “Micromega”, täpsemalt kahelt ajakirjanikult – Paolo Flores D´Arcais (direktor) ja Pancho Pardi, kellega liitus kohe Italia del Valori liider Antonio Di Pietro (eksmagistraat ja korruptsiooniskandaali “Mani pulite”algataja, muuhulgas pooldatud eelnõude järgi poliitilises spektris pigem paremal kui vasakul).

Samal ajal, kui Berlusconi ja ta käsilased (valitsuseks on seda raske nimetada) töötavad seaduste kallal, mis tühjendavad väärtusest sellise demokraatia tugisamba nagu kodanike võrdsuse seaduse ees; samal ajal, kui avalikkustatakse (õnneks veel!) peaministri telefonikõnesid, mis panevad häbenema kogu maailma ees ja samal ajal, kui opositsiooniliider Walter Veltroni teda tagasihoidlikult sõrme liigutades noomib ning lubab pärast suvepuhkust(!) võib-olla ka võitlema hakata, leidus inimesi, kes otsustasid viivitamata kõva häält teha ning õigusesse ja seaduslikkusesse uskuva Itaalia väljakule kutsuda. Algatusele andsid oma toetuse kohaloleku ja sõnavõttudega paljud kultuuritegelased – Umberto Eco,  Dario Fo, Piergiorgio Oddifreddi, Rita Borsellino. Marco Travaglio, Beppe Grillo, Andrea Camilleri, Dacia Maraini, Margherita Hack, Ascanio Celestini, Fiorella Mannoia jpt

Tahtsin näha, kui palju meid on – neid, kes viitsivad põhimõtete pärast igast Itaalia nurgast kohale tulla; neid, keda ei heiduta kolmetunnine lämbus ja higistamine kuumal Rooma suveõhtul, külg külje kõrval kokkupressituna; neid, keda Berlusconil pole õnnestunud võrgutada ja kes tahavad valjul häälel väljendada muret selle ohtliku pöörde pärast, mille Berlusconi uus režiim võtnud on. Üks maailma suurimaid demokraatia-õpetlasi Giovanni Sartori kasutas selle kirjeldamiseks hiljuti väljendit “dittatura dolce” (“õrn diktatuur”).

Berlusconi valitsuse poolt välja töödatud seaduste hulgas on ka nn. “bloccaprocessi”, mis peatab kõik kohtuprotsessid (arvuliselt umbes 100 000), mille karistus on alla 10 aasta, ainult selleks, et peatada Berlusconi enda kohtuprotsess, mis teda korruptsioonis süüdistab. Samal ajal tehakse usinasti tööd, et ära keelata telefonikõnede pealtkuulamised, kuna need toimivad liiga hästi (korruptsioonijuhtumid tulevad avalikuks ja organiseeritud kuritegevusega seotuid inimesi arreteeritakse) ning ähvardatakse vanglakaristusega ajakirjanikke, kellel tuleks juhuslikult pähe neid avaldada. Privacy, mille jaoks ei ole itaalia keeles isegi eraldi sõna, mis parata. Privacy alla kuuluvad ka muidugi faktid, et peaminister soovitab riikliku televisiooni juhtidele noori näitlejannasid, kellel peab suu kinni hoidma ja et valitsuse naisministrid räägivad oma seskuaalsetest seiklustest  Berlusconiga (pealtkuulamised avaldatud ühes argentiina ajalehes). Mainimist väärib veel siseminister Roberto Maroni idee võtta kõikidelt mustlaste lastelt sõrmejäljed, selleks, et neid oma vanemate eest kaitsta ja paremini identifitseerida…. Usun, et kommentaarid on üleliigsed.

Tulime kokku ja nägime, et meid on päris palju. Korraldajate andmetel 100 000, peaministri massimõjutusaparaadi hinnangu järgi 8000… Parima ettekujutuse annavad ilmselt videod ja fotod (vaadake kasvõi La Repubblica galeriid). Nagu juba mainisin, teretulnud olid kõik. “Opositsiooni juht” Veltroni loobus kohale tulemas, aga vaatamata sellele tulid nii mõnedki Partito Democratico esindajad, kes meeleavalduse lõppedes ära ehmunult eraldusid. Võib juhtuda, kui asju hakatakse õigete nimedega nimetama ning kui kuuled väljakutäie kodanike tormilist heakskiitu…

Mulle meeldisid enamik kõnedest. Igaühel rääkijatest oli omamoodi häälestus – kes kirglik (Ovadia), kes täpne (Flores D´Arcais), kes sarkastiline (Travaglio), kes tasakaalukas (Pardi), kes ülilihtne (Mannoia), kes murelik (Borsellino). Grillo oli seekord isegi tavapärasest rahulikum (ootasin temalt suuremaid purskeid ning teravakeelelisemat väljendust), aga selle eest üllatas Sabina Guzzanti oma ehtroomlasliku rahvakeelsuse ning otsekohesusega.

Moni Ovadia tuletas meelde, kuidas oleme eksinud, jättes demokraatia saatuse demagoogide kätte, et oleme olnud vähe valvsad ning see on näidanud neofašistidele rohelist valgusfoori uueks peatõstmiseks. On murettekitav, et üritatakse meie valusat fašistlikku minevikku rehabiliteerida.

“Pervertsus algab keelekasutusest. Nad on otsustanud rünnata demokraatiat, rünnatses selle sisu ja mõtet. Nad on otsustanud nimetada justitsialismi (“giustizialismo,” itaalia termin poliitiliselt manipuleeritud õigusemõistmise kohta) õiguseks. Niimoodi nad tegutsevad – pöörates termineid pea peale. Usun, et ükski demokraatlik poliitik ei tohiks mitte sekunditki seda mängu taluda. Tahame, et meie valitsejatel oleks kindel moraalne positsioon, ükskõik millise poliitilise orientatsiooniga ta ka ei oleks. Nemad nimetavad seda moralismiks. Väänavad tähendusi ja loovad hägususe, milles oma manöövreid teha. Meie kohus oma riigi ja tulevaste põlvkondade ees on alaliselt valvel olla. /…/Oleme maailma naerualuseks saanud, nad ei viitsi enam lugedagi nendest räpastest sündmustest, mis ikka ja jälle korduvad. Peame ütlema basta! (- “aitab!). Peame loobuma vägivallast, aga mitte kindlameelsest vasuseisust. Ei saa dialoogi pidada nendega, kes termineid väänavad, ei saa dialoogi pidada nendega, kes tahavad fašismi rehabiliteerida.”

Rita Borsellino oli telefoniühenduses ja väitis, et praegune demokraatiakriis Itaalias on sama tõsine, kui ole seda 1992-93, kui tapeti Giovanni Falcone ja Rita vend Paolo Borsellino, mõlemad maffia vastu võitlevad magistraadid. Meie kohuseks on nende pärandust edasi viia ja teha seda, et nende surm poleks olnud mõtetu ning nende elutöö tühja vaeva nägemine. Travaglio kutsus üles “haletsema” seda vaest Berlusconit, kel pole aega isegi mitte oma rikkusi nautida (peaministri enda sõnad!), vaid on sunnitud riigiasjadega tegelema. Palus kätt südametunnistusele pannes haletsusväärse mehe koju saata, puhkama. Grillo kõne (samuti telefoniühenduses) oli tema tavalises stiilis ja kutsus itaallasi üles teadvustama, et riik on pankrotis ja et meie, kodanike, ainus võimalus sellest olukorrast välja tulemiseks on ohjad endi kätte võtta. Ka viimane päästerõngas, president Napolitano, ei ole oma kohustuste kõrgusel, kirjutades alla seadusele, mis garanteerib karistamatuse neljale kõrgemale amtikohale, peaministrile(Berlusconi), Camera ja  Senati presidentidele (Fini ja Scifani) ning presidendile endale. Grillo tuletas meelde, et tema eelkäijad poleks eales sellisel seadusel läbi lasknud minna.

Seesama lodo Alfano ongi Itaalia demokraatia valupunkt ja sellele pühendas oma sõnavõtu Antonio Di Pietro. Kui põhiseadus väidab, et kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed, siis lodo Alfano ütleb, et neli on “võrdsemad” – neid ei saa karistada ka sel juhul, kui nad seadust rikuvad. Suurim paradoks seisneb selles, et neli peaskid olema kõige puhtamad ja usaldusväärsemad inimesed, kelle kätte rahvas oma riigi juhtimise usaldab. “Institutsioonid peavad rahus töötatada saama,” seletavad Berlusconi ja tema kambakaaslased. Siinkohal peaksime kõik muretsema hakkama! No mis siis nii hullusti tema hingerahu takistab, kui ta enda aususes nii kindel on?! Ega ometi…või siiski…Aga jah, magistraadidi on ju need pöörased kommunistid, kellelt igasugust jultumust võib oodata…

Sabina Guzzanti, elukutselt koomik, rääkis võrdete võimaluste ministrist Mara  Carfagnast ning tema (seksuaal)suhetest peaministriga. Loomulikult ei huvita meid Berlusconi seksuaalelu, aga kas peaksime alla neelama asjaolu, et üks mitte eriti suure vaimuavarusega soubrette saab minstriks ainult tänu seda laadi teenetele? Riik on mõnedele meist veel siiski lugupidamist väärne istitutsioon. Nagu ütles Guzzanti isegi: “Meie suurepärane vabariik on loodud Resistenzale. Ilmalik!” (viimasega viidates siis eelkõige sellele, et vabariik ei tohiks olla sõltuv Vatikanist ja katoliku kirikust). Sabina kasutas väga otseseid sõnu ja see jahmatas kõiki, aga väljakul oli tunda seda vabastavat tunnet, mis tekib siis , kui keegi võtab endale julguse ja vastutuse ütelda tõde ilma keerutamata. Loomulikult sai tema kõnes oma osa ka Ratzinger:” 20 aasta pärast on Ratzinger surnud ja siis läheb ta sinna, kus on ta koht – põrgusse”. Süüdistuseks oli jätkuv homofoobia innustamine Vatikani poolt, Itaalia siseasjadesse liigaktiivne sekkumine, Prodi valitsuse õõnestamine ja heakskiitev toetus Berlusconile.

“Day after” oli masendav, kuna kogu meedia – nagu ikka – andis täisti VALE ettekujutuse, sellest, mis toimus piazza Navonal. Mulle meenusid need nõukogude aegsed “Aktuaalsed Kaanerad”, kust tõde tikutulega taga otsiti ja ridade vahelt loeti. Sain teada, et oleme vägivaldsed (järgmisel meeleavaldusel ootan “terroristi” tiitlit), agressiivsed ja labased. Ajakirjanikud kiirustasid naeruvääristama Di Pietrot, süüdistama Guzzantit ja Grillot lubamatutes solvangutes, tembeldama  aususe, seaduslikkuse ja oma Põhikirja eest meelt avaldavaid itaallasi segaduses olevaks karjaks. Kõik see tõestamaks, et 8.juuli sõnavõtjatel oli tuline õigus rääkida demokraatia kriisist Itaalias ja et tuline õigus oli ka meil, kes me kohal olime. Tõde väänatakse meedia poolt (ja peremeeste kartuses) täpselt nii nagu võimule (Veltrusconi) kasulik. Veltroni hõikas Di Pietrole “kas sa oled koos meiega või koos Travaglio ja Grilloga?”. Di Pietro vastus oli aga – mina olen koos nendega, kes on väljakul.

Mu süda ei ole kerge, sest ajad, mis tulemas on kõike muud, kui lihtsad. Selles olin veendunud enne piazza Navona meeleavaldust ja sealt sain ma kinnituse, et väga-väga paljudel on sama tunne. Selle eest on mu sees ka üks uus aimdus, soe ja toitev nagu ahjust võetud leib (ja seda enne 8.juulit mul polnud), et võib-olla on meis veel seda väärikust, mis  vastutustunde väärtutste skaalas esikohale paneb. Tahaksin nii väga, et maailm selle väikesele väljakule, täis ausust ja seaduslikkust nõudvaid itaallasi, rohkem tähelepanu pööraks.

Lõpetuseks tahaksin meelde tuletada sõnu, millega Umbero Eco nii hästi kokku Rooma manifestatsiooni mõtee ja murelikkust väljendas: “Demokraatia ei tähenda, et enamusel on õigus. Tähendab, et enamusel on õigus valitseda.  Seetõttu – demokraatia ei tähenda, et vähemus eksib. Tähendab, et samal ajal kui  respekteerib enamuse valitsust väljendab valjul häälel iga kord, kui arvab, et enamus eksib (või tegutseb isegi seaduse, moraali ja demokraatia printsiipide vastaselt). Vähemus peab seda tegema alati ja maksimaalse energiaga, sest see on tema kohus kodanike ees. Kui enamus väidab, et tal on alati õigus ja vähemus ei julge reageerida, siis on demokraatia hädaohus.”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Peetud kõnesid võib vaadata ka näiteks Jacopo Fo blogist: siin (Guzzanti) ja siin (Travaglio, Grillo, Celstini, Ovadia).

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta