You are currently browsing the category archive for the ‘Resistenza’ category.





Sa saad selle
camerata Kesselring,
selle monumendi, mida ootad meilt, itaallasilt
kuid kivi, millest see ehitada
valime meie.
Mitte suitsevaist seinakividest
kaitsetuis külades, mida tabas su hävitustöö
Mitte mullast neis surnuaedades
kus meie noored kaaslased
häirimatult puhkavad.
Mitte mägede rüvetamata lumest,
mis kahel talvel sind trotsis,
mitte kevadest neis orgudes,
mis nägi sind põgenemas.
Ainult piinatute vaikusega,
mis on tugevam igast rahnust
Ainult kivise kokkuleppega,
mis sõlmitud vabade inimeste vahel,
kes omast tahtest tulid kokku,
väärikusest ja mitte vihast
otsustades lunastada
maailma häbi ja terrori.
Nende teede ääres, kust tahad tulla tagasi,
leiad sa meid oma postilt,
elavad ja surnud, sama pühendumusega
kinnitunud monumendi ümber
mida nimetatakse
ikka ja alati
RESISTENZA.
(Piero Calamandrei)

Täna on 25. aprill – 1945. aasta sel päeval vabastasid partisanid Itaalia. Eelnevatel aastatel oleme seda päeva lahti mõtestanud (Marco ja Kristjan), tänavu üks lugu Itaalia vaieldamatult ühelt parimalt Teise maailmasõja ning selle järelmite kirjeldajalt, Mario Rigoni Sternilt, kes on kõigi südames just oma humaansuse ning aususe tõttu. Lugu pärineb raamatust “Il bosco degli urogalli” ja kannab originaalis nime “Di là c’è la Carnia”

On möödunud kakskümmend aastat ja ikka see tundub kui eile. Tundub ka seepärast, et aega inimhinge elus ei mõõdeta kalendriga vaid juhtumustega, mis seal aset leiavad; nii nagu teed, mida sa käid, ei mõõdeta pikkuskilomeetrite vaid raja raskusega. Teekond Cervino põhjakülge pidi üles on palju pikem kui tee Milanost Napolisse mööda Autostrada del Sole 1‘t. Need pole ka midagi võrreldavat. Tema jaoks oli see möödas, nii nagu ma rääkima hakkasin, ent vaid täna võib leida mõtet enda tookordses käitumises; läbielamise ajal see võimalik ei olnud. Ta lugu kerkis mu ette, kui õhtul juurvilja-aeda üles kaevasin… Kuidas venelaste armee tungis idast peale, sakslased püüdsid koonduslaagreid evakueerida, kuid manöövrite kiiruse tõttu neil see alati ei õnnestunud; ning nii uitasidki nälginud sõjavangid väikeste rühmadena ühtede ja teiste suurtüki- ning tankiliinide vahel. Sedamoodi oli ta jõudnud Põhja-Poolast Sileesiasse, kus sakslased ta vangi võtsid ning söekaevandustesse tööle panid. Pole võimalik kirjeldada kui raske see aeg oli; pole võimalik ütelda, kui kaua see kestis, sest kõik oli alati pime. Must oli päev all kaevanduses, must oli öö Lageri barakkides, mustad olid näod, riided, Lageri kaevude vesi, mädanenud kartulid (üks pütt iga baraki kohta lõunaks ja õhtuks ning ei midagi muud). Ainus valge oli ilmeta silmade sklerootilisus ning vangide, itaallaste ja venelaste, alasti kehad, mida igal õhtul veeti puhkama ühisesse hauda.

Vene armee jätkas pealetungi ja Lageri valvurid tegid koos sõjaväearstiga vangide hulgast valiku. Nood olid kõik alasti, rivis, värbamisväljakul. Lipiku nöör ripnes kuivetunud kaelas ning lipik püsis rinnal, number sellel hästi näha. Arst möödus kiiresti, talle järgnemas Lagerfeldwebel koos nonde numbrite registriga. Too vaatas rutakalt jalgadest silmadeni, käed ette sirutatud ning ütles lühikesi sõnu, mis tähendasid: kerged tööd, rasked tööd, surm. Laagri marssalid märkisid pedantselt registrit. Kui nad jõudsid temani, tõmbas ta pingutusega tursunud kõhu sisse, ajas kõhnukese ja sisselangenud rinna ette. Meditsiiniametnik peatus hetkeks, heitis pilgu haavale, mis oli ta vasakul jalal – miinikild Albaaniast – ja ütles midagi Feldwebelile; puudutas sõrmeotstega tursunud kõhtu ja siis fikseeris nähtu. Ütles tema saatuse. Öösel viidi ta ära koos paljude teistega. Ühendusvagunid ei möödunud mitte raudteejaamast, vaid suure Kriegsgefangenenlageri juurest. Ka päevadel ja öödel rongis polnud mõõtühikut; aega lõid vaid kolksud ühenduskohtadel ning raudteelaste hääled. Rong peatus ühes sügavas orus ja nad tõsteti maha. Taas töötas ta kaevanduses. Raua omas, seekord. See oli kõrge mägi, kõigi astmetega nagu Dante puhastustules ja seal oli tuhandeid vange ja deporteerituid kõigist rahvustest. Seal oli kindlasti parem kui söekaevandustes, kuigi väga külm, sest töötati lahtise taeva all; ning ümberringi olid lumest valged mäed ja sügavad metsad. See talv oli raske, piinas lumega ning aeg-ajalt puutusid rauamaagiga vankrid vastu matmata kaaslaste külmunud kehi. Ainult keegi ei surnud nälga kuna Kaevandusühing andis toidulisa Lageriratsioonile. Kuidas olekski teisiti saanud tööd teha? Ükskord kaevandusringil kohtas ta poliitilisi väljasaadetuid; nad olid puhtad oma triibulistes vormiriietes ja täies jõus. Üks neist laulis vaiksel häälel itaalia keeles Bandiera rossat ja möödudes sosistas talle väga selgelt “Corraggio alpino, la va a pochi!”2 Aga tema oli selleks ajaks juba mõtisklenud põgenemise üle ja teadis nüüd, kus ta oli. See jõgi üleval oli Mur ning ülesvoolu minnes jõuaks ta piirile ning teisel poole Alpe ongi kodu.

See ei õnnestunud kuna üleval oli liiga palju lund ja tal ei olnud toitu, sandarmid püüdsid ta kinni kümne päevaga. Ta veetis kuu Straffenlageris ning tuli sealt elusana välja. Isegi praegu ei teadnud ta, kuidas. Isegi praegu, kakskümmend aastat hiljem. See kuu kuulus ühte teise ellu mis talle, kes teab kuidas, omaks sai. Grazis nad pandi puhastama pommirususid ja seal käsutasid Ungari SS-lased. Venelased olid juba Ungarisse tunginud ning nood olid sealt põgenenud koos oma naiste, kulla ja hobustega. Kuid nad häirisid kõiki ja tahtsid, et Lageri vangid neid tervitaksid tõstetud käega üteldes – Kirantass! Anda au ja ütelda “kirantass” või võtta vastu piitsahoop. Tema võttis viimaseid vastu palju. Ühel päeval ütles ungarlasest ohvitser itaalia keeles: “Võib-olla lõppeb sõda kiiresti; Hitleri salaarmee hävitab juudivaenlase ja teil on õnn töötada ja Euroopa uuesti üles ehitada. Kuid võib ka juhtuda, et venelased jõuavad kohale enne. Seesugusel juhul, ning eriti teilt, itaallastelt, me palume kaitset oma naistele.”

Ootamatult lõpetati nende kaevamine rusudes ja nad viidi linna piirile kaevama tankitõrje kraave. Üks mööduv naine pillas nende kaevikusse tüki musta leiba ja üks vanamees sosistas neile saksa keeles: “minge ära koju. Kõik on lõppemas. Alles kaputt!”

Lageris olid ungari valvurid tõmbunud oma kivist barakkidesse ja valitses vaikus. Ilma sõnagi ütlemata korjas ta oma vähesed järelejäänud asjad seljakotti, sidus räbaldunud sineli enda ümber, pani pähe alpivõitlejamütsi ja ütles oma kaaslastele: “Kui tahate tulla, mina lähen koju”. Oli aprilliõhtu 1945. Keegi teda ei peatanud.

Laager oli linna ääres, ta heitis tollele ühe pilgu: keset poolpurunenud katuseid ja kellatorne paistis loss; ta mäletas, et lossi all olid galeriikäigud, kuhu kõik peitusid ameeriklaste pommitamise ajal. Ta suundus sirgelt kaugete mägede poole, seal taga pidi olema Carnia3. Rohkem ta ei vaadanud tagasi. Oli aprilliõhtu 1945. aastal. Ta kõndis kiirustamata, kaugel majadest ja teedest. Öösiti magas mantli alla kerratõmbunult põõsastes paar tundi; sõi rohutaimi ning allesjäänud pöögi- ja vahtralehti, tooreid tigusid. Mõned korrad sattus ta rästapesale ja jõi nendest mune. Ühel ööl möödus ta mäeharjast ja lumesulamisveest, mis voolas alla teise oru poole: “see vesi läheb Aadria merre”, mõtles ta. Vahepeal möödus ta majadest, mis olid mahajäetud või pooleldi purustatud nagu need, mida ta oli näinud Balkanil; sisselangenud katused, kuulide jäetud must tahm seintel, tükkideks majapidamisriistad ja ärapõletatud süsi. Veel edasi leidis ta äravisatud püsse, ta võttis ühe, laadis, viskas üle õla ja jätkas oma teekonda pikki orgu.

Ta kõndis teelt eemal, läbi metsade ja üle karjamaade ning juhtus nii, et ta nägi vastu tulemas esimesi sakslasi: nad sammusid tähelepanelikult ja kahtlustavalt, automaat üle rinna, närviliselt. Pärast tuli neid teisigi, jalgratastel, seejärel üks grupp talumeeste vankril, mida vedasid kaks hobust: kõige kõrgemale oli paigutatud kuulipilduja ning binokliga ohvitser vaatles põhjalikult kõike ümbritsevat. Ta peitis end suurde puuõõnde, lasi neil mööduda ja sirutas välja püssitoru, sihtides aeglaselt ohvitserile. Aga ei tulistanud. Veerandtunni järel ta tühjendas püssi vastu kive jõepõhjas ning viskas relva vette. Ülejäänud päeva ta magas metsas. Öösel nägi ta orus tulesid ja hommikul pikka sakslaste kolonni tõusmas.

Mäe peal oli ta kuulnud kellade helinat ja tasapisi lähenes ta külale. Ta nägi lippe ja kuulis ka laulmist. Ta ületas oja ning oli majade vahel. Alguses jäi ta märkamatuks kuid veidikese aja pärast kiirustati tema poole. Lähenes üks, kes kandis peas alpivõitleja vormimütsi, millele oli kinnitatud Kaheksanda rügemendi märk, ning ümber kaela seotud punast rätikut. Ta oli relvastatud automaadiga. Mees küsis: “kust sa tuled, país4?” Mees juhatas ta trahterisse kus võis süüa kaks taldrikutäit oasuppi ja juua klaasi grappat; ent ta ei maitsnud midagi, ei rahuldanud nälga, ei janu, ei väsimust, ei vabadust. Mitte midagi. Nad panid tema mütsile paberist trikoloorikese ja ta naases teele. Kõndis, kõndis kogu aeg, aeglaselt. Nagu ta oleks tundnud hirmu kohalejõudmise ees ja oleks püüdnud seda hetke edasi lükata. Vasakul olid Veneto tasandikud oma suurte ja kiviste jõgedega, vasakul mäed alevite, külade ja lossidega. Mööda teid tulid ja läksid tanki- ja suurtükikolonnid; ta kohtas pikka veoautoderivi sõdurite ja tsiviilelanikega, kes laulsid ja lehvitasid lippe. Aga ta ei peatanud kedagi, ei küsinud kelleltki midagi. Ta lihtsalt kõndis. Läbis linna, kus ta oli 1937. aastal läbinud sõjaväeteenistuse meditsiinikontrolli, ent ta ei tundnud seda ära, seal ei olnud midagi mille järgi oleks võinud seda ära tunda. Olid purukspommitatud majad ja kiirustavad inimesed. Üks naine tuli tema juurde ja ütles: “sealpool, ühes majas on POA5 abistamiskeskus”. Ta ei läinud sinna. Läbi raskuste leidis ta tee, mis viis tema mägede poole. Aga ta ei otsinud seda mitte pea, vaid jalgadega.

Üks talumees sõitis temast vankriga mööda, ütles: “Tule peale”-“Ka mina lähen siit” Vankril oli vaat veini ja talumees pakkus seda talle juua, kui tal isu peaks olema. Ta heitis vankriheintele pikali ja vaatas taevast. Vein tekitas temas ereda kurbuse, veinitilgad olid peatunud tema habemel ja särasid päikese käes nagu rubiinid, heinapebred ja tühjad viljapead haakisid ennast tema juuste ning ülejäänud riiete külge. Ühel teeristil peatas talumees hobuse: “mina lähen siit, kui tahad tulla minu juurde… Homme võiksid puhanult teele tagasi pöörduda” . Ta ronis maha, torkas seljakoti selga ja lehvitas talumehele käega.

Kõndides ei vaadanud ta mägesid, vaid teeääri, kus kruusakivikeste vahel kasvas rohi. Ei mõelnud. Mäletas kui unenäos toda korda, kui ta oli käinud läbivaatusel sõjaväeringkonnas6; tookord oli ta paljude talumeeste seas, nüüd oli ta üksi. Üksi. “Kes teab, kas maja ukse ees on ikka veel need kaks puud? Ja maja sees? Albaaniast alates ta ei kirjutanud enam, võib-olla ta abiellus. Toni matsin kalmistule Elbasanis. Pjotr Ivanovitš. Kus võiks Pjotr Ivanovitš praegu? Ja Liza Mitz?” Ta kuulis ühe maja juurest hüütavat: “Hei! hei! Sina, alpino!” See oli naise hääl, kes rääkis kodust dialekti. Ta tõstis pea. Naine toetas ennast aiaäärisele. “Kust sa tuled?” Ta tegi žesti justkui ütledes “Väga kaugelt”. “Ega sa ei ole minu poega kohanud?” – ja ütles talle ees- ning perekonnanime. Ta raputas eituseks pead: aga kõik keda ta oli kohanud olid kellegi lapsed. Nagu omakülamees Toni, venelane Pjotr Siberist, poolakas Josef Krakowist, galiitslanna Liza. Naine jooksis talle tänavale järgi ning andis portsu kuuma polentat7 – “mul ei ole muud”, ütles.

See oli maiõhtu 1945. aastal, nii nagu praegugi. Kaks puud olid ikka veel alles ja oli ka tänav, kus ta oli nii palju mänginud, õued kivist väravate ja treppidega, oli ikka veel roheline värv väraval, nii nagu ta oli värvinud enne äraminekut; auk, kus haamrikesega tehti marmorist palle; ukse juures oli ikka veel tool, kus vanaisa suitsetas piipu ja vaatas piiritajaid ning messingist uksekäepide, mida ema kollase jahu ning äädikaga läikima lõi.

Ta kuulis enda ümber kutsumist, hõiklemist, paljude inimeste nutmist. Toas oli ikka kolm raudvoodit, kus ta oli koos vendadega maganud. Tema koht seina ääres, voodilinad, millele olid tikitud vanaema initsiaalid, sulepadjad punaste püüridega. Ta ei maganud, kuulas maja kogu öö kuni viimaks pääsukesed hakkasid uksekaarte all laulma. Palju aastaid ei olnud ta neid kuulnud.

Ta lahkus hommikul, naases õhtul, tiirutas kogu päeva metsas, nagu oleks kedagi otsinud. Kuni viimaks ühel õhtul vana onu, kortsuline ja valgejuukseline, kutsus teda juurviljaaeda üles kaevama. Kui nad olid lõpetanud, ütles vanamees: “Homme peame kartuleid kõplama”.

Tõlkinud Oudekki Loone

1Üks esimesi Itaalia kiirteesid, Kiirtee suure algustähega. Maailma kõige esimene kiirtee ehitati Itaalias 20.-datel Milano järvede äärde.

2Tüüpiline Alpisalkade ütlemine, tõlkes “julgust, alpino, on vähe ees” (vähe päevi teenistuses)

3ajaloolisgeograafiline regioon Friulis, mille kõik comuned kuuluvad praegusesse Udine provintsi

4kaaslane, omakandimees

5Pontificia opera di assistenza, Katoliku kiriku abiorganisatsioon

6kohustuslikul meditsiiniläbivaatusel

7 maisitangupuder

Compagni – Buon 25. aprile a tutti!

“Sõnade ja tegude vahel on terve meri” üteldakse Itaalias. Sõnades oli Resistenza meie vabariigi nurgakivi ning riigipüha 25. aprillil kõige püham kõigist – see päev, mis tähistab Milano Saksa peakorteri alistumist Comitato di Liberazione Nazionale Alta Italia-le (Ülemise Itaalia vabastamise komitee). Tegudes oli Resistenza lihtsalt piinlik mälestus, mida, väga erinevatel põhjustel nii DC (kristlikud demokraadid) kui PCI (Itaalia kommunistlik partei) püüdsid maha matta. Siiski, nad matsid Resistenzat väga erinevatel viisidel, mis peegeldasid erinevaid eesmärke, mida saavutada üritati.

Ka DC võttis Resistenzast osa: katoliiklikud partisanid võitlesid ja surid Itaalia mägedes; näiteks viiekümnendate kõige kuulsam Itaalia naftamagnaat, härra Enrico Mattei, riikliku naftahiiglase ENI CEO, oli endine partisan. Sellest hoolimata pidi DC end lepitama asjaoluga, et suur enamus nende hääletajatest ei pidanud Resistenzat positiivseks nähtuseks. Lisades sellele vajaduse ülistada antikommunismi, otsustas DC lüüa kiilu endiste partisanide ühingusse Associazione Nazionale Partigiani d’Italia eristamaks “head” Resistenzat, katoliiklikku, ja verejanulist ning “kurja” Resistenzat, kommunistide oma.

Loogilise järgmise sammuna vallandati või sunniti tagasi astuma kõik partisanid, kes olid pärast demobilisatsiooni astunud politseijõududesse, samal ajal kui fašistidest politseinikud värvati taas. Kõik kõrgetasemelised fašistidest riigiametikud säilitasid oma koha nii õigussüsteemis, riigibürokraatias, kui majanduses jne. Veelgi hullem, fašistlikud piinajad ja mõrvarid päästeti ja saadeti Vatikani abiga Ladina-Ameerika “rahusadamatesse”. Veel enam, fašistidest sõdurid taasrelvastati ja nad tapsid ning hirmutasid inimesi, nagu juhtus näiteks 1. mail 1947 Portella della Ginestras, Sitsiilias, kus fašistlik eriüksus X Mas tappis 11 ja haavas 33 tööliste päeva tähistanud inimest. See oli esimene samm jadas, mida kutsutakse “stragi di Stato”, mis ilmestab kogu meie sõjajärgset ajalugu. 12. detsembril 1969, näiteks, kui pomm tappis ühes Milano pangas 17 inimest, olid kõik peale ühe Itaalia politsei kindrali endised fašistid. Tänapäeval, kohe peaministriks saav Silvio Berlusconi ei tähista 25. aprilli. Kogu selle aja, mil ta on olnud avaliku elu tegelane, on ta keeldunud sel päeval avalikkuse ette tulemast, viies lihtsalt vanad DC kombed oma loomulikule lõppastmele. Varem käitus DC lihtsalt silmakirjalikult tähistades formaalselt Resistenzat ning vallandades samal ajal partisane ja palgates fašiste, Berlusconi väljendab end vaid selgemalt: tema jaoks ei oma Resistenza mittemingisugust tähendust.

PCI mattis Resistenza seda ülistades. Reggio Emilia on sellise suhtumise ülihea näide. Partisanid olid, enamjaolt, vabad hinged kellele ei meeldinud parteidistsipliin, eriti kui parteieliit ei tulnud mitte Resistenza võitlusväljadelt vaid stalinlikust bürokraatiast. Palmiro Togliatti, PCI juht, kes elas eelmise sajandi kahekümnendatest kuni 1943. aastani NSVL-is, tegi ilmselge žesti pärast 25. aprilli 1945. Ta tuli Reggiosse, kohtus PCI kohalike juhtidega ja noomis neid väga kibedalt. Togliatti käskis neil lasta partisanidel relvad maha panna ja oma kontrolli alla võtta. Tunnistajad mäletavad siiamaani kuidas Togliatti karjus kohalike PCI tippametnike peale, väga haruldane fakt mehe kohta, kelle suhtumine on alati olnud pigem lähedane preestri omale. Seetõttu, PCI otsustas formaalselt Resistenzat kasutada – kuna DC hülgas selle lipu – kuid tegelikult Resistenza hävitada. Reggio Emilias, linnas, millele on antud sõjalise au kuldmedal Resistenza tõttu, ei ole kunagi olnud Resistenza muuseumi! Veel rohkem: Servi vanglat, kus partisane enne hukkamist vangis hoiti ja piinati, ei muudetud mälestuse pühaks paigaks, vaid lammutati PCI enda poolt maha, et ehitada uus Reggio spordisaal. Villa Cucchit, eraomanduses villat, mille vallutasid fašistid ja muutsid õuduste mustaks auguks, kus naisi vägistati koertega ja partisane moonutati jäledalt ning seejärel tapeti, ei muudetud memoriaaliks vaid anti lihtsalt tagasi endistele omanikele, kes sellest saadik elavad seal ilma õudusunenägudeta – või vähemalt see tundub nii. Lühidalt, PCI soovis Resistenzast lahti saada tegudes, sest see oli täiesti kasutu PCI peamise eesmärgi tarbeks: luua allianss DC-ga ja valitseda riiki koos nendega.

Täna on Resistenza taas rünnaku all. PCI järeltulijad – PDS, DS ja lõpuks PD – otsustasid pärast Berliini müüri langemist täielikult loobuda igasugustest “kommunistliku perioodi” jäänustest, kaasaarvatud Resistenza. Nii jätsid nad Resistenza “välja külma kätte”, andes neile, kes seda kunagi positiivseks nähtuseks ei pidanud, võimaluse lüüa oma jõulisi lööke, mida me näeme neid ka praegu tegevat. Täna müüvad raamatud, mis joonistavad “kommunistlikest” partisanidest pildi kui kurjategijatest, pool miljonit koopiat ning raamatud, mis on Resistenza suhtes positiivselt meelestatud, kõigest mõnisada koopiat.

Misiganes. Kes hoolib sellest, mida PCI pärijad või need, kes Resistenzat alati vihkasid, on otsustanud teha? Liikumiste Itaalia hoiab Resistenzat alles, seda “mahamaetut”, kui nurgakivi oma arusaamast meie ajaloo kohta. Minevikus ütlesid poliitilised parteid, et meie vabariik sündis Resistenzast, kuid see oli ainult fiktsioon ja retoorika. Uus Itaalia, kodanikeliikumiste Itaalia, teeb selle lause viimaks tõeks.

Autor: Marco Rossi, Reggio Emilia

(*) Pealkiri on viide Piero Calamandrei luuletusele
(*) Pildil partisanide mälestuskompleks Reggio Emilia kalmistul, kirjaga “perché la patria fosse libera” – “et isamaa võiks olla vaba”
(*) Veel võid Resistenzast lugeda Kaheksanda Mai blogist: 1. osa ja 2. osa

II Maailmasõja lõpu tähistamine ei eruta meeli vaid Eestis. Vastuolulisi ajalookäsitlusi (taas)kerkib üles kõikjal Euroopas, erandiks pole ka Itaalia.

Siiani on Itaalias tähistatud vabastamise aastapäeva XXV aprillil. Siis murdsid liitlasväed läbi Po tasandikule, Salò vabariik elas oma viimaseid päevi ja partisanid kuulutasid välja üldpealetungi fašistidele; 28-ndal aprillil leidis Milaanos oma väärilise lõpu il Duce Mussolini. Siiani.

[I]

Viimati sain jutluse “õigest” lähenemisest kohalikkus kõrtsis. Juba XXV aprilli mainimine pani mu heasüdamliku võõrustaja vihast raevuma. Sest et: vabastamine = okupeerimine; kapitulatsioon = reetmine; kuningas = reetur; partisanid = fašistid, kes viimasel hetkel särki vahetasid (sic!); Salò vabariik = patrioodid, kes võitlesid ausa relvarahu eest. Säh sulle siis.

Ma võiksin ju sellise käsitluse üle ka arutleda, kui tegu oleks kellegi isikliku vaatega. Paraku on mängus vaid revisionistlik ajalookäsitlus, mis siiani kuulunud pigem Mussolini apologeetidele. Aga täna istuvad nood ju valitsuses.

Ajaloo ümber kirjutamine ei ole ainuke käsil olev kampaania Itaalias. Viimase kahe nädala jooksul on juba alanud lugematud kampaaniad ühiskondlike põhimõtete vastu, mida kuidagi vasakpoolsusega seotakse.

[II]

Corriere della Sera ja Itaalia tööandjate liidu eks-president Montezemolo peavad lahingut ametiühingute vastu. Lega Nord püüab oma radikaalsust tõestada rünnakrühmlaste formeerimisega – koduvalve nime all tahetakse saata tänavatele rohesärkidest patrullid, kes praktiliselt ei allu mitte kellelegi.

Sarnaselt on il Giornale alustanud oma kampaaniat XXV aprilli tähistamise vastu. Sealsed kolumnid räägivad mitte ainult itaallaste ignorantsusest ajaloo vastu vaid ka soovitusest tõsta püha ümber 2 juunile (46-nda aasta konstitutsiooni referendum, millega sai alguse I vabariik). Vajadusest ajalugu ümber kirjutada, ümber rõhutada, neutraliseerida fakt, et Itaalia (ja Euroopa), nii nagu meie seda tunneme, põhineb suuresti anti-fašistlikul alliansil.

Michele Brambilla seevastu süüdistab anti-fašiste totalitaarsuses ning väidab et vasakpoolsete häirekella löömine paremäärmusliku valitsuse üle on naeruväärt. Ajal, mil paremtiiva kandidaat Rooma linnapea kohale kannab kaelas kelti risti ning teeb kihutustööd karabinjeeride kasarmuis, kui Lega tahab tänavale tuua ülalmainitud rünnakrühmlased, kui Sardiinia väikelinna meer keelas ära Bella Ciao laulmise paraadil? Kui palju äärmuslikumaks peab veel minema? Eilses Giornale’s aga räägiti juba palju huvitavamat juttu – esiteks tuleks lõpetada partisanide organisatsioonide rahastamine ja teiseks olla XXV aprilli tähistamine vasakpoolsete poolt juba liigne hybris, kuna nad ju kaotasid valimistel.

Kuulates Giornale juttu väidetavatest katsetest ühiskonda lõhestada ja Liberazione püha instrumentaliseerida tuleb meelde vaid Milano linnapea Moratti, kellele kõlbas seda püha tähistada kahel korral elus – siis kui ta kandideeris linnapeaks ja oma partisanist sugulasi valimiskampaania jaoks kasutas ning siis, kui valitsuses oli Prodi. Berlusconi naasmisega on eks-ministril ja linnapeal aga ootamatuid kohustusi nii XXV aprilli kui esimese mai paraadide ajaks.

[III]

Kas sellises õhustikus on mingit kasu vasaktiiva kaotusest valimistel? Tahaks küsida, kas senised parteigenossed kuidagi takistasid alternatiivsema vasakliikumise arengut? Kas parempoolne kampaania nende liikumiste vastu aitab arengule kaasa? Viimasel juhul jääme lootma vastureaktsioonile, aga esimese puhul oli ju kõik ainult meie endi aktiivsuse taga.

Lisaks valijatele on kaotanud esinduse ka suur osa kodanike liikumistest, olgu siis tegu noortekeskuste, kvartalikomiteede, ANPI või ARCI ringidega. III vabariigi saabumisega on kahtluse alla seatud kõige selle jätkumine, mis Itaalias näiteks mind kunagi veetles. Kui parempoolsed ideoloogiad võidavad enda poolele kogu ühiskonna, siis jääb väheseks rõõmustamisest rahvast kaugenenud parteide karistamise üle.

Seepärast ei arvagi, et Prodi valitsuses istunud parteide ära kaotamine poliitiliselt maastikult aitaks kuidagi kaasa selle nn. tõelise vasaktiiva tõusule. Iga suurem ühiskondlik mõttevool vajab teatavat esindust, ka Legal (ja muudel piirkondlikel liikumistel) on koht parlamendis. Ideoloogiate sisemiseks arenguks ja nende vaheliseks võitluseks on vajalik maksimaalne nähtavus, ei piisa vaid aktivistide isiklikust rahulolust, on vaja veenda ka kõiki teisi. Praegu näikse koos pesuveega ka laps välja heidetud. Ei ole põhjust arvata, et parempoolsed poliitilised jõud praeguse hetke jätavad kasutamata. Ka niigi ühepoolne käsitlus parempoolses meedia pildis saab taolistest arengutest ainult hoogu juurde.

Kas kasuliku hääle nimel (nagu Roomas) või mitte, aga XXV aprill on just tänavu see päev, kus näidata, et hoolimata ebapädevate parteide lüüasaamisest valimistel on Itaalia endiselt antifašistlik, endiselt vasakpoolne.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

(*)foto ülal: C.A. Torchiera poster XXV aprilli rongkäiguks ja afterpartyks.

(*)foto all: Valimistejärgne tänuposter Lega Nordilt.

Kliki fotodele, et näha täielikumalt.

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta