Euromayday Milano

Alates kuuekümnendate tööliste ning tudengite võitlusest on töörahva pühal – ning mitte ainult pühal – üks taustamuusika, need on mitmekesised Ivan Della Mea laulud, Della Mea, kes polnud lihtsalt  autorlaulja, ajakirjanik, kirjanik, poeet, vaid emotsionaalne võitleja, kes suuris alati tööliste – ja uuel sajandil aina enam prekariaadi – mured, viha, rahuolematuse ja lootused tõlkida muusikasse, sõnadesse, värssidesse.

Ivan Della Mea sündis 1940. aastal Luccas, kuid kolis väga väikesena Milanosse ning milaneseks ta jääbki, ka oma sõnavalikutelt, mitmed imelised laulud kirjutab ta just selles dialektis. Milano kujundab ka tema mõtteviisi, paneb ta maailmavaateliselt vasakule asuma: enne muusikakirjutamist teenib ta mitmetes kohtades: tööline elektromehhaanikavabrikus, barista, laadija, juurviljapoe jalgrattaga jooksupoiss, ilma jalgrattata jooksupoiss ajalehe Calendario del Popolo juures, hiljem kuukirja Stasera korrektori ja toimetajana. 1957. aastal astub ta PCI-sse (Itaalia Kommunistlik Partei) ja umbes samal ajal hakkab muusikat kirjutama, üheks tõukejõuks arvatavasti kohtumine etnomusikoloogi Gianni Bosioga. 1962. aastal loovad nad koos mõnede teiste autoritega Il Nuovo Canzoniere Italiano, grupi, mille muusikaline, teatraalne ning uurimistegevus saab Itaalia sotsiaalse kunsti üheks tugevaimaks sümboliks. Tasub vaid nimetada mõningaid nimesid sellest traditsioonist: Fausto Amodei, Giovanna Daffini, Sandra Mantovani, Michele Luciano Straniero, Rudi Assuntino… Need on inimesed, kes peale kunstiloome ka teadust teevad, kes annavad oma panuse ka tõsisesse teadmisteloomesse Itaalia kultuuripärandi osas. Ja loomulikult ei saa Della Mea kaaslaste hulgast välja jätta ka Paolo Pietrangelit… Nende lood, laulud ja tegevused kinnistuvad kuumadel seitsmekümnendatel poliitilise kunsti tugevateks sümboliteks.

Veendunud ja radikaalselt vasakpoolne, oli Ivan Della Mea otsekohene ka oma kaaslaste vastu ega  säästnud kunagi kedagi oma kriitikast, kui too seda vääris, ei jätnud osutamata võimu mädakohtadele, olgu see võim vasakult või paremalt. 2007. aastal kirjutab ka näiteks terava kirja tollasele Rifondazione comunista esimehele Fausto Bertinottile, üteldes ilma ilukõne loori taha pugemata, et Itaalia vasakpoolsus on kaotanud oma näo ja tee, et ta reedab iseennast ja oma ideaale lihtsalt võimulpüsimise eest. Need sõnad – nagu ka tihti varasemad analoogid  Gaberilt või Pasolinilt või kelleltki teiselt – ei too ikkagi muutust, Rifondazione jääb järgmistel valimistel parlamendist välja (kuigi Della Mea, kuuekümnendate traditsioonist pärinevana, arvatavasti loodab päris lõpuni, et seda parteid on võimalik poliitilisele areenile tagasi tuua). Tolles kirjas ütleb Della Mea:

Ma olen inimeseks kujunenud mõeldes ja usukudes, et kõik koos peaksid kasvama ja arenema kui ühiskonnaliikmed, kodanikutunde (senso civico) kandjad ja levitajad, solidaarsuses ja vendluses, võimelised integreerima teaduse tulemusi oma igapäevasse ellu ning andma sõnale “seltsimees” (compagno) too esmane tähendus nii Prantsuse revolutsiooni ajast kui Vietnami partisanidelt, kellele see tähendab “tunnen sind”. See ei ole nii olnud, Fausto. Mitte kunagi. Parteiratsionaalsus, täpsemalt, tema juhtimisstruktuurid, on pidevalt tapnud  väärtuste eetikat, neid, millest sa teisipäeva õhtul kõnelesid, suretanud neid absoluutselt mittedemokraatliku toimimisviisiga, mis ülikurval moel on täiesti tsentraliseeritud-vertikaalne…

1985 aastast saadik oli Della Mea Circolo Arci “Corvetto” president ning 1996. aastal asus ta Franco Coggiola kohale rahvatraditsioonide uuriva  Ernesto de Martino Instituudi (Istituto per le tradizioni popolari Ernesto de Martino) juhatuses, asudes Milanost Sesto Fiorentinosse (FI), kultuurikohtumiste, näitemängude, kokkusaamiste ja arutelude ühenduspaika. Uudishimulik, särav ja nukrameelne, maalähedane ning rafineeritud, rahvapärane ja eliitlik, poliitiline muusik ja folkmuusik Della Mea on üks neist sildadest, mis seob uusi põlvkondi ajalooga. Mitte kunagi ennast täis, alati uhke, alati vastasseisudele tormav, oli ta ikka nähtav poliitiliste võitluste kõige elavamas, kõige ehtsamas ja kõige puhtamas osas, suutes kokku tuua noored ja vanad, töölised ja filosoofid, ajaloolased ja maamehed, diskuteerima, arutlema, pidutsema… Della Mea tegevused, tema muusika ei tuleta mitte ainult meelde kõiki neid streike, kokkupõrkeid, tuhandeid surnuid, revolutsioone, mis on praegustele töölistele nende õigused taganud, vaid ka seda, et seesinased õigused on haprad: need on inimeste valik, mitte paratamatus, seega võib neist kõigist ilma jääda, kui ise järele ei vaata ning endasuguste eest välja ei astu.

2009. aastal, sõltumata halvenevast tervisest, alustab Firenze Arciga rahvamajade ajaloo uurimisest (Itaalia rahvamajad polnud vaid kultuurikohtumiste paigad, vaid igasuguse kooperatiivse tegevuse keskused, pakkudes vastastikkust abi väga paljudes eri valdkondades), sama aasta 25. aprillil Fosdinovo (Carrara) Liberazione-peol koos kaaslastega Archivi di Resistenza’st (Resistenza Arhiivid); annab Istituto Ernesto de Martinos pressikonverentsi näituse InCanto kohta; 12 mail esitleb Acquanegra sul Chieses, Gianni Bosio sünnipaigas, ajakirja “il de Martino” järjekordset numbrit; 28. mail esineb Brescias mälestamaks Piazza della Loggia veretööd; 30 mail esineb koos Paolo Pietrangeli ja Paolo Ciarchiga Montevarchis; 3 juunil kirjutab üleskutse hääletamiseks Rifondazione comunista poolt; 12 juunil ilmub Il Manifestos tema artikkel “Põle, kaaslane, põle” (“Brucia compagno brucia”). 14. juuni ööl kell 1.30 sureb Ivan Della Mea pärast haigushoogu Milano San Paolo haiglas…

Kuid tema laulud on ikka aktuaalsed, täna ja igavesti, ning neid ei laulda mitte ainult Corvetto Arcis, kes tema mälestust üleval hoiab, vaid igal pool, kus on vaja meelde tuletada, mida tähendab võidelda vabaduse eest…

Autor: Oudekki Loone, Bologna



O cara moglie
Ivan Della Mea



O cara moglie, stasera ti prego,
Oh, kallis naine, täna õhtul sind palun

dì a mio figlio che vada a dormire,
ütle mu pojale, et ta läheks magama

perché le cose che io ho da dire
sest see, mis ma tahan kõnelda

non sono cose che deve sentir.
pole see, mida peaks kuulma

Proprio stamane là sul lavoro,
otse täna hommikul töö juures

con il sorriso del caposezione,
osakonnajuhi naeratusega

mi è arrivata la liquidazion,
jõudis minuni vallandamine

m’han licenziato senza pietà.
armutult mu saatsid minema

E la ragione è perché ho scioperato
põhjuseks, et ma olin streikinud

per la difesa dei nostri diritti,
meie õiguste eest

per la difesa del mio sindacato,
oma ametiühingu eest

del mio lavoro, della libertà.
minu töö eest, vabaduse eest.

Quando la lotta è di tutti per tutti
kui võitlevad kõik ja kõigi eest

il tuo padrone, vedrai, cederà;
su omanik, küll näed, annab alla

se invece vince è perché i crumiri
kui võidab siis ainult sest streigimurdjad

gli dan la forza che lui non ha.
annavad talle jõu, mida tal endal pole

Questo si è visto davanti ai cancelli:
Seda oli näha väravate ees

noi si chiamava i compagni alla lotta,
me kutsusime kaaslasi võitlema

ecco: il padrone fa un cenno, una mossa,
vaata: omanik teeb ühe märgi, viipab

e un dopo l’altro cominciano a entrar.
ja üksteise järel hakkavad sisenema

O cara moglie, dovevi vederli
oh, kallis naine, oleksid pidanud neid nägema

venir avanti curvati e piegati;
astumas edasi, küürus ja kummargil

e noi gridare: crumiri, venduti!
ja meie karjumas: streigimurdjad, äraostetud!

e loro dritti senza piegar.
ja nemad otse, kordagi pöördumata

Quei poveretti facevano pena
need õnnetukesed nägid vaeva

ma dietro loro, la sul portone,
ja nende taga, ukseavas

rideva allegro il porco padrone:
naeris lõbusalt see siga omanik

l’ho maledetto senza pietà.
teda needsin ilma häbita.

O cara moglie, prima ho sbagliato,
oh, kallis naine, ma enne eksisin

dì a mio figlio che venga a sentire,
ütle mu pojale, et ta tuleks kuulama

ché ha da capire che cosa vuol dire
sest tal on vaja mõista, mis tähendab

lottare per la libertà
võidelda vabaduse eest.

ché ha da capire che cosa vuol dire
sest tal on vaja mõista, mis tähendab

lottare per la libertà
võidelda vabaduse eest.

Advertisements

Täna on 25. aprill – 1945. aasta sel päeval vabastasid partisanid Itaalia. Eelnevatel aastatel oleme seda päeva lahti mõtestanud (Marco ja Kristjan), tänavu üks lugu Itaalia vaieldamatult ühelt parimalt Teise maailmasõja ning selle järelmite kirjeldajalt, Mario Rigoni Sternilt, kes on kõigi südames just oma humaansuse ning aususe tõttu. Lugu pärineb raamatust “Il bosco degli urogalli” ja kannab originaalis nime “Di là c’è la Carnia”

On möödunud kakskümmend aastat ja ikka see tundub kui eile. Tundub ka seepärast, et aega inimhinge elus ei mõõdeta kalendriga vaid juhtumustega, mis seal aset leiavad; nii nagu teed, mida sa käid, ei mõõdeta pikkuskilomeetrite vaid raja raskusega. Teekond Cervino põhjakülge pidi üles on palju pikem kui tee Milanost Napolisse mööda Autostrada del Sole 1‘t. Need pole ka midagi võrreldavat. Tema jaoks oli see möödas, nii nagu ma rääkima hakkasin, ent vaid täna võib leida mõtet enda tookordses käitumises; läbielamise ajal see võimalik ei olnud. Ta lugu kerkis mu ette, kui õhtul juurvilja-aeda üles kaevasin… Kuidas venelaste armee tungis idast peale, sakslased püüdsid koonduslaagreid evakueerida, kuid manöövrite kiiruse tõttu neil see alati ei õnnestunud; ning nii uitasidki nälginud sõjavangid väikeste rühmadena ühtede ja teiste suurtüki- ning tankiliinide vahel. Sedamoodi oli ta jõudnud Põhja-Poolast Sileesiasse, kus sakslased ta vangi võtsid ning söekaevandustesse tööle panid. Pole võimalik kirjeldada kui raske see aeg oli; pole võimalik ütelda, kui kaua see kestis, sest kõik oli alati pime. Must oli päev all kaevanduses, must oli öö Lageri barakkides, mustad olid näod, riided, Lageri kaevude vesi, mädanenud kartulid (üks pütt iga baraki kohta lõunaks ja õhtuks ning ei midagi muud). Ainus valge oli ilmeta silmade sklerootilisus ning vangide, itaallaste ja venelaste, alasti kehad, mida igal õhtul veeti puhkama ühisesse hauda.

Vene armee jätkas pealetungi ja Lageri valvurid tegid koos sõjaväearstiga vangide hulgast valiku. Nood olid kõik alasti, rivis, värbamisväljakul. Lipiku nöör ripnes kuivetunud kaelas ning lipik püsis rinnal, number sellel hästi näha. Arst möödus kiiresti, talle järgnemas Lagerfeldwebel koos nonde numbrite registriga. Too vaatas rutakalt jalgadest silmadeni, käed ette sirutatud ning ütles lühikesi sõnu, mis tähendasid: kerged tööd, rasked tööd, surm. Laagri marssalid märkisid pedantselt registrit. Kui nad jõudsid temani, tõmbas ta pingutusega tursunud kõhu sisse, ajas kõhnukese ja sisselangenud rinna ette. Meditsiiniametnik peatus hetkeks, heitis pilgu haavale, mis oli ta vasakul jalal – miinikild Albaaniast – ja ütles midagi Feldwebelile; puudutas sõrmeotstega tursunud kõhtu ja siis fikseeris nähtu. Ütles tema saatuse. Öösel viidi ta ära koos paljude teistega. Ühendusvagunid ei möödunud mitte raudteejaamast, vaid suure Kriegsgefangenenlageri juurest. Ka päevadel ja öödel rongis polnud mõõtühikut; aega lõid vaid kolksud ühenduskohtadel ning raudteelaste hääled. Rong peatus ühes sügavas orus ja nad tõsteti maha. Taas töötas ta kaevanduses. Raua omas, seekord. See oli kõrge mägi, kõigi astmetega nagu Dante puhastustules ja seal oli tuhandeid vange ja deporteerituid kõigist rahvustest. Seal oli kindlasti parem kui söekaevandustes, kuigi väga külm, sest töötati lahtise taeva all; ning ümberringi olid lumest valged mäed ja sügavad metsad. See talv oli raske, piinas lumega ning aeg-ajalt puutusid rauamaagiga vankrid vastu matmata kaaslaste külmunud kehi. Ainult keegi ei surnud nälga kuna Kaevandusühing andis toidulisa Lageriratsioonile. Kuidas olekski teisiti saanud tööd teha? Ükskord kaevandusringil kohtas ta poliitilisi väljasaadetuid; nad olid puhtad oma triibulistes vormiriietes ja täies jõus. Üks neist laulis vaiksel häälel itaalia keeles Bandiera rossat ja möödudes sosistas talle väga selgelt “Corraggio alpino, la va a pochi!”2 Aga tema oli selleks ajaks juba mõtisklenud põgenemise üle ja teadis nüüd, kus ta oli. See jõgi üleval oli Mur ning ülesvoolu minnes jõuaks ta piirile ning teisel poole Alpe ongi kodu.

See ei õnnestunud kuna üleval oli liiga palju lund ja tal ei olnud toitu, sandarmid püüdsid ta kinni kümne päevaga. Ta veetis kuu Straffenlageris ning tuli sealt elusana välja. Isegi praegu ei teadnud ta, kuidas. Isegi praegu, kakskümmend aastat hiljem. See kuu kuulus ühte teise ellu mis talle, kes teab kuidas, omaks sai. Grazis nad pandi puhastama pommirususid ja seal käsutasid Ungari SS-lased. Venelased olid juba Ungarisse tunginud ning nood olid sealt põgenenud koos oma naiste, kulla ja hobustega. Kuid nad häirisid kõiki ja tahtsid, et Lageri vangid neid tervitaksid tõstetud käega üteldes – Kirantass! Anda au ja ütelda “kirantass” või võtta vastu piitsahoop. Tema võttis viimaseid vastu palju. Ühel päeval ütles ungarlasest ohvitser itaalia keeles: “Võib-olla lõppeb sõda kiiresti; Hitleri salaarmee hävitab juudivaenlase ja teil on õnn töötada ja Euroopa uuesti üles ehitada. Kuid võib ka juhtuda, et venelased jõuavad kohale enne. Seesugusel juhul, ning eriti teilt, itaallastelt, me palume kaitset oma naistele.”

Ootamatult lõpetati nende kaevamine rusudes ja nad viidi linna piirile kaevama tankitõrje kraave. Üks mööduv naine pillas nende kaevikusse tüki musta leiba ja üks vanamees sosistas neile saksa keeles: “minge ära koju. Kõik on lõppemas. Alles kaputt!”

Lageris olid ungari valvurid tõmbunud oma kivist barakkidesse ja valitses vaikus. Ilma sõnagi ütlemata korjas ta oma vähesed järelejäänud asjad seljakotti, sidus räbaldunud sineli enda ümber, pani pähe alpivõitlejamütsi ja ütles oma kaaslastele: “Kui tahate tulla, mina lähen koju”. Oli aprilliõhtu 1945. Keegi teda ei peatanud.

Laager oli linna ääres, ta heitis tollele ühe pilgu: keset poolpurunenud katuseid ja kellatorne paistis loss; ta mäletas, et lossi all olid galeriikäigud, kuhu kõik peitusid ameeriklaste pommitamise ajal. Ta suundus sirgelt kaugete mägede poole, seal taga pidi olema Carnia3. Rohkem ta ei vaadanud tagasi. Oli aprilliõhtu 1945. aastal. Ta kõndis kiirustamata, kaugel majadest ja teedest. Öösiti magas mantli alla kerratõmbunult põõsastes paar tundi; sõi rohutaimi ning allesjäänud pöögi- ja vahtralehti, tooreid tigusid. Mõned korrad sattus ta rästapesale ja jõi nendest mune. Ühel ööl möödus ta mäeharjast ja lumesulamisveest, mis voolas alla teise oru poole: “see vesi läheb Aadria merre”, mõtles ta. Vahepeal möödus ta majadest, mis olid mahajäetud või pooleldi purustatud nagu need, mida ta oli näinud Balkanil; sisselangenud katused, kuulide jäetud must tahm seintel, tükkideks majapidamisriistad ja ärapõletatud süsi. Veel edasi leidis ta äravisatud püsse, ta võttis ühe, laadis, viskas üle õla ja jätkas oma teekonda pikki orgu.

Ta kõndis teelt eemal, läbi metsade ja üle karjamaade ning juhtus nii, et ta nägi vastu tulemas esimesi sakslasi: nad sammusid tähelepanelikult ja kahtlustavalt, automaat üle rinna, närviliselt. Pärast tuli neid teisigi, jalgratastel, seejärel üks grupp talumeeste vankril, mida vedasid kaks hobust: kõige kõrgemale oli paigutatud kuulipilduja ning binokliga ohvitser vaatles põhjalikult kõike ümbritsevat. Ta peitis end suurde puuõõnde, lasi neil mööduda ja sirutas välja püssitoru, sihtides aeglaselt ohvitserile. Aga ei tulistanud. Veerandtunni järel ta tühjendas püssi vastu kive jõepõhjas ning viskas relva vette. Ülejäänud päeva ta magas metsas. Öösel nägi ta orus tulesid ja hommikul pikka sakslaste kolonni tõusmas.

Mäe peal oli ta kuulnud kellade helinat ja tasapisi lähenes ta külale. Ta nägi lippe ja kuulis ka laulmist. Ta ületas oja ning oli majade vahel. Alguses jäi ta märkamatuks kuid veidikese aja pärast kiirustati tema poole. Lähenes üks, kes kandis peas alpivõitleja vormimütsi, millele oli kinnitatud Kaheksanda rügemendi märk, ning ümber kaela seotud punast rätikut. Ta oli relvastatud automaadiga. Mees küsis: “kust sa tuled, país4?” Mees juhatas ta trahterisse kus võis süüa kaks taldrikutäit oasuppi ja juua klaasi grappat; ent ta ei maitsnud midagi, ei rahuldanud nälga, ei janu, ei väsimust, ei vabadust. Mitte midagi. Nad panid tema mütsile paberist trikoloorikese ja ta naases teele. Kõndis, kõndis kogu aeg, aeglaselt. Nagu ta oleks tundnud hirmu kohalejõudmise ees ja oleks püüdnud seda hetke edasi lükata. Vasakul olid Veneto tasandikud oma suurte ja kiviste jõgedega, vasakul mäed alevite, külade ja lossidega. Mööda teid tulid ja läksid tanki- ja suurtükikolonnid; ta kohtas pikka veoautoderivi sõdurite ja tsiviilelanikega, kes laulsid ja lehvitasid lippe. Aga ta ei peatanud kedagi, ei küsinud kelleltki midagi. Ta lihtsalt kõndis. Läbis linna, kus ta oli 1937. aastal läbinud sõjaväeteenistuse meditsiinikontrolli, ent ta ei tundnud seda ära, seal ei olnud midagi mille järgi oleks võinud seda ära tunda. Olid purukspommitatud majad ja kiirustavad inimesed. Üks naine tuli tema juurde ja ütles: “sealpool, ühes majas on POA5 abistamiskeskus”. Ta ei läinud sinna. Läbi raskuste leidis ta tee, mis viis tema mägede poole. Aga ta ei otsinud seda mitte pea, vaid jalgadega.

Üks talumees sõitis temast vankriga mööda, ütles: “Tule peale”-“Ka mina lähen siit” Vankril oli vaat veini ja talumees pakkus seda talle juua, kui tal isu peaks olema. Ta heitis vankriheintele pikali ja vaatas taevast. Vein tekitas temas ereda kurbuse, veinitilgad olid peatunud tema habemel ja särasid päikese käes nagu rubiinid, heinapebred ja tühjad viljapead haakisid ennast tema juuste ning ülejäänud riiete külge. Ühel teeristil peatas talumees hobuse: “mina lähen siit, kui tahad tulla minu juurde… Homme võiksid puhanult teele tagasi pöörduda” . Ta ronis maha, torkas seljakoti selga ja lehvitas talumehele käega.

Kõndides ei vaadanud ta mägesid, vaid teeääri, kus kruusakivikeste vahel kasvas rohi. Ei mõelnud. Mäletas kui unenäos toda korda, kui ta oli käinud läbivaatusel sõjaväeringkonnas6; tookord oli ta paljude talumeeste seas, nüüd oli ta üksi. Üksi. “Kes teab, kas maja ukse ees on ikka veel need kaks puud? Ja maja sees? Albaaniast alates ta ei kirjutanud enam, võib-olla ta abiellus. Toni matsin kalmistule Elbasanis. Pjotr Ivanovitš. Kus võiks Pjotr Ivanovitš praegu? Ja Liza Mitz?” Ta kuulis ühe maja juurest hüütavat: “Hei! hei! Sina, alpino!” See oli naise hääl, kes rääkis kodust dialekti. Ta tõstis pea. Naine toetas ennast aiaäärisele. “Kust sa tuled?” Ta tegi žesti justkui ütledes “Väga kaugelt”. “Ega sa ei ole minu poega kohanud?” – ja ütles talle ees- ning perekonnanime. Ta raputas eituseks pead: aga kõik keda ta oli kohanud olid kellegi lapsed. Nagu omakülamees Toni, venelane Pjotr Siberist, poolakas Josef Krakowist, galiitslanna Liza. Naine jooksis talle tänavale järgi ning andis portsu kuuma polentat7 – “mul ei ole muud”, ütles.

See oli maiõhtu 1945. aastal, nii nagu praegugi. Kaks puud olid ikka veel alles ja oli ka tänav, kus ta oli nii palju mänginud, õued kivist väravate ja treppidega, oli ikka veel roheline värv väraval, nii nagu ta oli värvinud enne äraminekut; auk, kus haamrikesega tehti marmorist palle; ukse juures oli ikka veel tool, kus vanaisa suitsetas piipu ja vaatas piiritajaid ning messingist uksekäepide, mida ema kollase jahu ning äädikaga läikima lõi.

Ta kuulis enda ümber kutsumist, hõiklemist, paljude inimeste nutmist. Toas oli ikka kolm raudvoodit, kus ta oli koos vendadega maganud. Tema koht seina ääres, voodilinad, millele olid tikitud vanaema initsiaalid, sulepadjad punaste püüridega. Ta ei maganud, kuulas maja kogu öö kuni viimaks pääsukesed hakkasid uksekaarte all laulma. Palju aastaid ei olnud ta neid kuulnud.

Ta lahkus hommikul, naases õhtul, tiirutas kogu päeva metsas, nagu oleks kedagi otsinud. Kuni viimaks ühel õhtul vana onu, kortsuline ja valgejuukseline, kutsus teda juurviljaaeda üles kaevama. Kui nad olid lõpetanud, ütles vanamees: “Homme peame kartuleid kõplama”.

Tõlkinud Oudekki Loone

1Üks esimesi Itaalia kiirteesid, Kiirtee suure algustähega. Maailma kõige esimene kiirtee ehitati Itaalias 20.-datel Milano järvede äärde.

2Tüüpiline Alpisalkade ütlemine, tõlkes “julgust, alpino, on vähe ees” (vähe päevi teenistuses)

3ajaloolisgeograafiline regioon Friulis, mille kõik comuned kuuluvad praegusesse Udine provintsi

4kaaslane, omakandimees

5Pontificia opera di assistenza, Katoliku kiriku abiorganisatsioon

6kohustuslikul meditsiiniläbivaatusel

7 maisitangupuder

Compagni – Buon 25. aprile a tutti!

Edasi, võileib! (Berlusconi partei esmanimi oli Forza Italia)

Edasi, võileib! (Berlusconi partei esmanimi oli Forza Italia)

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama Alfredo Milioni kõhust. Selle korin nõudis 27. veebruaril, kui kell oli alles keskpäeva poole tiksumas, just enne kui tuli esitada Rooma kohtus regionaalsetel valimistel osalevate parteide valimisnimekirjad koos vajalike arvu allkirjadega, ühte võileiba. Linnavalitsuse liige ja Popolo della Libertà esindaja Milioni jõudis küll kohtumajja 20 minutit enne dokumentide vastuvõtmise lõpetamise tähtaega, kuid pidi uuesti lahkuma, kuna paberite hulgas puudus üht-teist. Tagasi tulles oli aga kell juba üle kehtestatud limiitaja tiksunud. “Kasutasin ka juhust, et ühe võileiva hamba alla panna…” ütleb Milioni seletamaks oma mõnekümneminutilist hilinemist ja üritab sellele vaatamata dokumente üle anda. Teise parteide esindajad protesteerivad ning PDL annab kohtusse radikaalid, kes olla füüsilise vägivallaga takistanud nimekirjade üleandmist. Selle versiooni paikapidavus jääb pärast kohtunike otsustada.

Itaallased on küll harjunud igasuguste tragikoomiliste olukordadega, aga sel puhul tekib küsimus, kas on tegemist saamatuse, ebakompetentsuse või ülbe reeglitest mittehoolimisega. Ükskõik milline nendest kolmest võimalusest tekitab kõhedustunde, sest kui ei olda võimelised teatud nõudmiste kohaselt koostatud dokumente teatud ajaks tetud punkti toimetama, mida mõelda siis nende inimeste haldamisvõimest? Alfredost ja tema võileivast saavad päevapealt veebistaarid läbi arvukate karikatuuride, satiiriliste videote ning facebooki fännilehekülgede. Nali naljaks, aga tegelikult seisame tõsise küsimuse ees – kas on võimalik üle astuda reeglitest, mis seadustavad ühiskondlikust elust osavõtu garanteerides kõigile võrdsed tingimused, üle astumise tagajärgede eest vastutamata? Seadusega määratud reeglite kohaselt oleksid pidanud PDLi valimisnimekiri Lazios valimistel välja jääma, kuna dokumendid kas polnud nõuete järgsed või tähtaegselt esitatud: nii otsustas ka Appellatsioonikohus.

PDL juhid ning juba valimiskamaania peale raha kulutanud kandidaadid ei suutnud loomulikult seesugust tulemit vaikides alla neelata. Ära ootamata Regionaalse Administratiivkohtu otsust viidi 5.märtsi hilisõhtul läbi erakorraline Ministrite Nõukogu, kes 35 minutiga võttis vastu dekreedi, mis tegi võimalikuks PDL nimekirjade vastuvõtmise, seega ebareeglipärasest tagantjärgi reeglipäraseks tegemise.  Kui toimepandu ei käi kokku seadusega, siis saab ju seadust “interpreteerida”. Valitsus nimetas selle eufemistlikult “tõlgendavaks dekreediks”, sest seaduse muutmine valimisperioodil on põhiseadusevastane ja tegelikult on regionaalne valimisseadus hoopis regioonide enda õigusvallas. Juba öösel oli sadakond meeleavaldajat Alamkoja ees protesteerimas. Manifestatsioonid jätkusid igal järgneval päeval enamustes Itaalia linnades.

Lihtkodanikud näevad iga päev, kuidas nende elu probleemid ei leia lahendust tänu valele pitserile või mõnele puuduvale allkirjale. Aga reeglid ei kehti päris kõigile samaväärselt… Häält tõstsid samuti juristid ning kohtunikud – kui keegi arvab, et ühe riigi õigust saab “tõlgendada” nii, et see võimu esindajatele mugav oleks, astudes üle põhiseaduse printsiipidest, siis ei ole enam mõtet rääkida demokraatiast. Kohtuorganid lükkasid PDLi valimisnimekirja tagasi veel kolm korda. Valijatel on muidugi õigus võimalusele anda hääl parteile, mida ta enam usaldab, aga seda ilma ohvriks toomata seaduslikkust. Jääb üle näha, kui paljud peavad vajalikuks väljakule minna, kas siis 13.märtsi opositsioonimeeleavaldusele või hoopis 20.märtsil Berlusconi poolt tõotatud “tulevärksele” Vabaduse Rahva kogunemisele. Eesmärgiga kaitsta kas demokraatiat või selle “tõlgendust”. Või jääda hoopis koju ka valimiste päeval, võileib seedimata ning demokraatiast küllastunult, et suurendada mitte valijate partei niigi võimsaid ridu.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Torinost pärit Alessandro Baricco (s. 1958) astus itaalia kirjanduslavale 1990. aastate algul nende 80ndatel valitsenud kirjanike järelvoolus, keda Gruppo 63[1] kutsus “headeks” või “paipoisteks”, vastandades neid “kurikaeltele”, kes 90ndatel keskendusid pigem pulp-kirjandusele. Näib tõesti, et ilusatest asjadest kirjutamine mõjub ühtmoodi hästi nii lugejatele kui kriitikutele, praegu peetakse Bariccot üsna ühemõtteliselt tänapäeva itaalia kirjanduse üheks tippautoriks.[2]Ta palju tõlgitud ja pärjatud tekstide puhul on muuhulgas kiidetud nende musikaalsust ja rütmitunnet, oskuslikku keeleregistrite vaheldamist, julgust tavalugejaid” keele- ja punktuatsioonimängudega paeluda, lisaks räägitakse, et Baricco stiil olevat nakkav (vähemalt arvustajatele) ja tekst jäävat lugejat jälitama ka pärast tagakaane sulgemist.

“Novecento” (1994) on autori teine romaan ja jätab esmalugemisel tõepoolest mõnusa järelmaitse: pahaaimamatule publikule mängitakse “veidraid noote” ja muusikat, “mille saatel tantsib jumal, kui keegi ei näe”, heasüdamlik ja lihtsameelne trompetipuhuja Tim Tooney jutustab laheda vungiga lugusid 20. sajandi alguses ookeanil seilanud laevast Virginian ja seal klaverit mänginud Danny Boodmannist, kes talle vähe sobinud normid sujuvalt persse saatis ja laevalt ei tahtnudki maabuda, sest päriselu mängitakse rohkem kui 88 klaveriklahvil. Võib-olla mitte kõige originaalsem lugu oma meediumisse sulgunud geeniusest, aga hästi loetav, nii originaalis kui Vahur-Paul Põldma tõlkes. Igal juhul peajagu üle Baricco järgmisest romaani pähe avaldatud novellist “Siid” (1996; eesti keeles 2002 ja 2007), mille jõuetust ja 19. sajandist pärit oriendiihalust on raske raamatu lõpuni taluda.

Lühivorm kindlasti Bariccole sobib, teksti hajuvus ja tegelaste eskapism jätavad ühtekokku poeetilise mulje ning hästi arenenud jutusoonega oskab ta ritta lükkida palu, mille vahele jäävatesse lakuunidesse võib juba lugeja ise rahulikult juurde mõelda. “See lugu” (2005) on kahjuks üksjagu pikem ning tavapärased võtted enam ei kanna. Jutustajate ja nende motiivide rohkus hakkab mõjuma ruumitäitena ning Baricco kalduvus jutu keskele truisme heita ühes ülespuhutud keelekasutusega peksab lugejast välja viimsegi huvi tegelaste ja nende käekäigu vastu.

Romaan algab autorile üsna omase vinjetiga eelmise sajandi alguses aset leidnud Pariis-Madridi rallist, aga lisaks võidusõidule tuleb juttu veel tublidest vabrikuomanikest, maal üleskasvamisest, Esimesest ilmasõjast, emigratsioonist ja mitmest-setmest asjast, mis seotud kinnisevõitu Ultimo Parriga, isehakanud automehaaniku perekonnas sirgunud noormehega. Nagu ikka Baricco peategelaste puhul, on Ultimo ülesandeks ennast ainult talle arusaadavasse keelde sulgeda. Ultimo suunab oma demiurgilise pinge unistusse ehitada autobiograafiline 18 kurviga ringrada, omamoodi asfaldist mälukatedraal.

“Mina keeldun Ajalugu uskumast. Ajalugu on optiline illusioon. Väheste sekeldused, mida esitatakse nii, nagu nad puudutaksid kõikide elu. Aga see ei ole tõsi. Nad on võõras mure. Ajalooga silmitsi seistes tuleks meil keelduda selles osalemast. See on kellegi teise mõte, et meil tuleks osaleda. Teistel on vaja, et me lööks kaasa nende hulluse näitelaval,” ütleb Jelizaveta “Selles loos” (lk 168). Arvustaja Angelo Guglielmo nendib, et “Selle loo” puhul on tegu pretensioonika katsega kirjutada romaan 20. sajandist – lootuses, et süžee puudujäägid katab intellektuaalne bravuur.[3]

Katset ristata siin kaht “Novecentot”[4] – serveerida Bertolucci sellenimelisele filmile (1976) omast eepilisust ja ajaloohaaret omaenda “Novecentost” tuttavas maneristlikus kastmes – võib Baricco puhul tõesti uudseks pidada, arvesse võttes, kui vastumeelt talle ajalugu on. Kuigi “Caporetto memoriaal” – vahest kõige õnnestunum lõik “Selles loos” – on ajalooga tihedalt seotud (kõneldes Esimese ilmasõja ajal Itaaliale osaks saanud suurkaotusest ja sellele järgnenud taganemisest), jääb minevikukontekst Bariccole enamasti lihtsalt varjupaigaks, kuhu oma tegelasi pagendada. Neile on tarvis turvalist pesa, maja merekaldal, kus omaette siidikookonis nukkuda ja suuršedöövriks ette valmistuda, sellal kui tegelik ajalugu ilmub vaid stiihiana: väljaspool tegelaste kitsast püüet perfektsuse poole on neile muu maailma ja selle dünaamikaga suhestumine ainult ohtlik.

Nii Boodmann kui Ultimo kannavad üht kindlat loomise-ideed. Üheplaanilised, isegi ühesuunalised karakterid – nagu piljardikuulid, mis loetud põrgete järel peavad valitud auguni jõudma. Kuid kui Caporetto all sakslased itaallaste rindest läbi murravad, valgub järgneva taganemise käigus ühes Ultimo ja ta kahe parima sõbraga tasandikule sadu tuhandeid piljardikuule, selline segadus saab kaasa tuua vaid surma (kapten) ja korrumpeerumise (Cabirio). Boodmannil on vedanud, sest laeval sündinuna jääb ta Ajaloost eemale, Ameerikasse emigreerujaid teele sundinud põhjused teda ei puuduta, emigrandid moodustavad üürikese kuulajaskonna, kes küll tänulikult tantsib, aga kunagi ei naase. Ultimolegi on võidusõit üksildane sport, mis tuleb sulgeda ringrajale, mida sõidetakse üksipäini ilma ettevaatamatu publikuta. Ringraja ehitamiseks peab kõigepealt lõppema Teine maailmasõda, isikliku ajaloo tarvis peab ruumi tegema ja seiskuma üldine.

Jelizaveta: “Mulle meeldib niiviisi kirjutada, justnagu kirjutaks raamatut. See sarnaneb tantsimisega. Kord. Elegantsuse püüd. Taotleda liikumise sujuvust. Avada ja sulgeda. Teha midagi, mille viid lõpule. Fraase” (“See lugu”, lk 158). Korra loomise ja ringraja sulgemise poole püüdleb ka nii lugeja kui eksinud kaaslaste ja kogu maailma eest pagev Ultimo. Raamatu lõpuni ei tea keegi, mis tegelane ta selline on, “kuldse varjuga” poiss, selgitavad ta kodused, sellega peab leppima ka lugeja. Samamoodi jälitab keelebarjäär Boodmanni, kes oskab kindlasti paremini klaverit mängida kui rääkida. “Siidi” peategelane Hervé Joncour oma jaapani iludusega kõnelda ei oska ja abikaasaga suurt ei taha. Ühesuunalistelt karakteritelt on kindluse mõttes võetud viimasedki võimalused ennast selgeks teha väljaspool etteantud meediumi ning nende erakordse elu edastamise roll on antud jutustajale: Boodmannil on Tim Tooney, siidikaupmees hakkab elu lõpul ise jutuvestjaks ja Ultimol on Jelizaveta, veel üks “kuldse varjuga” tegelane, revolutsiooni eest Ameerikasse pagenud vene krahvitar, kes käib maakodudes klaveritunde andmas.

Jelizaveta elab välja kehvade olude ja madalat päritolu tööandjate tekitatud frustratsiooni, kirjutades fiktiivset päevikut nendesamade maainimeste “korrumpeerimisest”, perekondade seksuaalsest “hukka ajamisest”, läbi selle päeviku teavitab ta ka Ultimot nendevahelise suhte arengust. Hirm ükskõik millise konflikti ees jõuab nii kaugele, et pärast Ultimo ebaõnnestunud lähenemiskatset kirjutab krahvitar tolle jäljetust kadumisest ning Ultimo, lugenud sellist peenetundelist vihjet, pakibki asjad kokku ja kaob taas kord vaateväljalt. Järgneb veel kaks peatükki Jelizaveta päevikust, kirjutatud keskealisena ja seejärel juba vanadusest seniilsena, mis oma tasemelt küll esimese päevikupeatükini ei küüni, aga millest näiks justkui igati piisavat otste kokkutõmbamiseks. Aga ei, sealmaal, kus “See lugu” võiks juba otsa saada, astub ringrajale/lennuväljale hoopis Ultimo imbetsillist poolvend, kes püüab lugejale märku anda, kuidas siis üht fraasi algusest lõpuni kirjutatakse. 18 lehekülge ja 49 fraasi tapvaid kordusi, kus magamajäämise vältimiseks tuleb õppida lõigu keskele vaatamist, sinna, kus fraas on lõpuks valmis saanud, enne kui seda uuesti ümberhakatakse ütlema. Siinkohal muutub arusaadavaks tuntud itaalia satiiriku Daniele Luttazzi esmapilgul jõhkrana tunduv kommentaar Baricco esikromaanile “Vihalossid”: “Loobusin raamatut vastu seina viskamast ainult seetõttu, et viibisin parajasti raamatupoes.”[5]

Baricco kirjutamisoskuses ei kahtle vist keegi, ta ise kõige vähem. Ta on professionaalne jutuvestja, kes oma meediumi ja potentsiaalset lugejaskonda võrdlemisi hästi tunneb. Mõttepauside lakuunid “Selle loo” sissejuhatuses, kaldkriipsude taha koondatud fraasijupid “Novecentos” ja kõik punktuatsiooniuputused, mis ta tekstides esinevad, on partituuriks, mis (ette)lugejale-kuulajale selgeks teevad, millise koha peal õigeid pause teha. Hakkab tunduma, et keele voolavus – mis on kaasa toonud ka kõik need teatrilavastused, helikandjail raamatud ja avalikud  ettelugemised – teenib vaid üht eesmärki: Bariccole meeldib tema enda hääl, kas siis päriselt kuulates või oma lugejate peades tekkivaid kajasid ette kujutades.

Publik jätab demiurg Baricco tegelikult niisama ükskõikseks nagu Virginiani reisijad Boodmanni ja nagu Ultimo võidusõidurada on mõeldud  sõitmiseks üheleainsale juhile, ilma pööblita ringraja ääres, kes seal seisaksid niikuinii ainult avariide ootuses. Samas on jutustaja Bariccol publikut vaja – et tema tekst talle tagasi kõlaks, talle turvalise kookoni tagaks, milles uusi, laineid löövaid ja korda loovaid romaane-novelle kirjutada. Nii ta kirjutabki teemast, mida kõige paremini tunneb: iseendast, hästikirjutamisest, kirjanikust-loojast, ideaalist, kus korralooja end korratu maailma eest peidab: vältimaks selle räpasusega kokkupuutumist, korrumpeerumist. Tarvis oleks lausa leskovilikku sulge, et kirjeldada selle situatsiooni kogu absurdsust, kus Baricco võtab oma tõlkijat Põldmad vastu “väga suures, samas hubases saalis, kus olid raamaturiiulid ja nendel ainult Baricco teosed kõikvõimalikes keeltes”.[6]

Kui parafraseerida Andrea Scanzit,[7] siis kirjanikku, kes poleks nartsissist, ei ole veel nähtud ja müüvus (turutundlikkus) ei ole patt (kuigi kriitikud vahel kalduvad nii arvama), aga probleem on selles, et “Selles loos” ei tööta peaaegu mitte miski. Kahjuks on kirjaniku enesekesksus nii
vägivaldselt teose lehekülgedele trüginud, et lahkesti pakutud lakuunide kiuste teosele endale ega lugejatele ruumi ei jää. Ja kui nüüd “Novecento” juurde tagasi tulla, siis ilmneb, et seal jutuvestja Baricco (Tooney) räägib demiurg Bariccost (Boodmann) ja sellest, kuidas too (klaverit mängides) maailma korrastab, mis omakorda on meieni jõudnud ühe sellise korda seatud raamatuna (“Novecento”). Kujutluspildile Bariccost “Novecentot” ette lugemas eelistaksin uuesti vaadata filmi “Being John Malkovich”.

Autor: Kristjan Pruul, Milano


[1] Gruppo 63 oli 1960. aastate kirjanduslik liikumine, mis ühendas kirjanikke ja kriitikuid (sh Umberto Eco ja Nanni Balestrini), kes defineerisid end neoavangardistidena ja rõhutasid eksperimenteerimist vastukaaluks toona valitsenud neorealistlikule suunale. 90ndatel vallandasid nad keskustelu, toetades “kurikaelte” katsetusi.

[2] Eesti kriitika kalduvust Baricco puhul lauskiitusele anduda märgib oma arvustuses ka Mari Peegel: M. Peegel, Alessandro Baricco jutustab “Seda lugu”. , 27.03.2009. Eesti Päevaleht. Ilmekas on juba “Novecento”-lavastuse arvustuse pealkiri: E. Koff, Kõigi aegade tipp. Teater.  Muusika. Kino, 2004, nr 3.

[3]A. Guglielmo,“Questa storia” non è una bella storia. l’Unità, 03.01.2006. Tänavu 80. sünnipäeva tähistanud kriitik ja endine Itaalia avaliku telekanali RaiTre direktor kuulus samuti Gruppo 63-e.

[4]M. Beccaria, Questa Storia. Il Riformista, 15.11.2005.

[5] Vt G. Mercadante intervjuud Daniele Luttazziga (Orizzonti, 2004, nr 25).

[6] V.-P. Põldma, Järelsõna Novecento raamatule. Rmt-s: A. Baricco, Novecento. Tallinn, 2008, lk 67.

[7] A. Scanzi, Emmaus, il dribbling sbagliato di Alessandro Baricco. La Stampa, 23.12.2009. Scanzi räägib mõistagi, et romaanis “Emmaus” ei tööta tema jaoks peaaegu mitte miski.

Arvustus ilmus ka Vikerkaares

Kule, Bertulàs, mis oleks kui viiksime prügi L'Aquilasse ülesehitustöödeks? Püsib ju paremini kui mereliiv, eh?

Kule, Bertulàs, mis oleks kui viiksime prügi L'Aquilasse ülesehitustöödeks? Hoiab paremini kui mereliiv, eh?

Majanduslik kriis Itaalias jääb nagu alati poliitilisel areenil toimuva varju, eriti praegustes oludes, kus peaminister tegeleb eelkõige iseenese isikuga ning mitte riigi võimalike tulevikega. Skandaalid, eeluurimised, “katlad, mille kaaned kerkivad”, altkäemaksud ja telefonikõnede pealtkuulamised, viimaste sees verd tarretuma panevaid sõnu… Sündmusterikas ja rahutu, tavaline Itaalia elu?

Kes naerab õnnetuste puhul?

Kümmekond päeva tagasi algas Tsiviikaitse skandaal, millel võivad olla pikad ja tõsised tulemused ning järellained. Tsiviilkaitse ehk Protezione Civile, on alates 1992. aastast otse valitsusele alluv organisatsioon (enne seda allus siseministeeriumile ja veel enne seda oli iseseisev ministeerium), mille ülesandeks on ette näha, vajadusel ja võimalusel vältida erakorralisi sündmusi – või siis nendega tegelemist korraldada). Tsiviilkaitse omab juba tegevusvaldkonna tõttu suurt ostustusvõimet riigifondide üle ning ka seetõttu on huvi selle organisatsiooni mõjutamise ning juhtimise üle kõrge ning mitmekesine.

Selle aasta kriisi juhatabki sisse 17. detsembril 2009 loodud dekreet, mille 16. artikli eesmärgiks kaotada seninegi ühiskondlik kontroll Tsiviilkaitse toimimise üle: Tsiviilkaitsest saab aktsiaselts. Seega ta ei ole enam “avalik organ” (ente pubblico, public authority), mis alluks antitrusti seadustele avalike võistlevate pakkumiste oludes või ka Kontrollikojale (Corte dei Conti, organ, mis tegeleb avalike kulutuste järelvalvega, omades nii juriidilisi kui administratiivseid funktsioone). Veebruari alguseks ootab see dekreet parlamendis kinnitust.

10. veebruaril arreteeritakse Firenze Prokuratuuri poolt läbi viidud eeluurimiste tulemusel Angelo Balducci, Avalike Tööde Ülemnõukogu president (presidente del Consiglio superiore dei Lavori Pubblici), kes 2008. aastal juhtis ehitustöid G8 tippkohtumise korralduseks (esialgu Sardiinias Maddalenas, hiljem L’Aquilasse, kui G8 toimumispaik sinna ümber viidi). Koos Balducciga areteeritakse ka Fabio De Santis, Balducci “järelkäija” samal ametikohal, ja Diego Anemone – ettevõtja, kellele anti mõned tööd G8 ettevalmistuse ajal Maddalenas ning kellel olid omad huvid ka 2009. aastal Roomas toimunud ujumise maailmameitrivõistluse tarbeks tekkinud ehitusprojektides. Neljas arreteeritu on Mauro della Giovampaola, Tsiviiklaitse üks kõrgematest ametnikest. Tuleb ilmsiks suhetevõrk, kus ringlevad raha, vastikused teened, villad, luksusautod, sugulastele leitud töökohad ning eskordid. Algab torm Tsiviilkaitse ning selle esimehe Guido Bertolaso – kes muuhulgas oli vastutav ka “Napoli prügikriisi” komisjoni eest – ümber, kellest peaminister Berlusconil oli kavatsus lähemal ajal minister teha.

Kuigi Tsiviilkaitse tegevused on mõnikord seotud lihtsalt suurüritustega nagu G8 kohtumine, on pahatihti tema valdkonnaks siiski suurimad tragöödiad – nagu näiteks 6.aprillil 2009 toimunud maavärin Abruzzos.  Ma ei suuda uskuda oma silmi kui loen telefonikõnede pealtkuulamiste ümberkirjutusi ajalehtedes ning avastan, et oli inimesi, kes sel ööl naersid…

6.aprill 2009 15.34 ettevõtja Pierfrancesco Gagliardi helistab kolleeg Francesco De Vito Piscicellile.

Gagliardi: “Hakka Ferratellas (Tsiviilkaitse peakorteris) selle maavärina asjaga kohe tegelema. Siin peab kiiresti tegutsema… Ega maavärinaid iga päev juhtu.”

Piscicelli:  “Ega juhtu jah…ma tean” (naerab)

Gagliardi: ”See on nii jutuks ütelda, jumala pärast…vaesekesed.”

Pisciceli: ” Hästi…Ciao.”

Gagliardi: ”Kas pole?”

Piscicelli: ” Muidugi… ma naersin juba täna öösel pool neli oma voodis.”

Gagliardi: ”Mina ka…olgu…ciao.”

Tsiviilkaitsega sidemeid pidavad ettevõttjad, kelle esimene mõte läheb ülesehitusele, aga eelkõige sellega kaasnevatele suurtele rahasummadele, naeravad samal ajal kui L’Aquila ning ümbruskonna elanikud otsivad meelehites rusude alt lähedasi. Me kõik muidugi aimasime, nagu ikka siinsete tragöödiate puhul, et suurte rahade ümber liiguvad rohkem suured omakasulised huvid kui suur ennastsalgav ausus, aga näha selliseid sõnu must-valgel tegi sõnatuks kogu maa… Ka suurimast õnnetusest võib saada jagamisele minev tort.

Guido Bertolaso astub esialgu oma kohalt tagasi, aga Berlusconi ei võta tema lahkumispalvet vastu: “Guido on kompetente mees, kohtunikud häbenegu!” Igal juhul peab Guido õigusorganite ees ära seletama kummalised suhted ettevõtjatega, kes pakuvad talle muuhulgas “massaaže” spades. Need tulevad ilmsiks telefonikõnede pealtkuulamistest, kus juttu aluspesust ja preservatiividest.

Et saada täpset pilti asjade käigust, tuleb ära oodata, kuni magistraadid selle lõngakera lahti harutavad. Või õigemini “želatiinist puhastavad”, sest tegemist on süsteemiga, mida asjaosalised isegi “želatiinseks” nimetavad – ärilis-poliitiline sült, kus riigi heaolu on rakendatud isiklike huvide teenistusse. Tsiviilkaitse erastamine pannakse seisma – vähemalt üks kergendust toov uudis.

Valentinipäeval avaldavad nördinud L’Aquila elanikud meelt loosungitega “6. aprill 3.32 mina ei naernud” ning “Võtame oma linna tagasi”. Politsei kontrollis 400 meeleavaldajat, kes murdsid läbi korrakaitsjate ridadest ja sisenesid viirastuslikuks jäänud kesklinna nö. “punasesse tsooni”. “Nad ei saa meilt ära võtta 700 aastat ajalugu”, oli abruzzolaste reaktsioon “sültjale süsteemile” ja kohtuurimusele, mis neid väga ligidalt puudutas.

17. veebruaril oli kurikuulsa Tangentopoli 18. aastapäev, mis Itaalia Esimese Vabariigi poliitilise klassi peaaegu maatasa tegi. Ei tea, kas olekski selle peale mõtelnud, kui mitte sama atmosfääri poleks taas esile kutsunud Milano linnavalitsuse liikme Milko Pennisi, PDL vahistamine altkäemaksu tasku panemise hetkel. Lisame sinna ka mõne nädala taguse Bologna linnapea tagasiastumise seoses avalike rahade suurejoonelise kulutamisega oma intiimsõbratari huvides ja hakkavadki tasapisi vanad ajad meelde tulema. Praegune pollitiline klass tõttab muidugi veenma, et kogu nende skandaalide puhul ei ole tegemist uue puhastuslainega, vaid isoleeritud nähtustega, et polegi mitte süsteemne ebaaususel põhinev tegutsemisviis, vaid “üksikud rebased kanakuuris”. Elame, näeme…Aga Paolo Mieli, staažikas ajakirjanik, arvab, et “potikaaned on kerkimas” ja väidab, et see pole mitte aimdus, vaid ennustus.

Meediapidu katku ajal

Need, kel on poliitilistest skandaalidest küllastus , saavad lõdvestuda teleri ees San Remo suurkermesse’i ja sellega kaasaskäivat meediakaruselli vaadates, mis kleebib ekraanide ette 10-18 miljonit huvilist. Oleneb aastast, külalistest, saatejuhist ning kuulujuttudest… Seekord alustati juba enneaega, eemaldades esinejate nimekirjast laulja Morgan, kes tunnistas oma kokaiinitarbimist. Pärast mitmeid päevi kestnud arutlusi ja “teleprotsesse”, kuhu kõik lärmakalt kaasa lõid, otsustati “vaesele patusele” siiski andestada. Ei anta aga teada, kas ta tuleb lavale või mitte, kas ilmub videos või mitte… et kuulda järjekordset viisi, mida järgmisel päeval keegi enam ei mäleta.

Festivali avapäeval loetakse ette “õhulise” muusika taustal Morgani laulu sõnad. Teda ennast pole, sest RAI ei saa lubada eetrisse inimesi, kes narkootikume tarbides on halvaks eekujuks. Selle eest on üheks aukülaliseks jalgpallur Antonio Cassano. Tema jah on see väärt eeskuju – eneskindlalt lõõpides väidab ta end olevat ainukese inimese, kes on rohkem raamatuid kirjutanud kui lugenud. 2 raamatut kirjutatud ja 1 loetud, seegi halvasti, sest noormehe lugemisoskus lonkab… Elu esimesed 17 aastat oli vaene, aga viimased 10 miljonär ja nüüd on tema eesmärgiks veel vähemalt 7 aastat miljoneid teenida, siis saab elu esimese poole tasa tehtud, sest jalgpalluriks hakatakse ainult raha pärast. Nii väidab Cassano. Saalis on ka Cassano pruut, kes demonstreerib meeleliigutust, kui varakas peig perekonnast räägib. 700 patrneriga hoobelnu võib ka seda endale lubada. Saatejuht Antonella Clerici naeratab heldinult ja kommenteerib aeg-ajalt “Ta on fantastiline!”. Pärast seda stseeni hakkasid mõned ehk narkomaaniks.

Ja meie igapäevane leib?

Samal ajal varisevad Lõuna-Itaalias (Sitsiilias ja Calabrias) suurejoonelisel kombel kokku mäenõlvad. Tugevad vihmad on keskkonna ohtu pannud hoolimatu urbanistika tõttu. Küladest evakueeritekse tuhandeid inimesi, kes peavad nüüd endale uue eluaseme leidma, üritades pisarsilmil endaga kaasa viia seda, mis võtta annab pragunenud majadest, millele maapind enam toeks ei ole. Mõned on ilma jäänud kodust, mõned oma väike-ettevõttest. Fotosid ja videosid vaadates tundub nagu oleks sõda üle käinud: mõned hooned on  pooleks, teed deformeerunud… Kõige enam kannatanud külad on San Fratello Messina provintsis ja Maierato Vibo Valentia provintsis, kus 27 kohalikku maanteed on kasutamatud.

Aga Messina väina mega-sillale, mis peaks ühendama hakkama Calabriat ja Sitsiiliat (või õigemini seda, mis maavajumisest järgi on jäänud) ja mille ehitamiseks läheb vaja 6,3 miliardit eurot, on esimene kivi pandud. Alltöövõtjate unistus on sammukese edasi teinud, hüdrogeoloogises hädaohus elanike oma on aga väga kaugel…

Tsiviilkaitses vist naerab keegi ka maalihke üle? Ja me peame ikka vaid nende peale lootma?

Si tira avanti…

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Vaata Maieratos juhtunut videolt:

11 aastat kestnud kohtprotsess “Spartacus” casaleside kamorristiklanni vastu lõppes 15. jaanuari õhtul kuueteistkümne eluaegse vanglakaristuse kinnitusega Kassatsioonikohtus.

5 aastat eeluurimisi Napoli Antimafia Prokuratuuri poolt, 1300 uurimise all olijat, 508 tunnistajat, 24 õigusorganitega kaastööd tegijat (pentiti): kõikide süüaluste karistused kinnitati. Nende hulgast “Gomorra” veergudelt tuttavad Francesco Schiavone (hüüdnimega Sandokan), tema parem käsi Francesco Bidognetti (hüüdnimega Cicciotto e mezzanotte), bossid Antonio Iovine ja Michele Zagaria, kaks viimast siiamaani tagaotsitavad.

“See kohtuotsus on küll väga oluline samm, aga kehtib kuni 1996 aastani sooritatud kuritegude kohta. Karistused on camorra mineviku kohta, ega puuduta olevikku ja tulevikku. See on hea algus, aga me ei saa rääkida lõpust,” ütleb Robert Saviano.

Hiljutised rohked arestid ning mõningate liikmete kaastöö õigusorganitega on casaleside ridu küll hõredamaks teinud, aga sellele vaatamata tundub organisatsioon olevat uute tasakaalude otsingul ja allaandmisest kaugel.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

“Mis suhe on praegusel finantskriisil organiseeritud kuritegevusega?”, küsiti läinud aasta oktoobrikuus toimunud Internatsionaali Festivalil Ferraras, kus erilise tähelepanu all oli ikka veel kestev finantskriis. Seda suhet aitasid paremini tõlgendada Loretta Napoleoni, Itaalia majandusteadlane ja islami terrorismi ekspert; Misha Glenny, inglise ajakirjanik ja raamatu “McMafia” autor; ning Roberto Saviano, kirjanik, “Gomorra” autor.

Nagu ütleb Loretta Napoleoni, kriis on loodud finantsturul ja põhjustatud suurte võlgadega pankade poolt. Kogu finantssüsteem plahvatas, sest turul puudus usaldus. Kriisi tähtsaim tagajärg finantsilisest seisukohast oli äkiline likviidsuse kadumine maailmaturult. Pangad ei laenanud enam üksteisele raha ja seesuguses globaalses majandussüsteemis nagu meie oma on sularaha liikumine pankade vahel väga oluline. Riik astus vahele ja keskpangad hakkasid pankadevahelisel turul mitmetele pankadele laenu andma järjest madalamate protsentidega, jõudes viimaks nullprotsendini. Sel hetkel otsustati likviidsust suurendada,  luua uut raha või siis ehk trükkida rahapabereid. Neisse raamidesse sobib kuritegevus suurepäraselt. Eelkõige seepärast, et organiseeritud kuritegevus tegutseb peamiselt sularahasüsteemides – näiteks rahapesus, millest 95% toimub sularahas.

Seega hetkel, mil maailmamajandus on meeleheitlikul rahaotsingul, tõusebki esile organiseeritud kuritegevus, kel on suurtes kogustes sularaha Kuritegelikel organisatsioonidel on võimalus selle raha abil anda laenu eriti keskmistele ja väikeettevõtetele – nendel teistsugune juurdepääs krediidini puudub. See osutub tihti päris tõeliseks liigkasuvõtmiseks, kuid võimaldab majandusse kapillaarselt sisse tungida. Tegemist pole mitte ainult Itaalia nähtusega, vaid globaalse ja ohtliku tendentsiga. Kahjuks on see üks krediidi negatiivsetest tagajärgedest, millele pole reaalset tähelepanu pööratud. Kriis oleks võinud viia uue seadusandluseni, mis oleks võinud vähendada aktiivsust maksuparadiisides. Praeguses pingeolukorras ei püütudki reformida süsteemi läbipaistvuse suunas, muutmata seda kriminaalsete organisatsioonide kasumi ümbertöötlemise vahendiks. Selle asemel kasutati kriisi selleks, et üha enam raha kokku kraapida. Nii keskendus arutelu maksuparadiisi üle põhiliselt maksudest kõrvalehoidmise teemale, mis on muidugi kuritegu, aga mis musta raha pesu ei puuduta – aga just see on tegelik probleem.

Roberto Saviano arvates tuleb mõistmaks kriisi ja tema suhet organiseeritud kuritegevusega, sammuke tagasi astuda. Veel 1990. aastate alguses oli NCO (Uus Organiseeitud Camorra) kõige verisem kogu maailmas. Cutolo investeerib aga rohkesti raha, toetudes poliitikale: ja NCO kukub plahvatuslikult kokku ning praeguseks loetakse organisatsiooni “väljasurnuks”. Siin tulebki mängu sularaha tähtsus, mis tähendab kuritegelikele organisatsioonidele vaid ühte: palkasid. Kui maksad peredele, ka neile, kelle liikmed vanglas, ja kui võtad palgale rohkesti inimesi, siis on organisatsiooni jalgealune tugev. Kui sul see võimalus puudub, kui sa palkadega hilined, siis lähevad vangide pereliikmed rahutuks, reedavad, lähevad teisele poole üle, hakkavad õigusorganitega koostööd tegema. Sularaha tähendab kindlust ja kontrolli. Aga sularaha on ka põhivahend kartelliloomiseks ja parajasti võimul olijate kukutamiseks.

Mitmed kartellid on edasi läinud. Nad ei armasta riskida narkoturul ja teevad äri seetõttu ainult tsemendiga. Kriis aga on jõudnud ka kinnisvarasektorisse ja nendelgi on sularahaga kitsas käes. Nüüd püütaksegi kiiresti kokaiini juurde tagasi pöörduda, sest miski muu ei too sisse rohkem sularaha, ka mitte väljapressimine. Tänapäeval on racketi mehhanismid muutunud üha rafineeritumaks: raha ei kanta enam üle ega laota väljapressijale otse peo peale. Nii tehakse vaid alamates klannides. Tegelikkuses on racket üks vastutasude ja privileegide süsteem: üks annab tööd klanni ettevõttele, kes transpordib mingit kaupa, ja vastutasuks sisestatakse see kaup kaubandusvõrku. Erinevalt kokaiinist, mille eest makstakse kohe, ei too racket suurt sularaha sisse. Kriis on organiseeritud kuritegevusele uskumatult soodsaks võimaluseks. Eelkõige seepärast, et klannidega seotud isikud on nõus töötama poole väiksema palga eest kui kaks aastat tagasi. See pole väike asi. Scampia kartellide narkodiilerid Napolis (alaealised või veel mitte pere-eas) töötasid 500 euro eest nädalas. Täna saavad nad poole sellest. Tuleb ette, et ka väikesed kartellid (või kartellid, kes tiirlevad väikeperdest moodustunud suurte kriminaalsete konglomeraatide ümber) suudavad narkootikumidega kaubitseda, sest nad maksavad väikest tasu. Lisaks kõigele alustab hetkel, mil ettevõtted jäävad kriisi kätte, organiseeritud kuritegevus oma majanduslikku mängu. Laenab sularaha, garanteerib kauba leviku, annab käsutusse omad müügiesindajad, eriti need, kes töötavad erikaubaga (nagu piim või liha). Kõik need elemendid alustavad otsesuhet ettevõttega, kuni nad ei muutu aktsionärideks või isegi omanikeks. Kui muutuvad omanikeks, siis võtavad nad palgalehele tegelikud omanikud. Nii juhtub, et ettevõte jääb endise omaniku administreerida ja on õnnelik, sest garanteeritud sissetulek on 3000 eurot kuus ja ettevõte kuulub klannile. See seletab, miks on kriis organiseeritud kuritegevusele erakordselt soodsaks võimaluseks ja avab talle mitmeid uksi.

Lõpuks tekitavad hämmastust mõne kuu tagused andmed ÜRO-lt (millest Itaalias vähe juttu) narkoäri rahade sisenemisest pankadesse. Sisenemine, mida ei uuritud mitte seetõttu, et selle ohtlikkus avalduks kohe, vaid seetõttu, et see on ohtlik pikas perspektiivis. Teiste sõnadega, kui organiseeritud kuritegevus siseneb täna eriti väikepankadesse, siis määravad nad tuleviku, mitte tänase päeva. Kui majanduses algab tõus, siis millist krediiti hakkavad andma need pankadesse sisenenud kapitalid? Milliseid ettevõtlusgruppe nad toetavad? Kas peaksime kuritegelike kartellide otsustavat tõusu ootama jääma?

Selle kriisi südametunnistusele jääb aga meedia – rahvusvahelise ja mitte – süstemaatiline, järjekindel tähelepanematus kuritegevuse probleemide osas. Kui seda oleks jälgitud teisiti, kui meedia oleks investeerinud operaatoritesse, kirjanikesse, reporteritesse, haritlastesse, sotsioloogidesse ja antropoloogidesse, siis ehk oleks meil olnud võimalus neid mehhanisme jälgida ning majanduse suunda ja rahanduse tukseid mõista.

Autor: Roberta Della Sala, Avellino

3. jaanuari varahommikul – umbes kell viis – plahavatas Reggio Calabria kohtumaja ees pomm, otse kesklinnas, piazza Castellol, samas majas, kus asub ka Üldprokuratuur. Kogu meedia kinnitab kohe võimuesindajate hinnangut: tegemist on ilmselt maffia käekirjaga. Poliitikud avaldavad solidaarsust. Siseminister Maroni kutsub kokku (järjekordse?) erakorralise tippkohtumise Reggio Calabria prefektuuris 7. jaanuariks (ning selle päeva hommikul leitakse Reggio Calabriast ka teine väike lõhkekeha). Kõik nagu tavaliselt. Selle sündmuse tagamaadest arutleb aga Roberto Saviano – kirjanik, keda  peaminister Berlusconi on süüdistanud paanika õhutamises ja “vihakliima” loomises tema maffiateemaliste meeldeavaldustega.

Kes räägib maffiast, kaitseb riiki. Kriminaalsed organisatsioonid on mõjukad: ainuüksi kokaiinikäive on klannidel 60 korda FIATi kogukäibest suurem. Campania ja Calabria tarnivad maailma suurimaid kokaiinivahendajaid. Arvestuste kohaselt käib ‘ndranghetast ja camorrast läbi umbes 600 tonni kokaiini: see on allapoole ümardatud number. Nagu ilmneb Nicola Gratteri uuringutest: ‘ndrangheta ostab kokaiini, makstes 2400 eurot kilost, ja müüb edasi hinnaga 60 eurot grammist, teenides 60 000 eurot. Seega, vähem kui 2400 euro suurune alginvesteering annab puhaskasu 57 600 eurot.

Piisab, kui korrutada see arv jaemüügi tonnidega, ja saab lihtsalt mõistetavaks, mäherdune hulk raha nende käsutuses on, arvestamata seejuures ehitusspekulatsiooni ning väljapressimist. Edasi võib võrrelda seda palju väiksemaid tulusid teenivate tippettevõtete tööstusliku kaaluga, mõistmaks kuritegelike organisatsioonide reaalset võimu Itaalias ning Euroopas.

Just niisuguseid sündmusi tunnistades nagu Reggio Calabria atentaat, on meil kohustus ja vajadus mõista. Teadmised võimaldavad taibata, mis on toimumas. Mitte rääkida sellest teost nagu episoodist, mis on leidnud aset kuskil mujal maailmas, mingis muus riigis, kus üks pomm või mõni surnu on igapäevane asi. Itaalia kriminaalsed organisatsioonid teavad väga hästi, mida nad mingit tegu toime pannes tahavad saavutada, nad saadavad signaali. Pommi ei pandud mitte ühe karabinjeeride kasarmu, mitte Maffiavastase Direktsiooni (Direzione Nazionale Antimafia), vaid Üldprokuratuuri ette. Seega, sõnum on suunatud Üldprokuratuurile (Procura Generale, üldnimetus Itaalia kohtusüsteemi kahe ülemise astme prokuratuuride jaoks Appellatsioonikohtu ja Kassatsioonikohtu omadele). Ja võib-olla, ehkki see on ainult hüpotees, Salvatore Di Landrole, kes vähem kui kuu aega tagasi asus üldprokuröri kohale. Sellest ajast peale pole kliima enam niisugune, millega Reggio ‘ndrinad on tuttavad. Asjad on muutumas ja see neile ei meeldi. Nad vahest eelistaksid, et teatud bürokraatlikud raskused ja teatud administreerimine (too mitte just eriti julge minevikust) jätkuks. Maffiad teavad, et Itaalia õigusmõistmine on keeruline ja tihti niivõrd aeglane, otsekui lõhuks laps kuue-aastaselt vaasi ja saaks kolmekümneselt kõrvakiilu.

Kui klannid tahaksid, võiksid nad lasta õhku terve Reggio Calabria. ‘ndranghetal on c3 ja c4 lõhkeained. Kümneid bazookasid. Misjaoks siis panna plahvatama üks käsitsi meisterdatud pomm Prokuratuuri ees, nagu oleks tegemist postitatud kirjaga? Ilmselt polnud vaja tugevat lööki, vaid heita esimene signaal, alustada “militaarset jõukatsumist”. Ka operatiivselt võis see olla üheainsa pere töö, mis koos teiste perede vaikiva heakskiiduga muutis teo kollektiivseks žestiks.

Nüüd tuleb valgustada Üldprokuratuuri iga sammu, olla nende kõrval, kes praegust muutust ellu viivad. Tuleb mõista, kas ‘ndrinad tahavad, et mingi rühm prokuratuuris oleks tugevam kui teine. Tuleb mõista, tuleb sellest rääkida, teha nähtavaks Calabria, teha nähtavaks dünaamikad, mis seovad omavahel ettevõtlust, kuritegevust, vabamüürlust ja poliitikat miljardites eurodes arveldavas võrgustikus, mis ei investeeri midagi Calabrias, vaid väljaspool. Montrealist Sydneyni. Tuleb tuua valguse kätte tavapärased idiootsused, mida hakatakse korrutama nende kohta, kes sellest kirjutavad, – et nad on “maffiavastased professionaalid”. Tuleb vastata, et tõeline probleem seisneb selles, et liiga palju on “maffiavastaseid diletante”.

Maffiad on tõstmas panust. Mitmes paigas on tunda tugevat pinget. Sellele on mitu põhjust, millest mainida tuleks mõningate tähtsate protsesside lõppastmeid. Näiteks kolmandas astmes olev kohtuprotsess “Spartacus”, mille lõplik otsus tehakse teatavaks lähipäevil. Casaleside klann võib pärast lõplikku süüdimõistmist asuda militaarsetele tegudele. Neil oli ju teatud garantii oma poliitiliste toetajate näol, kes oleksid ometigi pidanud nende kohtuprotsessidest huvituma. Määrates eluaegse vanglakaristuse, kardavad uurijad vastuseid. Meedia tähelepanu peaks olema maksimaalne, aga ei ole.

Eelmise aasta juunis arreteeriti Reggio Calabrias ühe ‘ndrinade legendaarse vastase karabinjeeride koloneli Valerio Giardina juhtimisel Pasquale Condello. See ajas rahutasakaalu lõhki. Pasquale Condellol, hüüdnimega “il supremo” (”ülim”), oli õnnestunud kõik ‘ndrinad rahujalale saada pärast kättemaksulainet De Stefano-Tegano ja Condello-Imerti perede vahel aastatel 1985–1991, mis maksis üle tuhandele inimesele elu. Condello ajas äri igal pool: ilma tema jaa- või ei-sõnata ei toimunud Reggio Calabrias miski. Seega tuleb, saamaks aru, kust tuli pomm, vaadata ka selle pere poole. Condello oskus oma äri vertikaalselt ja horisontaalselt laiendada tagas rahu. Oktoobri alguses õnnestus Condello perel saada Benedictus XVI-lt õnnitlussõnad, mis loeti ette Reggio Calabria katedraalis don Roberto Lodetti poolt Caterina Condello, Pasquale tütre ja Daniele Ionetti, klanni laekuri Alfredo Ionetti poja pulmatseremoonial. “Ebameeldiv ja laiduväärne”, ütles selle episoodi kohta vaimulik nädalaleht “l’Avvenire di Calabria”. Praktika näeb ette, et kui pruutpaar soovib paavsti telegrammi või pärgamenti, peavad nad esitama avalduse oma tuttavale kirikuõpetajale, kes annab selle edasi kuuria abielubüroole. Skandaalne pole mitte telegramm kui selline, vaid Reggio kuuria luba kasutada katedraali kahe võimsaima Calabria ‘ndrina võsukese abieluks. On väga raske uskuda, et nendele kahele perekonnanimele jäeti tähelepanu pööramata. Kas või juba seepärast, et Caterina Condello ja Daniele Ionetti on esimese astme nõod ning kanooniline õigus (art. 1091) lubab abielu veresugulaste vahel ainult pastori kirjaliku põhjendusega ja piiskopi allkirjaga.

Condello klann on Reggio Calabrias võimul olnud üle 25 aasta. Abielud peaksid kontrolli all olema ja preestrid peaksid tõepoolest huvituma abielude põhjustest. Aastal 2003 konfiskeeriti Alfredo Ionetti kodus Cesenas üks kiri, mille oli kirjutanud Ülima abikaasa Maria Morabito. Selles sõbrannale kirjutatud kirjas räägiti abielupaari teisest tütrest Angelast: ”Kallis Anna (…) minu tütar pidi maha jätma ühe ilusa poisi ainult sellepärast, et kunagi olid mõned ta sugulased mu mehe vaenlased (…) Ei olnud midagi teha, pidid lahku minema (…) Lootsin oma tütrele paremat tulevikku, nad oleksid hästi sobinud (…) aga eks peame oma risti kandma …”

Reggio pered elavad neist sidemeist ning tihti on esimesteks ohvriteks pereliikmed. Lõhkuda sellises kontekstis abielusakramendi kui mafioosode vahelise verelepingu roll on jõukohane ainult hulljulgetele preestritele. Õnneks neid leidub.

On väga olulne, et institutsioonid annaksid pärast Calabria atentaati tugeva vastuse. Seega oleks hea, kui siseminister Maroni teeks visiidi Reggio Calabriasse. Aga sedasama peaks tegema ka justiitsminister. Mafioosode sõnumitele peab vastama kohe ja kõval käel, eelkõige neist aru saades ja mitte käsitledes neid üldistatud rünnakuna institutsioonidele. Maffiad teavad, et ka suurim tragöödia ja suurim pidu ei kesta üle viie päeva. Seejärel tähelepanu hajub, pilliroog madaldub ja tõusuvesi ujutab taas kaldad üle. Tänane olukord sarnaneb ohtlikult ühe minevikuperioodiga Sitsiilias. See ei ole valitsus, mille prioriteediks on maffia vastustamine. See ei ole opositsioon, mille prioriteediks on maffia vastustamine. Vaatamata jõupingutustele arestide osas.

Üks näide: seadus telefonikõnede pealtkuulamise kohta. Võitluses maffia vastu on pealtkuulamine hädavajalik instrument. Nüüd on selle teostamine nii keeruliseks aetud ja veelgi võimatum on lasta pealtkuulamisel kesta ajaliselt niikaua, et jõutaks mingi tulemini. Õigusmehhanismi koormatakse taas aeglustava bürokraatiaga. Riskime sellega, et uurijate käest võetakse ainus töövahend, et mitte maha jääda kurjategijaist, kelle käsutuses on omakasu tagamiseks mis tahes moodne vahend. Kui magistraatidele kehtivad telefonikõnede pealtkuulamise suhtes hiiglaslikud piirangud, siis oleme olukorras, kus uusima tehnoloogiaga arsenali vastu tuleb sõda pidada musketite abil.

Teiseks probleemiks on iga seaduseelnõu, mille eesmärgiks on lühendada kohtuprotsessi kestust. Kaotati omaksvõtu kokkulepe, jõusse jäeti lühimenetlus. Mafioosole toob see tulu: igasuguste karistuse alanduste ja kohtunike valikuvabaduste vahel on võimalik, et mafiooso päästab oma naha 5-aastase vanglakaristusega, mis on talle ja tema võimule tühiasi. Enamgi veel, see on talle lausa kingitus. Niisugune situatsioon võib uue “lühikese kohtuprotsessi” seaduseelnõuga ainult halveneda.

See valitsus tegutseb eelkõige avaliku korra tasemel. Arestidega, mis muutuvad ainsaks tõendiks maffavastase võitluse tõhususest. Loomata vahendeid, millega rünnata kriminaalsete organisatsioonide õrnu kohti: nende majanduslikku jõudu. Muidugi, varasid konfiskeeritakse, aga need varad on üksnes tulem ettevõtlusest, mis jätkuvalt lokkab, ja majandulikust süsteemist, mida ei ole puudutatud. Seaduslikul tasandil oleks ränk viga mafioosodelt konfiskeeritud varasid müüki panna. Nad ostaksid need tagasi. Maksuamnestia on maffiale kingitus. Selline on paljude maffiavastaste uurijate hinnang. Tuleb muud teha. Seaduslikul tasandil tuleb teisiti tegutseda. Alguseks tuleb hakata tegema vahet reakuritegude ja organiseeritud kriminaalsuse vahel. Aga tuleb ka lõpetada nende “laimajateks” nimetamine, kes maffianähtustele valgust heidavad. Ka seepärast, et kahjuks ei jää Reggio episood viimaseks. See on alles algus.

Roberto Saviano artikli tõlkis Kristel Kaaber

Itaalia on suurte vastuolude maa ja seda oma aegade algusest peale. Itaalia on maa, kus iga naeratuse taga on tragöödia. Itaalia on maa, kus seesama naeratus paneb südamed sulama ning ilu ja viisakus ei ole väikekodanlikud omadused vaid kuuluvad kõigile. Taibukusest rääkimata. Uuel aastal püüab Itaaliablog kõiki lugejaid taas reele aidata viimase aja uperpallitava kiirusega toimuvate sündmuste osas ning selle maa suurt vastuolulisust ning imelist sügavust ikka edasi tutvustada. Seniks aga – head uut aastat Itaaliale, ja Sulle, me lugeja! Nüüd ja alati – me peame vastu!



Viva l’Italia
Elagu Itaalia!
Francesco De Gregori

Viva l’Italia, l’Italia liberata,
Elagu Itaalia, vabastatud Itaalia

l’Italia del valzer, l’Italia del caffè.
Valsi Itaalia ja kohvi Itaalia

L’Italia derubata e colpita al cuore,
Rüüstatud ja südamesse löödud Itaalia

viva l’Italia, l’Italia che non muore.
elagu Itaalia, Itaalia, kes ei sure

Viva l’Italia, presa a tradimento,
Elagu Itaalia, Itaalia reeturlikult võetud

l’Italia assassinata dai giornali e dal cemento,
Itaalia, mõrvatud ajalehtede ja tsemendi poolt

l’Italia con gli occhi asciutti nella notte scura,

Itaalia kuivade silmadega tumedas öös

viva l’Italia, l’Italia che non ha paura.

Elagu Itaalia, Itaalia, kes ei tunne hirmu

Viva l’Italia, l’Italia che è in mezzo al mare,
Elagu Itaalia, Itaalia keset merd,

l’Italia dimenticata e l’Italia da dimenticare,
Unustatud Itaalia ja Itaalia unustamiseks

l’Italia metà giardino e metà galera,
Itaalia poolenisti aed ja poolenisti vangla

viva l’Italia, l’Italia tutta intera.
Elagu Itaalia, kogu terviklik Itaalia

Viva l’Italia, l’Italia che lavora,
Elagu Itaalia, Itaalia, kes töötab

l’Italia che si dispera, l’Italia che si innamora,
Itaalia, kes ahastab, Itaalia, kes armub

l’Italia metà dovere e metà fortuna,
Itaalia, pooleldi kohustus ja pooleldi õnn

viva l’Italia, l’Italia sulla luna.
Elagu Itaalia, Itaalia kuu peal

Viva l’Italia, l’Italia del 12 dicembre,
Elagu Itaalia, 12. detsembri Itaalia

l’Italia con le bandiere, l’Italia nuda come sempre,
Itaalia lippudega, Itaalia alasti nagu ikka

l’Italia con gli occhi aperti nella notte triste,
Itaalia avatud silmil kurvas öös

viva l’Italia, l’Italia che resiste
Itaalia, kes peab vastu

Itaalia peaminister Berlusconi sai täna õhtul hoobi näkku, pärast oma kõnet PdL-i parteipiletipeol, löömiseks kasutati oletatavasti  Milano Duomo miniatuuri.

Berlusconi tuli parajasti lavalt alla, astus oma pooldajate käsi suruma, kui keskealine mees  läbi rahva lähemale trügib ning eraldusaia tagant peaministrile kujukesega hoobi alumisse näoosasse lennutab, arvatavasti vigastades ka hambaid. Verise näoga Berlusconi pöördub veel korra rahva poole – seekord löödud ilmega ka sõna otseses mõttes. Ta eskorditakse autosse ja viiakse San Raffaele haiglasse, kuhu peaminister jääb vähemalt paariks ööks. Lööja arreteeritakse ja viiakse – ka Berlusconi vihaseid pooldajaid tõrjudes – politseijaoskonda ülekuulamisele.

Uudised vallutavad kohe kõik telekanalid. Berlusconile kuuluva telekanali Rete4 uudisteankur annab teavet kurva matusehäälega ja teatab, et ei saa kena pühapäevajätku soovida, sest selles pühapäevas ei ole ju midagi kena. Hetk hiljem tulevad loomulikult kõigi poliitikute kaastundeavaldused, paraku vinti üle keerates.

Nii teatab minister Umberto Bossi, et tegemist on terrorismiaktiga, Vabariigi president Napolitano lisab, et aitab vägivalla keerutamisest; alamkoja esimees Gianfranco Fini – kõigi poliitiliste jõudude kohus on mitte lasta Itaaliat mingil juhul tagasi pöörduda vägivallaastaisse. PdLi portavoce Daniele Capezzone leiab, et see kõik tuleneb Berlusconivastasest vihaõhutamisest, millega päevast päeva tegeleb meedia, ajalehed ja televisioon. Opositsioonipartei Partito Democratico liider Pier Luigi Bersani ütleb, et tegemist on sõnulseletamatu toiminguga, mis tuleb karmilt hukka mõista. Tsentristlik Italia Dei Valori ning viimase aja karm Berlusconikriitik Antonio Di Pietro annab aga ebaselge sõnumi “mõistan hukka füüsilise vägivalla Berlusconi vastu nagu ma mõistaks hukka iga teise puhul”, aga “poliitilisel maastik on täis meeleheidet ja viha, mille on loonud need, kelle käes on selle maa ohjad ja kes kasutavad neid vaid omaenda eesmärkidel”. Udc liider Pier Ferdinando Casini väidab, et Berlusconil on nende täielik solidaarsus ilma kuide ja agadeta. “Vägivald ka poliitikas on tolereerimatu ning eriti tolereerimatu rahumeelsete manifestatsioonide ajal”.

Hakatakse kõnelema sellest, kuidas tuleb niisuguste juhtumite toimumine seadusega välistada. Facebookis tekib aga samal ajal lööja, 42-aastase Massimo Tartaglia, fänklubi, 10 000 liikmega. Tuntud ja hinnatud ajakirjanikud Marco Travaglio ja Peter Gomez ütlevad veebilehel, et nemad peavad lööjat kurjategijaks ja kavatsevad edasi võidelda ikka ainult sõnade ja analüüsidega. Veebis hakkavad levima konspiratsiooniteooriad sellest – viidates muuhulgas ka Mussolinile, kes atentaati oma seaduste karmistamiseks ära kasutas –  kuidas Tartaglia oli provokaator, mitte just otseselt PdL poolt makstud, aga sinnapoole.

Siis osutub politseist, et Tartaglia pole mitte ainult mitte ühegi teadaoleva “opositsioonigrupi” või vägivaldseid meetodeid pooldava ühenduse liige, Tartaglia on viimased kümme aastat olnud psühhiaatrilise järelevalve all, ta on lihtsalt tugevalt mentaalselt häiritud isik, nagu neid ikka ette tuleb.

Terrorismialarm kaob. Uudistekanalid tõmbuvad kui teod karpi, edastades kuivalt fakte, välisuudised saavad järsku olulisema kaalu, kõigil on natukene piinlik. TG5, berlusconistliku mõtte häll ja peaedastaja, teeb siiski kella üheteistkümne paiku õhtul erisaate – ja seal on eetris senati esimehe Schifani intervjuu, kus viimane kommenteerib, et “ärge tulge mulle ütlema, et see on vaimselt häiritud inimese töö” – veel teadmata reaalseid asjaolusid. See iseloomustab kenasti praeguste Itaalia parteijuhtide poliitilist kultuuri ja analüüsivõimet pingeolukorras: ükski poliitik ei kasutanud ära võimalust vaikida, avaldades vaid kaastundumust Berlusconi valu osas ning mitte kiirustades andma hinnanguid sündmustele, mille olulisi fakte nad ei teadnud.

Nüüd jääb veel oodata, mida tehakse järgmistel päevadel ja kas ja kuidas poliitilised jõud oma nägu puhtaks üritavad pesta ning kas valitakse sündmuse unustamise või Berlusconi märtriks muutmise strateegia või hoopis midagi kolmandat.

Umbes kell 12 öösel helistab haiglasse ründaja isa, kes ütleb, et ta on kohutatud sellest, mis toimus ja mida ta videolt nägi.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta

Advertisements