You are currently browsing the category archive for the ‘Linnad ja piirkonnad’ category.

Riace väike comune Calabrias, raskel ‘ndrangheta käe all oleval territooriumil, keerulises reaalsuses, on vast kõige enam tuntud sealsest merest leitud imeliste antiiksete pronkskujude tõttu. Nendesamade, mis praegu Reggio Calabrias asuvad ja mille seesuguse rännaku kohta ütles kaunilt ajakirjanik Emanuele Rossi: “Riace ei nuta neid eriti taga, sest väikeses linnas on nüüd pronksivärvi nahaga uustulnukaid, keda võeti vastu külalislahkusega, mis on omane sellele Calabriale nurgale. Maale, kust on lahkunud paljud pagedes töötuse ja ‘ndrangheta eest, jättes maha eluasemed ja töökojad.” Sõjajärgsel perioodil vähenes Riace elanike arv praktiliselt poole võrra: 3000 elanikult langes arv nii 1700-ni.

Eelmisel aastal saigi Riace linnapea Domenico Lucano kolmanda koha ülemaailmsel linnapeade konkursil World Major Prize oskusliku ning hästi organiseeritud immigrantide integratsioonipoliitika eest. Esimese preemia osaliseks sai Mexico City linnapea Marcelo Ebrard ja “hõbemedali” Oklahoma City linnapea Mick Cornett.

Head uudised kipuvad Itaalia poliitika alaliselt keevasse katlasse ära kaduma, eriti eelmisel aastal, kus iga nädal tõi kaasa midagi raputavat. Ma ei taha aktsepteerida üleliigset huvi kõige negatiivse vastu, ehkki ma saan aru meedia, eriti siinse, toimemehhanismidest ning seetõttu räägin hea meelega Riacest täpsemalt, või õigemini, lasen sellest rääkida auhinnatul Domenico Lucanol endal:

“1998 saabus Riacesse erakordselt suur arv immigrante – meie 1700 elanikuga väikelinna tulid 300 kurdi Iraagist ja Türgist. Vanalinn oli praktiliselt agoonias. Nii otsustasimegi alustada integratsiooniprogrammi, mis põhineb. koostöö arengul põliselanikega. Praeguseks on elanikke 1800, kellest sadakond on sisserännanud. 2001. aastast osaleb Riace programmis, mis võtab vastu põgenikke Lampedusa ja Crotone immigratsioonikeskustest. Enamalt jaolt kurdid, eritrealased, nigeerlased, somaallased. Tegime regionaalse seaduse, mis annab toetusi projektidele, milles osalevad ka immigrandid. Tänu sellele restaureerime vanalinna ning anname uut lümfi käsitööle ja ettevõtlusele.

Võtsin telefonitoru kätte ja otsisin üles mahajäetud majade Lõuna- Ameerikasse, Austraaliasse, USAsse emigreerunud omanikud. Keegi neist ei ütelnud “ei”, et anda peavari neile, kes tulid siia õnne otsima , samuti nagu nad ise aastakümneid tagasi. Banca Etica (Eetilise Panga) abil restaureerisime vanu eluasemeid. Ehitati turismiküla-hotell-restoran “Riace Village”, kus pakutakse alternatiivi mereäärsele kommertsturismile – ökoloogilist puhkust, mis austab kohalikke traditsioone. Teeme sorteeritud prügi korjamist eeslitega.

Kohalike ja immigrantide paremaks “segunemiseks” tehakse käsitööettevõtteid, kus üks osaline on põliselanik ja teine sisserännanud. On saabunud ka vabatahtlikke ja kultuurivahendajaid. Avasime uue kooligi. 25st õpilasest 15 on välismaalased. See on situatsioon, mis tekitab pingeid mujal Itaalias, aga meie jaoks on see uhkuse asi. Kõik lapsed räägivad juba calabria murret: serblased, eritrealased, iraaklased. Kogu maailm ainsas klassis!

Integratsiooniprojektis osaleb ka maffiavastase preestri (ja maffia käe läbi elu kaotanud) don Puglisi poolt asutatud mittetulunduslik ühing “Città Futura”, kes organiseerib laboratooriume ja kultuuriringe, et tutvustada calabria noortele seda teistmoodi reaalsust, kus itaallannad ja rumeenlannad töötlevad samu tooteid ning kus afganistani põgenik teeb vaase, milles kasvavad Riace taimed.

Pingeid ei tekkkinud siin esiteks sellepärast, et resigneerumine ja stiimulite puudumne oli jõudnud tasandini, kus igasugune uus asi tekitas uusi võimalusi ning äratas uudishimu, mis oli kaduma läinud. Teiseks – meie territooriumil on veel värske emigratsiooniajalugu , aga ka tuhandete aastate vanune kultuur, mis on meid alati võõramaalstega kokkupuuteisse viinud. Kolmandaks – see integratsiooniprogramm oli väga intensiivne töö ja selle suurepärane mõju lokaalsele mikromajandusele on kõigile nähtav.”

Mimmo Lucano valiti linnapeaks juba teist korda: ta kuulub radikaalvasakpoolse partei Rifondazione Comunista ridadesse, kuid toetuse sai ta ka kodanikenimekirjadelt. Valimiskampaania käigus ähvardati teda korduvalt vägivallaga – kaks kuuli restorani Taverna delle Rose (mida administreerib Città Futura) ukse sees ja Lucano mürgitatud koerad – ning tema tagasivalimine oli kõike muud kui etteaimatav. Seda enam, et suured parem- ja vasakpoolsed parteid olid moodustanud temavastase valimiskartelli. Aga võit tuli. Vaid 49 häälega, aga siiski võit. Ja see oli suur asi.

“Alates teisest Berlusconi valitsusest esitasime avalduse, et võtta vastu poliitilise pagulase staatuse ja identifitseerimise ootel immigrante. Meil läheb vastuvõtt maksma vaid 20 eurot (pàevas) inimese kohta. Lampedusas ja teistes CPTdes (centro di permanenza temporanea, nüüdseks CIE – centri di identificazione ed espulsione) on maksumus immigrandi kohta 60- 70 eurot (päevas). Selle tõttu võime pakkuda vastuvõttu 200le inimesele. Samal ajal kui Milano linnapea Moratti pakus seda vaid 20le sisserännanule.

Inimlikud projektid on tihti hoopis odavamad kui vangilaagritele sarnanevad CPTd. Esimestele tuleb kasum inimlikus potentsiaalis, teistele sularahas… mis kindlasti ei haise kellegi rahakotti täites… Õnneks on huvitavad projektid ka nakatavad. Pärast Riacet on samale teelel asunud kaks teist Calabria comunet – Caulonia ja Stigliano.

Lihtne Itaalia, mis toimib.
Vaikselt.
‘ndrangheta pärusmaal.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Salvatore Cuffaro

Kassatsioonikohus mõistis raskendavatel asjaoludel maffia soodustamises süüdi Sitsiilia regiooni ekspresidendi Salvatore (Totò) Cuffaro, keda ootab nüüd 7 aastane vanglakaristus. See kohtusüsteemi viimase astme otsus paneb lõpp-punkti 5 aastat kestnud kprotsessile.

Cuffaro informeeris Brancaccio maffiabossi Giuseppe Guttadaurot, et viimase koju olid paigaldatud pealtkuulamis-seadmeid. Info pärines karabinjeeride eksmarssalilt (ja hiljem regiooni saadikuks valitud) Antonio Borzacchellilt. Süütõendeid Cuffaro vastu leidsid uurijad aga tänu tema kohtumistele ettevõtjaga tervishoiu alal, Michele Aielloga, mis toimusid ühe Bagheria kaupluse tagaruumides. Aiellot, süüalune samas protsessis, loetakse lähedaseks Novara vanglas viibivale boss Bernardo Provenzanole.

Täna hommikul palvetas Cuffaro Santa Maria della Minerva kirikus Pantheoni ligidal Roomas, kohutotsuse ootel. Salvatore Cuffaro, praegu saadik Ülemkojas, (valitud UDC – Unione dei Democratici Cristiani e di Centro – ridades, aga pärast üle läinud I Popolari di Italia Domani ridadesse) on süüalune veel teiseski kohtuprotsessis, ikka maffia soodustamise pärast.

Väike “televisoonipärl” aastast 1990, kui noor Cuffaro vaidleb tuliselt väljapaistvaima maffiavastase magistraadi Giovanni Falconega (tapetud 1992 aastal toimunud Capaci pommiplahvatuses)

 

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

This slideshow requires JavaScript.

Teine august 1980, 10:25 hommikul plahvatab Bologna raudteejaama ootesaalis pomm. 85 surnut, 200 vigastatut. Suurim rahuaegne verevalamine Itaalia ajaloos. Üks suurimaid mõistatusi kõigi massiliste verevalamiste – strage – hulgas. Sest nagu ka vaid pisut kuu aega varem toimunud Ustica katastroofi puhul – ka see oli seotud Bolognaga – ei tea me, kelle käed olid mõrvade taga. Kohus otsustas, et pommid pandi neofašistide Valerio Fioravanti ja Francesca Mambro kätega ning P2 eksjuht Licio Gelli, SISMI eksagent Francesco Pazienza ja militaarsalateenistuste ohvitserid Pietro Musumeci ja Giuseppe Belmonte on süüdi uuringute takistamises. Kuid miks, kelle suunitluselt, kellele see kasu tõi, seda me ei tea, meil on isegi vihjeid väga vähe, tõenditest rääkimata. P2, Banda della Magliana, Liibüa, Palestiina, Itaalia salateenistused… kõik käivad hüpoteesidest läbi ja kõigil on veidi loogilis-faktilist alust – aga küsimus: “miks” on ikka vastamata.

Seepärast ei julgenudki mitte ükski valitsuse esindaja sel aastal – esimest korda – Bolognasse tulla. Seni nad on välja vilistatud, sest neil pole olnud julgust anda ei tõendeid ei vihjeid. Sel aastal vähemalt mitte silmakirjalikkust. Seda enam, et ka Prodi valitsuse kehtestatud salastatusstatuut 30 aastaks saab nüüd läbi, nüüd pole isegi ametlikku udu millesse mattuda.

Kuid Bologna ei nõua 2. augustil mitte ainult tõde. Bologna mäletab hukkunuid: kaks 1980. aastal sündinud tütarlast loevad ette kõigi 85 nimed. Bologna mäletab kõiki neid, kes ennastsalgavalt töötasid inimeste päästmiseks, raudteejaama ehitamiseks… Seda kiirabiauto juhti, kes oli ametlikult puhkusel, aga töötas ööni, inimesi haiglasse viies, vaatamata väsimusele, kõiki neid, kes oma eraautodega appi ruttasid, kõiki, kes olid siis Bolognas ja sööstsid rusude vahelt inimesi otsima, koristama, oma linna haava siduma. Kõiki neid, kes olid ohvrite lähedaste kõrval, füüsiliselt või mõttes – ja kes me oleme siiamaani ohvrite lähedaste kõrval.

Allolev videomaterjal juhtunust, itaaliakeelsete kommentaaridega

Immigrantkaupmehed Brescias

Immigrantkaupmehed Brescias

Ta oleks tahtnud anonüümseks jääda, see Brescia provintsi ettevõtja, kes saatis Adro linnavalitsusele 10 000 suuruse pangatšeki. Summa oli mõeldud katmaks 24 pere – enamjaolt immigrantide – võlga koolisöökla eest tasumisel, kuna Adro linnapea Osar Lancini oli otsustanud nende lapsed toitlustusest ilma jätta. Tegemist polnud aga mitte “tavalise” heategevusega vaid protestiga linnavalitsuse ebatolerantse halduspoliitika vastu.

Kiri, mis saatis rahasummat, oli täis nördimust ning algas sõnadega: “Mina ei ole nõus. Olen ühe pooleteramehe poeg, kel polnud raha, aga kel oli lõputu väärikuse pagas. Mu žestil pole ehk oluline tähtsus, aga ma tahaksin sellega äratada oma kaaslinlaste südametunnistust.” Suurt poleemikat tekitanud kiri muidugi ei lasknud autoril oma nime peita, autor Silvano Lancini sotsiaalne tundlikkus ei ole Brescia provintsis, Lega Nordi (Põhjaliiga, Berlusconi koalitsioonipartner) kantsis, mitte eriti hinnas.

Nii kummaline kui see ka ei ole, on Lega Nord praeguse Itaalia kõige eakam partei, moodustatud aastal 1989. Tema eesmärgiks Põhja – Itaalia, piirkond, mida nad Padaniaks kutsuvad, iseseisvumine, lahkulöömine Itaaliast ning pääsemine Rooma keskvõimu “orjusest”. Tunnusmärgiks rohelised särgid ning keldi rituaaalid, eristamaks end lõuna-itaallastest ehk “terronedest” (maamatsidest): noid peetakse laiskvorstideks, kes söövad usina Põhja tööst saadud makse. Ei olnud harv näha nende kogunemistel viikinglike sarvekiivritega isendeid, kes uhkelt korrutasid oma liidri Umbero Bossi juhtlauset: Ce l’abbiamo duro” /”Meil on kõva” – ja nende kogunemistelt pärinevad ka ekstsessid, kus sümboolselt Itaalia lippu põletatakse.

Suutes mängida paljude põhjaitaallaste intuiivsele rahulolematusele ning Mani Pulite aegsele poliitilisele segadikule, suutsid nad kanda kinnitada peaaegu kõikjal Umbriast kõrgemal asuvates regioonides; oluline pööre riiklikul tasandil toimus aga 1994. aastal, mil Lega Nordist sai Berlusconi ustavaim koalitsioonikaaslane. Lauldes valijatele ikka sama refrääni Padania iseseisvusest, on nende positsioonid parlamenditoolidel istudes aga järjest mahenenud. Isesisvusest sai aastatega föderalism ja sellest omakorda maksuföderalism. Ehk mängivad rolli summad, mida “Roma ladrona”/”varga-Rooma” ka neile jagab?

Vaatamata sellele, et Lega Nordi esmaseks eesmärgiks on, et majanduslikult arenenuma Põhja-Itaalia maksud jääksid koha peal kulutada, toetasid nad sõber Berlusconi maksude alandamise programmi, tühistades kõige föderaalsema maksu – majamaksu (ICI) – mis oli linnavalitsuste suurimaks sissetulekuallikaks. Tulemuseks, et hiljuti protestisid Milanos paljud Põhja -Itaalia linnapead tühjade linnakassade pärast.

Raske aru saada nende vasturääkivast poliitikast, mis ühelt poolt “pühib Itaalia lipuga tagumikku” (U. Bossi väljend) ja teiselt poolt nõuab 2013 aasta poliitilisel valimisel endale peaministri kohta. Ühelt poolt räuskab lõuna onupojapoliitika vastu ja teiselt poolt kandideerib Umberto Bossi 20 aastase poeg Renzo, kel kulus 3 aastat keskkooli lõpueksamite andmiseks. Analoogne on situatsioon immigratsioonipoliitikaga: Lega Nord nõuab piinlikku regulaarsust ja seadulikkust sisserännanutelt, tehes dokumentideta maalviibimise isegi vanglaga karistatavaks kuriteoks, keelates illegaalidele ka esmase arstiabi või lükates merre kõik, kes veepiirile kummipaatidega nägu näitavad olenemata, kas tegemist on poliitilisete põgenike või eluohus olevatega. Peetakse sõda kebabi-müüjate ning burka vastu. Samas aga on ka nende seas rohkesti ettevõtjaid, kes suurema kasu huvides eeelistavad immigrandid “mustalt” ja väikse palga eest tööle võtta, jätmata eelneva poliitika ja seadustega teist valikut. Muuhulgas, mitte ainult ettevõtjad, Lega domineeritud regioonides on ka märkimisväärne hulk immigrantidest koduabilisi ja lapsehoidjaid. Max Frischi kommentaari seesuguse situatsiooni kohta – “ootasime töökäsi, aga tulid inimesed” Lega muidugi kuulda ei taha.

Nii nagu Põhja emigreerunud “terroned” on möödunud aastakümnete vältel sadade tuhendete kaupa aidanud üles ehitada jõukat Põhja-Itaaliat, nii nagu miljonid väljarännanud põhja-itaallased , kes USAs või Saksamaal põlatutena üritasid oma elujärge parandada, nii võiks olla ühel suurimal immigrandirahval natuke rohkem ühiskondlikku ettenägeliikust, et jõuda inimlike lahendusteni olukorras, kus majandus ei püsiks kaua üleval ilma immigrantide raskeid töid tegevate käteta. Aga mälu ei ole õnnetuseks kuigi pikk…

Nii ei olnudki vaja kaua oodata, et Adro 200 sööklaarvet regulaarselt tasuvat lapsevanemat heateo vastu häält tõstsid alla kirjutades vastupetitsioonile. “Meil on kõrini, et süüakse lumbarditest eeslite arvel. Kõigile on kriisiaeg ja me kõik peame kokku hoidma, et ots otsaga kokku tulla, aga teenuse eest maksta on kohustus.” Kuigi raha tuli annetaja taskust, ei meeldinud heategu paljudele, nähes selles paljusajatud assistentsialismi (heaoluriigi ärakasutamist) ning juhtides tähelepanu sellele, et annetus pole lahendus.

Lancini rõhutab oma kirjas, mis andis osale Itaaliast võimaluse üle pika aja taas heameelt tunda ja samas tekitas teises osas pahameelt, et ta pole kommunist, vaid et hääletas viimaste valimiste ajal PDLi kandidaadi Formigoni poolt, tõmmates aga mängu kõik poliitikud, riiklikud ja kohalikud unustamata preestreid. “Kus on selle partei sekretär, keda ma hääletasin ja kes tahab ned nimetada Armastuse Parteiks? [Vihje Berlusconile – K.K.] Kus on Lega Nordi liidrid, kes tahavad end kandideerida Itaaliat juhtima? Kus on Adro nõunikud? Kui nad tõepoolest föderalismi usuvad, tehku siis avalikuks oma viimase 10 aasta tuludeklaratsioonid. Lihtsalt selleks, et aru saada, mil kombel nad maksavad oma ilusaid maju ja kalleid asju. Ma ei tahaks olla see, kes makasab ka nende eest. Ma ei tahaks, et nende sissetulekud tuleneksid nende laste isade maksudest, kes töötavad tehases 1200 euro eest. Kus on mu kaaslinlased, kes ei küsi, kui palju raha ja kuidas kulutab seda linnavalitsus, et seda laste jaoks enam ei jätku? Kus on mu preestrid? Kas tõesti on nad nõus tegema rassismi vahetuskaubaks krutsifiksi kaitsmise eest?”

Kirja autor teatab, et ta teab väga hästi, et mitte-maksjate hulgas on ka neid kavalaid, kes olukorda ära kasutavad. “Aga ma tunnen väga palju kavalaid. Mõned neist on miljonärid ja tulevad teistele moraali lugema. Sellisel juhul, kahtluses, olema ma esimestega. Immigrantidelt nõuan ma austust meie tavade ja seaduste vastu, aga ma nõuan seda kindlameelselt ja viisakalt üritades olla esimene, kes nendest kinni peab. Hakata laste selga ei käi viisakuse alla.”

Korruptsioon riigiametnike seas pole tundmatu nähtus ka Põhja-Itaalias, kus hiljutigi on olnud areste altkäemaksude pärast või kohtuotsuseid juhtumite üle,kus linnakassadest on makstud seletamatuid summasid kummalistele “nõustajatele” või “ühingutele”. Pärast Tangentopolit on arenenud ka altkäemaksusüsteem. Raha ümbrikus on harv nähtus, parem on toimida legaalsete kanalite kaudu nagu konsultandid või alltöövõtajd. Jälgi jääb vähem,aga põhimõte on sama – käsi peseb kätt, mina aitan sind, sina mind. Ja kui kassa tühi, siis hakatakse laste toiduportse lugema…

“Ma tahan karjuda, et ma pole nõus,” jätkab Lancini oma kirjas. “Mõnikord kardan olla nagu need härramehed, kes kallites restoranides istudes immigrante sõimavad. Kahju vaid, et nende Mercedes on äsja albaanlase poolt puhtaks pestud ja nende toit egiptlase poolt valmistatud. Ah jaa, unustasin – mu ema eest hoolitseb ukrainlanna. Mu kaaslinlased on ammu unustanud, kust nad tulevad ja mul on häbi, et just minu kodulinn on muutunud sallivuse piiri nihutajaks, ikka sammuke aastas: enne kõigepealt pakume pearaha illegaalide ülesandmise eest, siis keeldume neile regionaalset abi andmast ja nüüd koolisööklaga. Kuidas on võimalik, et mu kaaslinlased ei mõista, kuhu me oleme minemas? Näen enda ümber murettekitavat sallimatust nende vastu, kes omavad vähem. Kahjuks on mul ebaterve harjumus lugeda ja ma tean väga hästi, et koonduslaagrid ei sündinud tühjale kohale, enne toimusid aastaid väikeseid samme kuristiku poole. Need on needsamad, inimesed, kes tulevikus hakkavad meie eest vanadekodudes hoolitsema. Aga oleme me kindlad, et nad on selleks ajaks tänase öra unustanud? Ja ärge tulge mulle ütlema, et küll meie eest hoolitsevad me endi lapsed, sest solidaarsust õpetame me neile praegu. Ka selle pärast pole ma nõus.”

Kuigi rahast jätkub vaid kooliaasta lõpuni ja sügisel võib taas esile kerkida sama probleem, on hetkel ära hoitud situatsioon, kus osad lastest on sunnitud söögivahetunnil klasskaaslastest eraldi olema. Ehk leitakse lahendus, mis ajaks asjad joonde vanematega ega langeks laste õlgadele. See tegu ja kiri aga andis paljudele mõtlemisainet, et millises ühiskonnas me siiski elada tahaksime.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Euromayday Milano

Alates kuuekümnendate tööliste ning tudengite võitlusest on töörahva pühal – ning mitte ainult pühal – üks taustamuusika, need on mitmekesised Ivan Della Mea laulud, Della Mea, kes polnud lihtsalt  autorlaulja, ajakirjanik, kirjanik, poeet, vaid emotsionaalne võitleja, kes suuris alati tööliste – ja uuel sajandil aina enam prekariaadi – mured, viha, rahuolematuse ja lootused tõlkida muusikasse, sõnadesse, värssidesse.

Ivan Della Mea sündis 1940. aastal Luccas, kuid kolis väga väikesena Milanosse ning milaneseks ta jääbki, ka oma sõnavalikutelt, mitmed imelised laulud kirjutab ta just selles dialektis. Milano kujundab ka tema mõtteviisi, paneb ta maailmavaateliselt vasakule asuma: enne muusikakirjutamist teenib ta mitmetes kohtades: tööline elektromehhaanikavabrikus, barista, laadija, juurviljapoe jalgrattaga jooksupoiss, ilma jalgrattata jooksupoiss ajalehe Calendario del Popolo juures, hiljem kuukirja Stasera korrektori ja toimetajana. 1957. aastal astub ta PCI-sse (Itaalia Kommunistlik Partei) ja umbes samal ajal hakkab muusikat kirjutama, üheks tõukejõuks arvatavasti kohtumine etnomusikoloogi Gianni Bosioga. 1962. aastal loovad nad koos mõnede teiste autoritega Il Nuovo Canzoniere Italiano, grupi, mille muusikaline, teatraalne ning uurimistegevus saab Itaalia sotsiaalse kunsti üheks tugevaimaks sümboliks. Tasub vaid nimetada mõningaid nimesid sellest traditsioonist: Fausto Amodei, Giovanna Daffini, Sandra Mantovani, Michele Luciano Straniero, Rudi Assuntino… Need on inimesed, kes peale kunstiloome ka teadust teevad, kes annavad oma panuse ka tõsisesse teadmisteloomesse Itaalia kultuuripärandi osas. Ja loomulikult ei saa Della Mea kaaslaste hulgast välja jätta ka Paolo Pietrangelit… Nende lood, laulud ja tegevused kinnistuvad kuumadel seitsmekümnendatel poliitilise kunsti tugevateks sümboliteks.

Veendunud ja radikaalselt vasakpoolne, oli Ivan Della Mea otsekohene ka oma kaaslaste vastu ega  säästnud kunagi kedagi oma kriitikast, kui too seda vääris, ei jätnud osutamata võimu mädakohtadele, olgu see võim vasakult või paremalt. 2007. aastal kirjutab ka näiteks terava kirja tollasele Rifondazione comunista esimehele Fausto Bertinottile, üteldes ilma ilukõne loori taha pugemata, et Itaalia vasakpoolsus on kaotanud oma näo ja tee, et ta reedab iseennast ja oma ideaale lihtsalt võimulpüsimise eest. Need sõnad – nagu ka tihti varasemad analoogid  Gaberilt või Pasolinilt või kelleltki teiselt – ei too ikkagi muutust, Rifondazione jääb järgmistel valimistel parlamendist välja (kuigi Della Mea, kuuekümnendate traditsioonist pärinevana, arvatavasti loodab päris lõpuni, et seda parteid on võimalik poliitilisele areenile tagasi tuua). Tolles kirjas ütleb Della Mea:

Ma olen inimeseks kujunenud mõeldes ja usukudes, et kõik koos peaksid kasvama ja arenema kui ühiskonnaliikmed, kodanikutunde (senso civico) kandjad ja levitajad, solidaarsuses ja vendluses, võimelised integreerima teaduse tulemusi oma igapäevasse ellu ning andma sõnale “seltsimees” (compagno) too esmane tähendus nii Prantsuse revolutsiooni ajast kui Vietnami partisanidelt, kellele see tähendab “tunnen sind”. See ei ole nii olnud, Fausto. Mitte kunagi. Parteiratsionaalsus, täpsemalt, tema juhtimisstruktuurid, on pidevalt tapnud  väärtuste eetikat, neid, millest sa teisipäeva õhtul kõnelesid, suretanud neid absoluutselt mittedemokraatliku toimimisviisiga, mis ülikurval moel on täiesti tsentraliseeritud-vertikaalne…

1985 aastast saadik oli Della Mea Circolo Arci “Corvetto” president ning 1996. aastal asus ta Franco Coggiola kohale rahvatraditsioonide uuriva  Ernesto de Martino Instituudi (Istituto per le tradizioni popolari Ernesto de Martino) juhatuses, asudes Milanost Sesto Fiorentinosse (FI), kultuurikohtumiste, näitemängude, kokkusaamiste ja arutelude ühenduspaika. Uudishimulik, särav ja nukrameelne, maalähedane ning rafineeritud, rahvapärane ja eliitlik, poliitiline muusik ja folkmuusik Della Mea on üks neist sildadest, mis seob uusi põlvkondi ajalooga. Mitte kunagi ennast täis, alati uhke, alati vastasseisudele tormav, oli ta ikka nähtav poliitiliste võitluste kõige elavamas, kõige ehtsamas ja kõige puhtamas osas, suutes kokku tuua noored ja vanad, töölised ja filosoofid, ajaloolased ja maamehed, diskuteerima, arutlema, pidutsema… Della Mea tegevused, tema muusika ei tuleta mitte ainult meelde kõiki neid streike, kokkupõrkeid, tuhandeid surnuid, revolutsioone, mis on praegustele töölistele nende õigused taganud, vaid ka seda, et seesinased õigused on haprad: need on inimeste valik, mitte paratamatus, seega võib neist kõigist ilma jääda, kui ise järele ei vaata ning endasuguste eest välja ei astu.

2009. aastal, sõltumata halvenevast tervisest, alustab Firenze Arciga rahvamajade ajaloo uurimisest (Itaalia rahvamajad polnud vaid kultuurikohtumiste paigad, vaid igasuguse kooperatiivse tegevuse keskused, pakkudes vastastikkust abi väga paljudes eri valdkondades), sama aasta 25. aprillil Fosdinovo (Carrara) Liberazione-peol koos kaaslastega Archivi di Resistenza’st (Resistenza Arhiivid); annab Istituto Ernesto de Martinos pressikonverentsi näituse InCanto kohta; 12 mail esitleb Acquanegra sul Chieses, Gianni Bosio sünnipaigas, ajakirja “il de Martino” järjekordset numbrit; 28. mail esineb Brescias mälestamaks Piazza della Loggia veretööd; 30 mail esineb koos Paolo Pietrangeli ja Paolo Ciarchiga Montevarchis; 3 juunil kirjutab üleskutse hääletamiseks Rifondazione comunista poolt; 12 juunil ilmub Il Manifestos tema artikkel “Põle, kaaslane, põle” (“Brucia compagno brucia”). 14. juuni ööl kell 1.30 sureb Ivan Della Mea pärast haigushoogu Milano San Paolo haiglas…

Kuid tema laulud on ikka aktuaalsed, täna ja igavesti, ning neid ei laulda mitte ainult Corvetto Arcis, kes tema mälestust üleval hoiab, vaid igal pool, kus on vaja meelde tuletada, mida tähendab võidelda vabaduse eest…

Autor: Oudekki Loone, Bologna



O cara moglie
Ivan Della Mea



O cara moglie, stasera ti prego,
Oh, kallis naine, täna õhtul sind palun

dì a mio figlio che vada a dormire,
ütle mu pojale, et ta läheks magama

perché le cose che io ho da dire
sest see, mis ma tahan kõnelda

non sono cose che deve sentir.
pole see, mida peaks kuulma

Proprio stamane là sul lavoro,
otse täna hommikul töö juures

con il sorriso del caposezione,
osakonnajuhi naeratusega

mi è arrivata la liquidazion,
jõudis minuni vallandamine

m’han licenziato senza pietà.
armutult mu saatsid minema

E la ragione è perché ho scioperato
põhjuseks, et ma olin streikinud

per la difesa dei nostri diritti,
meie õiguste eest

per la difesa del mio sindacato,
oma ametiühingu eest

del mio lavoro, della libertà.
minu töö eest, vabaduse eest.

Quando la lotta è di tutti per tutti
kui võitlevad kõik ja kõigi eest

il tuo padrone, vedrai, cederà;
su omanik, küll näed, annab alla

se invece vince è perché i crumiri
kui võidab siis ainult sest streigimurdjad

gli dan la forza che lui non ha.
annavad talle jõu, mida tal endal pole

Questo si è visto davanti ai cancelli:
Seda oli näha väravate ees

noi si chiamava i compagni alla lotta,
me kutsusime kaaslasi võitlema

ecco: il padrone fa un cenno, una mossa,
vaata: omanik teeb ühe märgi, viipab

e un dopo l’altro cominciano a entrar.
ja üksteise järel hakkavad sisenema

O cara moglie, dovevi vederli
oh, kallis naine, oleksid pidanud neid nägema

venir avanti curvati e piegati;
astumas edasi, küürus ja kummargil

e noi gridare: crumiri, venduti!
ja meie karjumas: streigimurdjad, äraostetud!

e loro dritti senza piegar.
ja nemad otse, kordagi pöördumata

Quei poveretti facevano pena
need õnnetukesed nägid vaeva

ma dietro loro, la sul portone,
ja nende taga, ukseavas

rideva allegro il porco padrone:
naeris lõbusalt see siga omanik

l’ho maledetto senza pietà.
teda needsin ilma häbita.

O cara moglie, prima ho sbagliato,
oh, kallis naine, ma enne eksisin

dì a mio figlio che venga a sentire,
ütle mu pojale, et ta tuleks kuulama

ché ha da capire che cosa vuol dire
sest tal on vaja mõista, mis tähendab

lottare per la libertà
võidelda vabaduse eest.

ché ha da capire che cosa vuol dire
sest tal on vaja mõista, mis tähendab

lottare per la libertà
võidelda vabaduse eest.

Edasi, võileib! (Berlusconi partei esmanimi oli Forza Italia)

Edasi, võileib! (Berlusconi partei esmanimi oli Forza Italia)

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama Alfredo Milioni kõhust. Selle korin nõudis 27. veebruaril, kui kell oli alles keskpäeva poole tiksumas, just enne kui tuli esitada Rooma kohtus regionaalsetel valimistel osalevate parteide valimisnimekirjad koos vajalike arvu allkirjadega, ühte võileiba. Linnavalitsuse liige ja Popolo della Libertà esindaja Milioni jõudis küll kohtumajja 20 minutit enne dokumentide vastuvõtmise lõpetamise tähtaega, kuid pidi uuesti lahkuma, kuna paberite hulgas puudus üht-teist. Tagasi tulles oli aga kell juba üle kehtestatud limiitaja tiksunud. “Kasutasin ka juhust, et ühe võileiva hamba alla panna…” ütleb Milioni seletamaks oma mõnekümneminutilist hilinemist ja üritab sellele vaatamata dokumente üle anda. Teise parteide esindajad protesteerivad ning PDL annab kohtusse radikaalid, kes olla füüsilise vägivallaga takistanud nimekirjade üleandmist. Selle versiooni paikapidavus jääb pärast kohtunike otsustada.

Itaallased on küll harjunud igasuguste tragikoomiliste olukordadega, aga sel puhul tekib küsimus, kas on tegemist saamatuse, ebakompetentsuse või ülbe reeglitest mittehoolimisega. Ükskõik milline nendest kolmest võimalusest tekitab kõhedustunde, sest kui ei olda võimelised teatud nõudmiste kohaselt koostatud dokumente teatud ajaks tetud punkti toimetama, mida mõelda siis nende inimeste haldamisvõimest? Alfredost ja tema võileivast saavad päevapealt veebistaarid läbi arvukate karikatuuride, satiiriliste videote ning facebooki fännilehekülgede. Nali naljaks, aga tegelikult seisame tõsise küsimuse ees – kas on võimalik üle astuda reeglitest, mis seadustavad ühiskondlikust elust osavõtu garanteerides kõigile võrdsed tingimused, üle astumise tagajärgede eest vastutamata? Seadusega määratud reeglite kohaselt oleksid pidanud PDLi valimisnimekiri Lazios valimistel välja jääma, kuna dokumendid kas polnud nõuete järgsed või tähtaegselt esitatud: nii otsustas ka Appellatsioonikohus.

PDL juhid ning juba valimiskamaania peale raha kulutanud kandidaadid ei suutnud loomulikult seesugust tulemit vaikides alla neelata. Ära ootamata Regionaalse Administratiivkohtu otsust viidi 5.märtsi hilisõhtul läbi erakorraline Ministrite Nõukogu, kes 35 minutiga võttis vastu dekreedi, mis tegi võimalikuks PDL nimekirjade vastuvõtmise, seega ebareeglipärasest tagantjärgi reeglipäraseks tegemise.  Kui toimepandu ei käi kokku seadusega, siis saab ju seadust “interpreteerida”. Valitsus nimetas selle eufemistlikult “tõlgendavaks dekreediks”, sest seaduse muutmine valimisperioodil on põhiseadusevastane ja tegelikult on regionaalne valimisseadus hoopis regioonide enda õigusvallas. Juba öösel oli sadakond meeleavaldajat Alamkoja ees protesteerimas. Manifestatsioonid jätkusid igal järgneval päeval enamustes Itaalia linnades.

Lihtkodanikud näevad iga päev, kuidas nende elu probleemid ei leia lahendust tänu valele pitserile või mõnele puuduvale allkirjale. Aga reeglid ei kehti päris kõigile samaväärselt… Häält tõstsid samuti juristid ning kohtunikud – kui keegi arvab, et ühe riigi õigust saab “tõlgendada” nii, et see võimu esindajatele mugav oleks, astudes üle põhiseaduse printsiipidest, siis ei ole enam mõtet rääkida demokraatiast. Kohtuorganid lükkasid PDLi valimisnimekirja tagasi veel kolm korda. Valijatel on muidugi õigus võimalusele anda hääl parteile, mida ta enam usaldab, aga seda ilma ohvriks toomata seaduslikkust. Jääb üle näha, kui paljud peavad vajalikuks väljakule minna, kas siis 13.märtsi opositsioonimeeleavaldusele või hoopis 20.märtsil Berlusconi poolt tõotatud “tulevärksele” Vabaduse Rahva kogunemisele. Eesmärgiga kaitsta kas demokraatiat või selle “tõlgendust”. Või jääda hoopis koju ka valimiste päeval, võileib seedimata ning demokraatiast küllastunult, et suurendada mitte valijate partei niigi võimsaid ridu.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Kule, Bertulàs, mis oleks kui viiksime prügi L'Aquilasse ülesehitustöödeks? Püsib ju paremini kui mereliiv, eh?

Kule, Bertulàs, mis oleks kui viiksime prügi L'Aquilasse ülesehitustöödeks? Hoiab paremini kui mereliiv, eh?

Majanduslik kriis Itaalias jääb nagu alati poliitilisel areenil toimuva varju, eriti praegustes oludes, kus peaminister tegeleb eelkõige iseenese isikuga ning mitte riigi võimalike tulevikega. Skandaalid, eeluurimised, “katlad, mille kaaned kerkivad”, altkäemaksud ja telefonikõnede pealtkuulamised, viimaste sees verd tarretuma panevaid sõnu… Sündmusterikas ja rahutu, tavaline Itaalia elu?

Kes naerab õnnetuste puhul?

Kümmekond päeva tagasi algas Tsiviikaitse skandaal, millel võivad olla pikad ja tõsised tulemused ning järellained. Tsiviilkaitse ehk Protezione Civile, on alates 1992. aastast otse valitsusele alluv organisatsioon (enne seda allus siseministeeriumile ja veel enne seda oli iseseisev ministeerium), mille ülesandeks on ette näha, vajadusel ja võimalusel vältida erakorralisi sündmusi – või siis nendega tegelemist korraldada). Tsiviilkaitse omab juba tegevusvaldkonna tõttu suurt ostustusvõimet riigifondide üle ning ka seetõttu on huvi selle organisatsiooni mõjutamise ning juhtimise üle kõrge ning mitmekesine.

Selle aasta kriisi juhatabki sisse 17. detsembril 2009 loodud dekreet, mille 16. artikli eesmärgiks kaotada seninegi ühiskondlik kontroll Tsiviilkaitse toimimise üle: Tsiviilkaitsest saab aktsiaselts. Seega ta ei ole enam “avalik organ” (ente pubblico, public authority), mis alluks antitrusti seadustele avalike võistlevate pakkumiste oludes või ka Kontrollikojale (Corte dei Conti, organ, mis tegeleb avalike kulutuste järelvalvega, omades nii juriidilisi kui administratiivseid funktsioone). Veebruari alguseks ootab see dekreet parlamendis kinnitust.

10. veebruaril arreteeritakse Firenze Prokuratuuri poolt läbi viidud eeluurimiste tulemusel Angelo Balducci, Avalike Tööde Ülemnõukogu president (presidente del Consiglio superiore dei Lavori Pubblici), kes 2008. aastal juhtis ehitustöid G8 tippkohtumise korralduseks (esialgu Sardiinias Maddalenas, hiljem L’Aquilasse, kui G8 toimumispaik sinna ümber viidi). Koos Balducciga areteeritakse ka Fabio De Santis, Balducci “järelkäija” samal ametikohal, ja Diego Anemone – ettevõtja, kellele anti mõned tööd G8 ettevalmistuse ajal Maddalenas ning kellel olid omad huvid ka 2009. aastal Roomas toimunud ujumise maailmameitrivõistluse tarbeks tekkinud ehitusprojektides. Neljas arreteeritu on Mauro della Giovampaola, Tsiviiklaitse üks kõrgematest ametnikest. Tuleb ilmsiks suhetevõrk, kus ringlevad raha, vastikused teened, villad, luksusautod, sugulastele leitud töökohad ning eskordid. Algab torm Tsiviilkaitse ning selle esimehe Guido Bertolaso – kes muuhulgas oli vastutav ka “Napoli prügikriisi” komisjoni eest – ümber, kellest peaminister Berlusconil oli kavatsus lähemal ajal minister teha.

Kuigi Tsiviilkaitse tegevused on mõnikord seotud lihtsalt suurüritustega nagu G8 kohtumine, on pahatihti tema valdkonnaks siiski suurimad tragöödiad – nagu näiteks 6.aprillil 2009 toimunud maavärin Abruzzos.  Ma ei suuda uskuda oma silmi kui loen telefonikõnede pealtkuulamiste ümberkirjutusi ajalehtedes ning avastan, et oli inimesi, kes sel ööl naersid…

6.aprill 2009 15.34 ettevõtja Pierfrancesco Gagliardi helistab kolleeg Francesco De Vito Piscicellile.

Gagliardi: “Hakka Ferratellas (Tsiviilkaitse peakorteris) selle maavärina asjaga kohe tegelema. Siin peab kiiresti tegutsema… Ega maavärinaid iga päev juhtu.”

Piscicelli:  “Ega juhtu jah…ma tean” (naerab)

Gagliardi: ”See on nii jutuks ütelda, jumala pärast…vaesekesed.”

Pisciceli: ” Hästi…Ciao.”

Gagliardi: ”Kas pole?”

Piscicelli: ” Muidugi… ma naersin juba täna öösel pool neli oma voodis.”

Gagliardi: ”Mina ka…olgu…ciao.”

Tsiviilkaitsega sidemeid pidavad ettevõttjad, kelle esimene mõte läheb ülesehitusele, aga eelkõige sellega kaasnevatele suurtele rahasummadele, naeravad samal ajal kui L’Aquila ning ümbruskonna elanikud otsivad meelehites rusude alt lähedasi. Me kõik muidugi aimasime, nagu ikka siinsete tragöödiate puhul, et suurte rahade ümber liiguvad rohkem suured omakasulised huvid kui suur ennastsalgav ausus, aga näha selliseid sõnu must-valgel tegi sõnatuks kogu maa… Ka suurimast õnnetusest võib saada jagamisele minev tort.

Guido Bertolaso astub esialgu oma kohalt tagasi, aga Berlusconi ei võta tema lahkumispalvet vastu: “Guido on kompetente mees, kohtunikud häbenegu!” Igal juhul peab Guido õigusorganite ees ära seletama kummalised suhted ettevõtjatega, kes pakuvad talle muuhulgas “massaaže” spades. Need tulevad ilmsiks telefonikõnede pealtkuulamistest, kus juttu aluspesust ja preservatiividest.

Et saada täpset pilti asjade käigust, tuleb ära oodata, kuni magistraadid selle lõngakera lahti harutavad. Või õigemini “želatiinist puhastavad”, sest tegemist on süsteemiga, mida asjaosalised isegi “želatiinseks” nimetavad – ärilis-poliitiline sült, kus riigi heaolu on rakendatud isiklike huvide teenistusse. Tsiviilkaitse erastamine pannakse seisma – vähemalt üks kergendust toov uudis.

Valentinipäeval avaldavad nördinud L’Aquila elanikud meelt loosungitega “6. aprill 3.32 mina ei naernud” ning “Võtame oma linna tagasi”. Politsei kontrollis 400 meeleavaldajat, kes murdsid läbi korrakaitsjate ridadest ja sisenesid viirastuslikuks jäänud kesklinna nö. “punasesse tsooni”. “Nad ei saa meilt ära võtta 700 aastat ajalugu”, oli abruzzolaste reaktsioon “sültjale süsteemile” ja kohtuurimusele, mis neid väga ligidalt puudutas.

17. veebruaril oli kurikuulsa Tangentopoli 18. aastapäev, mis Itaalia Esimese Vabariigi poliitilise klassi peaaegu maatasa tegi. Ei tea, kas olekski selle peale mõtelnud, kui mitte sama atmosfääri poleks taas esile kutsunud Milano linnavalitsuse liikme Milko Pennisi, PDL vahistamine altkäemaksu tasku panemise hetkel. Lisame sinna ka mõne nädala taguse Bologna linnapea tagasiastumise seoses avalike rahade suurejoonelise kulutamisega oma intiimsõbratari huvides ja hakkavadki tasapisi vanad ajad meelde tulema. Praegune pollitiline klass tõttab muidugi veenma, et kogu nende skandaalide puhul ei ole tegemist uue puhastuslainega, vaid isoleeritud nähtustega, et polegi mitte süsteemne ebaaususel põhinev tegutsemisviis, vaid “üksikud rebased kanakuuris”. Elame, näeme…Aga Paolo Mieli, staažikas ajakirjanik, arvab, et “potikaaned on kerkimas” ja väidab, et see pole mitte aimdus, vaid ennustus.

Meediapidu katku ajal

Need, kel on poliitilistest skandaalidest küllastus , saavad lõdvestuda teleri ees San Remo suurkermesse’i ja sellega kaasaskäivat meediakaruselli vaadates, mis kleebib ekraanide ette 10-18 miljonit huvilist. Oleneb aastast, külalistest, saatejuhist ning kuulujuttudest… Seekord alustati juba enneaega, eemaldades esinejate nimekirjast laulja Morgan, kes tunnistas oma kokaiinitarbimist. Pärast mitmeid päevi kestnud arutlusi ja “teleprotsesse”, kuhu kõik lärmakalt kaasa lõid, otsustati “vaesele patusele” siiski andestada. Ei anta aga teada, kas ta tuleb lavale või mitte, kas ilmub videos või mitte… et kuulda järjekordset viisi, mida järgmisel päeval keegi enam ei mäleta.

Festivali avapäeval loetakse ette “õhulise” muusika taustal Morgani laulu sõnad. Teda ennast pole, sest RAI ei saa lubada eetrisse inimesi, kes narkootikume tarbides on halvaks eekujuks. Selle eest on üheks aukülaliseks jalgpallur Antonio Cassano. Tema jah on see väärt eeskuju – eneskindlalt lõõpides väidab ta end olevat ainukese inimese, kes on rohkem raamatuid kirjutanud kui lugenud. 2 raamatut kirjutatud ja 1 loetud, seegi halvasti, sest noormehe lugemisoskus lonkab… Elu esimesed 17 aastat oli vaene, aga viimased 10 miljonär ja nüüd on tema eesmärgiks veel vähemalt 7 aastat miljoneid teenida, siis saab elu esimese poole tasa tehtud, sest jalgpalluriks hakatakse ainult raha pärast. Nii väidab Cassano. Saalis on ka Cassano pruut, kes demonstreerib meeleliigutust, kui varakas peig perekonnast räägib. 700 patrneriga hoobelnu võib ka seda endale lubada. Saatejuht Antonella Clerici naeratab heldinult ja kommenteerib aeg-ajalt “Ta on fantastiline!”. Pärast seda stseeni hakkasid mõned ehk narkomaaniks.

Ja meie igapäevane leib?

Samal ajal varisevad Lõuna-Itaalias (Sitsiilias ja Calabrias) suurejoonelisel kombel kokku mäenõlvad. Tugevad vihmad on keskkonna ohtu pannud hoolimatu urbanistika tõttu. Küladest evakueeritekse tuhandeid inimesi, kes peavad nüüd endale uue eluaseme leidma, üritades pisarsilmil endaga kaasa viia seda, mis võtta annab pragunenud majadest, millele maapind enam toeks ei ole. Mõned on ilma jäänud kodust, mõned oma väike-ettevõttest. Fotosid ja videosid vaadates tundub nagu oleks sõda üle käinud: mõned hooned on  pooleks, teed deformeerunud… Kõige enam kannatanud külad on San Fratello Messina provintsis ja Maierato Vibo Valentia provintsis, kus 27 kohalikku maanteed on kasutamatud.

Aga Messina väina mega-sillale, mis peaks ühendama hakkama Calabriat ja Sitsiiliat (või õigemini seda, mis maavajumisest järgi on jäänud) ja mille ehitamiseks läheb vaja 6,3 miliardit eurot, on esimene kivi pandud. Alltöövõtjate unistus on sammukese edasi teinud, hüdrogeoloogises hädaohus elanike oma on aga väga kaugel…

Tsiviilkaitses vist naerab keegi ka maalihke üle? Ja me peame ikka vaid nende peale lootma?

Si tira avanti…

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Vaata Maieratos juhtunut videolt:

3. jaanuari varahommikul – umbes kell viis – plahavatas Reggio Calabria kohtumaja ees pomm, otse kesklinnas, piazza Castellol, samas majas, kus asub ka Üldprokuratuur. Kogu meedia kinnitab kohe võimuesindajate hinnangut: tegemist on ilmselt maffia käekirjaga. Poliitikud avaldavad solidaarsust. Siseminister Maroni kutsub kokku (järjekordse?) erakorralise tippkohtumise Reggio Calabria prefektuuris 7. jaanuariks (ning selle päeva hommikul leitakse Reggio Calabriast ka teine väike lõhkekeha). Kõik nagu tavaliselt. Selle sündmuse tagamaadest arutleb aga Roberto Saviano – kirjanik, keda  peaminister Berlusconi on süüdistanud paanika õhutamises ja “vihakliima” loomises tema maffiateemaliste meeldeavaldustega.

Kes räägib maffiast, kaitseb riiki. Kriminaalsed organisatsioonid on mõjukad: ainuüksi kokaiinikäive on klannidel 60 korda FIATi kogukäibest suurem. Campania ja Calabria tarnivad maailma suurimaid kokaiinivahendajaid. Arvestuste kohaselt käib ‘ndranghetast ja camorrast läbi umbes 600 tonni kokaiini: see on allapoole ümardatud number. Nagu ilmneb Nicola Gratteri uuringutest: ‘ndrangheta ostab kokaiini, makstes 2400 eurot kilost, ja müüb edasi hinnaga 60 eurot grammist, teenides 60 000 eurot. Seega, vähem kui 2400 euro suurune alginvesteering annab puhaskasu 57 600 eurot.

Piisab, kui korrutada see arv jaemüügi tonnidega, ja saab lihtsalt mõistetavaks, mäherdune hulk raha nende käsutuses on, arvestamata seejuures ehitusspekulatsiooni ning väljapressimist. Edasi võib võrrelda seda palju väiksemaid tulusid teenivate tippettevõtete tööstusliku kaaluga, mõistmaks kuritegelike organisatsioonide reaalset võimu Itaalias ning Euroopas.

Just niisuguseid sündmusi tunnistades nagu Reggio Calabria atentaat, on meil kohustus ja vajadus mõista. Teadmised võimaldavad taibata, mis on toimumas. Mitte rääkida sellest teost nagu episoodist, mis on leidnud aset kuskil mujal maailmas, mingis muus riigis, kus üks pomm või mõni surnu on igapäevane asi. Itaalia kriminaalsed organisatsioonid teavad väga hästi, mida nad mingit tegu toime pannes tahavad saavutada, nad saadavad signaali. Pommi ei pandud mitte ühe karabinjeeride kasarmu, mitte Maffiavastase Direktsiooni (Direzione Nazionale Antimafia), vaid Üldprokuratuuri ette. Seega, sõnum on suunatud Üldprokuratuurile (Procura Generale, üldnimetus Itaalia kohtusüsteemi kahe ülemise astme prokuratuuride jaoks Appellatsioonikohtu ja Kassatsioonikohtu omadele). Ja võib-olla, ehkki see on ainult hüpotees, Salvatore Di Landrole, kes vähem kui kuu aega tagasi asus üldprokuröri kohale. Sellest ajast peale pole kliima enam niisugune, millega Reggio ‘ndrinad on tuttavad. Asjad on muutumas ja see neile ei meeldi. Nad vahest eelistaksid, et teatud bürokraatlikud raskused ja teatud administreerimine (too mitte just eriti julge minevikust) jätkuks. Maffiad teavad, et Itaalia õigusmõistmine on keeruline ja tihti niivõrd aeglane, otsekui lõhuks laps kuue-aastaselt vaasi ja saaks kolmekümneselt kõrvakiilu.

Kui klannid tahaksid, võiksid nad lasta õhku terve Reggio Calabria. ‘ndranghetal on c3 ja c4 lõhkeained. Kümneid bazookasid. Misjaoks siis panna plahvatama üks käsitsi meisterdatud pomm Prokuratuuri ees, nagu oleks tegemist postitatud kirjaga? Ilmselt polnud vaja tugevat lööki, vaid heita esimene signaal, alustada “militaarset jõukatsumist”. Ka operatiivselt võis see olla üheainsa pere töö, mis koos teiste perede vaikiva heakskiiduga muutis teo kollektiivseks žestiks.

Nüüd tuleb valgustada Üldprokuratuuri iga sammu, olla nende kõrval, kes praegust muutust ellu viivad. Tuleb mõista, kas ‘ndrinad tahavad, et mingi rühm prokuratuuris oleks tugevam kui teine. Tuleb mõista, tuleb sellest rääkida, teha nähtavaks Calabria, teha nähtavaks dünaamikad, mis seovad omavahel ettevõtlust, kuritegevust, vabamüürlust ja poliitikat miljardites eurodes arveldavas võrgustikus, mis ei investeeri midagi Calabrias, vaid väljaspool. Montrealist Sydneyni. Tuleb tuua valguse kätte tavapärased idiootsused, mida hakatakse korrutama nende kohta, kes sellest kirjutavad, – et nad on “maffiavastased professionaalid”. Tuleb vastata, et tõeline probleem seisneb selles, et liiga palju on “maffiavastaseid diletante”.

Maffiad on tõstmas panust. Mitmes paigas on tunda tugevat pinget. Sellele on mitu põhjust, millest mainida tuleks mõningate tähtsate protsesside lõppastmeid. Näiteks kolmandas astmes olev kohtuprotsess “Spartacus”, mille lõplik otsus tehakse teatavaks lähipäevil. Casaleside klann võib pärast lõplikku süüdimõistmist asuda militaarsetele tegudele. Neil oli ju teatud garantii oma poliitiliste toetajate näol, kes oleksid ometigi pidanud nende kohtuprotsessidest huvituma. Määrates eluaegse vanglakaristuse, kardavad uurijad vastuseid. Meedia tähelepanu peaks olema maksimaalne, aga ei ole.

Eelmise aasta juunis arreteeriti Reggio Calabrias ühe ‘ndrinade legendaarse vastase karabinjeeride koloneli Valerio Giardina juhtimisel Pasquale Condello. See ajas rahutasakaalu lõhki. Pasquale Condellol, hüüdnimega “il supremo” (”ülim”), oli õnnestunud kõik ‘ndrinad rahujalale saada pärast kättemaksulainet De Stefano-Tegano ja Condello-Imerti perede vahel aastatel 1985–1991, mis maksis üle tuhandele inimesele elu. Condello ajas äri igal pool: ilma tema jaa- või ei-sõnata ei toimunud Reggio Calabrias miski. Seega tuleb, saamaks aru, kust tuli pomm, vaadata ka selle pere poole. Condello oskus oma äri vertikaalselt ja horisontaalselt laiendada tagas rahu. Oktoobri alguses õnnestus Condello perel saada Benedictus XVI-lt õnnitlussõnad, mis loeti ette Reggio Calabria katedraalis don Roberto Lodetti poolt Caterina Condello, Pasquale tütre ja Daniele Ionetti, klanni laekuri Alfredo Ionetti poja pulmatseremoonial. “Ebameeldiv ja laiduväärne”, ütles selle episoodi kohta vaimulik nädalaleht “l’Avvenire di Calabria”. Praktika näeb ette, et kui pruutpaar soovib paavsti telegrammi või pärgamenti, peavad nad esitama avalduse oma tuttavale kirikuõpetajale, kes annab selle edasi kuuria abielubüroole. Skandaalne pole mitte telegramm kui selline, vaid Reggio kuuria luba kasutada katedraali kahe võimsaima Calabria ‘ndrina võsukese abieluks. On väga raske uskuda, et nendele kahele perekonnanimele jäeti tähelepanu pööramata. Kas või juba seepärast, et Caterina Condello ja Daniele Ionetti on esimese astme nõod ning kanooniline õigus (art. 1091) lubab abielu veresugulaste vahel ainult pastori kirjaliku põhjendusega ja piiskopi allkirjaga.

Condello klann on Reggio Calabrias võimul olnud üle 25 aasta. Abielud peaksid kontrolli all olema ja preestrid peaksid tõepoolest huvituma abielude põhjustest. Aastal 2003 konfiskeeriti Alfredo Ionetti kodus Cesenas üks kiri, mille oli kirjutanud Ülima abikaasa Maria Morabito. Selles sõbrannale kirjutatud kirjas räägiti abielupaari teisest tütrest Angelast: ”Kallis Anna (…) minu tütar pidi maha jätma ühe ilusa poisi ainult sellepärast, et kunagi olid mõned ta sugulased mu mehe vaenlased (…) Ei olnud midagi teha, pidid lahku minema (…) Lootsin oma tütrele paremat tulevikku, nad oleksid hästi sobinud (…) aga eks peame oma risti kandma …”

Reggio pered elavad neist sidemeist ning tihti on esimesteks ohvriteks pereliikmed. Lõhkuda sellises kontekstis abielusakramendi kui mafioosode vahelise verelepingu roll on jõukohane ainult hulljulgetele preestritele. Õnneks neid leidub.

On väga olulne, et institutsioonid annaksid pärast Calabria atentaati tugeva vastuse. Seega oleks hea, kui siseminister Maroni teeks visiidi Reggio Calabriasse. Aga sedasama peaks tegema ka justiitsminister. Mafioosode sõnumitele peab vastama kohe ja kõval käel, eelkõige neist aru saades ja mitte käsitledes neid üldistatud rünnakuna institutsioonidele. Maffiad teavad, et ka suurim tragöödia ja suurim pidu ei kesta üle viie päeva. Seejärel tähelepanu hajub, pilliroog madaldub ja tõusuvesi ujutab taas kaldad üle. Tänane olukord sarnaneb ohtlikult ühe minevikuperioodiga Sitsiilias. See ei ole valitsus, mille prioriteediks on maffia vastustamine. See ei ole opositsioon, mille prioriteediks on maffia vastustamine. Vaatamata jõupingutustele arestide osas.

Üks näide: seadus telefonikõnede pealtkuulamise kohta. Võitluses maffia vastu on pealtkuulamine hädavajalik instrument. Nüüd on selle teostamine nii keeruliseks aetud ja veelgi võimatum on lasta pealtkuulamisel kesta ajaliselt niikaua, et jõutaks mingi tulemini. Õigusmehhanismi koormatakse taas aeglustava bürokraatiaga. Riskime sellega, et uurijate käest võetakse ainus töövahend, et mitte maha jääda kurjategijaist, kelle käsutuses on omakasu tagamiseks mis tahes moodne vahend. Kui magistraatidele kehtivad telefonikõnede pealtkuulamise suhtes hiiglaslikud piirangud, siis oleme olukorras, kus uusima tehnoloogiaga arsenali vastu tuleb sõda pidada musketite abil.

Teiseks probleemiks on iga seaduseelnõu, mille eesmärgiks on lühendada kohtuprotsessi kestust. Kaotati omaksvõtu kokkulepe, jõusse jäeti lühimenetlus. Mafioosole toob see tulu: igasuguste karistuse alanduste ja kohtunike valikuvabaduste vahel on võimalik, et mafiooso päästab oma naha 5-aastase vanglakaristusega, mis on talle ja tema võimule tühiasi. Enamgi veel, see on talle lausa kingitus. Niisugune situatsioon võib uue “lühikese kohtuprotsessi” seaduseelnõuga ainult halveneda.

See valitsus tegutseb eelkõige avaliku korra tasemel. Arestidega, mis muutuvad ainsaks tõendiks maffavastase võitluse tõhususest. Loomata vahendeid, millega rünnata kriminaalsete organisatsioonide õrnu kohti: nende majanduslikku jõudu. Muidugi, varasid konfiskeeritakse, aga need varad on üksnes tulem ettevõtlusest, mis jätkuvalt lokkab, ja majandulikust süsteemist, mida ei ole puudutatud. Seaduslikul tasandil oleks ränk viga mafioosodelt konfiskeeritud varasid müüki panna. Nad ostaksid need tagasi. Maksuamnestia on maffiale kingitus. Selline on paljude maffiavastaste uurijate hinnang. Tuleb muud teha. Seaduslikul tasandil tuleb teisiti tegutseda. Alguseks tuleb hakata tegema vahet reakuritegude ja organiseeritud kriminaalsuse vahel. Aga tuleb ka lõpetada nende “laimajateks” nimetamine, kes maffianähtustele valgust heidavad. Ka seepärast, et kahjuks ei jää Reggio episood viimaseks. See on alles algus.

Roberto Saviano artikli tõlkis Kristel Kaaber

Fotojahil eestlased ja eestlaste sõbradAlguses oli sõna ja riigi alguses oli konstitutsioon. Kui Itaalia konstitutsiooni ja lipu aastapäeva puhul Reggio Emilia – linna kus meie trikoloor üle kahesaja aasta tagasi sündis – jõeäärne park konstitutsiooniparagrahve täis riputati, siis tekkis kahjutunne, et need mitte Montecitoriol ei ole, siis ehk jääks mõni prügila rahvusparkidesse ehitamata, mõni 17. sajandi maja betoonjublakaga asendamata või ülikoolide eelarved kärpimata, kuna artikkel üheksa kõneleb sellest, kuidas Vabariik toetab kultuuri arengut ning teaduslikku ja tehnilist uurimistööd, kaitseb loodusmaastikku ja rahva ajaloolist ning kunstilist pärandit. Jah, selle koha peal tuleb nii selgelt meelde Friedrich Hölderini lause, mis on ka Castel Firmianos Messneri mäemuuseumis eksponeeritud: “mõistsin maailmaruumi vaikust, aga inimese sõna ei mõistnud eal”.

Kuna seda sõna on aga raske mõista, siis peabki hästi palju seletama, ühel hetkel ikka midagi koidab, nii nagu vabast tahtest tegutsevad korra valvurid ning karabinjeerid Roomas.

oudekki_reggioemilia

Põhisõna, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2008 (Autor: Oudekki)


katlin_bolzano

Sõnapilt, Castel Firmiano, Bolzano, Trentino-Alto Adige, 2008 (Autor: Kätlin)


sirje_roma

Sõnalend, Roma, Lazio, 2004 (Autor: Sirje)


Fotojahil eestlased ja eestlaste sõbradTegelikult on kogu Itaalia masinaid täis, juba pikka aega, vanadest roomlastest saadik, Da Vincit mainimatagi. Ja seetõttu pole ime, et 19. sajandi Euroopa üks moodsaimaid raudteid ehitati just Liguria rannikule, kust sõitjad imelist vaadet said nautida ja kus muidu ei olekski võimalik liikuda. Praguseks on raudteesõitjaid aga väga palju ning raudteeliin on mõnevõrra sisemaa poole viidud, vana kitsarööpmelise raudruuna rada on asfalteeritult maanteeks muudetud, kus inimesed omaenda kondiaurul vaadet naudivad ja Giro d’Italiaks harjutavad. Raudtee sisemaa ehk mägede poole ehitamine sai võimalikuks ka tänu sellele, et vahepeal töötati välja väga suur hulk teisi masinaid, mis tööplatsil töötajaid aitavad ning võimaldavad uhkeid sildu ehitada – mõned neist ootamatult tillukesed, nagu too kollane sõiduk, mis Reggio Emilia raudteelähisel ehitusplatsil tiirutas. Kuid peale suurte ja grandioossete ehitusliikurite abistavad siin inimesi ka hoopis ootamatumad masinad – näiteks Itaaliale tüüpiliselt ülitillukestes koridorides (kuhu ratastoolid ja lapsevankrid kehvasti sisse mahuvad, liftist rääkimata) inimesi, kel treppidest raske käia. Siis kinnitataksegi masin ratastooli alla, ta suriseb ning libiseb sujuvalt treppipidi välisukse suunas – kus ta siis tooli küljest jälle lahti võetakse ning rõõmsal meelel oma reisijat ootama jääb, seni kuni too väljas omi asju ajab. Ilma niisuguste seadmeteta ei oleks noist uhketest rongidest mõnedele sugugi kasu, sest nad ei pööseks kodust välja…


Masinal, Rapallo, Liguria, 2009 (Autor: Sirje)

Vaade masinalt, Rapallo, Liguria, 2009 (Autor: Sirje)




Kollane masin, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2007 (Autor: Oudekki)

Kollane masin, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2007 (Autor: Oudekki)




Trepisõiduk, Torino, Piemonte, 2009 (Autor: Sirkka)

Trepisõiduk, Torino, Piemonte, 2009 (Autor: Sirkka)

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta