1984-berlinguer

Hüvasti, Berlinguer
(foto: Carlo Picone)

Ma kahtlesin natukene, enne kui otsustasin 11. juunil minna Piazza VIII Agostole õhtut veetma, kultuuriüritusele, mis toimus Itaalia Kommunistliku Partei (PCI) kõige populaarsema peasekrtäri, Enrico Berlingueri 25. surma-aastapäeva puhul.

Ma ei kahelnud mitte ainult selle pärast, et PD – Partito Democratico – oli üks aktiivseid korraldajaid ning üritus nimega Per Enrico omas ka kohalike valimiste teise vooru valguses teatud konkreetset päevapoliitilist aspekti. Ma kahtlesin selle pärast, et PD-d tundes ma ei saanud olla kindel, kumba Berlingueri seal mälestatakse, kas seda togliattilikku või toda berlinguerilikku. Peaesinejat Modena City Ramblersit tundes tegin panuse viimasele ning läksin.

Bürokraat

Selleks, et mõista Berlingueri suurt vastuolulisust, tuleb pöörata pilk PCI -Itaalia kommunistliku partei – sõjajärgsesse arengusse. Berlinguer on tüüpiline näide inimesest, kes pöördus paremalt vasakule või õigemini – hakkas võimuihaldajast poliitikuks. PCI tegevus taastus Itaalias 1943. aastal ning selle juhtimine jagunes peamiselt kolme mehe vahel: Palmiro Togliatti (Moskvameelne mees), Luigi Longo (ka mõnevõrra Moskvameelne, kuid kindlasti tegutseja) ning Pietro Secchia (sõnaosav taibukas poliitik, kelle fašistid olid 18 aastaks vangi mõistnud). Togliatti oli neist ametlik juht, number üks, Secchia tema assistent ning organisatsiooniline korraldaja ja Longo Itaalia vastupanuliikumise militaarse tiiva juht.

Secchia, stalinistidele tüüpilisel moel, kummardas ja kuuletus absoluutselt parteile ning Togliatti, samuti stalinistidele tüüpilisel moel, alandas ning hävitas teda. 1954. aastal põgenes Secchia üks lähemaid assistente, Giulio Seniga Roomast koos raha ja partei salajaste dokumentidega – mis olid Secchia vastutuse all. Seniga väitis, et ta käitus sellisel viisil, kuna tahtis, et Secchia astuks välja Togliatti mõõduka ja oportunistliku poliitika suhtes. See muidugi lõpetas Secchia poliitilise karjääri, ta asendati Giorgio Amendolaga. Togliatti lasi aga käibele kuulujutu, nagu Secchia ja Seniga oleksid olnud armukesed: midagi hullemat tolleaegses Itaalias ei saanudki kommunisti kohta ütelda, tuletame meelde, et ka üks 20. sajandi suurimaid intellektuaale, Pierpaolo Pasolini heideti parteist välja oma ebamoraalse käitumise eest – tema oli gay.

1964  morte  togliatti_2_jpg

Togliatti on surnud!

Kuid tollest võitlusest saadik eksisteeris PCI alati kahes tiivas: üks tõepoolest vasakpoolne, kes võitles muutuste eest Itaalia ühiskonnas ja teine oportunistlik ning valmis võimu nimel ükskõikmilles kokku leppima. Kui Togliatti 1964. aastal suri, siis andis see lootust partei muutumiseks, peasekretäriks valiti Luigi Longo, mida nähti sammuna reaalselt vasakule. “Ma olen peasekretär ja mitte ülemus,” ütles Longo, tema ajal hakkas PCI kaugenema NSVL-st, ta toetas Dubčekit Praha kevade ajal (olles seal kõnet pidamas vaid päev enne Nõukogude vägede sissetungi) ning toetas ka üliõpilaste 1968. aasta liikumist, seda, mida ka praegu mäletatakse ühiskondliku arengu pöördepunktina ja mida ülejäänud PCI bürokraatia põlgas.

Selle bürokraatia ülesehitavaid eeldusi võib ka praegu näha näiteks Partito Democratico ridades ning mina võtaksin need kokku niimoodi:

  • rahvas on loll
  • meil on teadmised ja poliitiline kultuur, et otsustada
  • meie käsime ja nemad kuuletuvad
  • me hoolime ainult omaenda personaalsest heaolust ja võimust.

Niisuguse tiiva olemasolu viis kiiresti Longo, ainsa PCI juhi, kes avalikult parlamendis on Trotskit tsiteerinud ning kes karmilt stalinistlike meetodeid ründas, kõrvaletõrjumiseni ning tema asendamise togliattiliku bürokraadi Enrico Berlingueriga, keda avalikkus tundis kui “ausat ja pühendunud meest”.

PCI oli selleks ajaks küll selgelt tsementeerinud oma koha poliitilisel maastikul, olles mänginud sotsialistid vähemoluliseks – kuid samas mainitud kahe tiiva vastuolud paralüseerisid seda parteid seestpoolt. PCI oleks tahtnud, et ametiühingute ja sotsiaalsete liikumiste ühendaja ja juhtija olla, kuid oportunistlik tiib kartis “mõõdukate” valijate kaotust. Loomulikult seisid külma sõja tingimuses ka USA ja NATO selgelt kommunistide valitsusse jõudmise vastu ning seega vajas poliitika selget muutust.

Berlinguer, tulles bürokraatiamasinast, otsis seda muutust hakatuseks “ajaloolises kompromissis”, kokkuleppes Kristlike demokraatidega (DC) võimu jagamiseks; lisaks ka järeleandmises NATO poliitikatele – või siis silma kinnipigistamises, kuidas soovite – mis aitasid kaasa terrorikampaaniatele, mida “tinasteks seitsmekümnendateks” kutsutakse, sadade inimeste surma plahvatustes väljakutel, rongijaamades ja mujal. Oma pöördumises DC poolde marginaliseeriti ka täielikult sotsialistid, PCI vaatles PSId noorema vennana, kelle lojaalsus on garanteeritud, seda arrogantsi ei andestanud PSI kunagi – ning valis oma juhiks Bettino Craxi, kellest 1992. aastaks sai Itaalia korruptsiooni sümbol.

Tõenäoliselt Berlinguer muidugi ka lihtsalt alahindas DC struktuure, katoliiklikku kollektivismi ei toetanud isegi selle mõõdukamad tiivad, autoritaarsetest rääkimata, vaatamata oma valmidusele parempoolsete jõududega ikka ja jälle kokku leppida, vaatamata pärinemisele oportunistlikust taustast, oli Berlingueris ka seitsmekümnendatel arvatavasti olemas mingi usk poliitika “moraalsesse palgesse”, kuid mida tema bürokraatlik taust lubas toetuse ja pragmaatika nimel unustada.

Lisaks oli muidugi muutunud ka Itaalia ühiskond, autonoomsed liikumised olid ka vasakpoolsetelt, neilt, kes tingimata end tarbijana ei identifitseerinud, võtnud ära soovi järgneda parteile “õiges” suunas. Siiski, seitsmekümnendate kriisi tingimustes veenis Berlinguer töötajaid loobuma oma jõupositsioonidest võitlemaks oma huvide eest “rahvuslike huvide” nimel ning astus karmilt 1977. aasta liikumise vastu: kuivõrd just see massiliikumine võttis kokku seitsmekümnendail toimunud muutused ning hakkas otsima süsteemi vabale indiviidile: hierarhia vähendamisega (lahutuse lubamine jne), liidri- ja eliidikriitika, töökonseptsioonikriitikatega, mittevägivaldsusega. PCI Berlingueri juhtimisel saatis politsei massikogunemistele, et nood arreteeriksid või ka tulistaksid meeleavaldajaid, üliõpilasi ja teisi: PCI nägi sel ajal togliattilikul moel autonoomsetes rahvaliikumistes vastast, mitte kaaslast.

moro-e-berlinguer

Moro ja Berlinguer

Kui 1978. aastal rööviti Aldo Moro, siis asus Berlinguer selgelt “resoluutse poliitika” pooldamisele (linea della fermezza), üteldes, et riik ei tohi terroristidega (Brigate Rosse) läbi rääkida. Olgu üteldud, et see on ainus kord Itaalia ajaloos, kus “resoluutset poliitikat” on rakendatud, Itaalia poliitika on olnud alati vastupidine, kuid Morot ei pooldanud ei USA ega NSVL, ega enam ka katoliiklased ise. Berlinguer astus nendega ühele poolele, ega teinud sammugi, et otsida pääsemisvõimalust “ajaloolise kompromissi” partnerile. Ka see andis arvatavasti oma panuse Moro hukkumises kevadel 1978.

Seega, kokkuvõttes, seitsmekümnendate Berlingueri võib kirjeldada kui tüüpilist togliattilikku bürokraati, pigem paremale hoiduvat, kes tegi nii strateegilisi (DC alahindamine, suhted NATO ja NSVL-iga) kui kohutavaid taktikalisi vigu (77. aasta liikumine, Moro).

Kõige armastatum

Siis kukkus tema maailm kokku. 1979. aasta valimistel kukkus PCI toetus 34.4% 30.4%, PSI ja DC kaotasid vaid marginaalselt ja radikaalid tõusid 1.1% 3.5%. PCI oli kaotanud poolteist miljonit häält. Berlinguer mõistis, et “lähendamise” poliitika oli olnud läbikukkumine ning Moro surm oli ka tema enese poliitiline surm. Ta veenis PCI-d loobuma kokkuleppest DC-ga, siis vastuseks oli küll mõnelt poolt kergendus – “me ei pea enam kärnkonni neelama” – kuid bürokraatiamasin jätkas töötamist vasakule pöördumise vastu.

8. septembril 1980. otsustas FIAT, et languse tõttu rahvusvahelisel autoturul saadetakse 24000 töölist 15 kuuks töötuskindlustusega sundpuhkusele (cassa integrazione) ning pärast seda võetakse tagasi ainult pooled. Nendest 24000 enamus oli seitsmekümnendail mänginud juhtivat rolle ametiühingute tugevnemises ja tööliste võitluses. Kolm päeva hiljem teatas FIAT, et nad vallandavad 14000 töölist kohe. Ametiühingud vastasid küllalt ebatavalise meetodiga Itaalia töölisliikumise ajaloos: üldstreigiga, koos vabrikute täieliku okupeerimise ja pikettidega. Töölised olid neil esimestel päevadel entusiastlikud – saades indu ka Lech Walesast ja Poolast toimunust – tundes, et nad võitlevad võtmetähtsusega lahingut töölisliikumise ajaloos.

1980 berlinguer fiat_jpg

Berlinguer FIATi ees

PCI poolt hakkas aga tulema signaale, et töölised peaksid vastupanust loobuma. Sel hetkel tegi Berlinguer oma lõpliku otsuse nii poliitilistes tõekspidamistes kui hinnangus oma senisele poliitikale. 25. septembril 1980 tuli Enrico Berlinguer FIATi väravate ette ning lubas, et PCI toetab töölisi viimase hingetõmbeni: “me toetame teid, et te kestaksite vähemalt ühe tunni kauem kui padroni (härrased)”. Itaalia vasakpoolsus – ja mitte ainult vasakpoolsus, ka mõõdukad liikumised – juubeldasid Berlingueri sirgjoonelise toetuse ja emotsionaalsete sõnade pärast ning Berlinguerist sai più amato – armastatuim poliitik. Paraku oli 1980. aastaks töölisliikumine juba nõrgenemas, FIATi lubadus taganeda esialgsele positsioonile saata 24000 esialgu cassa integrazionele lõhestas positsioone. Seitsmekümnendail oleks Berlingueri samm kindlasti muutnud Itaalia ajalugu, 1980. võttis Agnelli – FIATi omanik – siiski napilt ajaloolise võidu, mis kujundas järgnevaks dekaadiks töösuhete iseloomu.

Kuid see samm oli andnud Itaaliale poliitiku, kellele loota, andnud taas “peasekretäri, mitte valitseja”, karismaatilise, kuid ideedega taibuka liidri. Radikaalina rahva poolt toetatud, pöördus ta (tagasi) ideaalide poole, otsides “demokraatliku alternatiivi”, soovides liita sotsialistid, kommunistid ja radikaalid kuid rünnates valusalt selleks ajaks relvasmuugeldamiste ja vargustega kurikuulsaks muutunud PSI juhti Craxit. Kaheksakümnendate algusest pärinevad Berlingueri mõttekäigud “moraaliküsimusest” poliitika esimese küsimusena ehk ideest, et ilma institutsioonide aususeta, kontrollitavuseta ja usalduseta ei ole demokraatia võimalik. Berlinguer rõhutas ka, et PCI ei vali kunagi kraksiaanlikku kahepalgelisust ning tõi sisse mõiste “erinevus” (diversità): kommunistid, ütles ta, on need, kes on erinevad, need, kes tahavad teistsugust võib-olla isegi mõistetamatut – aga kommunistid on ka need, kes ei astu iialgi demokristiaanlikule ja kraksiaanlikule teele.

Berlinguer võttis radikaalse positsiooni ka välispoliitikas, kommenteerides näiteks Poola 1981. aasta sündmusi ja “Solidaarsuse” hävitamist järgmiselt: “ida-Euroopa riikide, või vähemalt mõningate neist, võime mängimaks olulist rolli uue loomises, on nüüd ennast ammendanud”. See lause, ehkki küllalt kaunistatud, raputas tugevalt ka PCI-d, mis püsis idee küljes, et “vähemalt mingit sorti sotsialism idas on”, 1982. aasta jaanuarikuine Pravda ründas Berlingueri “rahu ning sotsialismi huvide vastase deklaratsiooni eest”. Berlinguer jäi oma väljaütlemistele truuks.

1984. aastal Moskvat külastades ütles Berlinguer Massimo D’Alemale eravestluses, et idablokki karakteriseerivad kolm omadust: “esiteks: juhid valetavad alati, ka siis kui vaja ei ole; teiseks: nende põllumajandus on lootusetult ebaefektiivne ja kolmandaks: nende kommipaberid kleepuvad alati kommide külge”. Kuigi kaheksakümnendail tõstis kriitika NSVL-i suhtes pead ka mujal läänes, siis Berlinguer oli ka siin kõige selgem ja kõige radikaalsem.

Surm

1983. aasta PCI iga-aastane pidu “Festa nazionale dell’Unità” tõi Reggio Emiliasse, saja tuhande elanikuga linnakesse, Berlingueri kuulama miljon inimest, rohkem kui kunagi ajaloos. Berlinguer oli selleks ajaks üks väheseid poliitikuid üldse, kes orienteerus ühiskondlikes muutustes ning ainus vasaktiiva poliitik, kellel oli annet, julgust ja oskusi parteid keerulisest olukorrast läbimanööverdada, jäädes ikka veel “erinevateks”. Tundus, et PCI sünnib uuesti, vaatamata möödunule oli võimalik Togliatti poolt allasurutu uuesti õitsema panna.

1984_morte berlinguer_5_jpg

Berlinguer!

1984. aasta 7. juunil pidas Berlinguer Padovas valimiskõnet, hakates ütlema lauset: “Compagni, töötage [tehke poliitikat] kõik, majast majja, tänavalt tänavale, ettevõttest ettevõttesse” – ning siis tabas teda insult. Ta lõpetas lause, lõpetas kogu oma argumendi, kuigi mõned hüüdsid “aitab, Enrico”. Ma kardan, et ta tundis sel hetkel, et temaga on läbi, et ta peab lahkuma ning püüdis oma kaaslastele anda kõike, mida ta veel anda sai. Võib-olla lootes, et äkki, äkki, nad kuulavad teda ja äkki, äkki ta ei ole ainust poliitik, kes PCI suudab muutunud majandus- ja välispoliitilises olukorrast läbimanööverdada. Tema kuulajad viisid ta hotelli, kus ta vajus kohe unne ja koomasse ning transporditi sealt raskes seisundis haiglasse.

Modena City Ramblers kõneleb 25 aastat hiljem sellest, mis järgneb, andes edasi Bologna pilku: “ma väljusin tol hommikul vara, varem kui tavaliselt, olles otsustanud minna tööle jalgrattaga, sest plaanisin minna õhtul PCI üritusele Berlingueri kuulama. Liikusin ajalehekioski suunas ning nägin seal viit-kuut inimest seismas, väga vaikselt, süvenenult. See oli nii imelik selle kellaaja kohta, niisugusel ajal ei trügita kioskite juures. Siis nägin ma esilehte. Ma tegutsesin ja liikusin kogu päeva peaaegu masinlikult, peas vasardamas ainult kaks sõna “per favore” (palun!). Per favore, per favore, per favore… Kas on uudiseid, küsisime üksteiselt. Aeg läks ja per favore kuivas kokku üheks sõnaks perché (miks?)… Õhtul oleksin pidanud minema Piazza Maggiorele, ma olin seda nii oodanud. Nüüd? Ma võtsin oma jalgratta ning suundusin sinnapoole. Miks ma seda teen? Ei tule ju seda, kes kõnelema peaks, kelle jaoks see üritus…. Võib-olla ma olen üksi? Võib-olla ma peaksin olema hoopis Padovas, seal haigla ees? Ma jõudsin Piazza Maggiorele. See oli rahvast täis. Ei olnud ruumi isegi minu jalgrattale”

Berlinguer sureb 11. juunil 1984. kell 12:45 Padova haiglas. 17. juunil toimunud Europarlamendi valimistel saab PCI ainsal korral ajaloos DC-st rohkem hääli: Kommunistlik Partei 33,33% (11.696.923 häält), Kristlikud Demokraadid 32,97% (11.570.973 häält)

Kuid Berlinguer ei ole jõudnud nelja aastaga endale järglast luua. Alessandro Natta lööb mesti Berlingueri oponendi Armando Cossuttaga, NSVLi toetajaga, pehmendades suhteid viimasega ning hoides kinni “rangest liinist”, vastamata ühelegi probleemile, mis Itaalia ühiskonnas olid. 1991. aastal laguneb PCI kaheks osaks, “Partito democratico della sinistra” (PDS) [“Vasakdemokraatlik partei”]. Armando Cossutta juhtimisel moodustab PCI äärmuslik vähemusrühmitus uue partei Partito della Rifondazione Comunista. Mis neist edasi sai, seda võib lugeda Euroopablogist, kuid kindel saab olla selles, et PCI oma tõelises mõttes, “kommunistid on need, kes tahavat veidrat”, nagu kirjutasid kunagi Strugatskid, “kommunistid on erinevad”, nagu ütles Berlinguer, see PCI suri koos Berlingueriga Padova haiglas 25 aastat tagasi (kuigi ehk Bertinotti üheksakümnendatel püüdis taas sellele teele tagasi pöörduda).

Hüpoteetilised kajakad

Üliõpilaste protest 2008

Üliõpilaste protest 2008

Oma üllatuseks – ja rõõmuks – näen ma sel mälestusõhtul Piazza VIII Agostot inimestega kaetuna . Igas vanuses inimestega, alates umbes viieteistkümnendast eluaastast kuni kõrge eani, mida ma isegi ennustada ei julge (ent jalgratastele on vabalt ruumi). Ringi kõndides ja inimestega vesteldes ei kohta ma mitte ainult neid, kes on vaid mälestamas ühte suurt unistust, mis praeguseks on surnud.  Midagi muud on ka, ehkki uinuvas olekus. Partei võis küll surra, aga see ei tähenda, et inimesed, mõtted ja ideaalid oleksid surnud.

Muusikaline osa algab seda tajudes hüüdega: “teeme Bologna uuesti revolutsiooniliseks linnaks” – ja kui paar tundi hiljem Modena City Ramblers mängib “Bella Ciaod”, olles enne mänginud neid kõiki poliitilisi sõnumeid, mis olulised on, alates maffiavastase võitluse lauludest, pühendatud Liberale või siis filmist I Cento Passi, mälestuslaulu Berlingueri matustest, irooniat valitseva poliitilise klassi vastu – siis tõusevad kõigi käed, kellel aplausiks, kellel kokkusurutud rusikaks. Mu ees laulavad kaasa kolm keskkooliõpilast, õhinaga, veendununa, et nad oskavad lennata. See veendumus saavutab haripunkti kui õhtu lõpetataksegi Giorgio Gaberi tekstiga “Mõni oli kommunist”

Berlingueri nelja aasta jooksul välja üteldud mõtted, mida sellel platsil korrati – jah, mälestati just SEDA Berlingueri – liigutas mitte ainult neid, kes olid tema muutumist näinud ja talle kaasa elanud, need mõtted kajasid kaasa ka neis kolmes, kes mu ees esmakordselt Gaberi teksti kuulavad, suu natuke ammuli ja iga hetk valmis aplodeerima või vilistama. Mina tunnen sel hetkel, et Itaalial on puudu lihtsalt karismaatiline poliitik, kes korjaks üles “moraaliküsimuse” ja Berlusconi võiks olla võidetud. Mitte ainult Berlusconi.

Minu arvates tuleks Berlingueri puhul eriti tähele panna kahte asja. Esiteks: tuleb olla radikaalne (terve mõistuse ja paindlikkuse piirides). Teiseks: tervemõistuslik radikaalsus kõlab vastu uskumatult suures hulgas inimestes. Selle kaudu saab ehitada paremat maailma, või siis kasvõi teha tillukese tüki maailmast enda ümber paremaks ja ilusamaks kohaks.

Mis ei olegi nii vähe.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Kuulamiseks Modena City Ramblers’i laul “Berlingueri matused”, mis on osaliselt kohalikus dialektis, aga ma ei hakanud seda hetkel arusaadavuse mõttes mingisse Eesti murdesse panema…

Un popolo intero trattiene il respiro e fissa la bara,
Üks rahvas tervikuna hoiab hinge kinni ja sulgeb kirstu

sotto al palco e alla fotografia.
Rõdu all ja fotograafide ees

La città sembra un mare di rosse bandiere
Linn näib kui punaste lippude meri

e di fiori e di lacrime e di addii.
ja lillede meri ja hüvastijätupisarate

Eravamo all’Osteriola, una sera come tante,
Olime Osteriolas, ühel õhtul nagu ikka

a parlare come sempre di politica e di sport,
ja rääkisime nagu ikka poliitikast ja spordist

è arrivato Ghigo Forni, sbianchè come un linsol,
saabus Ghigo Forni, näost valge nagu lina

an s’capiva ‘na parola du bestemi e tri sfundon.
ei saanud midagi aru, kaks needust ja kolm puterdust

“Hanno detto per la radio che c’è stata una disgrazia,
Ütlesid raadios, et juhtus õnnetus

a Padova è stato male il segretario del PCI”
et Padovas jäi haigeks PCI sekretär

Luciano va al telefono parla in fretta e mette giù
Luciano läheb helistama, räägib kiirelt, prahvatab

“Ragazzi, sta morendo in compagno Berlinguer“.
poisid, on suremas compagno Berlinguer

Pipein l’è andè in canteina

Pipein läks keldrisse

a tor des butiglioun,
et tuua kümme pudelit

a i’am fat fora in tri quert d’ora,

need tühjendasime kolmveerand tunniga

l’era al vein ed l’ocasioun
ja see oli vein tähistamiseks

a m’arcord brisa s’le suces
ei mäleta mis juhtus

d’un trat as’sam catee

järsku leidsime end

in sema al treno c’as purteva

rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele

A Modena in stazione c’era il treno del partito,
Modena jaamas oli parteirong

ci ha raccolti tutti quanti, le bandiere e gli striscioni

mis kogus kokku meid kõiki, lipud ja loosungid

a Bologna han cominciato a tirare fuori il vino
Bolognas hakkasid välja võtma veini

e a leggersi a vicenda i titoli dell’Unità.
Ja lugema üksteisele Unità pealkirju

C’era Gianni lo spazzino con le carte da ramino,

Oli Gianni tänavapuhastaja, kes rummy kaartidega

ripuliva tutti quanti da Bulagna a Sas Marcoun,
meid kõiki puhtaks lõi, Bolognast Sasso Marconi’ni

ma a Firenze a selta fora Vitori “al professor”,
aga Firenzes hüppas välja Vitorio “professor”

do partidi quattro a zero dopo Gianni l’è stè boun.
kaks partiid neli-null ja siis Gianni jäi vaikseks

I vecc i an tachee
Vanad hakkasid

a recurder i teimp andee,
meenutama läinud aegu

i de d’la resisteinza
Resistenza päevi

quand’i eren partigian
kui olid olnud partisanid

a’n so brisa s’le cuntee
ma ei tea, kas see loeb

ma a la fine a s’am catee
aga lõpuks leidsime end

in sema al treno c’as purteva
rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele

Gli amici e i compagni lo piangono, i nemici gli rendono onore,
Sõbrad ja seltsimehed nutavad teda taga, vaenlased annavad au

Pertini siede impietrito e qualcosa è morto anche in lui.
Petrini istub kivistunult ja midagi on surnud ka temas

Pajetta ricorda con rabbia e parla con voce di tuono
Pajetta mäletab vihaga ja räägib kõuese häälega

ma non può riportarlo tra noi.
aga ei saa teda tagasi tuua meie hulka

Roma Termini scendiamo, srotoliamo le bandiere
,
Roma Terminis tuleme maha, rullime lahti lipud

ci fermiamo in piazza esedra per il solito caffè
peatume väljakul ringis tavapärase kohvi jaoks

parte Gianni il segretario e nueter tot adree
hakkab astuma Gianni, sekretär ja meie kõik tema taga

per andare a salutare il compagno Berlinguer
.
Et minna hüvasti jätma compagno Berlingueriga

Con i fazzoletti rossi ma le facce tutte scure,

Punaste taskurättidega kuid tumedate nägudega

non c’era tanta voglia di parlare tra di noi,
polnud suurt tahtmist rääkida

po’ n’idiota da ‘na ca la tachè a sghignazer,
siis üks idioot ühest majast hakkas irvitama

a g’lom cadeva a tgnir ferem Gigi se no a’l finiva mel.
suutsime Gigit paigal hoida, muidu oleks lõppenud halvasti

A sam seimpre ste de dre
oleme alati olnud tagapool

e quand’a sam rivee
ja kui jõudsime kohale

la piaza l’era pina
oli väljak täis

“ma quant comunesta a ghè”
“kui palju kommuniste on olemas”

‘a’n g’lom cadeva a veder un caz
me ei näinud mitte kuraditki

ma anc nueter as’ sam catee
aga ka meie ledisime end

in sema al treno c’as purteva
rongil, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer

Berlingueri matustele

Pipein l’è andè in canteina
Pipein läks keldrisse

a tor des butiglioun,

et tuua kümme pudelit

a i’am fat fora in tri quert d’ora,
need tühjendasime kolmveerand tunniga

l’era al vein ed l’ocasioun

ja see oli vein tähistamiseks

a m’arcord brisa s’le suces

ei mäleta mis juhtus

d’un trat as’sam catee
järsku leidsime end

in sema al treno c’as purteva

rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele

Advertisements