Eestis on Teise vabariigi 20. aastapäeva puhul tekkinud mitmeid diskussioone, et misasi on see eestlane. Analoogiline mõttestik on tihti üleval ka Itaalias, sest Itaalia riik, see on midagi kahtlustäratavat, ebaselget, noort; itaallane on seotud enam kodulinnaga kui riigiga, Itaalia poolsaare kõrgkultuur on kordi vanem kui riik või siis ka näiteks kristlik kirik… Ka sel aastal, kui möödus 150 aastat Itaalia ühendamisest, arutati tihti, et kas on üldse midagi, mis meid seob. Minu arvates, kuigi Itaalia on suur ja kirju, on nende 150 aastaga tekkinud siiski midagi, mis seob inimesi Palermost Torinoni, kõiki muid paiku nimetamata. Mis see täpselt on, seda on raske nimetada, kuid ühest aspektist tahaksin pisut kõnelda küll.

Kui miski on absoluutselt itaallaslik, siis väited “me ei ole tsiviliseeritud riik” ja “kõik teised Euroopas suudavad, ainult meie…” ja nii edasi ja nii edasi. Nende väidetega kipub aga olema nii nagu kõige muuga siin: keeruline ja mitte kunagi nagu esialgu paistab. Itaallased ei tunne valehäbi oma riigi kritiseerimise üle ning, lauaga lüües, iga viimase kui probleemi ja küsimuse kohta on kirjutatud vähemalt kümme raamatut, millest viis on väga head, kolm väljapaistvad ja üks geniaalne. Selle lõigu alguses mainitud laused on enesekriitika – “me ju tegelikult suudaksime paremini, miks me seda ei tee?”  Kuid nagu ma olen tähele pannud, sügav, faktidega toestatud kriitika tuleb peamiselt nendelt inimestelt, kes ei plaani siit  poolsaarelt mitte kuhugi minna vaid soovivad seda paremaks teha. Sest need, kellele ei meeldi, kes ei suuda, kelle isiklik elu on õnnelikum mujal, need lihtsalt lähevad (kuigi mõned tulevad mõnikord tagasi, sellest üks teine kord).

Ka meie siin blogis (või näiteks ka Eesti-Itaalia foorumis) kritiseerime Itaaliat küll ja veel, mitte küll nende raamatute tasemel, aga siiski samast põhimõttest lähtuvalt: see on riik, kus me elame ja on dovere civico probleeme näha. Kui midagi muuta suudame, siis saab veelgi parem, kasvõi omaenda ümbruses, kui muidu ei jaksa . See paik on siin tõesti väga segane, väga keeruline, suure hulga probleemidega, mis on erinevad kõigis regioonides, selle poolsaare segane õhkkond, miski, millele väljast vaadates üleüldse mingit nime ei saa anda. Aga see keerulisus, raskused, ebaselgus, bürokraatia, raskused töö leidmisel ja kõik muu ei peleta inimesi ära, sest siin on veel midagi kaunist, millest tahaks kinni hoida. Just selle kauni, ahhetamapaneva ja hingematva ning koduse ja südamessehaakiva pärast inimesed siin elavad, nii need, kes siin on sündinud kui ka need, kes on selle hiljem valinud.

Ma arvan, et ka Eestis ei ela inimesed mitte selle pärast, et nad on nii saamatud, et mujale ei pääse, vaid selle pärast, et nad hoolivad sellest riigist ja nad tahavad just seal ennast teostada, panustades niimoodi just tolle maalapi tulevikku, sellesse, et nende lastel oleks parem kui neil endal.

Ja tegelikult ei ole elu üldse nii tõsine. Tiriamo avanti, igaühel on oma tragöödiad, aga naeratame ikka. Elu tahab elamist ning probleemidega saab tegelikult hakkama. Sest ajapikku leiab ikka toredaid tuttavaid ning sõpru,  kui ise püüda ja tahta neid leida, settivad välja need riigi omapärad, millega on mõtet leppida ja ennast kohandada ja teised, millega tuleb võidelda. Mõned asjad on maailmas lihtsad ka ning elu nautimine ei ole sugugi mitte väheoluline nähtus. Ei ole vaja võtta kõike südamesse, protestantliku eetika kohaselt… Ja kui osutub, et riik, kus sa elad, on ikkagi, vaatamata pingutustele, võõras ja ebameeldiv, siis on kõige mõistlikum asi ära minna. Elu ei pea olema vaev ja kannatus ning kui inimese lemmikpaik, kultuur millest ta hoolib ja mida ta armastab on mujal, siis ei ole vajalik ennast päikese või kunsti või arhitektuuri või looduse pärast paigal hoida. Kuid see ei tähenda, et kõik peaksid samamoodi tundma. Ja see ei tähenda, et inimesed, kes maha jäävad oleksid kuidagi halvemad või saamatumad…

Ning lõpuks, illustratsiooniks ja emotsioonideks, paremaks seletuseks kui ma ise oskan anda, pisut muusikat (iga probleemi ja hetke kohta ajaloos on Itaalias mitte ainult 10 raamatut vaid ka 10 laulu, millest üks on geniaalne). Siin ta on, Giorgio Gaber – ma ei tunne end itaallasena.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Io G. G. sono nato e vivo a Milano.
Mina, G. G. olen sündinud ja elan Milanos

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
Aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage president,

non è per colpa mia
pole minu süü

ma questa nostra Patria
aga see meie isamaa

non so che cosa sia.
ei teagi, misasi see olema peaks

Può darsi che mi sbagli
Võib-olla, et ma eksin

che sia una bella idea
võib-olla on hea mõte

ma temo che diventi
kuid kardan, et see muutub

una brutta poesia.
halvaks luuleks.

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

non sento un gran bisogno
ma ei tunne suurt vajadust

dell’inno nazionale
riikliku hümni jaoks

di cui un po’ mi vergogno.
mida ma pisut häbenen.

In quanto ai calciatori
Või siis, kui jalgpallurite jaoks

non voglio giudicare
ei taha anda hinnanguid

i nostri non lo sanno
meie omad seda ei tunne

o hanno più pudore.
või on neil veel enam piinlik.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

se arrivo all’impudenza
mu otsekohesust

di dire che non sento
kui ütlen, et ma ei tunne

alcuna appartenenza.
mingit kuuluvust

E tranne Garibaldi
Ja kui välja arvata Garibaldi

e altri eroi gloriosi
ja teised kuulsad kangelased

non vedo alcun motivo
ei näe ma ühtki motiivi

per essere orgogliosi.
olemaks uhke.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ma ho in mente il fanatismo
aga mul mõlgub meeles fanatism

delle camicie nere
mustsärkide oma

al tempo del fascismo.
fašismi ajast.

Da cui un bel giorno nacque
Millest ühel kaunil päeval sündis

questa democrazia
see demokraatia

che a farle i complimenti
mille kiitmiseks

ci vuole fantasia.
on vaja fantaasiat.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Questo bel Paese
See kaunis maa

pieno di poesia
täis poeesiat

ha tante pretese
väga pretensioonikas

ma nel nostro mondo occidentale
ent meie läänemaailmas

è la periferia.
on vaid perifeeria

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ma questo nostro Stato
aga see meie riik

che voi rappresentate
keda teie esindate

mi sembra un po’ sfasciato.
näib pisut näo kaotanuna

E’ anche troppo chiaro
On ka liiga selge

agli occhi della gente
inimeste silmist

che tutto è calcolato
et kõik on välja rehkendet

e non funziona niente.
ja ei tööta miski.

Sarà che gli italiani
võib-olla kuna itaallased

per lunga tradizione
tänu kauasele praktikale

son troppo appassionati
on liiga vaimustatud

di ogni discussione.
igast arutelust.

Persino in parlamento
Isegi parlamendis

c’è un’aria incandescente
pragiseb õhk

si scannano su tutto
kõige peale hüpatakse kõrri

e poi non cambia niente.
ja pärast ei muutu midagi

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Mi scusi Presidente
Vabandage president

dovete convenire
peate kinnitama

che i limiti che abbiamo
et need piirid mis meil on

ce li dobbiamo dire.
neid tuleb tunnistada

Ma a parte il disfattismo
Kuid peale allaandmise

noi siamo quel che siamo
me oleme kes me oleme

e abbiamo anche un passato
ja meil on ka minevik

che non dimentichiamo.
mida me ei unusta

Mi scusi Presidente
Vabandage, president

ma forse noi italiani
aga äkki meie itaallased

per gli altri siamo solo
teiste jaoks oleme vaid

spaghetti e mandolini.
spaghetti ja mandoliinid.

Allora qui mi incazzo
Siin ma nüüd vihastan

son fiero e me ne vanto
olen uhke ja enesega rahul

gli sbatto sulla faccia
ning neile löön näkku

cos’è il Rinascimento.
misasi on renessanss

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda

Questo bel Paese
See kaunis maa

forse è poco saggio
ehk mitte väga arukas

ha le idee confuse
ning segaduses mõtetega

ma se fossi nato in altri luoghi
kuid kui oleksin sündunud mujal

poteva andarmi peggio.
oleks võinud minna hullemini.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

ormai ne ho dette tante
olen juba maininud mitut

c’è un’altra osservazione
kuid on veel üks tähelepanek

che credo sia importante.
usun, et oluline.

Rispetto agli stranieri
Võrreldes välismaalastega

noi ci crediamo meno
me usume vähemasse

ma forse abbiam capito
võib-olla oleme mõistnud

che il mondo è un teatrino.
et maailm on jandilava.

Mi scusi Presidente
Vabandage president

lo so che non gioite
tean, et te ei rõõmusta

se il grido “Italia, Italia”
kui hüüet “Itaalia, Itaalia”

c’è solo alle partite.
kuuleb vaid spordiväljakul.

Ma un po’ per non morire
Kuid pisut, et mitte surra

o forse un po’ per celia
või ehk veidi pilkena

abbiam fatto l’Europa
oleme teinud Euroopa

facciamo anche l’Italia.
teeme ka Itaalia.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo lo sono.
aga õnneks või kahjuks ma olen seda.

Io non mi sento italiano
Ma ei tunne end itaallasena

ma per fortuna o purtroppo
aga õnneks või kahjuks

per fortuna o purtroppo
õnneks või kahjuks

per fortuna
õnneks

per fortuna lo sono.
õnneks ma olen seda.