You are currently browsing the category archive for the ‘kirjandus’ category.

Täna on 25. aprill – 1945. aasta sel päeval vabastasid partisanid Itaalia. Eelnevatel aastatel oleme seda päeva lahti mõtestanud (Marco ja Kristjan), tänavu üks lugu Itaalia vaieldamatult ühelt parimalt Teise maailmasõja ning selle järelmite kirjeldajalt, Mario Rigoni Sternilt, kes on kõigi südames just oma humaansuse ning aususe tõttu. Lugu pärineb raamatust “Il bosco degli urogalli” ja kannab originaalis nime “Di là c’è la Carnia”

On möödunud kakskümmend aastat ja ikka see tundub kui eile. Tundub ka seepärast, et aega inimhinge elus ei mõõdeta kalendriga vaid juhtumustega, mis seal aset leiavad; nii nagu teed, mida sa käid, ei mõõdeta pikkuskilomeetrite vaid raja raskusega. Teekond Cervino põhjakülge pidi üles on palju pikem kui tee Milanost Napolisse mööda Autostrada del Sole 1‘t. Need pole ka midagi võrreldavat. Tema jaoks oli see möödas, nii nagu ma rääkima hakkasin, ent vaid täna võib leida mõtet enda tookordses käitumises; läbielamise ajal see võimalik ei olnud. Ta lugu kerkis mu ette, kui õhtul juurvilja-aeda üles kaevasin… Kuidas venelaste armee tungis idast peale, sakslased püüdsid koonduslaagreid evakueerida, kuid manöövrite kiiruse tõttu neil see alati ei õnnestunud; ning nii uitasidki nälginud sõjavangid väikeste rühmadena ühtede ja teiste suurtüki- ning tankiliinide vahel. Sedamoodi oli ta jõudnud Põhja-Poolast Sileesiasse, kus sakslased ta vangi võtsid ning söekaevandustesse tööle panid. Pole võimalik kirjeldada kui raske see aeg oli; pole võimalik ütelda, kui kaua see kestis, sest kõik oli alati pime. Must oli päev all kaevanduses, must oli öö Lageri barakkides, mustad olid näod, riided, Lageri kaevude vesi, mädanenud kartulid (üks pütt iga baraki kohta lõunaks ja õhtuks ning ei midagi muud). Ainus valge oli ilmeta silmade sklerootilisus ning vangide, itaallaste ja venelaste, alasti kehad, mida igal õhtul veeti puhkama ühisesse hauda.

Vene armee jätkas pealetungi ja Lageri valvurid tegid koos sõjaväearstiga vangide hulgast valiku. Nood olid kõik alasti, rivis, värbamisväljakul. Lipiku nöör ripnes kuivetunud kaelas ning lipik püsis rinnal, number sellel hästi näha. Arst möödus kiiresti, talle järgnemas Lagerfeldwebel koos nonde numbrite registriga. Too vaatas rutakalt jalgadest silmadeni, käed ette sirutatud ning ütles lühikesi sõnu, mis tähendasid: kerged tööd, rasked tööd, surm. Laagri marssalid märkisid pedantselt registrit. Kui nad jõudsid temani, tõmbas ta pingutusega tursunud kõhu sisse, ajas kõhnukese ja sisselangenud rinna ette. Meditsiiniametnik peatus hetkeks, heitis pilgu haavale, mis oli ta vasakul jalal – miinikild Albaaniast – ja ütles midagi Feldwebelile; puudutas sõrmeotstega tursunud kõhtu ja siis fikseeris nähtu. Ütles tema saatuse. Öösel viidi ta ära koos paljude teistega. Ühendusvagunid ei möödunud mitte raudteejaamast, vaid suure Kriegsgefangenenlageri juurest. Ka päevadel ja öödel rongis polnud mõõtühikut; aega lõid vaid kolksud ühenduskohtadel ning raudteelaste hääled. Rong peatus ühes sügavas orus ja nad tõsteti maha. Taas töötas ta kaevanduses. Raua omas, seekord. See oli kõrge mägi, kõigi astmetega nagu Dante puhastustules ja seal oli tuhandeid vange ja deporteerituid kõigist rahvustest. Seal oli kindlasti parem kui söekaevandustes, kuigi väga külm, sest töötati lahtise taeva all; ning ümberringi olid lumest valged mäed ja sügavad metsad. See talv oli raske, piinas lumega ning aeg-ajalt puutusid rauamaagiga vankrid vastu matmata kaaslaste külmunud kehi. Ainult keegi ei surnud nälga kuna Kaevandusühing andis toidulisa Lageriratsioonile. Kuidas olekski teisiti saanud tööd teha? Ükskord kaevandusringil kohtas ta poliitilisi väljasaadetuid; nad olid puhtad oma triibulistes vormiriietes ja täies jõus. Üks neist laulis vaiksel häälel itaalia keeles Bandiera rossat ja möödudes sosistas talle väga selgelt “Corraggio alpino, la va a pochi!”2 Aga tema oli selleks ajaks juba mõtisklenud põgenemise üle ja teadis nüüd, kus ta oli. See jõgi üleval oli Mur ning ülesvoolu minnes jõuaks ta piirile ning teisel poole Alpe ongi kodu.

See ei õnnestunud kuna üleval oli liiga palju lund ja tal ei olnud toitu, sandarmid püüdsid ta kinni kümne päevaga. Ta veetis kuu Straffenlageris ning tuli sealt elusana välja. Isegi praegu ei teadnud ta, kuidas. Isegi praegu, kakskümmend aastat hiljem. See kuu kuulus ühte teise ellu mis talle, kes teab kuidas, omaks sai. Grazis nad pandi puhastama pommirususid ja seal käsutasid Ungari SS-lased. Venelased olid juba Ungarisse tunginud ning nood olid sealt põgenenud koos oma naiste, kulla ja hobustega. Kuid nad häirisid kõiki ja tahtsid, et Lageri vangid neid tervitaksid tõstetud käega üteldes – Kirantass! Anda au ja ütelda “kirantass” või võtta vastu piitsahoop. Tema võttis viimaseid vastu palju. Ühel päeval ütles ungarlasest ohvitser itaalia keeles: “Võib-olla lõppeb sõda kiiresti; Hitleri salaarmee hävitab juudivaenlase ja teil on õnn töötada ja Euroopa uuesti üles ehitada. Kuid võib ka juhtuda, et venelased jõuavad kohale enne. Seesugusel juhul, ning eriti teilt, itaallastelt, me palume kaitset oma naistele.”

Ootamatult lõpetati nende kaevamine rusudes ja nad viidi linna piirile kaevama tankitõrje kraave. Üks mööduv naine pillas nende kaevikusse tüki musta leiba ja üks vanamees sosistas neile saksa keeles: “minge ära koju. Kõik on lõppemas. Alles kaputt!”

Lageris olid ungari valvurid tõmbunud oma kivist barakkidesse ja valitses vaikus. Ilma sõnagi ütlemata korjas ta oma vähesed järelejäänud asjad seljakotti, sidus räbaldunud sineli enda ümber, pani pähe alpivõitlejamütsi ja ütles oma kaaslastele: “Kui tahate tulla, mina lähen koju”. Oli aprilliõhtu 1945. Keegi teda ei peatanud.

Laager oli linna ääres, ta heitis tollele ühe pilgu: keset poolpurunenud katuseid ja kellatorne paistis loss; ta mäletas, et lossi all olid galeriikäigud, kuhu kõik peitusid ameeriklaste pommitamise ajal. Ta suundus sirgelt kaugete mägede poole, seal taga pidi olema Carnia3. Rohkem ta ei vaadanud tagasi. Oli aprilliõhtu 1945. aastal. Ta kõndis kiirustamata, kaugel majadest ja teedest. Öösiti magas mantli alla kerratõmbunult põõsastes paar tundi; sõi rohutaimi ning allesjäänud pöögi- ja vahtralehti, tooreid tigusid. Mõned korrad sattus ta rästapesale ja jõi nendest mune. Ühel ööl möödus ta mäeharjast ja lumesulamisveest, mis voolas alla teise oru poole: “see vesi läheb Aadria merre”, mõtles ta. Vahepeal möödus ta majadest, mis olid mahajäetud või pooleldi purustatud nagu need, mida ta oli näinud Balkanil; sisselangenud katused, kuulide jäetud must tahm seintel, tükkideks majapidamisriistad ja ärapõletatud süsi. Veel edasi leidis ta äravisatud püsse, ta võttis ühe, laadis, viskas üle õla ja jätkas oma teekonda pikki orgu.

Ta kõndis teelt eemal, läbi metsade ja üle karjamaade ning juhtus nii, et ta nägi vastu tulemas esimesi sakslasi: nad sammusid tähelepanelikult ja kahtlustavalt, automaat üle rinna, närviliselt. Pärast tuli neid teisigi, jalgratastel, seejärel üks grupp talumeeste vankril, mida vedasid kaks hobust: kõige kõrgemale oli paigutatud kuulipilduja ning binokliga ohvitser vaatles põhjalikult kõike ümbritsevat. Ta peitis end suurde puuõõnde, lasi neil mööduda ja sirutas välja püssitoru, sihtides aeglaselt ohvitserile. Aga ei tulistanud. Veerandtunni järel ta tühjendas püssi vastu kive jõepõhjas ning viskas relva vette. Ülejäänud päeva ta magas metsas. Öösel nägi ta orus tulesid ja hommikul pikka sakslaste kolonni tõusmas.

Mäe peal oli ta kuulnud kellade helinat ja tasapisi lähenes ta külale. Ta nägi lippe ja kuulis ka laulmist. Ta ületas oja ning oli majade vahel. Alguses jäi ta märkamatuks kuid veidikese aja pärast kiirustati tema poole. Lähenes üks, kes kandis peas alpivõitleja vormimütsi, millele oli kinnitatud Kaheksanda rügemendi märk, ning ümber kaela seotud punast rätikut. Ta oli relvastatud automaadiga. Mees küsis: “kust sa tuled, país4?” Mees juhatas ta trahterisse kus võis süüa kaks taldrikutäit oasuppi ja juua klaasi grappat; ent ta ei maitsnud midagi, ei rahuldanud nälga, ei janu, ei väsimust, ei vabadust. Mitte midagi. Nad panid tema mütsile paberist trikoloorikese ja ta naases teele. Kõndis, kõndis kogu aeg, aeglaselt. Nagu ta oleks tundnud hirmu kohalejõudmise ees ja oleks püüdnud seda hetke edasi lükata. Vasakul olid Veneto tasandikud oma suurte ja kiviste jõgedega, vasakul mäed alevite, külade ja lossidega. Mööda teid tulid ja läksid tanki- ja suurtükikolonnid; ta kohtas pikka veoautoderivi sõdurite ja tsiviilelanikega, kes laulsid ja lehvitasid lippe. Aga ta ei peatanud kedagi, ei küsinud kelleltki midagi. Ta lihtsalt kõndis. Läbis linna, kus ta oli 1937. aastal läbinud sõjaväeteenistuse meditsiinikontrolli, ent ta ei tundnud seda ära, seal ei olnud midagi mille järgi oleks võinud seda ära tunda. Olid purukspommitatud majad ja kiirustavad inimesed. Üks naine tuli tema juurde ja ütles: “sealpool, ühes majas on POA5 abistamiskeskus”. Ta ei läinud sinna. Läbi raskuste leidis ta tee, mis viis tema mägede poole. Aga ta ei otsinud seda mitte pea, vaid jalgadega.

Üks talumees sõitis temast vankriga mööda, ütles: “Tule peale”-“Ka mina lähen siit” Vankril oli vaat veini ja talumees pakkus seda talle juua, kui tal isu peaks olema. Ta heitis vankriheintele pikali ja vaatas taevast. Vein tekitas temas ereda kurbuse, veinitilgad olid peatunud tema habemel ja särasid päikese käes nagu rubiinid, heinapebred ja tühjad viljapead haakisid ennast tema juuste ning ülejäänud riiete külge. Ühel teeristil peatas talumees hobuse: “mina lähen siit, kui tahad tulla minu juurde… Homme võiksid puhanult teele tagasi pöörduda” . Ta ronis maha, torkas seljakoti selga ja lehvitas talumehele käega.

Kõndides ei vaadanud ta mägesid, vaid teeääri, kus kruusakivikeste vahel kasvas rohi. Ei mõelnud. Mäletas kui unenäos toda korda, kui ta oli käinud läbivaatusel sõjaväeringkonnas6; tookord oli ta paljude talumeeste seas, nüüd oli ta üksi. Üksi. “Kes teab, kas maja ukse ees on ikka veel need kaks puud? Ja maja sees? Albaaniast alates ta ei kirjutanud enam, võib-olla ta abiellus. Toni matsin kalmistule Elbasanis. Pjotr Ivanovitš. Kus võiks Pjotr Ivanovitš praegu? Ja Liza Mitz?” Ta kuulis ühe maja juurest hüütavat: “Hei! hei! Sina, alpino!” See oli naise hääl, kes rääkis kodust dialekti. Ta tõstis pea. Naine toetas ennast aiaäärisele. “Kust sa tuled?” Ta tegi žesti justkui ütledes “Väga kaugelt”. “Ega sa ei ole minu poega kohanud?” – ja ütles talle ees- ning perekonnanime. Ta raputas eituseks pead: aga kõik keda ta oli kohanud olid kellegi lapsed. Nagu omakülamees Toni, venelane Pjotr Siberist, poolakas Josef Krakowist, galiitslanna Liza. Naine jooksis talle tänavale järgi ning andis portsu kuuma polentat7 – “mul ei ole muud”, ütles.

See oli maiõhtu 1945. aastal, nii nagu praegugi. Kaks puud olid ikka veel alles ja oli ka tänav, kus ta oli nii palju mänginud, õued kivist väravate ja treppidega, oli ikka veel roheline värv väraval, nii nagu ta oli värvinud enne äraminekut; auk, kus haamrikesega tehti marmorist palle; ukse juures oli ikka veel tool, kus vanaisa suitsetas piipu ja vaatas piiritajaid ning messingist uksekäepide, mida ema kollase jahu ning äädikaga läikima lõi.

Ta kuulis enda ümber kutsumist, hõiklemist, paljude inimeste nutmist. Toas oli ikka kolm raudvoodit, kus ta oli koos vendadega maganud. Tema koht seina ääres, voodilinad, millele olid tikitud vanaema initsiaalid, sulepadjad punaste püüridega. Ta ei maganud, kuulas maja kogu öö kuni viimaks pääsukesed hakkasid uksekaarte all laulma. Palju aastaid ei olnud ta neid kuulnud.

Ta lahkus hommikul, naases õhtul, tiirutas kogu päeva metsas, nagu oleks kedagi otsinud. Kuni viimaks ühel õhtul vana onu, kortsuline ja valgejuukseline, kutsus teda juurviljaaeda üles kaevama. Kui nad olid lõpetanud, ütles vanamees: “Homme peame kartuleid kõplama”.

Tõlkinud Oudekki Loone

1Üks esimesi Itaalia kiirteesid, Kiirtee suure algustähega. Maailma kõige esimene kiirtee ehitati Itaalias 20.-datel Milano järvede äärde.

2Tüüpiline Alpisalkade ütlemine, tõlkes “julgust, alpino, on vähe ees” (vähe päevi teenistuses)

3ajaloolisgeograafiline regioon Friulis, mille kõik comuned kuuluvad praegusesse Udine provintsi

4kaaslane, omakandimees

5Pontificia opera di assistenza, Katoliku kiriku abiorganisatsioon

6kohustuslikul meditsiiniläbivaatusel

7 maisitangupuder

Compagni – Buon 25. aprile a tutti!

Torinost pärit Alessandro Baricco (s. 1958) astus itaalia kirjanduslavale 1990. aastate algul nende 80ndatel valitsenud kirjanike järelvoolus, keda Gruppo 63[1] kutsus “headeks” või “paipoisteks”, vastandades neid “kurikaeltele”, kes 90ndatel keskendusid pigem pulp-kirjandusele. Näib tõesti, et ilusatest asjadest kirjutamine mõjub ühtmoodi hästi nii lugejatele kui kriitikutele, praegu peetakse Bariccot üsna ühemõtteliselt tänapäeva itaalia kirjanduse üheks tippautoriks.[2]Ta palju tõlgitud ja pärjatud tekstide puhul on muuhulgas kiidetud nende musikaalsust ja rütmitunnet, oskuslikku keeleregistrite vaheldamist, julgust tavalugejaid” keele- ja punktuatsioonimängudega paeluda, lisaks räägitakse, et Baricco stiil olevat nakkav (vähemalt arvustajatele) ja tekst jäävat lugejat jälitama ka pärast tagakaane sulgemist.

“Novecento” (1994) on autori teine romaan ja jätab esmalugemisel tõepoolest mõnusa järelmaitse: pahaaimamatule publikule mängitakse “veidraid noote” ja muusikat, “mille saatel tantsib jumal, kui keegi ei näe”, heasüdamlik ja lihtsameelne trompetipuhuja Tim Tooney jutustab laheda vungiga lugusid 20. sajandi alguses ookeanil seilanud laevast Virginian ja seal klaverit mänginud Danny Boodmannist, kes talle vähe sobinud normid sujuvalt persse saatis ja laevalt ei tahtnudki maabuda, sest päriselu mängitakse rohkem kui 88 klaveriklahvil. Võib-olla mitte kõige originaalsem lugu oma meediumisse sulgunud geeniusest, aga hästi loetav, nii originaalis kui Vahur-Paul Põldma tõlkes. Igal juhul peajagu üle Baricco järgmisest romaani pähe avaldatud novellist “Siid” (1996; eesti keeles 2002 ja 2007), mille jõuetust ja 19. sajandist pärit oriendiihalust on raske raamatu lõpuni taluda.

Lühivorm kindlasti Bariccole sobib, teksti hajuvus ja tegelaste eskapism jätavad ühtekokku poeetilise mulje ning hästi arenenud jutusoonega oskab ta ritta lükkida palu, mille vahele jäävatesse lakuunidesse võib juba lugeja ise rahulikult juurde mõelda. “See lugu” (2005) on kahjuks üksjagu pikem ning tavapärased võtted enam ei kanna. Jutustajate ja nende motiivide rohkus hakkab mõjuma ruumitäitena ning Baricco kalduvus jutu keskele truisme heita ühes ülespuhutud keelekasutusega peksab lugejast välja viimsegi huvi tegelaste ja nende käekäigu vastu.

Romaan algab autorile üsna omase vinjetiga eelmise sajandi alguses aset leidnud Pariis-Madridi rallist, aga lisaks võidusõidule tuleb juttu veel tublidest vabrikuomanikest, maal üleskasvamisest, Esimesest ilmasõjast, emigratsioonist ja mitmest-setmest asjast, mis seotud kinnisevõitu Ultimo Parriga, isehakanud automehaaniku perekonnas sirgunud noormehega. Nagu ikka Baricco peategelaste puhul, on Ultimo ülesandeks ennast ainult talle arusaadavasse keelde sulgeda. Ultimo suunab oma demiurgilise pinge unistusse ehitada autobiograafiline 18 kurviga ringrada, omamoodi asfaldist mälukatedraal.

“Mina keeldun Ajalugu uskumast. Ajalugu on optiline illusioon. Väheste sekeldused, mida esitatakse nii, nagu nad puudutaksid kõikide elu. Aga see ei ole tõsi. Nad on võõras mure. Ajalooga silmitsi seistes tuleks meil keelduda selles osalemast. See on kellegi teise mõte, et meil tuleks osaleda. Teistel on vaja, et me lööks kaasa nende hulluse näitelaval,” ütleb Jelizaveta “Selles loos” (lk 168). Arvustaja Angelo Guglielmo nendib, et “Selle loo” puhul on tegu pretensioonika katsega kirjutada romaan 20. sajandist – lootuses, et süžee puudujäägid katab intellektuaalne bravuur.[3]

Katset ristata siin kaht “Novecentot”[4] – serveerida Bertolucci sellenimelisele filmile (1976) omast eepilisust ja ajaloohaaret omaenda “Novecentost” tuttavas maneristlikus kastmes – võib Baricco puhul tõesti uudseks pidada, arvesse võttes, kui vastumeelt talle ajalugu on. Kuigi “Caporetto memoriaal” – vahest kõige õnnestunum lõik “Selles loos” – on ajalooga tihedalt seotud (kõneldes Esimese ilmasõja ajal Itaaliale osaks saanud suurkaotusest ja sellele järgnenud taganemisest), jääb minevikukontekst Bariccole enamasti lihtsalt varjupaigaks, kuhu oma tegelasi pagendada. Neile on tarvis turvalist pesa, maja merekaldal, kus omaette siidikookonis nukkuda ja suuršedöövriks ette valmistuda, sellal kui tegelik ajalugu ilmub vaid stiihiana: väljaspool tegelaste kitsast püüet perfektsuse poole on neile muu maailma ja selle dünaamikaga suhestumine ainult ohtlik.

Nii Boodmann kui Ultimo kannavad üht kindlat loomise-ideed. Üheplaanilised, isegi ühesuunalised karakterid – nagu piljardikuulid, mis loetud põrgete järel peavad valitud auguni jõudma. Kuid kui Caporetto all sakslased itaallaste rindest läbi murravad, valgub järgneva taganemise käigus ühes Ultimo ja ta kahe parima sõbraga tasandikule sadu tuhandeid piljardikuule, selline segadus saab kaasa tuua vaid surma (kapten) ja korrumpeerumise (Cabirio). Boodmannil on vedanud, sest laeval sündinuna jääb ta Ajaloost eemale, Ameerikasse emigreerujaid teele sundinud põhjused teda ei puuduta, emigrandid moodustavad üürikese kuulajaskonna, kes küll tänulikult tantsib, aga kunagi ei naase. Ultimolegi on võidusõit üksildane sport, mis tuleb sulgeda ringrajale, mida sõidetakse üksipäini ilma ettevaatamatu publikuta. Ringraja ehitamiseks peab kõigepealt lõppema Teine maailmasõda, isikliku ajaloo tarvis peab ruumi tegema ja seiskuma üldine.

Jelizaveta: “Mulle meeldib niiviisi kirjutada, justnagu kirjutaks raamatut. See sarnaneb tantsimisega. Kord. Elegantsuse püüd. Taotleda liikumise sujuvust. Avada ja sulgeda. Teha midagi, mille viid lõpule. Fraase” (“See lugu”, lk 158). Korra loomise ja ringraja sulgemise poole püüdleb ka nii lugeja kui eksinud kaaslaste ja kogu maailma eest pagev Ultimo. Raamatu lõpuni ei tea keegi, mis tegelane ta selline on, “kuldse varjuga” poiss, selgitavad ta kodused, sellega peab leppima ka lugeja. Samamoodi jälitab keelebarjäär Boodmanni, kes oskab kindlasti paremini klaverit mängida kui rääkida. “Siidi” peategelane Hervé Joncour oma jaapani iludusega kõnelda ei oska ja abikaasaga suurt ei taha. Ühesuunalistelt karakteritelt on kindluse mõttes võetud viimasedki võimalused ennast selgeks teha väljaspool etteantud meediumi ning nende erakordse elu edastamise roll on antud jutustajale: Boodmannil on Tim Tooney, siidikaupmees hakkab elu lõpul ise jutuvestjaks ja Ultimol on Jelizaveta, veel üks “kuldse varjuga” tegelane, revolutsiooni eest Ameerikasse pagenud vene krahvitar, kes käib maakodudes klaveritunde andmas.

Jelizaveta elab välja kehvade olude ja madalat päritolu tööandjate tekitatud frustratsiooni, kirjutades fiktiivset päevikut nendesamade maainimeste “korrumpeerimisest”, perekondade seksuaalsest “hukka ajamisest”, läbi selle päeviku teavitab ta ka Ultimot nendevahelise suhte arengust. Hirm ükskõik millise konflikti ees jõuab nii kaugele, et pärast Ultimo ebaõnnestunud lähenemiskatset kirjutab krahvitar tolle jäljetust kadumisest ning Ultimo, lugenud sellist peenetundelist vihjet, pakibki asjad kokku ja kaob taas kord vaateväljalt. Järgneb veel kaks peatükki Jelizaveta päevikust, kirjutatud keskealisena ja seejärel juba vanadusest seniilsena, mis oma tasemelt küll esimese päevikupeatükini ei küüni, aga millest näiks justkui igati piisavat otste kokkutõmbamiseks. Aga ei, sealmaal, kus “See lugu” võiks juba otsa saada, astub ringrajale/lennuväljale hoopis Ultimo imbetsillist poolvend, kes püüab lugejale märku anda, kuidas siis üht fraasi algusest lõpuni kirjutatakse. 18 lehekülge ja 49 fraasi tapvaid kordusi, kus magamajäämise vältimiseks tuleb õppida lõigu keskele vaatamist, sinna, kus fraas on lõpuks valmis saanud, enne kui seda uuesti ümberhakatakse ütlema. Siinkohal muutub arusaadavaks tuntud itaalia satiiriku Daniele Luttazzi esmapilgul jõhkrana tunduv kommentaar Baricco esikromaanile “Vihalossid”: “Loobusin raamatut vastu seina viskamast ainult seetõttu, et viibisin parajasti raamatupoes.”[5]

Baricco kirjutamisoskuses ei kahtle vist keegi, ta ise kõige vähem. Ta on professionaalne jutuvestja, kes oma meediumi ja potentsiaalset lugejaskonda võrdlemisi hästi tunneb. Mõttepauside lakuunid “Selle loo” sissejuhatuses, kaldkriipsude taha koondatud fraasijupid “Novecentos” ja kõik punktuatsiooniuputused, mis ta tekstides esinevad, on partituuriks, mis (ette)lugejale-kuulajale selgeks teevad, millise koha peal õigeid pause teha. Hakkab tunduma, et keele voolavus – mis on kaasa toonud ka kõik need teatrilavastused, helikandjail raamatud ja avalikud  ettelugemised – teenib vaid üht eesmärki: Bariccole meeldib tema enda hääl, kas siis päriselt kuulates või oma lugejate peades tekkivaid kajasid ette kujutades.

Publik jätab demiurg Baricco tegelikult niisama ükskõikseks nagu Virginiani reisijad Boodmanni ja nagu Ultimo võidusõidurada on mõeldud  sõitmiseks üheleainsale juhile, ilma pööblita ringraja ääres, kes seal seisaksid niikuinii ainult avariide ootuses. Samas on jutustaja Bariccol publikut vaja – et tema tekst talle tagasi kõlaks, talle turvalise kookoni tagaks, milles uusi, laineid löövaid ja korda loovaid romaane-novelle kirjutada. Nii ta kirjutabki teemast, mida kõige paremini tunneb: iseendast, hästikirjutamisest, kirjanikust-loojast, ideaalist, kus korralooja end korratu maailma eest peidab: vältimaks selle räpasusega kokkupuutumist, korrumpeerumist. Tarvis oleks lausa leskovilikku sulge, et kirjeldada selle situatsiooni kogu absurdsust, kus Baricco võtab oma tõlkijat Põldmad vastu “väga suures, samas hubases saalis, kus olid raamaturiiulid ja nendel ainult Baricco teosed kõikvõimalikes keeltes”.[6]

Kui parafraseerida Andrea Scanzit,[7] siis kirjanikku, kes poleks nartsissist, ei ole veel nähtud ja müüvus (turutundlikkus) ei ole patt (kuigi kriitikud vahel kalduvad nii arvama), aga probleem on selles, et “Selles loos” ei tööta peaaegu mitte miski. Kahjuks on kirjaniku enesekesksus nii
vägivaldselt teose lehekülgedele trüginud, et lahkesti pakutud lakuunide kiuste teosele endale ega lugejatele ruumi ei jää. Ja kui nüüd “Novecento” juurde tagasi tulla, siis ilmneb, et seal jutuvestja Baricco (Tooney) räägib demiurg Bariccost (Boodmann) ja sellest, kuidas too (klaverit mängides) maailma korrastab, mis omakorda on meieni jõudnud ühe sellise korda seatud raamatuna (“Novecento”). Kujutluspildile Bariccost “Novecentot” ette lugemas eelistaksin uuesti vaadata filmi “Being John Malkovich”.

Autor: Kristjan Pruul, Milano


[1] Gruppo 63 oli 1960. aastate kirjanduslik liikumine, mis ühendas kirjanikke ja kriitikuid (sh Umberto Eco ja Nanni Balestrini), kes defineerisid end neoavangardistidena ja rõhutasid eksperimenteerimist vastukaaluks toona valitsenud neorealistlikule suunale. 90ndatel vallandasid nad keskustelu, toetades “kurikaelte” katsetusi.

[2] Eesti kriitika kalduvust Baricco puhul lauskiitusele anduda märgib oma arvustuses ka Mari Peegel: M. Peegel, Alessandro Baricco jutustab “Seda lugu”. , 27.03.2009. Eesti Päevaleht. Ilmekas on juba “Novecento”-lavastuse arvustuse pealkiri: E. Koff, Kõigi aegade tipp. Teater.  Muusika. Kino, 2004, nr 3.

[3]A. Guglielmo,“Questa storia” non è una bella storia. l’Unità, 03.01.2006. Tänavu 80. sünnipäeva tähistanud kriitik ja endine Itaalia avaliku telekanali RaiTre direktor kuulus samuti Gruppo 63-e.

[4]M. Beccaria, Questa Storia. Il Riformista, 15.11.2005.

[5] Vt G. Mercadante intervjuud Daniele Luttazziga (Orizzonti, 2004, nr 25).

[6] V.-P. Põldma, Järelsõna Novecento raamatule. Rmt-s: A. Baricco, Novecento. Tallinn, 2008, lk 67.

[7] A. Scanzi, Emmaus, il dribbling sbagliato di Alessandro Baricco. La Stampa, 23.12.2009. Scanzi räägib mõistagi, et romaanis “Emmaus” ei tööta tema jaoks peaaegu mitte miski.

Arvustus ilmus ka Vikerkaares

savianoEestiski võrdlemisi märgatava vastukaja osaliseks saanud Roberto Saviano “Go­morra” edul on kindlasti mitmeid põhjuseid. Napoli organiseeritud kuritegevuse analüüsi ja autorile osaks saanud ähvarduste kõrval ei tohiks kindlasti mööda vaadata teose kirjanduslikest külgedest, oskuslikust balansseerimisest uuriva ajakirjanduse ja ilukirjanduse vahel. Kui ingliskeelses maailmas (kardetavasti kehvapoolse tõlke tõttu) paigutati raamat üsna ühemõtteliselt non-fiction’i osakonda ja ühes Rooma raamatupoes võis teda näha hoopis reisikirjanduse riiulis (ikkagi “reis”), siis Itaalias vallandas teos päris elava keskustelu just nimelt belletristilise vaatepunkti ümber.

Nii avaldas Bologna kirjanikekollektiivi Wu Ming1 kuuluv autor 2008. aastal memorandumi “New Italian Epic”, kus otsib ühiseid elemente vabalt valitud teostest, mis ilmunud aastail 1993–2008. Selles kirjandusliku zeitgeist’i analüüsis, kus muide “Gomorral” on suhteliselt keskne roll, jõuatakse põhijoontes järgmiste väideteni.

Kirjanduslikud ja keelelised registrid vahelduvad tekstiloomes pigem vaevu hoomatavalt kui mänglevalt – teksti parema edasiandmise, mitte eksperimenteerimise huvides. Kirjutatus ilmneb autori eetiline (ja poliitiline) pühendumus, vastutuse võtmine, postmodernistlikust kõrvalseisja positsioonist loobumine, teksti keskele viskumine, sellega samastumine ja soov pakkuda seesugust kogemust ka lugejale. Kadunud suurnarratiivide (kirjanduslike ja poliitiliste) asemele otsitakse uusi, eepilisi, võimalikult laia allegoorilise väljaga narratiive.

Memorandum (mille versioon 3.0 on tänaseks ka eraldi raamatuna avaldatud) tekitas teravat poleemikat ja ehkki ta võib näida lihtsalt pisut naiivse naasmisena “mil­lestki tähtsast” kirjutamise juurde või kattevarjuna “neoneorealismile”, pakub ta kindlasti võtit mõistmaks nii mõndagi aspekti ka Roberto Saviano “Gomorras”.

Registrite valik, millele “Gomorra” on rajatud ja mis omakorda püüavad lihtsustada tekstile lähenemist, on tõesti pillavalt lai. Sujuva elegantsiga liigub Saviano autobiograafilise romaani ja uuriva ajakirjanduse, antropoloogiliste välivaatluste ja poliitökonoomilise kriitika, detektiivromaani ja grahamgreene’iliku j’accuse-teose vahel.2

Tegemist ei ole ühtlustatud fiktsiooniloomega, Saviano võib kord mõnest ajaleheartiklist või dokumendist otsesõnu juttu teha ja teisal kasutada mõnd artiklit hoopis “isiklikumat” laadi stseeni tarvis.3 Võib muidugi küsida, millised Saviano allikad üldse ei kannaks teatavat fiktsionaalset või žanriomapära pitserit. Ajaleheartiklitest, politsei pressikonverentsidest ja kohtuprotokollidest pealtnägijate tunnistuste, pealtkuulatud telefonikõnede ja Napoli aguleis levivate anekdootideni – kõigel on erinev tõeväärtus ja oma kindel viis informatsiooni edasiandmiseks, meetod tihti olulisem kui sündmus ise.

Kuidagi ei saa mööda ka fiktsiooni rollist camorra liikmete seas. Raske on näha vahet, kus popkultuur peab aitama kurjategijatel brände kujundada või kus see nende enda elu juhib. Nõnda saadavad naissoost klannipealikke “Kill Billi” eeskujul kollasesse riietatud naiskillerid, kerkivad filmist “Scarface” kopeeritud ehitusloata villad, arreteeritud bossid ilmuvad reporterite ette nagu Hollywoodi filmistaarid, altkulmu kaamerasse põrnitsedes, teadmisega, et just nii neid jäädakse mäletama ja nende ees hirmu tundma.

Saviano ees on kahekordne ülesanne: kuidas sellest tekstide plejaadist välja lugeda “reaalsus” ja reaalsus omakorda teks­tua­liseerida. Kuigi kirjeldatud sündmused ei ole reaalsemad kui teistes Itaalia organiseeritud kuritegevusest kirjutatud raamatutes, on tema kirjutanud realistlikumalt. Kogunud erinevad seigad meeldejäävateks sündmusteks, millel on omakorda taastootvad väärtused, neid võib üha uuesti jutustada nagu antiiktragöödiaid uuesti lavastada – Matteo Garrone film või “Gomorra” arvukad instseneeringud Itaalia teatrilavadel räägivad ikkagi raamatus jutustatust, mitte sellest, kuidas seda jutustati.

Saviano on ise intervjuus tunnistanud, et kuivem ajakirjanduslik stiil või siis lõpuni ilukirjanduslik tekst oleks tema arust võinud tekitada liigsuure lõhe lugeja ja loetu vahele.4 Vastukaaluks laseb ta kõiki sündmusi kokku põimida minajutustajal, kes on tõenäoliselt kõige ilukirjanduslikum element Gomorras üldse, omni­presentne laulik, kes lugejat läbi Napoli põrguringide juhatab, on vaid tühi kest, mis vajadusel uusi vorme omandab.

Ühelt poolt veab ta lugeja eest näppudega üle Kalašnikovi jäetud kuuliaukude, topib ninapidi üha võikamatasse seikadesse, ükskõik kas siis autor ise viibis nende stseenide juures või andis hääle hoopis mõnele tunnistajale, kes tahaks olla kuuldud, aga mitte nimetatud. Teisalt jätab minajutustaja piisavalt ruumi poolautobiograafilisele tegelasele, kes Saviano motiive kipub lapsepõlvetraumadele taandama. Minajutustaja vaat et vuajeristlikku painet camorra tegevuse suhtes selgitab 13-aastase Robbe kogetud seik, mis üsna üheselt seob surma (tahtmatu) erektsiooniga, ja vastuhakk isa konformistlik-alandlikule mõtteviisile sümboliseerib Saviano hilisemat otsust astuda vastu Napolis valitsevale vaikimisele.

Selline lugeja kättpidi vedamine ja seletuste andmine võiks tüütukski osutuda, kui kõikide nende personifikatsioonide tagant ei tõuseks ikka ja jälle Saviano-autori tegelaskuju. Hoolimata välisest tagasihoidlikkusest on tal oma kirjanduslik ja poliitiline agenda, ta tahabki anda oma hääle neile lugudele, kus peategelased seda ise veel ei julge, kirjutada moel, mis Pasolinini vahest ei küüni, aga oleks ühiskonnas vähemalt sama oluline. Lõppude lõpuks on temagi üks napollasi, kes otsib viisi, kuidas oma elu elada täiel rinnal ja camorra’t kartmata ning selgeks teha, et praegu ei ole tegu Meh­­hiko narkokartellide ega Angoola lapssõduritega (kuigi camorra on tõenäoliselt mõlematega ärilistes suhetes), vaid tema kodulinnaga.

Selle soovi täitumiseks peab ta tõestama, et Napolis ja Campanias toimuv ei ole nor­mist kõrvale kaldumine, vaid tavaliste ma­janduslike efektide kuhjumine. Camorra või “Süsteem”, nagu seda kutsuvad kirjeldatud maailma kodanikud, on oma olemuselt sama totaalne kui kapitalistlik maailmakord, mille pragudes ta tegutseb. Saviano kasutab camorra’t meie kõigi ühiskonna allegooriana, selle toimemehhanismidest kirjutamine võrdub autori jaoks neoliberalistliku majandussüsteemi kriitikaga.

Kuritegeliku maailma erinevaid sektoreid ükshaaval analüüsides jõuab ta ikka ja jälle arusaamiseni, et camorra töötab alati käsikäes “legaalse” ärimaailmaga ning et camorra ise lähtub pigem majanduslikust kui sõjalisest või poliitilisest loogikast. Süsteem on edukam kui teised grupeeringud, sest ta ei vastandu poliitilisele korrale nagu Cosa Nostra, camorra lihtsalt kas leiab meetodi koostööks poliitikutega või siis hävitab nende karjääri, ilma et ta seejuures ise poliitikute positsiooni ihaldaks.

Nõnda jõuabki “Gomorra” üsna lootusetu lõppjärelduseni, camorra vastu nagu ei olekski võimalik võidelda, sest klannipealike arreteerimine laseb esile kerkida uutel “ärimeestel”, võimaldab aegunud ärimeetodeid asendada uute ja innovatiivsematega. Legaalse ja illegaalse segunemisel tekkivad lõputud viisid kasumi suurendamiseks on iga suurfirma unistus: võimalus pääseda seadustega ette nähtud piirangutest, mis samal ajal konkurente edasi kammitseksid.

Paljuski tuleneb selline lootusetus ideoloogia kui sellise surmast. Nii nagu poliitmaastikul puuduvad jõud, kes tegeleksid reaalselt alternatiivide otsimisega, ei loe camorra’ga kaasa minevate poliitikute puhul nende parteiline päritolu. Ometi ei lasku Saviano mõne minevikuideoloogia elluäratamiseni. Tema viimane lootus rajaneb tavalisel inimesel, usul, et ükspäev suudavad Napoli enda elanikud lahti öelda vaikimisest ja camorra loogikaga kaasa minemisest.

Seni on lootus “elada täiel rinnal” jäänud vaid lootuseks, romaani ilmumise järel sai Roberto Savianost endast Roberto-kirjanik, tegelane “Gomorra” kaante vahel, metamorfoos, mis sundis lõpuks Saviano “Go­morra” kirjutamist kahetsema. Nii nagu camorra klannipealike hiigeledu hind on varem või hiljem isolatsioon – olgu vanglas või karabinjeeride eest end salakorterites varjates –, nii pidi Saviano loobuma senisest elust ja peituma omakorda kara­bin­jeeride kasarmutesse. Kui lugeda ajalehtedest lugusid, kuidas järjekordsed “Gomorras” mainitud klannipealikud on kinni nabitud, on samas tunda ootuse hõngu: kunas avaneb võimalus kirjutada lugu sellest, kuidas ca­morra lõpuks ometi tabas Saviano. “Go­morra” ei ole ju j’accuse Campanias baseeruva ja oma kombitsaid üle maailma sirutava camorra vastu. Pigem süüdistus kõigile, ühtviisi Lõuna- ja Põhja-Itaaliale, poliitikuile ja rahvusvahelistele korporatsioonidele; näitamine, et globaalne maailmakord on see, mis lubab Süsteemil eksisteerida ja kontrollimatult laieneda. “Gomorra” viimaseks süüdistuseks aga jääb osutus lugejale: mina tegin, mis suutsin, aga sina?

Autor: Kristjan Pruul, Milano

Lugu on kirjutatud Vikerkaare tellimusel

1 Wu Ming (hiina k-s: ei keegi) on viimase kümnendi üks huvitamaid nähtusi itaalia kirjanduses: “anonüümne” rühmitus, mis avaldab peamiselt kollektiivseid romaane, kuigi eri liikmed on ka sooloprojekte kirjutanud. Rahvusvahelist edu saavutati esmakordselt Luther Blissetti pseudonüümi all avaldatud kollektiivse romaaniga “Q”, millele käesoleval sügisel on oodata järge (eesti keeles on Luther Blissettiga võimalik tutvust teha näiteks Margus Tamme artikli vahendusel Artishoki ajaveebis: http://artishok.blogspot.com/2008/08/suurmeeste-elulood-ii-luther-blissett_25.html). Rühmitus on ka üks peamisi copyleft-ideede levitajaid Itaalias ja seetõttu on nende teosed (k.a mõned tõlked) vabalt kätte saadavad nende veebilehel: http://www. wumingfoundation.com/

2 Vrd Greene’i “J’accuse: The Dark Side of Nice” (1982)

3 Segadus “Gomorra” ilukirjanduse või ajakirjandusena lugemise ümber sai ainult hoogu juurde pärast seda, kui Napoli ajakirjanik Simone Di Meo süüdistas Savianot Di Meo Cronache di Napoli ajalehes avaldatud artiklite plagieerimises. Sellisel süüdistusel oleks tõesti kaalu vaid siis, kui tegemist oleks tõsiajakirjandusliku teosega.

Unustage Sopranod. Unustage “Ristiisa”. Unustage väited nagu “kui maffiat ei oleks, siis sitsiillased ei tantsiks vabadel hetketel nii kaunilt tangot”. Kuulake neid paljusid itaallasi, kelle huultel sõnad “camorra” või “‘ndragheta” või “maffia” kõlavad mürgise vihkamisega ning vaadake nende silmi, mis maffiavastaste magistraatide Falcone ja Borsellino nimedegi mainimisel veega täituvad. Ja siis lugege Roberto Saviano imelise kerguse ja emotsionaalse haaravusega kirja pandud romaani ja vaadake Matteo Garrone filmi, mis selle teksti essentsi on imeusutavalt ekraanile toonud. Filmi, mis esitab ilustamiseta, peaaegu dokumentalistlikul moel maad, mis on täielikult maffia kätes, lastes tegevuspaikadel juhtida pildirežiid.

Uskumatu usutavus

Me oleme seal, ekraanil, me elame ja kannatame, filmiruum ja reaalne ruum saavad üheks, saadetuna napoli ja caserta dialektist (enamik näitlejaid on tavalised noored neist piirkonnist), päriselulise detailirikkusega, inimese vaatepunktist. Dünaamiline ja täpne operaatoritöö viib meid kaasa kolmeteistkümneaastane Totòga, kes aitab ema, viies toitu koju lähedalelavatele perekondadele ja tahab saada suureks ning sõita autoga motorino asemel. Suured selles maailmas on aga märgitud püstolikuulidega ning ainus, mis seal loeb, on raha ning surnud kehade arvestus. Seda taipavad selgelt hilisteismelised Marco ja Ciro, kuigi muu maailmas võib neile segaseks jääda, kuid fakt, et suuremad relvad annavad territooriumi, kus käskida, on neile hästi tuntud.

Selles tumedas ja raskes maailmas elab geniaalne rätsep Pasquale, kes armastab oma tööd üle kõige, kuid soov saada tunnustust ja palka, mida kasvõi liialdades võiks õiglaseks nimetada, viib ta vaid ohtlikesse olukordadesse. Maestro, ütleb Pasquale oma naisele pärast salajast loengut, mis antud Hiina tööliste – arvatavasti vähemakstud illegaalsete immigrantide – vabrikus, nad kummardasid mulle ja ütlesid maestro. Kuid paraku elab ta Süsteemis, kus väärikusel ja armastusel ei ole kohta, sest raha neid otseselt ei vaja.

Raha vajab vaid kellegi omandiks olemist, suurtes kogustes – ning kui tehase ohtlikke prügijäätmeid saab ümber töödelda 25 senti kilolt odavamalt – poole hinnaga – siis ei ole ju oluline, mis nendega tegelikult juhtub. Ohtlike jäätmete tootjale ei ole reaalselt oluline, kui vanad on inimesed, kes veavad prügi laiali mööda ladustamispaika, et sellest seal ebaseaduslikult komposti teha (ja kas neil on vaja patja istmele, et esiklaasist välja näha) ning ülimürgiseid jäätmeid, mida ka Itaalias matta ei riskita, võib ju lõpuks ka humanitaarabi nime all Aafrikasse saata: jäätmed, mille ligi saatjad ainult maskides ning spetsülikondades minna riskivad – darthvaderliku hingamise saatel.

Filmi soundtrack haarabki oma lihtsa geniaalsusega koosnedes peamiselt neistsamust helidest ja häältest, mida demonstreeritavais paikades iga päev kuuleb ning annab reaalsusetunde, ja hetkiti kõlav neomelodico, muusikastiil, mille loojaks peetakse camorristat Luigi Giulianot, paneb i-le täpi. Need on just need laulud, mida võib kuulda enamikes Napoli baaridest ja autoaknaist – ja mis on ka üheks kuritegelikest äridest. See on muusika, mida põhja-Itaalias peaaegu ei kuule, erandina mõned üksikud esitajad – näiteks ka “Gomorras” kõlav tugevasõnumiline Nino d’Angelo. Kaasaegne Napoli etno, see on neomelodico, loodud kuulamaks just neil tänavail ja millesse riietatuna omandab Garrone film selle viimase tõelisusepuudutuse, südamessetungiva ehtsuse.

Hädaohtlik usutavus

Filmi aluseks olnud romaani “Gomorra”, 2006. aastal Itaalias edetabeleid rünnanud ja 2007. aastal NYTimesi poolt saja maailma parima raamatu hulka valitud teose fenomen seisneb just sellessamas ehtsuses ja usutavuses. Kuid – tähelepanu! – seda ei ole kerge lugeda, see pole lektüür lennukisse või elektrirongi, et paari lehe kaupa vabadel hetkedel meelt lahutada (kui teil ei ole just plaani oma peatusest alati mööda sõita). “Gomorra” on raamat, mis ei näita Il Bel Paeset, Ilusat Maad, nagu itaallased oma kodumaad kutsuvad, mitte kultuuri- ja ajaloohõngulise imena, vaid demonstreerib tema musta poolt, camorra majanduslikku impeeriumi ning selle maailmavalitsemisigatsust. Kuigi Saviano sile keelekasutus on imeline ja naudingutvalmistav, paneb see raamat lugedes ikka ja jälle peatuma ning mõtlema, vaatama neidsamu riideid, firmamärgiga või mitte, mida tehakse camorra tumedates tehastes, kingi, toitu, kõike, mida me tarbime USAst Eestini, Itaaliast Hiinani ning mis kõik on osa sellest elust, mis on röövinud paljudelt inimeseksolemise mõiste.

Saviano ise kirjutas oma esikraamatuga alla ka oma surmaotsusele, sest nii ehtne pilt ei saa mõjumata jääda isegi camorristidele endile, hirmutavalt. Nii liigub noor kirjanik ja ajakirjanik vaid politsei või karabinjeeride valve all – ka tema on maksnud valiku eest rääkida karmi hinda. Nagu ta ütles ise ühes intervjuus mõni aasta tagasi:

Perse see edu. Ma tahan elu, vaat nii. Ma tahan kodu. Ma tahan armuda, juua õlut avalikus kohas, minna raamatukokku ja valida raamatuid lugemiseks, tutvudes neljandikuga kaanetekstist. Ma tahan jalutada, võtta päikest, hulkuda vihmas, kohata inimesi ilma hirmuta ja ilma oma ema ehmatamata. /../ Kurat, ma olen ainult kahekümnekaheksa aastane! Ma tahan kirjutada, kirjutada, kirjutada, sest see on minu kirg ja minu vastupanu ja mina, kirjutamaks, pean olema küünarnukkideni reaalsuses, tundma selle lõhna ja mitte elama steriilselt nagu mingis dekompressioonikambris, karabinjeeride kasarmus – täna siin, homme kahesaja kilomeetri kaugusel – ümberpaigutatuna nagu mingi pakk, ilma teadmata, mis juhtub või võiks juhtuda.”

Just selle kohutava ja katastroofilise elu täpne kujutamine on nii Saviano raamatu kui Garrone filmi menu aluseks. See absoluutne reostamine, absoluutne ebamoraalsus, absoluutne vägivald, absoluutne võimu kuritarvitamine, absoluutne noorukite elu hävitamine – nende noorukite, kelle silmis ei ole enam armastust ja mistõttu neomelodici tekstid kõlavad üdini võltsilt – ongi maffia, organiseeritud kuritegevus, oma kõige puhtamal kujul. Seepärast tuligi teil unustada rämps, mille nimi on Sopranod, glamuur, millega Hollywood armastab reaalsust ilustada: Gomorra, filmi ja raamatuna, eitab sirgjooneliselt niisugust lähenemist ning näitab maffiat tema reaalsel kujul: räpane asjandus – igas mõttes räpane – obstsöönne ja tulevikuta.

Vastutad just sina

Kuid Gomorras kujutatu ei ole siiski maa, kus poleks valikut. Igaühel meist, ka kõige raskemates oludes, on valik jääda inimeseks, kõlab teose ehk kõige olulisema sõnumina. Selle valiku teevad filmis kõik juhtivad karakterid, otsustades ühte või teist viisi, valides Süsteemi või Inimkonna, hüljates sõbrad ja arnastuse või asudes nende poole teele.

Kuid autost lõplikult välja astunud Roberto vabanenud olek, raamatu autor Saviano valmidus oma elu katkestada, rääkimaks tõtt, mõrvatud Falcone ja Borsellino otsusekindlus ning tuhandete teiste, nimedeta, purustatud eludega, vaprus Süsteemist loobuda ja sellele vastu astuda, teeb reaalsuse lõpuks helgeks ning lootusrikkaks, keerates filmile, romaanile ning elule ootamatu vindi ning meenub, milline oli Gomorra saatus piiblis.

Ka meil on valik.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

«Gomorrat», nii raamatut kui filmi, esitletakse täna kell 18.30 Sõpruse kinos

Arvustus ilmus ka Postimehes

Loe ka mida arvas endine politseinik Andres Anvelt

Loe ka, mida kirjutas Kristel siinsamas blogis

Minu uudishimu noore kirjaniku Roberto Saviano bestselleri “Gomorra” suhtes hakkas kasvama alles siis kui camorristid autorit surmaga ähvardama hakkasid.

Raamatu menu oli Itaalias plahvatanud märgatavalt varem, kuid ma ei tormanud seda kohe lugema – pahatihti on bestsellerid lihtsalt pealetükkiva turunduse poolt õhku täis puhutud seebimullid. Olen itaalia kirjanduse suur austaja, aga selle parim osa jääb minu meelest 80ndatest aastatest ettepoole, jättes välja paar Alessandro Baricco ning Mauro Corona raamatut, olen viimasel ajal uudiskirjanduses järjepidevalt pettunud. Lisaks sellele on organiseeritud kuritegevuse kohta kirjutatud teoseid  siinmaal jalaga segada, üks täpsem ja põhjalikum kui teine. Milles võis järjekordne raamat samal teemal erineda kõigist eelnevatest? Ühesõnaga, alguses olin umbusklik.

Muidugi, juba enne, kui kuulsin, et Saviano peab liikuma ihukaitsega, sest tema loomingu pärast ei soovi teatud inimesed teda elusana näha, pidasin camorrat üheks ääretult jultunud ning külmavereliseks organisatsiooniks, kuid siiski jäi arusaamatuks, mis võis  nii hullusti riivata kirjasõnas neid, keda pole kunagi heidutanud isegi mitte riik oma karabinieeride, maffiakomisjonide ning politseiga?

Juhus pistis mulle tol hetkel „Gomorra” pihku ning jõudmata isegi tajuda raamatu ülesehitust või žanri, lummas Saviano omapärane stiil mind juba paari esimese leheküljega.

„Konteiner kiikus edasi-tagasi, kui kraana seda laeva kohal tõstis. Sprider, mehhanism, mis konteineri kraana külge haagib, ei suutnud liigutust vaos hoida. Ühtäkki avanesid halvastikinnitatud luugid ja hakkas sadama kümneid inimkehi. Tundusid olevat mannekeenid. Aga maapinda puudutades lõhkesid pead nagu need tõelised. Ja need olidki tõelised pead. Konteinerist langes mehi ja naisi. Ka mõni poisike. Surnud. Külmunud, hunnikus, üksteise otsas. Kõrvuti nagu heeringad karbis. Need olid hiinlased, kes kunagi ei sure. Igavesed inimesed, kelle dokumendid käest kätte käivad.”

Lühikesed laused, millest mõned isegi tegusõnata jäetud, ebareeglipärased, aga elus. Just see südametukse, mis annab kirjeldustele silmad ning elustab fakte põletava tundlikkusega, on minu jaoks „Gomorras” kõige hinnatavam ning väärtuslikum tegur. Teisiti poleks ta inimeste teadlikkust nii sügavasti ja sellises hiiglaslikus mastaabis vapustanud nii lokaalse nähtusega nagu camorra. Või õigemini: kuritegevuslikud organisatsioonid eksisteerivad tegelikult ju igal maal, aga brutaalse võimujanu – mis on igasuguse kuritegeliku deviatsiooni aluseks – nii teravalt lugeja teadvusesse toomiseks pakub just camorra ülimat piltlikkust. Sellest ka raamatu universaalne menu.

„Gomorra” on teekond. Reis läbi alasti sõnade absurdsesse maailma, kus kõik väärtused keerduvad pahupidi, kus hullumeelsus ning jõhkrus saab jõudu ümbritseva vaikimisest, alluvamentaliteedist ja resigneerumisest. Selle maailma elanikud nimetavad teda O´Sistema – lihtsalt „süsteem”, milles käib äri ja mis kindlustab ülalpidamist. Raamat algab „kaubast” – Hiinast saabunud konteineritest täis rõivaid, kotte, vihmavarje Naapoli sadamas ning lõpeb sellega, mis on „kaubast” tsükli lõpuks saanud – mürgised jäätmed Tuledemaal, paigas nimega Terra dei Fuochi. Seal vahepeal siis bosside mitmetahuline „ettevõtlus”, territooriumi täielik kontroll, mida kaitsevad kalašnikovid poisikeste käes. Peatükid, mis kõnelevad inimestest, kes elavad Süsteemi sees ja sellega õlakuti. Mõned tegelased on täis trööstimatut võimetustunnet, teised jälle näevad camorras oma leivaandjat, sest kuidagi peab ju ära elama. Kolmandad väidavad, et mingit camorrat ei eksisteeri, et tegemist on vaid teatud majandusliku süsteemiga, mis ei olegi tegelikult globaalse turu printsiipide helistikust väljas. Ka bosside doktriin põhineb liberismi tugisammastel – „vaba turg”, halastamatu konkurents ja lõpmatu laienemise püüe, arendatud oma värdjalikeima palgeni. Paradoksaalselt keskendub mu mõte just sellele viimasele mõttekäigule.

Gomorra on ühiskond, kus pole selget piiri selle vahel, mis on lubatud ja mida ei ole võimalik tolereerida, kus liiga tihti legaalne ulatab käe mittelegaalsele, sest äri peab ju käima ning pidurdamatu ahnus ja võimujanu nõuavad oma. Gomorra on mõttesüsteem, milles kapital ja kõik selle toitmiseks vajalik riisutakse kokku inimeste vere ja veel sündimata põlvkindade eluvõimalikkuse arvelt. Gomorra on maailm, kus noorte unistused mädanevad, kus inimlik kõnts dikteerib reegleid, kellegi õnnetusega üles ehitatud luksuses ning oma haige mõttemaailma jampslikkuses.

Saviano tõmbab mängu ka õitsva Kirde-Itaalia eesrindlikud ettevõtted, kes oma mürkjäätmed odava hinna eest Süsteemi prügitöötluse kätesse jätavad, näitab näpuga maailmakuulsate kõrgmoe firmade aplusele, kes õmblejale sandikopikaid makstes tahavad üha suuremat puhastulu taskusse toppida. Üks ilusamaid peatükke oli minu jaoks „Angelina Jolie”, kus peategelaseks kuldsete kätega rätsep Pasquale.

„Kui rääkis kangastest, sarnanes prohvetile. Poodides oli tähenärija, temaga polnud võimalik jalutada, jäi seisma iga vaateakna ees sõimates ülikonna lõiget, häbenedes õmbleja eest seelikumudeli pärast. Pasquale oli võimeline ära määrama püksipaari, kleidi, pintsaku eluea. Täpse pesude arvu, mida riie välja kannatas enne kui lõtvus.”

Kogu see andekus aga puruneb Süsteemi halastamatuses, jääb ilma lümfist, mis igast inimesest Inimese teeb – väärikusest. Pasquale meistriteosed, mille igasse millimeetrisse on ta endast parima õmmelnud, lähevad luksuslikesse universumitesse,dimensioonidesse, mis temasugustele vaestele kuraditele ei saa kunagi avanema. Aga Pasquale peab oma igapäevases põrgus muretsema mida homme oma kolmele lapsele söögilaua peale panna, sest tema osaks  on 600 eurot kuus, ei puhkust ega preemiat ega haigeks jäämise võimalust. Ebaõiglusel pole vaja sõnu, et sulle näkku paisata: “sei una merda, non vali niente” – “Oled sõnnik, mis pole midagi väärt”

„Kui on tehtud kõik, mis võimalik, kui andekus, oskused, meisterlikkus ja jõupingutused sulatatakse üheks teoks, üheks tegutsemisviisiks, kui kõik see ei muuda su elus mitte midagi, siis tuleb tahtmine kõhuli heita tühjuse peale, tühjuse sisse. Vaikselt haihtuda, lasta minutitel endast üle käia, vajuda sinna nagu mädasohu. Et enam mitte midagi teha. Et hingitseda. Ei midagi muud.”

Gomorra on mentaliteet, mis kära tegemata nullib su usu endasse, aga jätab raudketti jalgade ümber ning mõlkis leemekausi kongipõrandale. Et sul elu sees hoida, et sa oma hammasratta kohust täidaksid.

Saviano teost on väga raske liigitada, aga enam-vähem on jõutud ühistele arvamustele – kas romaniseeritud reportaaž või ajakirjanduslik romaan, uut žanri kutsutakse Itaalias nüüd romaan-reaalsuseks. Kindlasti võib Saviano raamatut nimetada rahutukstegevaks analüüsiks nähtustest, mis esmapilgul tundub meid mitte puudutavat. See on mõtisklus raha- ja kasvuhulluses majanduse kõikvõimsast positsioonist meie omavahel seotud ühiskonnas ja sellest, et võib-olla siiski sõltub nii midagi meie igapäevastest valikutest, meie söakast tahtest mitte ükskõikseks jääda.

Saviano julgus ei seisne mitte ainult camorristidele konkreetsete nimede ja nägude andmises, mitte ainult bosside psühholoogia paljastamises, vaid ka lugude sisse põimitud südamevalus inimeseks olemise vastutuse üle. On neid väärtusi, millest tuleb ärksalt küünte ja hammastega kinni hoida, et mitte ühtäkki end globaalse Gomorra seest leida.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Loe ka mida arvas endine politseinik Andres Anvelt

Loe ka mida kirjutas Oudekki siinsamas

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta