Spartacuse lõpp

11 aastat kestnud kohtprotsess “Spartacus” casaleside kamorristiklanni vastu lõppes 15. jaanuari õhtul kuueteistkümne eluaegse vanglakaristuse kinnitusega Kassatsioonikohtus.

5 aastat eeluurimisi Napoli Antimafia Prokuratuuri poolt, 1300 uurimise all olijat, 508 tunnistajat, 24 õigusorganitega kaastööd tegijat (pentiti): kõikide süüaluste karistused kinnitati. Nende hulgast “Gomorra” veergudelt tuttavad Francesco Schiavone (hüüdnimega Sandokan), tema parem käsi Francesco Bidognetti (hüüdnimega Cicciotto e mezzanotte), bossid Antonio Iovine ja Michele Zagaria, kaks viimast siiamaani tagaotsitavad.

“See kohtuotsus on küll väga oluline samm, aga kehtib kuni 1996 aastani sooritatud kuritegude kohta. Karistused on camorra mineviku kohta, ega puuduta olevikku ja tulevikku. See on hea algus, aga me ei saa rääkida lõpust,” ütleb Robert Saviano.

Hiljutised rohked arestid ning mõningate liikmete kaastöö õigusorganitega on casaleside ridu küll hõredamaks teinud, aga sellele vaatamata tundub organisatsioon olevat uute tasakaalude otsingul ja allaandmisest kaugel.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Kriis, maffia ja sularaha

“Mis suhe on praegusel finantskriisil organiseeritud kuritegevusega?”, küsiti läinud aasta oktoobrikuus toimunud Internatsionaali Festivalil Ferraras, kus erilise tähelepanu all oli ikka veel kestev finantskriis. Seda suhet aitasid paremini tõlgendada Loretta Napoleoni, Itaalia majandusteadlane ja islami terrorismi ekspert; Misha Glenny, inglise ajakirjanik ja raamatu “McMafia” autor; ning Roberto Saviano, kirjanik, “Gomorra” autor.

Nagu ütleb Loretta Napoleoni, kriis on loodud finantsturul ja põhjustatud suurte võlgadega pankade poolt. Kogu finantssüsteem plahvatas, sest turul puudus usaldus. Kriisi tähtsaim tagajärg finantsilisest seisukohast oli äkiline likviidsuse kadumine maailmaturult. Pangad ei laenanud enam üksteisele raha ja seesuguses globaalses majandussüsteemis nagu meie oma on sularaha liikumine pankade vahel väga oluline. Riik astus vahele ja keskpangad hakkasid pankadevahelisel turul mitmetele pankadele laenu andma järjest madalamate protsentidega, jõudes viimaks nullprotsendini. Sel hetkel otsustati likviidsust suurendada raha loomise kaudu, teiste sõnadega: paberraha trükkides. Neisse raamidesse sobib kuritegevus suurepäraselt. Eelkõige seepärast, et organiseeritud kuritegevus tegutseb peamiselt sularahasüsteemides – näiteks rahapesus, millest 95% toimub sularahas.

Seega hetkel, mil maailmamajandus on meeleheitlikul sularahaotsingul, tõusebki esile organiseeritud kuritegevus, kel on sularaha suurtes kogustes. Kuritegelikel organisatsioonidel on võimalus selle sularaha abil anda laenu eriti keskmistele ja väikeettevõtetele – nendel teistsugune juurdepääs krediidini puudub. See osutub tihti päris tõeliseks liigkasuvõtmiseks, kuid võimaldab majandusse kapillaarselt sisse tungida. Tegemist pole mitte ainult Itaalia nähtusega, vaid globaalse ja ohtliku tendentsiga. Kahjuks on see üks krediidi negatiivsetest tagajärgedest, millele pole reaalset tähelepanu pööratud. Kriis oleks võinud viia uue seadusandluseni, mis oleks võinud vähendada aktiivsust maksuparadiisides. Praeguses pingeolukorras ei püütudki reformida süsteemi läbipaistvuse suunas, muutmata seda kriminaalsete organisatsioonide kasumi ümbertöötlemise vahendiks. Selle asemel kasutati kriisi selleks, et üha enam raha kokku kraapida. Nii keskendus arutelu maksuparadiisi üle põhiliselt maksudest kõrvalehoidmise teemale, mis on muidugi kuritegu, aga mis musta raha pesu ei puuduta – aga just see on tegelik probleem.

Roberto Saviano arvates tuleb mõistmaks kriisi ja tema suhet organiseeritud kuritegevusega, sammuke tagasi astuda. Veel 1990. aastate alguses oli NCO (Uus Organiseeitud Camorra) kõige verisem kogu maailmas. Cutolo investeerib aga rohkesti raha, toetudes poliitikale: ja NCO kukub plahvatuslikult kokku ning praeguseks loetakse organisatsiooni “väljasurnuks”. Siin tulebki mängu sularaha tähtsus, mis tähendab kuritegelikele organisatsioonidele vaid ühte: palkasid. Kui maksad peredele, ka neile, kelle liikmed vanglas, ja kui võtad palgale rohkesti inimesi, siis on organisatsiooni jalgealune tugev. Kui sul see võimalus puudub, kui sa palkadega hilined, siis lähevad vangide pereliikmed rahutuks, reedavad, lähevad teisele poole üle, hakkavad õigusorganitega koostööd tegema. Sularaha tähendab kindlust ja kontrolli. Aga sularaha on ka põhivahend kartelliloomiseks ja parajasti võimul olijate kukutamiseks.

Mitmed kartellid on edasi läinud. Nad ei armasta riskida narkoturul ja teevad äri seetõttu ainult tsemendiga. Kriis aga on jõudnud ka kinnisvarasektorisse ja nendelgi on sularahaga kitsas käes. Nüüd püütaksegi kiiresti kokaiini juurde tagasi pöörduda, sest miski muu ei too sisse rohkem sularaha, ka mitte väljapressimine. Tänapäeval on racketi mehhanismid muutunud üha rafineeritumaks: raha ei kanta enam üle ega laota väljapressijale otse peo peale. Nii tehakse vaid alamates klannides. Tegelikkuses on racket üks vastutasude ja privileegide süsteem: üks annab tööd klanni ettevõttele, kes transpordib mingit kaupa, ja vastutasuks sisestatakse see kaup kaubandusvõrku. Erinevalt kokaiinist, mille eest makstakse kohe, ei too racket suurt sularaha sisse. Kriis on organiseeritud kuritegevusele uskumatult soodsaks võimaluseks. Eelkõige seepärast, et klannidega seotud isikud on nõus töötama poole väiksema palga eest kui kaks aastat tagasi. See pole väike asi. Scampia kartellide narkodiilerid Napolis (alaealised või veel mitte pere-eas) töötasid 500 euro eest nädalas. Täna saavad nad poole sellest. Tuleb ette, et ka väikesed kartellid (või kartellid, kes tiirlevad väikeperdest moodustunud suurte kriminaalsete konglomeraatide ümber) suudavad narkootikumidega kaubitseda, sest nad maksavad väikest tasu. Lisaks kõigele alustab hetkel, mil ettevõtted jäävad kriisi kätte, organiseeritud kuritegevus oma majanduslikku mängu. Laenab sularaha, garanteerib kauba leviku, annab käsutusse omad müügiesindajad, eriti need, kes töötavad erikaubaga (nagu piim või liha). Kõik need elemendid alustavad otsesuhet ettevõttega, kuni nad ei muutu aktsionärideks või isegi omanikeks. Kui muutuvad omanikeks, siis võtavad nad palgalehele tegelikud omanikud. Nii juhtub, et ettevõte jääb endise omaniku administreerida ja on õnnelik, sest garanteeritud sissetulek on 3000 eurot kuus ja ettevõte kuulub klannile. See seletab, miks on kriis organiseeritud kuritegevusele erakordselt soodsaks võimaluseks ja avab talle mitmeid uksi.

Lõpuks tekitavad hämmastust mõne kuu tagused andmed ÜRO-lt (millest Itaalias vähe juttu) narkoäri rahade sisenemisest pankadesse. Sisenemine, mida ei uuritud mitte seetõttu, et selle ohtlikkus avalduks kohe, vaid seetõttu, et see on ohtlik pikas perspektiivis. Teiste sõnadega, kui organiseeritud kuritegevus siseneb täna eriti väikepankadesse, siis määravad nad tuleviku, mitte tänase päeva. Kui majanduses algab tõus, siis millist krediiti hakkavad andma need pankadesse sisenenud kapitalid? Milliseid ettevõtlusgruppe nad toetavad? Kas peaksime kuritegelike kartellide otsustavat tõusu ootama jääma?

Selle kriisi südametunnistusele jääb aga meedia – rahvusvahelise ja mitte – süstemaatiline, järjekindel tähelepanematus kuritegevuse probleemide osas. Kui seda oleks jälgitud teisiti, kui meedia oleks investeerinud operaatoritesse, kirjanikesse, reporteritesse, haritlastesse, sotsioloogidesse ja antropoloogidesse, siis ehk oleks meil olnud võimalus neid mehhanisme jälgida ning majanduse suunda ja rahanduse tukseid mõista.

Autor: Roberta Della Sala, Avellino

Kes räägib maffiast, laimab riiki?

3. jaanuari varahommikul – umbes kell viis – plahavatas Reggio Calabria kohtumaja ees pomm, otse kesklinnas, piazza Castellol, samas majas, kus asub ka Üldprokuratuur. Kogu meedia kinnitab kohe võimuesindajate hinnangut: tegemist on ilmselt maffia käekirjaga. Poliitikud avaldavad solidaarsust. Siseminister Maroni kutsub kokku (järjekordse?) erakorralise tippkohtumise Reggio Calabria prefektuuris 7. jaanuariks (ning selle päeva hommikul leitakse Reggio Calabriast ka teine väike lõhkekeha). Kõik nagu tavaliselt. Selle sündmuse tagamaadest arutleb aga Roberto Saviano – kirjanik, keda  peaminister Berlusconi on süüdistanud paanika õhutamises ja “vihakliima” loomises tema maffiateemaliste meeldeavaldustega.

Kes räägib maffiast, kaitseb riiki. Kriminaalsed organisatsioonid on mõjukad: ainuüksi kokaiinikäive on klannidel 60 korda FIATi kogukäibest suurem. Campania ja Calabria tarnivad maailma suurimaid kokaiinivahendajaid. Arvestuste kohaselt käib ‘ndranghetast ja camorrast läbi umbes 600 tonni kokaiini: see on allapoole ümardatud number. Nagu ilmneb Nicola Gratteri uuringutest: ‘ndrangheta ostab kokaiini, makstes 2400 eurot kilost, ja müüb edasi hinnaga 60 eurot grammist, teenides 60 000 eurot. Seega, vähem kui 2400 euro suurune alginvesteering annab puhaskasu 57 600 eurot.

Piisab, kui korrutada see arv jaemüügi tonnidega, ja saab lihtsalt mõistetavaks, mäherdune hulk raha nende käsutuses on, arvestamata seejuures ehitusspekulatsiooni ning väljapressimist. Edasi võib võrrelda seda palju väiksemaid tulusid teenivate tippettevõtete tööstusliku kaaluga, mõistmaks kuritegelike organisatsioonide reaalset võimu Itaalias ning Euroopas.

Just niisuguseid sündmusi tunnistades nagu Reggio Calabria atentaat, on meil kohustus ja vajadus mõista. Teadmised võimaldavad taibata, mis on toimumas. Mitte rääkida sellest teost nagu episoodist, mis on leidnud aset kuskil mujal maailmas, mingis muus riigis, kus üks pomm või mõni surnu on igapäevane asi. Itaalia kriminaalsed organisatsioonid teavad väga hästi, mida nad mingit tegu toime pannes tahavad saavutada, nad saadavad signaali. Pommi ei pandud mitte ühe karabinjeeride kasarmu, mitte Maffiavastase Direktsiooni (Direzione Nazionale Antimafia), vaid Üldprokuratuuri ette. Seega, sõnum on suunatud Üldprokuratuurile (Procura Generale, üldnimetus Itaalia kohtusüsteemi kahe ülemise astme prokuratuuride jaoks Appellatsioonikohtu ja Kassatsioonikohtu omadele). Ja võib-olla, ehkki see on ainult hüpotees, Salvatore Di Landrole, kes vähem kui kuu aega tagasi asus üldprokuröri kohale. Sellest ajast peale pole kliima enam niisugune, millega Reggio ‘ndrinad on tuttavad. Asjad on muutumas ja see neile ei meeldi. Nad vahest eelistaksid, et teatud bürokraatlikud raskused ja teatud administreerimine (too mitte just eriti julge minevikust) jätkuks. Maffiad teavad, et Itaalia õigusmõistmine on keeruline ja tihti niivõrd aeglane, otsekui lõhuks laps kuue-aastaselt vaasi ja saaks kolmekümneselt kõrvakiilu.

Kui klannid tahaksid, võiksid nad lasta õhku terve Reggio Calabria. ‘ndranghetal on c3 ja c4 lõhkeained. Kümneid bazookasid. Misjaoks siis panna plahvatama üks käsitsi meisterdatud pomm Prokuratuuri ees, nagu oleks tegemist postitatud kirjaga? Ilmselt polnud vaja tugevat lööki, vaid heita esimene signaal, alustada “militaarset jõukatsumist”. Ka operatiivselt võis see olla üheainsa pere töö, mis koos teiste perede vaikiva heakskiiduga muutis teo kollektiivseks žestiks.

Nüüd tuleb valgustada Üldprokuratuuri iga sammu, olla nende kõrval, kes praegust muutust ellu viivad. Tuleb mõista, kas ‘ndrinad tahavad, et mingi rühm prokuratuuris oleks tugevam kui teine. Tuleb mõista, tuleb sellest rääkida, teha nähtavaks Calabria, teha nähtavaks dünaamikad, mis seovad omavahel ettevõtlust, kuritegevust, vabamüürlust ja poliitikat miljardites eurodes arveldavas võrgustikus, mis ei investeeri midagi Calabrias, vaid väljaspool. Montrealist Sydneyni. Tuleb tuua valguse kätte tavapärased idiootsused, mida hakatakse korrutama nende kohta, kes sellest kirjutavad, – et nad on “maffiavastased professionaalid”. Tuleb vastata, et tõeline probleem seisneb selles, et liiga palju on “maffiavastaseid diletante”.

Maffiad on tõstmas panust. Mitmes paigas on tunda tugevat pinget. Sellele on mitu põhjust, millest mainida tuleks mõningate tähtsate protsesside lõppastmeid. Näiteks kolmandas astmes olev kohtuprotsess “Spartacus”, mille lõplik otsus tehakse teatavaks lähipäevil. Casaleside klann võib pärast lõplikku süüdimõistmist asuda militaarsetele tegudele. Neil oli ju teatud garantii oma poliitiliste toetajate näol, kes oleksid ometigi pidanud nende kohtuprotsessidest huvituma. Määrates eluaegse vanglakaristuse, kardavad uurijad vastuseid. Meedia tähelepanu peaks olema maksimaalne, aga ei ole.

Eelmise aasta juunis arreteeriti Reggio Calabrias ühe ‘ndrinade legendaarse vastase karabinjeeride koloneli Valerio Giardina juhtimisel Pasquale Condello. See ajas rahutasakaalu lõhki. Pasquale Condellol, hüüdnimega “il supremo” (”ülim”), oli õnnestunud kõik ‘ndrinad rahujalale saada pärast kättemaksulainet De Stefano-Tegano ja Condello-Imerti perede vahel aastatel 1985–1991, mis maksis üle tuhandele inimesele elu. Condello ajas äri igal pool: ilma tema jaa- või ei-sõnata ei toimunud Reggio Calabrias miski. Seega tuleb, saamaks aru, kust tuli pomm, vaadata ka selle pere poole. Condello oskus oma äri vertikaalselt ja horisontaalselt laiendada tagas rahu. Oktoobri alguses õnnestus Condello perel saada Benedictus XVI-lt õnnitlussõnad, mis loeti ette Reggio Calabria katedraalis don Roberto Lodetti poolt Caterina Condello, Pasquale tütre ja Daniele Ionetti, klanni laekuri Alfredo Ionetti poja pulmatseremoonial. “Ebameeldiv ja laiduväärne”, ütles selle episoodi kohta vaimulik nädalaleht “l’Avvenire di Calabria”. Praktika näeb ette, et kui pruutpaar soovib paavsti telegrammi või pärgamenti, peavad nad esitama avalduse oma tuttavale kirikuõpetajale, kes annab selle edasi kuuria abielubüroole. Skandaalne pole mitte telegramm kui selline, vaid Reggio kuuria luba kasutada katedraali kahe võimsaima Calabria ‘ndrina võsukese abieluks. On väga raske uskuda, et nendele kahele perekonnanimele jäeti tähelepanu pööramata. Kas või juba seepärast, et Caterina Condello ja Daniele Ionetti on esimese astme nõod ning kanooniline õigus (art. 1091) lubab abielu veresugulaste vahel ainult pastori kirjaliku põhjendusega ja piiskopi allkirjaga.

Condello klann on Reggio Calabrias võimul olnud üle 25 aasta. Abielud peaksid kontrolli all olema ja preestrid peaksid tõepoolest huvituma abielude põhjustest. Aastal 2003 konfiskeeriti Alfredo Ionetti kodus Cesenas üks kiri, mille oli kirjutanud Ülima abikaasa Maria Morabito. Selles sõbrannale kirjutatud kirjas räägiti abielupaari teisest tütrest Angelast: ”Kallis Anna (…) minu tütar pidi maha jätma ühe ilusa poisi ainult sellepärast, et kunagi olid mõned ta sugulased mu mehe vaenlased (…) Ei olnud midagi teha, pidid lahku minema (…) Lootsin oma tütrele paremat tulevikku, nad oleksid hästi sobinud (…) aga eks peame oma risti kandma …”

Reggio pered elavad neist sidemeist ning tihti on esimesteks ohvriteks pereliikmed. Lõhkuda sellises kontekstis abielusakramendi kui mafioosode vahelise verelepingu roll on jõukohane ainult hulljulgetele preestritele. Õnneks neid leidub.

On väga olulne, et institutsioonid annaksid pärast Calabria atentaati tugeva vastuse. Seega oleks hea, kui siseminister Maroni teeks visiidi Reggio Calabriasse. Aga sedasama peaks tegema ka justiitsminister. Mafioosode sõnumitele peab vastama kohe ja kõval käel, eelkõige neist aru saades ja mitte käsitledes neid üldistatud rünnakuna institutsioonidele. Maffiad teavad, et ka suurim tragöödia ja suurim pidu ei kesta üle viie päeva. Seejärel tähelepanu hajub, pilliroog madaldub ja tõusuvesi ujutab taas kaldad üle. Tänane olukord sarnaneb ohtlikult ühe minevikuperioodiga Sitsiilias. See ei ole valitsus, mille prioriteediks on maffia vastustamine. See ei ole opositsioon, mille prioriteediks on maffia vastustamine. Vaatamata jõupingutustele arestide osas.

Üks näide: seadus telefonikõnede pealtkuulamise kohta. Võitluses maffia vastu on pealtkuulamine hädavajalik instrument. Nüüd on selle teostamine nii keeruliseks aetud ja veelgi võimatum on lasta pealtkuulamisel kesta ajaliselt niikaua, et jõutaks mingi tulemini. Õigusmehhanismi koormatakse taas aeglustava bürokraatiaga. Riskime sellega, et uurijate käest võetakse ainus töövahend, et mitte maha jääda kurjategijaist, kelle käsutuses on omakasu tagamiseks mis tahes moodne vahend. Kui magistraatidele kehtivad telefonikõnede pealtkuulamise suhtes hiiglaslikud piirangud, siis oleme olukorras, kus uusima tehnoloogiaga arsenali vastu tuleb sõda pidada musketite abil.

Teiseks probleemiks on iga seaduseelnõu, mille eesmärgiks on lühendada kohtuprotsessi kestust. Kaotati omaksvõtu kokkulepe, jõusse jäeti lühimenetlus. Mafioosole toob see tulu: igasuguste karistuse alanduste ja kohtunike valikuvabaduste vahel on võimalik, et mafiooso päästab oma naha 5-aastase vanglakaristusega, mis on talle ja tema võimule tühiasi. Enamgi veel, see on talle lausa kingitus. Niisugune situatsioon võib uue “lühikese kohtuprotsessi” seaduseelnõuga ainult halveneda.

See valitsus tegutseb eelkõige avaliku korra tasemel. Arestidega, mis muutuvad ainsaks tõendiks maffavastase võitluse tõhususest. Loomata vahendeid, millega rünnata kriminaalsete organisatsioonide õrnu kohti: nende majanduslikku jõudu. Muidugi, varasid konfiskeeritakse, aga need varad on üksnes tulem ettevõtlusest, mis jätkuvalt lokkab, ja majandulikust süsteemist, mida ei ole puudutatud. Seaduslikul tasandil oleks ränk viga mafioosodelt konfiskeeritud varasid müüki panna. Nad ostaksid need tagasi. Maksuamnestia on maffiale kingitus. Selline on paljude maffiavastaste uurijate hinnang. Tuleb muud teha. Seaduslikul tasandil tuleb teisiti tegutseda. Alguseks tuleb hakata tegema vahet reakuritegude ja organiseeritud kriminaalsuse vahel. Aga tuleb ka lõpetada nende “laimajateks” nimetamine, kes maffianähtustele valgust heidavad. Ka seepärast, et kahjuks ei jää Reggio episood viimaseks. See on alles algus.

Roberto Saviano artikli tõlkis Kristel Kaaber

Elagu Itaalia!

Itaalia on suurte vastuolude maa ja seda oma aegade algusest peale. Itaalia on maa, kus iga naeratuse taga on tragöödia. Itaalia on maa, kus seesama naeratus paneb südamed sulama ning ilu ja viisakus ei ole väikekodanlikud omadused vaid kuuluvad kõigile. Taibukusest rääkimata. Uuel aastal püüab Itaaliablog kõiki lugejaid taas reele aidata viimase aja uperpallitava kiirusega toimuvate sündmuste osas ning selle maa suurt vastuolulisust ning imelist sügavust ikka edasi tutvustada. Seniks aga – head uut aastat Itaaliale, ja Sulle, me lugeja! Nüüd ja alati – me peame vastu!

Viva l’Italia
Elagu Itaalia!
Francesco De Gregori

Viva l’Italia, l’Italia liberata,
Elagu Itaalia, vabastatud Itaalia

l’Italia del valzer, l’Italia del caffè.
Valsi Itaalia ja kohvi Itaalia

L’Italia derubata e colpita al cuore,
Rüüstatud ja südamesse löödud Itaalia

viva l’Italia, l’Italia che non muore.
elagu Itaalia, Itaalia, kes ei sure

Viva l’Italia, presa a tradimento,
Elagu Itaalia, Itaalia reeturlikult võetud

l’Italia assassinata dai giornali e dal cemento,
Itaalia, mõrvatud ajalehtede ja tsemendi poolt

l’Italia con gli occhi asciutti nella notte scura,
Itaalia kuivade silmadega tumedas öös

viva l’Italia, l’Italia che non ha paura.
Elagu Itaalia, Itaalia, kes ei tunne hirmu

Viva l’Italia, l’Italia che è in mezzo al mare,
Elagu Itaalia, Itaalia keset merd,

l’Italia dimenticata e l’Italia da dimenticare,
Unustatud Itaalia ja Itaalia unustamiseks

l’Italia metà giardino e metà galera,
Itaalia poolenisti aed ja poolenisti vangla

viva l’Italia, l’Italia tutta intera.
Elagu Itaalia, kogu terviklik Itaalia

Viva l’Italia, l’Italia che lavora,
Elagu Itaalia, Itaalia, kes töötab

l’Italia che si dispera, l’Italia che si innamora,
Itaalia, kes ahastab, Itaalia, kes armub

l’Italia metà dovere e metà fortuna,
Itaalia, pooleldi kohustus ja pooleldi õnn

viva l’Italia, l’Italia sulla luna.
Elagu Itaalia, Itaalia kuu peal

Viva l’Italia, l’Italia del 12 dicembre,
Elagu Itaalia, 12. detsembri Itaalia

l’Italia con le bandiere, l’Italia nuda come sempre,
Itaalia lippudega, Itaalia alasti nagu ikka

l’Italia con gli occhi aperti nella notte triste,
Itaalia avatud silmil kurvas öös

viva l’Italia, l’Italia che resiste
Itaalia, kes peab vastu

Berlusconit löödi näkku!

Itaalia peaminister Berlusconi sai täna õhtul hoobi näkku, pärast oma kõnet PdL-i parteipiletipeol, löömiseks kasutati oletatavasti  Milano Duomo miniatuuri.

Berlusconi tuli parajasti lavalt alla, astus oma pooldajate käsi suruma, kui keskealine mees  läbi rahva lähemale trügib ning eraldusaia tagant peaministrile kujukesega hoobi alumisse näoosasse lennutab, arvatavasti vigastades ka hambaid. Verise näoga Berlusconi pöördub veel korra rahva poole – seekord löödud ilmega ka sõna otseses mõttes. Ta eskorditakse autosse ja viiakse San Raffaele haiglasse, kuhu peaminister jääb vähemalt paariks ööks. Lööja arreteeritakse ja viiakse – ka Berlusconi vihaseid pooldajaid tõrjudes – politseijaoskonda ülekuulamisele.

Uudised vallutavad kohe kõik telekanalid. Berlusconile kuuluva telekanali Rete4 uudisteankur annab teavet kurva matusehäälega ja teatab, et ei saa kena pühapäevajätku soovida, sest selles pühapäevas ei ole ju midagi kena. Hetk hiljem tulevad loomulikult kõigi poliitikute kaastundeavaldused, paraku vinti üle keerates.

Nii teatab minister Umberto Bossi, et tegemist on terrorismiaktiga, Vabariigi president Napolitano lisab, et aitab vägivalla keerutamisest; alamkoja esimees Gianfranco Fini – kõigi poliitiliste jõudude kohus on mitte lasta Itaaliat mingil juhul tagasi pöörduda vägivallaastaisse. PdLi portavoce Daniele Capezzone leiab, et see kõik tuleneb Berlusconivastasest vihaõhutamisest, millega päevast päeva tegeleb meedia, ajalehed ja televisioon. Opositsioonipartei Partito Democratico liider Pier Luigi Bersani ütleb, et tegemist on sõnulseletamatu toiminguga, mis tuleb karmilt hukka mõista. Tsentristlik Italia Dei Valori ning viimase aja karm Berlusconikriitik Antonio Di Pietro annab aga ebaselge sõnumi “mõistan hukka füüsilise vägivalla Berlusconi vastu nagu ma mõistaks hukka iga teise puhul”, aga “poliitilisel maastik on täis meeleheidet ja viha, mille on loonud need, kelle käes on selle maa ohjad ja kes kasutavad neid vaid omaenda eesmärkidel”. Udc liider Pier Ferdinando Casini väidab, et Berlusconil on nende täielik solidaarsus ilma kuide ja agadeta. “Vägivald ka poliitikas on tolereerimatu ning eriti tolereerimatu rahumeelsete manifestatsioonide ajal”.

Hakatakse kõnelema sellest, kuidas tuleb niisuguste juhtumite toimumine seadusega välistada. Facebookis tekib aga samal ajal lööja, 42-aastase Massimo Tartaglia, fänklubi, 10 000 liikmega. Tuntud ja hinnatud ajakirjanikud Marco Travaglio ja Peter Gomez ütlevad veebilehel, et nemad peavad lööjat kurjategijaks ja kavatsevad edasi võidelda ikka ainult sõnade ja analüüsidega. Veebis hakkavad levima konspiratsiooniteooriad sellest – viidates muuhulgas ka Mussolinile, kes atentaati oma seaduste karmistamiseks ära kasutas -  kuidas Tartaglia oli provokaator, mitte just otseselt PdL poolt makstud, aga sinnapoole.

Siis osutub politseist, et Tartaglia pole mitte ainult mitte ühegi teadaoleva “opositsioonigrupi” või vägivaldseid meetodeid pooldava ühenduse liige, Tartaglia on viimased kümme aastat olnud psühhiaatrilise järelevalve all, ta on lihtsalt tugevalt mentaalselt häiritud isik, nagu neid ikka ette tuleb.

Terrorismialarm kaob. Uudistekanalid tõmbuvad kui teod karpi, edastades kuivalt fakte, välisuudised saavad järsku olulisema kaalu, kõigil on natukene piinlik. TG5, berlusconistliku mõtte häll ja peaedastaja, teeb siiski kella üheteistkümne paiku õhtul erisaate – ja seal on eetris senati esimehe Schifani intervjuu, kus viimane kommenteerib, et “ärge tulge mulle ütlema, et see on vaimselt häiritud inimese töö” – veel teadmata reaalseid asjaolusid. See iseloomustab kenasti praeguste Itaalia parteijuhtide poliitilist kultuuri ja analüüsivõimet pingeolukorras: ükski poliitik ei kasutanud ära võimalust vaikida, avaldades vaid kaastundumust Berlusconi valu osas ning mitte kiirustades andma hinnanguid sündmustele, mille olulisi fakte nad ei teadnud.

Nüüd jääb veel oodata, mida tehakse järgmistel päevadel ja kas ja kuidas poliitilised jõud oma nägu puhtaks üritavad pesta ning kas valitakse sündmuse unustamise või Berlusconi märtriks muutmise strateegia või hoopis midagi kolmandat.

Umbes kell 12 öösel helistab haiglasse ründaja isa, kes ütleb, et ta on kohutatud sellest, mis toimus ja mida ta videolt nägi.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Fotojaht: sõna

Alguses oli sõna ja riigi alguses oli konstitutsioon. Kui Itaalia konstitutsiooni ja lipu aastapäeva puhul Reggio Emilia – linna kus meie trikoloor üle kahesaja aasta tagasi sündis – jõeäärne park konstitutsiooniparagrahve täis riputati, siis tekkis kahjutunne, et need mitte Montecitoriol ei ole, siis ehk jääks mõni prügila rahvusparkidesse ehitamata, mõni 17. sajandi maja betoonjublakaga asendamata või ülikoolide eelarved kärpimata, kuna artikkel üheksa kõneleb sellest, kuidas Vabariik toetab kultuuri arengut ning teaduslikku ja tehnilist uurimistööd, kaitseb loodusmaastikku ja rahva ajaloolist ning kunstilist pärandit. Jah, selle koha peal tuleb nii selgelt meelde Friedrich Hölderini lause, mis on ka Castel Firmianos Messneri mäemuuseumis eksponeeritud: “mõistsin maailmaruumi vaikust, aga inimese sõna ei mõistnud eal”.

Kuna seda sõna on aga raske mõista, siis peabki hästi palju seletama, ühel hetkel ikka midagi koidab, nii nagu vabast tahtest tegutsevad korra valvurid ning karabinjeerid Roomas.

Põhisõna, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2008 (Autor: Oudekki)

Sõnapilt, Castel Firmiano, Bolzano, Trentino-Alto Adige, 2008 (Autor: Kätlin)

Sõnalend, Roma, Lazio, 2004 (Autor: Sirje)

Rikkad kuid koledad

Foto: Umberto e Mario Pizzi da Zagarolo (via Dagospia)

Usun, et praeguse aja itaallased on õnnetumad kui nood pärastsõjajärgsed. Usun, et selle rahvusliku inetuse on põhjustanud raha, mis on tunginud eluväärtuste esimesele kohale. Pean silmas, et tänased vaesed on samaväärsetes majanduslikes tingimustes vaesemad kui need vaesed, kes elasid 50 aastat tagasi.

Üks 1957 aasta roosa neorealismi film “Vaesed kuid ilusad” peaks täna nime kandma “Rikkad kuid koledad”. Tol ajal identifitseeriti end vaestega. Dino Risi film (stsenaariumi autoriks tihti ebaõiglaselt unustatud Pasquale Festa Campanile) räägib kahest vaesest nolgist, lapsepõlvesõbrast, kes armuvad samasse tüdrukusse, ühte õmblustöökoja müüjannasse, kes omakorda armub ühte kolmandasse. Üks poiss on vetelpäästja, teine töötab plaadipoes. Nagu tänapäevalgi, oli neorealismis, ka tolles roosas, tihti juttu rahast. Selle vahega, et rikkad olid siis kõrvalosades: itaallased samastasid end vaestega, võib-olla pisut naiivsetega, mõnikord pisisulidega, aga igal juhul “ilusatega”. Vaesed oli tol ajal “romantilised” kangelased. Võib-olla on see mage lohutus, aga siiski on siin mainimisväärne erinevus.

Vaene olla ei olnud häbiasi nagu tänapäeval, mil raha on poliitika, kultuuri ja vaba aja kuningas.

Tänase Itaalia film on “Rikkad kuid koledad”.  Pealkiri ja osatäitjaskond on pea peale pööratud. Vaesed pole enam isegi mitte kõrvalosades, nad on muutunud heal juhul statistideks. Peakangelasteks on rikkad, need kes ennast selleks peavad ja kõik, kes müüksid saatanale oma viimse hingeraasu, et omada tükike võimu, rikkust või “hetke” nähtavust televisoonis. Olla vaene ei ole enam ülev või boheemlaslik, ei ole ei mässumeelne ega poeetiline, ei ole ei õrn ega hoopleja, ei ole enam ei noorte ega vanade asi. Ei jäta enam, ka kinolinal mitte, lootuse illusiooni.

Itaalias, 50 aastat hiljem, on jälk olla vaene.

Usun, et selle maa vähk peitubki siin.

Pole juhus, et vaesed hääletavad massiliselt Itaalia kõige rikkamat meest.

Vasakpoolsed räägivad aeg-ajalt vaeste nimel. Vasakpoolsed ütlevad aeg-ajalt midagi “vasakpoolset”. Aga kunagi, mitte kunagi pole nad võimelised tegema mingit “vaskpoolset” žesti. Ka mitte nemad pole enam vaesed kuid ilusad.

Ma ei nuta taga ei talupoegliku Itaalia vaesust ega sõjajärgseid varemeid. Mul pole usku ei poliitilistesse ega religioossetesse ideoloogiatesse, mis eelmist sajandit veristasid. Aga ma eelistan jätkuvalt ilma rahata inimest rahale ilma inimeseta. On loomulik rikkust hinnata, aga ignoreerida sisemist ebamugavust, mille 50 aastat välist heaolu, meis,  itaallastes, on loonud, seda võib austalt nimetada  samaväärseks enesetapuga.

Pidurdamatu konsumerism on teinud meist rikkad kuid koledad ja selles veendumiseks piisab televiisori sisselülitamisest. Sama ilmselt pole üha kasvaval vaesusel enam ei väärikust, ei sõnaõigust ega esindajaid parlamendis. Taandada kogu asi häälteenamuseks Berlusconi poolt või vastu ei vii meid mitte kuhugi.

Võib juhtuda, et tuleb päev (aga seda ma ei soovi), kui nutame taga praeguseid hädasid.

See vähk tekitab juba metastaase meie lastes. Isade pahed, mida kunagi anti edasi verega läbi põlvkondade, nakatavad täna reaalajas ühe klikiga: ning juba nad ongi DNAs.

Viimasel ajal näen tihti unes seda, mis juhtub meie riigis tegelikult. Need “reaalsed unenäod” muutuvad koos ajalehtede esilehekülgedega, aga lõpp on neil ikka ühesugune. Üks lohutav hääleke ütleb mulle hommikul:” Nägid, see kõik oli ainult nali!” Nii ärkangi hommikul naeratusega huultel, aga pisab hetkest tõdemaks, et kõik on reaalne ja et nalja heitis unenägu.

Peaks ma end ravima? Võib-olla. Kui mul oleks mingi retsept, siis jagaksin seda tasuta, tõesõna. Kahjuks pole mul mingit ravimit. On selle eest kõva kahtlus, et ma pole ainus, kes niisuguste unenägude ja nende tagajärgede käes vaevleb. Kas lohutab teadmine, et “jagatud mure on pool muret”. Ei. Me ei saa ka langeda niipalju, et elada lootusega peaministri tagasiastumisele või Superenalotto võidule. Oleksin silmakirjalik eitades, et üks kahest või isegi mõlemad õnnekad juhtumid mu valu ei vähendaks.

Aga kardan, et eufooria möödudes leiakasime end uuesti kõrvalosades filmis “Rikkad kuid koledad”.

Itaalial on vaja uut filmi, uusi näitlejaid, aga eelkõige uusi tundeid, uusi kirgi ja uusi emotsioone. Olla sellest teadlik (ka kehvast stsenaariumist, mis me elusid juhib) oleks iseenesest juba suur võit. Kuidas ka ei lõpeks, see oleks lõpuks siiski meie film ja mitte üks pidev ülenämmutamine loost, mis meile ei kuulu ja mis meid ei innusta.

Ütleme ausalt, “Rikkad kuid koledad” on sitt film.

Diego Cugia facebookis ilmunud artikli tõlkis Kristel Kaaber

Õigus on inimlik: maffiad mitte

Organiseeritud kuritegevus laieneb uskumatu kiirusega igale kontinendile. Maffiad ründavad maailma kultuuripärandit: inimõigusi. Maffialik mentaliteet, erinevat maffiaorganisatsioonist, saadab illegaalseid ettevõtmisi kõigis meie igapäevastes tegevustes. Rita Atria, õigusorganitega koostöö tegija, kes tappis end 26. juulil 1992, olles vaid 17 aastat vana, ütes: “mina, kes ma olen hinganud maffiat, arvan, et seda ei saa võita enne kui me võidame selle maffia, mis on meie sees”.

Just niisugusest vaatenurgast lähtus Itaalias 23-25. oktoobrini peetud konverents ControMafie, tänu tunnistustele üle kogu maailma: kõnelejate hulgas olid Maria Del Pilar Silva Garay, Colombia inimõiguste kaitse advokaat, Xavier Plassat, domenikaanlane Brasiilia organisatsioonist Commissione Pastorale della Terra, Aljona Obezdchikova, Voroneži Noorte Inimõiguslaste Liikumisest ning paljud teised Mehhikost, Serbiast, Austriast, Ekuadorist, Rumeeniast, Argentiinast, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Bulgaariast ja Saksamaalt.

Colombias on mafiad organiseeritud viisil, mis ei kontrolli ainult riigi majandussfääri vaid ka poliitilist sfääri. Täidesaatev ja seadusandlik võim katavad illegaalseid tegevusi ning korra säilitamise nimel surutakse maha kõikvõimalik aktivism. Inimõiguste kaitsjaid nimetab too riik terroristideks ja mässajateks, neid toetavad ka strateegilised luureorganid, kelle ülesanne on neutraliseerida grupid, keda defineeritakse “ohuks riigile”. Salateenistused viivad seda eesmärki ellu, kasutades pealtkuulamisvõimalusi ja sisseimbumist – ja nad ei jälgi mitte ainult üksikuid inimõiguste aktiviste vaid ka magistraate ja ajakirjanikke. Colombia poliitiline süsteem lubab seesuguseid inimõiguste rikkumisi ja veel enam, otsib nendest oma võimule tuge.

Ka Venemaal on raske taibata, kust jookseb piir valitsuse tegevuste ja organiseeritud kuritegevuse tegevuste vahel. Kõige enam rikutud õigus Venemaal on arvatavasti üksikisiku kaitstus. Inimesed tulevad kokku, et meelt avaldada oma õiguste kaitseks ja politsei ründab neid. Korrakaitsjate teod on korraldatud ja organiseeritud aga läbi kriminaalsete rühmiteste. Agressioonid toimuvad ka blogijate vastu, ajakirjanike vastu, kõigi vastu, kes neid kuritegusid avalikustavad. Praegusel hetkel püüab Venemaa valitsus sulgeda ka Skype’i, üht vähestest sõnavabadust võimaldavatest kanalitest. Motivatsioon: “avaliku korra kaitse”

Need on vaid näited selleks, et mõista, millised sündmused leiavad aset tänu organiseeritud kuritegevus illegaalsetele tegevustele. Maffiad on muutunud, nad on arenenud. Nad on ristunud ja kasvanud transnatsionaalseteks. Nad omavad aina enam raha ning nad investeerivad igale poole maailmas, kus nad näevad võimalust rikastuda. Itaalia maffiad teevad uusi kokkuleppeid teistega, sellesama Vene maffiaga, Albaania omaga, Nigeeria omaga.

Kõik see, mis on õigusvastane, mis on maffialik, ei garanteeri inimõigusi. Vaadates organiseeritud kuritegevusele selle nurga alt, saab igaüks teha sammu, et maffiat hävitada: toetades inimõigusi, selline lähenemine võiks olla organiseeritud kuritegevusega võitlemise lipukiri igal maal. Colombias ja Venemaal, Itaalias ja Eestis.

Autor: Roberta Della Sala,  Avellino

Fotojaht: masin

Tegelikult on kogu Itaalia masinaid täis, juba pikka aega, vanadest roomlastest saadik, Da Vincit mainimatagi. Ja seetõttu pole ime, et 19. sajandi Euroopa üks moodsaimaid raudteid ehitati just Liguria rannikule, kust sõitjad imelist vaadet said nautida ja kus muidu ei olekski võimalik liikuda. Praguseks on raudteesõitjaid aga väga palju ning raudteeliin on mõnevõrra sisemaa poole viidud, vana kitsarööpmelise raudruuna rada on asfalteeritult maanteeks muudetud, kus inimesed omaenda kondiaurul vaadet naudivad ja Giro d’Italiaks harjutavad. Raudtee sisemaa ehk mägede poole ehitamine sai võimalikuks ka tänu sellele, et vahepeal töötati välja väga suur hulk teisi masinaid, mis tööplatsil töötajaid aitavad ning võimaldavad uhkeid sildu ehitada – mõned neist ootamatult tillukesed, nagu too kollane sõiduk, mis Reggio Emilia raudteelähisel ehitusplatsil tiirutas. Kuid peale suurte ja grandioossete ehitusliikurite abistavad siin inimesi ka hoopis ootamatumad masinad – näiteks Itaaliale tüüpiliselt ülitillukestes koridorides (kuhu ratastoolid ja lapsevankrid kehvasti sisse mahuvad, liftist rääkimata) inimesi, kel treppidest raske käia. Siis kinnitataksegi masin ratastooli alla, ta suriseb ning libiseb sujuvalt treppipidi välisukse suunas – kus ta siis tooli küljest jälle lahti võetakse ning rõõmsal meelel oma reisijat ootama jääb, seni kuni too väljas omi asju ajab. Ilma niisuguste seadmeteta ei oleks noist uhketest rongidest mõnedele sugugi kasu, sest nad ei pööseks kodust välja…

Vaade masinalt, Rapallo, Liguria, 2009 (Autor: Sirje)

Kollane masin, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2007 (Autor: Oudekki)

Trepisõiduk, Torino, Piemonte, 2009 (Autor: Sirkka)

Itaalia uuemast eepikast

Eestiski võrdlemisi märgatava vastukaja osaliseks saanud Roberto Saviano “Go­morra” edul on kindlasti mitmeid põhjuseid. Napoli organiseeritud kuritegevuse analüüsi ja autorile osaks saanud ähvarduste kõrval ei tohiks kindlasti mööda vaadata teose kirjanduslikest külgedest, oskuslikust balansseerimisest uuriva ajakirjanduse ja ilukirjanduse vahel. Kui ingliskeelses maailmas (kardetavasti kehvapoolse tõlke tõttu) paigutati raamat üsna ühemõtteliselt non-fiction’i osakonda ja ühes Rooma raamatupoes võis teda näha hoopis reisikirjanduse riiulis (ikkagi “reis”), siis Itaalias vallandas teos päris elava keskustelu just nimelt belletristilise vaatepunkti ümber.

Nii avaldas Bologna kirjanikekollektiivi Wu Ming¹ kuuluv autor 2008. aastal memorandumi “New Italian Epic”, kus otsib ühiseid elemente vabalt valitud teostest, mis ilmunud aastail 1993–2008. Selles kirjandusliku zeitgeist’i analüüsis, kus muide “Gomorral” on suhteliselt keskne roll, jõuatakse põhijoontes järgmiste väideteni.

Kirjanduslikud ja keelelised registrid vahelduvad tekstiloomes pigem vaevu hoomatavalt kui mänglevalt – teksti parema edasiandmise, mitte eksperimenteerimise huvides. Kirjutatus ilmneb autori eetiline (ja poliitiline) pühendumus, vastutuse võtmine, postmodernistlikust kõrvalseisja positsioonist loobumine, teksti keskele viskumine, sellega samastumine ja soov pakkuda seesugust kogemust ka lugejale. Kadunud suurnarratiivide (kirjanduslike ja poliitiliste) asemele otsitakse uusi, eepilisi, võimalikult laia allegoorilise väljaga narratiive.

Memorandum (mille versioon 3.0 on tänaseks ka eraldi raamatuna avaldatud) tekitas teravat poleemikat ja ehkki ta võib näida lihtsalt pisut naiivse naasmisena “mil­lestki tähtsast” kirjutamise juurde või kattevarjuna “neoneorealismile”, pakub ta kindlasti võtit mõistmaks nii mõndagi aspekti ka Roberto Saviano “Gomorras”.

Registrite valik, millele “Gomorra” on rajatud ja mis omakorda püüavad lihtsustada tekstile lähenemist, on tõesti pillavalt lai. Sujuva elegantsiga liigub Saviano autobiograafilise romaani ja uuriva ajakirjanduse, antropoloogiliste välivaatluste ja poliitökonoomilise kriitika, detektiivromaani ja grahamgreene’iliku j’accuse-teose vahel.²

Tegemist ei ole ühtlustatud fiktsiooniloomega, Saviano võib kord mõnest ajaleheartiklist või dokumendist otsesõnu juttu teha ja teisal kasutada mõnd artiklit hoopis “isiklikumat” laadi stseeni tarvis.³ Võib muidugi küsida, millised Saviano allikad üldse ei kannaks teatavat fiktsionaalset või žanriomapära pitserit. Ajaleheartiklitest, politsei pressikonverentsidest ja kohtuprotokollidest pealtnägijate tunnistuste, pealtkuulatud telefonikõnede ja Napoli aguleis levivate anekdootideni – kõigel on erinev tõeväärtus ja oma kindel viis informatsiooni edasiandmiseks, meetod tihti olulisem kui sündmus ise.

Kuidagi ei saa mööda ka fiktsiooni rollist camorra liikmete seas. Raske on näha vahet, kus popkultuur peab aitama kurjategijatel brände kujundada või kus see nende enda elu juhib. Nõnda saadavad naissoost klannipealikke “Kill Billi” eeskujul kollasesse riietatud naiskillerid, kerkivad filmist “Scarface” kopeeritud ehitusloata villad, arreteeritud bossid ilmuvad reporterite ette nagu Hollywoodi filmistaarid, altkulmu kaamerasse põrnitsedes, teadmisega, et just nii neid jäädakse mäletama ja nende ees hirmu tundma.

Saviano ees on kahekordne ülesanne: kuidas sellest tekstide plejaadist välja lugeda “reaalsus” ja reaalsus omakorda teks­tua­liseerida. Kuigi kirjeldatud sündmused ei ole reaalsemad kui teistes Itaalia organiseeritud kuritegevusest kirjutatud raamatutes, on tema kirjutanud realistlikumalt. Kogunud erinevad seigad meeldejäävateks sündmusteks, millel on omakorda taastootvad väärtused, neid võib üha uuesti jutustada nagu antiiktragöödiaid uuesti lavastada – Matteo Garrone film või “Gomorra” arvukad instseneeringud Itaalia teatrilavadel räägivad ikkagi raamatus jutustatust, mitte sellest, kuidas seda jutustati.

Saviano on ise intervjuus tunnistanud, et kuivem ajakirjanduslik stiil või siis lõpuni ilukirjanduslik tekst oleks tema arust võinud tekitada liigsuure lõhe lugeja ja loetu vahele.4 Vastukaaluks laseb ta kõiki sündmusi kokku põimida minajutustajal, kes on tõenäoliselt kõige ilukirjanduslikum element Gomorras üldse, omni­presentne laulik, kes lugejat läbi Napoli põrguringide juhatab, on vaid tühi kest, mis vajadusel uusi vorme omandab.

Ühelt poolt veab ta lugeja eest näppudega üle Kalašnikovi jäetud kuuliaukude, topib ninapidi üha võikamatasse seikadesse, ükskõik kas siis autor ise viibis nende stseenide juures või andis hääle hoopis mõnele tunnistajale, kes tahaks olla kuuldud, aga mitte nimetatud. Teisalt jätab minajutustaja piisavalt ruumi poolautobiograafilisele tegelasele, kes Saviano motiive kipub lapsepõlvetraumadele taandama. Minajutustaja vaat et vuajeristlikku painet camorra tegevuse suhtes selgitab 13-aastase Robbe kogetud seik, mis üsna üheselt seob surma (tahtmatu) erektsiooniga, ja vastuhakk isa konformistlik-alandlikule mõtteviisile sümboliseerib Saviano hilisemat otsust astuda vastu Napolis valitsevale vaikimisele.

Selline lugeja kättpidi vedamine ja seletuste andmine võiks tüütukski osutuda, kui kõikide nende personifikatsioonide tagant ei tõuseks ikka ja jälle Saviano-autori tegelaskuju. Hoolimata välisest tagasihoidlikkusest on tal oma kirjanduslik ja poliitiline agenda, ta tahabki anda oma hääle neile lugudele, kus peategelased seda ise veel ei julge, kirjutada moel, mis Pasolinini vahest ei küüni, aga oleks ühiskonnas vähemalt sama oluline. Lõppude lõpuks on temagi üks napollasi, kes otsib viisi, kuidas oma elu elada täiel rinnal ja camorra’t kartmata ning selgeks teha, et praegu ei ole tegu Meh­­hiko narkokartellide ega Angoola lapssõduritega (kuigi camorra on tõenäoliselt mõlematega ärilistes suhetes), vaid tema kodulinnaga.

Selle soovi täitumiseks peab ta tõestama, et Napolis ja Campanias toimuv ei ole nor­mist kõrvale kaldumine, vaid tavaliste ma­janduslike efektide kuhjumine. Camorra või “Süsteem”, nagu seda kutsuvad kirjeldatud maailma kodanikud, on oma olemuselt sama totaalne kui kapitalistlik maailmakord, mille pragudes ta tegutseb. Saviano kasutab camorra’t meie kõigi ühiskonna allegooriana, selle toimemehhanismidest kirjutamine võrdub autori jaoks neoliberalistliku majandussüsteemi kriitikaga.

Kuritegeliku maailma erinevaid sektoreid ükshaaval analüüsides jõuab ta ikka ja jälle arusaamiseni, et camorra töötab alati käsikäes “legaalse” ärimaailmaga ning et camorra ise lähtub pigem majanduslikust kui sõjalisest või poliitilisest loogikast. Süsteem on edukam kui teised grupeeringud, sest ta ei vastandu poliitilisele korrale nagu Cosa Nostra, camorra lihtsalt kas leiab meetodi koostööks poliitikutega või siis hävitab nende karjääri, ilma et ta seejuures ise poliitikute positsiooni ihaldaks.

Nõnda jõuabki “Gomorra” üsna lootusetu lõppjärelduseni, camorra vastu nagu ei olekski võimalik võidelda, sest klannipealike arreteerimine laseb esile kerkida uutel “ärimeestel”, võimaldab aegunud ärimeetodeid asendada uute ja innovatiivsematega. Legaalse ja illegaalse segunemisel tekkivad lõputud viisid kasumi suurendamiseks on iga suurfirma unistus: võimalus pääseda seadustega ette nähtud piirangutest, mis samal ajal konkurente edasi kammitseksid.

Paljuski tuleneb selline lootusetus ideoloogia kui sellise surmast. Nii nagu poliitmaastikul puuduvad jõud, kes tegeleksid reaalselt alternatiivide otsimisega, ei loe camorra’ga kaasa minevate poliitikute puhul nende parteiline päritolu. Ometi ei lasku Saviano mõne minevikuideoloogia elluäratamiseni. Tema viimane lootus rajaneb tavalisel inimesel, usul, et ükspäev suudavad Napoli enda elanikud lahti öelda vaikimisest ja camorra loogikaga kaasa minemisest.

Seni on lootus “elada täiel rinnal” jäänud vaid lootuseks, romaani ilmumise järel sai Roberto Savianost endast Roberto-kirjanik, tegelane “Gomorra” kaante vahel, metamorfoos, mis sundis lõpuks Saviano “Go­morra” kirjutamist kahetsema. Nii nagu camorra klannipealike hiigeledu hind on varem või hiljem isolatsioon – olgu vanglas või karabinjeeride eest end salakorterites varjates –, nii pidi Saviano loobuma senisest elust ja peituma omakorda kara­bin­jeeride kasarmutesse. Kui lugeda ajalehtedest lugusid, kuidas järjekordsed “Gomorras” mainitud klannipealikud on kinni nabitud, on samas tunda ootuse hõngu: kunas avaneb võimalus kirjutada lugu sellest, kuidas ca­morra lõpuks ometi tabas Saviano. “Go­morra” ei ole ju j’accuse Campanias baseeruva ja oma kombitsaid üle maailma sirutava camorra vastu. Pigem süüdistus kõigile, ühtviisi Lõuna- ja Põhja-Itaaliale, poliitikuile ja rahvusvahelistele korporatsioonidele; näitamine, et globaalne maailmakord on see, mis lubab Süsteemil eksisteerida ja kontrollimatult laieneda. “Gomorra” viimaseks süüdistuseks aga jääb osutus lugejale: mina tegin, mis suutsin, aga sina?

Autor: Kristjan Pruul, Milano

Lugu on kirjutatud Vikerkaare tellimusel

1 Wu Ming (hiina k-s: ei keegi) on viimase kümnendi üks huvitamaid nähtusi itaalia kirjanduses: “anonüümne” rühmitus, mis avaldab peamiselt kollektiivseid romaane, kuigi eri liikmed on ka sooloprojekte kirjutanud. Rahvusvahelist edu saavutati esmakordselt Luther Blissetti pseudonüümi all avaldatud kollektiivse romaaniga “Q”, millele käesoleval sügisel on oodata järge (eesti keeles on Luther Blissettiga võimalik tutvust teha näiteks Margus Tamme artikli vahendusel Artishoki ajaveebis: http://artishok.blogspot.com/2008/08/suurmeeste-elulood-ii-luther-blissett_25.html). Rühmitus on ka üks peamisi copyleft-ideede levitajaid Itaalias ja seetõttu on nende teosed (k.a mõned tõlked) vabalt kätte saadavad nende veebilehel: http://www. wumingfoundation.com/

2 Vrd Greene’i “J’accuse: The Dark Side of Nice” (1982)

3 Segadus “Gomorra” ilukirjanduse või ajakirjandusena lugemise ümber sai ainult hoogu juurde pärast seda, kui Napoli ajakirjanik Simone Di Meo süüdistas Savianot Di Meo Cronache di Napoli ajalehes avaldatud artiklite plagieerimises. Sellisel süüdistusel oleks tõesti kaalu vaid siis, kui tegemist oleks tõsiajakirjandusliku teosega.