Fianco a fianco sono i compagni, kõrvuti on kaaslased, kõrvuti võideldakse siin oma õiguste eest, kõrvuti tulevad üle kogu Itaalia Freccia del Sud ehk Lõunanoole nimelise rongiga Milanosse selle linna kõige olulisemad inimesed, pärit kõigist maailma otsadest, et ses linnas tööd teha. Sõidavad aastaid niimoodi, valides töö, sõprade ja kohtade vahel, ikka kõrvuti. Võib-olla tulevad kaks rongiaknal suitsetajat Messinast, mõeldes ka neile noortele, kes seal 25. aprilli kõrvuti tähistavad? Päeva, mida Bologna Piazza Maggiorel meenutavad stendil kõrvuti võidelnud partisanide nimed ja fotod, kõrvuti tänapäevaga….
Kuid Itaalia kollektiivsuses võib näha kõrvuti mitte ainult arstidest ja kolijatest-koristajatest Giovannisid, kõrvuti ehitatakse laevu La Spezia hiiglaslikus laevatehases, kõrvuti võib näha jalgrattaid, lepatriinusid, kahekskasvanud puuvilju ja loomulikult meie mootoritehnoloogiat, seda, mis pühapäeviti kõiki teleri ette naelutab.
Freccia del Sud, Stazione Centrale, Milano, Lombardia 2008 (Autor: Kristjan)
surnud ja elus, Piazza Maggiore, Bologna, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Oudekki)
No Gelmini! Bologna, Emilia-Romagna, 2008 (Autor: Mauro)
25. aprile, Messina, Sicilia, 2009 (Autor: Jelena)
Lepatriinud, Etna, Sicilia, 2008 (Autor: Anna)
Cantiere navale, La Spezia, Liguria, 2009 (Autor: Mari-Ly)
Giovanni & Giovanni, Torino, Piemonte (Autor: Sirkka)
kaksikviljad, Lago di Garda, Lombardia, 2009 (Autor: Kätlin)
Ferrari & Ducati, Villasmundo, Sicilia, 2009 (Autor: Triin)
Valgus lõikub äkitselt hommikusesse Milazzo mäekülge. Praegusel suveajal toob see inimesteni aimduse plahvatavast äikesest, mis kiirgab vibratsioone, elujõulisi, millest jätkub terveks päevaks. Loss, seal kõrgel, näib elustuvat võimsa mere poolt saadetud kajas. Sel ajalooga dekoreeritud mäenõlval, mille jalam kihiseb puhkajatest – kõik nad omamoodi haaratud mootorpaatide palavikulisest edasi-tagasi sõelumisest maismaa ning Eoolia saarte vahel – võib valgus lüüa nagu piitsahoop. Ja kui siis pilk üles tõuseb, on võimalik tunnetada, kuidas soomuspiksed kõmavad järeleandmatult ammutades jõudu ümbritsevast kõikehõlmavast sädelusest.
Nii kirjutas Matteo Collura oma raamatus “In Sicilia”, kust ka esimene veepilt pärineb. Vesi, eriti koos suplusega viib sellel poolsaarel ilmselgelt mõtted kõigepealt merele, rannale – kuid siiski leiab siin vett igasugustes erinevates olukordades, sest Kindral Suve rünnaku vastu on ta üks väheseid relvi. Mitte ainult meres vaid ka näiteks loendamatutes purskkaevudes, kust juua võib, järvedes, kus vett saab ka täiesti sportlikel eesmärkidel kasutada või kus vett naudivad ka muud olendid peale inimeste. Kuid ei tule unustada, et ka Itaalias on mõnikord talv ja isegi Veneetsiast võib vett leida tema tahkel kujul.
Milazzo, Sicilia, 2008 (Autor: Triin)
pargikilbik, Aeroporto Fontanarossa di Catania kant, Sicilia, 2009 (Autor: Anna)
Marina di Pisa, Toscana, 2007 (Autor: Kadri)
Lampedusa, Sicilia, 2008 (Autor: Jelena)
Salento, Puglia, 2009 (Autor: Mari)
triatlon, lago di Caldaro, Trentino-Alto Adige, 2009 (Autor: Kätlin)
Magus viib Itaalias millegipärast mõtted talvele – aga ainult seni kuni ei meenu lõpmatud jäätiseletid, Itaalia gelato on miski, millele võrreldavat on raske kusagilt mujalt leida. Ja siis loomulikult kõik need ülejäänud kerged suvised maiustused, tegelikult on lihtsalt soojad koogid ja šokolaadid need, mis talvisesse kliimasse kuuluvad, kõike muud leiab igal ajal piisavalt – ja tiramisù vaarikate ja maasikatega, mmm! Itaalia keeles on aga sõna magus – dolce – kasutuses aga väga laialt ka hoopis millegi muuna, nimelt tähistades midagi puhast, õrna ning armast.
Jäätisekohvik, Rooma, Lazio, 2005 (Autor: Sirje)
Tiramisù lamponi e fragole, Messina, Sicilia, 2009 (Autor: Jelena)
Dolce! Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2006 (Autor: Oudekki)
“Eksisteerivad tõsised ajaloolised põhjused, miks Itaalia on nii erinev kogu ülejäänud Euroopast ja tema ühiskondliku elu loogika tundub mõistetamatu või isegi mitteolemasolev”, ütles Wu Ming 1, Itaalia uue kirjanduse – selle postmodernismijärgse – üks säravaid tähti. Kõik itaallased teavad ning tunnetavad neid põhjuseid ning erinevust, kuid seda jagatud kultuuri on üliraske edasi anda, veel vähem võõramaalasele selgitada. Viimane on nii keeruline ning ajamahukas tegevus, millega isegi mitte kõik itaallased hakkama ei saa – sest mõningad mainitud põhjustest ollakse lihtsalt õhuga sisse hinganud, omamata kunagi vajadust neid sõnastada.
Seepärast on küllalt tavaline, et välismaalaste esmapilt Itaaliast jääb paratamatult pealiskaudseks, et neid kummalisi vastuolusid kultuuris kiputakse täitma omaenese minevikuga – kui just tegemist ei ole treenitud vaatlejaga, nagu üks väljapaistvamaid Itaalia lähiajaloo spetsialiste Paul Ginsborg või inglasest ajakirjanik Tobias Jones.
Meeldiv lennukilugemine
Petrone Prindi uusväljaanne “Minu Itaalia” ei küünitagi eelmistega ühte ritta, sest eesmärgiks polegi Itaalia ühiskonna analüüs, kirjeldus ega ühiskondliku loogika selgitamine vaid – nagu “Minu” seerial tavaks – info andmine sellest, kuidas üks tavaline eestlane end tunneb, olles seatud vastamisi kultuuriga, mis on talle võõras. Nagu ikka, on nende kohta keeruline arvamust avaldada, sest kuidas anda hinnangut teise inimese isiklikele läbielamistele, eriti kui see maailm on sulle nii siiralt ja ausalt avatud nagu Kristiina Praakli Liguria-kirjelduste oma.
See raamat, täis värvikaid ning kirjuid seiku ühe tüdruku elust, on lihtsalt loetav ning turtsumapanev ning õhku jääb küsimus, kas mõni tegelane on ikka aristokraatselt kõrk või hoopis lihtlabaselt hullumeelne. Ma arvan, et ükski inimene, kes “Minu Itaalia” läbi loeb, ei osta endale eal läbimõtlematult ülikonda, kontrollimata, ega seda ei ole valmistanud mingi kummaline tootja sünteetikatsisaldavast materjalist – kiirtee ning udust esilekerkiv Carrefour ei saa nii kergelt ununeda.
Kõige võõra suhtes täpsuseni ettevaatlik ja kartlikult lähenev nagu vett katsuv kassipoeg, ei halasta autor ka mitte iseendale: ta nutab, teeb “eepilisi fopaasid”, kirub, asjatab, rõõmustab, eksib ning on üdini eestlane.
Missugune on elevant?
“Mismõttes ei ole soovitav itaallastega sisepoliitikast rääkida” hüüatas üks mu sõber, ka mitte sünnilt itaallane, aga kaua aega siinelanud kirglik poliitikahuviline, kui ma talle mõningaid Kristiina Praakli väiteid refereerisin, “see on kõige lihtsam viis sõpru leida, sa pead ainult teadma, millest sa räägid”. Lõuna-Itaalia sõbratar läheb põlema, kui ma kontrollin oma kogemust toidu teiseks päevaks jätmisele: “lasagne on ju järgmisel päeval PAREM” – ja kui google’sse toksida “ricette del giorno dopo”, siis leiab hulganisti põnevaid retsepte, kuidas eelmisest päevast ülejäänud toidust midagi ülimaitsvat teha. Itaalia ei ole rassistlik riik, seda kinnitavad mulle ka kaks mustanahalist koolikaaslast Bologna Ülikoolist, vaatamata mõningate poliitiliste jõudude õhutustele on rassism võõras nähtus. Siin on igasuguseid probleeme, võõrapelgust paljude poolt, aga rassistlik Itaalia ei ole.
Võõra kultuuriga kohtudes ongi kõige kergem vabandada kõiki vigu – nii enda kui teiste omi – kultuurierinevustega, kanda üle isiklikke eripärasid kultuurile ja pidada kultuurieripärasid isiklikeks veidrusteks. Seepärast tulebki Kristiinale tänulik olla, et ta omad vead lahkelt meile õppimiseks jagab. Tema kirjeldatud võõralt taldrikult mittesöömine pole näiteks üksiku lapse kapriis, palju itaallased on mulle hämmastunult kirjeldanud seda “ameeriklaste veidrust” restoranis üksteise toite maitsta; ekstsentrilisi oma lastesse kiindunud emasid on arvatavasti Eestis sama palju kui Itaalias, kuid nad lihtsalt vastavad Itaalia stereotüübile. Teised ei pruugi silma torgata, sest nad ei ole “õiged itaallased” – nagu sada aastat tagasi lahkus Friedebert Tuglas pettunult Torinost, sest seal olid sirged ja korrapärased teed ning vaiksed hillitsetud inimesed, üldse mitte Itaalia: mulle tundub, et seesama sügav, kultuurne, üliviisakas ja sirgjooneliselt aus Itaalia on Kristiina Praaklil on külastamata jäänud.
See eelnev ei tähenda, et tema märgatud Itaalia oleks kuidagi vähem Itaalia või mitte-eksisteeriv Itaalia, see ei tähenda, et Questuras immigrante kuidagi hästi koheldaks või suvaline administratiivsüsteem oleks kuidagi inimsõbralik: “Minu Itaalia” illustreerib detailselt fakti, et riigis, mille bürokraatia on kolmepäine lohe, ei ole vaja oodata, et ülikool või võõraste vastuvõtusüsteem kuidagi viisakas või mõistetav oleks. Meil, endisest NSVL-ist tulijatel on natukenegi lihtsam, sest too bürokraatia oli seitsmepäine lohe, kui sa sellega hakkama said, siis Itaalia tekitab ainult selle imestuse, et kuidas G8 hulka kuuluv kapitalistlik maa vahepeal nii organiseerimatu saab olla.
Muide, need Eesti ajakirjanduseski varem valgustamist leidnud maffia, lõuna-põhja erinevused ja Berlusconi oleks võinud rahulikult välja jätta. See raamat on väärtuslik eestlase päevikuna ning sinna vahelepikitud pealiskaudsed käibetõed tõsiste poliitiliste probleemide kohta tekitavad lihtsalt piinlikku ebamugavustunde. Täpselt samuti ka peatükk itaallaste aust ja uhkusest: nimed nagu Dante, Raffael, Da Vinci, Machiavelli ja teised kuuluvad keskoolihariduses nimetatute hulka – ja tahavad seetõttu isegi populaarse käsitlusena eraldi põhjalikumat raamatut. Võib-olla oleks võinud lugejat säästa tuntud detailide ülekordamise valusast igavusest ning jutustada pikemalt tollest Genovas sündinud cantautorest, kes iga itaallase südames elab, Fabrizio De Andrést…
Koolipreili fenomen
Kristiina Praakli otsib selles raamatus igal sammul mingit endale vastuvõetavat maailma, annab hinnanguid igale tillukesele või suurele faktile, et teada saada kas see sobib – ning ma tunnen ära selle rahvavalgustaja geeni, mis on vist olemas igas natukenegi haritud eestlases, justkui kaitsekilp kõige võõra suhtes: sest ehk saab neile õpetada kuidas asjad tegelikult käivad ning kuidas õigesti tehakse. Kahju, et reaalsuse kirjeldused ning faktidele toetuvad analüüsid pidid eneseotsingute arvelt raamatust eemale kolima – kasvõi sellestsamast justkui Vene klassikalisest kirjandusest välja astunud onust, kes Pärsia vaipades arveldab, oleks tahtnud rohkem teada.
Kuid ei ole vaja arvata, et raamatust midagi teada ei saa, sugugi mitte – autor kõneleb sellest, kuidas teatud ringkonnis suhelda, kuidas pestot teha, et vahepeal mässatakse tänavatel ja okupeeritakse ülikoole, et Itaalia vasakpoolsed võivad olla pimedad ameeriklastevastased natsionalistid, et akadeemilise ringkonna sisemine ringkaitse omab Itaalias eriti rafineeritud vorme, et mõned ei taha kodust ära kolida ja mõned ei saa ning et inimesed võivad salaami peale hulluda. See on perfektne käsiraamat haritud koduperenaisele – casalingale –, kes peab hoolitsema, et kogu kirju suguvõsa omavahelistel koosolemistel tülli ei läheks ning oskama igaühele midagi meeldivat ütleda, konflikte vältides.
Kelle pilgu läbi?
Kummalisel kombel usub Kristiina Praakli raamatut kirjutades juba ette, et ta jääb nagunii välismaalaseks ning seepärast tundubki kogu teos kui ühe Genova künkal istuva enesekeskse kajaka silme läbi edastatud. Ent loo kulgedes ning iga fakti enese jaoks sisimas selgeks vaieldes ei pane autor tähelegi, kuidas ümbritsev kultuur temasse nahapooride kaudu imbub – alles lõppsõnas vaatab ta üllatunult enesesse ning näeb kuidas kramplik kinnitumine “põhjamaise” identiteedi külge on kuhugi kadunud ning itaalialikkus selle asemel pesa teinud. Nii lükkab ta ise ümber oma teesi, et Itaalias jäädakse alati välismaalaseks ja saab kinnitust kakskümmend aastat Roomas elanud Kristel Kaaberi tõdemus Itaaliablogis:“On maid, mille täieõiguslikuks elanikuks saad ainult paberite kaudu, on maid, kus ei piisa dokumentidestki. Aga on ka rahvuseid, kus kuulud nende hulka ainult selle pärast, et nende saatusest hoolid ja et neid armastad. Itaalia käibki sinna viimaste alla”.
Giovanni Sartori, politoloog ja üks hinnatuimaid demokraatia-uurijaid maailmas määratles Itaalia praegust reaalset riigikorda sõnaga “sultanaat”. Berlusconi “jõupingutustele” vaatamata ikka veel eksisteerivad iseseisvad ajakirjanikud räägivad režiimist. Radikaalsemad ja keevaverelisemad blogijad küsivad, kui palju on veel puudus, et sõna “diktatuur” kasutusele võtta. Selle taga on ühe rahva püüe defineerida omapärast olukorda, kus peaminister ei allu enam ühistele eetikareeglitele pidades end kõrgemaks igast kirja pandud ja kirjutama seadusest.
Itaalia, kes pärast fašismi kukutamist oli võimeline looma Euroopa ühe ilusaima põhiseaduse, seesama Parri, De Gasperi, Togliatti kunagine Itaalia, on praegusel hetkel käega puudutamas põhja, kuhu Maelströmi keerisena on teda tõmbamas mitmed peaminister Silvio Berlusconit puudutavat seigad.
Ühe puhul neist on tegemist advokaat Millsi kohtuprotsessiga, mille käigus viimane mõisteti süüdi altkäemaksu vastu võtmises Berlusoni firmalt selleks, et tunnistada valet Berlusconi kasuks kahes kohtuasjas, päästes ta naha. Teise puhul on tegemist tema kahtlaste “sõprussidemetga” ühe noore Casoria neiu Noemi Letiziaga.
Advokaat ja peaminister
Mills võtab nende suhte kokku lihtsalt “Hoidsin härra Berlusconi hädade merest eemal”.
Tema juhtumi uurimine aga antakse Suurbritannia Maksuametile. 17. veebruaril kuulutataksegi välja esimese astme kohtuotsus: advokaat Mills on süüdi, karistuseks 4 aastat ja 6 kuud, 5 aasta töökeeldu avalikest ametitest ja 250 000 eurot kahjutasu. Itaalia ajalehed ja uudistesaated toovadki mõne reaga ära juhtunu analüüsimata kohtuotsuse poliitlisi ja moraalseid tagajärgi, mis peaksid puudutama ka peaministrit. Inglise ajalehed jooksevad informatsioonist üle ääre.
Mine sa võta nüüd kinni, kas Silvio Berlusconi peaks selle eest tänama rohkem ustavust kui ajakirjanikueetikat hindavat meediasüsteemi või hoopis suurima opositsioonipartei Partito Democratico juhti Walter Veltronit, kelle omapärane strateegiline vaist sunnib teda samal päeval parteijuhi kohalt tagasi astuma ning sellega kirjutajate tähelepanu enda peale tõmbama. Avalik arvamus tõstab häält küll, aga ikka ühed ja samad – Antonio di Pietro poolt loodud väikepartei Italia dei Valori, needsamad beppegrillod ja marcotravagliod, needsamad vähem või rohkem tuntud blogijad, kes arvutiklahvistiku klõbinaga Meediaperemehe häälest üle proovivad rääkida.
Tähelepanu Millsi süüdimõistmise üle vaibubki kuni 19. maini, mil tehakse avalikuks 376 lehekülge kohtuotsuse motivatsioone: ”Ta (Mills) tunnistas selgelt valet, ühelt poolt selleks, et võimaldada Silvio Berlusconile ja Fininvestile karistamatus või vähemalt selle ajani toime pandud ebaseadulikest finantsoperatsioonidest tulenenud suurte kasumite säilitamine. Teiselt poolt püüdis ta kindlasti saavutada endale hiiglaslikke majanduslikke eeliseid.”
Millsile määrati korrupteerituna karistus. Aga korrupteerija, altkäemaksu andja, puhul, kes samas protsessis kaassüüaluseks, on asjad teistmoodi. Korrupteerija antud juhul Silvio Berlusconi, tegi enda tarbeks seaduse – lodo Alfano, mis annab puutumatuse Riigi neljale kõrgemale ametikohale. Ootuses, et Konstitutsiooniline kohus selle põhiseaduslikkuse tuvastab (sest “seadus on kõigile ühesugune”), ei ole tema üle võimalik juriidiliselt kohut mõista.
Noemi, Gino ja papi
Iseensestmõistetavalt oleks jätkunud kirjeldatustki, et ükskõik millist moraaliprintsiipe tunnustavat poliitikut tagasiastumisele sundida. Noemi juhtumi puhul oleks jätkunud võib-olla ka kohestest ning otse-kohestest selgitustest suhetes Noemi ja tema perekonnaga. Selle asemel söödeti aga avalikkusele ette hulk vastukäivaid versioone.
Lihtsaimale küsimusele – kuidas sai alguse Berlusconi ja Noemi vaheline tutvus – on liikvel õige mitu varianti.
29.aprill “Corriere del Mezzogiorno” räägib Noemi: ”Tunnen papit lapsest saadik, ta on mind praktiliselt üles kasvatanud. Ma jumaldan teda, mõnikord lähen tema juurde Milaanosse või Rooma,sest ega talati ei saa siia tulla”. Loetleb kolm sünnipäevakingitust eri aastatel (st.ilmselt 16., 17. ja 18.) Mitte kordagi ümberlükatud.
29.aprill ANSA Silvio Berlusconi “Ma tunnen Elio Letiziat aastaid, ta on vana sotsialist ja oli Craxi autojuhiks”. Samal päeval väidab Craxi poeg Bobo: ”Mu isa autojuhi nimi oli Nicola, ta oli Venetost ja on juba aastaid surnud.”
4.mai “La Stampa” Berlusconi väidab: ”Olen sõber Noemi isaga. Punkt ja lõpp asjal! Olen kohtunud temaga ainult vanemate juuresolekul”
Villa Certosa pidu (kliki pildil, et näha rohkem)
Ilmnevad aga kohtumised vanemateta. Ametlik gala villa Madamas made in Italy moekunstnikega 19.novembril 2008. Noemi, üksinda, peaministri kõrvallauas nr.1, teda tutvustatakse kui Napoli sõprade tütart, aga õhtu näevad kohalviibijad teda tumesinises autos Berlusconi Audile järgnemas. Vanaaastaõhtu 2008 Sardiinial Berlusconi privaatses Villa Certosas, millest räägib Noemi ex-poiss Gino Flaminio “La Repubblicas” 24.mail. Ei mingit sõprust vanematega, vaid otsene telefonikõne Noemi ja Berlusconi vahel: ”Nende suhe algas 2008 aasta oktoobris.Noemi rääkis mulle, et ta oli teinud mõningaid fotosid modellibook’i tarbeks, mille esitas ühele moeagentuurile Roomas.” Sealt satuvad fotod Emilio Fede kätte, kes unustab nees Silvio lauale. “Ühel pärastlõunal, nii umber kella 5-6 paiku helistab Berlusconi. Tema ise, otse Noemile, ei mingit sekretäri, ei mingit centralinot. Noemi õppis. Berlusconi ütles, et nägi tema fotosid ja et teda lummas neiu “puhtus” ja “ingellik nägu”. . See oli esimene telefonikõne. Mind ei olnud, räägin seda, mida rääkis mulle Noemi. Mõnel teisel korral pani Noemi telefoni mu kõrva ligidale, et ka mina kuuleksin.Rääkis veel “puhtusest” ja “inglinäost”. Pärast lisas veel midagi sellist nagu :”Sa oled jumalik tüdruk”. Esialgu ei ütelnud Berlusconi Noemile, kes ta on. Küsis , kui vana sa oled, mida sulle teha meeldiks, kes su vanemad on , kus koolis sa käid jms. /…/ Kui Noemi siis päris, et kas ta on , vastas ta:” Kui ma sulle ütlen, siis sa ei usu. Kas pole siis kuulda, kes ma olen?” Kui Noemi mulle seda jutustas, siis esialgu ma ei uskunud, ag akui kuulsin ka ise tema häält, oli võimatu mitte uskuda. Noemi nimetas teda papiks rahumeeles. Ka minu kuuldes. Pidasin seda suhet nagu isa ja tütre vaheliseks suhteks.” Seejärel tuleb aga kutse Villa Certosasse aastavahetuseks koos sõbranna Robertaga. Tagasi tulles “ Noemi ei olnud enam minu Noemi, lihtne tüdruk, keda ma armastasin. Jaanuaris sai me suhe otsa.”
Intervjuule järgneb torm. Elio Letizia ähvardab protsessiga laimamise pärast. Leitakse, et Gino olnud seadusega kokkupõrkeid ning seega ei ole ta usutav. Saatuse iroonia – ka Berlusconil on olnud seadusega tegemist, kas tema on usutavam?
Ginot kaitseb (ikka ajaleheveergudel) Noemi tädi Francesca D.F (Noemi ema Anna vennanaine), kes leiab, et liiga palju valesid on kogu loos ja toetab Noemi ekdpoissi. Seejärel tunneb vajadust uuesti selgitada Noemi isa Elio, kes väidab, et tädi ei tea kõiki asjaolusid. Kuulajad muigavad ning võtavad teadmiseks, et peaminister tellib tüdrukuid endale kataloogist.
Lõpliku punkti üritab panna kogu loole Gino ise, kelle avalik vabanduskiri jõuab 31.mail “Il Corriere della Sera”sse. “Minu äranägemise järgi on mind ära kasutatud kellegi poolt, kes mitte suutes rünnata teisti Rahvameest (nii nimetan ma PRESIDENTI), kasutavad Gossipit, Kuulujuttu, minu armastuslugu Noemiga.” (otsetõlge lonkava grammatikaga tekstist). Väljend Rahvamees tekitab muidugi kergelt ebameeldivat kõhedust… Mõte läheb ”Time”i korrispondendi Jeff Israely poolt kirjutatud artiklile, milles nimetab Itaaliat Berlusconistaniks.
Paremini ei lähe ka fotograaf Antonello Zappadul, kelle fotod tehtud Villa Certosa aastavahetuse peo ajal kiires korras konfiskeeritakse ning kelle vastu Berlusconi ihuadvokaadi Ghedini algatusel Rooma Prokuratuuris kohtuasi avatakse.
Gino jutu põhjal on tutvus vana 7 kuud
25.mai “Il Mattino” isa Elio Letizia jutustab sõprusest, mi sai alguse aastal 2001
25.mai “Il Corriere della Sera” Berlusconi: ”Eliot tunnen ma kümmenkond aastat (st.1999)”
Kogu selle parima seebika tasemel valede, salgamiste, selgitamiste ja eitamiste peale ei leia Silvio Berlusconi paremat argumenti kui: “Süüdistused minu vastu on absoluutne vale”. Süüdi on Veronica, konkurendist satelliit-TV omanik Murdoch ja muidugi kadedusest haiged “vasakpoolsed”.
Silvio kaitsjate armeel on tegemist, sest lisaks siserindele, mis iseenesestmõistetavatel põhjustel üsna nõrguke, mis sest, et visa, lisandub võimas ja prestiižikas rinne – välismaise pressi surve, millel, tundub, pole kavatsust “vaest tagakiustatut” rahule jätta. Iga päev toob järjest uusi ning halastamatumaid analüüse, mida võib kokku võtta k a üheainsa sõnaga:“Unfit”
Uurimised
“Ainult saast ja muda minu vastu,” väidab härra peaminister ka praegu, mil on käivitatud järjekordne kohtulik uurimine, “ma ei lase ennast nendest rünnakutest mõjutada, vaid töötan, nagu siiamaani seda teinud olen, Itaalia heaks”. Bari prokuratuuri uurimuste käigus altkäemaksude üle tervishoiusüsteemis ilmnesid mõned telefonikõned, milles Puglia ärimehed räägivad naisterhvastele üle kantud rahast tasuks osalemise eest Berlusconi privaatsetel “kokkusaamistel” Roomas ja Sardiinial.
Patrizia D'Addario
Kinnitus tuleb “Corriere della Sera” veergudel Patrizia D’Addariolt, üks osavõtjatest, tormilise minevikuga “escort” (seltsidaam, “kõrgklassi prostituut” nagu kirjutab Times) ning paremtsentristlik kandidaat Bari Linnanõukogusse. D’Addario räägib vahendaja Giampaolo Tarantiniga kokku lepitud 2000 eurosest tasust ning Berlusconi lubadusest aidata lahendada Patrizia isiklik probleem – muuta ehituskõlblikuks üks talle kuuluv maalapp.
Peod oli organiseeritud viimse detailini, alates naiskülaliste riietusest kuni käsuni autusõidu ajal tumendatud aknad kinni hoida. Patrizia D’Addario maniakaalne harjumus absoluutselt kõik dokumendid säilitada ning üles tähendada kõik sündmused, on suureks abiks uurimuste käigus. Samuti ka lindistused kohutmistest, mida ettevaatlik D’Addario on teinud. Üle on kuulatud veel mõned naiskülalised, kellest üks on otsustanud Itaaliast lahkuda prokuröri nõusolekul oma julgeoleku huvides.
Lisaks tütarlaste seltskonnale, on prokurörid sattunud ka kokaiini jälgedele. Iga Tarantino telefonikõne on detailiderikas ning annab potensiaalse võimalusi mitmeks uurimusliiniks. Altkäemaksud alates tervishoiust, kuni tsiviilkaitseni. Suhete ja huvide põimik, mis lahti harutamist ootab, hulk põnevaid nimesid, kust ei puudu ka kaks Partito Democratico esindajat ning üks “Suure Venna” realityshow kaudu kuulsaks saanud näitsik…
Nende seikade kaudu saab ka selgemaks, miks enamusparteidel oli vaja vastu võtta Alfano dekreet, mis takistab oluliselt, et mitte ütelda määravalt, prokuröride võimalusi telefonikõnede pealtkuulamiseks ning nullib täiesti ajakirjanduse võimalused avaldada uudiseid käimasolevatest uuringutest ning kohtuprotsessidest. Saab ka selgemaks, miks ka 17 opositsiooni parlamentääri andsid oma “jah”-hääle Alfano ebademokraatlikule seaduseelnõule.
Ehk tõesti on juriidiliselt õigus Berlusconi advokaadil ja parlamendi liikmel Nicolò Ghedinil, kes väidab, et peaministrit, kui “lõpp-kasutajat” ei saa süüdistada prostitutsioonile õhutamist käsitlevas uurimuses “vahendajate” üle. Kindlasti tabas ta aga märki selle terminiga moraalselt. “Lõpp-kasutaja”, kes tarbib kriteeriumivabalt tütarlapsi, seltsidaame, riiki, seadusi ja konstitutsiooni.
Häda on selles, et “lõpp-kasutaja” on peaminister.
53 aastat tagasi ütles kirjanik Ennio Flaiano geniaalselt, et “Itaalia poliitiline situatsioon on raske, aga mitte tõsine”. Täna aga tunneb vajadust seda parafraseerida Giuliano Ferrara, üks Berlusconi ustavamaid vesiire, kes sultanit noomides distantse võtma hakkab: “olukord on raskenud, ja võib-olla isegi tsipa tõsiseks muutunud”.
Itaaliablog jahib ka, et näidata kui ilus ja põnev see riik siin on! Osaleda võivad kõik soovijad Fotojahi reeglite kohaselt, meie täiendav tingimus on loomulikult, et foto peab olema tehtud Itaalias! Kui tahad koos teistega jahtida, saada reedeks oma jahipilt aadressile oudekki(at)gmail.com, märgi juurde, kus ja kunas tehtud.
L'Isola di Vulcano, Golfo di Patti, Mar Tirreno, 2006 (Autor: Jelena)
Kalmistu, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2008 (Autor: Oudekki)
Navigli, Milano, Lombardia, 2008 (Autor: Kadri)
Pisanova centro commerciale parkla, Pisa, Toscana, 2009 (autor: Sirje)
Ma kahtlesin natukene, enne kui otsustasin 11. juunil minna Piazza VIII Agostole õhtut veetma, kultuuriüritusele, mis toimus Itaalia Kommunistliku Partei (PCI) kõige populaarsema peasekrtäri, Enrico Berlingueri 25. surma-aastapäeva puhul.
Ma ei kahelnud mitte ainult selle pärast, et PD – Partito Democratico – oli üks aktiivseid korraldajaid ning üritus nimega Per Enrico omas ka kohalike valimiste teise vooru valguses teatud konkreetset päevapoliitilist aspekti. Ma kahtlesin selle pärast, et PD-d tundes ma ei saanud olla kindel, kumba Berlingueri seal mälestatakse, kas seda togliattilikku või toda berlinguerilikku. Peaesinejat Modena City Ramblersit tundes tegin panuse viimasele ning läksin.
Bürokraat
Selleks, et mõista Berlingueri suurt vastuolulisust, tuleb pöörata pilk PCI -Itaalia kommunistliku partei – sõjajärgsesse arengusse. Berlinguer on tüüpiline näide inimesest, kes pöördus paremalt vasakule või õigemini – hakkas võimuihaldajast poliitikuks. PCI tegevus taastus Itaalias 1943. aastal ning selle juhtimine jagunes peamiselt kolme mehe vahel: Palmiro Togliatti (Moskvameelne mees), Luigi Longo (ka mõnevõrra Moskvameelne, kuid kindlasti tegutseja) ning Pietro Secchia (sõnaosav taibukas poliitik, kelle fašistid olid 18 aastaks vangi mõistnud). Togliatti oli neist ametlik juht, number üks, Secchia tema assistent ning organisatsiooniline korraldaja ja Longo Itaalia vastupanuliikumise militaarse tiiva juht.
Secchia, stalinistidele tüüpilisel moel, kummardas ja kuuletus absoluutselt parteile ning Togliatti, samuti stalinistidele tüüpilisel moel, alandas ning hävitas teda. 1954. aastal põgenes Secchia üks lähemaid assistente, Giulio Seniga Roomast koos raha ja partei salajaste dokumentidega – mis olid Secchia vastutuse all. Seniga väitis, et ta käitus sellisel viisil, kuna tahtis, et Secchia astuks välja Togliatti mõõduka ja oportunistliku poliitika suhtes. See muidugi lõpetas Secchia poliitilise karjääri, ta asendati Giorgio Amendolaga. Togliatti lasi aga käibele kuulujutu, nagu Secchia ja Seniga oleksid olnud armukesed: midagi hullemat tolleaegses Itaalias ei saanudki kommunisti kohta ütelda, tuletame meelde, et ka üks 20. sajandi suurimaid intellektuaale, Pierpaolo Pasolini heideti parteist välja oma ebamoraalse käitumise eest – tema oli gay.
Togliatti on surnud!
Kuid tollest võitlusest saadik eksisteeris PCI alati kahes tiivas: üks tõepoolest vasakpoolne, kes võitles muutuste eest Itaalia ühiskonnas ja teine oportunistlik ning valmis võimu nimel ükskõikmilles kokku leppima. Kui Togliatti 1964. aastal suri, siis andis see lootust partei muutumiseks, peasekretäriks valiti Luigi Longo, mida nähti sammuna reaalselt vasakule. “Ma olen peasekretär ja mitte ülemus,” ütles Longo, tema ajal hakkas PCI kaugenema NSVL-st, ta toetas Dubčekit Praha kevade ajal (olles seal kõnet pidamas vaid päev enne Nõukogude vägede sissetungi) ning toetas ka üliõpilaste 1968. aasta liikumist, seda, mida ka praegu mäletatakse ühiskondliku arengu pöördepunktina ja mida ülejäänud PCI bürokraatia põlgas.
Selle bürokraatia ülesehitavaid eeldusi võib ka praegu näha näiteks Partito Democratico ridades ning mina võtaksin need kokku niimoodi:
rahvas on loll
meil on teadmised ja poliitiline kultuur, et otsustada
meie käsime ja nemad kuuletuvad
me hoolime ainult omaenda personaalsest heaolust ja võimust.
Niisuguse tiiva olemasolu viis kiiresti Longo, ainsa PCI juhi, kes avalikult parlamendis on Trotskit tsiteerinud ning kes karmilt stalinistlike meetodeid ründas, kõrvaletõrjumiseni ning tema asendamise togliattiliku bürokraadi Enrico Berlingueriga, keda avalikkus tundis kui “ausat ja pühendunud meest”.
PCI oli selleks ajaks küll selgelt tsementeerinud oma koha poliitilisel maastikul, olles mänginud sotsialistid vähemoluliseks – kuid samas mainitud kahe tiiva vastuolud paralüseerisid seda parteid seestpoolt. PCI oleks tahtnud, et ametiühingute ja sotsiaalsete liikumiste ühendaja ja juhtija olla, kuid oportunistlik tiib kartis “mõõdukate” valijate kaotust. Loomulikult seisid külma sõja tingimuses ka USA ja NATO selgelt kommunistide valitsusse jõudmise vastu ning seega vajas poliitika selget muutust.
Berlinguer, tulles bürokraatiamasinast, otsis seda muutust hakatuseks “ajaloolises kompromissis”, kokkuleppes Kristlike demokraatidega (DC) võimu jagamiseks; lisaks ka järeleandmises NATO poliitikatele – või siis silma kinnipigistamises, kuidas soovite – mis aitasid kaasa terrorikampaaniatele, mida “tinasteks seitsmekümnendateks” kutsutakse, sadade inimeste surma plahvatustes väljakutel, rongijaamades ja mujal. Oma pöördumises DC poolde marginaliseeriti ka täielikult sotsialistid, PCI vaatles PSId noorema vennana, kelle lojaalsus on garanteeritud, seda arrogantsi ei andestanud PSI kunagi – ning valis oma juhiks Bettino Craxi, kellest 1992. aastaks sai Itaalia korruptsiooni sümbol.
Tõenäoliselt Berlinguer muidugi ka lihtsalt alahindas DC struktuure, katoliiklikku kollektivismi ei toetanud isegi selle mõõdukamad tiivad, autoritaarsetest rääkimata, vaatamata oma valmidusele parempoolsete jõududega ikka ja jälle kokku leppida, vaatamata pärinemisele oportunistlikust taustast, oli Berlingueris ka seitsmekümnendatel arvatavasti olemas mingi usk poliitika “moraalsesse palgesse”, kuid mida tema bürokraatlik taust lubas toetuse ja pragmaatika nimel unustada.
Lisaks oli muidugi muutunud ka Itaalia ühiskond, autonoomsed liikumised olid ka vasakpoolsetelt, neilt, kes tingimata end tarbijana ei identifitseerinud, võtnud ära soovi järgneda parteile “õiges” suunas. Siiski, seitsmekümnendate kriisi tingimustes veenis Berlinguer töötajaid loobuma oma jõupositsioonidest võitlemaks oma huvide eest “rahvuslike huvide” nimel ning astus karmilt 1977. aasta liikumise vastu: kuivõrd just see massiliikumine võttis kokku seitsmekümnendail toimunud muutused ning hakkas otsima süsteemi vabale indiviidile: hierarhia vähendamisega (lahutuse lubamine jne), liidri- ja eliidikriitika, töökonseptsioonikriitikatega, mittevägivaldsusega. PCI Berlingueri juhtimisel saatis politsei massikogunemistele, et nood arreteeriksid või ka tulistaksid meeleavaldajaid, üliõpilasi ja teisi: PCI nägi sel ajal togliattilikul moel autonoomsetes rahvaliikumistes vastast, mitte kaaslast.
Moro ja Berlinguer
Kui 1978. aastal rööviti Aldo Moro, siis asus Berlinguer selgelt “resoluutse poliitika” pooldamisele (linea della fermezza), üteldes, et riik ei tohi terroristidega (Brigate Rosse) läbi rääkida. Olgu üteldud, et see on ainus kord Itaalia ajaloos, kus “resoluutset poliitikat” on rakendatud, Itaalia poliitika on olnud alati vastupidine, kuid Morot ei pooldanud ei USA ega NSVL, ega enam ka katoliiklased ise. Berlinguer astus nendega ühele poolele, ega teinud sammugi, et otsida pääsemisvõimalust “ajaloolise kompromissi” partnerile. Ka see andis arvatavasti oma panuse Moro hukkumises kevadel 1978.
Seega, kokkuvõttes, seitsmekümnendate Berlingueri võib kirjeldada kui tüüpilist togliattilikku bürokraati, pigem paremale hoiduvat, kes tegi nii strateegilisi (DC alahindamine, suhted NATO ja NSVL-iga) kui kohutavaid taktikalisi vigu (77. aasta liikumine, Moro).
Kõige armastatum
Siis kukkus tema maailm kokku. 1979. aasta valimistel kukkus PCI toetus 34.4% 30.4%, PSI ja DC kaotasid vaid marginaalselt ja radikaalid tõusid 1.1% 3.5%. PCI oli kaotanud poolteist miljonit häält. Berlinguer mõistis, et “lähendamise” poliitika oli olnud läbikukkumine ning Moro surm oli ka tema enese poliitiline surm. Ta veenis PCI-d loobuma kokkuleppest DC-ga, siis vastuseks oli küll mõnelt poolt kergendus – “me ei pea enam kärnkonni neelama” – kuid bürokraatiamasin jätkas töötamist vasakule pöördumise vastu.
8. septembril 1980. otsustas FIAT, et languse tõttu rahvusvahelisel autoturul saadetakse 24000 töölist 15 kuuks töötuskindlustusega sundpuhkusele (cassa integrazione) ning pärast seda võetakse tagasi ainult pooled. Nendest 24000 enamus oli seitsmekümnendail mänginud juhtivat rolle ametiühingute tugevnemises ja tööliste võitluses. Kolm päeva hiljem teatas FIAT, et nad vallandavad 14000 töölist kohe. Ametiühingud vastasid küllalt ebatavalise meetodiga Itaalia töölisliikumise ajaloos: üldstreigiga, koos vabrikute täieliku okupeerimise ja pikettidega. Töölised olid neil esimestel päevadel entusiastlikud – saades indu ka Lech Walesast ja Poolast toimunust – tundes, et nad võitlevad võtmetähtsusega lahingut töölisliikumise ajaloos.
Berlinguer FIATi ees
PCI poolt hakkas aga tulema signaale, et töölised peaksid vastupanust loobuma. Sel hetkel tegi Berlinguer oma lõpliku otsuse nii poliitilistes tõekspidamistes kui hinnangus oma senisele poliitikale. 25. septembril 1980 tuli Enrico Berlinguer FIATi väravate ette ning lubas, et PCI toetab töölisi viimase hingetõmbeni: “me toetame teid, et te kestaksite vähemalt ühe tunni kauem kui padroni (härrased)”. Itaalia vasakpoolsus – ja mitte ainult vasakpoolsus, ka mõõdukad liikumised – juubeldasid Berlingueri sirgjoonelise toetuse ja emotsionaalsete sõnade pärast ning Berlinguerist sai più amato – armastatuim poliitik. Paraku oli 1980. aastaks töölisliikumine juba nõrgenemas, FIATi lubadus taganeda esialgsele positsioonile saata 24000 esialgu cassa integrazionele lõhestas positsioone. Seitsmekümnendail oleks Berlingueri samm kindlasti muutnud Itaalia ajalugu, 1980. võttis Agnelli – FIATi omanik – siiski napilt ajaloolise võidu, mis kujundas järgnevaks dekaadiks töösuhete iseloomu.
Kuid see samm oli andnud Itaaliale poliitiku, kellele loota, andnud taas “peasekretäri, mitte valitseja”, karismaatilise, kuid ideedega taibuka liidri. Radikaalina rahva poolt toetatud, pöördus ta (tagasi) ideaalide poole, otsides “demokraatliku alternatiivi”, soovides liita sotsialistid, kommunistid ja radikaalid kuid rünnates valusalt selleks ajaks relvasmuugeldamiste ja vargustega kurikuulsaks muutunud PSI juhti Craxit. Kaheksakümnendate algusest pärinevad Berlingueri mõttekäigud “moraaliküsimusest” poliitika esimese küsimusena ehk ideest, et ilma institutsioonide aususeta, kontrollitavuseta ja usalduseta ei ole demokraatia võimalik. Berlinguer rõhutas ka, et PCI ei vali kunagi kraksiaanlikku kahepalgelisust ning tõi sisse mõiste “erinevus” (diversità): kommunistid, ütles ta, on need, kes on erinevad, need, kes tahavad teistsugust võib-olla isegi mõistetamatut – aga kommunistid on ka need, kes ei astu iialgi demokristiaanlikule ja kraksiaanlikule teele.
Berlinguer võttis radikaalse positsiooni ka välispoliitikas, kommenteerides näiteks Poola 1981. aasta sündmusi ja “Solidaarsuse” hävitamist järgmiselt: “ida-Euroopa riikide, või vähemalt mõningate neist, võime mängimaks olulist rolli uue loomises, on nüüd ennast ammendanud”. See lause, ehkki küllalt kaunistatud, raputas tugevalt ka PCI-d, mis püsis idee küljes, et “vähemalt mingit sorti sotsialism idas on”, 1982. aasta jaanuarikuine Pravda ründas Berlingueri “rahu ning sotsialismi huvide vastase deklaratsiooni eest”. Berlinguer jäi oma väljaütlemistele truuks.
1984. aastal Moskvat külastades ütles Berlinguer Massimo D’Alemale eravestluses, et idablokki karakteriseerivad kolm omadust: “esiteks: juhid valetavad alati, ka siis kui vaja ei ole; teiseks: nende põllumajandus on lootusetult ebaefektiivne ja kolmandaks: nende kommipaberid kleepuvad alati kommide külge”. Kuigi kaheksakümnendail tõstis kriitika NSVL-i suhtes pead ka mujal läänes, siis Berlinguer oli ka siin kõige selgem ja kõige radikaalsem.
Surm
1983. aasta PCI iga-aastane pidu “Festa nazionale dell’Unità” tõi Reggio Emiliasse, saja tuhande elanikuga linnakesse, Berlingueri kuulama miljon inimest, rohkem kui kunagi ajaloos. Berlinguer oli selleks ajaks üks väheseid poliitikuid üldse, kes orienteerus ühiskondlikes muutustes ning ainus vasaktiiva poliitik, kellel oli annet, julgust ja oskusi parteid keerulisest olukorrast läbimanööverdada, jäädes ikka veel “erinevateks”. Tundus, et PCI sünnib uuesti, vaatamata möödunule oli võimalik Togliatti poolt allasurutu uuesti õitsema panna.
Berlinguer!
1984. aasta 7. juunil pidas Berlinguer Padovas valimiskõnet, hakates ütlema lauset: “Compagni, töötage [tehke poliitikat] kõik, majast majja, tänavalt tänavale, ettevõttest ettevõttesse” – ning siis tabas teda insult. Ta lõpetas lause, lõpetas kogu oma argumendi, kuigi mõned hüüdsid “aitab, Enrico”. Ma kardan, et ta tundis sel hetkel, et temaga on läbi, et ta peab lahkuma ning püüdis oma kaaslastele anda kõike, mida ta veel anda sai. Võib-olla lootes, et äkki, äkki, nad kuulavad teda ja äkki, äkki ta ei ole ainust poliitik, kes PCI suudab muutunud majandus- ja välispoliitilises olukorrast läbimanööverdada. Tema kuulajad viisid ta hotelli, kus ta vajus kohe unne ja koomasse ning transporditi sealt raskes seisundis haiglasse.
Modena City Ramblers kõneleb 25 aastat hiljem sellest, mis järgneb, andes edasi Bologna pilku: “ma väljusin tol hommikul vara, varem kui tavaliselt, olles otsustanud minna tööle jalgrattaga, sest plaanisin minna õhtul PCI üritusele Berlingueri kuulama. Liikusin ajalehekioski suunas ning nägin seal viit-kuut inimest seismas, väga vaikselt, süvenenult. See oli nii imelik selle kellaaja kohta, niisugusel ajal ei trügita kioskite juures. Siis nägin ma esilehte. Ma tegutsesin ja liikusin kogu päeva peaaegu masinlikult, peas vasardamas ainult kaks sõna “per favore” (palun!). Per favore, per favore, per favore… Kas on uudiseid, küsisime üksteiselt. Aeg läks ja per favore kuivas kokku üheks sõnaks perché (miks?)… Õhtul oleksin pidanud minema Piazza Maggiorele, ma olin seda nii oodanud. Nüüd? Ma võtsin oma jalgratta ning suundusin sinnapoole. Miks ma seda teen? Ei tule ju seda, kes kõnelema peaks, kelle jaoks see üritus…. Võib-olla ma olen üksi? Võib-olla ma peaksin olema hoopis Padovas, seal haigla ees? Ma jõudsin Piazza Maggiorele. See oli rahvast täis. Ei olnud ruumi isegi minu jalgrattale”
Berlinguer sureb 11. juunil 1984. kell 12:45 Padova haiglas. 17. juunil toimunud Europarlamendi valimistel saab PCI ainsal korral ajaloos DC-st rohkem hääli: Kommunistlik Partei 33,33% (11.696.923 häält), Kristlikud Demokraadid 32,97% (11.570.973 häält)
Kuid Berlinguer ei ole jõudnud nelja aastaga endale järglast luua. Alessandro Natta lööb mesti Berlingueri oponendi Armando Cossuttaga, NSVLi toetajaga, pehmendades suhteid viimasega ning hoides kinni “rangest liinist”, vastamata ühelegi probleemile, mis Itaalia ühiskonnas olid. 1991. aastal laguneb PCI kaheks osaks, “Partito democratico della sinistra” (PDS) [“Vasakdemokraatlik partei”]. Armando Cossutta juhtimisel moodustab PCI äärmuslik vähemusrühmitus uue partei Partito della Rifondazione Comunista. Mis neist edasi sai, seda võib lugeda Euroopablogist, kuid kindel saab olla selles, et PCI oma tõelises mõttes, “kommunistid on need, kes tahavat veidrat”, nagu kirjutasid kunagi Strugatskid, “kommunistid on erinevad”, nagu ütles Berlinguer, see PCI suri koos Berlingueriga Padova haiglas 25 aastat tagasi (kuigi ehk Bertinotti üheksakümnendatel püüdis taas sellele teele tagasi pöörduda).
Hüpoteetilised kajakad
Üliõpilaste protest 2008
Oma üllatuseks – ja rõõmuks – näen ma sel mälestusõhtul Piazza VIII Agostot inimestega kaetuna . Igas vanuses inimestega, alates umbes viieteistkümnendast eluaastast kuni kõrge eani, mida ma isegi ennustada ei julge (ent jalgratastele on vabalt ruumi). Ringi kõndides ja inimestega vesteldes ei kohta ma mitte ainult neid, kes on vaid mälestamas ühte suurt unistust, mis praeguseks on surnud. Midagi muud on ka, ehkki uinuvas olekus. Partei võis küll surra, aga see ei tähenda, et inimesed, mõtted ja ideaalid oleksid surnud.
Muusikaline osa algab seda tajudes hüüdega: “teeme Bologna uuesti revolutsiooniliseks linnaks” – ja kui paar tundi hiljem Modena City Ramblers mängib “Bella Ciaod”, olles enne mänginud neid kõiki poliitilisi sõnumeid, mis olulised on, alates maffiavastase võitluse lauludest, pühendatud Liberale või siis filmist I Cento Passi, mälestuslaulu Berlingueri matustest, irooniat valitseva poliitilise klassi vastu – siis tõusevad kõigi käed, kellel aplausiks, kellel kokkusurutud rusikaks. Mu ees laulavad kaasa kolm keskkooliõpilast, õhinaga, veendununa, et nad oskavad lennata. See veendumus saavutab haripunkti kui õhtu lõpetataksegi Giorgio Gaberi tekstiga “Mõni oli kommunist”…
Berlingueri nelja aasta jooksul välja üteldud mõtted, mida sellel platsil korrati – jah, mälestati just SEDA Berlingueri – liigutas mitte ainult neid, kes olid tema muutumist näinud ja talle kaasa elanud, need mõtted kajasid kaasa ka neis kolmes, kes mu ees esmakordselt Gaberi teksti kuulavad, suu natuke ammuli ja iga hetk valmis aplodeerima või vilistama. Mina tunnen sel hetkel, et Itaalial on puudu lihtsalt karismaatiline poliitik, kes korjaks üles “moraaliküsimuse” ja Berlusconi võiks olla võidetud. Mitte ainult Berlusconi.
Minu arvates tuleks Berlingueri puhul eriti tähele panna kahte asja. Esiteks: tuleb olla radikaalne (terve mõistuse ja paindlikkuse piirides). Teiseks: tervemõistuslik radikaalsus kõlab vastu uskumatult suures hulgas inimestes. Selle kaudu saab ehitada paremat maailma, või siis kasvõi teha tillukese tüki maailmast enda ümber paremaks ja ilusamaks kohaks.
Mis ei olegi nii vähe.
Autor: Oudekki Loone, Bologna
Kuulamiseks Modena City Ramblers’i laul “Berlingueri matused”, mis on osaliselt kohalikus dialektis, aga ma ei hakanud seda hetkel arusaadavuse mõttes mingisse Eesti murdesse panema…
Un popolo intero trattiene il respiro e fissa la bara,
Üks rahvas tervikuna hoiab hinge kinni ja sulgeb kirstu
sotto al palco e alla fotografia.
Rõdu all ja fotograafide ees
La città sembra un mare di rosse bandiere
Linn näib kui punaste lippude meri
e di fiori e di lacrime e di addii.
ja lillede meri ja hüvastijätupisarate
Eravamo all’Osteriola, una sera come tante,
Olime Osteriolas, ühel õhtul nagu ikka
a parlare come sempre di politica e di sport,
ja rääkisime nagu ikka poliitikast ja spordist
è arrivato Ghigo Forni, sbianchè come un linsol,
saabus Ghigo Forni, näost valge nagu lina
an s’capiva ‘na parola du bestemi e tri sfundon.
ei saanud midagi aru, kaks needust ja kolm puterdust
“Hanno detto per la radio che c’è stata una disgrazia,
Ütlesid raadios, et juhtus õnnetus
a Padova è stato male il segretario del PCI”
et Padovas jäi haigeks PCI sekretär
Luciano va al telefono parla in fretta e mette giù
Luciano läheb helistama, räägib kiirelt, prahvatab
“Ragazzi, sta morendo in compagno Berlinguer“.
poisid, on suremas compagno Berlinguer
Pipein l’è andè in canteina
Pipein läks keldrisse
a tor des butiglioun,
et tuua kümme pudelit
a i’am fat fora in tri quert d’ora,
need tühjendasime kolmveerand tunniga
l’era al vein ed l’ocasioun
ja see oli vein tähistamiseks
a m’arcord brisa s’le suces
ei mäleta mis juhtus
d’un trat as’sam catee
järsku leidsime end
in sema al treno c’as purteva
rongist, mis meid viis
ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele
A Modena in stazione c’era il treno del partito,
Modena jaamas oli parteirong
ci ha raccolti tutti quanti, le bandiere e gli striscioni
mis kogus kokku meid kõiki, lipud ja loosungid
a Bologna han cominciato a tirare fuori il vino
Bolognas hakkasid välja võtma veini
e a leggersi a vicenda i titoli dell’Unità.
Ja lugema üksteisele Unità pealkirju
C’era Gianni lo spazzino con le carte da ramino,
Oli Gianni tänavapuhastaja, kes rummy kaartidega
ripuliva tutti quanti da Bulagna a Sas Marcoun,
meid kõiki puhtaks lõi, Bolognast Sasso Marconi’ni
ma a Firenze a selta fora Vitori “al professor”,
aga Firenzes hüppas välja Vitorio “professor”
do partidi quattro a zero dopo Gianni l’è stè boun.
kaks partiid neli-null ja siis Gianni jäi vaikseks
I vecc i an tachee
Vanad hakkasid
a recurder i teimp andee,
meenutama läinud aegu
i de d’la resisteinza
Resistenza päevi
quand’i eren partigian
kui olid olnud partisanid
a’n so brisa s’le cuntee
ma ei tea, kas see loeb
ma a la fine a s’am catee
aga lõpuks leidsime end
in sema al treno c’as purteva
rongist, mis meid viis
ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele
Gli amici e i compagni lo piangono, i nemici gli rendono onore,
Sõbrad ja seltsimehed nutavad teda taga, vaenlased annavad au
Pertini siede impietrito e qualcosa è morto anche in lui.
Petrini istub kivistunult ja midagi on surnud ka temas
Pajetta ricorda con rabbia e parla con voce di tuono
Pajetta mäletab vihaga ja räägib kõuese häälega
ma non può riportarlo tra noi.
aga ei saa teda tagasi tuua meie hulka
Roma Termini scendiamo, srotoliamo le bandiere,
Roma Terminis tuleme maha, rullime lahti lipud
ci fermiamo in piazza esedra per il solito caffè
peatume väljakul ringis tavapärase kohvi jaoks
parte Gianni il segretario e nueter tot adree
hakkab astuma Gianni, sekretär ja meie kõik tema taga
per andare a salutare il compagno Berlinguer.
Et minna hüvasti jätma compagno Berlingueriga
Con i fazzoletti rossi ma le facce tutte scure,
Punaste taskurättidega kuid tumedate nägudega
non c’era tanta voglia di parlare tra di noi,
polnud suurt tahtmist rääkida
po’ n’idiota da ‘na ca la tachè a sghignazer,
siis üks idioot ühest majast hakkas irvitama
a g’lom cadeva a tgnir ferem Gigi se no a’l finiva mel.
suutsime Gigit paigal hoida, muidu oleks lõppenud halvasti
A sam seimpre ste de dre
oleme alati olnud tagapool
e quand’a sam rivee
ja kui jõudsime kohale
la piaza l’era pina
oli väljak täis
“ma quant comunesta a ghè”
“kui palju kommuniste on olemas”
‘a’n g’lom cadeva a veder un caz
me ei näinud mitte kuraditki
ma anc nueter as’ sam catee
aga ka meie ledisime end
in sema al treno c’as purteva
rongil, mis meid viis
ai funerel ed Berlinguer
Berlingueri matustele
Pipein l’è andè in canteina
Pipein läks keldrisse
a tor des butiglioun,
et tuua kümme pudelit
a i’am fat fora in tri quert d’ora,
need tühjendasime kolmveerand tunniga
l’era al vein ed l’ocasioun
ja see oli vein tähistamiseks
a m’arcord brisa s’le suces
ei mäleta mis juhtus
d’un trat as’sam catee
järsku leidsime end
in sema al treno c’as purteva
rongist, mis meid viis
Väga tihti palutakse seletada, miks seitsmekümnendatel nii palju itaallasi Kommunistliku Partei poolt hääletasid. Tihti püüavad ida-Eurooplased itaallastele seletada, et kommunist olla oli vale, sest Stalin oli halb mees. Ühele vastati kord, et teil Nõukogude Liidus ei olnud kunagi kommunismi, meil Emilias natukene oli… Paljud küsivad, miks praegu, kui NSVL on kokku kukkunud, inimesed ikka veel kommunisminostalgiat omavad ja miks see, kui neile rääkida küüditamisest ja gulagidest ei pane neid meelt muutma. Paljud küsivad, miks Itaalias, maailma kaheksa suurima majanduse hulka kuuluvas riigis on nii palju proteste, sotsiaalkeskusi, vasakpoolsust… Mõned küsivad, miks Itaalias ikka veel ei ole revolutsiooni ja miks keegi ei ole Berlusconile atendaati teinud.
Neile küsimustele vastab imehästi üks Itaalia geniaalsemaid autorlauljaid, Giorgio Gaber.
Mõni oli kommunist, sest vanaisa, onu, isa… ema mitte.
Mõni oli kommunist, sest ta pidas Venemaad lubaduseks, Hiinat poeesiaks ja kommunismi maapealseks paradiisiks.
Mõni oli kommunist, sest ta tundis end üksi.
Mõni oli kommunist, sest ta oli saanud liiga katoliikliku hariduse
Mõni oli kommunist, sest kino seda nõudis, teater seda nõudis, kirjandus ka… kõik nõudsid.
Mõni oli kommunist, sest nad olid talle ütelnud.
Mõni oli kommunist, sest nad ei olnud talle ütelnud kõike.
Mõni oli kommunist, sest enne… enne.. enne… oli olnud fašist. Mõni oli kommunist, sest ta oli aru saanud, et Venemaa sammub aeglaselt, aga kaugele.
Mõni oli kommunist, sest Berlinguer oli tubli inimene.
Mõni oli kommunist, sest Andreotti ei olnud tubli inimene. Mõni oli kommunist, sest ta oli rikas, aga armastas rahvast.
Mõni oli kommunist, sest ta jõi veini ja tundis end liigutatuna – rahvapidudel.
Mõni oli kommunist, sest ta oli nii ateist, et vajas üht teist jumalat.
Mõni oli kommunist, sest ta oli nii vaimustatud töölistest, et tahtis olla üks neist.
Mõni oli kommunist, sest tal oli tööliseks olemisest kõrini. Mõni oli kommunist, sest ta tahtis kõrgemat palka.
Mõni oli kommunist, sest revolutsioon täna vast ei.. homme võib-olla… ja ülehomme kohe kindlasti!
Mõni oli kommunist, sest väikekodanlased, proletariaat, klassivõitlus… (cazzo!)
Mõni oli kommunist, et vihastada oma isa
Mõni oli kommunist, sest vaatas ainult RAI TRE-d (kurat!)
Mõni oli kommunist moe pärast, mõni printsiipide pärast, mõni frustratsioonist.
Mõni oli kommunist, sest tahtis kõike riigistada. (oh sa vana…!)
Mõni oli kommunist, sest ta ei tundunud riiklike ja parariiklike teenistujaid ega nende sarnaseid
Mõni oli kommunist, sest ta oli segamini ajanud dialektilise materialismi Lenini evangeeliumiga.
Mõni oli kommunist, sest ta oli veendunud, et tema taga seisab töölisklass.
Mõni oli kommunist, sest ta oli rohkem kommunist kui teised.
Mõni oli kommunist, sest oli suur kommunistlik partei
Mõni oli kommunist sellele vaatamata, et oli suur kommunistlik partei. Mõni oli kommunist, sest midagi paremat ei olnud.
Mõni oli kommunist, sest meil on kõige hullem sotsialistlik partei Euroopas.
Mõni oli kommunist, sest hullem riik kui meil, on ainult Ugandas. Mõni oli kommunist, sest ta lihtsalt ei suutnud enam pärast
neljakümmet aastat demokristiaanide valitsust, nonde võimetute ja mafioosode.
Mõni oli kommunist, sest kes oli vastu, oli kommunist
Mõni oli kommunist, sest ta ei talunud rohkem seda räpast asja, mida me jonnakalt demokraatiaks kutsume
Mõni arvas end olevat kommunist ja võib-olla oli midagi muud.
Mõni oli kommunist, sest unistas teistsugusest vabadusest kui Ameerika oma.
Mõni oli kommunist, sest uskus end olevat elus ja õnnelik vaid siis, kui ka teised seda olid.
Mõni oli kommunist, sest vajas tõuget millegi uue jaoks. Sest tundis vajadust teistsuguse moraali järgi.
Sest võib-olla oli ainult üks jõud, üks lend, üks unistus, üks säde, soov asju muuta, elu muuta
Jah, mõni oli kommunist, sest selle sädeme lähedal oli igaüks nagu… rohkem ise.
Oli nagu…. kaks inimest ühes.
Ühest küljest, isiklik igapäevane vaev ja teisest küljest tunne kuulumisest ühte liiki, kes soovis lendu tõusta, et tõesti elu muuta.
Ei. Ei mingit taganutmist.
Võib-olla ka siis olid paljud avanud tiivad oskamata lennata… nagu hüpoteetilised kajakad.
Ja praegu? Ka praegu tunneb end kahena.
Ühelt poolt inimene, kes läbib alandlikult oma igapäevase ellujäämise räpast teed ja teiselt poolt kajakas, kellel ei ole isegi enam soovi lennata, sest unistus on nüüdseks kokku kukkunud.
Kaks viletsust ühes kehas.
Tõlkinud ja sissejuhatuse kirjutanud Oudekki Loone
Ei saa kunagi liialt korrata neid asendamatuid pisikesi argitõdesid, mida me tihti üleliigseks peame, aga mille kasulikkus tuleneb kogemusest ja mis omaksvõetuna väärtustavad teatud hetki või annavad kindlustunde elu kõikkuvuse või muutlikkuse ees. Üks sellistest pealtnäha suurt mitte midagi ütlevatest tõeteradest on, et pasta ei ole taldrikutäis makarone!
Tahaksin veelkord lahti mõtestada selle antiikse toidu valmistamise taga peituvaid põhimõtteid ning traditsioonilist kultuuri. Pasta on lõuend, valge paberileht, mille peale vallandada oma loomingulisus kastme abil. Nii nagu eri liiki värvivahendid vajavad eri liiki alusmaterjali, nii on ka pasta puhul välja kujunenud kirjutamata “seadusi”, mis arvestavad kontsistentsi, kuju ning absorbeerimisvõimet.
Akvarellid nõuavad krobelist paberit, õlivärvi lõuendit joonise enda optimaalseks esiletõstmiseks. Samal viisil eelistab pikk ja sile pasta õlisemaid kastmeid (pesto, olio) ning lühike ja triipudega pasta on sobilikum kastmeteks, mis “kopsakam” nagu näiteks ragù. Väikese formaadiga pasta (pastina) on aga sobilikum suppide sisse. Meie “kunstiteose” kvaliteet sõltub oskusest ühendada elegantselt materjale sellisel viisil, et annaksid kõige nauditavama tulemuse.
Itaalia köögi suurim saladus on lihtsuses – kolm-neli ainet, mis tuleb harmooniliselt toiduks ühendada nii et ükski koostisosa ei domineeri, vaid akordina kokku teistega kokku kõlab, ilma selletõttu oma identiteeti kaotamata. Pigem vähem, taandades hädavajalikuni, kui rohkem, üle pakkudes. Miski ei häiri välja arenenud maitsemeelt rohkem originaalsuse nimel toime pandud kakofoonia.
Võrdleksin Itaalia köögi laialtlevinud ja ärateenitud mainet Albert Einsteini tuntuima, maailmanägemist raputanud füüsikavalemiga E=mc2, mis seletab , et keha, mis massi omab, on väga suure energia hoidla ja et seda saab arvutada korrutades massi valguse kiiruse ruuduga. Viie tähemärgi sees terve Universum – lihtne ja geniaalne, paljudele arusaamatu, aga hetkega mällusööbiv. Kaks tegurit kirjeldamaks maailma täiuslikkust ja imepära. Just nagu paljud suurepärased, aga imelihtsad pastaretseptid. Kummalise kokkusattumuse tahtel tuleneb “mass”/massa kreekakeelesest sõnast “maza”, mis tähendab “pastat”…
Täiuslikkus sünnib pisiasjadest ja tähelepanelikust hoolest, milleni juhib armastus. Täiuslikkus nõuab aega ja kontsentreerumist, nii seda tehes, kui seda nautides. Itaallaste jaoks aeg ei ole raha ja söömine ei ole kõhu täitmine, vaid koosolemise viis ja pasta on selle tähtsa kunsti sümbol Mida rohkem aega läheb, seda õnnestunum ta on.
Üheks heaks näiteks on spaghetti aglio e olio (küüslaugu ja õliga). Kaks lihtsat toiduainet, kaks värvi, mille varjunditega pasta peal oma emotsioone jagada. Küüslauku hoitakse kuumas õlis täpselt nii kaua, et õli jõuaks aromatiseeruda, e vähem ega rohkem. Küüslauku ei pea tükkideks tegema, vaid kahe sõrme vahel suruma, et teda “järeleandlikumaks” sundida, et ta oma “hinge” õlile loovutaks ning enne pruunikaks närbumist tuleb ta pannilt ära võtta.Muidu tuleb maitse liiga agressivne. Õige aja ja mõõdu tunnetus on siinjuures oluline. Õlikaste tuleb spaghettidele lisada värskelt ja kuumalt (st. ei saa kastet enne valmis teha ja siis pasta valmimist oodata). Peab andama aega ka spaghettile pannisoojas küüslaugu ning oliivihõnguline õli omaks võtta samal ajal kui võime seda lõhnastada näputäie peterselliga. Need, kes eelistavad “kangemat” varianti, võivad koos küüslauguga pannile panna ka käsitsi tükkideks tehtud peperoncino. Ja seejärel peab olema rütmitaju, et valmis saanud imet nautida enne kui selle soojus haihtub ning pöördumatult oma võlu jahedusse külmutab.
Teine suurepärane näide on ravioolid (või mõni teine täidetud pasta) burro e salvia (või ja salveiga). Kõigest paar tegurit täiustamaks ning rõhutamaks ravioolide maitsebuketti. Piisab sellest, et sulatada või pannil lõhnastades selle mõne lehe salviaga, valada kurnatud ravioolid otse pannile ja lasta neil kastmega ühineda. Parmesan kõige lõpuks taldrikule – võrdusmärgi kohale valemi sees…
Seda rida võiks pikalt jätkata lisades pasta all´arrabiata, amatriciana, cacio e pepe, carbonara, tomati ja basiilikuga, naeripealsetega (cime di rapa): mille lihtsaid originaalretsepte kokaraamatutest või internetist üles leida (ikka kriitiliselt jälgides kas koostisainetega pole liialdatud). Aga rohkem, kui retsepti täht-täheline järgimine, on olulisem mõtlemisviisi omastamine, piiride tajumine. Kui reeglite koordinaatteljed on selgelt silme, ees siis on võimalik ka oma isikupära mängu tõmmata.
Just niisugusest, toidu kultuurisündumusena võtmise filosoofiast on aluse saanud ka liikumine “Slow Food”, mis väärtustab vahemereäärset söögikultuuri kui baasi toidu nautimise kultuuri levitamisele. Maitse “taasharimise” läbi saame uuesti elustada uinuma jäänud aistinguid ja rikastavaid elamusi. Ka inimsuhetes. Liikumine sündis Itaalias aastal 1986, aga praeguseks on sel 86 000 järgijat 130 riigis. „Slow Food“ organiseerib väljaandeid, igaastaseid üritusi (Terra Madre/Emake Maa), messe (Salone del Gusto, Cheese, Slow Fish) ning kursuseid rõhutades oskust hinnata maitsete eripära, kohalike köökide mitmekesisust. Heaks „teejuhiks“ on ühingu poolt välja antud bestseller „Osterie d´Italia”, mis aitab orienteeruda Itaalia külluslikes regionaalsetes söögitraditsioonides ning -paikades.
Üks tuntumiaid itaalia kokki Aimo Moroni ütleb, et kokakunst ei ole valem, sest alati on vaja otsida südant, kust kõik alguse saab. Mina aga armastan tõmmata paralleele selle geniaalse Albert Einsteini valemiga, mis kinnitab, et lihtsus on suur saavutus, üks kõrge sihtpunkt, mille poole pürgida.
Seda, et mõistliku välimusega naisel on võimalus karjääri teha – Mediasetis näiteks – härra (lubage mulle see väljend, pisut kohatu küll antud isiku suhtes) peaministriga voodisse minnes, seda teame kõik. Samuti ka seda, et Itaalia on alates 1994. suuremal või vähemal määral Berlusconi eraomand – või vähemalt käituvad paljud inimesed justnimelt niimoodi.
Ma ütlesin, et me teame kõik, et il cavaliere‘ga saab voodisse minna? Teame, aga meil ei ole tõendeid. Täpsemalt: ei olnud tõendeid, seni kuni proua Veronica Lario – naine, kes aastakümneid on millegipärast Berlusconiga koos elanud, suisa seaduslikus abielus – kõneleda ei otsustanud. Seepärast võibki ehk ütelda, et proua Veronica on üks vabamaid inimesi selles riigis ning arvatavasti ainus, keda härra Silvio hetkel tõepoolest kardab.
Mis toimus?
Härra Berlusconi ilmus ühe noore tütarlapse, Noemi Letizia, 18-le sünnipäevale. Itaalia on täis 18. sünnipäeva tähistavaid noori, isegi Napoli, seega on ilmne, et eksisteerib midagi, mis peab just selle eriliseks tegema – ja on ka ilmne, et peaministri ilmumine restoranis peetavale sünnipäevale, kus on kümmekond külalist, ei jää tähelepanuta. Loomulikult hakkavad kõik pildistama, telefonidega ja ilma – ja uudiseid jagama. Ka seda uudist, et tüdruk kutsub Berlusconit “papi” – itaaliakeelne vaste inglisekeelsele sõnale daddy, otsetõlkes “issi” (sõna, millel on väga tugev seksuaalne alatoon).
Itaalia ajakirjandus, ehkki poliitiliselt mõjutatud, ei ütle nendest faktidest ära, esimesena La Repubblica, peamiselt suurima mittevalitsuspartei PD-meelne ajaleht, järgnevad ka teised. Muuhulgas: au ja kiitus siinkohal sellele paljukirutud meediale – ehkki üldpilti nii mõnigi kord väänatakse, peamiselt tagantjärele, siis kokkuvõttes kipub ikka faktidest korraliku pildi saama – ning mitteäraütlemine tähendab ka seda, et kirjutatakse, mis peoga täpselt tegemist on. Kallutatus ilmneb hetkel, kui on ära trükitud 2+2= ning siis tulem jäetakse kirjutamata. Kuid liita oskavad lugejad isegi.
Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval
Proua Veronica Lariole, on see liig. Mitte muidugi see, et tema abikaasa magab suvaliste naistega (seda on praeguseks seitsmekümnene härra Berlusconi teinud juba dekaade), ega isegi see, et ta läheb voodisse alaealiste tüdrukutega (ma arvan, et proua Lario teadis seda juba ammu), vaid see, et niisugune toimimine sai selgelt avalikuks, see, et meil on tõendid.
Veronica Lario hoolitsebki selle eest, et kõik neid tõendeid ikkagi omaksid. Ta ütleb: “Berlusconi on segane”, “Me ei ole aastaid sõnagi vahetanud, see ei olegi võimalik, sest ta ripub kogu aeg telefoni otsas”. Ta ütleb: “oleks see tüdruk vähemalt tema tütar olnud…” – et välistada viimanegi kahtlus selles, et Berlusconi armuke võiks olla ka Noemi Letizia ema.
Noemi Letizia ema, see naine, kes teadis, et tema alaealine tütar jagab intiimsust 70-aastase peaministriga…
Ühesõnaga, nagu osutas Marco Travaglio, meil on kaks uut infokildu oma tõenditemeres. Esiteks, Berlusconi naine kinnitab: “ta on haige inimene” – mentaalselt haige, psühhiliste probleemidega. Teiseks, arvukate armukeste hulgas, kes Berlusconit ümbritsevad on ka alaealine. Berlusconi kinnitab: “me tunneme üksteist juba aastaid” – seega, kui tüdruk sai just 18, võib arvata, et see sai alguse kui ta oli vaid 16….
Igas teises Euroopa riigis (Ameerikast rääkimata) oleks peaminister pidanud arvatavasti tagasi astuma. Itaalias mitte, kuid mitte selle pärast, et itaallastele oleks see mõistetav, et üks vanamees teismelise tüdrukuga magab. Kui see oleks olnud suvaline teine inimene, siis nimetaksid kõik teda räpaseks seaks, tüdruku vanemad esitaksid kaebuse, ta peaks kindlasti oma kodukandist lahkuma ning ta elu oleks väga-väga raske. On mõningad asjad, mida avalik moraal ei luba, ning seesugune suhe kuulub selle mittelubatava hulka. Muide, härra Berlusconi on konservatiiv, kes sõnades seisab “traditsiooniliste pereväärtuste eest”
Berlusconilt ei nõuta tagasiastumist esiteks seepärast, et liiga paljud vaatavad teda kui Itaalia peremeest. Töölised võivad streikida, et nõuda kõrgemat palka või paremaid töötingimusi, aga nad ei streigi, et omanikku minema ajada. Veronica häbi ei seisnegi sellest, et Berlusconi kaotaks oma koha või selles, et ta teeb, mida ta teeb. Veronica häbi seisneb selles, et Silvio sülitab talle näkku: “sa ei lähe mulle korda, ma võin avalikult oma alaealise armukese sünnipäevale minna ja sa ei saa midagi teha”.
Ainus, mida Veronica Lario teha saab, on sellest mängust välja astuda ja rääkida. Sirgelt. Kõigest. See on muidugi miski, mis Berlusconit hirmutab – ning on oodata, et koos mehele kuuluva meediaga hakatakse naist tugevalt hävitama, et ta ei kõneleks rohkem, kui juba tehtud – sest Berlusconi ei pea tagasi astuma seepärast, et tal on võimalus haarata valjuhääldi ütlemaks, et ta pole räpane siga, kes magab teismelise tüdrukuga.
Porta a Porta versus Annozero
Ma ütlesin alguses, et meedia esitab tõeseid fakte korrektselt? Muidugi, aga see ei keela tal lisaks esitada suurt hulka vahtu. Esimene tugev vahukloppimine on juba toimunud, härra Bruno Vespa juhitavas telesaates “Porta a Porta”, mis ekraanil riiklikus telekanalis RAI1
Bruno Vespa on Berlusconi “editore di riferimento”, tema ihuajakirjanik ning igaõhtuse “Porta a Porta” kohta üteldakse mõnikord “parlamendi kolmas koda”. Politsei on erinevatel puhkudel ka Vespa telefonikõnesid jälginud ning neist pärinevad laused poliitikute nõuandjatele/assistentidele, mis kõlavad umbes “ära muretse, küll me saate tema vajaduste kohaselt kokku paneme” või “hüva, keda tal vaja on, et ma saatesse kutsuksin”.
Teisipäevane Porta a Porta algaski loomulikult Vespa-poolse austusavaldusega Berlusconile, küsimustele, mis olid ilmselgelt ette teada ning millele härra peaminister sai päheõpitud tekstiga vastata, üteldes sissejuhatuseks, et kõik on laim. Hakatuseks kõneldakse hoopis sellest lausest, et Veronica leidis Popolo della Libertà nimekirja liigselt velinasid – noori, kauneid, televiisori poolt loodud tütarlapsi – täis olevat. Vespa läheb selle probleemi rõhutamises isegi nii kaugele, et teeb lahutusküsimuse tagamaid selgitava videolõigu mainimata, et Veronica peamine süüdistus mehe vastu on asjaolu, et too demonstreerib avalikkusele oma alaealist armukest.
Hiljem Vespa siiski piiksatab, möödaminnes, et kuidas ikka selle alaealisega oli. Berlusconi kinnitab taas, et kõik on “hoopis teisiti” ning esitab keerulise loo, kuidas ta peaaegu juhuslikult, järgmise päeva prügialasele tippkohtumisele minnes, sattus seesugusel kellaajal Napolisse – jätmata kasutamata võimalust kirjeldada, kuidas ta prügiprobleemi lahendamise eest võitleb -, et Noemi Letizia isa – kellega ta tahtis oma kandidaatidest kõnelda – lihtsalt pidi ta tütre sünnipäevale kutsuma. “Ja kui ma siis sisenesin restorani ja nägin, et seal oli nii palju inimesi, ma ju lihtsalt pidin valimiskampaaniat tegema” ning “ma lasen ennast alati personaliga koos pildistada, kui ma restoranis käin. Tavaliste inimestega, kes töötavad, kelle esindaja ma olen” (järgneb aplaus stuudiost).
Silvio Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval
Veel rõhutab peaminister, kuidas ta on väga armastatud kogu Itaalia rahva poolt, kuidas kolm itaallast neljast teda toetavad (kuigi, tuletame meelde, et 2008. aasta valimistel hääletas tema juhitud partei poolt 778 287 inimest vähem, kui 2006. aastal ning pärast L’Aquila maavärinat kõrgele tõusnud populaarsus on mainitud skandaali tagajärjel vältimatult langemas). Ah jaa, “mu naine on vasakpoolsete valede lõksu langenud”, ütleb Berlusconi veel ja süüdistab kõiges vasakpoolset meediat väärinfo jagamises.
Pärast paari lauset Corriere della Sera ja Messaggero toimetajatelt jätkatakse sootuks teise teemaga – L’Acquila ülesehitustöödega. Mulje ongi loodud: alaealise armukese olemasolu ametlikult eitatud, olukord vähetähtsaks mängitud ning muu info esile tõstetud.
Annozero, saade, millest siin blogis on varemgi juttu olnud, neljapäeva õhtul, on seevastu siiski ajakirjandus, mitte peaministri info kakstund. Nagu ikka, on saates kuus saatekülalist, kellest aktiivsemateks osutuvad Partito Radicale kauane hing Emma Bonino ja PdL esindaja ning Berlusconi advokaat Niccolò Ghedini. Saade veereb lahti oma tavapärast rada pidi, alustades Marco Travaglio sissejuhatusest, kus ta tsiteerides ajakirjandust osutab, et velinade probleemi algatajateks ei olnud sugugi proua Veronica Lario ega vasakpoolne meedia, vaid täiesti Berlusconi enda oma, parempoolsed Libero ja Giornale. Täpsete faktidega selle kohta, kuidas Berlusconi täpselt liikus, kuidas härra Letitzia ei ole kohalikus poliitikas sugugi tuntud, nii et miski õigustaks kuidagi seda, et peaminister võtab ülikiirel ajal vastu just tema kõnesid, et just tema soovitatud poliitikuid valimisnimekirjadesse lisada (illustratsiooniks intervjuu Mike Bongiornolt, kes kolmkümmend aastat Mediasetis töötas, kes kaebab, et isegi jõuluõnnitlust ei õnnestunud tal härra peaministrile telefoni teel edastada, sekretär ütles, et ta pannakse järjekorda)… Intervjuu Noemi Letizialt, kes selgitab umbes nii, et “kui härra peaministril oli vaba hetk, siis ta helistas mulle, et ma saaksin temaga aega veeta /…/ Ma arvan, et tal oli seda vaja, sest just suhtlemine minusugustega annab talle jõudu, et oma tegevusi ellu viia. Ma ütlen talle alati, et need, kes teda kritiseerivad, et näe oma ninaotsast kaugemale”. Ghedini selgitab, et härra Letizia oli alati nende kohtumiste juures (ma loodan, et siiski mitte, kui jõledaks üks eliit minna võib?) – kuid ka see fakt ei leia kontrollimisel kinnitust (kuigi ka mitte otsest ümberlükkamist).
Monica Guerritore esitab Veronica monolooge – tema väljaütlemisi ajakirjanduses, pikitud sobivate teemade vahele. Guerritore esitus on uskumatult hea, õiges valguses jääbki korraks mulje nagu oleks tegemist proua Lario endaga – ent Guerritore suudab neisse sõnadesse rohkem tõsidust ja emotsiooni panna kui autor ise, mulle tundub.
Kuid need sõnad räägivad kibedusega sellest, kuidas Berlusconi käitub Itaaliaga nagu see oleks tema impeerium, kuidas tal puudub igasugune lugupidamine teiste suhtes ja eriti naiste suhtes ja kuidas ta on üritanud oma meest aidata, nagu haiget inimest ikka üritatakse, aga kuidas see viimane lugu on liigne.
Emma Bonino lisab, et Itaalia vääriks ju ometi peaministrit, kes ei tee häbi igal rahvusvahelisel kohtumisel. Ghedini lõikab vahele – Berlusconi ei teegi. Tal olevat rahvusvaheliselt suur menu. Bonino lisab, et Itaalia väärib peaministrit kes ei ütleks Margaret Thatcheri kohta “pandav tšikk” (“una bella gnocca“, otsetõlkes tähedab gnocca, khm, naiste esimest poolt, seda, mis ei ole tagumik…).
Ühesõnaga, Annozero annab faktidele ülesehitatud vastuse Porta a Porta’s jutustatud muinasloole ning Travaglio lisab veel lõpus, et vaadake, oleks võinud ju natukenegi pingutada, et see lugu ei solvaks meie intelligentsi. Berlusconi sattus sünnipäevale juhuslikult ja etteplaneerimata? Ja briljantkaelaehe, mille ta Noemi Letiziale kinkis, kukkus lihtsalt juhuslikult talle taskusse, ootamatult nagu ilmastikunähtus?
Kuninga uued rõivad
Mäletate seda lugu, kuidas kõik hakkasid naerma alles siis, kui laps oli paraadil hõiganud, et kuningas on alasti? Kuna laps ei saa olla pattu teinud, siis ei võinud olla, et ta nägi valesti. Berlusconi mängib praegu sellele, et ei leidu niisugust last, kes paraadil seda hõikaks – ning ta teeb kõik, et need lapsed, kellel on julgust, ei jõuaks paraadile. Küllalt edukalt, sest paraad on tema oma. Televisioon, meie tehnoloogilises ühiskonnas, sest paraad oli koht, kus kõik kuulsid, mida laps ütleb, ja kõik kuulevad tänapäeval seda, mida üteldakse televisioonis.
Santoro mõistab aga hästi, et kuigi tema on oma saatega üks vähesteist, kes säitab teles alternatiivset arvamust (ja ka selle pärast alustas ta neljapäevast ülekannet kommentaariga, et telefonikõnedele saate ajal ei vastata) – ei ole ta laps. Sest laps peab olema süütu, keegi, kelle puhul ei saa ütelda, et ta valetab, keerutab või on muidu kommunist, nagu Annozero kohta vabalt ütelda saab. Seepärast, ma arvan, ehitaski Santoro oma saate üles just nimelt niimoodi, faktidele, demonstreerides kui räpane võib olla võim, kuidas ta võib valetada ning kuidas ta võib näkku valetada. Seepärast on mul ka hea meel, et PdL-i esindas just Ghedini, kes demonstreerib selle liidu põikpäisust ning võimet esitada absoluutselt suvalisi lauseid tõe pähe peaaegu sama hästi kui Berlusconi ise. Muuhulgas, paljudele vasakpoolsetele neljapäevane Annozero ei meeldinud – mul on tunne, et peamiselt selle pärast, et see saade demonstreeris peamiselt võimu kui niisuguse pahupooli, mitte parempoolse suhtumise omi. Seesugune võim võib ju juhtuda ka vasakpoolsete kätte?
Silvio ja Veronica
Kuid andes fakte ning lastes neid ka kommenteerida “vastaspoolel” on aina enam lootust, et ühel hetkel leidub keegi Porta a Portas, Mediasetis või kusagil mujal, kes ütleb sinisilmselt välja kõik selle, mida me Berlusconi kohta teame ning mille kohta meile on antud järjekordsed tõendid. Samal õhtul ei oleks Berlusconi enam imperaator nagu praegu paljud mõtlevad, et ta on, sest isegi Vespa julgeks naeratada.
Võib-olla tuleb see rutem kui oodata võiks. Võib-olla õnnestub proua Veronica Lariol niivõrd vihastada ning valimiskampaania käigus sellele vihale ka kanali leida, et me saame kuulda kõigist mustadest ja vähemmustadest tegudest. Kuid Silvio Berlusconil on relvad ja tal on hirm.
Fianco a fianco sono i compagni, kõrvuti on kaaslased, kõrvuti võideldakse siin oma õiguste eest, kõrvuti tulevad üle kogu Itaalia Freccia del Sud ehk Lõunanoole nimelise rongiga Milanosse selle linna kõige olulisemad inimesed, pärit kõigist maailma otsadest, et ses linnas tööd teha. Sõidavad aastaid niimoodi, valides töö, sõprade ja kohtade vahel, ikka kõrvuti. Võib-olla tulevad kaks rongiaknal suitsetajat Messinast, mõeldes ka neile noortele, kes seal 25. aprilli kõrvuti tähistavad? Päeva, mida Bologna Piazza Maggiorel meenutavad stendil kõrvuti võidelnud partisanide nimed ja fotod, kõrvuti tänapäevaga….
Ei saa kunagi liialt korrata neid asendamatuid pisikesi argitõdesid, mida me tihti üleliigseks peame, aga mille kasulikkus tuleneb kogemusest ja mis omaksvõetuna väärtustavad teatud hetki või annavad kindlustunde elu kõikkuvuse või muutlikkuse ees. Üks sellistest pealtnäha suurt mitte midagi ütlevatest tõeteradest on, et pasta ei ole taldrikutäis makarone!
Viimased kommentaarid