Noemi Letizia
Seda, et mõistliku välimusega naisel on võimalus karjääri teha – Mediasetis näiteks – härra (lubage mulle see väljend, pisut kohatu küll antud isiku suhtes) peaministriga voodisse minnes, seda teame kõik. Samuti ka seda, et Itaalia on alates 1994. suuremal või vähemal määral Berlusconi eraomand – või vähemalt käituvad paljud inimesed justnimelt niimoodi.
Ma ütlesin, et me teame kõik, et il cavaliere‘ga saab voodisse minna? Teame, aga meil ei ole tõendeid. Täpsemalt: ei olnud tõendeid, seni kuni proua Veronica Lario – naine, kes aastakümneid on millegipärast Berlusconiga koos elanud, suisa seaduslikus abielus – kõneleda ei otsustanud. Seepärast võibki ehk ütelda, et proua Veronica on üks vabamaid inimesi selles riigis ning arvatavasti ainus, keda härra Silvio hetkel tõepoolest kardab.
Mis toimus?
Härra Berlusconi ilmus ühe noore tütarlapse, Noemi Letizia, 18-le sünnipäevale. Itaalia on täis 18. sünnipäeva tähistavaid noori, isegi Napoli, seega on ilmne, et eksisteerib midagi, mis peab just selle eriliseks tegema – ja on ka ilmne, et peaministri ilmumine restoranis peetavale sünnipäevale, kus on kümmekond külalist, ei jää tähelepanuta. Loomulikult hakkavad kõik pildistama, telefonidega ja ilma – ja uudiseid jagama. Ka seda uudist, et tüdruk kutsub Berlusconit “papi” – itaaliakeelne vaste inglisekeelsele sõnale daddy, otsetõlkes “issi” (sõna, millel on väga tugev seksuaalne alatoon).
Itaalia ajakirjandus, ehkki poliitiliselt mõjutatud, ei ütle nendest faktidest ära, esimesena La Repubblica, peamiselt suurima mittevalitsuspartei PD-meelne ajaleht, järgnevad ka teised. Muuhulgas: au ja kiitus siinkohal sellele paljukirutud meediale – ehkki üldpilti nii mõnigi kord väänatakse, peamiselt tagantjärele, siis kokkuvõttes kipub ikka faktidest korraliku pildi saama – ning mitteäraütlemine tähendab ka seda, et kirjutatakse, mis peoga täpselt tegemist on. Kallutatus ilmneb hetkel, kui on ära trükitud 2+2= ning siis tulem jäetakse kirjutamata. Kuid liita oskavad lugejad isegi.
- Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval
Proua Veronica Lariole, on see liig. Mitte muidugi see, et tema abikaasa magab suvaliste naistega (seda on praeguseks seitsmekümnene härra Berlusconi teinud juba dekaade), ega isegi see, et ta läheb voodisse alaealiste tüdrukutega (ma arvan, et proua Lario teadis seda juba ammu), vaid see, et niisugune toimimine sai selgelt avalikuks, see, et meil on tõendid.
Veronica Lario hoolitsebki selle eest, et kõik neid tõendeid ikkagi omaksid. Ta ütleb: “Berlusconi on segane”, “Me ei ole aastaid sõnagi vahetanud, see ei olegi võimalik, sest ta ripub kogu aeg telefoni otsas”. Ta ütleb: “oleks see tüdruk vähemalt tema tütar olnud…” – et välistada viimanegi kahtlus selles, et Berlusconi armuke võiks olla ka Noemi Letizia ema.
Noemi Letizia ema, see naine, kes teadis, et tema alaealine tütar jagab intiimsust 70-aastase peaministriga…
Ühesõnaga, nagu osutas Marco Travaglio, meil on kaks uut infokildu oma tõenditemeres. Esiteks, Berlusconi naine kinnitab: “ta on haige inimene” – mentaalselt haige, psühhiliste probleemidega. Teiseks, arvukate armukeste hulgas, kes Berlusconit ümbritsevad on ka alaealine. Berlusconi kinnitab: “me tunneme üksteist juba aastaid” – seega, kui tüdruk sai just 18, võib arvata, et see sai alguse kui ta oli vaid 16….
Igas teises Euroopa riigis (Ameerikast rääkimata) oleks peaminister pidanud arvatavasti tagasi astuma. Itaalias mitte, kuid mitte selle pärast, et itaallastele oleks see mõistetav, et üks vanamees teismelise tüdrukuga magab. Kui see oleks olnud suvaline teine inimene, siis nimetaksid kõik teda räpaseks seaks, tüdruku vanemad esitaksid kaebuse, ta peaks kindlasti oma kodukandist lahkuma ning ta elu oleks väga-väga raske. On mõningad asjad, mida avalik moraal ei luba, ning seesugune suhe kuulub selle mittelubatava hulka. Muide, härra Berlusconi on konservatiiv, kes sõnades seisab “traditsiooniliste pereväärtuste eest”
Berlusconilt ei nõuta tagasiastumist esiteks seepärast, et liiga paljud vaatavad teda kui Itaalia peremeest. Töölised võivad streikida, et nõuda kõrgemat palka või paremaid töötingimusi, aga nad ei streigi, et omanikku minema ajada. Veronica häbi ei seisnegi sellest, et Berlusconi kaotaks oma koha või selles, et ta teeb, mida ta teeb. Veronica häbi seisneb selles, et Silvio sülitab talle näkku: “sa ei lähe mulle korda, ma võin avalikult oma alaealise armukese sünnipäevale minna ja sa ei saa midagi teha”.
Ainus, mida Veronica Lario teha saab, on sellest mängust välja astuda ja rääkida. Sirgelt. Kõigest. See on muidugi miski, mis Berlusconit hirmutab – ning on oodata, et koos mehele kuuluva meediaga hakatakse naist tugevalt hävitama, et ta ei kõneleks rohkem, kui juba tehtud – sest Berlusconi ei pea tagasi astuma seepärast, et tal on võimalus haarata valjuhääldi ütlemaks, et ta pole räpane siga, kes magab teismelise tüdrukuga.
Porta a Porta versus Annozero
Ma ütlesin alguses, et meedia esitab tõeseid fakte korrektselt? Muidugi, aga see ei keela tal lisaks esitada suurt hulka vahtu. Esimene tugev vahukloppimine on juba toimunud, härra Bruno Vespa juhitavas telesaates “Porta a Porta”, mis ekraanil riiklikus telekanalis RAI1
Bruno Vespa on Berlusconi “editore di riferimento”, tema ihuajakirjanik ning igaõhtuse “Porta a Porta” kohta üteldakse mõnikord “parlamendi kolmas koda”. Politsei on erinevatel puhkudel ka Vespa telefonikõnesid jälginud ning neist pärinevad laused poliitikute nõuandjatele/assistentidele, mis kõlavad umbes “ära muretse, küll me saate tema vajaduste kohaselt kokku paneme” või “hüva, keda tal vaja on, et ma saatesse kutsuksin”.
Teisipäevane Porta a Porta algaski loomulikult Vespa-poolse austusavaldusega Berlusconile, küsimustele, mis olid ilmselgelt ette teada ning millele härra peaminister sai päheõpitud tekstiga vastata, üteldes sissejuhatuseks, et kõik on laim. Hakatuseks kõneldakse hoopis sellest lausest, et Veronica leidis Popolo della Libertà nimekirja liigselt velinasid – noori, kauneid, televiisori poolt loodud tütarlapsi – täis olevat. Vespa läheb selle probleemi rõhutamises isegi nii kaugele, et teeb lahutusküsimuse tagamaid selgitava videolõigu mainimata, et Veronica peamine süüdistus mehe vastu on asjaolu, et too demonstreerib avalikkusele oma alaealist armukest.
Hiljem Vespa siiski piiksatab, möödaminnes, et kuidas ikka selle alaealisega oli. Berlusconi kinnitab taas, et kõik on “hoopis teisiti” ning esitab keerulise loo, kuidas ta peaaegu juhuslikult, järgmise päeva prügialasele tippkohtumisele minnes, sattus seesugusel kellaajal Napolisse – jätmata kasutamata võimalust kirjeldada, kuidas ta prügiprobleemi lahendamise eest võitleb -, et Noemi Letizia isa – kellega ta tahtis oma kandidaatidest kõnelda – lihtsalt pidi ta tütre sünnipäevale kutsuma. “Ja kui ma siis sisenesin restorani ja nägin, et seal oli nii palju inimesi, ma ju lihtsalt pidin valimiskampaaniat tegema” ning “ma lasen ennast alati personaliga koos pildistada, kui ma restoranis käin. Tavaliste inimestega, kes töötavad, kelle esindaja ma olen” (järgneb aplaus stuudiost).
- Silvio Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval
Veel rõhutab peaminister, kuidas ta on väga armastatud kogu Itaalia rahva poolt, kuidas kolm itaallast neljast teda toetavad (kuigi, tuletame meelde, et 2008. aasta valimistel hääletas tema juhitud partei poolt 778 287 inimest vähem, kui 2006. aastal ning pärast L’Aquila maavärinat kõrgele tõusnud populaarsus on mainitud skandaali tagajärjel vältimatult langemas). Ah jaa, “mu naine on vasakpoolsete valede lõksu langenud”, ütleb Berlusconi veel ja süüdistab kõiges vasakpoolset meediat väärinfo jagamises.
Pärast paari lauset Corriere della Sera ja Messaggero toimetajatelt jätkatakse sootuks teise teemaga – L’Acquila ülesehitustöödega. Mulje ongi loodud: alaealise armukese olemasolu ametlikult eitatud, olukord vähetähtsaks mängitud ning muu info esile tõstetud.
Annozero, saade, millest siin blogis on varemgi juttu olnud, neljapäeva õhtul, on seevastu siiski ajakirjandus, mitte peaministri info kakstund. Nagu ikka, on saates kuus saatekülalist, kellest aktiivsemateks osutuvad Partito Radicale kauane hing Emma Bonino ja PdL esindaja ning Berlusconi advokaat Niccolò Ghedini. Saade veereb lahti oma tavapärast rada pidi, alustades Marco Travaglio sissejuhatusest, kus ta tsiteerides ajakirjandust osutab, et velinade probleemi algatajateks ei olnud sugugi proua Veronica Lario ega vasakpoolne meedia, vaid täiesti Berlusconi enda oma, parempoolsed Libero ja Giornale. Täpsete faktidega selle kohta, kuidas Berlusconi täpselt liikus, kuidas härra Letitzia ei ole kohalikus poliitikas sugugi tuntud, nii et miski õigustaks kuidagi seda, et peaminister võtab ülikiirel ajal vastu just tema kõnesid, et just tema soovitatud poliitikuid valimisnimekirjadesse lisada (illustratsiooniks intervjuu Mike Bongiornolt, kes kolmkümmend aastat Mediasetis töötas, kes kaebab, et isegi jõuluõnnitlust ei õnnestunud tal härra peaministrile telefoni teel edastada, sekretär ütles, et ta pannakse järjekorda)… Intervjuu Noemi Letizialt, kes selgitab umbes nii, et “kui härra peaministril oli vaba hetk, siis ta helistas mulle, et ma saaksin temaga aega veeta /…/ Ma arvan, et tal oli seda vaja, sest just suhtlemine minusugustega annab talle jõudu, et oma tegevusi ellu viia. Ma ütlen talle alati, et need, kes teda kritiseerivad, et näe oma ninaotsast kaugemale”. Ghedini selgitab, et härra Letizia oli alati nende kohtumiste juures (ma loodan, et siiski mitte, kui jõledaks üks eliit minna võib?) – kuid ka see fakt ei leia kontrollimisel kinnitust (kuigi ka mitte otsest ümberlükkamist).
Monica Guerritore esitab Veronica monolooge – tema väljaütlemisi ajakirjanduses, pikitud sobivate teemade vahele. Guerritore esitus on uskumatult hea, õiges valguses jääbki korraks mulje nagu oleks tegemist proua Lario endaga – ent Guerritore suudab neisse sõnadesse rohkem tõsidust ja emotsiooni panna kui autor ise, mulle tundub.
Kuid need sõnad räägivad kibedusega sellest, kuidas Berlusconi käitub Itaaliaga nagu see oleks tema impeerium, kuidas tal puudub igasugune lugupidamine teiste suhtes ja eriti naiste suhtes ja kuidas ta on üritanud oma meest aidata, nagu haiget inimest ikka üritatakse, aga kuidas see viimane lugu on liigne.
Emma Bonino lisab, et Itaalia vääriks ju ometi peaministrit, kes ei tee häbi igal rahvusvahelisel kohtumisel. Ghedini lõikab vahele – Berlusconi ei teegi. Tal olevat rahvusvaheliselt suur menu. Bonino lisab, et Itaalia väärib peaministrit kes ei ütleks Margaret Thatcheri kohta “pandav tšikk” (“una bella gnocca“, otsetõlkes tähedab gnocca, khm, naiste esimest poolt, seda, mis ei ole tagumik…).
Ühesõnaga, Annozero annab faktidele ülesehitatud vastuse Porta a Porta’s jutustatud muinasloole ning Travaglio lisab veel lõpus, et vaadake, oleks võinud ju natukenegi pingutada, et see lugu ei solvaks meie intelligentsi. Berlusconi sattus sünnipäevale juhuslikult ja etteplaneerimata? Ja briljantkaelaehe, mille ta Noemi Letiziale kinkis, kukkus lihtsalt juhuslikult talle taskusse, ootamatult nagu ilmastikunähtus?
Kuninga uued rõivad
Mäletate seda lugu, kuidas kõik hakkasid naerma alles siis, kui laps oli paraadil hõiganud, et kuningas on alasti? Kuna laps ei saa olla pattu teinud, siis ei võinud olla, et ta nägi valesti. Berlusconi mängib praegu sellele, et ei leidu niisugust last, kes paraadil seda hõikaks – ning ta teeb kõik, et need lapsed, kellel on julgust, ei jõuaks paraadile. Küllalt edukalt, sest paraad on tema oma. Televisioon, meie tehnoloogilises ühiskonnas, sest paraad oli koht, kus kõik kuulsid, mida laps ütleb, ja kõik kuulevad tänapäeval seda, mida üteldakse televisioonis.
Santoro mõistab aga hästi, et kuigi tema on oma saatega üks vähesteist, kes säitab teles alternatiivset arvamust (ja ka selle pärast alustas ta neljapäevast ülekannet kommentaariga, et telefonikõnedele saate ajal ei vastata) – ei ole ta laps. Sest laps peab olema süütu, keegi, kelle puhul ei saa ütelda, et ta valetab, keerutab või on muidu kommunist, nagu Annozero kohta vabalt ütelda saab. Seepärast, ma arvan, ehitaski Santoro oma saate üles just nimelt niimoodi, faktidele, demonstreerides kui räpane võib olla võim, kuidas ta võib valetada ning kuidas ta võib näkku valetada. Seepärast on mul ka hea meel, et PdL-i esindas just Ghedini, kes demonstreerib selle liidu põikpäisust ning võimet esitada absoluutselt suvalisi lauseid tõe pähe peaaegu sama hästi kui Berlusconi ise. Muuhulgas, paljudele vasakpoolsetele neljapäevane Annozero ei meeldinud – mul on tunne, et peamiselt selle pärast, et see saade demonstreeris peamiselt võimu kui niisuguse pahupooli, mitte parempoolse suhtumise omi. Seesugune võim võib ju juhtuda ka vasakpoolsete kätte?
- Silvio ja Veronica
Kuid andes fakte ning lastes neid ka kommenteerida “vastaspoolel” on aina enam lootust, et ühel hetkel leidub keegi Porta a Portas, Mediasetis või kusagil mujal, kes ütleb sinisilmselt välja kõik selle, mida me Berlusconi kohta teame ning mille kohta meile on antud järjekordsed tõendid. Samal õhtul ei oleks Berlusconi enam imperaator nagu praegu paljud mõtlevad, et ta on, sest isegi Vespa julgeks naeratada.
Võib-olla tuleb see rutem kui oodata võiks. Võib-olla õnnestub proua Veronica Lariol niivõrd vihastada ning valimiskampaania käigus sellele vihale ka kanali leida, et me saame kuulda kõigist mustadest ja vähemmustadest tegudest. Kuid Silvio Berlusconil on relvad ja tal on hirm.
Autor: Oudekki Loone, Bologna
Italia - il belpaese 
34 kommentaari
Comments feed for this article
mai 9, 2009 kell 7:06 p.l.
Gerli
Vaadakem asja positiivset külge – tore ju, et vanamehes veel särtsu alles on :p
mai 9, 2009 kell 7:34 p.l.
Oudekki
Nojah, aga probleem on väga palju just selles et, kui ükskõik kellel teisel temavanusel nii palju “särtsu” oleks, siis järgneksid siin ühiskonnas väga karmid tagajärjed, nagu ka tekstis osutatud. Noh, ja tegelikult natukene ka Berlusconi enda puhul järgneksid, selle pärast ta üritabki juhtunud kalevi alla tagasi toppida.
_Alaealisega_ voodisseminek täiskasvanu poolt (noh, suure vanusevahega) on siin küllalt hukkamõistetud tegevus. Aga liiga pikk võimulolemine kipub inimestes seesuguse moraalitunde lihtsalt ära kaotama…
mai 9, 2009 kell 7:47 p.l.
Olev
Berlusconi sai mullu sügisel juba 72 aastaseks. 70-ne aastane oli Silvio siis kui 16 aastast last magatas. Suurim hirm on Silviol, et lahutusega varandus poolitub, kuid see tähendab ka kontrolli kadumist oma impeeriumi üle…
Itaalia riigile oleks vist kasulikum kui see lahutus kiiresti toimuks ja Andreotti II võimult kaoks? Samas kas Itaalia ongi enam suuteline puhastuma? Nagu Eestis ei suudeta K-valijaile selgeks teha demokraatia põhimõtteid…
mai 10, 2009 kell 8:43 e.l.
Mari
Gerli, ma loodan, et minu lapse teele ( ja mu enda ka) selline “särtsakas papi” ei satuks!
mai 10, 2009 kell 6:50 p.l.
kata
Tegelikult ei saa nõuda, et Berlusconi tagasi astuks, kõik on ju seaduse piires, seksuaalsus iseenesest pole kuritegu ega ka midagi häbiväärset. Seda kas ja mis oli enne neiu 18. sünnipäeva, ei saa ju tõestada. Ausalt öelda ei saa ju tõestada sedagi, et mida nad praegu omavahel teevad (kui palju on üldse üks 70-aastane mees võimeline tegema?)…
Ja kui hakata selle järgi õigust mõistma, et mida kellelgi individuaalselt meeldib mõelda, kellega ja kuidas üks riigitegelane peaks magama, siis… noh oletame hetkeks, et oleks välja tulnud, et Berlusconi on hoopis homo. See oleks põhjustanud kindlasti veel hullema skandaali ja kõik oleksid nõudnud ta tagasiastumist. Kuid oleks see olnud ka õiglane, seaduspärane?
mai 10, 2009 kell 7:05 p.l.
Oudekki
Mul hakkab tekkima tunne, et ma tegin Itaaliale liiga, arvates, et igas teises euroopa riigis oleks peaminister pidanud tagasi astuma, Eestis äkki mitte 🙂
a) alaealisega seksuaalsuhetesse astumine ei ole seaduse piires. Mõlemad osapooled on tunnistanud, et tundsid üksteist varem ja Noemi käis Berlusconi nõudmise peale temaga aega viitmas.
b) alaealisega seksuaalsuhetesse astumine on midagi, mis Itaalia ühiskonnas tervikuna on väga taunitud. Homoseksuaalsus ei ole niisugune tabu tervikühiskonnas. Homoseksuaalsuse oleks Veronica välja kannatanud, selle peale oleks ka avalikkus lihtsalt muianud. Võib-olla katoliku kirik oleks vigisenud, seega mine tea, kas B ennast meespartneriga koos julgeks näidata.
Veelkord: kui ükskõikmilline teine selles vanuses mees oleks omanud täpselt samasugust suhet ning kui kõik väited oleks olnud täpselt samasugused, siis oleks ta pidanud oma kodulinnast minema kolima, sest tema maine oleks igaveseks rikutud. Isegi 18-aastase puhul, mis põhimõtteliselt oleks seaduse piires. Lisaks moraalile on just see aspekt oluline, sest seadus peaks kõigile võrdne olema nagu Itaalia kohtusaalide seintele on kirjutatud.
Kusjuures väga taunitud on isegi see, kui alaealine oleks kõigest seltsidaam, aga Veronica ei oleks ütelnud, et tema mees magab alaealistega, kui see nii oleks.
d) B ei pea tagasi astuma mitte sellepärast, et see tegu ei oleks avalikku moraali solvanud, vaid sellepärast, et ta topib seda/selle kalevi alla tagasi, sest ei ole meediat, kes nõuaks aktiivselt tema tagasiastumist, kuigi rahvas võiks tahta.
Olev – jah, oleks küll kasulik, kui B võimalikult kiiresti võimult kaoks, aga on ka oluline, kuidas ta võimult kaoks, kas põgenedes Liibüasse, ära surres, valimisi kaotades või läbi umbusalduse. Kas Itaalia on suuteline puhastuma… Kuidas nüüd ütelda, ma arvan, et Berlusconi esindab siiski teatud laadi mõtteviisi, mis koos temaga ei pruugi ära kaduda, näiteks siis, kui ta lihtsalt ära sureb või valimised kaotab. Samas, kui Berlusconi siit riigist kaob, siis on lootust, et meedia saab (jälle?) vabaks (praegu Freedom House klassifikatsiooni kohaselt on poolvaba) ning erinevatel projektidel on võimalik võistelda. Sellisel puhul oleks “puhastumine” võimalik, sest need, kes teda ei poolda, ei ole kunagi ka temaga “määritud” olnud.
mai 10, 2009 kell 7:29 p.l.
kata
Sa, Oudekki, ikka ei saa aru – see ei ole tõestatud, missugused suhted Berlusconi ja neiu vahel on, on vaid vihje B. naiselt, kes võib olla kibestunud. Samuti ei ole tõestatud, mis suhted olid neiu ja B. vahel enne esimese täisealiseks saamist. Lihtsalt OLETUSE põhjal ei saa kedagi tagasi astuma sundida.
Öise Vahtkonna kaitsmisel olid minu meelest sina see, kes pikalt ja laialt rääkis, kuidas süüdimõistvat otsust ei saa teha ilma tõenditeta. Kas siis nüüd, kui tunned süüdistatava vastu ilmset poliitilist antipaatiat, saab?
mai 10, 2009 kell 7:36 p.l.
indrek
Noortele tüdrukutele ligi ajavaid vanamehi on alati olnud. Üldiselt on sedasorti vanamehed kiimalised ropendajad, kes saavad oma orgasmi juba käperdades kätte. Ühiskond tavaliselt suhtub neisse põlgusega. See noore plika himustamine ei tule mitte “särtsust” vaid kõdunemisest, seega on arusaamatu, miks Itaalia üldsus talle selga ei pööra. Sedasorti intiimelu näitab loomulikult ka moraalitust, et sellele moraalitusele lisandub ikkagi veel see reaalne info degeneratsioonist.
mai 10, 2009 kell 7:50 p.l.
kata
irw, indrek, kas sul on päevad?
sest nii nagu sina, kirjutavad tavaliselt meestes pettunud naised või emmed, kes näevad igas alla 30-aastases naises veel (oma) last, mitte meesterahvad. 😀
mai 10, 2009 kell 8:12 p.l.
Oudekki
Kata – vaata – poliitiline vastutus ja kohtulik karistus on absoluutselt erinevad asjad. Ma ei arva, et Ansipi oleks pidanud vangi panema, sest ta lasi Pronkssõduri Tõnismäelt eemaldada ning kogu tema tegutsemise tagajärjel Tõnismäe osas puhkesid rahvarahutused. Ma arvan, et ta oleks pidanud tagasi astuma. Kui B kohtu alla antaks alaealise vägistamise osas, siis ma ootaksin muidugi veel täpsemaid tõendeid, kui need, mis on praegu (aga Itaalia kohtusüsteemi ma usun väga, seega seal tuleks tõde raudkindal viisil ilmsiks).
Suhted, mis on tõestatud, nagu ma ütlesin, on need, et neiu käis härra B kutsumise peale temaga aega veetmas ning kutsub teda papiks (nagu osutatud, kinnitavad nii Noemi Letizia kui Noemi vanemad kui Berlusconi, kutsumine ise on salvestatud mitmel kujul), samuti, et selle suhte peale nõudis B abikaasa, Veronica Lario lahutust. Nendest selgetest asjaoludest piisab, et nõuda poliitiku tagasiastumist. Tegelikult piisaks ka sellest väljendist “una bella gnocca” Thatcheri kohta jne jne. Piisab sellepärast, et niisugune peaminister ei suuda adekvaatselt riiki esindada.
See, et me kahte ja kahte oskame kokku liita võib tagasiastumisaspektist ka täiesti välja jätta. See liitmine on meile endale oluline, et me ei unustaks, miks on oluline võimude lahusus ja miks võim peab vahetuma ning mida Lord Actoni “absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt” tähendab. Seetõttu lasub ka võimulolija kohuseks tõestada, et ta ei ole moraalitu/korrumpeerunud – Berlusconi aga isegi ei tee seda. Ta juhib ainult tähelepanu kõrvale või esitab väiteid, mis faktilisel kontrollimisel vett ei pea (ja ka selle pärast peaks peaminister oma koha kaotama – Clinton näiteks kaotas, just seepärast, et ta oli avalikkusele valetanud).
Kordan: piisaks nendest kahest mainitud asjast, et suvaline teine peaks ühiskondliku põlguse pärast ära kolima. Kui peaminister ei pea, siis on demokraatias midagi katki.
Miks Itaalia üldsus B-le selga ei pööra? Mõned pööravadki, aga sellest ei saa keegi teada, sest meedia sellest ei kirjuta (ja kui kirjutab, siis on “kommunistide” vandenõu). Mõned ei pööra just selle pärast, et – kuidas sa imperaatorile ikka selga pöörad? Või vabrikuomanikule, kui sa seal vabrikus edasi töötada tahad? Sellepärast see juhtum ongi minu jaoks oluline, et näitab selgelt Berlusconi suhet Itaaliasse ning vastupidi.
PS! Kata, nii nagu Indrek arutasid siin hiljuti ühed vanamehed baaris – s.t. neile oli selge, miks ühiskonna seljapööramine välja ei tule. Seega ma ei arva, et ainult naised nii teevad. Pigem inimesed, kellel on endal olnud kogemust seesuguste vanameestega või kellel on noored lapsed jne.
Üldjuhul, kõik keda ma kohanud olen ja kes sellest olukorrast teavad on šokeeritud just asjaolust, et – alaealine.
mai 10, 2009 kell 8:39 p.l.
Mari
Seesama Noemi isegi ju näitas eelmise aasta kingitusi papilt! Ning ise tunnistas, et nad juba ammu tunnevad.
Proua B ei tee suud lahti selleks, et vaid laimu sealt välja ajada! Mitte kunagi! Pole tüüpiline kibestunud proua vaid üpriski intelligentne ja sõnu valiv.
Proua B-l on tõendid olemas, muidu ta ei paotaks suud. Ning sellest on ka juttu olnud.
Kahju, et sellist juttu kirjutab naine. Loodan, et kui sa Kata emaks saad siis räägid teist juttu.
Ja mis need geid siia puutuvad? Alaealine on alaealine, olgu siis poiss või tüdruk!
( Mitte, et 18 aastasel rohkem mõistust oleks aga noh, kui nad nii on seadnud, et see on piir, siis hoiaks vähemalt sellest kinni)
mai 10, 2009 kell 8:49 p.l.
V.A.
Kas kogu see teema ei ole kollasevõitu? Noh, üks umbes 72-aastane mees tõenäoliselt seksis umbes 17-18-aastase tüdrukuga. Või midagi sellist. Midagi neil oli või on. Ma ei suutnud kogu selle loo detailidesse süveneda. Ja nüüd see mees keerutab jne. Jah, ma arvan, et olukorra labasus on ilmne. Aga ma ei saa siiski öelda, et see lugu mind kuidagi eriti üllataks, rabaks või tuleks välguna selgest taevast. Mul ei ole Berlusconist jäänud muljet kui eriti särava intelligentsiga, peenete kommete ja kõrge moraaliga isandast. Pehmelt öeldes. Ta ei mõju just erilise pühamehena. Ja ma arvan, et Euroopas ja maailmas on palju neid, kes juba ammu mõtlevad, et Berlusconi ei suuda oma riiki adekvaatselt esindada ja imestavad, et miks see mees nii visalt seal muudkui tegutseb, st mis põhjustel teda itaallased nähtavasti ikka järelikult üksjagu armastavad. (Ma millegipärast ei usu, et Berlusconi oleks mõeldav kusagil Skandinaavias või Hollandis; Eestis aga ei tea, võib-olla, pigem.) Aga samas — ega see Itaalia peaministri eraelu eriti kedagi ju väljaspool Itaaliat paelu. Vana macho, mis tast ses osas ikka arvata. Üldse, sellised lood, kus abielu rikutakse ja veel alaealisega ja hiljem vassitakse etc, on maailmas ja küllap Itaaliaski argipäev — mida öeldes ma väida kaugeltki, et see oleks tore.
P.S. Aga mida see “alaealine” siin õigupoolest üldse tähendab? Kas Itaalias on seks alla 18-aastastega keelatud? Ma tõesti ei tea seda. Eestis see igatahes keelatud ei ole (siin nimetab seadus lapseealiseks isikut, kes on noorem kui 14 aastat, mis on Euroopa kontekstis vist üsna madal iga).
mai 10, 2009 kell 8:55 p.l.
kata
“Nendest selgetest asjaoludest piisab, et nõuda poliitiku tagasiastumist.”
Ei, nendest “selgetest” asjaoludest piisab küll vaid kollasesse ajalehte artikili kirjutamiseks 😉
Unustasin indreku puhul mainida veel ühe variandi, mis võib ka meeste puhul kehtida – kadedus (et niisugune vana jorss sai noore naise) 😛
P.S Poliitiline vastutus ja kohtulik karistus pole nii erinevad midagi – mõlemal juhul on tegu vastutuse võtmisega, kuid tegu peab olema siiski tõendatud. Clintoni puhul minu meelest oli.
Pealegi oli isegi Clintoni tagasiastumise nõudmine nõmeduse tipp – õigemini silmakirjalikkuse tipp. Jumala eest, kui tahetakse, et presidendil või ministril seksuaalelu polekski, siis valitagu mõni impotent. Clintoni ainuke viga oli ehk esialgne eitamine, kuid arvestades usa’laste võimet isegi kõige naeruväärsemast asjast, seda tuhandekordselt võimendades, probleem v. kohtukeiss välja imeda, oli ta käitumine isegi arusaadav.
Mu meelest on nii, et kui tahta, et poliitika oleks liberaalne ja inimlik, siis ei saa ka nõuda, et poliitikud ise “ebainimlikud” oleksid.
mai 10, 2009 kell 8:59 p.l.
kata
Mari, aga kui sellist juttu kirjutaks mees, siis oleks okei? 🙂
P.S. Kuidas sa ikkagi täpselt tõestad, et B ja N. on vahekorras olnud? Või käisid akna taga piilumas? 😀
mai 10, 2009 kell 9:21 p.l.
Oudekki
EDIT: Berlusconi on konservatiiv. Berlusconi ütleb, et ta seisab traditsiooniliste pereväärtuste eest. Siis läheb ta voodisse alaealise tüdrukuga (või omab teda “seltsidaamina”). Kuidas tema programmi ja valimislubadusi saab enam uskuda? Kui ei saa, peab tagasi astuma.[/EDIT]
Clinton ei pidanud tagasi astuma mitte selle pärast, et ta omas seksuaalsuhteid, vaid sellepärast, et ta valetas avalikkusele. See kuulub demokraatia juurde – valetav poliitik ei saa avalikku ametikohta pidada. Seepärast, et siis on ilmne, et ta on valmis võimu kuritarvitama, siis ei saa teda enam usaldada, et ta täidab seda, milleks teda on valitud.
V.A – mina pean seda teemat oluliselt just sellepärast, et näidata, kuidas pikaajaline võim on moraalitu ning valmis kõige hullemateks tegudeks, mille sooritamise eest tavaliselt ühiskonnas elavat inimest miski piirab. Seepärast on oluline võimu omajate puhul ka nende eraelulised mustad teod välja tuua – küsimus ei ole mitte abielu rikkumises vaid näiteks korruptsioonis (kui läbi voodi saab töökoha või parteinimekirja koha) või seaduse rikkumises. Igasugune võimulolija tegevus, mis võib potentsiaalselt kaasa tuua võimu kuritarvitamise, tuleb avalikuks teha. Samuti kuulub võimule kohustus tõestada, et ta seda ei teinud – äraspidine süütuse printsiip. See on nagu relvaloa omamiseks peab inimene tõestama, et ta on vaimselt terve (jah, kandideerimiseks ka 🙂 ) ning pole emotsionaalselt häiritud.
Aga itaallased mitte ei armasta Berlusconit, seepärast see paralleel tehasega. Ei saa ju ütelda, et töölised armastavad omanikku ja sellepärast kannatavad ebainimlikkused välja? Ei, omanik on omanik. Omaniku äraajamiseks ei saa streikida, sa saad paremate tingimuste eest streikida, aga mitte selleks, et omanikku ära ajada. Kodaniku-peaministrei suhe demokraatias ei tohiks aga niisugune olla. Sellest ka meie mured, mida siin blogis aeg-ajalt väljendatud – ja ka selle suhtumise mõistmiseks on antud juhtum väga hea näide.
On mõned asjad, mis on Itaalia ühiskonnas tabud: pedofiilia, intsest, intiimsuhted alaealistega. See ei tähenda, et neid ei toimuks, aga kui see avastatakse, siis järgnevad alati karmid tagajärjed. Ka Berlusconi puhul, pärast seda, kui ilmnes, et tal on aastaid olnud alaealine seltsidaam, konstrueeris ta mingisuguse imeliku reaalsuse, mis aga ei kannatanud Occami habemenuga välja (kingitused, härra Letitzia poliitiline positsioon, Noemi käitumine ja väited), ei saa teda lihtalt usaldada. Kui poliitik kaotab usalduse, siis ta peab tagasi astuma. Usalduse kaotamine ei ole kriminaliseeritud, õnneks 🙂 Usalduse kaotamiseks on vaja just nimelt analüüsi – avalikest faktidest kõige usutavama võimaliku pildi kokkupanemist.
Ma isiklikult arvan, et need eelpoolmainitud kolm tabu on päris head piirid seksuaalsele vabadusele. Isegi liberalism ei tähenda kõikelubatavust, on omajagu piire, mis on ka liberalismi sees õigustatud. Kuid vabadust saab edukalt pooldada ja kõrgeimaks väärtuseks pidada ilma olemata liberaal, seega ma ka ei arva, et ühiskonnalt peaks tingimata nõudma liberalismi printsiipe 🙂
Loomulikult sõltub tagasiastumine natuke ka sellest, milline on vastav ühiskond. Kui see oleks ühiskonnas lubatav, siis ma ei ütleks midagi, aga asi ongi selles, et ei ole. [EDIT]Pealegi ei tea ma ühtki ühiskonda, kus konservatiivid seesugust suhet lubaksid, seega ikka on valetamine oma valijatele.[/EDIT]
mai 10, 2009 kell 9:50 p.l.
kata
🙂
“loomulikult sõltub tagasiastumine sellest, milline on vastav ühiskond.”
“Kui see oleks ühiskonnas lubatav, siis ma ei ütleks midagi, aga asi ongi selles, et ei ole.”
Nii-nii. Et kui islamimaades naisi abielurikkumise eest kividega surnuks loobitakse, on kõik ok, kuna seesugused on nende maade tavad? Või kui Eestis võib juba 14-aastasega seksida täiskasvanu, siis on see ka täiesti normaalne? Viimane on ju isegi seadusega kinnitatud… Minu meelest tuleks asja võtta ikka üldinimlikult. Peaaegu 18-aastasel inimesel on mõistus juba peas, ise teab mis teeb, olgu siis poliitikuga või jõuluvanaga. Hakata siin pilli lõhki ajama, on silmakirjalik ja moraali selge ärakasutamine oma poliitilistel eelistustel ja eesmärkidel. Ka pooldan ma, et poliitikutel on õigus oma eraelule, ilma, et ajakirjanikud koguaeg nende järgi nuhiks ja magamistoas valvaks, et kas pole tegemist korruptsiooniga. Kui rahvas valib poliitiku, siis avaldab rahvas ka sellele poliitikule usaldust. Ja rahval tuleb kiruda mitte vaid poliitikut, vaid ka ennast, kui midagi nihu läheb.
“Samuti kuulub võimule kohustus tõestada, et ta seda ei teinud – äraspidine süütuse printsiip.”
Riigivõim – see koosneb ju inimestest. Seega on lõpuks ikkagi üksikisik see, kes peab ennast kaitsma. Kuid eeldada, et tal on kohustus tõestada, et ta midagi teinud ei ole – see meenutab juba nõukogude aegset ülekuulamisorganite tööd ja on absurd.
Oudekki: mina ei arva, et mul on õigus islamiühiskonda minna ja seda muutma hakata. See on nende asi. Aga tuletan meelde, et Berlusconi on alati väitnud, et ta seisab pereväärtuste eest. Seega: valetab. Seega: astugu tagasi.
mai 10, 2009 kell 10:11 p.l.
Oudekki
Raudselt tuleb rahval kiruda iseennast, kui nihu läheb ning nõudmine tagasiastumiseks ongi kirumise viis 🙂 Aga kui inimese osas tekib avalikkuse kahtlus võimu kuritarvitamise suhtes, siis peab tema seda tõestama.
mai 10, 2009 kell 10:18 p.l.
V.A.
Jah, ma usun küll, et väga tõenäoliselt Berlusconi kõnealusel juhul valetab. Aga siiski: mis mind nende lugude juures tüütab, on see lärm, mida lüüakse, ja see õhin. Ja lüüakse seda lärmi küllap ikka nii palju peamiselt seepärast, et need lood on pikantsed ja pakuvad seega ka mõnusat jutuainet. Pakun, et see Berlusconi on valetanud ennegi ja korduvalt. Muidugi, Clinton valetas avalikkusele, aga kokkuvõttes jäi ometi mulje, et asi on ennekõike selles krõbedas loos, mida sai pikalt ja laialt meedias ja kodudes lahata. Nii et, ma ei tea.
mai 10, 2009 kell 10:24 p.l.
kata
“mina ei arva, et mul on õigus islamiühiskonda minna ja seda muutma hakata. See on nende asi.”
Oh, kui seda põhimõtet järgiksid ka Bäckman ja Hietanen! Islamiühiskonna asendaks loomulikult selles kontekstis Eesti ühiskonnaga 😀 Ja siin ei pilluta meil isegi naisi kividega surnuks.
P.S. Kui Berlusconi seisab pereväärtuste eest ja ta on juba “dekaade suvaliste naistega maganud”, siis miks nüüd selline ärkamine? Kus olid valijate silmad enne? Et abielurikkumised on pereväärtuste austajatele ok, aga kui seda tehakse 18 läheneva neiuga, vot siis on täielik poliitilise pühaduse rüvetamine ja moraali reetmine? 🙂
mai 10, 2009 kell 10:54 p.l.
Oudekki
Igaks juhuks: see ei ole eraldiseisev juhtum ning tegemist ei ole ärkamisega vaid ühega paljudest juhtumite reas, mis oma iseloomulikkuse poolest ning võimalike tugevate poliitiliste tagajärgede poolest tundus meile oluline, et näitena kasutada (ja lasi ka kahte vaadatuimat telesaadet tutvustada). Ning ma arvan, et iga juhtumi puhul on täpselt sama õigustatud küsida tagasiastumist.
See blogi ei ole dekaade vana, aga kui vaadata märksõna “Berlusconi” alt, siis leiab nendest teistestki omajagu viiteid, näiteks Mara Carfagna küsimusest (ja ka sellest, kuidas ta muudes asjades valetab, varastab ja muidu võimu kuritarvitab). Kuid kõigest sellest on Itaalias kirjutatud tonnide kaupa raamatuid ning meid on lihtsalt vähe, et kõike seda refereerida, palun vabandust :). Aga meil on kavas hakata andma regulaarseid meediatemaatika ülevaateid – ilmselt suvepoole saab teoks.
Ka kõigi nende teiste juhtumite puhul on paljud šokeeritud. Lihtsalt tihti ei ole nii tugevat eestkõnelejat, et üle telekünnise pääseks (ja seekord ei ole probleem ka ainult konservatiivsetes väärtustes, kuigi piisab ka sellest, kui oma valijate ootusi rikkuda, aga praegu rikutakse isegi laiemalt kui ainult oma valijate). Berlusconi 2006. ka näiteks kaotas valimised (ning tema esimene valitsus kestis alla aasta) 🙂 2008. võitis ta ainult selle pärast, et alternatiivi ei olnud, saades vähem hääli kui varem. Lisaks muidugi, teatud asjad antakse talle muudel põhjustel andeks, aga suhe alaealisega on lihtsalt nii tabu, et isegi kõige vihasemal antikommunistil (kommunismi võib asendada suvalise teise rühmitusega, kes tahab ühiskonnakorralduse ulatuslikku muutmist, Itaalias on lihtsalt ajaloolistel põhjustel kommunistid kõige tugevam seesugune jõud) on raske seda alla neelata. Kuigi tundub, et neelavad – kuid eks näis, mis edasi saab.
Mis puutub Bäckmani ja Hietaneni, siis seal on küsimus sõnavabaduses. Õigus sõnavabadusele ja õigus seksuaalsuhtele on oma põhiolemuselt erinevad asjad, sest esimeses on üks toimija, aga teises kaks. Islamiriikide puhul täpsustus: loomulikult on õigus anda moraalne hinnang kividega surnuksloopimisele, minu eelnev kommentaar käis selle kohta, kas on õigust nõuda, et sellise seaduse kehtestanud valitsus astuks tagasi ning kellel see õigus on. EL sees on kindlasti liikmetel õigus kehtestada sanktsioone, kui mõni teine liige ei pea kinnii EL aluspõhimõtetest. Ah jaa, Soome Keskerakond lubas, et kui nad Europarlamenti saavad, siis nad vabastavad Euroopa Berlusconist.
Aga usaldusest ja tõenditest võib üle lugeda seda, mida kirjutas Pasolini – seesama, millele ma ka siin tekstis viitan
mai 11, 2009 kell 9:27 e.l.
kata
Ma arvan, et ühtki poliitikaga tegelevat inimest ei peaks üllatama, et niisugust asja nagu demokraatia, pole olemas. Küsimus on vaid selles, kui arukad ja tagasihoidlikud on valitsejad ja kui mõistlik rahvas. Kui rahvas on rumalavõitu ja laisk ning valitsejad seda ära kasutavad, siis võib olla see nn. demokraatia äravahetamiseni sarnane totalitaarse riigivõimuga. St. riik on alati oma rahva nägu, kuna valitsejaid on siiski vähemus. Seega demokraatia pole tegelikkuses mingi muutumatu kord, vaid pigem pidev balansseerimine. Mingid paberid ja nimelised riigiorganid seal vahepeal ei tähenda suurt midagi, kõik on organiseerimise ja siseringi kokkulepete küsimus.
Kui nüüd tulevad jõud väljaspoolt seda riiki ja hakkavad midagi bürokraatiale tuginedes nõudma, mis pole riigile sellele omane, siis tekitab see rahvas vaid viha. Bäckman ja Hietanen ongi sellised jõud (kes aga loomulikult esindavad veel järgmist ja palju suuremat jõudu). See on ka põhjus, miks Bäckmani & Co’d Eestis ei sallita. Eestis toimuvad muutused vaid siis, kui eesti rahvas on sellega nõus.
Sama käib ka Itaalia kohta. Berlusconi on võimul sellepärast, et a)rahvast ta valis b)rahvas on piisavalt loll ja laisk, et tema sigadusi taluda c)rahvale mingi joon temas siiski meeldib. Sinu juttu võib seega võrrelda Bäckmani & Co jutuga Eesti suhtes, kuna sa pole itaallane ega ka Itaalia kodanik, aga üritad ikkagi sekkuda riigi siseasjadesse.
See, et deklaratsioonid maailmas midagi reguleerivad, võib paista vaid tavakodanikule, kes poliitikast suurt midagi ei jaga. Riikide suhteid reguleerivad majandus ja sõjandus. Kõik ülejäänu on bürokraatia, mille võib sobival ajal ettekäändeks tuua. Islamimaadega käib naftaäri edasi olenemata seal rikutavatest inimõigustest. Enamus firmasid kasutab Hiina tööjõudu ja nende koduriikide võimuaparaadid tolereerivad seda, kuigi ka Hiinas on inimõigustega ning keskkonnakaitsega kehvad lood. Kogu maailm vaatab Tiibetile läbi sõrmede. Ja viimaseid olümpiamänge peeti sõja ajal.
Oudekki: demokraatiat pole olemas, aga ta on pidev balansseerimine? Kumb siis?
mai 11, 2009 kell 9:48 e.l.
Kristel
Jah, praktiliselt iga tema tegu vòimaldaks tagasi astumise nòudmist:)
Vòtkem kasvòi kohtuprotsess (kòigest 3 kuud tagasi), mille kàigus mòisteti sùùdi inglasest advokaat David Mills, kes Berlusconilt suuri summasid vastu vòttis, et valet tunnistada. Niiet, kui Mills oli korrupteeritud, siis Berlusconi on kindlasti korruptant. Seda vahejuhtumit ei lahatud meedias ùleùldse. Kodanikeùhingud on saatnud kirju saadikutele, et algatada parlamendiuurimusi.
Ka praeguse sòbratari-juhtumi puhul nòudis mòni hùùdja hààl “kòrbes” (parlamendis) kùsitluse alustamist, aga vaevalt sel tulemusi on. Ka juhul, kui Veronica Lario otsustaks “kòik sùdame pealt àra rààkida” ja kui ilmneksidki tòendid, siis oleks ikkagi Berlusconi enda poolt sisse viidud lodo Alfano (seadus, mis annab puutumatuse neljale kòrgemale riigi ametikohale) teda kaitsmas.
Nii kaua kui pùsib rikkuse ja vòimu kultus ning kodanike ùhiskondlik aktiivsus jàtab soovida, on veel vààrikust sàiltavate itaallaste tee vàga raske. Ainsaks lohutuseks, et neid polegi vàga vàhe 🙂
mai 11, 2009 kell 10:11 e.l.
Kristel
Kata,
Berlusconi on vòimul sellepàrast, et tema selja taga on suuremad ja tugevamad vòimud, kui sa ette kujutada oskad. Oma meediaimpeeriumi abil on ta juba 30 aastat juurutanud kultuuri, mis paneb esikohale kuulsuse, rikkuse ja nàilikkuse (apparenze). Pòlvkonnad on sellega ùles kasvanud. Asi on salakaval.
Aga vàga paljud itaallased peavad vastu, seega ei ole tegemist ei lollide ega laiskadega.
Tànagi làheme Parlamendi ette (koos Beppe Grilloga) et nòuda puhast st.kohtulikult sùùdi mòistetutest vaba parlamenti.
Aga, mis puutub sellesse, et kes pole itaallane, ei peaks itaalia asjadesse sekkuma… :)…On maid, mille tàieòiguslikuks elanikuks saad ainult paberite kaudu, on maid, kus ei piisa dokumentidestki. Aga on ka rahvuseid, kus kuulud nende hulka ainult selle pàrast, et nende saatusest hoolid ja et neid armastad. Itaalia kàibki sinna viimaste hulka.
mai 11, 2009 kell 11:05 e.l.
Oudekki
Kata, ma soovitan sul seda blogi täpsemalt lugeda, enne kui kuulutada, et Berlusconi on võimul kellegi lolluse või laiskuse pärast 🙂 Kui põhjendust otsida, siis ma arvan, et kõige rohkem on ta võimul selle pärast, et tema toetajad on kindlad, et ta ei lähe kunagi kommunistidega kokkuleppele. Lisaks leiduvad inimesed, kellele meeldib, kui meedia on piiratud ja kui saab rahus seadust rikkuda või avaliku raha enda kaukasse panna. Kuna Berlusconi ja PdL on hiigeltööandja ning omab meediat, siis ta muidugi piirab võimalikku opositsiooni teket ja olemasolevate võimalus alternatiivseid projekte esitada. Niisugusel puhul ei ole küsimus rahva vabas tahtes ja valikus (et Brežnev oli ka võimul selle pärast, et rahvas oli loll ja laisk ning tegelikult ta ikka neile meeldis? Või Stalin?).
Bäckmanil on õigus ütleda Eesti valitsuse kohta mida iganes, nagu ka minul Itaalia, Soome või kelle iganese kohta. Ja sinul. Mul on õigus arvata, et suvalise riigi minister peaks tagasi astuma, kui ta oma riigi seadusi ei täida või suvalisel muul põhjusel ja seda arvamust ka väljendada. See on sõnavabadus. Ajakirjanikud, teadlased ning lihtsalt ärksad inimesed ikka anlüüsivad teisi ühiskondi ning see on ikka kasuks. Mõningaid asju näeb teinekord paremini, kui väljastpoolt vaadata (The Guardian avaldas ikka kümmekond artiklit sellesama juhtumi teemal). Kellelgi loomulikult ei ole kohustust nende arvamuste järgi käituda – mina eelistan teha ratsionaalseid valikuid, aga kedagi ei saa kohustada olla ratsionaalne. Mul ei ole õigust oma arvamusi vägivallaga peale suruda.
Mul on õigus nõuda tagasiastumist nendelt poliitikutelt, keda mul on õigus valida. Kui inimene on üleminekuperioodis – kui riik ei anna kodakondsust esimesel nõudmisel, vaid pärast teatud perioodi – siis on õige, et inimene, kes seda perioodi läbi elab, käituks nagu kodanik, sest ainult nii on võimalik uue kogukonnaga liituda (integreeruda 🙂 ). Seega ma arvan, et residendid mingil maal, mille kodanikud nad ei ole, omavad siiski poliitilise vastutuse osas samu õigusi, mis kodanikud (näiteks protesteerida peaministri poliitikate vastu). (Ja muide, mõned meist, kes me siin kirjutame, on ikka kodanikud ka, sõltumata sünnipaigast)
Kuid selle osas, et demokraatiat ei eksisteeri ja loevad ainult siseringi kokkulepped, selle osas ma jään eriarvamusele. Ka Itaalias. Prodi valitsus lagunes selle pärast, et ta ei täitnud oma lubadusi valijatele. Prodi lubas, et ta vähendab USA baase, tegelikkuses hakkas Vicenza baasi suurendama, mispeale rahvas tuli tänavatele, mispeale valitsus kukkus. Prodi päästis päeva 12 punktiga, mis oli taganemine esialgsest programmist – ning valitsus kukkus seetõttu peagi uuesti. Loomulikult ei hääletatud niisugust parteid enam võimule tagasi. See on avaliku arvamuse võim ning demokraatia.
Kuna alternatiivi ei olnud, valiti Berlusconi. Praegu Berlusconi teeb oma valijatele sedasama, mis Prodi – taganeb oma lubadustest valijatele. Kuid Berlusconil on Prodi ees see eelis, et ta omab meediat – kogu televisiooni. Tal on võimalus jälgida, et tema möödalaskudest valijatele ei räägitaks – ja see on küll demokraatia piirang.
Tuletan meelde, et Austria osas võeti kiiresti boikoteerivad meetmed käsile, kui seal sai võimule natslike sümpaatiatega poliitik – sest Austria on EL osa ning EL on kokku leppinud, et ta on antinatsistlik/antifašistlik, Heideri partei eitas suurt hulka EL-i alusväärtusi. Hiina ei kuulu EL-i, siin on hoopis teised suhted. Riikide suhteid reguleerib paraku jätkuvalt ka mittesekkumisprintsiip, kuigi viimased sadakond aastat on arutatud, millise piirini võib seda rikkuda (Balkanitel rikuti küll, kas NATO pommitamisest mingit kasu oli, on ebaselge). EL siseselt on riigid kokku leppinud, et tunnistatakse teatud poliitikaid ning loobutakse teatud suveräänsuseosadest, seega toimitakse nende kokkulepete järgi.
Kui mõnes riigis maailmas avalikku arvamust ei ole, siis see ei tähenda, et avalikku arvamust üldse kusagil ei eksisteeriks. Noh, rääkimata asjaolust, et sellest mis on ei saa loogiliselt tuletada seda, mis peaks olema:) Mis puutub nõukogude doktriini, et rahvusvahelisi suhteid juhivad majandus ja sõjandus, siis seda on kirjanduses nii palju kritiseeritud, et ma ei pea vajalikuks seda kommenteerida. Iga huvitatu leiab need arutelud lihtsalt üles.
mai 11, 2009 kell 11:56 e.l.
kata
“et Brežnev oli ka võimul selle pärast, et rahvas oli loll ja laisk ning tegelikult ta ikka neile meeldis? Või Stalin?”
Hitlerit unustasid sa mainida? 😀
Nad olid võimul läbi hirmu, hirm aga tulenes rahva arvamusest, et nad ei saa midagi teha, et kui nad midagi ette võtavad, läheb neil veel halvemini. Ja kui režiim oli juurdunud, välja töötatud, siis läkski. Kuid oli hetk, kui oleks saanud vastu astuda. Seda on ka Solženitsõn oma raamatus “Gulagi arhipelaag” kritiseerinud. Sest ülekuulamisorganid koosnesid algul linnades käputäiest inimestest. Kuid rahvas kangestus siiski iga kord hirmust, kui järgmine perekond ülekuulamisele viidi. Ja kõigepealt viidi üldse öösel ära, et keegi ei saaks vahele astuda, kuid ometi seda teati ja keegi ei maganud kirves või jahipüss voodi all, et oma elu kaitsta. Hiljem viidi avalikult, demostratiivselt, et hirm terrori ees kasvaks.
Ja tugevad juhid, isegi hirmutavad juhid, on mõnedele rahvastele alati sümpaatsed olnud. Miks muidu jumaldatakse Venemaal Putinit ja kasvab neo-stalinismi ihalus?
Ei, Bäckmanil pole õigus öelda EV ja selle valitsuse kohta mida iganes, kui see on olemasoleva riigi valitsusele ohtlik poliitiline propaganda – palun tutvuda selles suhtes Eesti seadusandlusega. Samuti ta propageerib ja kiidab õigeks asju mis on EL’s hukka mõsitetud, nagu näiteks küüitamine.
“Mul on õigus nõuda tagasiastumist nendelt poliitikutelt, keda mul on õigus valida.”
Täpselt. Aga sina pole Berlusconit valinud, sul pole itaalias valimisõigustki.
“Mis puutub nõukogude doktriini, et rahvusvahelisi suhteid juhivad majandus ja sõjandus, siis seda on kirjanduses nii palju kritiseeritud, et ma ei pea vajalikuks seda kommenteerida.”
Seda võib küll kritiseerida, kuid paraku ei muuda see reaalsust.
Üldiselt olen ma öelnud kõik, mis selles teemas öelda on. Nii lihtsalt kui võimalik. Nii et kui ei taheta aru saada, siis… tundub edasine diskussioon suht mõttetu. 😀
Räägime näiteks 20 aasta pärast uuesti 😀
Oudekki: Palun mitte levitada oletusi. Miks sa arvad, et mul ei ole Itaalias valimisõigust? Muide, kõik mis ma olen ütelnud, on see, et minu arvates peaks Berlusconi tagasi astuma. Ma ei ole relvaga Montecitoriosse üritanud siseneda ja ei kavatse seda ka teha. Seega ei puutu minu valimisõigus ka asjasse.
Ah jaa, õnneks valitsusvastane propaganda on Eestiski ikka lubatud 🙂
mai 11, 2009 kell 12:01 p.l.
Kristjan Toomaspoeg
Arvan et tegu ei ole mitte seksi vaid millegi hullemaga: vaadake kes on Noemi isa ja kelle huve ta esindab. Tundub et tegu on kohaliku referendiga kellega peab hästi läbi saama et valimistel hääli koguda. Millise organisatsiooni heaks see laialt elav “lihtne munitsipaalametnik” töötab jäägu lugejate otsustada…
mai 11, 2009 kell 12:13 p.l.
kata
Oudekki, kas sa väidad, et sul on Itaalias valimisõigus?
mai 11, 2009 kell 12:18 p.l.
kata
P.S. Propaganda, mis kutsub üles olemasolevat valitsust kukutama, on keelatud.
mai 11, 2009 kell 12:31 p.l.
Kristel
Veel mòtlemisainet vòimalikest tagamaadest
http://campidogliopulito.ilcannocchiale.it/post/2244396.html
Kata, XDXDXD…et oleme siis kòik vakka vòi???
mai 11, 2009 kell 12:43 p.l.
kata
kas te kutsute rahvast üles olemasolevat valitsust kukutama, Kristel?
mai 11, 2009 kell 1:16 p.l.
Kristel
Kutsume ùles avama silmi vààritu valitsuse suhtes, kutsume ùles inimesi vàljakule tulema, kutsume ùles aktiivsusele, levitame informatsiooni. Vòimu vòib ja peab kritiseerima, tihtipeale on see elementaarne kodanikukohus.
Berlusconi valitsuses on hulgaliselt hàguste suhetega inimesi. Miks selline valitsus ei tohiks kukkuda? Kas pole siis òigust hààlt tòsta? Seda enam, et siinne suurim opositsioonipartei ei tàida oma kohust. Mis on selles ebademokraatilist?
mai 11, 2009 kell 2:51 p.l.
Oudekki
Propaganda, mis kutsub üles kukutama olemasolevat valitsust on keelatud? Millises riigis? Ei Eestis ega Itaalias niisugust sätet küll ei ole seadustikus, see tähendaks ju sisuliselt opositsiooni tegevuse keelamist? Umbusaldusavaldus valitsusele on üleskutse olemasoleva valitsuse kukutamiseks. Manifestatsioon, mis nõuab valitsuse tagasiastumist on ka propaganda võimuloleva valitsuse kukutamiseks. Vastupidi, õigus avaldada oma arvamust valitsuse suhtes ning õigus seda tagasi kutsuda on üks poliitilisi põhiõigusi, kuulub konstitutsiooni poolt kaitstud sõnavabaduste alla.
Itaalia Põhiseadus ütleb:
Artikkel 21 [Kommunikatsioonivabadus]
(1) Igaühel on õigus ennast vabalt väljendada kõnes, kirjas või teiste kommunikatsioonivahendite kaudu.
(2) Press ei või olla kontrollitud autoriteedi poolt või allutatud tsensuurile
/…/
(6) Publikatsioonid, etendused ja muud esitlused, mis solvavad avalikku moraali on keelatud. Preventsiooni ja repressioonimeetmed rikkumise vastu sätestatakse seaduse poolt.
Ka see ei tähenda, et ei võiks rahumeelselt nõuda valitsuse vahetamist. Võimalus valitsust tagasi kutsuda on üks poliitilisi põhiõigusi.
Eesti Põhiseadus ütleb:
§ 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.
§ 48. /…/ Keelatud on ühingud, liidud ja erakonnad, kelle eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega. /../
NB! See viimane ei tähenda, et ei võiks taotleda rahumeelselt valitsuse tagasiastumist, põhiseaduse muutmist või mida iganes.
Muide, Eesti Põhiseadus ütleb isegi:
§ 54. Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.
Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.
Seega, kui võimule tuleb valitsus – isegi valimiste teel -, kes mitte seaduspäraselt ja vägivalda kasutades hakkab Põhiseadust muutma, siis on kodanikel lausa kohustus selle vastu välja astuda ning seda “kukutada” ning kasutada isegi vägivaldseid meetmeid.
mai 12, 2009 kell 12:57 p.l.
Kristjan
Kata, kui ma nüüd valesti aru ei saa, siis on sul kaks etteheidet. Esiteks norimine vanamehe kallal, kes kipub noorte neidude linade vahele pugema ja teiseks teise riigi siseasjades surkimine.
[I]
Ka mulle meeldiks, kui keegi ei peaks Berlusca räpast pesu ajaveebides ja ajalehtedes lahkama. Eelistaksin, et kõik väljaanded teda ignoreeriksid: nii tema isiklik kui ka poliitiline tegevus on niivõrd labased, et ei jäta ruumi analüüsile. Nii et jah, itaalia ajalehtede igapäevased harjumused peaministri viimast lollust suure kisaga maha teha näivad olevad kontraproduktiivsed.
Samas on siiski tegu ühe maailma võimsama riigi peaministriga. Mul ei ole mingit isu kuulata järgmist sõjaõhutamist mõne kolmanda maailma riigi vastu, mida serveeritakse operatsioonina sealsete vähemuste kaitseks, aga mis lõpptulemusena toob kaasa nende samade vähemuste seisukorra halvenemise. Mul on kõrini islamofoobide argumendist, mis räägib Muhamedi noorimast naisest, aga mugavalt läheb mööda õhtumaise kultuuri maaniast alaealise või alakaalulise keha järele. Nii et äkki on ikka põhjust rääkida räpastest telgitagustest, kui on karta, et sama mees võib juba järgmine hetk rinnale tagudes tribüünile trügida ja nõuda pommireidide läbi viimist kuskil uues ilmanurgas.
[II]
Ma üritan aru saada sellest, et sinu jaoks on mingi Bäckman või Hietanen suurim oht Eesti ja sinu vabadusele. Olulisem kui näiteks riikliku salapolitsei isiklikud ähvardused poliitilistele teisitimõtlejatele ja nende perekondadele. Kahju on ka.
Ükskõik millises riigis keegi ei ela, on ta osa sellest ühiskonnast, hoolimata talle antud poliitilistest õigustest. Igaüks võiks ja peaks maksimaalselt ühiskondlikus debatist osa võtma, eriti siis, kui poliitilisi õigusi napib ja ise parlamendi ümber valimises osaleda ei saa; kuivõrd parteisid tema kui mittevalija otsus ei huvita, on just tema ülesanne mobiliseerida valijaid nende huvide kaitseks. Nii et ära tule teistele seletama, et teised peaksid sinu poliitilise apaatsuse omaks võtma.
juuni 23, 2009 kell 9:04 e.l.
Haritud casalinga käsiraamat « Italia – il belpaese
[…] et Itaalias jäädakse alati välismaalaseks ja saab kinnitust kakskümmend aastat Roomas elanud Kristel Kaaberi tõdemus Itaaliablogis: “On maid, mille täieõiguslikuks elanikuks saad ainult paberite kaudu, on maid, kus ei piisa […]