Noemi Letizia

Noemi Letizia

Seda, et mõistliku välimusega naisel on võimalus karjääri teha – Mediasetis näiteks – härra (lubage mulle see väljend, pisut kohatu küll antud isiku suhtes) peaministriga voodisse minnes, seda teame kõik. Samuti ka seda, et Itaalia on alates 1994. suuremal või vähemal määral Berlusconi eraomand – või vähemalt käituvad paljud inimesed justnimelt niimoodi.

Ma ütlesin, et me teame kõik, et il cavaliere‘ga saab voodisse minna? Teame, aga meil ei ole tõendeid. Täpsemalt: ei olnud tõendeid, seni kuni proua Veronica Lario – naine, kes aastakümneid on millegipärast Berlusconiga koos elanud, suisa seaduslikus abielus – kõneleda ei otsustanud. Seepärast võibki ehk ütelda, et proua Veronica on üks vabamaid inimesi selles riigis ning arvatavasti ainus, keda härra Silvio hetkel tõepoolest kardab.

Mis toimus?

Härra Berlusconi ilmus ühe noore tütarlapse, Noemi Letizia, 18-le sünnipäevale. Itaalia on täis 18. sünnipäeva tähistavaid noori, isegi Napoli, seega on ilmne, et eksisteerib midagi, mis peab just selle eriliseks tegema – ja on ka ilmne, et peaministri ilmumine restoranis peetavale sünnipäevale, kus on kümmekond külalist, ei jää tähelepanuta. Loomulikult hakkavad kõik pildistama, telefonidega ja ilma – ja uudiseid jagama. Ka seda uudist, et tüdruk kutsub Berlusconit “papi” – itaaliakeelne vaste inglisekeelsele sõnale daddy, otsetõlkes “issi” (sõna, millel on väga tugev seksuaalne alatoon).

Itaalia ajakirjandus, ehkki poliitiliselt mõjutatud, ei ütle nendest faktidest ära, esimesena La Repubblica, peamiselt suurima mittevalitsuspartei PD-meelne ajaleht, järgnevad ka teised. Muuhulgas: au ja kiitus siinkohal sellele paljukirutud meediale – ehkki üldpilti nii mõnigi kord väänatakse, peamiselt tagantjärele, siis kokkuvõttes kipub ikka faktidest korraliku pildi saama – ning mitteäraütlemine tähendab ka seda, et kirjutatakse, mis peoga täpselt tegemist on. Kallutatus ilmneb hetkel, kui on ära trükitud 2+2= ning siis tulem jäetakse kirjutamata. Kuid liita oskavad lugejad isegi.

Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval
Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval

Proua Veronica Lariole, on see liig. Mitte muidugi see, et tema abikaasa magab suvaliste naistega (seda on praeguseks seitsmekümnene härra Berlusconi teinud juba dekaade), ega isegi see, et ta läheb voodisse alaealiste tüdrukutega (ma arvan, et proua Lario teadis seda juba ammu), vaid see, et niisugune toimimine sai selgelt avalikuks, see, et meil on tõendid.

Veronica Lario hoolitsebki selle eest, et kõik neid tõendeid ikkagi omaksid. Ta ütleb: “Berlusconi on segane”, “Me ei ole aastaid sõnagi vahetanud, see ei olegi võimalik, sest ta ripub kogu aeg telefoni otsas”. Ta ütleb: “oleks see tüdruk vähemalt tema tütar olnud…” – et välistada viimanegi kahtlus selles, et Berlusconi armuke võiks olla ka Noemi Letizia ema.

Noemi Letizia ema, see naine, kes teadis, et tema alaealine tütar jagab intiimsust 70-aastase peaministriga…

Ühesõnaga, nagu osutas Marco Travaglio, meil on kaks uut infokildu oma tõenditemeres. Esiteks, Berlusconi naine kinnitab: “ta on haige inimene” – mentaalselt haige, psühhiliste probleemidega. Teiseks, arvukate armukeste hulgas, kes Berlusconit ümbritsevad on ka alaealine. Berlusconi kinnitab: “me tunneme üksteist juba aastaid” – seega, kui tüdruk sai just 18, võib arvata, et see sai alguse kui ta oli vaid 16….

Igas teises Euroopa riigis (Ameerikast rääkimata) oleks peaminister pidanud arvatavasti tagasi astuma. Itaalias mitte, kuid mitte selle pärast, et itaallastele oleks see mõistetav, et üks vanamees teismelise tüdrukuga magab. Kui see oleks olnud suvaline teine inimene, siis nimetaksid kõik teda räpaseks seaks, tüdruku vanemad esitaksid kaebuse, ta peaks kindlasti oma kodukandist lahkuma ning ta elu oleks väga-väga raske. On mõningad asjad, mida avalik moraal ei luba, ning seesugune suhe kuulub selle mittelubatava hulka. Muide, härra Berlusconi on konservatiiv, kes sõnades seisab “traditsiooniliste pereväärtuste eest”

Berlusconilt ei nõuta tagasiastumist esiteks seepärast, et liiga paljud vaatavad teda kui Itaalia peremeest. Töölised võivad streikida, et nõuda kõrgemat palka või paremaid töötingimusi, aga nad ei streigi, et omanikku minema ajada. Veronica häbi ei seisnegi sellest, et Berlusconi kaotaks oma koha või selles, et ta teeb, mida ta teeb. Veronica häbi seisneb selles, et Silvio sülitab talle näkku: “sa ei lähe mulle korda, ma võin avalikult oma alaealise armukese sünnipäevale minna ja sa ei saa midagi teha”.

Ainus, mida Veronica Lario teha saab, on sellest mängust välja astuda ja rääkida. Sirgelt. Kõigest. See on muidugi miski, mis Berlusconit hirmutab – ning on oodata, et koos mehele kuuluva meediaga hakatakse naist tugevalt hävitama, et ta ei kõneleks rohkem, kui juba tehtud – sest Berlusconi ei pea tagasi astuma seepärast, et tal on võimalus haarata valjuhääldi ütlemaks, et ta pole räpane siga, kes magab teismelise tüdrukuga.

Porta a Porta versus Annozero

Ma ütlesin alguses, et meedia esitab tõeseid fakte korrektselt? Muidugi, aga see ei keela tal lisaks esitada suurt hulka vahtu. Esimene tugev vahukloppimine on juba toimunud, härra Bruno Vespa juhitavas telesaates “Porta a Porta”, mis ekraanil riiklikus telekanalis RAI1

Bruno Vespa on Berlusconi “editore di riferimento”, tema ihuajakirjanik ning igaõhtuse “Porta a Porta” kohta üteldakse mõnikord “parlamendi kolmas koda”. Politsei on erinevatel puhkudel ka Vespa telefonikõnesid jälginud ning neist pärinevad laused poliitikute nõuandjatele/assistentidele, mis kõlavad umbes “ära muretse, küll me saate tema vajaduste kohaselt kokku paneme” või “hüva, keda tal vaja on, et ma saatesse kutsuksin”.

Teisipäevane Porta a Porta algaski loomulikult Vespa-poolse austusavaldusega Berlusconile, küsimustele, mis olid ilmselgelt ette teada ning millele härra peaminister sai päheõpitud tekstiga vastata, üteldes sissejuhatuseks, et kõik on laim. Hakatuseks kõneldakse hoopis sellest lausest, et Veronica leidis Popolo della Libertà nimekirja liigselt velinasid – noori, kauneid, televiisori poolt loodud tütarlapsi – täis olevat. Vespa läheb selle probleemi rõhutamises isegi nii kaugele, et teeb lahutusküsimuse tagamaid selgitava videolõigu mainimata, et Veronica peamine süüdistus mehe vastu on asjaolu, et too demonstreerib avalikkusele oma alaealist armukest.

Hiljem Vespa siiski piiksatab, möödaminnes, et kuidas ikka selle alaealisega oli. Berlusconi kinnitab taas, et kõik on “hoopis teisiti” ning esitab keerulise loo, kuidas ta peaaegu juhuslikult, järgmise päeva prügialasele tippkohtumisele minnes, sattus seesugusel kellaajal Napolisse – jätmata kasutamata võimalust kirjeldada, kuidas ta prügiprobleemi lahendamise eest võitleb -, et Noemi Letizia isa – kellega ta tahtis oma kandidaatidest kõnelda – lihtsalt pidi ta tütre sünnipäevale kutsuma. “Ja kui ma siis sisenesin restorani ja nägin, et seal oli nii palju inimesi, ma ju lihtsalt pidin valimiskampaaniat tegema” ning “ma lasen ennast alati personaliga koos pildistada, kui ma restoranis käin. Tavaliste inimestega, kes töötavad, kelle esindaja ma olen” (järgneb aplaus stuudiost).

Silvio Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval
Silvio Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval

Veel rõhutab peaminister, kuidas ta on väga armastatud kogu Itaalia rahva poolt, kuidas kolm itaallast neljast teda toetavad (kuigi, tuletame meelde, et 2008. aasta valimistel hääletas tema juhitud partei poolt 778 287 inimest vähem, kui 2006. aastal ning pärast L’Aquila maavärinat kõrgele tõusnud populaarsus on mainitud skandaali tagajärjel vältimatult langemas). Ah jaa, “mu naine on vasakpoolsete valede lõksu langenud”, ütleb Berlusconi veel ja süüdistab kõiges vasakpoolset meediat väärinfo jagamises.

Pärast paari lauset Corriere della Sera ja Messaggero toimetajatelt jätkatakse sootuks teise teemaga – L’Acquila ülesehitustöödega. Mulje ongi loodud: alaealise armukese olemasolu ametlikult eitatud, olukord vähetähtsaks mängitud ning muu info esile tõstetud.

Annozero, saade, millest siin blogis on varemgi juttu olnud, neljapäeva õhtul, on seevastu siiski ajakirjandus, mitte peaministri info kakstund. Nagu ikka, on saates kuus saatekülalist, kellest aktiivsemateks osutuvad Partito Radicale kauane hing Emma Bonino ja PdL esindaja ning Berlusconi advokaat Niccolò Ghedini. Saade veereb lahti oma tavapärast rada pidi, alustades Marco Travaglio sissejuhatusest, kus ta tsiteerides ajakirjandust osutab, et velinade probleemi algatajateks ei olnud sugugi proua Veronica Lario ega vasakpoolne meedia, vaid täiesti Berlusconi enda oma, parempoolsed Libero ja Giornale. Täpsete faktidega selle kohta, kuidas Berlusconi täpselt liikus, kuidas härra Letitzia ei ole kohalikus poliitikas sugugi tuntud, nii et miski õigustaks kuidagi seda, et peaminister võtab ülikiirel ajal vastu just tema kõnesid, et just tema soovitatud poliitikuid valimisnimekirjadesse lisada (illustratsiooniks intervjuu Mike Bongiornolt, kes kolmkümmend aastat Mediasetis töötas, kes kaebab, et isegi jõuluõnnitlust ei õnnestunud tal härra peaministrile telefoni teel edastada, sekretär ütles, et ta pannakse järjekorda)… Intervjuu Noemi Letizialt, kes selgitab umbes nii, et “kui härra peaministril oli vaba hetk, siis ta helistas mulle, et ma saaksin temaga aega veeta /…/ Ma arvan, et tal oli seda vaja, sest just suhtlemine minusugustega annab talle jõudu, et oma tegevusi ellu viia. Ma ütlen talle alati, et need, kes teda kritiseerivad, et näe oma ninaotsast kaugemale”. Ghedini selgitab, et härra Letizia oli alati nende kohtumiste juures (ma loodan, et siiski mitte, kui jõledaks üks eliit minna võib?) – kuid ka see fakt ei leia kontrollimisel kinnitust (kuigi ka mitte otsest ümberlükkamist).

Monica Guerritore esitab Veronica monolooge – tema väljaütlemisi ajakirjanduses, pikitud sobivate teemade vahele. Guerritore esitus on uskumatult hea, õiges valguses jääbki korraks mulje nagu oleks tegemist proua Lario endaga – ent Guerritore suudab neisse sõnadesse rohkem tõsidust ja emotsiooni panna kui autor ise, mulle tundub.

Kuid need sõnad räägivad kibedusega sellest, kuidas Berlusconi käitub Itaaliaga nagu see oleks tema impeerium, kuidas tal puudub igasugune lugupidamine teiste suhtes ja eriti naiste suhtes ja kuidas ta on üritanud oma meest aidata, nagu haiget inimest ikka üritatakse, aga kuidas see viimane lugu on liigne.

Emma Bonino lisab, et Itaalia vääriks ju ometi peaministrit, kes ei tee häbi igal rahvusvahelisel kohtumisel. Ghedini lõikab vahele – Berlusconi ei teegi. Tal olevat rahvusvaheliselt suur menu. Bonino lisab, et Itaalia väärib peaministrit kes ei ütleks Margaret Thatcheri kohta “pandav tšikk” (“una bella gnocca“, otsetõlkes tähedab gnocca, khm, naiste esimest poolt, seda, mis ei ole tagumik…).

Ühesõnaga, Annozero annab faktidele ülesehitatud vastuse Porta a Porta’s jutustatud muinasloole ning Travaglio lisab veel lõpus, et vaadake, oleks võinud ju natukenegi pingutada, et see lugu ei solvaks meie intelligentsi. Berlusconi sattus sünnipäevale juhuslikult ja etteplaneerimata? Ja briljantkaelaehe, mille ta Noemi Letiziale kinkis, kukkus lihtsalt juhuslikult talle taskusse, ootamatult nagu ilmastikunähtus?

Kuninga uued rõivad

Mäletate seda lugu, kuidas kõik hakkasid naerma alles siis, kui laps oli paraadil hõiganud, et kuningas on alasti? Kuna laps ei saa olla pattu teinud, siis ei võinud olla, et ta nägi valesti. Berlusconi mängib praegu sellele, et ei leidu niisugust last, kes paraadil seda hõikaks – ning ta teeb kõik, et need lapsed, kellel on julgust, ei jõuaks paraadile. Küllalt edukalt, sest paraad on tema oma. Televisioon, meie tehnoloogilises ühiskonnas, sest paraad oli koht, kus kõik kuulsid, mida laps ütleb, ja kõik kuulevad tänapäeval seda, mida üteldakse televisioonis.

Santoro mõistab aga hästi, et kuigi tema on oma saatega üks vähesteist, kes säitab teles alternatiivset arvamust (ja ka selle pärast alustas ta neljapäevast ülekannet kommentaariga, et telefonikõnedele saate ajal ei vastata) – ei ole ta laps. Sest laps peab olema süütu, keegi, kelle puhul ei saa ütelda, et ta valetab, keerutab või on muidu kommunist, nagu Annozero kohta vabalt ütelda saab. Seepärast, ma arvan, ehitaski Santoro oma saate üles just nimelt niimoodi, faktidele, demonstreerides kui räpane võib olla võim, kuidas ta võib valetada ning kuidas ta võib näkku valetada. Seepärast on mul ka hea meel, et PdL-i esindas just Ghedini, kes demonstreerib selle liidu põikpäisust ning võimet esitada absoluutselt suvalisi lauseid tõe pähe peaaegu sama hästi kui Berlusconi ise. Muuhulgas, paljudele vasakpoolsetele neljapäevane Annozero ei meeldinud – mul on tunne, et peamiselt selle pärast, et see saade demonstreeris peamiselt võimu kui niisuguse pahupooli, mitte parempoolse suhtumise omi. Seesugune võim võib ju juhtuda ka vasakpoolsete kätte?

Silvio ja Veronica
Silvio ja Veronica

Kuid andes fakte ning lastes neid ka kommenteerida “vastaspoolel” on aina enam lootust, et ühel hetkel leidub keegi Porta a Portas, Mediasetis või kusagil mujal, kes ütleb sinisilmselt välja kõik selle, mida me Berlusconi kohta teame ning mille kohta meile on antud järjekordsed tõendid. Samal õhtul ei oleks Berlusconi enam imperaator nagu praegu paljud mõtlevad, et ta on, sest isegi Vespa julgeks naeratada.

Võib-olla tuleb see rutem kui oodata võiks. Võib-olla õnnestub proua Veronica Lariol niivõrd vihastada ning valimiskampaania käigus sellele vihale ka kanali leida, et me saame kuulda kõigist mustadest ja vähemmustadest tegudest. Kuid Silvio Berlusconil on relvad ja tal on hirm.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Advertisements