Pasolini

Järgneva mõttekäigu pani kirja Itaalia intellektuaal, kirjanik ja režissöör Pier Paolo Pasolini, esmakordselt ilmus see ajalehes Corriere della Sera, 14.11.1974 . Samas tundub, et võib-olla just nüüd, üle kolmekümne aasta hiljem, on kättejõudnud sellise diapasooniga poliitilise klassi umbusaldamise aeg, millele Pasolini 70.-tel ettevaatlikult mõtles? Beppe Grillo ja tema pooldajad näivad nii arvavat. Igal juhul demonstreerib see tekst selgelt nende probleemide juuri, millega Itaalia ka praegu maadleb.

Ma tean.

Ma tean nende nimesid, kes vastutavad selle eest, mida on hakatud kutsuma riigipöördeks ja mis tegelikult on rida riigipöördeid, et luua süsteem võimu kaitseks.

Ma tean nende nimesid, kes vastutavad 1969. aasta 12. detsembri Milano verevalamise eest.

Ma tean nende nimesid, kes on süüdi 1974. aasta esimestel kuudel toimunud Brescia ja Bologna verevalamistes.

Ma tean tolle tipu nimesid, kes juhtisid, seega: nii vanad fašistid, riigipöörete loojad kui ka neofašistid, esimeste verevalamiste autorid. Ja kelle hulgas näeme ka, lõpuks, viimaste verevalamiste “tundmatuid” reaalseid autoreid.

Ma tean nende nimesid, kes korraldasid kaks erinevat, pigem isegi vastandlikku, pingefaasi: esimese, kommunismivastase faasi (Milano 1969) ja teise, fašismivastase faasi (Brescia ja Bologna 1974).

Ma tean selle võimugrupi nimesid, kes CIA (ja teises järgus hallide kardinalide ja maffia) abiga viisid kõigepealt ellu (ülejäänu kukkus häbiväärselt läbi) kommunismivastase ristisõja, mis lõppes 1968. aastal; ja järgnevalt (ikka koos abi ja inspiratsiooniga CIA-lt) ehitasid üles fašismivastase neitsilikkuse, mis lõppes katastroofilise referendumiga.1

Ma tean nende nimesid, kes kahe missa vahepeal jagasid käske, luues poliitilise kaitse nii vanadele kindralitele (et hoida neid jalgel ja ühtlasi säilitada organisatsiooni võimaliku riigipöörde jaoks) kui noortele neofašistidele, kes tegelikult on neonatsid (konkreetse kommunismivastase pinge loomise eesmärgil) kui ka tuntud kurjategijatele, kes on kuni praeguse hetkeni – võib-olla alatiseks – nimedeta (et luua jätkuvat fašismivastast pinget).

Ma tean nende tõsiste ja tähtsate inimeste nimesid, kes olid tagareas. Kes olid nende koomiliste inimeste  – nagu too Forestale kindral, kes töötas, ehkki operatiivselt, Città Ducales (samal ajal kui Itaalia metsad põlesid) – selja taga või nende hallide ja väga organiseeritud persoonide – nagu kindral Miceli – selja taga. Ma tean nende tõsiste ja tähtsate inimeste nimesid, kes seisid traagiliste noorte selja taga, kui nood valisid fašistlike õuduste elluviimise läbi enesetapu; või seisid ka nende tuntud pahategijate – sitsiillaste või mitte – taga, kes on end teinud kättesaadavaks tapjate ja palgamõrtsukatena. Ma tean kõiki neid nimesid ja fakte (atendaate institutsioonidele ja verevalamisi), milles nad on süüdi.

Ma tean. Aga mul ei ole tõendeid. Mul pole isegi mitte vihjeid. Ma tean, kuna ma olen intellektuaal, kirjanik, kes püüab olla järjel kõiges, mis toimub; kes püüab teada kõike, millest kirjutatakse; ette kujutada kõike, mis ei ole teada või millest vaikitakse; kes paneb kokku ka üksteisest kaugelolevaid fakte; kes paneb süsteemituid ja fragmentaarseid tükke kokku sidusaks poliitiliseks pildiks; kes taasloob loogika seal, kus tunduvad valitsevat juhuslikkus, udusus ja mõistatused.

See kõik on osa minu elukutsest ja minu elukutsele loomulikust instinktist. Pean ebatõenäoliseks, et minu “romaaniprojekt” on vigane ning sel on vähene side reaalsusega või, et vihjed faktidele ja isikutele on ebatäpsed. Ma usun ka, et paljud teised intellektuaalid ja romaanikirjanikud teavad seda, mida tean mina intellektuaali ja romaanikirjanikuna. Muuseas, nad teavad, kuna rekonstruktsioon selle kohta, mis Itaalias tegelikult pärast 1968. aastat juhtus, ei olegi nii keeruline.

Samasugune tõde – mida saab tunda absoluutse täpsusega – seisab suure hulga poliitiliste ja meediasekkumiste taga: see ei ole ettekujutus või väljamõeldis nagu minu natuurile võiks kohane olla. Viimane näide: ilmselgelt torkas tõde kõigi oma nimedega silma Corriere della Sera 1. novembri juhtkirjast2 Võib-olla ajakirjanikel ja poliitikutel on ka tõendid või siis vähemalt vihjed. Praegune probleem on aga järgmine: poliitikud ja ajakirjanikud, kes arvatavasti omavad tõendeid ja kindlasti ka vihjeid, ei ütle meile nimesid. Kelle kohustus peaks olema need välja öelda? Ilmselgelt nende, kel pole mitte ainult vajalikku julgust, vaid kes lisaks ei tee ka kompromisse reaalsete võimulolijatega – ja veel, kellel definitsiooni põhjal ei ole midagi kaotada: seega intellektuaalil. Intellektuaal võiks ju välja öelda need õiged nimed, aga temal pole ei tõendeid ega vihjeid. Võimulolijad ja see maailm, kes päriselt pole võimul, kuid kes on võimuga praktiliselt seotud, on jätnud vabad intellektuaalid – ning seda juba selle maailma struktuuri tõttu – ilma võimalusest tõendeid ja vihjeid omada.

Mulle võib vastu vaielda, et mina, näiteks, nagu intellektuaal ja lugude väljamõtleja, võiksin ju siseneda sellesse eksplitsiitselt poliitilisse maailma (võimumaailma või siis võimulähedasse maailma) kus liigub informatsioon, sellega kokku leppida ja seega väga suure tõenäosusega saada ka õiguse omada nii tõendeid kui ka vihjeid. Sellele vastuväitele ma vastaksin aga: pole võimalik, kuna just vastikus niisugusse poliitilisse maailma sisenemise vastu on see, mille tunnen ära oma võimaliku intellektuaalse julgusega ja mis paneb mind rääkima tõtt, ehk siis: ütlema nimesid.

Tõe intellektuaalne julgus ja poliitilised praktikad on Itaalias kaks lepitamatut nähtust. Intellektuaali jaoks – keda Itaalia väikekodanlus sügavalt ja sisemiselt põlgab – viitab see mandaadile, mis näib kõrge ja auväärne, kuid tegelikkuses on truualamlik: moraalsete ja ideoogiliste probleemide arutamisele. Kui keegi seda mandaati rikub, siis loetakse ta kohe oma rolli reeturiks: nad nimetavad selle kohe (nagu nad oleksid midagi muud kui seda oodanud) “õpetlaste reetmiseks”. Nimetus “õpetlaste reetmine” on alibiks ja rahuloluks poliitikutele ja võimu teenritele.

Kuid ei eksisteeri ainult võim, eksisteerib ka opositsioon võimule. Itaalias on see opositsioon nii suur ja nii tugev, et on ise samamoodi võim: ma viitan loomulikult Itaalia kommunistlikule parteile. Kindlasti praegusel hetkel on niisuguse suure opositsioonipartei olemasolu, nagu Itaalia kommunistlik partei, Itaalia ja selle vaeste demokraatlike institutsioonide lunastus. Itaalia kommunistlik partei on on puhas maailm räpase maailma sees, aus maailm ebaausas maailmas, intelligentne maailm idiootide maailmas, kultuurne maailm ignorantide maailmas, humanistlik maailm tarbijamaailmas. Neil viimaseil aastail on Itaalia kommunistliku partei (mõtlen siin autentset ühtset parteid: juhtide, baasi ja hääletajate kompleksi) ja ülejäänud Itaalia vahele tekkinud lõhe ning seetõttu on Itaalia kommunistlik partei muutunud eraldatud maailmaks, saarekeks.

Ja just seepärast võib see partei täna rohkem kui iial varem omada tihedamaid sidemeid valitseva võimuga, korruptiivse, kohatu ja allakäinuga: kuid neid koheldakse kui diplomaatilisi sidemeid, peaagu nagu riikidevahelisi suhteid. Tegelikkuses on kaks moraali mittemõõdetavad, nende konkreetsuse ja nende totaalsuse mõttes. On võimalik, just niisugustel eeldustel, plaanida seda “kompromissi”3, reaalset, mis võib-olla päästaks Itaalia täielikust lagunemisest: “kompromiss”, mis oleks tegelikult allianss kahe piirneva riigi vahel või kahe üksteisest eristatud riigi vahel. Kuid kõik, mis ma ütlesin positiivset Itaalia kommunistliku partei kohta, sisaldab endas ka suhteliselt negatiivset aspekti.

Riigi jagamine kaheks riigiks, kus üks vajub kõrini degeneratsiooni ja allakäiku ning teine jääb puutumatuks ja kompromissituks, ei saa olla konstruktiivsuse ja rahu mõttekäik. Seega, kui mõelda nii nagu ma olen siin kirjeldanud, usun objektiivselt, et “riik riigis” olukorra puhul võib opositsiooni määratleda kui teist võimu: mis siiski on lihtsalt võim. Järelikult seda tüüpi opositsioonis poliitilised tegelased ei saa ka ise teisiti käituda kui võimutegelased. Praeguse hetke erijuhtumil, mida me nii dramaatiliselt näeme, annavad ka nemad intellektuaalile teatud mandaadi, mis on loodud nende enda poolt. Ja kui intellektuaal ei täida seda mandaati – puhtalt moraalset ja ideoloogilist – siis on ta, kõigi meeleheaks, reetur. Hetkel, kuna ka opositsioonipoliitikud, ehkki omades – või tõenäoliselt omades – tõendeid või vähemalt vihjeid, ei ütle välja reaalsete vastutajate nimesid, see tähendab viimaste aastate poliitikuid, koomilisi riigipöördeid ja hirmutavaid verevalamisi. See on lihtne: nad ei tee seda nii kaua kui nad eristavad – erinevalt intellektuaalidest – poliitilist tõde poliitilistest praktikatest. Seega, loomulikult, ei ava ka nemad kõrvalseisjatest intellektuaalidele4 tõendeid ja vihjeid: justkui need isegi ei unistaks enam, nagu ülejäänutele tavaline, objektiivsetest andmetest faktilise situatsiooni kohta. Intellektuaal peab jätkama selle sooritamist, mis on kehtestatud tema kohuseks: õigel viisi taasesitama kodifitseeritud tegutsemisviisi.

Ma tean hästi, et praegu ei ole õige olukord – sellel konkreetsel hetkel Itaalia ajaloos – alustamaks avalikku umbusaldust kogu poliitilise klassi vastu. See ei ole diplomaatiline, see ei ole sobilik. Aga need on poliitilised kategooriad, mitte poliitilise tõe kategooriad; need, mida – siis, kui võimalik ja nii nagu võimalik – võimetu intellektuaal on sunnitud teenima. Hüva, täpselt seepärast ei saa mina ütelda nende nimesid, kes vastutavad riigipöördekatsete ja verevalamiste eest (ja pole sellisel kohal), ma ei saa välja ütelda oma nõrka ja idealistlikku süüdistust kogu Itaalia poliitilise klassi vastu.

Ja ma teen niipalju kui ma usun poliitikasse, usun demokraatia “formaalsetesse” printsiipidesse, usun parlamenti ja usun parteidesse. Ja teen seda loomulikult läbi minu isikliku vaatepunkti, mis on kommunisti oma. Olen valmis oma umbusaldusavaldust tagasi võtma, kui (tõepoolest, ma ei oota midagi muud) mõni poliitik – mitte juhuslikult, see tähendab, mitte kuna on tulnud õige hetk vaid hoopis seetõttu, et luua mainitud hetke – otsustab avalikuks teha nende nimed, kes on vastutavad riigipöörete ja verevalamiste eest, mille kohta ta ilmselgelt teab, nagu minagi, et ei saa omada tõendeid või isegi vihjeid.

Tõenäoliselt – kui ameerika võimud seda lubavad – võib-olla “diplomaatiliselt” otsustades anda mõnele teisele demokraatiale selle, mida Ameerika demokraatia on endale andnud Nixoni kaudu – öeldakse need nimed varem või hiljem välja. Aga need ütlejad saavad olema inimesed, kes on jaganud end võimuga: nagu väiksemad vastutajad suuremate vastutajate vastu (ja pole kindel, nagu ameeriklaste puhul, et nad oleksid paremad). See saab viimaks olema tõeline riigipööre.

1 Referendum lahutuse taaskeelustamiseks — O. Loone

2 Paolo Meneghini juhtkiri oli pealkirjastatud “SID-i eksjuht, kindral Miceli, arreteeriti poliitilise konspiratsiooni tõttu”; SID – Servizio Informazioni Difesa, üks Itaalia salateenistuse harusid — O. Loone

3 vihje “ajaloolisele kompromissile” Itaalia kommunistliku partei (PCI) ja Kristlike demokraatide (DC) vahelisele võimalikule koostööleppele, initsieeritud tolleaegse PCI juhi Enrico Berlingueri poolt. — O. Loone

4 vastandina “sisemistele intellektuaalidele” (intellettuale organico), kes on partei orgaanilised osad, termin, mis pärineb Antonio Gramscilt – O. Loone

Tõlkinud Oudekki Loone