Di StefanoLõppeval nädalal saabus kurb teade – lahkunud on XX sajandi üks suurimaid ja kaunima häälega lüürilisi tenoreid – Giuseppe Di Stefano. Tenor, kelleta on möödunud sajandi ooperistseene ning eriti just 1950. aastaid võimatu ette kujutada. Kuigi Giuseppe Di Stefano on ooperimaailmas täiesti õigustatult kujunenud omaette müüdiks, on ta veel ka osa Maria Callase müüdist. Nii suur osa, et ka Maria Callase elutöö hilisemat perioodi on ilma Di Stefanota lihtsalt võimatu ette kujutada.

Di Stefano on pärit saarelt, mis maailmakuulus nii tugevate ooperilauljate, kui ka organiseeritud kuritegevuse poolest. Arvasite õigesti, see saar ei saa olla midagi muud, kui Sitsiilia. Tulevane ooperihääl nägi ilmavalgust 1921. aasta 24. juulil väikeses Motta Sant’Anastasia külakeses Catania külje all. Tema isa pidi oma elu päev-päevalt ohtu panema võitluses kurikuulsa Sitsiilia maffia vastu – ta oli nimelt carabiniere.

Et elu muutuks ohutumaks ja samas jõukamaks, otsustas perekond viis aastat pärast Giuseppe sündi kolida Itaalia teise otsa – Milanosse. Seal tuli Giuseppel ka kooli minna, millesse ta just entusiastlikult ei suhtunud. Siiski läbis ta põhikooli suuremate katsumuste ja vaevadeta. Pärast kooli tundis ta aga tugevat usulist tõmmet ja avastas endas preestrikutsumuse. Nõnda viis tee teda keskkooli asemel hoopis vaimulikku õppeasutusse.

Giuseppe oli juba kolm aastat seminaris veetnud ning ordinatsioon ja töö kogudusepreestrina liginesid iga päevaga. Siis aga saabus saatuslik hetk, kui kaasõpilane Danilo Fois oma seminarikaaslast laulmas kuulis. Fois oli Giuseppe häälest vaimustuses ja soovitas tal ilmtingimata enne preestritööle asumist kõnelda mõne lauluõpetajaga. Foisi vaimustus ulatus koguni nõnda kaugele, et ta oli valmis Giuseppe Di Stefano esimesed laulutunnid ise kinni maksma.

Eriliselt vastu puiklemata võttis Giuseppe sõbra nõu kuulma. Nõnda juhtuski ühel 1937. aasta kaunil päeval tulevane ooperikangelane lauluõpetaja Adriano Torchio uksest sisse astuma. Ei kulunud just palju aega kui Torchio oli Di Stefanole selgeks teinud, et võtku viimane nüüd mõistus pähe ja jätku võimalik kirikukarjäär kus seda ja teist – see oleks ilmne suure ande raiskamine. Torchio suunas oma andeka õpilase ka kogenuma ja tugevama õpetaja Mariano Stabile juurde. Just Stabilele on Di Stefano väitnud võlgnevat oma hääle puhtuse ja selguse ning esitatava teksti arusaadavuse (mis ooperilauljate puhul sugugi igapäevane ei ole:))

1938. aastal lõikas Di Stefano esimesed loorberid Firenze lauluvõistluse võitjana ning tundus, et lai ja sillutatud tee ooperimaailma avarusissse ongi avatud. Siis aga veeres teele ootamatu takistus – puhkes II Maailmasõda ja ka Di Stefano kutsuti püssi alla.

Õnneks said ohvitserid üsna kähku aru, et Di Stefano isikus on tegu lootusetu siidikäpaga, kellest pole võimalik ei hirmu ega armuga vahvat sõdurit vormida. Nõnda käsitigi tal oma kodinad kokku korjata ja väeosa territooriumile oma nägu enam mitte näidata. Kui eakaaslased püssi all marssisid ja peagi ka rindele siirdusid, esines Di Stefano Nino Florino nime all Milano restoranides ja kinodes, teenides sellega esimesil sõja-aastail korraliku kopika.

Kui sakslased Itaalia okupeerisid, hakkasid sõjapilved taas ka Giuseppe pea kohale kogunema. Selleks ajaks oli ta aga enam kui veendunud, et porisis kaevikuis roomamine pole tema jaoks just kõige õigem tegevus ning ta lipsas naaberriiki Šveitsi. Seal pisteti ta algatuseks interneerimislaagrisse, kust ta aga peagi välja sai ning veidi hiljem ka Lausanne’i raadio eetrisse pääses. Seal esitas ta peamiselt nii Napoli laule, kui ka tollaseid poplaulukesi nii Itaalia, kui ka rahvusvahelises easy listening stiilis, kuid ka ooperiaariaid. Lausanne’i raadios salvestas ta ka oma esimesed salvestused, paraku ainult kerge muusika vallas – ooperidebüüt helikandjal pidi veel ootama.

Pärast sõja lõppu otsustas Di Stefano külalislahkesse Šveitsi siiski mitte jääda ja naases kodulinna Milanosse. Tema debüüt sündis – nagu 15 aastat hiljem ka Luciano Pavarottil – Reggio Emilia Teatro Municipales 1946. aastal, rolliks De Grieux ja ooperiks Massenet “Manon”. Järgnesid etteasted Veneetsia, Bologna ja Barcelona ooperilavadel. Aasta hiljem jõudis ta sama rolliga juba ooperiolümposele – La Scala lavale. Vastuvõtt oli pehmelt öeldes vaimustunud, pakkumisi sadas nagu küllusesarvest. Ta valis välja võimaluse esineda New Yorgi Metropolitan Operas. 25. veebruaril 1948. aastal seisiski ta Metropolitani laval Mantua hertsogina nimekaim Verdi ooperis Rigoletto. Mantua hertsogina jõudis ta kulutada ka Rio de Janeiro, Ciudad de Mexico, Los Angelese, San Francisco ja Chicago ooperiteatrite lavalaudu.

Ooperilaulu kõrval tegeles Di Stefano agaralt ka lõbusa elupõletamisega – paraku on see harrastus, mis lauljakarjääri tihtipeale segama hakkab. Di Stefano polnud siin erand – ta muutus järjest hoolimatumaks oma lepinguliste kohustuste suhtes. Lavale pidi tulema Puccini “La Boheme”, saatuse irooniana aga eelistas Di Stefano proovidele reaalset boheemlaselu. Mille loogiliseks jätkuks oli tüli Metropolitani peamänedžeri Rudolf Bingiga ja omakorda selle loogiliseks jätkuks maailmalinna ooperiteatri uste sulgumine Di Stefano ees.

Suuremat sorti kaotust juhtunu Di Stefanole siiski ei kujutanud, sest aasta varem oli ta kohtunud diiva Maria Callasega ning astunud temaga üles Sao Paolo ooperiteatris. Primadonna võttis värske talendi oma hoole alla ja järgnes hulk ühisetteasteid ning salvestusi. Muuhulgas salvestati 1953 aastal krestomaatiline Tosca, kus lisaks Di Stefanole ja Callasele veel ka Tito Gobbi Scarpiana ning dirigendikeppi hoiab Victor de Sabata.

1955. aastal naaseb Di Stefano Metropolitani, kus hakatakse peagi kurtma, et tema elukombed pole vahepealse aja jooksul põrmugi paranenud. See ei takista oma sametpehme häälega kogu maailmas kuulsaks saanud tenoril debüteerimast Ühendkuningriigi laval. 1957. aastal astub ta üles Edinburghi festivalil Nemorinona “Armujoogis”. 1961 jõuab ka Covent Gardeni lavale, lauldes Cavaradossit “Toscas”.

Seejärel hakkab aga hääl lauljat alt vedama ning järjest sagedamini on ta sunnitud lepinguid üles ütlema. Ise põhjendab ta seda allergiaga sünteetiliste materjalide suhtes, mis tollal parasjagu teatrimajades oma võidukäiku teevad. Kurjad keeled teavad aga sosistada, et laulja hääle kadumises on hoopis suurem roll pudelipõhjast leitud tõel. 1963. aastal peaks ta Covent Gardenis üles astuma Rodolfona “La Boheme’s”. Paraku on ta hääl nõnda viletsaks jäänud, et tema asemele kutsutakse nooruke ja avalikkusele täiesti tundmatu tenor, keegi Luciano Pavarotti.

1972. aastal lõpetab ta esinemise La Scalas. Samal ajal alustab ta ringreisi koos tolleks ajaks juba tema armukeseks saanud Callasega. Ringreis kukub kolinal läbi. Di Stefano ja Callas üritavad veelkord – 1973-74 toimub järgmine ringreis, mille tulemused on aga sama viletsad, kui esimesel. 1977. aastal mängib ta kohati veel operettides Šveitsis ja Saksamaal. Seejärel kaob lavalt täielikult, et ootamatult välja ilmuda juba vana mehena 1992. aastal Rooma ooperis.

Di Stefano con Monica CurthDi Stefano jõudis ooperilaulu ja elupõletamise kõrvalt ka kaks korda abielus olla. Esmalt heitis ta 1949. aastal abiellu Maria Girolamiga, kes aastakümneid andestas Giuseppele kõik tema kuulsad ja vähemkuulsad armukesed, kuid 1980. aastaks jooksis abielu siiski karile. Vananev Di Stefano aga kauaks üksindusse ei jäänud. 1994. aastal abiellus ta sopran Monica Curthiga, kellega nad elasid vaheldumisi Brianzas, Itaalias ja Dianis, Keenias. Just seal juhtus Di Stefanoga viimane suur õnnetus, kui 2004. aastal tungisid tema majja röövlid, kellega võitlemine viis ta koomasse, kus vanameister rohkem kui nädala viibis. Kallaletungi tagajärgede võitmiseks tehti eakale ooperitähele mitu operatsiooni, päris terveks ei saanud ta aga enam kunagi.

Autor: Arni Alandi, Paldiski

Mälestuseks soovitame kuulata noore di Stefano 1944. aasta esitust “Una Furtiva Lagrima”

Advertisements