19. jaanuar. Kell on umbes üheksa õhtul. Meedia teatab, et Magistratuuri Ülemnõukogu peatas Salerno prokuröri Luigi Apicella ametikohustuste täitmise, pidades ebaõigeks tema toimimist “caso De Magistrise” puhul – mis viis ühe teise, Catanzaro prokuratuuri eeluurimise alla võtmiseni.

Niisugune demokraatia põhialuseid raputav otsus oli õhus juba sellest ajast, kui justiitsminister Angelino Alfano avaldas avalikult oma ootust, et taoline asi sünniks. Aga kõik me uskusime, et ehk läheb teisiti, kuna juriidiliselt ainus pädev organ Tribunale di riesame, apellatsioonikohus, mis tegeleb isikuvabaduse piiramise juhtumitega, pidas korrektseks prokurör Apicella tegevust. Lootus jäi aga tühjaks. Iseseisev õigussüsteem oli ennast minstri, ühe poliitiku, meele järele kallutanud.

Internet – foorumid, blogid ja facebook hakkasid kihisema juba mõni tund hiljem. Kahe päevaga oli virtuaalselkeskkonnas organiseeritud meeleavaldus 28.jaanuariks. Oma osavõtust andsid teada ka ajakirjanikud Carlo Vulpio ja Marco Travaglio, Italia dei Valori liider Antonio Di Pietro, ainus järelejäänud, aga selle eest visa opositsiooniliider, ning Beppe Grillo, satiirik ja blogija. Siin on tõlge tema postitusest, mis tekitab sügavaid emotsioone, sest tuletab meelde itaalia demokraatia musti lehekülgi ning vaatab suure kodanikujulgusega näkku selle tumedale olevikule kasutades geniaalse Pierpaolo Pasolini poolt kuulsaks saanud maagilist sõnapaari: “ma tean”.

Ma tean.

Ma tean, et organiseeritud kuritegevus ning vabamüürlus käsutavad Calabrias ja ka Roomas.

Ma tean, et Luigi De Magistris eemaldati oma ametist Catanzaros ning et võõrandati tema uurimistöö takistamaks uue Tangentopoli sündi.

Ma tean, et 9 miljardit eurot Euroopa fondidest, mille üle pole kodanikel mingit kontrolli, rahastavad igal aastal maffiaid, parteisid ning on vahetushääle allikaks Lõuna-Itaalias

Ma tean, et selle Vabariigi isad, teise Vabariigi isad, on Paolo Borsellino mõrva moraalsed käsuandjad.

Ma tean, et Parlamendis istuvad mafioosod, mafioosode sõbrad, mafioosode teenrid, mafioosode kaitsjad ning seda teavad paljud Itaalia prokuratuurid, paljud ajakirjanikud ja ka paljud itaallased, aga neid ei ole veel piisavalt.

Ma tean, et Salerno Prokuratuurile pevad jääma vabad käed eeluurimiseks Catanzaro Prokratuuri üle.

Ma tean, et tribunale di riesame pidas õigeks Salerno Prokartuuri ja tema prokuröri Apicella käitumist.

Ma tean, et eksisteeri mingit prokuratuuride vahelist sõda, vaid et on üks eeluurimise all olev prokuratuur, see Catanzaro oma ja üks seadust jälgides ja selle piirides püsides uurimist teostav prokuratuur, see Salerno oma.

Ma tean kõike seda, aga mul ei ole tõendeid. Ainult mägi, suur kolossaalne mägi vihjeid.

Ma tean, et Alfano ülesandeks on kaitsta Berlusconit Õiguse eest ja mitte Õigust Berlusconi eest.

Ma tean, et neli kõrgemat riigi ametikohta on seadusest kõrgemal, nagu polnud seda isegi mitte keskaja printsid, et seadusest kõrvale hiilida, et mitte kohtu alla minna, et mitte vanglasse sattuda.

Ma tean, et riigi kõrgete ametnike nimed, kes on seadusest kõrgemal ja seega seaduse alt väljas, on tähestiku järjekorras: Berlusconi, Fini, Napolitano, Schifani.

Ma tean, et üks “Corriere della Sera” ajakirjanik, Carlo Vulpio, eemaldati töökohalt direktor Paolo Mieli poolt, kuna ta tõi ära tuntud nimed, kes olid seotud Catanzaro uurimistega Salerno Prokuratuuri poolt, ja nende hulgas oli Nicola Mancino, Magistratuuri Ülemnõukogu (CSM) asepresident.

Ma tean, et Paolo Borsellino kohtus Roomas Mancinoga natuke enne oma surma ja et ta tuli sealt ära endast väljas.

Ma tean, et Apicella ei pea kohalt eemaldatud saama Alfano, Berlusconi advokaadi Ghedini majordoomuse poolt. Ghedini, kes kaitseb Berlusconit riigilt Vabariigi parlamentäärina raha saades.

Ma tean, ja seda teavad paljud, et teine Vabariik sündis selleks, et päästa vanglast ja võib-olla ka surmast, paljud organiseeritud kuritegevusega seotud poliitikud.

Ma tean, et teine Vabariik sündis 93 aasta pommiplahvatustest ja okulteeritud kokkulepetest.

Mina tean, et Luigi De Magistrist peab kaitsma, et Clementina Forleod peab kaitsma, et Luigi Apicellat peab kaitsma.

Ma tean, et Napolitano teab, oma Magistratuuri Ülemnõukogu (CSM) presidendi rollis, aga eelistab iga kord oma nägu teisele poole keerata. Parteide ja süsteemi alleshoidmise poole.

Ma tean, et Parlamendis on 18 lõplikult süüdimõistetut ja veel sadakond eeluurimise all olijat ja esimeses või teises astmes süüdimõistetut.

Ma tean, et viimased valimised olid illegaalsed ja parlamendiliikmed otsustati parteijuhtide poolt laua taga ja et nad ei vastuta mitte valijate, vaid parteide ning nende kontrollijate huvide ees.

Ma tean, et Luigi Apicellat ei tohi üksi jätta ja ükski poliitik ei tohi teda teda takistada.

Ma tean, et Luigi De Magistris peab jätkama oma uurimusi “Why Not”, “Poseidone” ja “Toghe Lucane”.

Ma tean, et Clementina Forleo peab ennistatama uurimise juurde Unipoli üle ning peab olema vaba üle kuulama igaühte, ka Massimo D’Alemat.

Ma tean, et kui magistratuur läheb poliitikute võimu alla, siis kaotab ta oma iseseisvuse, selle, mis talle veel jäänud on ja et Itaalial ei saa mingit tulevikku olema. Võib-olla ei saa olema ka Itaaliat.

Ma tean, et kõige selle pärast olen ma 28. jaanuaril 2009 Roomas, piazza Farnesel koos Maffiaohvrite Perede Ühinguga.

Ma tean, et kõige selle pärast peab iga kodanik omakohalolekuga tunnistust andma.

Tõlkinud ja sissejuhatuse kirjutanud Kristel Kaaber

Advertisements