genova01.jpgPaar päeva tagasi sattusin minema raamatuesitlusele. See kõlas huvitavalt: autoriks katoliiklik ajakirjanik, kes töötab Bologna parempoolse ajalehe “Il Resto del Carlino” juures. See autor, Lorenzo Guadagnucci, võttis osa G8-vastastest päevadest 2001. aastal Genovas täiesti professionaalsetel põhjustel. Ta lõpetas päeva magades keskkooli “Armando Diaz” hoones, just selles kohas, kus nii paljud noored inimesed kogu Euroopast puhkasid pärast kohutavalt pingelisi sündmusi. Päev varem oli carabiniere Mario Placanica tapnud Carlo Giuliani, tulistades talle püstolist pähe. Seetõttu jooksid järgneval päeval inimesed mööda linna kui jänesed ja politsei, carabinieri ja guardia di finanza jahtisid neid.

Nood, kes suutsid vältida läbipeksmist tänavatel – seda, mida Amnesty International nimetas kõige raskemaks inimõiguste rikkumiseks Euroopas pärast Teist maailmasõda – püüdsid jõuda koju enne päikeseloojangut. Mõned teised, kellel ei vedanud, otsustasid jääda Genovasse ja magada tolles koolis. Keset ööd sööstis hoone peale märulipolitsei, samal ajal kui tilluke raadiokanal püüdis anda ülevaadet seestpoolt toimuvast, vähemalt seni kuni politseinik hävitas kõik ning hakkas murdma luid ja hambaid igal pool. Need härrad kustutasid tuled ja, täiesti kaetud nägudega, hakkasid kõiki “üles äratama” – enamik inimesi magasid – kumminuiadega, jalahoopidega, pisargaasiga jne. Paari minuti pärast – kui kooli sissepääsu juurde olid ilmunud parlamendiliikmed koos juristide ja ajakirjanikega, üritades sisse pääseda – hakati inimesi koolist ära viima, verisena, purustatud käte-jalgadega, hoides hambaid oma pihkudes. Nad viidi politseibarakki nimega Bolzaneto, kus piinamine ja peksmine jätkus tunde: inimesed pidid end alasti võtma, ehted rebiti kehadelt, tütarlapsed pidid politseinike ees alasti seisma, inimesi sunniti laulma fašistlikke laule ja tegema fašistlikke tervituse. Päid suruti tualetipotti, murti veel luid ja hambaid. Need, kes sattusid esmaabisse, anti sadistliku parameediku hoole alla, kes tõmbas käe kaheks, tiris kõrvarõngaid ja muid kehale kinnitatud ehteid maha omaenese kätega jne jne. Härra Guadagnucci äratati karmilt ja enne kui ta jõudis politseile ütelda, et ta on ajakirjanik – ja veel enam, “parempoolne” ajakirjanik – tema jalg oli kadunud, murtud.

Kõiki neid detaile on ametlikult kohtu ees kinnitatud, ikka veel jätkub istung 44 politseiniku üle, istung, mis oli raamatupresentatsiooni peamine teema.

Kahjuks, esitlus läks hapuks. Kuulajaskonna moodustasid peamiselt need inimesed, keda võime määratleda kui “puhtad” globaliseerumisvastase liikumise liikmed; täpsemalt liikumise, mis Genovas suutis mitte ainult kokku panna 300 000 inimest, aga 300 000 mitmesugust inimest. Noored ja vanad, veendunud kommunistid ja veendunud katoliiklased, liberaalid ja taimetoitlased, anarhistid ja parteiametnikud, juristid ja töölised, töötud ja tippspetsialistid. Aastatega see paljukihiline rühm kaotas inimesi nagu puu kaotab lehti sügisel ja nüüd on alles vaid mõned. See kaotus ei väljendu ainult langevates numbrites, vaid lisaks, rohkem muretsemapanevalt, ülesehituskeerukuse dramaatilises vähenemises. Raamatupresentatsioon demonstreeris seda: nendelt, kes üritusele tulid ootab see, mida nad ise nimetavad “süsteemiks”, teatud käitumist, vastavalt teatud stereotüüpidele. Ning need inimesed tegid seda. Oli eriti kurb kuulda neid ütlemas “hüva, loomulikult see kohtuprotsess lõppeb mitte millegagi, see on normaalne” või “hüva, loomulikult politsei käitus niimoodi, me ei ootagi neilt midagi muud”.

Nüüd, mina ei suuda seda aktsepteerida. Ei, midagi ei olnud normaalne. Ei, kohtuprotsessid ei peaks lõppema mitte millegagi, sest seaduslik aeg sündmuste eest vastutavatele karistust mõista lõppeb 2009. aastal, nii, et kõik mõistetakse õigeks. Ei, ma ei aktsepteeri, et politseinikud püüdsid mind vangi võtta nagu ma oleksin vaenlase sõdur, ja mind niimoodi kohelda, lihtsalt seepärast, et ma osalesin, rahumeelselt, seaduslikul ja autoriseeritud tänavaüritusel. Ei, ma ei aktsepteeri asjaolu, et politsei ründab koole keset ööd, et võtta vange, murda nende luid ja alandada ja piinata neid tunde.

Kui me leiame, et see kõik on normaalne, siis pole meil ühtegi teed välja sellest militaarset tüüpi vastuseisust “süsteemiga”. See on hullumeelne, kriminaalne, rumal. Kasutu. See kõik on minevikus juhtunud nii palju kordi. Põlvkonnad ja põlvkonnad itaallasi kisti niisugusse loogikasse möödunud sajandi seitsmekümnendaid aastail ja nad lõpetasid omaenda ja teiste elu hävitamisega, ilma astumata ühtainukestki sammu oma eesmärgi poole, vaid hoopis astumas mitmeid samme sellest eemale. Meie piibel on seadus. Me peame nõudma, et meie konstitutsionaalseid ja muid seaduslikke õigusi respekteeritaks, alati. Kui nad nõuavad, et me laulaksime fašistlikke laule, siis me ütleme lihtsalt “ei”. Kui nad hakkavad siis meie luid murdma, siis me lõpetame murtud luudega. Kuid nad ei saa iialgi ühtegi fašistlikku laulu.

Kui me niisuguse kogumuse üle elame, siis me hakkame iga päev võitlema oma õiguste eest kohtutes, kogu oma jõuga. Sest kuskil peab olema vähemalt üks kohtunik. Kui mitte Itaalias, siis Strasbourg’is. Kui mitte praegu, siis sel hetkel, kui see saab olema võimalik. Mussolini võitis – või varastas – Itaalia valimised 1925. aastal. Parlamendi alamkoja esimesel istungil tõusis sotsialistide parlamendiliige, Giacomo Matteotti ja teatas, vaatamata kõikõimalikele fašistide häälitsustele, valimispettusest Mussolini nina all, kes istus peaministri toolil. Järgmisel päeval rööviti Matteotti fašistliku rühmituse poolt ja tapeti. Tema röövijad ja mõrvarid anti kohtu alla ja neile mõisteti naeruväärselt kerge karistus. Kui Itaalia viimaks vabanes fašismist, siis mõisteti nende üle uuesti kohut. Seekord karistati tapjaid väga karmilt.

Me ei tohiks seda kunagi unustada. Õiglus on siin, et jääda. Isegi kui me ei saa rahuldust praegu, me saame selle ühel hetkel.

Genova Keegi kunagi ütles, et need kes janunevad õigluse järele, on õnnistatud, sest nende päralt on taevariik. Ma arvan, et see kehtib isegi siis, kui sa ei usu jumalasse. Mingil viisil, ma ütleksin isegi, see lause kehtib eriti siis, kui sa ei usu jumalasse; seepärast, et õiglus on täielikult inimlik ettevõtmine. Vägivald eitab õiglust, alati. Need, kes käituvad seadusevastaselt, on alati õnnelikud, kohates vägivalda, sest see vabandab nende kuritegusid. Aga, nende ebaõnneks, me ei ole enam nii rumalad. Seismaks eemal vägivallast, seismaks kindlad oma seaduslike õiguste nõudmisel, see nõuab tohutut hulka julgust. Palju enam julgust, kui päästikule vajutamine või magavate inimeste luude ja hammaste murdmine.

Autor: Marco Rossi, Reggio Emilia

 

Advertisements