Rita Levi Montalcini

Rita Levi Montalcini

Millises eas algab vanadus? Ärge küsige seda Rita Levi -Montalcinilt. Tema, oma saja-aastase elukogemusega vastaks, et “conosco bene le rughe del mio viso, ma non ha rughe il mio cervello“/ „tean igat oma näokortsu, aga mu ajul ei ole neid ühtegi”.

Jah, täna, 22. aprillil 2009 tähistab üks Itaalia mainekaimaid teadlasi – Nobeli preemia laureaat, neurobioloog ja aktiivne parlamendisaadik Rita Levi-Montalcini oma sajandat sünnipäeva. See pole sugugi üks tavaline „saja aasta juubel”, nagu neid viimasel ajal järjest tihedamini ette tuleb, et natuke kannatada saanud mõtteselgusega ning veidi väsinud ja uskumatu pilguga vanur ajaleheveergudel  järeltulijate näitamisel oma nime näeb. See sajand täitub ühel teravapilgulisel ning oma igapäevast teadlasetööd ja saadikukohustusi täitval daamil.

Torinos sündinud ja inseneri peres üles kasvanud Rita avastab varakult oma kire teadustöö vastu. Tollaegses viktoriaanlikus Itaalias ei ole lihtne õpihimulisel neiul lahtisi uksi leida, kõigepealt tuleb veenda isa oma plaanidele nõusoleku saamiseks. Pärast Torino Ülikooli lõpetamist aastal 1936 märkab istoloog Giuseppe Levi Rita annet ning annab talle võimaluse teha uurimusi närvisüsteemi kohta, aga 1938 aastal Mussolini poolt välja antud rassiseadused sunnivad teda pagema Belgiasse. Torinosse naaseb neiu 1940. aastal, kus hakkab koos professor Leviga uurima närvisüsteemi arengut kana embrüodel – improviseeritud laboratooriumis, mis sõja tõttu rajatud tema enda koju. Rita vennal oli ikka tavaks meenutada, kuidas neiu vale-ettekäänetel talumeeste käest mune käis otsimas. Kollased kasutas ta eksperimentideks, aga munavalge läks venna suureks õuduseks praetult toidulauale.

Aastal 1947 kutsutakse Rita Levi Montalcini Washingtoni Ülikooli oma katseid jätkama… 1951-52 avastab ta närvi kasvufaktori (Nerve Growth Factor – NGF), mille toimemehhanismide kallal jätkab ta oma tööd veel 30 aastat ja 1986 saabub iga teadlase unistus – Nobeli preemia – määratud talle  koos ameeriklasest biokeemiku Stanley Coheniga.

Lisaks teaduslikule tööle on ta ka olnud prestiižikate instituutide direktoriks – 1961-69 Neurobioloogia Uurimiskeskuses (Centro di Ricerche di Neurobiologia del Consiglio Nazionale delle Ricerche (Roma)) ja 1969-79 Rakubioloogia Laboratoorium (Laboratorio di Biologia cellulare). 1993-98 juhtis ta Itaalia Entsüklopeedia Instituuti. Praegu on Rita Levi Montalcini tema enda ideest sündinud 2001 a. asutatud European Brain Research Institute presidendiks.

Raske on lugemata-kuulamata jätta igat intervjuud proua Levi -Montalciniga, sest hämmastava mõtevärskusega tabab ta elu põnevaid aspekte ning komunikeerib neid haruldase oskusega.

„Inimene ei ole oma loomult halb, ta on sõnakuulelik, üks remissiivne karjaloomusega olevus (gregario), kes aktsepteerib passiivselt. Puude otsas oli see väärtuseks, aga tänapäeval on see piir, sest inimkonna päästerõngas on ratsionaalsuses, mitte „kõhuga” mõtlemises ja järgi jooksmises igaühele, kes me instinkte kõditada oskab.” Sellega võib nõustuda või mitte, aga igal juhul on see kutse oma aju ja süda aktiivselt tööle panna.

„Ei ole tõsi, et aju vananeb koos kehaga. Tuleb võidelda eelarvamusega, et intellektuaalsed võimed kahanevad vältimatult aastatega. Seniilsel ajul on äraarvamatud võimalused. Võtkem see teadmiseks ja valmistame end selleks juba noorest peale.” Ta räägib neuroplastilisusest (plasticità neuronale), neokortikaalsest komponendist (componente neo-corticale) ja kvantilisest internetist – kontseptsioonidest, mida on paljudel noortelgi ajudel keeruline jälgida.

„Ma õpin iga päev, rohkem kui noorest peast,” väidab ta naeratades, mõistes isegi oma sõnade paradoksaalsust, “ja igal hommikul lähen ma laboratooriumisse, et noorte teadlaste grupiga ideid läbi arutada.” Selle kõrvalt ei jäta ta aga hooletusse oma tegevust Senati liikmena (aastast 2001) ja kus oma kohalolekute graafikus kohusetundes nii mõnelegi teisele poliitikule silmad ette annab…Eluaegseid senaatoreid, nagu tema, on praegusel hetkel 7 (kellest kolm on sellele kohale konstitutsioonijärgset õigust omavad Vabariigi ekspresidendid) ja ei juhtu tihti, et kellelgi nii kõrged sotsiaalsed teened, et selle au osaliseks saada (igal presidendil on õigus määrata neid 5). Nii mõnigi kord on olnud nende hääled otsustajaks kaalukausil. „Ma olen poliitikas võhik, aga mu kuuluvus sellesse maailma on puhtalt  tsiviilne ja moraalne kohus”

Kohust ühiskonna ees on  Rita Levi-Montalcini alati rõhutanud. “Huvituda sellest, mis meid ümbritseb” – selles on tema jaoks elu mõte. Koos oma kaksikõe Paolaga on ta alguse pannud sihtasutusele, mis annab aastas välja 5700 stipendiumit Aafrika noortele naistele, kelle kaudu kontinent võiks tulevikku vaadata. Eesmärk on aga jõuda 10 000 stipendiumini. Tugev on olnud ka tema aktivism jätkusuutliku arengu vallas. 1998 asutas ta ka Mihhail Gorbatšovi poolt juhitud Green Cross Internatonali Itaalia sektsiooni. On osalenud jalaväemiinidevastastes kampaaniates ning juhtinud tähelepanu konfliktide ühiskondlikele tagajärgedele.

Igal õhtul voodisse kell 23 ja äratuskell heliseb kell 5. Üksainus söögikord päevas – lõunajal, õhtuti üks puuvili. „Mind ei huvita ei toit ega uni,” räägib ta ühes intervjuus „Surematuse illusioon sünnib ainult siis, kui unustad elamise ja pühendud ümbritsevale”.

Selline lähenemine elule on teinud temast mitte-perekonnainimese .

„Uskuge või mitte,” seletab proua Montalcini „aga ma otsutasin juba kolme aastaselt, et ei tahtnud ei peret ega lapsi. Olen sündinud ajal, kus naiseks olemine oli nagu alaväärsuse pitser. Olen näinud liiga palju ebaõnnestunud abielusid, kurbi ja tühje eksistentse. Ühele ameerika prouale, kes küsis minult, kas ka mu mees on National Academy liige, vastasin „I am my own husband”. Tema segaduses pilgust sain aru, et ilmselt pidas ta inglise keelt vigaseks…”

„Ma ei mõtle kunagi surma peale, surm on vajalik, aga see ei pane mind muretsema. Ainus oluline asi on, et meie sõnum, mida ma oma eluga näitame, üles korjataks ja ära kuulataks, eriti noorte poolt.” Professor Levi-Montalcini elu sõnum on lootustandev ja imetlusväärselt elujõuline, oma tegude ja olemisviisiga on naine ise kinnitanud selle paikapidavust. Ja ega tea, millega ta veel seda rikastada suudab, mõtlen ma omaette, kui teda relvituks tegeva lihtsameelsusega näen lausumas „Penso solo al futuro”/“Mõtlen ainult tulevikule”…

Autor: Kristel Kaaber, Rooma