Võib-olla paljud ei tea, või paljud ignoreerivad, et eksisteerib üks Itaalia, millest uudistes ei räägita. Itaalia, mis ei vääri esikülgi suuremates ajalehtedes ning mis räägib vaikse häälega. Kuid see on ühe Itaala osa hääl. See on Mezzogiorno, Lõuna-Itaalia. Seesama, mida kirjeldatakse kui riigi mädanenud osa. Kogu riigi suurimat probleemi. Paika maffiale, paika narkokaubitsejatele ning kõikvõimalikule vägivallale. See on tõde. Just niisugusene nagu ka eesti keeles hiljuti ilmunud Roberto Saviano “Gomorrast” lugeda võib. Kuid tõde on ka vastupidine. Lõuna-Itaalia ei ole ainult see.

Casalesi on rahva nimi, mitte (camorra) klanni nimi“. See on lause, mida ütles üks tütarlaps koolis Casal di Principes, Caserta provintsis Campanias. Rõhutamaks, et see pole ainult kuritegelik paik, vaid see on linnake, kus elavad ka ausad inimesed, kes ei vääri olemaks sildistatud ja väljaarvatud. Üks teine tüdrukuke, keda ükski ajakirjanik ei ole kuulanud, pärit Napoli perifeeriast. 13-aastane. Käib põhikooli viimases klassis. Oma klassitöös kirjutab: “Ma elan raskes reaalsuses, ei ole kõik roosa ja lilleline, aga on ka häid asju, millest keegi ei räägi. Miks keegi ei räägi meist, kes me töötame? Miks ei räägita meist, kes me tahame midagi muuta?” See tüdruk nõuab tagasi seda, mis on ilus kohas, kus ta elab, seda, mis on oluline, selles mida seal tehakse ja viise, mismoodi seal toimitakse.

Need kaks lihtsat tunnistust ütlevad meile, et inimesed ei ole konteinerid, mida keegi täidab, vaid on ressursid, ideed ja institutsioonid, mis tulevad välja koos jõu ja vihaga, eriti tugevalt allasurutud territooriumeil. Rääkida heast ja ilusast sellel maal ei ole kellelegi oluline, sest traagika ja vägivald teenib ajalehtedele raha. Kuid on üks osa itaallasi, kes on väsinud kuulamast vaid noid uudiseid. Need, kes on otsustanud teleri kinni panna (eriti keskpäevaste ja õhtuste uudistesaadete ajal, nende peamiste). Need, kes kasutavad teisi kanaleid informatsiooniks ning need, kes lähevad esmase uudise pealiskaudsusest sügavamale. See on üks osa rahvast, kes soovib mõista, soovib muuta lähtudes kõigest sellest ilusast, mis meil on rahvana ja riigina. See on Itaalia, kes võtab tagasi omaenda olemisviisi.

Igal aastal, üheks päeval, need inimesed tulevad kokku ka ühte linna – iga kord erinevasse – et manifesteerida mafiate vastu. See on Vaba rahvas, Nimede ja Numbrite Assotsiatsioon (popolo di Libera, Associazioni Nomi e Numeri) mafiate vastu. Rahvas, kes kasvab kiiresti. Sel aastal oli manifestatsioon Napolis, kus organisaatorite info kohaselt oli 150 tuhat inimest üle kogu maa – ja mitte ainult. Sel aastal osalesid ka maffiaohvrite sugulased Poolast, Türgist, Senegalist. Selle ürituse raames tasub meenutada üht lugu noorest poisist, kes oli just liitunud politseiga ja hukkus maffia käe läbi.

Lühikest aega Torino casermas teeninud, saadeti too 23-aastane poiss Palermosse, squadra mobile kinnipidamisrühma koosseisu. Olid aastad 1984-85. Ajalooline hetk: squadra mobile, kes otsustab luua ad hoc üksuse koos erispetsialistidega tabamaks peidusolevaid mafioososid. Jõuab kohale see noormees, saab rühma liikmeks. Perekondlikel põhjustel, isa puudumisel ning ema terviseprobleemide tõttu peab ta küsima üleviimist. Töötab Roomas. Armub imelisse tüdrukusse. Suvepuhkuse ajal otsustab oma tütarlapse viia Sitsiiliasse, Palermosse, näitamaks, kus ta töötas ning tutvustamaks teda tabamisrühma komissarile, Ninì Cassarà. Ta näitab suure uhkuse ja naudinguga seda imelist linna: merd, sadamat, ajaloolist keskust. Siis naaseb tööle Rooma – ent siis tapetakse Sitsiilias komissar Beppe Montana. Komissari matustel, suures valus, koos oma tüdrukuga, mõistab ta, et Cassarà on ohus, tal pole kaitset, ta on jäetud üksi. Sel hetkel ta vaatab oma tütarlast ning ütleb talle, et on otsustanud jääda saarele, et kaitsta oma komissari. Saadab oma tütarlapse Rooma ning naaseb komissar Cassarà vabatahtliku ihukaitsjana. Nad surevad mõlemad kuulipildujavalangu 71 kuuli läbi. On 6. august 1985. Tema, oma suures helduses ja tema komissar, tugeva pühendumusega võidelda Sitsiilia maffia vastu. Ta nimi oli Roberto Antiochia.

25. märtsil 1995 andsid tema ema, Saveria Antiochia ja don Luigi Ciotti elu Libera’le, sellelesamale organisatsioonile, mis mafiate vastu võitlemiseks inimesi koondab. Nad on sellele organisatsioonile pühendanud kogu oma jõu ja koos on nad otsustanud, et vähemalt ühel päeval aastas peavad tulema kokku kõik, kes on mafiate läbi kaotanud lähedasi ja kes võitlevad organiseeritud kuritegevuse vastu, peavad tulema kokku kõik, et koos kõndida ja üksteist kuulata. Valiti esimene kevade päev, 21. märts, andmaks signaali, et on lootust ja kõik võib muutuda.

Tänaseks see päev ei ole enam algus. See on hoopis kohalejõudmisepäev, kus kohtuvad need kõik, kes kogu aasta on teinud ühist tööd, kes töötavad kogu Itaalia koolides, koos mafiaohvrite sugulastega, kes teevad iga päev tillukesi samme, et muuta seda reaalsust, kus me iga päev elame.

Autor: Roberta della Sala, Avellino, Campania

Advertisements