Teised ütleksid minu kohta lihtsalt italofiil, aga tegelikult oleme meie kõik, kes armastame ja hindame itaalia riiki, kultuuri, muusikat ja rahvust lihtsalt väga tolerantsed. Ei pea olema tingimata oma kodumaa patrioot ning selle pärast teisi rahvusi maha tegema või mitte aktsepteerima. Maakera on meile kõigile ühine kodu. Mina oma itaalia armastusega olen paljudest probleemidest üle saanud, leian vastuseid küsimustele, mis mind piinavad, kui ka maandan pingeid kuulates või lauldes itaalia laule. (esikohal Laura Pausini laulud 🙂 ). Meeldib see, et itaalia riik toimib jõuliselt, karistades valusalt kui astud seadusest üle ning toetab läbi mitme sotsiaalabiprogrammi, kui sa oled hätta jäänud. Meeldib see et nad hindavad haridust, lapsi, vanureid, kultuuri, mitte ei lase ühiskonnal känguda nagu meil siin Eestis.

Minu Lauretta

Alguse saigi lugu juba 9 aastat tagasi, kui nägin juhtumisi TV1 pealt Laura Pausini videoklippi “Tra te e il mare”. Lugu lummas mind ja armusin sellesse ära. Tol ajal ei teadnud ma Itaaliast endast midagi, välja arvatud mõned nimed nagu Ramazzotti, Dolce& Gabbana, Ferrari, Sophia Loren, keelt teadsin vist ainult ühe sõna ulatuses, milleks on “ciao”. Peale videoklipi nägemist seadsin sammud muusikapoodi. “Tra te e il Mare” album oli müügil ja ostsin selle viimase (või üheainsa) ära.

Koju tulles kuulasin ja kuulasin ja lõpuks tahtsin aru saada millest ta laulab. Et armastusest, see sai juba pikkamisi selgeks, aga täpsemalt… selleks otsustasin keele ära õppida. Esimene eesmärk oli ainult laulusõnad endale selgeks teha, aga sellest kujunes välja huvi ja hobi Itaalia keele ja rahvuse vastu. Esimesed aastad ise õppides ei tahtnud kuidagi edeneda. Olin isegi vahel loobumas. Õnneks mu armastus Laura muusika vastu oli tugevam. Isegi kui sõnadest aru ei saanud, kuulasin ikka ja jälle.

Laura Pausini tuleb Emilia-Romagnast, esmakordselt mainiti ta ära Castrocaro noorte talentide festivalil. Tema suurem karjäär ja tähelend sai alguse San Remo muusikafestivalilt 1993 kui võitis noorte kategoorias lauluga “La solitudine”. Aastal 1994 saavutas ta aga kategoorias Big San Remo muusikafestivalil kolmanda koha lauluga “Strani Amori” . Ta on kõige rohkem rahvusvahelisi auhindu võitnud Itaalia naisartist, kelle edu pole suutnd mitte keegi korrata. Tema “Teiseks kodumaaks” on Lõuna-Ameerika ja eriti Brasiilia, kus ta on väga hinnatud – Laura esineb peale itaalia keele ka hispaania ja isegi portugali keeles. Eestis on ta vähe tuntud, aga tänu duetile koos James Bluntiga on Pausini uue albumi nimilugu “Primavera In Anticipo” mängitud ka Star FM-is. Aastal 2003 pidi Euroopa turnee ”From the Inside” raames toimuma tal kontsert ka Tallinnas, Linnahallis. Kuid see jäi vähese publikuhuvi tõttu ära. Laura ainus inglisekeelne album ongi sellesama nimega “From the Inside”, osad laulud on uued, teised jälle itaaliakeelsete laulude ingliskeelsed versioonid.

Pettusin tookord kõvasti, kui sain teada et ta kontsert Tallinnas ära jääb ja lubasin et edaspidi lähen teda kuulama Soome või mujale, kus ta esineb (poleks osanud lootagi et lähen ühel päeval Itaaliasse…) See korvas kõik mu kannatused ja pettumused. Omalt poolt ütlen et tal on anne laulda eriliselt, tal on hääl, mis paneb vokaalid sõnade lõpus vibreerima ning need kõlavad edasi su kõrvus. Laura Pausini paneb lauludesse emotsioonid mis tulevad esile, isegi siis kui sa sellest emotsioonist tingimata aru ei saa. Kõige rohkem hindan ma seda, et ta aitas mul üksindusest üle saada. Fännid hindavad teda eelkõige sellepärast et ta on suutnud panna inimesi uskuma armastuse olemasolusse isegi siis, kui sa oled armastuse kaotanud. Teiseks hindame teda tema erilise hääle pärast. Fännid hüüavad teda hellitavalt “Divina”-ks. Mina kutsun teda hellitavalt Laurettaks (foorumis on mul allkirjaks “Sempre con Lauretta” – alati Laurettaga).

Muuhulgas: sel aastal on tuuril eriline tähendus sest Laura teeb pärast tuuri umbes 2 aastase pausi muusikategemises (ta tahab luua perekonda sõna otseses mõttes, tahab saada last oma elukaaslase ja kitarristist bändiliikmega Paolo Cartaga). Kõige rohkem kardan seda et ühel päeval otsustab Laura lauljatarina karjääri lõpetada. See oleks mulle valus löök. Aga olen mõelnud et kui see juhtub, siis austan Laura otsust ja lepin sellega.

Minu Itaalia

Tänaseks austan peale Laura (kes on ja jääb minu jaoks number üheks) ka paljusid teisi Itaalia artiste. Kuulan niisuguseid esinejaid nagu Biagio Antonacci, Toto Cutugno, Eros Ramazzotti, Tiziano Ferro, Laura Bono, Simona Bencini, Giorgia, Elisa L’Aura, nimekirja kuulub ka Anna Tatangelo, põhimõtteliselt aktsepteerin peaaegu kõiki, kes ei “karju” nagu Piero Pelù või Negramaro. Hindan isegi sellist bändi nagu “Nomadi”, selle eest, et nad esinesid vägagi mõttesügava lauluga nagu “Dove si va” , mis räägib tänavavägivallast. Siis muidugi ka Fabrizio Moro, kes ilmus San Remo lavale lauluga “Pensa”, mis on maffiavastane lugu.

Just see, et hakkasin kuulama ka teisi artiste oli tugevaks mõjufaktoriks mu Itaalia muusikaarmastuse tekkes – ning keeleõpe paraneski pärast seda, kui ostsin SAT TV vastuvõtukomplekti. Itaalia muusika praktiliselt 24h kättesaadav, samuti itaalia TV programm, RAI1 subtiitrid aitasid kõvasti õppida. Itaalia filmides ja seriaalides edasiantud sõnumid läksid mulle väga hinge ja on siiamaani mu südames. Mul tulevad itaallaslikult pisarad silma kui näen telekast midagi südantlõhestavat. Peale itaalia muusika tekkis loomulikult ka soov itaallastest endist aru saada. Ja seetõttu vaatangi Itaalia rahvustelevisiooni.

Esimene mõte oli ennast ette valmistada esimeseks reisiks Itaaliasse ja teine eesmärk oli soov tõesti mõista itaallasi. Saan aru, miks nad nii palju räägivad, laulavad: itaallased hindavad suhtlemist, ka siis kui see teeb haiget. Nad ütlevad otse välja, mida nad arvavad. Rääkimine on osa probleemide lahendamisest ehk, emotsionaalsed itaallased ei jäta kunagi midagi endasse. Kõrvalt vaadates tundub kätega vehkimine ehk natuke liiast, aga see tuleneb nende natuurist, iseloomust. Itaallane ei oska teistmoodi. Umbes samamoodi, nagu eestlane ei oska oma tundeid avaldada, ei oska itaallane oma tundeid vaos hoida. Ma olen võimeline itaalia keeles mõtlema. Teen seda juba harjumusest, sest nii on mulle kergem. See annab mulle võimaluse leida nö filosoofilisi vastuseid: elu põhitõed läbi itaalia keele on need mis on aidanud mul sihte seada.

Hindan väga kõike itaallaslikku: kohvi (cappuccino), kujundasin kodust täielikult Itaalia keskkonna: mängib vaid Itaalia muusika ja vaatan ainult itaalia TV-d. Kui telekast midagi vaadata pole, siis vaatan muusikavideoklippe. Lisaks kõigele on mul kodus itaalia käsilipuke, mille panen uhkuse ja heameelega lauale kui näen itaalia rahvuskoondist mängimas. See on minu moraalne tugi, kuigi jalgpallist ma suurt ei hooli, Itaaliat toetan igatahes, kas nad kaotavad või võidavad, olen ikka ja ainult nende “poolt”. Ostan itaalia pastatooteid, nüüd isegi itaalias toodetud oliiviõli on praadimisel oma koha leidnud. Rääkimata Zanetti Segafredo espressokohvist ja DeLonghi espressomasinast. Saatuse tahtel satuvad mulle poest ostetud tooted, majapidamistarbed , jalanõud ja isegi teksad sildiga “made in Italy”. Mis teeb mulle ainult rõõmu, et toetan Itaalia majandust. Moretti ja Peroni õlut olen kah proovinud.

Kahju ainult et Eesti Itaaliale lähemal ei asu. Siis käiks seal nii tihti kui võimalik.

Mul on kahju sellest et Eesti ühiskonnal puudub siiamaani identiteet ja põhiväärtused. Vaadates tänast Eesti ühiskonna arengut on mul isegi natuke häbi. Ei julgeks itaallastele isegi mitte soovitada, et “tulge Eestisse, siin on nii tore”.

Minu emotsioonid

Tunnistada oma Itaalia kirge ei ole häbi vaid uhkus, sest tänu oma itaaliahuvile olen paljudest asjadest aru saanud. On asju, mida ilma selle kultuuri ja rahvuseta poleks ma kunagi endale tunnistanud. Eestis ju arvatakse et meeste emotsionaalsus on tabu, mehele ei sobi pisaraid valada. Aga mina olen juba oma loomult selline emotsionaalne….

Itaalias aga ei häbene isegi mehed oma tundeid väljendada, eriti kui neid on tabanud mõni õnnetus. Samuti ei karda Itaalia mehed valada “õnnepisaraid” või kui nad on eriti liigutatud “sono molto emozionato”). Ja seetõttu leian ka mina et tunnete avaldamine ei ole häbiasi. Tõsi, eetikanormid ei luba näiteks ametivõimude esindajail tundeid avaldada, vähemalt mitte töö ajal (politsei, tuletõrje jne). See emotsionaalsus mida kohtame ametivõimude esindajail itaalia filmides või teleseriaalides on natuke ülepaisutatud. Olen itaallastelt küsinud, kas elu Itaalias on päriselt ka nii või on see ainult film. Mulle vastati et see on ainult film.

Ma ei saa aru inimestest kes kusagil postimees.ee kommentaariumides teevad itaallasi maha (makaroniõgijad). Tegelikult on Itaalia rahvus väga suur rahvus juba ennekõike oma kultuuripärandi ja traditsioonide rikkuse poolest. Eestlane on suutnud oma kultuuri hävitada 20 aastaga. Mõtlen nii keelt, mis on rikutud kui ka vanade traditsioonide hääbumist. Isegi nõukogude ajal hoidis eestlane oma kultuuri rohkem kui praegu. Praegu see mulle enam haiget ei tee, sest mina üksi ei saa eesti ühiskonda muuta. Kui peab nii minema, siis läheb. Omaenda elu ma küll ei lase Eesti ühiskonnal ära rikkuda – ning just sellepärast vaatan Itaalia televisiooni, kuulan itaalia muusikat. Jah, saab ka eesti keeles itaallaslikult mõelda, aga see pole võimalik et Eesti ühiskond niimoodi mõtlema hakkaks. Sinna läheb kardetavasti veel kaua aega enne kui Eesti ühiskond ja rahvas hakkab hindama samasuguseid väärtusi, mida hindavad teised Euroopa rahvad, sh Itaalia rahvas ja ühiskond.

Ise olen mõelnud, et tulevikus hakkan oma lapsi kasvatama sõna otseses mõttes lastena, nii nagu Itaalias, kus lastel on lapsepõlv mitte ei õpetata neid maast madalast tarbijateks.

Autor: Anti, Eesti

Laura Pausiniga tutvumiseks soovitab autor kahte lugu: “La Solitudine” – niimoodi ta alustas ja koos James Bluntiga lauldud “Primavera in Anticipo (It Is My Song)” – sinna on ta jõudnud praeguseks hetkeks.



Advertisements