Hollandi ajalehes “de Volkskrant” ilmus 28. märtsil Eric Arendsi artikkel omapärasest olukorrast Itaalias, mis tabavalt tõmbas paralleele filmiga “Matrix“ või „Truman Show“, mis käsitlevad elu keskkonnas, kus tõepärase režiiga illusioon võtab võimust reaalsuse üle. Suures hämmelduses juhib ta tähelepanu asjaolule, kuidas avalik arvamus on täiesti lummatud ettesöödetud pildist, mis katab reaalsuse ning kuidas selle taga peituvad demokraatiale eluohtlikud protsessid.
Nõustun selle nägemusega ja üritan omalt poolt lahti seletada ühiskondlikku seisundit aasta pärast Prodi valitsuse kukkumist ning Berlusconi uut võimuletulekut, perioodi, mida iseloomustab hulk konstitutsioonivastaseid seadusi. Võrreldes oma esimesega valitsusajaga 2001-2006 on härra Berlusconi kindlasti palju aktiivsem olnud, kuid enne hinnangu andmist tasub vaadata, millises suunas see aktiivsus on väljendunud. Märtsi lõpust on Itaalias “uus” partei – Vabaduse Rahvas. See koosneb Berlusconi isiklikust võimul olevast kultusparteist, millesse sulas parempoolme fašistliku taustaga Alleanza Nazionale. Tõsi, kongressil kuivatasid nad tasakesi taskurätikuga silmanurki loobudes oma sümbolist ning identiteedist, mis oli niigi juba ebamugavaks pitseriks kujunenud. Väideti aga, et väärtused (?) jäävad ning kolivad uude parteisse üle. Pole kahtlustki, nähes kuidas peaminister laia naeratusega tervitades sirgeks aetud käe üles tõstab (rooma tervitus liigutab siinkandis paljusid südameid). Nüüd on nad uued ja vabamad kui kunagi varem talitamaks oma (anti)väärtuste järgi, mis aga siiski suure hulga itaallaste omadega kokku ei käi. Kas vabadus, perekond, õiglus, seaduslikkus, tolerantsus, mida nad oma Väärtuste Kaardis (Carta dei Valori) nimetavad polegi siis ühised kõigile?
Siit algabki Matrix, millest kirjutab Volkskrantis Eric Arends. Vabadus kellele? Vabadus millest? Samal ajal, kui sõna “vabadus” kasutatakse reklaamiklipina, mille abil võimalikult paljudele maha müüa oma kõikvõimsuse- ja kontrolliunistus, jäetakse lihtkodanik ilma ka oma kõige elementaarsemast õigusest otsustada oma keha ja oma surma üle. 26. märtsil kinnitas Senat seaduseelnõu bioloogilise testamendi kohta, mille järgi ei ole võimalik mingil tingimusel katkestada kunstlikku toitmist pöördumatu kooma puhul. Oma soovi võib patsient kirja panna, aga arstil pole kohust seda järgida (kui selline häda peaks juhtuma, siis annaks jumal vähemalt ilmaliku arsti!). Konstitutsioonivastane seadus rikub selle 32. artiklit, mis ütleb, et “kedagi ei või kohustatada järgima mingit konkreetset meditsiinilist protseduuri” (Nessuno puo’ essere obbligato a un determinato trattamento sanitario”). Kuna aga väärtuseks on ka kristlikud juured, siis on uus seadus väike valuraha Vatikanile, hoolimata riigi ilmalikust olemusest ja kõigist nendest, kes kiriku hingekirja ei kuulu. Tagades sellega endale Kiriku võimsa poliitilise toetuse kodanike vabaduse arvel.
Aga perekond? Ühele tähelepanelikule kodanikule on raske võtta tõsiselt, kui seda peavad väärtuseks mitu korda abiellunud ja mitme naisega lapsi omavad härrasmehed ning tänu ebaselgetele suhetele ministrikohale pääsenud näitsikud. Tõsiasi on aga see, et puudub igasugune perekonnapoliitika – ei abi töötavatele emadele ega toetusi prekariaadis või töötuses elavatele peredele. Ja tolerantsus? Siinkohal peab mainima seadust, mis teeb meedikutele võimalikuks üle astuda Hippokratese vandest ning anda üles elamisloata immigrandid, kes tulevad arstiabi paluma. Viskame välja hädas olevad inimesed, mis siis, et selle seaduse ainsaks tulemuseks on lugematu arv ärahirmunuid, aga tõsiselt haigeid (mõnikord ka nakkuslikult), kes ei tule enam ravile, suur hulk emasid, kes sünnitavad kodus ilma arstiabita ning lapsed, kes jäävad registreerimata. Sedaus, mis suurendab probleemi selle asemel, et inimlik lahendus leida. Ainus valdkond, kus tolerantsust reaalselt üles näidatakse, on mõjuvõimsate isikute “eksimused” seaduste vastu, mis elanikkonnale tihti väga kalliks maksma lähevad.
Mida siis seaduslikkusest? See “väärtus” võiks lausa huumorinurga alla minna, kui aga oma tõsidusega pisaraid silmi ei tooks. Berlusconi “sünnitas” oma partei 1994. selleks, et päästa oma nahk ja varandus kohtuprotsesside eest, mis talle olid selga vajumas. “Kaitseingel” Bettino Craxi oli juba korruptsioniskandaali Mani Pulite eest Tuneesiasse põgenenud, aga liitlasi leidus – vabamüürlaste riigipööret planeeriv salaühing P2, mis 1981. aastal riigilt oli küll tugeva hoobi saanud, aga seadusvastaselt elus ning oma kombitsate ajamiseks uute nägude otsingul; samuti kui magistraatide Giovanni Falcone ja Paolo Borsellino poolt kõikuma pandud jalgealusega mafia. Võimu juurde pääsenult vorpis Berlusconi seadusi enda tarbeks (siin nimetatakse neid ad personam seadusteks) nii oma pikemal valitsusajal 2001-2006 kui praegusel, mis ühe aastaga on jõudnud hirmuäratava arvuni.
Tähtsaim nendest lodo Alfano, mis garanteerib puutumatuse seaduse ees neljale kõrgemale ametikohale, aga mainimata ei saa jätta ka seadust telefonikõnede pealtkuulamise kohta, mis takistab oluliselt magistraatide tööd. Aga see ongi ilmselt eesmärgiks, vaadates pealt haledat, aga julma näitemängu, mis toimus poliitikute tegevust ning nende sidemeid organiseeritud kuritegevusega uurivate magistraatide Clementina Forleo ning Luigi De Magistrise vastu. See on valdkond, milles PDL ja suurim opositsioonopartei PD on alati ühisel keelel ning ühiste jõududega skandaale summutamas. Proua Forleo hakkas päevavalgele tooma kahtlasi suhteid pankadega ning De Magistris ajas jälgi, kuhu kaovad sajad miljonid eurod Euroopa abirahadest. Praeguseks on mõlemad oma kohalt eemaldatud, samuti nagu nende ustavad kaastöötajad. Tore on elada demokraatilises õigusriigis! 17. veebruaril 2009 ilmus meedia kõrvalveergudesse uudis, et inglasest advokaat David Mills on mõistetud süüdi korrutpsioonis, kuna võttis vastu Silvio Berlusconilt 600 000 dollarit, et tunnistada valet kahes 90ndatel peetud kohtuprotsessis peaministri vastu. Neil, kel on veel võimet loogika juurde jääda, polnud kuigi raske järeldada, et kui on süüdi Mills, kes raha vastu võttis, siis on süüdi ka Berlusconi, kes raha andis. Aga see ei ole niisama lihtne… Kui kogu meedia paneb selle uudise tähtusjärjekorralt noh nii umbes kümnendale kohale sealjuures kordagi mainimata seost peaministriga, siis hakatakse tasapisi kahtlema faktides ja aktsepteerima üldist manipuleeritud arvamust. Keegi ei tõstnud häält, et oodake…, äkki on me peaministril seaduslikkusega probleeme!Saksamaal astuvad ministrid tagasi trahvi pärast…
Ja mis viga manipuleerida, kui seitsmest kanalist kolm on Berlusconi eraomandus ja teine kolm on valitsuse mõju all, mille peaministriks ta on. Kusjuures üks kanal, Rete 4, hõivab illegaalselt lainepikkusi, mille eest Euroopa Itaaliale juba trahvi on määranud. Peaministri ustavaim propagandakanal maksab ühiskonnale 300 000 eurot päevas… Lisame nimekirja arvukad ajalehed ning ajakirjad ja saabki täiuslik pilt masinast, mis matrixlikke illusioone elus hoiab. Kellel see ikka aega ja energiat on, et kriisi ajal “ussi ajada” ning Internetis tuhnida uudiste otsingul, sest Internetist, jah, leiab veel rohkesti vaba informatsiooni. Kuid juba ongi valmis uus seadus parlamendi liikme D’Alia poolt, mis annab võimaluse sulgeda blogisid ja panna teatud kontrolli alla You Tube. Üks vähestest isesisvatest ajakirjanikest Marco Travaglio tavatseb meelde tuletada Victor Hugo lauset, et on inimesi, kes maksaksid selle eest, et end müüa ning lisab,e t mõned peidavad fakte, et pärast oleks lihtsam lippu vahetada, aga paljud peidavad fakte ka iseenda eest, et mitte oma arvamust muuta. On teisigi ajakirjanikke “koorist väljas” nagu Milena Gabanelli, Carlo Vulpio või Gianni Barbacetto, kes jäävad aga hüüdja hääleks kõrbeks. On siis imestada, et Saksa Ajakirjanike Liit austas üht itaalia ajakirjanikku, Marco Travagliot, oma igaastase preemiaga pressivabaduse eest, mis tavaliselt läheb režiimide all töötavatele ajakirjanikele nagu Miroslav Filipovic ja Olga Kitowa.
Demokraatiates eksisteerib tavaliselt võimu piirmiseks opositsioonipartei. Millega tegeleb siis Itaalia suurim opositsioonipartei? Partito Democratico, olles kaotanud suure osa oma jõust siseprobleemidele ja korrupteerunud elementide mahasalgamisele, on nõrgalt ning oskamatult vastustanud selle matrixi sissejuurutamist. Tihti on nende sammud, vastupidi, seda pigem tugevdanud. Ja paljudel tekib küsimus, kas kogemata või teadlikult… sest matrix on kulub marjaks ära igasugusele võimule. Siiski on viimase aasta jooksul otsustavamalt häält tõstnud Italia dei Valori, väikepartei, mis eelmistel valimistel sai 4,4% häältest. Selle eesotsas on Antonio Di Pietro, ex-magistraat ja Mani Pulite üks algatajatest. Tihtipeale naeruvääristatud oma vähese diplomaatia ning talumeheliku tausta pärast, on tal õnnestunud kõigele vaatamata poolehoidjaid kahekordistada. Kas piisab vähestest ajakirjanikest, kultuuritegelastest ning mõnest väikeparteist, et hajutada ükskõiksust ja mediaatilist lummust kriisi käes vaevlaval Itaalial? Igal juhul on teretulnud abi teravapilgulistelt välismaalastelt, kes Morpheuse kombel peakangelase kodanikuteadvusele koputavad.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Eric Arendsi artiklit võib itaalia keeles lugeda siit.
14 kommentaari
Comments feed for this article
aprill 3, 2009 kell 10:11 e.l.
Oudekki
Jah, kui nii võtta, siis oleme suhteliselt õudses olukorras, kuivõrd ainus parlamendipoliitik, kes üritab mingit opositsioonirolli täita, on seesama, kes kukutas läbi Komisjoni Genova 2001 sündmuste uurimiseks….
aprill 3, 2009 kell 10:57 e.l.
Kristel
ònneks on olemas Travaglio, kes talle aeg-ajalt vigu selgitab :))
http://www.canisciolti.info/articoli_dettaglio.php?id=10259
ja ònneks on Tonino veel vòimeline oma vigu avalikult tunnistama…
http://www.canisciolti.info/articoli_dettaglio.php?id=10260
Loodan, et ta selles suunas jàtkab ning kàitub vààrtuste jàrgi, mida ta valijaskond òigeks peab.
aprill 3, 2009 kell 11:29 e.l.
Oudekki
Aa, see on see kuulus sõnavõtt, kus härra Travaglio üritab pehmendada Di Pietro probleemi sellega, et astub ühte paati härra Andreottiga, sest just Andreotti oli esimene, kes rääkis, et komisjonid on “kasutud”. Tjah, kui mõelda esimesele antimafia komisjonile, siis ma väidaks just vastupidist, ma arvan, et seesugused uuringud on pigem Itaalia ajaloo alustaladeks. Parlamentaarsed komisjonid on panustanud palju kodanikuteadvuse tõusu Itaalias, sellesse, et austatakse fakte ja soovitakse tõde. Ja kuigi ma Travagliost väga lugu pean, siis see sõnavõtt G8 komisjoni üle on vergognoso, häbiväärne (ning Di Pietro kommentaar näitab, et ta on poliitiliselt paindlik, aga ta ei ole kunagi Falcone argumentidest aru saanud).
Mis puutub väärtustesse, siis olen kindel, et ka näiteks härra Berlusconi käitub nende väärtuste järgi, mida tema valijaskond õigeks peab…
aprill 3, 2009 kell 12:41 p.l.
Kristel
Sa kontesteerid pòhmòttliselt artikli “eessòna”, aga selle mòte oli siiski: “Di Pietro, sa eksisid, anna aru”, millele tuli ka vastus (iseensest harv nàhtus), et “eksisin jah, katsun tàhelepanelikum olla”, mis minu meelest oli pàris aus tegu ning nàitas teadtud “umiltà”d.
Ma usun, et on vàga raske leida poliitikuid (seda igal maal), kellega saab tàiuslikus kooskòlas olla. Selles mòttes tahan ma olla tolerantne 🙂 nende suhtes, kellega on midagi ùhist ja kes, tundub, et suudavad vigadest òppida.
Ajad on nii tòsised, et ei vòimalda mul eriti nina kirtsutada (sest eks ole lihtsam rààkida pealtvaatajana kes ma olen kui tegijana). Loodan, et peale Di Pietro ka teised jòud ùles àrkavad, aga veelgi enam, et ùhineda oskavad (ja mitte fragmenteeruda), muidu leiame end ùhel heal pàeval uusi pùramiide ehitamas (nagu ùtleb Paolo Villaggio) 🙂
Nòus viimase lausega :), lisaksin ainult, et eks ta ole neid vààrtusi oma meedia (millega enamus praegusest pòlvkonnast on ùles kasvanud) kaudu ka usinasti ise juurutanud.
aprill 3, 2009 kell 1:58 p.l.
Oudekki
See näitab ehk tõesti valmisolekut tunnistada, et ma eksisin (mis on tore) ja soovi teisi inimesi kuulata (mis on ka tore). Oleks sellise suhtumisega poliitikuid rohkem, oleks kindlasti parem, sul on absoluutselt õigus.
Kuid kui minna poliitilistesse väärtustesse, riigiprojekti ja Itaalia tulevikku, siis see vestlus mulle mingit kindlust ei anna, pigem vastupidi. Di Pietro ei leia ju, et ta tegi vea selles osas, et ta niisuguselt kujul, nagu see komisjon ette pandi, seda ei toetanud, ning seda Travaglio temalt ka ei küsi. Travaglio lihtsalt osutab, et Di Pietro väljendas ennast valesti või kasutas ebamõistlikke põhjendusi ning Di Pietro leidis, et tegin jah selle vea. Aga mõlemad jäävad selle juurde, et ega seda komisjoni tõesti vaja ei olnud ning see on asjaolu, mis mind paneb “nina kirtsutama”. Ja poliitilistes valikutes on väärtused ja riigiprojekt sama olulised kui käitumiseetika.
Ning veel enam on mul kahju, et see on ainus opositsioon. Oleks siis neid teisi jõude, mis võiksid ärgata ja koostööle mõelda. Ma kardan, et need teised jõud tuleb nüüd teha. Hea on see, et aeg-ajalt on lootust, et tehakse 😉
aprill 4, 2009 kell 11:57 e.l.
Kristel
Lisan veel, et see vestlus toimus 2007 aaasta sùgisel, pàrast mida on palju muutunud. Olukorrad arenevad ja seisukohad samuti.
Vòtme nàiteks Grillogi, kes eelmste valimiste ajal astensionismi òhutas, aga nùùd toetab iseseisvaid IdV ridades.
Aga jah, eks ole kummaline, et mòni parempoolne ajakirjanik kutsub vasakpoolseid ùles àrkama XD.
Jaotus ongi hakanud taspisi nihkuma parema-vasaku teljelt, seadusjàrgse-mitte- seadusjàrgse teljele. See arvamus pòhineb viimase kuue kuu meeleavaldustele, kus olen olnud kùlg-kùlje kòrval inimestega, keda tavalistes tingimustes “vastasleerist” leiaks 🙂
aprill 4, 2009 kell 12:16 p.l.
Oudekki
Mul tuleb ette juba Vicenzast 2007, kui ma olin arvatavasti isegi legistidega ühel meeleavaldusel USA baaside laiendamise vastu ja selle poolt, et härrased Prodi juhtimisel ka oma programmi täidaks 🙂
Seepärast ma pidasingi oluliseks seda aspekti näidata, sest tolle parlamentaarse komisjoni vastu olemine näitas minu jaoks täpselt seda, et Di Pietro on seaduse poolel siis, kui see talle mugav on ning see ei meeldi mulle sugugi. See paneb mind mõtlema, et kas tegemist ei ole mitte rahulolematusega selle pärast, et tema ei ole võimul, aga kui ta on võimul (tema parteil oli küllalt otsest tegemist G8 sündustega), siis ta käituks samamoodi.
Aga samas Di Pietro tegemised referendumite nõudmiseks on ainult ja ainult tänuväärsed, hea, et keegi midagigi teeb.
aprill 4, 2009 kell 3:09 p.l.
Kristjan Toomaspoeg
Well, pakun välja et Itaalias on ühiskonna poliitiline telg nihkunud paremalt-vasakult mitte seadusjärgselt-seadusevastasele vaid hoopis populismilt-mittepopulismile. Tegelikult on Itaalial ja Eesti Vabariigil palju rohkem ühist kui arvata võiks (vastandite sarnasus): meil Keskerakond ka RL versus kõik ülejäänud erakonnad, Itaalias varsti Berlusca versus muu maailm… Soovitaks ka (üle kümne aasta Itaalias elanuna) poliiikuid ja ajakirjanikke mitte liiga tõsiselt võtta: Travaglio, Santoro ja co elavad sümbioosis selle maailmaga mida nad kritiseerivad, Di Pietro aga oleks ju peaaegu Berlusca esimese valitsuse ministriks hakanud.. Itaalia on põhimõttevaba ja kui midagi muutub siis ainult altpoolt, Onda jt, liikumiste kaudu, aga olen juba liiga vana et sellesse uskuda
aprill 4, 2009 kell 3:30 p.l.
Kristjan
Eesti vòrdlus tòòtaks siis, kui Keskerakonna vastast koalitsiooni juhiks Savisaar, kes oleks yhtlasi kanal2 ja tv3 omanik.
aprill 4, 2009 kell 8:25 p.l.
Kristel
@ Kristjan Toomaspoeg
Populist on etikett, mida on vàga lihtne ùkskòik kellele kùlge kleepida, nagu seletas eile ajakirjandusfestivalil Andrea Scanzi (LaStampa) ja mis vòimaldab inimesi ja nàhtusi ùhe sònaga likvideerida.
Mis puutub aga poliitikute mitte tòsiselt vòtmisse, siis arvan, et olukord on just selline selle pàrast, et seda ei ole òigel ajal piisavalt tòsiselt vòetud. Kord panin siia http://kristelk.blogspot.com/2009/02/il-gioco-chiamato-politica_22.html oma arvamuse sellel teemal.
Aga et Itaalia on pòhimòttevaba , on vàljendina natuke “azzardato”.
Itaalias on hulk inimesi surnud oma pòhimòtete eest ja ma ei tahaks kedagi nimetada, sest ei taha liiga teha nendele, kes kuulsad ei ole. Siiski pean, sest Alfano, Impastato, Ambrosoli, Borsellino jne sugulaste ees ma seda vàljendit kasutada ei julgeks.
Kasutan juhust, et kutsuda sind 19.juulil Palermosse, et saaksid nàha seda Itaaliat, mis pòhimòtetesse ja muutustesse usub, kasvòi sellepàrast, et nende eelpoolnimetatute surm mòtetuks ei muutuks.
http://www.youtube.com/watch?v=FhNVlXAJ18k (see on kutse :))
Kahjuks ei oska vastata midagi Eesti kohta, sest pàrast 20 aastat siin elu on mu sidemed liiga hòredaks jàànud…
aprill 5, 2009 kell 5:27 p.l.
Kristjan Toomaspoeg
Au teile kes veel uskuda jaksate ! Viimase kümne aasta jooksul on siin riigis tulnud lihtsalt nii palju pettumusi üle elada et vahel läheb jutt küüniliseks, aga ma isegi käin veel valimas-demonstreerimas ja üritan oma töökohalgi ausalt käituda. Tuleb ikka meelde see Borrelli arvamus, kui talt küsiti, mis põhjustas Mani Pulite lõpu: Borrelli sõnul said itaallased lihtsalt aru et kui asi edasi läheb kaob neil võimalus edaspidi kelmitseda (kui “fare il furbo” niiviisi tõlkida). Eesti ja Itaalia: viimasel ajal on ka meie “bad guys” ju aru saanud et meediast on kasu, Eesti suuruses riigis on Tallinna kontroll aga iseenesest juba monopol ja näiteid monopolist ja ameti kuritarvitamisest EV-s on minulgi kes seal ju ei ela päris palju kogunenud. Populism on väga täpselt defineeritav: see on kui lubatakse seda mida juba ette teatavalt teha ei saa ja kui tähelepanu juhitakse probleemidelt kõrvale. Itaalia on põhimõttevaba sest 60 % itaallasi on põhimõttevabad ja selle vastu ei saa me midagi, sellel on ka oma eeliseid sest põhimõttevabadus tähendab fanatismi puudumist, aga sellest ehk kunagi pikemalt…
aprill 5, 2009 kell 6:00 p.l.
Kristel
Borrelli ùtles veel ùhe lause, mis Salvatore Borsellino poolt piazza Farnesel lausutuna uuesti ringlema làks :”Resistere! Resistere! Resistere!”. Vàga paljud on seda tegemas ja seda energiat ei tohi kaduma lasta…mitte mingil juhul.
aprill 5, 2009 kell 8:45 p.l.
Oudekki
Mina ei usu mitte üks kriips seda juttu, et 60% itaallasi on põhimõttevabad, veelenam, ma arvan, et see jutt – mida kuuleb tõepoolest tihti – on üks osa sellestsamast maatriksist, tekstist mida ikka ja jälle igalt poolt korratakse, nii et viimaks tundub reaalsusena. See kõlab – ma vabandan karmi võrdluse pärast – nagu tolle Enzo jutt, kes mulle Mussolinit kiitis, et Mussolini on ainus juht, kes sai aru, et itaallased on põhimõttevabad, ja seepärast tuleb neid karmi käega juhtida.
Ma arvan ka, et seda põhimõttevabaduse-argumenti korratakse seepärast, et niisugust käitumist legitimeerida (ah, nagunii ei saa midagi teha). Praegune poliitiline eliit tegutseb peamiselt kahel liinil, tehes vastikusi (nagu Berlusconi) ja röövides inimestelt lootust (D’Alema, Veltroni – ning loomulikult on nad vastikuid tegusid ka teinud). See, kui poliitiline eliit on mingisugune, siis see ei tähenda, et kõik teised inimesed seesugused oleksid (ma arvan, et PD valijate hulgas on palju täiesti põhimõtetega inimesi). Ja nagu Beppe Grillo ütles, itaallased nii hullud ka ei ole, et olla välismaal Berlusconi poolt esindatud 🙂
Inimesed, keda ma kohtan hommikul baaris omavad selgelt põhimõtteid. Mõned neist absoluutselt teistsuguseid kui mina, aga põhimõtteid. Kui Itaalia oleks põhimõttevaba, siis Saviano Gomorrast ei oleks saanud bestseller, sest põhimõttevabadele ei läheks seesugune asi korda. Kui Itaalia oleks põhimõttevaba, siis Beppe Grillo ümber ei koguneks nii suurt toetajaskonda, siis ei eksisteeriks Terra Libera liikumisi, siis ei eksisteeriks müriaade rahvaliikumisi iga võimaliku probleemi puhul – just neid, millel õnnestub ka omajagu toimuvat mõjutada.
Kui Itaalia oleks põhimõttevaba, siis L’Onda liikumist ei oleks nii soojalt kõikvõimalikest ühiskonnakihtidest toetatud: nii suhtumisega kui otse tänavale tulemisega.
Kui Itaalia oleks põhimõttevaba, siis suitsetamiskeeld siseruumides ei töötaks. Kui Itaalia oleks põhimõttevaba, siis inimesed ei kurvastaks kogu selle tsemendi üle, mida organiseeritud kuritegevus meile kaela kallab. Kui Itaalia oleks põhimõttevaba, siis inimesed ei viitsiks teada, mis poliitikas toimub, kui Itaalia oleks põhimõttevaba, siis Eluana juhtumist ei oleks viitsitud isegi mitte rääkida.
Kui Itaalia oleks põhimõttevaba, siis inimesed ei arutaks pühapäeva hommikul baaris, kelle poolt hääletada – mul oli just väga emotsionaalne vestlus täna.
Kui Itaalia oleks põhimõttevaba, siis iga viimane kui inimene ei teaks Falcone ja Borsellino nime.
Internet saab enne otsa, kui ma kõik näited suudan siia posti kirjutada.
Mani Pulite lõppes berlusconianismi, ma arvan, kuna mõned mõtlesid, et parem maffia kui kommunistid.
(mis puutub Eestisse, siis meediaga manipuleerivad seal siiski peamiselt mitte-keskerakondlikud jõud, aga ka eesti inimesed ei ole samasugused kui eesti poliitiline eliit)
aprill 5, 2009 kell 10:04 p.l.
Kristel
Head vaatamist siit http://www.rai.tv/dl/RaiTV/programmi/media/ContentItem-d8003dc5-e098-4d62-bd51-7954647ac1f1.html?p=0
eriti Tabucchi intervento (hoiatuseks: tegemist on Annunziata programmiga :))