You are currently browsing the category archive for the ‘Partito Democratico’ category.

Hollandi ajalehes “de Volkskrant” ilmus 28. märtsil Eric Arendsi artikkel omapärasest olukorrast Itaalias, mis tabavalt tõmbas paralleele filmiga “Matrix“ või „Truman Show“, mis käsitlevad elu keskkonnas, kus tõepärase režiiga illusioon võtab võimust reaalsuse üle. Suures hämmelduses juhib ta tähelepanu asjaolule, kuidas avalik arvamus on täiesti lummatud ettesöödetud pildist, mis katab reaalsuse ning kuidas selle taga peituvad demokraatiale eluohtlikud protsessid.

Nõustun selle nägemusega ja üritan omalt poolt lahti seletada ühiskondlikku seisundit aasta pärast Prodi valitsuse kukkumist ning Berlusconi uut võimuletulekut, perioodi, mida iseloomustab hulk konstitutsioonivastaseid seadusi. Võrreldes oma esimesega valitsusajaga 2001-2006 on härra Berlusconi kindlasti palju aktiivsem olnud, kuid enne hinnangu andmist tasub vaadata, millises suunas see aktiivsus on väljendunud. Märtsi lõpust on Itaalias “uus” partei – Vabaduse Rahvas. See koosneb Berlusconi isiklikust võimul olevast kultusparteist, millesse sulas parempoolme fašistliku taustaga Alleanza Nazionale. Tõsi, kongressil kuivatasid nad tasakesi taskurätikuga silmanurki loobudes oma sümbolist ning identiteedist, mis oli niigi juba ebamugavaks pitseriks kujunenud. Väideti aga, et väärtused (?) jäävad ning kolivad uude parteisse üle. Pole kahtlustki, nähes kuidas peaminister laia naeratusega tervitades sirgeks aetud käe üles tõstab (rooma tervitus liigutab siinkandis paljusid südameid). Nüüd on nad uued ja vabamad kui kunagi varem talitamaks oma (anti)väärtuste järgi, mis aga siiski suure hulga itaallaste omadega kokku ei käi. Kas vabadus, perekond, õiglus, seaduslikkus, tolerantsus, mida nad oma Väärtuste Kaardis (Carta dei Valori) nimetavad polegi siis ühised kõigile?

Siit algabki Matrix, millest kirjutab Volkskrantis Eric Arends. Vabadus kellele? Vabadus millest? Samal ajal, kui sõna “vabadus” kasutatakse reklaamiklipina, mille abil võimalikult paljudele maha müüa oma kõikvõimsuse- ja kontrolliunistus, jäetakse lihtkodanik ilma ka oma kõige elementaarsemast õigusest otsustada oma keha ja oma surma üle. 26. märtsil kinnitas Senat seaduseelnõu bioloogilise testamendi kohta, mille järgi ei ole võimalik mingil tingimusel katkestada kunstlikku toitmist pöördumatu kooma puhul. Oma soovi võib patsient kirja panna, aga arstil pole kohust seda järgida (kui selline häda peaks juhtuma, siis annaks jumal vähemalt ilmaliku arsti!).  Konstitutsioonivastane seadus rikub selle 32. artiklit, mis ütleb, et “kedagi ei või kohustatada järgima mingit konkreetset meditsiinilist protseduuri” (Nessuno puo’ essere obbligato a un determinato trattamento sanitario”). Kuna aga väärtuseks on ka kristlikud juured, siis on uus seadus väike valuraha Vatikanile, hoolimata riigi ilmalikust olemusest ja kõigist nendest, kes kiriku hingekirja ei kuulu. Tagades sellega endale Kiriku võimsa poliitilise toetuse kodanike vabaduse arvel.

Aga perekond? Ühele tähelepanelikule kodanikule on raske võtta tõsiselt, kui seda peavad väärtuseks mitu korda abiellunud ja mitme naisega lapsi omavad härrasmehed ning tänu ebaselgetele suhetele ministrikohale pääsenud näitsikud. Tõsiasi on aga see, et puudub igasugune perekonnapoliitika – ei abi töötavatele emadele ega toetusi prekariaadis või töötuses elavatele peredele. Ja tolerantsus? Siinkohal peab mainima seadust, mis teeb meedikutele võimalikuks üle astuda Hippokratese vandest ning anda üles elamisloata immigrandid, kes tulevad arstiabi paluma. Viskame välja hädas olevad inimesed, mis siis, et selle seaduse ainsaks tulemuseks on lugematu arv ärahirmunuid, aga tõsiselt haigeid (mõnikord ka nakkuslikult), kes ei tule enam ravile, suur hulk emasid, kes sünnitavad kodus ilma arstiabita ning lapsed, kes jäävad registreerimata. Sedaus, mis suurendab probleemi selle asemel, et inimlik lahendus leida. Ainus valdkond, kus tolerantsust reaalselt üles näidatakse, on mõjuvõimsate isikute “eksimused” seaduste vastu, mis elanikkonnale tihti väga kalliks maksma lähevad.

Mida siis seaduslikkusest? See “väärtus” võiks lausa huumorinurga alla minna, kui aga oma tõsidusega pisaraid silmi ei tooks. Berlusconi “sünnitas” oma partei 1994. selleks, et päästa oma nahk ja varandus kohtuprotsesside eest, mis talle olid selga vajumas. “Kaitseingel” Bettino Craxi oli juba korruptsioniskandaali Mani Pulite eest Tuneesiasse põgenenud, aga liitlasi leidus – vabamüürlaste riigipööret planeeriv salaühing P2, mis 1981. aastal riigilt oli küll tugeva hoobi saanud, aga seadusvastaselt elus ning oma kombitsate ajamiseks uute nägude otsingul; samuti kui magistraatide Giovanni Falcone ja Paolo Borsellino poolt kõikuma pandud jalgealusega mafia. Võimu juurde pääsenult vorpis Berlusconi seadusi enda tarbeks (siin nimetatakse neid ad personam seadusteks) nii oma pikemal valitsusajal 2001-2006 kui praegusel, mis ühe aastaga on jõudnud hirmuäratava arvuni.

Tähtsaim nendest lodo Alfano, mis garanteerib puutumatuse seaduse ees neljale kõrgemale ametikohale, aga mainimata ei saa jätta ka seadust telefonikõnede pealtkuulamise kohta, mis takistab oluliselt magistraatide tööd. Aga see ongi ilmselt eesmärgiks, vaadates pealt haledat, aga julma näitemängu, mis toimus poliitikute tegevust ning nende sidemeid organiseeritud kuritegevusega uurivate magistraatide Clementina Forleo ning Luigi De Magistrise vastu. See on valdkond, milles PDL ja suurim opositsioonopartei PD on alati ühisel keelel ning ühiste jõududega skandaale summutamas. Proua Forleo hakkas päevavalgele tooma kahtlasi suhteid pankadega ning De Magistris ajas jälgi, kuhu kaovad sajad miljonid eurod Euroopa abirahadest. Praeguseks on mõlemad oma kohalt eemaldatud, samuti nagu nende ustavad kaastöötajad. Tore on elada demokraatilises õigusriigis! 17. veebruaril 2009 ilmus meedia kõrvalveergudesse uudis, et inglasest advokaat David Mills on mõistetud süüdi korrutpsioonis, kuna võttis vastu Silvio Berlusconilt 600 000 dollarit, et tunnistada valet kahes 90ndatel peetud kohtuprotsessis peaministri vastu. Neil, kel on veel võimet loogika juurde jääda, polnud kuigi raske järeldada, et kui on süüdi Mills, kes raha vastu võttis, siis on süüdi ka Berlusconi, kes raha andis. Aga see ei ole niisama lihtne… Kui kogu meedia paneb selle uudise tähtusjärjekorralt noh nii umbes kümnendale kohale sealjuures kordagi mainimata seost peaministriga, siis hakatakse tasapisi kahtlema faktides ja aktsepteerima üldist manipuleeritud arvamust. Keegi ei tõstnud häält, et oodake…, äkki on me peaministril seaduslikkusega probleeme!Saksamaal astuvad ministrid tagasi trahvi pärast…

Ja mis viga manipuleerida, kui seitsmest kanalist kolm on Berlusconi eraomandus ja teine kolm on valitsuse mõju all, mille peaministriks ta on. Kusjuures üks kanal, Rete 4, hõivab illegaalselt lainepikkusi, mille eest Euroopa Itaaliale juba trahvi on määranud. Peaministri ustavaim propagandakanal maksab ühiskonnale 300 000 eurot päevas… Lisame nimekirja arvukad ajalehed ning ajakirjad ja saabki täiuslik pilt masinast, mis matrixlikke illusioone elus hoiab. Kellel see ikka aega ja energiat on, et kriisi ajal “ussi ajada” ning Internetis tuhnida uudiste otsingul, sest Internetist, jah, leiab veel rohkesti vaba informatsiooni. Kuid juba ongi valmis uus seadus parlamendi liikme D’Alia poolt, mis annab võimaluse sulgeda blogisid ja panna teatud kontrolli alla You Tube. Üks vähestest isesisvatest ajakirjanikest Marco Travaglio tavatseb meelde tuletada Victor Hugo lauset, et on inimesi, kes maksaksid selle eest, et end müüa ning lisab,e t mõned peidavad fakte, et pärast oleks lihtsam lippu vahetada, aga paljud peidavad fakte ka iseenda eest, et mitte oma arvamust muuta. On teisigi ajakirjanikke “koorist väljas” nagu Milena Gabanelli, Carlo Vulpio või Gianni Barbacetto, kes jäävad aga hüüdja hääleks kõrbeks. On siis imestada, et Saksa Ajakirjanike Liit austas üht itaalia ajakirjanikku, Marco Travagliot, oma igaastase preemiaga pressivabaduse eest, mis tavaliselt läheb režiimide all töötavatele ajakirjanikele nagu Miroslav Filipovic ja Olga Kitowa.

Demokraatiates eksisteerib tavaliselt võimu piirmiseks opositsioonipartei. Millega tegeleb siis Itaalia suurim opositsioonipartei? Partito Democratico, olles kaotanud suure osa oma jõust siseprobleemidele ja korrupteerunud elementide mahasalgamisele, on nõrgalt ning oskamatult vastustanud selle matrixi sissejuurutamist. Tihti on nende sammud, vastupidi, seda pigem tugevdanud. Ja paljudel tekib küsimus, kas kogemata või teadlikult… sest matrix on kulub marjaks ära igasugusele võimule. Siiski on viimase aasta jooksul otsustavamalt häält tõstnud Italia dei Valori, väikepartei, mis eelmistel valimistel sai 4,4% häältest. Selle eesotsas on Antonio Di Pietro, ex-magistraat ja Mani Pulite üks algatajatest. Tihtipeale naeruvääristatud oma vähese diplomaatia ning talumeheliku tausta pärast, on tal õnnestunud kõigele vaatamata poolehoidjaid kahekordistada. Kas piisab vähestest ajakirjanikest, kultuuritegelastest ning mõnest väikeparteist, et hajutada ükskõiksust ja mediaatilist lummust kriisi käes vaevlaval Itaalial? Igal juhul on teretulnud abi teravapilgulistelt välismaalastelt, kes Morpheuse kombel peakangelase kodanikuteadvusele koputavad.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Eric Arendsi artiklit võib itaalia keeles lugeda siit.

Advertisements

Kui te Abruzzost midagi kuulnud pole, siis see on ilmselt täiesti normaalne. Isegi Itaalia kohalikus ajakirjanduses mainitakse Abruzzot peamiselt vaid ilmaennustuste sektsioonis.

Abruzzo asub Itaalia keskosas, rohkem lõunas kui põhjas, Aadria mere ääres. Turiste käib siin vähe, sest Itaaliasse tullakse peamiselt tutvuma kauni Toskaana, romantilise Veneetsia ja iidse Roomaga. Energilisemad turistid seavad sammud Alpide suusakuurortitesse või selliste lõunamaiste pärlite nagu Sitsiilia, Sardiinia või Amalfi ranniku suunas. Abruzzo ei tule tavaliselt turistidele pähegi.

Erilist kultuuri- või majanduselu Abruzzos ei viljeleta. Kohalike peamised sissetulekuallikad on siin põllu- ja varimajandus või avalikus sektoris töötamine. Samas jällegi ei ole Abruzzos erilisi põletavaid probleeme – näiteks maffia või prügiga seoses, nii nagu teistes Itaalia lõunapoolsemates regioonides tavaks saanud.

Nagu me juba meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti lugudest teame, tuleb justnimelt selliste rahulike kohtadega, kus midagi ei juhtu – nagu näiteks suvised Rootsi väikelinnad või letargilised Itaalia provintsid – eriti tähelepanelik olla. Abruzzos lahvatanud korruptsioonijuhtumid illustreerivad väga ilmekalt lapsdetektiivi sügavat elutarkust. Mõistagi on korruptsioonijuhtumid väga keerukad ja nüansirohked, aga ma üritan võimalikult kokkuvõtlik olla.

Eelmise aasta suvel lahvatas ajakirjanduses skandaal seoses kohaliku tervishoiupealikuga. Itaalias nimelt on selline süsteem, et üldiselt osutavad kodanikele tervishoiuteenuseid riiklikud haiglad, aga kui kodanik riiklikust haiglast abi ei saa, võib ta erakliinikusse minna. Loomulikult peab selleks olema suunamine mingi konkreetse arsti poolt. Sellisel juhul maksab riik erakliinikule raviteenuse eest. Kui ma seda süstemi jõulude paiku ühele endisele Eesti sotsiaalministeeriumi töötajale tutvustasin, tabas ta sekundiga asja tuuma – “Tohoh! Siin on ju selgelt korruptsioon sisse programmeeritud!!”

Mõistagi pole keskmine itaallane oluliselt lollim kui Eesti sotsiaalministeeriumi ametnik. Näiteks Abruzzo kohalikud tervishoiuametnikud ja asjast huvitatud poliitikud hoolitsesid selle eest, et Abruzzo haiged ühte teatud erakliinikusse jõuaksid. Erakliiniku omanik viis teatud poliitikutele kohvritega eurosid vastu. Paraku kasvasid poliitikute rahalised vajadused aastatega justkui pärmitaigen. Kitsikuses erakliiniku omanikul polnud muud teha, kui politseisse minna ja kõik üles tunnistada: ääremärkusena olgu öeldud, et väidetavalt kõrvaldati skeemi tulemusena kokku ca 13 miljonit eurot.

See juhtum viis Abruzzos ennetähtaegsete kohalike valimisteni, mille tulemusena vasaktsentristlik PD (Partito Democratico) troonilt kukkus, korraldati kohalikud valimised, mille võitis mängleva kergusega Berlusconi juhitav paremtsentristlik PdL (Popolo della Libertà ehk ‘Vabaduse rahvas’). Kergus oli ehk tingitud ka sellest, et valimas käisid ainult 53% hääleõigust omavatest (võrreldes eelmiste kohalike valimistega, kus hääletamas käis 68%). On ilmselge, et suurt hulka valijaskonnast (praktiliselt poolt sellest) ei õnnestunud ei ühel ega teisel kandidaadil veenda: oli ju ka PdLi kandidaat  Chiodi eeluurimise all Teramo provintsile tekitatud looduskahju pärast.

Ääremärkusena olgu öeldud, et Abruzzo tervishoiusüsteemil on võrreldes teiste Itaalia regioonidega kõige rohkem võlgu kaelas.

PDLi võidule aitas kindlasti kaasa ka skandaali võtmeisik – Abruzzo regiooni president Ottaviano Del Turco, väga kireva minevikuga mees. Näiteks korruptiivsetel kaheksakümendatel juhtis ta ametiühingu CGIL sotsialistlikku tiiba ja liitus vahetult enne mani pulitet Partito Socialista Italiano’ga, parteiga, mida siiani peetakse Itaalia korruptsiooni sümboliks. Muuhulgas kuulus del Turco 2000-2001 Amato valitsusse finantsministrina ning täitis ka Anti-maffia komitee esimehe kohta.

Seekordsetel valimistel toetas mees hoolimata kohalike elanike vastuseisust väga energiliselt Ortonasse – elumajade, viinamarjaistanduste ja supelranna vahetusse lähedusse – ENI (Itaalia naftakompanii) petrooleumi rafineerimise tehase ehitamist, millele populistlik PDL mõistagi vastu oli. Muide vastu niikaua, kuni võit käes ei olnud. 19.detsembril, kõigest 4 päeva pärast valimisi, vaidlustas valitsus (seesama võitja Chiodi partei PdL valitsus) seaduse, mis blokeeris Ortona rafineerimiskeskuse ehitamise alguse kuni 2009 aasta lõpuni.

Sõnade ja tegude vahel on terve meri, nagu üteldakse Itaalias: valimiskampaania ajal demonstreeritakse keskkonnasõbralikke kavatsusi ja pärast, võimul olles, käivitatakse protsesse, mis ehitamisele tee lahti teevad. Mainimist väärib ka asjaolu, et Ortona linnapea (PdL) on alati üles näidanud oma poolehoidu keskusele.

Eelmainitud kohalike valimiste eel üllatas Itaalia publikut teinegi Abruzzo korruptsiooniskandaal. Nimelt Pescara linnapea Luciano d’Alfonso olla heldelt soosinud teatud kohalikke ärimehi. Põhimõtteliselt kõiki kohalikke Suuri Valgeid Isasid. Näiteks mõningate ehitusprojektide teostamisel, magusatele kruntidele parklate rajamise või matuseteenuste osutamise küsimuses. Vastutasuks mõistagi teened ja rahalised annetused. Korruptsioon ja pettus õitseb muidugi igal pool ja Itaalias pole mõtet unistadagi, et mõnes regioonis korruptsiooni ei eksisteeriks. Mis mind aga isiklikult nende kahe juhtumi puhul väga üllatas, oli itaallaste reaktsioon.

Nimelt mina ootasin, et Abruzzo kodanikud asuvad korruptante hoogsalt hukka mõistma, nagu see koduses Eestis kombeks on. Tõe huvides tuleb muidugi öelda, et näiteks interneti-dissident Beppe Grillo seda ka tegi oma lärmakal moel. Samas jällegi, Abruzzo tuttavatelt kuulsin hoopis teistsuguseid reaktsioone, peamiselt etteheiteid prokuröride ja finantspolitsei aadressil – ‘Einoh, miks just nemad välja valiti?!??’ ‘Mis fakken kohtunike vandenõu need olgu kaitsetute Del Turco ja d’Alfonso vastu!’

Alguses tundus see üllatav ja isegi koomiline. Samas, pisut järele mõeldes sain asjadest aru. Süsteemis, kus kõik kõigi tagant varastavad ja teeneid vahetavad, on kõik patused. Ning tõepoolest – kui kamba patuste seast üks välja valitakse ja koduaresti pannakse, siis mille alusel? Ilmselt oli vahelejäänud korruptant ise loll ega ei teinud finantspolitsei võtmeisikutele mingit teenet, mida oodati? Masendav…

Kindlasti tahavad tähelepanelikud lugejad teada, mis vahelejäänud korruptantidest D’Alfonsost ja Del Turcost nüüd saanud on.

D’Alfonso, kes arreteerimise hetkel esitas tagasiastumisavalduse, võttis jaanuari alguses avalduse tagasi ja produtseeris arstitõendi, mis tõendas, et seoses tervislike probleemidega ei ole tal võimalik oma ametikohustusi täita (15. detsembril oli ta mõistetud koduaresti). Hoolimata raskest haigusest leiab vapper D’Alfonso endas siiski jõudu osalemaks kohalikel agropidudel. Uurimistel on ta seni ütluste andmisest keeldunud. Prokuratuur on praeguseks suutnud näidata, et D’Alfonso ostis vahemikus 2003-2006 isiklikke asju umbes 200 miljoni euro ulatuses sularahas, mille päritolu ei ole mees suutnud tõendada. Kuid ka ametis olevad linnavalitsuse töötajad – või projektipõhised töötajad – ei ole just rõõmsa meelega nõus uurijatega koostööd tegema.

Del Turcole määrati kakskümmendkaheksa päevaks kartsa, kus ta viibis lausa kolm päeva. Peale seda hängib ta rõõmsalt ringi ning osaleb samuti kohalikel seltskonnaüritustel ja Abruzzo agropidudel, olles uurimise ajaks ametlikult mõistetud koduaresti oma päritolukohas Collelongos. 14-15. detsembril valimiste ajal andis ka korruptant Del Turco endise PD esindajana oma hääle juba PdLile ja teatas oma võimalust kavatsustest kandideerida Europarlamnti PdL ridades…

Uurimine jätkub, hetkel aktiivselt – kuid kui kaua see kestab, seda ei julge isegi ajakirjandus ennustada. Vahepeal tuleb aga kohtu ette astuda hoopis praegusel linnapeal Gianni Chiodil, protsess seadusvastase prügila ehitamise üle algab 20. aprillil 2009.

Autor: Katu, Milano

Artikli tarbeks kogusid fakte ka Kristel Kaaber ja Oudekki Loone

Strage di CapaciKa mina püüan vastata Kristjani poolt eelmises postituses tõstatatud probleemile – kelle poolt itaallane peaks hääletama. Mul on tunne, et ka neid valimisi markeerib Itaalia vabariigile – ning eriti selle vabariigi vasakjõudude pooldajatele – juba algusest peale nii omane hulluksajav ebaselgus: “hea” valik on halb ja “halb” valik oleks justkui natukene vähem halb.

Seitsekümmend aastat tagasi, 18. aprillil 1948 toimusid valimised, mis määrasid Itaalia tuleviku kuni 20. sajandi lõpukümnendini. “Hea” valik oleks siis justkui olnud Fronte del Popolo (tõlkes Rahvarinne, PCI ja PSI, kommunistid ja sotsialistid). Kuid kui Itaalias oleks 1948. aastal tulnud võimule kommunistlik partei, siis oleks see eeldatavasti tähendanud USA invasiooni, pommitamist, rususid ja Itaalia oleks eeldatavasti lõppenud kahekslööduna nagu Korea, põhja-Itaaliast oleks saanud Itaalia Rahvavabariik ning Lõuna-Itaalia oleks balkaniseerunud ning langenud kindralite raudse kanna võimu alla. Ma ei usu, et kumbki neist oleks praegu G8 liige, rääkimata kogu kunstist ja ühiskondlikkust mõttest, millega Itaalia maailmaajalukku selle poole sajandi jooksul panustanud on. “Midagi ei ole nii nagu esmapilgul paistab” on saanud minu juhtmõtteks Itaaliast kõneldes.

Pommid ja pinged üheksakümnedate alguses

Praegune “halb” valik on ilmselgelt Berlusconi, keda võib õigusega nimetada kurjategijaks, kelle nimega koos kohtab ikka ja jälle sõnu mafioso (mafioso) või massimõrvarde korraldaja (stragista). Ta võitis esmakordselt valimised 1994. aastal, valimised, mis järgnesid korruptsiooniskandaalidele ja vägivallalainele, mis olid Itaalia viinud peaaegu kodusõja lävele. Aastaid 1992-93 märkisid Itaalias terroristlikud tapmised ja pommiplahvatused, mille taga oli maffia, ning, nagu tolleaegse Itaalia salateenistuse juht ja hilisem ÜRO saadik Francesco Paolo Fulci on osutanud, ka 16-liikmeline organisatsioon Falange Armata, mille kõik liikmed olid sõjaväelise salateenistuse SISMI (nüüdne AISE) liikmed. Ühes mõttes võib seda pidada lihtsalt maffiapommitamiseks, sest Totò Riina, maffiaboss, oli vangistatud, milles lõid kaasa kriminaalsele teele astunud politseinikud; kuid samas loodi sellega olukorda (võib-olla teadlikult) lõpetamaks nii korruptsioonijuhtumite kui seitsmekümnendate pingestrateegia lavastamise juhtumite uurimine – seepärast mõned nimetavad 1992.-1993. toimunut ka riigipöördeks, mille käigus lasti maffia kätega tappa korruptsioone ja maffiajuhtumeid uurinud kohtunikke.

Ma nimetan siin – et mitte liiga kaugele minna tänastest valimistest – vaid üht väljapaistvat paari, kelle nimed tähendavad vist igale itaallasele kindlust: võitleme veel, me ei lase ennast hävitada. Need on Falcone ja Borsellino, Palermost pärit Itaalia magistraadid spetsialiseerunud maffiakuritegude uurimisele ja paljastamisele, mõlemad tapeti maffia poolt 1992. aastal. Giovanni Falcone hukkus 23. mail 350-kiloses dünamiidiplahvatuses kiirteel A23 Palermo lennuväljalt Palermosse Capaci linna lähistel (pilt selle postituse alguses), koos naise ja ihukaitsjatega, Paolo Borsellino 19. juulil autopommi läbi. Sellest saadik on ikka ja jälle kasutatud bännerit nende kahe mehe pildiga ning kirjaga “Te ei ole neid tapnud: nende ideed kõnnivad meie jalgadel”.

Privatiseerimisideed

1993. aastaks nimetati Itaalia Privatiseerimiskomitee esimeheks Mario Draghi, varasem Maailmapanga tegevdirektor. Härra Draghi oli 1991. aastast saadik kaitsnud seisukohta, et Itaalia probleemid ja ülisuured korruptsiooniskandaalid ei ole tingitud mitte konkreetsetest poliitikutest, nagu enamik valijaid leidsid ning nagu kohtulikud uurimised näitasid, vaid süsteemist, kus riigil on äris liiga suur osa (seega on korruptsioon vältimatu) – lahendusena pakkus ta privatiseerimist. Selle poliitika toetajate – ja elluviijate – hulka kuulus ka hiljem peaministriks valitud, tollane IRI CEO Romano Prodi ning paljud teised suurte finantsinstitutsioonide juhid. Draghi ideede järgi viidi 1993 – 1999 ellu privatiseerimine, mis aitas vähendada valitsusvõlga ja nii suudeti vastata Maastrichti kriteeriumitele euro suhtes.

Nüüd, vaatamata korruptsioonile omas 1990. aastate alguse Itaalia tolleaegse maailma mitmeid juhtivaid kompaniisid: Olivetti oli maailma kolmas elektroonikakompanii, Ferruzzi oli Euroopa esimene suhkrutootja, sellele lisandusid efektiivsed holding-kompaniid IRI, ENI, EFIM ja sajad kõrgtehnoloogilist toodangut pakkuvad firmad ja maailmanimega brandid. Niisuguses raamistikus ei tundu usutav, et korruptsiooni ja finantsprobleemide põhjuseks oli mitte ärikeskkond ning selle ülesehitusviis ise, majandussüsteem kui soovite; pigem võib põhjuseks pidada avalikule teenistusele, parteidele ja Vatikanile suunatud raha absoluutselt ebamõistlikku kasutust (kujutelgem, milline koht oleks Itaalia majandusel võinud olla ilma korruptsiooniprobleemideta ühiskonnas).

Itaalia, kui maailma üks juhtivaid majandusi, oleks olnud tugev positsioon nõuda endale Maastrichti leppes eritingimusi (“kallid kaaslased, kui te meile järele ei anna, siis ma lahkume sellest ühendusest”); teiseks oleks ka Maastrichti tingimusi saanud täita korruptiivsete ametnike vallandamise, haldussüsteemi ümberkorraldamise, korruptsiooni ja maksupettuste vähendamisega. Selle asemel otsustasid Prodi, Draghi ja teised kiirest hädast välja tulla privatiseerimisega, Itaalia kompaniid läksid peamiselt Briti ja USA omandusse – tänaseks on korruptsioon ja maksupettused pigem suurenenud ja keerukamaks läinud. Seega ühtegi üheksakümnedate probleemi pole privatiseetimie lahendanud ja kuigi Itaalia on endiselt üks edukamaid majandusi (Itaalia majanduskeskkond siiski veel müriaadile väiksetele ja keskmise suurusega kõrge efektiivsusega ettevõtetele, mida hävitada on raskem), on tema positsioon maailmas märgatavalt nõrgenenud. Muide, nagu prantslaste huvi Alitalia suhtes on ka see, et Alitalia ei pakuks prantsuse firmadele konkurentsi, polnud ka brittidel ka ameeriklastel huvi, et Itaalia firmad jätkuvalt konkurentsis püsiks.

Ma arvan, et 1994. aastal Berlusconil lihtsalt vedas – tema ei kuulunud Draghi “ringi”, kuid Berlusconi äritegevused olid üheksakümendateks jõudnud seisu, kus tema ainus võimalus oli poliitikasse suunduda. Ebastabiilsus, privatiseerimisvastasus, kommunismivastasus, kõik see mängis Berlusconile kätte šansi, mida too oma televisooni ja korruptiivsusega edukalt kasutas. Kuigi ka Berlusconi võimulolekuperioode karakteriseerivad täiesti kohutavad – ja ebademokraatlikud – sammud, siis võis tema poliitiline tegevus tegelikult nii mõningaidki Prodi ja Draghi planeeritud kavasid segamini ajada (mida kinnitab ka poliitiline tormlemine üheksakümnendatel). Berlusconi tegutses – ja tegutseb ka praegu – tavalise Itaalia kurjategija skeemi järgi, kes püüab saada rikkaks, püsida vanglast väljas ning mitte tekitada enda ümber probleeme (seetõttu saabki ta korraga sõber olla nii Putini kui Bushiga).

Misasi on see Partito Democratico?

Kui vaadata tänapäeva, siis viimasest aastast torkab silma Itaalia lennukompanii Alitalia müük. Taas oleme olukorras, kus Prodi püüab maha müüa kõik Itaalia suured ettevõtted – ja Berlusconi püüab seda takistada. Ka Veltroni on praeguseks näidanud selgelt oma suundumust: tulla võimule ähvardades “muidu tuleb kriminaal Berlusconi” ja siis kõik maha müüa (kuni kullareservideni) ning reaalsetest probleemidest mitte välja teha Berlusconi maine – ja ka tema soovid mitte probleeme tekitada – ei lubaks Berlusconil sedasama mahamüümisstrateegiat kasutada kuigi ka temal ei ole mingit huvi probleeme lahendada. Berlusconit aga ei kaitse – nagu Veltronit ja PD’d – PCI-aegsete sidemete ja lojaalsuse võrk nende poolt, kes tahaksid muutusi.

Veltroni partei tegevusstrateegiate mõistmiseks võib vaadata neid omavalitsusi, kus nad on tugevalt võimul. Üks näide on mul käepärane, seesama minu Reggio Emilia. Kui PCI pidi “punastes regioonides” ainuvõimul olles pidevalt tõestama, et “meie pakume olemasolevale ühiskonnakorraldusele alternatiivi ja meie oma on parem”, siis partei lagunemisega kadus niisugune “moraalne kontroll”, jäi ainult täielik võim ühiskonna, majanduse, poliitika, avalike ametikohtade üle.Võtame Reggio Emilia, kus alates Teise maailmasõja lõpust kuni 2004. aastani on linnapead olnud PCI-st, PDS-st, DS-st, nii nagu praegune Partito Democratico on ennast kujundanud. Probleemid algasid, loomulikult, kaheksakümnendate lõpult Giulio Fantuzzi’ga, keda karakteriseerib skandaal Mosambiiki saadetud rahadega – ja kes on nüüd PD sekretär provintsitasemel. 1991-2004 aastani oli aga võimul Antonella Spaggiari (PCI-PDS-DS-..), aeg, mil kogu ehitussektor anti ‘ndragheta kätte, kes valab seda linna tsementi ja hävitab ümbruskonda, meelitab kohale illegaalseid immigrante, kellele makstakse olematuid summasid, elanikkond kasvab seetõttu peaaegu eksponentsiaalselt ning avalike teenuste rahastamine muutub aina võimatumaks, kuid tekivad – on tekkinud – Reggio ajaloos esimesed kodutud. Ja kuna härra D’Alema leidis, et DS-il on vaja linnapead Baris, siis 2004. aastal sai Reggio Emilia endale esimese katoliikliku linnapea Graziano Del Rio (La Margherita) – kes loomulikult jätkab endist skeemi (Margherita ja DS ühinesidki koos mõnede teistega PD nime alla).

Kodanikud kannatavad selle all, mis nende linnas toimub ja kuidas väärtused, mida nad jaganud on kaovad – neid muresid, kuidas linn hävib, võib kuulda suvalises arutluses tänaval – kuid siiski ei julge nad (või pole vähemalt siiani julgenud) isegi valimistel “kodanikenimekirjana” kandideerides korralikku alternatiivi pakkuda, kuna teavad, et see toob kaasa töö kaotamise ja valimiskaotuse puhul kaotatakse igasugune võimalus teenida raha ning inimväärselt elada. Ka teistest linnadest, kus PD on ainuvõimul, kuulen ma sarnaseid muresid “ühtegi ehitusluba ei ole võimalik saada ilma, et sul oleks õige partei liikmepilet” jne.

Ma kardan – vaadates härra Veltroni viimase aja sõnavõtte – et võimule tulles püüab PD kogu Itaaliat viia olukorda, kus suur osa võimu on ‘ndraghetal ja teatud hulgal rahvusvahelistel korporatsioonidel ja finantsinstitutsioonidel. Olukorda, kus Itaalia elanikkond kasvab nii, nagu Reggio elanikkond praegu – geomeetriliselt immigrantide arvel, kes töötavad peaaegu mitte millegi eest mustale majandusele muutudes koormaks avalikele teenustele: – see aga toob kaasa aga ainult vihkamise, rassismi ja fašismi taastõusu. Muide, ma arvan, et Bossil ning Lega Nordil lähevad need valimised väga edukalt.

Niisugune Itaalia müümise ja inimestevaheliste sidemete lammutamise plaan (nii kaotatakse kodaniketasandi opositsioon) võis Prodil olla juba 2006. aasta valimisteks, kuivõrd võimul olles ei täitnud ta peaaegu ühtegi lubadust programmist, mille pärast valijad talle koha andsid, Vicenza baaside sulgemise asemel ta leidis, et neid peab sootuks suurendama. Kuid teda takistas, pehmelt küll, Rifondazione, kes koalitsioonis käitus siiski mõnevõrra pidurina – ja kogu 2007. aasta sügise oli näha suundumust Verdist ja Rifondazionest lahtisaamiseks.

Kuid neid tegevusi ei ole Bertinotti kahjuks suutnud enda kasuks välja mängida, veel enam, praeguseks on ta kaotanud arvatavasti igasuguse usaldatavuse, oma soovimatusega Veltronile ja Partito Democraticole vastanduda. Kui vasakjõud oleksid tulnud välja programmiga “meie pakume alternatiivi kriminaal Berlusconile ja hävitaja Veltronile” kuulutades ennast “La Sinistra“-ks (“Vasak pool”) pateetilise La sinistra l’arcobaleno (Vasak vikerkaar) asemel (viidates, et me ikka päris vasak ei ole, me siin niisama…), siis oleks nad need “pettunud ja küünilised” vasakvalijad arvatavasti veel ühe korra enda taha saanud. Kuid praegu, kulutades oma jõudu maksimaalselt lahmivale või vähemlahmivale kriitikale, aga mitte millegi välja pakkumisele, kaotab Bertinotti hääli arvatavasti iga kord kui ta avalikkuse ette ilmub – ning võib juhtuda, et Rifondazione saab oma kõigi aegade kõige halvema tulemuse (eriti siis, kui Veltroni tuleb välja oma viimase tugeva kampaaniaga “kui te ei vali mind, siis…”

Need ideed peavad edasi kõndima…

Falcone e BorsellinoKõike eelnevalt arvestades, pean tunnistama, et Itaaliale on hetkel kasulikum, kui Palazzo Chigisse jõuab Berlusconi, mitte Veltroni. Berlusconi on tavaline kriminaal, temaga hakkamasaamiseks on Itaalial strateegia – nagu näiteks kodanikeliikumised, suhteliselt iseseisev prokuratuur jne – Berlusconi kolm eesmärki, nagu eelpooltoodud, on kristallselged. Veltroni, kes tahab võimu, ei ole samuti huvitatud ühegi probleemi lahendamisest, küll aga probleemide tagajärgede kinnimätsimisest kõige müümisega, mis näppu juhtub (eriti, kui sellega kaasneb tema võimu toetamine mõne välismaise või kodumaise toimija poolt). Kuna Prodi valitsuses teised vasakpoolsed parteid seda mõnevõrra takistasid, siis loomulikult saab Veltroni esimeseks sammuks ka just nende parteide hävitamine. Niimoodi võimu säilitamisele keskenduses hävitab ta aga, seda mis Itaalia ühiskonda ning ka majandust koos hoiab, mis aitab võidelda berlusconide vastu – solidaarsuse, neidsamu kodanikeliikumisi ja ühistegutsemist (kuigi televisioon püüab sedasama teha juba seitsmekümnendatest saadik). Ma ei tahaks näha Itaaliat riigina, kus Falcone ja Borsellino ideedel ei ole enam tähtsust ja kus Pasolini geniaalsust keegi tähelegi ei paneks. Ma arvan, et kõige parem oleks itaallastel hääletada mõne väikepartei poolt, mis Veltroni või Berlusconi võimu natukenegi piiraks, mis vasakpoolsetel on lihtsam kui parempoolsetel. Pettunud ja küünilised vasakpoolsed – vist tuleks siiski hääl anda “vasakvikerkaare” poolt, vaatamata kõigele? Pettunud ja küünilised parempoolsed – peaasi, et välja tullakse ja midagi valitakse, mis ei ole Veltroni (mõistlikku väikeparteid on raske leida). Casini ja tsentristid? Või tõesti Berlusconi….

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta

Advertisements