You are currently browsing the category archive for the ‘caso De Magistris’ category.

Hollandi ajalehes “de Volkskrant” ilmus 28. märtsil Eric Arendsi artikkel omapärasest olukorrast Itaalias, mis tabavalt tõmbas paralleele filmiga “Matrix“ või „Truman Show“, mis käsitlevad elu keskkonnas, kus tõepärase režiiga illusioon võtab võimust reaalsuse üle. Suures hämmelduses juhib ta tähelepanu asjaolule, kuidas avalik arvamus on täiesti lummatud ettesöödetud pildist, mis katab reaalsuse ning kuidas selle taga peituvad demokraatiale eluohtlikud protsessid.

Nõustun selle nägemusega ja üritan omalt poolt lahti seletada ühiskondlikku seisundit aasta pärast Prodi valitsuse kukkumist ning Berlusconi uut võimuletulekut, perioodi, mida iseloomustab hulk konstitutsioonivastaseid seadusi. Võrreldes oma esimesega valitsusajaga 2001-2006 on härra Berlusconi kindlasti palju aktiivsem olnud, kuid enne hinnangu andmist tasub vaadata, millises suunas see aktiivsus on väljendunud. Märtsi lõpust on Itaalias “uus” partei – Vabaduse Rahvas. See koosneb Berlusconi isiklikust võimul olevast kultusparteist, millesse sulas parempoolme fašistliku taustaga Alleanza Nazionale. Tõsi, kongressil kuivatasid nad tasakesi taskurätikuga silmanurki loobudes oma sümbolist ning identiteedist, mis oli niigi juba ebamugavaks pitseriks kujunenud. Väideti aga, et väärtused (?) jäävad ning kolivad uude parteisse üle. Pole kahtlustki, nähes kuidas peaminister laia naeratusega tervitades sirgeks aetud käe üles tõstab (rooma tervitus liigutab siinkandis paljusid südameid). Nüüd on nad uued ja vabamad kui kunagi varem talitamaks oma (anti)väärtuste järgi, mis aga siiski suure hulga itaallaste omadega kokku ei käi. Kas vabadus, perekond, õiglus, seaduslikkus, tolerantsus, mida nad oma Väärtuste Kaardis (Carta dei Valori) nimetavad polegi siis ühised kõigile?

Siit algabki Matrix, millest kirjutab Volkskrantis Eric Arends. Vabadus kellele? Vabadus millest? Samal ajal, kui sõna “vabadus” kasutatakse reklaamiklipina, mille abil võimalikult paljudele maha müüa oma kõikvõimsuse- ja kontrolliunistus, jäetakse lihtkodanik ilma ka oma kõige elementaarsemast õigusest otsustada oma keha ja oma surma üle. 26. märtsil kinnitas Senat seaduseelnõu bioloogilise testamendi kohta, mille järgi ei ole võimalik mingil tingimusel katkestada kunstlikku toitmist pöördumatu kooma puhul. Oma soovi võib patsient kirja panna, aga arstil pole kohust seda järgida (kui selline häda peaks juhtuma, siis annaks jumal vähemalt ilmaliku arsti!).  Konstitutsioonivastane seadus rikub selle 32. artiklit, mis ütleb, et “kedagi ei või kohustatada järgima mingit konkreetset meditsiinilist protseduuri” (Nessuno puo’ essere obbligato a un determinato trattamento sanitario”). Kuna aga väärtuseks on ka kristlikud juured, siis on uus seadus väike valuraha Vatikanile, hoolimata riigi ilmalikust olemusest ja kõigist nendest, kes kiriku hingekirja ei kuulu. Tagades sellega endale Kiriku võimsa poliitilise toetuse kodanike vabaduse arvel.

Aga perekond? Ühele tähelepanelikule kodanikule on raske võtta tõsiselt, kui seda peavad väärtuseks mitu korda abiellunud ja mitme naisega lapsi omavad härrasmehed ning tänu ebaselgetele suhetele ministrikohale pääsenud näitsikud. Tõsiasi on aga see, et puudub igasugune perekonnapoliitika – ei abi töötavatele emadele ega toetusi prekariaadis või töötuses elavatele peredele. Ja tolerantsus? Siinkohal peab mainima seadust, mis teeb meedikutele võimalikuks üle astuda Hippokratese vandest ning anda üles elamisloata immigrandid, kes tulevad arstiabi paluma. Viskame välja hädas olevad inimesed, mis siis, et selle seaduse ainsaks tulemuseks on lugematu arv ärahirmunuid, aga tõsiselt haigeid (mõnikord ka nakkuslikult), kes ei tule enam ravile, suur hulk emasid, kes sünnitavad kodus ilma arstiabita ning lapsed, kes jäävad registreerimata. Sedaus, mis suurendab probleemi selle asemel, et inimlik lahendus leida. Ainus valdkond, kus tolerantsust reaalselt üles näidatakse, on mõjuvõimsate isikute “eksimused” seaduste vastu, mis elanikkonnale tihti väga kalliks maksma lähevad.

Mida siis seaduslikkusest? See “väärtus” võiks lausa huumorinurga alla minna, kui aga oma tõsidusega pisaraid silmi ei tooks. Berlusconi “sünnitas” oma partei 1994. selleks, et päästa oma nahk ja varandus kohtuprotsesside eest, mis talle olid selga vajumas. “Kaitseingel” Bettino Craxi oli juba korruptsioniskandaali Mani Pulite eest Tuneesiasse põgenenud, aga liitlasi leidus – vabamüürlaste riigipööret planeeriv salaühing P2, mis 1981. aastal riigilt oli küll tugeva hoobi saanud, aga seadusvastaselt elus ning oma kombitsate ajamiseks uute nägude otsingul; samuti kui magistraatide Giovanni Falcone ja Paolo Borsellino poolt kõikuma pandud jalgealusega mafia. Võimu juurde pääsenult vorpis Berlusconi seadusi enda tarbeks (siin nimetatakse neid ad personam seadusteks) nii oma pikemal valitsusajal 2001-2006 kui praegusel, mis ühe aastaga on jõudnud hirmuäratava arvuni.

Tähtsaim nendest lodo Alfano, mis garanteerib puutumatuse seaduse ees neljale kõrgemale ametikohale, aga mainimata ei saa jätta ka seadust telefonikõnede pealtkuulamise kohta, mis takistab oluliselt magistraatide tööd. Aga see ongi ilmselt eesmärgiks, vaadates pealt haledat, aga julma näitemängu, mis toimus poliitikute tegevust ning nende sidemeid organiseeritud kuritegevusega uurivate magistraatide Clementina Forleo ning Luigi De Magistrise vastu. See on valdkond, milles PDL ja suurim opositsioonopartei PD on alati ühisel keelel ning ühiste jõududega skandaale summutamas. Proua Forleo hakkas päevavalgele tooma kahtlasi suhteid pankadega ning De Magistris ajas jälgi, kuhu kaovad sajad miljonid eurod Euroopa abirahadest. Praeguseks on mõlemad oma kohalt eemaldatud, samuti nagu nende ustavad kaastöötajad. Tore on elada demokraatilises õigusriigis! 17. veebruaril 2009 ilmus meedia kõrvalveergudesse uudis, et inglasest advokaat David Mills on mõistetud süüdi korrutpsioonis, kuna võttis vastu Silvio Berlusconilt 600 000 dollarit, et tunnistada valet kahes 90ndatel peetud kohtuprotsessis peaministri vastu. Neil, kel on veel võimet loogika juurde jääda, polnud kuigi raske järeldada, et kui on süüdi Mills, kes raha vastu võttis, siis on süüdi ka Berlusconi, kes raha andis. Aga see ei ole niisama lihtne… Kui kogu meedia paneb selle uudise tähtusjärjekorralt noh nii umbes kümnendale kohale sealjuures kordagi mainimata seost peaministriga, siis hakatakse tasapisi kahtlema faktides ja aktsepteerima üldist manipuleeritud arvamust. Keegi ei tõstnud häält, et oodake…, äkki on me peaministril seaduslikkusega probleeme!Saksamaal astuvad ministrid tagasi trahvi pärast…

Ja mis viga manipuleerida, kui seitsmest kanalist kolm on Berlusconi eraomandus ja teine kolm on valitsuse mõju all, mille peaministriks ta on. Kusjuures üks kanal, Rete 4, hõivab illegaalselt lainepikkusi, mille eest Euroopa Itaaliale juba trahvi on määranud. Peaministri ustavaim propagandakanal maksab ühiskonnale 300 000 eurot päevas… Lisame nimekirja arvukad ajalehed ning ajakirjad ja saabki täiuslik pilt masinast, mis matrixlikke illusioone elus hoiab. Kellel see ikka aega ja energiat on, et kriisi ajal “ussi ajada” ning Internetis tuhnida uudiste otsingul, sest Internetist, jah, leiab veel rohkesti vaba informatsiooni. Kuid juba ongi valmis uus seadus parlamendi liikme D’Alia poolt, mis annab võimaluse sulgeda blogisid ja panna teatud kontrolli alla You Tube. Üks vähestest isesisvatest ajakirjanikest Marco Travaglio tavatseb meelde tuletada Victor Hugo lauset, et on inimesi, kes maksaksid selle eest, et end müüa ning lisab,e t mõned peidavad fakte, et pärast oleks lihtsam lippu vahetada, aga paljud peidavad fakte ka iseenda eest, et mitte oma arvamust muuta. On teisigi ajakirjanikke “koorist väljas” nagu Milena Gabanelli, Carlo Vulpio või Gianni Barbacetto, kes jäävad aga hüüdja hääleks kõrbeks. On siis imestada, et Saksa Ajakirjanike Liit austas üht itaalia ajakirjanikku, Marco Travagliot, oma igaastase preemiaga pressivabaduse eest, mis tavaliselt läheb režiimide all töötavatele ajakirjanikele nagu Miroslav Filipovic ja Olga Kitowa.

Demokraatiates eksisteerib tavaliselt võimu piirmiseks opositsioonipartei. Millega tegeleb siis Itaalia suurim opositsioonipartei? Partito Democratico, olles kaotanud suure osa oma jõust siseprobleemidele ja korrupteerunud elementide mahasalgamisele, on nõrgalt ning oskamatult vastustanud selle matrixi sissejuurutamist. Tihti on nende sammud, vastupidi, seda pigem tugevdanud. Ja paljudel tekib küsimus, kas kogemata või teadlikult… sest matrix on kulub marjaks ära igasugusele võimule. Siiski on viimase aasta jooksul otsustavamalt häält tõstnud Italia dei Valori, väikepartei, mis eelmistel valimistel sai 4,4% häältest. Selle eesotsas on Antonio Di Pietro, ex-magistraat ja Mani Pulite üks algatajatest. Tihtipeale naeruvääristatud oma vähese diplomaatia ning talumeheliku tausta pärast, on tal õnnestunud kõigele vaatamata poolehoidjaid kahekordistada. Kas piisab vähestest ajakirjanikest, kultuuritegelastest ning mõnest väikeparteist, et hajutada ükskõiksust ja mediaatilist lummust kriisi käes vaevlaval Itaalial? Igal juhul on teretulnud abi teravapilgulistelt välismaalastelt, kes Morpheuse kombel peakangelase kodanikuteadvusele koputavad.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Eric Arendsi artiklit võib itaalia keeles lugeda siit.

19. jaanuar. Kell on umbes üheksa õhtul. Meedia teatab, et Magistratuuri Ülemnõukogu peatas Salerno prokuröri Luigi Apicella ametikohustuste täitmise, pidades ebaõigeks tema toimimist “caso De Magistrise” puhul – mis viis ühe teise, Catanzaro prokuratuuri eeluurimise alla võtmiseni.

Niisugune demokraatia põhialuseid raputav otsus oli õhus juba sellest ajast, kui justiitsminister Angelino Alfano avaldas avalikult oma ootust, et taoline asi sünniks. Aga kõik me uskusime, et ehk läheb teisiti, kuna juriidiliselt ainus pädev organ Tribunale di riesame, apellatsioonikohus, mis tegeleb isikuvabaduse piiramise juhtumitega, pidas korrektseks prokurör Apicella tegevust. Lootus jäi aga tühjaks. Iseseisev õigussüsteem oli ennast minstri, ühe poliitiku, meele järele kallutanud.

Internet – foorumid, blogid ja facebook hakkasid kihisema juba mõni tund hiljem. Kahe päevaga oli virtuaalselkeskkonnas organiseeritud meeleavaldus 28.jaanuariks. Oma osavõtust andsid teada ka ajakirjanikud Carlo Vulpio ja Marco Travaglio, Italia dei Valori liider Antonio Di Pietro, ainus järelejäänud, aga selle eest visa opositsiooniliider, ning Beppe Grillo, satiirik ja blogija. Siin on tõlge tema postitusest, mis tekitab sügavaid emotsioone, sest tuletab meelde itaalia demokraatia musti lehekülgi ning vaatab suure kodanikujulgusega näkku selle tumedale olevikule kasutades geniaalse Pierpaolo Pasolini poolt kuulsaks saanud maagilist sõnapaari: “ma tean”.

Ma tean.

Ma tean, et organiseeritud kuritegevus ning vabamüürlus käsutavad Calabrias ja ka Roomas.

Ma tean, et Luigi De Magistris eemaldati oma ametist Catanzaros ning et võõrandati tema uurimistöö takistamaks uue Tangentopoli sündi.

Ma tean, et 9 miljardit eurot Euroopa fondidest, mille üle pole kodanikel mingit kontrolli, rahastavad igal aastal maffiaid, parteisid ning on vahetushääle allikaks Lõuna-Itaalias

Ma tean, et selle Vabariigi isad, teise Vabariigi isad, on Paolo Borsellino mõrva moraalsed käsuandjad.

Ma tean, et Parlamendis istuvad mafioosod, mafioosode sõbrad, mafioosode teenrid, mafioosode kaitsjad ning seda teavad paljud Itaalia prokuratuurid, paljud ajakirjanikud ja ka paljud itaallased, aga neid ei ole veel piisavalt.

Ma tean, et Salerno Prokuratuurile pevad jääma vabad käed eeluurimiseks Catanzaro Prokratuuri üle.

Ma tean, et tribunale di riesame pidas õigeks Salerno Prokartuuri ja tema prokuröri Apicella käitumist.

Ma tean, et eksisteeri mingit prokuratuuride vahelist sõda, vaid et on üks eeluurimise all olev prokuratuur, see Catanzaro oma ja üks seadust jälgides ja selle piirides püsides uurimist teostav prokuratuur, see Salerno oma.

Ma tean kõike seda, aga mul ei ole tõendeid. Ainult mägi, suur kolossaalne mägi vihjeid.

Ma tean, et Alfano ülesandeks on kaitsta Berlusconit Õiguse eest ja mitte Õigust Berlusconi eest.

Ma tean, et neli kõrgemat riigi ametikohta on seadusest kõrgemal, nagu polnud seda isegi mitte keskaja printsid, et seadusest kõrvale hiilida, et mitte kohtu alla minna, et mitte vanglasse sattuda.

Ma tean, et riigi kõrgete ametnike nimed, kes on seadusest kõrgemal ja seega seaduse alt väljas, on tähestiku järjekorras: Berlusconi, Fini, Napolitano, Schifani.

Ma tean, et üks “Corriere della Sera” ajakirjanik, Carlo Vulpio, eemaldati töökohalt direktor Paolo Mieli poolt, kuna ta tõi ära tuntud nimed, kes olid seotud Catanzaro uurimistega Salerno Prokuratuuri poolt, ja nende hulgas oli Nicola Mancino, Magistratuuri Ülemnõukogu (CSM) asepresident.

Ma tean, et Paolo Borsellino kohtus Roomas Mancinoga natuke enne oma surma ja et ta tuli sealt ära endast väljas.

Ma tean, et Apicella ei pea kohalt eemaldatud saama Alfano, Berlusconi advokaadi Ghedini majordoomuse poolt. Ghedini, kes kaitseb Berlusconit riigilt Vabariigi parlamentäärina raha saades.

Ma tean, ja seda teavad paljud, et teine Vabariik sündis selleks, et päästa vanglast ja võib-olla ka surmast, paljud organiseeritud kuritegevusega seotud poliitikud.

Ma tean, et teine Vabariik sündis 93 aasta pommiplahvatustest ja okulteeritud kokkulepetest.

Mina tean, et Luigi De Magistrist peab kaitsma, et Clementina Forleod peab kaitsma, et Luigi Apicellat peab kaitsma.

Ma tean, et Napolitano teab, oma Magistratuuri Ülemnõukogu (CSM) presidendi rollis, aga eelistab iga kord oma nägu teisele poole keerata. Parteide ja süsteemi alleshoidmise poole.

Ma tean, et Parlamendis on 18 lõplikult süüdimõistetut ja veel sadakond eeluurimise all olijat ja esimeses või teises astmes süüdimõistetut.

Ma tean, et viimased valimised olid illegaalsed ja parlamendiliikmed otsustati parteijuhtide poolt laua taga ja et nad ei vastuta mitte valijate, vaid parteide ning nende kontrollijate huvide ees.

Ma tean, et Luigi Apicellat ei tohi üksi jätta ja ükski poliitik ei tohi teda teda takistada.

Ma tean, et Luigi De Magistris peab jätkama oma uurimusi “Why Not”, “Poseidone” ja “Toghe Lucane”.

Ma tean, et Clementina Forleo peab ennistatama uurimise juurde Unipoli üle ning peab olema vaba üle kuulama igaühte, ka Massimo D’Alemat.

Ma tean, et kui magistratuur läheb poliitikute võimu alla, siis kaotab ta oma iseseisvuse, selle, mis talle veel jäänud on ja et Itaalial ei saa mingit tulevikku olema. Võib-olla ei saa olema ka Itaaliat.

Ma tean, et kõige selle pärast olen ma 28. jaanuaril 2009 Roomas, piazza Farnesel koos Maffiaohvrite Perede Ühinguga.

Ma tean, et kõige selle pärast peab iga kodanik omakohalolekuga tunnistust andma.

Tõlkinud ja sissejuhatuse kirjutanud Kristel Kaaber

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta