Pärast maavärinat

Giulia, poliitikateaduste tudeng Bolognas, seisab ülikooli hoovis ning ei suuda ilma nuuksumata rääkida, sel esmaspäevasel päeval pärast maavärinat. Tema perekond on Abruzzos ning ta ei saa nendega telefoni teel ühendust, võrk on üle koormatud. Küll sa saad, küll sa saad, lohutavad teda kõik. Kallistatakse.

Maavärina järgsel ööl valitses kõigis Abruzzo linnades viirastuslik atmosfäär, sest majad on tühjad ja hirm ei ole veel haihtunud. Aga vast andis inimestele natukenegi jõudu teadmine, et kaasmaalaste mõtted on nende juures. Nagu ikka Itaalias, raskel hetkel, nagu ikka  maal, kus ennast üks ei tunne. Täna paistab päike ning on soe ilm – see annab inimestele Abruzzos tuge, nende vihmast märgunud riided saavad viimaks taheneda. Kuid intervjuudes televisioonile ei suuda inimesed ikka pisaraid pidada, hääled murduvad – meenutades seda hetke, kui kogu elu tükkideks vajus. Onnas, 250 elanikuga külas, suri 37 ja kolmveerand ajaloolisest linnast on hävinud. Poolel Paganica – umbes viiesaja elanikuga linnast – elanikest ei ole enam kodu. Ajaloolised hooned, kunstiväärtusega kirikud on hävinud – kuid juba tulevadki igalt poolt – pankadest inimesteni – teated, et asutatakse fonde kõige nende taastamise heaks.

Kogu Itaalia mobiliseerub.  Grupp töölisi loobub oma päevapalgast maavärinas kannatanute heaks,  kõigis linnades kogutakse riideid, saapaid, tekke, lähemalolevad toitu ja vett, antakse verd, on avatud suur hulk arveldusarveid raha kogumiseks, mobiliseeritakse vabatahtlikuid, pakutakse ajutist peavarju – näiteks ka majutusklubi Couchsurf kaudu, kuid peaaegu igal foorumilaadsel lehel on mingi grupp, kes omal viisil üritab panustada. Lisaks suured: Monte dei Paschi di Siena, Unicredit, mitmed telefonikompaniid, Itaalia post, Punane Rist, kohalikud omavalitsused…

Avaldame mõned lood inimestest, kelle jaoks 6. aprilli öö kõik muutis – lood, mida on veel sadu ja sadu ja sadu. Konkreetsed nimed, konkreetsed eksistentsid. Kellegi Teekond sai otsa, aga kellegi oma jätkub pitserina rõhuvas hingeseisundis ning kaotusevalus. Üritades iga hinna eest meeles pidada, et homme on jälle päev… ilma koduta, ilma oma linnata,  ilma õe-vennata, ilma sõbrata, ilma ema-isata, ilma lapseta. Inimesed, kes tormasid päästetöötajatele appi paljaste kätega, et kaevata välja kõiki neid, kes rusude alla jäänud, lootes, et sekund kiiremat tööd võib mõne elu päästa.

“Ma ei maganud kodus ja see päästis mu aga praegu loodan ma ainult, et mu kaaslased  elusalt rusude alt välja tuuakse”. Valerio, Tagliacozzost pärit üliõpilane, ei suuda muu peale mõelda ning järgib pisarsilmil ekskavaatori tööd, mis eemaldab neljakorruselise maja blokke Rossi tänaval ja mille teisel korrusel on tema korterikaaslased. (RAI)

Leiti ema, kes surnult oma kahte last kallistas. Nad elasid Campo di Fossa tänava neljakorruselises majas, mis sõna otseses mõttes kokku varises. Grupi sugulaste ees kaevasid päästetöötajad välja ka kolm üliõpilast, kellest üks surnud ja kaks elus.  (Il Messagero)

See oli maailmalõpp. Meie maja kukkus kokku. See on hävinud ning midagi ei ole alles, mida taastada. See on skandaal, see mis juhtus. Kolme kuu jooksul meil on olnud pidevaid tõukeid, mis läksid aina tugevamaks ja tugevamaks. Võimud teadsid kõike täpselt. (Maria Francesco L’Aquilast AFP-le)

Ema pärast sünnitust jookseb haiglast ära koos lapsega, tilguti küljes. “Mulle tehti keisrilõige kell 19.30, aga mul õnnestus põgeneda õmblustega, kingadeta, tilguti küljes.Koos minuga mu ema koos lapsega. Läksin L’Aquila haiglast, kõik põgenesid, ka meedikud.” Tema elu ilusaimast päevast oli saanud õudusunenägu, hirmuga, et leida üles lähedasi.  “Mu ema oli haiglas ööd, et pärast operatsiooni mind aidata,” räägib naine.” Pärast maavärina tõukeid hakkas laest krohvitükke kukkuma. Tõmbasin tilgutid masinatest välja ja mu väike Giorgia värises üleni.” (Il Messagero)

Meie maja L’Aquilas hävis eile öösel, aga me pääsesime välja. Nüüd oleme nagu limbos ja meil on hea meel, et meil telkki on. Esimene tõuge oli kolmveerand üksteist, me mõtlesime välja minna, aga me ei teinud seda, kuna me olime nendega juba nii harjunud. Siis ülemine korrus kukkus alumisele ja koridor hävis. Meie 18-aastane tütar läks voodi alla, nagu teda oli treenitud ja siis me pääsesime välja enne järgmist suurt tõuget. Me olime selles majas elanud 1977. aastast saadik, ilus vana palazzo aastast 1703 ja see on nüüd hävnud. Me ööbime kellegi aias. Ma arvan, et ma ei maga nelja seina vahel veel tükk aega. (Marion Cadman, L’Aquila Inglise kooli õpetaja The Guardianile)

Hukkus “Il Centro” ajakirjaniku ja L’Aquila toimetuse juhataja, 49 aastase Giustino Parisse, pere. Parisse pere maja kokku langemisel Onnas said surma tema lapsed 18 aastane Domenico ja 16 aastane Maria Paola ning isa Domenico. Ema on rasketes tingimustes haiglas, Seni on leitud poja ja vanaisa kehad. (Il Messagero)

“Püüdsin koos reanimatsiooniga päästa nelja last: üks oli 12-13 aastane, teised 4-5 sed, aga ei olenud midagi teha, sest nad olid lämbunud krohvist ja tolmust.” Ei suuda rahu leida Abruzzo tähtsaima keskuse San Salvatore haigla vastsündinute osakonna juhatajae Bernardino Persichetti, kes laste päästmiseks kõik võimaliku tegi. (Il Messagero)

35 aastane metsakaitse töötaja Luigi Giugno suri oma kodu rusude all L’Aquila kesklinnas koos oma naise Giovannaga, kes mõne päeva pärast oleks ilmale toonud nende teise lapse, ning kaheaastase poja Francescoga. Giugno oli olnud teenistuses alates aastast 2000 Territoriaalses Keskkonnakomandos Assergis ja elas L’Aquila kesklinnas, tsoonis, mis eelmise öö maavärina all kõige rohkem kannatas. Kui kolleegid, kes juba olid hõivatud päästetöödega, ei näinud teda hommikul tööle tulemas, läksid nad teda koju otsima ja tõid Giugno pere surnukehad oma kätega  rusude alt välja.  (Il Messagero)

Nooruki surnukeha kaevatakse täna hommikul L’Aquila tudengite ühiselamu varemetest, päästjad märgivad veel ühe poisi surnukeha asupaika.  Ettevaatlikult edenevad tööd, sest kardetakse, et püstijäänud struktuuriosad võivad veelkord variseda. “Maavärinast on möödas vähem kui 36 tundi, ning teiste samalaadsete kogemuste põhjal, on veel lootust, et me leiame elusalt inimesi, kes on varingujäänuste all lõksus,” ütleb Natale Mazzei, Protezione Civile hädaolukordade osakonna juhataja. (RAI)

Autorid: Oudekki Loone, Bologna ja Kristel Kaaber, Rooma

NB! Eestist pärit maavärinas kannatanud: Itaalia eestlaste kogukond toetab teid kindlasti, kõigega, millega võimalik. Pöörduge Eesti saatkonda, Eesti-Itaalia foorumisse või kirjutage meiliaadressile: immigrata(at)libero.it

Maavärinast kirjutavad veel:

Et haavatud L´Aquila (kotkas) uuesti tiivad avaks (Kristel)

Pidzaamaga magamise kasulikkusest (Katu)