You are currently browsing the category archive for the ‘Abruzzo’ category.

L'Aquila dopo terremotoGiulia, poliitikateaduste tudeng Bolognas, seisab ülikooli hoovis ning ei suuda ilma nuuksumata rääkida, sel esmaspäevasel päeval pärast maavärinat. Tema perekond on Abruzzos ning ta ei saa nendega telefoni teel ühendust, võrk on üle koormatud. Küll sa saad, küll sa saad, lohutavad teda kõik. Kallistatakse.

Maavärina järgsel ööl valitses kõigis Abruzzo linnades viirastuslik atmosfäär, sest majad on tühjad ja hirm ei ole veel haihtunud. Aga vast andis inimestele natukenegi jõudu teadmine, et kaasmaalaste mõtted on nende juures. Nagu ikka Itaalias, raskel hetkel, nagu ikka  maal, kus ennast üks ei tunne. Täna paistab päike ning on soe ilm – see annab inimestele Abruzzos tuge, nende vihmast märgunud riided saavad viimaks taheneda. Kuid intervjuudes televisioonile ei suuda inimesed ikka pisaraid pidada, hääled murduvad – meenutades seda hetke, kui kogu elu tükkideks vajus. Onnas, 250 elanikuga külas, suri 37 ja kolmveerand ajaloolisest linnast on hävinud. Poolel Paganica – umbes viiesaja elanikuga linnast – elanikest ei ole enam kodu. Ajaloolised hooned, kunstiväärtusega kirikud on hävinud – kuid juba tulevadki igalt poolt – pankadest inimesteni – teated, et asutatakse fonde kõige nende taastamise heaks.

Kogu Itaalia mobiliseerub.  Grupp töölisi loobub oma päevapalgast maavärinas kannatanute heaks,  kõigis linnades kogutakse riideid, saapaid, tekke, lähemalolevad toitu ja vett, antakse verd, on avatud suur hulk arveldusarveid raha kogumiseks, mobiliseeritakse vabatahtlikuid, pakutakse ajutist peavarju – näiteks ka majutusklubi Couchsurf kaudu, kuid peaaegu igal foorumilaadsel lehel on mingi grupp, kes omal viisil üritab panustada. Lisaks suured: Monte dei Paschi di Siena, Unicredit, mitmed telefonikompaniid, Itaalia post, Punane Rist, kohalikud omavalitsused…

Avaldame mõned lood inimestest, kelle jaoks 6. aprilli öö kõik muutis – lood, mida on veel sadu ja sadu ja sadu. Konkreetsed nimed, konkreetsed eksistentsid. Kellegi Teekond sai otsa, aga kellegi oma jätkub pitserina rõhuvas hingeseisundis ning kaotusevalus. Üritades iga hinna eest meeles pidada, et homme on jälle päev… ilma koduta, ilma oma linnata,  ilma õe-vennata, ilma sõbrata, ilma ema-isata, ilma lapseta. Inimesed, kes tormasid päästetöötajatele appi paljaste kätega, et kaevata välja kõiki neid, kes rusude alla jäänud, lootes, et sekund kiiremat tööd võib mõne elu päästa.

“Ma ei maganud kodus ja see päästis mu aga praegu loodan ma ainult, et mu kaaslased  elusalt rusude alt välja tuuakse”. Valerio, Tagliacozzost pärit üliõpilane, ei suuda muu peale mõelda ning järgib pisarsilmil ekskavaatori tööd, mis eemaldab neljakorruselise maja blokke Rossi tänaval ja mille teisel korrusel on tema korterikaaslased. (RAI)

Leiti ema, kes surnult oma kahte last kallistas. Nad elasid Campo di Fossa tänava neljakorruselises majas, mis sõna otseses mõttes kokku varises. Grupi sugulaste ees kaevasid päästetöötajad välja ka kolm üliõpilast, kellest üks surnud ja kaks elus.  (Il Messagero)

See oli maailmalõpp. Meie maja kukkus kokku. See on hävinud ning midagi ei ole alles, mida taastada. See on skandaal, see mis juhtus. Kolme kuu jooksul meil on olnud pidevaid tõukeid, mis läksid aina tugevamaks ja tugevamaks. Võimud teadsid kõike täpselt. (Maria Francesco L’Aquilast AFP-le)

Ema pärast sünnitust jookseb haiglast ära koos lapsega, tilguti küljes. “Mulle tehti keisrilõige kell 19.30, aga mul õnnestus põgeneda õmblustega, kingadeta, tilguti küljes.Koos minuga mu ema koos lapsega. Läksin L’Aquila haiglast, kõik põgenesid, ka meedikud.” Tema elu ilusaimast päevast oli saanud õudusunenägu, hirmuga, et leida üles lähedasi.  “Mu ema oli haiglas ööd, et pärast operatsiooni mind aidata,” räägib naine.” Pärast maavärina tõukeid hakkas laest krohvitükke kukkuma. Tõmbasin tilgutid masinatest välja ja mu väike Giorgia värises üleni.” (Il Messagero)

Meie maja L’Aquilas hävis eile öösel, aga me pääsesime välja. Nüüd oleme nagu limbos ja meil on hea meel, et meil telkki on. Esimene tõuge oli kolmveerand üksteist, me mõtlesime välja minna, aga me ei teinud seda, kuna me olime nendega juba nii harjunud. Siis ülemine korrus kukkus alumisele ja koridor hävis. Meie 18-aastane tütar läks voodi alla, nagu teda oli treenitud ja siis me pääsesime välja enne järgmist suurt tõuget. Me olime selles majas elanud 1977. aastast saadik, ilus vana palazzo aastast 1703 ja see on nüüd hävnud. Me ööbime kellegi aias. Ma arvan, et ma ei maga nelja seina vahel veel tükk aega. (Marion Cadman, L’Aquila Inglise kooli õpetaja The Guardianile)

Hukkus “Il Centro” ajakirjaniku ja L’Aquila toimetuse juhataja, 49 aastase Giustino Parisse, pere. Parisse pere maja kokku langemisel Onnas said surma tema lapsed 18 aastane Domenico ja 16 aastane Maria Paola ning isa Domenico. Ema on rasketes tingimustes haiglas, Seni on leitud poja ja vanaisa kehad. (Il Messagero)

“Püüdsin koos reanimatsiooniga päästa nelja last: üks oli 12-13 aastane, teised 4-5 sed, aga ei olenud midagi teha, sest nad olid lämbunud krohvist ja tolmust.” Ei suuda rahu leida Abruzzo tähtsaima keskuse San Salvatore haigla vastsündinute osakonna juhatajae Bernardino Persichetti, kes laste päästmiseks kõik võimaliku tegi. (Il Messagero)

35 aastane metsakaitse töötaja Luigi Giugno suri oma kodu rusude all L’Aquila kesklinnas koos oma naise Giovannaga, kes mõne päeva pärast oleks ilmale toonud nende teise lapse, ning kaheaastase poja Francescoga. Giugno oli olnud teenistuses alates aastast 2000 Territoriaalses Keskkonnakomandos Assergis ja elas L’Aquila kesklinnas, tsoonis, mis eelmise öö maavärina all kõige rohkem kannatas. Kui kolleegid, kes juba olid hõivatud päästetöödega, ei näinud teda hommikul tööle tulemas, läksid nad teda koju otsima ja tõid Giugno pere surnukehad oma kätega  rusude alt välja.  (Il Messagero)

TerremotoNooruki surnukeha kaevatakse täna hommikul L’Aquila tudengite ühiselamu varemetest, päästjad märgivad veel ühe poisi surnukeha asupaika.  Ettevaatlikult edenevad tööd, sest kardetakse, et püstijäänud struktuuriosad võivad veelkord variseda. “Maavärinast on möödas vähem kui 36 tundi, ning teiste samalaadsete kogemuste põhjal, on veel lootust, et me leiame elusalt inimesi, kes on varingujäänuste all lõksus,” ütleb Natale Mazzei, Protezione Civile hädaolukordade osakonna juhataja. (RAI)

Autorid: Oudekki Loone, Bologna ja Kristel Kaaber, Rooma

NB! Eestist pärit maavärinas kannatanud: Itaalia eestlaste kogukond toetab teid kindlasti, kõigega, millega võimalik. Pöörduge Eesti saatkonda, Eesti-Itaalia foorumisse või kirjutage meiliaadressile: immigrata(at)libero.it

Maavärinast kirjutavad veel:

Et haavatud L´Aquila (kotkas) uuesti tiivad avaks (Kristel)

Pidzaamaga magamise kasulikkusest (Katu)

Kui te Abruzzost midagi kuulnud pole, siis see on ilmselt täiesti normaalne. Isegi Itaalia kohalikus ajakirjanduses mainitakse Abruzzot peamiselt vaid ilmaennustuste sektsioonis.

Abruzzo asub Itaalia keskosas, rohkem lõunas kui põhjas, Aadria mere ääres. Turiste käib siin vähe, sest Itaaliasse tullakse peamiselt tutvuma kauni Toskaana, romantilise Veneetsia ja iidse Roomaga. Energilisemad turistid seavad sammud Alpide suusakuurortitesse või selliste lõunamaiste pärlite nagu Sitsiilia, Sardiinia või Amalfi ranniku suunas. Abruzzo ei tule tavaliselt turistidele pähegi.

Erilist kultuuri- või majanduselu Abruzzos ei viljeleta. Kohalike peamised sissetulekuallikad on siin põllu- ja varimajandus või avalikus sektoris töötamine. Samas jällegi ei ole Abruzzos erilisi põletavaid probleeme – näiteks maffia või prügiga seoses, nii nagu teistes Itaalia lõunapoolsemates regioonides tavaks saanud.

Nagu me juba meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti lugudest teame, tuleb justnimelt selliste rahulike kohtadega, kus midagi ei juhtu – nagu näiteks suvised Rootsi väikelinnad või letargilised Itaalia provintsid – eriti tähelepanelik olla. Abruzzos lahvatanud korruptsioonijuhtumid illustreerivad väga ilmekalt lapsdetektiivi sügavat elutarkust. Mõistagi on korruptsioonijuhtumid väga keerukad ja nüansirohked, aga ma üritan võimalikult kokkuvõtlik olla.

Eelmise aasta suvel lahvatas ajakirjanduses skandaal seoses kohaliku tervishoiupealikuga. Itaalias nimelt on selline süsteem, et üldiselt osutavad kodanikele tervishoiuteenuseid riiklikud haiglad, aga kui kodanik riiklikust haiglast abi ei saa, võib ta erakliinikusse minna. Loomulikult peab selleks olema suunamine mingi konkreetse arsti poolt. Sellisel juhul maksab riik erakliinikule raviteenuse eest. Kui ma seda süstemi jõulude paiku ühele endisele Eesti sotsiaalministeeriumi töötajale tutvustasin, tabas ta sekundiga asja tuuma – “Tohoh! Siin on ju selgelt korruptsioon sisse programmeeritud!!”

Mõistagi pole keskmine itaallane oluliselt lollim kui Eesti sotsiaalministeeriumi ametnik. Näiteks Abruzzo kohalikud tervishoiuametnikud ja asjast huvitatud poliitikud hoolitsesid selle eest, et Abruzzo haiged ühte teatud erakliinikusse jõuaksid. Erakliiniku omanik viis teatud poliitikutele kohvritega eurosid vastu. Paraku kasvasid poliitikute rahalised vajadused aastatega justkui pärmitaigen. Kitsikuses erakliiniku omanikul polnud muud teha, kui politseisse minna ja kõik üles tunnistada: ääremärkusena olgu öeldud, et väidetavalt kõrvaldati skeemi tulemusena kokku ca 13 miljonit eurot.

See juhtum viis Abruzzos ennetähtaegsete kohalike valimisteni, mille tulemusena vasaktsentristlik PD (Partito Democratico) troonilt kukkus, korraldati kohalikud valimised, mille võitis mängleva kergusega Berlusconi juhitav paremtsentristlik PdL (Popolo della Libertà ehk ‘Vabaduse rahvas’). Kergus oli ehk tingitud ka sellest, et valimas käisid ainult 53% hääleõigust omavatest (võrreldes eelmiste kohalike valimistega, kus hääletamas käis 68%). On ilmselge, et suurt hulka valijaskonnast (praktiliselt poolt sellest) ei õnnestunud ei ühel ega teisel kandidaadil veenda: oli ju ka PdLi kandidaat  Chiodi eeluurimise all Teramo provintsile tekitatud looduskahju pärast.

Ääremärkusena olgu öeldud, et Abruzzo tervishoiusüsteemil on võrreldes teiste Itaalia regioonidega kõige rohkem võlgu kaelas.

PDLi võidule aitas kindlasti kaasa ka skandaali võtmeisik – Abruzzo regiooni president Ottaviano Del Turco, väga kireva minevikuga mees. Näiteks korruptiivsetel kaheksakümendatel juhtis ta ametiühingu CGIL sotsialistlikku tiiba ja liitus vahetult enne mani pulitet Partito Socialista Italiano’ga, parteiga, mida siiani peetakse Itaalia korruptsiooni sümboliks. Muuhulgas kuulus del Turco 2000-2001 Amato valitsusse finantsministrina ning täitis ka Anti-maffia komitee esimehe kohta.

Seekordsetel valimistel toetas mees hoolimata kohalike elanike vastuseisust väga energiliselt Ortonasse – elumajade, viinamarjaistanduste ja supelranna vahetusse lähedusse – ENI (Itaalia naftakompanii) petrooleumi rafineerimise tehase ehitamist, millele populistlik PDL mõistagi vastu oli. Muide vastu niikaua, kuni võit käes ei olnud. 19.detsembril, kõigest 4 päeva pärast valimisi, vaidlustas valitsus (seesama võitja Chiodi partei PdL valitsus) seaduse, mis blokeeris Ortona rafineerimiskeskuse ehitamise alguse kuni 2009 aasta lõpuni.

Sõnade ja tegude vahel on terve meri, nagu üteldakse Itaalias: valimiskampaania ajal demonstreeritakse keskkonnasõbralikke kavatsusi ja pärast, võimul olles, käivitatakse protsesse, mis ehitamisele tee lahti teevad. Mainimist väärib ka asjaolu, et Ortona linnapea (PdL) on alati üles näidanud oma poolehoidu keskusele.

Eelmainitud kohalike valimiste eel üllatas Itaalia publikut teinegi Abruzzo korruptsiooniskandaal. Nimelt Pescara linnapea Luciano d’Alfonso olla heldelt soosinud teatud kohalikke ärimehi. Põhimõtteliselt kõiki kohalikke Suuri Valgeid Isasid. Näiteks mõningate ehitusprojektide teostamisel, magusatele kruntidele parklate rajamise või matuseteenuste osutamise küsimuses. Vastutasuks mõistagi teened ja rahalised annetused. Korruptsioon ja pettus õitseb muidugi igal pool ja Itaalias pole mõtet unistadagi, et mõnes regioonis korruptsiooni ei eksisteeriks. Mis mind aga isiklikult nende kahe juhtumi puhul väga üllatas, oli itaallaste reaktsioon.

Nimelt mina ootasin, et Abruzzo kodanikud asuvad korruptante hoogsalt hukka mõistma, nagu see koduses Eestis kombeks on. Tõe huvides tuleb muidugi öelda, et näiteks interneti-dissident Beppe Grillo seda ka tegi oma lärmakal moel. Samas jällegi, Abruzzo tuttavatelt kuulsin hoopis teistsuguseid reaktsioone, peamiselt etteheiteid prokuröride ja finantspolitsei aadressil – ‘Einoh, miks just nemad välja valiti?!??’ ‘Mis fakken kohtunike vandenõu need olgu kaitsetute Del Turco ja d’Alfonso vastu!’

Alguses tundus see üllatav ja isegi koomiline. Samas, pisut järele mõeldes sain asjadest aru. Süsteemis, kus kõik kõigi tagant varastavad ja teeneid vahetavad, on kõik patused. Ning tõepoolest – kui kamba patuste seast üks välja valitakse ja koduaresti pannakse, siis mille alusel? Ilmselt oli vahelejäänud korruptant ise loll ega ei teinud finantspolitsei võtmeisikutele mingit teenet, mida oodati? Masendav…

Kindlasti tahavad tähelepanelikud lugejad teada, mis vahelejäänud korruptantidest D’Alfonsost ja Del Turcost nüüd saanud on.

D’Alfonso, kes arreteerimise hetkel esitas tagasiastumisavalduse, võttis jaanuari alguses avalduse tagasi ja produtseeris arstitõendi, mis tõendas, et seoses tervislike probleemidega ei ole tal võimalik oma ametikohustusi täita (15. detsembril oli ta mõistetud koduaresti). Hoolimata raskest haigusest leiab vapper D’Alfonso endas siiski jõudu osalemaks kohalikel agropidudel. Uurimistel on ta seni ütluste andmisest keeldunud. Prokuratuur on praeguseks suutnud näidata, et D’Alfonso ostis vahemikus 2003-2006 isiklikke asju umbes 200 miljoni euro ulatuses sularahas, mille päritolu ei ole mees suutnud tõendada. Kuid ka ametis olevad linnavalitsuse töötajad – või projektipõhised töötajad – ei ole just rõõmsa meelega nõus uurijatega koostööd tegema.

Del Turcole määrati kakskümmendkaheksa päevaks kartsa, kus ta viibis lausa kolm päeva. Peale seda hängib ta rõõmsalt ringi ning osaleb samuti kohalikel seltskonnaüritustel ja Abruzzo agropidudel, olles uurimise ajaks ametlikult mõistetud koduaresti oma päritolukohas Collelongos. 14-15. detsembril valimiste ajal andis ka korruptant Del Turco endise PD esindajana oma hääle juba PdLile ja teatas oma võimalust kavatsustest kandideerida Europarlamnti PdL ridades…

Uurimine jätkub, hetkel aktiivselt – kuid kui kaua see kestab, seda ei julge isegi ajakirjandus ennustada. Vahepeal tuleb aga kohtu ette astuda hoopis praegusel linnapeal Gianni Chiodil, protsess seadusvastase prügila ehitamise üle algab 20. aprillil 2009.

Autor: Katu, Milano

Artikli tarbeks kogusid fakte ka Kristel Kaaber ja Oudekki Loone

Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta