Sa mäletad kui olid fašist ja viskasid Rooma tervitust?

Mussolini sünnipaik

“Kui sa kirjutad Mussolinist, kirjuta, et ta oli suurepärane riigijuht. Kirjuta, et tema ainus viga oli natsidega mesti löömine ja sõtta astumine – sõja kaotamine! Kõik muu, mida ta tegi, oli suurepärane” Enzo silmad lähevad särama, kui ta mulle seda ütleb – palju enam, kui hetk tagasi, kui me selle seitsmekümnekuue aastase mehega ühes Bertinoro osterias jalgpalli üle olime vaielnud.

Itaalia, milles elan mina, need, kes on minu sõbrad, arvavad, et Mussolini oli kurjategija, maailma saast, vaatamata sellele, et tema tegude hulgas võis olla ka midagi positiivset – teatud avalikud tööd, sotsiaalabi jne – mille loomine oli tol ajal nagunii üldiseks suundumiseks.

Kuid Itaalia on harva sisemiselt ühtne, võib-olla ehk mõnikord ainult esteetilistel või gurmaanlikel alustel, aga poliitilistes väärtustes ning ühiskondlikes valikutes ollakse alati lõhenenud, mõnikord kaheks, mõnikord rohkemakski. Arvamus Mussolinist ning fašismist on üks neist lõhedest.

Kolm aspekti Mussolinist

Fascio littorio

20 aastat Mussolini valitsust on liiga pikk aeg, et seda tervenisti ühte artiklisse mahutada, fašistlikust ideoloogiast rääkimata. Ent on mõned lood, mis teda ning tema korda väga hästi iseloomustavad, kirjeldavad selgelt, mislaadi inimesega oli tegemist ja millised olid tema võitluskaaslased.

Mussolini haaras võimu marsiga Roomale 1922. aasta oktoobris – teades, et nii ärimehed, sõjavägi kui ka parempoolsed poliitikud teda toetavad: kõik, kellel oli põhjust mitte soovide tööliste revolutsiooni, mis  tookord tundus veel reaalsusena. See marss tähendas muidugi pigem fašistide kogunemist Rooma ning sealseid sümboolse tähendusega paraade. Kuigi Mussolini püüdis luua müüti heroilist sõjaväemarsist Rooma peale tema enda juhtimisel, siis seda tegelikkuses ei toimunud, Mussolini ja tema sõbrad tulid Rooma Milanost rongiga. Kui Itaalia sõjavägi oleks tahtnud (kui oleks vastav käsk antud), siis oleks marss Roomale sõrmenipsuga laiali aetud, et aga kuningale Mussolini tegevus oli meeltmööda, siis lasti tal rahus võim võtta.

Tegelikult kuulub juba Mussolini tolleaegsesse valitsemisaega aspekt, mis demonstreerib, miks arutelud “mis oleks saanud, kui Mussolini poleks Teise maailmasõtta astunud” kuuluvad pigem ulmekirjanduse valdkonda kui reaalsesse poliitikateanalüüsi: Mussolini jaoks oli vägivald diplomaatiline vahend. 1923. aastal tapeti Kreeka ja Albaania piiri lähedal neli Itaalia sõdurit. Sõdurid olid seal Rahvaste Liidu komisjoni assisteerimas, seda komisjoni, mis tegeles Kreeka ja Albaania piiriküsimuse lahendamisega. Itaalia esitas Kreekale ultimaatumi, nõudes 50 miljonit liiri reparatsioone ja süüdlaste mahalaskmist. Kreeka ei suutnud aga süüdlasi leida ning vastuseks pommitasid Itaalia väed Corfu saart, ning okupeerisid selle, tappes vähemalt 15 tsiviilisikut. Rahvaste Liit tegi otsuse Itaalia kasuks – Mussolini ähvardas, et Itaalia astub sealt välja – ning Kreeka oli sunnitud maksma reparatsioone.

Võimule jäämiseks jätkas Mussolini manipuleerimist, 1923. aastal vastu võetud valimisseadus (legge Acerbo) tegi Itaaliast ühe valimisringkonna. Nimekirjade suurus oli piiratud kahe kolmandikuga kohtade üldarvust (seega 356 535-st) ja nimekiri, kes saavutas enamuse rohkem kui 25% häältest osutus täies ulatuses valituks. Ülejäänud 179 kohta kuulusid sel puhul jagamisele vähemusse jäänud nimekirjade vahel vastavalt 1919. aasta proportsionaalsele normile.

Mussolini pani kokku Lista nazionale fašistidest, demosotsiaalidest, liberaalidest, mitmetest parempoolsetest ning mõningatest teistest, tuntud ka Listone (suur nimekiri) nime all. Vähendamaks veelgi opositsiooniparteide kohti moodustasid fašistliku partei ekstreemsed liikmed (need, kes ei tahtnud ka mõõdukate parempoolsetega koostööd teha) eraldi nimekirja, Lista nazionale bis, mille sümbolil oli Rooma kotkas (aquila romana) ja fascio littorio, Listone sümboliks oli lihtsalt fascio littorio.

Vaatamata sammudele, mis oleksid taganud JOKK-võidu, tundusid fašistid leidvat, et parem on kui vastaseid üldse ei oleks või nad vähemalt suu kinni hoiaksid – vägivald oli ka sisepoliitiline vahend. Valimisnimekirja esitamiseks oli vaja koguda 300-500 allkirja, mis oleksid notari poolt kinnitatud. Fašistliku partei liikmed ja poolehoidjad sekkusid nende nimekirjade loomisse “provokatsioonidega”, mis tähendas muuhulgas ka näiteks notari läbipeksmist, allkirjastatud lehtede äravõtmist ning muud laadi vägivalda; fašistid segasid ka valimiskoosolekuid,  näiteks Genovas privaatkonverentsi korraldanud sotsialistliku pareti esindaja ei saanud isegi mitte suud avada, kuna fašistid tungisid relvastatult saali ning tegid koosoleku toimumise võimatuks. Sotsialist Giacomo Matteotti sõnul 60 nende kandidaati sajast ei saanud oma piirkonnas vabalt liikuda ning vähemalt üks neist, härra Piccinini, tapeti oma maja ees.

Mussolini telegrafeeris kõikidesse prefektuuridesse, et tuleb rakedada iga jõupingutus selleks, et garanteerida Lista Nazionale võit: läbi võitluse mitte-osalemise vastu, läbi propaganda “kuidas täita valimissedelit korrektselt” ja eriti  läbi manifestatsioonide ja avalike patriootlike ja religioossete ürituste, kus ainult fašistid võisid ennast demonstreerida kui ainsad legitiimsuse hoidjad ja rahva esindajad.

Ka valimispäeval endal võis valimisjaoskondades näha inimesi, kes jälgisid, kuidas hääletati ning hääletussedelite puhul oli hiljem näha, et paljud neist olid suhteliselt kindlalt täidetud sama käega. Hääletuse salajasus ning võimalus vahelesegamata selles protseduuris osaleda oli tagatud üldjoontes vaid neile, kellest teati olevat fašistide pooldajad. Kõige selle tulemina sai Listone 1924. aasta valimistel 60% häältest ja 356 deputaati, sellele lisaks veel “lista bis” 4,8% häältest ning 16 kohta, andes kokku 375 parlamendi liiget, kellest 275 olid Üleriigilise Fašistliku partei liikmed.

Enamik ajalehtedest protesteeris niisuguste valimiste vastu, osutades vägivallale ja rikkumistele, vaid mõned üksikud tunnistasid üleriikliku bloki võitu. 30. mail tõuseb Camera arutelul Giacomo Matteotti, sotsialistide esindaja, ning esineb kõnega, kus loeb üles kõik valimiste protseduuris ette tulnud rikkumiste liigid, koos konkreetsete näidetega, nimetades nimesid. Parlament ei kuula teda muidugi rahus, mitmeid kordi nõutakse tema kõne lõpetamist, hõigatakse iroonilisi kommentaare – eriti aktiivne oli üks fašistide esindaja onorevole Farinacci – millele opositsioon reageerib vastulausetega, viimastelt saab Matteotti ka omajagu aplause. Presidente nõuab siiski vaikust ja kuigi ta palub Matteottil korduvalt olla lühem, siis tagab ta mehele võimaluse oma kõne lõpule viia. Mõned Lista Nazionale liikmed lahkuvad vihaselt saalist  Matteotti nõuab oma sõnavõtu lõpus valimiste tühistamist rikkumiste tõttu. Tema ettepanek hääletatakse maha. Siiski õnnitlevad pooldajad Matteottit julgete sõnade eest. Matteotti vastab ainult: “mina pidasin oma kõne ära. Teie hakake nüüd minu matusekõnet ette valmistama”

10. juunil 1924 röövivad fašistlikud skuadristid Matteotti, tema laiba leiab sama aasta augustis üks koer. Mõrvar, Amerigo Dumini, teatas endast Mussolinile natukene pärast selle teo sooritamist, Mussolini püüdis teda peita, kuid tunnistajad olid näinud autot, millega Matteotti keha transporditi, ning see sidus Dumini mõrvaga. See sündmus tekitab suure rahulolematuse ühiskonnas, fašismi esimese kriisi. Kuigi nii opositsiooni ajalehed kui ka mõned Mussolini liitlased osutavad talle kui teo tellijale, siis Mussolinile süüdistust ei esitata. 1926. aastal tapjate üle peetud kohtuprotsessis juhib kaitset tollane fašistliku partei peasekretär Roberto Farinacci, toosama mees, kes oli Matteotti kõned parlamendis katkestada püüdnud. Kolm skuadristi (Dumini, Albino Volpi ja Amleto Poveromo) mõistetakse süüdi tahtmatus tapmises, karistuseks 6 aastat vangistust.

1947. aastal võetakse Itaalias vastu dekreet (Decreto Luogotenenziale del 27.7.1944 n.159), mis tunnistab potentsiaalselt tühiseks kõik fašistliku epohhi vanglakaristused, mis olid pikemad kui kolm aastat. Matteotti röövinud ja mõrvanud Giunta, Rossi, Dumini, Viola, Poveromo, Malacria, Filippelli, Panzeri üle peetakse taas kohut, ning Dumini, Volpi ja Poveromo mõistetakse mõrva eest eluks ajaks vangi (mis hiljem asendati 30-aastase tähtajaga). Mussolini võimalikust osalusest ei räägita ka seekord midagi.

Paljud Mussolini valikud võimul ning eralus näitavad minu arvates selgelt tema vastikut, argpükslikku nurjatust, ilmekaimalt kirjeldab seda ehk lugu ta esimesest abikaasast. Enne kui Mussolinist sai il duce, siis kohtus ta naisega, kelle nime oli Ida Dalser. Dalser sünnitas 1915. aastal poja, Benito Albino, kelle Mussolini tunnistas ametlikult oma lapseks.

Samal, 1915. aastal abiellub Mussolini aga oma sünnilinnast Predappiost pärit Rachele Guidiga: kui Ida Dalser sellest teada saab, siis nõuab ta loomulikult omaenda legaalset tunnistamist. Asjaolust, kas Mussolini ka Dalseriga ametlikult abielus oli, pole kahjuks üheseltmõistetavaid tõendeid, kuna pärast võimuhaaramist nõudis Mussolini nimelt kõigi paberite hävitamist, mis teda naisega sidusid. Kuid hävitamist ei suudetud teha täielikult, näiteks jäid kahe silma vahele Milano comune poolt väljastatud dokument, mis nõuab Mussolinilt oma abikaasa Ida Dalseri tarbeks ülalpidamiskulusid.

Ida Dalser jätkab oma staatuse kinnitamist, vaatamata Mussolini-poolsele ignoreerimisele. Veel enam, ta süüdistab meest reetmises väites, et Mussolini võttis altkäemaksu Prantsuse valitsuselt, mõjutamaks alguses Esimeses maailmasõjas neutraalne olnud Itaalia astumist sõtta Austria vastu. 1926. aastal paigutatakse Ida Dalser vägivaldselt psühhiaatriahaiglasse, kus järgnevad korduvad elektrišokid ning teised keha ning vaimu hävitavad “protseduurid”. Naine sureb S. Clemente della Venezia psühhiaatriahaiglas 1937. aastal ajuverejooksu.

Benito Albino ei näe ema pärast 1926. aastat enam iialgi.  Tal õnnestub siiski lõpetada kool ning kuidagiviisi endale elatist teenida, olles pidevalt poliitilise politsei jälgimise all. Poisilt nõutakse, et ta lõpetaks igasuguse viitamise sellele, et Mussolini on tema isa. Hiljem suletiakse ka Albino psühhiaatriahaiglasse, kus ta 1942. aastal, pärast korduvaid koomat esilekutsuvaid süste,  sureb, olles vaid 27-aastane. Mussolini, olles oma võimu absoluutses tipus, ignoreeris nende kahe inimese kannatusi täielikult.

1978. aastal suletakse Itaalias kõik psühhiaatriahaiglad. Abivajavaid inimesi aitavad nüüdseni psühholoogid, psühhiaatrid, õed ja sotsiaaltöötajad nende kodudes või ambulatoorses korras.

Parem või vasak?

Cripta Mussolini

Enzo räägib mulle ka, et kuigi Mussolinit nimetatakse mõnikord vasakpoolseks, siis tegelikult oli ta “poliitikaülene” juht – kes suutis kaitsta tööliste huve, olemata kommunist. Sõnale kommunist jätkub pikk, mahlakas ja vihkav kirumine viimaste aadressil.

Mussolini oli kuni 1914. aastani Itaalia Sotsialistliku Partei vasakpoolse tiiva – Massimalisti – juht. Tuleb tähele panna, et juba 1914. aastal, kui Mussolini PSI-st lahkus, siis ülistas ta oma sõnavõttudes Esimese maailmasõda ning selle vägivalda, olles tihedalt seotud anarhosündikalist Soreliga (ja väidetavalt ka Prantsuse valitsuse rahadega, seda ei kõnelenud mitte ainult Ida Dalser).

Kuid tema pigem vasakpoolne taust väljendub ka 1919. aastal loodud Fasci Italiani di Combattimento, esimese fašistliku partei algses programmis, kus muuhulgas nõuti hääleõiguse laiendamist naistele, hääletamispiiri alandamist 25-lt eluaastalt kaheksateistkümnele, tööpäeva lühendamist kaheksale tunnile, tööliste esindajate nimetamist ettevõtete nõukogudesse, kõigi Itaalia territoorimil olevate kirikuvarade võõrandamist riigile jne.

Mussolini ei püsinud nendele algsetele ideedele kuigi kaua truu. Aastaid 1919-20 nimetatakse Itaalia ajaloos mõnikord “punaseks biennaaliks”, mida iseloomustavad tõepoolest “revolutsioonilised massid”, kes ootasid, et PSI juhtkond alustaks revolutsiooni – okupeeriti vabrikuid, blokeeriti igasugused Itaalia võidu tähistamised Esimeses maailmasõjas jne jne. PSI aga vaikis. Nähes, et revolutsiooni ei tule ja PSI on sisuliselt läbi kukkunud, otsisid ülemklassid oma positsiooni säilitamiseks liidrit ja leidsid Mussolini – võib-olla ka juhuslikult, mitte tänu viimase suurepärastele poliitikuomadustele. Võimu nimel kirjutas Mussolini oma programmi ümber, konservatiivseks, ning, tänu suurkodanluse ning militaarringkondade toetusele, PSI jäetud vaakumile ja taaskord õnnele, pääses Mussolini võimule, kus ta – väga stabiilselt – püsis kakskümmend aastat.

Mussolini fašismi märkimistväärivaim ideoloogiline aspekt oli ehk riigikesksus, kus riik seati moraalselt olulisemaks isikust ning kus inimene sai end poliitiliselt teostada ainult läbi riigi. Kuid Mussolini võim ise püsis kõigi kahekümne aasta jooksul pigem oportunistlikuna, otsides vastuseid ettekerkivatele üksiksündmustele, mitte viies süstemaatiliselt ellu mingit poliitilist strateegiat või programmi. Nii oli riigi rolli laiendamine majanduselus mitte niivõrd tingitud “riigi” kui absoluutse väärtuse olulisusest või sotsialistlikest väärtustest vaid seda kasutati õlekõrrena 1929. majanduskriisi tagajärjel. Mussolini Saksamaa-vastane välispoliitika keeras ennast Saksamaa-pooldajaks samuti pigem väliste jõudude tulemuse kui strateegilise kaalutlemise ning ideoloogia tõttu.

Mussolini võim ei olnud kunagi absoluutne, Itaalia oli Mussolini ajal kuningriik ning näiteks Carabinieri, sõjavägi ja diplomaatiline korpus allusid alati kuningale. Mussolini ei puutunud ka majanduslikke eliite – nagu näiteks perekond Agnelli, FIATi omanik – samuti säilitasid teatud laadi iseseisvuse ka ülikoolid. Professorid pidid küll kinnitama, et nad ei ole fašismi vastu, kuid pärast seda olid nad vabad mõtlema ja õpetama (võib-olla Mussolini oleks neid tahtnud allutada, aga see oleks tähendanud talle suure toetusbaasi kaotamist, tähtajatu lepinguga professor on üks kindlamaid positsioone Itaalia ühiskonnas).

Kas Mussolini lõi korra?

Mussolini imetlejad ütlevad sageli, et rongid käisid õigel ajal. Enzo kinnitab: “jah, Mussolini piiras vabadusi, aga tema ajal oli selles riigis kord“. Ma ei vaidle talle vastu, sest ma tahan kuulata, mida ta veel räägib ning teiseks ei usu ma, et mul oleks mingitki võimalust meest ümber veenda. Ta ütleks, nagu kõik fašistid, isegi siis, kui ma fašismi kohta midagi “head” ütlen, “me ne frego” ehk mul suva, moto, mis Mussolini režiimi ajal seintele riputati.

Giacomo Matteotti ütles oma eelpoolmainitud kõnes, oma elu viimases, fašistidele niimoodi:

Te ütlete iga päev, et tahate taastada riigi ja seaduse autoriteeti. Tehke siis seda, seni kuni on veel aega, vastasel juhul te tõesti, tõepoolest hävitate selle, mis on kõige põhimiseks olemuseks, rahva moraalse palge [la ragione morale della Nazione]. Ärge hoidke enam meie riiki jaotatuna härrasteks ja subjektideks, sest see toob kaasa ainult minemaajamise ja mässu. Kui aga vabadus on tagatud, siis võib küll tekkidavigu, ajutisi liiasusi, aga itaalia rahvas, nagu iga teine, on näidanud end teadvat kuidas ise oma vigu parandada.

Kuid teda ei kuulatud. Fašistlikule perioodile tagasi vaadates ei saa ma seda,  mis tolles Itaalias toimus, kuidagi nimetada korraks.  Ent kuidas diktatuurid end alati korra tagajana esitavad ning kuidas nad seda müüti tekitavad, selgitab taas väga hästi üks lugu Mussolini Itaaliast, lugu fotograaf Gino Girolimonist.

1924-28 aastani õõvastas Roomat mõrvaseeria, kus ohvriteks olid seitse väikest last, röövitud, vägistatud ja tapetud. Esimene lastest, neljane Emma Giacobini röövitakse 1924. aasta 31 märtsil avalikust pargist ning leitakse päev hiljem vägivallatunnustega, kui siiski elusana. Paar kuud hiljem järgneb teise väikse tüdruku, Armanda Leonardi, röövimine, vägistamine ja surm. Ajalehed korjavad üles rahva ahastustunde ja hakkasid nõudma kurjategija kiiret vangistamist. Närviline Mussolini, kes ei soovi, et jääks mulje nagu tema režiim ei suudaks tagada korda kutsub enda juurde politseiülema Artur Bocchini ning nõudis, et see tagaks võimalikult kiiresti mõrvade kohtusseviimise.

Järgnevatel aastatel leitakse veel viis tapetud last, samasuguste vägivallatunnustega

Politsei arreteerib ühe pedofiiliakuulsega kirikuteenri ning ühe kutsari, kuid kummagi tegevused ei sobi faktidega, mis politseil mõrvade kohta on. Õnnetu kutsar tunneb end nii häbistatuna, et otsustab mürgi abil siit maailmast lahkuda. Erinevate tunnistuste põhjal – tunnistajateks on muuhulgas ka üks 12-aastane toatüdruk – koostab politsei kahtlusaluse profiili, milleks on noor poissmees, umbes 38-aastane, rohelise Peugeot’ omanik, kes tiirutab autoga mööda linna, otsides seiklusi – Gino Girolimoni. Ajalehed rõhutavad, et Girolimonil oli kaks maja, millest fantaasia abil joonistub kiiresti rahva teadvusse pilt inimesest, kes elab ühes ning hoiab oma ohvreid teises majas, hämmastunult arutleti selle üle, miks signor Girolimoni kapp sisaldas tervelt 12 ülikonda. Kõneldakse, et Girolimonil oli kombeks lapsi vaadata ja neile karamelle kinkida.

Kinniste uste taga tehti kindlaks, et Girolimoni ei olnud Armanda Leonardi röövimise ajal Roomas, samuti, et 12-aastane toatüdruk töötas ühe kauni naise juures ning oli tema ja signor Girolimoni salajaste armastuskirjade postiljoniks. Mees ei olnud end kaitsnud, et vältida naise nimetamist abielurikkujaks. Politseile tekkis aina enam tõendeid, et Girolimoni oli süütu.

Aga avalikkus oli juba veendunud, et Girolimoni on monstrum, kes on tütarlaste surmas süüdi, nende hulgas ka Mussolini, kelle see andis kindluse, et tema režiim suudab tabada kurjategijad. Girolimoni arreteeritakse 7. mail 1927. Ta on seisnud pikalt ühe maja ees, püüdes leida võimalust oma armukesele kirja edasi saatmiseks, kuid tütarlaps hakkab vastu, karjub: ning sellest piisab, et arreerida Girolimoni kohutava süüdistusega, ajalehed saavad viimaks ometi trükkida pealkirjad: “Rooma koletis on kinni võetud”.

9. maiks ilmuvad “vastuvaidlematud tõendid” Girolimoni vastu. Kriminoloog Samuele Ottolenghi kinnitab, et arreteeritul on kurjategija iseloomu tunnistavad omadused. Leidub inimesi, kes kasutavad Girolimoni vastu fakti, et tal ei ole vuntse, samal ajal kui kurjategijal olevat need olnud: järelikult püüdis Girolimoni vuntse maha ajades uuringuid takistada.  Il Duce tahe ning mure oma riigi pärast ei jää tulemiteta ning kõik kurjategijad avastatakse, kirjutakakse ajalehtedes.

Girolimonil ei puudu siiski ka toetajad. Avaliku korra komissar [commissario di Pubblica Sicurezza] Giuseppe Dosi lammutab süstemaatiliselt kõik õrnad sidemed, mis seovad tõendeid Girolimoni isikuga. Eeluurimiskohtunik vabastabki Girolimoni kõigist süüdistustest, pärast seda kui isegi prokurör Mariangeli kinnitab, et Girolimoni “ei ole seda tegu toime pannud”.

Girolimoni vabastamine aga ei saa mingit tähelepanu: poliitilise mugavuse tagamiseks peidetakse see uudis ajalehede sisekülgedele, pressides info kokku kahte ritta – kui niigi palju. Mõne aja pärast vabastatakse Girolimoni vahi alt, täielikus vaikuses, üteldakse: “minge” ja mees leiab end tänavalt, rikutud eluga. Aastateks jääb Girolimoni nimi pedofiili ja vägistaja sünonüümiks ning kõik tema nõuded reaalseid fakte avaldada põrkuvad autoriteetide keelduva müüri vastu. Vaja ei ole mitte tõde, vaid muljet, et kurjategijad on kiiresti kinni võetud, vaja on muljet korrast, mitte seadust või tõde.

Komissar Dosi aga jätkab mõrvaseeria uurimist, kuni kõik faktid näitavad ühele mehele: anglikaani preestrile nimega Ralph Lyonel Brydges, kellel on ka eelnevaid karistusi laste väärkohtlemise pärast. Dosi palub oma ülemustelt avaliku süüdistuse alustamist, kuid leiab ainult suletud uksed. Dosil õnnestub kohata Brydges’i 1928 Genova sadamas, kus too üritab laevale minna, et Itaaliast lahkuda. Dosi arreteerib ta süüdistusega Rooma tüdrukute tapmises. Brydges tuuakse Rooma ülekuulamisele, suletakse kolmeks kuuks psühhiaatriahaiglasse. Kuid kuna tema süüdimõistmine võiks tuua potentsiaalseid probleeme Vatikani (kes oli aktiivne Girolimoni süüdistaja) ning Anglikaani kirikuga ning potentsiaalselt ka Inglismaaga, lastakse Brydges vabaks ning ta lahkub Itaaliast. Komissar Dosi paigutatakse ümber Assisisse ning nõutakse, et ta “unustaks juhtumi”. Varsti mees ka arreteeritakse ning suletakse ka kaheksateistkümneks kuuks psühhiaatriahaiglasse, kust Dosi vabaneb 1940. aastal.

Pärast sõda naaseb komissar politseiteenistusse, saab questoreks ning siirdub ka tööle Interpoli.

Gino Girolimoni sureb 1961. aastal, tema matustel on vaid mõned üksikud sõbrad nende hulgas ka komissar Dosi.

Diktatuurid ei loo korda. Juba Dosi ning Girolimoni pärast ei saa ma kuidagi nõustuda väitega, nagu Mussolini oleks Itaalias korra kehtestanud. Diktatuurid ei saa olla samal ajal seadusele põhinevad õigusriigid, sest diktatuurid sobival juhusel teevad omaenda seadusi ümber või ignoreerivad neid. Mussolini valitsusajast rääkides võiks veel pikalt kirjeldada tolleaegset korruptsiooni, luksuseselavaid kõrgeid ametnikke, kes karistamatult varastasid. FIAT-l õnnestus kohustada sõjaväge eksklusiivselt ostma vaid nende toodangut, jättes välja kõik muud tootjad. Reggio Emilias võib kohata ikka veel kibedust, sest just seal töötas Officine Meccaniche Reggiane välja kiire ning kergeltmanööverdatava ühekohaline hävituslennuku, mis teises maailmasõjas oli üks kõige hinnatumatest. FIATi ja sõjaväe korruptiivse kokkuleppe tõttu hukkusid Itaalia sõdurid, sest riik ei suutnud isegi omaenda ressursse mõistlikult kasutada – kuigi lõpuks, Teise maailmasõja puhkemisel Reggiane ignoreerimine siiski lõpetati, kuid selle areng oleks võinud sootuks teistsugune olla.

Mõnikord nimetatakse selleks “korraks” sotsiaalse konflikti puudumist, aga see ei ole õige. Sotsiaalne konflikt iseenesest ei näita “korra puudumist”, sotsiaalne konflikt ei ole ühiskonna haigus vaid palavik, mis indikeerib, et midagi on valesti. Hävitades selle indikaatori lükkab diktatuur tavaliselt lihtsalt probleemi plahvatamist edasi. Lisaks, terroriseerides kõiki, kes probleemidele osutavad, õpetab seesugune kord inimestele argpükslust, pealekaebamist, konformismi. Kuid režiimi lõppedes – või liigpikalt kestes – jõuab ühiskond ikkagi olukorda, kus tuleb tõtt vaadata kurjategijate merega, korruptantide merega, ignorantide merega – probleem, mida Eesti lugejad hästi tunnevad.

Mussolini haual

Predappio kalmistu

Seda kõike teades lähen ma ikkagi Predappiosse, et oma silmaga näha, kui tugev on müüt. Just Predappios, tillukeses Romagna linnas Mussolini sündis ning praeguseks on see muutunud peaaegu tema muuseumiks. Saab külastada Mussolini sünnimaja, ajaleheputkast võib osta fašistliku sümboolikaga märgikesi. Predappio külje alla, hiiglaslikku perekrüpti on Mussolini ka maetud.

Läheme kolmekesi, kõigil sama huvi ning keegi meist ei tunneks ennast seal vist üksi hästi. Surnuaeda on kerge leida ning ma ei pea teed küsima, juba mõte, et ma peaksin ütlema suvalisele möödakäijale Predappios “vabandage, kus siin kalmistu on” tekitab minus ebamugavuse. Ma ei otsi seda ju selle pärast, mida nemad mõtlevad!

Krüpt ise paikneb otse peavärava vastas. Seisatame seal ees korra, et pilti teha, vestleme vaikselt Eesti keeles. Tuleb üks perekond: ema, isa, umbes viieteistkümne-aastane tüdruk ja ligi kahekümnene poiss. Nad vaatavad meid, rõõmsa aupaklikkusega. Ma peaaegu kuulen nende mõtteid isegi välismaal austatakse Mussolinit või fašistid teisest riigist. Ma igaks juhuks ei näita, et ma itaalia keelt mõistan, sest fašistidega olen ma varem piisavalt vestelnud. Pealegi ei taha ma neile valetada vaid pigem vaikselt vaadelda.

Krüptis tekib tunne nagu oleksin Vatikanis, aga mitte kunstiväärtuste vaid õhkkonna poolest. Hiiglaslik Mussolini büst tema haua kohal, kuhu on asetatud fascia – selle ümber on trikoloor. Inimesed mööduvad vaikselt ja vaatavad pühal ilmel. Igaüks võib kirjutada oma mõtteid hauaraamatusse – see on täis igavese truuduse kinnitusi, seda, et il Duce oli Itaalia ainus tõeline juht ja tema mõtteid hoitakse elus.

“Fašistidele on Milanos ruumi vaid Piazzale Loretol” – umbes nii seisab ühel Milano centro sociale loosungil. Seal, kuhu Mussolini surnukeha jalgupidi üles riputati, kui partisanid mehe olid tabanud katsel Itaaliast põgeneda.

Üks vana naine seisab krüptis ja vaatab pühaliku ilmega. Siis hakkab ta pisaraid pühkima. Tihti üteldakse, et partisanide probleem ei olnud mitte see, et nad fašiste tapsid, vaid et nad tapsid neid liiga vähe.  Liiga vähe ning fašistlikud ametnikud said tööle naasta ning Itaalia arengu viia tinastesse seitsmekümnendatesse, berlusconianismi ja põhiseaduse mittetäitmisse. Vaadates seda naist nutmas, mõistan ma väga hästi, miks partisanid nii toimisid, miks nad ei tapnud rohkem. Partisanid olid inimesed. Inimesed.

Üks mu sõpradest läheb välja, et meid, kes me fotosid teeme, seal oodata. Ta jutustab pärast, et algusesnähtud perekonna poeg väljus kohe pärast teda, lähenes otsimaks kontakti. Mu sõber tegi emotsioonitu kivinäo ning samal hetkel väljus ka ülejäänud perekond. Poiss pöördus seepeale krüpti poole, viskas käe Rooma tervituseks ning heitis seejärel mu sõbrale uhke pilgu.

Bolognasse tagasi tulles me kuulame  Lombardia partisanilaulu “La Badoglieide” üle ja üle ja üle.

autor: Oudekki Loone, Bologna

O Badoglio, o Pietro Badoglio
ingrassato dal Fascio Littorio,
col tuo degno compare Vittorio
ci hai già rotto abbastanza i coglion.

Oo Badoglio, oo Pietro Badoglio
rasva läinud Fascio Littorio’ist
koos samaväärse Vittorioga
oled oma perse küllalt tõmmanud lohku

T’ l’as mai dit parei,
t’ l’as mai fait parei,
t’ l’as mai dit, t’ l’as mai fait,
t’ l’as mai dit parei,
t’ l’as mai dilu: sì sì
t’ l’as mai falu: no no
tutto questo salvarti non può.

Ei ole eal öelnud nii
ei ole eal teinud nii
ei ole sa eal öelnd, ei ole sa eal teind
ei ole eal öelnud nii
pole sa eal seda öelnud: jaa-jaa
pole sa eal seda teinud: ei-ei
see kõik sind päästa ei saa!

Ti ricordi quand’eri fascista
e facevi il saluto romano
ed al Duce stringevi la mano?
sei davvero un gran bel porcaccion.

Sa mäletad, kui olid fašist
ja viskasid Rooma tervitust
ja Ducel sa surusid kätt?
Oled tõesti üks väga suur siga

Ti ricordi l’impresa d’Etiopia
e il ducato di Addis Abeba?
meritavi di prendere l’ameba
ed invece facevi i milion.

Sa mäletad ettevõtmist Etioopias
ja Addis Abeba hertsogkonda?
Sa oleks pidanud saama viiruse
kuid said hoopis miljoneid.

Ti ricordi la guerra di Francia
che l’Italia copriva d’infamia?
ma tu intanto prendevi la mancia
e col Duce facevi ispezion.

Sa mäletad sõda Prantsusmaal,
mis Itaalia kattis häbiga
aga sina võtsid hoopis meelehead
ja koos Ducega käisid inspekteerimas

Ti ricordi la guerra di Grecia
e i soldati mandati al macello,
e tu allora per farti più bello
rassegnavi le tue dimission?

Sa mäletad sõda Kreekas
ja sõdureid, kes saadeti veresauna
ja sina, et end kaunistada veelenam
astusid tagasi oma kohalt

A Grazzano giocavi alle bocce
mentre in Russia crepavan gli alpini,
ma che importa ci sono i quattrini
e si aspetta la grande occasion.

Grazzanos mängisid bocce
samal ajal Venemaal kärvasid alpinid
aga mis see loeb, kui on rahakest
ja saab oodata suurt võimalust

L’occasione infine è arrivata,
è arrivata alla fine di luglio
ed allor, per domare il subbuglio,
ti mettevi a fare il dittator.

Võimalus lõpuks ju tuli
jõudis kohale juuli lõpus
ja siis, taltsutamaks kaost
sa võtsid ja hakkasid diktaatoriks

Gli squadristi li hai richiamati,
gli antifascisti li hai messi in galera,
la camicia non era più nera
ma il fascismo restava il padron.

Skuadristid sa kutsusid tagasi,
antifašistid panid sa vangi
särkide värv enam polnud must
aga peremeheks jäi ikka fašism

Era tuo quell’Adami Rossi
che a Torino sparava ai borghesi;
se durava ancora due mesi
tutti quanti facevi ammazzar.

Olid sinu too Adami Rossi,
kes Torinos  kodanikke tulistas
kui oleks kestnud veel kuud paar
oleksid maha löönud nad kõik

Mentre tu sull’amor di Petacci
t’affannavi a dar fiato alle trombe,
sull’Italia calavan le bombe
e Vittorio calava i calzon.

Kui sina Petacci afäärist
igal nurgal puhusid sarve
Itaaliale kukkusid pommid
ja Vittoriol kukkusid püksid

I calzoni li hai calati
anche tu nello stesso momento,
ti credevi di fare un portento
ed invece facevi pietà.

Püksid kukkusid sinulgi
just selsamal hetkel
sa uskusid end tegemast imet
aga tegid end ainult lolliks

Ti ricordi la fuga ingloriosa
con il re, verso terre sicure?
Siete proprio due sporche figure
meritate la fucilazion.

Sa mäletad kuulsusetut põgenemist
kuningaga mestis, ohutule maale?
Olete lihtsalt kaks räpast kuju
ja väärite mahakõmmutamist

Noi crepiamo sui monti d’Italia
mentre voi ve ne state tranquilli,
ma non crederci tanto imbecilli
di lasciarci di nuovo fregar.

Meie kõngeme Itaalia mägedes
samal ajal kui teie istute rahus
aga ärge uskuge meid olevat nii lollid,
et laseme end uuesti petta

No, per quante moine facciate
state certi, più non vi vogliamo,
dillo pure a quel gran ciarlatano
che sul trono vorrebbe restar.

Ei, ükskõik kui palju mesijutte te ei räägi
olge kindlad – rohkem me teid ei taha
ütle seda ka tollele suurele šarlatanile
kes troonile jääda tahab

Se Benito ci ha rotto le tasche
tu, Badoglio, ci hai rotto i coglioni;
pei fascisti e pei vecchi cialtroni
in Italia più posto non c’è.

Kui Benito ajas kopsu üle maksa
sina, Badoglio, ajad sita meil keema
Fašisteile ja vanule lurjusile
Itaalias enam kohta ei ole!