Õhinal esitasid lapsed oma etendust, säravate silmadega ja täis lootus – ükskord me võidame niikuinii! Linnatänavatel hulkus tol päeval mõni üksik turist, keda kohalikud seirasid natukene tõrjuvate pilkudega – kui teil sel õhtul oma kohta ei ole, siis olge parem viisakalt kuskil baaris, pole siin midagi vaadata, see on meie pidu. Õhtusöögi kallale asuti koos, suurte laudade taga, mis olid seks puhuks kiriku ette välja tõstetud, sealsamas vesteldi, naerdi, aplodeeriti mööduvale linnamaratoni jooksjatele: loomulikult neile, kes esindasid just sinu contradat.

Mina elasin kaasa loomulikult nobil contrada del Nicchiole (nicchio tähendab tõlkes merekarpi), sellelesamale, kus ma praegu natukene aega elan ja mille lapsed selle lootust täis etenduse esitasid, tähistades jumalaema püha semptembris 2008. Contrada tähistab Sienas ühte linna osa, kuid toimib nagu omaette väikene vabariik: igal contradal on oma lipp, oma valitsus, oma muuseum, oma kirik, oma purskkaev. See viimane on eriti oluline laste sünnil, sest nagu vabariigile kohane, tuleb lapsed kodanikeks võtta ja niimoodi ristitakse uus liige contradasse purskkaevu veega – hüva vähemalt mõnel puhul – ja seotakse talle kaela contrada värvides rätik. Ka abiellumistseremoonia teevad Siena elanikud läbi kaks korda, üks on Itaalia riigi ees (ükskõik kas kiriklik või mitte), aga teine on omaenda contradas, mis tähistab sinu sidemeid just selle ees. Eri contradade vahelised abielud tekitavad suuri pingeid – kes kuhu peab kolima ning vahepeal tähistavad abielupaarid pühasid isegi eraldi, kumbki seal, kus ta sündinud on. Muide, contrada kodanikuks võib ka lihtsalt saada: kui sa kolid Sienasse, kui sa võtad omaks selle palio ümber keerleva jalgadega keskajas elu ja hakkad seda armastama, siis armastatakse sind vastu, või vähemalt nii nad ütlevad. Hingelt oma contradasse võid sa natukene kuuluda ka võõrsil elades.

Veel ühe märkuse korras: panka igal contradal ei ole – panku, päris Siena panku, on ainult üks: Banca Monte dei Paschi di Siena, see-eest on tegemist maailma vanima tegutseva pangaga: asutatud aastal 1472! Nagu Siena elanikud armastavad toonitada: kakskümmend aastat enne seda, kui Cristoforo Colombo avastas Ameerika. See pank mängib Siena elus olulist rolli, kuid see väärib omaette postitust, seega järgmine kord…

Contradad ise said alguse kuskil 14. sajandil, kus kolmele künkale – terzo di Città, terzo di Camollia ning terzo di San Martino – ehitatud Siena jagas need kolmandikud omakorda nii umbes 42 jupiks, 1555. aastal aga kaotab Siena oma iseseisvuse ja jääb Firenze valitsuse alla ning 1729. aastal Violante di Baviera vähendas contradade arvu 17-le ja fikseeris selle praegused piirid. Samuti fikseeritakse palio reeglid, niisugustena nagu need kehtivad tänapäevani.

Palio on Siena hing, see, millest igaüks osa saab, lapsed ja vanad, mehed ja naised, see, mille ümber siinne elu koondub. Lihtsalt kokku võttes on tegemist hobustevõiduajamisega, mis toimub piazza del campol, hobused sadulaid ei kanna, küll aga kannavad džokid keskaegset rõivastust. Kirjutades sõna “keskaegne” mu näpud klaviatuuril korra peatuvad – kas on õige seda üldse Sienast rääkides kasutada, sest see kõik on toimunud katkematult keskajast siiamaani, need kostüümid ei ole “turistile vaatamiseks”, iga Siena elanik võtab toimuvat sajaprotsendiliselt tõsiselt. Seega – lihtsalt kostüümid? Lihtsalt pidulik rõivastus?

Võistlus ise toimub kahel korral aastas: 2. juulil võisteldakse Palio della Madonna di Provenzanol ning 16. augustil Palio dell’Assuntal. Ühel aastal võistlevad 10 contradat: need 7, kes eelmisel aastal ei võistelnud ja veel 3, kes loositakse kuu aega enne võistlust. Nädalal enne võistlust kaetakse Piazza del Campo kivine jooksutrass liivaga, kolm päeva enne võistlust vaatab veterinaar üle hobused ning need jäävad contradasse elama. Contrada “president” priore, valitud oma kohale kõigi vähemalt 14-aastaste contradaiolide poolt, annab neljaks palio päevaks oma võimu üle capitano’le.

Kolm päeva enne võistlust algavad ka proovisõidud – kaks päevas, suur üldproov õhtul enne võistlust. Samal õhtul õnnistatakse kirikus palio sisse (chiesa di Provenzanos juulipaliol ja Duomos augusti omal) ning toimub pidulik õhtusöök. Kõrvalepõikena peab mainima, et nagu muudelgi hobusevõiduajamistel, on ka palios omajagu korruptsiooni, kus püütakse ära osta teiste contradade džokisid, et need ei võidaks. Džokid ei ole tavaliselt Sienast, need on professionaalid ning eelistatud on väikesed ja kõhnad sõitjad, tihti on nad pärit Sardiiniast, aga ka teistest linnadest, isegi teistest riikidest.

Palio päev algab kell seitse hommikul džokide missaga (messa del fantino) ning päris viimase prooviga (provaccia). Pärastlõunal viib iga contrada ka oma hobuse kirikusse õnnistamisele: “Va’ e torna vincitore” (mine ja naase võitjana), toimub ka pidul rongkäik, kostüümides ja lippudega. Helisevad Torre del Mangia kellad – pealtvaatajate ligipääs piazza del Campole on avatud ning kiiresti täitub platsi keskosa inimestega, sissepääs on kõigile tasuta, see on ilmne, sest palio, see on nagu õhk, mille hingamise eest ei saa raha võtta (jah, kui sa tahad mõne maja rõdult vaadata, siis selle eest peab küll maksma). Mõned inimesed on veetnud loomulikult öögi piazza del Campol, ikka selleks, et paremat kohta saada, tullakse tunde varem, et hõivata siis koht kuskil rahvasumma sees.

Ja kuigi palio on eelkõige Siena enda elanikele mõeldud, siis kannab RAI seda ikka ühel oma kanalil otse üle, kommenteerides niisama tuliselt nagu jalgpallivõistlust või vormel 1-te. Muide start antakse alles siis, kui kõik hobused on kenasti reas, aga see kohtade otsimine ja üksteise puksimine võtab mõnikord tunde, seega stardikellaaega lihtsalt ei ole. Võistlus ise kestab kolm ringi Campol, see on umbes üks minut ja 15 sekundit, aga contradade kodanikud jõuavad emotsioonidest hulluda, ka siis kui nad vaatavad seda nurga tagant või kodus televiisorist – mäletan RAI tegi kunagi intervjuu mehega, kes oli televiisori ees kaasa elades oma achilleuse kõõluse rebestanud…

Võitja saab auhinnaks palio (maalitud siidist väike lipp) ja suundub kirikusse madonnat tänama, võitja päralt on loomulikult Duomo.

Kõige olulisem, nagu teistegi spordialade puhul, on siin loomulikult võit, seneeslased (senesi, nagu Siena elanikke itaalia keeles tähistatakse) ütlevad “kui sa ei võida paliot, siis sa kaotad”, teisi ja kolmandaid kohti ei ole. Kuid tähtsuselt järgmine asi on see, et sinu vaenlane ei võidaks: kõigil contradadel on oma sõber-contradad ja vaenlas-contradad, ja hoidku selle eest, kui vaenlane võidab. Üks minu professior kirjeldas lugu kolleegist, kelle abikaasa päritolucontrada vaenlascontrada võitis eelmisel aastal palio ja see – intelligentne ja haritud ülikooliprofessor – pani mitu päeva järjest mehe supi sisse kõhulahtistit, et teda narritada ja alandada. Sõbercontrada võitu tähistatakse loomulikult koos nendega ja suurejooneliselt. Muide, kui ühel contradal õnnestub võita mõlead paliod samal suvel, siis nimetatakse seda “fare il cappotto” – mantlit tegema. Sel puhul võib Siena kivistel suvekuumusest õhkavail tänavail näha inimesi, kes liiguvad ringi suurtes mantlites, ikka oma contrada võidu auks. Tähistamine jätkub peaaegu kogu septembri jooksul ja siis hakatakse valmistuma järgmiseks aastaks – peaaegu igal õhtul kogunevad mõned contrada kodanikud ühisruumidesse, et mingit sorti ettevalmistusi teha.

See kõik on Siena liitnud äärmiselt kogukondlikuks paigaks, mille tulemusena on tegemist ühe Itaalia kõige väiksema kuritegevusega kohaga, kus on isegi Itaalia kohta väga tugev “naabrivalve”, kõik teavad kõigist kõike (koos ka oma negatiivsete omadustega). Siena katustel ei ole ühtegi televiisoriantenni, sest see rikuks linna keskaegse välimuse (kõigil on kaabel, sest Siena ei taha mitte “tagasi puu otsa”, aga traditsioone progressiga siduda) ning teoreetiliselt oli see esimene linn Itaalias, mis keelas mootorsõidukite sisenemise ajaloolisse kesklinna. Praktiliselt tähendab see seda, et Piazza del Campol ja paaril sellega paralleelsel tänaval tõesti autosid ei liigu, muud tänavad on aga kõikvõimalikke erilubadega sõiduvahendeid täis.

Kuid siiski on see linn ilma kraanade ja tsemendita, see on linn, kus kaks sammu pärast müüre ongi hiiglaslik puu- ja juurviljaaed (mis tõsi küll, tänapäeval enam tervet linna ära ei toida, iseteeninduskassadega conad on meil ka, ehkki väike ja ajaloohõnguga maja keldrikorrusel). Palio ei ole ka ainus võistlus, seesama alguses mainitud lasteetendus läks hindamisele kõikide contradade esindajatest kokku pandud žürii poolt – ja hurraa, selle võitis Nicchio, “minu” contrada! Nicchio eelmine paliovõit oli aastal 1998. ja kuigi ma – olles siinsest elust vaimustuses – jään siiski Emilia-Romagna elanikuks, tean ma, mida ma 2. juulil 2009. teen ja kellele pöialt hoian. Loodan, et see siiras vaimustus leevendab sienalaste silmis ka minu hulljulgust see artikkel kirjutada, sest tegelikult neile väga ei meeldi, kui võõramaalased paliost räägivad.

Autor: Oudekki Loone, Nicchio, Siena

Advertisements