You are currently browsing the tag archive for the ‘Travaglio’ tag.

Vahel küsin endalt, milline ettekujutus on tegelikult eestlastel Itaaliast. Mu isiklikud suhted sünnnimaaga on liiga hõredad, et saada põhjalikumat pilti sellest pildist: niisama hõredad kui uudised eesti ajakirjanduses Itaaliast ja mis ei kirjelda kaugeltki seda kummalist kaane all podisevat poliitilist olukorda.

Loen välisuudistest artikleid, mis puudutavad Itaaliat, enamasti pühendatud Berlusconile ja tema kõmu tekitavatele väljaastumistele. Loen ka kommentaare, mis pole muidugi indikatiivsed, aga tundub, et eestlaste arvamused jagunevad kaheks: “lahe otsekohene vanamees” ja “kuidas saab nii hull inimene võimul olla”.

Itaalia elu ja poliitika aga on hoopis midagi rohkemat ning on aset leidmas tõsised nähtused, mis peaksid mõtlemisainet andma. Ja ei ole naljakad.

Õigupoolest ei lahatakse neid liiga vähe ka Itaalias. Igas normaalses demokraatlikus riigis tegeleb selliste asjadega iseseisev meedia. Siin aga on suur protsent meediakanalitest peaministri palgalehel, ülejäänud ajakirjanikud vaatavad ettevaatlikult oma seljataga oleva huvigrupi poole enne, kui otsustavad, millises kastmes kodanikke toimuvast informeerida. 7,4-protsendiline tööpuudus kuklas, on lihtinimesel keeruline orienteeruda faktide rägastikus ning kontestualiseerida toimuvat. Sedagi juhul, kui kriisiaegne ots-otsaga kokku tulemine pole energiat ära võtnud ja kui sotsiaalne kohusetunne pole lihtsama vastupanu teed minnes lõdvestava ning rohke meelelahutusmeedia sisse ära uppunud.

Millised on siis need mõtlemapanevad sündmused?

President Giorgio Napolitano on alla kirjutamas Berlsuconi valitsuse poolt välja töötatud maksuamnestiale (scudo fiscale), võimaldades taas sisse tuua välismaale viidud kapitalid. Praktiliselt maksuvabalt ning anonüümselt. Riigi kassasse läheb selle seaduse kohaselt ainult 5 % sissetoodud kapitalist. Ilmselt selleks, et 5% liiga range ei tunduks (!), lisati maksuamnestiale ka  Flerese muudatus, mis ei lase sissetoojat hiljem bilansivõltsimises ja muudes rahanduskuritegudessüüdistada. Niisuguse seandusandluse eest tänavad härra peaministrit muidugi mitte ainult maksudest kõrvalehiilijad, vaid ka relvade ja narkootikumidega kaubitsejad, tänab organiseeritud kuritegevus. Õigustuseks öeldakse, et riigi kassat on vaja kriisi ajal täita, aga selle sisse tulnud rahanatukese eest (võrreldes kapitalidega, mis siiski mingi kontrolli alt läbi ei lähe) muudetakse riik ebalegaalsuse ning ebamoraalsuse toetajaks.

Mis nime sellisele toimeviisile anda? Osade juristide meelest on see riiklik legaliseeritud musta raha pesu. Tere tulemast uude maksuparadiisi! Võib-olla võiks selguse mõttes “scudo fiscale” tõlkida “mafffiasõbralik maksupoliitika”?

Võib muidugi juhtuda, et härra president ei kirjuta sellele alla. Ehk paneb teda mõtlema avalik kiri 50 000 allkirjaga, mille hulgas ka minu oma. Aga see lootus on väike – siiamaani on allkirja saanud kõik Berlusconi valitsuse poolt vastu võetu, kaasa arvatud ilmselgelt põhiseadusevastane lodo Alfano, mis ei lase kohtu alla anda nelja riigi kõrgeimat poliitilist ametikohta, mida iganes nad siis ka ei sooritaks.

Veel vahejuhtumeid informatsiooni vallast – teatud ajakirjanikud on muutunud ebasoovitavateks. Vist pole kokkusattumus, et tegemist on uurivate ning analüüsivate ajakirjanikega – Milena Gabanelli ja Marco Travaglio. Gabanellil pandi küsimärgi alla riigitelevisiooni RAI poolt ära nö. seaduslik kate st. advokaadiabi juhul kui keegi saate kohtusse peaks kaebama. Kui võimsatele varba peale astud, nagu teeb seda Gabanelli oma saates Report, siis tuleb seda ikka ette. Ajakirjanik, kes kodanike huvides oma tööd teeb, peaks olema riigi st. kodanike televisiooni poolt toetatud. Tänaseks on Gabanelli siiski oma saatele juriidilise toetuse välja võideldud, aga ta väidab, et sellistes ebakindlates tingimustes on tõesti keeruline professionaalset taset üleval hoida.

Marco Travaglio aga oli juba ammu valitsuskoalistiooni sihikul. Pea iga ta etteaste ärritab ja sööb nende närve. Internetis nähtavat igaesmaspäevast “Passaparola”t vaatab protsentuaalselt väike hulk itaallasi (80%  siinsest rahvast ammutab väidetavalt infot televisiooni kaudu), aga “Annozeros” RAI kolmandal kanalil on oht , et tema sarkastilised ülikriitilised sõnavõtud jõuavad liiga paljudesse kõrvadesse. Miks peaks ühel ajakirjanikul laskma valitsusest halvasti rääkida, kui meil on “üle 150 aasta parim peaminister”? Nii saigi “Annozero”st ettekääne uueks omapäraseks manöövriks, et tugevdada kontrolli RAI üle.

Tants “Annozero” ümber

See algas juba eelmisel aastal , kui Agcom (Autorità per le garanzie nelle comunicazioni, Kommunikatsioonigarantiide amet) määras trahvi nii “Annozerole” kui “Che tempo che fa”le (praeguseks on “Annozero” pea kohal kaks trahvi – esimene ühe geisuudluse eest ja teine selle eest, et  Beppe Grillo kõne V-Dayl eetrisse andis). Kuidas trahvidega lõpeb on veel teadmata, kuna Rai kui väljaandja on otsised TARis, administratiivtribunalis, appelleerinud.

Uue hooaja alguses tõstis saatejuht Michele Santoro häält: paljudel tema kaastöötajatel puudus veel leping, kuigi eetrisse minemiseni olid jäänud vaid mõned päevad. Nende hulgas iseenestmõistetavalt Marco Travaglio. Vaidlused RAI tippjuhtidega läksid üsna kuumaks (pressikonverentsi saab näha “Annozero” saidilt). Ilmselt oleks tekitanud suurt kergendust Travaglio saatest välja jäämine, mille Santoro katogooriliselt välistas. Hooaja esimene saade oligi pealkirjaga “Farabutti”/”Lurjused” (tsiteerides peaministri sõnu ajakirjanike kohta) ning pühendatud pressivabadusele Itaalias. Lõpptulemusena läks saade eetrisse külalise rollis Travaglio sõnavõtuga Puglia ärimehe Tarantini tegevusest poliitkute ümber, mille keskel Berlusconi oma eskorttüdrukute skandaaliga.

“Berlusconi raevus“, ilmusid pealkirjad ajaleheveergudel. “”Annozero”on rämps, häbi, sigadus“, olid majandusarengu ministri Scajola sõnad pärast saadet ning avab uurimise saate üle. Ennekuulmatu teguviis ühe valitsuse poolt, kes taaskord näitab üles allergiat kriitika vastu nagu juhtus Daniele Luttazzi, Enzo Biagi, Sabina Guzzantiga. Scajola räägib endast kui “sovrintendente della comunicazione” (kommunikatsiooni superintendent), roll, mida põhikirja järgi ei eksisteeri.

RAI president Paolo Garimberti üritas meelede tuletada, et eksisteerib ka “telepuldi demokraatia”, mis võimaldab kanalit vahetada. Ja fakti, et suur osa itaallasi “Annozerot” rämpsuks ei pea, on tunnistamas 5,5 miljonit televaatajat (22% reitingut) – Annozero teeb kordades ära Berlusconi sülekoera Bruno Vespa juhitavale saatele Porta a Porta, mida kogu riigi ajakirjandus muidugi mainimata ei jäta.

RAI on kolme kanaliga Itaalia riigitelevisoon, mis allub Parlamendile.Vähemalt siiamaani. Nüüd, koos poleemikaga “Annozero” üle, võtab valitsus endale õigused, mis kuuluvad Järelvalve Komisjonile (Commisione di Vigilanza). RAI on olnud siiamaani parteide mängumaa, mis on järginud teatud istitutsioonilist etiketti, näiteks teatud ametikohad on opositsiooni nimetada. See oli mõeldud kontrolli laiemaks jaotamiseks, mis küll tihtipeale halvamaitseliseks tugitoolide müümiseks muutus. Usaldada riigitelevisioon lihtsalt oma ala parimatele asjatundjatele oli ja jääb ilmselt veel kauaks ainult unistuseks, aga vähemalt oli olemas püüe säilitada kõikide parteide (seega kõikide hääletavate kodanike poolt valitute) pluralismi. Selline peremehelikult ülbe käitumisviis aga, mida Scajola üles näitab, on vastuolus seadusega, mille kohaselt valitsus ei saa otsustada saadete sisu ja tegijate üle

Nii irooniline kui see ka pole, leian selles oma nooruse aegseid nõukogulikke noote.

Ajakirjanike vastulöök

Nõukogulik tundub mulle aga ka  jaht uuele itaalia ajalehele “Il Fatto Quotidiano”. Hommikul kell seitse kõik koopiad läbi müüdud (nagu siis kui “Noorust” sai taga aetud). See on uhiuus väljaanne peremeeste ja kaelarihmata, riikliku toetusrahata. Ainukeseks sissetulekuks lugejate huvi, mis oli alates esimesest numbrist väga suur. 30 000 aastatellimust juba enne kui leht trükivalgust nägi ja pärast esimest ilmumispäeva 23. septembril tuli 100 000 koopiat kahekordistada. Mõni ajalehekioski-omanik hõõruvat käsi ja lubavat igavesti Berlusconi poolt hääletada, kui selle režiim veel nii hästi müüvaid ajalehti esile kutsub.

Kohese edu tagasid kindlasti tuntud nimed – Antonio Padellaro (direktor), Marco Travaglio, Sandra Amurri, Peter Gomez, Marco Lillo, Furio Colombo, aga oma osa mängib ka vajadus tõeliste uudiste, tõeliste analüüside järele.

Meie poliitiliseks suunaks on põhiseadus,” ütleb direktor Antonio Padellaro ajalehte esitledes. “”Il Fatto” on opositsiooni ajaleht, loomulikult Berlusconile, sest ta on muutnud ühe suure demokraatia allakäinud sultanaadiks. Aga me ei kavatse teha hinnaalandusi PD juhtidele ning mitmevormilistele (sinistra multiforme) vasakpoolsetele, kes pole osanud mingit alternatiivi pakkuda. Ainult riiud ja ambivalentsus.  Vaatame, kas Di Pietrol õnnestub oma ümbertöötlemisest vabanedes tõepoolest midagi uut luua.

Põnev on ka see, et ka uut ajalehte ei peetud meedias eriti märkimisväärseks sündmuseks. Igal juhul on natuke lihtsam elu neil, kes nüüd trükisõnas leiavad artikleid, mida enne mööda Interneti välja tuhnima pidi. Pealekauba on see ajaleht “peavoolu” leht, mitte väikese grupi veidrike ettevõtmine, seda lehte võib rahus tänaval lugeda, ilma, et keegi saaks sind “äärmuslaseks” või “kommunistiks” tembeldada.

Väljaspoolt vaadates võib Berlusconi tunduda hullumeelse või laheda vanamehena, aga ta komejant varjab tihtipeale ära tema demokraatiat ja seaduslikkust uuristavad ettevõtmised. Klounaadsed ja mõistusevastased väljaastumised on kont, mida meediale järamiseks visatakse, samal ajal kui jääb hämarusse külmavärinaid esile kutsuva ratsionaalsusega toime pandud strateegia, mis kivi kivi järel tema unelmate Berlusconistanile vundamenti rajavad.

Kui me sellel sündida laseme

Sest kuigi ei ole opositsiooniparteid, on rahvatasandi opositsioon tugevnemas. Laupäeval kogunes Rooma ajakirjandusvabaduse eest demonstreerima umbes 300 000 inimest: ilma igasuguse parteide või ametiühingute abita ja organiseerimisteta. Meeleavaldus, mille toetuseks koguneti ka Pariisis ja Londonis.

(Meedia)vabaduse eest võitlejad on suutnud tähelepanu äratada ka Euroopas, Euroopa parlament kaalub resolutsiooni tegemist meediavabaduse rikkumise osas Itaalias: esimene selleteemaline plenaaristung on planeeritud 7. oktoobrile, hääletus peaks olema 22. oktoobril. Loodame, et ka Eesti esindajaid ei jäta Itaalias toimuv ükskõikseks: Berlusconi on hoiatav näide kõigile.

Kuid tema jalgealune on aina tulisem.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements

TravaglioMe ei ole alati olnud niisugused. Kui vaatame nimekirja meie riigimeestest läbi aja, siis näeme seal nimesid nagu De Gasperi, Einaudi, De Nicola, Merzagora, Pertini, Nenni, Parri, Fanfani, etc etc Lähme seda nimekirja pidi allapoole ja seal lõpus on järsku – Schifani. Jah, meie poliitikas on üks “uus ja originaalne element”: tähtsuselt teine kõrgeim ametikoht riigis – Schifani! Küsin endalt, kes tuleb pärast teda selle allakäiguparaboolis… Hallitus ilmselt, võib-olla vihmauss?

Nii vastas ajakirjanik Marco Travaglio 10. mail õhtul riigitelevisiooni RAI kolmandal kanalil otsesaates “Che tempo che fa” saatejuhi Fabio Fazio küsimusele kas tema meelest on poliitikas mingi uus element, mis ei ole lihtsalt tavapärane muutus vaid midagi originaalset, mis tuleneb otseselt meie praegusest ajast. Travaglio huviobjektiks on alati olnud poliitikute finantsiline tegevus ning “majanduslikud” sõprused ning oma sarkastilise muige ja külma ja lõikava hoiakuga esile kutsunud ohjeldamatuid vihapurskeid, sest tema relvaks on tõde. Tõde, ütleb vanarahvas, võib väga haiget teha. Sellest ongi ilmselt tingitud halvasti vaos hoitud vaenureaktsioonid.

10. mai saates püüab Fabio Fazio küll Travagliole tsipa närviliselt vahele segada kohe kui Schifani nime kuuleb, kuid ei suuda Travagliot peatada. Lisaks aplodeerib Travagliole stuudios olev publik pikalt ja põhjalikult, Travaglio naeratab rahulolevalt ning Fazio vaatab piinlikult kõrvale ning täidab oma saatejuhi kohuse väites, et ta isiklikult ei ole nõus Travaglio arvamustega. Travaglio noogutab külma rahuga: “Hallitusest tehakse penitsiliini, hallitus on vähemalt kasulik, seega see oli vale näide” Naer ja aplausid stuudios korduvad, sealt läheb intervjuu edasi teemal, kes määrab uudiste tähtsusjärjekorra itaalia meedikanalites. “Poliitikud,” vastab Travaglio, seletades, et uudised valib eelkõige televisioon, ajalehed vaid reageerivad järgmisel päeval sellele, mis teles olnud on, seega uudiseid otsustavad need, kes kontrollivad televisiooni. “Ajakirjanikel, jätkab Travaglio, “(kuivõrd võimuteenrid mõned meist ka ei oleks) siiski eksisteerib uudisväärtuse tunnetus./…/ Kuid kui üldtendents poliitikas on kokkuleppe kliima valitsuse ja opositsiooni vahel, siis uudis “Schifanil on olnud mafioosodest sõbrad” jääb tahaplaanile, sest seda uudist ei taha näha ega esitada ei parem- ega vasakpoolsed ./…/See on dramaatline, ka opositsioon ei taha, et sellest räägitakse.

Põrnikas sipelgapesas

Siitkohast hakkavadki kõik nördima. Avalik arvamus nördib Itaalias tihtipeale, sest põhjust on selleks alati küllaga, aga seekord lisandub siia omapärane asjaolu, et igaühel on sama vahejuhtumi pärast nördimuseks isemoodi alus. Perspektiiv muutub olenevalt sellest, milline on vaatluspaik: kas lihtrahvalik känd või sametine tugitool. Sellest taaskord järeldus, et universaalseid väärtusi ei eksisteeri. Tõde on moest väljas, kartaagolaste värk.

Nördib RAI peadirektor Claudio Cappon: “Lubamatu episood, käitumine, millele ei saa vabandust leida. Travaglio suhtes võetakse ette administratiivabinõud. Dissociazione RAI nimel, kõrgeimad austusavaldused Senati presidendile Renato Schifanile”

Anna Finocchiaro (PD): “Leian, et on lubamatu esitada niivõrd tõsiseid süüdistusi, ilma andmata võimalust vastuväitele.”

Altero Matteoli (Infratsruktuuri- ja transpordiminister, AN): “Travaglio rünnak on häbematu tagaselja antud hoop”

Muidugi peakangelane Schifani, kes ajakirjaniku laimamise pärast kohtusse annab: “Tegemist on tähtsusetute ja manipuleeritud faktide, mis ei ole väärt seda, et kahtlusi tekitada. Keegi tahab ilmselt saboteerida dialoogi õhkkonda, mille tähe all uus legislatuur alustas.”

Kõige omapärasem asi on siinjuures fakt, et Schifani sõprus maffiaga ei ole kellelegi mingi uudis!

1979. aastal oli Renato Schifani kindlustusmaaklerite ühistu „Sicula Brokers” üks asutajatest, võttes enda peale ka selle juhtimise. Ühistus olid osalisteks endine regionaalminister Enrico La Loggia, Benny D’Agostino, Giuseppe Lombardo ja Nino Mandalà. Benny D´Agostino arreteeriti 1997 a. koostöö eest maffiaga ning mõisteti ka süüdi, sama saatuse osaliseks sai 1998. aastaö Nino Mandalà, kellel mõisteti 8 aastase vanglakaristust. Nimekirja lisame ka Giuseppe Lombardo, krediidiasutuse Satris president, kelle osalisteks ja kaastöötajateks kaks “aumeest” Nino Salemi ning Ignazio Salvo, arreteeritud 1984. tuntuima maffiavastase magistraadi Giovanni Falcone poolt. Neid fakte on ka õige mitmes raamatus läbi lahatud.

Selline on tõde: Schifanil on olnud suhteid mafioosodega, kes on süüdi mõistetud. Punkt. Siitmaalt hakkab minu ja paljude mu kaasmaalaste kännuperspektiivis nördimus – mitmeid meist võtavad sõna veebis, raadios, …

Travaglio ja kohus

Kohtuskäimisega on Marco Travaglio harjunud. Keskendudes põhiliselt justiitskroonikale, maffia ning korruptsiooni teemadele, poliitika ja suurmajanduse sidemetele, on see praktiliselt vältimatu. Travaglio teravad ütlused ei põhine mitte tema suvalisele soovile vaenlastele “ära panna” vaid uurimuslikule ajakirjanikutööle – ka selles loos mainitud saates esitas ta põhjalikke fakte ning keskendus neist lähtuvale arutelule.

Samas, sellesama uurimusliku ajakirjandustööga vallandab ta paljude poliitikute rünnakud nii vasakult kui paremalt. Tähtsaim neist aastal 2001, mõni kuu enne valimisi esitles ta televisoonisaates „Satyricon” oma raamatut „Raha lõhn”, milles pühendus Berlusconi impeeriumi loomisele ning selle allikatele. Intervjuu tõi Travagliole kaela kümmekond kohtuprotsessi Berlusconi, Forza Italia ja Mediaseti poolt, millest ta õigeks mõistetuna välja tuli. Saatejuht Daniele Lutazzi aga sai pikaajalise esinemiskeelu televisioonis. Valdav enamus protsessidest laimamise pärast, mida Travaglio vastu on algatatud, on tema võiduga lõppenud.

Mõne on ta ka kaotanud, täpsemalt kaks. Üks aastal 2000, nimetades parlamendiliiget Cesare Previtit „tulevaseks tribunalide ja prokuratuuride kliendiks”. Rooma tribunal pidas seda laimamiseks, kuna artikli ilmumise ajal 1995. polnud Previti vastu veel uurimist algatatud. Travaglio sõnul jäi tal puudus otsustavates tõenduselementidest protsesside käigusolemise kohta. Kahjutasuna peeti ta palgast kinni 79 miljonit liiri (ca 40 000 eurot). Teine protsess, mille esimeses järgus mõisteti ajakirjanik süüdi, toimus selle aasta veebruaris. Mediaset Spa (Berlusconi meediaettevõte) ja selle president Fedele Confalonieri algatasid kohtuasja tänu paarile fraasile ajaleht „L´Unità” veergudel Travaglio rubriigis „Uliwood Party” (2006). Kohtuotsuse järgi on ta süüdi selles, et kirjutas nagu oleks tegemist kindlaks tehtud asjaoludega faktidest, mis alles tõendamise all. Karistuseks 10 000 eurot kahjutasu. Travagliol on siiski võimalus veel õigeksmõistmisele kohtuprotsessi teises ja kolmandas järgus. 2007 liitus ta Beppe Grillo liikumisega ning tema võitlusega „puhta parlamendi” eest: et kohtu poolt teatud kuritegude eest karistatud inimestel poleks võimalik parlamenti pääseda. Travagliost rääkides ütles kord tema õpetaja Indro Montanelli, tihti peetud Itaalia kõigi aegade üheks suurimaks ajakirjanikuks: „Travaglio ei tapa kedagi. Noaga. Tema kasutab palju rafineeritumat relva, mida seadusega ei saa karistada – arhiivi”.

Sõnavabadus

Ebamugav informatsioon ei tee kahju niikaua kui see vähestele teada on. Niikaua, kui see jääb raamatulehekülgedele või blogidesse, on tulus taktika seda juttu ignoreerida. Hetkest, kui kellelgi on jultumust samadest asjadest kõnelda televiisoriekraanil, algab laim. Kui võimast massimõjutusvahendi – televisiooni – hakatakse kasutama tõe levitamiseks, siis on tegemist “lubamatu” õõnestustööga Poliitilise Süsteemi vastu… Hoidku jumal (ja kohtuametnikud) selle eest…

Poliitikute reaktsioone jälgides jõuab minuni nende üksmeelne sõnum: kuidas sa julgesid mind kritiseerida?! Minust paremini seletab ajakirjanik Furio Colombo: “Kuidas !?! Me pakume sulle mikrofoni, et endast rääkida ja veidi lobiseda ja sina ei pea mängureeglitest kinni. Avaldad arvamust, mis ei sobi domineeriva kultuuriga (loe: valitsusega) ja võtad endale veel õiguse esitleda fakte, millest rääkima ei pea?”

Muide, “laim” on defineeritud järgmiselt: määrida ühe inimese reputatsiooni süüdistades teda asjades, mis tõele ei vasta või millele kinnitust pole. Ebameeldivate, kuid tõeste faktide esitamine ei ole laim.

Ainus hääl “koorist väljas” on seekord Antonio Di Pietro (Italia dei Valori) oma: “Travaglio täitis oma ajakirjanikukohust rääkides konkreetsetest faktidest. Kellegi minevikku ei saa mitte rääkimisega ära kustutada. Mis puutub vasturepliiki, siis on see minu meelest sama, et kui röövimisest räägitakse, siis peaks ka röövli versiooni ära kuulama.”

Kõikvõimas televisioon

Kõik, mida TV edastab, on “tõelisem” kui tõelisus ise. Itaalias ei seisne probleem asjaolus nagu kurtegude, võltsimiste ja pettuste kohta ei oleks võimalik teavet saada. Internetis, trükimeedias, tuhandetes raamatutes on enamike väärtegude, altekäemaksude, onupojapoliitika ja kokkulepluse jne jne kohta piisavat infot. Kuid seda, mis on kirjas, saab ignoreerida, seda enam, et kirjasõna muutub aina enam ning enam marginaalseks. Artiklile, kus linnepead süüdistatakse kokkuleppes maffiaga ei pruugi reageerida – vaikus on parim kaitse. Teisiti on lood aga televisiooniga, mida võtab väga hästi kokku Gianluca Freda:

/…/Kui ühiskond ei tea, mida arvata teatud probleemi “reaalsusest”, siis annab ta volituse ühele “auctoritas”-ele, mis on kõigi poolt (usalduse eri tasanditel) usutavaks tunnustatud, et määrata, mis on tõsi ja mis mitte. Ajaloo käigus on inimkond “auctoritas”-eks tõstnud eri subjekte: preester, suverään, kirik, kirjasõna, raadio ja lõpuks televisioon. Kui televisioonis öeldakse, et inimesed jalutavad Kuu peal ja et maailma ähvardab laialivalguva definitsiooniga “terrorism”, siis ei ole midagi teha- see on reaalsus. / …/ Kui Travaglio Schifani teod televisiooni tiris, siis andis ta nendele usutavuse, eluõiguse. Riigi tähtsuselt teise ametniku ebaselged sidemed kuritegeliku maailmaga, mis seni hõljusid irreaalsuse udus, valguse ja varjude vahel, hingavad ja kõnnivad nüüd meie seas. Schifani ning tema parem- ja vasakpoolsed kaitsjad ei suuda enam seda elukat talla all hoida ilma enne omamata sissepääsu katoodilisse ahju, kus on loodud see maailm, mida me näeme. Selletõttu vinguvad nad “vasturepliiki” nõudes. Sellepärast on nad vihased.

Tulevik

Usun, et Marco Travaglio saab osavõtukeelu RAI programmides. Mediaseti kanalitesse (Berlusconi omandus) ei kutsuta teda nagunii. Usun siiski (tahan uskuda!), et kohus mõistab Travaglio õigeks, kuna pole tegemist laimuga, vaid magistraatide poolt tõestatud faktidega…

Usun, et tõe välja ütlemisel on veel mingi mõte.

Kardan, et PD lepib kokku PDL-iga ja kõik koos jagavad rõõmsalt võimu ning hakkavad konstitutsioonilisi reforme tegema… Näen, et valitsus ja opositsioon on nii viisakalt sama lainepikkusel. Võiksin ju õnnelik olla… aga kahtluseuss kaevab auke ja näeb orwellike aegu silmapiiril.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Jutuks olnud saatelõik (itaalia keeles, subtiitriteta)

Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta

Advertisements