You are currently browsing the tag archive for the ‘Lega Nord’ tag.

[.]

Itaalias ei pea enam muret tundma arengute üle, kus parempopulistid võtavad meelsasti üle paremäärmusliku kõnepruugi. Itaalias on paremäärmuslikud jõud juba valitsuses ja nende toetajad annavad seda mõista ka tänavatel.

[I]

(c) Vauro

28. aprillil õhtupoolikul sai ainsa hetkega selgeks Rooma uue linnapea isik. Taksode ja rohkearvuliste motorinode rõõmusignaalid ei jätnud ruumi kahtlustele – seesuguse ohjeldamatu reaktsiooniga said hõisata ainult Alemanno pooldajad, sest vastaskandidaat Rutellil fänne polnud. Rutellit hääletasid (ikka nina kinni hoides) need, kes ei tahtnud fašiste Campidogliol näha. Seda olustikku oli ka juba enne valimisi õhus tunda – Alemanno valimiskampaania kumminuialiku enesekindluse tähe all ning Rutelli närviliselt nõmedusi välja pakkumas.

Oma kampaaniaga paremtiiva kõige äärmuslikema jõudude poolehoidu püüdnud Rooma linnapea Gianni Alemanno pidas oma tänukõne linnavalitsuse ette kogunenud toetajatele, kes teda tervitasid kui uut Mussolinit. Parlamendispiikri kohale valiti aga Alemanno kamraad Gianfranco Fini. Pildid, mis jätsid hämmeldusse isegi tavaliselt parempoolsete võite tervitava rahvusvahelise meedia. Situatsioon, mida mujal peetud valimistel saaks võrrelda vaid siis, kui Ühendkuningriigi parlamendikoalitsiooni moodustaksid Konservatiivid ühes Briti Rahvusparteiga, samal ajal neonatside kandidaati Londoni linnapeaks upitades.

Katteta valimislubaduste kõrval tegelevad koalitsioonijõud Itaalia jagamisega oma mõjusfäärideks. Neil päevil peaks lõpule jõudma ka ministriportfellide jagamine, kus endine Forza Italia soovib saada peapositsioone, olles samas nõus jätma kogu administratiivvõimu liitlastele. Rooma andmine fašistidele oligi viimane samm Itaalia jagamisel feoodideks — Lõuna maffiale, Kesk Itaalia Alleanzale ja Põhi Legale. Samas säilitavad nii Alleanza kui Lega nõnda oma poliitilise baasi ja vajadusel vastandumise korruptiivse keskvõimuga.

[II]

Mingeid lubatud reforme aga ei tule. Majanduslik seis ja riigivõlg ei luba makse alandada; kaos, mille tekitas viimane Berlusconi valitsus, oli liiga suur, et seda kahe aastaga parandada. Küll aga ootavad tänulikud valijad Berlusconilt üht: maksuinspektorite vähendamist.

Üks olulisi motiive viimastel valimistel, millest küll avalikult ei räägita, oli Prodi edukas fiskaalpoliitika. 4 miljardit eurot, mis maksupetturite käest välja nõuti, puudutas paljusid ning täna loodavad korruptiivsed ettevõtjad naasta oma vanade harjumuste juurde.

Nõnda jääbki kuulsast majandus ja julgeolekupaketist alles vaid üks element: immigrandid. Süüdlasteks jäävad need 5 protsenti elanikkonnast, kes toodavad 8 protsenti riiklikust rikkusest, kellele makstakse heal juhul poolikut palka ja millest kinni peetud makse riigikassasse ei tasuta.

Immigrantide vastu suunatav riiklik-administratiivne vägivald on endiselt odava populaarsuse allikas. Ukse tegi lahti juba praegune Partito Democratico esimees Veltroni — parempoolsete eeskujul mustlasi taga ajades, ning endine nn. vasaktsentristlik valitsus — määrusega, mis lubas EL kodanikke riigist välja saata.

[III]

Agarad äärmuslased samal ajal, kelle võõraviha ja “antikommunismi” viimaste kuude jooksul hoolikalt õhutati, ei suuda enam käed taskus oodata. Jutt ei käi enam autoga mööda linna keerutavatest Lega vanakestest või mõnede entusiastide kummalistest tervituskommetest —

17. aprillil üritati Roomas süüdata gay kultuurikeskust Mario Mieli ning rünnati sealviibinuid isikuid.

23. aprilli hommikul röövisid Parmas kolm neonatsi relvaähvardusel põhja aafrika päritolu meest.

Ööl vastu 25. aprilli ründasid Palermos 8 Fiamma Tricolore liiget kohalikku aktivisti, kes paigaldas Itaalia vabastamise aastapäeva plakateid.

Ööl enne 1. maid ründasid Veneto provintsis 3 Forza Nuova liiget üht ametiühingu aktivisti.

1. mail Veronas peksid viis parempoolset ultrat kooma noormehe, kes neile suitsu ei pakkunud. Rünnaku ohver Nicola Tommasoli suri 5. mail.

[IV]

Kuigi viimane (kahjuks surmaga lõppenud) rünnak on saanud ka teatava meediakajastuse ja rünnakus osalejad on arreteeritud, pole ei meedia ega politsei teinud midagi teiste sarnaste juhtumite uurimiseks.

Ometi võiks oodata, et kurikuulsad Lega rohelised patrullid helistavad joonelt politseisse, kui peaksid kohtama omi kalleid mustades särkides liitlasi tänavatel luusimas. Või on 30ndate Saksamaa õhustiku taastootmine juba nii hästi edenenud, et tarvilik on tuua tänavatele punased särgid mustade ja roheliste patrullide tegevust ohjeldama?

Sest parteid oma innukaid jüngreid talitseda ei soovi. Alemanno on kord juba öelnud, et noorte kuulumine ekstreemsetesse rühmitustesse (ta ise oli paremäärmusliku Fronte della Gioventù — Noorterinne liige ja hiljem ka peasekretär) on normaalne. Lõpuks on Alemanno enda eluloos kaks arreteerimist äärmuslike meetodite kasutamise tõttu (1982. molotovi kokteiliga NSVL-i saatkonna viskamine, veetis 8 kuud vanglas ja 1989. raskendatud vastuhakk eest avaliku korra esindajale). Austatud parlamendispiiker Fini arust aga on Verona vahejuhtum vähem tähtis, kui Torino noorte meeleavaldus Iisraeli poliitika vastu.

Autorid: Kristjan Pruul, Milano ja Kristel Kaaber, Rooma

Roma, città aperta (© Vauro) karikatuur pärineb kuulsa Vauro sulest, kelle töid võib tavaliselt näha il manifesto veergudel.

Advertisements

II Maailmasõja lõpu tähistamine ei eruta meeli vaid Eestis. Vastuolulisi ajalookäsitlusi (taas)kerkib üles kõikjal Euroopas, erandiks pole ka Itaalia.

Siiani on Itaalias tähistatud vabastamise aastapäeva XXV aprillil. Siis murdsid liitlasväed läbi Po tasandikule, Salò vabariik elas oma viimaseid päevi ja partisanid kuulutasid välja üldpealetungi fašistidele; 28-ndal aprillil leidis Milaanos oma väärilise lõpu il Duce Mussolini. Siiani.

[I]

Viimati sain jutluse “õigest” lähenemisest kohalikkus kõrtsis. Juba XXV aprilli mainimine pani mu heasüdamliku võõrustaja vihast raevuma. Sest et: vabastamine = okupeerimine; kapitulatsioon = reetmine; kuningas = reetur; partisanid = fašistid, kes viimasel hetkel särki vahetasid (sic!); Salò vabariik = patrioodid, kes võitlesid ausa relvarahu eest. Säh sulle siis.

Ma võiksin ju sellise käsitluse üle ka arutleda, kui tegu oleks kellegi isikliku vaatega. Paraku on mängus vaid revisionistlik ajalookäsitlus, mis siiani kuulunud pigem Mussolini apologeetidele. Aga täna istuvad nood ju valitsuses.

Ajaloo ümber kirjutamine ei ole ainuke käsil olev kampaania Itaalias. Viimase kahe nädala jooksul on juba alanud lugematud kampaaniad ühiskondlike põhimõtete vastu, mida kuidagi vasakpoolsusega seotakse.

[II]

Corriere della Sera ja Itaalia tööandjate liidu eks-president Montezemolo peavad lahingut ametiühingute vastu. Lega Nord püüab oma radikaalsust tõestada rünnakrühmlaste formeerimisega – koduvalve nime all tahetakse saata tänavatele rohesärkidest patrullid, kes praktiliselt ei allu mitte kellelegi.

Sarnaselt on il Giornale alustanud oma kampaaniat XXV aprilli tähistamise vastu. Sealsed kolumnid räägivad mitte ainult itaallaste ignorantsusest ajaloo vastu vaid ka soovitusest tõsta püha ümber 2 juunile (46-nda aasta konstitutsiooni referendum, millega sai alguse I vabariik). Vajadusest ajalugu ümber kirjutada, ümber rõhutada, neutraliseerida fakt, et Itaalia (ja Euroopa), nii nagu meie seda tunneme, põhineb suuresti anti-fašistlikul alliansil.

Michele Brambilla seevastu süüdistab anti-fašiste totalitaarsuses ning väidab et vasakpoolsete häirekella löömine paremäärmusliku valitsuse üle on naeruväärt. Ajal, mil paremtiiva kandidaat Rooma linnapea kohale kannab kaelas kelti risti ning teeb kihutustööd karabinjeeride kasarmuis, kui Lega tahab tänavale tuua ülalmainitud rünnakrühmlased, kui Sardiinia väikelinna meer keelas ära Bella Ciao laulmise paraadil? Kui palju äärmuslikumaks peab veel minema? Eilses Giornale’s aga räägiti juba palju huvitavamat juttu – esiteks tuleks lõpetada partisanide organisatsioonide rahastamine ja teiseks olla XXV aprilli tähistamine vasakpoolsete poolt juba liigne hybris, kuna nad ju kaotasid valimistel.

Kuulates Giornale juttu väidetavatest katsetest ühiskonda lõhestada ja Liberazione püha instrumentaliseerida tuleb meelde vaid Milano linnapea Moratti, kellele kõlbas seda püha tähistada kahel korral elus – siis kui ta kandideeris linnapeaks ja oma partisanist sugulasi valimiskampaania jaoks kasutas ning siis, kui valitsuses oli Prodi. Berlusconi naasmisega on eks-ministril ja linnapeal aga ootamatuid kohustusi nii XXV aprilli kui esimese mai paraadide ajaks.

[III]

Kas sellises õhustikus on mingit kasu vasaktiiva kaotusest valimistel? Tahaks küsida, kas senised parteigenossed kuidagi takistasid alternatiivsema vasakliikumise arengut? Kas parempoolne kampaania nende liikumiste vastu aitab arengule kaasa? Viimasel juhul jääme lootma vastureaktsioonile, aga esimese puhul oli ju kõik ainult meie endi aktiivsuse taga.

Lisaks valijatele on kaotanud esinduse ka suur osa kodanike liikumistest, olgu siis tegu noortekeskuste, kvartalikomiteede, ANPI või ARCI ringidega. III vabariigi saabumisega on kahtluse alla seatud kõige selle jätkumine, mis Itaalias näiteks mind kunagi veetles. Kui parempoolsed ideoloogiad võidavad enda poolele kogu ühiskonna, siis jääb väheseks rõõmustamisest rahvast kaugenenud parteide karistamise üle.

Seepärast ei arvagi, et Prodi valitsuses istunud parteide ära kaotamine poliitiliselt maastikult aitaks kuidagi kaasa selle nn. tõelise vasaktiiva tõusule. Iga suurem ühiskondlik mõttevool vajab teatavat esindust, ka Legal (ja muudel piirkondlikel liikumistel) on koht parlamendis. Ideoloogiate sisemiseks arenguks ja nende vaheliseks võitluseks on vajalik maksimaalne nähtavus, ei piisa vaid aktivistide isiklikust rahulolust, on vaja veenda ka kõiki teisi. Praegu näikse koos pesuveega ka laps välja heidetud. Ei ole põhjust arvata, et parempoolsed poliitilised jõud praeguse hetke jätavad kasutamata. Ka niigi ühepoolne käsitlus parempoolses meedia pildis saab taolistest arengutest ainult hoogu juurde.

Kas kasuliku hääle nimel (nagu Roomas) või mitte, aga XXV aprill on just tänavu see päev, kus näidata, et hoolimata ebapädevate parteide lüüasaamisest valimistel on Itaalia endiselt antifašistlik, endiselt vasakpoolne.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

(*)foto ülal: C.A. Torchiera poster XXV aprilli rongkäiguks ja afterpartyks.

(*)foto all: Valimistejärgne tänuposter Lega Nordilt.

Kliki fotodele, et näha täielikumalt.

Lega plakatLohutuid valimistulemusi vaadates ei saagi esmapilgul aru kumb on hullem, kas vasakbloki täielik häving või hoopis Lega Nordi triumf kogu Põhja-Itaalias ning nende laienemine Emilia-Romagna suunas, mis siiani oli vasaktsentri viimane kants. Tegelikult kerkivad mõlemad küsimused üles ühest ja samast fenomenist – Lega lihtsalt on endale korjanud paljud senini vasakpoolsete parteide poolt hääletanud valijad.

Southern strategy

Oleks naiivne arvata, et taoline muutus on tulnud iseenesest. Sellal kui Veltroni püüdis end joonistada Ühendriikide presidendikandidaadi Obama järgi (miinus sarm ja kõnekunst), on Berlusconi blokk juba aastaid kasutanud ühte teist Ühendriikides hästi testitud meetodit, nn. Lõuna strateegiat.

Southern strategy võtsid Nixoni lähikondlased kasutusele 60ndatel selleks et võita hääli toona demokraatidele kuulunud lõunaosariikides. Kui demokraadid hakkasid läbi suruma kodanikuõiguste liikumist jäid paljud nende rassistlike vaadetega valijad pisut morniks. Nende häälte püüdmiseks pakkusid vabariiklased omalt poolt välja osariikide õiguste suurendamise, mille abil oleksid siis lõunaosariigid võinud oma segregatsioonipoliitikat jätkata. Rassile ja föderatiivsusele vihjamine ei ole vabariiklaste retoorikast siiamaani päris kadunud, kuigi nende esindajad on southern strategy kasutamise pärast vabandust palunud.

Roheline katk

Kuigi Berlusconi parteil puudub poliitiline platform, kujundati see tema “väljakule saabumiseks” 94-ndal küllaltki liberaalseks. Konservatiivide häälte püüdmiseks valis ta endale juba toona välja kaks isiklikku lõukoera – Bossi ja Fini. Nii Fini “post-fašistlik” Alleanza kui Bossi separatislik Lega olid toona tavalised paariaparteid paremääre avarustes, millel puudus suurem šanss poliitikas mingit rolli mängida. Berlusconi liit aga mõneti “legitimeeris” nende poliitika.

Niisuguse fenomeni taga on lihtne seaduspärasus, mis selgitab ka vasaktiiva lüüa saamist valimistel: koalitsiooni-lepete puhul (mis Itaalias sõlmitakse enne valimisi) on valijatel lihtsam hääletada koalitsioonist enim meeldinud partei poolt, mis omakorda suurendab väikeste parteide ning erinevate ideede jõustumise šanssi. Kui tegu on suurparteidega, kes leiavad end olevat piisavalt tugevad üksi, siis valijatel puudub võimalus valida erinevate (kuigi lähedaste) vaatenurkade vahel kuna nad kardavad, et nende hääl läheb kaotsi.

Lega Nord on siiamaani osutunud enam kui kasulikuks Berlusconile justnimelt selle Southern (praegu pigem Northern) strategy läbi viimiseks. Vasaktiiva toetus immigrantidele muutis lihtsamaks Lega rassistliku kihutustöö, kui sellele lisada Berlusconi antikommunism, mis on otse McCarthylt laenatud ja Alleanza kiindumus “law and orderi vastu, siis saamegi tüüpilise parem-äärmusliku konservatism cum liberalismi, mida Ühendriikides on vabariiklased harrastanud juba aastakümneid.

Feodaalühiskond 21. sajandil

Iseasi on see, kui kaua Berlusconi suudab Lega marukoeri ohjeldada. Igasuguse radikaalse partei populaarsuse säilimise peab tagama pidev konflikt võimuga. Kuigi Lega ei kõhkle oma eesmärkide saavutamiseks valitsusse minemast, jääb Bossi jüngritele Rooma alati vaid suureks vargaks ning mingigi mõistliku poliitika läbi viimine Berlusconi poolt nõuab järjest suuremaid järeleandmisi.

Juba praegu on Bossi teatanud et neil on vaja vähemalt 4 ministrikohta ning et temal pole ülejäänud poliitikutega mingit asja – tema rääkivat ainult suure juhi Berlusconiga isiklikult. Ministrikandidaatide viimastele ametipostidele on tal aga plaanis paigutada teised Lega ninamehed selleks et kindlustada oma võimu Lombardias.

Bossi feodaalitsemise peale teatas Fini, et tema tahab Roomat enda kätte saada ning alustas läbirääkimisi veel parempoolsemate jõududega nagu Destra toetamaks Alleanza kandidaati Alemannot. Viimane on Fini vana parteikaaslane veel neofašistliku Movimento Sociale Italiano aegadest. Kui siia veel lisada Bossi-Fini seadus, mis immigrandid vaat et pärisorjastasid, siis võib leida, et nende eeskujud on pärit veel hämaramast ajaloost.

Kuivõrd aga Berlusconil endal puudub poliitiline programm ja ta seisab ainult isiklike huvide eest võib siiski arvata et taolisi järele andmisi tehakse veel ja veel. Berlusconi viimane valitsus püsis ju rekordilised 5 aastat. Mida paremäärmuslik poliitika võib kaasa tuua Itaalia 60+ miljonile elanikule võime vaid aimata.

P.S. Momente, mis Lega toetusele kaasa aitasid on mõistagi teisigi. Napoli prügikriis, Malpensa ja Alitalia kriis. Hirm globaliseerumise ees. Majanduskasvu pidurdumine üleilmse kriisi taustal etc. Antud hetkel on kahjuks selge, et parempoolne blokk on saavutanud teatava hegemoonia ühiskondlike valupunktide selgitamisel, olgu selle taga siis radikaalsem sõnastus või lihtlabane meediamonopol.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

(*) Antonio Gramsci Põhja-Itaaliast lähtuva propaganda kohta. Alcuni temi della quistione Meridionale, 1926. Arutluse Lega Nordi seotusest eelmise sajandi alguse “borghese settentrionale‘ga” leiab ka sellest ajaveebist (ITA).

Pildil Lega Nordi valimisplakatid, indiaanlase pildiga plakatil kiri “Nemad ei suutnud reguleerida immigratsiooni. Nüüd elavad nad reservaatides. Mõelgem”

Enimloetud postitused

Arhiiv

Vaata filmi

Meie igapäevaseid fakte anna meile…

Kategooriad pilveta

Advertisements